[MUL] Mulgi sõnaraamat

Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 77 artiklit

en´g1 <enge ~ en´ge, .enge ~ .en´ge>
1. hing ▪ ei võta ma ende enge sissi seast ei võta ma oma hingele sellist [tegu]. Vrd õng
2. õhk ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna en´ge läbi piip on kõvasti täis topitud, ei lase õhku läbi. Vrd luh´t2, õhk1
3. elusolend, hingeline ▪ ma ole õnnetu en´g, ei ole omakest ma olen õnnetu olend, ei ole (ühtki) omast. Vrd engeline
4. surnu hing, vaim ▪ kelle en´ge näl´län, selle põld põdur Trv (vns) kelle hinged näljas, selle põld vilets. Vrd vaim

en´g2 <enge ~ en´ge, .enge ~ .en´ge> liikuv kinnitusosa, (ukse)hing ▪ vanast ollu usse sagare, nüid om enge vanasti olevat olnud uksesagarad (puust uksehinged), nüüd on hinged. Vrd in´g

engeline <engelise, engelist> elusolend, hingeline ▪ sääl ei joole engelistki seal ei ole hingelistki. Vrd en´g1

en´ge|toedus <en´ge|toedusse, en´ge|toedust> Hel hingetoit; jumalasõna ▪ en´getoidust om egäl vaja jumalasõna on igaühele vaja. Vrd enge|pide

engetu <engetu, engetut> hingetu, tegutsemisvõimetu ▪ kõnnip jusku engetu kõnnib just kui tegutsemisvõimetu; ärä ennest engetus joose ära ennast hingetuks jookse

enge|tõmb <enge|tõmbu, enge|.tõmbu> Krk hingetõmme ▪ ta om joba viimätse engetõmbul ta on juba viimasel hingetõmbel (surija kohta)

.engi|päe <.engi|päevä, .engi|.päevä> hingedepäev ▪ engipäe om talvekuu tõisel päeväl hingedepäev on novembrikuu teisel päeval; engipäevä paiku käive sandi hingedepäeva paiku käivad sandid

engitseme <engitse, engitse>
1. hingitsema ▪ ma es looda küll, et ta terves saa, aga akas´ jälle engitseme ma ei lootnud küll, et ta terveks saab, aga hakkas jälle hingitsema; tuli engitses tuha all tuli hingitseb tuha all. Vrd idaneme2, vingerdeme
2. elutsema ▪ vii veeren nii konna engitsev vee ääres need konnad elutsevad. Vrd elutseme

en´g|puhul, en´g|puhult
1. hingetuna ▪ ta juus´k en´gpuhul autul vastu ta jooksis hingetuna autole vastu
2. puhkamata ▪ kes sis nõnda en´gpuhult ütte viisi tetä jõvvap kes siis niiviisi puhkamata ühtejärge teha jõuab. Vrd en´g|puhutsen

en´g|puhutsen hingetuna, puhkamata ▪ ma joosi en´gpuhutsen, es saa änäp engäte Krk ma jooksin hingetuna, ei saanud enam hingata. Vrd en´g|puhul

.engus <.enguse, .engust> , .en´gus <.en´guse, .en´gust>
1. hingamine; hingus ▪ ku aige om, sis engus jää vähepes kui haige on, siis hingamine jääb aeglasemaks; maalise tuleve, ku magat maa enguse kottal enne müristemist maalised tulevad, kui enne müristamist magad maa hingamise kohal (st palja maa peal magamisest tuleb nahahaigus)
2. puhkus, rahu ▪ koeril en´gust ei ole, ku inimese käive müüdä koertel rahu ei ole, kui inimesed käivad mööda. Vrd .puhkus
3. piltl söögivahe ▪ enguse aig olli oodet aig söögivahe oli oodatud aeg

.engäme <engäte ~ engäde, .engä>
1. hingama ▪ lait´s akas´ iki lõpus engäme laps hakkas ikka lõpuks hingama
2. puhkama, seisma (maast) ▪ engät maa pääl saap jälle vil´la külüde puhanud maale saab jälle vilja külvata. Vt .puhkame
3. lahtuma, ära hingama ▪ sii juuk´ om seisten peris ärä engänu see jook on seistes päris ära lahtunud. Vrd .lahkume, .lahtume

engästeme <engäste, engäste> hingeldama ▪ en´g jääp kinni, panep engästeme hing jääb kinni, paneb hingeldama. Vrd .tehkleme, .tehk´mä

engäteme <engäte, engäde>
1. hingama laskma, puhkust andma ▪ engäte obesit raasik aiga lase hobustel puhata natuke aega
2. puhkama, hinge tõmbama ▪ las ma engäte vähä las ma tõmban natuke hinge

idaneme2 <idante, idane> hingitsema ▪ tuli akas´ vähä idaneme tuli hakkas natuke hingitsema. Vrd engitseme

ind <inna, .inda> hind, rahaline väärtus; töötasu, palk ▪ peode päält masti ind (lina)peode pealt maksti palka; kae inda maha kaubelte proovi hinda maha kaubelda; mea sai alantet innage peris ma sain odavama hinnaga päris. Vrd tak´s1

.indame <innate, .inda>
1. hinda määrama ▪ kikk maa om ärä innat kogu maa on ära hinnatud
2. hindama, väärtustama ▪ miu poig olli linnan innat miis minu poeg oli linnas hinnatud mees

in´g <inge, .inge ~ ingi, .ingi Krk> (ukse)hing; haak. Vt en´g2

ink <ingu, .inku> Trv väike jõekala; vingerjas; hink jms (Cobitis) . Vrd kivi|jürräi, kivi|kala, kivi|mür´k, kivi|nuul´, .vingjas

innaline <innalise, innalist>
1. teatud hinnaga ▪ üte innalise mõlepe, võta esi meast sa tahat ühe hinnaga mõlemad, võta ise, millist sa tahad
2. väärtuslik; hinnatav, hinnaline ▪ lutsul om mass innaline lutsukalal on maks väärtuslik (kõrgelt hinnatav)

irame <irade, ira> Hel hirnuma; hinkuma ▪ ira ja jõra ütte puhku ja rüük´ hirnub ja jõriseb ühtepuhku ja röögib (hobusest). Vrd .irnme, .iukame, .iukleme, .iukme

iu <iu, iud>
1. hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ iu märä iuklep iu iu hinkuv mära hirnub iu iu. Vrd iuk4
2. hinkuv (hobune) ▪ iu oben es lase ennest raute hinkuv hobune ei lasknud ennast rautada; sii om iu, ei võta kuurmet perrä, viskas kust see [hobune] hingub, ei võta koormat järele, viskab kust

iuk4 <iugu, .iuku> hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ tege iki iuk, iuk, lõhup iist takka üles teeb ikka iuk, iuk, lööb eest takka üles (hobune). Vrd iu

.iukame <iugate, .iuka> perutama, tagajalaga lööma; hinkuma ▪ mõni oben ei lase puttu, sis iukap mõni hobune ei lase puutuda, siis lööb tagajalaga. Vrd irame, .iukleme, .iukme

.iukleme <iugelde, .iukle>
1. hinkuma, hirnuma ▪ kuri obene ken iukles ja taht pääle tulla kuri hobune, kes hingub ja tahab peale tulla (st kallale tulla). Vrd irame, .iukame, .iukme
2. piltl vallatlema, koerust tegema ▪ na iukleve, teeve ulbakut nad vallatlevad, teevad ulakust. Vrd .al´pme, .kiiame, kiiserdeme, ul´andeme

.iukme <.iuku, iugu> Hls Krk hinkuma (hobusest) ▪ oben akas´ tagast üles lüüme ja iukme hobune hakkas tagant üles lööma ja hinkuma. Vrd irame, .iukame, .iukleme

kallis <.kalli, kallist>
1. kallis, hinnaline ▪ pehme lina massap kallist ja karre om odevemp pehme lina maksab kallist [hinda] ja kare on odavam
2. oluline, tähtis, väärtuslik ▪ kuju tun´n om kalliss tun´n kuiv tund on kallis tund (heinaajast); tervis ja au om kige kallip tervis ja au on kõige tähtsamad
3. armas; hea, lahke, tore ▪ temä om iki kallis ja jumalekartlik inimene tema on ikka lahke ja jumalakartlik inimene
4. õnnis, püha, pühalik ▪ egä pühäbä üüse, kallil üül igal pühapäevaööl, pühal ööl

kallisteme2 <kalliste, kalliste> Krk kallimaks tegema, kõrget hinda nõudma ▪ temä kallistes ende kaupa ta tahab oma kauba eest kallist hinda

.kurptus <.kurptuse, .kurptust> , kurbtus <kurbtusse, kurbtust> kurbus, kurvastus, hingevalu ▪ tal olli kurptus näon tal oli hingevalu näol; kes kurbtust kand, kuivas ärä (vns) kes [südames] kurbust kannab, kuivetub ära. Vrd aledus, kurvastus, .nukrus

.kuulus <.kuulsa ~ .kuulse ~ .kuuldse, .kuulust> tunnustatud, hinnatud; kuulus, laialt tuntud ▪ sii om kuulus tüümiis see on hinnatud töömees; temä kuulus oma koerustük´ke poolest tema [on] tuntud oma koerustükkide poolest. Vrd .täätu, .täätuve

kõri <kõri, kõri>
1. kõri, hingetoru ▪ kõri om engämise jaos kõri on hingamise jaoks. Vrd lõõr´
2. kaela piirkond lõua all ▪ mõtle ta lõigas´ kõri endel maha mõtle, ta lõikas kõri endal maha
3. piltl joodik ▪ kõri enämb kulutes ku käe tiini jõudve piltl joodik kulutab rohkem, kui [ta] käed teenida jõuavad. Vrd jom´m2, lakat´s, laker´t

kõsu2 <kõsu, kõsu> Pst Krk elu, hing ▪ sa tahat miu kõsu väl´lä võtta (knk) sa tahad mu hinge välja võtta (st tappa). Vrd toss1

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest, vägevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme2
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nän´n las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt || .nämmi .laskme mõmisema ▪ karu las´k nämmi karu mõmises (rahulolevalt); .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

liiva|rul´l <liiva|rulli, liiva|.rulli> Hls Krk rünt, liivarull; hink; väike mudil jt väiksed kalad ▪ liivarul´l väike kirivene al´l, ümärik jämme pääge liivarull [on] väike hallikirju [kala], ümariku jämeda peaga. Vrd liiva|juss

lõkk2 <lõka, lõkka>
1. lott, volt ▪ sigadel olli lõka lõvva all sigadel olid lotid lõua all. Vrd vol´t
2. lokuti ▪ kikkal om üleven ari ja all om lõka kukel on üleval hari ja all lokuti. Vt lot´t1
3. lõpus, kala hingamiselund ▪ ku lõka punatse om, om kala vanas lännu kui lõpused punased on, on kala vanaks läinud. Vrd lõpe, lõpus1, lõt´t
4. kirkuõpetaja kaelaside ▪ õpetejel om kah lõka lõvva all, õige pikä lõka kirikuõpetajal on ka kaelaside lõua all, õige pikk sidus. Vt lõkstu

lõpus1 <lõpusse, lõpust ~ lõpuse, lõpust>
1. kala hingamiselund, lõpus ▪ särel om punatse lõpusse särjel on punased lõpused. Vrd lõkk2, lõpe, lõt´t
2. lokuti ▪ siandsit lõpusit ei ole kellegil ku mede kanal selliseid lokuteid ei ole kellelgi peale meie kana. Vrd lot´t1, lõkk2
3. liigend noal või petrooleumilambil ▪ käänäspääge väit´s ligises ja logises lõpustest käänispeaga nuga lõgiseb ja logiseb liigendist; sii om lõpustege lamp, nigu kait´s põske, lõppest palas tuli väl´lä see on liigenditega lamp, nagu kaks põske, otstest paistab tuli välja. Vrd käänäp, liige

lõõr´ <lõõri, .lõõri>
1. lõõr, ahjutoru ▪ liidi aive suitsu sisse, vist lõõri ollive nõgiten pliidid ajasid suitsu sisse, vist lõõrid olid nõgiseks saanud. Vrd sõõr´
2. hingetoru, kõri ▪ ku kalakont lõõri kinne jääss, kästäs toorest munavalget juvva kui kalaluu kõrri kinni jääb, kästakse toorest munavalget juua. Vt kõri

.lõõtsme <.lõõtsu, lõõtsu ~ lõõdsu>
1. lõõtsuma, tugevasti puhuma ▪ tuul lõõt´s vihmä väl´lä (knk) tuul puhus vihma välja
2. lõõtsutades nutma, nuuksuma ▪ päevä tallidi, õhtu sõs ma lõõtse päeval talitasin, õhtul siis ma nutsin. Vt .nuut´sme
3. lõõtsutama, hingeldama ▪ nuuska nõna maha, mis sa sissi lõõdsut nuuska ninast tatt maha, mis sa sisse lõõtsutad (luristamisest). Vrd lõõtsuteme

lõõtsuteme <lõõtsute, lõõtsude> lõõtsutama, hingeldama ▪ obene lõõtsut´ ku mäest üles sai hobune lõõtsutas, kui mäest üles sai. Vt .lõõtsme, Vrd .vahkame, vahkateme

läpäteme <läpäte, läpäde>
1. läpatama, kopitama; riknema ▪ süük ummusen läpätep ärä söök ummuksis rikneb. Vt läpästeme
2. sumbuma, umbne olema ▪ läpätet ais sehen, süäme aap sitas läppunud hais sees, südame ajab pahaks. Vrd summateme
3. lämmatama, hinge matma ▪ peris enge läpätep kinni sii irmus umbne ja rõske luht päris hinge paneb kinni see hirmus umbne ja rõske õhk. Vt lämmäteme, ummuteme

margaline <margalise, margalist> Krk
1. margaline, marga väärtusega raha ▪ tal olli kait´s margalist peon tal oli kaks margalist rahatähte peos
2. margase hinnaga, margane ▪ margalin om kige vähep küünäl margase hinnaga on kõige väiksem küünal

.meister <.meistre, .meistert ~ .meisterd>
1. meister, omal alal hinnatud ja vilunud isik ▪ vanast olliv meistre innan vanasti olid meistrid hinnas
2. erialaoskustega isik ▪ vaja meister kutsu ahju tegeme vaja meister kutsuda ahju tegema

.nukrus <.nukruse, .nukrust> Trv nukrus, kurbus; hingevalu ▪ sügüse tule mul seande nukrus pääle sügisel tuleb mul selline [suur] nukrus peale. Vrd aledus, .kurptus, kurvastus

peie pl <peiede, peiesit>
1. peied, matusepidu ▪ kikk üleaidse tullive Tamme talu peremihe peiedel kõik naabrid tulid Tamme talu peremehe peiedele. Vrd peig2
2. surnute mälestuspidu hingede ajal ▪ sügüse enge aig sis tetti peiet, aeti sugulise kokku, rikka teive iki peiet, üit´s üü ja päe olli sääl sügisel hingede ajal tehti ikka surnute mälestuspäeva, aeti sugulased kokku, rikkad tegid ikka surnute mälestuspäeva, üks öö ja päev oli seal. Vrd peiu
3. hrv pulmapidu Hls ▪ vanast ollive peie, nüid om pulma vanasti olid peied, nüüd on pulmad. Vt .jaskar, pulm

peiu <peiu, peiut> Krk hingedeaja mälestussöömaaeg ▪ pere olli peiul kuun pere oli hingedeaja söömisel koos; en´geaig peeti peiut hingedeajal peeti söömaaega. Vrd peie

.puuslak´ <.puuslaki, .puuslakki> hingeldustõbi; köha ▪ puuslak´ vaevas eidekest pikka aiga köha vaevas eidekest kaua aega. Vrd .puuslan´k

.puuslan´k <.puuslangi, .puus.lanki> puuslak, hingeldustõbi ▪ kel puuslan´k sihen, sii lõõtsutes ja vahkas Trv kel puuslak sees, see lõõtsutab ja hingeldab. Vrd .puuslak´

rind <rinna, .rinda>
1. rind, rindkere eesmine (neljajalgsetel alumine) osa ▪ inimen ei saa enne targas, ku kait´s kätt risti rinna pääl om (vns) inimene ei saa enne targaks, kui kaks kätt risti rinna peal on; pikä rinnage siga ütelti olevet pika rinnaga siga öeldi olevat; neil ei saa sõnadest viil, nemä panniv rinna kokku neile ei piisa sõnadest, nemad panid rinnad kokku (kaklemisest)
2. emarind ▪ piim pakat´s rinde sehen, valu olli kah piim pakitses rindades, valu oli ka; panden jus´t poisi naisel rindu, naine imeten last pannud just poisi naisele rinnale, naine imetanud last. Vrd tis´s
3. hingamiselundkond, kopsud ▪ rinna om kinni, ei saa engäte kopsud on kinni, ei saa hingata. Vt kops1

rõduleme <rõdulte, rõdule> Hel raskelt hingama, korisema ▪ vana miis rõdules sängün vanamees koriseb voodis. Vrd .rõõksume

.rõõksume <.rõõksude, .rõõksu> raskelt hingama, hingeldama ▪ selle joosu pääle nakas´ poiss rõõksume selle jooksu peale hakkas poiss hingeldama. Vrd rõduleme

süä <.süäme, süät ~ süäd>
1. süda ▪ sii om süäme asi see on südameasi; süä läit´s alampes (knk) süda läks pahaks
2. südamik; keskkoht, keskpaik ▪ lilli süämest akkave lehe kasume lille südamikust hakkavad lehed kasvama; õuna süäme latse viskav mõtsa õunasüdame lapsed viskavad metsa; alu süä jääss järgi, ku pirru är kist om halu süda jääb järele, kui pirrud ära kistud on; neist lina süämidest sai tett jämmelist lõnga neist lina südamikest sai tehtud jämedamat lõnga; tuli om maa süämen tuli on maakera keskkohas; tikk olli sissi lüüd sinna, kus nurme süä om tikk oli sisse löödud sinna, kus põllu keskpaik on. Vrd kesk|paik, kess|paik
3. piltl hing, süda, tunnete lähtekoht ▪ ma ütli tal siantse sõna, mis süämes läit´s ma ütlesin talle sellise sõna, mis südamesse läks

.taader <.taadre, taadert>
1. taaler, hõbemünt ▪ latse mängsive taadrege sõõrimängu lapsed mängisid taalriga ringmängu
2. taaler, maa hindamise ühik Liivimaal ▪ Kitsi talu om kait´skümment katese taadert Kitsi talu on kakskümmend kaheksa taalrit [suur]. Vt taaler

taaler <taaleri, taalert ~ taalerd>
1. taaler, hõbemünt ▪ taaler, taaler, sii piap käimä, ütest käest tõise kätte taaler, taaler, see peab käima, ühest käest teise kätte (öeldakse laste taalrimängus)
2. maa hindamise ühik. Vt .taader

tak´s1 <taksi, .taksi>
1. taks, hind ▪ sii om miu tak´s, võta või jätä see on minu hind, võta või jäta. Vrd ind
2. norm, määr; õige aeg ▪ rügä taht lõigade, ein taht niita, egäl oma tak´s iki rukist on vaja lõigata, hein on vaja niita, igaühel oma aeg ikka

tak`.siir´me <tak`.siiri, tak`seeri> takseerima, hindavalt vaatama ▪ ei ole vaja mu eläjit nõndaviisi taksiiri ei ole vaja mu loomi niimoodi takseerida. Vrd .vaateme

.tehkleme <tehelte, .tehkle> Hel hingeldama, ähkima ▪ ta juus´k mulle tehelten järgi ta jooksis mulle hingeldades järgi. Vrd .tehk´mä, .ähkleme

.tehk´mä <.tehki, tehi> Hel ähkima, hingeldama ▪ selle tüü man Kusti peris tehkse selle töö juures Kusti päris ähkis. Vrd engästeme, .tehkleme, .äh´kmä

toss1 <tossu, .tossu>
1. toss, suits; aur ▪ kik´k kottusse olliv tossu täüs kõik kohad olid suitsu täis; pada aa tossu väl´lä pada ajab auru välja. Vrd sos´s2, suids, ving1
2. piltl hing ▪ obesel olli toss väl´lä lännü hobusel oli hing välja läinud. Vrd en´g1, kõsu2, vaim

.tõmbame <tõmmate, .tõmba>
1. tõmbama, vedama ▪ ma tõmba kaplu müüdä ta ende manu ma tõmban ta nööre mööda enda juurde. Vrd .tuume, .vinname, vedäme2 || .aisu .tõmbame nuusutama ▪ oben tõmbas karu aisu hobune tunneb karu lõhna; .enge .tõmbame hinge tõmbama, puhkama ▪ mea tulli ärä, miust jäie ta enge tõmbame mina tulin ära, minust jäi ta hinge tõmbama; ette .tõmbame ette tõmbama ▪ liidi sehen suur auk, sinna vaja savi ette tõmmate pliidi sees [on] suur auk, sinna vaja savi ette tõmmata; .kinni .tõmbame kinni tõmbama; nõeluma ▪ es ole aiga ilusti kohente, vähä tõmmassi kinni ei olnud aega ilusti kohendada, natuke nõelusin kinni; kohut .tõmbame kohut käima ▪ sii muud ei tii ku puhast kohut ta tõmbas see muud ei tee, kui käib kohut; .lõhki .tõmbame lõhki tõmbama ▪ peris kahju siust, et siul perse lõhki tõmmati päris kahju sinust, et sul tagumik lõhki tõmmati; maha .tõmbame maha tõmbama; niitma ▪ täempe tõmmassim suure tüki einä maha täna niitsime suure tüki heina maha; .pääle .tõmbame peale tõmbama; äestama ▪ visati seemel´ maha, tõmmati ägläge pääle visati seeme maha, tõmmati äkkega peale; tagasi .tõmbame tagasi tõmbama ▪ tah´ts küll tagasi tõmmate sõna, väl´lä tulli iki (knk) tahtis küll tagasi tõmmata sõna, [aga] tuli ikka välja; täüs .tõmbame täis sööma, täis jooma; purju jooma ▪ nüid om ninda täüs tõmmanu ennäst nüüd on nii täis söönud ennast; lääve kõrtsi ja tõmbav ennäst täüs lähevad kõrtsi ja joovad ennast purju; valu .tõmbame peksma ▪ ma tõmmassi neil valu ma andsin neile peksa; .vastu .tõmbame vastu tõmbama ▪ os miul sedäsi juhtunu, ma os tõmmanu tal vastu oleks mul sedasi juhtunud, ma oleks talle vastu tõmmanud (st vastu löönud); ärä .tõmbame ära tõmbama; kõhnaks jääma; kahanema, vähenema ▪ nüid om ta ärä tõmmanu nindagu ruuts jääss kõhnas nüüd on ta kokku tõmmanud, nagu roots jääb kõhnaks; siante kuju ja kuum, lehmil tõmbas piimä ärä selline kuiv ja kuum [ilm], lehmadel tõmbab piima ära; üle .tõmbame üle tõmbama; värvima ▪ mia lassi ende maja vähä üle tõmmate ma lasin enda maja veidi üle värvida
2. käega libistama, siluma ▪ tõmmas´ käege üle näo tõmbas käega üle näo. Vrd silume, .suime
3. lööma ▪ sii olli sõnnigu argige tal tõmmanu müüdä sel´gä see oli sõnnikuhanguga talle mööda selga löönud. Vrd .lüümä, materdeme, .nihvame, .nähväme, tagume
4. selga panema, kätte või jalga panema ▪ tõmba jak´k selgä! pane jakk selga!. Vrd .viskame
5. kõvasti töötama, rassima ▪ mia ilmast ilma urma ja tõmba ja tii ma ilmast ilma rühman ja tõmban ja teen. Vrd .ras´me2, .urmame
6. ihuma ▪ väit´s taht terite, tõmba tat vähä kivi pääl nuga peab teritama, tõmba teda vähe kivi peal [käial teravaks]. Vt ihume
7. pühkima ▪ põrmat taht är tõmmate põrand tuleb ära pühkida
8. lüpsma ▪ ma lää tõmba lehmä ärä ma lähen lüpsan lehma ära. Vt .nüsme, Vrd sõõruteme, tilguteme
9. varastama ▪ ku ta iki manu saa, sõs ta tõmbas mudku kui ta ikka juurde pääseb, siis ta muudkui varastab. Vt varasteme
10. hammustama, kiskuma ▪ os_sa kurivaim, koer tulli amba irvi tõmbamen oh sa kurivaim, koer tuli hambad irevil hammustama. Vt ammusteme
11. tahenema, tõmbama ▪ levä ei tõmba suguki, ahi olli jahe leivad ei tahene sugugi, ahi oli jahe; laseme seista raasike, sis tii tõmbas laseme seista natuke, siis tee tõmbab. Vt taheneme
12. piltl ringi hulkuma, aelema ▪ sii jälle temä mihege tõmbas see aeleb jälle tema mehega. Vt .aame, .aeleme
13. piltl taga rääkima ▪ küll siut tõmmats taga sel´lä küll sind räägitakse taga. Vrd laksuteme, .siuname
14. piltl riidlema, tülitsema ▪ tõmbave kakelust ilmast ilma tülitsevad ilmast ilma. Vrd .täksleme, tülime, tülitseme, tülüteme

.vaakme <.vaaku, vaagu>
1. kraaksuma ▪ varesse vaaguve, ilm lää kurjal varesed kraaksuvad, ilm läheb halvaks; vaake, vaake, senigu teid püssig maha lase kraaksuge, kraaksuge, seni kui teid püssiga maha lasen. Vrd .raak´sme, .raut´sme2
2. hinge vaakuma, raske haiguse käes vaevlema ▪ emäk olli enge vaakmen emake oli hinge vaakumas; ta vaak´ engekst mitu päevä ta vaakus hingekest mitu päeva. Vrd .vaalume2, .vainme, .vaevleme

.vaalume2 <.vaalude, vaalu> Krk
1. haiguse käes vaevlema, hinge vaakuma ▪ olli aige, vaalsi kaessa nädält kodun olin haige, vaevlesin kaheksa nädalat kodus; küll temä vaalup mahan, engek väl´lä ei lää küll ta vaagub maas, hingeke välja ei lähe. Vrd .vaakme, .vainme, .vaevleme
2. vaevama ▪ mut vaalup üit´s tük´k rinnun mind vaevab üks tükk rinnas. Vrd .vaevame, vaeveldeme, vainusteme

.vahkame <vahate, .vahka> hingeldama, lõõtsutama ▪ juus´kmin ai vahkame jooksmine ajas hingeldama; mäest olli rasse üles vedäde kuurmet, oben vahas´ ehen mäest oli raske üles vedada koormat, hobune lõõtsutas ees; kui kasin jõud om, sis lõõdsudet ja vahkat Trv kui jõud on nõrk, siis lõõtsutad ja hingeldad. Vt vahkateme, Vrd engästeme, .lõõtsme, lõõtsuteme, .tehkleme

vahkateme <vahkate, vahkade> Hls lõõtsutama, hingeldama ▪ peni vahkateve kuumage koerad lõõtsutavad kuumaga. Vt .vahkame

vaim <vaimu ~ vaemu, .vaimu>
1. hing, vaim ▪ miu vaim olli vaga ja sel´ge minu vaim oli vaga ja selge. Vrd en´g1, toss1
2. vaimulaad, loomus, temperament ▪ ta om õige targa ja eläv vaimuge lait´s ta on väga targa ja elava vaimuga laps; küll olli sii miis tulitse vaimuge küll oli see mees tulise temperamendiga. Vrd ise|luum, luum3, .luumus1, olek1
3. üleloomulik olend, kummitus, vaim ▪ va kardetev vaim, sedä pidi austeme va kardetav vaim, seda pidi austama; vanasti nätti sääl kottal vaime, võip olla, et vaime om viil mõnen maanukan, aga siin ei ole änämb kuulda neid vanasti nähti seal vaime, võib olla, et vaime on veel mõnes maanurgas, aga siin ei ole enam kuulda neist. Vrd ton´t
4. väike asi v. olend ▪ kardule olevet ninda tillukse ku luud vaimu all kartulid olevat nii väikesed kui loodud vaimukesed all; ta om tilluk ku üits vaimuk Krk (knk) ta on tilluke nagu üks vaimuke. Vrd jusar, tiran

valu1 <valu, valu>
1. valu ▪ ulk aiga käüsiv valuse enne sündümist hulk aega käisid valud enne [lapse] sündimist || .amba|valu hambavalu ▪ ma ole mitu päevä ambavalu kannaten ma olen mitu päeva hambavalu kannatanud; .süäme|valu südamevalu, hingevalu, mure ▪ ma saa küll kanget süämevalu su peräst ma saan küll kanget südamevalu sinu pärast (mure tundmisest). Vrd vaev
2. piltl hoog, rutt ▪ käi sis üte valuge poodin ka ärä! käi siis ühe hooga poes ka ära!; me leime üte valuge einä maha me niitsime ühe hooga heina maha. Vt uug

.viime ~ .viimä <viiä, vii>
1. viima, kuhugi toimetama ▪ viit põrgus talutüdär tõllage nindagu kõlinen talutütar viidud tõllaga kõlinal põrgusse; ma vii siut täembe kodu ma viin sind täna koju; ma lätsi linna piimä viimä ma läksin linna piima viima. Vrd .kanme, .tõstme || .enge .viimä hinge viima ▪ kos sa en´ge viimä läät seantse kül´mäge kuhu sa hinge viima lähed sellise külmaga; nurmikut .viimä piltl katsikul käima ▪ nurmikut viiti, sel naisel om laits ollu katsikul käidi, sel naisel on laps sündinud; sõna .viimä teadet viima ▪ temä lää vii sõna kätte tema läheb viib teate kätte
2. piltl kulgema, välja jõudma ▪ sii tii viivet mõtsa see tee viivat metsa

vingerdeme ~ vingerteme <vingerte, vingerde>
1. vingerdama ▪ uisa vingerdive tiiraa pääl ussid vingerdasid teeraja peal. Vrd loogateme, niverdeme, .vintleme
2. piltl viletsalt elama, hingitsema ▪ kes tääp ku kavva ta viil vingertep (knk) kes teab, kui kaua ta veel hingitseb (haige kohta). Vt engitseme

.võtme <võtta, võta>
1. võtma ▪ võta naine näidussene, osta varsune obene (rahvalaulust) võta naine neidude hulgast, osta hobune varsana; võta tonnist leib lap´me pääl! võta tünnist leib labida peale!; no võtakest jah, kor´gakest kokku nii tukmekse! no võta jah, korja kokku need pirrulaastud! || .enge .võtme hinge võtma, tapma ▪ sii tüü tah´t enge võtta see töö tahtis ära tappa; käsil .võtme käsile võtma, nahutama ▪ küll esä ta viil käsil võtt küll isa teda veel nahutab; nõuss .võtme otsustama; nõu .võtme õppust võtma ▪ temä ei võta kellekide nõu tema ei võta kelleltki õppust; sõna .võtme sõna võtma, kõnelema ▪ luba miut ka sõna võtta! luba mul ka kõnelda!; tagasi .võtme tagasi võtma ▪ sa võtat oma sõna puha tagasi sa võtad oma sõnad kõik tagasi; .tipsu .võtme napsu võtma ▪ ta om vähä tipsu võtten ta on natuke napsu võtnud; tõess .võtme tõena võtma ▪ egät sõna ei tohi tõess võtta iga sõna ei tohi tõena võtta; .vastu .võtme vastu võtma ▪ küll sääl võeti äste vastu küll seal võeti hästi vastu; .väl´lä .võtme välja võtma ▪ võta levä väl´lä ahjust! võta leivad ahjust välja!; .vääli .võtme luba küsima ▪ noore lätsiv vanembilt vääli võtme noored läksid vanematelt luba küsima; ärä .võtme ära võtma; rikkuma; surmama ▪ anna mul juvva, joogi janu võtt ärä! anna mulle juua, joogijanu tahab ära võtta!; üles .võtme (heinu) kokku panema; rehitsema, üles lööma (pahmast); tuld üles võtma; kulutama; (nõidusega) avastama ▪ einä o laiali aet, vaja üles võtta heinad on laiali aetud, vaja kokku panna; pimmes lääp, tule tuli üles võtta pimedaks läheb, tuleb tuli põlema panna; sii mõist arsti egät, sii võtt üles ja ütles äräde see oskab igaüht arstida, avastab nõidusega ja ütleb ära (nõiast); temä mõist maalist üles võtta tema oskab maalist üles võtta (avastada kohta, kust on saadud maalise haigus); sii pulm võt´s pal´lu üles see pulm kulutas palju
2. vajama, nõudma; kestma ▪ sii võtt kavva aiga, ennegu ta üles tule see võtab kaua aega, enne kui see ilmsiks tuleb (kuriteost). Vrd .kestme, .nõudme
3. millessegi kinni hakkama ▪ koer auk´s, mia ässädi ka koera üle läve, võta-võta! koer haukus, ma ässitasin ka koera üle läve, hakka kinni!; kes tulist võt´t, sel olli sasine kõr´s kes kiiruga võttis, sel oli sasine kõrs (vilja lõikamisest). Vrd .kiskme
4. mõju avaldama, toimima ▪ sii vikat´ võt´t äste einä see vikat võttis heina hästi (niitmisest). Vrd .tüüteme
5. rikkuma, kahjustama ▪ kül´m võt´t uibu äitsne ärä külm võttis õunapuuõied ära. Vrd .rikme1
6. sõimama, noomima ▪ mia ei ole ta käest kedägi võtta saanu mina ei ole tema käest noomida saanud. Vrd kirume1, .põhjame

õhk1 <õhu, .õhku> hrv õhk, hingus ▪ õvven olli ää värske õhk õues oli hea värske õhk; pane sõnna, kus tuule õhk pääle putus! Krk pane sinna, kuhu tuuleõhk peale tuleb!; tal om vähä õhku sehen, elu loodust ääp ei jole tal on vähe õhku (hinge) sees, elulootust enam ei ole (surijast). Vt en´g1, luh´t2

õng2 <õngu, .õngu> Trv Hel hõng, hingus ▪ kae kas tal om viil´elu õngu sehen! vaata, kas tal on veel eluhingus sees!. Vrd .engus

veebiliides @ veebihaldur