[MUL] Mulgi sõnaraamat

surm <surma, .surma>
1. surm, suremine ▪ nüid sures küll ää meelege joba ärä, aga surm ei tule viil nüüd sureks küll hea meelega juba ära, aga surm ei tule veel; egä surma vastu rohi ei ole, aiguse vastu om rohi (vns) ega surma vastu rohtu ei ole, haiguse vastu on rohtu. Vrd kuul1, lõpp || õigus|surm ajalik surm ▪ emä surri oma õigussurma ema suri oma ajalikku surma; õnnetuse|surm õnnetussurm ▪ uppunu surm, sii om õnnetusesurm uppumissurm, see on õnnetussurm
2. häda, vaev, nuhtlus ▪ ma tulli suure surmage siia, ma ole peris otsan (knk) ma tulin suure hädaga siia, ma olen täitsa läbi. Vrd vaev, ädä
3. piltl surnu ▪ surm taht maha matta surnu tuleb maha matta; sa olet ärä lõppenu ku surm kunagi sa oled nii viletsaks jäänud nagu päris surnu (haiglaselt kõhnast inimesest). Vrd kadunuk, koolu, .kuulje, mullaline, .surnu

varju|surm <varju|surma, varju|.surma> varjusurm; piltl tardumus ▪ miu esä om varjusurman ollu minu isa on varjusurmas olnud

õigus|surm vt surm

õnnetuse|surm vt surm