EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

TÜVEVAHELDUSED

Lõpuvaheldus

Missugused sõnad on lõpuvahelduslikud

Käändsõnade lõpuvahelduslikkuse määramiseks piisab, kui võrd­leme ainsuse nimetavat ja omastavat, nt `siil : siili, tore : toreda, inimene : inimese. Lühenenud muutetüve olemasolu selgub siis, kui võrd­leme ka ainsuse osastavat käänet, nt inimene : inimese : inimes/t.

Osastavat käänet tasub appi võtta ka nõrgeneva astmemuutusega laadivahelduslike käändsõnade lõpuvahelduslikkuse selgitamisel. Neil sõ­nadel on omastav kääne nõrgas astmes, ja kui nõrgas astmes on toi­munud sulghääliku või s-i kadu, võib sellega kaasneda vokaali­teisen­dusi, mis ei kuulu lõpuvahelduse alla (vt M 29). Näiteks tegu : `teo : tegu on lõpuvahelduseta sõna, aga mägi : `mäe : mäge on lõpuvahel­duslik.

Käändsõnad on alati lõpuvahelduslikud, kui nende algvorm lõpeb konsonandiga, ükskõik, kas see konsonant kuulub liitesse või mitte, nt `park : pargi, kanal : kanali, naljakas : naljaka. Vokaaliga lõppevad sõnad on tavaliselt ilma lõpuvahelduseta, nt `maa : `maa, ema : ema, roosa : roosa, `aasta : `aasta, õpetaja : õpetaja. Vokaaliga lõppevad sõnad on lõpuvahelduslikud siis, kui see vokaal kuulub tuletusliitesse ne või ke, nt inimene : inimese, tilluke : tillukese. Ka muude vokaal­lõpuliste sõnade hulgas leidub suletud lõpuvahelduslikke muuttüüpe, nt `sai : saia, tuli : tule, ahi : ahju, tore : toreda, seeme : `seemne.

Käändsõnadest on lõpuvahelduslikud: