[EKS] Eesti keele sõnaraamat

üüratu1 ‹adj›
ebatavaliselt, erakordselt suur, ülimalt suur
= määratu1, tohutu1, koletu1 (2. täh), röögatu1
▫ Hoovis laiutab üüratu lomp.
– SEOTUD SÕNAD: üüratult ‹adv›
◊ Sõna üürike hilistuletis, liitevahetuse teel loodud antonüüm

üüratu2 ‹adv›
kõnekeelne väga, tohutult
= arutu2, ilmatu2, ilmatuma1, jubetu2, koletu2, maailma, maailmama, maailmatu1, maailmatuma1, maru3, meeletu2, määratu2, päratu1, röögatu2, tohutu2
▫ Üüratu suur abi.
▫ Arsti saabumiseni läinud aeg tundus mulle üüratu pikk.