[EKS] Eesti keele sõnaraamat

määratu1 ‹adj›
ebatavaliselt, erakordselt suur, ülimalt suur
= tohutu1, koletu1 (2. täh), röögatu1, üüratu1
▫ Martin tundis sellest määratut kergendust.
▫ Määratu hulk infot.
– SEOTUD SÕNAD: määratus1 ‹s›

määratu2 ‹adv›
kõnekeelne väga, tohutult
= arutu2, ilmatu2, ilmatuma1, jubetu2, koletu2, maailma, maailmama, maailmatu1, maailmatuma1, maru3, meeletu2, päratu1, röögatu2, tohutu2, üüratu2
▫ Määratu jäme tammepuu.
▫ Mees kosinud enesele Inglismaalt määratu rikka proua.

määratu3 ‹s›
see, kes või mis on millekski määratud, ette nähtud
▫ Surmale määratuid ei päästa enam miski.