[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

alarmeerima ‹42›

1. ohust teatama, ohu puhul appi kutsuma v. häireolukorda viima. Midagi põleb, tuleb alarmeerida tuletõrje. Vanglaülem alarmeeris politsei põgenikku püüdma. Kogu küla alarmeeriti metsa kustutama. Ettevaatamatu lask oli vaenlase alarmeerinud. *Vahepeal oli Woceki röökimine peaaegu kõiki üürnikke alarmeerinud ja nad hakkasid alla jooksma. O. Jõgi (tlk). | piltl. Oksendamine alarmeerib haiguse tekkest.
2. ‹hrl. v- v. tud-partitsiibis› rahutust, ärevust tekitama, häirima. Alarmeerivad teated, uudised, sümptomid. *Ta oli korraga alarmeeritud. Naise vaist tegi silmapilkselt selgeks, kuidas Hilja pidi Aarnet armastama. A. Antson.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

amokk ‹amoki 21› ‹s›
amok. Amokki jooksma.

au|ring
lisaring, mille võitja teeb (jookseb, sõidab) staadioni- vm. võistlusrajal. Auringi tegema, jooksma, sõitma. Olümpiastaadion juubeldab, võitja alustab auringi.

ergomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
füsiol treeninguseade, mille abil saab mõõta lihaste tööd ja koormust. Ergomeetrit tõmbama. Ergomeetril jooksma, väntama, sõudma.
▷ Liitsõnad: sõudeergomeeter, veloergomeeter.

galopp ‹-lopi 21› ‹s›

1. traavist kiirem liikumisviis, kus maad puudutavad vaheldumisi eesmine ja tagumine jalapaar; kapak, neljajooks, neljasõit. Kiire, pöörane, metsik galopp. Galoppi jooksma, kihutama, sõitma, ajama. Kannustas, ajas hobuse galoppi. Ratsanik lähenes kiirel galopil, täies galopis. Hobusekari tormas galopiga minema. Peatus osavasti täielt galopilt. Laske galoppi! Eesti hagija liikumisviis uluki jälitamisel on galopp. | piltl. *Otsekohe läheb galopp uute probleemide juurde. H. Siimisker.
2. kiire seltskonnatants 2/4-taktis, oli populaarne eriti 19. saj.

galoppima ‹-lopin 42›
galoppi jooksma v. ratsutama. Laskis hobust galoppida. Külale lähenes galoppiv ratsasalk.

hane|rida
ühekaupa üksteise järel liikujaist moodustunud rida. Võtke haneritta. Hanereas astuma, käima, suusatama, jooksma. Järgnesime talle hanereas. Allüksus liikus hanereas läbi metsa.

hilberdama ‹37›

1. (põgusalt, siia-sinna) ringi käima v. jooksma. Väike tüdruk hilberdas isa kannul. Ei viitsi ennast riidesse panna, hilberdab niisama ringi. Hilberdab igasuguste kahtlaste inimestega ringi. *Mõtlesin, et kadusid juba küla peale hilberdama. V. Ilus.
2. hilbendama. *Jah, juuksepalmik pääseb vahel lahti ja hakkab õlgadel või selja peal hilberdama.. O. Jõgi (tlk).

hilpama ‹hilbata 48›
kergelt hüpeldes jooksma v. kõndima, lippama. Lapsed hilpavad omapead ringi. Hilpab poolpaljalt, püksata ringi. Kelle jalg hilpab, selle keel nälpab. *Hilpab oma sinises, kenasti keha vastu liibuvas dressis vagunist vagunisse.. A. Siig.

hingpakki ‹adv›
murd hingeldama panevalt, hingetuks, nii et hing jääb kinni. Hingpakki jooksma. *Ja ega see sõtkumine kõige kergem amet ka polnud, võttis poisi päris hingpakki. V. Ilus.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

ilatsema ‹37›
ilane olema, ila jooksma; ilaseks tegema v. määrima, ilastama. Ilatsev suu. Koer tõmbas ilatseva keelega üle suu. Loomad närivad, järavad ilatsedes toidutükke.

jagama ‹37›

1. osadeks tegema, jaotama. a. iseseisvateks osadeks tegema; tükeldama. Jagas leiva kolmeks tükiks. Jagasime õuna neljaks. Praad jagatakse portsjoniteks. Vara, raha, saak jagati pooleks, kolme võrdsesse ossa. Jagas mündid nelja hunnikusse. Rabarberit saab paljundada puhmaid jagades. Õpetaja jagas õpilased kahte rühma: ühed jooksma, teised palli viskama. b. tervikut osadeks tegema osi üksteisest lahutamata. Eesriie jagab toa pooleks. Tabel on lahtriteks jagatud. Joonte abil ruutudeks jagatud paber. Mets on kvartaliteks, kvartalitesse jagatud. Ekvaator jagab Maa põhja- ja lõunapoolkeraks. Romaan jagatakse harilikult peatükkideks, näidend vaatusteks. Aasta on jagatud 12 kuuks. *..arvutud talad, sarikad ja korstnajalad jagasid ruumi risti-rästi paljudeks eraldatud nurgakesteks. V. Beekman. c. liigitama, klassifitseerima. Häälikud jagatakse täishäälikuteks ja kaashäälikuteks. Tulbid jagatakse kahte suurde rühma: aedtulbid ja metstulbid.
2. mat kolmandat arvu (jagatist) leidma nii, et leitud arvu ja teise antud arvu (jagaja) korrutis oleks esimese antud arvu (jagatava) suurune. Kaheksa jagada neljaga on kaks. Jagage kümme kahega! Kiiruse leidmiseks tuleb läbitud tee jagada selleks kulunud ajaga.
3. midagi (osade, jao- v. tükikaupa) mitmele v. paljudele andma, jaotama v. osaks saada laskma. a. isikutele. Ema jagas lastele kompvekke. Sõduritele jagati väliköögist suppi. Kes jagab mängijatele kaardid? Kas näitlejaile on osad juba jagatud? Võitjatele jagati auhindu, medaleid. Riik jagas kunstnikele abirahasid, stipendiume. Ettevalmistustööd jagati mitme peale. Jagab kõigile käske, korraldusi, ülesandeid. Noor korvpallur on õppinud hästi söötusid jagama. Jagas mükse, võmmusid, matse, kõrvakiile. Jagas vastasele hoope paremale ja vasakule, kuhu aga juhtus. Jagab noomitusi, karistusi, ihunuhtlust. Kaunitar jagas ümberringi naeratusi, õhusuudlusi. Isa jagas poegadele õpetusi, nõuandeid, näpunäiteid. Meister on jaganud oma oskusi, kogemusi paljudele õpilastele. See kool on juba 100 aastat lastele õpetust, teadmisi jaganud. Lektor jagas kuulajaile reisimuljeid. Kellelegi kiitust, laitust, tunnustust jagama. Kellelegi lohutust, troosti, meelitusi jagama. b. mingile ajavahemikule, alale jne. Tööd jagati mitmele päevale, mitme päeva peale. Õpitu kordamine tuleks jagada pikema aja peale. Päevane toidukogus jagatakse 6 toidukorrale. Surve on jagatud ühtlaselt kogu pinnale.
4. kellegagi midagi ühiselt kasutama, omama v. valdama; kellelegi enda omast osa loovutama v. ise teise omast osa saama. Ta on harjunud kõike alati kellegagi jagama. Kellegagi korterit, kupeed, kajutit jagama. Neil tuli kahekesi väikest tuba jagada. Jagasime ühiselt leivapalukest. Tüdruk jagas oma võileiva võrdselt koeraga. Kaks võistlejat jäid võrdsel punktiseisul esikohta jagama. Ta ei võinud oma saladust kellegagi jagada. See naine olevat mitme mehega aset, voodit jaganud 'seksuaalelu elanud'. || kellegagi ühiselt v. ühtmoodi läbi elama; kogema v. tundma sedasama mis teine v. teised. Riik jagas hiljem oma naabermaade saatust. Kellegagi rõõme ja muresid, õnne ja õnnetust jagama. Kellegi kurbust, leina jagama. Ma ei jaganud ta vaimustust, indu, õhinat. Jagan täielikult ta maitset, seisukohta, arvamust, hinnanguid, vaateid, põhimõtteid. Mees ei jaganud naise kahtlusi, kartust, kõhklust tuleviku suhtes.
5. kõnek taipama, aru saama. Ei tema jaga põllumajandusest midagi. Ma pole matemaatikat kunagi jaganud. Kas ta kunstiküsimustes ka üldse midagi jagab? Ma ei jaga, kuidas sa ilma võtmeta tuppa pääsesid. Kas nüüd jagad, milles on asi? Pea, nupp, kolu jagab (hästi, kenasti). Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. *Kõike edasist, mis Mehin rääkis, Vanda enam hästi ei jaganud. R. Sirge.
6. kõnek jagelema, tülitsema, sõnelema. Mis te jagate ja tülitsete siin! Jäta järele, mul pole aega sinuga jagada! *„Mis sest õhtul jagada, mis uue päeva asi,” arvas Tähve. A. Mälk.

jalga laskma
põgenema, ära jooksma, lahkuma, kaduma. Laseme jalga, kuni pole hilja. Kaks vangi olid jalga lasknud.

jooksetama ‹37›

1. hrv jooksma v. voolama panema; joosta v. voolata laskma. Vett, mahla jooksetama.
2. murd jahvatama. *..Jõgelite eneste tuulikul puudus tanguvärk ning seal ei saanud jooksetada muud kui jämedat loomajahu. A. Hint.

jooksev ‹-sva, -svat 2›

1. (< partits jooksma). Kõrvuti jooksvad poisid. Kraanist jooksev vesi.
2. ‹adj› päevast päeva korduv, toimuv v. tehtav; teatavate vaheaegade järel korrapäraselt toimuv, tehtav v. esinev. Jooksev remont, korrashoid. Jooksev asjaajamine, aruandlus, kirjavahetus. Jooksvad kulud, väljaminekud. Jooksev kirjanduselu. Jooksvate sündmuste kroonika. Olen jooksva tööga väga koormatud. Jooksev 'käimasolev' aasta, kuu, päev. Jooksev meeter 'meeter pikkusmõõduna kui laiust vm. mõõtmeid ei arvestata'. Jooksev 'pidev, läbiv' numeratsioon. Jooksev konto, arve 'hoiustaja konto pangas, millelt ta võib raha välja võtta (v. üle kanda) igal ajal'.

jookslema ‹jookselda 49›
edasi-tagasi v. korduvalt jooksma. *Koer hakkas haukuma, jooksles edasi-tagasi ja tormas peidusolija poole. J. Semper. *Tunnen laugude all metsapalangute tuhka ja loodimullina naha all jookslevat kõrisõlme. N. Baturin.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

järele jooksma

1. kiiresti järgnema. Ants jooksis mulle trepile järele. Tahtis mulle linna järele joosta. Mees jooksis trollibussile järele.
2. kedagi (v. midagi) endale püüdma. *Näib tüdrukut armastavat, ega ta muidu talle järele jookseks. E. Vilde.

karile jooksma vt kari [kari]

kiili ~ kiini jooksma vt kiil [-i] vt kiin [1]

kinni jooksma

1. kiiresti liikudes millessegi v. millegi tõttu kinni v. seisu jääma. Puur, saag jooksis kinni. *Juba jookseb paadinina liiva kinni... E. Rannet.
2. kokku libisema. Sõlm, silmus on kõvasti kinni jooksnud.

kokku jooksma

1. joostes, kiirustades kuhugi koonduma, kokku tulema. Rahvas jooksis õnnetuspaigale kokku. *Naisi.. jooksis põllupeenraid ja aedu mööda igast küla servast kokku lammaste vastu.. R. Soar. || kokku põrkama. *..raksudes jooksevad pilved kokku ja veerevad siis kõmisedes laiali. V. Saar.
2. kokkupuutekohta suunduma (teede, jõgede jms. kohta). Kolm teed jooksid küla keskel(e) kokku. Selle kivi juurde jooksid kokku nelja valla piirid. *Meeste silm ulatub ka mõisa väljadeni, mis seal lõuna pool.. külapõldudega kokku jooksevad. E. Vilde. | piltl. Varas on leitud – kõik niidid jooksevad tema juurde kokku.
3. van kooskõlas olema. Tema sõnad ei jookse kokku tegudega.

kraavi jooksma vt kraav

kuivale jooksma vt kuiv

liiva ~ liivale jooksma vt liiv [-a]

läbi jooksma

1. (kiiresti) läbima v. läbistama. Jooksin küla vahelt kiiresti läbi. Jooksin ikka 10 km läbi. Kuul oli reiest läbi jooksnud. Talli tagant jookseb läbi jõgi. Peast jooksis üks mõte läbi.
2. kedagi v. mingit kohta kiiresti külastama. Enne ärasõitu jooksin veel sõbranna poolt, poest, näituselt läbi. Naine jooksis ruttu kõik kauplused, tuttavad läbi.
3. vihma läbi laskma. Katus jookseb läbi. Suure vihmaga hakkas telk läbi jooksma.

maha jooksma

1. teat. teeosa, vahemaad ära jooksma. Jooksin kolm kilomeetrit maha. Laev jooksis selle ajaga maha mitu miili. Sukasilm on maha jooksnud 'üles hargnenud'.
2. jooksuga pikali, maha paiskama. Pidite mu trepil maha jooksma. Jooksin mehe jalust maha.
3. liikumisel, jooksul mingilt aluselt eemalduma. Rong jooksis rööbastelt maha. Nöör jookseb spinningurullilt maha. Rihm jooksis rattalt maha.
4. maha valguma. Õlu jooksis vaadist maha. Higi jookseb mööda selga maha.
5. asjatult (lõpuni) kuluma v. kulutama. Aeg jooksis kasutult maha. Lauljate vaev ei tohi niisama maha joosta. Keegi ei tantsi, pillilugu jookseb tühjalt maha. Seda võimalust ei võinud lasta maha joosta. *Päevad jooksevad maha nagu selge kuld, töö aga seisab.. A. Jakobson.

mööda külge ~ külgi maha jooksma vt külg

peaga tulle jooksma vt pea

peaga vastu seina ~ müüri jooksma vt sein vt müür

piima ja mett jooksma vt piim [-a]

rappa jooksma vt raba [2]

ringi jooksma
mitmel pool kiiresti käima v. liikuma, mitmel pool jooksma. Naine jooksis terve päeva linnas ringi. Jooksid eile palja jalu mööda õue ringi. Koer jooksis sadamas ringi. Lasksin silmadel toas ringi joosta. *Lusikas jooksis ringi koogitaignas. A. Mälk.

sarvi maha jooksma vt sarv

silmi (kinni) jooksma vt silm [-a]

silmile jooksma vt silm [-a]

[kellelegi] suhu jooksma vt suu

tormi jooksma vt torm

tühja jooksma vt tühi

välja jooksma

1. kiiresti liikudes väljuma. Jooksin toast välja. Jänes jooksis metsast välja. Kuul jookseb vintrauast välja.
2. välja valguma, välja kulgema. Üks silm oli välja jooksnud. Vili jooksis kotist välja. Järvest jookseb välja väike jõgi.
3. aluselt ära liikuma. Rong jooksis rööpaist välja.
4. millenigi suunduma (hrl. lõpp-punkti fikseerides). Siht jooksis välja kenale aasale. Tee jooksis välja jõe äärde. Kuhu see tänav välja jookseb?

ära jooksma

1. lõpuni jooksma; lõpuni voolama. Jooksime ära oma 1000 meetrit. Kevadised veed olid juba ära jooksnud. *Noh, jooksid oma jooksud ära.. A. Liives.
2. pagema, omavoliliselt lahkuma, kedagi v. midagi maha jätma; ära voolama. Poiss oli salaja kodunt ära jooksnud. Ants jooksis minu eest ära. Naine jooksis mehe juurest ära. Jooksin korraks töölt ära. Ega töö jänes ole, et eest ära jookseb. Kaevati kraavi, mille kaudu vesi pidi ära jooksma.

üle jooksma

1. vastaspoolele põgenema v. üle minema. Sõdur jooksis vaenlase poolele üle.
2. üle voolama (anuma kohta). Astja, toober, vihmaveenõu jookseb üle.
3. kiiresti üle libisema v. kulgema. Ta liikumatust näost jooksis üle naeratus. *Kui kerge hommikutuul küpsest viljast üle jooksis, lainetas põld õlgkollase merena. H. Kross.

ümber jooksma

1. ümber hulkuma, ringi jooksma, kiiresti siin-seal käima v. askeldama. *Teie olete hulgus, sest jooksete ümber.. A. H. Tammsaare. *Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas.. O. Luts.
2. pikali jooksma. Äärepealt oleks ta mind eeskojas ümber jooksnud.

jooksutama ‹37›
joosta laskma, jooksma panema. Hobust jooksutama. Poiss, ära jooksuta vasikaid! Ostja soris kaupu ja jooksutas müüjaid. Jooksutas adjutanti enda ja staabiülema vahet. Milleks inimesi niiviisi edasi-tagasi jooksutada?

kada|lipp [-lipu]
aj 16.–19. saj. (sõjaväeline) peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema. Mässajaid karistati kadalipuga, aeti läbi kadalipu. Kohus mõistis süüdlasele 600 hoopi kadalippu. Kadalippu jooksma 'kahe peksjaterivi vahelt läbi minnes peksukaristust kandma'. | piltl. *Mati läheb läbi pilkude kadalipu .. E. Vetemaa.

kadri ‹6› ‹s›
kõnek
1. kadrisant. Kadrit jooksma, kadriks käima. Kadriõhtul jooksid 'käisid ringi' kadrid. Kadrid laulsid ja palusid sisselaskmist.
2. kadripäev. Mardiks tapeti hani, kadriks kana. *Aga tuli mart, ja lumi ei läinud, möödus kadrigi, kuid lumi kattis endiselt maad. A. H. Tammsaare.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kaltserdama ‹37›
kõnek (kaltsakana) ringi jooksma, ringi kaaberdama. *Saan ma neil [= lastel] siis igal sammul sabas sörkida. Kaltserdasid siin terve eilse päeva ringi .. A. Jakobson.

kandu näitama
(kellegi, millegi eest) kiiresti jooksma v. põgenema. Poiss ainult irvitas ja näitas tagaajajatele kandu.

kappama ‹kapata 48›
nelja jooksma v. ratsutama, kapakut laskma. Hobused kappasid tuhatnelja. Hobune pistis kappama, pani kapates minema. Külasse kappas ratsasalk. Komandör kappas tulisel ratsul. Mullikad pistsid kappama. Hirmunult kappav sebrakari. *Nende ligidale kappas jänes .. A. Kaal. | piltl. Turistid kappasid jooksujalu mööda linna. Panin mantli selga ja kappasin trepist alla.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

ära kargama

1. pagema, (ära) põgenema, ära jooksma, pakku minema. Laagrist, vanglast kargas ära mitu vangi. Ärakaranud ori, sunnitööline. Madrus kargas Ameerikas laevalt ära. Sõdur oli väeosast ära karanud. *„Paljud kargavad ära ...” – „Egas kõik või ära karata. Maa jääks tühjaks ...” M. Metsanurk.
2. (ära rõhutab tegevuse, protsessi lõpetatust:) kargama (1., 3., 6. täh.) Ta tahtis lüüa, kuid mul õnnestus eest ära karata. Nööp kargas mantli eest ära. *.. ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise – tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud! E. Kippel.

kargu ‹adv›
pakku, rettu, plehku. Kargu minema 'ära jooksma, ära põgenema, pagema, ära kargama'. *Enam ei saanud neil kunagi tekkida iha [sõjaväest] kargu panemiseks .. O. Kruus.

kargutama2 ‹37›
murd
1. ajama, taga kihutama, jooksma panema; jooksma, kihutama. *.. kargutab [koer] küla kasse taga või haugub vareste peale. J. Tuulik. *Maarik oleks pidanud põgenema, aga ta kargutas mööda metsavälu sinna-tänna, ka teised lehmad kihutasid nagu hullud ringi .. O. Jõgi (tlk).
2. ringi aelema, ringi ajama, amelema, ringi tõmbama. *Pani küll poisi vahti, aga see kadus. Teab, kus kargutab teine nüüd tüdrukutega. J. Mändmets. || hlv (mehe kohta:) suguakti sooritama, kargama. *Muudkui söövad [soldatid] aga selget liha ja kargutavad tüdrukuid ... A. Jakobson.

karile jooksma, karile ajama
(nurjumise, luhtumise, ebaõnnestumise, ummikusse jooksmise, ka sellise olukorra põhjustamise kohta). Plaan, kavatsus, üritus jooksis karile. Ta on omadega, oma eluga karile jooksnud. Teineteise mittemõistmine ajas perekonnaelu karile.

kebima ‹37›
kõnek kiiresti ja kergesti käima, jooksma v. ronima. Hobusemees ütles poistele, et kebigu peale. Tüdruk kebis voodisse, ema sülle. Mehed kebivad autost välja. Kebi kohe eemale, minema! *Ta .. kebis õue, valmis vikatiga üksipäini rukki kallale asuma. T. Lehtmets.

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

kelpama ‹kelbata 48›
murd (ringi) jooksma, hüppama. Noored kelpasid küla mööda ringi. *Ta võttis palituhänna näpu vahele ja kelpas Kustase juurde. L. Vaher. *.. hoiame üksteisel kätest kinni ja kelpame kõige lapsikumat ringmängu .. L. Meri (tlk).

kergutama ‹37›
hrv kergejalgselt jooksma, hüplema v. tantsima. *Säilitades näol kõigile tantsijaile omast tõsist ilmet, hakkas Sterljadnikov osavasti kergutama ning tegi isegi katset kükktantsu lasta... A. Kurfeldt (tlk).

kerima ‹37›

1. (lõnga, nööri vms.) kerasse, rulli, vihti (v. kerast, rullist, vihist lahti) keerama. Lõnga (kerasse) kerima. Toas kedrati, haspeldati ja keriti. Keris nööri ümber käe, oheliku randme ümber. Kerib õngenööri rullile, ümber lati. Kerisin köie kokku, lahti. Korstnapühkija keris köie vihti. Okastraat oli puntrasse keritud. Kerisin lindi tagasi ja vaatasin filmikatkendi uuesti üle. *.. vints hakkab vaierit tagasi kerima ja üksteise järel kerkivad öisest merest batomeetrid. J. Smuul. *Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. L. Metsar (tlk). | piltl. *Salongi akendest paistis, kuidas looklev jõelint end kaugusse lahti keris .. L. Mölder (tlk). *Heidame nüüd pilgu lõunasse ja kerime aja tagasi. L. Meri. || hrv riiet keerama, käärima. *Seejärel keris ta seelikusaba vöö vahele ja hakkas lapiga sopast vett kokku koguma. A. Beekman.
2. piltl heietama (2. täh.) Jutulõnga, juttu, mõttelõnga kerima. *Nad arutasid ja kerisid ikka ja ikka samu mõtteid, teemasid ja küsimusi .. A. Jakobson.
3. kerasse, kõverasse tõmbama v. kerasolekust sirgu ajama. Uss keris end lahti, mättal rõngasse. Koer, kass keris end tulepaistel kerra. Kerisin end kägarasse, kõverasse. Keris end voodis teki sisse. Keris end diivaninurka istuma. Jalgu toolile, istumise alla kerima. *.. küljeli heintel, põlved lõua alla keritud. P. Vallak. *Nõnda kerib enda kokku siil, kui vaenlane lähedal. E. Vilde.
4. kõnek kärmesti käima, minema, ka jooksma, siia-sinna askeldama. Poiss keris minema. Sõi ja keris kohe magama. Soobel keris nõlvakust üles ja sealt puu otsa. *.. Hedvig kerinud vahepeal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole .. E. Vilde. *.. hakkas kohe mööda tuba kerima kibekiires reisiettevalmistuses. E. Tennov. | piltl. *Ta mõtted käivad teisi teid, kerivad ta enese isiku ümber .. V. Uibopuu. || ‹hrl. imperatiivis› hlv kasi, kasige. Olete meil jalus, kerige minema! Sina keri kus seda ja teist! Keri põrgu, kuradile, potilaadale, kuu peale! Et sa siit minema kerid! Sa võiksid õige seenele kerida! *Ei võta vastu! Las kerib iga nelja tuule poole! A. Kurfeldt (tlk).

kesva|märjuke
nlj õlu, kesvavesi. Kesvamärjuke võttis jutu jooksma.

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

kihutama ‹37›

1. tugeva hooga, kiiresti sõitma v. minema. Maanteedel kihutasid bussid. Auto kihutas kraavi, jalgratturile otsa. Kiirrong kihutas läbi avarate väljade. Mootorpaat kihutab piki jõge meile vastu. Hobune kihutab nelja, galoppi, täit traavi. Saan kihutas mööda kõrvalisi teid külast linna abi järele, abi tooma. Vaenlase lennuk kihutas meist madalalt üle. Kelk kihutas täie hooga nõlvakust alla. Mõni autojuht armastab kihutada. Me kihutasime taksoga kohale. Kihutas end autoga surnuks. Poisid kihutasid jalgratastega, jalgratastel ühest kohast teise. Eelsalk kihutas mootorratastel, suuskadel linna poole. Käskjalad kihutasid teadet viima. Võidusõitjad kihutasid meeletu kiirusega. Püüdis teistest mööda kihutada. Vaata, et sa otsa ei kihuta! Kihutab, nii et hobune valges vahus. Külla kihutas vaenlase ratsasalk. Ta kihutas ratsa, täku seljas põllule. || kiiresti jooksma, käima, kiiresti minema; tormama. Kihutasin joostes koju. Ta kihutas, nii kuidas jalad võtsid, tulistvalu peitu. Poisid kihutasid kõigest väest joosta. Kutsikas kihutas klähvides ringiratast. Kari kihutas palavaga koju. | (loodusjõudude, mõtete, aja vms. kohta). Üle lagendiku kihutasid tuulehood. Pilved kihutasid taevas. Üle tee kihutasid tuisujoomed. Lained kihutasid rannale. Läbi pea kihutasid mitmesugused mõtted. || kõnek midagi kiiresti tegema, toimetama v. askeldama. *Sest küllap see eit kihutab vist kooke küpsetada ja suppi vaaritada .. A. Jakobson.
2. ägedalt, energiliselt, hooga kuhugi ajama, liikuma v. tegema sundima, kupatama. Vaenlane kihutati piiri taha. Politsei kihutas demonstrandid laiali. Vangid kihutati nuudihoopidega tööle. Peremees kihutas poisi metsast loomi otsima. Kihuta see laiskvorst oma majast kuuse alla! Kihutas koerad malakaga eemale. Kutsar kihutas hobuseid üha kiiremale sõidule. Kari kihutati vaenlase eest ära, metsa. Koer kihutas kassi puu otsa. Tuul kihutab lund näkku, pilved laiali. Kihuta need rumalad mõtted peast! || tagant tõukama, tagant sundima; ajendama. Uudihimu kihutas inimesed kohale. Armukadedus, pime kirg kihutas teda nurjatustele. Mis salajõud küll inimesi reisima kihutab! Mis valu sind siia kihutas 'mis sind siia tulema sundis'? Kordaminek kihutas edasi töötama. *.. kunagi ei jätnud ta rõhutamata, et teda kihutab sõna võtma ainuüksi õiglane soov pahesid välja juurida .. J. Semper.
3. ässitama, õhutama; agiteerima. Kihutas oma juttudega inimesi üksteise vastu. Oma ägedusega kihutab ta teised enda vastu. Kihutab teisi kuriteole. Kihutab rahvast mässule, ülestõusule.
4. kõnek hooga virutama v. viskama. Kihutas poisile rusikaga vastu kõrvu, vastu pead. Ole ettevaatlik, kihutab sulle veel äkki pussiga kõhtu! Kihutas tüdrukule kopsikutäie vett kaela. *Ta sirutas käed ridvaga pea kohale ja kihutas õnge kogu jõust vette. R. Kaugver. || (tulistamise kohta). Kihutas vastasele kuuli rindu, reide, keresse. Mees kihutas endale kuuli pähe 'laskis end maha'. *.. rabab sellelt automaadi, paneb vastu tervet õlga ja kihutab kogu magasini tühjaks. J. Peegel.

järele kihutama

1. järele sõitma, jooksma, tormama vms. Kihutan sulle sinna autoga järele. Poiss lidus ees, tüdruk kihutas talle järele. Koer kihutas pagenevatele lammastele järele.
2. järele tulistama. Valvur kihutas põgenikule paar kuuli, valangut järele.

maha kihutama

1. kõnek maha sõitma v. jooksma, läbi kihutama. Ta on kõva jooksma: kihutas pikemata kümme kilomeetrit maha. *.. just õige natuke jäi puudu, et oleks ühe soojaga tervelt kakssada kilomeetrit rongiga maha kihutanud. H. Väli.
2. kusagilt alla, maha tulema sundima. Kihutas poisid kuhja otsast maha.

ringi kihutama

1. mitmel pool kiiresti sõitma, jooksma, tormama vms. Kihutas autoga, jalgrattaga mööda maad ringi. Kihutas töökoha otsimisel päevad läbi linnas ringi.
2. ringis, ringe tehes kihutama (1. täh.) Karussell kihutab ringi.

kiiama ‹kiiata 48›
murd
1. rahutult, tormakalt ringi jooksma v. hullama; ümber aelema. Lapsed kiiavad vaheajal kooli õues. *.. aga mõni [inimene] uitas või kiias niisama ringi ja ei olnud talle ühtegi rakendust. A. Valton. *Tea kus see Ott ööseti ringi kiiab, päeval veab vaevalt jalgu järele .. A. H. Tammsaare.
2. virutama, lööma, äigama. *.. ja nii kui põder kummardunud jooma, vanaisa kiianud mõlaga otse kiirdesse sarvede taha .. E. Särgava.

kiili jooksma
kiini jooksma. Kari jooksis palavaga kiili. Lehmad ja mullikad jooksevad kiili.

kiini jooksma

1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest paaniliselt joostes põgenema. Lehmad jooksid kiini. Kari hakkas kiini jooksma.
2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama. *Oleks siis veel tõelised naised, niisugused, kes panevad mehepoja tulistjalu kiini jooksma ja muid hulle tegusid tegema. E. Maasik.

kiir ‹-u 21› ‹s›
rutt, tõtt; kiirustamine. Kiiruga pakitud kohver, tehtud töö. Kirjutasin kiiruga mõned read. Unustasin selle kiiruga ära. Poiss tormas suure, tulise kiiruga kooli. Tegutseti kibeda, palavikulise kiiruga. Põgenes säärase kiiruga, et ei saanud aega tagasigi vaadata. Ärasõiduga polnud enam mingit kiiru. *On sinul aga täna jaksu ja kiiru, ma ei jõua enam kuidagi sulle järele. A. Gailit. *Polla pistis jooksma tulisel kiirul, surmahirmus, jättes jänese ja kõik muu sinnapaika. F. Tuglas.

kiire ‹18 või 1›

1. ‹adj› ruttu, suure hooga, hoogsalt toimuv v. kulgev; ant. aeglane. Kiire edasiliikumine, jooks, käimine, sõit, hoog, tempo. Vägede kiire taganemine. Kiire kõnniga mees. Hobune laskis kiiret traavi. Kiired liigutused. Käib kiirel sammul, kiire sammuga. Kiire töötamine väsitas. Jõgi on üsna kiire vooluga. Haigel on pulss kiire. Heitsin võõrale kiire pilgu. Toodangu kiire kasv. Tööstuse areng oli võrdlemisi kiire. Õhtu edenes kiirel sammul. || ruttu, lühikese ajaga toimuv. Ilmade kiire vaheldumine. Nakkuse kiire levik. Ravimi kiire mõju. Olukorra kiire muutus. Teose kiire läbimüük. Mürgistus põhjustas kiire surma. *Mu karjäär on tõepoolest olnud ebatavaliselt kiire. R. Kaugver. || tegevusrohke. Praegu on maal kiire aeg: heinategu lõpeb, rukkilõikus algab. Mul oli täna väga kiire päev. Elu tundub kogu aeg kiiremaks minevat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, välk|kiire, ülikiire.
2. ‹adj› midagi ruttu, kärmesti tegev v. suuteline seda ruttu tegema, kärmas, nobe; ant. aeglane. Tsehhi kõige kiirem tööline. Hästi kiire masinakirjutaja. Sprindis olid külalisvõistlejad meist kiiremad. Ole nüüd kiire, muidu jääd kohast ilma! Ta on kiire käske täitma. Ta oli liiga kiire järele andma. Kiire hobune. Jänes on kiire jooksma. Noorel lapsel on kiired jalad. Poiss on kiire taibuga, kiire reageerimisega.
▷ Liitsõnad: nool|kiire, tuisk|kiire, tuul|kiire, välk|kiire, ülikiire.
3. ‹adj› pakiline, rutulist sooritamist nõudev. See on kiire töö: õhtuks tuleb lõpetada. Insenerile anti kiire ülesanne. Tehas sai kiire tellimuse. Enne ärasõitu pean veel paar kiiret asja korraldama. Ega see asi nii hirmus kiire olegi. Haiget võib päästa üksnes kiire operatsioon. Tõlkega on meil küll väga kiire.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, ülikiire.
4. ‹adj› (märgib olukorda, kus keegi peab millegagi, millegi sooritamisega ruttama). Mul läks väga kiireks. Täna mul ei ole eriti kiire. Miks sul äkki nii kiire hakkas? Mehel oli nii kiire, et ei jõudnud süüagi. Mul on küll minekuga kole kiire, aga temal on veel kiirem.
5. ‹s› rutt, kiir [-u]. Selle tööga on mul tuline kiire. Ah, sellega ei ole mingit kiiret. Mul pole kuskile suurt kiiret. Tal paistab kiire taga olevat. *Inimestel niisugune kiire, et pole aega ninagi nuusata. A. Gailit.

kiiresti ‹adv›
ruttu, suure kiirusega. Kiiresti liikuma, jooksma, käima, ujuma. Kuhu sa nii kiiresti tormad? Pani kiiresti-kiiresti asjad kokku. Äike lähenes suhteliselt kiiresti. Uudis levis kiiresti. Kiiresti valmivad marjasordid. Kiiresti lahustuv aine. Laps kasvab kiiresti. Suvi möödus kiiresti. Raha lõppes kiiresti otsa. Sündmused arenesid väga kiiresti. Teatage mulle oma otsusest nii kiiresti kui võimalik. Otsustage kiiresti, kas tulete kaasa või ei! Töö tuli kiiresti lõpetada. Aga nüüd kiiresti teele!
▷ Liitsõnad: ime|kiiresti, kibe|kiiresti, välkkiiresti.

kiitsama ‹kiitsata 48›
murd suure hooga jooksma. *Ta kiitsas eestoas olevast rahvast rüsinal läbi ja pääses tagatuppa. E. Vilde.

kiltsus-kaltsus ‹adv›
kehvas riietuses, kaltsudes, räbalates. *Kas ainuke tütar peab siis kiltsus-kaltsus ringi jooksma? H. Lepik (tlk).

kimp ‹kimbu 21› ‹s›

1. hrl. keskelt v. otsast kokku seotud väiksem hulk ühetaolisi esemeid. a. (taimede, taimevarte vms. kohta). Kullerkuppude, metsalillede kimp. Ostab kimbu kannikesi, sinililli, astreid. Võttis kimbust ühe õie. Korjasin suure kimbu karikakraid. Köitis, sidus lilled kimpu, kimbuks. Too turult kaks kimpu sellerit. Sidus redised, porgandid kimpu. Porgandeid müüdi kimpudena. Käes oli mul kimp kaseoksi. b. kogukas patakas (kokkuseotud) raamatuid, paberilehti vms. Kimp raamatuid, ajalehti, ajaleheväljalõikeid. Sidus vihikud nööriga kimpu. *.. ulatas mulle klambriga kinnipandud paberipoognate kimbu. O. Tooming. c. (muude selliselt ühendatud esemekogumite kohta). Põrandal olid nahkade kimbud. Kimp terasvardaid. Võtsin taskust kimbu võtmeid. Võttis seinalt kimbu kuivatatud kalu. Sidus köie kimpu. Kimpu seotud vanad sukad. Aparaadi juurde viib kimp elektrijuhtmeid. Kusagilt tõusis õhku kimp rakette. d. (ühest allikast lähtuva kiirte rühma kohta). Valguskiirte, päikesekiirte kimp. Katoodkiirte kimp. e. piltl. Poeet on avaldanud ajakirjas kenakese kimbu värsse. *Siis hakkas osa tülpinud kuulajaid üksteise võidu alla garderoobi jooksma .., kuna väike kimp kirjanduslikke inimesi jäi juubilari ümber. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: lille|kimp, matuse|kimp, oksa|kimp, pruudi|kimp, roosi|kimp, vitsakimp; paberi|kimp, raamatu|kimp, vihikukimp; granaadi|kimp, hao|kimp, köie|kimp, nööri|kimp, riide|kimp, võtmekimp; juht|kimp, niinekimp; kiirtekimp.
2. komps, pamp. *Viis kimpu ja seitse pampu olid tal kaasas. E. Bornhöhe. *Ah soo, ma usun siiski, et mul on veel mõni sigar kimbu sees karbis. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leivakimp.
3. väike koorem. *Jakob, mine rakenda hobune ette, toome ühegi kimbu heinu, veiste heinad on puhtaks otsas. J. Lintrop.

silmi kinni kargama ~ jooksma vt silm [-a]

kirmama ‹kirmata 48›
hrv (ringi) jooksma. *Siin [= mustlaslaagris] seisid mehed ja naised rühmades ja lapsed kirmasid ringi. F. Tuglas.

koera|poiss
aj (jahi)koerte eest hoolitseja (näit. mõisas). *Kuskilt tänavasopist tuleb nähtavale koerapoiss, rihmade otsas kuus-seitse jooksma kippuvat hurta. J. Sütiste.

kohmakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. osavuseta, puine, nurgeliste liigutustega, oma keha halvasti valitsev. Kohmakas inimene, maapoiss. Paksud riided tegid mehe veelgi kohmakamaks. Laps on kohmakas jooksma. Kõnnib kohmakal sammul. Noormees tegi kohmaka kummarduse. Kohmakad liigutused. Kohmakas karupoeg, koerakutsikas. Kilpkonn on kohmakas loom. Mehel on suured kohmakad käed. Ta ei saanud oma kohmakate sõrmedega kohe paberossi kätte.
2. rohmakas, raskepärane; kasutamiseks ebamugav. Kohmakas ehitis, hoone. Laev oli loovimiseks liiga kohmakas. Suur ja kohmakas traktor. Sinel oli pikk ja kohmakas. Vanamehel olid jalas kohmakad lubjavildid.
3. oskusetu, pisut saamatu; nurgeline, konarlik. Kohmakas lähenemiskatse. Kohmakad lohutussõnad. Kohmakas väljamõeldis, tõlge, sõnastus, väljend. Üsna kohmakad värsid. Kirjutas suurte kohmakate tähtedega. *.. esitles ennast jälle oma pisut kohmakas saksa keeles ning avaldas soovi mingile ametikohale asuda. V. Gross. *Midagi liigutavat oli meeste kohmakas poolehoius. E. Tennov.

kokku|kutse
kokkukutsumine; kokkukutsumise signaal. *Olid [mehed] harjunud hüppama une pealt ja jooksma päästepaadi juurde, kui tormiöil kajas läbi küla kokkukutse. A. Mälk.

korstnasse lendama

1. kaotsi, tuulde minema (hrl. raha, varanduse kohta); tühja jooksma, nurja minema. Kümned tuhanded lendavad korstnasse seetõttu, et ettevõttes pole korda. *Luuletada eluplaane, mis võib-olla juba mõne minuti pärast korstnasse lendavad? R. Kaugver.
2. hrv laostuma, uppi minema. *.. meid ei liiguta mingid palved ega pisarad. Või käsite meid oma äriga korstnasse lennata? A. Gailit.

kraavi jooksma, kraavis olema
nurja, luhta, uppi, põhja minema; sellises seisukorras olema. *Küll peab rumal olema, mõtles Orvi tookord hukkamõistvalt, et lasta oma elu sedaviisi kraavi joosta. A. Beekman. *.. ta ei osanud kraavis olevat majandit kriipsugi võrra kõrgemale vedada. E. Rannet.

kuivale jääma ~ jooksma ~ sattuma, kuival istuma ~ olema, kuivale jätma

1. (täbarasse, väljapääsmatusse, nurjumisele määratud olukorda jäämise, sattumise v. sellises olukorras viibimise kohta). Jooksis oma suurte plaanidega kuivale. Rahadega oleme varsti kuival.
2. (ilmajäämise v. ilmaoleku kohta). Poiss valis liiga tüdrukuid, pärast jäi hoopis kuivale. *.. Liina ei jäänud ühekski tantsuks kuivale. L. Hainsalu. *.. temal on Maie ja mina hoolitsegu ise enda eest, kui ei taha kuival istuda. O. Tooming.

kupatama2 ‹37›
kõnek
1. kedagi (sunniviisil) kuhugi saatma, ajama v. midagi tegema panema. Lapsed kupatati toast õue. Mehed kupatatakse metsatöödele. Taat kupatas kogu pere kartuleid võtma. Meid kupatati varakult üles, maast lahti, väravast välja. Direktor kupatas ta kohalt minema. Kupatasime vaenlased merre. Kupatasin kassi siit eemale, kaugemale.
2. kiiresti sõitma, kihutama, tuhatnelja ajama; tormama, jooksma. Kupatab autoga, rongiga linna. Hüppasin rattale ja kupatasin poodi tagasi. Kupatasime ülepeakaela edasi, kolonnist mööda, Tartuni välja. Kupatas purjuspäi mootorrattaga kraavi. Koerad kupatasid hirmsa hooga jänesele järele.
3. (kuhugi) loopima, paiskama, virutama, ajama. a. Muudkui kupatab aga hagu ahju. Kus kupatas alles lund alla. *Kupatasime [vaenlasele] kaela kuuma vett ja tõrva ja kive.. K. A. Hindrey. b. (löömise, peksmise kohta). Vaata, et kupatab sulle rusikaga võmmu kuklasse. Kupatan tal naha tuliseks. Kupatas kaaslasele pudeliga vastu pead. c. (tulistamise kohta). Kupatas endale kuuli pähe. Kupatas loomale laengu, tina keresse. Valvur kupatas põgenejale mitu automaadivalangut järele. *Kui õige magasini tühjaks kupataks. H. Lepik (tlk).

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

kärme ‹18 või 1› ‹adj›
nobe, väle liikuma v. midagi tegema, kärmas. Käbe ja kärme eit, taat. Jaan on kärme ja reibas. Me peame kärmed olema, sest meid oodatakse. Ta oli vastasest kärmem. Kärmed hobused lausa lendasid saani ees. Jänes on kole erk ja kärme. Kärmed liigutused. Kärme jooks, lend, askeldus. Kuuldus kärmeid samme. Kärme jooksma, kõndima. Kärme lahkuma, käsku täitma. Leena hingeldas kärmest käimisest. Tööd tehti kärmel käel, kärme käega. Eidel keel kärme. Poiss on kärme taibuga. Kärmemad said ülesandega peagi hakkama. Laps noorem, jalg kärmem. *Kõravad nüüd igal nurmel / kärmed niidumasinad.. K. Merilaas. *Võsa on sama kärme ja visa nagu umbrohi: unustad mõne põllunurga, ja juba ta tärkab seal tihedana nagu oras. O. Tooming. || kiire ja põgus, lühike. Vahetasime kärme pilgu.

kärmesti ‹adv›
kähku, nobedalt, väledasti, kärmelt; kiiresti, ruttu, kiirustades. Kärmesti käima, jooksma, tõttama, sõitma. Töö käis meie käes kärmesti. Ema talitab kärmesti toa ja lauda vahet. Mehed sõid kärmesti. Ruttas nii kärmesti, kui jalad võtsid. *Väsinud hobused rakendati seal kärmesti-kärmesti lahti ja lasti koplisse sööma. E. Rannet. || otsekohe, aega viitmata, ilma pikemata. Poiss täitis kärmesti ema käsu. On vaja kärmesti tegutseda. Tule kärmesti tuppa! Kõik kärmesti siia! *Aga nüüd kärmesti tööle, laiskust siin majas ei sallita! K. Ristikivi.

köötsima1 ‹42›
köötsakil kõndima v. jooksma. *Siim kahmas mütsi peast ja köötsis maanteed saatva oja äärde. L. Kahas.

mööda külge ~ külgi maha jooksma

1. ‹hrl. eitavas lauses› ülearune, liigne olema. Ega koolitarkus kellelgi mööda külge maha jookse. Väike lisateenistus ei jookseks meilgi mööda külgi maha. *Kas sul see viis rubla mööda külge maha jookseb, et ta sulle ei kõlba! O. Luts.
2. mitte mõju avaldama, tulutu olema. Kõik teiste moraalilugemised jooksid tema puhul mööda külgi maha. *.. astus ka noorrahvas, kel kuus teopäeva näis mööda külge maha jooksnud olevat, sest jätkus võhmu üksteise tagaajamisekski. A. Sinkel.

kütma ‹kütta, kütan; köetakse, köetud 47›

1. ahju vm. küttekoldesse tuld tegema ja seal hoidma, nii et küttekolle soojust levitab. Ahju, pliiti, kaminat kütma. Ahi köeti koridorist turbaga, briketiga, puudega tuliseks. *Keris oli kuumaks köetud, vesi katlas auras ja laval ootas värske kaseviht.. E. Krusten.
2. sooj(em)aks muutma, soojendama. a. tegevus lähtub inimesest hrl. küttekolde vm. kütteseadme vahendusel. Ta hakkas tuba, sauna, reht kütma. Tuba oli soojaks köetud. Kütmata ruumid, majad. Katmikala köetakse soojaveetorustiku abil. Kuivatit köetakse tahke või vedela kütusega või elektriga. Nii kõvasti ei ole vaja kütta. Väike ruum oli suurest hulgast inimestest kuumaks köetud. b. tegevus lähtub küttekoldest vm. vahendist. Pottahi küttis toa küllalt soojaks. Seda tuba kütab ainult soemüür. *Mootor kütab masina [= auto] sisemuse kiiresti kuumaks.. A. Jakobson. c. tegevus lähtub päikesest. Päike küttis toa soojaks, liiva tuliseks. Päike küttis istuja turja. Taevas pole pilveraasugi ja päike aina kütab. | kõnek (impersonaalselt). Oli tulikuum pilvine päev – lausa küttis. *Heinapõud rusub raskelt lagedale luhaheinamaale. Nagu koletust kerisest kütab kuumust.. A. Mägi.
3. piltl õhutama; erutama, ägedaks muutma. Laul küttis südamed soojaks. Kõneleja küttis oma sõnadega, ägedusega ennast ja teisi. Jutlustaja küttis külarahva meeled kuumaks. Iga uus mõte, idee kütab mind kuumaks. Võistlus kütab kirgesid. *.. tulevase laulupeo kauge kuma küttis kohe algusest peale inimesed korralikult proovidel käima.. V. Gross.
4. kõnek jooksma, plagama, kihutama, kupatama. *.. tõmbas saapad otsast ja küttis paljajalu. J. Semper. *Jah, mis muud, kui küta jälle Atlandile. A. Mälk.
5. kõnek (hrl. löömise v. tulistamise kohta). Võta matakas kätte ja kuku sunnikule kütma! Partisanid kütsid vaenlasele automaatidest. *Ah, oleks nüüd püss, kütaks röövlile! O. Tooming. *Nutavad vahel, nii poiss kui vanamoor, kui ma neile seal vastu vahtimist kütan. A. Jakobson.

laduma ‹laon 42›

1. (ühesuguseid esemeid, mingit materjali) hrl. korrapäraselt (näit. ülestikku, kõrvuti, ritta) asetama. Puid riita, raamatuid virna laduma. Laob lauakoormat, laudu koormasse. Küünis laoti heinapallid korralikult kantsiks. Halud tuli süldadesse laduda. Laob lihatükid tünni soolduma. Tordid olid hinna järgi vitriini ritta laotud. Hakkas kohvreid autosse, kärule laduma. Ladusime kotid õunu täis. Kilud on korrapäraste kihtidena karpi laotud. Kraavi kaevamisel laoti mättad ning muld kahele poole. Kompostihunnik laotakse vaheldumisi jäätme- ja mullakihtidest. Puuriit vajub längu, tuleb uuesti laduda. || detaile (ehitades) paika asetama. Müürsepad laovad müüri. Laob telliseid müüri. Vundament sai valmis, hakati seinu laduma. Paest laotud kiviaiad. Pottsepp laob ahju, kaminat. Laotakse sillutist, parketti. || mängukaarte kindlate reeglite järgi üksteise kõrvale v. peale asetama. Pasjanssi laduma. Laob kaarte. || midagi ohtralt (sageli hunnikusse v. koormana) kuhugi asetama v. tõstma. Perenaine ladus mu taldriku head ja paremat täis. Järjest uusi pudeleid laoti lauale. Müüja ladus kaupu ostja ette letile. Ladus endale magama heites mitu tekki peale. Töö on tehtud, lao raha peo peale. Oma paar tuhat krooni tuleb tal remondiraha(ks) lauale laduda. | piltl. Kõiki kohustusi, töid ei saa tema kaela, selga, turjale laduda. Õpetaja on range: laob aga kahtesid. Laob kõigile kurje sõnu, etteheiteid. Ladus meile süüdistusi näkku. Kirub ning laob kuradeid, kolmekordseid. Lao lagedale, mis sul südame peal on. Ta oskab libe olla ning komplimente laduda. Lao sõimunimesid palju laod, ega see mul tükki küljest võta.
2. kõnek hoope andma, peksma. Hakkas teisele hoope laduma. Laob hobusele, hobust piitsaga. Laoti üksteisele matse, vopse selga. Teomehele laoti mõisa tallis kakskümmend vitsahoopi.
3. kõnek jooksma, liduma, tormama. Poisid ladusid metsa poole nii kui jalad võtsid. Eit ladus ülejala küla poole uudist kuulutama. Ei jõua enam linna mööda laduda. *Jussi jalad läksid küll hommikust õhtuni saha ja äkke järele ladudes kangeks nagu vanal hundil .. A. H. Tammsaare.
4. trük trükivormi tekstiosa koostama. Käsikirja hakatakse laduma. Käsitsi, ladumismasinal laduma.

lahin ‹-a 2› ‹s›
hoogsa sadamise, voolamise v. põlemise heli. Väljas sajab lahinal. Vesi voolab lahinaga, lahinal vihmaveetorust tänavale. Kuivad laastud põlevad lahinal, mis lahin. Ukse vahelt ajab lahinal tuult sisse. Lahinal põlev tuli. || (intensiivsust rõhutades). Nutab lahinal, mis lahin. Nina(st) hakkas lahinal verd jooksma.

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

läbi laskma

1. läbi- v. möödapääsemist võimaldama. Hoidke eest, laske läbi! Laske lapsega läbi! Väravas oli valvur, kes ei tahtnud meid läbi lasta. || (mingi aine, kihi v. katte kohta:) läbi voolata, läbi tilkuda, läbi immitseda v. läbi paista võimaldama. Katus laseb vett, vihma läbi. Viltsaapad ei pea vett, lasevad läbi. Halb paber laseb tinti läbi. Uks laseb tuult läbi. Aknad on nii tahmased, et ei lase enam valgust läbi.
2. kõnek paljudes kohtades, mitmel pool käima, läbi käima, läbi jooksma. Mul on täna juba pool linna läbi lastud. || millestki v. kuskilt läbi minema, läbi jooksma, läbi sõitma. *Vaaren pistab jooksu .. Juba on ta viljas, laseb sellest küürakil otse läbi .. M. Metsanurk. *No oleks tore tundmus praegu ratsa küla vahelt läbi lasta! M. Raud.
3. kõnek tööriista v. masinaga midagi töötlema. Palusin kombainerit, et ta ka minu odrad läbi laseks. Laseme liha hakkmasinast läbi. Saeveski laseb päevas sadu tihumeetreid palke läbi. Kartulimaa tuleb veel teist korda randaaliga läbi lasta.
4. kõnek pillama, raiskama. Raha, varandust läbi laskma. Laseb sadu kroone ühe õhtuga läbi.
5. kõnek kuuliga läbistama. Müts oli läbi lastud, aga mehel polnud viga midagi. Läbilastud tiivaga lind.
6. kõnek (kaitsekorke) lühistama. Keegi on korgid läbi lasknud.
7. hrl piltl läbi v. üle libiseda laskma. *Võtab käsikirja leti laadikust ja laseb lehed pöidla alt läbi. E. Vilde. *Kõndides laskis ta peast läbi kõik võimalused, mis ootamatu väljakutse põhjuseks võisid olla. B. Kabur.
8. piltl midagi vastuvõetavaks, kõlblikuks tunnistama. Tehniline kontroll ei lase praaki läbi. Toimetaja laskis tema artikli läbi. || viga vms. märkamatusest parandamata jätma. Loeti küll hoolega korrektuuri, aga ikka lasti vigu läbi. || eksamit sooritatuks lugema. Professor on eksamil range, niisama läbi ei lase.

leekima2 ‹leegin 42›
jooksma, liduma. Hüppas aknast välja ja leekis metsa poole. Pistis, pani tulistjalu leekima. Muudkui leegi aga poe vahet. Polnud tahtmist metsi mööda ringi leekida.

lehkima ‹lehin 42›
murd jooksma, liduma. *„Ohoo, viina tuuakse!” hõikas keegi [= sõdur] ja kõik hakkasid lehkides hobusele vastu minema. H. Lepik (tlk).

leilima ‹42›
murd edasi-tagasi jooksma, saalima. *Kordnikud leilisid .. suitsu sees mööda treppe ja loopisid akendest kaste välja. O. Jõgi (tlk).

liduma ‹37›
väledasti jooksma, lippama. Lidusime nii mis jalad võtsid, kõigest väest, elu eest. Poiss ehmus ja pistis, pani liduma. Jänes lidus metsa. Ta on kange liduma, ei teda kätte saa. Kass lidub ees ja koer kihutab järel. *Ants on otsaga juba välismaal. Lidund teine üle piiri, kui kuulnud, mis Maiaga. A. H. Tammsaare.

liiva ~ liivale jooksma
ebaõnnestuma, nurjuma, tühja jooksma. Ilus algatus, üritus jooksis liiva(le). Nende plaan jooksis liiva(le). Mõttetu, liiva(le) jooksnud elu.

lippama ‹lipata 48›
kergelt ning väledasti jooksma, liduma; (inimese kohta ka:) tõtates käima. Lippame, jõuame ehk veel bussi peale. Lapsed lippavad paljajalu ringi, päev läbi õues. Lippasin jooksujalu koju. Lippab, nii et kannad käivad kuklasse, nagu oleks sada paari jalgu all, nagu õlitatud välk. Jänes lippab ees, koerad liduvad järel. Perenaisel tuli päev läbi lauda ja aida vahet lipata. Lippasin lõunavaheajal poode mööda, turult läbi. || ära jooksma, põgenema. Poiss oli kodunt minema lipanud ja ringi seigelnud. Kaks varast saadi kätte, kolmas pääses lippama. Ärge teda lippama laske. || (millegi kohta). Aeg lippab, lendab. Puhkuse ajal lippavad päevad märkamatult. *Rongid lippavad kiiresti, bussid ajavad veel nobedamini .. A. Jakobson. | kõnek. Sukasilm lippab 'hargneb, jookseb', on lippama läinud. Kõht lippab 'on lahti'.

litsuma ‹42›

1. suruma, pressima, vajutama. Litsub purgile kaane peale. Teerull litsub laotatud asfaldi tihkeks, kinni. King litsub konnasilma peale. Litsus pea padjasse ning nuuksus. Litsub end vastu müüri, et nähtamatuks jääda. Paks lumi litsus põõsad maha, maadligi. Litsub suitsukoni jala all laiaks. Kaabu on lössi, lömmi litsutud. Ära õhupalli lõhki litsu! Puruks, sodiks, lömaks litsutud marjad. Litsusin end kuidagi ukse vahelt sisse. Puupüsti täis bussis olid inimesed üksteise ligi litsutud. Litsusime end kuuekesi kolmekohalisse telki. Litsus hambad risti, käed rusikasse. Litsus läbi hammaste vandesõna, vihase vastuse. *Pulmas litsus peigmees roosamannat sisse kuis jõud kandis. L. Promet. | piltl. Litsutakse aga uusi kohustusi kaela. Töönorme suurendati, plaani litsuti juurde. *„Seal on midagi väga halba sündinud,” ütleb viimaks Herbert litsutud häälega. E. Vilde.
2. kõnek (joosta, käia) vehkima, liduma, jooksma. Pistis, pani küla poole litsuma. Küll litsub, ei jõua talle järele. Oota mind ka, mis sa litsud! Andis jalgadele valu ja litsus metsa. Litsus metsas mu eest, nii et võsa lookas. Litsu minema, siin läheb löömaks. Vaatas aeg-ajalt üle õle ja litsus edasi. Latatara litsub muudkui küla mööda ringi. *Tarvis poodi litsuda, panevad viimaks kinni. R. Kaugver.

loom ‹-a 22› ‹s›

1. ühest v. rohkemast jäiga kestata rakust koosnev, elutegevuseks orgaanilist toitu vajav, ärritatav ja (vähemalt mõnes arengujärgus) kulgemisvõimeline elusolend. a. (bioloogilises mõttes, inimene kaasa arvatud). Organismid jagunevad taimedeks, loomadeks, seenteks ning bakteriteks. Inimene kuulub loomade süsteemis selgroogsete alamhõimkonda. Alamad, kõrgemad loomad. b. (vastandatuna inimesele). Inimene kütib, kodustab, kasvatab, hävitab loomi. Tüdruk küünistas ja hammustas kui kinnipüütud loom. Tal on looma jõud. Mees sõi lausa looma isuga. Ässitatud rahvahulk röökis nagu arutute loomade kari. c. (selgroogsete, eelkõige imetajate kohta). Kalad, linnud ja loomad. Põder on majesteetlik, hirv graatsiline, nirk väle loom. Loomaaias peetakse loomi puurides ja aedikutes. d. kõnek (kodulooma, hrl. veise vm. põllumajanduslooma kohta). Vanad inimesed ei jõua endal enam loomi pidada. Ema läks lauda juurde loomi talitama. Loomad on laudas, värske rohu peal, karjamaal. Parmud ajavad loomad kiini jooksma. Kündja laskis loomal vahepeal puhata. Kas vanaemal loomi ka on? – Kanad ja kass ainult. e. kõnek (inimese söödikute kohta). Tal on loomad peas, seljas. Pea puhtust, siis ei sigi loomi. *.. olid [lapsed] loomadest söödud, sügelistest karbatanud .. L. Promet.
▷ Liitsõnad: aretus|loom, eksport|loom, eliit|loom, elu|loom, elus|loom, ema|loom, emas|loom, harjas|loom, hiid|loom, isa|loom, isas|loom, jahi|loom, juht|loom, jäänuk|loom, kahjur|loom, kande|loom, kari|loom, karus|loom, karv|loom, kasu|loom, katse|loom, kodu|loom, koorma|loom, kuivamaa|loom, kõrbe|loom, künni|loom, labori|loom, lemmik|loom, liha|loom, lüpsi|loom, maismaa|loom, mere|loom, mets|loom, mürk|loom, noor|loom, nugi|loom, nuum|loom, ohvri|loom, parasiit|loom, piima|loom, pisi|loom, polaar|loom, praak|loom, produktiiv|loom, puuri|loom, põhja|loom, põllumajandus|loom, rakme|loom, ratsa|loom, relikt|loom, remont|loom, ristand|loom, rohtla|loom, rööv|loom, saak|loom, sarv|loom, sugu|loom, sulg|loom, sõidu|loom, tapa|loom, tarbe|loom, toa|loom, troopika|loom, tõu|loom, töö|loom, uluk|loom, uru|loom, uuend|loom, vana|loom, vee|loom, veo|loom, villa|loom, väike|loom, ööloom; kaisu|loom, kiik|loom, kummi|loom, käpik|loom, mängu|loom, vapiloom; loomanimedes alg|loom, eos|loom, habe|loom, kamm|loom, karik|loom, karp|loom, keelik|loom, keri|loom, king|loom, koorik|loom, kukkur|loom, mantel|loom, nokk|loom, põis|loom, rips|loom, sammal|loom, soomus|loom, vibur|loom, vöö|loom, õisloom.
2. kõnek (inimese kohta). a. (inimese kui olevuse kohta üldse). Poiss, vaene loom, on tüdrukutega hädas. Mida sa üleannetu, hull loom nüüd jälle teinud oled! Kui oma vanemad hülgad, oled tänamatu loom. *Joo [õlut], vennas, jumala loom, joo, sest nüüd on jõulud .. F. Tuglas (tlk). b. hlv (ka sõimusõnana). Et sa ka ahnusest lõhki ei lähe, täitmatu loom! Pea suu, häbitu loom! Ants, sa loom, jälle oled nina täis tõmmanud! *.. kas pole nii, et ainult haiged võivad luua ja ka vastu võtta kunsti? Terved on ainult loomad, jämedad ja õnnelikud. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: inimese|loom, kuri|loom, pime|loom, sõgeloom.
3. kõnek (kellegi v. millegi kohta, kellest v. millest ei tea, mis ta õieti on). Ma ei ole tänini aru saanud, mis loom see uus tüdruk ikkagi on. *Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need [saksa keele] artiklid on. A. H. Tammsaare.
4. murd taim
▷ Liitsõnad: kapsa|loom, kuuseloom.

ludima ‹37›
murd
1. imema, ludistama, lutsima. *.. kui ta kurk kuivaks tõmbus, pani ta suhu pisut lund ja ludis seda .. I. Pau (tlk). *.. harjumus töö alguses viis-kuus minutit autokummidel konutada, ludida sigaretti ja pajatada uudiseid. R. Vellend.
2. vudima, jooksma. *Tema [= laps] juba ludib oma jalul ega nõua kuigi palju vanaema hoolitsust. M. Raud.

lõhkama ‹lõhata 48›

1. lõhkema panema; lõhkeainega purustama. Lõhati tuumapomm. Kivimürakad lõhati ning lõhud veeti ehitusplatsile.
2. lõhestama, lõhkuma. *Ja imelikud kolmjalgsed kõveraist puujändrikest lõhatud järid .. J. Kross. *.. kuivade lõhatud männilõmmude riidad ridanesid seinte ääres .. N. Baturin.
3. murd jooksma. *Aga Elts tuli ju lõhates lauda juurde, et sina kutsud! M. Raud.

lõhverdama ‹37›

1. häälekalt, naerdes lobisema, lõõpima, latrama; taga rääkima. Las latatarad lõhverdada! Külanaised lõhverdavad, et Maali pidavat Juhanit magatama. Mis te lõhverdate tõsise asja juures! *Ilmast ilma on neil vaja lõhverdada, justkui sügeleks nende lõuapärad. O. Luts.
2. murd edevalt, rahutult ümber jooksma. *Nad [= naised] lõhverdasid seal laiades kitlites lausa alasti ringi. A. Uustulnd.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

läbima ‹37›
(millestki) läbi minema, käima, jooksma v. sõitma. Tuli läbida pikk koridor, kitsas tänav. Sprinter läbis 100 m 10,5 sekundiga. Võistleja läbis raja karistuspunktideta. Rong läbib tunneli. Läbisime Sahara autoga. Valguskiir läbib selle vahemaa mõne minutiga. Sirge läbib punktid A ja B. Pall läbis korvirõnga. Elektrivool läbib mõõteriista. Heinamaad läbib väike oja. Liftišaht läbib maja kõik korrused. Läbiv 'läbi ulatuv' haav, numeratsioon. Raskesti läbitav maastik. | piltl. Inimkond on läbinud pika arengutee. Romaani läbib punase joonena kättemaksuidee. || (füsioloogilise v. psüühilise nähtuse kohta). Kerge värin läbis keha. Rõõmuhoog läbis hinge.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

mööda külge ~ külgi maha jooksma vt külg

sarvi maha jooksma vt sarv

piima ja mett jooksma vt piim [-a]

mäda ‹11›

1. ‹s› mädapõletiku korral tekkiv vere valgeliblesid, koe laguaineid ja baktereid sisaldav kollakas vedelik. Verine, veresegune mäda. Kõrv hakkas mäda jooksma. Laskis paisest mäda välja. Haav oli kaua aega mäda välja ajanud. Haavaside oli mädaga koos.
2. ‹s› pehme, tüma, mäda (4. täh.) koht pinnases. Vanker vajub rummuni mädasse. Hädas nagu mustlane mädas. *Et niisugusele [raba]saarele saada, tuli muidugi mehemoodi mädas sumbata. J. Rannap.
3. ‹adj› mingi lagunemisprotsessiga iseloomustuv. a. riknenud; mädanikust haaratud. Muna on pesas mädaks läinud. Pooleldi mäda kartul, õun. b. pehkinud, pehastanud; pude, rabe. Loog jäi vee alla, läks mustaks ja mädaks. Mädad aknaraamid. Seinapalgid, aiapostid on mädad. Mädaks vettinud köis, kalavõrk. Kehvast linast tuleb mäda lõng. c. piltl mitte niisugune, nagu olema peaks, ebaõige, ebakindel. See pole õige asi, siin on miski mäda. Teie plaanides on üks mäda koht. Väliselt on nagu kõik korras, aga tegelikult on nende abielu mäda. Üdini, läbini mäda riigivõim. Ei jõua ära kiruda, mis kõik mäda on. *Mida mädam riigivärk, seda vägevam kiidukisa. L. Promet.
4. ‹adj› (maapinna kohta:) pehme, tüma. Mäda koht soos, heinamaal. Mäda maa, soonik. Mädade kallastega, mäda põhjaga järv. Põld on harimiseks veel mäda. Vihmad on metsateed jumala mädaks teinud. *Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› murd (töö kohta:) selline, millest üle ollakse, mis laabub, läheb. *.. töö oleks mäda meie käes, kui Tõnni asemel oleks mõni noorem poiss võetud! P. Vallak.

peaga vastu müüri jooksma
midagi võimatut, juba ette nurjumisele määratut üritama. *Helvi on sirgjooneline. Ta võib peaga vastu müüri joosta. P. Kuusberg.

narritama ‹37›
narrima. Teised poisid narritasid tossikest. Teda hüüti narritades preiliks. Kas ta räägib tõsiselt või ainult narritab? Ära narrita koera, koer hammustab. Tüdruk narritas poissi end taga ajama, enda järele jooksma. *.. oli tavaks narritada võhikuid või lapsi, saates neid heinaajal naabritelt kuhjasirklit laenama või enne jõulusid külast vorstipainepakku tooma. V. Alttoa.

neljutama ‹37›
murd nelja jooksma. *.. muutuvad laudas tülpinud loomad vallatuks, tükivad neljutama ja kihutama üksteisest mööda. A. Mälk.

nobe ‹-da 2› ‹adj›
kärme, kiire, väle, vilgas. Nobe neiu, perenaine. Talus käis nobe töö, askeldus. Tüdruk oli tööle nobe, nobe tööle. Tal on nobedad liigutused, käed, jalad. Olime nobedad jooksma, askeldama, marju noppima. Näputöös, näputööd tegema on ta minust nobedam. Neiu oli nobe kui nirk. Kass on nobe hiiri püüdma. Suitsupääsuke on nobe lendaja. Hobune astus nobeda sammuga, nobedal sammul. Nobeda sulega kirjamees. Eideke oli nobeda jutuga, keelega, suuga. Ta on nobe teisi taga rääkima, hukka mõistma. Andis küsimustele nobedad vastused. Heitis tulijale nobeda pilgu ja töötas edasi. Kantseleist kostis kirjutusmasina nobedat klõbinat. Vagunirataste nobe kolksumine. Nobedad kiirpaadid kihutavad edasi-tagasi. Kes noorelt nobe, see virk vananagi. *.. [uks] käib nii kähku kinni, et ainult noor ja nobe inimene võis läbi lipsata. L. Hainsalu. *Vesi, nobe, kuhu sa ründad? M. Under.

nõia|rohi
imerohi, imevahend. Usub nõiarohtudesse, tarvitab nõiarohtu. Olevat noormehe nõiarohuga enda järele jooksma pannud. Valitsus otsib nõiarohtu inflatsiooni tõrjumiseks.

paaniliselt ‹adv›
(< paaniline). Paaniliselt põgenema, edasi-tagasi jooksma. Uppuja rabeles paaniliselt. Otsib paaniliselt väljapääsu. Kardab paaniliselt läbikukkumist.

padin ‹-a 2› ‹s›

1. (väikeste paljaste) jalgade madin. Paljaste jalgade, kärmete sammude padin kõrvaltoas. Lapsed jooksid (suure) padinaga tuppa, trepist üles. Laps jooksis padinal teise tuppa. Pistis padinal jooksma, uksest välja. Jooksis padinal ust avama. Poiss kõnnib juba nagu padin, nii et padiseb.
2. vihma, vee pladin. Vihma padin. Pardid panid padinal vette. *Kuuldus, kuidas vihm visalt edasi padistas ja kuidas tema padin toonilt muutus.. M. Pärna (tlk).
▷ Liitsõnad: vihmapadin.
3. (kiire) jutuvada, vadin. Tema padin on meid kõiki ära tüüdanud. Kes sinu padinat kuulata jõuab! *.. hakkas algul padinal läti, siis koguni vene keelt kõnelema.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kõnepadin.

pagari|pood
*Suu hakkas vägisi vett jooksma, kui Malströmi pagaripoeni jõudsin. E. Rängel.

paise ‹18› ‹s›
pindmiste selgepiiriliste mädapõletike rahvapärane nimetus; furunkul, karbunkul, abstsess. Suur mädane paise. Paise jalal, sõrmel, kaelal, igeme peal, kurgus. Kannika otsa tekkis, ajas, lõi välja punetav paise. Paise on jooksma hakkamas, puhkemas, lahti minemas, jookseb mäda. Kirurg lõikas paise lahti. Alatoidetud lapsed olid täis valutavaid paiseid. || piltl ebakoht, pahe. Urgaste kvartal oli paiseks linna kehas. Ajastu, elu, ühiskonna paised.
▷ Liitsõnad: mädapaise.

pall1 ‹-i 21› ‹s›

1. ümmargune põrkav ese. a. (mänguasi). Kummist, plastmassist, kaltsudest pall. Kõvasti täispumbatud pall. Täispuhutud, tühjakslastud pall. Pehme, kõva, kerge, raske, suur, väike pall. Palli viskama, püüdma. Pall hüppas, põrkas kõrgele. Laps mängib palliga, veeretab palli mööda põrandat. Viskas teist palliga. Põrgatab palli vastu maad. Lõi palli üle aia. Loobin palli vastu seina. Pall lendas aknast mööda. Pall tabas täpselt märki. Palli järel jooksma, palli taga ajama. | piltl. *Üle metsatee veeres väikesi, karvaseid palle: eks jänesepoegadel oli just pesast väljatuleku pühapäev! L. Kibuvits. b. mänguvahend (võistkondlikes) pallimängudes. Palli mängima. Lõi palli võrku, üle võrgu, väravasse. Söötis palli kaasmängijale. Viskas palli korvi. Saatis palli üle otsajoone. Vastasvõistkond pani palli mängu. Lahtilöögist kandus pall vastaste väljakupoolele. Palli lööma, taguma, loopima 'palli mängima'. || (palli liikumistee iseloomu ja löögijõu kohta). Tugev, nõrk pall. Kõrge, madal, pikk, lühike pall. Vindiga pall. Kõige lihtsamaidki palle ei suutnud ta tõrjuda. Väravavahil oli tegemist kergetegi pallide püüdmisega. c. ‹liitsõna järelosana› esineb pallimängude nimetustes, näit. jalgpall
▷ Liitsõnad: kummi|pall, nahk|pall, piloot|pall, pirn|pall, poksi|pall, sond|pall, topis|pall, õhupall; jalg|pall, korv|pall, kroketi|pall, lauatennise|pall, moto|pall, pesa|pall, sulg|pall, tennise|pall, vee|pall, võrkpall; geim|pall, kaar|pall, küünal|pall, lend|pall, matš|pall, sett|pall, tagalaua|pall, tilkpall; kuker|pall, uperpall; jalg|pall, korv|pall, käsi|pall, moto|pall, pesa|pall, rahvaste|pall, sulg|pall, võrkpall.
2. pallitaoline moodustis. Sulalume pall. Võttis peotäie lund ja mätserdas selle palliks. Veeretasin lumest suure palli. Tainas surutakse palliks ja jäetakse jahedasse seisma. Hakklihast vormitakse väikesed pallid. Istiku juurte ümber jäetakse suur pall kasvukoha mulda.
▷ Liitsõnad: juure|pall, lume|pall, mullapall; kala|pall, lihapall.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

(oma) pead tulle pistma ~ panema, peaga tulle jooksma
(mõttetult) riskima, end (asjata) hädaohtu saatma. *Ema .. arvas veidike teisiti. „Päris võõra eest pead tulle pista pole ka mõtet ..” H. Pukk. *Sind on kogu aeg teraselt valvatud .. Kas siis on õige, kui sa jooksed peaga tulle? E. Männik.

peaga vastu seina ~ müüri jooksma vt sein vt müür

üles peletama

1. peletades lendu v. jooksma ajama. Püssipauk peletas linnud pesalt üles. Minu lähenemine peletas jänese põõsa alt üles.
2. ärkvele ajama. Talveunest üles peletatud karu on inimesele ohtlik.

peru2 ‹11› ‹adj›

1. (hobuse kohta:) (kohkumisest) äkitselt jooksma pistev v. tagant üles lööv, kergesti lõhkuma hakkav, juhtimisele mittealluv. See hobune on peru, kardab autot. Üsna peru noor kõrb. Hobune läks peruks ja hakkas lõhkuma. Kutsaril oli tegemist perude hobuste ohjes hoidmisega. Kihutab nagu peru hobune. Kartsime teda nagu peru hobust. *Hull poiss ajas paugutamisega varsa peruks. A. Beekman. | piltl. *.. Arutamme laiskusse suikunud huumor läks peruks metsavahtide krobelistest naljadest. E. Krusten.
2. piltl (inimese kohta:) taltsutamatu, tormakas; tõrges. Peru ja metsik iseloom. Noor inimene, veel liiga peru sellisteks asjaajamisteks. Tüdruk oli nii peru, et ei lasknud end puutudagi. *Miks ei karju sa, ei kisenda, ei sõima? Miks ei lähe sa vahel peruks..? A. Gailit.

pidama ‹pean imperf pidin 42 ‹umbisikulise tegumoe vorme ei tarvitata››

1. kohustatud v. sunnitud olema midagi tegema. Lapsed peavad vanemate sõna kuulama. Sa pead tegema, mis sind kästakse. Kõik töötajad peavad täna kohal olema. Ka teie peate kaasa tulema. Kas Juta ei peagi täna kooli minema? Kes sind peab välja vahetama? Me peame tuginema faktidele. Ma pean teadma, mis siin teoksil on. Sinna minema peab, minemata jätta ei saa. Mitte ei tahaks seda teha, aga ma pean. Mulle ei meeldi, kui pean ootama. Esimese lahingu nad võitsid, siis pidid taanduma. Ta pidi ära elama väikesest pensionist. Õigust rääkida ei saanud, pidin valetama. Pidin leppima olukorraga, kuuenda kohaga. Me peame kiirustama, kui tahame rongile jõuda. Juss pidi tahes-tahtmata üle kraavi minema. Selle kirja peale peab teile tingimata vastatama 'ollakse kohustatud vastama'. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead jälle saama. Hobune peab rasket koormat vedama. See maja on pidanud mitmesuguseid aegu üle elama. Kas tuled kaasa? – Peab tulema. *Muistne usund ja rahvalooming pidid oma aja majanduslikku korda teenima ja tugevdama. H. Moora.
2. põhjust, alust omama v. olema; sobivaks, otstarbekaks, vajalikuks osutuma. Enne minekut peame natuke sööma. Oleksime pidanud sellele varem mõtlema. Osa sellest varast pead sa endale saama. Sa pead abielluma, naise võtma. Kõik noored peaksid seda raamatut lugema. Sa peaksid tänulik olema, aga mitte nurisema. Õigupoolest peaksin mina sinult andeks paluma. Sõit oli prii, miks ei peaks ta sõitma. Ma ei tea, kelle poole peaksin selles küsimuses pöörduma. Raske on kirjeldada, seda peab ise nägema. Kas peab siis nii hirmsasti (tööd) rügama? Kes mõõga tõmbab, peab mõõga läbi surema. Kes tööd ei tee, ei pea ka sööma. Oma tahtmist ei pea sa mitte saama. Seda juttu ei pea(ks) tõsiselt võtma. Peaks ta ometi tulema! Silmad peavad enne harjuma, kui hämaras midagi märkama hakkad. || (olukorra kohta, üksnes 3. isikus). Ükskord peab sellisele olukorrale lõpp tulema. Inimesele peab jääma aega puhkamiseks. Süüdlase peab üles leidma. Selle üle peab järele mõtlema. Sul ei pea meie juures midagi puuduma. Seda ei pea iganes sündima. Kord peab majas olema. Talu pidi jääma lastele. Aga hobune pidi majapidamises tubli olema. Koer nagu koer olema peab. Tema arvates pidi majal tingimata rookatus olema. Voolu tugevus peab olema 220 volti. Võimatu pidi teoks saama! Need asjad peavad selgeks saama. Teisedki mehed pidanuksid Mardi-taolised olema. Nüüd peavad sul kiired jalad olema 'sul on vaja väga kiiresti minna'. Sa oled purjus. – Peab's seda kõigi kuuldes ütlema?
3. kavatsema, plaanitsema; midagi plaanis, ettenähtud olema. Pidite ju Pärnusse sõitma. Pidin just välja minema, kui sa helistasid. Sa pidid ju meile midagi klaveril ette mängima. Pidin ennist sedasama ütlema. Peaks Kustas tahtma tallu tagasi tulla, las tuleb. Ta pidavat koolist ära tulema. Temast pidi ju arst saama. Kui kõik oleks läinud nii, nagu pidi...
4. midagi sisesunnist, sisemisest vajadusest tegemata jätta mitte suutma. Pidin sind veel korra nägema. Pidin ikka ja jälle Annele mõtlema. Ma ei saa teisiti, kui pean sellest ka sulle rääkima. Jutt oli nii pentsik, et pidin selle üle lausa naerma. Pidime päris imestama vanainimese kannatlikkust. Valu oli nii suur, et pidin oigama. Peab ütlema, et oled selle ülesandega päris kenasti toime tulnud. *.. püüdis alati oma häda salata ja pidi tingimata kõike halba vähendama. Niisugune ta oli loomuldasa. E. Krusten.
5. osutab mingi asjaolu esinemise v. millegi toimumise tõenäosusele v. võimalikkusele. Ma pidin siis paari-kolmeaastane olema. Homme või ülehomme peaksime mägedeni jõudma. Küllap ta peaks mind veel mäletama. Meie tulek pidi neil küll ette teada olema. Too äärmine mees peaks olema Vahtriku Ärni. Need loomad pidid küll rebased olema. See ülikond peaks teile sobima. See uudis peaks talle hästi mõjuma. Siin peab vist küll savine maa olema. See pidi juhtuma 1988. a. suvel. Kõik need ettevalmistused peaksid tagama ürituse õnnestumise. Peaks aga palavik veelgi tõusma, kutsuge arst! Kui isa peaks mind küsima, siis ütle, et..
6. ‹konditsionaalis› osutab kõneleja oletusele v. ära arvata püüdmisele mingi asjaoluga ühenduses (mõnikord ka küsimusena). See laud peaks nüüd siia küll sobima. Toodud näited peaksid andma teile asjast mingisuguse ettekujutuse. Ema peaks varsti koju tulema. Ivariga kokkusaamist peaks vist esialgu vältima. Ei tea, mis mu kodused peaksid tegema. Mis tal viga peaks olema? Mida see küll peaks tähendama? Kas peremees ise peaks ka kodus olema? Ega sa ei tea, mis mu kunagised koolivennad peaksid praegu tegema?
7. osutab mingisugusele kaudsele teadmisele, kuuldusele, ütlusele kellegi v. millegi suhtes. Riina ütles, et ta pea pidi valutama. Läheduses peab üksik metsatalu olema. Ühed Aerud pidid, pidavat siin kandis elama. Tema vanem poeg pidi, pidavat Saksamaal elama. Jürnal pidavat linnas kaks maja olema. Liisa pidi, pidavat juba ammu surnud olema. Andrus kurtvat, et teda ei pidada mõistetama.
8. osutab millelegi, mis oleks võinud juhtuda v. peaaegu oleks juhtunud. Üks päev pidin auto alla jääma. Villem tuikus ja pidi kukkuma, ent sai veel käsipuust kinni haarata. Pidin juba midagi ägedat kähvama, aga suutsin end veel tagasi hoida. Peaaegu pidi õnnetus juhtuma. Koht pidi äärepealt haamri alla minema. Ta pidanud ehmatusest mõistuse kaotama. *Sihita hulkudes, ühel päeval või ööl pidid suured, hallid täkud mu puruks tallama. O. Luts.
9. (nõrgenenud tähendusega:) esineb kurtvates, kahetsevates hüüatustes, etteheidetes vms. ütlustes. Pidi just minuga see õnnetus juhtuma! Pidi see sinuga ka nii hullusti minema! Kust ma pidin selle raha võtma! Pidid sa ka nii halvasti ütlema! Alatine tüli ja riid, mis peavad küll naabrid meist arvama! *Herkulese juures, mis üks inimene kõik peab ära nägema! K. Ristikivi.
10. ‹eitusega› van tohtima (väljendab hrl. keeldu, harvemini etteheidet). Sina ei pea mitte varastama! Sina ei pea himustama oma ligimese naist! Sul ei pea olema teisi jumalaid minu kõrval! Sa ei peaks nõnda rääkima! *„Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma uksele koputamata,” vastas parun etteheitlikult.. E. Vilde.

piima ja mett jooksma
kõike külluses olema (maa, maaomandi kohta). *Tõotatud Maa, vennad! See on õnnemaa! See on maa, mis jookseb piima ja mett! H. Raudsepp.

pikali ‹adv›

1. maha, lamama, rõhtasendisse maapinnale v. mingile alusele (ise heites v. vägivaldselt paisatuna). Heitis diivanile, asemele, voodisse pikali. Viskas end koikusse, lakka heintele, murule pikali. Poiss heitis rannaliivale, päikesepaistele, põõsa vilusse pikali. Viskan, heidan, keeran tunnikeseks pikali 'magan tunnikese'. Heida pikali ja puhka veidi. Haige tõusis istukile, ent laskus peagi uuesti pikali. Autojuhid olid väsimusest pikali vajumas. Jäin paariks kuuks pikali 'voodisse põdema'. Laske kuuldes viskusid sõdurid pikali. Käib rividrill: püsti ja pikali, püsti ja pikali! Kukkusin libedal teel pikali. Komistasin ja lendasin, prantsatasin pikali. Panime, asetasime haavatu pikali. Poiss pidi õpetaja peaaegu pikali jooksma. Paiskasin, lõin kallaletungija rusikahoobiga pikali. Jõumees virutas ühe kallalekippuja teise järel pikali. Tõukas teise pikali ja hakkas jalaga peksma. Põder paiskas hundi oma esijalaga pikali. Koer sirutas end laste jalgade juurde pikali. Automaadivalang pani mitu meest pikali 'surmas mitu meest'. Olen selle püssiga nii mõnegi rebase pikali sirutanud 'maha lasknud'. *Mõni pole oma elus koera sabagid väärt, aga surnuaial sõuke monument püsti aetud, et kuku pikali. J. Tuulik. || (esemete, taimevarte jms. ümber, kummuli, maha löömise v. kukkumise kohta). Kakluse ajal olid lauad ja toolid pikali paisatud. Saed vingusid ja üha rohkem puid langes pikali. Sadu on osa rukist pikali pannud. *Pikkamisi kaugenes laev, voog pildus kalda kõrkjaid püsti ja pikali nagu surmaheitluses. V. Uibopuu.
2. maas, lamamas, rõhtasendis maapinnal v. mingil alusel (ise heitnuna v. vägivaldselt paisatuna). Lesis pikali voodis. Mees oli koikus pikali ja magas. Olin pikali ja vahtisin lakke, und ei tulnud. Olen väsinud ja tahaksin natuke pikali olla. Pühapäevahommikul oli pere kaua pikali 'voodis'. Kogu pere oli gripiga pikali maas 'voodihaiged'. Ma olen tänavu palju pikali pidanud olema 'olen palju põdenud'. Matkajad puhkasid pikali rohu sees. Seal on üks mees pikali rentslis. Üks lehm oli veel pikali, teised olid juba püsti ja sõid rohtu. Mahalastud hobused olid metsa all pikali maas. || (ümberpaisatud, langetatud esemete, taimevarte jms. kohta). Teekaldal oli üks jalgratas pikali. Mitu suurt puud oli pikali maas.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

alla pistma
kõnek
1. kusagilt alla, allapoole jooksma, alla tormama. Pistab ülepeakaela trepist alla. Pistis tulise hooga nõlvakut mööda alla.
2. millelegi alla asetama, alla panema. Pistis õunapuuoksale toe alla. Tule, pista ka õlg alla! || alla kinnitama. Pistab uisud, suusad alla.
3. alla kirjutama. Pistis (oma) nime, käe alla.

järele pistma
järele jooksma, järele tormama. Poiss pistis tulistjalu teistele, karjale järele. Krants pistis mulle haukudes järele.

välja pistma

1. torkega välja suruma, välja torkama. Laps pistis nukul silma välja. Ega kaaren kaarna silma välja pista. *Odysseus pääseb sel viisil, et joodab Polyphemose purju ja pistab ta silma välja.. R. Kleis.
2. kusagilt esile, nähtavale tooma, välja torkama. Keegi pistis oma pea aknast, ukse vahelt välja. Poiss pistis oma unise pea teki alt välja. Pistab käe ukseluugist välja. Pistis keeleotsa suust välja. Hiir pistis pea ettevaatlikult urust välja. Kalad pistsid aeg-ajalt ninad vee seest välja. Juba pistsid esimesed ülased oma peanuppe mulla seest välja. *Isa peab nägema, .. kuidas kartulid hakkavad oma kurdunud lehti mullast välja pistma. M. Pedajas (tlk).
3. kõnek kusagilt välja jooksma, välja tormama. Pistab uksest välja, nagu jalad võtavad. Haaras nagist mütsi ja pistis toast välja. Loom pistis tuhatnelja, otsemat teed väravast välja. *Üldises rüsinas haaras üks poisike letinurgalt makstud raha ja pistis sellega välja. R. Sirge.

ära pistma

1. ära, kõrvale panema. Pistsin need pildid nähtavalt, silma alt ära.
2. kõnek ära jooksma, pagema, ära minema. Noored pistsid tulisi jalu maalt ära linna. *Kroonukord läbi, maailma väravad lahti. Ma pistan ka ära merele! A. Mälk.
3. kõnek ära jooma (hrl. alkoholi). Pistis ühe hooga pool pudelit, paar õlut ära. *.. laskis käeseljaga mitu korda nina alt läbi, pistis viinasuutäie ära ja sülitas. E. Särgava.
4. kõnek teravalt välja ütlema, nähvama, ära torkama. Pistis otseteed ära, mis ta asjast mõtles.

üles pistma

1. kusagilt üles jooksma, üles tormama. Pistis paari sammuga trepist üles.
2. ülespoole kinnitama. Nõeltega, kammiga ülespistetud juuksed.
3. van üles kirjutama, kirja panema. Koolisaks pistis üles, mis ta uudist kuulis. *„Nüüd pistke üles Käbisalu Mart, armas Mühlberg,” räägib mõisahärra edasi. E. Vilde.

plagama ‹37›
kõnek kiiresti jooksma, põgenema. Kohkunud lapsed plagavad tuhatnelja kodu poole. Inimesed plagasid eri suundadesse, metsa, pakku, rettu. Plagas paanikas, hirmsa jutiga hädaohu eest ära. Vaenlane plagas meie eest. Vargad plagavad tulistvalu minema. Pani plagama nagu viimane argpüks. Iga väiksema asja pärast paned plagama. Pääsesin sealt veel õigel ajal plagama. Nad pistsid nagu lambakari plagama. Mind nähes pani kohe plagama. Mis sa paned asja ees, teist taga plagama! Kanad plagasid üle õue. Jänes pääses puurist plagama. Kari jooksis ees, poiss plagas järele. *Ei tohi põgeneda! Kuuli saab, kes plagab! P. Rummo.

plartsima ‹42›
plartse tekitades kõndima v. jooksma, plartsutama, plärtsima. Laps plartsib läbi lombi. Plartsis aegamisi astuda porisel teel. *Vees plartsides kihutasid vasikad, sabad seljas, tuhatnelja rannalepikusse.. H. Lepik (tlk).

prae|lõhn
Praelõhnad panevad suu vett jooksma.

pugama ‹37›
murd pagema, ära jooksma. *Honja hõiskas jutuvadinast üle: „Ons neid palju, kes pugama pääsid?” O. Jõgi (tlk).

punnama ‹punnata 48›
murd kiiresti minema, jooksma, liduma. *Poisid tegid suvekioski juures tillukesed luuvaluvastased tropid ja panid punnama, kes naisemõisa, kes tädiranda. L. Vaher.

punuma2 ‹37›
kiiresti jooksma, liduma, plagama. Ats punus nagu nool, kui tuul, otsekui tuli taga kodu poole. Lambad punuvad tuhatnelja, tulistvalu lauta. Sõdurid pistsid, panid metsa poole punuma. Nad punusid nii, kuidas jalad võtsid. Jänes pistab nagu püssist lastud punuma. Panin ülepeakaela punuma. Poiss sai mul eest punuma. Kass üritab minema punuda. || jalga laskma, põgenema. Peigmees on punuma pistnud. Vang pääses üksikkongist punuma.

puru|paljas

1. ilma igasuguse katteta, täiesti katmata. Jõepervel mängisid purupaljad jõnglased. *Viitasin näpuga oma purupaljastele labajalgadele, mis pealt alles õuekülmast punased nagu peedilehed. H. Sergo. *.. üksikud puukroonid, mis olid praegu talviselt purupaljad.. J. Bedia (tlk).
2. ilma igasuguse varanduseta, väga vaene. Ta on purupaljas saunamees. Nad abiellusid purupaljastena. Purupaljaks põlenud perekond. Jäi peale pankrotti purupaljaks. *See on kodu purupaljas. / Kapilogu, laud ja säng. A. Rammo.
3. hrv pelk, paljas (3. täh.) *Peab olema purupaljas õnn ja saak otse sülle jooksma, kui säärase pilkasega midagi saad. H. Sergo.

putkama ‹putkata 48›
ära jooksma, (joostes) pagema, põgenema. Tüdruk putkas puu taha ja piilus sealt areldi. Ma ei teadnud, kuhu varjule putkata. Nüüd on hilja kuhugi putkata. Siim pidi kere peale saama, aga pääses putkama. Surmani ehmunud tüdrukud pistsid, panid putkama, putkasid kuhu juhtus. Krants on hirmuga trepi alla putkanud. Kelm putkas rahakotiga minema. Patsient putkas haiglast minema. Karl putkab õhtuti salaja järvele sõudma. Jänes jõudis küttide eest ära putkata. Mehed on töö juurest jälle kuskile napsitama putkanud. Sõbrad putkasid sõjaväeteenistusest, lahinguväljalt. Anni mees olevat ta juurest ära putkanud. Ta putkas kurja naise eest pakku. Rasketel aegadel putkasid noored maalt linna. Putkas sõja, mobilisatsiooni eest metsa. Kassapidaja on koos rahaga välismaale putkanud. Ta vanemad putkasid paadiga Rootsi. Kuhu vaesel inimesel ikka putkata? Pole siit laevalt kuhugi putkata. *.. inimesed putkavad vaesuse ja viletsuse eest rikkasse Ameerikasse. H. Lepik (tlk). || jooksma, lippama, lipsama. Jüri putkas Marile järele. Koos putkati kooli poole. Ta putkas kiiruga õigest vagunist mööda. Lapsed putkavad võidu väravani ja tagasi. Poiss putkas ruttu toast minema, uksest välja. Jänes pistab põldu pidi tuhatnelja, hirmsa ajuga putkama. Putkab põgenedes, nii kuidas jalad võtavad. Pinginaaber putkab must mööda ja istub kähku oma kohale.

putket tegema ~ panema
ära jooksma, põgenema, jalga laskma. Poisike pistis töinama ja tegi putket. Ta ei teadnud, kas jääda või vaikselt putket teha. Lõi verest välja ja tegi putket. Koerad teevad ulgudes putket. Keegi on me asjadega putket teinud. Tütar plaanib madrusega putket teha. Vang ei istunud oma aega ära, vaid pani putket. Nad panid sõja ajal üle mere putket.

putkesid mängima panema
kiiresti ära jooksma, jalga laskma, põgenema. *Ja sina .. kohe kui krabinat kuuled, paned putked mängima. K. Ristikivi. *Minu eest paneb ülepea iga mees putked mängima! E. Vilde.

puu|juurine ‹-se 4› ‹adj›
puujuurtega kaetud. *Kivisel ja puujuurisel teel hobuste jooksma hakates hüplevad vankrid.. A. Hint.

põntsutama ‹37›
põntsuma panema; põntse tekitades korduvalt lööma v. tõukama. Põntsutas kandu, kandadega vastu põrandat. Kalad põntsutavad paadi põhjas oma sabadega. Laine põntsutab paati. *.. jooksis jalaga põntsutades mööda kaldaserva, et suuremaid kalu kaldaurgudest välja hirmutada. S. Ekbaum. *.. põntsutas väikeste pumpsus kätega valge tooli põhjale, nagu oleks see trumm. V. Beekman. || põntsuva sammuga astuma v. jooksma. Lapsuke põntsutas üle põranda sängi juurde.

põrguline ‹-se 5›

1. ‹s› (väike) kurat, tont v. paharet põrgu asukana. *Nüüd olnud vanatont rahul ja iga põrguline saanud tubli töö eest käraka viina. H. Sergo. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Peremees oli julm nagu põrguline. Vannub ja karjub kui põrguline. Koer haukus kui põrguline. Tee tolmas nagu põrguline. Naine on tal päris, püsti põrguline. *Tuul kui põrguline pühib üle saare, / väänab pikki puid ja piinab kadakaid. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: vanapõrguline.
2. ‹s› leebe kirumis-, siunamissõna, kasut. negatiivse, harvemini positiivse emotsiooni väljendamiseks: kurask, kurivaim, kurinahk, pagan; sunnik, sinder, mait. a. (hrl. pahandavalt, taunivalt kellegi, harvemini millegi kohta). Kuhu te, põrgulised, tormate! Poiss, põrguline, pea kinni! Ei tea, kus see vanamehe põrguline jälle hulgub! Jäta, põrguline, oma virin! Nüüd lööb, põrguline, kassi maha! Kus ta põrguline jõudis end juba täis võtta! Valetab sul suud-silmad täis, usu siis veel põrgulist! Ütle põrgulist – tahab mulle pankroti kaela ajada! Sain paar päeva naisest, sellest põrgulisest, rahu. Kes see põrguline kolistab seal? Lehmad, põrgulised, kippusid kiini jooksma! Sääsed, põrgulised, teevad liiga. Süda, põrguline, kipub streikima. Nooremast peast sai seda põrgulist 'viina' rohkem pruugitud. Sa põrguline, maa sügavalt külmunud. *„Ha-ha-haa!” naerab Tõnisson. „Pagana Toots – ta on ikke niisamasugune põrguline kui kooliski!..” O. Luts. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Oled mul üks väike põrguline! *Nii armsaks, põrguline, muutus, / käis kannul, koonuga mind puutus. K. Kangur.
3. ‹adj› hrv põrgulik. *Tänase põrgulise ilmaga ei hakka siin muidugi keegi neid võrke puhtaks rapsima. J. Tuulik.

põrutama ‹37›

1. põruma (1. täh.) panema, põrumist esile kutsuma. Vanker põrutab konarlikul sillutisel. Kivitee põrutab vankrit, sisikonna segamini. Tee on nii hea ja pehme, et ei põruta üldse. Jõudsime põrutavalt teelt tasasemale. Plahvatused põrutasid külmunud maad. Vankrisõit on klaasid korvis puruks, katki põrutanud. *Üks suur purk on mõranenud, vist on poisid kevadel puudeladumisel põrutanud kasti, kus ta sees oli. M. Traat. *Tõusev tuul peksis puldanit ja lainete hoog põrutas jääd. A. Mälk.
2. tugevasti lööma, virutama, midagi v. kedagi löögiga mingisse asendisse v. olukorda viima. a. kuskile, millegi vastu lööma. Mees põrutas vihaselt rusikaga vastu lauda, lauale. Laps põrutab jonnides jalaga, jalga vastu maad. Tantsijad põrutasid hoogsalt jalga vastu põrandat. Hobune põrutas kabjaga vastu seina. Põrutas jalaga kasti küljest laua lahti. Üks mees põrutas käega kõminal vastu trummi. Põrutab haamriga naelapea pihta. Põrutas värava paukudes, mürtsuga kinni. Kala põrutama 'kalu vastu õhukest jääd lüües uimastama'. Vasar muudkui põrutas alasi pihta. *Pole tööriistu, muidu põrutaksin ise kas või rupsikud alla. L. Vaher. | piltl. *Ja pakane põrutas piraki! jäise malgaga vastu majaseina.. O. Kool. || selliste löökidega ägedalt ukse v. akna avamist taotlema. Soldatid põrutasid sisselaskmist nõudes ukse taga, vastu ust. „Tehke lahti!” nõudis politsei kõigest jõust uksele põrutades. Varahommikul hakati aknale kangesti koputama ja põrutama. || lume, tolmu maha raputamiseks jalgu tugevasti vastu maad lööma v. käega vastu riideid rapsima. Põrutas trepil oma lumiseid jalgu. *Kohe, kui lõõr lõhutud, põrutan püksid tahmast tühjaks.. M. Raud. || midagi hooga kuskile lööma v. paiskama. Põrutas palli võrku, väravasse. Mängija põrutas litri väravast mööda. Aknaklaas põrutati sisse, katki, puruks. Haaras laualt taldrikud ja põrutas need põrandale sodiks. b. kellelegi tugevat hoopi andma v. kedagi millegagi viskama. Poiss põrutas teisele rusikaga vastu lõuga. Vaat kui põrutan sulle hoobi, kõmmu lagipähe, kuklasse, ühe tulise vastu vahtimist! Põruta talle püssipäraga! Kallaletungija põrutati pikali, selili. Poiss põrutas kassile kiviga. Põrutab jooksjale palliga järele. Seisab ja vahib, nagu oleks talle puuga pähe põrutatud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Kedagi mättasse põrutama 'maha lööma, tapma'. *Pillimees Vambo Andre oleks peaaegu oma naise Liisu armukesel pealuu pudeliga pihuks ja põrmuks põrutanud. O. Tooming. c. kehavigastusena põrutust (2. täh.) tekitama, seda esile kutsuma. Ta sai sõjas, autoõnnetusel raskesti põrutada. Sõdur sai miinist, plahvatusest tugevasti, kõvasti põrutada. Löök, plahvatus põrutas mehe uimaseks, segaseks, sandiks. Hoop põrutas ninast vere välja. Põrutatud jalg tegi kaua valu. Ta on vist peast põrutada saanud, ajab nii imelikku juttu. *Lauri oli merre kukkunud, kuna jäätükk ta meeled segi oli põrutanud. M. Nurmik (tlk).
3. piltl rabama, jahmatama panema v. üllatama; vapustama, (tugevasti) puudutama. Vahejuhtum põrutas lausa tummaks. Süüdistused põrutasid teda hinge, südame põhjani. Mis ma teada sain, põrutas mind väga. Olen nähtust ja kuuldust, üleelatust põrutatud. Põrutav uudis, sõnum, teade, sündmus. Põrutav kurbmäng, eludraama. Põrutavad elamused. Meile avanes põrutav vaatepilt. Kõne avaldas kuulajaile põrutavat muljet. Muusikali põrutav 'väga suur' menu. Oskari karjäär on meeletu, põrutav. Need lood on nii põrutavad, et kõik kuulasid pärani sui. Kõige enam põrutas mind nende asjade hind. Kohe juhtub midagi põrutavat. Tal on alati põrutavaid ideid. *Jakob oli otse põrutatud, et kõik tema perekonna salaasjad olid sellele tüdrukule teada.. K. Ristikivi.
4. midagi kurjalt v. järsult ütlema, käratama; midagi valju häälega v. hoogsalt ütlema. Lapsed põrutati vait. Vanamees põrutas ähvardusi, needusi, roppusi. Küll kärgib, põrutab kui hull. Mis sa ootad, põruta kord majja. Kui peremees korra põrutab, ei julge keegi iitsatadagi. Põrutas südametäiega paar kõvemat sõna. „Mis sa siin lõhud!” põrutas mees poisile. „Tere!” põrutas Enn valju häälega. Põrutasin terve uudise korraga, ühe hingetõmbega lagedale. *Parem suu sisse põrutada kui seljataga viriseda. R. Sirge. *Ja masinist-Mihkel põrutab kohe nõnda, et terve tuba aina lajatab: „Näed, Liide, külaline tuli.” A. Jakobson. || pahandama, tõrelema. *Sai rentnikult kõvasti põrutada, lubati palgastki maha võtta. A. Hint.
5. kõnek laskma, tulistama, kõmmutama. Põrutas kaheraudsest haavlitega, mõlemast rauast korraga. Poisid põrutasid õhupüssist märki. Põrutas kõik laengud pihta, mööda. Vaenlane põrutab kuulipildujast, kahurist. Valvur põrutas paugu õhku. Põgenejale põrutati paar pauku järele. Põrutas teisele kuuli puusa. Nii kui pead kergitasime, põrutas vastane valangu. Nad põrutavad kogu aeg rakette õhku. Laev põrutati põhja. Sild põrutati õhku, vastu taevast 'lasti õhku, õhiti'. Jahimees põrutab jäneseid. *Õhutõrje põrutas küll otse jaama kõrvalt, aga neile suurtele [= lennukitele] vist ei aidanud. R. Vaidlo. || (äikese kohta:) järsku valju pauku, raksatust kuuldavale tooma, kärgatama. Pea kohal põrutas pikne. Välgusähvatusele järgnes põrutav mürin.
6. kõnek kiiresti sõitma, jooksma v. käima, kihutama; kuhugi (kiiresti) minema v. reisima. Põruta rattaga otse koju! Kuhu sa nüüd põrutad? Buss põrutas peatusest mööda. Auto põrutas kraavi, vastu posti. Üks auto pidurdas ja teine põrutas tagant otsa. Meil tuleb tuldud teed tagasi põrutada. Põrutage mööda raudteed edasi! Me ei läinud mööda teed, vaid põrutasime otse. Siit mäest põrutasin kord suuskadel alla. Põrutame nädalalõpuks maale, Kihnu! Põrutasin Tapalt otse Tallinna. Tal on auto käes igale poole põrutada. Põrutas Krimmi suvitama. Jätaks kõik sinnapaika ja põrutaks merele, välismaale. Kui homme on ilus ilm, põrutan Piritale. Mehed põrutasid alevisse. Istus autosse ja põrutas minema. Põrutame vaatama, mis seal päriselt toimub! Sügisel põrutan ülikooli. *Laval sada kakskümmend kraadi kuiva kuumust, sealt põruta mõnusasse basseini.. T. Kallas.
7. kõnek väljendab v. rõhutab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (teist verbi asendades). Kõik põrutasid refrääni kaasa. Orkester põrutab valssi, tušši. Tüdrukud põrutasid polkat. Põrutaks õige ühe napsi hinge alla! Mehed põrutasid kooris laulu. Palju sulle deserteerimise eest põrutati? Põruta aga supile pihta! 'söö tublisti'. *On sul aga uni, kaks ja pool päeva põrutasid jutiga. R. Kaugver. *Kui Tartu meid ei aita, põrutame kirja Tallinna. A. Vaarandi. b. ‹teise verbi laiendina›. Poisid põrutavad palli mängida. Mehed põrutavad laulda. *Oleks nüüd püssid, põrutaks iga jaama kohal õige kuradisti paugutada. H. Lepik (tlk).

päkki näitama
kellegi eest ära jooksma v. põgenema. Jänes näitas tagaajajatele päkki. Ei jäänud pikalt ootama, näitas vastasele päkki.

päkki tegema ~ panema
ära jooksma, plehku pistma, jalga laskma. Asi läheb hulluks, teeme päkad! *„Paneme päkad!” Ja kaks poissi lidusid tuulekiirusel tara poole. V. Raidaru.

päästma ‹päästan 46›

1. (eluga, tervena) pääseda aitama. a. ohtlikust olukorrast, hädaohust välja v. ära aitama. Kellegi elu päästma. Kedagi uppumisest, tulesurmast, surmasuust päästma. Tulest õnnestus päästa vaid osa loomi. Kas kõik merehädalised päästeti? Haavatut polnud enam võimalik päästa. Madrus päästis end ujudes. Üldises rüseluses püüdis igaüks end, oma nahka päästa, kuidas aga sai. Jookske ja päästke end põõsastesse! Aidake, päästke, ta tahab mind surmata! Jahimees päästeti karu käest, küüsist. Päästke meie hinged! (meremeeste appihüüd morsemärkides, SOS.) Haiget päästaks ainult kiire operatsioon. Põgeniku päästsid ta kiired jalad, päästis ta väledus. b. raskest, viletsast v. täbarast olukorrast välja aitama. Kedagi orjusest, näljast päästma. Tema tulek päästis mu kimbatusest. Isa tuli pärast pikka äraolekut koju tagasi ja päästis pere rahapuudusest. Surm päästis haige piinadest. *.. mis tegid sa, et päästa / see maailm kurja käest? K. Ligi. c. midagi hävimisohust välja tooma, millegi hävimist ära hoidma. Tulest päästeti hulk mööblit. Mida sa enam kustutad või päästad, kui kõik juba leekide võimuses! Sõja tallermaalt oli vaja päästa kultuurivarasid. Haned päästsid Rooma. Mõned fanaatikust patrioodid püüdsid veel isamaad päästa. *.. kamassi keel oli hävimas ning tuli [kogumisega] päästa, mis päästa andis. A. Künnap. d. patust lunastama, sellest vabastama. Jumal saatis oma poja maailma inimesi ära päästma. *.. on veel olemas armas jumal ja tema poeg Jeesus Kristus: üks neist hoiab ja valvab, teine päästab ja lunastab. A. H. Tammsaare.
2. midagi halba ära hoidma, ebasoodsasse v. täbarasse olukorda sattumast takistama. Otsib võimalusi, kuidas end mobilisatsioonist, vangiminekust, maksudest päästa. Anna nõu, kuidas tüdrukut häbist päästa! Ta päästis need andmed unustuse hõlmast. Oleks tal olnud raha, küllap ta oleks oma talu oksjonist päästnud. Ta püüab igati oma nime ja au päästa. Prestiiž on päästetud. Nüüd värisevad kõik ja püüavad oma nahka 'end' päästa. Et sõpra päästa, võtsin süü enda peale. Püüdis selle valega päästa veel, mis päästa annab 'midagi päästa'. Sinu kohaleilmumine päästis olukorra. Ka see käik ei päästa musta kaotusest. Päästis viigiga 'viiki tehes' meeskonnale pool punkti. Mängu seisu päästa pole võimalik. Head hinded sind ei päästa, kui sa käituda ei oska. Järsku tuli mulle päästev mõte. *Olid päästetud, otse uskumatult päästetud mitmed ärivekslite tähtajad.. M. Jürna.
3. midagi v. kedagi kinniolekust, kütkest, haardest vms. lahti laskma, vabastama. Mees päästis hobuse puu küljest, lasipuust, rakkest. Koer päästeti keti otsast. Päästis vangid köidikuist, keldrist. Neiu päästis end noormehe sülelusest. Tüdruk päästis pööra ukse eest, akna haagist. Päästa uks praokile! Hakkas palitunööpe päästma, palituhõlmu nööpidest päästma. Soos päästsime jalad paljaks. Naine päästis end kiiresti rõivaist 'riietus lahti' ja puges sängi. Sa pole väärt isegi ta kingapaelu päästma! Päästa nöör, vöö lõdvemale! Päästis pudelilt korgi ja rüüpas. Sõdur päästis automaadi kaitseriivist. Laev päästis otsad 'asus teele'. Võrke päästma 'kalu võrgulinast lahti raputama'. *Töömehe unistus on kui pihust päästetud pääsuke: ta lendab kõrgele. H. Laipaik. | piltl. Algav hommik päästis lindude keelepaelad 'linnud hakkasid häälitsema'. || (tammi vm. takistuse tagant) voolama laskma. *.. päästis ummistunud kraaviotstest veed jooksma. H. Sergo. | piltl. Nüüd päästis naine oma jutuvoolu ega vaikinud niipea.

rappa jooksma ~ minema
ebaõnnestuma, nurjuma, luhtuma. Meie jutt jookseb alati rappa. Noore õpetaja esimene tund läks täiesti rappa. Tema elu jooksis, läks rappa. Olen oma eluga rappa läinud. Hakkas puterdama ja läks oma jutuga lõpuks päris rappa. Läks omadega rappa 'sattus ummikusse, ei saanud hakkama'.

ratas|ringi ‹adv›
ringiratast; ringikujuliselt. Ratasringi käima, jooksma, tantsima. Jäime ratasringi ümber eluka seisma. Juuksed on ratasringi ümber pea ühepikkuseks lõigatud. *.. sumasin ka ise oma mõtetes nagu paksus umbudus ratasringi. B. Kangro. *.. inimeste näod lõid mu silmade ees äkitselt ratasringi virru ja libisesid vaheliti nagu vastsed mängukaardid. O. Jõgi (tlk).

rebima ‹37›

1. tugevasti tõmbama, kiskuma, tirima. a. (rebenema pannes v. millegi küljest eraldades). Lapsed rebivad värvilistest paberitest kujusid. Pesumasin ei tohi pesu rebida. Üle aia ronides rebis ta riideid ja kriimustas käsi. Poiss tuli koju, püksid lõhki, katki rebitud. Rebisin kirja puruks, pisikesteks tükkideks, (kärtsti) pooleks, (kärinal) ribadeks. Rebis vana kodukitli tolmulappideks. Raamatust ei rebita lehti välja. Rebi mulle märkmikust, joonistusplokist üks leht. Rebitav seinakalender. Kirja, ümbrikku lahti rebima. Keegi on margi ümbriku pealt ära rebinud. Konduktor rebis rullist pileti. Vana tapeet tuleb seinalt ära, maha rebida. Rebis pakil paberi ümbert (ära). Rebis tee äärest peotäie rohtu. Torm rebis mitu puud juurtega välja, üles. Kui rebida sisalikult saba, kasvab selle asemele uus. Laps rebis kärbselt tiivad. Rehepeksumasin, mürsk rebis mehel käe otsast. Plahvatus rebis majal ukse eest. Tuul rebib pilvi, maast tolmu ja prahti lendu. Tikriokkad rebisid marjakorjajate käed verele, marraskile. Tööd on nii palju, et rebi end või tükkideks, puruks. Kasvõi rebitagu neljaks, aga mina ei räägi midagi! || hammaste v. küüntega midagi katki, millestki tükke välja kiskuma. Koer rebis teisel kõrva katki. Lõvid rebisid gaselli tükkideks. Hundid olla lehmamullika nii ära rebinud, et vaevalt tast elulooma saab. b. jõuga v. järsult tõmbama (ka asendi v. asukoha muutmisega); sikutama, sakutama; pingutades v. järsult tõmmates midagi tegema. Ära rebi teist patsist, juustest! Juukseid kammides ei tohi neid rebida. Kedagi käisest, hõlmast rebima. Tuul rebis pesu nööril, teekäijate riideid, aknaluuke. Haige rebis oma särgikaelust laiemale. Jõmpsikad hakkasid üksteist rebima ning rusikatega taguma. Poiss rebis tüdruku(t) tantsima. Tüdruk rebis end poisi käte vahelt, käest lahti. Kellegi käsi rebis mu eemale, tagasi. Pistis jooksu ja rebis teise ka kaasa. Mees rebiti autost välja. Röövlid rebisid ratsaniku sadulast. Kargas teisele kallale ja rebis ta pikali. Sõnavõtja rebiti tagasi istmele. Hobune kihutab nelja, isa rebib ohjadest. Ratsanik rebis hobuse tagajalgadele püsti. Rebis koera kaelarihma pidi tagasi. Rebis kiiruga mantli selga, põlle eest. Mees rebis naisel riided seljast. Hakkas kitsaid kindaid aeglaselt käest rebima. Poiss rebib mütsi sügavamalt silmile. Rebi tal mask maha! Kellelgi paguneid pealt, aurahasid rinnast rebima. Uks rebiti lahti, pärani. Rebi rool paremale, puri vasakule! Purjed rebiti alla. Rebisin kardina akna eest kõrvale. Nüüd rebis võõras jahinoa vöölt, saapasäärest laskeriista. Sõudjad rebisid kõigest jõust aere. Külamees rebib akordioni ja hõiskab laulda. Peitu pugenud laps rebiti sängi alt välja. Haavatu rebis end edasi ainult käte abil. Sõdurid rebivad mäest üles rasket kahurit. Auto rebis end ulgudes paigalt. Lennuk rebis end stardirajalt, maast lahti. Kotkas rebis end tiibadega rapsides lendu. Lassosilmus rebis lehma jalust. Äratatav rebis und täis silmalaud pilukile. c. piltl. Valu rebib sisemust. Hirm rebis südant. Järsku rebisid öist vaikust plahvatused. Erepunane kleit lausa rebis pilgu endale. See lause on kontekstist välja rebitud. Suure vaevaga rebisin end põnevast raamatust lahti, oma mõttelõnga katki. *Oo, kuidas te sõnad mu kuulmeid rebivad! H. Suislepp.
2. sport tõstekangi põrandalt otse, katkematu liigutusega sirgeile kätele (v. sangpommi sirgele käele) tõstma vrd tõukama Tõstja rebis 160 ja tõukas 209,5 kg. Ta rebis keskkaalu(s) maailmarekordi. Mitu kilo sa vasaku käega üles rebid? || (tennises:) reketit palli löömisel jõuliselt alt üles tõstma. Rebitud löök.
3. kõnek jõulise pingutusega v. spurtides võistlema, jooksma v. sõitma. Esikoha pärast rebis kolm meeskonda. Jooksjad rebisid peaaegu rind rinna kõrval. Võidusõitja rebis ennast kolmandaks. Viimasel sirgel õnnestus meie jalgratturil napilt ette rebida. Kohe stardist rebis (end) etteotsa soomlane. Lõpusirgel rebis jooksja end konkurentidest marulise spurdiga lahti.

räpakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. äkiline, tormakas; kärsitu, rutakas. Räpakad, nurgelised liigutused. Tõstis pudrukausi räpaka liigutusega lauale. Pöördus pisut räpaka kummardusega külalise poole. Poiss tegi paar räpakat sammu teiste poole, ent mõtles siis ümber ja jäi seisma. Ta on loomult püsimatu ja räpakas. Äge ja räpakas, nagu ta on, lõikas ta harutades riidele sisse. Hobune on tuline ja räpakas, kipub hüppama ja jooksma. Räpakas täkk murdis aisa. *Naise närvikava on loodud küll taluma suuri koormusi, aga räpaka kohtlemise suhtes on ta hell. F. Jüssi. || kiiruga, ülepeakaela tehtud, lohakas. Räpakas töö. *.. ta pidi selle [= kirja] ümber kirjutama, mõned sõnad olid liiga räpakad. K. Ristikivi.
2. räpane, määrdunud, kasimata; hoolitsemata. Räpakad tänavad, prügikastid. Vanamees nägi räpakas välja. Murenev lakk küüntel jätab räpaka, korratu mulje. Räpakas, tokerdunud karvaga koer. *Vanalinn sadama lähedal on tüüpiliselt lõunamaine: räpakas, haisev, täis kasimata lapsi.. J. Semper.

saama ‹imperf sain, sai 41›

1. väljendab objekti siirdumist kellegi omandusse, valdusse v. kasutusse, lähtudes selle vaatepunktist, kellele see antakse, võimaldatakse, pakutakse, müüakse jne..; ant. andma. a. (konkreetsete esemete, olendite vms. kohta). Sain isalt sünnipäevaks koera, nukumaja. Kogust saab huvitavaid raamatuid. Sain uue passi. Lapsed ei saa terariistu oma kätte. Haige saab rohtu, ravimeid. Täna lõunaks saame head süüa, toitu. Kas saaksin klaasi vett? (tagasihoidlik palve). Võileiva kõrvale saime piima. Kas kõik on nüüd suppi saanud? Saan palka 4000 krooni kuus. Viljast saadi head hinda. Mis ta turul kartulikilost on saanud? Sain kirja, postipaki. Sai raamatu laenuks, mälestuseks, kingiks, päriseks. Saab kaasavaraks maja ja auto. Sai mõisamaadest asunikukoha. Kas ta kaupa võlgu ei saa? Osa töötasu saadi avansina, avansiks. Viiekuune laps saab rinda 'teda imetatakse'. Mida ma selle eest saan? Kes teab, millal ta viimati iva suhu sai. Ta pole tilka viina suhu saanud. Väeosa sai täiendust. Põgenik sai kuuli, tuld, tina 'teda tulistati'. Sai kuuli keresse, kõhtu. Emalt on ta saanud 'pärinud' tumedad juuksed, isalt sinised silmad. Nüüd saite endale nõiamoori kraesse. b. (abstraktsemates seostes). Tööd, ametit saama. Sai loa, käsu, korralduse koju minna. Märt sai puhkust, naisest lahutuse. Poiss sai koolist hea tunnistuse. Joonistuse eest sain viie 'hinde 5'. Suusahüppaja sai kõigilt kohtunikelt ainult 16 punkti. Praeguse nime sai tänav alles hiljuti. Rein sai koosolekul esimesena sõna. Tema käest ei ole ma eal paha sõna saanud 'ei ole ta mulle pahasti ütelnud'. Sain sõna 'teate', et vajate mu abi. Prantsuse keele algteadmised sai ta kodus. Ta on vähe haridust saanud. Kas võib asjast veel kindlamat tunnistust saada? Sai õiguse toimida oma äranägemist mööda. Poeg tahtis talupidamises ohje enda kätte saada. Kust võiks selle kohta infot saada? Sain võimaluse uuesti katsetada. Sain oma teo andeks. Sain esmaabi, mudaravi. Sai lastelt tuge, abi. Täna võime saada tormi. Nendega saab alati nalja. Peeter on õpetust saanud, ei kiusa enam tüdrukuid. Kui aega saan, räägin pikemalt. Ei saanud aega külla tulla. Tulen, kui toimetustest mahti saan. Ei saanud ta kuskil asu, rahu ööl ega päeval. Tahan natukesekski nende eest, nendest rahu saada. Kes meist on elult hõlpu saanud? Selle teeme siis, kui muust tööst hõlpu saame. Siit sai alguse Pedja jõgi. Tüli sai alguse arusaamatusest. | piltl. Sai oma uhkusele valusa hoobi. Temata saaks meeskond kabelimatsu. Mehed saavad õppustel kõva mahvi. Kosilane sai hundipassi. c. (karistuse, hrl. löömise, peksmise kohta). Aga sa saad, kui isa koju tuleb! Mul on kaigas, kes ligi tuleb, see saab! Poiss sai kõvasti, aga sai ka asja eest. Sa saad mu käest ükskord nii, et ei tea, kui vana oled! Ants sai eilegi valetamise eest. Selle eest saab ta mu oma rusikaga. Sai nuudiga selga, rihmaga tagumiku peale. Saime isa käest pükste alla ja peale. Vanasti saadud koolmeistrilt joonlauaga näppude peale, näppude pihta. Sõnakuulmatuse eest võis saada vitsa, vitsu, malka, rihma 'peksukaristust'. Sai teiselt hoobi, kopsu, laksu, matsu, müksu, obaduse, põntsu, võmaka 'löögi'. Aga ta sai kõva koosa, nahatäie! Noormees sai neiult kõrvakiilu, vastu kõrvu. Paras, nüüd said ka sina oma jao, karistuse! Hobused said piitsa ja tõld läks liikvele. Varas sai poolteist aastat (vangistust). Rahurikkuja oli saanud trahvi, kolm päeva (aresti). Vangirauad saate mõlemad! d. (parastusena, kahjurõõmu avaldusena). Ahah, said nüüd! Kas said, va kiitleja! Said nüüd, hoopis minul oli õigus! e. (objekti mainimata). Kui ilusasti küsite, saate kindlasti. Küll saad, kui küsid. Ära nuru, sa oled juba küllalt saanud. Kui palju sul on veel saada? 'sulle võlgnetakse'. Mees oli kaunikesti saanud 'joobnud', sellepärast noriski tüli. Kutt hooples, et on saanud igalt tüdrukult, kellelt on tahtnud (sugulises vahekorras olemise kohta). f. saada saadaval. Maja on nüüd odavalt saada. Seda raamatut ei ole enam ühes(t)ki poes(t) saada. Naaberkihelkonnas olevat koolmeistrikoht saada. See ei ole enam saada tüdruk, tal on juba peigmees. Mõlemad olid noored saada 'vallalised' inimesed.
2. kellelegi, millelegi tunda, kogeda, omandada tulema. a. (haiguste, vigastuste vm. seisundi v. mõjustustega seoses). Ega sa kukkudes häda, haiget saanud? Puhus haiget saanud sõrmele. Terariistaga võib kergesti viga saada. Haige sai palaviku, tugeva köhahoo. Sai külmetusest kopsupõletiku. Sai nutukrambid, vihastamisest peaaegu rabanduse. Terve öö ei saanud ta und. Joostes saab sooja. Olen külma saanud, kurk valutab. Külma saanud kartulid ei kõlba enam toiduks. Leivad olid ahjus pisut liiga saanud. Tal oli pruun, päikest saanud nägu. b. (juurde) võtma, omandama (3. täh.) Seistes saab melon õige maitse ja lõhna. Höövli all saab laud vajaliku paksuse, kuju. Küpsetis on ahjus isuäratava näo, välimuse saanud. Lugu sai loomuliku seletuse. Ajapikku on sõna saanud uue tähenduse. Oras on saanud tubli kasvuhoo. c. ‹aistimisverbide da-infinitiiviga› (millegi kogemise kohta). Kas minu silmad seda enam näha saavad? Saime kuulda häid uudiseid. Sain temalt kuulda, et kõik on hästi läinud. Selle eest saad malka maitsta 'peksukaristust'. Olen ka head elu maitsta saanud. Ta on küllalt muret tunda saanud. Ülekohut tunda saanud inimene. Elu ja unistuste erinevust sai ta varsti omal nahal tunda. Tahan täit tõde teada saada. Sain sellest sõbranna kaudu teada. d. ‹da-infinitiiviga› rõhutab tegevuse kestust v. paratamatust. Emad said poegade pärast nutta, muretseda, silmavett valada. Saime hulga aega oodata, enne kui teised tulid. Vanamees sai sasitud võrke mitu päeva harutada. Selle kallal saame mitu päeva tööd teha, vaeva näha. Eks saab näha, mis sest loost tuleb! *.. igatahes ta haiged jalad said käia pika edasi-tagasi tee. L. Promet. e. ‹hrl. da-infinitiiviga› teat. kohtlemise, hinnangu, menetluse vms. alla langema. Linn sai sõja ajal raskesti kannatada, rängalt purustada. Sõdur oli jalast haavata saanud. Selg sai kukkumisel, kukkumisest põrutada. Olime teel külmetada saanud. Sai koera käest pureda. Sain mesilaselt nõelata. Laps sai kassilt küünistada. Kukkusin nõgesepõõsasse ja sain kõrvetada. Poiss sai emalt kiita. Keegi ei taha laita saada. Kes tahaks peksa, pekstud saada! Vaata ette, et sa petta ei saaks! Alati oled sa kõigilt petta saanud. Põrkasin tagasi, nagu oleksin lüüa saanud. Vaenlase väed said kõvasti lüüa. Laps sai ema käest riielda, vallatuste eest tõrelda. Aga ma sain õpetajalt võtta! 'noomida'. Sain temalt sõimata, kui vastu vaielda püüdsin. Selle eest saate isa käest sugeda, kolkida, nahutada, tuuseldada 'kehalist karistust'. Tõnu sai õelt tutistada. Lüpsta, nühkida 'petta' saama. *.. leiva saamiseks tuleb [järjekorras] rüselda, trügida, pigistada ja pigistatud saada. L. Kibuvits. *Sest [mõõgavõitluses] lõpuni minna tähendas tappa või saada tapetud. J. Kross. | piltl. Seekord sai meie naiskond lüüa 'kaotas'. Meie meeskond sai selles mängus haledasti sugeda 'kaotas'.
3. omaks tulema enese tegevuse läbi. a. hankima, muretsema (3. täh.), soetama. Nendest kaevandustest saadakse põlevkivi. Tuld saadi vanasti tuleraua ja tulekivi abil. Sai oma elatise kauplemisest. Ta on elu jooksul palju sõpru saanud. Kust saaks nüüd abilisi? Riks on endale hea, rikka naise saanud. *Saan riided selga, saapad jalga – eks siis või jälle maa peal ringi vaatama hakata... V. Saar. | (järglaste kohta). Jaan ja Juuli said juba teise lapse. Teenijatüdruk saanud perepojalt lapse. Selle poja on ta oma teise mehega saanud. b. (jahi-, põllu- jm. saagi kohta). Ants sai täna paisu juurest kolmekilose havi. Jahilised olid saanud põdra ja kaks metssiga. Kass on saanud öö jooksul mitu hiirt. Talvel saime lõksuga viis tuhkrut. Heina saadi tänavu kolm kuhja. Kartulit saime mullu tublisti. Kaera saame sel aastal rohkem kui otra. Piima saab napilt, lehm hakkab kinni jääma. Vaenlastelt saadi lahingus mitu suurtükki ja kuulipildujaid. c. (arvutamise, järeldamise vms. tulemuse kohta). Kui korrutame kahe kolmega, saame kuus. Kui palju saad, kui liidad kümnele viis? Jagamisel saadud arvust lahutage 7. Uuringutel, katsetega saadi ootamatuid tulemusi. d. saavutama. Sportlane sai kõrgushüppes isiklikuks rekordiks 2.05. Sain mälumängus 20 punkti. Meie võistkond sai esikoha. Mida sa heaga ei saa, seda ära pahaga püüa. Vend ei saanud alati oma tahtmist. Teo motiividest ei saadudki täit selgust. Ära lase oma kätel voli saada! Viha sai tema üle, temast võimust. Ta sai nende üle võidu. Rahune, katsu endast võitu saada! Saime hirmust, uudishimust, häbitundest võitu. Nüüd hakati loost selgemat pilti saama. Ta ei tohi millestki enneaegu aimu saada. Ülekaalu said uued tavad.
4. väljendab tegevust, millega õnnestub objekt panna, siirda, suunata, viia mingisse kohta, olukorda, seisundisse v. tegevusse. a. (kohta). Raske ankur saadi siiski paati. Saime venna viimaks tuppa. Lõpuks sai ta hobuse aiste vahele. Surumises sai tõstja sirgetele kätele 222,5 kg. Sain keti koera kaela ümber. Vaevaga sai ta kuue seljast, kingad jalast. Mai ei saanud toitu suust alla. Ta sai joogist alla ainult suutäie. Kas saad lambi lakke (tagasi)? Mis mees see on, kes naela seina sisse ei saa! Sügiseks saame majale katuse peale. Saime viljad maha, nüüd võib veidi puhata. Saab vastuse vaevaliselt üle huulte. Ta maigutab ega saa häält kurgust. Alles pooleldi möödas, sai suust tere. Sain talle aru pähe. Pole ammu kätt saepea külge saanud 'saaginud'. Tüdruk ei saanud pilku, silmi peeglilt, maast. Lohutamatu ema ei saanud silmi peost 'nuttis'. *Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest. A. H. Tammsaare. b. (seisundisse, olekusse, asendisse). Uppunu saadi jälle hinge. Sai enda kähku jalule. Küllap mehed saadakse nõusse. Lapsi ei saadud nii kaugele, et nad oleksid üksi läinud. Selle asja saame hõlpsasti joonde, jutti, ühele poole. Sain teised enese poole 'oma nõusse', Antsu vastu. Nüri kirvega ei saanud puud kuidagi lõhki. Heina saame õhtuks maha 'niidetud'. Ei saanud pilli häälde. Ähvardustega olid nad ta keelepaelad valla saanud. Sain poisi magamast üles. Suure tööga oli ta oma maja üles saanud. Läks aega, kuni sarikad püsti saadi. Sepp sai raua kuumaks. Suurt ahju ei saa kergesti soojaks. Meest saime kõik oma suu magusaks. Sain kingad porist puhtaks. Räägid siis, kui oled suu söögist tühjaks saanud. Sain oma une segamatult täis. Sellel karjamaal ei saa loomad kõhtu täis. Haigus sai mehe pikali. | piltl. Ta on kamba oma käpa alla, meelevalda saanud. Mehi ei saadud mundri alla 'sõjaväkke'. Ta on nad küüsi, pihku, võrku 'meelevalda' saanud. Tehti kõik, et mehi ühe mütsi alla, ühele nõule saada. Naised on Mari oma hambusse 'kõne alla' saanud. c. (tegevusse, teole). Pingutasime, et rasket paati liikuma saada. Poiss ei saanud mootorratast käima. Tüdruk ei saanud nuttu pidama. Lapsed saadi õhtul varakult magama. Tehast ei saadudki sel aastal käiku. Lõpuks saadi mehed minekule. Kõva sõnaga saadi ka loodrid tööle. *.. nõudis ikka tööd ja ränkamist, enne kui sai puud taeva poole tõusma [= korralikult kasvama]. H. Sergo.
5. muutuma, kujunema, arenema. a. uut omadust v. tunnust omandama, mingisuguseks muutuma. Ära saa pahaseks! Sain tigedaks, kurjaks, vihaseks, ägedaks. Meel sai haigeks, haledaks, kurvaks, heaks, rõõmsaks. Hing sai hellaks, liigutatuks. Ämber on tühjaks saanud. Näidend saab varsti lavaküpseks. Märkamatult on lapsed suureks saanud. Iga poiss tahab tugevaks saada. Kõik on muutunud, teiseks saanud. Ta oskas igal pool omaseks, koduseks saada. Tõde saab ükskord avalikuks. See viga sai talle saatuslikuks. Kes ei tahaks tuntuks, kuulsaks, rikkaks saada! Poeg oli joodikuks saamas. Vihm tuleb, saate märjaks! Pluus on mustaks, tõrvaga, tahmaga saanud. Rohijal saavad käed ikka mullaseks, mullaga. Küll särk saab pesus jälle puhtaks. Tuli tublisti kütta, enne kui ahi soojaks sai. Päikesest sai tuba rõõmsaks ja säravaks. Küll sa saad jälle terveks! Paljast õhust ei saa keegi söönuks. Käisin armsaks saanud paikades. Vähemalt ühes asjas olen targemaks saanud. Järk-järgult said lapsed julgemaks ja hakkasid üksteisega mängima. Kas tervis hakkab juba paremaks saama? See lugu sai kõigile selgeks, teatavaks, tuntuks, tuttavaks. Tahaksin temaga tuttavaks saada. Ta rahutus sai teistelegi märgatavaks. Sumina seast sai üks hääl selgesti kuuldavaks. Elu on teiseks, teistsuguseks saanud. Poiss sai viieaastaseks, viieseks, viis aastat vanaks. *Valitseja sai neist sõnadest otse liigutatud.. M. Metsanurk. b. uut seisundit, olekut v. funktsiooni omandama; kellekski v. millekski kujunema, selleks arenema. Kelleks sa tahad saada? Tahan saada näitlejaks, õpetajaks. Ta on oma ala meistriks saanud. Tüdruk on saanud tubliks ujujaks. Poiss on juba noorukiks saanud. Paljud said selle õpetuse pooldajaks. Noor õpetaja sai kooli direktoriks. Viimased saavad vahel esimesteks. Orb sai oma tädi kasvandikuks. Sain temaga sõbraks, sugulaseks. Jüri võttis naise ja sai aasta pärast isaks. Mari on varsti emaks saamas 'sünnitab lapse'. Laps mängis, et on linnuks saanud. Rahu Lähis-Idas on saanud rahvusvaheliseks küsimuseks. Kohtla-Järve sai 1946. a. linnaks. Ülikooli õppekeeleks sai eesti keel. Luuletus on saanud rahvalauluks. Sai tavaks, kombeks suuri töid ühiselt teha. Luuleharrastus on moeks saanud. Iga mõte ei saa teoks. Rahvatarkus on jälle kord tõeks saanud. Selline au ei saa mu osaks iga päev. Tänu asemel sai nende osaks sõimuvaling. Maja oli tulekahjus tuhaks saanud. Kunagi peab igaüks mullaks, põrmuks saama. Nii võid teiste naeruks, naerualuseks saada. See poeg sai vanemate(le) kirstunaelaks. Armastus võib saada vihkamiseks.
6. ‹hrl. 3. pöördes› (välja) tulema (hrl. mis, kes, missugune, kui palju vms.). a. (millegi v. kellegi tekkimise, sündimise, ilmsikstulemise v. saabumise kohta). Kogusin materjali, kuni sai artikkel. Otsustati, et saagu matk ja matk sai. Kevadel võib õue all päris järv saada. Kas homme saab ilus ilm? Sai talv ja lumi tuli maha. Temast oleks võinud kunstnik saada. Küll sinustki saab mees. Kaarlist on saanud hea traktorist. Katist ja Matist sai paar. Sellest kutsikast saab kuri koer. Sälust saab varsti sõiduhobune. Kahtlane, kas minust täna sinna minejat saab. Pole viga, sinust saab pikapeale asja. Soost saab põllumaa. Neist palkidest saab saun. Puuvillast saab riie. Ei saa sellest muud kui haamrivars. Mis tast saada muud kui tulehakatust. Nädalatest said kuud. Talvest sai kevad, kevadest suvi. Õhtust on juba saanud öö, hämarusest pimedus. Sellest näitusest sai kunstielu nael. Kas sellest pillilogust enam asja saab? Armastusloost nende vahel ei saanud midagi. *Saed vihisevad. Saavad talad, / seinapalgid, paarid, katus.. H. Visnapuu. *Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!” J. Kunder. || ‹seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega› juhtuma, tulema. Mis niimoodi saab? Mis saab siis, kui meid koos nähakse? Mis siis minust saab? Ja mis sellest põgenikust sai? Mis nende puudega edasi saab? – Ei saa nendega muud kui pannakse pliidi alla. *Mis „Pääsukesest” [= laevast] saab, seda ei teadnud Martingi, sest Uudepere Anna tuleb ka ise kaasa.. H. Sergo. b. (seoses omadusega). Öö sai tuulevaikne. Remont sai korralik, hea. Pesu saab keetes puhas. On lõng ilus, saab ka kangas ilus. Maja on saanud hästi ruumikas. Retsensioon sai julgustav. Sall sai soe ja kaelale pehme. Rukis sai mullusest kehvem. Laste rõõm sai suurem, kui arvata oskasime. Lapse kleit saagu pigem lühike kui pikk. Eeskava saavat huvitav, lõbus. Romaani teine osa saab esimesest lühem, ainult 250 lehekülge. Tütar saab ema nägu 'ema moodi (näoga)'. Jumestasin hoolikalt, et saaksin võimalikult kena. Õlu on saanud samasugune kui möödunud jõuluks. Jõuluvanata saaks laste kingirõõm poolik. *„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. A. H. Tammsaare. c. kõnek (seoses seisundiga:) hakkama. Tal oli kõndides üsna soe saanud. Joo klaas vett, kohe saab sul parem! Tüdrukul sai kiitusest hea meel. *Tundide kaupa võib ta .. istuda ilma sõna lausumata, nii et emal mõnikord tema pärast õudne hakkab, temast kahju saab.. A. H. Tammsaare. d. (seoses teat. hulga, määraga). Külalisi sai tosin. Iga sööja kohta saab kaks muna. Nii sai meid ühtekokku palju. Meie ümbruskonnas saab järvi ligemale poolsada. Koolimajja saab siit napilt kilomeeter, ei saa kilomeetritki. Otse astudes saab meilt naabritele paarsada meetrit. Nüüd sai minu mõõt ka täis 'kannatus lõppes otsa'. e. (seoses ajamääraga). Naabertaluni sai veerand tundi tiidsat astumist. Pühapäeval sai nädal, kui teda viimati nägin. Saab juba oma kümme aastat kooli lõpetamisest. See kõik polnud kuigi ammu, sinna saab aastat kaks või kolm. Kevadel saab meie abiellumisest juba neli aastat. || (kellaajaga seoses). Kell saab üks, hakkab üks saama. Kell saab viie minuti pärast seitse. Kell sai kaheksa, siis üheksa, aga ema polnud ikka veel koju tulnud. f. (seoses kuuluvusega). Väiksem karp saab märkide jaoks, märkidele. See pluus saab kostüümi juurde. Talle sai üks kook, mulle teine. Poistele said välivoodid. Anule sai omaette tuba. Saaks see töö mulle!
7. jõudma (2. täh.); pääsema (3. täh.). a. (kohta v. kohast). Saa siis ilusasti koju! Kes koju sai, see kohe puhkama heitis. Varsti saime kohale, pärale. Mees sai lehmaga varakult laadale. Sina pole siit ka veel kaugemale saanud? Saame metsast läbi, kohe ongi Pirgu. Mine, aga vaata, et sa ruttu tagasi saad. Sina ka üle hulga aja linna saanud! Kuidas sa nii äkki siia said? Ma pole ammu kodukanti saanud 'seal käinud'. Kust need lilled on siia vaasi saanud? Nii kui pea padjale sain, jäin kohe magama. Ei mina tea, kuhu su raamat on saanud 'jäänud'. Laev sai sadamasse, mehed maale. Homme saame kohe aega viitmata põllule. Ei saanud paigast, kohalt, edasi ega tagasi. Läks tükike aega, enne kui buss paigalt sai. Katsusin, et kiusajatest eemale sain. Majja sai kahe ukse kaudu. Vanaema sai harva kodunt välja, tütrele külla. Linna oleks saanud jalgsigi. Siga teeb pahandust, kui kartulisse saab. Ma ei saanud hobuse selga muidu kui kivi pealt. Eidekene ei saanud aknalt, nii huvitav oli välja vaadata. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada? A. Saal. | piltl. Nende partei mehed on pukki saanud. Kust selline jutt inimeste suhu sai? Kas saad ükskord maast lahti? 'magamast üles'. b. (olukorda, seisundisse, asendisse). Jüri ja Mari said paari. Haige sai ise istukile, püsti. Jookse, et saaksid pakku, peitu! Aegamööda said päevad õhtusse. Talv hakkab jõusse saama. Kõrbes võib ilma veeta hukka saada. Sai sõjas, tulevahetusel, autoavariis surma. Koer sai lapsele õigel ajal appi. Asi saab varsti kombesse, joonde. Kuidas ma sinuga tasa saan, kui sa oma töö eest raha ei võta? Hein sai tänavu kuivana kuhja. Toit saab varsti valmis. Nende maja on nüüd valmis, sarikate alla, katuse alla saanud. Ploomid saavad hiljem valmis kui murelid. Kui aasta täis saab, lähen mujale tööle. Aeg sai täis ja noorik tõi lapse ilmale. Isa sai just äsja 70 täis. Müüja lisas marju, kuni kilo sai täis. Kõigest saab viimaks himu, isu, tahtmine täis. Mul sai sellest küll(alt), villand. Varsti saab kuu täis 'tuleb täiskuu aeg'. Su soovid saavad täide. Asjaga tuleks kiiremini ühele poole saada. Tuleme, kui tööd koomale saavad. Täna saame varakult õhtule. Tema päevad saavad varsti õhtusse 'lõpevad'. Mari sai noorelt sepale mehele. Ta olevat saanud uue töö peale. Nad said sõidu asjus autojuhiga kaubale, kokkuleppele. Lõpuks saadi üksmeelele, ühele meelele. Nad on üsna jõukale järjele saanud. Kui lapsed juba järjele saanud, läheb vanematel kergemaks. Saime viimaks jutu peale, jutuotsale, jutujärjele, jutusoonele. Selles asjas saime selgusele. Laev sai jälle auru alla ja sõideti edasi. Viljasalv on poole peale saanud. | piltl. Tütar olevat linnas leiva otsa, külla otsa saanud. c. (kellegagi v. millegagi ühendusse, seosesse, kokkupuutesse). Järjekord sai minu kätte, minuni. Kõik koolid said ministeeriumi alla. Uudismaa sai kaera alla. Sai varastele, kaklejatele jaole. Sain teie saladuse jälile. Ta oli saanud (hingekarjaseks) suure koguduse peale. Hiired on leiva kallale saanud. Kui see mees toidu kallale saab, teeb puhta töö 'sööb kõik ära'. Sina oma lauluga ööbiku ligi ei saa 'võrreldav ei ole'. d. (tegevusse, teole:) pääsema. Buss sai lõpuks liikuma. Kulus aega, enne kui mehed astuma, liikvele said. Oli juba hilja, kui magama saime. Kui tema kõnelema saab, ei ole jutul lõppu. Jooksu pealt ei saa kohe pidama. Tüdruk oli saanud sakste juurde teenima. Ei saa siit kuidagi põgenema. Oleks hea, kui me varsti minema saaksime, sest kodus oodatakse. Selle ettekäändega saimegi sealt tulema. Jüri katsus, kuidas kähku äestama sai. Kui lapsel õpitud ei ole, siis jalutama ei saa. Vesi sai viimaks jooksma ja loik tühjenes. Lind sai natukese aja pärast jälle lendu. || kõnek (tegevusse käskides, sundides:) hakkama; kasima (2. täh.) Tehke silmapilk, et minema saate! Kas sa kuriloom saad minema! Kas saate juba ükskord astuma! Tee, et kähku turule saad! Kas saad juba ahju otsast alla! *„Kas saate õue! Või ma võtan rihma!” kisendas Helvi laste peale. L. Promet. e. ajaliselt midagi jõudma. Sain ukse sissetungija ees kinni tõmmata. Sai kontrolltöö enne teisi lõpetatud. Sain kartulid kooritud, kirja kirjutatud. Sain just puhkama heita, kui telefon helises. Kui ta sai istet võtnud, koguneti tema ümber. Kui kõik said söönud, asuti minekule. Sai eit lugema hakata, kostis taadi poolt norin. *Sai karu saba tükk aega järves olnud, käskis rebane katsuda, kas saak otsas. A. Jakobson.
8. väljendab tegevuse võimalikkust ja subjekti võimelisust v. võimalust selleks. a. võimeline olema, suutma, võima. Kas sa ikka saad ise käia? Ma ei saanud mõtelda. Ma ei saa seda uskuda. Ei saanud enam pisaraid tagasi hoida. Kui jooma kukub, siis ei saa enam pidama. Prooviti, kes saab kauem vee all olla. Ta ei saanud teistega kaasa rõõmutseda. Kas te ei saa siis omavahel kuidagi leppida? Ta ei saa teisiti toimida. Või temagi saab sinna, selle vastu siin midagi parata. Ta ei saanud olla kirjutamata. Ma ei saanud muidu, teisiti, kui pidin kaasa minema. Ära aita, ma saan isegi, üksigi. Sirutas käe välja nii pikalt kui sai. Üksi sa kahe vastu ei saa. Jooksmises ei saanud keegi Jaani vastu. Surma vastu ei saa. Ei saa sina ka ennast peetud, ikka pead midagi vastu nähvama! Saad sa oma haige käega veel midagi tehtud? Poiss ei saanud tüdrukule kuidagi öeldud, et armastab teda. *Ikka jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! A. Kitzberg. b. võimalust omama. Ta ei saa sinna minna. Tegime kraavile tammi, et vesi ei saaks joosta. Kas saad mulle natuke laenata? Ta on saanud segamatult töötada. Kas sa saad pühadeks maale sõita? Ta sai jälle omas kodus elada. Nad said magada ainult mõne tunni ööpäevas. Kella viieks saan ma küll tulla. Läheks jaanitulele, seal saaks oma nurga rahvast näha. Oma käigust saime teistele rääkida alles õhtul. Istuti, kuhu keegi sai. Ööbis, kus sai. Hoidsime kinni, kust saime. c. ‹hrl. sg. 3. pöördes› võimalik olema, võima. Sirgel teel saab sõita suure kiirusega. Lahkarvamusi saaks ehk klaarida ka riiuta. Kuidas saab sõpra reeta? Too midagi, millest saab süüa teha. Selle rahaga saanuks ehitada mitu maja. Kas saab üldse tõsta sellist süüdistust? Tema juttu ei saa võtta puhta kullana. Seda tegu ei saanud ema eest varjata. Ei saa salata, et pakkumine tundub ahvatlev. Kui õigust rääkida ei saa, tuleb valetada. Osavõtjaid sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ei saa öelda, et nende suhted oleksid sõbralikud. Tema käitumist ei saa kiiduväärseks pidada. Teda ei saa kenaks nimetada. Nii ei saa enam edasi elada. Temaga saab rääkida kõigest. Koolis tuleb käia, ilma koolita ei saa. Ei saa muidu, kui pean seal ise ära käima. Kui suvilat pole, saab ilma selletagi. Sellise asjaga ei saa naljatada. *Ei saa nii, saab teisiti. Aga saama peab! G. Ernesaks. d. tohtima, võima. Sellest ma ei saa sulle rääkida. Räägi ikka, kui vähegi saad! Ma ei saa kojuminekuga, kohtumisele, lõunalauda hilineda. Saan sulle ainult mõne vihje anda. Ma ei saa ju sinu eest alla kirjutada.
9. ‹hrl. sg. 3. pöördes› piisama, aitama, jätkuma. Saab tänasest, homme teeme edasi! Kas talle ühest naisest ei saa? Saab ainsast sõnast, et tüli jälle puhkeks. Kassile saab hiirtest, jätku linnupesad rahule. Saab juba jutust, asume tegudele! Vihmast hakkab juba saama, nüüd võiks jälle kuiva pidada. Kas saab sellest või valan lisa? Rahast saab veel umbes nädalaks. Mõnele saab vähesest. Sellest kogusest saab talle küllalt. Vihtlesin, et küll sai. Võiks veelgi näiteid tuua, kuid saagu sellest. Raamatuid saab tal riiulile, lauale ja põrandalegi. Tööd on palju, saab kõigile ja mitmeks päevaks. Siit saab endal süüa ja teistele müüa. Saiadest sai lastel terve õhtu maiustada. Seda nalja sai mitmeks ajaks naerda. Nii rasket kotti saab endalgi tirida, mis siis laps sellega teeks! Kelder on hoidiseid täis, saab perenaisel talv läbi võtta. Saiast sai ainult paar korda ampsata. Temast, teda sai ka igale poole. *Ma riidlesin Oskari läbi, et sai. A. Tigane.
10. ‹pöördelised vormid ma-infinitiiviga› esineb tulevikku väljendavates liitvormides. Meie elu saab olema raske. Uuel aastal saavad töönormid suuremad olema, suurenema. Ma kardan, et jalg ei saa nii pea paranema. Ema saaks seda kuuldes pahandama. Saame talle alati tänumeeli mõtlema. Saagu need sütitavad laulud ikka kõlama! Aega saavat tal oma töö jaoks küllalt jääma. *Teie mind ei tundnud ega tunne ega saagi tundma. V. Panso. || (sajatades). Saagu ta kondid soos mädanema! Ärgu saagu su silmavesi lõppema! Saagu su lehmad verd lüpsma!
11. kõnek esineb sisult 1. isikut (v. impersonaali) esindavates passiivilausetes. a. ‹tulevikus›. Kõik saab tehtud 'tehakse' nii, nagu sina soovisid. Kohe homme saavad asjad selgeks räägitud. Saab tuldud 'tulen, tuleme', nagu kokku lepitud. Kooliga on mul lõpp, saab hoopis tööle mindud. b. ‹olevikus›. Tööd saab murtud 'murran, murrame, murtakse' iga päev. *.. ise saab päeviti roogitud uulitsat.. L. Kibuvits. *„Napsi võtad?” Einar muigas: „Noh, vahel saab ka väikselt tehtud”. H. Angervaks. c. ‹lihtminevikus›. Mäletan, et koolis sai käidud 'käisin, käisime' mardipäevast jüripäevani. Terve kilomeeter sai ilmaaegu maha käidud. Lapsepõlves sai kuulatud vanaema lugusid. Külas sai kõvasti söödud ja joodud. Suvel sai aidatud rohimistöödel. Nooremast peast sai tublisti tööd tehtud, ehal käidud, vempe visatud. Sai kätte võetud ja suitsutegemine maha jäetud. Sai poegi koju oodatud, aga ei tulnud neid ühti. Mõnikord sai ööd läbi tantsu vihtuda. Noormehena sai kõvasti tööd teha, tüdrukuid passida. *Jõnn: Oled sa kohaotsimise peal väljas? Mann: Jah, sellepärast sai tuldud. J. Smuul. *.. vahel sai võtta päris looma moodi, küll õlut, küll viina.. R. Vellend. d. ‹täisminevikus›. Õlut on saanud ikka teha, küll endale, küll teistele. *„Sa oskad siis ehitustööd?” päris Kusta. „Saanud kõike tehtud,” vastas Vello. E. J. Voitk. *.. kuida need kahjud iseenesest oleksid saanud sündima ja tulema. O. W. Masing.
12. esineb püsiühendites, mis väljendavad:. a. ‹ka eitavalt› kinnitust, möönmist. Saagu mis saab, mina lähen. Saagu mis saab või tulgu mis tuleb, seda poissi ma ei jäta. Räägin kõik ära, saagu (siis), mis saab. Saagu muud, mis saab, aga uus auto tuleb muretseda. Pean lubaduse täitma, saagu mis tahes. Pole aega jännata, saagu tast, mis saab. Õiget hobust ei saa sellest varsanirust saamagi. Mehele ta ei saanud saamaski. Ta pole targemaks saanud ega saa saamagi. *„Laevale teie selle ilmaga koguni ei saa”. – „Saagu või saamata, see on jumala tahtmine..” ütlesid mehed.. Suve Jaan. b. ebamäärast lubadust. Too mulle ka poest leiba! – Küll(ap) saab. Üks „säh” on parem kui kaks „küll saab!”. || kõnek tagasihoidlik vastus millegi pakkumisele. Tule võta istet! – Küll saab. *„Sööge, võtke ette ja maitske veini!” – „Aitäh, küll saab, väga maitsev..” V. Gross.

sagama1 ‹37›
murd sagima, saalima; sinna-tänna jooksma. *Sagas tänaval inimesi, hobuseid, regesid, autosid, lapsi ja koeri. Rutati, joosti, longiti. R. Sirge. *.. õues sagavad Anni ja Juku särgiväel ringi joosta, klähviv koer sabas.. E. Vilde.

samm ‹-u 21› ‹s›

1. jala v. jalgade siirmisliigutus käimisel, jooksmisel, tantsimisel vm. liikumisel. Pikk, lühike samm. Samm ette, taha, kõrvale. Kaks sammu edasi, tagasi. Tegi, astus paar sammu. Jõudis mõne sammuga eesminejale järele. Astub täiel sammul. Poisil on juba täismehe samm. Lapse esimesed sammud. Sammu, sammude pikkus. Et mõõdurihma polnud, mõõdeti maad sammudega. Kuivad raod krabisesid sammude all. Vaibus sammude müdin, tümin. Polka, masurka sammud. Tantsuõpetaja demonstreeris uusi samme. Algajal tantsijal võib samm segi minna. Kõik kohad koli täis, nii et ei saa sammugi astuda. Ma ei lähe siit sammugi. Käis kuningaetturiga kaks sammu 'välja' edasi. *.. üle vainu marssides, / jalad sirgu, nina püsti, / sammud käivad matsudes. E. Enno. | piltl. Probleemi lahendusele ei jõutud sammugi lähemale. Üritus, ettevõtmine on arenenud suure sammu edasi. See näidend on autori loomingus kahtlemata samm edasi. Ta ei taganenud oma otsusest sammu võrragi 'vähimalgi määral'. Kino tegi tollal alles esimesi samme. Kevad lähenes suurte sammudega. *Siis oli häda tulnud tuule tiivul ja sitika sammul lahkunud. A. Beekman. || selle heli. Tänavalt, koridorist kostis samme. Kuulsin juba eemalt tema samme. Paks vaip summutas tulija sammud. Trepil kolksusid, mütsusid rasked sammud. Kellegi tasased sammud lähenesid.
▷ Liitsõnad: galopi|samm, hoovõtu|samm, hüppe|samm, jooksu|samm, kaksik|samm, kand|samm, kure|samm, kõnni|samm, käär|samm, kükk|samm, marsi|samm, mehe|samm, polka|samm, põhi|samm, päkk|samm, suusa|samm, tango|samm, tantsu|samm, vahe|samm, valsisamm.
2. astumine, sammumine; käimine, käik. Sammu kiirendama, aeglustama, tasandama, lisandama. Noorel inimesel on kerge samm. Vanainimese tönts samm. Kärme sammuga eideke. Pimeda samm on kobav. Mehe samm oli kindel ja rahulik. Ruttas kiirel sammul lähemale. Lahkus meie juurest tõtlikul, rutulisel sammul. Aeglasel, raskel sammul astus ta edasi. Mees läks algul sammu, siis pistis jooksu. Sõdurid marssisid uljast sammu. Taat kõndis lohiseva sammuga. Teekäija samm muutus järjest aeglasemaks. Kõndis uhkel, tähtsal sammul ringi. Oskari samm oli kiirustav. Viskas kiiret rühikat sammu. Mäest alla tulime jõudsal sammul. Päris jalutaja sammuga kõndis ta mööda alleed. Koerad sörkisid või käisid sammu. Peagi pöörati sammud tagasi kodu poole. Seda teed oleme küllalt sammudega mõõtnud 'jalgsi astunud'. Sammu – marss! (käsklus). | piltl. Töö, elu arenes jõudsal sammul 'jõudsalt'. Aeg astus oma raudset sammu. *.. kuuldus käis oma rada, alguses teadagi üsna kobamisi, kuid hiljem kindlal sammul. H. Sepamaa (tlk). || (hobusega kulgemisel, sõitmisel). Virgutas hobust kiiremale sammule. Hobune läks sörgilt üle sammule. Laskis hobusel sammu astuda, käia. Teeliste hobused, ratsanikud sõitsid sammu. Voor liikus kogu aeg sammu. Hobused algul kihutasid, siis hakkasid sammu minema. Ronis hobuse selga ja ratsutas sammu maantee suunas. *.. hoidis kogu aeg jooksma ja karglema kippuvat täkku sammu. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: hiigla|samm, kassi|samm, kiir|samm, kuke|samm, marsi|samm, paraad|samm, pardi|samm, rivi|samm, takt|samm, vabasamm; edusamm.
3. inimese samm (1. täh.) mõõtühikuna. Tuba oli viis-kuus sammu pikk ja neli lai. Mõnikümmend sammu eemal on lehtla. Auto peatus meist mõne sammu kaugusel. Udus võis näha ainult paarikümne sammu kaugusele. Käia oli jäänud vaid lühike maa, vaevalt sada sammu. *Ei ole siin sammu maad, millest poleks vikati või rehaga üle käidud. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: kukesamm.
4. piltl ettevõtmine, üritus, tegu(viis). Paratamatu ja ainuõige samm teie olukorras. See oli väga õige samm, mis sa nüüd tegid. Maja mahamüümine oli küll rumal ja mõtlematu samm. Tema esimeseks sammuks oli asjast politseisse teatada. Mis sundis neid selleks sammuks? Andres pole niisuguseks sammuks küll võimeline. Otsustas teha, astuda, sooritada riskantse sammu. See oli tähtis samm tema elus. Meid püüti veenda selle sammu vajalikkuses. Diktaator ei kohkunud tagasi äärmuslikest sammudest. Kõrgemalt poolt kirjutatakse meile iga samm ette. Valitsus astub samme rahva heaolu edendamiseks. Need olid põllumajanduse arengu seisukohalt väga olulised sammud. Suure tähtsusega rahvuspoliitiline samm. Abiellumine on tõsine samm inimese elus. Tule kasutuselevõtt oli tähtis samm inimkonna arengus. Sõnadest ei aita, on vaja tegelikke samme.
▷ Liitsõnad: eksi|samm, vastu|samm, väärsamm.
5. tehn korrapäraselt paiknevate ühesuguste naaberelementide vaheline kaugus. Keerme, keti, vedru, spiraali samm. Hammasratta hammaste samm. Kruvijoone samm 'kruviliikumisel lõik, mille võrra punkt nihkub ühe tiiru vältel'.

sangutama ‹37›
murd edasi-tagasi liigutama, sakutama, raputama. Vankris olija sangutas ohje ja hobune hakkas jälle astuma. Tuul sangutab puid. *.. haaras koolivennal õlgadest ja sangutas teda jällenägemisrõõmus. A. Kivikas. *.. sangutas hõbelaigulist täkku aina tulisemalt jooksma. R. Sirge.

sarvi maha jooksma
nooruse tormakust minetama, elukogemusi omandades mõistlikumaks muutuma. Noor mees, aga küll jookseb oma sarved maha. Ta on tasakaalukamaks muutunud, jõudnud juba sarved maha joosta. *.. Valkma sarved on maha joostud, mis naisemees enam aeleb. H. Mäelo.

peaga vastu seina jooksma
(asjatu, mõttetu, kasutu tegevuse kohta). Sinuga vaielda on sama kui joosta peaga vastu seina. *Aga üldiselt olid nad kõik nagu see Kandurgi siin – jooksid peaga vastu seina. Ta ei saavuta ju midagi – peale trellide! A. Kaal.

seisma ‹seista, seisan 44›

1. (inimeste ja loomade kohta:) hrl. jalgadega millelegi toetudes püstiasendis olema. Seisab kivil, pingil, mingil alusel. Poiss seisab kiigelaual, vankris, koorma otsas püsti. Keegi seisab keset õue, ukse taga, väravas, väraval. Seisis laua taga, tahvli juures, kõnepuldis. Seisab sirgelt, liikumatult, kühmus, vabalt. Laps seisis, jalad harkis ja kõht punnis. Rivis seisvad sõdurid. Kikivarvul, ühe jala peal ei seisa kuigi kaua. Mõned istusid, mõned seisid. Mis te seisate, istuge ometi! Suurest väsimusest seisin vaevu jalul. Pakub külalisele istet, ise jääb seisma. Õpetaja käsutas klassi püsti seisma. Fotograaf seab lapsed kolme ritta seisma. Mati seisis 'jäi, asus seisma' maaliva kunstniku kõrvale. Invaliid ajas end vaevaliselt karkudele seisma. Õpilased seisid ringis ümber õpetaja. Ta paremal käel seisab tütar, vasemal poeg. Seisa siin ja oota! Avanud ukse, seisan silm silma vastu kellegi tundmatuga. Kes seismast väsib, kükitagu. Kunstnik on kujutanud teda seisvas poosis. Eks katsu käte, pea peal seista! Loom seisis hüppevalmis. Koer küsis tagajalgadel seistes süüa. Mehed seisavad vastamisi nagu tigedad kuked. Seisab nagu nui nurgas, nagu post, nagu soolasammas. Poiss seisis nagu vaene patune. *„Võta hobune lahti!” käskis Vello. „Kaua loom rakkes seisab.” E. J. Voitk. | piltl. Praktiline inimene seisab kahe jalaga maa peal. Vanaisa seisis ühe jalaga, teise jalaga juba hauas. Ta ei taha vanematest sõltuda, vaid omal jalal seista. Haige tunneb, et seisab kodustel tee peal, risti teel ees 'on takistuseks'. Ei maksa uue poole seljaga seista 'olla uue vastu'. Tundis, et terve klass seisab tema poolel, tema selja taga. Kes selle varjunime taga seisab? Seisab elutee algul, teelahkmel, kuulsuse tipul, viiekümne lävel. Seaduse silmis seisame kõik ühe pulga peal. Seisame oma kogemuste najal. Seisab varguse pärast süüpingis, kohtu all. *Et valgus võidab, selles olime Erikuga surmkindlad, sest võitlus selle eest käis igal pool. Ja selle najal meiegi püsti seisime. H. Laipaik. || (pikemat aega teat. eesmärgil). Roolis, vahis, vahipostil seisma. Kirstu juures seisavad auvalves lahkunu töökaaslased. Seisti tundide viisi sabas, järjekorras. Vallatul poisil tuli pahatihti nurgas seista.
2. (millegi kohta:) jalgadele vm. toetudes püstiasendis olema. Kolme jalaga taburet ei seisa kindlalt. Vedur seisab ratastel. Jõulukuusk pandi metallist jalaga toanurka seisma. Tee ääres seisab kilomeetripost. Ehitusplatsil seisis kõrge tornkraana. Nisu seisis nagu müür. Kolm kõrvuti seisvat kastanit. Mäe otsas seisab tammesalu. Kahel pool teed seisid õitesse mattunud majad. Et lobudik püsti seisaks, pandi seintele toed alla. Põllul seisavad reas viljarõugud. Mesilastarud seisavad ridadena. Akna all seisab laud. Taburetil seisab veeämber. Pani raamatu riiulile teiste vahele seisma. Vikat seisab seina najal. Külma pärast seisid ihukarvad püsti. Vanamehel ei seisa enam kõnek peenis ei jäigastu. Tühi kott ei seisa püsti. *.. tema uhke pea seisis tugevatel õlgadel püsti, kui ta möödus Martat märkamata. E. Rängel. | piltl. Totalitaarne riik seisis savijalgadel. See asutus seisab püsti loterii ja hasartmängude varal. Asja lahendus seisab veel mõningate formaalsuste taga. Minevik seisis kogu aeg ta kõrval. Märkas, et kevad seisab juba ukse ees. See sündmus seisis tal üha silme ees. Surm seisis silma ees, suu ääres. *.. kuid et laeva valmis teha, pidi siin ka lell Tõnise rahavägi järel seisma. A. Hint.
3. (üldisemalt:) olema; asuma, asetsema. Noormehel seisis kübar uljalt kuklas. Uksel seisab mingi silt. Lõunaajaks peab toit laual seisma. Kontuse talu seisab maanteest üsna kaugel. Linn seisis mägede vahel orus. Surnuaed seisab mäerinnakul. Laevad seisavad sadamas, reidil. Must pilvesein seisis silmapiiril. Päike seisab seniidis, pooles lõunas. Meri olevat varem kõrgemal seisnud. Tal seisid pisarad silmas, kurgus. Otsaesisel seisab külm higi. *Meil oli suur kahekordne maja ja meie eneste tarvitada seisis tervelt kuus tuba. A. Jakobson. *Seisis lõpmatu vaikus üle maa ja taeva, suur ja hirmuäratav. J. Vahtra. | piltl. Kodused tööd seisavad ikka naise õlul, kaelas. Mul seisis paras vastus kohe keelel. Räägi siis, mis sul südame peal seisab! Meil seisab ees pikem matk. Olen mitu korda seisnud surmasuus. Kõrgel ametikohal seisnud isik. Nüüd seisame küll keerulise küsimuse ees. Kahekümneaastasel seisab elu alles ees. Purjelaevad seisid tollal oma hiilguse tipul. Kunst seisab ilu teenistuses. Kodukaunistamine seisab alles madalal järjel. Uudistesaates seisab esiplaanil poliitika. Teen kõik, mis minu võimuses seisab. Tundsin, et õigus seisab minu poolel. Koolmeister seisis suures lugupidamises, suure au sees. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Ülemuste juures seisab ta heas kirjas. Kui vaja, tuleb poisilgi mehe eest seista. *Niisugune tõele väga lähedal seisev pilt saadi metsavahipoju jutustusest, kes oli lugu pealt näinud.. E. Krusten. || (harjumuspärases, teada olevas kohas). Aiatööriistad seisavad kuuris. Ma ei tea, kus teil väravavõti seisab. Sõnaraamatud seisid tal alati käepärast laual. Kus tal see raha seista võiks? || (mingis asendis v. seisundis). Rukis seisis juba hakkides. Puud-põõsad seisavad kevadel õieehtes, talvel raagus. Uks seisis öösel lukus. Aken seisis pärani lahti, veidi irvakil. Turbasoo seisab leekides. Maja seisis varemeis. Laev seisab ankrus, triivis. Vihad seisid saunaesikus valmis. See krunt pidavat müügil seisma. Kõrb on seisnud talus ainult sõiduhobusena. Karjamaa seisab kevaditi kaua vee all. Musta kuningas seisab aktiivselt. Etturid ei pääsenud liikuma, sest valge vankrid seisid nii hästi. Spasski seisab paremini Larseni vastu. Lapse silmad ei tahtnud väsimusest enam lahti seista. Silmad seisavad tal sageli pisarais, vees, vett täis. Ema süda seisab vaevas, mures. Meeleolu seisab elevil. | piltl. Pärast vanemate surma seisin ilmas nagu täiesti üksi. Töö seisab laokil, aga mehed purjutavad. Oma teadmiste poolest seisab ta meist palju kõrgemal. See juhtum seisku ainult meie endi teada. Tuleb uurida, kuidas asjad, lood seisavad. *Ta süda hakkas aimama, mis nende sõnade taga varjul seisis. A. Saal. || ka piltl (kellegagi v. millegagi mingis vahekorras). Sõjajalal, vaenujalal seisma. Seisab naabritega heal jalal. Igaüks püüab seista ülemusega heades suhetes. Meie perekonnad seisid elavas läbikäimises. Need asjad peavad omavahel mingisuguses ühenduses seisma. Seisan teie teenistuses, käsutuses. Talupojad seisid mõisniku rõhumise all. Vanemad seisid ägedalt poja väljavalitu vastu. Kuuldavasti seisvat ta naise päka all. Ada oli talle kunagi väga lähedal seisnud. Ta on seisnud loodusega silm silma vastu. Päranduse asjus seisis õde vennaga vastamisi. Luule seisab tegelikust elust eemal. || kirjas, kirja pandud, loetav olema. Loeb ette, mis paberil seisab. Kas nendes paberites siis midagi täpsemalt ei seisa? Lehes seisis rasvaste tähtedega trükitud kuulutus. Raamatus, õpikus seisab selle kohta ainult paar rida. Nõnda seisab piibliski. Visiitkaardil seisis: Meelis Mägi, fotograaf. Kirja lõpus seisab allkiri. Silmad ei seleta hämaruses, mis sildil seisab. Nimekirjas seisis 18 inimest. Nõnda seisab siin must valgel lugeda. *„Kas sa usud, et inimese saatus seisab tähtedes üleval?” küsis Johannes viimaks. B. Kangro.
4. mingis kohas v. seisundis püsima; vastu pidama, säilima. Põrmugi ei seisa kodus, muudkui hulgub ringi. Haige ärgu kõndigu ringi, vaid seisku voodis. Kiusliku perenaise juures ei seisa teenijad üle ühe kuu. Poiss mujal ei seisakski kui sadulas. Laps on ära hellitatud, mujal ei seisagi kui süles. Poiss on nagu elavhõbe, ei seisa pudeliski. Õppisin basseinis vee peal seisma. Et kübar peas seisaks, õmble pael külge. Nõel ei taha kuidagi seista külmast kangete sõrmede vahel. Tuba on kaua kütmata seisnud. Majal on uksed-aknad sisse löödud, aga seinad seisavad. Kaua see vana lobudik veel ülal seisab? Ega sinu suu naljalt kinni ei seisa (inimese kohta, kes ei oska vait olla). Tema suu seisab kindlalt lukus. Laps seisku vait, kui teised räägivad. Taat seisab ikka veel hinges, elus. Kanna hoolt, et seisaksid vormis. Tema käe all seisab majapidamine alati korras. Maja, korter on juba pikemat aega tühi seisnud. Saar seisis sajandeid asustamata. Imelik, et põrand nii puhas seisab. Ootan ja ootan, aga telefon seisab tumm. Terve suve on seisnud ilusad ilmad. Suvel seisavad õhtud kaua valged. Jää seisis tiigil kuni kevadeni. Pani kala külmkappi, et see värske seisaks. Märg suhkur ei seisa. Keeda moos läbi, siis seisab kauem. Kaua koeral vorst kaelas seisab. | piltl. Jaani käes raha ei seisnud. Poisil seisavad peas ainult autod. See sündmus seisab mul eluaeg meeles. Telefoninumbrid ei taha meeles seista. Teenib vaid nii palju, et hing sees seisab. Mõtted seisavad üha ootamatu kohtumise juures. Niikaua kui maailm seisab, jäävad ka vastuolud. Ülekohus ei seisa kotis. *Vanamees seisis nädal aega pilves, siis leppis.. A. Hint. *Maarahva, talupoege vaba maa, / jää vabaks sa! Jää seisma sa! H. Visnapuu.
5. ühel kohal olema; mitte liikuma v. tegutsema. Elav laps ei seisa paigal minutikski. Seisan tükk aega aru pidades paigal, enne kui uuesti minema hakkan. Paat, jääpank seisis tükk aega paigal. Jõevool on nii nõrk, et vesi seisab peaaegu paigal. Võõras jäi uksele seisma. Anni jäi ootamatusest tulbana seisma. Külamees tõmbas hobuse seisma. Seiske, mis te tormate! Malev seisab linnuse all laagris. Rinne seisis parajasti Väike-Emajõe joonel. Vaenlase edasitung pandi seisma. Rong seisis jaamas mitu tundi. Auto nõksatas seisma. Tormiga pannakse laevaliiklus seisma. Masin, mootor seisab. Kell oli seisma jäänud. Vabrik kord töötab, kord seisab. Oli raske majanduskriis: mitmed tehased ja ettevõtted jäid sootuks seisma. Töö jäeti seisma ainult pühapäevaks. Vihmaga põllutööd seisid. Talvel kaubavedu saarele seisab. Sõda pani majanduse arengu seisma. Otsitakse kiiresti uut õpetajat, kooli ei saa ju seisma jätta. Ajaleht 'ajalehe väljaandmine' pandi seisma. Perenaise käed ei seisa iial paigal. Teadja osanud verd seisma ja jooksma panna. Süda ähvardas seisma jääda. Haigel jäi hingamine seisma. Tuulgi jäi seisma 'vaikis, lakkas'. *Haav mädanes ja seda ei saadud kuidagi seisma panna. Joh. Tamm (tlk). | piltl. Mehe silmad jäid nagu naelutatult neiu peale seisma. Pika ootamisega jäi mõtegi peas seisma. Aeg, meie elu ei seisa paigal. | seis(a) (käsklusena, käsuna). Rühm, paigalsammu marss, seis! Seis! Käed üles! „Seisa!” kisendas keegi põgenejale järele. || (tegevuseta, liikumata, kasutamata oleku kohta). Aktiivsel inimesel on piin jõude seista. Lase mul ka midagi teha, mis ma muidu seisan! Müü auto ära, mis ta niisama seisab. Tuhandeid hektareid soostunud maad seisis kasutult. Raha seisab pangas mustade päevade jaoks. Riputas kleidi kuni järgmise peoni kappi seisma. Ladudesse seisma jäänud kaup. Käsikirjad jäävad toimetusse liiga kauaks seisma. Ei tea, kus see kiri nii kaua seisnud on? Kangas seisis poes terve suve, keegi ei ostnud. Liha pannakse marinaadi ja jäetakse ööpäevaks seisma. Valmis segatud tainas peab paar tundi seisma. Enne trepi ehitamist lastakse pinnasel seista ja vajuda. See konjak on kümme aastat seisnud 'laagerdunud'. Võttis pitsi kanget kadakamarjade peal seisnud viina. Hõbe läheb seistes tumedaks. Seisev vesi läheb haisema. Võil oli seisnud maitse. Seisnud ja läppunud õhk.
6. kellegi v. millegi eest hrl. rääkimisega kaitsvalt välja astuma v. vastutama. Ta ei oska, julge enese eest seista. Ta on sind kogu aeg nöökinud, ja sina seisad veel tema eest! Igaühe eest ma küll seisma ei hakka! Ema on alati valmis tütre eest seisma. Terve elu on ta eesti keele eest seisnud. Seisab kindlalt uuenduste, oma õiguste eest. Mis ma öelnud, selle eest tahan ka seista. Kes seisab selle eest, et see lugu tõsi on? *Sealt tullakse juba, ja kui teid siit leitakse, siis ei või ma millegi eest seista. A. Saal.
7. ‹inessiiviga› seisnema; olema. Ma ei taipa, milles asi seisab. Asi ei seisnud üksnes reisirahas, vaid palju enamas. Asi seisab selles, et.. Küsimus seisis ainult põhimõttes. Põhiline häda, viga seisab selles, et pole õiget peremeest. Milles seisab sinu töö? Arvas ekslikult, et õnn seisab rikkuses. Ma ei teagi, milles tema süü õigupoolest seisis. *.. mõnda aega ei hooligi Hans tööst, sest ega elu mõte ju rassimises ja orjamises seisa. H. Sepamaa (tlk).

sidima2 ‹37›
kõnek kiiresti jooksma, liduma. Poiss sidis tuhatnelja kodu poole. Tüdruk sidis ees, mis jalad võtsid.

siksakitama ‹37›
siksakke tegema; siksakis liikuma. Puude vahel, metsa all siksakitavad suusajäljed. Teerada laskus siksakitades jõe äärde. Pistis siksakitades jooksma. Hakkas autode vahel siksakitades tänavat ületama. Kui tuul ei lase otse sõita, siis sõidame siksakitades.

sikutama ‹37›

1. (pingutusega, hooti) tõmbama, kiskuma, tirima, vedama; sakutama. Sikutab teist juustest, habemest. Poiss sikutas tüdrukut patsist. Üleannetut põngerjat sikutati kõrvast, kõrvust. Sikutas koera õrnalt kõrvalestast. Ära sikuta kassi sabast! Vanamees sikutab mõtlikult habet. Keegi sikutas magajat käest, jalast, suurest varbast. Sikutab teist varrukast, mantlihõlmast. Sikutas hobust päitseist, valjaist, ohjadest. Kutsar sikutab ohjaharu, ohje. Laps sikutab hüpiknukku nöörist. Sikutas nööri käte vahel, proovides selle kõvadust. Sikuta püksid ruttu jalga, hakkame minema! Hakkas saapaid jalga, jalast (ära) sikutama. Sikutas särgi selga, pluusi seljast. Sikutas mütsi sügavamale üle kõrvade. Sikutas püksirihma pingule. Tüdruk sikutab kleidiserva allapoole. Hakkas teisel tekki pealt (ära) sikutama. Mees sikutas põuest pudeli välja. Sikutas kardina kõrvale, akna ette. Autojuht sikutab köit koorma ümber. Koer sikutab ja ragistab ketti. Sikutas ja sikutas, aga laud ei andnud järele. Kivilahmakas sikutati kahe mehega põllupeenrale. Nii raskeid kotte annab vankrile sikutada. Hobune sikutab kõigest väest, kogu jõust koormat, vankrit. Mehed sikutasid kettipidi härjavärssi. Poisid sikutasid palli üks ühele, teine teisele poole. Andis tükk aega sikutada, enne kui kummiku porist kätte sain. Mehed sikutavad võrguköit, võrku. Sikutasime paadi liivale, kaldale, liikuma. Ema sikutab lapsevankrit üle läve tuppa. Hakkas hammastega pudelikorki sikutama. Töömehed sikutavad palke hunnikusse. Sikutas vägikaikaveos kõik oma vastased maast lahti. Vastupuikleja sikutati vägisi ukse juurde. Uppuja sikutati paati. Poiss hakkas end puu otsa sikutama. Haaras kaevuketist kinni ja sikutas pange üles. *Konsta pilgutas Kronbergile silma, kes lõbusalt vastu pilgutas ja kulmusid üles-alla sikutas. H. Lepik (tlk). | piltl. Auahnus on ta kõrgele kohale sikutanud. *Minu vanem vend sikutas enese üliõpilaseks.. O. Luts. || (tõmmates) midagi energiliselt tegema. Kalurid sikutavad aere. Jüri sikutab hanguga sõnnikut. Poiss sikutas lõõtsa ja rahvas lõi laulu. *Mehed jälle sikutavad kraavi ja lasevad kündi. E. Männik. *Tüdrukud sikutasid tööd meiega võidu. J. Lattik.
2. kõnek jooksma. Poiss sikutas kodu poole.

silima2 ‹37›
kõnek jooksma, liduma. Poiss silis koeraga metsa. Pistis eest silima, teine kaikaga järele. *Kuidas mees hundile järele silibki, pajuvasikat enam kätte ei saa. F. J. Eisen.

silkama ‹silgata 48›
kergelt ja väledasti jooksma, lippama. Poiss silkab kodu poole, paneb silgates rongile, telefoni juurde. Lapsed pistsid mööda hoovi ringi silkama. Teateviija silkas talust tallu. Lähme ruttu, silkame kähku! Silkas sokis, paljajalu. Kass silkab põõsaste vahel. Silkab nagu jänes, hirv. Mõtted silkavad kergelt kui linavästrikud. *Puutüvest purdele jõe kaldal silkas popsipere hommikuti silmi pesema. O. Remsu.

silmi (kinni) kargama ~ jooksma, [kellegi] silmil olema, silmile kargama ~ jooksma
(sõnadega) ägedalt kallale tungima, tülitsema. *„Teie olete üks häbematu kelm!” kargasin mina pakikandjale silmi. E. Bornhöhe. *„Küsige seda proua Loolt, mis te minu silmile jooksete,” vastab talle Koovit. P. Krusten. *Nüüd elas juba nagu kaks paari verivaenlasi ühe katuse all, alati teineteise silmil. A. H. Tammsaare.

sirinal ‹adv›
ohtrasti. Esmalt tuli kasest mahla sirinal, pärast hakkas tilkhaaval tulema. Pisarad veeresid sirinal üle põskede. Silmad hakkasid sirinal vett jooksma. Higi voolas sirinal mööda selga alla.

sirkama ‹sirgata 48›
kergejalgselt jooksma, lippama. Jänes sirkas metsa. Lapsed sirkavad paljaste pöidade välkudes järve äärde. Poiss pani, pistis sirkama. Sirkas koju juhtunust teatama. Suvel sai teistega seltsis karjamaa, metsa vahet sirgatud. Vasikas sirkab, saba püsti. *Päikesetõusul jahedast mereveest tulles sirkad kadakate vahel nagu sälg varakevadel.. E. Nirk.

sorisema ‹37›
sorinaga, sorinal voolama, jooksma, sadama vms. Vesi soriseb kruusi. Piimajoad sorisesid lüpsikusse. Hommikust saadik soriseb vihma. Niisugune padu, et riided lausa sorisevad. Räästad sorisevad. Katus soriseb läbi. Töötab, higi üle näo sorisemas. Pisarad sorisesid põski mööda alla. Keerasin soriseva kraani kinni. Viljaterad sorisevad ühtlase joana kottidesse. Liiv soriseb põrandale.

sprintima ‹sprindin 42›
kõigest jõust kiiresti jooksma. Sprintisin mis jaksasin, et tagaajajate käest pääseda.

spurtima ‹spurdin 42›
spurti tegema, spurdiga jooksma v. sõitma. Jooksja spurtis vahetult enne finišit. Inglane spurdib lõpusirgel nigeerlastest mööda. Sai palli ja spurtis väljaku vabamasse ossa. || kõnek (üldisemalt kiirendusega liikumise v. tegutsemise kohta). Spurtisin Toompea nõlvast üles. Spurtis ja jõudiski töö õhtuks valmis.

sudima ‹37›

1. lühikeste sammudega tõttama, kiiresti jooksma; pingutades edasi rühkima. Sudib joosta. Pööras ringi ja sudis minema. Inimesi sudis kiriku poole. Poisid, sudige ruttu koju! Koer sudis täiest jõust autole järele. *Saani ees sudis väike surmakarva hobune, pildudes väledasti jalgu kaugele ette. P. Vallak.
2. rasket tööd tegema, pingutades töötama, rassima (sageli nigelate tulemustega). Sudib muudkui tööd murda. *Ka Mari sai see suvi kõvasti sudida, seda enam, et ta kodunt abi ei nõutanud.. E. Vilde. *Annab kaua sudida, enne kui saad nii kaugele, et oma kopika saad koguda. R. Roht.
3. lühikeste tõugetega midagi tegema, tonkima, togima, torkima. Sudib labidaotsaga pinnast, mulda. Sudib orgiga tuld. Poisid sudivad kaigastega kastaneid maha. *Sudisime aeruga laeva ahtri otsa kallal. See oli kaldal päris kõvasti kinni. H. Väli. || harjaga v. pintsliga töötama. Sudis luuaga majaesise puhtaks. *Ämbrimehed tulevad ja sudivad põranda üle. E. Vilde. || mudima. Taat sudib sutike sooni. Sudib ja mudib valutavat selga.
4. (pingutusega) ajama, sundima. Eit sudis vanameest tööle. Sudib lehma õue, koera kallalt ära.
5. peksma, sugema. *Aga kes tööle ei tule, see saab sudida. L. Vaher.

suretama ‹37›

1. kellegi surma põhjustama; kedagi surra laskma. Katk suretas tuhandeid inimesi. Mürk suretas kõik hiired. Talvine külm suretas metsas palju loomi. *Möödas on rüütlite ajad, mil vaenlasi maa all kivikeldreis nälga suretati. F. Tuglas. *Peeter pomises: „Sellest meetilgast mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab või suretab .. ” J. Kunder.
2. kõnek suremas oleva haige eest hoolitsema, surijat hooldama, kellegi surma juures olema. Isa oli tütre põetada ja suretada. *„Mine ikka .. ” ütles Mari tõrjuvalt. „Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.” A. H. Tammsaare.
3. piltl lämmatama, kustutama, summutama, nõrgendama, halvama. Midagi nagu rõhus hingel, suretas sõnad huulil. Ta püüdis oma tundeid, armastust suretada. Igav tuupimine suretas ta vaimu. Tugev müra suretas tema hääle. Vanamees suretas oma muige. Mängija suretas palli hoo. *Tüdruk suretas sammu, kuid hetkel, mil oli sõpradest möödas, pistis ülepeakaela jooksma. K. Saaber. *Et isegi mõtted elavad üksteisest, söövad ja suretavad üksteist. K. A. Hindrey. || seiskama, välja lülitama. Jättis auto seisma ja suretas mootori.
4. (ajutiselt) tuimaks muutma. Mitmetunnine istumine oli suretanud jalad. Arst suretas valutava hambanärvi.
5. närtsima. v. koltuma panema. Kuiv suretas viljad.

surin ‹-a 2› ‹s›

1. monotoonne kõlatu pidev vibreeriv heli. Raadioaparaadi, teleri iseloomulik surin. Elektrivoolu, päevavalguslampide surin. Priimuse, puuri nõrk surin. Filmikaamera vaikne surin. Tolmuimeja, külmutuskapi, ventilaatori surin. Pardel, kohviveski hakkas surinal tööle. Kuulatab lennuki, auto kauget surinat. Masin õmbles peaaegu ilma surinata. Kiil lendas (tiibade) surinal jõe kohal. Jää alt kostis vee meeldiv surin. *Pealtkuulajaid polnud karta ... Või juhtuski keegi tulema, siis neelas dünamo surin tasase jutujoru. H. Sergo. *Rohekad lained viskasid .. vahtu, mis vaikse surinaga kuumal liival sulas .. O. Samma (tlk).
2. vibreeriv tunne kehas. Veinist tundus peas, veres mõnusat surinat. Väsimuse magus surin kehas. Ihust, kogu kehast käis läbi erutav surin. Nagu surin jooksis mööda selgroogu. *.. [soojus] pani vere jalgades laheda surinaga jooksma. R. Sirge. *Kui see mees sisse astus, käis Virvel kerge surin läbi südame. V. Gross.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

[kellelegi] suhu jooksma
end ohtu seadma, kellegi kätte sattuma; kellelegi kergeks saagiks osutuma. Rindemuutusi teadmata jooksid nad vaenlasele lausa suhu. Ega iga päev nii rikkalik teenistus suhu jookse.

sõõrduma ‹37›

1. (piima kohta:) enne lüpsi nisadesse kogunema; piima jooksma. Piim sõõrdub udarasse. Täis nisad sõõrduvad. *Ega seda piima siis palju lüpsikusse sõõrdunud. J. Semper.
2. piltl eralduma, erituma. *.. peenikest, udust sõõrdunud pihu sadas käe peale. T. Kokla (tlk). *Üldkeeleväljendeid võib sama asja kohta isegi mitu luua; aja jooksul ja asjatundjate soovituse mõjul sõõrduvad paremad teiste seast ning saavad laialt tarvitatavaks. H. Saari.

(pikki) sääri tegema

1. põgenema, ära jooksma, plehku panema; kiirustades lahkuma, kuhugi kiirustama. Tal õnnestus vangilaagrist sääred teha. Siin läheb ohtlikuks, ma teen sääred. Kurjategija teinud sääred välismaale. Asi oli halb, tuli sääred teha. Juba hilja, teeme kähku kodu poole sääred. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. *Munejate korratu riviga eesotsas tegi mässumees [= kukk] pikki sääri. M. Jürna.
2. van kedagi lahkuma sundima, minema kupatama. *Küllap me talle sääred teeme, kui ta ise siit Arumäele ei kao! R. Soar.

sörkima ‹sörgin 42›
pooljoostes liikuma, sörki jooksma. Sörgib joosta, et mitte hiljaks jääda. Käib ülepäeviti metsas sörkimas 'tervisejooksu tegemas'. Sõdur jooksis raskelt sörkides salgale järele. Jäi lõõtsutades seisma, siis sörkis jälle edasi. Keegi lähenes sörkides. Väiksem laps oli emal süles, suurem sörkis sabas. Vana ruun sörgib väsinult, tuimalt, laisal sammul. Hobune sörkis parajat sammu, tasast sõitu. Džoki laseb traavlil vaheldumisi kapata ja sörkida. Piitsahoop pani kõrvi kiiremini sörkima. Sõidab sörkides kodu poole. Pontu sörgib kogu aeg ustavalt peremehe järel, kannul, sabas. Hundikari võib ühe ööga mitukümmend kilomeetrit maha sörkida. Rebane sörkis metsa poole. Lambad ees, oinas taga sörkimas. Karu kartvat inimest, sörkivat kohe minema. Mis sa sörgid tal kogu aeg sabas! 'käid kannul'. Ise juba vana mees, aga ikka veel sörgib plikade järel! Ta sörgib nagu truu koer tüdruku(l) seelikusabas. *Naised rääkisid, et nemad ei tahakski nii väga igal hommikul sörkida meierei vahet. E. Maasik. | piltl. Ta pole originaalne, vaid sörgib moega kaasa. Ära sörgi nende sõiduvees! Et hoiduda konkurentide sabas sörkimast, läks vaja järjest uusi investeeringuid. Vanakese mõtted sörkisid ikka vanu radu.

söödik ‹-u 2› ‹s›

1. ablas sööja, söömar, õgard. Juhan kui suur söödik ja joodik tegi pidulaual puhta töö. Va täitmatu söödik, oled kõik üksi nahka pistnud! Uus koer sõi kahe eest, niisugust söödikut ei jaksa pidada.
2. parasiitputukas, nugiputukas. Söödikute tõrje. Lutikad, kirbud, täid ja muud söödikud. Vangide söödikutest kihavad, kubisevad riided. Kratsib, sügab end, nagu oleksid tal söödikud seljas. Parv sääski ja teisi söödikuid ümbritses matkajat. Loomad hakkasid söödikute pistetest kiini jooksma. Tuvid otsisid teineteise sulgedest söödikuid. Lehemardikad ja teised viljapuude ja põõsaste söödikud.
3. muidusööja, priileivasööja, parasiit. Õukond pole muud kui söödikute kari. Taluinimeste meelest oli logardist perepoeg liigne söödik majas. *.. miks peab tema seal elu ja surma peal väljas olema, kui siin seljataga [= tagalas] igasugu tõusikud ja söödikud rasva lähevad.. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: muidu|söödik, priisöödik.

sööstma ‹sööstan 46›
väga kiiresti, suure hooga liikuma. a. (elusolendite kohta:) kiiresti jooksma, tormama, viskuma, hüppama vms. Võistleja sööstab rajale. Varas sööstis umbropsu läbi puhmaste. Sööstame pikkade sammudega edasi. Hüppasin püsti ja sööstsin pahategijale järele. Kui kell helises, sööstsid lapsed klassist välja, trepist alla. Hüppas aknast välja ja sööstis metsa. Sööstab suuskadel nõlvakust alla. Tuletõrjujad sööstsid põlevasse majja. Keegi sööstis uksest sisse. Sööstab noolekiirul minema. Luurajad sööstsid ühe puu tagant teise taha. Argpüks ei julge kähmlusse söösta. Sõdurite ahelik sööstis lahingusse, jooksu, rünnakule. Keegi sööstis talle appi, tema juurde. Vedruna sööstis ta jalgele, istmelt püsti. Koer sööstab võõrale vastu. Hunt sööstis lambakarja hulka. Hirvekari sööstis pakku. Kotkas, haug sööstis nagu välk ohvri kallale. Järvelt sööstis lendu luigeparv. Pereheitmisel sööstavad mesilased pilvena tarust välja. | piltl. Noor sööstab täie innuga eluvõitlusse. Koolipoisina sööstis ahnelt seikluskirjanduse kallale. Komeedina on esile sööstnud uus bänd. b. (hrl. liiklusvahendite kohta:) kuhugi kiiresti sõitma, kihutama. Kiirrongid sööstavad teivasjaamast aeglustamata läbi. Käänaku tagant sööstis välja auto. Mootorpaat sööstis läbi lainete, veekeeris taga. Maanteel sööstis tolmupilvest esile uhke kaless. Kelgud kilkavate lastega sööstavad nõlvalt alla. Reaktiivlennukid sööstsid meist üle. Äkki sööstab üle laotuse meteoriit. Välguna edasi-tagasi sööstev süstik (kudumismasinal). c. suure hooga alla kukkuma, (üles) lendama, paiskuma, tulvama vms. Lumelaviin hävitas mäest alla sööstes mitu küla. Oja sööstab kaldajärsakust alla. Tulemäe kraatrist sööstab üles tuld ja tuhka. Taevasse sööstis punane signaalrakett. Lõkkest sööstab õhku sädemeid. Vahutavad lained sööstsid vastu kaljut. Tolmu keerutades sööstab tuulehoog mööda tänavat. Nii kui ta uksest välja astus, sööstis talle näkku kuumalaine. Tunnen, kuidas veri mul näkku sööstab. Virvarrina läbi pea sööstvad mõtted. *Muusikakoolis mängib keegi Mozartit. Helid sööstavad vallatult niiskesse talveõhku.. L. Metsar. | piltl. Nooljalt kõrgusesse sööstev kirikutorn. *Nende virkus otse sööstis silma.. E. Vilde.

tallerdama ‹37›
ringi käima v. jooksma, trallima; tallama. Ta oli kogu küla risti ja põiki läbi tallerdanud. Kanad, tuvid tallerdavad mööda õue. Vili on maha tallerdatud. *„Aga ma kuulsin, et Villem Lepp alles tunaeile joobnult külatänavas tallerdanud,” ütles Nõmmik. E. Vilde. *Pill kääksub, võõrad inimesed tallerdavad murul ja lillepeenarde vahel. A. Kasemaa.

tamp ‹tambi 21› ‹s›

1. tambits. Püssirohuveski tampide müdin. Rasket tampi veeti hobusega üle viljalademe. Segukihti tambiti laiapõhjalise tambiga. Mehaanilisi tampe kasutatakse pinnase tihendamiseks. Tal läksid jalasääred jämedaks kui tambid. *Revolutsiooni tõenäosus rippus tambina õhus. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: puutamp; pudru|tamp, rehe|tamp, savitamp.
2. tampimine. Rööpad põrisesid läheneva kaubarongi tambist. || piltl (pingelise töö, suure koormuse, kiiruse kohta:) press, sõit, mahv (2. täh.), aur; hoog. Sügisel on taluperes niisugune tamp peal, et pole aega süüagi. Seljataha jäi kolm nädalat igavest tampi treeninglaagris. Noorele hobusele ei tohi kohe täit tampi peale panna. Jätame praegu töö pooleli ja hakkame hommikul täie tambiga pihta. Pistis nii hirmsa, kõva tambiga jooksma kui jaksas.
3. ‹liitsõna järelosana› etn mõnedes toidunimetustes
▷ Liitsõnad: herne|tamp, oatamp.

teist|pidi ‹adv›
teist pidi
1. teises asendis, teises suunas, teisele poole; tagurpidi. Keerutab kirja käes üht- ja teistpidi. Ametnik uuris dokumenti seda- ja teistpidi. Puud olid üks ühtepidi viltu, teine teistpidi kaldu. Ühtpidi on tuba pikem kui teistpidi. Lapsed seisatavad ja panevad teistpidi jooksma. Jõgesidki on pandud teistpidi voolama. Sahad keeravad rohukamara teistpidi. Pööras taskud teistpidi, aga kella ei leidnud. Naine laulnud kirikus hoolega, raamat teistpidi käes. *Istusime teine teisele poole visisevat tulukest ja seadsime risu ja puupulgakesi niipidi ja teistpidi. H. Susi.
2. teistmoodi, teistviisi, teisiti; ümberpöördult, vastupidi. Kui ühtmoodi ei saa, katsutagu teistpidi. Ühtepidi räägivad, teistpidi teevad. Asjad arenesid sootuks teistpidi. Mõtlesime asja seda- ja teistpidi. Olgu nüüd nii- või teistpidi, aga tõsi see on, et vanatüdrukuks ta jäi. Üht- või teistpidi 'mingit moodi, mingil kombel, kuidagi' peab see asi lahenema. *Hindrey meenutab ikka Hemingwayd. Õigemini peaks küll ütlema teistpidi – Hemingway meenutab Hindreyd .. T. Liiv. || teisest küljest, teiselt poolt. Matk oli väsitav, teistpidi aga huvitav.

tellerdama ‹37›
siia-sinna käima, ringi jooksma. Eit hakkas vadistades tuba mööda tellerdama. *.. perenaisel polnud täna nähtavasti mingit mõistlikku eesmärki, ta tellerdas mõtteta ühest paigast teise. A. H. Tammsaare.

tiiter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› seletav tekst filmis v. telesaates (pealkiri, andmed tegijate kohta, seletav vahetekst vms.). Ekraanil hakkasid jooksma tiitrid. *Pealegi, kui see film kord valmis saab, on tiitrites ka Rein Piiderpuu nimi .. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: algus|tiiter, all|tiiter, lõpu|tiiter, vahe|tiiter, ülatiiter.
2. keem tiitrimiseks kasutatava lahuse ühes milliliitris sisalduva lahustunud aine kogus grammides
3. van tekst kiu ja lõnga jämeduse ühik

tilberdama ‹37›

1. ringi käima v. jooksma, hilberdama. Lapsed tilberdavad jalus. Tüdruk tilberdab iga jumala õhtu mööda pidusid. *Sündis ja kasvas tüdrukuke, tilberdas ema seelikusabas üle õue joosta .. A. Hint.
2. ripnema, tilbendama. *Näe, isegi kellukad on oma õrna kaela külge mõne õie tilberdama unustanud. O. Tooming.

tillerdama ‹37›

1. väikeste (ebakindlate) sammudega astuma v. käima. Lapsuke jookseb tillerdades. *.. kirjuta oma Ksantipele, et ta suvatseks oma tütrekesega ilusti jalgsi Tallinna tillerdada – teed on praegu ülihead. E. Vilde.
2. ringi käima v. jooksma; ilma kindla sihi v. vajaduseta kuskil liikuma v. viibima. Poiss tillerdab pidudel. *Läbimõeldud näiteteksti üheks tunnuseks ongi see, et mõni üleliigne tegelane ei tillerda lihtsalt niisama kaadris või lava peal. T. Kaugema.

tilpsama ‹tilpsata 48›
hrv kergelt hüpeldes kõndima v. jooksma, hilp(s)ama. *„Ja siis, siis?” küsis Jants ja tilpsas emme ees... E. Särgava. *Tilpsasin niisama vanamemme kannul .. A. Maripuu.

tirkama ‹tirgata 48›
kõnek jooksma, tõtates käima, sirkama. Karjapoisike tirkab loomade sabas. Kiigele oli ta kergejalgne tirkama, aga tööle ei kiirustanud.

toimekalt ‹adv›
(< toimekas (hrl. 1. täh.)) Hakkab toimekalt askeldama, ringi jooksma, õiendama. Osales väga toimekalt poliitikas. Kanad siblivad järjest toimekamalt. Süda ajab toimekalt kehas verd ringi. *Blanketile siginevad vormikohased read. Selgub, et mõtleja võib vägagi toimekalt asju ajada. V. Gross.

toon ‹-i 21› ‹s›

1. heli, hääl (eriti silmas pidades selle kõrgust, kvaliteeti ja tugevust); muus harmoonilise võnkumise tagajärjel tekkiv kindla kõrgusega heli. Madalad, kõrged toonid. Ilus, puhas toon. Lahtine, kaetud toon. Noorel viiuldajal oli meeldiv, soe toon. Räägib, laulab kähiseva tooniga. Tromboon on selge, jõulise tooniga pill. Orel võttis valjema tooni. Võttis klaveril mõne tooni. Haige südame toonid olid nõrgenenud. Mets kohiseb ühesugusel toonil. *.. elu on justkui lõõtspill, kus kõiksugused toonid üksteist täiendavad. E. Männik. *.. siis hakkab piim sirinal jooksma. Heli muutub varsti vaiksemaks ja muudab tooni, sest lüpsiku põhi on kaetud .. M. Pihla. | piltl. Ametiühingute hääl ei kõla veel täiel toonil. || kõnek (telefoni kohta:) signaal. Telefon on ilmselt rikkis – ei anna mingit tooni. Hulk aega kuulasin kutsuvat tooni, kui aga keegi ei vastanud, panin toru viimaks hargile.
▷ Liitsõnad: puhas|toon, põhi|toon, resonants|toon, siinus|toon, ülemtoon; nina|toon, rinnatoon; südametoon; kinnitoon.
2. muus heli koostisosa; helide kõrguse vahe mõõtühik. Pool, veerand tooni. Palus klaverisaadet mängida terve tooni madalamalt.
▷ Liitsõnad: pool|toon, terve|toon, veerandtoon.
3. keel põhitooni kõrguse vahe, mis eristab paljudes keeltes ühesugustest häälikutest koosnevaid sõnu v. sõnavorme. Tõusev, langev, kõrge toon. Hiina keeles on igal silbil oma toon.
4. värvitoon, värving, värvivarjund; kunst värvi koloristlik nüanss vastandina valöörile. Kollakad, punakad toonid. Rahvarõivastes domineerisid punased, kollased ja rohelised toonid. Soojad, külmad toonid. Heledad, tumedad toonid. Erksad, kahvatud, luitunud toonid. Puhtad segamata toonid. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe varjund'. Pruunides toonides maalitud pilt. Pehmetes toonides vaip. Sobivas toonis, toonilt sobivad rõivad. Sukad olid kleidi toonis, kleidiga ühte tooni. Tara võib värvida samas toonis majaga. Lisandid kostüümi juurde valitakse toon toonis 'ühe värvi omavahel kokkusobivates varjundites'. Mustad, veidi sinaka tooniga juuksed. Kasutas mitut tooni punast. Tüdruku kahvatud palged hakkasid võtma, omandama roosakat tooni. Päike annab säärtele kullaka tooni. Tavatseb õrnalt tooni anda 'paneb pisut värvi' ainult kulmudele ja huultele. *Viljapead kaldusid nõtkelt maa poole, põllu luitunud roheluses liikus meekarvalisi toone. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kontrast|toon, kõrval|toon, pastell|toon, pool|toon, põhi|toon, üldtoon.
5. kõneleja suhtumist, meeleolu, tunnet vm. väljendav häälevarjund. Lahke, sõbralik, jäine, pilkav, vaenulik, üleolev toon. Mehe toon on ametlik, kodune, viisakas. Mind ehmatas sõbra sõnade järsk toon. Häälest kostis jonni ja kiusu toon. Tooni tõstma, kõrgendama (ägestudes). Mehe toonis oli tunda kärsitust. Eda manitseb poega paluval toonil. „Pane uks kinni!” käskis Mari toonil, mis ei sallinud vasturääkimist. Sa räägid säärase tooniga, nagu oleksin ma sulle kurja teinud. Püüdis oma sõnadele leebet tooni anda. Kai leidis, tabas rahustava, sobiva tooni. Nähes, et kärkimine ei aita, muutis juhataja tooni. Jutt võtab tõsisemad toonid. Vastuse toon oli külm ja tõrjuv. Toonist oli tunda, et tal on midagi südamel. Mis toon see sul on! *Algul prooviti heaga, ja kui see ei aidanud, siis tarvitati teist tooni ning teisi sõnu. H. Sergo. | piltl. *Meri oli tavalisest tõsisema tooniga, meri toibus alles öisest madinast [= tormist]. T. Kallas. || (teat. ametiisikutele vm. kitsamale inimrühmale omase häälevarjundi ja kõnemaneeri kohta). Prokuröri, kohtuniku, palvevenna toon. See õpetajalik, lasteaialik toon mõjus häirivalt. Peadirektor räägib lihtsalt, ilma igasuguse ülemusliku toonita. Teda võib ära tunda saarlasele omasest toonist. Lõõbib vastu kambajõmmi, omapoisi toonis. Külapoisi vastus kõlas asjalikult, vanainimese toonil. *„Nii et teil on üpris rahutu elukutse?” leidis ka naine kätte tolle tuttavliku tooni, mis ei sea vestluses mingeid piire, kuid ei kohusta millekski. I. Viiding.
▷ Liitsõnad: ala|toon, hääle|toon, kõne|toon, kõrval|toon, käsu|toon, lõõbi|toon, nalja|toon, pilke|toon, tunde|toon, uhkus|toon, vestlustoon.
6. kirjutatu, kirjatöö üldine tundelaad, selle värving. Artikli, ajalehe, sõnumi toon. Jutustuse, näidendi, poeemi üldine toon. Arvustuse käre, teravalt kriitiline toon ei meeldinud. Võimu vahetudes muutus ka ajakirjanduse toon. Autor on tabanud ajavaimu tooni. Vestelises toonis lugu. Sentimentaalse tooniga luuletused. Kiri oli kirjutatud äärmiselt viisakas toonis. Teoses domineerivad sünged toonid. Kirjanik esitab kalurite portreid soojades humoristlikes toonides. | piltl. *Heledamaid toone annab [Marie] Underi loomingule tema värvi- ja tundeküllane looduslüürika. E. Nirk.
7. (ettenähtud, õigeks peetav) käitumisviis, (hea) komme, maneer. Hea toon nõuab täpsust. Peeti heaks tooniks küllaminekul pereprouale lilli viia. Oleneb seltskonnast, kas pidada rahast rääkimist heaks või halvaks tooniks. Uus minister ei pidanud luksusauto soetamist sobivaks tooniks. Peetakse meeles ta eksimusi seltskondliku tooni vastu. Nüüd on peenem toon kasutada kirjas ja kõnes ingliskeelseid väljendeid. Võõrsil oli esiotsa raske tooni leida, tabada. Avastas, et isegi kolkakülas osatakse tooni hoida. *Tal puudusid takt ja toon läbikäimiseks paremate inimestega .. E. Vilde.

tormi jooksma

1. tormijooksuga vallutada v. alistada püüdma. Soldatid jooksid linnale, kindluse peale tormi. *.. oli [Taavi] Balkani mägedes türklaste peale tormi jooksnud, jalga haavata saanud, laatsaretis viibinud .. A. Hint.
2. millegi hankimiseks kuhugi tormama, kuhugi jaole jooksma; mingil eesmärgil kedagi ründama. Odavatele kaupadele joosti esialgu tormi. Põnevatel aegadel jooksid inimesed ajalehtedele tormi. Daamide valsi ajal jooksid tütarlapsed kenale noormehele lausa tormi. Reporterid jooksid kuulsale sportlasele tormi. *Kõik jooksevad tormi seda ilmaimet vaatama. H. Pukk. *Ei noh, ega see suur ahven ole mõni särjenolk, kes iga puru peale tormi jookseb. H. Väli.

traaveldama ‹37›
ringi jooksma, traavima. Koplis traaveldasid sälud. Lapsed traaveldavad mööda õue.

traavima ‹42›

1. traavi jooksma v. ratsutama. Hobune, täkk, ratsu traavib. Hobused traavivad tulise hooga. Hobused tõlla ees hakkasid, läksid traavima. Ruun pistis kergelt traavima. Kutsar sundis hobused traavima, laskis hobustel traavida. Koer hoiab end traavides viltu. Ülestõstetud sabadega lehmad traavisid varjulise lepiku poole. Ratsanikud, tragunid traavisid lähemale. Andis hobusele kannuseid ja traavis kodu poole. *.. ja nad [= ratsanikud] kihutasid traavida, nagu raputaks neid maa enese küljest lahti. T. Kaurits (tlk).
2. (inimese kohta:) jooksma v. (kiiresti) käima. Tuhatnelja traavima. Traavisime kiiresti jõe poole. Jooksja peatus hetkeks, siis traavis jälle edasi. Ta ei jäänud minust sammugi maha, aina traavis kõrval. Koju ruttava karja järel traavib karjane koeraga. Jooksin ringi, traavisin oma paar versta maha. Traavisime sihitult mööda linna, ühest tänavast teise. Traavisin kõik poed läbi, aga sobivat kingitust ei leidnud. Perenaine traavib toa, lauda ja aida vahet. Lapsed ei püsi paigal, traavivad kogu aeg sisse ja välja. *Ma pean mõne minuti pärast jälle minema traavima. A. Jakobson.

tuhat ‹tuhande part tuhandet e. ‹põhiarvu järel› tuhat 2›

1. ‹num› põhiarv 1000. Oskab arvutada kuni tuhandeni. Kümme korda sada on tuhat. Tuhat üheksasada viiskümmend. Sada tuhat. || hulgalt, koguselt 1000. Neli tuhat krooni. Vabrikus töötab üle tuhande inimese. Vigastatute arv ulatus sadadesse tuhandetesse. Koolist koju on tal kõigest mõni tuhat sammu. Saatis poja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Araabia kirjanduse teos „Tuhat üks ööd”. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Ungari riik tekkis aastal tuhat. || mat järguühik, mille koht täisarvus on paremalt neljas. Ühelised, kümned, sajad ja tuhanded.
▷ Liitsõnad: aastatuhat.
2. ‹num› märgib ebamääraselt üldse ülimat rohkust. Perenaisel on tuhat tegemist, toimetust. Tuhat mõtet käis läbi pea. Vaas purunes tuhandeks killuks. Tuhande järve maa 'Soome'. Kriitik leidis teoses tuhat viga. Tal on iga päev lahendada tuhat ja üks küsimust. Seal saab tuhandete viisi kalu püüda. Olen kõik tuhat korda läbi mõelnud. Taandus tuhande vabanduse saatel. Tuhat tänu kena kingi eest! || tuhandest, tuhandeks ‹adverbile lähedasena› tuhat korda. Olge te tuhandest, tuhandeks tänatud! Täname tuhandest külalislahkuse eest! Ole sa tuhandeks terve! Sai oma vaeva eest tuhandest tasutud. *Madis aga kinnitas seda, milles Aili ise oli juba tuhandeks veendunud. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: musttuhat.
3. ‹s› (millegi vastava hulga kohta). a. (raha kohta). Vahetas viimase tuhande peeneks. Äri andis ilusad, kõvad tuhanded tulu. Loodetud tuhandeid mõrtsukas ei leidnud. *.. ta [= vürsti] mõisad tõid tuhandeid tuhandete peale sisse ja ta amet andis veel tuhandeid juurde. J. Pärn. b. (inimeste kohta). Seisime koos tuhandetega Balti ketis. Valitsuse otsus kutsus esile tuhandete ägeda protesti. Lahinguis langes kümneid tuhandeid. c. (muid juhte). Õpetaja pani ta viit tuhandet jooksma. Oleks kaardid käepärast, võiks tuhandet mängida.
4. ‹s› esineb kirumisvormelites. Sa tuhat, küll siis läks madinaks! Oh sa tuline tuhat, kui minul oleks säärane auto! Mis tuhat siis sina sellest kasu saad? Mingu õige kus tuhat! Ai sa tuhat ja tuline, või tikub hammustama!

tuki|ving

1. tukkidest eralduv ving. Kibe tukiving pani silmad vett jooksma. Külast on järele jäänud ahervaremete kohal hõljuv tukiving.
2. kõnek (püstoliga vm. asjaga ähvardamise puhul). Kas tunned tukivingu?

juurde tulema

1. juurde, ligi astuma, jooksma vms. Vana tuttav on uhkeks läinud, ei tule juurdegi. Koer tuli juurde ja nuusutas.
2. lisaks tulema, lisanduma. Külalisi tuli aina juurde. Perekonda tuli juurde 'sündis' poisslaps. Kasvades tuli poisile jõudu juurde. Pärituult sõites tuli purjekale kiirust juurde.

jalgadele tuld andma
põgenema, ära jooksma; kuhugi kiirustama, ruttama. Surmahirmus mehed andsid jalgadele tuld. Ehmatatud jänes andis jalgadele tuld. Et veel õigel ajal kohale jõuda, tuli jalgadele tuld anda.

(oma) pead tulle pistma ~ panema, peaga tulle jooksma vt pea

nina tuule järgi hoidma ~ seadma
võimudega kaasa jooksma, tuult nuusutama, pärivett ujuma. Ta on iga valitsuse, võimu ajal tähtis mees: oskab nina tuule järgi hoida.

tuulde lendama ~ minema
raisku minema, asjatult kuluma (hrl. raha, varanduse kohta); tühja jooksma. Kahju vaadata, kuidas riigi raha lendab tuulde. Tuulde on lennanud kosmilised summad. Kasiinodes lähevad miljonid tuulde. Kogu mu vaev kippus tuulde minema. Tundub, et ta õpetussõnad on tuulde läinud.

tõke ‹tõkke 18› ‹s›

1. see, mis tõkestab. a. liikumist tõkestav objekt (ese, moodustis v. rajatis). Looduslik, kunstlik tõke. Ojake tungis üle mahalangenud tüvedest ja okstest tõkete. Vesi murdis tõkkest läbi. Tulvavesi ei tunnista mingeid tõkkeid. Suured kivid olid paatidele tõsiseks tõkkeks. Kinnijäänud palk moodustas palgiparvele tõkke. Taganesin, kuni tundsin selja taga tõket – sein oli vastas. Tänav suleti betoonplokkidest tõkkega. Pirita jõgi voolab Vaskjala tõkkeni, kust vesi kanali kaudu Ülemiste järve juhitakse. Järsaku serval polnud käsipuud ega mingit muud kaitsvat tõket. Lume kogumiseks rajati mäenõlvale tõkked. || etn kalatõke. Silmu püüti tõkete ja vitsmõrdadega. Jõkke ehitati pajuvitstest tõke. || sõj vastase liikumistee(de)le rajatav takistus. Luurajad tungisid läbi okastraataedade, miiniväljade ja teiste tõkete vastase kaevikuisse. || sport tõkkejooksu distantsile püstitatud kunstlik takistus, mis tuleb hüpates ületada; ‹pl.› kõnek tõkkejooks; tõkkejooksu distants. Treeningutel kasutatakse algul madalamaid, pärast kõrgemaid tõkkeid. Tõkkeid ületama. Tõkkest üle astuma. Tõket maha ajama. Hüpped üle tõkete. Tõkkeid jooksma. Ta on tugev tõketes. Läbis 400 m tõkkeid 50,5-ga. b. (abstraktsemalt:) tõkestav asjaolu v. seik, takistus mingis tegevuses, suhtumises vms. Asjaajamine takerdus bürokraatlikesse tõketesse. Ametkondlike tõkete tõttu jäi projekt kinnitamata. Keskvõim seadis tõkkeid osariikide iseseisvumisele. Kaubanduse teelt kõrvaldati kunstlikud tõkked. Seaduse muutmiseks pole mingeid juriidilisi tõkkeid. Vabadusvõitlus ei tunne tõkkeid. Ta loomejõud oli mingi tõkke taha pidama jäänud. Murdsin endas sisemise tõkke ja lakkasin hirmu tundmast. Võitis kõik tõkked ja kahtlused endas. Meie vahel on mingi nähtamatu tõke.
▷ Liitsõnad: angerja|tõke, kaitse|tõke, kala|tõke, lume|tõke, lõhe|tõke, miini|tõke, müra|tõke, piiri|tõke, tanki|tõke, tee|tõke, tule|tõke, tuule|tõke, valve|tõke, veetõke; kraav|tõke, muld|tõke, okastraat|tõke, raid|tõke, redel|tõke, traat|tõke, vai|tõke, vesitõke.
2. mat arv, mida ei ületa v. millest ei ole väiksem ükski antud arvujada. Ülemine, alumine tõke.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

ringi tõmbama
ringi jooksma, ringi hulkuma, ringi ajama. Poisid tõmbavad kuskil küla peal ringi. Sai päev otsa linna mööda ringi tõmmatud. Noored tõmbavad ringi ja jätavad vanainimese hooletusse. Koerad tõmbasid mööda põldu ringi. || ulaelu elama, amelema, ringi laaberdama. Tüdruk tõmbab juba ammu poistega ringi. Joob ja tõmbab naistega ringi. Öösi vaja ringi tõmmata, siis hommikul ei saa silmi lahti!

kokku tõmbuma

1. krampi, kõverasse, kössi, koomale tõmbuma, kokku kiskuma; (lihaste kohta:) kontraheeruma. Sõrmed tõmbusid valusasti kokku. Kõht tõmbus näljast kokku. Mehe kulmud tõmbusid pahameelest kokku. Lihased tõmbusid kokku ja lõtvusid taas. *Hansen tõmbus kokku, nagu oleks teda löödud .. A. Susi. | piltl. Süda tõmbub valust kokku.
2. mahult, mõõtmetelt kahanema. a. mahult kahanema; ant. paisuma. Kuivades tõmbub puit kokku. Kokku tõmbudes täht kuumeneb ja kiirgab heledamalt. Kui pinnas tõmbub kokku, siis hakkavad hooned vajuma. Mees on kogult nagu kokku tõmbunud. b. (silmaterade kohta:) ahenema. Silmaterad tõmbusid kokku. c. (riide, kiu vms. kohta). Riie, kleit tõmbus pesus kokku. Märg nöör tõmbub kuivades kokku. See koekiri tõmbub kokku, seepärast peab alumisele äärele silmuseid juurde kasvatama. d. piltl lühenema. *Ööd on juba vakamaa pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku .. A. Gailit.
3. sulguma, kinni tõmbuma. Võililled tõmbusid kokku. Haav on küll pealt kokku tõmbunud, sees aga teeb miski veel häda. || (millegi ümber) kinni jooksma. Silmus tõmbus jala ümber kokku.

tõukama ‹tõugata 48›

1. löögiga v. pideva surumisega kuhugi v. mingis suunas liikuma panema v. liikumas hoidma, (järsult, hooga) lükkama. Tõukas ukse lahti, kinni. Tõukab jalaga, saapaninaga maas vedelevat kotti. Suusataja tõukab mõlema kepiga korraga. Poiss kipub teisi tõukama ja togima. Rüseldi ja tõugati üksteist. Keegi tõukas mind selja tagant, mulle rindu. Tõukas teise selili, pikali. Tõukasin ta käe kõrvale. Poiss tõukas tüdruku vette. Vangid tõugati väravast sisse. Noor käopoeg tõukab teised pesakaaslased üle pesaserva maha. Lehm tõukas perenaist sarvedega. Paat tõugati vette. Tõukas parve liikvele, kaldast lahti. Toapoiss tõukas ratastooli. Pagasikäru tõukav mees. Tuul tõukab paati. Meretuulest tõugatud murdlaine. Teda oleks kui vedruga püsti visatud ja jooksma tõugatud. *„Kes ta nisuke on?” küsis Arno, Tõnissonile küünarnukiga külge tõugates. O. Luts. | sport (kuulitõukes). Kuuli tõukama. | piltl. Seegi plaan tõugati üle parda. Tahtis vastutust teise turjale tõugata. || järsu liigutusega mingisse asendisse viima. *Ja siis tuli kolmas [krambi]hoog. Flora tõmbas käed kurgu alla rusikasse ja tõukas pea kuklasse. J. Kross. || sport (tõstespordis:) kangi põrandalt rinnale ja seejärel ühe hooga üles sirgetele kätele tõstma vrd rebima Rebis 160 kg ja tõukas 209,5 kg. Jaan Talts tõukas esimese eestlasena sirgetele kätele 200 kg. || piltl valitsemast kõrvaldama, kukutama. Kuningas tõugati troonilt. Keiser tõugati võimult. *.. tema käskinud maavalitseja aujärjelt tõugata ja ära tappa .. A. H. Tammsaare. || ‹sageli da-infinitiivis› piltl märgib kaitseta olekut, kellegi käsutada, kamandada, alandada olemist (ka vastavates ühendites). Tema on igaühele tõugata ja lükata. Ole siin kõigi tõugata ja tõmmata. Ma ei taha olla teiste tõugata ja tallata, pilgata ja tõugata. Vaenelaps jäi võõraste tõugata. *Teised olid alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. E. Vilde.
2. van peeneks, puruks tampima v. suruma. *.. siis pandi teda päevast päeva ringi ajama rasket käsikivi või jällegi pidi ta uhmris suurmeid tõukama. E. Kippel. *.. kas neil pole kodus noaotsa-täis tõugatud pipart või näputäis lauasoola. P. Krusten.
3. mingisse olukorda sattumist põhjustama; midagi tegema ajama, ajendama. Sina oled mind õnnetusse, häbisse, hukatusse, haua äärele tõuganud. Kedagi patu, kiusatuse sisse tõukama. Rahapuudus tõukas ta libedale teele. Mis motiivid teda kuriteole tõukasid? Armuhullus tõukab äraarvamatutele tegudele. Soov teiste tunnustust teenida tõukab riskima. Tülpimus tõukas mehi märjukest tooma. See tõukas mind innukamalt tõde otsima. Hirm tõukas teda põgenema. Uudishimu tõukab tegutsema.
4. van keelt peksma, (taga) rääkima. *Aga see, mis tõugatakse meie abielust, see on täitsa tuulest võetud .. R. Sirge. *Teel sai ühe ja teise tuttavaga niisama tühja-tähja tõugatud. L. Vaher.
5. (ööbiku laulmise kohta). Ööbik tõukab lepikus.

tömp ‹tömbi 21› ‹adj›

1. ümarajooneline, teravikuta, ümara v. lameda otsaga, nüri; ant. terav. Muna tömp ots. Tömbi otsaga haamer. Rannajoonelt tömp poolsaar. Saarma tömbid kõrvad. Tatarlastel on tömp nina. Tömbi ninaga tuhvlid. Tömbi nurgaga reväärid. Tömp nool, nõel. Tömpide piidega kamm. Koera tömp saba. Tömp koon. *Oleviste [kirik] on saanud uue sihvaka torni .. Minu ajal seisis ta tömbina .. H. Salu. || lõiketeravuseta, nüri. Tömbid hambad. Kirves on tömp.
2. jäme (ja kohmakas). Lühike tömp naine. Öökulli tömp matsakas keha. Niisutab keeleotsaga oma tömpe huuli. Pliiats libises tömpide sõrmede vahelt maha. || (liikumise kohta:) aeglane, kohmakas. Poiss on tömp jooksma. Tatsab tömbil sammul.
3. juhm, rumal; tuim, tundetu, ilmetu, nüri. Mõistuselt tömp mees. Tömbi aruga vanainimene. Ta tömp aju ei suuda seda kinni võtta. Tömp väsinud nägu. Vahib tömbil ilmel, tömbi pilguga enda ette. Ta huumorimeel näib tömp olevat. Elu ilma ohuta tundus tömp. Kummardas tömbi alandlikkusega. Tömp laul. Tömbid laused.

tühja jooksma
luhtuma, nurjuma, ebaõnnestuma. Plaanid jooksid tühja. Laskis kogu nähtud vaeva tühja joosta. Päev polnud tühja jooksnud. Rünnak oli tühja jooksnud.

uhama ‹37›

1. uhtma (1. täh.). a. hrl. rohke veega loputama, üle valama, pesema; kallama. Uha oma silmad puhtaks. Uhas end kaevu juures kaua ja põhjalikult. Uhasime endilt suurema tolmu maha. Uhab külma veega nägu, endale vett kaela. Uhasin kahe kämblaga vett seebisele näole. Uhas kerisele mitu kopsikutäit vett. Uhas paati veega, et seda kalalimast puhastada. Uhas porised kummikud puhtaks. Kullaotsija uhab liiva (kullauhtmise kohta). b. (liikuva vee v. selle kulutava, (ära)kandva vms. toime kohta). Laine uhab randa. Lained uhavad üle vööriteki. Meri uhab rannale igasuguseid asju. Rannakivid on lainetest siledaks uhatud. Paduvihm uhab heinasaade. Vihm uhas jäljed ära. Tulvavesi oli kaldalt kõik minema uhanud. Põhjavesi uhab kruusast savi välja. c. piltl. Revolutsioonilaine uhas üle maa. Püüdis veiniga kurbust hingest välja uhada.
2. midagi energiliselt, hoogsalt tegema (ka rõhutades teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust); uhtma (2. täh.). a. kiiresti käima, jooksma, sõitma vms. Poisid uhasid vargale järele. Hobused uhasid üha edasi lääne poole. Oma sada autot uhas mööda. b. peksma. Võttis malaka ja uhas teise vaeseomaks. Poissi uhati käte ja jalgadega. c. (muu tegevuse kohta). Noored uhavad tantsu, tantsida. See inimene uhab vahetpidamata tööd (teha). Uhab niita, et silm valge peas. Uhati heinu küüni. d. tugevasti sadama. Uhas sadada. Ei ole mingit vihmavahet, muudkui uhab.
3. uhkama, hoovama. Maast uhab rõskust. Jääkülm õhuvool uhas kuklasse. Aknast uhas külma sisse.