[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 178 artiklit

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

absurdi|teater
teater maailma ja inimelu absurdsuse ideest lähtuv modernistlik suund teatrikunstis

aegruumiline ‹-se 5› ‹adj›
aegruumist lähtuv, sellega seostuv

aja|arvamine ‹-se 5› ‹s›
teat. tegelikust v. legendaarsest sündmusest lähtuv aastate arvestamine. VI sajandil enne Kristust, enne meie ajaarvamist. 3. sajandil pärast Kristust, meie ajaarvamise järgi. Meie ajaarvamise kolmandal sajandil. Bütsantsi, juudi, islami ajaarvamine. Geoloogiline ajaarvamine 'maakoore kihtide tekkimise järjekorra ja aja kindlakstegemisega tegelev ajaloolise geoloogia haru, geokronoloogia'. *Kohalik ajaarvamine algas talude päriseksostmisest. M. Traat.

ajalooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
(< ajalugu). a. ajaloosse puutuv, sellega seoses olev, sellest tulenev, seda järgiv jne. Ajalooline ülevaade teema käsitlusest. Nähtuse ajalooline taust. b. ajaloosündmustest lähtuv, neid kujutav, ajalooaineline. Ajalooline romaan, jutustus, film, maal. c. minevikus tõeliselt eksisteerinud v. aset leidnud. Lehola Lembitu on ajalooline isik. Oli see tõesti ajalooline sündmus või on tegemist legendiga? d. ajaloo seisukohast oluline, tähtis v. tähelepanuväärne, ajalukku minev v. jääv. Ajaloolised otsused. Jõudis kätte ajalooline hetk. Liitlasvägede ajalooline kohtumine Elbel. Ajalooline Kuressaare loss. Ekskursioonil külastasime ajaloolisi ja kultuuriloolisi paiku. e. faktidele, sündmustele, nähtustele nende tekkimise ja arenemise seisukohast lähenev, millegi ajalugu kronoloogilises järgnevuses vaatlev v. uuriv. Ajalooline lähenemine teemale, probleemile. Ta on seda küsimust käsitlenud ajaloolisest aspektist. Ajalooline foneetika ehk häälikulugu. Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu. f. ajaloo käigus kujunenud, möödunud etappe peegeldav, mitte tänapäevane. Inglise ortograafia on ajalooline. g. kirjalike ajalooallikatega dokumenteeritud. Ajalooline aeg.
▷ Liitsõnad: võrdlev-ajalooline.

aja|ühtsus
kirj klassikalisest tragöödiast lähtuv klassitsistliku draamateooria nõue, mille kohaselt tegevus ei tohi kesta üle ühe ööpäeva

altruist ‹-i 21› ‹s›
oma tegevuses altruismist lähtuv isik; ant. egoist

altruistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
isiklikke huvisid ohverdav, omakasupüüdmatu, altruismist lähtuv, sellel põhinev; ant. egoistlik. Altruistlik eneseohverdus, teguviis. Altruistlik inimene.

ametlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ametivõimude v. ametiisiku poolt ettenähtud, kinnitatud, kehtestatud, nende väljaantud v. avaldatud, nende poolt kehtestatud korrale vastav jne.; ametiasju puudutav, ametiasjus toimuv. Ametlik kinnitus, tunnustus, nõudmine. Kas tal on selleks ametlik tõend, luba, õigus, alus? Ametlikud, ametlikest allikaist saadud andmed, teated. Ametlikud dokumendid, paberid, kirjad. Sellised käsud ei ole ametlikud. Ametlik maailmarekord, maailmameister. Firma, ettevõtte ametlik esindaja. Välisminister ja teised ametlikud isikud. Ametlikud oponendid väitekirja kaitsmisel. Ametlik tööaja algus. Tallinn, tolleaegse ametliku nimega Revel. Ametlikuks asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Ametlik asjaajamine. Dollari ametlik kurss. Kokkutuleku ametlik osa ning seltskondlik osa. Presidendi ametlik visiit, vastuvõtt. Asjale anti ametlik 'seaduslik' käik. || tavadest, etiketist lähtuv, neid arvestav. Ametlik tseremoonia. *Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südame rõõmuks pudelist rüübata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: mitte|ametlik, poolametlik.
2. rangelt v. jahedalt asjalik, reserveeritud. Alluvatega suheldes on ta ametlik, räägib ametlikul toonil. Muutus ametlikuks ning tõrjuvaks. *Seadusemeestel olid muidugi väga tõsised ja väga ametlikud näod ees. E. Vilde. *.. ja mida vanemaks said lapsed, seda ametlikumaks muutus nende vahekord isaga. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhtametlik.
3. kõnek tubli, kõva, korralik. Ta oli nutnud päris ametliku peatäie. *Andsin Serrile [= koerale] ametliku nahatäie. R. Vaidlo.

animistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
animismile omane, sellel rajanev, sellest lähtuv. Animistlik surnutekultus. Animistlikud kujutlused, uskumused.

anood|kiired pl
el anoodilt lähtuv positiivsete ioonide voog gaaslahendus- v. elektronlambis

antiik|stiil
kunst antiikaja stiil v. seda järgiv, sellest lähtuv (näit. klassitsistlik) stiil. Dooria, joonia stiil jt. antiikstiilid.

apostlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kirikl apostleist lähtuv, nende õpetuse pärane. Apostlik õigeusk.

arhetüüp ‹-tüübi 21› ‹s›

1. algkuju, algvariant
2. (analüütilises psühholoogias:) inimkonna kollektiivsest alateadvusest lähtuv püsistruktuur, mis teadvuses avaldub universaalse motiivi v. kujundina. Kangelase arhetüüp.

asjalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tegelikkust arvestav ning sellest lähtuv, praktilist külge silmas pidav v. käsitlev; asjakohane. Asjalik ettepanek, küsimus, sõnavõtt, kriitika. Asjalikust arutelust, nõupidamisest on palju kasu. Koostöö asjalikul pinnal. Asjalikke nõuandeid aiapidajaile. Läbirääkimised toimusid asjalikus õhkkonnas. Vestlus libises asjalikelt probleemidelt targutuste valdkonda. Jutuajamine, jutt oli asjalik. Kuusk on hästi asjalik mees. Ta on muutunud oma töödes ja tegemistes märksa asjalikumaks. *.. teed vanast sõnnikuhargist suure vaevata asjaliku riista. J. Tillo.
2. ametliktõsine, kaine, mitteemotsionaalne. Asjalik (hääle)toon, ilme. Asjaliku näoga, olekuga ametimees, õpetaja. Tal on alluvatega asjalik vahekord. Tema stiil on kuiv ja asjalik. *.. kuid suured sõnad pole hinnas, / hall, asjalik on mere värv. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: puht|asjalik, puruasjalik.

asja|õiguslik
jur asjaõiguse valdkonda kuuluv, sellesse puutuv, sellest lähtuv. Asjaõiguslik tagatis, ostueesõigus. Asjaõiguslik leping.

ateistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
ateismil rajanev, sellest lähtuv, seda propageeriv, ateismile v. ateistile omane. Ateistlik mõtteviis, kasvatus, selgitustöö, propaganda. Ateistlik teos, kirjutis, kirjandus.

atmosfääriline ‹-se 5› ‹adj›
atmosfääriga, õhkkonnaga seotud, selles toimuv, sellest lähtuv jne. Atmosfäärilised raadiohäired. Välk on atmosfääriline elektrilahendus.

atomistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
atomistikal rajanev, sellest lähtuv, sellega seotud jne. Atomistlik teooria.

autogeenne ‹-geense 2› ‹adj›

1. iseseisvalt arenenud, iseseisvalt tekkinud; omadest jõududest lähtuv. Autogeenne treening '(psühhoteraapias:) meetod, mille abil õpitakse sihipärase enesesisendusega valitsema oma keha ja emotsioone'.
2. tehn gaaskeevituse v. -lõikamisega seotud, sel teel toimuv jne.

bibliofiilne ‹-se 2› ‹adj›
bibliofiiliale omane, sellest lähtuv, selle kriteeriume järgiv, bibliofiiliasse kuuluv. Raamatu, trükise bibliofiilne hindamine. J. H. Rosenplänteri bibliofiilsed harrastused. See raamat on muutunud bibliofiilseks harulduseks. Bibliofiilne väljaanne 'erilise kujundusega (mõnikord ka numereeritud) väikeses tiraažis väljaanne'.

darvinistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
darvinismil rajanev, sellest lähtuv, sellele iseloomulik v. omane. Evolutsiooni darvinistlik käsitus.

deistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
deismil rajanev, sellest lähtuv jne. Deistlikud vaated, seisukohad.

demagoogiline ‹-se 5› ‹adj›
demagoogiat sisaldav, sellel baseeruv, sellest lähtuv; valelik, petlik. Demagoogilised lubadused, tõotused. Demagoogiline propaganda. Kasutab demagoogilisi võtteid. Tema kõne oli lausa demagoogiline.

deterministlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
determinismile omane, sellel rajanev, sellest lähtuv. Deterministlik käsitusviis.

dialektiline ‹-se 5› ‹adj›
dialektikal põhinev, sellest lähtuv. Dialektiline meetod. Dialektiline loogika. Dialektiline vastuolu. Autori järgmistes teostes on käsitlus dialektilisem.

eel|arvamuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
eelarvamustega, eelarvamustest lähtuv, eelarvamusi arvestav. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse. Eelarvamuslik hoiak.

egotsentriline ‹-se 5› ‹adj›
ennast keskpunkti asetav, iseenesest lähtuv, minakeskene. Egotsentriline mõttelaad. *Egoist oled sa. Egotsentriline eksemplar. S. Truu.

eksootiline ‹-se 5› ‹adj›
eksootikasse kuuluv, võõramaine, võõrapärane, kodumaisest tugevasti erinev; (võõramaiselt) ebaharilik, kummaline. Eksootilised rahvad, tantsud. Eksootiline muusika. Eksootilised maad. Eksootilised loomad, puud, taimed, lilled. Eksootiline rõivastus, soeng. Ta välimus oli pisut eksootiline. || eksootikast lähtuv; võõramaist, võõrapärast, ebaharilikku kujutav. Eksootiline romaan, luule. Eksootilised maalid.

ekspressionistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
ekspressionismile v. ekspressionistile omane, ekspressionismi põhimõtetel rajanev, neist lähtuv. Ekspressionistlik stiil, kunst, teos, lavastus. Ekspressionistlikud elemendid, jooned, vormivõtted.

ema|poolne
emast lähtuv, ema liini kuuluv. Emapoolne tädi, vanaisa. Emapoolsed sugulased. Tema emapoolne päritolu vajab veel uurimist.

ema|õiguslik ‹adj›
emaõigusest (1. täh.) lähtuv, seda arvestav. Emaõiguslik ühiskond. Emaõiguslikud hõimud.

enese|keskne
ennast keskpunkti asetav, iseendast lähtuv, teiste arvamusest mittehooliv, minakesk(e)ne, egotsentriline. Enesekeskne inimene. Enesekesksed mõtted. Enesekeskne suhtumine, käitumine. Enesekeskne liikluskultuur.

era|õiguslik
eraõiguse valdkonda kuuluv, sellega seotud, sellest lähtuv v. sellele tuginev. Eraõiguslik juriidiline isik. Eraõiguslik ettevõte, kool, teater. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik. Eraõiguslikud küsimused.

etno|popp ‹s›
muus rahvamuusikast lähtuv levimuusika. Etnopoppi esitama, viljelema.

formaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. sisulise tähtsuseta, ainult vormitäiteks tehtud v. olemasolev; ametlik, paberlik, mittetegelik. Formaalne üheõiguslikkus. Talupoegade formaalne vabastamine. Formaalne akt, kombetalitus. Uue määruse rakendamine kujunes formaalseks.
2. vormist lähtuv, vormiline. Formaalsed tunnused. Sõna tähenduse formaalne analüüs.

formalistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
formalismile omane, formalismist lähtuv. Formalistlik vool, suund, teos. Sellised hindamiskriteeriumid on formalistlikud.

frontaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. esiküljele suunatud; esiküljel olev. Frontaalne löök, kokkupõrge. Frontaalne laine. Koori frontaalne 'häälerühmad kõrvuti' asetus.
2. samaaegselt kõiki juuresolijaid haarav, üldine. Frontaalne küsitlus, töö (koolis).
3. meteor atmosfäärifrondiga seotud, sellest lähtuv. Frontaalsed sademed.

furunkul ‹-i, -it 2› ‹s›
med hrl. karvanääpsust v. naha rasunäärmest lähtuv mädapõletik, koeranael

geo|tsentriline ‹-se 5› ‹adj›
astr
1. Maa-keskene; Maad keskpunktiks pidav. Satelliidi geotsentriline orbiit. Ptolemaiose geotsentriline maailmasüsteem.
2. Maa keskpunktist lähtuv, seda aluseks võttev. Geotsentrilised koordinaadid.

hieroglüüfiline ‹-se 5› ‹adj›
hieroglüüfidest koosnev, lähtuv vms. Vanaegiptuse kiri oli hieroglüüfiline.

historistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
historismist (1. täh.) lähtuv, seda arvestav

humanistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
humanismiga seostuv, humanismist lähtuv. Humanistlik maailmavaade.

ilmutus ‹-e 5› ‹s›

1. relig jumaluse vahetu tahteavaldus v. jumaluselt vahetult lähtuv sõnum. Jumala, taeva ilmutus. Koraan sisaldavat Muhamedi kaudu teada saadud ilmutusi.
2. äkiline milleski äratundmisele v. selgusele jõudmine; midagi niisugust, mille abil nii kaugele jõutakse (tähtis informatsioon vms.). Sõbra iga sõna oli talle ilmutuseks.
3. ilmutis. Kõik vahivad uustulnukat nagu mingit ilmutust.
4. van ilmutamine, teatamine; teade. *Ma olen otsusele jõudnud: sa võid oma ilmutuse lehtedesse panna. E. Vilde.

indeterministlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
indeterminismi pooldav, sellest lähtuv. Indeterministlik teooria, seisukoht.

inimlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. inimesepärane, inimesele omane v. loomupärane; inimeste seas esinev; inimesest lähtuv. Inimlik mõtlemine, tunnetus, tahe. Inimlikud pahed, puudused, nõrkused. Väidet kinnitab inimlik kogemus. Eksimine on inimlik. Inimlikust seisukohast arusaadavad soovid. Miski inimlik polnud talle võõras. Inimlikel võimetel, inimlikul vastupidavusel on piir. Üksinduses tekib igatsus inimliku seltsi järele.
▷ Liitsõnad: puht|inimlik, üld|inimlik, üleinimlik.
2. inimväärikust austav, julmust ning asjatut rangust vältiv, humaanne. Inimlik karistus, kohtuotsus. Inimlik suhtumine hädalistesse. Vaenlastegi kohtlemine jäi inimlikuks. Poleks olnud inimlik haiget tööle sundida.
▷ Liitsõnad: ebainimlik.
3. kõnek vastuvõetav, normaalne, mugav vms. Koosolek lõppes päris inimlikul ajal. Sai aparaadi osta üsna inimliku hinnaga. Neil õnnestus leida enam-vähem inimlik istekoht. Sõitku ikka inimliku kiirusega!

inter|natsionalistlik
internatsionalismi põhimõtteile vastav, neist lähtuv. Internatsionalistlik kasvatustöö. Järjekindlalt internatsionalistlik programm.

isa|poolne
isast lähtuv, isa liini kuuluv. Isapoolsed sugulased, esivanemad. Isapoolne vanaema, vanaisa.

isekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tegutsemisel ainult oma kasust v. oma arvamustest lähtuv, egoistlik, isemeelne ning iseteadlik. Isekas inimene. Ta polnud väiklaselt isekas. Hellitatud noorukid on tihti ka üsna, väga isekad. Isekas ja torisev vanamees. Iseka olekuga, iseka loomuga mees. Isekad näojooned. Isekas peahoid, lõug, mehehääl. Naiste veidi isekad tahtmised. Tema armastus oli haiglane ja isekas. „See on minu asi,” kostis isekas vastus.

isiklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teat. isikule endale kuuluv, tema tarbeks olev v. mõeldud. Isiklik raha, omand, vara. Isiklik auto, raamatukogu. Matkaja isiklik varustus. Oma isiklikus arhiivis hoiab ta ka kõiki saadud kirju. || teatavat isikut teenindav. Isiklik sekretär, autojuht, esindaja.
2. teat. isikule omane. Isiklik maitse, arvamus, veendumus. Isiklikud kogemused, muljed. Kellegi isiklik tublidus, võlu.
3. teat. isikusse puutuv, teda puudutav, riivav; tema huvidega seotud v. temale suunatud. Isiklik julgeolek, heaolu, hüvang, õnn. Isiklik huvi. Töötaja isiklik toimik. Isiklike dokumentide kaust. Ta unustas hoopis oma isiklikud mured ja vajadused. Perekonnasuhted pole ainult inimese isiklik asi. Ärge võtke seda isikliku solvamisena. Oli sul öelda mulle midagi isiklikku? Mul on Antsuga isiklikud arved õiendada. Ta hakkas igas arvustajas nägema oma isiklikku vaenlast. *Ainult ma ei mõista, mis õigusega tahate heita minu isikliku elu avalikkuse pureda? O. Tooming. || kellegi suhtes terav, ründav. *Valdur Pastak läks isiklikuks, nimetas mind argpüksiks.. V. Gross.
4. teat. isiku enda poolt vahetult tehtav v. tehtud, saadav v. saadud, kellestki lähtuv. Isiklik algatus, eeskuju. Isiklikust tööst saadud sissetulek. Kõrgushüppaja isiklik rekord. Eri maade teadlaste isiklikud kontaktid. Tegin seda isiklikul vastutusel.

jumalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. jumala(te)ga seoses olev, jumala(te)st lähtuv v. põhjustatud; jumala omadustega. Jumalik vaim, olend. Jumalik juhatus, tarkus, ettemääratus, vahelesegamine. Jumalik alge, säde. Püüdis tõestada maailma jumalikku päritolu.
2. suurepärane, võrratu. Jumalik ilm, vaikus, kuuvalgus. Jumalikud mägimaastikud. Pärast äikest oli õhk lausa jumalik. Kõige jumalikum muusika, mida olen kuulnud. Ta on jumalik laulja, tantsija. Puhkekodus oli jumalik hoolitsus, toit.

kaemuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kaemusel põhinev, meelte abil saadud, kaemusest lähtuv. Aistingud ja tajud on üksikesemete kaemuslikud kujutised. Ülepakutult kaemuslik luulelaad.

kantianism ‹-i 21› ‹s›
filos I. Kantist lähtuv vool filosoofias
▷ Liitsõnad: uuskantianism.

kartesianism ‹-i 21› ‹s›
filos R. Descartes'i rajatud õpetus; sellest lähtuv suund 17.–18. saj. filosoofias ja loodusteaduses

kasv ‹-u 21› ‹s›

1. kasvamine, organismi ja ta osade massi ja mõõtmete suurenemine. Taimede, loomade kasv. Juuste, küünte kasv. Kasv aeglustub, lakkab. Taime kasv jäi kinni, kängu. Hea kasvuga puu. Pojenge kasteti kasvu ajal virtsaveega. || (üldisemalt:) suurenemine, lisandumine, laienemine, täienemine vm. Rahvastiku, linnade, linnaelanikkonna pidev kasv. Erakonna, organisatsiooni kasv. Tööstuse, kaubanduse, toodangu edasine kasv. Tööviljakuse kiire, järsk kasv. Spordimeisterlikkuse, teadlikkuse kasv. Spetsialistide osatähtsuse kasv. Tööpuuduse kasv.
▷ Liitsõnad: habeme|kasv, heina|kasv, juukse|kasv, jämedus|kasv, karva|kasv, kõrre|kasv, mugula|kasv, rohu|kasv, taime|kasv, vilja|kasv, ädalakasv; juurde|kasv, järel|kasv, pealekasv.
2. kehakasv, kogu (eriti pikkuses). Suurt, keskmist, lühikest, lüheldast, väikest kasvu mees. Mees oli pikka kasvu. Ta on kasvult väike, pikk, suur, minust lühem. Saleda kasvuga neiu. Sihvaka kasvuga noormees. Kasvult, kasvu poolest alla, üle keskmise mees. Poiss on juba täismehe kasvu. Lapsed olid ühte kasvu. Tohutu kasvuga mehemürakas. Jõudis kasvus vennale järele. Tüdruk kasvas ruttu oma kasvu täis. Väikest kasvu hobused. Taimed, päevalilled aina viskasid kasvu juurde. || inimkeha pikkusest lähtuv rõivastusesemete pikkusjärk. Ülikond nr. 52, III kasv.
▷ Liitsõnad: hiid|kasv, hiigel|kasv, hiigla|kasv, keha|kasv, kääbuskasv.
3. taime noor (aasta jooksul kasvanud) oksa v. ladva jätk; võsu. Kuuskede ja mändide noored kasvud. Kitsed ja põdrad söövad noorte puude kasve. Känd, lepp ajas tugevasti kasve. Väänroosi õied arenevad eelmise aasta kasvudel.
▷ Liitsõnad: aasta|kasv, männikasv.
4. mingi taim üldse, hrl. rohttaim. Kõrkjataolised rohelised kasvud. Ujuja takerdus mingisugustesse kasvudesse. *Matšeetega rajas ta teed läbi rohu, pilliroo ja tihedate kasvude .. E. Heinaste (tlk). *Aga siis kuivab ka järv, ei ole teda enam teps ja asegi kattub kasvude ja kõrgete puudega. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: soo|kasv, vee|kasv, vään|kasv, väätkasv.

katood|kiired pl
el katoodilt lähtuv elektronivoog elektrovaakumseadises madalal rõhul

keiserlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
keisrile kuuluv, keisrist lähtuv, tema teenistuses olev vms., keisri-. Keiserlik loss, laev. 1918. a. tungisid Saksa keiserlikud regulaarväed Eesti territooriumile. Keiserlik õukond. Keiserlik kuller. *Te peaksite mu vahi alla võtma ja ootama keiserlikke korraldusi. J. Kross. || keisrile omane. *Sul, keisril, olgu keiserlik ka mõte! G. Meri (tlk). || (tiitlites, pöördumistes, nimetustes). Keiserlik Kõrgus. Tema Keiserlik Majesteet. Erihariduse omandas ta Pensa Keiserlikus Kunstikoolis.

kiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingist valgusallikast, helendavast kehast lähtuv sirge valgusjoon. Teekäija otsis varju päikese põletavate kiirte eest. Kuu kahvatud kiired. Välisvalgusest ei tungi siia ükski kiir. Lihvitud kristall murrab kiiri. Helgiheitjate kiired valgustasid tumedat öötaevast. Autolaternate kiired pimestasid vastusõitjat. | piltl. *Ühtegi niisugust suurt silmapilku ei tulnud talle sellest [elust] meelde, mille kiired siiamaale oleks säranud. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: koidu|kiir, kuu|kiir, prožektori|kiir, päikese|kiir, valguskiir; lootus|kiir, rõõmukiir.
2. ‹hrl. pl.› füüs joon, mida mööda kiirgusväljas liigub kiirgusenergia. Ultravioletsed, infrapunased kiired. Kosmilised kiired. Radioaktiivne aine kiirgab mitut liiki kiiri.
▷ Liitsõnad: alfa|kiir, anood|kiir, beeta|kiir, elektron|kiir, gamma|kiir, kanal|kiir, katood|kiir, laseri|kiir, raadio|kiir, röntgeni|kiir, soojus|kiir, spektri|kiir, ultraviolettkiired; surmakiired.
3. mat mingist punktist lähtuv sirge. Punkt jagab sirge kaheks kiireks. || (üldisemalt:) mingist punktist lähtuv joon. Silmanurkadest ulatusid kortsukeste kiired oimudeni. Linnast suunduvad teed kiirtena igasse ilmakaarde.
▷ Liitsõnad: kujutamiskiir; säsikiir.
4. zool uime sirge niitjas tugiosa, uimekiir
5. ‹pl.› kõnek röntgenläbivalgustus; röntgeniaparaat. *Käisin arsti juures, andis saatekirja kiirte alla. Täna kiired remondis, sõida jälle tühja... M. Traat.

kildkondlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kildkonnale omane v. iseloomulik. Kildkondlik vaim. Kildkondlikud huvid.
2. kildkonnast lähtuv, selle huvisid arvestav; kildkondadevaheline. Kildkondlik juhtimine, võim. Kildkondlik võitlus.

kirjandus|vool [-u]
ühtsetest loomingupõhimõtetest ning kunstinormidest lähtuv suund v. ajajärk uusaja ilukirjanduse ajaloos. Realism, romantism, ekspressionism jt. kirjandusvoolud.

klassikaline ‹-se 5› ‹adj›

1. antiikne, Vana-Kreeka ja Rooma kultuuri kuuluv, sellele omane; eelmise eeskujudest lähtuv. Klassikalised skulptuurid. Klassikalised keeled 'vanakreeka ja ladina keel'. Klassikalised värsimõõdud. Klassikaline maadlus 'maadlus, kus võtetes ei tohi kasutada jalgade abi, Kreeka-Rooma maadlus'. || ladina ja vanakreeka keele ning antiikse kultuuri uurimise v. õppimisega seostuv. Klassikaline filoloogia, filoloog. Klassikaline haridus. Klassikaline gümnaasium.
2. klassikasse kuuluv. Klassikaline muusika, kirjandus, kunst, luule, operett. Klassikaline tants 'tantsukunstis ajalooliselt kujunenud väljendusvahendite süsteem'. Klassikalised peotantsud, nagu valss, polka jt.
3. traditsiooniline, tavakohane. Klassikalise lõikega ülikond, mantel. Klassikaline füüsika. Klassikaline mehaanika. Klassikaline stiil sport traditsiooniline sõidustiil suusatamises. See on tüüpiline klassikalisi arusaamasid järgiv seisukoht.
4. tüüpiline, iseloomulik, muster-. See on klassikaline näide.
5. proportsioonidelt, sümmeetrialt antiigi ilunormidele vastav (kehakuju, näojoonte kohta). Klassikaline iludus. Klassikaline profiil. Tal on klassikalised näojooned.

klassiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› väärtuselt teat. järku, klassi, liiki kuuluv
▷ Liitsõnad: esma|klassiline, hea|klassiline, kõrgeklassiline.
2. ‹liitsõna järelosana› (üldhariduslikus koolis:) teat. arvust klassidest (2. täh.) koosnev
▷ Liitsõnad: kaheksa|klassiline, kaheteistkümne|klassiline, kuue|klassiline, nelja|klassiline, üheksaklassiline.
3. klassidega (3. täh.), klassihuvidega seotud, nendest lähtuv. Klassiline diferentseerumine.
4. van klassikaline. *Tema harrastus klassilise kirjanduse vastu oli kõik probleemikirjanduse temast eemal hoidnud .. K. Ristikivi.

kodanlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kodanluse valitsemise v. juhtimisega iseloomustuv; kodanluse huvides toimuv. Kodanlik ühiskond, (vaba)riik. Kodanlik demokraatia. Kodanlikud parteid. Kodanlik revolutsioon, pööre. || kodanlusele omane, selle seisukohtadest lähtuv. Kodanlik kasvatus.
2. van kodaniku-. Kodanlik julgus. Kodanlik nimi.
3. van ilmalik, mittekiriklik. Kodanlik abielu.

kodanlik|-demokraatlik
kodanlikust demokraatiast lähtuv, sellele suunduv vms. Kodanlik-demokraatlik revolutsioon. Kodanlik-demokraatlikud vabadused.

kodanlik|-natsionalistlik
kodanlikul natsionalismil rajanev v. sellest lähtuv. Kodanlik-natsionalistlik ideoloogia.

koha|ühtsus
kirj klassikalisest tragöödiast lähtuv klassitsistliku draamateooria nõue, mille kohaselt kogu tegevus toimub ühes kohas

kolka|patrioot
oma kodukanti esile tõstev, selle huvidest lähtuv inimene. Ära ole kolkapatrioot, siin on kogu riigi huvid mängus!

kontseptuaalne ‹-se 2› ‹adj›
kontseptsiooniga seostuv, sellest lähtuv. Erinevad kontseptuaalsed süsteemid.

kuninglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kuninga v. kuninganna seisundis olev, kuningast põlvnev, kuninga perekonda kuuluv. Kuninglik perekond, suguvõsa. Kuninglikust soost isik. Ta soontes voolab kuninglik veri. || (tiitlites, pöördumistes). Tema Kuninglik Kõrgus. Teie Kuninglik Majesteet.
2. kuningale v. tema perekonnale kuuluv; kuninga, kuningriigi teenistuses olev, kuningast lähtuv, (tänapäeval tavalisem:) kuninga(-). Kuninglik võim. Kuninglik jahtlaev, loss. Kuninglikud võimutunnused, reglemendid, käsud, ürikud. Kuninglik ihuarst. Viibis kuninglikul vastuvõtul. Kuninglikud merejõud, õhujõud. Kuninglik akadeemia, raamatukogu, kolledž. Londoni Kuninglik Selts.
3. piltl esinduslik, suursugune, tore, suurepärane v. võimas. Tal on kuninglik rüht. Põder on lausa kuninglik loom. Liiliad on kuninglikud lilled. Male on kuninglik mäng. Elab külluslikku, kuninglikku elu. Kuninglik kingitus, sissetulek, tasu, jootraha. Sellest tuleb kuninglik jook. See oli kuninglik eine, lõuna, söömaaeg. Tingimused uurimistööks olid lausa kuninglikud.

kuu|valgus
Kuust lähtuv valgus. Hõbedane, hahkjas, hämune kuuvalgus. Meri helkis ja sädeles kuuvalguses. Kuuvalguses paistsid mingid kogud. Kuuvalguseta pime öö. Põrandal väreles kuuvalguse triip.

kõhin ‹-a 2› ‹s›
vaikne kõlatu heli. Kuivad puulehed langesid tasase kõhinaga, tasasel kõhinal. Tuisk keerutas kõhinal. *Vaikse kõhinaga hakkas latern helestuma ja varsti leegitses ta valgus kaugele pimedusse.. M. Raud. || inimesest lähtuv vaikne kõlatu heli, eriti naer v. jutusumin. Mees hakkas heameelest kõhinal naerma. *Kõhin võttis nad [= tulijad] vastu, siis käteplagin. V. Saar.
▷ Liitsõnad: naeru|kõhin, tuulekõhin.

kõrvaline1 ‹-se 5›

1. ‹adj› asjaga mitteseotud, asjasse mittepuutuv. Rääkis sosinal, sest kartis kõrvalisi kõrvu. Otsib vaikses paigas varju kõrvaliste silmade eest. Kõrvalistel isikutel on tehase territooriumil viibimine keelatud. Ära tegele tunnis kõrvaliste asjadega! *Arkadi tajus, et tänasel hommikul on kõrvalised jutud lubamatud.. A. Beekman.
2. ‹adj› mittepeamine, mittepõhiline; teisejärguline, ebaoluline, vähetähtis. Kõrvaline töö, tegevus. Kõrvalise tähtsusega asjaolu, sündmus. Tal on selles loos päris kõrvaline osa. Esialgne teema muutub aegamööda teoses kõrvaliseks. Harjuta, kõik muu on praegu kõrvaline! Töö on neile kõrvaline asi. Talle ei ole miski kõrvaline ega vähetähtis.
3. ‹adj› (keskusest, suurest liiklusest, käidavast paigast) kõrvale jääv, eemal asuv. Kõrvalised külavaheteed, metsarajad. Äärelinna kõrvalised tänavad. Kõrvaline paik, kolgas. Maja kõrvaline asukoht. Vana riidekirst seisis aidas kõrvalises nurgas. Istus seina ääres kõrvalises lauas. See oli keskustest eemal asuv kõrvalisem küla.
4. ‹adj› mujalt lähtuv, väljastpoolt tulev. Ta tuli toime ilma kõrvalise abita. Tõrjus tagasi kõik kõrvalised soovitused ja näpunäited. *..kui Tollil oli vaja kõrvalist tööjõudu, siis kutsuti sinna ikka kas Krõõt või Jüri. H. Kruus.
5. ‹s› kuhugi mittekuuluv, asjaga mitteseotud isik. Peaasi, et keegi kõrvaline asjast teada ei saaks. Olime omavahel, ühtegi kõrvalist ei olnud kuulmas. || keegi teine (mitte asjaomane ise). *Aga kui keegi nii viletsaks jääb, et ta ise enese eest põrmugi hoolitseda ei suuda, kõiges oma abituses kõrvalistele peab toetuma, on kaastunne kadunud. R. Sirge.
6. ‹s› (talus) teise juures elav, mõnikord ka selle ülalpidamisel olev inimene, manuline. Talus elas kõrvalisena vanem naisterahvas. *Nüüd on läinud koht käest ja kõik näeksid meelsasti, kuidas ta sureb viletsana, poja kõrvalisena, armuleivasööjana.. M. Metsanurk.
7. ‹s› van leivakõrvane. *..hankis endale külast leiba ja kõrvalist lisaks. H. Raudsepp.

külg|haru
bot peateljelt lähtuv haru

leninlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nõuk leninismil rajanev, sellest lähtuv. Leninlik rahvuspoliitika. Leninlik partei.
▷ Liitsõnad: marksistlik-leninlik.

leoniidid ‹-de 21› ‹s› pl
astr Lõvi tähtkujust lähtuv meteoorivool. Leoniidid on nähtavad 17. nov. paiku.

liht|rahvalik
lihtrahvale omane; lihtrahva hulka kuuluv; lihtrahvast lähtuv. Lihtrahvalikud kombed, naljad. Lihtrahvalik päritolu, kõnepruuk.

lisa|juur
bot taime varrest lähtuv juur. Peajuur külgjuurtega ning lisajuured.

loodus|lähedane
loodusega vahetult seotud, sellega kohanenud; sellest lähtuv. Muistsete inimeste looduslähedane elu. Maaelu on hoopis looduslähedasem kui linnaelu. Kunstniku looduslähedane kujutuslaad. *Kalurielu karmid tavad, merepoegade looduslähedane sirgjoonelisus .. E. Tennov.

loomulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. looduslik. a. looduses esinev; loodusele v. looduslikule vastav; loodusest seatud. Loomulik valgus, õhuvahetus. Vesi on kala loomulik elukeskkond. Loomulik surm, sünnitus. Imiku loomulik toit, toitmine. Rahvastiku loomulik 'sündidest tulenev' iive. Teravilja loomulikud kaod kuivatamisel. Loomulikud ja tehiskeeled. Loomulik 'tavatingimustes ja katsealuste teadmata toimuv' eksperiment. Joonisel on seen loomulikus suuruses. Ta on fotol väga loomulik välja tulnud. Kunstlill oli nii osavalt tehtud, et paistis loomulikuna. (Oma) loomulikke tarbeid, vajadusi rahuldama 'roojama, urineerima'. b. sünnipärane, loomuomane, loodusest antud. Loomulik arukus, taktitunne, musikaalsus. Imetles tüdruku loomulikku painduvust, graatsiat. Lapsel on loomulik uudishimu, liikumistarve. Tal on loomulikud lokid. Missugune oli ta juuste loomulik värv? Võlus kõiki oma loomuliku sarmiga. Eelistab naiste loomulikku ilu meigi abil saavutatule. Ära kogu aeg veiderda, ole vahelgi loomulik.
2. (asja, nähtuse) olemusse kuuluv, sellest lähtuv v. johtuv; normaalne, enesestmõistetav, ootuspärane. Loomulik põhjus, tagajärg. Loomulik seletus, otsus, nõue. Asjaajamise loomulik käik, järjekord. Asjad, elu on jälle loomulikus rööpas. Laseb asjal loomulikku teed areneda. Täiesti loomulik soov edasi õppida. Noorte iseseisvumispüüd on igati loomulik. Oleks loomulik, et kõik võtavad osa. Pole midagi loomulikumat kui hätta sattunule abi pakkuda.

luu|painajalik
nagu luupainajast lähtuv, luupainajast tingitud. Luupainajalik hirm, rahutus, äng, unenägu.

lõige ‹lõike 18› ‹s›

1. lõikamine (üksikaktina v. töö elemendina). Kirurg avab täpse, osava, kiire lõikega haige kõhukoopa. Pikad lõiked kääridega. Voolib kirvevart pikkade siluvate lõigetega. || sisselõige, sälk vms. Lõigete ja põletuskirjadega kaunistatud puuesemed. Lõige ulatub rinnakust kaenla alla. Puukoorde tehtud lõikest voolab mahla. || ‹liitsõna järelosana› (ka:) ära- v. väljalõigatud osa
▷ Liitsõnad: ajalehe(välja)lõige; juurde|lõige, kääri|lõige, noa|lõige, pooke|lõige, sae|lõige, sisse|lõige, sälklõige; keisrilõige; graafiliste tehnikate nimetustes linool|lõige, puu|lõige, vaselõige.
2. tehn eseme mõttelisel ühe või mitme tasandiga lõikamisel ühele poole lõikepinda jääva osa kujutis joonisel. Kui püramiid on lõigatud põhjaga rööpse tasandiga, siis on lõige põhjaga sarnane hulknurk. Ehitise projekti juurde kuuluvad lõiked ja vaated.
▷ Liitsõnad: koonus|lõige, läbi|lõige, piki|lõige, ristlõige.
3. tehn materjali purunemine tema ühe osa nihkumise tõttu teise osa suhtes
4. rõiva juurdelõikamisel kasutatav šabloon; selle kontuurid lõikelehel. Ülikonna, kleidi, kampsuni lõiked. Võtsin lõikelehelt lõike (välja). Lõige suurusele nr. 44. || sellistest šabloonidest lähtuv rõiva üldilme. Sportliku, elegantse, moodsa, klassikalise, inglise, laitmatu lõikega kuub, kostüüm, mantel. Kitsa, avara lõikega rõivad. Seelik on lõikelt sirge, kellukeseline, klošš.
▷ Liitsõnad: jaki|lõige, kleidi|lõige, mantli|lõige, pluusilõige; kimono|lõige, klošš|lõige, printsess|lõige, raglaanlõige.
5. (näo, pea v. mõne selle osa kuju kohta). Kitsa lõikega nägu. Idamaise lõikega silmad. Kummalise lõikega pikergune pea. *Eeva imes oma pehme, aga kangekaelse lõikega huuled hammaste vahele ja noogutas. J. Kross. || (juuste lõikamise viisi kohta). Madal, keskmine, kõrge lõige.
▷ Liitsõnad: näo|lõige, silma|lõige, soengu|lõige, suulõige.
6. hrl van lõik (1. täh.) *.. praeti selle kõrvale sealiha lõikeid .. M. Metsanurk. || ka jur paragrahvi alljaotus. Paragrahv 5, lõige 3.
7. hrl van osav manööver, snitt. *.. ja ilma oma kapitalita asutatud pangast tegi ta nii palju lõikeid, et arvati heaks ta arreteerida. J. Semper.
8. lõikes arvestuses; plaanis; läbilõikes (muud väljendusvõimalused paremad). Kliimaks nimetame teatavale paikkonnale paljude aastate lõikes iseloomulikku ilmastikurežiimi. *Panga profiilis paljanduvad erinevad lademed kuni 600 miljoni aasta lõikes. J. Eilart.

lühi|nägelik

1. lühinägev. Lühinägelik inimene. Lühinägelikud silmad.
2. piltl silmapilgu huvidest v. vajadustest lähtuv, kaugemat perspektiivi mittenägev. Kuidas ma küll olin nõnda lühinägelik, et seda ette ei näinud! Lühinägelik tegevus, poliitika, poliitik.

maitse|otsustus
isiklikust maitsest lähtuv otsustus

mandriline ‹-se 5› ‹adj›
mandrile iseloomulik, mandriga seotud, mandril tekkinud v. sellest lähtuv; ant. mereline. Mandriline ehk kontinentaalne kliima. Mandrilised õhumassid. Mandrilised setted. Madagaskar on mandriline saar.

marksistlik|-leninlik
nõuk marksismil-leninismil rajanev, sellest lähtuv. Marksistlik-leninlik ideoloogia.

materialistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
materialismil põhinev, sellest lähtuv; materialismile v. materialistile omane. Materialistlik filosoofia, dialektika, ajalookäsitus. Materialistlikud õpetused, seisukohad. Materialistlik maailmavaade, elukäsitus.
▷ Liitsõnad: ajaloolis-|materialistlik, dialektilis-materialistlik.

mendelistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
mendelismil rajanev, sellest lähtuv, sellele iseloomulik v. omane. Mendelistlik geneetika.

mentori|meetod
bot aluse ja pookoksa vastastikusest mõjust lähtuv sordiparandamismeetod

messianistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
messianismile omane, sellest lähtuv. Messianistlik usk, lootus.

metafüüsiline ‹-se 5› ‹adj›

1. metafüüsikale (1. täh.) omane; sellel põhinev, sellest lähtuv. Metafüüsilised probleemid. || antidialektiline. Metafüüsiline meetod.
2. eluvõõralt arutlev, targutav. Metafüüsilised heietused.

metsa|tüüp
mets kasvukoha loodusoludest ja puistu omadustest lähtuv metsade tüpoloogilise rühmitamise üksus. Eesti levinumad metsatüübid.

minu|poolne

1. minu pool küljes v. suunas paiknev. Minupoolne aken.
2. minust lähtuv, minult pärinev. Minupoolsed märkused on tehtud punase pliiatsiga. *Ootab ta minupoolset huvi asja vastu? Sobib mul ilmutada uudishimu? L. Hainsalu.

monistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
monismil rajanev, sellest lähtuv. Monistlik maailmakäsitus, filosoofia.

moraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. moraaliga (1., 2. täh.) seotud, sellesse kuuluv, puutuv vms.; inimese südametunnistusega, õiglustundega, hea- ja kurjatundmisega seotud, sellest lähtuv, juhinduv vms. Inimese moraalsed omadused, tema moraalne pale. Moraalne puhtus. Moraalne laostumine, langus, allakäik, lodevus, lõtvus. Moraalne käitumine. Moraalne süü(tegu). Tal on selleks juriidiline ja moraalne õigus. See on minu moraalne kohus. Moraalne võit, kaotus. Valimistel läbikukkumine oli talle raskeks moraalseks löögiks. Moraalne toetus on mõnikord materiaalsest tähtsamgi. Ta oli mulle raskel ajal moraalseks toeks. || kõrge moraaliga, kõlbeliselt puhas. *Gustav Beckmann poleks julgenud niisuguse jutuga valjult moraalse äia ette astuda .. K. Ristikivi.
2. maj. Moraalne kulumine, vananemine tootmisvahendi kasulikkuse langus tema kasutusajal tehtud leiutuste ja tehnika arengu tõttu.

mulla|tüüp
põll mullaprofiili ehitusest lähtuv tüüp. Pruun-, hall-, must-, leede-gleimuld on mullatüübid.

mõisteline ‹-se 5› ‹adj›
mõiste(te)ga seotud, sel v. neil rajanev, sellest v. nendest lähtuv. Nähtuste mõisteline eristamine. A. Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat” esitab sõnavara mõistepiirkondade kaupa.

mõistuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mõistusest lähtuv, sellel põhinev; mõistuspärane, ratsionaalne. Külmalt mõistuslik luule. Kained mõistuslikud kaalutlused. Mõistuslikud praktilised inimesed. *.. kui mannetult mõjusid filosoofide mõistuslikud argumendid Athanasiose fanaatilise kõne kõrval. L. Metsar.
2. mõistust omav, mõistusega. Kas on universumis peale inimese veel teisigi mõistuslikke olendeid?
▷ Liitsõnad: nõrgamõistuslik.

mõistus|pärane
mõistusest lähtuv, mõistuslik; ratsionaalne, otstarbekas. Igati mõistuspärane käitumine, tegutsemine, otsus. Tema väited on ülimalt mõistuspärased. Argumentatsioon võiks olla mõistuspärasem.

mõju ‹11› ‹s›
millestki v. kellestki lähtuv teat. muutust esile kutsuv toime. a. (füüsilise, füsioloogilise toime kohta). Valguse, soojuse mõju taimedele. Radioaktiivse kiirituse mõju inimorganismile. Golfi hoovuse mõju Skandinaavia kliimale. Ravimi, mürgi mõju. Alkoholi, narkootikumide tervist ruineeriv mõju. Müra, vibratsiooni mõju vähendamine. Jää liikus tuulte mõjul. Keha liigub edasi inertsi mõjul. b. (muu toime kohta). Positiivsed, negatiivsed, kahjulikud, võõrad mõjud. Hukatuslik, halb mõju. Saksa mõjud eesti muinasjuttudes. Keelte, kultuuride vastastikune mõju. Murrete mõju kirjakeelele. Eeskuju kasvatuslik mõju. Sel sündmusel oli määratu mõju. Satub kergesti teiste mõju alla. Ta on teiste mõju all, vabanes teiste mõju alt. Mihkli esinemine avaldas kuulajaile mõju. Sinu sõnadel oli mõju. Ta manitsused jäid mõjuta. Rahustava mõjuga muusika. Otsustamine peab olema kõrvalisest mõjust vaba. Oma ahvatleva naeratuse mõjust teadlik neiu. Annil oli Peetrile märgatav mõju. Olin ikka veel unenäo mõju all. Ta tegi seda kaaslaste mõjul. Punased küünlad pääsevad rohelisel kuusel hästi mõjule. Luuletus pääseb mõjule ilmekas esituses.
▷ Liitsõnad: inim|mõju, järel|mõju, kaas|mõju, kaud|mõju, koos|mõju, kultuuri|mõju, kõrval|mõju, otse|mõju, tagasi|mõju, vastu|mõju, võõr|mõju, välismõju.

mõlema|poolne

1. mõlemast poolest lähtuv, mõlemat poolt puudutav, mõlema poole; vastastikune. Mõlemapoolne kiindumus, armastus, pahameel, vihkamine. Kasu, huvi on mõlemapoolne. Mõlemapoolsed jõupingutused. Partii katkestati mõlemapoolsete võimalustega seisus. Mõlemapoolne kokkulepe. Pulmas kohtusid mõlemapoolsed sugulased. *Lahing oli muutunud visaks mõlemapoolseks tulevahetuseks. A. Kivikas.
2. millegi mõlemal poolel asuv. Sirge allee mõlemapoolse kasereaga.

naise|arm [-u]
naiselik, naisest lähtuv arm(astus). *.. polnud tütarlapsed talle ühtegi arvestavat pilku heitnud ja naisearm oli talle ikka veel tundmata. M. Mutt.

narodniklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
narodnikuisse, narodniklusse puutuv, sellega seotud, sellest lähtuv. Narodniklikud teooriad, ideed.

narratiiv ‹-i 21› ‹s›
ka kirj sündmuste ajalisest järgnevusest lähtuv subjektiivne esitus; lugu. Põhiline narratiivi žanr on jutustus. Suuline, kirjalik narratiiv. Eesti kultuur kui eesti rahvusteadvuse keskne narratiiv. „Nukitsamehe” narratiiv algab laste metsa eksimisega. Filmi vaimukas, rahulik narratiiv.

natsionaal|sotsialistlik
natsidega seotud, nende ideoloogiast lähtuv. Natsionaalsotsialistlik propaganda.

natsionalistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
natsionalismiga seotud, sellest lähtuv, seda toetav, pooldav jne. Natsionalistlik ideoloogia, propaganda.

neo|fašistlik
neofašismile, neofašistidele omane; neofašismi propageeriv, sellest lähtuv. Neofašistlikud ideed, hüüdlaused. Neofašistlik organisatsioon.

neurogeenne ‹-geense 2› ‹adj›
närvitalitluse alusel tekkiv, närvisüsteemist lähtuv. Neurogeenne haavandtõbi, hüpertooniatõbi.

nimetavaline ‹-se 5› ‹adj›
keel nimetavasse (käändesse) puutuv, sellest lähtuv, selles olev. Nimetavaline liitumine, põhisõna.

oga|jätke
anat selgroolüli lülikaarest lähtuv tahapoole suunduv paaritu jätke (processus spinosus)

oks ‹-a pl. part oksi e. oksasid 29 või -a 22› ‹s›
puu v. põõsa tüvest v. selle harust lähtuv, hrl. puitunud varreharu. Tugevad, nõrgad, jämedad, peenikesed, suured oksad. Vanad sammaldunud oksad. Rõhtsad, allarippuvad, ülespoole kasvavad oksad. Ülemistel, alumistel okstel. Männi oksteta tüvi. Hõredate, tihedate okstega põõsas. Oksad murduvad tormi käes. Korvipajul on vintsked oksad, remmelgal rabedad. Sõstra oksad vajuvad kobarate raskuse all looka. Pooge tehakse puu tüvele või oksale. Läksime kuuse laiade okste alla vihmavarju. Orav hüppab oksalt oksale. Lind laulab puu oksal. Oksi laasima, raiuma, tagasi lõikama. Kuiv oks praksatas jala all. Paneb värsked oksad vaasi. Riputas vikati kase oksa 'oksa külge'. Nöör rippus kuuse oksas 'oksa küljes'. Elab (muretult) nagu linnuke oksal. | piltl. Perekonna sugupuu oksad ulatusid üle kogu Eesti. || rohtse varrega taime haru kohta. Mõni oks peterselli, tilli. Lõika mulle floksipuhmast paar oksa!
▷ Liitsõnad: kase|oks, kibuvitsa|oks, kuuse|oks, männi|oks, mürdi|oks, paju|oks, pihlaka|oks, sireli|oks, sõstra|oks, vahtra|oks, õunapuuoks; külg|oks, ladva|oks, põhi|oks, vilja|oks, võraoks; pehk|oks, sarv|oks, sõrg|oks, tubak|oks, tuli|oks, umboks; pist|oks, pookoks.

oma|algatus
kellestki endast, tema vabast tahtest lähtuv algatus. Omaalgatust arendama, toetama, piirama, alla suruma. Noorte omaalgatusel rajatud spordiplats.

oma|poolne

1. (omakorda v. vastuseks) kellegi enda poolt lähtuv, omalt poolt antav, lisatav v. tehtav. Traktorist tegi adrale omapoolseid täiustusi. Rääkis asjast omapoolset suhtumist, arvamust, hinnangut, tõlgendust pakkumata, omapoolsete kommentaaride, arutluste ja oletusteta. Ma pole selle heaks mingeid omapoolseid pingutusi, ponnistusi teinud. Omapoolsed soovitused, ettepanekud, tingimused, nõudmised esitage kirjalikult.
2. enda pool asuv. Pani kanderaami omapoolse otsa maha. Nihuta omapoolset pingiotsa lauale lähemale!

paavstlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. paavstile omane, paavstile kuuluv, paavstist lähtuv. Paavstlik võim. Paavstliku eksimatusega tehtud otsus. Paavstlik õnnistus.
2. paavstivõimuga iseloomustuv, paavstivõimu alla kuuluv. Paavstlik keskaeg, maa.

painajalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nagu painajast lähtuv, painajast tingitud; painav, rõhuv, ängistav; hirmu ja õudu sisendav. Painajalik unenägu, nägemus, kahtlus, hirm. Suikusin mõneks tunniks painajalikku poolunne. Pähe tulid painajalikud mõtted. Sünge ja painajalik ajastu. Unenägu hakkas teda rõhuma oma painajaliku kordumisega.

parenhüümne ‹-se 2› ‹adj›
parenhüümiga seotud, parenhüümist lähtuv, parenhüümi-. Parenhüümne verejooks, põletik. Parenhüümne rakukogum. Taimevarre parenhüümne osa.

peaaju|närv
‹hrl. pl.› anat peaajust (peam. ajutüvest) lähtuv närv. Peaajunärve on 12 paari.

piibellik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
piiblis esinev v. piiblile iseloomulik, piiblist lähtuv v. võetud. Piibellik maailmapilt. Piibellik sõnavara, väljend, nimi. *..Andaluusia talupoeg sõidab eeslikese seljas, nähes välja erakordselt piibellik ning naljakas. A. Raid (tlk).

piibli|nimi
piiblis esinev, sellest lähtuv nimi. Joosep, Elias, Eeva on piiblinimed.

poliitika ‹1› ‹s›

1. teat. põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine, et mõjutada v. korraldada riigiasju, riikidevahelisi suhteid v. ühiskonnaelu (sageli kasut. parteide tegutsemisprintsiipide ja tegevuse kohta). Eesti valitsuse poliitika. Demokraatliku partei poliitika. Konservatiivide, liberaalide poliitika. Ameerika Ühendriikide poliitika Lähis-Idas. Külma sõja, pingelõdvenduse poliitika. Rassistlik, isamaaline poliitika. Jäik, tark poliitika. Poliitika ja majandus. Isa räägib poliitikast, teeb poliitikat. Ta suhtub poliitikasse ettevaatlikult. Riigikogus aetakse suurt poliitikat. Ära õienda poliitikaga! *Mis sa poliitikast arvad? .. Kas ameeriklane tuleb venelasele kallale? H. Kiik.
▷ Liitsõnad: anastus|poliitika, anneksiooni|poliitika, apartheidi|poliitika, ekspansiooni|poliitika, genotsiidi|poliitika, kokkuleppe|poliitika, koloniseerimis|poliitika, maailma|poliitika, neutraliteedi|poliitika, rahu|poliitika, rahvus|poliitika, reaal|poliitika, sise|poliitika, vallutus|poliitika, venestus|poliitika, vägivalla|poliitika, välispoliitika; agraar|poliitika, ehitus|poliitika, finants|poliitika, haridus|poliitika, hinna|poliitika, kaadri|poliitika, kaubandus|poliitika, keele|poliitika, kirjandus|poliitika, kooli|poliitika, kultuuri|poliitika, kunsti|poliitika, majandus|poliitika, maksu|poliitika, mittevahelesegamis|poliitika, mitteühinemis|poliitika, palga|poliitika, põllumajandus|poliitika, rahvastiku|poliitika, teadus|poliitika, tolli|poliitika, äripoliitika; ühepäevapoliitika.
2. piltl tegutsemisviis, järelekaalutud toimimine. Matkajuht ajas oma poliitikat ja valis liiga rasked rajad. Emaga suheldes kasutab poeg väga peent poliitikat.
▷ Liitsõnad: onupojapoliitika.

praktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. tegelik; tegelikkuses rakendatav. Millised on selle teo praktilised tagajärjed? Praktilises elus läks kõik teisiti. Suure praktilise väärtusega avastus. Kas neil uuringutel on ka praktilist tähtsust?Vajame praktilist abi, nõuandeid, näpunäiteid. Metsas harjutati seente praktilist määramist. Poisid said, omandasid, kogusid töökojas praktilisi oskusi. *.. räägi keelest. Ja tingimata midagi praktilist, mis kõiki huvitab. H. Saari. || (mingi alal v. teadusharu rakendustega seoses). Praktiline astronoomia, kirurgia. Praktilise eesti keele tund.
2. tegelikkust ja selle võimalusi arvestav, kasulikkusest lähtuv, asjalik. Praktilised teoinimesed. Perenaisena on ta väga praktiline. Vahetasin töökoha praktilistel kaalutlustel. Noortel piisas praktilist meelt. Tegele millegi praktilisemaga. || otstarbekas, tingimustele hästi vastav. Kummik on praktiline jalavari. Praktilised trikoopluusid. Välistöödeks praktiline nitrolakk. Praktiline on talvekütus suvel valmis osta.
▷ Liitsõnad: eba|praktiline, puhtpraktiline.

punkt|reostus
ühest kindlaks tehtavast reoallikast lähtuv reostus

päikese|kuumus
päikesest lähtuv kuumus. Päikesekuumus ja äikesevihm rännumehi ei heidutanud.

päikese|lõõm
väga tugev päikesest lähtuv soojus- ja valguskiirgus, päikeselõõsk. Keskpäevane päikeselõõm. Kõrvetavas päikeselõõmas oli raske töötada. *Nägin: järv seisis kiirgavas päikeselõõmas vagune nagu peegel.. J. Vahtra.

päikese|soojus
päikesest, päikesepaistest lähtuv soojus. Ootas kevadet ja päikesesoojust.

päikese|valgus
päikesepaistest lähtuv valgus. Ere, särav, pimestav päikesevalgus. Kissitas heledas päikesevalguses silmi. Päikesevalguses kasvanud taimed. Astus akna alla päikesevalgus(es)se. Suured puud lasksid päikesevalgust vaid tükati läbi.

püssirohu|suits
mustast püssirohust lähtuv suits. Kostis prahvatus ja tuba täitis kibe, vänge püssirohusuits. Poisid pole õieti veel püssirohusuitsu nuusutanudki 'pole lahingus olnud, pole sõdinud'. *Kompaniis teenisid mõned vanad, veel Napoleoni-aegsed sõjamehed, suurte lahingute püssirohusuitsust parkunud veteranid.. G. Kaarend (tlk).

radiaalne ‹-se 2› ‹adj›
kiirjalt keskmest lähtuv v. keskmesse suunduv, kodarjas. Tänavate radiaalne süsteem. Linnast lähtuv radiaalne teedevõrk. Radiaalne juhtkimp, steel. Puutüves toimub ainete liikumine radiaalses suunas. Kõrvemaal esineb nii radiaalseid kui ka marginaalseid oose.

rassistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
rassismile, rassistidele omane, sellest lähtuv; rassismi toetav, seda pooldav. Rassistlikud ringkonnad. Põlisrahva rassistlik alavääristamine.

reaal|poliitika
tegelikkust arvestav, olukorrast lähtuv poliitika. Minister ei jälgi oma eelkäija ideelist suunda, vaid ajab reaalpoliitikat.

revanšistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
revanšismiga seotud, sellest lähtuv, seda pooldav. Valitsuse revanšistlik kurss. Revanšistlikku propagandat tegema.

seljaaju|närv
‹hrl. pl.› anat seljaajust lähtuv närv, spinaalnärv. Seljaajunärve on 31 paari.

sisemine ‹-se 5› ‹adj›

1. sees, seespool olev, asetsev, toimuv jne., sise-; ant. välimine. Sisemine külg, pool, pind. Sisemine aken, sein. Sisemine uks polnudki lukus. Astusime edasi sisemistesse eluruumidesse. Puusepad ja maalrid alustasid sisemiste tööde tegemisega. Puukoor kaitseb tüve sisemisi kudesid välismõjude eest. Kapsa sisemistes lehtedes on C-vitamiini rohkem kui pealmistes. Maa sisemine soojus. Sisemised ja välimised suguelundid. Sisemine verejooks, verevalum. Patsient kaebab sisemisi valusid. Tal on mingi sisemine haigus, viga. Sisemine 'füsioloogiline e. bioloogiline' kell. *Ja nõnda asus ta.. ülesande kallale ehitada hollandi tuulik, mis sisemise ja välimise värgi poolest suurtele veskitele üheski asjas järele ei annaks. E. Vilde.
2. millegi sees v. piires kehtiv, esinev, ilmnev jne., -sisene; ant. väline. Riiki, ühiskonda lõhestavad suured sisemised vastuolud. Impeeriumi sisemine olukord oli üsna ebastabiilne. Asutuse sisemine kord, töökorraldus jätab nii mõndagi soovida.
3. inimese sisemaailmaga seotud, selles avalduv v. sellest johtuv, hingeline; ant. väline. Sisemine ilu. Sisemine vajadus, veendumus, sund, pinge. Sisemised kõhklused, heitlused. Suur sisemine rahulolu. Sügav sisemine rahu. Üksiolemise oskus sõltub inimese sisemisest rikkusest. Rääkis sisemise põlemisega, õhinaga. Esineja kõne oli täis sisemist tuld. Temast kiirgab sisemist väärikust, üleolekut. Inimese sisemine mina. Sisemine hääl hoiatas mind. Naise sisemist õnne oli märgata kõigest – ilmest, kõnnakust, liigutustest. Väline klants peidab sageli sisemist tühisust. *Vististi oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui parunihärra temale keelatud sõprusega lähenes.. E. Vilde.
4. millelegi olemuslikult omane, millegi olemusse kuuluv, sellega seotud v. sellest lähtuv; ant. väline. Sündmuste sisemine seos. Kompositsiooni sisemine põhjendatus. Näidendi sisemine arengujoon. Lavastuse sisemine loogika.

sise|reaktsioon
pol riigist seestpoolt lähtuv reaktsioon (3. täh.), hrl. vastandatuna välisreaktsioonile

soov|mõtlemine
soovidest, mitte tegelikkusest lähtuv mõtlemine, asjade nägemine nii, nagu neid näha tahetakse; fantaseerimine. Soovmõtlemisest kantud arvamus. Majandusedu õhutab inimestes soovmõtlemist. Soovmõtlemine on ju kaunis, aga faktid räägivad teist keelt.

subjektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos subjektile v. teadvusele omane, sellele vastav v. sellest tulenev. Keelenorm kui objektiivne, keeletunne kui subjektiivne nähtus. Subjektiivsed sümptomid med haige enda tunnetatud haigusnähud. Puudusin koolist subjektiivsetel 'endast lähtuvatel' põhjustel. || jur õigussubjektile, isikule kuuluv. Subjektiivne õigus. || (kirjanduses, kunstis:) autori isiklikel elamustel, tundmustel põhinev, neid väljendav. Lüürika on kõige subjektiivsem kirjandusliik. *Laarman ja Karrus olid sõjajärgse, subjektiivset alget rõhutava.. raamatugraafika kaks kõige huvitavamat esindajat. R. Loodus.
2. üksikisiku, indiviidi vaatepunktist lähtuv; rohkem isiklikul arvamusel kui faktidel põhinev, isikliku arvamuse kohane. Subjektiivne hinnang, suhtumine, vaatenurk. Ta on hindamisel väga subjektiivne. See on minu subjektiivne arvamus. Subjektiivne lähenemine asjale. Subjektiivset laadi kirjutis. Kriitik on oma hinnangutes liiga subjektiivne. Sinu ettekujutus nendest inimestest on sügavalt subjektiivne.
▷ Liitsõnad: puhtsubjektiivne.

sümbolistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
sümbolismile v. sümbolistile omane, sümbolismi põhimõtetel rajanev, neist lähtuv. Sümbolistlik kunst, teos. H. Ibseni sümbolistlikud draamad. Teoses on sümbolistlikke jooni, elemente.

sümpaatiline ‹-se 5› ‹adj›

1. anat. Sümpaatiline närvisüsteem 'vegetatiivse närvisüsteemi osa, mille toimel kiireneb vereringe ja aeglustub seedeelundite talitlus'.
▷ Liitsõnad: parasümpaatiline.
2. med. Sümpaatiline silmapõletik 'mulgustusvigastusega silmast lähtuv hilisem põletik teises, terves silmas'.

šamanistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
šamanismile v. šamanistidele omane; šamanismil rajanev, sellest lähtuv. Šamanistlik vaimudekultus. Šamanistlik toiming, rituaal. Šamanistlikud jooned eesti rahvausundis.

šovinistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
šovinismiga seotud, sellest lähtuv, seda toetav, pooldav jne. Šovinistlikud ringkonnad. Šovinistlik ideoloogia, poliitika, propaganda.

tajumuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
tajumisel põhinev, sellest lähtuv

teaduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teaduse alale kuuluv, teadusega iseloomustuv, sellega seotud, teadus-. Teaduslik töö, uurimine, eksperiment. Teaduslik probleem, avastus, ettekanne, sõnavõtt. Teaduslikud saavutused. Teaduslik kirjandus, ajakiri, väljaanne. Taotleb teaduslikku kraadi. Teaduslik töötaja. Teaduslik asutus, selts, ühing, ring. Teaduslik konverents. Taime teaduslik nimi. Suure teadusliku väärtusega töö. Tal on laiad teaduslikud huvid. Teaduslik raamatukogu. Leksikoni teaduslik toimetaja. (toimetab teaduslikust seisukohast). || teadusele omane. Kirjeldust iseloomustas teaduslik täpsus.
2. teadusest lähtuv, teadustulemustel rajanev, teadusele toetuv. Eukleides pani geomeetriale teadusliku aluse. Annab nähtusele teadusliku selgituse. Teaduslik töökorraldus, looduskaitse. Teaduslik maailmavaade. Teaduslik fantastika 'teadusulme'. Teaduslik materialism 'filosoofiline käsitusviis, mille kohaselt inimene ei erine põhimõtteliselt muust loodusest'.
▷ Liitsõnad: arsti|teaduslik, keele|teaduslik, keemia|teaduslik, kirjandus|teaduslik, loodus|teaduslik, maa|teaduslik, majandus|teaduslik, õigusteaduslik; populaar|teaduslik, rakendus|teaduslik, täppisteaduslik; eba|teaduslik, pseudo|teaduslik, tõsiteaduslik.

teleoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
teleoloogiast lähtuv, sellel põhinev. Teleoloogiline maailmakäsitus, -pilt.

tema|poolne

1. tema pool küljes v. suunas paiknev. Temapoolne jõekallas.
2. temast lähtuv. Temapoolsed sugulased. Temapoolne huvi asja vastu puudub.

toimetaja|poolne
toimetaja tehtud, toimetajalt lähtuv. Toimetajapoolsed märkused, parandused, kommentaarid.

toimetuleku|piir
riigi poolt kehtestatav, minimaalsetest tarbimiskuludest lähtuv madalaim piirmäär

tonaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. muus teose üksikhelide ja akordide sõltuvus kindlast kesksest helist; helistik. Pillimees valib sobiva tonaalsuse.
▷ Liitsõnad: polütonaalsus.
2. kunst ühest põhitoonist lähtuv värvikäsitlus; värvitoonide kogumõju. Pildi, kanga tonaalsus. Pehme tonaalsusega klaasnõud. Koostab oma garderoobi ühes tonaalsuses rõivastest. || piltl valdav meeleolu v. tundetoon. Luulekogus valitseb nukker tonaalsus.

tsentraal|sümmeetria
mat keskpunktist lähtuv sümmeetria

tsentrifugaalne ‹-se 2› ‹adj›
keskpunktist eemale tungiv, keskpunktist lähtuv, tsentrifugaal-

tsentristlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
tsentrismil (hrl. 1. täh.) põhinev, sellest lähtuv; tsentrismile omane. Saadikutekoja tsentristlik enamus. Keskerakond on oma olemuselt tsentristlik. Tsentristlikud vaated, seisukohad.

tsiviil|õigus
jur
1. õigusnormide kogum, mis reguleerib isikutevahelisi varalisi ja muid õigussuhteid
2. sellest lähtuv isiku õigus

tsiviil|õiguslik
jur tsiviilõiguse (1. täh.) valdkonda kuuluv, sellesse puutuv, sellest lähtuv. Tsiviilõiguslikud vaidlused. Omandi tsiviilõiguslik kaitse. Tsiviilõiguslik süü, tehing.

tšakra ‹1› ‹s›
lülisambast lähtuv ja sisenõrenäärmetega seotud närvipõimik ajurveeda ja jooga järgi. Tšakrate avamine.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

tundeline ‹-se 5› ‹adj›

1. tundeid, tundeelu puudutav. *Mõistusliku dominandiga inimene ei libise niisama kergesti tundelisele pinnale .. J. Undusk. *Karli tundeline erutatavus ja närvilisus pidi olema ema poolt päritud. P. Viiding.
2. tundeid omav, tunnetest lähtuv, hingeline, emotsionaalne; õrna tundeeluga, tundehell. Tundeline ja naiivne tütarlaps. Pisut tundeline nooruk. Tundelise meelelaadiga, loomuga naine. Tundelise naishinge kannatusi kujutav romaan. Olete liialt tundeline, proua, võtate kõike väga südamesse. *Ta oli äärmiselt tundeline. Kas ta rõõmutses või tundis muret, kõik liikus tal laias kaares ja kõrge lainega. H. Raudsepp. || tundeid ilmutav v. rõhutav; tundeküllane, sentimentaalne. Pianisti tundeline mäng. Kõneleja hääl, toon muutus tundeliseks. Olen täna tundelises meeleolus. Viina võttes muutub ta alati tundeliseks. Tundelised kõnelused, kirjakesed, õhkamised. Tundelised värsid, pihtimused, ülestunnistused.
▷ Liitsõnad: hella|tundeline, õrnatundeline; ülitundeline.
3. van välismõjudele vastuvõtlik, tundlik (2., 3. täh.) *Sellises pingelises olukorras on närvid eriti tundelised. I. Sikemäe. *Väga tundeline oli ta muusika vastu .. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: ülitundeline.

tunnus|täht
jumaluselt vahetult lähtuv sõnum, ilmutus. Tunnustähte otsima, ootama. *Ja nõndasamuti tegid apostlid: tunnustähtede ja oma eeskujuga .. viisid nad paljud Jumala juurde. A. Roos.

turu|keskne
maj turuseisundist lähtuv. Turukeskne juhtimine. Tootmis- ja turukesksed ettevõtted.

ursiidid ‹-de 21› ‹s› pl
astr Väikese Vankri tähtkujust lähtuv meteoorivool

usuline ‹-se 5›

1. ‹adj› usu alale kuuluv, usul põhinev, usuga seotud v. sellest lähtuv, usu-, religioosne. Usuline liikumine, õpetus. Usulised kombetalitused, tseremooniad. Usulised tõekspidamised, vaated. Romaanis on tugevaid usulisi motiive. Kuulutusetöö tulemusel puhkes saarel suur usuline ärkamine. Noor pastor on tõstnud koguduse usulist taset. Usuline elamus, kogemus, tunne. Usuline agarus, leigus. Sümbolismile on omistatud usulisi jooni.
2. ‹s adj› ‹liitsõna järelosana› märgib teat. usku kuuluvust
▷ Liitsõnad: buda|usuline, islami|usuline, juudi|usuline, katoliku|usuline, luteri|usuline, muhamedi|usuline, pagana|usuline, taara|usuline, uue|usuline, vana|usuline, õigeusuline; muu-|usuline, teise|usuline, väärusuline.

utilitaarne ‹-se 2› ‹adj›
kasulikkusest lähtuv; puhtpraktiline. Utilitaarne eesmärk, motiiv, seisukoht. Kitsalt utilitaarne ellusuhtumine. Tarbekunst täidab nii dekoratiivset kui utilitaarset funktsiooni. *Urmas nimelt ei lõpetanudki kunstiülikooli ära, vaid õppis hoopis juristiks. Temas tärganud utilitaarne vaim. Ü. Mattheus.

utilitarism ‹-i 21› ‹s›
kitsas praktitsism, püüe saada kõigest materiaalset kasu ning seda põhjendav ja õigustav mõtteviis; filos kasust lähtuv kõlblusõpetus. Utilitarism lämmatab kunsti. Pime utilitarism ei aja muud taga kui kasumit. Utilitarismi suur mõju majandusteadusele.

uus|asjalik
uusasjalikkusele omane, uusasjalikkuse põhimõtetest lähtuv. Uusasjalik kunst, kirjandus, arhitektuur.

vahe|koda
eeskojast lähtuv koridoritaoline käik hoones. *Et oma tuppa minna, pidi Juliette läbi kõndima kaunis pikast vahekojast, mis maja ruumid pikuti kahte ritta jaotas. E. Vilde.

valgus|kiir [-e]
mingist valgusallikast lähtuv kiir. Aknast langesid seintele heledad valguskiired. Laelamp saatis alla teravaid valguskiiri. Nägi, kuidas valguskiirtes hõljusid tolmukübemed. Täiesti pime ruum, millesse ei pääsenud ainustki valguskiirt. | piltl. Need olid esimesed valguskiired keskaja pimeduses.

valgustus ‹-e 5› ‹s›

1. valgustamine; valgusallikast levinud valgus mingis ruumis, mingil pinnal. Loomulik, kunstlik valgustus. Tugev, puudulik valgustus. Tööruumides peab olema normaalne valgustus. Korraliku, nõrga valgustusega ruum. Kohvikus on hämar valgustus. Kaeveõõnte valgustus peaks olema parem. Valgustuseks põlesid küünlad. *Linnas ei ole mingit valgustust, maha arvatud mõni üksik petrooleumilatern turul ja peatänaval. R. Roht.
▷ Liitsõnad: avarii|valgustus, koht|valgustus, külg|valgustus, lava|valgustus, läbi|valgustus, otse|valgustus, ravi|valgustus, reklaam|valgustus, sise|valgustus, tänava|valgustus, töö|valgustus, välis|valgustus, üldvalgustus; elekter|valgustus, tehisvalgustus; alavalgustus.
2. aj valgustusideedest, valgustusfilosoofiast lähtuv mõttesuund. Saksa, Prantsuse valgustus. *Püüdes süvendada usu mõju, astusid pietistid välja ratsionalismi ja varase valgustuse vastu. H. Piirimäe.
3. piltl õpetamine, harimine, teadmiste levitamine. *Maarahva mõistuse ja südame harimine, teiste sõnadega – tagasihoidlik valgustus ongi see, milles Luce näeb talupoja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks muutmise eeldust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: rahvavalgustus.
4. piltl valgustav käsitlus, tõlgendus. Esitatud faktide valgustus jääb liiga napiks. Ajalehtede valgustusel olnud asjade käik umbkaudu järgmine.

valgustus|filosoofia
aj inimmõistuse kõikvõimsuse ideest lähtuv filosoofia Euroopa ühiskondlik-poliitilises ja kultuurielus 17.–18. saj. Lääne-Euroopa valgustusfilosoofiast mõjutatud baltisaksa progressiivsed haritlased.

valitsuse|poolne
valitsuselt (2. täh.) lähtuv. Valitsusepoolne abi, toetus.

vistrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
rasunäärme ummistumisest lähtuv põletikuline sõlmeke nahal, vinn, punn. Punetav, mädane vistrik. Nooruki nägu oli üleni vistrikke täis. Rinnale, seljale on tekkinud vistrikud. Lõuale ajas väikese vistriku. Kratsis vistriku katki. Poiss on hädas vistrikega. Tõhus vahend vistrike vastu.

vormiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹liitsõna järelosana› teat. vormi omav, teat. laadi vormiga
▷ Liitsõnad: runo|vormiline, värsivormiline; igava|vormiline, kauni|vormiline, kindla|vormiline, pehme|vormiline, raskevormiline.
2. vormi puutuv, vormiga seotud; vormist lähtuv. a. välise vormiga seotud. Vaaside vormiline mitmekesisus. b. ant. sisuline. Teose vormiline külg. Kiideti luuletuste vormilist uudsust. Romaanil on nii sisulisi kui vormilisi puudusi. || vormistuslik. Taotluses on vormilisi ebatäpsusi.
3. formaalsusi puudutav, formaalne. Abielu sõlmimise vormiline külg. || vormitäiteks tehtud, sisult tähtsusetu. Ekspertiis oli kahjuks vaid vormiline.

võla|õiguslik
jur võlaõiguse valdkonda kuuluv, sellesse puutuv, sellest lähtuv. Võlaõiguslik leping, tagatis.

võrse ‹18› ‹s›

1. bot rohttaimede võrsumissõlmest lähtuv külgharu; puittaimedel pungast arenev suvine juurdekasv. Võrseid ajama. Vanast kännust kasvasid uued võrsed. Pookoksast arenenud võrsed. Võrsest saab sügisel oks.
▷ Liitsõnad: ennak|võrse, juht|võrse, külg|võrse, lühi|võrse, pea|võrse, pikk|võrse, produktiivvõrse.
2. piltl millegi alge, algusjärk. Uue ühiskonna esimene võrse. Demokraatliku liikumise võrsed. Rahvusliku kirjanduse kõige varasemad võrsed. *Mõte nende abiellumisest kui eksisammust osutus aga visaks. See tärkas üha uuesti, idanes ja ajas võrseid. P. Kuusberg.

väike|kodanlik
väikekodanluse hulka kuuluv; väikekodanlusele omane, selle seisukohtadest lähtuv. Väikekodanlik partei, demokraat. Väikekodanlik keskkond, pudi-padi. Väikekodanlik ideoloogia, moraal, mõttelaad, maitse.

väike|kodanlus

1. aj linnarahvastiku osa, mille moodustasid käsitöölised, poodnikud, väikeettevõtjad jt. väikeomanikud
2. alalhoidlik, kitsarinnaline, stereotüüpse mõtlemisega, oma isiklikest, hrl. ainelistest huvidest lähtuv rahvakiht. Novellis naerdakse välja piiratud silmaringiga väikekodanlust.

välis|reaktsioon
pol välisriikidelt lähtuv reaktsioon (3. täh.)

väärtus|otsustus
isiklikust väärtushinnangust lähtuv otsustus

õiglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as õiglane (1. täh.)); asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub. Õiglust jalule seadma. Õiglus võitis ja ülekohtule tuli lõpp. Ta usk headusse ja õiglusse on kõikuma löönud. Igatsus õigluse järele. Pole siin ilmas õiglust. Õigluse nimel pean seda ütlema. Valitsegu õiglus! Sotsiaalne õiglus. Jumalik õiglus (Jumalast lähtuv). Õiglus kui voorus. Õiglus 'õiglustunne' sundis tunnistama, et ..
▷ Liitsõnad: ebaõiglus.

õpilas|keskne
õpilase huvisid ja vajadusi arvestav, nendest lähtuv. Õpilaskeskne kool, õpetus.