[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

era ‹11› ‹s›
kõnek (teiste pereliikmete eest) salaja valmistatav v. söödav toit v. maiuspalad, kodupoolis. *Valgehansul süüdistanud peremees naist, et see era tegevat, salaja ahjus pätsikesi küpsetavat, ise söövat ja lastele jagavat. M. Metsanurk.

era-
‹liitsõna esiosana›
1. eraomandusel põhinev, eraomanduslik; näit. eraettevõte, -ettevõtja, -gümnaasium, -haigla, -kapital, -kauplus, -kliinik, -kool, -maa, -maja, -majandus, -mets, -omand, -omandus, -omanik, -pank, -sektor, -tööstus, -valdus, -õppeasutus
2. isiklik, mitteametialane; individuaalne; näit. eraasi, -elu, -huvi, -jutt, -kiri, -kogu, -korter, -kõne, -lõbu, -sekretär, -visiit
3. isiklikul algatusel toimiv v. toimuv; näit. eraarst, -detektiiv, -praksis, -teenistus, -töö, -õpetaja
4. eraldi, omaette olev v. toimuv; näit. erasissekäik, -tund
5. mittesõjaväeline; tsiviil-; näit. eraisik, -rõivas

ida ‹11› ‹s›

1. põhjast 90° päripäeva asuv ilmakaar. Päike tõuseb idast. Tuul puhub, on idast. Taevakaar lõi idas punama. Ešelonid liikusid itta, ida suunas. Matkajad võtsid suuna itta. Rakvere asub Tallinnast ida pool, idas. Ob jääb ida poole Uuraleid, Uuralitest itta, ida poole.
▷ Liitsõnad: lõuna|ida, põhjaida.
2. ‹ka suurtäheliselt› idapoolsed maad v. alad, idaosa. Ida keeled. Asjatundja Ida kultuuride alal. Kaug-Ida. Lähis-Ida.

iga ‹ea 27› ‹s›

1. kellegi v. millegi kogu elu- v. olemasoluaeg. Inimese keskmine iga. Noorpaarile sooviti pikka iga. Minu eaks jätkub sellestki. Kodulindudest on eriti pika eaga haned. Puulaeva eaks loeti 15 aastat. Korralik hooldamine pikendab mootori, heki, rõivaste iga. Rekordi iga oli üsna lühike. Vägivallal ei olnud pikka iga. Romantism oli oma ea ära elanud.
▷ Liitsõnad: elu|iga, inim|iga, kasutus|iga, tööiga.
2. aeg, mille keegi v. miski on käesoleva momendini elanud v. olemas olnud, vanus. Ealt üle viiekümne. Oma ea kohta arukas laps. Vaatamata oma kõrgele eale loeb ta ilma prillideta. Näeb oma east noorem välja. Võistelda võis autodel, millede iga on vähemalt neli aastakümmet. *Nojah, eks ole juba igagi, nii teil kui minul ja hobuselgi. F. Tuglas.
3. ‹ainult täiendiga, siis hrl. sisekohakäänetes, v. täiendlausega› teat. järk kellegi eluajast, vanusejärk, vanus. Vanas, kõrges, auväärses, küpses eas. Ohtlik, kardetav iga. Mees paremas eas. Ebamäärases eas daam. Õitsvas eas naisterahvas. Soliidses eas kiilaspäine meeskodanik. Noore(ma)s eas oli ta iludus olnud. Hilises eas tekkinud huvi. Igas eas inimesi. Iluuisutaja parim iga. Mehe iga, aga poisikese aru. Kõrgesse ikka jõuavad ainult tugevad inimesed. Niisuguses eas on natuke piinlik koolipinki istuda. Sellest east peale, mis ma mäletama hakkan. Poiss on just (selles) eas, kus tüdrukuid vaatama hakatakse. Nüüd oleme sellest east väljas, kus igasuguseid tükke tehti. Kuuskümmend pole veel iga, kus surma ootama peaks. Põrsad on just parajas eas. || vastavas vanusejärgus olevad inimesed. *Juttude valikus on silmas peetud algkooli nooremat iga. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: imiku|iga, kesk|iga, lapse|iga, loote|iga, mehe|iga, neiu|iga, nooruki|iga, plika|iga, poisi(kese)|iga, rauga|iga, täis|iga, väikelapseiga; abiellumis|iga, häälemurde|iga, kasvu|iga, kooli|iga, küpsus|iga, murde|iga, mängu|iga, pensioni|iga, puberteedi|iga, üleminekuiga.
4. geol ajastiku alajaotus, ajavahemik, mille kestel kujunesid ladet moodustavad kivimid

iga ‹part iga e. igat 11 ‹ainult ainsuses›› ‹pron›
hrl. omadussõnaliselt esinev määratlev asesõna
1. ükskõik milline üksik paljude omataoliste hulgast. Iga inimene, tantsupaar. Tööstustoodang riigi iga elaniku kohta. Pudel iga kahe mehe peale. Igas peres on omad kombed. Eestlasi leidub igas ilmakaares. Iga sõrme jaoks tüdruk. Iga juuksekarva otsas tilk. Iga asi olgu omal kohal. Iga triip on ise värvi. Iga punkt ja koma pidi paigas olema. Iga kord enne magama heitmist. Buss väljub iga täistund, igal täistunnil. Käin seal iga(l) hommik(ul), laupäev(al), aasta(l). Iga päev sajab. Iga öösi, igal öö(se)l kell kaks. Kord igas kvartalis. Ta võib iga hetk, minut, silmapilk tulla. Iga natukese aja tagant, järel, pärast. Puumaju jääb iga aastaga vähemaks. Iga sammuga jõudis ta eesmärgile lähemale. Iga jalatäis maad. Iga paarisaja meetri järel. Iga kilomeeter alla kolme minuti. Kaalusime asja igat kanti, iga kandi pealt. Igal pool 'kõikjal' on lumi sulanud. Teda jätkub igale poole 'kõikjale'. Lapsi otsiti igalt poolt 'kõikjalt'. Iga kolmas (üliõpilane), igal viiendal aastal. Igal parajal juhul tuletati seda talle meelde. Iga niisugune mõte oli talle võõras. Iga viimane (kui) sõna kostis meieni. Iga väiksem (kui) raskus oli väljakannatamatu. Koer jälgis iga mu liigutust. Kes jõuaks igat su soovi täita! Võpatas iga krabina peale. Igale niisugusele ei tasu tähelepanu pöörata. Iga jalg teeb ise jälgi. Igal oinal on oma mihklipäev.
2. igasugune, ükskõik missugune paljude erinevate hulgast. Igat sorti kalapüügiriistad, jalavarjud. Igat liiki kompvekke, igat laadi ülesandeid. Igas vanuses lapsi. Igat masti sulisid. Igat värvi ja mõõtu padjad. Iga ilmaga olid mehed väljas. Topsi on kasutatud igaks otstarbeks. Nõustus igal tingimusel. Igas suhtes kõva mees, kasulik ettepanek. Igas mõttes ilmetu kuju. Igal kombel, viisil, moel püüdsin tülitajast vabaneda. Proovisin igat moodi, küll kuuma veega, küll bensiiniga, aga plekk välja ei tulnud. Ta on meister iga asja peale. Iga tühja asja pärast ei maksa veel meelt heita. Iga vastupanu oli mõttetu. Arno oli iga lootuse Teele peale kaotanud. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
3. ‹substantiivselt› igaüks. Igal oli oma ase. Sport on kättesaadav igale. Astusime edasi, igal omad mõtted peas. *..[jõuluvana] annab üle kolm pakki. Seal on igas paar villaseid sokke, tükk seepi ja paar raamatut. R. Sirge.

iga hinna eest vt hind

iga ihukarvaga vt ihukarv

iga kant lõikab vt kant

iga kell, iga kella ajal vt kell

igaks juhuks vt juht [-juhu]

igal juhul vt juht [-juhu]

igal sammul vt samm

iga naks vt naks [-u]

iga nelja tuule poole vt tuul

iga nõks vt nõks

iga raks vt raks [-u]

igas tükis vt tükk

iga toll vt toll [1]

iha ‹11› ‹s›
kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund midagi saada v. teha. Imelik iha südames, hinges. Vastupandamatu iha vabaduse, õnne järele. Iha ennast väljendada. Kange iha terveks saada. Iha(sid) rahuldama, alla suruma. Tundsin iha ise kaasa lüüa. Meestes ärkas kustumatu iha kaugete randade järele. Ta otse põles ihast korda saata midagi suurt. Mul ei ole suuremat iha, kui minna veel kord mägedesse. || vastassoo vastu tuntav kirg, meeleline himu. Mehes oli ärganud iha selle ahvatleva naise järele. Kas sa ei ole tundnud iha ühegi mehe vastu? Temataolised naised äratavad meestes iha. Mees ei suutnud oma iha varjata.
▷ Liitsõnad: armu|iha, elu|iha, hinge|iha, kasu|iha, kasumi|iha, kuulsus|iha, kättemaksu|iha, saagi|iha, seiklus|iha, sugu|iha, tegevus|iha, tegutsemis|iha, vabadus|iha, võimu|iha, võitlus|iha, õnneiha.

ila ‹11› ‹s›
suu(nurkade)st voolav veniv lima, sülg. Imikul valgub suust ila. Suu jookseb, tilgub ila. Magamise ajal oli padjale ila nõrgunud. Ila koguneb suhu. Koeral venis ila mööda lõuga alla.

ima ‹11› ‹s›
hrv ekstrakt

ird ‹irru 21›
hrv
1. ‹s› irdunud osa v. asi
2. ‹adj› irdne. *Nad lesisid kaldal, otsekui poleks minevikust enam midagi alles, üksnes see kaduv hetk, ird ja õnnelik. A. Paikre (tlk).

irv ‹-i 21› ‹s›
(suu, hammaste) irvakilolek; irvitus. *Kiskjatest kurjem neil nägudel irv.. M. Nurme.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

isa-
‹liitsõna esiosana› esineb looma- v. taimenimetustes, väljendab terminoloogilises kasutuses isa suhet järglasega, mitteterminoloogilises aga harilikult sugu (vrd. terminoloogias isas-); näit. isahani, -kanep, -karu, -kass, -põder

(nagu) isa suust kukkunud
väga isa nägu v. sarnane (hrl. väliselt)

iva ‹8› ‹s›

1. (teravilja) seeme, (vilja)tera. Proovis hambaga iva küpsust. Võtsin kotist peotäie ivi. Poiss pani ivad mulda idanema. Kana nokkis põllult ivasid. Põld on tühi, nagu poleks ivagi külvatud. *Akna all põllulapil .. varises juba iva. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: herne|iva, nisu|iva, oa|iva, odra|iva, rukki|iva, sinepi|iva, umbrohu|iva, viljaiva.
2. ‹hrl. eitusega› raas. a. (toidu kohta). Haige ei võtnud ivagi toitu suhu. Ma pole eilsest peale ivagi hamba alla saanud. Meil polnud ivagi hamba alla panna, pista. Olime oma toidu viimase ivani nahka pannud. b. (abstraktsete mõistete kohta). Selles ettepanekus pole leidlikkuse ivagi. Mitte ivagi tarkust, ausust. Neis sõnades ei puudu oma ratsionaalne iva. *Silmailu taga, teadis eit, on mõistlikkuse iva. A. Valton. *.. sest kõige muu jaoks oli tal aega hunnikus, aga töö jaoks kohe mitte ivagi. A. Liives.

lira ‹11› ‹s›
kõnek vedel lahja toit; lahja jook; lurr, laga. Supp olgu nii paks, et lusikas seisab püsti, mitte selline lira. Kohv oli üsna lahja lira.
▷ Liitsõnad: kohvi|lira, supi|lira, õllelira.

ora ‹11› ‹s›
naasklist jämedam, hrl. ühest otsast teravnev tugev metallvarras. Tegi naaskli või oraga augud ette. Puunõudele tehti sangaaugud tulise oraga. Mulla sulamise mõõtmiseks on sentimeeterjaotistega ora. Suitsutamiseks lükiti kalad orade otsa. Küpsetasime lõkkel ora otsas šašlõkki. Rinnus pistab, torgib nagu tulise oraga. Ora pees ja teine tules 'on hirmus kiire, hirmus palju tegemist'. Otsast kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus kana kohta).
▷ Liitsõnad: piibu|ora, proovi|ora, põletus|ora, raudora.

sira ‹11› ‹s›
sära. Tähtede sira.
▷ Liitsõnad: kulla|sira, päikesesira.

ura ‹11› ‹s›
madal põrisev heli v. hääl, urin. Auto kihutas suure uraga meist mööda. Kuuldus öösorri ura ja naksatusi.

vira ‹11› ‹s›
virvendus, helk. Kivike sulpsas vette, jättes endast vaid kerge vira. Päikese vira läbi pärnavõrade.

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

alt ära hüppama vt alt

arust ära (olema) vt aru [1]

asja ära ajama vt asi

endast ~ enesest ära vt enese

hinge seest ära sööma vt hing [1]

käest ära olema, käest ära laskma, käest ära minema vt käsi

marjaks ära kuluma vt mari [marja]

nahaga ära tundma vt nahk

näost ära kukkuma ~ langema ~ vajuma, näost ära olema vt nägu

[kedagi] näpuga ära kastma vt näpp [näpu]

[kedagi] näpuotsaga ära kastma vt näpuots

oma mütsi ära sööma vt müts [-i]

(oma) suppi ära sööma vt supp

peast ära minema, peast ära olema vt pea

[kedagi] sõrmeotsaga ära kastma vt sõrmeots

[kellelgi] tükki küljest ära võtma vt tükk

verest ära lööma ~ minema ~ kukkuma ~ langema, verest ära (olema) vt veri

(viimast ~ kõike) hinge tagant ~ takka ära andma
vt hing [1]

ärakadunud lammas vt lammas

ärakadunud poeg vt poeg

ära2 ‹ärgu, ärgem e. ärme, ärge›
öeldisverbi juurde kuuluv keeldu väljendav vaegmuuteline eitussõna. Ära tee seda! Ära tule lähemale! Seda meest ära usalda. Ole mees ja ära tagane! Sa ära suitseta nii palju! Ta ärgu võtku seda nii südamesse. Tulgu või ärgu tulgu, mis minul sellest. Ärgu nad täna küll teele asugu. Hoiatasin, et ärgu mängitagu tulega. Ärgem laskem ennast eksitada. Ärme lapsi äratame. Ärme sellest rohkem räägi! kõnek. Ärge pange pahaks, et tülitasime. Ärge meelt heitke, küll kõik saab korda! Ära hõiska enne õhtut. | öeldisverb võib olla vahel ka juurdemõeldav. Ma pistan õige ühe paki põue. – Ära, hull, muidu läheb halvasti! *.. hakkas alumise poole [= all lamava vastase] pead vastu põrandat peksma. „Ära, sa lööd surnuks!” läks Eerik vahele. A. Hint. || kõnek esineb sisult jaatavates lausetes, väljendades koos verbiga tunnustust või imetlust. Ära ütle, päris mõnus tunne! Ära sa ütle, tore kamp on koos. Ära sa märgi, milline hüpe! *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi!” muheles onu reipalt .. K. Saaber.