[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aie1 ‹18› ‹s›
hrv aietus. *Ei ühtki aiet ega oiet tema okkalisel kooliteel .. O. Luts.

aie2 ‹18› ‹s›
zool Madagaskaril elutsev kassisuurune pikasabaline poolahv (Chiromys madagascariensis)

black tie [bläk tai] ‹14› ‹s›
märge piduliku vastuvõtu kutsel: ilmuda smokingis

FIE
füüsilisest isikust ettevõtja. FIE Peeter Sepp. Äriregistris registreeritud FIE-d. FIE-ga sõlmitud tööleping. FIE käsiraamat.

iie ‹iide 18› ‹s›
hrv iidne aeg, ürgaeg

new age [njuu eidž] ‹-i 21› ‹s›
traditsioonilise lääne kultuuri suhtes alternatiivne, hrl. spiritismi, müstikat, meditatsiooni jm. viljelev maailmavaade, kultuur ja elulaad; sellisele maailmavaatele ja kultuurile omane. Paljude arvates on new age uus usuline liikumine. New age'i muusika, plaadid, kirjandus.

oie ‹oige 18› ‹s›
ühekordne oigamine. Haavatute ja surijate oiged. Rusude alt kostis oigeid. Nõrga, tumeda, kaebliku oigega ajas haige end püsti. Tema suust ei tulnud, kuuldunud ainsatki oiet. | piltl. *Kuskilt kandus kõrvu viiuli oigeid ja kõrtsivõõraste määgimist. L. Remmelgas (tlk).
▷ Liitsõnad: valuoie.

riel ‹-i 2› ‹s›
Kambodža rahaühik

vae ‹interj›
vaeh. *Kas juba tagasi? Vae! O. Luts.

vaeg-
mittetäielik, mitteküllaldane, puudulik

vaeh ‹interj›
(imestus- v. üllatushüüatus). Vaeh, või nii kaua! *„Vaeh, meie lapsed lähevad juba nii vagaks, et iga pühapäev hakkavad kirikus käima,” naeratas Villem. E. Vilde.

vaen ‹-u 21› ‹s›

1. äge sallimatus, vihkamine. Isiklik, lepitamatu vaen venna vastu. Nende omavaheline, vastastikune vaen süvenes. Nende vahel hõõgub, on valitsenud aastatepikkune vaen. Kahe naabri vaen. Küla vaen mõisa vastu. Ta näib minu vastu vaenu tundvat. Minus tärkas vaen selle mehe vastu. Võimuahnus, ebaõiglus sünnitab paratamatult vaenu. Õhutati, ässitati, külvati rahvastevahelist vaenu. Võõrasõed elasid omavahel vaenus. Me oleme temaga ammu vaenus. Vastutulija vaatas Aadut varjamatu vaenuga. Tüli talu hävitab, vaen valla kaotab. Rahu kosutab, vaen kaotab.
▷ Liitsõnad: hõimu|vaen, rassi|vaen, sala|vaen, surma|vaen, usu|vaen, veri|vaen, vihavaen.
2. sõda; vaenlane. Käskjalg tõi sõnumi, et vaen on maal. *Vaenlasele tuli vaenuga vastata, see oli vana tarkus. A. Kalmus. *.. ronisid mehed üles tarede katustele, et seal pistandiku ülemise serva tagant vaenule vastu panna. E. Kippel.

vaev ‹-a 23› ‹s›

1. häda, kannatusi valmistav v. muidu ebameeldiv tunne. a. (füüsiline). Tundis sisemuses hirmsat vaeva. Ihu on vaeva täis. Kõht, haige jalg, mädanev haav tegi talle vaeva. Rinnus, südames on imelik vaev. Väänles tõmblustes ja vaevas. Sünnitaja on kõvades vaevades. Ta sai ainult valu ja vaevaga end voodis liigutada. Surija vaevad suurenesid. Peaks ometi surm tulema, et vaevast lahti saaks! *Ära unusta, et paradiisi jõuab patune inimene alles läbi puhastustule vaevade .. G. Helbemäe. b. (hingeline). Tunnen südames rahutust ja vaeva. Mu süda, hing oli sinu pärast suures vaevas. Millest mõtled, mis su südamele vaeva teeb? Vaev teeb vanaks, mure mustaks. *Miinal oli häbi rääkida ja vaev vait olla, kes see tulevane perenaine tõepoolest on. J. Semper. c. piltl (üldistavalt eluraskuste ja murede kohta). Ei tea sa veel midagi elamise vaevast. Kogu tema elu oli üks vaev ja viletsus. Temaga on meil alati igavene rist ja vaev.
▷ Liitsõnad: armu|vaev, hinge|vaev, kõhu|vaev, lapse|vaev, nälja|vaev, põrgu|vaev, surma|vaev, südame|vaev, unevaev; eluvaev.
2. ‹hrl. sg.› pingutusi nõudev tegevus; töö. Kõik see rahmeldamine oli tühi, asjatu, mahavisatud vaev. Suure, verise, ränga vaevaga saavutatud varandus. Paari päeva vaev ja vili oli koristatud. Pooletunnise vaeva järel oli auto kraavist väljas. Elab, rikastus teiste inimeste vaevast. Tegi tööd ja nägi kurja vaeva, aga rikkaks ei saanud. Talu korrashoidmisega oli palju vaeva. Nähti vaeva mis nähti, aga korda saadi. Elu oli täis hoolt ja vaeva. Tegi kõike põhjalikult, vaeva põlgamata. Ega ma niisama appi taha, maksan sulle vaeva eest. Tore, et vaeva paljuks ei pidanud ja appi tulid! Palju vaeva nõudev töö, amet. Poiss nägi õppimisega rohkesti vaeva. Ära näe tulekuga vaeva! 'ära tule'. Ärge nähke minuga asjata vaeva! Missugust tohutut vaeva selle korraldamine mulle maksis! Maksab vaeva mis maksab, aga oma tahtmise viin läbi. Kala on järves nii vähe, et püük ei tasu enam vaeva. Elatist tuli suure vaevaga hankida. Kõik sellel maalapil on saadud ränga vaevaga. Vedasime paadi tohutu vaevaga maale. Haige komberdas suure vaevaga koju. Vastasmeeskond võideti üsna vähese vaevaga. Omandas kerge vaevaga võõrkeele. Rebisin end vaevaga 'suuri vaevu' vastase haardest lahti. Käik oli nii kitsas, et vaevaga pääses edasi. Ajas end vaevaga istukile, püsti. Solvunu hoidis vaevaga pisaraid tagasi. Suuri vaevu leidsin selle koha üles. Esikoht tuli ilma suurema vaevata. Jõukus ei ole tulnud vaevata. Vaevata ei saa siin maailmas midagi. Hobusel oli koorma vedamisega rohkesti vaeva. Olen teile ainult vaevaks 'koormaks' kaelas. || (selliselt saavutatu kohta). Need põllud siin, kogu talu on esivanemate higi ja vaev. *Korter läks ja kõik asjad, poolteise aasta töö ja vaev. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: jala|vaev, käte|vaev, mõtte|vaev, tee|vaev, töövaev.

vaevaks võtma
vaevuma. Ehk võtad vaevaks need raamatud, käsikirjad läbi lugeda. Tore sinust, et võtsid vaevaks sisse astuda! Kas te ei võtaks vaevaks sellest lähemalt rääkida? Keegi ei võtnud enam vaevaks sööti jäänud põlde üles harida. Mees ei võtnud vaevaks vastatagi. *Pidupaik ei ole siit mitte kaugel .. Võta vaevaks ja tule meiega ühes! A. Saal.

vaie ‹vaide 18› ‹s›
hrl jur vastuväide, vastuvaidlus

vaier ‹-i, -it 2› ‹s›
terastross. Laev on vaieritega kai külge kinnitatud. Vintsid vedasid vaierid pingule.
▷ Liitsõnad: ankru|vaier, kinnitus|vaier, terasvaier.

veeb ‹-i 21› ‹s›
info hüpertekstil põhinev ja multimeediumi sisaldav ülemaailmne hajus teabesüsteem, Interneti põhirakendusi (ingliskeelne lühend WWW)

veel ‹adv›

1. väljendab ajalisi suhteid. a. jaatavates ühendites näitab, et tegevus v. olukord kestab v. kestis (mõnikord vihjates, et see on v. oli lõpule jõudmas, peab v. pidi lõppema v. oleks võinud olla juba lõppenud): üha, jätkuvalt; alles. Loen ikka veel seda raamatut. Lapsed veel magavad. Homme olen veel kodus. Ime, et sa veel terve oled. Kas te elate veel selles majas? Päeval on soe, öösiti veel külm. Ei tea, kas ikka veel sajab? Vanaisa elab veel. Sa oled veel nii noor. See oli siis, kui isa veel terve oli. Kas sa mäletad seda veel? Ta on vist veel vihane. Laps usub veel päkapikke. Kohtun veel nüüdki temaga. Nad on veel koosolekul. Istus, ise veel jooksust hingeldades. Vili on veel põllul. Linnud enam ei laula, vaid mõni üksik häälitseb veel võsas. Kartulid on veel kõvad. Veel raagus puud lasevad päikesevalgusel tuppa paista. Kas vesi pole veel ujumiseks külm? Ah, ta on veel liiga väike! See oli siis, kui me veel noored olime. Veel hiljaaegu elasid nad elektrita. Veel 19. sajandil ei õppinud naised ülikoolis. b. ‹eitavates ühendites› näitab, et antud hetkel miski pole juhtunud, pole olemas, pole tulnud jne., kuid hiljem see eeldatavasti juhtub, ilmneb, tuleb jne. Hommik ei ole veel käes. Ma ei oska veel ujuda. Ta polnud siis veel kahekümnenegi. Ma pole veel väsinud. Sellist valu polnud ma veel tundnud. Ta pole veel terve. c. esineb hiljem, tulevikus toimuvat tegevust v. olukorda kirjeldavates lausungites. No seda ma tahan veel näha. Ole vait, saad veel kere peale! Küllap nad veel varga kinni võtavad. Jookse, ehk saad nad veel kätte. Küll tast veel kasvab tubli mees. Sa kuuled veel sellest loost. Näed teda veel korduvalt. Küll ma teid veel õpetan! Ma veel näitan neile! Kui mu silmad seda veel näeksid! Lähen sinna veel täna. Raamat ilmub veel sel kuul. Ajas asja korda veel samal õhtul.
2. lisaks, peale selle, millelegi juurde. Ütlen veel mõned sõnad. Palun veel üks kohv. Anna veel kümme krooni. Üks buss tuleb veel. Sõida veel kilomeeter edasi. Saatsime veel kaks kirja. Mis siis veel vaja? Mis sa veel soovid? Pane veel puid ahju. Tõi veel jooki lisaks. Ilus tüdruk ja veel tark ka. Lisada tuleb veel mõned tabelid. Saime veel muidki uudiseid kuulda. Vaatas veel kord kella. Ütle seda veel teine kord ka! Veel üks kord. Võta ikka veel üks kala! Kaevame veel edasi. Sul tuleb veel palju õppida. Pead veel klaverimängu harjutama. Pidas õpetajaameti kõrval veel kasvataja kohta. Peale kuivendamise on veel palju töid ootamas. Haigestus grippi, millele seltsis veel kopsupõletik. Virutas lisaks veel laua kummuli. Kui veel mees ka ära suri, kolis naine päevapealt linna. Näljane näppab kust saab, liiati kui ta veel laps on.
3. esineb koos keskvõrdega seda tugevdades. Veel enam, rohkem, vähem, suurem. Tee läheb veel halvemaks. Ilm on veel külmem kui eile. Hakkas veel kõvemini sadama. Sa pead seda veel paremini tegema. Ta on muutunud veel ilusamaks. Veel tähtsam on see, et .. Soe tuba ja lahke perenaine, mis veel parem võiks olla. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest lasknud. Tema kelk libiseb veel kiiremini. Meel läks veel kurvemaks.
4. esineb pahameelt, imestust jms. väljendavates konstruktsioonides ja ütlustes (mis sageli on vormilt jaatavad, sisult eitavad); rõhutab kõneleja tundetooni. Kas andsid eksami ära? – Mis veel! Kas sina kolistad? – Mida veel, see on tuul! Kas ta sõidab siia? – See veel puudub! Kas see ärritas sind? – Küsid veel! Kas sul raha on? – Või veel! Kas sa mäletad teda? – Või veel, suurepäraselt. Kes siis nüüd veel magab! Mis sa selle koeraga veel teed! Mis see vana inimene veel kilkab! Mis sa veel passid! See värv sobib sulle, ja kuidas veel! Tantsib, ja veel kuidas! Ma olen egoist, ja veel milline!

veel ja veel
väga palju, ikka ja jälle, palju kordi. Joodi veel ja veel. Vaatab seda filmi veel ja veel. Kohtusime veel ja veel.

veen ‹-i 21› ‹s›
anat verd kudedest südamesse viiv veresoon, tõmbsoon. Veenist võetud veri. Veenid paisusid meelekohal. Laienenud veenid. Meeleheitel naine lõikas endal veenid läbi.
▷ Liitsõnad: jala|veen, kaela|veen, kopsu|veen, kägi|veen, õõnesveen.

veer ‹-e, -t 34› ‹s›
serv, äär. a. (territooriumi, ala kohta:) piirjoon, sellega vahetult külgnev ala. Mindi metsa veert pidi. Tee kulges piki laane veert. Roomas põõsastiku veert mööda. Läks mööda jõe veert kodu poole. Hiilis mööda seina veert, mööda aia veeri. Talutee veered olid niitmata. Juhtis hobuse tee veerele, veerde. Võsa veerel, veeres valendasid ülased. Elas väikeses majas metsa veerel, veeres. Telgiti maantee veerest pisut eemal. *.. vana Tallinna kaugemad veered hakkasid [varahommikul] vähehaaval juba elama. M. Raud. b. eseme serv. Käristas kirja veere lahti. Surus jala vastu ukse alumist veert. Tõmbas jalad undruku veere alla. Istus ema sängi veerele. Sättis end ahju veere peale, veerele. Pani tooli tagurpidi laua veerele. Nüüd on kadunud päikese viimnegi veer. Veertelt, veertest kolletanud vanad pildid. Silmade veered punetasid. c. anuma vms. põhja vastas asuv serv. Tünni veerele lendas suur vares. Karikas on veereni täis. Lootsik oli pea veerteni vett täis. Juuksed tikkusid kaabu veere alt välja. d. augu, süvendi ülemine serv. Vesi täitis augu peaaegu veereni. Komistas lahtise haua veerel. Istus kruusaaugu veerel. e. piltl. Oldi kaotuse veerel. Sõda on riigi viinud laostumise veerele. Ülekohtul pole otsa ega veert. Vili oli üsna veere korral 'otsakorral, lõppemas'. *Ükskord saab mõõt veereni täis, pojad, saab täis .. E. Pärna.
▷ Liitsõnad: aia|veer, kalda|veer, linna|veer, metsa|veer, oja|veer, põllu|veer, raba|veer, ranna|veer, seina|veer, soo|veer, taeva|veer, teeveer; kleidi|veer, pilve|veer, sängi|veer, vankri|veer, voodiveer; kaabu|veer, kausiveer.
vrd veerde
vrd veeres
vrd ääri-veeri

veer ‹-u 21› ‹s›

1. geogr negatiivse pinnavormi (oru, lohu, nõo) kallak külg; (üldkeeles ka:) mäe, künka vms. kallak külg, nõlv. Järskude veerudega org. Kuristiku astmelised veerud. Vesi on uuristanud ürgoru veerudesse koopaid. Linn paikneb oru veerul, veerudel. Kunstimuuseum Lasnamäe veerul. Mäe veerule ehitatud maja. Korjas maasikaid mäe päikesepoolselt veerult.
▷ Liitsõnad: künka|veer, mäe|veer, oruveer; laugveer vrd vaateveer.
2. loojak. Enne, pärast päikese veeru. Päikese veerul, veeru ajal jäädi õhtule. Päike on läinud veerule. Tööd tehti päeva veeruni. Päeva veeru ajaks jõuti koju. *Talvine päike seisis juba veerul .. E. Särgava. | piltl. Sajandi, aastatuhande veerul.
▷ Liitsõnad: päeva|veer, päikeseveer.

viba ‹11› ‹s›
(õnge)ritv, vibu. Sarapuust viba. Poiss hakkas viba viskama. *.. isal olid mingid kalatarbedki taskus, nöör ja õng ja kork, viba lõikas ta arvatavasti kusagilt jõeäärsest võsast .. M. Kõiv.

vibu ‹11› ‹s›

1. koolutatud painduvast puust e. loogast ja selle otsi ühendavast nöörist koosnev relv noolte lennutamiseks. Kadakane vibu. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. Vibudega relvastatud sõdalased. Tõmbas vibu vinna, pingule. Asetas, pani, seadis noole vibule. Vibult lastud nool. Vibu riputati üle õla. Vibu ripub õlal, seljal. Vibu laskma. Lasi vibuga, vibust märki. Isa meisterdas lapsele vibu. Närvid on vibuna pingul. Tõmbas oma keha vibuna looka. Ta visati kui vibust püsti.
▷ Liitsõnad: liht|vibu, liitvibu.
2. nõtke ritv v. varb (millegi riputamiseks, liikumapanekuks vms.). Kätki õõtsus lakke kinnitatud vibu küljes. Häll rippus põllu ääres vibu otsas. Sepalõõts pandi tööle üles-alla liigutatava vibu abil. Lõõtsa tõmmati vibust. *Annus jooksis vibu juurde, laskis selle üles, ja allalangev vesivärav sulges veevoolu. J. Mändmets. *.. isa õngitses pika vibuga jõest kalu. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: hälli|vibu, kätkivibu; õngevibu.
3. poogen. Hiiu kannelt mängitakse vibuga. *Viiuli vibu käis kiiga-kaaga .. L. Promet.
4. vibusae raam. Seadis saele vibu peale. *Isa on kummargil sae kohal, püüab sellele omatehtud vibu peale saada. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: saevibu.
5. kaevuvinn; kaevukook. Kõrtsi otsas oli suur kõrge vibuga kaev. Vinnkaevu vibu otsas rippus tammest ämber. *Ta võttis kaevust vett ja vibu katkes. A. Schmuul.
▷ Liitsõnad: kaevuvibu.

video-
‹liitsõna esiosana› liikuvat kujutist puudutav, sellega seotud, pildi-, kujutis(e)-; videosalvestatud; näit. videosignaal, -telefon; videofilm, -läkitus, -pöördumine

video ‹1› ‹s›
videosalvestis; videofilm; videolint. Pulmadest tehti video. Videot, videoid vaatama. Lavastus võeti videosse. Videos säilinud saated.
▷ Liitsõnad: amatöör|video, arvuti|video, kodu|video, muusika|video, õppevideo.

videv ‹-a 2› ‹adj›
hämar, udune. Videv õhtu. Videvas valguses nägin tuttavat kuju. Ilm kiskus juba videvaks. Kui videvaks tõmbus, hakkasid pidulised lahkuma. Väljas oli videv. Videvas toas süüdati lamp. *Sügava pimeduseni on veel mõned videvad tunnid. N. Baturin.

vidu ‹11› ‹s›

1. hämarus; hämu, vine. Taevas oli pilves, ümberringi tihenes vidu. Õhtu mattis tänava vidusse. Lumised mäeharjad hajusid vidusse. Päike paistab läbi vidu. Õhus hõljub peent vidu. Taevas, ilm on vidus. *.. päev kisub pilvises taevas õhtupoolsesse vidusse. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: pilvevidu.
2. ‹hrl. illatiivis v. inessiivis› (silmade kohta:) kissis, pilukil olek. Tõmbas silmad vidusse. Laskis silmad veidi vidusse vajuda. Nii hiline aeg, et silm kisub vidusse 'uni, tukastus tuleb peale'. Silm vidus, uuris eit tulijat. Naerab, silmad vidus. *.. naistel valgusest silmad vidul. J. Kärner.

viga ‹vea 25› ‹s›

1. eksimus reegli, normi, standardi, fakti vms. vastu, kõrvalekaldumine õigest sooritusest. Mardi arvutustes oli palju vigu. Mul polnud etteütluses ühtki viga. Õpetaja parandas õpilaste vihikutes vigu. Pärast kontrolltööd tuli teha vigade parandus. Vigade analüüs. Ränk, jäme, tühine, tüüpiline viga. Teeb vigu nii kirjas kui kõnes. Kardab vigu teha. Töötasu arvestamisel ilmnes vigu. Teksti on sattunud eksitav viga. Metodoloogiline, taktikaline, strateegiline viga. Tegi pallingul, servi vastuvõtmisel vea. Mängija sai viienda vea ja lahkus mängust. || soovimatuid tagajärgi kaasa toov, ses mõttes vale otsustus, käitumine, tegutsemine vms. Teed suure vea, kui jätad sünnipäevale tulemata. Tark õpib ka teiste vigadest. || füüs mat mõõtmis-, vaatlus- v. arvutustulemuse erinevus vastava suuruse tõelisest väärtusest. Mõõteriistad näitavad mõõdetavat suurust teatud veaga. Juhuslik viga. Vigade teooria (matemaatilise statistika haru).
▷ Liitsõnad: arvutus|viga, fakti|viga, grammatika|viga, hooletus|viga, hääldamis|viga, hääldus|viga, interpunktsiooni|viga, kasvatus|viga, keele|viga, kirja|viga, kirjavahemärgi|viga, kirjutus|viga, koma|viga, käitumis|viga, loogika|viga, murde|viga, mõõte|viga, mõõtmis|viga, näpu|viga, objekti|viga, ortograafia|viga, pallingu|viga, pisi|viga, reguleerimis|viga, ründe|viga, sihtimis|viga, säritus|viga, söödu|viga, topelt|viga, trüki|viga, tõestus|viga, tüüp|viga, vaatlus|viga, välte|viga, õigekirja|viga, ümardamisviga.
2. korrast ära olek. a. (mehhanismil, masinal vms.:) rike, häire, tõrge. Kellal on mingi viga, et ta ei käi. Mart parandas vea mootoris ja sõit läks edasi. Pärast starti tekkis raketi juhtimissüsteemis viga. b. (materjalil, tootel:) mehaaniline vigastus vms., mis põhjustab kõrvalekalde normist, standardist v. halvendab kvaliteeti. Hoidiste tegemiseks võetakse ainult valminud ja vigadeta marju. Tema mündikogus on ka mõned vigadega mündid. c. (elusolendil, taimedel:) haigus, tõbi, häda; puue. Tal peab olema mingi sisemine viga, jääb järjest kõhnemaks. Sai raskest tööst eluaegse vea külge. Mis vea kätte ta suri? *Minu tikerberidel näib olevat mingi viga sel aastal, mingi haigus kallal või nii. I. Jaks. d. (üldisemalt:) vigastus, kahjustus. Poiss kukkus puu otsast alla ja sai viga. Raskelt viga saanud mees toimetati haiglasse. Ärge tehke talle viga! Auto on õnnetuses kõvasti viga saanud. *.. [isa] astus rasketes töösaabastes ettevaatlikult trepiastmeil, et meie nukutoad ei saaks viga. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ihu|viga, keha|viga, põie|viga, pöia|viga, rühi|viga, südame|viga, terviseviga.
3. puudus, puudujääk, häda, miski häiriv. a. see, mis ei võimalda kellelgi v. millelgi olla täiuslik, häiriv omadus, kalduvus v. nähtus, nõrk v. negatiivne külg. Igal inimesel, ametil, asjal on oma(d) head ja vead. Ta ainus viga on tema talumatu riiakus. Reinul on see viga, et ta armastab kiidelda. Tunnista oma vigu! Tema otsib, näeb, leiab teistes ainult vigu. Kirjutisel on üks suur viga: üldsõnalisus. Minial on mitu viga, ämmal ei häda kedagi. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. || nlj (tunnustavalt). Masinate kallal nokitsemine oli Elmaril juba vana viga. b. (üldisemalt, mitmesugustes ütlustes). Miks sa nutad, mis sul viga on? Mis sul viga on, et sa nii morn oled? Mis autojuhi ametil viga? Tüdrukul pole viga midagi. Ega sel naisterahval viga ole. Viljasaagil polnud sel aastal viga. Ilmal ei ole täna vigagi. Kuidas läheb? – Pole viga. Polnud seal elul viga ühti. Asjata keeldusid, konjakil pole viga. Mis siin viga elada – värske õhk ja merevesi! Mis viga teiste seljas liugu lasta. Mis sul viga rääkida. Mis sul viga – tuled töölt ja keerad magama. Ah, mis teil viga, te rikas inimene! *Ei teeks viga [= poleks paha], kui sinagi ivake harjutaksid. A. Jakobson. *„Viga's siin murul on mängida,” seletas Kaarel .. A. H. Tammsaare. || lohutavates ütlustes ja viisakusvormelites. Pole viga, küll lepite jälle ära. Pole viga, varsti harjud ära. Vabandust! – Pole viga. Pea valutab pisut, aga sellest pole viga 'sel pole tähtsust, sellest pole lugu'.
▷ Liitsõnad: figuuri|viga, ilu(dus)|viga, loomu|viga, perekonnaviga; jooma|viga, viinaviga.
4. midagi põhjustav asjaolu v. tegur, süü. Oma viga, kui hakkama ei saa. Ega ma sind nii väga süüdistagi, viga on muidugi minus endas. Sa polegi rõõmus? – Vähese viina viga. Suvel maal on tal kombeks ilmatu palju süüa, vist värske õhu viga. *Maas viga või kündjas, kes seda teab, kui vili ei kasva. A. Mägi. *Arnil ei ole isu, või on see söögi viga .. V. Uibopuu.

vigel ‹vigla, vikla 31› ‹s›
hang, hark. Tõstab viglaga põhku, sõnnikut, heinu. *Jaak oli koormat teinud käsitsi, tal polnud käepärast vikla .. O. Kruus.

viha ‹11›

1. ‹s› vaenulikkuse ja ärritatusega seotud tugev tunne, äge pahameel v. sallimatus. Tuline, metsik, sõge, pime viha. Suur, kange viha. Ülekohus tekitab viha. Küll teeb viha, kui lubadusi ei täideta. Tüdrukul tõusis poisi vastu viha. Temas süttis, ärkas, kihvatas, lõi keema viha. Teda haaras, valdas pöörane viha. Viha asus südamesse, hinge. Süda on täis õiglast viha. Mees läks, oli püha viha täis. Tunneb viha kogu maailma vastu. Hinge kogunenud viha purskus esile. Jõuetu viha mattis hinge. Lõhkus vihaga nõusid. Kiristas viha pärast hambaid. Poiss lausa nuttis vihast. Rein ei näidanud oma viha välja. Keeb, vahutab vihast. Vihast pime, kukkus ta teist peksma. Petetu oli vihast lämbumas 'väga vihane'. Hing jäi vihast kinni. Nägu punetab vihast. Jumala viha alla langema. Uus töötaja sattus ülemuse viha alla. Teiste viha enda peale tõmbama. Oma viha kellegi peale välja valama 'vihane olles kedagi süütut nahutama v. karistama'. Põgenes kuninga viha eest. Püüab oma viha taltsutada, maha suruda. Vaos hoitud viha. Viha koguneb, kasvab, läheb üle, lahtub, raugeb. Kellegi peale viha kandma 'kellegagi kaua vihane olema; kellegagi vimma vedama'. Poiss on pika vihaga. Ta ei pea pikka viha. Armastus teisenes vihaks. Töötab ägedalt, nagu vihaga. Ma ei pane pahaks ega võta vihaks, kui sa seda teed. Viha võtab vilja väljalt, kadedus kalad merest. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap. *.. ta peab minu vastu ikka veel viha tolle kohatu naeru pärast. T. Vint. || ‹allatiivis› (seisundit tähistavana). Ära aja mind vihale! Läks rääkides vihale. Vihale ärritatud härg.
▷ Liitsõnad: maru|viha, padu|viha, sala|viha, surma|viha, südame|viha, vahk|viha, äkkviha; klassi|viha, rassi|viha, võõraviha.
2. ‹adj› mõru, kibe. Õunad olid vihad ja hapud. Miks sa jood, kui viin on viha? Viha kohv, tee. Viha maitse on suus. Tööl on viha juur, aga magus vili. *Ei meeldi mulle see suitsuvedamine. Suu teeb vihaks. H. Pukk. | piltl. *Mu elupõlv – nii sapine ja viha .. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: sappviha.
3. ‹s› mõru maitse, mõrudus; mõju v. vägi. Odralinnastest õllele pandi vihaks sekka humalaid. Ära joo, õlle viha võib haavasse minna. *.. need [redised] on magusad ... neil pole seda mäerõika viha juures. L. Kibuvits. *.. süütas paberossi, kuigi ta keelel oli alles eelmise paberossi viha. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: humala|viha, viina|viha, õlleviha.
4. ‹s› mädanik. Haava lõi viha sisse. Hautatud sibul kisub umbes näpust viha välja.
▷ Liitsõnad: küüne|viha, maaviha.

vihe ‹-da 2› ‹adj›
lõikav ja kõle. Vihe tuul, tuisk. *.. [vihm] oli vahepeal peaaegu vihedaks raheks muutunud. B. Kangro.

viher ‹-a 2› ‹adj›
hrv haljas, roheline. *.. kevad on nüüd täisi kätte jõudnud, mida tõendavad viheras vinetuses puud .. B. Kangro. *Praegu näeme ainult viheraid nõlvu ja punakaid kaljupaljandikke .. L. Meri.

vihk1 ‹vihu 21› ‹s›

1. keskelt kokku seotud viljasülem. Vihk rukist, nisu. Lõigatud vili seoti, köideti vihkudesse. Naised käisid lõikusmasina järel ja sidusid vihke. Lõikas sirbiga peotäisi ja sidus need vihkudeks. Esimese vihu lõikas peremees. Vihud kanti, laoti, pandi hakki(desse). Rehetoas rabati vihke. || muu suurem kimp taimevarsi. Vihk õlgi, roogu. || (kokkuseotud juuste kohta). Tüdruk kammis juuksed kahte vihku. *Tõukas [neiu] taha juuste raske vihu, / õlult ära. H. Visnapuu.
▷ Liitsõnad: nisu|vihk, rukki|vihk, vilja|vihk, õlevihk; pea|vihk, räästavihk; habeme|vihk, juustevihk.
2. ühest allikast lähtuvad valguskiired, valguskiirte kimp. Päikese-, kuukiirte vihk. Helendavate sädemete vihk. Põrandale langes vihk kuldset õhtuvalgust. Taskulambi vihus vilksatas mingi loomake.
▷ Liitsõnad: kiirte|vihk, päikese|vihk, sädeme|vihk, tule|vihk, valgusvihk.

vihk2 ‹vihu 21› ‹s›
vihik. a. koolivihik. Õpetaja parandas õhtuti kodus vihke. b. väljaande osa. Sõnaraamat ilmus vihkudena, vihkude kaupa, kümnes vihus.

vihm ‹-a 23› ‹s›
veepiiskadena langevad sademed. Tugev, tihe, ränk, kerge, tasane, nõrk vihm. Peen, jäme, soe, külm, kosutav vihm. Sügisene, kevadine vihm. Väljas sajab vihma. Tibutab, udutab, uitsetab, ladistab vihma. Tuulehoogude sekka piserdas vihma. Ilm hakkab vihmale 'vihmaseks' kiskuma. Seab, sätib, pöörab, keerab, läheb vihmale. Ilmajaam lubab vihma. Vihm on tulekul. Tuli paar sahmakat, sagarat vihma. Vihma valab, kallab nagu oavarrest, pangest, toobrist, kapast. Eile ei tulnud piiskagi vihma. Juba mitu nädalat pole vihma olnud. Vihm läks üle, jäi järele, lakkas. Vihm trummeldab aknale, rabistab vastu akent. Jooksime läbi vihma. Marjulised jäid vihma kätte. Saime vihmas läbimärjaks. Vihma eest varju otsima, leidma. Hein saadi enne vihma varju alla. Udu tiheneb vihmaks. Katus ei pea vihma (kinni). Vihm leotab maad ja tungib läbi riiete. Põllud ootavad vihma. Iga rohulible kisendab vihma järele. Maju kerkib nagu seeni pärast vihma 'rohkesti ja kiiresti'. *Soe on. Vist hautab vihma .. J. Mändmets. *Kanad olid .. vihmaga väljas ja kukk laulis – nüüd ta vihmale jääbki. V. Luik. || piltl (millegi rohkelt langeva kohta:) sadu, rahe. Sädemete vihm. Vaenlane külvati üle šrapnellide ja granaatide vihmaga.
▷ Liitsõnad: kevad|vihm, suve|vihm, sügisvihm; happe|vihm, hoo|vihm, hoog|vihm, ime|vihm, jää|vihm, laus|vihm, müristamis|vihm, padu|vihm, pihu|vihm, pikse|vihm, raju|vihm, seene|vihm, tehis|vihm, troopika|vihm, äikese|vihm, äkkvihm; kuld|vihm, kulla|vihm, kuuli|vihm, sädemevihm.

vihma käest räästa alla
täbarast olukorrast veel täbaramasse. *.. on vihma käest räästa alla sattunud, ühe bolševiku eest pagedes just teise rüppe. L. Vaher. *.. miks ta ometi nii loll oli ja võõrsile ei jäänud – jooksis vihma käest räästa alla. J. Peegel.

viht ‹viha 23› ‹s›
kimp lehtedega (v. okastega) oksi. a. (saunas vihtlemiseks). Värske, pehme viht. Kuivatatud vihad. Kaseokstest viht. Enne jaanipäeva mindi metsa vihtu tegema. Vihta kerisel hautama. Kastis viha jahedasse vette ja hakkas teise selga vihtlema. Saunalised rapsivad ägedasti vihtadega. Visati leili ja lasti vihtadel matsuda. b. (loomasöödana). Ulukitele varuti talveks vihtu. *Lammastel kõlkusid vihad sõime kohal. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: kadaka|viht, kase|viht, lehis|viht, lepa|viht, nõgese|viht, tammeviht; sauna|viht, söödaviht.

viht1 ‹vihi 21› ‹s›
kimp (lõnga). Sassiläinud viht. Viht villast lõnga. Värvimiseks haspeldati lõng vihti. Pärast kuivamist keriti lõng vihist uuesti kerasse. Viht nööri, traati. Keris köie vihti.
▷ Liitsõnad: lõnga|viht, nööri|viht, traadiviht.

viht2 ‹vihi 21› ‹s›
kaalupomm. Kilone, poolekilone, puudane, sajagrammine viht. Letil seisis kaal koos vihtidega. Kaupmees asetas kaalukausile kaks kergemat vihti. Jalgade küljes olid otsekui mitmepuudased vihid. *Kui ta veskil käies pärast viljakotti ka ennast vaagida laskis, siis näitasid vihid ligemale neli ja pool puuda .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kaalu|viht, taatelviht.

viies ‹-nda 2› ‹num›
järgarv: 5., V. Täna on 5. juuni. Aasta viies kuu. Maailma loomise viiendal päeval. Ta on järjekorras viies. Elan viiendal korrusel. Õpib, käib viiendas klassis. Puudub koolist viiendat päeva. Ta eksib juba viiendat korda. Saime võistlustel viienda koha. Tuli võistlustel viiendale kohale, viiendaks. Talle vilistati viies viga. Teose V köide. Viienda põlve haritlane. Kuuekümne viies. Viies osa 'üks viiendik'. *Nagu viies vesi taari pealt, niipalju oli taat talle sugulane [väga kauge suguluse kohta]. V. Traat (tlk).

viies kolonn vt kolonn

viies ratas (vankri all) vt ratas

viig ‹-i 21› ‹s›
aj teat. poliitilise rühmitise liige 17.–19. saj. Inglismaal. Toorid ja viigid. 1830. aastail kujunes viigidest Liberaalne Partei.

viik ‹viigu 21› ‹s›
‹liitsõna järelosana› el viimine; vastav tarind
▷ Liitsõnad: läbi|viik, mööda|viik, sisse|viik, välja|viik, üleviik.

viik1 ‹viigi 21› ‹s›
sissepressitud volt püksisäärel. Sirged, teravad, värsked viigid. Pükstel on viigid sees. Pressib pükstele viike (sisse). Viigid lähevad, venivad välja. Pükstel polnud viike ollagi. Pani püksid viigi järgi, viike pidi kokku. *Koduvillastele püksitorudele aetigi siis viigid sisse .. A. Sepp.
▷ Liitsõnad: püksiviik.

viik2 ‹viigi 21› ‹s›
sport mitte kummagi poole võit v. edu, võrdne tulemus (v. mänguseis). Väravateta viik. Tulemuseks kujunes viik 11 : 11. Tal on turniiritabelis 3 viiki ja 1 kaotus. Soome meeskonnaga tehti, saavutati viik. Kohtumine, matš, partii lõppes viigiga. Suurmeistrid leppisid viiki. Eesti ja Albaania mängisid viiki. Läti mängis Saksamaa vastu, Saksamaaga viiki. Maavõistlus jäi viiki. Viieminutilise mängu järel oli seis viigis. Seis püsib viigis.

viik3 ‹viigi 21› ‹s›
viigimari. Kuivatatud viigid.

viik4 ‹viigi 21› ‹s›
laht, lahesopp. Haapsalu viikidel on pesitsenud ka lauke ja tuttvarte.

viil ‹-i 21› ‹s›

1. hammastatud pinnaga tööriist õhukese materjalikihi kõrvaldamiseks. Viili saba, käepide. Õngekonksu teritamiseks võeti peenike viil. Lõikepind siluti, tasandati viiliga. Lükkas saehambad viiliga üle. || küüneviil. Maniküür jäi pooleli, sest viil oli kuskile kadunud.
▷ Liitsõnad: küüne|viil, saeviil; jäme|viil, kolmkant|viil, lame|viil, nelikant|viil, nõel|viil, peen|viil, samet|viil, ümarviil.
2. kõnek tööst kõrvale hoidja, looder, viilija. Poiss on üks igavene viil. Igas klassis olid omad viilid. Ülemusel oli kohe selge, kes on töömees, kes muidu viil.

viil1 ‹-u 21› ‹s›

1. mingist toiduainest lõigatud lapik tükk v. sektorina eraldatud osa, lõik. Õhuke, paks viil. Viil leiba, saia, juustu, pekki, liha. Laual olid soolasiia viilud. Viiludeks lõigatud leivapäts, tomat, kurk. Emand lõikas mõned viilud lae all rippuvast singist. Lõikas soolatud sealihatüki pannile viiludeks. Arbuusi, melonit serveeriti viiludena.
▷ Liitsõnad: apelsini|viil, juustu|viil, kartuli|viil, kurgi|viil, leiva|viil, liha|viil, muna|viil, peekoni|viil, peki|viil, prae|viil, redise|viil, saia|viil, sibula|viil, sidruni|viil, singi|viil, tomati|viil, tordi|viil, vorsti|viil, õunaviil.
2. riba, siil [-u]. Kündmisel lõikavad adranoad lahti töödeldava viilu. Läbi räämas akna paistis viil taevast.
▷ Liitsõnad: künni|viil, põlluviil.

viil2 ‹-u 21› ‹s›
ehit katuse otsa sulgev seinapind, viiluväli, frontoon; sellekujuline piire akna v. ukse kohal. Kolmnurkne, ümarkaareline viil. Gooti stiilis elamu on kõrge terava viiluga.
▷ Liitsõnad: katuse|viil, otsaviil; astmik|viil, kolmnurk|viil, segment|viil, voluutviil; ehisviil.

viin ‹-a 23› ‹s›
peam. teraviljast v. kartulist saadav kange alkohoolne jook, veega lahjendatud piiritus; üldse kange alkohol. Valge, haljas viin. Pudel, pits viina. Kortel, toop viina. Klõmakas, kärakas, suutäis viina. Maitsestatud, punane viin. Naistele toodi magusat viina. Viina ajama, põletama. Kartulid aeti viinaks. Segab, lahjendab piirituse viinaks. Valas viina klaasidesse. Kõrtsis oli mõnus juttu vestes viina rüübata. Mehed jõid viina. Toidu alla, külmarohuks võeti viina. Eile sai kõvasti viina võetud. Mängiti kaarte ja visati viina. Joodik haises viina järele. See mees ei võta viina suu sissegi 'ei joo üldse (viina)'. Viina peale maias 'napsitada armastav, viinamaias'. Tal on nina, suu viltu viina poole 'ta armastab napsitada'. Uputas oma mure viinasse, viina sisse 'jõi mure peletamiseks (viina)'. Viin peletas mured eemale. Ta pea, süda ei kannata viina. Naised ja viin, need ta põhja viisidki. Poeg läks tal viina nahka, sattus viina küüsi. Viin hakkab, tõuseb pähe. Viin võttis aru peast. Vähese viina viga (vastusena kurtmisele vaevuste üle pärast alkoholi pruukimist). Kaubitseb salaja viinaga. Ostis kaks (pudelit) viina. Meestel olid viinad 'viinapudelid' kaasas. Lähme teeme väiksed viinad! 'napsid'. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. *.. sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kartuli|viin, marja|viin, palmi|viin, ploomi|viin, riisi|viin, õunaviin; kadaka|viin, kadakamarja|viin, köömne|viin, pihlaka|viin, pipraviin; armulaua|viin, kiriku|viin, kompressi|viin, kosja|viin, kroonu|viin, naiste|viin, pulma|viin, riigi|viin, sala|viin, takso|viin, terviseviin; kleep|viin, kodu|viin, laua|viin, liht|viin, peenviin.

viip ‹viiba 23› ‹s›
info ekraanile ilmuv märgis, mis näitab interaktiivse programmi valmisolekut

viir ‹-u 21› ‹s›

1. kitsas vöönd, triip, vööt; joon. Silmapiiril paistab metsa must, sakiline viir. Mägede tume viir kadus vinesse. Kauge kalda sinakas viir. Vee kohal on näha udu õrna viiru. Lainetest jäävad rannale vahused viirud. Taevasse on tekkinud punakad viirud. Rohelised viirud merepinnal. Päikesevalgus langes laia viiruna põrandale. Viirsavilademe viirud. Unetust ööst on silme all sinised, tumedad viirud. Linnu kõhualusel on pruunikad viirud. Lauatükile tõmmati noaotsaga tihedad viirud. *Kollane viir idataeva serval teatab uue päeva sündi .. H. Ranna.
▷ Liitsõnad: eha|viir, koidu|viir, metsa|viir, pilve|viir, ranna|viir, suitsu|viir, taeva|viir, tahma|viir, udu|viir, vahu|viir, valgusviir.
2. pikk kitsas vimpel

viis ‹viie, viit 35›

1. ‹num› põhiarv 5. Kaks korda viis, viis pluss viis on kümme. Viiega jaguvad arvud. Viiskümmend viis. Viis tuhat. Viis miljonit. Viis kaheksandikku. Null koma viis. | (kellaaja kohta). Kell viis õhtul, hommikul. Kell on veerand, pool, kolmveerand viis. Kell on viie peal. Kell lõi viis. Läks (kella) viieks kinno. Viiest seitsmeni on ta trennis. Mõni minut enne, pärast viit. || hulgalt, koguselt 5. Viis meelt. Peres on viis last. Viis päeva, kuud. Viis aastat hiljem. Aastat viis tagasi. Viis meetrit riiet. Randa on üle viie kilomeetri. Ta on kirjutanud viis romaani. Teos ilmus viies köites. Poisil olid kaasas viied jalatsid. Laud kaeti viiele. Paat osteti viie peale. Tal tuleb nüüd viie eest tööd teha. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme 'väga hästi'. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Buss number viis. Maja, korter nr. 5. Paragrahv viis 'viies paragrahv'. Lehekülg number viis 'viies lehekülg'.
2. ‹s›. a. number 5. Araabia, Rooma viis. Harjutati viie kirjutamist. b. väga hea hinne viiepallilises hindamissüsteemis. Sai kirjandi eest viie, ajaloos kaks viit. Õpilane vastas viie peale. Õpetaja pani vastuse eest viie. Õpib viitele. Tunnistusel olid puha viied. Lõpetas klassi viitega. | piltl. Tüdruku välimus on viis pluss. c. (muid juhte). Poti viis 'viie potisümboliga mängukaart'. Viskas täringuga viie.

viis1 ‹-i 21› ‹s›

1. see, kuidas midagi tehakse v. kuidas miski toimub, tegevuse v. toimumise laad; moodus, meetod, võte. Meeldiv oli see viis, kuidas ta käitus. Viis, kuidas neid sõnu öeldi, ei äratanud usaldust. Laste õpetamise ja kasvatamise viise on mitmeid. See on ainus, parim viis teda toetada. Leidub teinegi viis, kuidas seda teha. Igaüks leidis endale meelepärase viisi aega veeta. Palavik on üks organismi nakkusega võitlemise viise. Ohutuse tagamise viisid. Reljeefi kujutamise viisid. Viljade ja seemnete levimise viisid. Purjede kinnitamise mitmesugused viisid. *.. enamikul juhtudel ei seisa süü mitte höövlis, vaid mehes, kes hööveldab, ja viisis, kuidas ta hööveldab .. A. Hint.
▷ Liitsõnad: arvestus|viis, ehitus|viis, elu|viis, enesekaitse|viis, esitus|viis, ettekande|viis, hindamis|viis, hoidmis|viis, hävitus|viis, hääldus|viis, istumis|viis, julgestus|viis, järjestus|viis, kaevandamis|viis, kandmis|viis, karistus|viis, kasvatus|viis, kaunistamis|viis, kaunistus|viis, kinnitus|viis, kirja|viis, kirjutus|viis, konserv(eer)imis|viis, kontrollimis|viis, koristus|viis, korje|viis, kujundus|viis, kujutus|viis, kulgemis|viis, kõne|viis, kõnelemis|viis, käitumis|viis, käsitlus|viis, käsitsemis|viis, käsitus|viis, külvi|viis, lahendus|viis, lennu|viis, levi(mis)|viis, liikumis|viis, liimimis|viis, liitmis|viis, lähenemis|viis, lülitus|viis, maadlus|viis, maakasutus|viis, maalimis|viis, matmis|viis, moodustus|viis, mullaharimis|viis, mõtlemis|viis, mõtte|viis, mähkimis|viis, mängu|viis, märkimis|viis, niisutus|viis, nurkamis|viis, nülgimis|viis, paigutamis|viis, paigutus|viis, pakke|viis, paljunemis|viis, parkimis|viis, pidamis|viis, pidurdus|viis, piinamis|viis, puhtimis|viis, puurimis|viis, põlluharimis|viis, püügi|viis, raie|viis, rakendus|viis, ravi(mis)|viis, reguleerimis|viis, rehepeksu|viis, ronimis|viis, rääkimis|viis, seismis|viis, seostus|viis, sidepidamis|viis, sidestus|viis, sidumis|viis, sigimis|viis, signaliseerimis|viis, stantsimis|viis, suhtlus|viis, suitsutamis|viis, suusatamis|viis, sõdimis|viis, sõidu|viis, sõjapidamis|viis, sõnamoodustus|viis, sõnastus|viis, säilitamis|viis, säilitus|viis, söömis|viis, söötmis|viis, talitus|viis, taltsutus|viis, tapa|viis, tarvitus|viis, tegu|viis, tegutsemis|viis, tekke|viis, tekkimis|viis, teostus|viis, tervitus|viis, tihendus|viis, toimimis|viis, toitumis|viis, tolmlemis|viis, trüki|viis, tulistamis|viis, tulistus|viis, tõestus|viis, tõrje|viis, töötlemis|viis, töötlus|viis, uisutamis|viis, ujumis|viis, vaate|viis, vaatlus|viis, võitlus|viis, väljendus|viis, õppe|viis, ütlemisviis.
2. harjumus, komme, mood, tava. Naiste viis on iga asja pärast muretseda. Kassil on laua peal käimise viis. Koeral oli rumal viis akna all kükitamas käia. Mul pole viisiks raha laenata. Kas see on kellegi viis nii valetada! Kandis pikka seelikut, nagu seal viisiks oli. Igal maal oma viis. Igal talul oma taar, igal perel oma viis. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. *Kosjas peab ikkagi ära käima .. Seesugune on mehe viis .. F. Tuglas.
3. ‹adessiivis v. partitiivis› kombel, moel, moodi; teel. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus-, arv- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga: ülekohtusel viisil e. ülekohtuselt›. Imelikul viisil ei tea ma sest loost midagi. Räägib aeglasel, rahulikul viisil. Käitub ülekohtusel viisil. Tegi seda harjunud viisil. Tahab teenida ausal viisil. Kodusel viisil valmistatud juust, või. Elati vaest viisi. Teeb väikest viisi tööd edasi. Kõik on endist, vana, uut viisi. Õpib keskmist viisi. Töö toimus kolmel viisil. Seda saab tõlgendada mitut viisi, mitmel viisil. Haigus andis end tunda igal võimalikul viisil. Igaüks on õnnelik omal viisil. Mil viisil saaks sind aidata? Just sel viisil saadki oma asjad korda. Ta ei ole mingil viisil süüdi. Seda tuleb teha järgmisel viisil. Kas ta ei saanud muud viisi, muul viisil oma asju ajada? Kui jätkad samal viisil, lõpetad halvasti. *Nõnda väikse rahvaarvuga ei saa meie riik mingit viisi vägevaks areneda. A. Antson. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: poisikese viisil 'nagu poisike' jne.). Käib pikkamisi vanainimese viisil. Elab ausa mehe viisil. Kuidas sa julged niiviisi varga viisil aknast sisse tulla! Oskas karjapoisi viisil huilata. Ega ta sinu viisi valeta. Hullab poisikese viisi. Rõõmustas lapse viisil. Poiss oskas koera viisi haukuda. Käitu ometi inimese viisi(l) 'mõistlikult'. *Maas liikudes kepsleb harakas varblase viisil .. M. Mäger.
▷ Liitsõnad: iga|viis, ise|viis, kuidagi|viis, mis|viis, naa|viis, nii|viis, nõnda|viis, oma|viis, seda|viis, teist|viis, üht(e)viisi; endist|viis, vanaviisi; era|viis, sunniviisil.

viis2 ‹-i 21› ‹s›
meloodia. Meeldejääv, tuntud viis. Kõlasid igihaljad, isamaalised, rahvalikud viisid. Helilooja teeb, kirjutab tekstile viisi. Laulu sõnu osati vähe, aga viisi teadsid kõik. Vanad rahvatantsud olid üsna lihtsa viisiga. Kirikuõpetaja ütles lauluraamatust paar rida ja alustas viisi. Peremees võttis viisi üles. Ümiseb, vilistab mingit viisi. Poiss ei pea viisi 'kaldub viisilt kõrvale, laulab valesti'. Laulab valel viisil, vale viisiga. Laps laulis omal viisil. Naised venitasid kurba viisi. Hakati vanu viise veeretama. Mängib viiulil vaikseid, igatsevaid viise. Orel mängis viisil „Püha öö”. *Ja kui mina laulu üürgan, siis katsub temagi tõsise näoga viisi kaasa vedada .. L. Kibuvits. || (loodushäälte kohta). Lõokese sillerdav viis. Kuldnokk vilistab oma lihtsat viisi. Lainete, tormi viis. Kõlab mere ürgne viis.
▷ Liitsõnad: kandle|viis, kiriku|viis, laulu|viis, leina|viis, marsi|viis, opereti|viis, rahva|viis, rahvatantsu|viis, runo|viis, tantsuviis.

nagu viis kopikat vt kopikas

viit imet tegema vt ime

viit (pihku) viskama ~ pistma ~ andma
teretuseks, lepituseks vms. kätt andma. Viska viis ja ära pea viha! Direktor viskas mulle õnnitluseks viis pihku. Tulijale anti viis pihku. *Noh, pista viis pihku! Et tervist senikauaks! A. Mälk.

viit ‹viida 23› ‹s›
(teed, suunda) osutav, juhatav tähis. Linna piiri, tee numbrit tähistav viit. Viit näitab vasakule, lõunasse, Otepää poole. Viitade järgi võtsime suuna Praha peale. Rahvusparki paigaldati korralikud viidad. Matkarada varustati viitadega. Vanad viidad asendati uutega. || bibl dokumendi, kirje vms. asukohale osutav tähis || info andmeelement, mis näitab teise andmeelemendi asukohta. Viidad teistele saitidele.
▷ Liitsõnad: suuna|viit, tee|viit, ülekäiguviit; koha|viit, siirdeviit; raamatuviit.

viiv ‹-u 21› ‹s›
hetk, (silma)pilk. Põgus, üürike viiv. Meenus üks viiv möödunud suvest. Mõne viivu pärast jäi ta magama. Ühe viivuga olid magajad jalul. Ainsa viivuga oli laps ema juures. Tulen vaid mõneks viivuks. Kaalus pika viivu, kas lahkuda või jääda. Ühel lühikesel viivul olin valmis kõike uskuma. *Nutuga naeru pooleks / pudeneb igal viivul. H. Talvik. || veidike (aega), viivuke. Vaikisime viivu aega. Viivu aja pärast tegi haige jälle häält. Tahan viivu üksi olla. Saaks nüüd viivu puhata! Kerge tuulehoog pani järvepinna viivuks virvendama. Uinusin vaid viivuks. Heitis viivuks pikali. Jää veel viivuks! Viivuks võttis maad vaikus. Sadu ei lakanud viivukski. Etendus algas täpselt, mitte viivugi varem ega hiljem.

vikk1 ‹viki 21› ‹s›
põll
1. väärtusliku söödataimena kasvatatav kaunvili. Pannonia ehk ungari vikk. Vikki külvama, kasvatama. Põldheina, viki ja kaera segatis. Segavili annab rohkem saaki kui puhas vikk. Läks hobusele vikki niitma. || maa-ala, kus see kultuur kasvab, vikipõld. Loomad on vikki läinud.
▷ Liitsõnad: suvi|vikk, talivikk.
2. selle taime seeme. Seemnesegu koosnes vikist, hernest ja peluskist.

vikk2 ‹viki 21› ‹s›
ehit lubjatainas. Vikki tegema. *Liiva oodates lahustas ta tünnis vikki. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: lubjavikk.

vikk3 ‹viki 21› ‹s›
murd punn, prunt. *Aga siis lõi õlleankur viki eest ära .. E. Tegova. *.. panime asjad paati, paadile viki ette .. A. Hint.

viks1 ‹-i 21› ‹adj›
korralik, tubli, usin; kärmas. Viks tüdruk, koolilaps, perenaine. Viks ja virk naisterahvas. Kõigiti viks mees. Lapsena oli ta päris viks poiss. Tema ema on väga viks inimene. Piiga oli viks ja traks, vaata kust küljest tahes. Kingitusi said üksnes viksid lapsed. Püüdis söögilauas olla eriti viks ja viisakas. Ole ikka viks ja tee, mis kästakse. Peretütar oli kõige viksim. Minia on viks näputööd tegema. Viks käsku täitma. Väike viks koer. Viksid viiakse mehele, targad pannakse tanule.

viks2 ‹-i 21› ‹s›
jalanõude määre, kingakreem, saapamääre. Määris saabastele viksi peale. Kingad vajavad harja ja viksi. *Pumat juustes ja vurrudes, viks saabastel – tähendab velsker .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: saapaviks.

vile ‹6› ‹s›

1. toruja vms. kujuga mänguriist v. märguandevahend, milles heli tekitab õhujoa võnkumine. Pajukoorest, puust, putkest vile. Karjapoisil oli vile, millega loomi kokku kutsuda. Võlus vilest kõiksugu viise välja. Laadal müüdi vilesid – savist linnukesi ja puust torusid. Laanepüü häälega vile rebase peibutamiseks. Võimlemisõpetajal oli vile kaelas. Tänavanurgal seisis politseinik, vile ja revolver vööl. Kordnik tiristas vilet. Kohtunik puhus mängu lõpetuseks vilet. Päästevest on varustatud vilega. Vilega teekann. | piltl. *.. ma ei saa eluaeg isa vile järgi tantsida [= isa tahtmist täita]. E. Tammlaan. || selline torujas heliallikas muusikariista osana. Oreli hõbedased, hõbetatud viled. || sel põhimõttel toimiv signaalseade. Viled ja sireenid. Vabrikute ja tehaste viled hakkasid, pandi undama. *Laeva vile oli lahti põrunud ja üürgas. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: paju|vile, pilliroo|vile, putke|vile, puu|vile, roovile; käo|vile, peibutus|vile, püüvile; bassi|vile, oreli|vile, paani|vile, reas|vile, tinavile; laeva|vile, signaal|vile, tehase|vile, vabrikuvile; huul|vile, keelvile.
2. vilistamisel tekitatav v. kuuldavale lastav heli. a. terav ühetooniline heli märguandena, pahameele väljendusena vms. Läbilõikav vile. Vedur annab pikalt vilet. Laev andis esimese vile. Jaamast kostis manööverdava rongi vile. Kõlas kohtuniku vile. Selja taga kuuldus politseipatrulli vile. Kui vile käis, pidid kõik rivisse jooksma. Märguandeks lepiti kokku kaks pikka ja kaks lühikest vilet. Kolmekordse vile peale pidi kaaslane välja ilmuma. Publik reageeris vihase kisa ja vilega. *Ja sedamaid pistis ta sõrmed suhu ning teravalt hele vile .. lõikas .. ümbruskonnal lasuvasse vaikusse. M. Raud. || seda meenutav kiirest liikumisest tekkiv heli, vilin. Pommid lõhkesid kõrvulukustava vile ja raginaga. Vile ja vingumisega tulevad ja lähevad lennukid. *Ega ta kõrvust vist hajugi see lõhkemismürin, kuulide vile ja surijate ümin. B. Alver. b. lauluviisi meenutav meloodiline heli. Mööda teed astus vilet lüües üksik rändur. Tuju on nii hea, et muudkui lööks vilet. Sulane laskis hammaste vahelt, läbi hammaste tasast vilet. Poisike laskis laia vilet. Laseb rõõmsalt, lustlikult vilet. Huuled kippusid nagu iseenesest vilet ajama. Aina hulkus mööda metsi ja ajas vilet. Niisama vilet lüües 'mitte midagi tehes' ei teeni keegi midagi. *.. lõbus kaheksa-aastane poisike, alati laulude ja vilega suul .. L. Promet. || (linnulaulu kohta). Kuldnokk laskis vaikset vilet. Vindi, musträsta, salu-lehelinnu vile.
▷ Liitsõnad: ava|vile, hoiatus|vile, lõpu|vile, märgu|vile, poolaja|vile, udu|vile, vaheaja|vile, ärasõiduvile; rongi|vile, signaal|vile, tehase|vile, vabriku|vile, vedurivile.
3. kõnek mahv, press; hoog, rutt. Töö käib niisuguse vilega, et pole aega ninagi nuusata. Pistis toobi viina ühe vilega kinni. Auto põrutas täie vilega teisele sisse.

vile1 ‹-da 2› ‹adj›
hõre(daks kulunud). Särk, kuub, ülikond, palitu on viledaks kulunud. Viledaks kulunud püksipõlved, labakud. Jahe tuul tungib läbi vileda riide. Lõdisesime vileda teki all. Püksitagumik on nii vile, et valgus paistab läbi. Kingatallad tantsiti viledaks. Peremees tõi vanadusest viledaks läinud aukirjad külalistele vaadata. *.. oma viimased hilbud on ta põldudel narukile ja viledaks kandnud .. L. Promet.

vile2 ‹-da 2› ‹adj›
väle, kärmas, nobe. Virk ja vile piiga. Vile hobu. *„Lase tütardel kedrata! Kes kõige viledam, see olgu minu oma,” ütles kosilane. J. Kunder. *Olin minagi noorelt vile nutma, vile naerma .. H. Sergo.

vile3 ‹-da 2› ‹adj›
kõle, vinge, vilu. Vile tuul puhus luust ja lihast läbi. *Nad on üleni märjad ja lõdisevad viledas maatuules. B. Kangro.

vile4 ‹-da 2› ‹adj›
murd vesine (toidu kohta). *Kühveldasin kooliköögi viledad kördid ja pudrud tuimalt suhu .. H. Lepik (tlk).

vett ja vilet tegema, vesi ja vile, vett ja vilet saama ~ nägema vt vesi

vili ‹vilja 31› ‹s›

1. bot õistaime osa, mis tekib õiest ja sisaldab seemneid; (üldkeeles ka:) aedvilja söödav osa. Toores, küps vili. Söödav, mittesöödav, mürgine vili. Üheseemneline vili on näiteks pähkel, tõru või seemnis, paljuseemneline – kaun või kupar. Kõrsheinte vilja nimetatakse teriseks. Paljudel niidutaimedel valmivad viljad juuli teises pooles. Sõime toominga mõrkjaid vilju. Pakuti eksootilisi, lõunamaiseid vilju: avokaadosid, hurmaasid, mangosid. Inimene tarvitab vilju toiduks, söödaks, ravimiseks jm. otstarbeks. Puudel ja põõsastel rohetasid esimesed viljad. Kasvuhoones valmivad viljad kiiremini kui avamaal. Armastas tomateid, kurke ja muid mahlakaid vilju. Kõrvitsa vili on ebamari. Noor aed hakkas vilja kandma 'saaki andma'. Õunapuualune punetas mahavarisenud viljadest. Viljadest koormatud ploomipuud. Puud tuntakse tema viljast. *Kuivemates kohtades on pohlad, sinikad ja mustikad endale eluõigust nõutanud ja kannavad joovastavas külluses vilja. L. Meri.
▷ Liitsõnad: ava|vili, eba|vili, jagu|vili, kaun|vili, kogu|vili, kuiv|vili, kukkur|vili, lagu|vili, liit|vili, luu|vili, osa|vili, paisk|vili, paljas|vili, puu|vili, rüüs|vili, sulg|vili, tiib|vili, tsitrusvili; juur|vili, kaun|vili, keedu|vili, köögi|vili, mugul|vili, puuvili.
2. teravili. Kõrge, madal, tihe vili. Vilja külvama, maha tegema. Viljad kasvasid tänavu vägevad. Vesine maa kannab vähe vilja. Põllul kollendab küps, tugeva kõrrega vili. Lehmad olid viljas 'viljapõllul' käinud. Kombain sõitis vilja koristama. Vanasti lõigati vilja sirbiga, seoti vihku, vihud pandi rõukudesse. Kui vili niidetud, algas rehepeks. Sõja ajal jäi, varises vili põllule. Kott masindatud vilja. Salved on täis kuldset vilja. Sõitis veskile vilja jahvatama. Puhtast viljast leib. Vihmaga saab vilja, põuaga põhku.
▷ Liitsõnad: eel|vili, järel|vili, kõrsvili; suvi|vili, tali|vili, tõuvili; kümnise|vili, leiva|vili, magasi|vili, maksu|vili, mati|vili, normi|vili, rappe|vili, riigi|vili, saia|vili, seemne|vili, sordi|vili, sööda|vili, tarbe|vili, toidu|vili, tolli|vili, uudse|vili, õllevili; jumalavili.
3. loode; laps. Neiu hävitas oma ihu vilja 'tegi aborti'. *.. [noorik] tahab Augustile sünnitada troonipärija, kui mees tema senise vilja oma isaliku hoole alla võtab. A. Valton. *Mida peenem sugupuu, seda viletsamad viljad .. J. Seilenthal (tlk).
▷ Liitsõnad: ihu|vili, suguvili.
4. piltl (mingi sihipärase tegevuse abil) saavutatu, (mingi protsessi) tulemus. Iga teadussaavutus on pingsa mõtlemise, otsingute ja katsete vili. Kuldmedal oli sportlase sihikindla treeningu vili. Õpetaja töö vilja näeb kõige selgemini algklassides. Ta ise ei saanudki oma tegude, pingutuste, püüete vilja maitsta. Selgitustöö oli vilja kandnud. Rahval puudus võimalus kasutada täiel määral oma võidu vilja. Keel on inimkonna pikaaegse arengu vili. Laps sündis naise mitmeaastase ootuse viljana. Roheliste aktiivsus looduse kaitsmisel kannab rikkalikku vilja. Teose tegelasi võib pidada kirjaniku elava fantaasia viljaks. *Nagu vägivald ise toores on, nii võib ka vili, mida ta külvab, ainult toorus olla. E. Vilde. *Lõpuks saab ta [= põllumees] oma vaeva viljana lapikese kasinat kivist karjamaad juurde. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: mõtte|vili, patu|vili, töö|vili, vaimuvili.

keelatud vili
miski ahvatlev, kuid keelatud v. sobimatu. Arvas, et ükski tüdruk ei abiellu neitsina, keelatud vilja maitsmata. Ehkki jää oli veel nõrk, kippusid kalamehed juba järvele keelatud vilja maitsma. Keelatud vili on ikka magus, ütleb rahvasuu.

[millegi] vilja lõikama
tehtu tulemusi tunda saama. Noored tahavad kiiresti oma pingutuste, vaeva vilja lõigata. Lõika nüüd ise oma kasvatuse vilja!

vilk1 ‹vilgu 21› ‹s›
luulek
1. helk; vilkumine, vilgatus, vilge. *Kas ennustab küünalde vilk, / et kestame rõõmsalt ja kaua. L. Hainsalu. *.. ja kauge tähe nõrgal vilgul / ei karda pale punastust .. J. Sütiste.
2. silmapilk. *.. Sard sai sõites vilguks näha ankrusolevaid purjekaid .. A. Oras (tlk). *Lööge ette ustel' raudsed riivid, tabad: / õnnetust toob iga läinud vilk .. H. Visnapuu.

vilk2 ‹vilgu 21› ‹s›
geol silikaatide hulka kuuluv, kivimeid moodustav kihilise ehitusega mineraal

vilk3 ‹vilgu 21› ‹s›
murd ebatasane koht lõngas

vill ‹-a 23› ‹s›

1. peam. lamba, aga ka kitse, kaameli jmt. looma karvad, mis saadakse looma pügamisel v. kammimisel ja sobivad ketramiseks v. vildistamiseks; nendest saadav kiud tekstiilitööstuse toorainena. Meriino lamba, angoora kitse vill. Tihe, paks, siidine, pehme vill. Kähar, lokkis, laines vill. Peene-, jämedakiuline vill. Pulstunud, korpas villaga oinas. Must lammas andis vähe villa. Lambatäis villa. Pügas, niitis lambalt villa. Kaamelid ajavad praegu villa. Koeralt villa saamiseks tuleb teda kammida. Villad pesti puhtaks, kraasiti läbi ja kedrati lõngaks. Vanasti villu vatkuti. Kudus kitsekese villast sokid. Villast tehakse riiet, vilti, vaipu, jalatseid jm. Halvasti pargitud nahal oli vill lahti. *Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. A. H. Tammsaare. || piltl (millestki saadava tulu, kasu kohta). Neist meestest pole ei villa ega nahka! Võta vähilt villa. Palju kisa, vähe villa. *Abiga on nõnda, et kui teda liiga lobedalt lubatakse, siis ta õiget villa ei anna. R. Sirge. | piltl. Pilverüngaste valge vill. Hämariku hall vill tihenes. || karvkate. Koheva, säbrus villaga talled. Paitas lamba paksu pehmet villa. *Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alpaka|vill, jaki|vill, kaameli|vill, kitse|vill, koera|vill, küüliku|vill, laama|vill, lamba|vill, meriino|vill, mohäär|vill, talle|vill, ute|vill, vikunjavill; alus|vill, jäme|vill, pealis|vill, peen|vill, poolpeen|vill, uduvill; lootevill; saastasvill; jäätme|vill, kaltsu|vill, kamm|vill, toorvill; lume|vill, pilve|vill, unevill.
2. (taimede puhul:) seemnete küljes olevad lendkarvad v. tupsud. Puuvillapõõsas on täis valget villa. || ‹liitsõna järelosana› mõnedes taimenimetustes, näit. jänes(e)vill
▷ Liitsõnad: ohaka|vill, papli|vill, poom|vill, puu|vill, taimevill; jänesevill, jänesvill.
3. ‹liitsõna järelosana› mõne kiulise (ehitus)materjali nimetuses
▷ Liitsõnad: kivi|vill, klaas|vill, mineraal|vill, puiste|vill, puit|vill, räbu|vill, tehis|vill, tsellu|vill, tsellvill.

vill ‹-i 21› ‹s›

1. ka med nahal v. limaskestal mingi kahjustuse tagajärjel tekkinud põisjas läbipaistva vedelikuga täitunud moodustis (bulla). Punetavad, kahvaturoosad villid. Päike kõrvetas villid turjale. Niitmisest olid peopesad ville täis. Uus jalats võib kanda villi hõõruda. Külmetanud koht kattus villidega. Lõhkenud villist voolas välja hägune vedelik. Lõikas villi katki. Avas villi. Parem vill varbas kui korts kingas.
▷ Liitsõnad: külma|vill, mäda|vill, põletus|vill, rõuge|vill, sini|vill, veri|vill, vesivill.
2. murd veremürgitus vm. ohtlik haigus (ka roosi, pimesoolepõletiku, südamehaiguse kohta). Sai suurest ehmatusest, vihastamisest villi ehk roosi. Mees jäi, suri villi.
▷ Liitsõnad: surmavill.

vilp ‹vilba 22› ‹s›
hrv vispel

vilt ‹vildi 21› ‹s›

1. tihe materjal, mis saadakse kiudainet vanutades v. selle kihte tihendades. Villast, loomakarvadest vilt. Küülikunahkadest valmistati peamiselt vilti. Sünteetiline vilt. Vildist jalatsid, baretid. Juudid kannavad mustast vildist pigimütse. Vildist jurta. Vildiga ülelöödud uks. Muldpõrand kaeti mattidega ning peale laotati paks vilt. Mineraalvati kiud pressitakse plaatideks ja rullitakse vildiks. Palituriie oli paks nagu vilt. *Mõnel hobusel läks juba esimese ühiskülvi ajal kael kärna – ju polnud taostel küllalt vilti all .. O. Kruus. | piltl. *Pulstunud juuksed ja vildiks vanunud habemetutt polnud nähtavasti ammu enam kammi näinud. M. Prääts (tlk).
▷ Liitsõnad: kaabu|vilt, kübaravilt; ehitus|vilt, mineraal|vilt, tihendusvilt.
2. vildik, viltsaabas. Uhiuued soojad vildid. Nahaga tallutatud, randitud vildid. Toppis püksisääred viltidesse. Pani viltidele kalossid otsa. Siinkandis kulub talve jooksul mitu paari vilte. || (harvemini mõne muu vildist eseme kohta). Tõmbas vildi 'viltkaabu' silmini pähe. Veimevaka vildid etn suured nõelakindad, mida hoiti pruudi veimevaka peal kurja eemalepeletamiseks.
▷ Liitsõnad: lubjavilt.

vilu ‹11›

1. ‹adj› mitte päris külm, jaheda ja külma vahepealne. Vilu õhk, aastaaeg. Vilu vesi, meretuul. Hommikud ja õhtud on siin üsna vilud. Kui aprill on soe, võib karta vilu maikuud. Päevad muutusid lühemaks ja vilumaks. Toas on päris viluks läinud. Nunnad on harjunud viludes kongides elama. Ilm läheb viluks, vilule. || (sellise tunde, aistingu kohta). Mul on natuke vilu. Märgade riietega võib kergesti vilu hakata. Sooja teki all pole lapsel vilu. Kaste tundus paljastele jalgadele vilu. Vilu viirg käis kehast läbi. Jube eelaimus võttis südame alt viluks 'tekitas kõhedust'. || päikesevarjuline ja seetõttu jahe. Põgenes palava päikese eest kirikusse, kus oli meeldivalt vilu. *Mõtle, kui vilu on nende [= õlgkübarate] all heina niita, päike ei paista pähe .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› piltl ükskõikne, ilma soojuse ja südamlikkuseta, jahe. Vastas viisakal, kuid vilul toonil. Räägitakse, see kaunitar olevat vilu verega. *Vahest peitis ka noorik oma sisemist soojust vilu koore alla .. E. Vilde.
3. ‹s› kerge külm, jahedus. Varahommikune, sügisene vilu. Tõstis krae õhtuse vilu vastu üles. Kivimüür õhkub head vilu. Vilu poeb hõlmade vahele. Vihma järel on oodata vilu. Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta.
▷ Liitsõnad: hommiku|vilu, õhtu|vilu, öövilu.
4. ‹s› jahe päikesevarjuline koht, vari (3. täh.) Keskpäeva kuuma mahendas vaid palmipuude vilu. Lagedal rabal polnud vilu ega varju. Temperatuur ulatus isegi vilus 38 kraadini. Tule vilust päikese kätte!
▷ Liitsõnad: metsavilu.
5. ‹s› ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› varju, varjus, varjust (4. täh.) Imik pandi vilusse magama. Lõunauinakuks pugesid heinalised villu. Õllevaat tõsteti puude vilusse murule. Istus tamme all vilus. Vara veel puhata mulla all vilus. Vanaisa puhkab juba ammu surnuaia vilus 'surnuaial'. Ei tahtnud katuseräästa vilust palava päikese kätte minna. *.. suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus .. M. Heiberg.
6. ‹s› (mitmesugustes piltlikes väljendites). Ma ei salli tema vilu varjugi 'üldsegi mitte'. Kui peremehel pidu, siis sulasel vilu 'kiirus' taga. Varas kadus nagu vilu 'kiiresti'. Jooksis niisuguse viluga 'kiiruga', et suss lendas jala otsast ära. Sinna on ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava maa kohta). Viimati teevad tal varbad viluks 'löövad ta maha'. Kartis, et ta autot tahetakse viluks tõmmata 'ärandada'. Nii tore poiss, et lööb kõik teised viluks (tunnustav ütlus). *Mis sa veel elad või pilli ostad, kui teine mees iga kuu su rahast kolmsada marka viluks lööb [= ära varastab]. A. Hint.

nahka viluks lööma vt nahk

vimb ‹vimma 23› ‹s›
zool lamedaküljelise kehaga magevee- v. siirdekala (Vimba vimba). Pärnu lahe vimb. Vimb koeb toominga õitsemise ajal.

vimm1 ‹-a 23› ‹s›

1. kestev pahurus, vaikne ja visa viha, vinduv vaenulikkus. Ammune, vana vimm. Isa ja poja vaheline vimm. Aja jooksul kogunenud vimm on tal ikka veel sees. Salajane vimm närib hinge, südant. Kandsid teineteise vastu, peale vimma. Kirjaniku vastu tunti vimma ta vaadete pärast. Kisub, veab, venitab teiste peale vimma. Vimm tärkas, tõstis temas pead. Ligi kaks aastakümmet oli ta naabrite vastu viha ja vimma pidanud. Valas välja endasse kuhjunud, tagasihoitud vimma. Uus vahejuhtum ei lasknud vanal vimmal lahtuda. *Kõigi nende päevade vimm hakkas temas jälle tõusma, uue jõuga keema. E. Männik.
▷ Liitsõnad: sala|vimm, vihavimm.
2. kühm, väike küür. Tõmbas vimma selga.
3. haiguse idu v. jäänus. Eile sain külma, nüüd oleks nagu haiguse vimm kehas. Palavik kadus ära, aga mingi vimm on veel sees.
▷ Liitsõnad: gripi|vimm, haigus(e)vimm.
vt vimma
vt vimmas

vimm2 ‹-a 23› ‹s›
vimb

vina1 ‹11› ‹s›
vine (1. täh.) Põuaudu, kauguste vina. Viirukisuitsu vina. Sinakas, piimjas, hõbedane vina. Päike paistis läbi pilvede vina. Ruumi õhk oli täis sigaretisuitsu sinakat vina. Kogu ümbrus on mattunud tihedasse vinasse, vinna. Raudteerööpad kadusid udusesse vinasse. Taevas oli kerges vinas. *Vihm üle jääb. Lai hele vina / siis aia kohal ripub veel. K. Kangur.
▷ Liitsõnad: põua|vina, suitsu|vina, tolmu|vina, uduvina.

vina2 ‹11› ‹s›
hais, vastik lehk. Kauase pesematuse vina. Hapukas, imal, kirbe vina. Ninna lööb, hakkab mingi kopitanud vina. Vanamehe riietest levis iseäralikku vina. *Ubriku õhuruum saastus üha enam inimeste, rõivaste ja toitude vinast. A. Beekman.

vind ‹vinnu 21› ‹s›
sitke tomp v. tükk. Äke ei saanud jagu läbikasvanud mätastest ja vindudest. Viljade mahlases olluses oli räidinud vindusid. || kõrne. Armastas vinde pudrule silma panna.
▷ Liitsõnad: rohuvind; liha|vind, peki|vind, rasvavind.

vine ‹6› ‹s›

1. õhuke, poolläbipaistev, vaevumärgatav kiht v. viir, hämu, vina. Kerge vinega kaetud päike, silmapiir, mäed. Paljas küntud maa kattub õrnrohelise vinega. Läbi õhtueelse vine paistis kauge kallas. Õhus hõljuv tolmune vine varjutas piirjooned. Korstnast tõuseb sinist vinet. Udutas vihma, linn oli üleni sinkjashallis vines. Taevas tõmbus, läks vinesse. Tänav mattus kuuma päeva vinesse. Mäekülg oli otsekui väävliaurude kollakasse vinesse mähkunud. Igaühel tõusis suust valge vinena hingeauru. *Päike loojus vinesse, udu vajus kalda poole. M. Unt. | piltl. Lapsepõlvemälestusi katab romantiline vine. *Pillimängu ja ajaloo halli vinesse uputan oma kurbuse. M. Traat.
▷ Liitsõnad: auru|vine, kuuma|vine, pilve|vine, põua|vine, suitsu|vine, tolmu|vine, udu|vine, valgus|vine, õhuvine.
2. vaevumärgatav tuul, vinu. Jäine vine puhus teelistele näkku. Puud sahisesid nõrgas vines.
▷ Liitsõnad: tuulevine.
3. vaevutuntav lõhn. *.. võõrast lõhna polnud majas, peale tema röövija kerge vine köögiukse ümbruses. M. Saat.
▷ Liitsõnad: lõhnavine.
4. (tunnete, meeleolu vaevumärgatava avaldumise kohta näoilmes). Ebamäärase nukruse vine suunurkades. Nägu varjutab tusane vine. Naerust oli jäänud vaid nõrk vine suu ümber.
▷ Liitsõnad: muige|vine, naeratuse|vine, naeru|vine, nutu|vine, rõõmuvine.
5. ‹sisekohakäändeis adverbilaadselt› kõnek vinti, uima; vintis, uimas. Ta jäi kergesti vinesse. Olin veidike vines. Vines peaga on inimesed suurelised. *Austraalias elavad uimased koaalakarud, kes närivad kogu aeg eukalüptilehti ja on pidevalt vines. S. Vabar.

ving1 ‹-u 21› ‹s›

1. mittetäielikul põlemisel v. millegi kõrbemisel tekkiv (kibedalõhnaline) suits, karm; vingugaas; heitgaas. Ahjus sisisevate tukkide ving. Metsad põlesid, päike ei suutnud suitsust ja vingust läbi tungida. Praadimise, triikraua, suitsevate küünlatahtide ving. Köögist tuli koledat vingu. Kõrbev müts ajas välja hirmsat halli vingu. Hea pottsepp teeb ahje, mis ei aja vingu (sisse). Püssirohu, odava tubaka ving. Ving kippus silma, võttis kurgu kipitama, pani pea valutama. Jäi vingu kätte. Suri vingu. Suurlinn on autode vingu täis. Veetis pikad päevad traktorikabiini vingus. *Kui esimene ja teine ving oli välja lastud, viskasin veel mitu kapatäit vett kerisele ja saun oli valmis. E. Naaber. *Maua tõmbas sigaretti, puhus vingu sinisesse taevasse. A. Vanapa. || alkoholiuim. Pulmapeo ving on alles peas. *Kuradi Vau, kes teab, mis solki ta sisse jootis. Kolm päeva järjest mingis mürgises vingus. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: bensiini|ving, mahorka|ving, piibu|ving, rasva|ving, suitsu|ving, söe|ving, süte|ving, tubaka|ving, tukiving.
2. kange ja kibe lehk. Sookailude mõrkjas ving. Hobuse higi vänge ving. Omatehtud õlle, puskari, pinutaguse ving. Värske värvi terav ving pani aevastama. Kääriv sõnnik ajas vingu.
▷ Liitsõnad: puskari|ving, sibula|ving, suitsu|ving, sõnniku|ving, virtsaving.

ving2 ‹-u 21 või kõnek -a 23› ‹s›
(viha)vimm; kius. Vedas, kiskus, pidas naabriga vingu. Ei suuda vana vingu unustada. Viha korjus vinguna südamesse. *Pererahvad olid isekeskis vingus .. K. Ristikivi. *Pidas vinga ennistise noomimise pärast. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: jonni|ving, nina|ving, vihaving.

ving3 ‹-u 21› ‹s›
hrv vingumine. Kutsika, seapõrsa ving. *Mis varem naeruna mul lehvis suul, / nüüd krampub nutuks sinu [= tuule] mõrkjas vingus. B. Kangro.

vinn ‹-a 23› ‹s›

1. vinnamise, tõstmise v. pingutamise riist, vinnamisvahend; vinnastusseade. Vinnaga kaev. Kotid vinnati veskilaele katusekorrusel asuva vinna abil. Vinna kasutati paja kinnitamiseks kolde kohale. Kogel oli ahtris kaks vinna 'peli'. Nooda vedamisel abistas mehi vinn. Tegi püssile puust vinna. | piltl. Ta ei tee oma tööd kunagi poole vinnaga 'poole jõuga'. Hakkasime täie vinnaga pihta. Majandus on pikaajalise vinnaga protsess. Pika vinnaga 'aeglane, pikaldane' mees. || (ülestõusmise v. -tõstmise kohta). Poisil tõusis rusikas ähvardavalt poolde vinna. Mullikatel olid sabad pooles vinnas. Pooles vinnas käsi, nagu löömiseks tõstetud. Riist oli täies vinnas vulg (erektsiooni kohta). | piltl. Jäi redelile poolde vinna 'redeli keskpaika' seisma. Majast on ainult vundament, seinad alles pooles vinnas 'pooleli'. Püksid olid pooles vinnas 'rebadel'. *Torukübar, daami kinnas, / kannus, suudlus pooles vinnas. G. Suits.
▷ Liitsõnad: ankru|vinn, kaevu|vinn, kaitse|vinn, katla|vinn, korgi|vinn, punni|vinn, püssivinn.
2. kõnek (purjusoleku kohta). Selget päeva ta enam ei näe, hommikust õhtuni ühes vinnas. *Aga ma pole veel kunagi näinud, et tüürimees vahel ka oleks pooleski vinnas. E. Vilde.
vrd vinna
vrd vinnas

vinn ‹-i 21› ‹s›
vistrik, punn. Kaelal punetas suur vinn. Murdeea vinnid. Vinnidega kaetud, vinne täis nägu. Mul pole ilmaski olnud ühtegi vinni. Valge vinn med väike valge terakujuline moodustis näonahal, hrl. silmade ümbruses. || ‹pl.› med eriti murdeealistel esinev nahahaigus, mille tunnuseks on rasune nahk ja komedoonid, vinntõbi, akne
vrd vinni
vrd vinnis

vint1 ‹vindi 21› ‹s›
kõnek
1. keere; keerd. Mutril olid vindid roostes. Treib võllile vindi peale. Kruvi ei võta hästi vinti. Keera polt viimase vindini välja! Pallil oli vint sees 'pall ei lennanud sirgjooneliselt'. *Näe, kuidas Rannaväravast sissevuhanud tuulel on otsekui vint peal. Tükk aega keerutab ta ühel paigal .. L. Promet. *Ja Kersti viskas [palli]. Mitte vindiga ja vastu jalgu, vaid ilusasti, otse. A. Pervik. | piltl. Ta armastab ikka vinti üle keerata 'liialdada'. Meeleolu oli viimase vindini üles kruvitud. Tundsin, et mu närvid on viim(a)se vindi peal 'katkemas'. *Elul on sada viperust ja vinti sees. A. Mägi. || kõnek (mingi keermelise detaili kohta). Viiuli vindist timmitakse keeli. Niidukil olid mõned poldid-vindid puudu. *.. võtnud taskust punnivinnaga noa, lõi ta selle vindi naksatades lahti ning hakkas seda siis otsapidi korgi sisse kruvima. E. Kippel.
2. laeva sõukruvi. Vindi labad. Laev värises vindi vibratsioonist. *Siis peksis vint uuesti vee laeva päras vahule .. A. Hint.
3. vintpüss. *Lahing oli neile, kellest nii mõnigi esimest korda vinti peos hoidis, veel ähmane mõiste. P. Kuusberg.
4. kõnek joove. Naabril oli juba hommikul väike vint peas, paras vint peal. Võttis kerge vindi sisse.
vrd vinti
vrd vintis

vint2 ‹vindi 21› ‹s›
zool tugeva koonilise, teravaservalise nokaga varblasesuurune laululind (Fringilla). Vint vilistab ja vidistab.
▷ Liitsõnad: kanaari|vint, kold|vint, mets|vint, põhja|vint, rohe|vint, suurnokk-vint.

vint3 ‹vindi 21› ‹s›
tugev tuul merel. Õhtu poole ööd algas vesikaarest kõva vint.

vint4 ‹vindi 21› ‹s›
teat. kaardimäng kahe vastastikku mängiva paari vahel, bridži eelkäija

vinu ‹11› ‹s›

1. kerge tuuleõhk, vaevumärgatav puhang. Puhus nõrk vinu. Õrnas vinus värelevad puulehed, heljuvad ämblikuvõrgud. Pärast tuulevaikust tõusis loid vinu. Lõunaks rauges viimanegi vinu. *Siin kõrgel [= puu otsas], maheda vinu käes, tulid hoopis paremad mõtted. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: tuule|vinu, õhtuvinu.
2. hämu, vine (1. täh.) Pilvede vinust immitseb läbi kuuvalgust.
▷ Liitsõnad: suitsu|vinu, tolmuvinu.

vipp1 ‹vipi 21› ‹s›
tekst kepp kangastelgedel niite ülestõstmiseks ja allalaskmiseks

vipp2 ‹vipi 21› ‹s›
väga tähtis isik. Ingliskeelne lühend VIP on eestipärasemalt vipp. Kollane ajakirjandus hoiab avalikkust vippide eluga kursis.

vira ‹11› ‹s›
virvendus, helk. Kivike sulpsas vette, jättes endast vaid kerge vira. Päikese vira läbi pärnavõrade.

virb ‹virva 23 või murd virve 21› ‹s›
noor kasv, võsu, väike haljas oks. Peenikesed virvad. Linnud siutsuvad puu otsas virbades. *.. lepad, mille virved ja leherootsud on kaetud valge lepapiimaga. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: pajuvirb.

vird ‹virra 23› ‹s›
luulek lai (jõe)vool. *.. kuidas kõik ojad ja nired ja tired ja sooned ja virrad, / lisajõed ja harud / on leidnud tee / suure jõe juurde .. J. Kaplinski.

vire ‹6› ‹s›

1. tuulehoog. *Nüüd ärkab vana tuule erk hommikune vire. D. Vaarandi. *Lööb puhmast näkku kerge vire / ja liigateleb, laulab öö. J. Kärner.
2. ‹hrl. pl.› ranna-, jõe- v. tuiskliiva vallike. Terava, kumera harjaga vired. Viredega kaetud merepõhi.
▷ Liitsõnad: laine|vire, tuule|vire, vooluvire.

vire ‹-da 2› ‹adj›
vinge, läbilõikav. Vesikaarest hakkas puhuma eriti viredaid iile. Ilm muutus tuuliseks ja viredaks. *Õige varsti hakkaski vihm vireda tuulega vastu akent peksma .. B. Kangro.

virel ‹-i 2› ‹s›

1. murd mängutuuleveski lindude peletamiseks. Aeda oli pandud käristitega vireleid.
▷ Liitsõnad: tuulevirel.
2. piltl lärm, märul. *Et lahti saada / nende [= kukkede] virelist, / neil kõigil läbi lõikaksin ma kõrid. A. Alliksaar (tlk). *.. mis kuradi virelit me siin pataljonis oleme näinud ja mis hirmu tundnud. A. Kivikas.

virg ‹vire 22› ‹s›
‹hrl. pl.› geol ranna-, jõe- v. tuiskliiva vallike. Rannalähedane merepõhi oli kaetud virgedega.

virk ‹virga 23› ‹adj›
oma tööd hoole ja innuga tegev, usin; nobe, kärmas midagi tegema. Virk töömees, perenaine. Meie klassis on virku õpilasi rohkem kui laisku. Poeg tõi tallu virga ja viksi minia. Enn aitas täna kõiki töid teha, ta pole enam ammu nii virk olnud. Kass oli väga virk, püüdis mitu hiirt kinni. Peale kahe virga käe pole mul muud pakkuda. Mari on meie klassis kõige virgemate jalgadega. Laps oli virk sõna kuulama. Olge virgad ja rutake tööga! Ehitusplats oli täis virka tegevust. Naised on virgad uskuma, kui neile midagi räägitakse. Kes noorelt nobe, see virk vananagi. *.. paistab kaugelt silma, kas ta [= tütarlaps] on virk ja viisakas või laisk ja lohakas. M. Pihla. *Kuid kõrbepühaku kuues / virgad on sigima täid. H. Talvik. | ‹substantiivselt›. Virga tööpäev algab koos päikesega. Laisk lubab, virk teeb.

virn1 ‹-a 23› ‹s›

1. hunnik laotud v. kuhjatud (hrl. ühelaadseid) esemeid v. mingit ainet; riit, pinu. Palkide, laudade, küttepuude virn. Telliskivide korrapärased virnad. Kõrge, suur virn kaste. Ilmatu virn raamatuid. Triigitud pesu virnad. Lapsed kandsid lõkke jaoks kokku mehise virna oksi. Tüdruk võttis üleval virna otsas heinu vastu. Heinaajal oli virna tegemine naiste töö. Mättad laoti, pandi, tõsteti üksteise peale virna. Virnadesse kuhjatud õpikud ja töövihikud. Pakid seisavad virnas. Käskis virnast silo tuua. Tikitud patjade virnaga voodi. *Kogu ruum näis kohana, kuhu pärast tulekahju oli rutuga virna visatud mitme perekonna varandust .. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: hao|virn, heina|virn, kasti|virn, kivi|virn, koti|virn, küttepuu|virn, laua|virn, liipri|virn, nõude|virn, paberi|virn, padja|virn, palgi|virn, pesu|virn, plangu|virn, propsi|virn, puu|virn, põhu|virn, raamatu|virn, riide|virn, silo|virn, taldriku|virn, õlevirn.
2. piltl suur hulk. Juubeliks telliti määratu virn sööke ja jooke. Ta oli saatnud virnade viisi palvekirju. Luges virnade kaupa raamatuid. *Käik siia on tõstatanud terve virna küsimusi. A. Kaal.

virn2 ‹-a 23› ‹s›
bot lamava varre ja haakekarvadega rohttaim, roomav madar (Galium aparine). Kitkus sigadele virna ja muud umbrohtu. *Tänaval heljub noore virna ja emanõgeste lõhn. O. Luts.

virn3 ‹-a 23› ‹s›
murd (hõõguv) tuhk. Küpsetasid virna sees kartuleid. *.. ühe sammuga oli ta kolde ees ja soris nüüd pilpaga tuhas, liimakute ja virna alla maetud tuld otsides. A. Kitzberg.

virr ‹interj adv›
annab edasi virinat. Sääsed ei andnud rahu, muudkui virr ja virr kõrva ääres. Virr! veeres lõngakera üle põranda. *Virr ja varr laseb ta kaardipaki pöidla alt läbi libiseda. H. Pukk.

virr ‹-i 21› ‹s›

1. põll lihtne linaropsimise masin
▷ Liitsõnad: linavirr.
2. murd vurrkann
▷ Liitsõnad: paberivirr.

virr ‹-u 21› ‹s›
keerd, tiir. Tantsijad tegid paar hoogsat virru. Maailm hakkas silme ees äkitselt virru lööma 'keerlema, tiirlema'. *Mõtted jooksid peas virru nagu oravad kuusevõras. A. Mägi.

viru ‹11› ‹s›
(vee)keeris. Jões leidus kärestikke, virusid ja karisid. Laev sukeldus uude virusse. Viruna keerlevad mõtted. *Vallatud vood uhkasid, tõuklesid, keerlesid, rullusid virudeks .. M. Tender (tlk). *.. üle Nahalaiu tuiskas metsiku soolase viruna murdlaineid ja vahupritsmeid. A. Alas (tlk).
▷ Liitsõnad: tantsu|viru, tuule|viru, veeviru.

visa ‹11› ‹adj›

1. selline, kes kergesti alla ei vannu, takistusi ja raskusi võitev, järjekindel, püsiv; vastupidav, sitke. Tugev ja visa inimene. Poiss on hästi visa ja hakkaja. Õde on loomult visam kui vend. Ta on oma ettevõtmistes, töös, usus ülimalt visa. Abiellus, et visast austajast lahti saada. Väsimatu ja visa töömees. Visa vastane, võitleja. Mõnes asjas oli ta visa ega andnud kergesti järele. Saaremaa naine on alati visa olnud. Väike ja visa rahvas. Temas on isaisade visa verd. Visa vend see naabrimees! Vanamees on visa, ei ta nii kergesti sure. Vaesel inimesel on visa hing. Hobune oli halvasti toidetud, kuid visa hingega. || (taimede kohta:) selline, mis ka kehvades tingimustes hästi vastu peab v. mis kergesti ei hävine; (heina kohta:) kõva, vintske. Kask on vähenõudlik ja visa puu. Visa võilill tungib peale. Võsa on sama visa nagu umbrohi. || (nähtuse, tegevuse vm. kohta:) raugematu; järelejätmatu, pidev. Visa tahe, püüd edasi jõuda. Visa tööd kroonis edu. Visa treening, harjutamine viis sihile. Vaenlane osutas visa vastupanu. Projekt leidis visa vastuseisu. Käib visa võitlus, heitlus, lahing. Puhkes visa taplus. Sain oma tahtmise üksnes visa pealekäimise tõttu. Visa kinnipidamine vanadest tavadest. Eelarvamused on visad püsima. Käisid visad kuuldused, et .. Kerkisid esile järjest visamad kuulujutud. *Elu on visa. Ta ei kustu nii kergesti, kui teda ei kustutata vägivaldselt. P. Viiding.
2. aeglane, vaevaline. Kevad, uni, edu oli visa tulema. Kopsupõletik oli visa taanduma. Haav oli visa paranema. Umbrohi on visa kaduma. Mõtteviis on visa muutuma. Jutuks võeti töö visa edenemine. *Aga jutt oli õige visa siginema, sest kõigil kolmel oli oma kida keeles. M. Raud.
3. van kõva, vilets. Visa pea tõttu tuli õppimisele enneaegne lõpp.

vise ‹viske 18› ‹s›
ühekordne viskamine; heide. Täpne, tabav, osav vise. Viset sooritama. Poiss tõstab viskeks käe, tal on kivi peos. Odaviskaja esimene vise ebaõnnestus. Vise tabas täpselt korvi. Teine vise läks mööda. Viimase viskega jäi võistleja teiseks. Hokimeeskonna söödud ja visked. Nüüd saab viskele meie korvpallur. Täringumängija pani kõik ühele viskele ja kaotas. Kalamees tegi õngega kõrge viske.
▷ Liitsõnad: granaadi|vise, kivi|vise, lasso|vise, oda|vise, palli|vise, täringuvise; kaugus|vise, märki|vise, täpsusvise; haak|vise, kahekäe|vise, karistus|vise, kaug|vise, keskpositsiooni|vise, lähi|vise, mööda|vise, nurga|vise, peale|vise, põrke|vise, rekord|vise, sisse|vise, soojendus|vise, vabavise.

viss1 ‹-i 21› ‹adj›
murd kindel, kõva, vastupidav. Jää on juba viss. *Siis toodi aga uus manillatross, mis oli tugev – päris viss. H. Sergo. *Siinset kõrtsi kasutasid peamiselt ülemeresõitjad siis, kui väin oli viss [= kõva jääga kaetud] .. R. Ratas.

viss2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek väike hapu õun. Puu otsas kasvasid hapud vissid. Õunapuu alt saime mõne vissi.
▷ Liitsõnad: õunaviss.

vist ‹adv›
(väljendab oletust:) arvatavasti, tõenäoliselt; võib-olla. Ta on vist arst. Õpib vist hiina keelt. Vist läks külla. Poisil hakkas vist üksinda igav. Ta ei öelnudki mulle tere, vist ei tundnud ära. Me vist tunneme teineteist? Sinna pole vist midagi parata. Ei ole vist mõtet sõita. Ei saa vist kummagi peale kindel olla. Täna vist ei esine keegi. See taim vist ei õitsegi. Vist kuskil on torm. Laps vist ikka seda toitu ei söö. Nii vist ütleks asjatundja. Selles on sul vist küll õigus. On vist nii, et .. Sõidad ära? – Vist küll. Kas oled haige? – Küllap vist. Kas ta on töötu? – Vist mitte. Nägid sa teda eile? – Ei vist. Meid küll pittu ei kutsuta. – Ega vist. *.. teie loodetavasti olete selles talus omainimene – kui ma ei eksi – peretütar vist? A. Antson. *Ju vist tuleks tal ikka teksti kallal tööd teha. E. Vetemaa.

vist ‹-i 21› ‹s›
neljakesi paariti mängitav inglise päritolu kaardimäng, bridži eelkäija. Visti mängima.

vits ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. peen painduv oks v. võrse (punumiseks, kinnitamiseks, löömiseks vms.). Pikk vetruv vits. Koorimata, kooritud vitsad. Isa tõi metsast vitsu. Otsis parajaid korvipunumise vitsu. Vitstest punutud korv, tool, aed. Hakkas vitsadest mõrdu valmistama. Hirmutab vitsaga hanesid. Murdis loomade ajamiseks põõsast vitsa. Kaseoks oli karjapoisi vits. Roovlatid seoti sarikate külge sõrmejämeduste vitste abil. Mees kadus nagu vits vette 'kadus jäljetult'. || (karistusvahendina; märgib ka ihunuhtlust). Sai isa käest vitsa. Koeruse eest anti vitsa. Talle anti korralikult vitsa. Laps on vitsa väärt. Tüdrukule on vitsa vaja. Võttis vitsa ja andis poisile kere peale. Nuhtles last vitsaga. Nüüd on vitsad soolas! Talupoeg sai mõisas vitsu. Mässulisi karistati 15 paari vitstega. Tõrkujatele määrati 60 hoopi vitsu. Isa sõna enam kui ema vits. Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks. Omad vitsad peksavad. *Kodus isa vits ja rihm, koolis poiste kõrvakiilud. H. Sergo. || piltl karistus, nuhtlus. Ühed valusad, kibedad vitsad on ta usaldamise eest juba saanud. Ta on omad vitsad juba kätte saanud. Jumala vitsa oli kogu pere tunda saanud. Kontroll tabas neid ootamatult nagu taeva vits. *Taani mõõk on paljudele otsekui issanda vits, mille vastu nagu keegi ei saaks. H. Sergo. | (imestust, üllatust, pahameelt väljendavates ütlustes). Oi, issanda vits, kus on julm mees! Sa issanda vits, missugune elu! *Issanda jumala vits, kas siin majas kunagi rahu ei saa? E. Park.
▷ Liitsõnad: kadaka|vits, kase|vits, lepa|vits, paju|vits, toomingavits; aia|vits, härja|vits, karja|vits, kausta|vits, korvi|vits, parda|vits, sebavits; lapsevits; nõiavits.
2. painduvast oksast v. metalliribast käänatud võru millegi kooshoidmiseks. Vankriratta rauast vits. Kuum vits läks kiiresti rattale peale. Nõul on kadakast, saarepuust vitsad. Kibu hakkas juba kuju võtma, ainult vitsad puudusid veel. Kuuseokstest koolutati tünnidele vitsad peale. Ajas, pani, lõi puunõule vitsad peale. Õllevaat oli vitsad pealt ära löönud, visanud. Püksirihm on pingul nagu vits tõrrel. *.. kaks pütti läks kukkudes vitsadest lahti. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: plekk|vits, puu|vits, raudvits; nõu|vits, ratta|vits, riista|vits, tünni|vits, äärevits.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes taimenimetustes
▷ Liitsõnad: hane|vits, kuld|vits, maa|vits, metsvits; kibuvits.

(nagu ~ kui) ühe vitsaga löödud
väga sarnased, ühesugused, samasugused. Kõik inimesed ei ole ühe vitsaga löödud. Kõik kolm maja on nagu ühe vitsaga löödud. *Teie, meremehed, olete kõik kui ühe vitsaga löödud. Just kui karud. E. Tammlaan.

vitt ‹vitu 21› ‹s›
vulg naise suguelund

viu ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi kiire liikumisega kaasnevat heli. Viu! lendas mesilane tüdruku nina eest mööda. Viu, viu puhub tuul. *Kuulid käisid ikka viu ja viu ... L. Kibuvits. *Viu-viu-viu tiirlevad vihased herilased mu pea ümber. O. Tooming.

viu ‹14› ‹s›
zool laia saba ja laiade tiibadega röövlind (Buteo). Lagedal tiirutas viu.
▷ Liitsõnad: hiire|viu, karvasjalg-viu; herilaseviu.

viuh ‹interj adv›
annab edasi löögiga v. kiire liikumisega kaasnevat heli, ka liikumise kiirust. Vits käib viuh! ja viuh! Piits plaksus ta käes ikka viuh ja viuh! Viuh! vuhises õngenöör läbi õhu. Harakas lendas viuh! aiateiba otsa. Pääsuke lendab viuh pessa, viuh välja. Pea viuh! kuklasse. Tüdruk pöördus viuh ümber. *Viuh! viskus kask nagu vibu sirgu, ja laps lendas otsekui lahtipääsenud lingukivi õhku. F. Tuglas.

viu ja vops
kiiresti üksteise järel. Kuulid hakkasid tulema viu ja vops. Kivid lendasid viu ja vops aknasse. *Need olid kindlasti paharetid, kes lasid kividega viu ja vops, viu ja vops! A. Kalmus.

voeh ‹interj›
võeh. *„Voeh,” imestab ema, „no mis tema niisugusest asjast teab.” O. Luts. *Voeh! Või temal pole aega! R. Männis.

võe(h) ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. imestust, üllatust. Võeh, kui palju inimesi on kokku tulnud! Võeh, võeh, või see poiss on siis Miku poeg. Võe? Kas sa kuuled! *„Võeh – sul raha kui puru!” lõi Lull üllatudes käsi kokku. R. Vellend. b. pahameelt, halvakspanu. Võeh, võeh, kas sul häbi ei ole! Võeh, kus mul eestkostja! Võeh! Küll aga olete toa täis tossutanud! c. kergendust, mõnutunnet. Võeh, see on siis nüüd möödas! Mudi mu kaelasooni, jah sealt, võeh-võeh-võeh. d. kurtmist, hädaldamist; kaastunnet. Võeh, kui kiiresti lendab aeg! Võeh! võeh! laske mind lahti! Ah vanemad surnud? Võeh, võeh, siis oled orvuke! *Ehk praegu pole härrakest enam olemaski, võeh heldeke! R. Janno. e. (küsilause lõpus) küsimust. *Noh, kas hakkad juba ükskord tulema võeh? A. Kivikas. *Aga mis sa arvad, et ei ole võeh? E. Särgava.

võie ‹võide 18› ‹s›

1. salv, kreem, pumat, määre vm. pehme aine keha hooldamiseks v. ravimiseks. Võidega peadligi kammitud juuksed. Haavu määriti vanaema segatud võietega. Rohukapis leidus võideid, plaastreid ja tilku. Veelindude võidega kaetud suled ei lase vett ihu ligi.
▷ Liitsõnad: juukse|võie, näo|võie, ravivõie; liigese|võie, lootevõie.
2. (või, margariini v. peenendatud ja segatud toiduaine kohta, mida saab määrida). Mõned kasutavad võidena margariini, teised võid. Mitmesuguste võietega määritud võileivad.
▷ Liitsõnad: küüslaugu|võie, muna|võie, pähkli|võie, singivõie.

väel
‹postp› [gen] teat. riietusese (mitte muud selle peal) seljas v. jalas. Käib ringi aluspesu, sitskleidi, tubaste riiete väel. Oli välja tulnud ainult kerge kampsuni väel. Poisid töötasid ujumispükste, spordisärgi väel. *.. seadis saapadki ukse taha ja tuli valgete villaste sokkide väel tuppa. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kleidi|väel, kuue|väel, pesu|väel, pluusi|väel, särgi|väel, vestiväel.

äie ‹äige 18› ‹s›

1. (ühekordne) äigamine. *Viimase otsustava äigega rabati terad vihutüvest põrandale. J. Lintrop.
2. äigekiht. Emakakaelalt äige võtmine.