[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 744 artiklit, väljastan 100.

aasta|päevad pl (ligikaudu) terve aasta `aasta `päivad käis õppimas Lüg; `Aasta päevad tee nönda tööd, et ihuing armas sihes, siis sa said rendi `selgeks Pöi; `aasta pääbäd tä ikke `eemal on Mar; [õlu] võib `seista kas `aasta päävad Kei; siis jäin veel, olin siis `aastapäävad või kaks Kad; ta oli `vuasta päävad `aige VJg

adra|maa maa maksustamise ja arvestamise ühik feodaalajal `ennemb `anneti `mõisa `tüölistele ikke teha üks adramaa Lüg; poole adramaa koht; sii külas es olegid `terve adra maa meest Kär; `enne käisid ikke `mõises adramaid `künmas Juu; adramua `loeti vanass kolm vakamuad Kod; adra maa, tu̬u̬ oĺl hobõsõ tü̬ü̬ `perrä, ega adra pääle `loeti hopõń Har

hagema agema Jõe Kuu SaLä Pha Vll Kse Ran Nõo Ote Rõn; agõ|ma Kam Krl Urv Lei, -me San, -mõ Krl Har/h-/; hagõma, da-inf hakõʔ V(ma-inf hagõmadõ Har)

1. hurjutama a. noomima, manitsema tiä kadunukõnõ `eĺli, sõ̭ss iks hagõsi naid `lat́si, nüüd ei olõʔ kedägi inämb, kes neid vi̬i̬l hagõ Kan; Sinnu piat iks alati hagõma, hae˽nigu pińni; Ei jõvva˽ma sinnu hagõdaʔ, sullõ ei˽mõo inäp vits kah Urv; minnu ka um haet iks, ku˽halvastõ˽tei, siss jäl˽`haeti; ma˽hai kül˽tedä, a mitte ei˽`kullõʔ Rõu; hagõgõʔ ummõt tõõńe tõist, mis ti `müĺlät; kui tõnõ nakass tõist tõrõlõmma, sõ̭ss tõõne nakass `vasta hagõma Räp; hae no umma last veid́okõnõgiʔ Se Vrd haagama2 b. hüüetega eemale peletama, ära ajama tõsõn kaŕan `kuuldu jo sutt `haetavat Kan; susi näet tu̬u̬d hagõmist peläśs, sõ̭ss lät́s ärʔ Urv; sutt ja marupińni õks `haetass - - hõõ hu̬u̬, hõõ hu̬u̬, nii ̀haeti; mi˽haḱki kül˽hulgasna˽kaŕusõʔ, õks susi lät́s umma ti̬i̬d; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; lät́si iks `perrä nurmõ pääle hakõn, lät́si iks ja hai Rõu; suśsi `haeti: tõ̭õ̭ĺu-tõ̭õ̭ĺu; susi taht hagõmist, raha lugõmist Se; kõik hagõvaʔ soe pääle Lut

Vrd hagima

2. nõutama, hankima `leiva `vilja pidi `suurest maast agema; ma `käisin külas jahu agemas Jõe; kui sul ei ole [midagi], kaet `kostegi agõda Kam

3. haarama, (kokku) ahnitsema ma age siit omale süle tεis Jäm; mis sa aged teiste eest εε puhas; see ageb nönda tiiusti `asju kogu; ageb `süia Khk; mes sä nii paĺlu aged, jätä tõestele kah; tahass terve ilma `endäle ageda Ran; temä ageb `endäle `kõ̭iki, mes `kostegi vi̬i̬l saab Nõo; hagõgõ kokko noʔ `kraamiʔ Se

4. taipama, aru saama; meelde tuletama ku nakkad `mõtlema ja agema, siss tule `mi̬i̬lde Ote; Inemisel ei ole üits agemise raas Rõn; Ta jo hää suur lat́s, ta nakkass jo `mutsu hagõma Urv; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

5. korrastama Agõ˽no sa˽kah innäst ummõtõgi, nu̬u̬ŕ `tüt́rik Urv; sul oĺl mullõ nii pallu `kośti pant, ma `õkva `heitü, ku ma `naksi `lauda hagõma Plv; tsia suluʔ är lagonoʔ, `tahtvaʔ hakõʔ; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

ahju- ühe`kerra `söima `terve `ahju `täie üheld `eidelt `kuoki VNg; ahju`küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed Mus; Ahju potid - - on `jälle sauest, tules põletud Pöi; `sirgemad puud `tehti ahukütuseks Kul; tarvitavad `turbid ah́u kütteks Mär; Mõni `mõisa või `ahjutäüs `voŕsta (tühiasi) Khn; ma elasin mõisa maa pial - - sain mõisa maa pialt siis ahjuküt́ise ka; seĺg sügeleb, nühin `vasta ahju`müiri Juu; ahjukütteks puid ja `metsa küll JMd; mina tegin agu iga suve, tegin seda ahjukütust JJn; pane ahi kütte, tieme ahju `kartulid VMr; ahjualune, kohe pane puid `kuivama; tämä ahjotegijä es õle küll kellegi ahjo`meister Kod; küll om kõreda ahju `kartuli, mitte kudagi ammass ei võta Nõo; ahu`meistri ja katusõ`meistri oĺl ma esi Har; ku ta vana lorbaśk om, saasõ täst laadsaredi ah́o`küt́jä Räp

ahmama `ahmama, da-inf ahmata Krj Kei Lai Plt, `ahmada IisR

1. äkki haarama, krahmama Sie - - lehm `ahmab suhu iga rohutroppi IisR; Avi `ahmab pääsu ka ära, kui ta vee kohal madalas `lendab Krj; naine `ahmas kuke `kińni Lai; `ahmas kõik `sülle ja läks; koer `ahmas `terve tüki korraga `lõugade vahele Plt

2. haistma – Kei

ahmitsema ahmitsema Khk Mär Tõs Khn/-õma/ JõeK JJn Trm MMg Lai Plt KJn Ran, `ah- Kuu IisR; (ta) ahmitsap Trv ahnitsema `Ninda `voisid `terve `ranna `atru omale `ahmitseda ja `toised peris `ilma jättä Kuu; ära ahmitse korraga nii palju `sülle Mär; ta `ahmitses oma kätte neid `mõisaid JõeK; `kange `püüdma ja ahmitsema; ta ahmitses siin `mulle puid JJn; lehm ahmitseb `süia Trm; ahmitseb omale `kaapida MMg; ahmitses rikkuse järele Lai; temä kormib iki ja ahmitsap Trv; esi joba `katsa`kümne `aastane, aga niidäb vi̬i̬l järve veeren, ahmitseb kui Ran

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

haiglane `aigla|ne Kuu/`h-/ VNg Vai, Käi Mär Vig Tõs Vän Tor Hää Juu Kos JMd ViK Trm Kod VlPõ Puh/g -tse/ Nõo, `aiglai|ne VNg Vai(`aige-), `aegla|ne Mar Ris, g -se; `haigla|nõ g -sõ Har Rõu Vas; `aiglan Krk, `aiglõne San haigevõitu; kehva tervisega ei minust `präiga ole `asja, olen vähä `aiglane VNg; `aigelaine, ei ole `terve `eigä `aige Vai; `aeglased silmäd Mar; see siga oo `aiglane, kel saba `sorgos oo Vig; ma olen si nädali `siuke `aiglane Vän; sial kõik `aiglased inimesed koos Juu; `Kange külmaga jääb inime `aiglaseks Kos; ta on viimasel aal nii põdur ja `aiglane JMd; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; õli jõud õtsan ja `aiglane Kod; `aiglane, ei jõund tööd teha, ei söönd Plt; temä latse om kõik nii `aiglatse Puh; ma ole täämbä `aiglõne San; sukugi˽`maada ei˽saaʔ, säärän `haiglanõ olõt Har Vrd haigene, aigline

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

haiguse|vimm Paar `päivä on old `aiguse vimb keres Kuu; Ma `tuntsi seda `aiguse `vimma ennem juba Rei; tä põle ikke terbe veel, täl `aeguse vemm veel sees Mar; `aiguse vimm oo ihus Tõs; üsna `terve ei ole, on ikke `aiguse vimm sees Juu; tal oli ammu `aiguse vimm juures VJg; `Aigusevimm õli tal jo ammu külles Trm; mul om vi̬i̬l `aigusevimm sehen, ma‿i ole vil `õige terve Nõo

aituma1 `aituma (-üma, -ümä), aitu·ma, aitü·ma R Pöi Rei L K IPõ Pal hajusalt eL(-mma, -mmä; -t́- V); at́tuma, at́tüma Khk Mär Saa Jür Koe Kad VJg VlPõ M Ran Nõo(-mma) TMr; `aitima, aiti·ma Kuu Khk Kaa Rid Kod MMg SJn tänusõna, aitäh `Suoja `leivä `aitima `kuulub `taevasse Kuu; `aituma, ole sina tuhanest `tervest VNg; `aituma iest `andasin tämäle kõhu`täie; sie asi on `ninda pali vilets, et sene iest ei `ütle `sulle `kiegi `aitumagi Lüg; meite vanamees `ütles ikka at́tüma Khk; `Aitima - - et sa korra ka meitid siie vaatame tulid Kaa; Aitüma souna küttijale Rei; tee ja rüki peal, saa mette `aitümägi Mar; käed kokku ja `aitümä Var; `aitüma `andmast Tõs; `aitüma meid koa lõpule `aitamast Juu; at́tüma taadale, kes viis lapsed luadale Kad; at́tuma iest on sie ia küll VJg; `aitima kala ja leevä edess Kod; at́tuma `taevataadile KJn; anna (ütle) at́tuma kah Trv; `aituma, ole terven Krk; laits [on]- - serände uĺak, sina vannu vai kõnele vai `palle, tu̬u̬ om üits `aituma kõ̭ik; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; mes mul `massa om, `paĺlald at́tumma; vanast üteldi, et `pehme leevä at́tumma lääb läbi `pilvi `taivade Nõo; `aituma i̬i̬st - - ma ka ei saa ärä tuvva Võn; suur aitu·mma, ole sa tuhandest terve Kam; ait́u·mma sanna`kütjäle Krl; ega˽siss `aitu·mma i̬i̬st ka‿i˽massa andaʔ Har; `aituma i̬i̬st saa aiʔ midägiʔ Rõu; `aituma, et tuĺlit Räp; `ait́ümmä sullõ, et sa minno avidiʔ Se Vrd aitjumal

aitäh `aitäh, `aitä·h, aitä·h, at́täh R eP Trv Võn Rõn; `aiteh, `aite·h, aite·h, at́teh Kuu Vai Muh Emm Phl Khn Ris Äks KJn eL; `aiti·h Lüg Jõh; `aite, at́te Kod tänamissõna, aituma `aitäh, `aitäh, iad `lapsed Hlj; üks mies ei `tahtand tüö iest `maksa, `tõine siis `ütles: `aitä·h lubamast, `oidagu `silmad nägemast Lüg; `aiteh, tänan väga Vai; jähi at́täh `ütlemata Khk; Arstile ei tohi aitä·h `öelda, siis ei `aita Mus; Ma pole selle eest midagid `tahtand, ma tegi seda at́täh eest Kaa; kui teine `ütles `jöudu, [vastati] tere ning at́täh Vll; `aitä·h abiks tulemast Muh; Tegi nii äkisti - - et saand aitähkid ütelda Emm; Anna aitäh kassi käde, katsu kui koua kass elab Rei; `aitä·h tervisid toomast Kul; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; `aitä·h oletubaka tänu Kse; õõna eest ei ole `tohtin aitä·h anda, siis õõnad `minne ussitama Tõs; `Ütle onilõ aite·h Khn; aitä·h leva eest Hää; ega‿se na at́täh eestpõle `ühti, selle eest tahetakse muud koa `soada; mis sa `mulle at́täh `ütled, `ütle jumalale Juu; sooja leiva at́täh peab kohe `taeva minema Jür; suur `aitä·h JMd; sie on kohe nagu loĺlakas, kes ei `oska at́täh kua `üelda Kad; `aite vihale, `aite vedele, `aite saanale, `aite löönile (vihtlemissõnad); at́te ets (eest) `anda ei taha, ike raha ets Kod; `aitäh `öeldi tänus Kõp; `väike lait́s `ütless `aite·h, kui ta - - kõnelte mõist Krk; ladsile opetass - - at́teh Ran; at́teh, ole terve, et sa miu ka meelen piat; ma tei tälle tü̬ü̬d - - oless ta mulle `aite·hki ütelnu Nõo; `aite·h `taiva esäle, kõtt om jälle täis Kam; hää külh, `aite·h Har; `aite·h, hüä lat́s Rõu; ku `häste om saanuʔ, sõ̭ss `ütless suur `aite·h Räp

ajaline ajali|ne g -se Nõo Rõn õigeaegne `säitsmä `kuuline, siss `võetu laits ärä, siss tu laits olna kasvatedu ajalisess; kui ajaline sünnip vaśk, siss om ta eluss ja terve Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ärä minemä, lastass vi̬i̬l vaevan `olla Rõn

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

aju|jäda võrgurida triivpüügil sügisel ajal kui ajujäda on, sii pannasse `terve laivatäis `vörkusid `ühte jäda Khk; oo viib ajujäa ning paadi edasi; ajujäa teine ots oo paadi `küĺges `kinni Mus

ajuti ajuti VNg Jäm Khk Vll Emm Rid Kse Juu Kos JMd VJg Trm Plt Hls; ajoti Muh Rei Mär Koe KJn Trv Krk Puh Nõo, aeoti Tõs PJg; `aoti Muh Hää Nis Se aeg-ajalt, vahetevahel, mõnikord ajuti `aige, ajuti `terve VNg; ammetmees ajuti rikas, pöllumees pöline rikas Jäm; ajoti oo vili ukkas, ajoti oo kena Muh; ta on ajoti `Kärdlel, ajoti siin Rei; tema on ajoti tige, põle mitte järjest Mär; aeoti tuli punase ja `valge `küitu riie müigile PJg; `aoti olli mul pala, `aoti küĺm Hää; ajuti käevad veel meie pool `võõrsil Juu; ajuti tuleb `vihma, aga väga pisut JMd; ajoti käib tüöl Koe; ta on ajuti päris tark VJg; `aiguss käib ajoti Trv; mõnel käenävä nu̬u̬ `ulluse ajoti Nõo; `aoti timä käve siih Se Vrd ajute

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

altama `altama RId(-maie Lüg) halvama pueg `altati `välja; sie on `kielest `altand, ei saa `rääkidä VNg; paremb käsi õli `aldatud; `Mihklil `altas ühe kää, nüüd `altab vist `terve `küljä Lüg; sie puol on `aldatud Jõh

alt|poolt

I. adv alt, madalamalt alt poolt laiem kui pealt Rid; piht oli linane ja altpoolt oli takune, se oli se jätkuga säŕk Tür; [tamm] satte `ümbre, `oĺli altpu̬u̬ld kõik ärä mädänu Ran; ma˽`puhkasi koorõ päält kõrvalõ, valasi alt pu̬u̬lt San; ma olõ päält pu̬u̬lt ää `tervekeni, süä `terve, alt pu̬u̬lt ei olõ Krl; egä `hu̬u̬lduss alt ärä, alt pu̬u̬lt hu̬u̬ld vesi, päält pu̬u̬lt pli̬i̬ḱ päiv Har

II. prep 1. (millestki) madalamalt kuul oli altpuold - - ajude läbi läind Jõe; alumene keha jägo se on siit altpold vööd Käi; põĺvist saadik oo reis, altpoolt põlve oo säär Mär; töĺl om meeśtel altpu̬u̬lt perset Krk

2. (märgib suunda) päri altpoolt tuule`võetud vili oo `kergem, antasse `loomele Lih

3. määralt, tasemelt madalamal alt‿pold peremest mina juttule en võtta Lüg; ta on ikke altpoolt viie`kümne, ega ta üle ei ole Juu

Vrd ala|poolt, alast|poolt

alus|palk a. esimene, vundamendile või nurgakividele toetuv seinapalk, seinapalkide kord paneb `uone alus`palgid juo akkamaie, esimise `risti paneb, `salvamise tüö akkab nüüd `pääle; pandi `nurga kived maha ja `lasti alus `palgi `õtsad `risti Lüg; Alus palgid mädanevad majal ikka kõige enne äe Pöi; põle veel `tehtud seal kedagi, alus paĺgid oo üksi paegal Mär; aluspaĺk piäb õlema iki ilma jatkuta, aluspalgi `piälmäne võib juba jatkatud `õlla; maja aluspaĺk lähäb üle `terve maja, ukse all tämä one uksepakk Kod; ku ilma undarmendite tetäss, sõss nurgakivede `pääle pannass aluspalgi; ku kivi undarmeńt ärä tett, sõss pannass aluspaĺk Krk; tetti maea `vahtvärgi vahele, `panti alusspaĺk undamendi `pääle Ran; alusspaĺk, üt́s kõrd om alustõt, üt́s alumine paĺk om pant Har b. lae- või põrandatala, aampalk põranda - - alus`palkidel̀le `pannasse kived ehk munakad `alle; `lauad `lüia alus `palgi `külge `kinni Lüg; põrmandu alusspaĺk; `veśki alusspalgi om kikk `ambage kokku pant Krk; [aida] aluss palgist `olli niipaĺlu otsa väĺlän, [treipi] et lavvad `pääle sai panna Ran; lae alusspaĺk Har c. sillatala tõrandus one silla aluspaĺgid Kod; silla all om tala, mis talade ala pannass, ni̬i̬ om alus palgi Krk

hambih(e), hambillõ, hambin `hamb|ih Vas(-ḿ-), -eh Räp, -ihe Plv Se, -ehe Räp, -in Kan Rõu, -õin Har, -illõ Urv(-ḿ-) hambus(se), hammaste vahel(e); suus, suhu `Poiskõnõ om ka `hindälle juńa `hambillõ `käändnüʔ; Ei ole˽midägi `haḿbillõ võttaʔ (pole süüa) Urv; ot́sit väist, väits `hambõin Har; `ikski `pańti pü̬ü̬r ka `hambihe [seale tapmisel] Plv || piltl Naaśõ˽lõhvardi ja˽t́saagadi - - tiiä˽kiä neil `hambin oĺl (tagarääkimiseks) Rõu; Sul piät õks kiäki `hambih olõma Vas; Mis sa jürät minno, alate olõ ma˽sul `hambeh; Terve ilma hambeh Räp

amm1 amm g amme Jäm Khk Vll Pöi Muh Emm Rei Mar Mär Var Aud Tor Hää Ris Juu JõeK JMd Koe I Nõo, `amme Kuu Lüg Vai, ammõ San hajusalt V; n, g amme Kse VJg KJn Hel, `amme VNg

1. võõra lapse imetaja ia `piimägä amm, `rinnad `juoksevad ise kõhe Lüg; amm, see imetas ainult seda pisigest, kasvatas seda, [mõisa] proual es ole lapsega midad tegu Jäm; pole änam `saksu, pole ammesid Khk; amm imetas ühessa kuud last. amm elas `mõisas ja sõi ärra `laudas Aud; amme palk ja surma pärandes, loastu tuli ja laenu leib, nemad ei `kesta kaua Juu; amm imetab, kui emada põle või ema ei imeta Lai; ega nii peenikse provva esi last es imete, siss `võeti amme; `tohter kai üle, kas ta [on] `terve, siss `võeti ammess Hel; amm oĺl imetäijä - - võeti väläst hää, tävve verega nu̬u̬ŕ inemine Räp || (lapsehoidjast, kes ei imeta) see va kuib amm, sellel põle kedägi anda mette, laps klaasist imeb Mar

2. ämmaemand kui `naisel tuli juo sie `sünnituse aig ligi, siis mies - - läks `amme järele, tõi `amme `siiä Lüg; ammed käeväd ämmän, kui naisel laps one, tuleb ammess, edemält kutsuti amm Kod

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

angerpüst angervaks angerpüśti õie ti̬i̬ oleva iä kõhu rohi KJn; Tegemata eenam lähab anerpüśtiga ukka SJn; siin on `luhta ja no peenemad `eina - - ja angerpüs̀́ti ja Kõp; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul angerpüs̀́ti täis, ja toda lu̬u̬m ei sü̬ü̬ Kam Vrd angerpist

ankru|palk `suure ehituse `juures on `ankrupalk. sie käib aam`palkide päält `õtsast `põigite. aampalk on `keskelt `kruuvitud `ankru`palgi `külge, siis ei vaju `keskelt nõdu. `ankrupalk on jäme `terve palk Lüg

ankur1 `ankur g `ankru Khk Kär Muh Hi L K I M Ran Puh, `ankuri R; n, g `ankru Nõo San Krl Rõu Vas; n `hankri, seestü `hankrost Plv erineva suurusega vaadikujuline puunõu (peam õlle hoidmiseks) Mene `ankurilla merd `täütäma (täitmatut aitama) Kuu; `ankur puust `nindagu `viina`vaatki kahe `põhjaga, raud`vitsad pääl, `külje`lauvas auk, suur prunt ies, kraan `põhjast läbi - - `Pulmaajast `tuodi `ankuriga `viina kodo Lüg; `terve `ankru jöid ää Kär; siis o õlut `valmis, kui `ankrute `sisse pannasse; `ankrumi põle mitte kodu `tehtud, nee `toodi ikka viinaga Saksamalt Muh; mine too taar εε, see `aitas `ankros Käi; `ankur on pitk, vitsad pääl, ise tegevad Rei; mago ees nao suur undiseta `ankror (suure kõhuga inimesest) Mar; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; `ankur on kahe põhjaga, koolutud `laudatest `tehtud - - nelja ja viie toobitsed ja `kümne toobitsed Var; Saksamalt `tuõdi `ankrutõga piiritust Khn; `ankrud, kolme neĺla toobised. `ankru pesemene, `väiksed kivid `sisse ja Aud; joani `lauba `õhta sis panid tõrva `ankruid põlema Kos; nüid on õlut käind, võib `ankrusse `panna Ann; ku eenamaale `minda sis `võeti vahest `ankruga vett ühes ja `piima Trm; `ankur o `umne lepä puuss, pangene ehk mõni o kahepangene; mõni veeke `ankur `testi suarepuuss: si̬i̬ pidi `meister õlema kes tegi `ankru Kod; `ankur om see mis kolmkümmet `toopi, mis vähepe, olli lassi Hls; `ankur, kesspagast jämmep, otsa `ahtebe Krk; `ankur om viis `pańgi, pu̬u̬l `vaati - - neid `ankrusi om `mitman `suurusen Ran; `ankru `sisse `panti piim - - otsan `olli tiĺluke mulk, sääl `olli pulk i̬i̬n, säält `lasti siss piim `vällä Nõo; ku kursetliseʔ tullivaʔ, siss oĺl iks kometska [millega viina pakuti], `hankrost laśk kometskahe Plv

ankur2 `ankur g `ankru uus R, eP(`ank|or, g -ro) M Ran, `ankuri Kuu VNg Lüg Vai; n, g `ankru Har Rõu, `ankro, `ankri Räp; ankur g `ankru Krl Har/n -ŕ/; sisseü `ankrude Ote, gpl `ankrute Võn laeva, paadi, kalapüünise vms kinnitusvahend kui laev on `kinni, siis `varbita ta `ankruga `välja, `ankur viia `eemale ja siis kisuta Jõe; `laeva `ankurisse panema; laev on `ankuris ~ `ankuri pääl; `Ankur imeb `pohjast `lahti Kuu; `panga `ankuri juo; peli `ankuri üles VNg; laiv `sõisab `ankuris; `ankur `juokseb järele, siis kui on vedeläst sääl mere `põhjas; `ankuril, sel on ka `aarad `küljes `jusku `ärjä `sarved Lüg; `kange `sääga rikkus `ankuri `ketjud `katki Vai; `ankur ep pia mette - - lae riivib Khk; olime `terve öö `ankru‿pel Köpu `ääres Mus; vörgu jäal on ikka `ankur `otsas Pha; Kaśt mõrd on `ankrutega sihes, `ankrud `küĺges, mõrra `ankrud; Ankur on raua jurakas, sepad tegid, ankrul on sirge säär ja kaks kõvert küünt; Paadi vanema võrk lasti ankru alla kõige esimeseks sisse Pöi; `ankur on `pöhjas ja tuul on `kange, siis `ankut jookseb järele nagu tuhli kook Emm; üks kõva maru - - võtab laeva `ankrud üles Rid; legoo· `ankur (lase ankur sisse) Hää; `spillivad (hiivavad) `ankurt Ris; mõrrad `oitasse kolme `ankruga `seitsme kahessa jala sügava vee pääl Trm; `ankru võru, säär, sarved, käpad Kod; lootsikumi̬i̬ss `tõmbap `ankru üless ja sõedap manu suurele `vennele Trv; üte `ankru pääld sai kuus loomust [mutipüügil] Ran; kesk `järve tuleb lootsik `ankrude panda Ote; viie käpäga `ankri nigu `pü̬ü̬rüss; viis `puuta oĺl `ankri Räp || piltl Paneme ennast siie ankru (jääme siia kohale) Kaa; Oled kaua ühe koha pääl, nägu sulane jäi peremehe `juure paigal, [öeld] ta on `senna `ankrus jäänu Hää

arjatside arjatside Krk(-tsit) T harjapidi; tuttipidi `juusit pidi `kakleve, arjatside `tõmbave; arjatsit `kaakleve periss Krk; kolm kärbist `pańti aŕjatside (ülemisi otsi pidi) kokku; `lät́siva `pruute pääle `tüĺli, pöörivä arjatside kokku Ran; kudass si̬i̬ elu vi̬i̬l lätt, kui ni̬i̬ maailma suure pistävä kokku arjatside ja käänävä `terve ilma pahupidi Rõn Vrd arjatsi, harjatsimi

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

haugas (h)augas(s) V(-śs Rõu Vas Se; haagaśs Räp), g `(h)auka

1. (kana)kull haugass om vähämb kuĺl; Hauka pesähn saa õi kanapoiga; Mine hauka käest veel kanna otsma Rõu; Hauka pesä veere pääl lää ei kanase; `taiva all `laugõlõija võt́t `valgusõ`tu̬u̬ja kińni = haugass sei kikka arʔ Vas; `hauka kanno kandvaʔ Se; kägo `pääle jaanipäävä pereverńo·t̀́sa muust tsirgust, haugass saa Lut

2. teat liikumismäng (mängijad – kanad – seisavad reas üksteise taga, neist esimene on kikas. Eraldi olev mängija – haugas – hakkab püüdma kanu, keda kikas kaitseb. Mängitakse, kuni kõik kanad ja kikas on kinni püütud `hauḱil tańdsmisõ ilo; `hauḱil `tańdsma; tandse nii `teŕve õtag haugastõl Se

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

eba|keksu kogemata `Kerra läks `terve `paadilast `piiridüst `täüest eba`keksu mere`pohja Kuu

eba|usk 1. usk üleloomulikesse jõududesse või nõidusesse ning nende rahvapärastesse tõrjevahenditesse eba usk. kie `kartas `tõise `nõidumist vai sõnamist Lüg; see o eba usk, kui `kengid usub seda, mis pole änd - - usub keiksugust `noimist Mus; `terve pere veel eba`usku täis Krj; mis sa peäd `seokest ebä`usku – kardad va ebä `usku Tõs; tormiga karjuvad kullid. kullid jusku äba`usku täis Hää; need tühjad ebausud on tagasi (vähemaks) jään; ebausu `küisis Ris; sie (teine inimene) `vaatas ja nüüd põrsas ei süe - - sial ike on seda eba `usku Iis; vanast oli seda eba `usku küll Ksi; se on kah ebausk - - et sel sel kuuajal on ea sea`tapmese aeg SJn; äbäusk, si̬i̬ om kuntsi asi Hls; minu nättäväst ebä`usku olli küll Ran; eebausk - - kiä `nõidust ja kadõdust `pelgäss ja pidä Plv; ebausk um tu̬u̬ ku `juudit usutass; tu̬u̬ (inimene) pidä ebausu `kombit; eebausk um tu̬u̬ kuʔ kiä `kõiki vanno vigurit pidä, et tõõsõl um kuri silm jaʔ Vas

2. mitte luteri usk ebausk oo üks võeras usk Kse; kes sedäsi [ikoon] kummardavad, on eba`usku Juu; ebäusk (lahkusk) Kod; ebausk um tu̬u̬ usk midä `õigõss ei tunistadaʔ (pole ristiusk) Vas || ateism tä üks äba `usko - - tä ei uso, et jumalad oo Mar

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

Eesti, eesti2 eesti LäPõ(ii- Kul) Vig Tõs Tor hajusalt Ha(ie-), Kad hajusalt TaPõ, Krk Hel Ran Har Rõu Se, -ś- Mär Aud Rap Kod; `eesti hajusalt S, Mar Kse Kod Pal Krk Har Se/-ś-/, `ie- R Ris JMd; esti Mar Vll JõeK Plt Puh Nõo, -ś- Räp Lut; sisseü `eesti Tor Ris, `eśti Plv

1. (tsaariaegne kubermang) Eestimaa; (maailmasõdade vaheline) Eesti Vabariik `Iesti maa õli `Tallina maa. `Tallinama jago käis `Iestiga ühes Lüg; Seda (magushaput leiba) akketi tegema `iesti ajal ja rukki `püüdlist Jõh; Oli kaua ää küll, aga surma ees tuli tagasi `Eesti Pöi; eesti riik Tõs; ega `enne põln eeśtid ega `eestlasi, siis oli kõik ikke maarahvas Aud; eesti krooń, seńt; eesti mark, peńn Rap; sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles; sie vana iesti`aegne (väga vana) HJn; `eesti aeg ta (Mustvee) linna nime `alla `pańti Kod; ku tule mõni ilma pööre, sõss ni̬i̬ eesti rahase ei massa ääp midägi Krk; tuĺliva siiäʔ `Eśti Plv; eśti `aigu kävevä kalameheʔ järvele kümme vai kat́skümmend kilo`meetrit `kaugõlõ Räp || tõese om nüid sääl Võru pu̬u̬l, sina siin Estin (Tartumaal) `eestläste siän Puh

2. Eestile või eestlastele kuuluv või omane a. eestipärane, -keelne; eesti soost minu ajal `panti `lapsele ikke `iesti nimi Lüg; `eesti ema ning isa venelane Jäm; Ta saab `eesti keelest aru küll aga nää `vastu äi räägi Pöi; te olete kustkui `eesti mees Muh; minu `aeges ta on old köik aeg eesti küla Noa; `eesti `töölesed `tahtsid `palka `juure saha Mar; mõesa ollendrel käis eesti leht Kos; eeste õli [kirikus] eesti `jutlus ärä; vene küläd one lähikesed, `eesti küläd one `kaugel tõene tõesess Kod; vana eesti keel (öeld oma murdest) Ksi; `eesti (sileda ninaotsaga) pastal Krk; eesti `kirvet olliva siĺmä mant teräni õigõ küllegä Ran; maarahvass no üldäss eesti rahvass Rõu || mitte setu `ketraminõ om eesti sõ̭na, a meil om prääditäminõ; Vai paĺlo no inäp seto `rõivetke `peetäss, nooril jo kõ̭igil `eeśti `rõiva˽säläh Se b. kohalik tõug või sort, maatõug oboste `kohta `öötasse, et `eesti `tõugu ja `araa·bia `tõugu Mar; üks oo `ildani kuusk, sehuke aĺlaste okastega ja teene kuusk see oo eesti kuusk Vig; vana esti `tõugu `lehmi oli vanast ka JõeK; eesti rukki õli peenikene, ei `kasvand pikk Trm; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; ni̬i̬d õleva eesti `tõugu, ni̬i̬d `vaĺkjad punased [hobused] Kod; vana `eesti `lamba, ni̬i̬ olli `kange `terve ja tugeve; robentski rüäl ei ole iki siandsd `jõudu, ku `eesti rüäl - - `eesti rüäl om peenikse, pikä terä Krk

3. luteri- ka [mees] `ütles, et `iesti kirik ei ole muud, kui üks tukkumise koht Jõe; `Iesti ~ lutteruse usk IisR; iesti kirikus korjati raha Ris

heidutama eidutama Var M(-eme) T(ee-; -õmõ San), `ei- Kuu/`h-/ Hlj; eidütämä Ote Urv Krl Lei, -eme Krk San; heidütäm(m)ä Rõu Plv Räp Se(hee-), hii- Har Vas Se Lut ehmatama Äkkitseld `kargas suur koer `piesa tagand `väljä, `heidut kohe ärä Kuu; jooge nii `paĺlu kui `joote, see mind ei eiduta Var; si̬i̬ kurivaim eidüt́s ärä Krk; last ei tohi äkitseld eedutada Ran; ku `ku̬u̬ljat eidütät, siss `lu̬u̬skless `terve ü̬ü̬; ärä sa `kõvva kõnõlagu temäga, ärä kudagi eidütägu Ote; sa˽parõhõllaʔ heidütät uma jutugaʔ; unõ pält heedüt́ üless minno Se; ummaʔ hiidütäjäʔ kaʔ, `määndse `riśtmäldäʔ, nuuʔ hiidütäseʔ ni kua a˽puonuʔ, kua ummaʔ `lasknuʔ hinnäst maha püssäga; kui õdak tulõ, mürrä, kolla, käü hiidütäjä Lut || Kõvvu `ernid piab kiien küĺmä `vi̬i̬ge eiduteme Hel Vrd eeditämä

eilne `eil|ne Kaa Vll Muh Mär Kir Mih Trm, g -se Mar PJg Tor hajusalt KPõ, Iis Lai Plt, -tse SaLä Vll Pöi Kse(-l|dne) Han Ris VMr; seesü `eilsses Sim; p `eiltsed Emm; ppl `eilseid Amb

1. eile juhtunud, tehtud jne, eilne `Eilne pää `andis päris öle ajada (oli raske töö) Pöi; kui üks riie o teisest pitkem - - siis [öeld] `eilne pää pitkem tänasest Muh; Ta tohm mäleda mette eiltsed pεεvagid (kõige vähematki) Emm; Tänane ilm oo `eiltsest keeret ilusam Han; kas otsid `eilsed `pääva või (öeld asjatult otsijale) Tor; ma ei määleta `eilest `päävagi HMd; lapsed `tõuske üless. `eilne mees õues juba (päike on tõusnud) JõeK; mul oli viel `eilseid `kommisi Amb; terve `eilne pääv pia valutas Lai

2. piltl rumal, lihtsameelne, kogemusteta egä ma tänävune ja `eilne põle mette Mar; ega sa enamb `eilne ole et sellega akkama ei sua VJg Vrd eeläsine, eilane, eildene, eildine, eilene, eiline, eiläkline

heina|maa (põhisõna hrl lühenenud; tekkinud uus sõnavorm) einam, einäm, een-, eeń- g -a, -ä hajusalt eP(-u Kod); `einam g -a Hlj RId; eenämä Tõs, alaleü -le KodT; `einämma Lüg looduslik heinamaa obustelle oli oma `einam, niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj; mehed `läksiväd `einamalle `einä `lüömä; `üösse inimised `käisiväd `einamatte pääl `õitsis Lüg; lihame einamasse Jäm; `veised `lastasse sügise einamale ädalt `sööma Khk; piiberlehed kasuvad `metsas, einama sehes Muh; vana jaanibäst `mendi einämale (heinale) LNg; naesed läksid eenamasse `niitme Kul; naesed läksid eenamasse `niitma Kul; terve eenama `loogus maas Mär; Kiviste einamate pääl kudas sa masinaga niidad Hää; kas akate juba einamas minema; einam on `metsa `kasvan Ris; lähme `soosse einämale Juu; me eenamates käisime sügise [karjaga]; tuline eenamalt Tür; lähme eenamad `laastama ehk eenamad `riisuma; eenama `ruokimine VMr; laśk mehe eenämite piäle maha; eenämu mua ja kaŕjamua; mõnel one eenämäd põlla, meil one ühen laasan; [sõimatakse] sina jäänud (tegemata) eenäm Kod; `varbavahed `auduvad ära kui maageses eenamas käid kińni jalu, kui maaget paĺlu oli eenamal Pal; eeńämä on paksus läind, niigu padrik KJn; jääb paelu tegemata eenämid Kõp; oja `ju̬u̬skis säält eenämitest läbi Vil; perätu eenä`maada olive `niitä Trv; emä läits esi `mõtsa einämal Hls; tõine kõneless põllupeenart, tõine kõneless einäma vahet (kõneldakse eri asjust); mis meil neist einämaiest kasu om; kimaline einämaa `sisse teeva pesä Krk Vrd haina|maa

lõgistama lõgist|ama IisR Pöi Muh hajusalt L, Koe VJg Iis Trm Kod/-ss-/ Plt KJn Trv Puh Nõo Kam, -amma Har Rõu Plv, -eme Hls San, -õmmõ Krl; lögistama Jäm Khk Pha Rei

1. lõginat tekitades, lõginal midagi tegema; lõgiseda laskma a. Lõgistasin vana `kerstu lukku `lahti IisR; kes seal lõgistab ukse taga Muh; mis sa lõgistad uksest Tõs; Lõgistab juba masinaga põllal Khn; lõgistas oma pius lusikid Tor; tuul akas siivert lõgistama; vahel tuleb [uks] lõgistes peris `kergesti `lahti Saa; lõgistas ust, aga ei suand tuppa Koe; lõgissad ust, et tule ti̬i̬ `laśti Kod; lõgistap väiste-kahveldega Trv; mia lõgiste lusikid Hls; ma lõgista sõni, ku‿ma `sissi saa San; mis sa lõgistõt lohitsid Krl; mis sa `tühja `kauśsi `mü̬ü̬dä lohedsaga lõgistat; `haigri lõgistass - - uma vasaragaʔ (toonekure nokaplaginast) Har; oĺl nii kańg lehm - - muidogu lõgiśt, seeniss ku uiss vallalõ tuĺl Plv || piltl Lõgistap lõugu ja naarap Nõo Vrd klõgistamma, logistama b. (hammastest) lögistab `ambud Khk; Kui `purjus oli, siis akkas `ambud lõgistama Pöi; Koer oli nii kuri, lögistas `ambud Rei; külm paneb `ammud lõgistama Mär

Vrd lõdistama

2. lagistama Terve öhtu aina lögistasid (naljatasid ja naersid) Pha; lõgistas `naeru VJg

lõhkine `lõhki|ne Lüg Pöi Muh hajusalt L, Juu JMd Koe VJg Sim I Plt KJn Pst Hls, `lohki|ne Kuu VNg, g -se katkine, lõhega kauss õli räbälikaupmehelt `õstades kõhe `lõhkine Lüg; See vana `lõhkine katel, sellega äi `tehta änam midagi Pöi; `lõhkised püksid `jalges Mär; `lõhkine puu, pragu sehes; neid `lõhkisi `leibu [oli] väga ia `süia Tõs; särk sai siit kõik märjase ja põlved olid kõik punased ja `lõhkised Aud; mul üks `lõhkine `vaanas Hää; mis sest `lõhkisest põllest veel ette paned Juu; ää `mulle `lõhkist `taśsi anna JMd; tuli `lõhkise peaga koju VJg; suured `aambrid õlid, pińni `mu̬u̬du, lõid `lõhkise kivile `külge, siis lagunes ära Trm; `lõhkine kauśs kobiseb, terve kõliseb Kod; ärä pane `seĺgä sedä va `lõhkist jakid KJn; tule`lipnid panti `lõhkistele uultele pääle Pst; `lõhkisest nõust om alamp süvvä Hls || kooritud `lõhkist karduld [anti] Vig Vrd lahkine, luhkine, lõhkinane

lõhkuma `lõhkuma Lüg(-maie) Jõh IisR Pöi Muh Lä(`lõhko-) hajusalt Pä, K I, `lõhkma Mar Vig Han Var Mih Tõs Khn Saa Kod KJn Vil M(-me) uus Nõo Rõn Har(-mõ), (ma) lõhu(n); `löhkuma, (ma) löhu(n) Sa Emm Ris; `lohkuma, (ma) lohun Jõe Kuu VNg Vai; löhuma Phl

1. a. lõhki, katki tegema Poiss läks ka isale abi puid `lohkuma Kuu; torm `lõhkus `metsä, ajas puud `juuridega `pitkäli Lüg; sinine kivi `löhkus ennast `kergemini ära, punased on sandemad `löhkuda Mus; Muidu on kena mees, aga kui `purju jääb, siis akkab `lõhkuma; Siga riu on aja `jälle ää `lõhkund Pöi; tolm `lõhkus suu ää, nii kipe et; tormid `lõhkuvad mõrrad ää Muh; Lülist puud äi saa kervega löhkuda Emm; nääd `lõhkvad kiba, lõhob `eese silmäd ää Mar; `lõhkus vana maja maha Mär; Lõhutse ja lõigatse, keedetse ja küpsetatse, aga `süia ei sünni = vorstitikk Han; labediga ei saa kätte sealt, raudkangiga peab `lahti `lõhkma Mih; `Lõhkma küll kangõd, aga tegemä põlõ `ühti Khn; tuul lõhub pesu, lööb `lõhki Aud; `Turbast maad piab äḱiga `lõhkuma Hää; ära lase lehmal `aida ära `lõhku Saa; nad löhuvad ühetese silmad ää Ris; `lõhkus sii oma `vankre ää, pidi `laskma parandada; ei te muud tee, kui `paĺlast lõhute püksid ja sokid puruks Juu; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ää lõhu akent ära Amb; poisid läksid kirikud `lõhkuma (ehale) Koe; mina oma adra talle `sinna kivide `sisse küll `lõhkuda ei anna VMr; `kange tuule iis, puid lõhub, murrab maha Sim; kiva lõhuti tulega Trm; `vargad tulid `aita `lõhkma Kod; alg lõhutasse neĺlast lõmmust Äks; `aknad lõhuti i̬i̬st ärä, poesiksed käesid si̬i̬s ja `lõhksid selle oreli ärä Vil; oles temä (tuulispask) `rõuku laiali puistan või `lõhkunu, aga temä es ti̬i̬ kahju Pst; ta om maruvihane, puruss lõhk kikk asja Krk; tetti kuhjale aed ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel || piltl hävitama, kahjustama sie lõhub mu südänt, [et] sain `niisukese `naise Lüg b. puruks kiskuma `kuera `lohkus minu verisest VNg; uńt `lõhkus `lamba ää Muh; üks puĺl võt́tis mehe `sarbe vahele ja `lõhkus ää Mär; libäuńt oo teene, mis `loomi taka lõhub ja murrab Vig; see ärg `olle siis `lõhkun veel mõne inimese ää Aud; kukel on suured kannussed, kui läheb `kiskuma, siis kannustega lõhub Lai; kuĺl `lõhkus öhe [kana] ärä Vil

2. midagi intensiivselt tegema a. lööma, peksma üks `riiumies `lõhkus `tõise verisest Lüg; ma sai `lõhku Muh; tä oli nii lõhutud, palagatega `pöördi Vig; obesed - - ammasteg `kiśsid ja isi `iuklesid siss, `lõhksid `jalgega ja `kaklesid Saa; küll juodikud `lõhkusid JMd; mis `kootidega lõhuti, need õlid alusrukkid Trm; oli üks suur puunui - - ja sellega siis `lõhkusid nõnnakavva, ku vesi `väĺla tuli kapsastest Äks; kui lehm `lüpsta ei last, sabaga kõvast `lõhkus, siis naised sidusivad saba `kińni Lai; ma pia vitsa väĺlast `tu̬u̬ma ja sut `lõhkma Hls; anise lõhuv `siibege vett; tat olli nõnda lõhut aida `võt́mege, seĺg olli sinine Krk b. perutama Mõni obone `kardab, et `kandu käib midägi, siis tahab akkada `lõhkuma Lüg; Obu oli `kohkund ja `lõhkuma läind Pöi; [ta] oli riisurähä peäl ja obone akas `lõhkma, pidi `surma `saama Vig; obused `pistsid `lõhkuma, `lõhkvad mis kole Tõs; vahest akkavad obused sõnniku vedamese aal `lõhkuma, kui redeled lähvad `kandu Juu; kui obune `lõhkuma läks, `juhtus õnnetus ka, kas `muŕdis kaelaluu või `viskas `kraavi Lai; vanast es ole `leisit pääl, es ole `raudu suhun, siis na `lõhksive iki `rohkep Krk; täl ei olegi serätsit obesit, kes `lõhkma lähvä, vana krońukese om Nõo c. valutama ristluid lõhub ja `aigetab Lüg; `Ammas `lõhkus `ninda‿t `terve pia õli valu täis Jõh; Kõrva `kuume sihes lõhub, justkut peksaks vasariga Pöi; pea lõhob ots Mar; va `lindav `juosmes, üsnä löhub täna mu sies Ris; lõhk nõnda ku ull, et ei lase magade kah Krk || pekslema südä lõhub siden Kod d. (muud juhud) üks lõhub (mängib) lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; koerad `lõhkusid `auku (haukuda) Muh; ühöst kohast `teise lõhob ja elberdab peal Mar; Jässakad poisid oo, `kanged tööd `lõhkma Han; küll lõhub tene `eina `niita, nii et nahk märg Aud; `lõhkusid naerda na et Tor; iga pää löhud (käid) seda vahet Ris; vahest `kange tuulega `veśkid `lõhkusid nõnna et Juu; si̬i̬ lõhub jutto küll ajada; küll ta lõhk saanass `väĺjä Kod; kärsitul põle millaski `aega, et teeks korralikult, pirin-parin lõhub Plt; lõhu mud́u `aevit, turdsu nõnda, et silmä vesitse pähän Hls; latse `lõhksiv jahu`putru kõtu täüs; temä lõhk `rõõva päält ärä (ajas teki maha) Krk; mugu lõhub tü̬ü̬tegemist, `taade`kaemist ei ole suguki; Lõhuva minekit, nigu jala vi̬i̬l vähät võtava Nõo

Vrd lõhkama

3. tükeldama neid `maasi katkutse ja lõhutse Tõs; lõhuti mua ärä, egäle õma jagu Kod

Vrd lahkma, luhkuma

lõhverdama lõhver|dama hajusalt L(-hb- Mar), Hag Juu Koe VJg I Plt KJn Vil Trv Pst TLä Rõn, -deme San, -teme Hls Krk; `lõhverdama Hlj Jõh IisR, -mma Lüg; lõhvõrdam(m)a Khn Urv Har Rõu Vas Räp, -õmmõ Krl Har; löhverdama Khk; `löhverdämä Kuu

1. lobisema, latrama; taga rääkima Midäs sa `löhverdäd sama`viisi, ku muud ei ole `rääkidä, siis ole vaid Kuu; `tõine on `kange `lõhverdamma ja `patramaie Lüg; üks igavene löhverdaja, löhverdab `pεεle Khk; mes sa paegal lõhberdad Mar; poisid-tüdrikud lõhverdavad Kse; kas kalad juba `tehtüd, et te lõhvõrdatõ Khn; Eeded olid külavahel ette lõhverdand PJg; lõhverdab, on sel aga lõvvad, `laimab tõiss ja mõessab kõnelda Kod; kodus kedagi teha ei old, siis käis möda küla lõhverdamas Lai; naised sial omavahel lõhverdasid, jahvatasid mitu `tuńdi Plt; Sääl olli ta kait́s `tunni lõhverten, ninda et moka vatuten Krk; temäl om `tutvust nii jäĺedäde, ta lõhverdab `terve ilma läbi Nõo; taal taad juttu `väega paĺlu, timä jäi vi̬i̬l sinnaʔ koolimaja manu lõhvõrdamma Har; Naaśõ˽lõhvõrdi ja˽tśaagadi hummugu kao veeren, tiiä˽kiä neil `hambin oĺl Rõu; Käü küllä pite vana lõõts ja lõhvõrdass Vas || lõkerdama järest lõhverdab naerda Trm Vrd lõverdam(m)a

2. ringi jooksma, hulkuma Mis sa selle krõhvaga ringi lõhverdad Mar; Nüüd juba piäks ühekorra külä kaudu lõhvõrdamisest `aitama Khn; Miu lehm, si̬i̬ muud ku lõhverteb Hls; lehmätüḱk ütest `tõisi lõhverdab, võtass siist ja sääld `suuga, `üitsegi tälle ei passi Nõo

Vrd lahverdama, lõhmerdama

lõikama `lõikama, da-inf lõigata (lõe-) Muh Pöi L HaLä(lõõ- Juu) hajusalt Jä, I KLõ Trv T(lõõ- Võn Rõn) Lei, `lõika(da) Lüg(-maie) Jõh; `lõikam(m)a, da-inf lõiga|daʔ, -taʔ V(lõega- Lei Kra, lõõga- Rõu Räp, lõõja- Lut); `lõikam(e), da-inf lõiga|te M(-de Krk; lõe- Hel) San, -mõ, -dõ San(-tõ) Krl Har; `lõikma Vig Võn Lei; `leikama, da-inf leigata Sa(-öi-) Hi LNg Kir KPõ(lee- Kos Kad Sim) Iis Trm Pal, `leika(da) R(`leiga- Hlj VNg) Jäm Mus Vll Emm Rei; `leikma, da-inf leigata, `leikada SaLä; `leikä|mä, da-inf -dä Kuu

1. a. terariistaga lõhki, katki, pooleks, tükkideks tegema, viile, laaste jne eraldama üks kilu `leigata `viieks tükkiks, sie `panna `onga `otsa Jõe; luom tappetasse ja `lõigetasse `lõhki; ärä `lõika `vorsti (ära peereta) Lüg; `vastlapä, siis leigeti `juuksid ning siis `pesti `palged; pole köhu äärest leigatud (tunnustavalt kellestki) Jäm; esimene `leikamine leva pεεld‿o kasu kannik Khk; leigatakse vöi rahvitakse `kaapsu piad, kui oled peenikseks `leikand, nuiatakse tihele Pha; Sea karva `võtmisega `lõikas sõrme ää Pöi; pühabe ei lõegata `küisi, siis `lõikad oma õnne ää Muh; ma `leikasi iga ühele käntsigu [leiba] Rei; sii külas oli ikke sedasi, teine peremees `lõikas teisel [juukseid] Mar; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi Vig; Ühüssa `korda mõeda, `kümnes kord `lõika Han; Mia lõega obosõ laka vähämäs Khn; pian akkama `si̬i̬pi paast `väĺla `lõikama Saa; peremes `leikas `leiba, ega teised `leiba ei leigan Ris; keäri päräd on nii `kanged, lõegata ei soa Juu; Üks tüdruk leigand kogematta `lambal tiśsi ää Amb; nüri `noaga `lõika nigu `saega Tür; `nahka leigates olgu suured käärid Ann; sõelatäis `leiba sai leigata ja `viidi kohe [jõulu] esimesel üel `luamadele VMr; lõigatasse kangas maha, siis jäävad `narmad järele; Jonstavi kivid - - need õlid ead [veski] kivid `lõikama (jahvatama) Trm; `sõrgu lõegati [härjal], sest muedo ei suanud `kündä Kod; liha `lõikan õege `peenest `vürhvlist Pal; nabavaŕs lõigatasse `lahti Ksi; ema `lõikas kõrva `lõhki `lambal - - siis `tuńdis oma `lambad ära Lai; sai õlekatust võtta ja `õĺga `kat́ki lõegata ja elä˛eätele `antud KJn; mehe `lõikave [leiva] `valla Hls; `laaste lõegati, kui `õlgi es ole vai taheti parõmbat katust Ran; mia ole ka `väega ell - - ku Miinä mul `varba`küidsi `lõikap, siss miä röögi; põrss songip kõ̭ik taeme üless, `lõikame si̬i̬ `põrsa kärss `kat́ski, siss ta‿i saa `sonki Nõo; mõrdsuk `oĺli lõiganu pää otst ärä, ihu ragunu tüḱess Ote; ku‿sa lammast püät, ärä˽lõigaku˽`sisse Urv; poisel om jo tsiga puhastõt, nakasõ `lahki `lõikamma Har; mul oĺl ime˽kaiaʔ, et saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; kida, tu lõigatass, mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se || (tapmisest) `mõtle, ta lõigass kõri `endel maha; me lõigasime ka `ende sia ärä, liha oli vaea Krk b. (terariista lõikevõimest) `jussi ein, seda vikkat ei `leika Jõe; `Käiasin `pussi teravaks, nüüd `leikab nii kui `siepi Hlj; saag on nüri, ei sie `leika mitte `suaja sittagi VNg; `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; suitsu ta (nuga) leigab, `rohkem ta‿p tee medad VNg; see nuga ep nää puud, `miskid änd ei leiga Mus; Kõik äi ole lõigu teras, sellepärast äi `lõika Pöi; sirbid tehässe sepäl `neoksedest vekatidest, mis ei `lõika änäm; rohi lähäb võsaks, vekat ei `lõika Mar; iad `leikajad kiarid JMd; alb nuga, tuema terägä, ei `lõika iva Kod; vikat `lõikab magusade Ote; väit́s om nii nöhrüss lännüʔ, et ei `lõika hapud `piimä kah Har; õdagu oĺl kuiv, vikat́ `haina es `lõikaʔ Vas || minu `ammad ei `leika `õuna Ris c. juurde lõikama särgi käis `valmis leigetud juba, jupid pole kogu `aetud Jäm; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; `muntsrite järele lõegatse `riidid Muh; Purju leikamese kohaks valida lagem koht voi suure ruumi pärand Emm; `oskas täda (mütsi)- - `väĺla lõegata Aud; kui `kleitisi `lõikavad, siis on nihuke lõege, kelle järele nad `lõikavad Juu; rätsep `leikab `riide nit́i järele `väĺla, mehe õde `leikas mulle nit́id `väĺla VMr; `enne leigatakse, pärast akata `õmblema VJg; pihaga kuued, mis ni̬i̬d läbi lõigatud, rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõ̭ik kiha `perrä iluste lõegatu Ran; [ta] lõegass jaki ärä, miä esi ummelsi Nõo d. haava tekitama luhaein leigab, vahede äärdega Khk; ilus ein, aga luom ei süö, `leikab luoma kielt Kad; keele`leikaja on lai rohi, `leikab sõrme ka `lõhki, nii terav serv on Sim; temä (lõikhein) lõegass, kui tõstid, kuju `olli, lõegass käe kah puruss Ran; tarnain om nii kare ja teräv, et `lõikap käe `katski Nõo

2. tööriistaga töötama a. õsuma; niitma käin nüüd iga päe `pillisi (roogu) `leikamas, nie `kasvavad meres, `kalda ligi Jõe; `moisa `pellul sai rugid `leika ja `tuhli noppi Hlj; neli vakkama `leikasid, kas `otra ehk rukki, se `andas ikke `leika VNg; kes omaga jäi `viimäsest `lõikama, sene `seljas õli `kõige `väljä küür Lüg; `leikma aketi oolipääva `aegu Ans; kudas sa `külvad, nönda sa `leikad Khk; rugid, nee sai ikka leigatud vahe sirbiga Pha; viis vikatid `lõikavad `ühte `järge Muh; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; talivilja pöllud said sirbiga leigadud, lapsed `olled järel sidumas, vanad inimest `leikasid Phl; kui meri oo määnd, oo kuib, siis lõegatasse lemm`roogu Mar; `lõikaja, kis ei `oska, jääb `paĺlu laga maha, sasib kõik rukki ää Mär; [jõulu] pühäde `aegas `leikasid, `ennem ei läind roog kõbass mette Kir; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; Rukist lõigati sirbiga, pärast `tuĺlid rautsid Hää; kolmegisi `leikasime `tündrema rukkid Nis; ei jää `roovimise vihk nii ilus kui leigatud vili HJn; `leikaja pidi ike nii kärmas olema, et `päävas `leikas `kuorma `vihkusi Amb; uba leigati sirbiga, teda ei `kistud juurtega Ann; kui odrad leigati, sai õlesidemed `tehtud Sim; nüid akkavad `lõikama, lüäväd siŕbid `sisse Kod; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära, kaera kõŕs on pehme Pal; seĺg jäi ninda `aigess, aga ega midägi tetä es või ennegu rügä lõigat olli Pst; ü̬ü̬ `aiga lõigasim läbi ja ommukuss olli kikk kokku pant akin Krk; tsirbiga lõegati sõõru `viĺlä, kos juure ja ossa sisen Kam; ku kiä `lõikass, siss ei tuhõ takast `ju̬u̬skõʔ, jääss säĺg `haigõss (rukkilõikamisest) Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́siŕbiga lõõgadaʔ Rõu || piltl `Ahnepäits tahab ikke `leikada sialt, kuhu ei ole `külvand (teiste töövaeva ära kasutada) IisR; Mis `noores `põlves külid, seda vanas `põlves `lõikad Han b. saagima `laudu `leigata `kuusest ja `männist Hlj; `nürjä `saega kui `lõikad, `üellässe, mis sa sittaga `kihnad; sügise `läksid `metsä ja nii`kaua ku kevädeni sai `mõisadelle puid `lõika Lüg; `nuorel kuul `lõigeti okkaspuud ja vanal kuul `lõigeti lehtpuud Jõh; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; viin paĺgid `veśkisse, `lõikan `laudu Juu; leigati pierulõmmud, sialt akati `nuaga, pussuga `kiskuma KuuK; kõigepialt suab puu maha `lastud, siis saab nottideks leigatud Amb; puud tahvad lõigata JMd; sai leigatud `metsa ja rahaks `tehtud Kad; lüht lõigati `saega `välja Trm; alt lõeganud puud, õllud juba piä`aegu läbi lõegatud, ku visanud selle tüvikuga poosi minemä Kod; lõegassivad paĺgi kolmest `kat́ki, üks pu̬u̬lteist `sülda jäi iga tükk Äks; paari piäl (kahekesi) `lõikavad puid KJn; üks on lõigand kasumetsast säält `kaśka maha Vil; suur saaǵ om loogage, sellege saab ütsinde lõigate Hls; `uibul lõigats `vällä kun `väege kähmän, oksa `kokku kasunu Krk; vanast ei ole `lastu `saega lõegata, et pidänu `kirvega maha raguma Ran; kajosalve puu olliva kõ̭iḱ `valmiss lõegatu ja ärä kanditu, mugu ti̬i̬ kajo; lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale pääle Nõo; pedäjä `tu̬u̬di mõtsast, lõõgati tüḱest `kat́ski ja lahoti `kat́ski, siss `kiśti pirress Võn; lõigake see katõkese jala päält mahaʔ, `kat́ski või ma üt́sindä ka lõigadaʔ; `piḱse om `vahtrõ maha löönüʔ, `õkva nigu `saega lõigat Har; vanast oĺl suuŕ saaǵ, `tu̬u̬ga lõigati `laudu, olõ õs vanast maśsiniid Rõu; tu̬u̬d mõtsa saart jo hoiõ, es täüʔ ütte `puukõistki lõigadaʔ; ma lasõ tu̬u̬ vana sanna är lõigada `hindälle pliidipuiss Vas c. kraavi, maad, turvast kaevama `saare mehed on `kanged kravi `lõikamaie Lüg; ise leiga auk (haud) `valmis Pha; raba äär oli rahvast täis, kõik olid raba (turba) `lõikajad Vig; mehed läksid rabasse turvast `lõikama Vän; tüdrukud ja mehed käisid `kraavisi `leikamas Kad; `lõikad muad `ümmer - - ku tahad `pi̬i̬nrid tehä Kod; oli suur kraav lõigata Lai; `lõikavad `turbid su̬u̬st Vil; lõegati `turbit ja sõss neid palutide Trv; põllud olliva vi̬i̬ sehen, siss nakati kraavisorisid `lõikama, läits vesi vähämbäle; kos madalambad põllud, sinna `lasti `kraave lõegata; `enne `jaani lõegati `turbad, seeni olliva jälle `kangad kodada Ran; [neil] tulep iki aiamaa viglaga lõegata; egal ütel `olli oma su̬u̬tüḱk, sääld lõegati turvast Puh; vanast, ku `turbit lõegati, siss üteldi, et `lõika kamar ärä pääld, siss saame `turba kätte; sital `lastana mõni päiv lademen `kuiva, siss lõegatana nigu meil `turbit lõegatass Nõo; saarõkõsõ lõegassiva Krüüńeri `mõisan `kraavi Kam; maa om jo kuiv, no˽piat `laosõ `ümbre `lõikamma Har; maa om vesine, tulõ kraav́ lõigada `siśse Se d. nikerdama, sälke, täkke vms tegema `lõigetasse `lauvale suon `sisse Jõe; [mõrra] kubu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; need olid siukst vanad `muistist asemed - - leigatud olid sured vigurid `sönna `sisse Pha; leiga önar ede Käi; vitsa küened saavad puu `sisse lõegatud Kir; joogikannudki olid puust, kirjuss lõigatud Mih; õuemärgid olid puu `sisse leigatud HMd; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; uulte väidseg lõigats nõu lavval uulte `sissi Krk; päeva`pulkel olliva teopäevä `pääle lõigat Ote; [kui] lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss lõikass joonõ sarvõ `pääle Rõu e. vikatit noaga teritama lasen vigastimme `leikädä teräväks Kuu; `taudu vikkast `lõikap paremast ku `lõigetu vikkast Lüg; vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse Tõs; kohe olid vikati `leikamise nuad Ann; kui ma sulane olin, siis `leikasin, pärast `jälle olen ikke `pińnind Sim; pańnid vikati jala `alla, `lõikasid `piale ülesspoole, niikaua kui teravast sai - - kui `liiga paĺlu õli lõigatud, läks `lot́si Trm; mõned `lõikavad `nuaga vikatid, suurem jagu pinnivad, mina lõegassin kõik Äks; väits ja kirves taht `ihva, vikat taht lõigate Krk; mihe `lõikave naiste vikati kah ärä, aga `luiskame piab iki egäüits esi Hel; kui terä väegä õhuksess om lõegatu, siss lääb katekõrra Ran; ega egäüits ei mõśta vikatit lõegata, aga liibata mõśtab egäüits Nõo; `lõiksõ paari suvõga vikati maha Kam; see vikat́ om paksuss jäänüʔ, see ei võta enämb `haina, sedä piat `lõikamma Har

3. kirurgiliselt sekkuma a. kohitsema, kastreerima Mene `kutsu Ludvi `porsast `leikama Kuu; Kui oli `veike luom `leikada, siis `aitas [liiguks] `puolest `tuobist, kui suur, pidi ikke `tuobine pudel olema IisR; Pörsas on ära leigatud Jäm; kui tall lõegatud `olli, siis `pandi `tuhka `peale Muh; sälg, kui ära leigedi, oli ruun Rei; jäär ehk pässu, aga mis lõegatud oo, need `öötakse `oinad Mär; Vahest, ku puĺlid tigedaks läksid, siis põld muud kedagi, leigati ää Kei; kis käib täkkusi `lõikamas, see on `ungur Juu; leigatud ärjad `üiti kabud Jür; vanames - - sie oli vana ärja`leikaja kohe KuuK; täkutsälg, `leikamatta täkk Ann; `lamba`tallesi ja ärjavärsikuid `leikas Kad; si̬i̬ kuńdi `lõikamine täl suurem tü̬ü̬ õligi Kod; kutsu va Matt `põrsid `lõikame, mud́u `põrsa lääve vanasse Hel; juśt `lõikamise `perrä pańd ta toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku kolmass veeränd om, siss om kuu täis, siss ei või `põrsit lõegata, lääp `paistuma Nõo; Peris käänis`pääga `taskuväedsega lõegatass `kuńti Rõn; nüüd meil vanna `pahru ei olõʔ, `lõikamada˽`põrssit om inne Kan; vanast tuĺl `vendläne t́akku `lõikamma, uma rihm oĺl ola pääle mähit Har; `lõikamalda, mis jätetäss suguoinass Rõu; pahru liha õi olõʔ ni hüä, hot́t ar lõikaʔ paaŕ `päiväkiʔ ińne `tapmiist Se b. opereerima `kopsujest on `leigatud Kuu; `leigetasse kae `vällä Jõh; juudiusulised, ned `leikvad `ümber Jäm; südame `külges oo `kasvaja, seda‿p tohi lõegata mette Muh; `leepretel lõegati sääremarjad ära Lih; lõegatud luu äärest mäda `väĺla Vän; `leikasivad lapsekoja `kasvaja `väĺla Kad; kos serände kopsu mädändik olna, lõegatana Puh; mõnõl lõegatana emäkoda ärä, siss ei ole kuu`rõivit, ei ole last kah; peĺläss, et vände koolep ärä, ku aŕst `lõikap Nõo; lõegatass laits `vällä ja eläb Rõn; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; ku inemist lõigatass, piat [pärast] kümme `päivä sällä pääl olõma Har || lahkama mõ̭nõl tuĺl äkiline surm - - siss lõigati üless ja siss lubati mattaʔ Har

4. sisse, läbi vajuma kui on sula - - lumi, siis obose jalad `lõikavad läbi, `kuorik on lumel pääl, obose jalad `lõikavad läbi Lüg; ratas `leikab `sisse, `pehme maa; `pehme koht, jalad `leikavad läbi Khk; obuse jalad `lõikavad jääst läbi, ei kanna piäl Tõs; Ilm läks vähe sulakast, reerauad `lõikasid lumest läbi Trm; [talvenooda] arude ja perä all olliva paraea kivi, et `porri es `lõika Ran; lumi om pehmekene, rii `lõikass läbi nikaagu maaniʔ; `lõikass no hobõsõ jala läbi lumõst Har; `võrko vissitädäss, ku mutta `lõikass, pandass `oĺge ala noole kivele, siss lää‿i mutta Se

5. piltl a. teravalt valutama, ebameeldivat aistingut esile kutsuma Tal nisuke terav äel, et `leikab luust ja lihast läbi IisR; suur valu, `lõikab sees kohe `kangeste Tõs; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; valu `leikas köhust läbi Ris; ku vägä sualane ehk kõva rohi, küll `lõikab kiäle piäl Kod; `tärpentiin, sellel olevet `lõikaje valu Krk; miʔ opõtajal om üt́s läbi`lõikaja helü, ku ta jutust `ütless, ta `lõikass su˽kõrvust ka˽läbi; ku õks valu `lõikass `süämede, siss om mineḱ kah Har; siäh (sees) lõikas suurõst halust Lut b. teravat külmatunnet tekitama tuul üsna leigab, nii külm vahe tuul Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; `täempe om `kange `lõikaje küĺm Krk; `niiske tuuĺ om kige ullemb, si̬i̬ `lõikab sul lihast ja luust läbi Hel; `täämbä om külm põ̭hjatuuĺ, ta `lõikass kasukast ka˽läbi Har c. südame-, hingevalu põhjustama sie jutt `lõikab mu südant, ei lähä `mielest `vällä Lüg; see söna `leikas mo südamest nenda läbi Khk; süda `lõikab tuld sees ja põleb, aga ega kedagi teha põle Mär; sõna `lõikas südäme, `kangeste valus oli Tõs; kui nii sańdid ullud sõnad on, siis `lõikab nõnna läbi südame Juu; `leikas südamesse, tuli paha tunnet Sim; kül süda `lõikab siden - - et tüdrik läks tõesele Kod; tu̬u̬ sõna, mia saʔ mullõ iilä `ütli, tu `lõikass mu `süämen nigu habõnaväit́s; siss `naksi mul süä nii `lõikamma, et kas mu˽poigki enämb elun om Har d. (teravalt ütlemisest, taga rääkimisest) `tõine inimine on `kange kielt `lõikamaie Lüg; Nävad jo uhked, `leikavad teist ikke sõnadega IisR; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist Mar; ees ea, taga `persse, siis `lõikab `kaela Mär; teisele `oskab `öölda na et `aitab kohe, ta on `lõikaea keelega Lai; suu i̬i̬n oma sula sõber, aga säĺlä taka `lõikap `lõ̭õ̭ri; nali ei `lõika `kaala, `naĺla võip `aada Nõo; ki̬i̬ĺ om küll lihanõ, aga `luutsõ kaala `lõikap läbi nigu `niuhti Võn; suu manh sulat niu t́sukur, säĺlä takan `lõikat lõõri mahaʔ Har; Niisama lõigass õ̭nnõ tõist inemiist - - õt saa‿s muid́o elläke˽ko˽tõist kõ̭nõlõss Se || riivama sääräne jutt lõikass õks au manu˽kah Har e. vaheltkasu saama Ooste parisnikud leikasid iga oo pεεlt oma tasku oma pisiksed rahad Kaa; Kus kukkus kasusi leikama Emm; No küll aga `lõikas - - ku keegi teesele mõne aśja müib ja kõvasti kasu võtab Tor; tu̬u̬ om jo vü̬ü̬rkaoba pidämine, ku sa kasu `lõikat vahepääld Puh f. (muud juhud) `Leikäb kodu `nüörigä `leibä (on vaene) Kuu; `lõikas `tütrikulle taha (oli suguühtes) Lüg; `Miski kańt ei `löikand (kuskil polnud edu) Jäm; [on] leevast `lahti löigatud, läks mehega ise `leiba (elavad lahus) Vll; mul om vastanõ säŕk sällän, nõkl mant lõigat enne (uhiuus) Har; ega no tu kat́ssada `ruublit olõ õi˽puu otsast lõõgadaʔ Rõu

6. kiiresti liikuma, jooksma, tormama kuer kadus jää`krunnije taha ärä, mina `leikan järel Kuu; võttan jalad `selgä, `lõikan menemä Lüg; `lammas `lõikas viel `undile järälä Jõh; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; las leigata, küll väsib ära Krj; lähed `koorma `otsa, obu paneb `lõikama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `olle kodo magand ja tä vaim `olle möödä `ilma lõigand Mar; Üks läks joostes ees, teine pani lõigates takka järele Han; Kui veistel paelu söödikid kallal, siis tõstavad sabad `seĺga ja panevad `lõikama Tor; näe kud́as si poiss mäe pääl `lõikab, nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; küll me aga `lõikasime, naa kudas vähä jalad `ańtsid Juu; [lehm] `leikab ies, ole mies, et saad `järgi JJn; lasime `paĺla jalu - - `talve ja sui alati sai leigata, milla meil jalas kedagi oli Koe; kel `jõudu, `leikavad `linna, kes `vaesed, kutsuvad kojo ämmaemanda Kad; lõegasin õtse `alla pitkä eenä `sisse Kod; muudkui `lõikab ühest `teisi Vil; ta tahass mutku ümmer lõegata sinna tänna Trv; uni tule uegaten, läbi laane lõegaten, meie tiĺlukesele tit́ale; poiss, si̬i̬ `lõikap kõ̭iḱ piduse läbi Nõo; lõikass pääle ütest `tõisi Ote; hopõń lät́s uma langa pääle viĺlä `sisse, is jää˽`saisma, lõigaśs mi˽langast ka läbi Har; Maʔ panõ siist õkva üle su̬u̬ lõikamma Vas; kõ̭gõ parõmbidõ `lõikass puŕolaiv, ku tävvest käe päält om tuuĺ Räp || sa oled ikke vist `viina saand, jutt `lõikab naa et Mär

7. midagi hoogsalt tegema Kaik tüö `leikäb kääs Kuu; sel on `õige ia `kessel, nii pali `kraami `lõikab `sisse (kõhust); `lõikab `ühte `puhku ikkeda Lüg; `istus aga `lapsega ja `leikas `laulu Jõh; siis töstab änna üles ja muudkui `leikab joosta Krj; Kui mölder magama jäi - - paljas kivi lõikas käia Trm; tämä `lõikab juttu küll, `vuata et ei sua jutuss `laśti; su̬u̬l `lõikab (immutab) sialiha läbi, ei lähä apuss Kod; küll ta `lõikass kõvast tü̬ü̬ tegemist Krk; Õdagu pand pää valutama ja lõegass valutamist terve ü̬ü̬ Nõo; ta `lõikass taad `hullu `piĺli alasi (nuttis); kat́s `poiskõist `tapli tii veeren, ma ańni ka vi̬i̬ĺ `hu̬u̬gu, et lõigakõ poisiʔ Har; rüärääk `lõikass `kõõgõ ü̬ü̬ʔ Lei || `Leika kuhe üle `einama (mine otse) IisR

8. lööma, virutama tegin `kuuma vett, `lõikasin `neile `selgä Lüg; Sulane `leikas korupi `lahtiselt rie `piale IisR; ma `leika `soole `vastu nägu Muh; vetad `kaika käde ja `leikad teisel pεhe, siis oled ta maha löönd Käi; `lõika tääl `rohkem takka, mis tä mud́o nörgib (hobusele) Mar; ma `lõika `soole, mes sa vahid veel Tõs; koer tuĺli kallale, mehel es ole muud, kui lõigas tokiga Saa; `leikasin mäda `kõrvu JMd; võta siĺmivie kapp ja `leika `vasta nägu Kad; `lõika tälle, pane üks laksak sellele lehmäle Kod; suur tugev tüdruk oli, see `lõikas [lokku] nõnna, et aina `kerkis seda`viisi Lai; temä `mõtlend, et `lõikan `kirvega KJn; ma `lõikan sulle üte napsu mööda `küĺge Pst; [kurikaga] lõigats `rõõvil ku lagin, iki laks laks; `lõika valu tal, sõss ta tääd, et ta tõisskõrd änäp ei ti̬i̬ Krk; `lõika˽no˽mõ̭ni hu̬u̬ṕ tõsõlõ Har; ma tälle `lõiksi üte pusmagu Vas

9. hävitama, kaotama Kirre leikab puust paadilouad püsku ajaga läbi Emm; siäbikivi `lõikab rasva ärä Kod; ku loomal ale `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk || katkestama olass [kartulid] veel varemini maha saand - - vihmasadu `lõikas ära Mih

10. eraldama, piirama See Sinikesoo `lõikab need põllud poolest Trm; niidü ḱäärd, lõigat tu `vi̬i̬gaʔ Se

11. taipama, jagama Poisil nupp leikab Emm

lõkerdama lõker|dama Muh Mar Han Aud PJg Hää Saa VJg Trm Plt Vil Pst T, -deme Pst Hls Hel(-dõmõ) San, -tem(e) Hls Krk; lõkõrd|ama Ote Kan Urv Krl, -amma Plv Räp, -õmmõ Har; lökerdama Pha Käi

1. (edvistades) naeru lagistama, (naerdes) rääkima; ka laterdama võttis aga lõkerda `peale `terve pääva Muh; Suur naeru lõkerdamene ei lõpe `iaga Han; mis ned tüdrukud veel lõkerdavad, ku magama ei saa Aud; tüdruk lõkerdas mööda küla kõik ära `reakida Trm; pökerdab ühest kohast `teisi, aab juttu, lõkerdab Plt; mis te `irtsade ja lõkerdade Pst; suu laiali ja `amba ütte`puhku `irvi, muudku lõkertep Hls; Tüdriku lõkerdi, kui poisi naid taga aive ja `viige `piĺdseve Hel; ega‿ss vanemba inimese ei lõkerda, nooremba iki Ran; aga ole `rõõmuss ja lõkerda tõśtega üten, lähäp paĺlu parembide asi Nõo; ta mugu lõkerdass ütest tarest `teisi, ta esi ei `mõtle kah, mis ta kõnelass Kam; no mis sa lõkerdet, va etev San; ta lõkõrdass ja ińdsitäss ütte lukku, ei pia˽vahet sukugiʔ Kan; tu̬u̬ lõkõrdass niisama, tu̬u̬st ei olõ i̬i̬n ei takan midägi Har; Sa muud ei `ti̬i̬ke ku jutta lõkõrdat õ̭nnõ Räp Vrd lõketama2, lõkõrdõllõma

2. kõketama kanaʔ kaaritasõʔ, lõõritasõ ja lõkõrdasõ Plv

Vrd kõkerdama

3. lõkendama, helendama kui on `neoke külm, siis oo koi`valge täht nagu suur tulelamp, ühnä lõkerdab Mar

4. logisema üks vana noalõkat́s lõkerdab Hää Vrd lokerdama

lõksutama lõksutama Pöi Muh Mär LäLo Pä Hag Juu JMd Koe Sim I(-mma Iis) Plt Pil KJn(-gs-) Trv TLä(-gs-) Kam, -eme Hls Krk San, -õmmõ Krl, lõksotama Mar Kod; `lõksutama uus Jõe, Kuu/`le-/ Jõh IisR, -mma Lüg Jõh; löksutama Khk Krj Pha Käi Ris, -dama Emm; lõksutõ- Vas

1. lõksatusi tekitama, lõgistama vanamor `lõksutab `kangest kududa Lüg; `poisid `lõksutasid `ukse `linki IisR; mis sa löksutad selle sitaga (püssist) Khk; see lõksutab nõnna kaŋŋast kududa, liks ja laks Muh; Kui aga pool aega ja änam peab pumpa löksudama, see aa juba pumba piinamene Emm; kuĺt lõksutab `lõugu Mär; lõksuta aga `piale [lõugutiga] Lih; tuul lõksutas akant `vastu `seina Saa; mis ta ometi lõksutab seal ukse kallal Juu; poiss lõksutab nuga Koe; kes kiirest kudus, et kääved `plõksusid kääs - - see muudku lõksutab aga Sim; üks asi akkas `vankri all lõksutama Iis; poisid tahavad `püśsi lõksutada Pil; pööräne obene lõksutep `lõuge, nagu võtas iki `kinni; temä lõksuteb `ambid, ku ta vihane om Hls; püśs `oĺli täis laaditu ja `poiske võt́t saańa pääld ja lõgsut, lõgsut ja laśk tüdrukese maha Nõo; peni lõksutõss `ambid Krl || närima, krõmpsutama küll obene lõksutap `kaaru; roti viĺlä ärä lõksutanuva Kam

2. a. latrama; taga rääkima Et sel `lõksutajal kiel `kurku `kuivaks IisR; Need löksutasid sääl oma ambaid, muidugi teiste inimeste kallal Pha; ea lõuames, kis `ästi lõksutas Vig; Ta oo mind kouda küla taga lõksutan Han; Paras, ää suagõ enäm `teisi `perse tagant lõksuta Khn; ma lõksutan paelu, paelu räägin PJg; Pia suumulk kord kah kinni, sul juba lõksutud küll Tor; juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla, lõksutab aga `piale Hag; mis sa lõksutad nii paelu ja kulutad seda suud Juu; ken paĺlu kõneless - - si̬i̬ lõksutess `lõuge Krk; temä käib ütest `tõisi ja lõgsutap Puh; Mis sa lõkalaud käüt küllä pite lõksutõh Vas || luksuma Mis asi sie ajab `lõksutama Jõh Vrd lõksutõllõma b. riidlema, tänitama No mis ta `õmmete `lõksutab Jõh; küll tä lõksutas neid `ambid, tõreles Kod; teiste tegemisele `leidis viga, siis selle kallal lõksutas Lai

Vrd klõksutama

3. laksutama ööbik lõksotab `peale juba lepa`metse sees Mar; `üöbik lõksutab `laulu Koe Vrd loksutama

4. ringi jooksma, hulkuma Mes sa `leksutad kogu `onnetuma `päivä `ringi Kuu; ta võib lõksutada `terve pääva läbi Tor

lõng lõng g lõnga L K I M TMr Võn, lõŋŋa Pöi Muh, `lõŋŋa Lüg Jõh IisR; löng Jõe Kuu, g löŋŋa Sa Hi, lönga Ris; long g `loŋŋa Hlj VNg

1. a. (villast) kudumismaterjal kui on kahe `lõŋŋaga `kindad, siis on `tõine lõng tõist `karva Lüg; `ärga `tehka `õige `kierdu `lõnga Jõh; üheksa sölmega punane löng [pannakse] `ümber narra Jäm; sellest villast saab kinad `pehmed `lönga Khk; `viltse löŋŋa kera ning linuse löŋŋa kera Pha; kolla`kolne, `ätse`kolne, madarapunane, nende `lõngest kojoti siilikud Muh; `vetsid sene möödu löŋŋaga ära Phl; said sa siis linad lõngaks kedrand, siis sa pidid akkama `kangast kuduma Noa; ta nii laisk, ta vea mette vellast `lõngagi kat́ti Mar; lõngad oo `lõõgas, põle trammil mette Kul; liiga keerud lõngad, lähvad kõik `kruksu Mär; Venib nagu villane lõng (on aeglane ja laisk) Han; `veimi `tehti pruudi kodus, pruut́ pidi isi lõngad tegema, `ketrama, `värvima Mih; `varda lõng oo kahe`korne lõng, `kanga lõng oo öhe`korne, korutamata lõng Aud; Kolmed takud sugiti: ot́siksed, kesstakud ja peeniksed takud, igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; kui tahad `laumad `lönga, siis talla tasem, et ta ei `juose nii tulist Ris; Mida rohkem lõngu võeti, seda laiema paela sai Kei; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; pulma aal `antakse villasest lõngast kujutud vüö piĺli puhujale Kad; lõnga `laskmine, see on kedramine Sim; keri`laudade pialt keriti lõng kerasse ja `aeti kehade `piale kua Trm; ku `piäle kudumise pesed kinnass, suab `pehmem, ku `lõnga pesed, suab kõvem; lõng nõnna inetu nagu kukepäid täis, nut́iline Kod; üks `paasem on kümme lugu, üks lugu kolm `lõnga Lai; tüdruk pidi `mõistma villast `lõnga kedrätä KJn; lõng om ärä `loidunu, keerust `valla `minnu Trv; `kalda si̬i̬ `lõnge `mõstav soĺk säält maha Krk || piltl nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas Khk; põle töö `lõngagi (raasugi) tein Vän; töö lõngastki ei tia mitte, `ühtegi tööd ei tee Plt; tast ei oole jo kedägi, ku üits koeo kunagi, eng villatse lõngage kaalan Krk b. linane, takune või puuvillane niit, korrutatud lõng iga `oŋŋal on lips, `lipsu löng taga, enamaste on puom`villa `niidist Jõe; linasest `loŋŋast kodu `kuotud `vorgud Hlj; `elmed `pandi löŋŋa `sisse, kut löŋŋa `sisse `pandud, oli `elmerong Jäm; joosulöŋŋaga kogu `aetud, siis aketasse `ömblema Khk; Panõmõ muttõlõ lõngad `piäle, `varssi ju mere minek käe Khn; linasest lõngast saab särgiriiet Tor; puomvilla lõngast siis `tehti nied tahid HJn; traadi lõng oli ühe`korne ilus lõng, linane Plt; linast `lõnga ei tohi keride `sü̬ü̬rüssess, piat ütsi lõnga kerime Krk || ühekordne niit lõng on ühe`kordne, niit on kaks `korda kokku keeratud Pal; nooda jaoss - - olli üte`kõrdne [niit], lõng kutsuti Trv

2. lõngaviht ei tea, mitu `lõnga tarvis lähäb Mär; küll kerind suured lõngad Juu; mina olin kärmas `kehrama, `kehrasin lõnga `päävas Jür; `martidele oli jo lõng `kaela visata, mardipävast akkas kedrus `piale JJn; nüid om terve lõng ärä kedrät, kolm või neli `pu̬u̬li Krk

Vrd lang2

lõok, lõoke(ne) lõok Ris, g `lõokse Krk; `lõo|ke Hlj Lüg hajusalt L, K M T, lõo|ke Rid Mar Tor HMd Rap Iis Kod Lai Plt SJn Vil Trv Ote, `lõu|ke R Pöi Kse PJg Hää Saa Kos HJn KuuK JJn VMr Kad VJg Iis Trm, lõu|ke JMd Iis, `löo|ke Kaa Pha Ris, `löu|ke hajusalt Sa(`löuge g -se Khk) Rei, g -k(e)se; `leoke Vai; leoke g `leogese Rei; `leuke Kuu Rei; `lioke Vai, `liuke Lüg Rei; `lõokõ g -sõ Kam, lõokõ Khn Rõu; `lõoke|ne Juu VMr Sim Pil Hel T, lõoke|ne Hää Äks Lai Puh, `lõuke|ne Lüg Jõh Juu Kad VJg Iis Trm, lõuke|ne Amb JMd Iis, `löoke|ne Rei Ris, `löuge(i)|ne SaLä Phl, `louke|ne Hlj VNg(-kei|ne) Vai, g -se; `liokene Vai; `liu|kene g -kse Lüg; `liugene Hi; `lõokõ|nõ Kam Rõn San V(`lõu- Har), lõokõ|nõ Rõu Plv, -kõ|ni Krl, g -sõ lind (Alauda arvensis) `lõuke kole `veike lind, nagu `sõrme õts, aga kõva ääl Lüg; kas `kuulid, tänä `lioke `lauli Vai; `löugesed tulad juba `küündlakuus, mönekord `külmavad ära tesed Jäm; `löugene liiritseb, lööritseb `taeva all, täl mitu äält ning `mitme sönaga laulab Khk; Löoke toob löunasooja, pääsuke toob päävasooja, ööbik toob öösooja Pha; `Löuke on kevade kuulutaja, kuule, kuidas liristab Rei; leeri laari `lõoke, kus mo kulla preesike, toa taga tamme `otsas, sauna taga saare `otsas Mar; `lõoke - - vahest tuleb õhus alamale, vahest lähäb ülemale, võtab laulda Aud; See jättäb oma põllud lõukste muneda (ei külva korralikult) Saa; lõoke laalab lõrr-lõrr, lõrr Rap; oli nii `priske poiss, nüid on nii `lõokeseks jäänd (kõhnunud) Juu; `lõuke lennus aiva laulab põllu kohal, pesad tieb kohe maa `piale KuuK; `lõuke laulab, `suike tuleb JJn; käu kukkumine ja `lõukese laul on ilusad küll Kad; kui peremees sõńnikud ei pand, eks siis `lõokse oolest õligi, siis `lõoke ramutas Trm; `lõoke pidi olema ikke kõige esimine lind kevade, kes tagasi tuli Lai; Obene tahab lõoksid kuulata, vahib adra ies Vil; joba lõok vällän, nüid akkass keväje tuleme; nüid tule `laia lume ku `lõoksit `taevast maha Krk; `lõoksel om eläje jala jälle sihen pesä; emä `lõokse om tutuge, esä `lõokse om tutute Hel; kui `oĺli kehv vili, siss üteldi, et sedä ei ole muu kui `lõoke `väetänu; mõni päiv laolab kui `lõoke, aga `täämba ei tule sõnagi suust `väĺlä, pahanu vai Ran; Kas sa lõokest kullet vai, et tü̬ü̬ ärä unetat; ma karja`poiskesen leesi egä `aasta `lõokese pesä Nõo; siss kui `lõokese alliss lävä, siss om lumi jäädvält lännü Ote; temä istup terve ü̬ü̬ ja kõnõlap, kõ̭ik peierahvass kullelsiva nigu `lõokest Rõn; liiri lõõri `lõokene, kus su kulla pesake San; sääl nurmõ pääl om üt́s kotusõkõnõ `musta maad, sääl `lõukõnõ joba tsiristäss Har; `lõokõnõ jo laul, `lõokõnõ jo väläh Vas Vrd lõgu, lõiv2, lõivokanõ, lõivukene, lõo1, lõokanõ, lõokas, lõõr2

lõpetama lõpetama Pöi Muh L HMd Juu JõeK Jä ViK I Ksi Plt KJn Vil Trv T(-ame San), -eme M; lõppetama Lüg Jõh; lõpõtam(m)a Khn V, -õmõ San, -õmmõ Krl; löpetama Jäm Khk Kaa Vll Ris, -dama Hi; lobetama Kuu(-pp-) VNg Vai(-mma)

1. millegagi valmis saama või lõpule jõudma; lõppu tegema tämä loppetab `viimist `einä Kuu; rugid lobetavad `oilemise VNg; eile pää löpetasime `ölle ää; löpeda see jutt ää Khk; See lõpetas ise oma elu ää, pani paela `kaela Pöi; siis `olli asi lõpetud Muh; kui sa nii`paĺlo puid ää raiod, sa lõpetad selle metsa `otsa Mar; mo noad oo kõik ää kulund, töö oo kõik ää lõpetand Kir; `tahtis `valgevalul töö ää lõpetada Mih; lõpetage, lõpetage, saate `õhtale Tor; ma sü̬ü̬ kõhu täis, lõpeta toedu ära Hää; lõpeta tuli ära, lähme magama Saa; peält jaanibä siis lõpetasin selle `kanga maha Juu; ma lõpetan kohe süömise JMd; õpetaja lõpetas `jutluse Trm; kuda ta õmi `päävi lõpetab, tämäl `ju̬u̬ksva `jalge siden Kod; lõpeteme `siande läŕm, si̬i̬ ei `kõlba; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; ta ku lõpets iki tü̬ü̬d, ei läpe `sü̬ü̬mä ka tulla Krk; kui ärä põim `oĺli lõpetedu, siss üits võt́t sirbi kõ̭ik `otsapiti näpu vahele ja visass `siŕpe Puh; ta‿m `kümme `kõrda toda juttu kõnelnu, ike alustap ja lõpetap Nõo; sita`talgusi `peeti vanast terve nätäl, üits talu lõpet́, tõne jälle aluśt Ote; pia lõpõdõdõss ain ärʔ Krl; kuiss ta lõpõtass ka uḿmi vannu `päivi; hiidä˽teḱk pääle ja˽lori lõpõtõt Har; ma `õkva leevä`kastmise lõpõdi, käeʔ oĺli˽`tahtaga˽koohn; lõpõtõt tü̬ü̬ ja täüdet kõtt toova˽`hindäga hää unõ üten Rõu; katõst tõist`kümnest `aaśtast alośte koolih `käümist, viiest tõist`kümnest lõpõte Räp

2. tapma meite emm `tahtis kaks lammast ää löpeta Khk; Peab ikka ää lõpetama, kaua loom seda`moodi `piinas on Pöi; keige viimase hundi löpetasid εε Phl; lõpeta see kaśs ää, kassil `tarvis lõpp `peale teha Mar; loom oo `naelu `sisse söön, `toŕkvad, oo `aige, lõpetatse loom ära Var; lehmäle ei tennä tulitanu ain midägi, aga `siale küll, sia lõpetana ärä Ran; ta‿i lõpeta kedägi, ta ti̬i̬b `vaiva ja `aigust (reumast); lü̬ü̬b latse kummali, latsel suu `liiva täis, lõpetap `vänte latse ärä Nõo; mu˽tsiga lät́s `ku̬u̬lma, is saa medägi tetäʔ, muudgu lõpõdi välläʔ Har; tu lõpõt́ eś ärʔ [lapse], anna as süvväʔ Se || piltl löpetate ennast ära, `teete `tööga `liiga Vll; mes sa mudo eesest lõpetad Mar

3. kaotama lõpõt́ raha Se

elajas elaj|as R eP Hls KodT, -ass Pal Äks TMr, g -a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, -äss T, -ess Krk Hel, g -ä, g -e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; egass Muśt `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1

eledäde eledäde Ran Nõo
1. heledalt, kirkalt kui päiv `õkva `lu̬u̬ja minekini eledäde paist, siss päiv kai tagasi Ran; `piĺve lääb, ei paesta enämb päiv nii eledäde; tuli palab nii eledäde, et või `pääle `vahti Nõo Vrd eledasti
2. selgesti, täpselt kui mul terve pää oless, mia kuuless ka eledäde Nõo

elevile elevile Khk Pha Mar/-b-/ Mär Var Tõs Juu Kõp Trv San/-ve-/, -lle Tür KJn Räp/h-/; jõlõvõlõ Khn
1. ärevil(e), kehkvel(e); ärkvel(e) Läks nii elevile, kui nägi, et nende Juhan ka teiste poiste sias oli Pha; jääb jõlõvõlõ, akab `kiusma, ja `karjuma Khn; terve ü̬ü̬ `oĺlin eleville teeśe pärast; küll see on eleville, lähäb igäle poole KJn
2. kohevil(e), laiali; irdu, eraldi klopi suled pad́jas elevile Mär; kui kaks `lauda `kokku `panna, otsad jäevad elevile Tõs; ahju komm on nõnna elevile `kiskund, et suits tuleb läbi Juu; taa suuŕ vihem `peśse kõ̭iḱ mua (muda) heleville Räp
3. võimuses, meelevallas; (millegagi) täidetud silmad lähvad `veega nii elevile (vett täis) Khk; maja on tuult täis, nii tuule eleville KJn; ei `saagi siin olla, siin kiḱk tuule elevile Trv; sa oled naaru elevele nigu setu obõnõ San Vrd älevile || pinnale vesi vaob vähämaks alt ja piim jäänd vee elebile (piimanõu veest välja); kui kibi tuleb vee elebile siis tä oo nii `kerge (veepinnani on kivi kerge tõsta) Mar; tuul ja vesi lükkavad einäd (heinakaared) vee elevile Var; kui jalad ei ulata [põhja], siis lammas jääb vee eleville (pesemisel vee peale ujuma) Tür
Vrd elevil

helistama elistama spor R eP, -eme Krk, -ämä Kuu(h-) Khn Juu Kod/-ss-/ KJn Nõo; elistämmä Vai, h- Kuu Rõu; helist-, heĺüstä- Se
1. helisema panema, helinat või heledat häälitsust tekitama kes siis `kaige `enne kuo `joudab sield kirikust `joulu`laupä `ehtul, sie akkab siis vigastimmi helistämmä ja sie saab suvel `kaige esimä(se)ks `heinä `tehtud; `Selge `ilma `kerral elistäb `üösel kovaste [kui külm tugevneb] Kuu; keriku mies elisti jo pühä `sisse; mida sa elistid last VNg; kui [surnu] matta oli, siis elistati `kella Jäm; `tornis elistässe eńge `kellä Khn; kirik elistab `sisse [enne jumalateenistuse algust] Ris; iga `lauba `õhta elistakse [kiriku] `kella JMd; mis sa [kannelt] `luśti elistad, mängi parem Trm; [pereheitmisel] `kellä elissäväd, ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; elissämise lat́t – võrud küĺjen, sellegä sorgivad põhõja [kui aetakse kalu võrku] Kod; [pulmas korjati toopi raha] tu̬u̬p käis `ümber, elisteti. si̬i̬ raha sai nuorikulle Pal; kuĺlussid elistämä KJn; [varem koolis] es eliste `kellä `kennigi. nüid kõlistets `kellä Krk; naaśs peremi̬i̬ss `atra `kõrda `sääd́mä, selle et tõõsõl kuul tuĺl jo adra`raudu helistämä (kündma) `naadaʔ Rõu; `keĺli heĺüstedäss Se
2. u telefoonima no eks vanames saand aru et oma poig oli - - ja eliständ `Sievalti Kuu; kutsudi ära, juba elistadi mine Emm; siis elistädi `siiä-`sõnna Juu; elistasime `senna ja `tänna, tulivad kõik kokku JJn; siss akassid neväd `jäŕgi perima ja elistama `ühte `poole ja teisel poole Vil
3. fig (juttude levitamisest ja rääkimisest) On `teine `kange `teiste `piale `müöda küla `tühja juttusi elistama IisR; elistäb sedä juttu nüid kõigile KJn; ei elistä `uupi `kiäki, kui säl (jutul) `põhja all ei ole; toda `asja om joba niipaĺlu elistedu, et terve külä om jutte täis Nõo; [juttu] vaja heĺüstäʔ, nigu tiidä saa kõ̭igilõ Se
4. heleda(ma)ks või värvika(ma)ks tegema kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan; üks [värv] annab tõesele ilo `juure. [värvid] elissäväd üks tõiss; egä rätt, kui uus, on ele, ja elissäb Kod

helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, -ä Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, -ä Kod Ran Nõo San Kan/h-/, -e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle - - eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

elu|laud teat joon(ed) või kahe joone vaheline ala peopesas Elolaud pihu sies, `kriipsud, elo`lauval kaks `kriipsu, `lahtised `õtsad kääpäkkä puol, terävast kokko `peigla vahele, vahiti elo`lauda, kui `kriipsusi täis – sis `risti ja viletsust eloajas pali Lüg; lai elolaud Jõh; Kui elulaud on `iaśti `selgelt pius näha, siis elad kaua Jür; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani Kod; elulaud ~ söömalaud Ksi

ema|puu
1. (paadi) kiil – spor R S LäLo, Var Khn Aud Hää Ris nüüd `üütä emä puuks, `ranna kiel oli `pohja puu Kuu; kui venet üless `vieta ja telasi all ei õle, siis võttab emapuu `liiva ehk `kruusi `sisse Jõh; Paadi emabu tehti tammepuust Jäm; kaarte otsad keivad emabu `külge. emabu oo `kaltsoni all Mus; paadi emabu pannasse kõige enne `paika, pukkade vahele, siis akatasse sõnna `külge `laudu panema Muh; paadi emapuu ~ kiilupuu Käi; emapuu `külges oo tald ehk looskiil või liigpuu Rid; Kõõgõ enne tehässe emäpuu `vaĺmis Khn; emapuu, alumene puu kus kaared `külge pannaks, ega seda leigata `tohtin [otsiti kõver juurpuu]; emapuu `küĺge lüiakse esimesed lauad, emapuu oiab `triivimise eest Ris
2. tuuliku püstvõll Emapuu on `tuule`veski püst võll Jõh; Tuulika emapuu oli ikka jäme ning tugev tamm vei siis mänd Kaa; emapuu pusi käib `söömri `sisse, selle `ümber emapuu keerab ja `terve tuuling keerab Krj; tuule `veski - - emabu see kannab kõik seda `värki LNg; piĺlpakk oo `veske emä puu all Tõs; (tuulõ) `veśke emä puu Khn; `Veskes `oĺli pää võĺl või emapuu – piḱk paĺk `püśti, alt üles sõnigu katussani Vil
3. voki osa a. pink Vokki emäpuu sies on vokkisüda, emäpuul om kruuv `õtsas, saab `tellidä; Kolm `jalga emäpuul all; `aisad on emäbu `küljes, vanad inimised `ütliväd `peŋŋi `küljes Lüg b. rindpuu (oki) emapuu ~ ike Mih c. takuhark emapuu on kui takku `ketratasse Vai
4. kuhjavarras moned `ütlevad emapuu. emapuu ehk pia`varras; `kuhja emäpuu Vai
5. (millegi) alus, alge kadagas oo metsä emäpuu Vig; emapuu – neli [mesilas]peret `pieta kust peret ei `võeta VJg || fig see oo emapuu kes palju `lapsi saab Muh

emis emi|s g -se VNg Sa Hi spor L Ha Jä, VMr, -sse Vig Sim, -kse Jõe Kuu Kos JMd VJg Sim; emi|ss Kse, g -sse Lüg IisR Muh Trm Lai KJn, -kse VNg Vai; eemis g -e Krj; emmi|s Rei Juu(ls) HJn Tür, g -se spor L, JMd(-kse) Iis Hls, -sa Kõp, -sse Iis Trm Kod; emmi|ss g -se Krk, -sse Jõh spor TaPõ VlPõ, Hel T, -ssa Trv; emmü|ss g -se Lei, -sse San; (j)emis(s), jämmiss Lei; iḿmi|ss g -se V(-śs Vas Räp Lut), -sse Võn Urv Rõu Plv; imi|ss g -se Rõu Plv Se(-śs) Lut; all imissele Se; iḿss g -e Plv; iḿs Kra
1. emis minul ei ole elades `porsaga emist old VNg; emiss toi kaik oma `porsad üväst `ilmale; mei emiksel on `piened `porsad Vai; emis ikka emis kut ia `latva (sama nimetus on elu lõpuni) Khk; Vana emis läks täna omiku `lauta suu oli `pahna täis, ilmad `lähtvad kurjaks Pöi; paastu `maarjabε emiss `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele Muh; üüläl (indlev) emis Mar; Muhulased köisid Lihula laadalt `uṕsa `ostmas, näd emisid ei pidan Han; emise liha on parem kui orikal VMr; `põrsad tahavad ära võõrutada emmisse juurest Iis; emmissel on pojad, terve pesakond Äks; emmistel aab küll [kihvad], aga on veḱed nagu otsad Lai; tooja emmiss KJn; viisi emmissa kundi manu Trv; ni̬i̬ `valge suure emmise, ni̬i̬ toove üte tiiruge suure losikonna `põrsit Krk; anna emmissele `süvvä, siss om ilusa `põrsa ku ürdi jälle Ran; emmiss kannap neli kuud ehk kuustõi·st nädälit; siakarjuss sai `massu emmiste ja orikide pääld; täl (naisel) om `poige nigu emmissel jälle Nõo; kui emmiss `põhku ammastega [pesast] `väĺlä tu̬u̬p, läävä ilma `ääle Kam; pahru ja emmüss San; põrsakõsõ˽nud́siva˽vana iḿmise all nissa Kan; suśi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; iḿmisega˽tulõ pahralõ minnäʔ Rõu; vanno `iḿssit `peeti kah, nu̬u̬˽kah es `peĺgävä˽sutt Plv; kesik iḿmiss Vas; immiśs tõi meil kurno `poigõ Räp; iḿmiśs `nõśsi pahralõ (paaritamisest); iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ; tiiniss ~ läülä iḿmiss; ku kabõhanõ (rassõ) iḿmist pess, saava latsõl haŕasõʔ Lut Vrd emik, immo
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Nagu emis teeb `poegel aset (ei jõua tööga edasi) Han; Si̬i̬ jusku emmisel `eĺmed `kaelas (sobimatust asjast) Hää; Naese tülitsevä nigu emmisse paar pureleva; Eläb nigu emmiss põrstega rüäsalven (külluses) Nõo b. (mõistatused) emis tuleb `loutast `välja punased `pörsad järel = ahjuroop, tulised söed; must emis tuleb `välja, punased `pörsad järel = id Emm; Must immiss aja verevid põrssid laudast vällä = id Urv c. (ilmekad ütlused, vanasõnad jm) `pestud emis läheb jälle porise `pöörlema (inimene ei jäta oma halbu harjumusi) Vll; Vana emis kahe`teisme `põrsaga on ise (öeld sellele, kes liialdab ise sõnaga) Pöi; elo ku immissel, põli nigu `põrsal (väga hea elu) Rõu | (öeld möödujale, kes ei tereta ega anna jõudu) Oled sa kellaga emmist näind Mar; seda sõimati kellaga emises kis `mü̬ü̬da lõigas, kedagi es `ütle Saa; kas sa meie `musta emmist olet nännu, emmissel `olli kraṕp kaalan Nõo | (lapsed kasvavad vanemate moodi) sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; sukku saava˽soepujaʔ, `immä iḿmiselatsõʔ; `immä `lätvä iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu
3. pej (inimesest) inimesele `üölla paha `mielega ka emiss VNg; kuradi emiss. [ära] lõuguta üht Kse; vana laisk emmis one (laiskurist) Kod; sa kurat iḿmiss ei viisiʔ midägi tetäʔ (logardist) Plv

herevil erevil Jõh Kod Hls, h- Räp Se; erevel Hls Krk
1. ärkvel `Õhtast üäd paar `tundi magan aga siis õlen erevil Jõh; kas sa õled nõnna erevil et kuuled [öösel] Kod; mia olli `terve ü̬ü̬ erevil, `kuulsi ku kell ~ tuńn lei Hls; naanõ oĺl viiĺ periss herevil kui puŕöh miiss kodo tuĺl Räp Vrd herevälle, herevällä2
2. mõni erevel jutt, nüid om `soiku jäänu puha; las ni̬i̬ söe erevel (hõõguma) jäiä, tulitse punatse söe Krk

hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisK hv KLõ, spor M/ -ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(-eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, -õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs (1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut || fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel | (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, -seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut || fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut; hernel Lüg Jõh IisR ~ hernes Saa Lai ~ hernen Trv Hls Krk hernetera taolise moodustisena, piiskadena; hernele hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se

esi|algu algul, esiti – Hlj Lüg hv Jäm Ans, Var Mih VMr VJg IPõ `kümme verku oli esi`algu [igal kaluril], pärasteks jäi nii`paĺju vähämaks Hlj; esi`algu on valus VMr; ja kui esi`algu läksid [heinale], siis tuli ikka terve päev `niita Trm; tegin esi`algu nõnna, eks pärast proovi paremast Lai Vrd esi|algul, esi|algus, esi|algusel, esi|alguses, esi|algust

ihulikult adv < ihulik vaim võiss tal terve olla aga ihulikult es ole terve Krk; vaimulikult või ma külh sinna minnäʔ, aga ihulikult ei saaʔ, mul puuduss sõiduraha Har

ihu|silmaga ise, oma silmaga Miks ta,`terve ei ole, kui `Karla ise nägi teda `kündamas oma ihu`silmaga IisR; ma olin juba täis inimene ja pole olnd rebast oma ihu silmaga veel `näindked Käi

hiis iis g iie spor eP(h- Phl; iiś Lai), `iie spor R(g `iisi Lüg; n `iisi Vai; hiis g hii˛e Kuu); n, g iie Vän Ris Kod; g hiie Har Räp; pl iie Krk Hel
1. hiis, pühaks peetud salu, puu, kivi jne (sag kohanimedes); (suur) mets `iie `metsä. `nuored pedäjä puud Vai; obuse mäńg oo, [lauldakse] irnu irnu iie `alli, karju karju kalevi `lauki Muh; pöha lepp oln sii - - sii oln `enne vana hiis Phl; iied `olle oln `enne, `ohvri˛iied Tõs; männiku ääres on lohk, se on vana iie Vän; iis on jälle `väike metsasalk, sehuke pikk kasumets Tor; iis on nuor istutatud mets JõeK; iied olivad niisukesed mäńnid, kus mälestusi oli Amb; `õite ia rukis nagu iis VJg; puuk tullud iitess tulesaba taga Kod; ilus mets nagu iiś Lai; isa `rääkis vanasti et, vanad iied old sial Pil; Õniste suured iie puud - - `öeldi iied SJn; iie olli pühä kotuse kun ohverdide; tüdruku lännu läbi mõtsa tõisele `pu̬u̬le [tallu], esi laulen: ei meid nännu iide neiu, ei meid kuulu iide koera Krk; [ikoonid ja kirikulipud toodi] jõe`vi̬i̬rde, pähnäpuie ala. sääl om üt́s paganausu hiie asõ Räp Vrd iid Vt hiie|hiis
2. endisaegne jumalus, vaim – Juu Kod Ksi Hel `iiedele `viidi `toitu `jõulu`lauba `õhta. kis `iidesi kõege param `toitis, sel oli se kõege param õńn. uue`oasta `õhta `viidi koa - - `terve vald `toitis, aogod olid moa sees, kus `neile `toitu `pańdi Juu; iied oo vana aja jumalad. tegid saviss kuju ja panid iie nimess; iiede kerik õli Iitemäel Kod

ikka ikka RakR IisR Vai(-ä) S(e- Jaa) Lä Khn PäPõ Ha Jä Trm Kõp; (lausefoneetiliselt) ika spor eP, -k(a), hv -kä Khn; igä Kuu (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne Voib tehä vähä `lounaks kohe `tönder`lönksi, mes sis igä; Tä `nuoreld valis igä peigmihi Kuu; jo see ikka niid `valmis on Jäm; ikka möni mees saab külla `otsa küll; seenes ta pole, sammal ta pole, rohi ikka Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε, jo `oome ikka kuri ilm tuleb Käi; kase käsnad. need pidid ikka arsti rohud olema Mär; kas sa teed selle töö ära. – jah, ikka ma kabi veel Kse; kaua‿ka lähäb küll Khn; ahju võĺb on ikka uus sõna. vanaste `üiti ikka ikked Nis; (Kuidas rukist lõigati?( sirbiga ikka `muutku aga sirbiga aga Hag; eks õlut ja `viina ikka pakutud ka ja [lapulistele pulmas] Amb; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm || (jaatavas vastuses) Seda saab ikka; On ikka Jäm; ikka oli näh Khk; Tuled sa ka `seltsi? – Ikka; küll ikka (jaa-ah) Rei b. praegu; alles, veel siad `kiunuvad `karjuda – on nad söömata ikka Khk; Oled sa ikka veel selle koha pεεl töös Kaa; kas sa ikka veel siin oled Mär; vanad näpud ika kehravad HJn; kui ma ikka jõu võimulene olin, siis ma käisin marjul kõvasti Ann c. tõesti, küll, aga se on ikka eige purakas Khk; Küll on ikka ilm (tuuline ja sajune) Pöi; see peab ika [suur] kadagas koa olema Muh; kövade ajal saab neid `siigu ikka tubliti Rei; pot́isinine väŕv, see ikka on väŕv aga mis muud värvid need `pleekivad ära jo Noa; sa oled ikka üks at́u Jür
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui nüüd ikka `käivad `arstidel kui uśs `nõelub IisR; ma ikka oli sirbiga, ma pole `niitand rugisid Khk; laguja - - ta lähäb ikka suuremaks ja suuremaks Kär; Taevas punab ikka `kuiva ikka `kuiva Pöi; mo tüdar `ütleb ikka, kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; ikka kali oli joomas, muud ei `saandki `joodud, ikka `kalja Kir; ikka ot́si, ikka Khn; oinas on ikka oinas Kse; meie perenane pruugib ikka natuke `leiba peos vetta, kui ta `lüpsma lähäb Ris; lesta püiu märgid piavad ikka `risti olema HMd; `eńdised vanad `ütlesid ikka allak, `nüitsed `ütlevad `rohkem ärmatis Amb; `talve saeme nädälis korra liha - - ikka supp ja silgud Kõp
3. siiski, ometi Küll sa oled igä tüdümätä inimine, eit `kurda `millaski Kuu; ennemine vöta ikka külla küljest kut nälja otsast; pane ikka ühekorra lamp pölema Khk; kui palju ma ole nutnd, äga silmad on ikka nägijad Jaa; ehk ta (vihm) `tuhli pesa `alla ikka mõob Muh; ometi viimändi tuli ikka Tõs; ku‿sa testele annad siis anna ikka minule ka Kos
4. (hüüatustes) mine ikka (uskumatuse puhul) Khk; Ikka paramaks! Teeb mis sa viimaks veel ää veid tahta; Jäägu ikka! Äi saa sa siit sedati midagid Kaa; kuulõ‿ka (imestavalt), või `kõikis `käüte Khn
Vrd ikke1, ikki1, iks

ikkes1 vana ikkes vanana noores põlves `oĺli `aige - - aga vana ikkes `oĺli terve ku terässe tükk Vil Vrd igi3

ilastama1 ilastama Kuu, spor eP(e- Mar; -ss- Kod), -eme Hls
1. ilane olema; ilaseks tegema `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide sen ärä Kuu; Pisikste lastele `pandi ila lapid kurgu `alla - - siis äi ilastand `riidid ää Pöi; meres [juues hobune] ikka ilastas koa Muh; See levatükk on ää ilastat Rei; Kui lapsel `ambad tulad, siis tä ilastab Han; lapsel nägu on ää ilastud Kos; uńt ilassas ja muris sia ärä Kod Vrd ilama1, ilatama, ilatsema1
2. fig a. (ilataoliselt) venima Aga kui pikalt taaŕ iki kuuma aage ää seisäb, hapneb ruttu ärä, akkab ilasteme Hls b. lohakalt tegema, rikkuma See töö oo ilastud, need mehed `olle - - koa katuse ää ilastan. ooletud Han; mis sa ilastad kui sa üht tüed õieti ei tie VJg; see põle kellegi töö tegemine, see mut́u ilastamine Trm

ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä (purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei

imelik1 imeli|k g -ku u Jõh, spor eP(-e|k; pl -kod LNg; emele|k Rid) eL, -kku Lüg, -gu Kuu Rei(-e|k) Trv TLä San; n imelikku VNg; komp p imelikkumba Kuu
1. iseäralik, võõrastav, veider ei `oldki muud imelikkumba ku `kardina puu oli `toisest `otsast `langend [maha] Kuu; `poiga tegi `aspli siis `üöldi: oo seda imelikku üvä `asja VNg; Imelik, kuda nied ajad `lähväd Jõh; lehm on imelik – nüid imedab teise vassigud Khk; Ta on ikka püsut imelik (mõistusest puudulik) koa; See on egapidi imelik, ajad `terved, obust pole Pöi; Ihu lεheb imelikuks (tekib sugutung) Emm; `vaatasin mes imelekku `moodi tä läks Mar; mere poolt tuleb imelik õhk `vasta Tõs; vanaste naiste särgid olid imelikud, piht oli linane ja alt takune Ris; vanasti olid ikka imelikud aśjad küll `kangesti. nüid änam nihukseid imelikku `aśju ei ole Hag; `vaata imelikku (veidrikku), mis tema ei tie Iis; neid sõnu om õige imelikit mis sääl (kaasituslauludes) ütelti; `liiga imelik ind Krk; ta `oĺli nigu pääst seǵäne, ai imeligu juttu Ran; om ike imelige küll inimesi ilman; imelik küll, vahel om nii vagane, ja siss tulep toŕm Nõo; papa om `säände imelik Ote; no haŕkadõŕ om, imelik kaiaʔ külh Vas Vrd imelikkune, immelgas
2. erakordne, ainulaadne üt́s imelik mälu, igäl ei ole sedä mälu; siss taheti minu käest `laule kah. ma olli imelik laulumi̬i̬ss Hel
3. (intensiteedisõnana) a. (koos substantiiviga) ilmatu, tohutu Ku˽ma˽`tüt́rik oĺli, siss `viidi `pulma imeliku˽sõiraʔ; [ta] Vedi `mõisahe imeliku˽palgiʔ Har b. (koos adjektiiviga) väga, eriti nüid oo jo imelik `kerge si̬i̬ eenätego Kod; temä om iki imelik `peĺglik; imelikuss suuress lääp si̬i̬ tuli Krk; nemä (mesilased) om imeligud targad loomad Ran; imelik suurõʔ, nigu `üśkä võtta oĺli (terve sületäis( Se
Vrd imeline

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

hingama `inga|ma, -da spor RId Sa Hi, Ris KuuK Iis, ingata Rei L(-äta Mar) K I, iŋŋ- Jõe/`i-/ S(h- Phl) Rid VJg; `ingämä, ingätä Kod KJn; `hińgäm(m)ä, -ng-, hingädäʔ, hińgädäʔ, -täʔ V(`[h]ińgäme,[h]ińgädeʔ, -teʔ Krl; `hingamma, hingadaʔ Har); `hinge|mä, -dä Kuu; `ińgeme Hel; tn `ińgämene Vil; `enga|ma, -da RId(`eŋŋada Lüg), engata Tõs Aud Hää; `engämä, `engädä, `eŋŋ- Lüg Vai, engätä Khn; `engämä (-ńg-), engätä (-ńg-) Var Tõs M(-m[e], -te, -de) T(eńgata TMr; `engäme, engäde San) Krl/-me, -de/; `engäma; engädä; pr (sa) `jengadõ, (ta) `jengä Lei
1. hingama a. sisse või välja hingama, hingamisliigutusi tegema aga tema (hüljes) on `ingaja elajas, tahab `välja `tulla `ingama Jõe; `karvad (harjased) `kasvand `rindude, ei saa laps üväst `engada, kui nied `rindu `jääväd Jõh; moni `engä `raskeld, moni `engä et ei `kuulugi Vai; ning siis see `ingas seda [toapühkmete] `suitsu `sisse ning see sai sellest `terveks `jälle Jäm; `ülged käivad mere `aukudest `ingamas Krj; körist `ingeda; körest saab läbi ingat Emm; [surija] `ingab `väljapole Käi; õhk mis iŋŋatasse Rid; noh tä südämest `ingab (lõõtsutab) Mar; õpib `kõrvist `engama (ei kannata suitsu) Hää; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kui nohu on, siss ei saa `sõõrmetest ingata, siss tuleb suust ingata Saa; ta (karjus) pidi `inge pidama [pasunat puhudes], ega ta ingata `tohtind sialt siis Amb; kuku viel [lambaniitmisel] kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kala `ingab lõpuste vahelt Trm; kopsoga `ingäd; sinä `ingäd `liikva `lehki suuss `väĺjä Kod; jäŕv om ummussen - - tei [jäässe] augu, kala tullive `eńgämä Trv; `engäb nagu läbi õle kõrre, nõnda `raskest Hls; rinna om `kinni, ei saa engäte Krk; ku ma `eńgä, siss `suskap küĺle sehen; kuuli et, imelikult eńgäss Nõo; Ma käesi väĺlän `värsket `õhku `eńgämän Rõn; `hinga sa˽ka sissepoolõ ja välläpoolõ; sõta pakku tuĺ̀li (tulin), siss `peĺksi ni˽`hirmsadõ, et is `julgu hingada˽ka kõvastõ, siihn kottal `hinksi jo kõvõmbadõ Har; hińgäśs iks tühä i̬i̬st, elo oĺl siseh; `väega rassõ om hińgädäʔ, är˽tunnõt inne et, üle `süäme `hińgät Vas; kui olt `haigõ `väega, siss rasõvahe `hińgät Se; kõtu otsast `hingäss joʔ (haige hingab tasa, võib oodata surma) Lut || fig Poiss on siis nii järel (armunud), et kas `ingab `sisse selle tütarlapse Mus; Kui ta ää suri, siis ta kodused `ingasid keik `kergemald Rei; juṕi`kaupa `laśti hińgäte, üt́s mass oĺl tõsõl sällän Krl b. hingeõhku peale puhuma `Enne `inga [klaasi peale], siis `õeru `pehme lappiga IisR; [esimesel lambil] oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - - `hinkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp c. õhku saama siss kala tuleva sinna [jäässe raiutud] mulgu manu, siss üteldäss et, jäŕv `eńgäb Nõo; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; jäŕv kokko kasunuʔ, kohn oĺl hõngu mulk, kohn hińgäss, tu̬u̬ oĺli läpeʔ Rõu
2. jõude või liikumatult olema; jõude olla laskma a. puhkama, hinge tõmbama; magama `piale `mardi `pääva akkasid [soldatid] ära minema, siis sain `iŋŋata Jõe; tuul `engab, kui tuul vagasest jääb Lüg; paneme ihu `ingama (magamisest) Jäm; obu `ingab - - saab tä `ingand siis tä läheb `jälle Khk; Tuuling `ingab vahest (ei tööta korralikult) Pöi; nüid soavad näpud iŋŋata Muh; kui `enne `päikest `mindi `kündma siis `lasti ärg [teat ajal] `ingada Emm; `antasse `tääle natoke `aega ingäta koa Mar; ehk jääks [rehepeksumasin] `seisma, saaks terakse ingata ka Ann; läksin `sinna ommiku vara - - kõik olid alles `ingamas Lai; Eńgäten seisäb ilus, magaden massab pailu Hls; ku puu `engap (on puhkeseisundis), siis piap `palki `lõikame; kes tääd, kelle mihe `karmanin ta (varastatud asi) `engäss; lase mu engäde, lõõdsutem võt́s Krk; läämi `eńgäme San; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; anna talle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ ~ hv hińgädäʔ Se; mul `tahtuss engädä; ma `istun ka õ̭ks `engä Lei; hingäko‿iʔ üttegiʔ, olõ‿iʔ kuna Lut b. puhata laskma ta `ingab obust Jäm; ma `ingan `jalga ja akkan minema `jälle Krj; teede `ääres olid körtsid ka, seal `käidi `söömas ning `jalgu `ingamas Vll; kas ma tohi iŋŋata koa natuke `kässi; eks ma `inga näppu nii kaua [kindakudumisel] Muh; tule `jalgu `engäm kah; ma jäi obest `engäm `sinna Krk c. surema, surnuna lamama ta on `ingama läind (surnud) Jäm; see `ingab `ammu Virita `saues Khk; kas te nägite kus ne sõjamehed `ingasid (olid maetud) Muh; `ingäb ikke raholest und (suri) Mar; `inga rahus – olgu muld `sulle `kerge Mär; see (püss) on viis inimest `ingama pand Juu; eks näd `ingä kõik sügävän mullan Kod; opetaja `ütlep, et ni̬i̬ om `eńgämä lännü siist `kihkonnast Puh; [surnu] umah rahupaigah jo `hińgäss; jummaĺ anna rahulikku hińgädä siih [surnul] Se d. (ajutiselt) söödis või harimata olema; küntuna seisma (maast) ju ärjabe all pöld saab iŋŋata Khk; Sui oli rugimoa kesas, pöld `ingas Pöi; kesa jääb `ingama ja päävatama Vig; mõni jät́tis [küntud põllu] `kuima, siis mua `ingas ja `kuivis - - kui sügise `küńti, siis jäi ta kõigess talvess `ingama Trm; ku `mitme `aaste taga `engänut (söödis seisnud) maad üles künnets Krk; las ta `eńgäss tükk `aiga, [öeld] kui `jäeti [maa] `saisma Kam; maa las jengäkä (seisku kesas) Lei
3. midagi eritama või levitama a. (soojust, niiskust) eritama, aurama supp on tuline. las `engäb (jahtub) vähe; lage plats õli `enne `valmis `tehtud, [pandi miiliaugust võetud] süed `sinne `jahtuma ja `engämä; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti Lüg; maa aab `auru `välja, `ingab Muh; [pärast vihma] maa `ingab Trm b. peeretama söönd `ingab Käi; sool oo tagant `ingand `jälle. tagumene ots `ingand `jälle PJg; kui `aige kõht on, siis `ongi ia, kui `ingab Ksi; nüid om üits tõise otsage engänu Hls; ku magaden mõni perset lask, `tõise `ütlev - - söönü `engäss ja tõbin `oigass Krk c. teat (naha)haigust levitama; teat haigusesse jääma kust `aigus maast `külge akkab siis sie kõht `engäb Lüg; maa `engamisest - - `piavad `niisikesed `vistrikud `lüemä ülesse Jõh; maa `ingamise koht ikke võis `olla [kust maa-alused tekkisid] PJg; [maa peal pikutades] inime jääb `aigeks, siis `üöldakse: moast ingand Jür; maast `ingab, siis [pärast seda] läheb kõhe punane nagu `veikse rüegatus inimese `silmade `piale Iis; see (maavaim) `ingab mua ää – seal suab inimene alvatud või muud `aigust Plt; maa om engänu, säält tule `maaline Krk; maa sääld kottald [kus maahein kasvab] `eńgäb, maast tuleb serände `aiguss Ran; maa `hińgäss säält, sääl es tohiʔ `istuʔ Kan
4. (õhku, suitsu) läbi laskma; millestki läbi tungima `lehker `hingeb (praod sees) Kuu; `ahju `enga `suitsu `sisse VNg; `piibu vars `engäb. on `lõhki; [lubjaahjul] `augud õlivad laes - - et `engämä `andas. kui ei `engä, siis ei põle jo; `ahju põrand `engäb vist, ei `küpseta änam `leiba üvast Lüg; ölle kiha `ingab – ölut leheb sandiks Khk; [kui leivaküpsetamisel suleti ahjusuu kiviga, see] mätsiti tuhaga `kinni, et‿ta ingata ei anna Mih; piip ei `inga, piibul rinnad `kinni HJn; pingi peale pańdi riistad (puhtaks küüritud puunõud) `naakille, nii et alt `ingas Kad; ratta kumm oo `kat́ki. annab ingätä; ku `koskilt ingätä ei anna, süded `lämmuvad ärä [tuha all] Kod; mõni on kõva koŕk, tene laseb ingätä KJn; savvu `väega `hińgäss läbi pilost Se
5. oma toimet või maitset kaotama a. lahtuma, liisuma, kolkuma Kui kali hüäst pääld `kinni `pandi, neh et `hingemä ei `andand, oli kohe `terve `aesta hüä `juua Kuu; olut `engä `lahjast Vai; Kruusi `pöhjas on natuse `ingand ölut Jäm; tint oo ää `ingand - - tä‿p värvi `ühtid; leib `ingab ää, `kuivab ää Khk; Pane kohvi purgi kaan `pääle, muidu `ingab ää Rei; Viinapudõli koŕk pannassõ lakiga `kindi, muõdu `engäb ää Khn; ku piim seesab kappas, siis ta ju `ingab ära Ris; [arsti]rohi `ingab ää kui on vedel koŕk pial VJg; kui kuaritud kartul seesäb, `koltub ärä, nagu `ingäb ärä Kod; ku naa (humalad) vallalisest peräst seisave - - `engäve ärä Krk; supile ja piimale tule inganu magu manu Ote; Kuʔ ätikäpotõl vallalõ jääss, siss `hińgäss kaʔ äräʔ Har; [pärast leivasõtkumist] jahhu `puistõdi pääle et, är ei `hińgäʔ [tainas] Plv; sakõ pudõr om är hingänöʔ (hapuks läinud) Räp; vesi om är hińgänüʔ, vaja veśätseppä Se b. kaduma, haihtuma; aurustuma tä on jo nii ää ingänd (auranud) et puhas kadond Mar; `õhta illa ja `öösi kui tolm ära `ingas PJg; [väljakaevatud surnukirstus polnud] ei `riide `aimu, ei kedägi. kõik ärä ingänud Kod; kahelt poolt `aeti [sütele] `tuhka peale ja pańdi teĺliskivi `otsa – siis ei `inga (kustu) ää; tindi pudel kuevab ära või `ingab ära Plt; Ku˽liikvapotõl vallalõ jääss, siis tu̬u̬ `hińgäss äräʔ Har; Vrd hingümä
6. (hrl eitavas lauses) lausuma, ütlema Õle senega rahu mis sul on ja ärä `ingagi Jõh; sedä `asja ei voi tamale `engägi: tulo pahandus Vai; äi münul pole sest söna ingat Emm; Ei `inga eest äga takka (vaikib) Han; ta vähe `ingas `mulle koa, aga ega ta mulle `kõiki `reakind Hag; ei ingänud tämä kellelegi Kod; läks teisele `riakima, see ei vastand - - ei `ingand eest ega tagast Lai; ärä mitti engäde kellekil Krk; ärä tälle tost midägi `eńgä Ran; Os tä mullõ vai poolõ sõnagagi˽hińgänü, et tä matusõ pääle lätt Rõu; ei tu̬u̬ `jengä sõnnagi Lei
7. vaikselt liikuma meri `engab ehk `nõõgab, `väike lainetus sees Var; Meri `ingab, lainetust ei ole, aga on kuulda seuke mere ääl Hää; õige vagane (tuulevaikne), kaśk ei `ingägi Kod
8. fig näppama, varastama `Müäda `käivad siit, juba mõni ta siit ikke `ingas Jõh; Juba müts läind, kes selle nüüd sisse ingas Kaa; ma eńgässi taa nua `sissi San
9. Panti ropusti raha ingama (raisati tohutult) Emm; kui inimene igistab, sis ihu `ingab PJg; `surnu `audade pial tulema `vosvorist kuju `väĺla - - kuidas ta sialt auast `väĺla `ingab Plt

hinge|tänu
1. surnu mälestamine, hingepalve `surnule tehässe [kirikus] `ingetänu, kas sama `aasta lõppul vai ka `milla `arveti; kui sureb inimine, siis `viasse keriku `vaestele `eŋŋe teno, `leibä ehk raha Lüg; `inge täno `tehti `mitmele kes olid `surred Vai; Milla sa oma inge tänu lased ära teha Rei; suguvõsa tahab ingetäno saha [öeld] kui kõrb ajab `pilli Mar; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn
2. palve ema ja vastsündinu eest `Nurga`naised, kuus nädälä `päälä `poigimist `võisid `alles keriku `mennä, sis `pieti `ingetänu, et emä kosoks ja laps õleses `terve Lüg

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

irmuts irmuts Aud Vän SJn Vil(-t́s), g -e Tõs PJg Tor, -i Saa spor M(-t́s g -tsi); n, g irmutse Krk (hrl liitsõnades)
1. hirmuäratav olend, hirmutis koĺl ja mumm oĺlid [laste] irmutsid; [inimesel] vihad ja luud oĺlid `seĺga köidetud, me `kartsime, aasime selle irmutsi koeraga ukse tagant ära Saa; Mia pelgä pimesen irmutsit Pst
2. (hrl inimesekujuline) peletusvahend `varblastele saab pelets või irmuts `pandud Aud; Katkised riided [seljas] otse kui linnu irmutsel PJg; metsaelajatel tuleb panna kolisejad irmutsid paala `küĺgi metsa `ääre; terve rida irmutsid oĺli `pantud metsa `äärte sigade jaos Saa; `varbliste irmutse `panti `nissu või kanepess Krk
Vrd hirmutus

hirnuma `irnuma, (ta) irnub Sa Muh L K spor I, (ta) `irnu(b) R(h- Kuu); `irnma, irnu- Kod eL(-e Krk; h- V; `hiŕnma Rõu); `ernuma, (ta) `ernub Hi(h- Phl; -o-), (ta) ernub Phl/h-/ Mar/-o-/ Iis; `jõrnma, (ta) jõrnub Khn
1. hirnuma (hobune) obone `irnus ei tia kas `tahtu `süüa vai `juua VNg; `metsas `kuulti ikka: kas obuse `irnumist kuulda on Khk; `Oosed nad päris `irnuvad selle (kanarbiku) `järge kevade Kaa; obo irnub toas ja saba `räästas = ahi küdeneb toas Kul; obune irnub `kaeru Tõs; varss irnub vana `järgi Tor; jusku vana mära irnub täkkusi Hää; obusel on ika `õigus `irnuda Ris; obesed irnid ja ohotasid Kod; olli sääl mõtsan obesit küll, `iŕnsev sääl; täkkobene om ira, kes näge tõist obest, aa `püstü, irnuss Krk; [vana-aasta ööl käidi väljas kuulamas] `saiseva sinnä külimitu päle, kus obene irn, sääl siss saap `pulme TMr; kui [hobused] ette `pantu, siss aanuva `pisti ja `irnnuva Ote; Obõnõ irn Iiumaal elü kuuluss siiä maalõ = müristamine Urv; siss [kirikusse sõidul] oĺ ratastõ tõrinat ja hobõstõ `hiŕnmist tii‿päl küländ kuuldaʔ Har; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; neĺli hobõst taĺlih, viiess käü `ümbre˽taĺli `hirnuh = varrastõga˽`koetass sukka Vas
2. (sag võrdlustes) hobuse moodi häälitsema a. hrl pej häälekalt naerma, lõkerdama Midäs sa `aeva `hirnud ku midägi `räägid, `hirnud henes judu `itse ärä Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `irnub kõhe ku obone Lüg; vanad tüdruku `raiped `irnusid `terve `õhta Muh; mes sa ernod sii, `oska tasasem naerda mette Mar; Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; mõni poiss `ütleb tüdruku `kohta, et naerab nigu va mära irnub; muutku `irnus `naerda Lai; mõni naarab nagu irnuss Puh; Nika hirnut, ku˽silmä˽`peiu satasõ Rõu; (etteheitvalt inimesele) ḱäug‿ui nii hirnutõh ja `hirnuh Se b. (tikutaja häälitsusest) see irnub kut obu Khk; ta naerab ja irnub ja, `ammumise `moodi ja Ris; ku kuulet temä `irnumist edimest kõrd, saad `naarda Krk

hirskõllõma `hirskõllõma kilatsema, lärmitsema hõkõrdivaʔ ja `hirskõĺli˽tahn terve˽ravitsussvaheʔ Rõu

isaldus isaldus g -e spor Sa; isaltuss Krk (söögi)isu; himu kui sa isaldust tunned, siis pane soolarage `amba ala Khk; [poisi] Isaldus keib Minni järge; Meeste isaldused keivad veinipudelite järge Kaa; kui sööma isaldus ea on, siis o inimene `terve Pöi; latsel tule ka vaist nisa isaltuss; `seante söögi isaltuss tulli Krk Vrd isahuss, isaluss, isandus

istutus istutu|s Kse Tor KJn, -ss Puh Nõo San Krl Har, g -se; issutus Kod, `i- Lüg Jõh, g -e; istutus- Pöi Vig
1. (taimede) istutamine Kui `kapsa`issutus sai läbi, akkati `varsti `piendraid `kitkema Jõh; taal oo taime istutus kääs ~ käsil Kse; õonabude istutus oo läbi Tor; kui piäjuur terve oo, ja trehväb issutus, puu lähäb `kasma Kod; täna on `kapsaistutuse päe KJn; no˽kas sul taa istutuss om ka meele `perrä, kas säĺg `haigõss ei jääʔ Har Vrd istutis
2. istutusviis sääl (metsas) on `mitme `taulist `issutust. sääl on kiil`issutus, sääl on labida`issutus - - `kolme `järku `issutus Lüg
3. istutatav kogus ni̬i̬ `kapsta ussi om jäĺedä - - `oĺli edimätse istutuse söönuva `puhtass Nõo Vrd istutis

iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha Jä, MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

jahmama `jahmama, jahmata Khk Kaa Tor Lai
1. jahmerdama, askeldama emm võib sedasi jahmata Khk; `jahmas terve pääva poestega Tor
2. segadusse viima; uimaseks tegema `jahmas mind εε, `kohkusi nii `kangesti Khk; Mind jahmas täna oomiku Taga˛arus tihes ää, mette‿s saand aru, kus pool kodu oo Kaa

jalu jalu üld, jalo Käi Rei spor L, Ris Plv; jälu Hi
1. jalgadega (paljude instruktiivsete adverbide teise komponendina) saab `kuivi jalu läbi; `kiŋŋis jalu Kuu; `lahti jalu kõik `väljäd `tõmmand läbi ovosed; Paremb `palja jalu kui jaluta Lüg; `Õhta `uade `süädi kui tüä `juures, siis `sõisujalu Jõh; `palju jalu oo külm Muh; tulise jalo Vig; tikitsi jalu (kikivarvul) Aud; vähil siĺmad `persses, temä aab tagu jalu (tagurpidi) edasi Juu; läks `lahtisi jalu; kus sa lähäd `kinni jalu Kos; ega `sõnna `paĺla jalu `julge `minna, sial `uśsa Ann; õietse jalu (jalad õieli) Koe; lahevad obesed vallali jalu (kammitsata) rükki `jääre Kod; läks jooksu jalu; läks tulise jalu (kiiresti, ruttu) Lai; mõni obene käüb `terve suvi `paĺla jalu (ilma raudadeta) Ote || fig käsi jalu agaralt, kogu jõuga käsi jalu ägas `pooles abis Khk; `eńtsed lapsed – pidid olema käsi jalu tüe küĺles VMr; Kül ta (töö) saab tettu kah, kui kõik käsi-jalu manu asume Nõo Vrd jalgu2
2. jalgadel, püstiasendis miu sõ̭sar jalu põdess, temäga ess ole merästegi `vaiva Nõo; `põśsi jalo Plv Vrd jalul, jaluli
3. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti vägi jalu läheb rikkast, kõhe vägise läheb Lüg; lähäb jalu rikkast Trm Vrd jalgsi

jalul jalul R Jäm Khk Pha Pöi Muh Phl Rid Aud Jür Koe Sim Trm KJn Hls TLä Kam Rõn San Vas, jalol Mar Vas Se, jälul Emm Rei
1. jalgadel, püstiasendis; magamast tõusnud Ah parandad `verku kohe `seisavil jalul, `jouad rutemb Kuu; `seisul jalul VNg; kogo külä õli jalul Lüg; sa nii vara jalul Khk; meie `aige ikke jalol juba Mar; perenaene oli jo ommiku vara jalul Koe; olna joba jalul, saana joba `kõńdi; nakass ennäst jalule `aama, kobis sängist `väĺlä Ran; ma‿le ka joba jalul, jala om joba `terve; Ma ei saa `endäst jalul rõivile `panna, pää käib ümbre Nõo; mõnikõrd lätt pää nii ulluss, et õkka˽kapõrdõt jalul San; mõtsavah́t üteĺ, et kahr om ka jalol (liikvel) Vas; oma jalul iseseisvalt, kõrvalise abita lähäb oma jalul edasi Rid; oma jalul köis `rohkem kui kaks `korda `väĺlas Aud || fig jalul [olema] (majanduslikult) korras, kindlustatud kui ühe`kõrra `mõisad jalul on, siis Jõh
2. jalgadega Poiss oli naa rasge unega, et vea voi jälul välja; Jälul sitta-soppa sisse taluma; käsil otsib, jälul lövab; Otsis silmil, löidis jälul (öeld valijast, kelle valik ebaõnnestub) Emm; treipink vetab jalad ära, pead jalul `sötkuma Phl; `paĺlil jalul ~ `paĺlide `jalguga Kam; timä oĺl `paĺlil jalul Rõn; latsõ käävä `paĺjil jalol; `poiśkõnõ ka üte paĺjil jalol Se || fig Seisab käsil-jälul vastu (st on kategooriliselt vastu) Emm Vrd jalu
3. ? jalgade kõrgusel oras juba mesilase jalul Muh
Vrd jalal

jalust jalust Kuu Lüg Jõh IisR Jäm Kaa Pöi Mar Mär Khn Hää Juu Kos JJn VMr VJg Sim SJn Hls Krk Ran Nõo Har, jaluss Kod; jalost LNg Kul Kan; jälust Emm Rei (jalgade) eest, juurest; fig tülist, segamast mene jalust menema, midä sa siin vahid; kasi jalust Lüg; Pane see sööma katel siit jalust ää Pöi; Kasi ramp jälust εε Emm; mis kurjavaemu `kalkarid siin ies on, korjake nad jalust ära Sim; kõiss lõpevad pääväd, et suan minä jaluss ärä Kod; võta tu̬u̬ vitsaraag jalost üless Kan; jalust ära jalad haiged vilets, jalust ää JJn; [lehm] jäi jalust ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei sua nud käedä Kod; jalust maha [võtma] kukkuma panema küll sääl on tigedad `kuerad, võttavad kõhe jalust maha Lüg; vahest akkab oks `jalgu `kińni, se `võt́tis nõnna jalust maha Juu; löön su jalust maha Lai; ku hopõń lätt, jalust satass mahaʔ vai kumastass Har || fig käsist jalust [seotud ~ kinni] ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; `terve pääva ole tema pärast käsist jalust `siutud Sim; ma oli nende man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk || täielikult naene võta `naabri talust, seda tunned käsist jalust SJn; ei käsist ega jalust üldsegi mitte ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi Mar; ei peast ega jalust mitte sugugi on igäväne `nühkämüs, ei `pääse päist ei jalust Kuu; ei saa peast ega jalust edassi, rukis nii `kangeste maas Mär
Vrd jalgust

jaluts jalu|ts (-t́s) g -tsi R(jalo- VNg) Sa(jalo- Pöi) spor L(jalo- Mär), Tür Koe I(g jaltsi Kod) Pal Äks Ksi Plt KJn Kõp Trv Pst Hel T(jalot́s Võn) V(jalo-), g -tse Tor Hää Saa Kõp, g -dsi, -d́si Krl Har Rõu Vas Se Lei(d́alu-); jalts g -i Lut, n jalutsi Vai Han Khn Plt Krk, n, g jalotsi Vai Tõs [voodi] jalgadepoolne ots `Ennemb õlen paha mehe jalutsis kui oma poja `piatsis Lüg; `vuode jalutsis Jõh; aseme jalutsi `juures Jäm; ää pane pead jalot́si `poole Mär; `viska sängi jalut́sisse Iis; iśsin `terve ü̬ü̬ tämä (surnu) jaltsin ja itkin; [haudade] jalutsid one vassa kabeli `servä Kod; sängi jalutsi lavva Trv; istu sängu jalutsi `pääle Krk; paremb olna alva `tütre jalutsin kui ää minijä `päitsin Ran; `saapaʔ om säńgü jalutsi all San; panõʔ nu rät́t taha sängü jalutsilõ Krl; lat́silõ tet́ti pähüts jalut́sihe, sääl magasi `riśti kat́s vai kolm last; üt́s võt́t jalotsist, tõnõ pähütsest, sis nõstõti `ku̬u̬ĺja `kirstu Rõu; paŕeb ellä halva puja jalot́seh kui hüä `tütre pähüt́seh Se; kiä `salgõ `viina, `panti `kirstu klaaśs `viina jaltsilõ Lut Vrd jala|ots, jalge|ots, jalg|ots, jalgu|ots, jalu|ots, jalutsik, jalutsiots

jampsima `jampsi|ma, (ta) `jampsib R(-ma`ie Lüg) Vll Lih Koe, jam(p)sib eP; `jamssima, (ta) jamsib Jäm Tõs Kos; `jamps|ma (`jaḿps-), (ma) jam(p)si(n) Vig Mih Kod eL(-me M Krl, `jaḿs- Har, `jams- Lut); `jämpsima, (ta) jäm(p)sib spor S L, Rap Juu
1. segast juttu rääkima; sonima; lobisema, mõttetusi rääkima `aige lähteb jo segaseks, akkab `jampsima Hlj; ärge `jampsige `lolli juttu Kaa; inimene unes vahel jamsib Krj; `aige akkab `jampsima juba peast Mar; mis sa jampsid, ega sie tõde põle Hag; `jampsis terve üä palavikus Iis; mis sa jamsit, kõnõlõʔ parebadõ Har; hullu`mi̬i̬lne jampś mis `suuhhe tulõ Rõu; ḿisa jampśidõʔ ~ misa loŕri ajadõʔ Se
2. jändama; hullama; vigurdama, asjata sekeldama mis sa `jampsid ja `torgid käppäd rahul et piä Lüg; tabrib ja `ullab `peele, mis sa jampsid nii pailu Mus; kaks kolm pääbä sai jamsitod `tääga Mar; tä muudo ku jamps innegi, tahaki eiʔ timäga kõnõldaʔ Kan; ta jaḿps nimega, kõrd kirutass üte nime, kõrd tõsõ nime; ma is taha timäga `jampsi˽`lät́si uma ti̬i̬d Har || oi kudass veri jamsip, soone `kargava kõik, laits om `väega `aige Nõo
3. eksima; ekslema jampsis `metsas, äs osa säält `välja `tulla Khk; et sa `jampsisid tee pealt ää; tea kus `maale ma oleks `jampsides läind Mar; sa jampsid ühüst kohast `teise Tõs
4. a. uimastama, uimaseks tegema meri jampsis mind tükkis εε Khk b. `öhta oli `vingu, moo pεε jampsis nii väga Khk
Vrd jamama2, jammima, jampima, jampsitama

jarisõma jarisõma pahuralt kõnelema; torisema misa jarisõt tah `terve päiv, kõ̭gõ jarisõss, jää jo üt́skõrd ka rahu arʔ Se Vrd jarama

jatkama `jatkama, jatkata Mar Var Khn Vän Ris Kod KJn; `jatka|ma, -da Kuu, -ta Lüg; jakka|ma, jaka|ta Hää Saa Äks Ksi VlPõ eL(-mma Rõu, -daʔ V, -taʔ Räp, -me, -te Hls Krk San, -de Krk Krl, -mõ, -dõ San Krl; `jakma Kan Plv Räp; [me] d́akame Lei)
1. jätku(na) lisama; pikendama a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama kui `palki `jatkata, siis `ühte `otsa `raiuta tapp ja `tõise sork Lüg; traadi saab küll kokko jatkata Mar; jamad ollid kellega said kihed kokku jatkatud Vän; paegatud või jatkatud jalas Kod; jakasin köiele tüki `otsa KJn; kui lõng kat́ti lähäb, jakkat `kińni `jälle Kõp; ma lää lase seppä kirvest jakade, `kirve terä om i̬i̬st ärä kulunu; `aerit jakats ku `aere pütsiku [adral] `terve ja kõva om, sõ̭ss pannass jaku `otsa Krk; iŕs jakati kolmest vai nelläst kuuse latist Ran; Otõmba `keŕku ehit kah üits veneläne. nüit om tah toŕn jo `ümbre jakatu Ote; reheʔ ommaʔ enämbüsi kõ̭iḱ [seinapalgid] ütepikutsõʔ jakkamaldaʔ; lihtjakkamine [palgil], kost pulgaga läbi pandass Har; mõ̭ni ei mõistaʔ `langa häste är jakataʔ, jääss lang pikätsihe Räp; `rauda jakkass rautśipp, jakkass ar ni ju̬u̬t arʔ; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pitśitäss perägi kinni (puu kasvamisest); adra nõ̭na om ar kulunuʔ vaja jakadaʔ Se || fig Mis sest rehä`varrest `jatkad (öeld, kui ei riisuta ühe tõmbega) Kuu b. ajaliselt pikendama, pikemaks tegema `tohter es saa kedägi tetä. ega ta `päevi edesi es saa jakate, ja `aigust ka es saa parante Krk; nüid om kaits jutujakkajat kokku `johtenu, ega nüid enne õdagut `perrä ei jätävä Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piat iks eläme San; ta mõist taad juttu alasi jakadaʔ ku ta ka veidükese sinna˽poolõ om, timä tege õks pikä jutu Har c. pookima puu vaḱs, kellegä õõnap̀ud jakatasse KJn; jakassin vanad puud ära, mis tüvest aas Vil; Meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat Hls; `uibit jakatass egä keväde, kel noore `uibu om Nõo; jakkamise vaha Har; mõ̭ni jago `uibet kand ilma jakkamadakeʔ paĺlo ubinet Räp d. [millelegi] jätku v jätkamist soovima ku laua man süvväss ja, sa võõrass olt, `sisse astut, sõ̭ss piät iks jakkamma Rõu || (soovides, tervituses sööjatele, leivasõtkujale jt) `jatka jumal `leibä (vastus) `jatka `taevas ~ Jatk on taevas, uuem `jatku `leiväle (vastus) `jatku `tarvis Kuu; `Jatka `leibä (vastus) Jatkaka jumal van Khn; `jatka `leibä (vastus) `jatka taŕvis Kod; jakaku taeva isä van KJn; tere, jakka `leibä (vastus) jakku tarviss ~ jakka jumal Krk; jaka jummal (vastus) jakku tarviss Ote; ku mi̬i̬ siin nii juttu aja [siseneja ütleb:] jutulõ jakku, siss oma `ütless: kes jakkass, tu̬u̬ kakkass kah Krl; jakka jummaĺ (hum vastus) jummaĺ anna `joudu süvväʔ ~ kabõl kaala kahitsajalõ Vas; [leivasõtkumisel] ka üldäss jaka jummal (vastus) jakko jummaĺ Se
2. hum sööma Tule `jatka ka meie `leibä Kuu; ku `sisse mõni tulõ,`ütless jakku `leibä, siss `ütlet: tulõ eiśs ka˽jakkamõ San; jakkõ˽nu̬u̬˽koogi˽säält ah́ot́sopost ärʔ Plv; maʔ `õkva `jaksi ku tä tuĺl Vas; Ku `tutva inemine `trehvö söögi `aigo tulõma, sõ̭ss tu̬u̬ kutsute alate ka `sü̬ü̬mä ja tollõ üteĺde: ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ `jakma Räp; tulõʔ jakkama ku jalaga olt, ku hobõsõga olt, mineʔ `mü̬ü̬dä Se
3. (poolelijäänut) edasi tegema tüüd jakkama Puh
4. jätkuma, piisama palk ei `jatkan jalgratast `osta Ris
Vrd jätkama

jodi jodi Hää Trv Krk rida; rodu; joru terve jodi kalu olli `võrkus Hää; mis sa aad seast pikkä jodi Trv; si̬i̬ olli pikk jodi, pikk kõne Krk

jokotus jokotus g -e kogeleja kõik terve pere jokotab, tõene poiśs one peris jokotus Kod

jooks jooks g jooksu spor Sa Hi Lä KPõ (juo-, jua-; joksu, jokso Juu Kad Plt), I (ju̬u̬ks g juaksu Kod); juoks g `juoksu (`juokso, `juaksu) R (n `juoksu VNg Vai); jooks g joosu p `jooksu Khk ?Muh ?Emm Rid ?Kse Tor Hää/juuks/; joos g joosu Noa ?Han/ill `joosu/ Vig Koe/juos p juossu/; joosk g joosu p `joosku Khk Kär Mus Kaa L(g jooso Tõs, ill `joosu Aud; `juõsu Khn; ju̬u̬sk g joosu Hää) spor KPõ(juosk Ris JMd); ju̬u̬sk g joosu, jooso KJn eL; ?n, g joosu ?Kaa Vll Pöi Emm LNg Mar/g jooso/ Kul Han PJg Hag/g juossu/ Ann Pai; p, ill `joosku Juu Kos Koe/`juosku/; in `jooskus Mär Mih/`ju̬u̬skus/ Juu; `joosus Pöi Muh
1. jooksmine `leikas `juoksu; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `kerge `juoksoga obone Lüg; `lasko jänis `juokso pääld maha Vai; vana obu tasa jooseb, tasast `joosku teeb Khk; ma tuli metsast ühe joosuga Kär; `Mõisas oli kell, missega pere `sööma `löödi - - siis olid `joosus kõik Pöi; ma pool `jooksu `laski `ikka (käisin pooljoostes) Muh; Tuli suure joosuga Emm; Teispere noorik oo viks inimene, ikka toimitab pooljoosul Han; noored oo ika `lindus, `ju̬u̬skus Mih; väikse juossuga obune Hag; kukkus jooksu piält maha; `pistis `jooksu nõnna kui jalad `kańtsid Juu; kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; isa akkas joosuga `joosma, et [hunt] läheb obuse kallale Ann; juoksust (jooksu pealt) `laśti maha VJg; obesed saivad jooksu oo `sisse Trm; mõni kaarutas `einu, kõik käind poole jooksuga; läks `jooksu jalu Lai; obene laseb täit `juusku KJn; ni̬i̬ esi lõbuperäst jooseve, ega neil tarvilist `ju̬u̬sku ei oole Krk; `pernane tulep joosoga TMr; kaŕjapoiśs teḱk hää joosu eläjeidega; is saa ma sukugi oṕpiʔ, oĺli kõ̭iḱ ajastaig joosu pääl Har; hopõń om tävveh joosuh Se || pagemine, põgenemine on `tienistusest `juoksus Lüg; näväd tulivad tedä `kinni võttama ja tämä sai `neie kääst `juokso IisR; kis `jooskus olid, said varjatud Mär; se oli `jooskus, oli `metsäs, rõugu all oli magand Juu; egä ma jäness en õle et, `ju̬u̬ksu paan Kod || joosu pääle [minema] (ehale, tüdrukute poole) Vas || Tal on lõuad vaba jooksuga (pealetükkivalt jutukas) TMr
2. ind, paarituskihk (loomadel) siad nie `enne `aastat ei lähe `juoksu Lüg; lehm om joosu pääl San
3. a. voolamine; vool jalg akkas verd `juoksu Lüg; ku [mahla] `juokso`aiga on `müöda, siis akka [kask] `oksendamma Vai; tasase joosuga jögi Khk; vee joosu aeg Mar; `Vihterpalu jõel on ika üsna tugev jooks Ris; käreda joosuga jõgi Plt; su̬u̬ pääl omma `säädse˽soodiʔ, keväjelt vi̬i̬joosuga om `kaibunuʔ Har || veesoon vee joosk ja sihuke loigem maa Aud || (viinaajamisel) vahest tuli kolm `ämbri täit sedä esimist. sie õli esimine juoks Lüg || `räästa jooks (vee tilkumise koht katuseräästal) Jäm b. merehoovus `ankrud on rivi `otsides, `muidu `juoksu vieb [võrgud] menemä VNg; `vergod tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löiä Vai; kui rahud kärisevad, siis `eetesse: meri `louna joosu vöttand. `louna joosk väab vörgud kogu; lääne joosk; pöhja joosk; lεhed sa vörgele, kohe katsud `joosku, on ta `kange vöi nöder, siis sa tεεd lasta Khk; ajo püid, vörgud `pandi paadi `järge ja jooks viis keige paadiga edasi Pha; kus talvel joosk jää ää sööb, `sõnna tuleb `lahvandis Rid; köis lähäb vie juoksu järel `alla vuod HMd c. laeva kiiluvesi laival jääb joosk taa `keerma Khk Vrd joosõng
4. (mitmesugustest muudest liikumistest v liikvelolekutest) Kala juoks (kala liikumise suund) Kuu; senel on `liikmi `tiiskus. akkas kõhe `sääridest `juoksu Lüg; ajavad kala `juoksu, `võrku `kinni Trm || (sõidukitest) `kerge `juoksuga `vanker Lüg; see regi oo nõnna teist `jooksu `tehtud et (st jookseb kiiva) Muh || (tuuliku töötamisest) täna o `veski joosu päe Muh; [tuuliku] puri laristab pial joosuga, ku tiivad pailu keerud oo Var; altjoosuge `veske (liigub ainult alumine veskikivi); meil om tuuliku puha päält joosuge Krk || noʔ `lü̬ü̬d́i vastanõ raha, tu̬u̬d ei olõ vi̬i̬l joosu pääle pant Har
5. ree- v saanijalase kõveraks painutatud esiosa ree jooks, jooksud; kena saanijooksuga regi Jäm; `körge ~ järsu joosuga jalas; üks regi äkilise joosuga, teine pikalise joosuga Khk; sandi joosuga regi `öötse, kui joosk `eesti maad äi aka `rüistama Mus; ree kärts, see oli nisuke kõber puutükk, `pańdi jalasele abiks, et joosk ei kulu Kei
6. korraga käärpuudele jooksev lõngasalk (hrl 4–12 lõimelõnga), mille kaupa kangas ka rehasse pannakse [käärpuudel] Kui `juoksu`korras oli `paĺju `lõimi, pidi `paĺju `veikesi kehasi olema IisR; all oo `muudku jooksud. tugeva nööriga peab sidoma, muedu lähäb lees`vällä ja jooksud segämesi Mar; kaheksa `lõnga `jooksos ja kui `rohkem kerädega keärid, on `rohkem `lõngu `jooksos; jooksod pannakse rehä `pulke vahele, pane kahed jooksod ehk kuda `lõngu on Juu; kangas tuli lugeda sedasi `jooskude `kaupa [et teada saada laiust] Tür || (kindakirjast) kahed joosud oo `õiged (väänilise kirja puhul eri lõngadega kootud mustrikord) Kse
7. linamasina väikese võlli telje otsas olev plokk ülebel oli kaks `väikest `võlli, joosud olid tapidega kinni `pandud; teinep̀ol `otsas teine joos. joosu lauast lähäb võĺl läbi; joosud `tõusvad võlliga tükkis; j. kergitäväd sedä `lauda ülesse, kus võĺl seess oo; j. `preśvad vähämid `võĺla suure võlli soone `sisse Vig
8. kord viltusi v rõhtsaid latte aial ühejooksuga ähk alumise jooksuga aid; ülemise jooksuga aid Ans; möni kord tehasse `ilma `vitsteta joosk [hirsaiale] risteti teivastega; möni teeb kahe joosuga iŕssaja; `peelmine joosk ning alumine joosk Khk; kahe joosuga ajal on kaks `joosku ükstese pääl Kär
9. vankritäis [rattaid] `Riigas sai `vu̬u̬ris `käitu, teine ju̬u̬sk [rattaid] `oĺli ligi, et ti̬i̬ pääl ei jää Hää; mitu ratast sa laadalt ostit? - mea osti `terve joosu; mea taass ütte `ju̬u̬sku rattit `osta Krk
Vrd joost

jooma `joo|ma S L(`juõ- Khn) K Trm; `juo|ma (`jua-) R Ha Jä ViK; `ju̬u̬ma Vig Kse Hää Kod Äks KJn SJn Vil eL(`d́u̬u̬ma Lei); da-inf `juua (juua) R eP(`jõua Pöi Khn) Har/juuaʔ/ Lei/`joua, d́oua/; `juvva (`juuv[v]a) RId(van jua Lüg) I; ` juuva Emm Phl; `juvva (juvva, juuvva) Kõp M T, juvvaʔ V; ipf jõi- Hlj Lüg(jei) Jõh eP(jöi- Sa Hi) eL (`jõie Trv V [jei(e)], `d́eie Lei); joi- R Emm a. jooma, rüüpama jõi kohe `üstku ei oleks `enne vett nähend Hlj; join ühe üvä janu VNg; kala öli piab `joodama kui jalad `aiged on Khk; Sa jood just kui kana Krj; sa jood ennast nönda täis justku kaen Vll; obu tahab `juua `soaja Muh; Joob kui härg HMd; luomad jäid küna `äärde `juoma Amb; Kes põhjast joob, see poja saab; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal; pruovi kua, sie on päris `juodav VMr; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; mes viga tõese `perse luuga vett juada, sii tähendäb, et tõiss kõneled; pojanaene käänud sahavrin õmale kördijuada `õt́sman Kod; talvel oli alati kali `juvva; See jook ei vähene sugugi, sa jood kui kukk merest Pal; soolane aab `ju̬u̬ma KJn; süvvä ja juvva olli egät ütte, aga raha `kopkud es saa `kergest Pst; kui maarjapäevän äŕg `rästä alt juvva saab, tuleb ää viĺlä-`aasta; Lihasuppi tä es taha, a piimä jõie ku vaśk Hel; kae kas lehmä omma joba `ju̬u̬nuss saanuvõ; kui veebruari kuu saab solatedu vett ärjä juvva, siss märtsi kuu ei saa mette kikka juvva San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; ta jei üte sõõmuga toobi vett `nahka; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; är˽joogu˽ni ähenähe `kurku `tõmbat Rõu; kua om jooja vaśk, tu vaa `ello jättäʔ Se; ańd süüa ańd `d́oua Lei || fig Kui viketkaar omiku jõi tuli `vihma, `õhtane viketkaar jõi `kuiva Pöi; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse, võtab jõgedest, `järvedest vett VJg; vikerkaar ju̬u̬b kui õts `Peipsi piäl Kod | nää su kuhi juob. kuhi juob suost (viltuvajunud kuhjast) Jür | noid oo külält, kes `mitme talo taari ärä joosõ üte suvõga (s.t vahetavad mitu töökohta) Räp; piipu jooma suitsetama mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d; issuvad maha ja juavad aga `piipu Kod | vett jooma (läinud) tühja läinud naid uńni om paĺlu nätt, suurõmb jagu naid om kõ̭iḱ vett `ju̬u̬ma `lännü, ei olõ medägi tähendüst olluʔ Har b. alkohoolseid jooke kasutama, purjutama Juob mies – poleb kadus, juob `naine – poleb `terve maja Kuu; `ninda joid, et jäid poro`jommi Vai; tema joond ennast `joonuks Ans; joob ise toru täis, ei tea midagid Vll; joob ja lakub iga pää Mar; Mi̬i̬s ju̬u̬b, mi̬i̬s tu̬u̬b Hää; `viina ja õlut oli nii et mehed jõid püksata kohe Juu; jõivad `eńdid lakku täis VMr; `päävade `viisi jõi ja laaberdas Plt; silmä sikuli pähä är ju̬u̬d Hls; `ju̬u̬dav joogi om õlu ja viin Krk; nakass `praalma, et temä `jõudna kõrdsi kuivass `juvva Ran; kas sa olet ärä `joonu vai (kas sa oled purjus?) Nõo; na joovaʔ nigu säĺlile maha `jääse; ta ju̬u̬ henne ni˽täüś, et ei saa arrugi Har; vanaesä tu̬u̬ `jeie iks hinnäst ärʔ (jõi end purju) Rõu; juua täis purjus `Tuigerdas `juua täis Jõh; kui mihed `juua täis, siiss `lähtvad aga `kraaklema Käi; Juua täis kui pukk Vig; kaks `irmsad `juua täis miest tulid `vastu Kei || joomisega ära kulutama, ära raiskama jõi talu `nahka Lüg; ei saa `siivute `süvvä, aga juob kaik `vällä Vai; oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; mes teenib, selle joob koa Mar; mies juob enese `paljast ja `vaesest VJg; ta on ennast ära joonud (on varanduse maha joonud) Trm; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; `saaki saeme, aga mes tost kasu, kõ̭ik vanamiss jõi `persde, lõõrist `alla, tsoorist `vällä Puh; mudsu pääst ärʔ joonuʔ Krl; ta `ju̬u̬bõv kõ̭gõ mahaʔ, mia ollõv Har; tiä joosõ oma `rõiva kah säĺäst ärʔ Plv; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas; ju̬u̬ uma varandusõ kõõ̭ maahha; mü̬ü̬ maahha, ju̬u̬ üless (müüb maha, joob ära) Se c. viinajoomisega (hv mõne muu joogiga) mingit sündmust tähistama v pühitsema isämies `kutsus `pulmalisi `kinki `juoma Vai; `pulma `järge `eetasse keivad veel äid `joomass; undi `aulased said `viina, läksid undi pütta `jooma Khk; oleme `seltsis pidusi joond Mus; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda: `kindud, linu, `villu ja kapetud ja Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; `peale jooma, see oo `pulmade `aegas, kui `kimpusi `müidi; siis kõrvatsenaene küsis, missa `peale jood? – `põrssa. – siis sai naps `viina Vig; pulma `aegas `joodi naiste rangid `peale Kse; seal juba `veiksed viinad ära `juodud (peigmees on käinud pruudi vanemate käest abiellumisluba küsimas) Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta - - kui lubas `tulla, siis `reede `õhta `joodi viinad ää; kui pruut́ `sõnna `viidi, siis `ańti suutäis `viina pooleks `peimega, `öeldi ikke suutäit pooleks `jooma. kui suutäis pooleks oli, siis `pańdi käed kokko Juu; suured viinad ärä juadud juba Kod; joome `sõprust KJn; karjami̬i̬s tõi `viina ja õlle tei esi ja egä üits, kes karja `kahja `ju̬u̬ma `tulli, tu̬u̬ tõi söögi`kraami Nõo; kui pruudil tano pään oĺ `naati makõ `kah́ja `ju̬u̬ma Kan; ta käest saat pia juvvaʔ (on lapse sündi oodata) Krl; `saaja juvvass Se; jootu jooma `karja `juotu `juoma (kevadel, kui kari välja läheb, teeb karjane joodud ja kutsub terve küla kokku) Kuu; `mitmed joodud ee `joodud Khk; Joodud on `ju̬u̬dud, riśtiksed on ära `peetud Hää; kihlusi kosja ~ kosjaviina jooma oli `kuulla, et kosi`viinu `juoma juo akkeda VNg; `kõsja`viinad on juo `juodud Lüg; akkasid `kihldussi `jooma Mus; seal `joodi kosja `viina Mar; jõime sial kõsjaviinad Iis; kui `kõśju `ju̬u̬di, pruut́ pani issämehele `tasku `kindad Kod; on kosjad `joodud ja laulatuse sõrmus sõrmes Ksi; sääl `ju̬u̬di `kosje, om kosja ärä joodetu joba Nõo; ku kośäʔ ärr `ju̬u̬daʔ, siss läät makama košilasõgaʔ Se; langu jooma `mindi `langusi `jooma nädal `peale `pulmade läksid ruudi koo Jaa; kui pulmad `ollid, siis `viidi teise `laupa `õhta nooriku vanamad `langu `jooma Muh; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät, lääve ruudi kodu `lange `ju̬u̬ma, kävväs sääl vi̬i̬l `lange jooman Krk; liiku ~ liitu ~ parisid jooma `juovad `kauba `liiku Lüg; `lähmä `liitko `juoma Vai; obu müiasse εε ning juuasse `liiku Khk; siis tullasse kogu pulma `liiku `jooma, kui liigud‿o `joodud, siis‿o paar rahvast `valmis Mus; me jõime paadi `liitu Muh; tegime selle peale veel liigud Tor; kui viin ostetud on, siis joovad liigi `nahka Juu; juo mu poja `liiku JMd; üks taldrek oĺli laua piäl ja siss kutsuti `liiku `ju̬u̬ma, jõid `liiku ja `pańti raha KJn; olli rüä põld vai lina põld lõpetet, siss `ju̬u̬di lõpetust, tetti lõpetuss `liiku Hel; tsiganiga liigu `ju̬u̬mist iss olõʔ Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ ku liik oĺl `juuduʔ, tu oĺl nigu üt́s `kõnnõ kińnitüss; ku `liika es olõʔ `juudu, sõ̭ss oĺl paĺass jutt Räp; `d́uomõ `lõikumat Lei; lääm pariśsit `juuma Lut; pulmi jooma kahe otsaga `pulmi, neid ma jei küll ka Khk; `terve nädal `joodi `pulma; viimaks akati seda vaga `pulma `jooma Mus; puna ~ veret jooma küünla- v maarjapäeva pühitsema `maarja puna `juodi minu ajal küll viel Lüg; `päeva niideti ja `öhta `joodi siis seda `maaribe puna Kaa; `maarjapääval `joodi puna `kõŕtsides ja Lai; `küünle päeväl ja `maarja päeväl juvvas puna Hls; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman – punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küündlebä läki veret `ju̬u̬ma, õlut vai mõdu, et siss olõt verrev kõiḱ `aastaig Har; tulõʔ punna `ju̬u̬ma, saat punatsõ põsõʔ Plv; `tulkõ mi poolõ punna `ju̬u̬ma, `kapsta `maarjapäävä `ju̬u̬de punna – suvõst saa illoss punanõ Räp; terviseks ~ tervist ~ terviseviina jooma on ka se aeg kui `jooda terit Emm; `kahte `moodi `öötasse – joob teise terbist või `jälle teise terbiseks Mar; nüid soab pereme terviseks `joodud Juu; `juodi tervit ja viinakluased olid laual VMr; tanutite ja `ju̬u̬di `terviss `üśtläsi [pulmas] Kod; `esti jõid `tervisse ära [pulmas], siis panid rubla `taldriku `piale Ksi; ku om pulma vai sünnipäiv vai midägi seräst pidu, siss juvvass `tervuse `viina Nõo; `ju̬u̬mi noorõ härrä `tervüsess Har; joovaʔ `tervüse `viino Plv; ju̬u̬ `tervüsess Se; titejalgu ~ -varbaid jooma ikke tite`jalgu `juoma [katsikul] Kei; tite `varbaid `jooma Trm Vt jõuõs|jooma

joositama juaksi|tama Kod; joosi- MMg Ote V; joossi- Puh
1. joosta v käia laskma, käitama läit́s obest joossitama Puh
2. edasi-tagasi jooksma v tõttama mul oĺl ka eilä rutt, sai joositõduss terve päiv Kan; mii Jaań joośitass `ümbre ilmaaśanda Har; naadõ eläjidega joosida terve hummuguspu̬u̬ĺ Rõu
3. paaritama lammas o ärä juaksitet, `õinad juaksitavad lammass Kod; karja man joosit ärä; om ärä joositanu Ote; lehm om är joositanu Urv
Vrd jooksetama, jooksutama, joositõllõma

joot|raha
1. teenuse eest makstav väike lisatasu kui nägi et [mõisahärra] obostega tuli, sai kodond `juosta väravad `lahti tegema, `ärrä `andas kaks koppikad juotraha Lüg; saksa anniv ju̬u̬draha; õpeteje ruuvva ańds `mõisa tüdrukidel ju̬u̬draha, `terve `ruuble Krk; posti poesi saeva vähämp `palka, et noele `loeti juutraha Ran
2. = jooduraha [pulmade] `lahkumise pääval [kannu] poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama. igaüks kes `viskas omad rahakopigad `sisse, pidi pεεlt `jooma Khk

joru n, g joru üld, p jorru Urv Har Rõu Plv; n, g joro Lüg Jõh Tõs Ris VJg Kod Plt KJn Kan Se, p jorro Vas Räp Se
1. madal pidev ühetooniline häälitsus v heli; pej laul; sag joru ajama jorisevat häält tegema; virisema, nutma; ebamusikaalselt laulma Ajab joru, nägu laps juńnib või töńnib Hää; siga `röigab, aab pikka joru kohe Nis; kolme`kuune laps akkab `kuogama, akkab ajama joru Sim; ei mõessa laalta, aab joro Kod; uńdid `ulgusid, kolm `uńti korraga lasnud seda joru Lai; ku `ü̬ü̬se [autod] `mü̬ü̬dä lääve, joru aave, siss seinä värisev puha Krk; puĺl aab iki oma joru Hel; villa pessu maśsina joru; mis jorru sa ajat, ku‿sa ilusalõ õi laulaʔ Krl; vabrigu joru jo lät́s; [laps] `naksi häĺlin jorru tegemä Har; Aja nigu härä jorro (oskamatust lauljast) Räp
2. tüütu jutt, loba; torin, jonn; sag (oma) joru ajama mõttetult lobisema; torisema; kiuslema; fig kangekaelselt mingi mõtte v seisukoha juurde jääma jädä joru järele. mina ei taha `niisukest joru `eiga `jönni `kuullagi VNg; sinu juttul ei õle äärt egä `õtsa, üks joro `vaide on Lüg; sie ei õle `muutku tühi juttu joro Jõh; mis joru sool `ühte `jooni ülal on Khk; `käidi viel tagasi `kutsumas, aga mina ajasin oma joru, ei läind ka tagasi HljK; kui akkab oma joru ajama, ega siis jäta, temal jäägu aga `õigus Sim; aab `pialegi oma joru, lõpetab ja akkab seda üht joru Lai; inimene ajab oma plära - - ajab pähle oma joru Plt; lõpete vahel ärä si̬i̬ jutt, lõpete joru Krk || vihatuju inimene saa `ende üle valitse, ta lask joru `mü̬ü̬dä Trv || ? (kangekaelsest inimesest v loomast) See mees aa üks igavene joru Emm
3. rida, rivi, rodu rugi vihud one jorus maas VNg; `metsa joru IisR; tulid ku aned pikas jorus ükstese järel Aud; üks eina kieritis lüeme kahelt puolt kokko pikaks joruks VMr; matukselisi oli terve pikk joru kohe Sim; üks mägestiku joro lähäb `Niarme `külla `väiĺla Plt; üt́s piḱk joru lät́s vankriidõgõ suurtiid `mü̬ü̬dä Krl; ühe joruga, ühte joru järjest, vahetpidamata; joonelt, hooga [võrke] saab `paadist `lastud, `ühte joru sedasi Jõe; `üste joro alate kõneleb; ühe joroga tulin ärä `seie Kod; joru|l, -le korras, joones [olema]; korda, joonde, toime [saama, tegema] ei mina `joua jorule ajada, kui keik on segamiste VNg; teie õleta õma `tü̬ü̬degä jorol Kod Vrd jorgo
Vrd jora, jorin, juru, jõru1, jöru

joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud

joudinesä Peräst tä (hobune) jo süöb `terve `päivä `heinamaall `joudinesä Kuu Vrd joudenass

joulu|laupäev = jõululaupäev `Joulu`lauba tuleb ikka omal ajal (öeld sellele, kes sügistöödega hiljaks jäänud) Hlj; joulu `loupa `toodi terve leib rennile, siis pidi rikas aeg olema, rennid `toitu täis Jäm; `joulu `loupa `tehti `saia ning Ans; `joulu `lauba `toodi pöhud tuppa Rei; `joulo`laupa `öhta `viide lapsed tüha kabelisse `tontede käde Phl Vrd jouluaat

juhing juhing g -u elujõud; õhin kui ma olin `nooruse juhingus, siis olin terve ja jõud kääs Lai