[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a.  bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b.  (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a.  liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b.  (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c.  (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a.  eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b.  (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a.  (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b.  (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c.  majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a.  toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b.  sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c.  Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a.  laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b.  (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

ense1 ense, -eʔ g ense, `endse kartulikeedunõu viinavabrikus ense om alt terräv koonuss, päält om üteülbäline laǵa, auru toro lätt `sisse; `kartoli˽keedetäss `endse seen, suur raud `tõrdu - - auruga keedetäss `endsen; meil siin Ah́al lät́s kuuskümmend vai kuuskümmend viis vakka ense `sisse `kartolt Võn Vrd else

herne|roog (pool)paks hernesupp uhmris tõugatud odrateradega – T V suur paatäis keedeti ua ehk `erne`ru̬u̬ga Ran; vanast tetti `erne `tömpi ja keedeti `erne `ru̬u̬ga Nõo; ku üte nädäli `oĺli˽suŕviteräʔ, siss tõõsõ nädäli `keeti (keedeti) jäl˽`herne`ru̬u̬ga vai `su̬u̬rmidega˽`kartold Rõu; `Herne ruvval `aete jäl vesi `ki̬i̬ma, `tu̬u̬de aad́ast livvaga `su̬u̬rmet paari ruhmiku tävve osa ja paari päḱä `suurunõ tüḱk `rasva, ku nu̬u̬˽keiväʔ, `panteva `herne˽ka˽`sisse; Ua- ja `herneruvvaga `leibä süvvä es tohiʔ Räp

iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa ~ poolist Pöi kõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2

hiival, hiival|õ hiival Har Plv Vas; iivalõ Võn V(h-) peeneks, sodiks; hatul(e) maa tulõ hiivalõ `äestädäʔ; kuht́ om küünärnuḱist hiivalõ `hõ̭õ̭runuʔ Kan; `kartoli keeseʔ iivalõ; Hiivalõ pudõr olõ˽midägi eieʔ; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; `su̬u̬rma omma `väega hiivalõ keedüʔ; linaʔ omma nii hiivalõ jahvõdu, et luu om kõ̭iḱ maha lännüʔ Har; võtt langa kõik hiivalõ [kui nüri noaga lõigata] Plv; sä hõõrut `rõiva käeh hiivalõ uma `mõskmisega Räp

hirrekene dem < hirs – peenike puu, palk; latt Panõ˽siiä˽kraavi pääle hirrekeseʔ alaʔ, sõ̭ss `viska `roikakõisi pääle, sõ̭ss saat hobõsõgaʔ üle; Kaivõti kohe kuńdikõsõ pääleʔ uma haud jaʔ `aeti `kartoli˽`sisse. Pääle˽`pańti hirrekeseʔ [kartulikuhjale] Rõu; hirrekõisist saa õi maia (maja) tetäʔ Se

istutama istutama eP(-o-; -da- Emm Rei) eL(-mma V; -eme M San; -õm[m]õ Krl), `i- R(-mma); estotama (-u-) LäLo Kul Kir; jõstutama, imps jõssutassõ Khn; issutama Kod(-o-), -mma Se; `issutam(m)a van RId(-da- Vai); `iusatam(m)a Räp; tud-part estutud SJn, `iustõt Plv; tgn istuteje Pha; tn istutõmine San
1. kasvama panema a. (taimi, noori puid jne) istutama ja `kapsad `istutetta vana kuus ja `kaalid `nuore kuus Jõe; `issutettu `metsäd Lüg; `Issutamise aeg ei tohi `issutajale `anda `jõudu (taimed ei lähe siis kasvama) IisR; istutud ~ istut mets Jäm; änamasti o `keikidel pakki (tubakat) istudud Mus; eks neid `roośa istutakse Mär; `kaapsa jada, kui `kaapsad jõssutassõ Khn; oo kuu kaduv aeg – siss ei istuta puid Tor; siin `ühte marja `oksa ei old istutud Kei; ikke `enne püöri`pääva olgu `kapsad istutud Amb; `kändas juurtega puud on ia istutata Kad; kui issotad `kapsid, ärä issota kapsass nõnna, et `puutub tõese `külge Kod; vanaisa istutand kase, kui poeg `süńdis Pil; mina nägin kui seda `metsa istuti SJn; kolmabe es istuded kapustit, sõss kasvass tuhapäid Krk; põhja `tuuli `vasta istutime selle kuuse eki Ran; ma istuti nu̬u̬ murdenu `kartuli idu maha; vanast üteldi et, kui pääle pööripävä `kapstit istutad, et kapst ei käänä pääd; põhja tuulega istutedi `kapsta, siss ei ole `maokesi ja mardikit `kapstil pääl Nõo; naa ommava minu istuteduva Kam; ku tsia om üless `tsońgnu [puhma], siss iks istutedass `kartulid Ote; puu om är istutut; `kapsta omma ärʔ istutudu Krl; hulga `maaśkit oĺl istutõt Rõu; ku esä istut́ `uibuʔ, siss esä teḱk `ümbre pistülise aia; oi˽`heldekene, kos na˽noorõ˽mõtsa˽kõ̭iḱ istutõdasõʔ Vas; ploomiʔ `iustadass aid`vi̬i̬re pit́i; `Iustõt mõts Räp; pad́astõ ala istutu Lei; mitägi või eiʔ kuu smeenal istutaʔ Lut Vrd issundamma, istama b. kartuleid panema Ku no˽naid `kartold nii`viisi edesi istutõdass, sõ̭s saa õi˽naa˽joht sügüseni˽mahaʔ Rõu; kos mi sullõ kardoka istuda Vas; Keväjä om kardohka `iustamine Räp; ku kartohka ar ommaʔ istutõduʔ, siss `aetass [vagu] kińni Se; istutama ubinit Lei; `buĺbit istutass `virksile Lut c. seemneid mulda tippima kevade istutati üks [oatera] `seie teine `seie [vao sisse] KuuK; keväde saeme sääld seemet ja istutime seemet `metsa; kui istutime sedä `mõtsa siss, temä kajoss `audu ja, mia panni `si̬i̬mnit Puh; Neegre (türgi oad) oma ärʔ iustõdu Räp d. fig (ehal käimisest) poisid läksid türa `varsi istutama; türa `varsi istutamas `käima Kaa; tamme istutama tiritamme kasvatama – Nõo Har Rõu Plv Se `poiske istutab `tamme, aab jala `piśti ja pää `alla, saesab pää pääl Nõo; jala˽`piśtü ja˽pää alan. tu̬u̬ om `tammõ istutamma Har
2. asetama; korda seadma a. paigutama, panema kae, kohe ma uma toosikõsõ olõ istutanu Har b. (hrl leotatud linapeosid; hv ahetud viljavihke või turbapätse) püsti kuivama panema – L spor Jä, VMr spor TaPõ, KJn SJn Trv Hel u Ran Ote San ruki istodadi `püsti, tüigas oli parde peal LNg; siis tuuasse näd (linapeod) merest `vällä, ja estotasse söödi maa `peale maha, eloste `püsti Mar; Pandi neli pätsi püsti ja viies peale. See oli turbaistutamene; tegime selle maa eest libedamas ja siis istutasime raba (turbapätse) õuesmaale [kahekaupa kuivama]; lenad tulevad jõest `väĺlä, sis istutasse maha nad Vig; naa paelo sai neid `vihka `senna (partele) `pandud, istutud Mih; linad istuti maha [peode kaupa] Vän; istutati linu, `löödi peo laiali, ladva ots jäi ülesse, side lükati ladvasse Pee; meie `ümbruses siin on ikke `rohkem näha istutud [kui maha laotatud] linu Koe; linapihud issutatse mua piäle, perse laiali; `talgusega kisuti linu. issotasid linad `auna ja akasid sugema; õdra vihud issuta kahelt kõrralt paŕsile Kod; nüid istutatasse linu Lai; sõss `võeti [linad leost] `väĺlä ja istutide maha. sidema tõmmassit ladva poole, sõss istutit maha Trv; peo istutedass `püsti Ote c. võrgulina püügikorda seadma võrk om vaja ar istutaʔ – pandasõ nu lõstuʔ `külge ja kiviʔ `külge; ni istutadass nigu võrk nõud, mõ̭ni jago kolmanda jao pääle (nt noodal 20 m võrgulina, selist 14 m), mõ̭ni poolõ pääle (meresil 20 m võrku, selist 10 m); määne võrk, nii piät issutamma, kuiss parembihe kalla võtt; noot istutadass [selle järgi] kui kos kalla om, ku om hõrrõmbast kallo, siss kolmanda jao `pääle; suurõlõ kalalõ piät nõrgõbahe issutamma Se
3. istuma panema [nad] istutasid mu sial kohe `vankrisse HMd Vrd issitama

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b.  kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c.  millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d.  töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e.  (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b.  põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c.  olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b.  piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b.  jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

joon joon (jooń) S(joen Sa Muh, juen, juõn Khn) L(joen, joeń Rid Mar, juen Var) K(juoń, juań) Iis/juań/, Trm; juon R; ju̬u̬ń (ju̬u̬n, juuń, juun) Kse Tõs Hää Kod KJn eL; ju̬u̬ńds (juuńdž) Lei; g joo|ne eP(juo- K, jua- I) eL(-nõ spor T, V), `juo|ne R(`jua- Jõh), joo|ni S(juo-, juõ- Khn), Lih Kse Han Var Tõs Ris HMd Hls Krk, jua- Iis, `jua- Jõh
1. kriips; triip, jutt, viirg viel on pagenemise juon ~ `tousu juon siess Kuu; `kitsad `pitkäd `pilve `juoned Lüg; kirikaśk on `valge, tumed jooned sihes Jäm; sao (saju) joonid o `taeva peal Muh; `joondeta paber Käi; sadu tuleb, `päikese all on juoned Amb; `sitmete vahele `veet́i jooned Trm; räśsik o `vaĺkjas, juaned käeväd `mü̬ü̬dä `selgä Kod; vahest tõmmasime esimese sõrmega jooned leevale `piale Pal; `viklega sukad - - siuksed jooned ülevalt `alla piku sukka Plt; põhi `põ̭õ̭nab (virmalised vehklevad), `valge jooni käive üles ja maha Hls; peo pesän om serätse joone, söögilaud ja eluju̬u̬n ja Ran; ju̬u̬n om i̬i̬n, kirjuta joone `pääle; pikutiju̬u̬nd `uńdrik Nõo; `itskma joone Ote; `alla ~ `risti ju̬u̬nt `uńdrikuʔ Kan; kapl om joonõ käe `sisse tõmmanu; sa piat õks ju̬u̬nt pedämä, kiruda ilustõ ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä Har; oĺli tulnuʔ nigu üt́s `pikse ju̬u̬ń; lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss `lõikass joonõ sarvõ `pääle, piimä joonõ Rõu; rikkap `tüt́rik teḱk `hińdäle `laebaʔ joonõʔ (laiemad mustritriibud riidele); puu-ju̬u̬ń (süü, vanusering) Se || juukselahk nüid `aetakse juoń teinepuole kõrva `jäärde Sim; keśet pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; `pańti `juusõ paĺmikuhe, ju̬u̬ń `aet́i lagipääst Har || vagu kud́a suure tuulega tulep, si vihm, siss tuleva mäe päält nigu adra joone `alla Kam; kuuś ju̬u̬nt `ommõgi vi̬i̬l istutada Ote; `kartoli ju̬u̬ń Urv; joonõʔ vidä `vi̬i̬ga [mäeveerule] Se || pikk lohk v viirg, (liiva)luide liivajoonist üle, jooni peal Pöi; mäe `kiire jooned - - allpool oo nisuksed, mõni koht `kõrgem ja mõni madalam, need nago suured `kiire jooned Mar; liiva joonid sii saue vahel Tõs Vrd joom1 || rida, rivi `ambad suus `risti, `rästi, põle ühüs `joones; loomad tulid kõik na `joonis Tõs; rinnu kõik siis lähväd, nagu ühen juanen [sirbiga rukist lõigates] Kod || laevatee; laeva kiiluvesi, sõiduvagu vees `laede `joonis põle mitte karesid; teinepool `laede `jooni oo lee`pealsed Muh; jäälaev lähäb ku luhiga - - üks joen aga järel Rid; kale ju̬u̬ń (kalemõrra tee järves) Ran Vrd joom1, juga, jutt2
2. a. hoog, järjepidevus obone `juoksi ühe `joonega viis `virsta Vai; saaks jo jooni `pεεle (saaks ju hoo kätte) Jäm; meri üsna joone‿pel (lainetab tugevasti); meri oli nii `joonis olnd, suur lae küll, aga ikka vötab lainetama; vöta ` jooni ning üppa üle Khk; anna sa `jooni, ma kiigu; tuulik keib paraja tuule kää ühe `taulise jooniga Mus; lähäb suure jooniga küla `poole Krj; puu kukkus nii suure jooniga, oksad lõi moa `sisse Pöi; me‿s soa veel `õiged tüö `juoni `sissegid; annab aga `jooni takka `peale (ässitab tagant) Muh; ilm `eitles, vahel üsna vaga, vahel suured tormi joonid käist Emm; ta sai nüid selle vihma jooni `sisse, nüid tal järg kääs Kse; kuapsastel iä [kasvamise] juen käe Var; Rihepeksumasin akkab `uugama, kui juõnissõ suab Khn; sai jooma joone `sisse (hakkas purjutama) PJg; selle joonega vi̬i̬l ei saa `vaĺmis; valu jooned käeväd südäme `alla KJn; timä om tu̬u̬ joonõ kätte saanuʔ, timä võid elläʔ Har; Pinitüḱk mugu `tolknõs sul ütest joonõst jalun Rõu; lätt üte joonõgaʔ Plv; joonega otsekohe; kiiresti, jõudsalt; järsku; korraga, järjest rüsä - - oli kohe paar nädälä `juonega meres Vai; üsna joonega läks minema Ans; Suka auk lihab oort jooniga suuremaks Pöi; Ta pole aega viitnd, pani siit jooniga minema Emm; üsna jooniga kasvab rohi Han; `värske piim - - lähäb kokku ju joonega Aud; nüid kui mõni `vistrik on, kohe joonega arsti `juure Juu; `kapsad lähvad joonega ilusaks pärast `vihma HJn; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬nig `keträme Hls; ma sai `ju̬u̬nige aru Krk Vrd joonelt, jooni b.  kord; (elu)järg tüö one `juonel VNg; siab `atra `juonele, siis akkab juo `jälle `kündämäie Lüg; ons obused joone‿pel (korras minekuks) Khk; aame asja jooni `peale (seame korda) Muh; ta on `praegu päris ea joone peal Mär; `aitas ta joone `piale Kos; säädan selle voki joonele, siis akan kedrama Ksi; sõkut `lahku, `viskat kotspooli ja `ommegi kangas joonel Trv; kõkk asja ja riista om joonest ärä Ote; saat uma joonõ mano (korda, joonde); nüüd ma olõ joonõ pääl, maja mul om kõrrah, eläjist om mul kõrd; mäntsehe `ju̬u̬ndõ tahat kangast, kas toomitsõhe vai kirp`silmä Se; är lät́s joonõ päält (läks nõdrameelseks) Lut Vt joonde, joonen, joones
3. iseloomujoon, omadus sel on `varguse juon sies VNg; üks `mõistlek laps, täl oo ead jooned Mar; sel mehel on koera jooned sees Trm

kaapama `kaapama, kaabata Pöi/-oa-/ Muh L(`kaapma Mih), K I (-ua-, -oa-), Pst Hls/-me/ TLä Kam San/-me, -mõ/ Krl/-mma/ Rõu Lei, da-inf `kaapada R(`kaapamaie Lüg)
1. (üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama ta `kaapas mind Muh; `kaapab, `kaapab, saab `saare siss jääb `seismä = toa pühkimineMar; mõisa ärra reit `kaapama Kse; `jalgega `kaapad siuh säuh, teese jalaga teese korra (kanadest) Mih; `kaapab peoga `silmi Tõs; kui kaśs peseb `silmi, siis `öetse et külaline tuleb. naa `kaugelt tuleb külaline Aud; `kuapas `käega pimedas üle näo Juu; vanasti kaabatud sakste `jalgu JMd; obune `kaapas jalaga VJg; poiss tükib `kaapama tüdrukud Pil; Mutiksel ol ninda ää mi̬i̬l lämmest kakust‿t kaabas iki peog üle õla, attümä, attümä Pst; `kaapap siist ja `kaapap sääld, ega ta‿i viisi `õiget `viisi `pühki Nõo; koer kaabaśs käpage üte korra; ma võt́i ka `nu̬u̬ri `kartold, naha `kaapasi maha˽päält; vanast ku˽jala `kat́ski `leite, siss puu küllest `kaapasit `tõrva ja˽pannitõ˽pääle San; [puu] juurõ˽kaabati vääd́sega˽päält ärʔ ja˽`tu̬u̬ralt `õkva˽`koet́i ärʔ Rõu; kis ta `kaapas lööve mun Lei
2. (otsides) haarama, kahmama `Laine taht juo `aeva vanamihe ärä `kaapada sield Kuu; me `kaapasi(m)ma kõik kõhad läbi Lüg; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; `koapas `kääga ehk `ahmis `kääga Juu; koer kui `kukla piält sae `kińni kuabata, murs rot́i maha; avi kuabanud lapse käe suhu; `kuapas `kińni käess; sa uńdi `viisi `kuapad kõhe [leiba], ti̬i̬d `kat́ki Kod; `kuapas kot́i muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; kaabass `sõŕmiga `mulda, ega `lapjuga es kaeva Kam || kokku kraapima, ahnitsema sie kuapab ikke oma puole Koe; temä kaabas kikke `raami kokku Hls
3. näppama, varastama tama kohe `kaapa, ei `kuula `ühtägi Vai; `kaapas aga kust kätte sai Mär; `kaapas leba ää Tor; ega se mi̬i̬s küsi, se `kaapab varsti Trm; lähäb `kuapab ärä selle aśja (vargast) Kod Vrd kaapima, kääpama

kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin R
I. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn
II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; kintsu ~ põlvi kaapima meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; tä (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig kaapida saama petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJn
III. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima

kakkama kakkama, kakata Rei Hää Kõp Trv T Lei, -daʔ V, kakka|me, kaka|te M(-de Krk), -mõ, -dõ San
1. a. tõmbama, rebima, katkuma kud linu veel meres leodadi, siis kakasid nad (kakandid) linakiud kati Rei; ärä kakka kapustit Trv; sulle keida jala `küĺge villane lang, sa `kat́ski ei kakka, kelle tü̬ü̬ ei lää edesi Hel; mine lase [hammas] `väĺlä kakata; kui pind käe ehk jala `sisse läits, siss kakati `väĺlä; ta laśk kaits `rõiva `raasu masinaga kokku, ańd kakata: kakake nüid `lahki - -, aga es kakkava Ran; nigu mõni mari tiratap, nii laits kakkap ärä; näed mul siin lõvva otsan om üits karu, si̬i̬ olna õnne karu, sedä ei `tohtna ärä kakata Nõo; obene `oĺli kabla `katski kakanu Kam; Ta kakass särgi küllest tüki Rõn; kirut́ rohu ja nii jäi ammass kakkamõdõ; ma˽kakka mõnõ puhma `kartold San; kakaśs käe mant arʔ (veskis) Se; kaka kat́ški Lei || ku sul `viina om kotu ja kui om `koskild nigu kakata (vargsi võtta) vai saada midägi, siss - - massap klaas `viina paĺlu Puh || tõse kakanuva `naaru Ote b.  füüsiliselt pingutama, endale liiga tegema Mis sa kakkat sääl; Ärä kakka kõttu ärä Trv; `mõt́lin, et `tu̬u̬bre `tõstmisega olen naba ärä kakanu Ran; ma ole `endä väegä ärä kakanu - -, ole `indäle `aiget tennü Kam; tä kakaśs `hindä är `nõstõh Se; siäh är kakaśs `hińdä Lut ||Tü̬ü̬d kaḱk (lõhkus, murdis) timä `hirmsahe Rõu Vrd kaksama, katkastama, katkuma
2. jooksma, pagema ma kakkasi `kaugel üle mere Hää; nüid kakka eläjidege kate viĺla vahet; Las latse kakkave vällän Trv; pańd kakkama, nii et jala es putu maha Ran; lase mu `sisse, ma sai kotust kakkama pośte käest; siug nakass `endä liigutama, no küll ma siss kakassi minemä sääld mant Nõo; kül‿ta kakaśs mu i̬i̬st San
3. fig andma ega ta `seante `kinni `käege‿i oole, ta kakkass iki vahel ärä kah; temä ometik oma näpu vahelt ei kakka kedägi Krk

kalg ka|ĺg g -le(da) Hel TLä Kam Rõn, g -lõ Võn San V
1. kõva a.  tugev, paindumatu, murduvkõva kaĺg nagu teräss Hel; kaĺg puu ehk räni puu, si̬i̬ lätt ütte Kam; ne o˽kalõ˽luu, omma˽valusõ `väegõ, ei˽sa änt `istu˽kalõ pääl San; `kü̬ü̬mne kasusõ `säärtse harõlitsõ, kalõ roodsuga; sepp om ta `kirvõ `väega kalõss karastanuʔ; maakiviʔ omma enämbüsi kõ̭iḱ kalõʔ, a lubjakiviʔ omma `pihmeʔ Har; valu um jala `seeri sisen, `tõmbass kalõss ja `trammi Rõu; sinine kivi, tu̬u̬ um sääne kaĺg kivi Plv; `kiŕvel oĺl müŕk otsah, tu̬u̬ oĺl kalõmb veidikõnõ Vas || tugev (kirjatäht) nii `laśti meid ka kiruta - -, tähe˽pedi `õigust olõmaʔ, kas pehme vai kaĺg vai Har b.  südametu, vali kaleda `süämega inimene ei alõsta tõese `pääle sugukina Nõo; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõu; miiss miist `vasta ja sõna sõnna `vasta ja kat́s `kalgõ `vasta Se c.  paakunud, hangunud, tahkunud leib `oĺli kaless lännu Rõn; nii tuhk kaĺg maa, ku üit́s kivi San; Leib om nii kaĺg, et hammas ei˽lähä˽`sisse Urv; maa om kaĺg, ei˽saa paĺla jalaga˽`käüvüʔ; rügä om vaĺmiss, terä jo kaĺg; rasv om joba kalõss lännüʔ Har; kalõ maa pääl ei kasuʔ vili Rõu; vana leib om `väega kaĺg Räp; kalõ `maaga olt õks hädäh, kaĺg maa õi annaʔ hüv́vä `saaki Se; jenist `andsõ kalõ kuorigu [koerale] Lei; kaĺg muld Lut d.  poolkõva, pooltoores ku lehe apanu ei ole, siss om na kaleda, siss siga ei taha nii `süvvä Ran; kale `erneʔ San; `kartoli `omma viil kalõ Urv; Mõ̭nõʔ uaʔ ja `herneʔ - - `jääseki kalõss Har; Kagu˽mõ̭nikõrd lina˽kalõlt `vällä sai, sõ̭ss nu̬u̬ʔ `aigu õs maal ruttu ärʔ Rõu; ta (liha potis) om vi̬i̬l kaĺg; mõ̭nõʔ ei keedä upõ periss `pehmess, kalõlt ollõv parõmb süvväʔ Räp; kalõʔ linaʔ, olõ õi ar `aigunuʔ Se e.  vintske [liha]kammaŕ um kaĺg Urv; hain is olõ kaĺg, tu oĺl `väega hää pehmekene `keŕge `niitäʔ Har; piimälihm um hüä pihmeʔ `nüssä, tõńõ um kaĺg Lut f.  kare, karm; jäik Linane rõõvass on edimält kaĺg, [kui] `mõske ja `kolki saa, küll tä `pehmüss Hel; ase om kaĺg Võn; märg rõevass om kaĺg; rät́i oĺli˽pään õigõ ääʔ, nu̬u̬ es olõ˽nii kalõʔ Krl; ma˽tei `vahtsõ kabla, ta om kaĺg nigu luu Har; siilil ummaʔ kalõʔ nõglaʔ; [sikavillane] rõõvass saa kaĺg ja sukk saa kaĺg; ket́t um kaĺg, sõ̭ss `Osvaĺt teḱk nahk `päitseʔ lehmäle Rõu; äräʔ sa mullõ `kalgõ rõivast kudaguʔ Plv; vohovillagaʔ, tu‿om sääne kui hobõsõ karv, sääne kaĺg Se; g.  kare, lubjane (vesi) kaĺg vesi Võn; meil ei olõki `kalgõ vett Urv; mõ̭nõn kaon om nii kaĺg vesi Har; kos om kaĺg vesi, ei tulõ linapia vi̬i̬st `vällä, `aigu‿i arʔ ruttu; kalõ `vi̬i̬ga ki̬i̬‿i `pehmess [herned] Se
2. kõle, külm ja kuiv `täämbä oĺl kaĺg tuuĺ Kam; noʔ om vastanõ kuu, `väega kaĺg aig, noʔ ei olõ hää `põrsakõisi lõigadaʔ Har; kaĺg ilm, ku midägi ei sataʔ ja külm um Vas; noorõl kuul kõkõ kalõmb aig; Kalõ `aoga˽tapõtolt liha t́särise õ̭nnõ pańni pääl ja `rasva es tulõ˽sukugeʔ Räp; `kangõ kaĺg aig (külm lumeta hilissügis) Se || pilveʔ `tõmbase kalõss. `vihma ei tulõʔ, pilveʔ ummaʔ kalõʔ Rõu; kalõss lü̬ü̬ jo pilveʔ Vas; kalõ˽pilveʔ, kost `vihma tulõ õiʔ Se
Vrd kale3, kalk1, kalsk(e)

karask kara|sk g -ski VNg Jõh IisR Jaa spor Lä, Kos spor Jä, Pal KLõ T, -śk g -ski Vll Kõp M Ote, g -śki Hää Saa KJn San V(-š́k g -š́ki Lei); n, g karaski Jäm spor Pä, Kos(-rr-) Amb Trv, -śki VJg Iis Plt
1. hapendamata, soodaga kergitatud odraleib odra `leiba `üiti karask Mar; sai perenaeselt tüki karaskid Aud; küll oleks nüüd odra karaski magus PJg; `laubää `õhta `tehti odra`leiba, `tehti nisuke karask ja `võeti pühabää kiriku `juurde `kuasa Amb; karaskit ei apendeta, karask tihasse üle sõela `lastud jahudest Äks; karaskit `tehti ikke odra jahudest Lai; rõ̭õ̭sk olli jämme nisu jahust, kesvä jahust tetti karaśk Krk; kesvä karaśk tet́ti iks piimä `sisse, ehk pańnit veedike `kartoli `putru `sisse, siss ta sai kohel ja ää Võn; vanast ku˽kesvä `javvõ tet́ti, siss tet́ti karaśkit külät San; kesvä jahust küdsetess karaskit Krl; Vatsk aja `vargilõ, karaśk aja `kargama Rõu; meil om kesvä leib karaśk Se
2. mitmesugusel viisil erinevate lisanditega valmistatud kakk või pätsike nisujahust tetti ka apanted karaskid; make karaśk tetäs ike õhep, si̬i̬ tetäs pärmige. apu karaśk tetäs paksep Hls; nisust ja kesvä jahust iki tetti apu karaskit. pannass levä juurt `ulka Krk; nällä `aigu oĺl sõnajala karaśk, tu̬u̬d `sü̬ü̬di Krl; ku lu̬u̬m tapõdi, sõ̭ss segädi kesvä jahu [vere] `sisse, tet́ti vere karaskit Rõu; karaśk om `häste ohhukõnõ, kõrrõ, kardohka pudru `sisse kastõtu Räp || pätsike (mittesöödav) tegime eestele koa kaso `küindlud, `väiksed karaskid Vig || fig vale om nigu karaśk, ta om ruttu otsan Hel
Vrd karbusk

kartuli|ema
1. seemnekartul Eks ma ole vana ja `mulla `karva nigu `kartuli ema IisR; `kartuli emä, toda enam ei sü̬ü̬ lu̬u̬m, tol om jõud ära lännu Ote; `kartuli emä aap poja `vällä ja esi kõdunass ärä Rõn; `kartoli emä omma˽nii ilusõ vi̬i̬l et, keedä˽vai äeʔ San
2. fig rünkpilv kardulit pia siis tegeme, ku kardulaemä `taevan om, ümärikse `valge pilvekse, mügärikse ku kardule Krk

kartuli|konks kartulivõtmisel kasutatav kõblas, konks `kartoli `konksoga noppida `kartoli, `kaabida maad Vai; kardula konks, neid oo kolme aruga ja kahe aruga PJg; karduli konks oli, sellega konksiti kardulid mua siest `välja Sim Vrd kartuli|kook, kartuli|kraap

kartuli|panek = kartulipanemine `aasime karja jo `enne kardulepanekut `väĺla JMd; `kartoli panõk om käeh, vaja `koŕve `otsi Plv

kartuli|panemine seemnekartuli muldapanek oli siis kardulipanemine või noppimine või, siis oli ikke pidid vara olema seal [põllul] Kad; `kartoli `pandmine `sündü õ̭ks vanakuu otsal, sõ̭ss `kasvi suurõ˽ja˽hüä˽`kartoliʔ Rõu

kartuli|roog vedel kartulisupp – Ote Kan `kartoli ruust saa es kõtt ütsindä täüs, pidi ka `leibä ja lihha `süümä Kan

kartuli|supp
1. kartulisupp kui piimaga kardulisuìp, siis `tangu ei `panda, vaśt pannase, vahel lase `piuga nisujahu `piäle, et siis vedel enäm `tummis oo Var; `ki̬i̬tsimä kartulisuppi ja makaruĺlid ulgan Kod; `kartuli supi `sisse pannasse mõnikõrd `tangu, mõnikõrd jahu ja mõni kõrd keedetse peris ilma Äks
2. (vedel) kartulipuder – spor V `kartoli pudro oĺl ni̬i̬ʔ `kartoli supp Kan; kartoli suìp om tambitu kartoliist Urv; veteĺ kartole suìp `suurmidega Räp
Vrd kartuli|puder, kartuli|roog, kartuli|söök, kartuli|tükk

kartuli|tärklis kui kartuli`tärkliss teed, riivid kartulid ärä Kod; [Kissellile] pandas midä makõd ka sisse ja `võetas `siätäs `kartoli `tärklüst ka sisse Rõu Vrd kartulijahu

kartuli|võtmine kartulisaagi koristamine kardoli `võtmesega läksid sõrmed atto LNg; sügise tuli lina`kiskumene, kardula `võtmene Kir; `kardoli `võtmese `talgosi `tehtod koa mette, `võt́sid isi Lih; [vihma] u̬u̬g tuli, teene läks, sügise `kartuli `võtmise aeg on niisugused ilmad Pal; `kartoli `võtmine oĺl põlvilõʔ Rõu Vrd kartulinoppimine

kasting kaśting kaste, soust tu̬u̬d (jüva) `võet́i sõ̭ss `kuivi `kartoldõ ja sakõ söögi kõrvalõ. ütskõ̭iḱ mis sääl oĺ kaśting, liha su̬u̬lvett Plv Vrd kaste2, kastik

kastma1 `kast|ma (ma) kasta(n) S L K I/`kasma, [ma] kassan Kod MMg/, eL (-me M San); `kasta|ma, (ma) -n R(-maie Lüg) Kod
1. a. niisutama, veega piserdama kabustad on `kassetud Lüg; monikkaine `kasta `leibä `suoja `viega ku `voeda `ahjost `vällä Vai; ei tule `vihma ega kedagi, natuke `kastis Muh; linnased kastetse märjäs, akkavad kasuma Tõs; `akna igiga kolm kord kastetakse soola`tüikaid Juu; sõńniku `laatajad tulid `enne väälält, siis ika kasteti JMd; vihim `kastas mua mäŕjäss Kod; keelt, nina, suud kastma jooma; jootma `kasta suu `märjäst Lüg; `keikide ninasid piab paari `kordi `päävas `kastma (loomade jootmisest); see on pailu oma nina `kastand (joobnu) Khk; kasta˽siss sa˽ka umma ki̬i̬lt, viinaga vai ollõgaʔ Har; anna no mu ki̬i̬lt `kastaʔ Se b.  hrl vedelasse ainesse (korraks) pistma `kasta `kartol `sousti sise Vai; pudru sorgatasse piima `sisse, see on pudru `kastmine Khk; roop kastetse vee `sisse ja liigutatse `ahju Muh; mes sõrmos sellel oo, kuld`veega kastetud (üle kullatud) Mar; lõng kastetse märjas, siis `tõmmab ta libedas, muedu oo kuurud sehes Aud; kastan tadreku leeva otsaga ää `puhtaks Juu; `paślid õlesid `kastada mäŕjäss Kod; silgu su̬u̬lvesse kallati `piimä ja `sinna kasteti `kartul `sisse Kõp; kui sa lippe `sisse käe kastit, siss kahisi nii ja tõmmass `õkva käe puruss Puh; su̬u̬l `olli läniku kaase pääl, kes taht tu̬u̬ kaśt `su̬u̬la leeväga Nõo; `kartoli kõrvaline, pańniga `viidi lavva päle ja ega üts `kaśte sinnä `sisse Plv; `luidsaga kastõtass koho`piimä pandass pälist `sisse Se; küünlaid kastma kodusel viisil küünlaid tegema `küinal on `rasvast `tehtud. niit `panna `pulga `õtsa, siis `kastetasse `ühte`puhku `niiti väe`aaval `rasva `sisse, `tõmmata `välla ja `jälle `kasteta Lüg; kui jo kaks kolm kord oli kastetud, siis olid jämedad `küindlad `vaĺmis Ann; kae nigu kü̬ü̬nält kastap jälle, tulep ruttu `sisse ja lääb ruttu ärä ka jälle Nõo
2. fig oh jumal paraku `paksu `putru, kui võid `kasta ei oole (hum) Krk || tekipoisid - - `piavad kloset́ti puhastama või `õisi `kastma, kudas `öeldaks Hää; näpu (~sõrme) otsaga ära kastma (väga ihaldusväärsest asjast või isikust) See (hea õlu) kastetakse umbest sörme otsaga su käest ää Kaa; Seda `öeldi `rohkem `seukse ilusa, õige meelepärase `kohta, et kasta või näpu otsaga ära Hää; Mukib ennäst ninda üles, et tidruku kastav sihantse kavaleri näpu otsag ärä Pst; miä ess taha, et tu̬u̬ poiss miu putup, mia olli `endä meelest nigu mõni näpuga ärä kastetav Nõo
Vrd kastutama

keema `kee|ma, -da Muh LäPõ spor K, TaPõ(keeda Pal), `kiia S L Nis Tür VlPõ, `keia, -ä PäLo VlPõ; `kee|mä, -dä Vig Tõs, `kiiä Vig Juu Kõp; `kie|ma, -da R KPõ Iis; `kie|mä, -dä Lüg Vai Khn, `kiiä Kuu; `ki̬i̬mä, `ki̬i̬ä M(-me Hls), kiiä T(excl TLä), kiiäʔ V, `kivvä (kivvä) TLä, kiädä Kod
1. keema, keemistemperatuuril olema vesipüks ajab vie`samba ülesse ja vesi nagu kieb Hlj; tien ia tulukese alle, siis akkab pada usina `kiemä Lüg; pane potile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä; panin sene krabu `sinne potti `kiemä Vai; pada akkas üle `keema, kui ta üle ajab, nii väga keeb Khk; sis `erned lähvad `kiies `pehmeks Jaa; Laseme supi kauem `kiia, siis taŋŋud saavad kenast pehmeks Pöi; Vesi on `katlas ära keend, ta sai `liiga kaua `kiia Rei; vesi üsna ää keend, pane pada täis Mar; Lase `tuhlitel veel `kiia, oo alles rõhked Han; `rahked `tuhled `tahtvad `keia veel Tõs; Ää lask `piimä üle `kiedä, akkab `raudõ piäl `kõrbõma Khn; Ära lase pada üle `kiia Hää; oal on nisuke nahk, et ei taha tümaks `kieda Kei; sul siĺmad nagu keend `oinal peas (unised, uimased) Juu; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis, aga `kiegi ei tule `süöma VMr; tangud `kiesivad supi sies lögast Kad; aja pada `kiema, pada ei kie Iis; nõnna ta keie ~ ki̬i̬s lõnga `külge ärä si̬i̬ värv; lahe kiädä vi̬i̬l Kod; kiissel keeb põhja mõnikord Äks; puder on üdile keend KJn; eilä ku `kei˛id paas [kartulid], temä segäs sääl Vil; karduli kiieve paan Hls; siss kii˛ive na makess Krk; ega `kartul `iälegi nii ära ei ki̬i̬, et midägi perrä ei jää Ran; kapust tahap sita sehen `kasva ja rasva sehen `kivvä Puh; `lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo; lihakauss `pańti õdagu pliidi `alla kuuma tuha `sisse, kos ta `pehmes `keie ja siss oĺli terve päiv võtta Rõn; `keie iivalõ `puhtas `kartoli keeseʔ iivalõ Urv; las no kiiäʔ ja `haududaʔ Har; vesi ki̬i̬s paahn ku `tossas; neo umma˽hüa˽herneʔ, keese˽`pehmess, a mõ̭nõ umma˽nigu raud nagla˽kõvaʔ Rõu; vi̬i̬kibõnaʔ – pada keese, siss käävä üless kibõnaʔ (vi̬i̬ `t́silkmõʔ) Se; poolkeend segane, arusaamatu Aavad `praegugi pool keend juttu `lehtes: ei saa mitte üks sõna aru Jür || (viletsusest, hädast) see inimene on `valku näin, `mütmes kaapsa leemes keen Phl; õlen viies kapsaliemes kienud, aga ubade ulgas õlen nüüd Kad
2. sulama (rauast) `rauda `keidetasse `liivaga, ku sädemi akkab `vällä ajama, siis akkab `kiemä ka Lüg; löötsa ees saab raava keema, mujal ep saa, mujal pole nii valusid süsi Khk; aga nüid raud keeb `easte, punane ja ele, `õrgab nõnna et Juu; raud kieb, pane ia its `piale, akkab iast kokku JõeK; sepp paab ravva kiäsi ette, ajab `ki̬i̬mä, siis one raud pehme, paab `patsa `piäle Kod; tulõ ruttu, raud keese Se
3. fig (soojaga) hapnema, kokku minema (piimast) vahest läks `kiema kohe sie `piimapüt́t laual, kies kohe, läks ku üks pisikene pihu täis oli vaid appu `piima sääl kesk pütti VNg; piim on püttis nenda `kangesti ära keend Rei; piim püttes ää kien Ris; kui sa [piima] `lüpsmesest püt́ti paned, läheb kohe `keema, `tõmmab kokku ja, sa pead ikke `enne jahutama Pai; eenämule kiädeti vedeläd `köŕti, moeto piim lähäb `ki̬i̬mä, lähäb liig apuss Kod
4. fig tormiliselt, ägedalt a.  pulbitsema, purskuma (nt allikast) Allikad keevad [suruvad vett] öles, see‿b `külma `ilmaski Pöi; uhk vesi aab talve jäe `peale, keeb üles Kse; Siniaĺlika põhjast kieb liiva siest vesi ülesse Kos; aĺlikad kievad vett ülesse, meil oli üks aĺlikas, sie `kietis vett ülesse HljK; kui valata sinna aĺlika `põhja, siis põhjan ilos `selge `valge liiv vesi alati keie (~ kei) üles siält Kod; periss keejä allik, `püśtü pand üless Krk; siist joosep läte `väĺlä ja kiip keśkpaegast kui `erne pada Kam; meil esiʔ kaiv, nakaʔ `lu̬u̬ma, keess üless Rõu; ta [läte] ki̬i̬ss `mitmest paigast üless nigu üt́s pada Räp b.  käärima õlut akkab vahel `keema Muh; kus peres õlut kees, sialt `pärmi ei `toodud teise perese; akkas õlut `keema, paneme aga `küĺma vett nõudega `sesse, võttis keema tagasi, küll tuli ia õlut Kse; kui õlut keeb, siis keeb rammu `väĺla Juu; ja lõŋŋa eli `jälle, suodad `pańdi `sisse ja sie - - aas `kiema ja sie oli ise ia rohi kua VMr || (seederikkest) `kõht on nii `lahti keend seest, jooseb lurinal teene Juu
5. kiiresti liikuma a.  sagima; karglema, traavima loomad sibavad ja keevad parmude käe Aud; ohvitser annab obusele kannustega, obune kieb kääs Kos; obene alate nagu ki̬i̬b tämäl eden Kod; nigu kusi`kuklasõ keesevä Kan b. fig keerlema, lendama ja [karu] kõhe tuleb kõ˛e `täpselt `pääle nda‿t lume pilv kieb Lüg; `Läksime, `ninda et pori `plartsudes kahele `puole kies IisR; küll jänes silas üle põllu nõndakui lume tükid `keesid Saa; kanad `soplesid kuuris nii et saepuru kies JJn; nüid om üit́s `korki liiguten, ku paha ais ki̬i̬b ja äält ei kuule Hls; karva `kiiev üless, kaśs rüüḱs `kangest kähen (kasside kisklemisest) Krk; läits nigu tolm `kiie Kam; küll tä lätt kõvastõ, et tuli keese `vällä rii ravva alt Räp c. fig kihama, kubisema Vesi kohe kies `jusku `putrupada `paadi `ümbär, neh oli nii `palju kalu täüs Kuu; tüdrikute `riided `oĺlid `täidä täis, ühna keesid Muh; ase keeb üsna kerpudest Mar
6. ägedast tundest haaratud või selle võimuses olema Ära üle `ääre kie (ära kiitle) Kuu; Minul süda `aina üle `kiemas `rõemust, `mõtle `lapsed `saivad kõik `tervest IisR; kaik `silmad `kiesiväd pääs Vai; taet kiis viha pärast; Sapp läks `kiima Hää; kieva verega Iis; Kata ajab Minnada `ki̬i̬mä (ässitab üles) Kod; si̬i̬ ai vere `ki̬i̬mä, mõni poiśs meele `järgi tüdrukut nägiśs Krk || mu `süämest keess `kurjuss üless ku alligust vesi Krk

keha n, g keha Jõh L K I, kehä R Vig Tõs Khn Kod VlPõ, kiha Jõe S LäEd HaLo M, kihä Trv Hel T V
1. a. inimese või looma kere; kehaehitus kihasse lüö nii`palju ku tahad, äga kihast täma ära sure (hüljes) Jõe; [merihärg] `itse on `suure `päägä ja `piene kehägä Kuu; `pitkä kehägä ja keregä obone; kehä `luomu puold viks ja ilus inimine; kie `tervest pääst sureb ja `tuorelt kehalt, sie lähäb usina `aisemaie Lüg; väriseb `tervest kehast; `Ilge keha on `niisike `ühtlane nagu `lauaga `lüädud Jõh; kaik kehä aja `suoja tulist üles (aurab) Vai; Kiha on keik valu täis Jäm; leeskanal o mustad tipid, punane kiha Muh; täis `sirge kihaga mees Emm; alumene keha jägo (alakeha) se on siit alt‿pold vööd Käi; täis `ärga kihaga meest; Vanast vaadeti ermuga oma kiha, et kas pole katku lappi; ta ajab ennast juba kiha `pääle (saab terveks); `palja kihaga inimene (vaene) Rei; kõhn `võtku kehä, kui põle `jalgo LNg; riie tehässe kehä järele; kui mo keha `kaetud oo ega sis äda põle Mar; `korbja kehägä obone, - - põle na tugeba kehägä mete Vig; Kui ma su käde sua, oja siis oma patunõ kehä; Nda ku sa sedä tied, nda sa kehä `piäle suad (peksa) Khn; `viska keha maha, ole natuke pikali, `puhka vähä PJg; kümme rubla `antaks ikke üle keha (inimese kohta) kõigil `juure; libauńdi tüdrikul olnu ülemene keha (ülakeha) männakoorest Hää; täie kehaga ehk täis `kasvand tüdruk Juu; võtt tese `kääga tesest `uurdest, võtt keha `piale ja tõi vaadi tuppa JJn; mina olen kaks `korda `rõuges old lapsest piast, - - teine kord puolest kehast ja teine kord puolest kehast VMr; kõige kehaga `tüötas, kui `terve keha on tüös VJg; `vimmas kehaga, see on küirakas Sim; [niites] piad `terve kihaga `pöörama Äks; miul lubati kolmante kiha `otsa panna si̬i̬ pää (hea mälu tõttu) Pst; õige laia `maoge ja jämme kihage Hls; mõni om kuiva kihäga, pikk ja tugev, aga es ole `rammu; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõik kihä `perrä ilusti lõegatu Ran; ää laadiga obene, kihä laat om ää; kui obesel puusslaḱ om, siss obene köhib ja `tõmbap kihäga kõvaste Nõo; Ta - - jäi sis `paĺla kihägä külmä tuule kätte `saisma Rõn; kihä üle kõ̭gõ nii `aigõ et, tiiä kas om `säńgü `jäämine vah San; taa vana kihä ämp ei kanna `külmä Krl; tu̬u̬ (valu) lätt kõ̭iḱ nigu läbi kihä; sul om hää pää, taad om kahju üte kihäga mattaʔ Har; tu̬u̬ halv `ütlemine lät́s mul `väega kihhä piteh; ma oĺli kihäle paks, ni ńaolõ kah Vas; tubli kihäga, sääne `plotna (prink loom); tävve kihägä inemine; `ündrik om poolõni kihäni, a kleit tu om üle kõõ kihä; śääne kildanõ, śääne kihäldä inemine, kui määne rapai rõivastõ all (kõhn); [loom] pidä `höśte kih́hä, ei lää `ramsabast, ei kõhnõbast Se; kihä `pańte ärʔ `hauda, maa ala, a hińg lät́s ärʔ `taivalõ; jummal arm, tuu miä śjonds ańd, `kristusõ kehä (armulaualeib) Lut b.  keha välispind, ihunahk kirbud söövad kiha ää Muh; mu keha sügeleb nii paelu Juu; keha sügeleb Sim; kihä süüdäss Se c.  kõht, seedetrakt kut looma kiha on umistuses, tehta kolm venidames `sölmi `pääle; [soola] saab loomadel `sisse `antud, kut looma kiha `kinni aa Emm; kiha käib maas (sooled käivad välja) Rei; ta kehäst üsna jäme inimene, tä kukub `varssi `nurka (sünnitab); kehä ei pea `kinni, ma rasvast toitu ei või süüa Mar; kiha `olli puhutsel täis Hää; jääb nõrgass, ku kehä tühjäss lähäb Kod; kui lehmal on kiha `lahti, mõned annavad ravva tagijad Äks; keha ei pea `kinni, laseb kõik läbi Plt; sel on kiha ülearu täis, ei tää, ka ta `lõhki lää või; ku `värskel lihal ei ole vattu päält ärä riisut, siis võtt kiha `valla Krk; kihäst ole `kińni joba mitu `päivä Nõo; läbi kihä lasḱja, lõ̭dõv (loom); ḱihä ḱäü `vällä (sooltest) Se; keha kinnitama sööma, kosutama Vaja on kehä kinnitada, siis jõuab jälle teha Vig; lebaga kinnitas keha Tor; si̬i̬ sü̬ü̬k kinnitäs kehä KJn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; umbse kehaga prink, rammus lühikese kubemega ovust `kutsuta `umbse kehaga obusest ka VNg; kie on lühükese kubemega, [on] umb kehägä obone Lüg; `umpse kihaga obu (pasandab vähe) Rei; tugev `umpse kehaga obo, kellel vähiksed tühimused oo Mar; obune on nagu truĺl, nii täis topitud, `umpse kehaga obune Juu; `umpse kehaga siga JMd; `umpse kehaga obune, täis ümmargune, rammus VJg; küll sie obune on `umbse kehaga Iis; `umse kehägä lu̬u̬m KJn; `umbse kihäga obene, ei ole lõdu, kõ̭ik mes sü̬ü̬b, lähäb jõvvuss Nõod.  sõim ah sa mädanu kiha Hää; kuradi kihä Hel; `ossa `sińdri kihä, koe sa `lääte San; assa pühüsse kihä Kan; `Ossa suńnitava kihä, kohe leevä om visanuʔ; Midäs sa `sińdre kihä `lõ̭õ̭ndõlõt́ tan; Oh sa `saadlasõ kihä Urv; `assa tuhanda kihä Rõu; Oh saʔ igäväne kuradi kihä Vas; jatsu ḱihä, sukka (sinuga) jovva ai ḱääneĺdäʔ; koess sa ilmadse kihä tügüt; vana halva ḱihä; `vaimlasõ ḱihä Se
2. põhi-, keskosaa.  vankrikere, redelite vahe rataste kihad olid `räimid täis; koŕv ratastel olid kihad, teistel olid redelid ning kastid Khk; Kihad `pandi `kahlusi täis, tüid mõlemast otsast `välja Pöi; Rougud oidvad vankri kihasi voi kartsud kohal Emm; töö `vankrel oo `kartsad piäl ja sõedo`vankrel oo kehäd Vig; kehade väät́ köib `lastme alt läbi Kse; `rentskid oo `vankri piäl, mis kehäd laiemase teeväd Var; kehäd, `sioke kast kokku `löödud. kui midagi `tooma minnasse, sõnikud või, siis pannasse `sinna kehädesse Tõs; `Vankre kihat́s - - si̬i̬ on muĺgi pu̬u̬lt sõna, meie si̬i̬ `ütleme `vankre kere või `vankre keha Hää; `vankri kehä täie saema kualikid Kod; Vanad `vankred `oĺlid paelu veiksemad kui `nüidsed. Kangesti `kitsa kehäga KJn; tõi mullõ `vankri kihä tävve `kartold Nõo Vrd kehats b.  ehitise, mingi asja põhiosa `uone kehä akkab `valmis `saama Lüg; südamepakk, see oo ta kiha (vokil); paadi kaared oo, kus `külges see kiha oo Muh; `lähkri keha `valmis, põhad `alla panemata Mar; toa kehä oo ülevel Tõs; adra keha on `kat́ki Hää; maeal on paĺlas keha, põle katust peal Juu; maja kehä juba `vaĺmis, nüid muutku akaku puarisid `piäle panema; võimasinal on kua kehä, tüńni siden on kehäd Kod; Karu `veśkel om vi̬i̬l paĺlass kihä `püsti Ran; [hoone] kihä om `üllen, vaja paariʔ `pääle `pandaʔ Har; loodsigu kihä; `kandlõl ei olõ kerre, [on] `kandlõ kihä Se; kehal põhiosa valmis on lae kihal juba (kere valmis) Emm; maja on kihal (seinad püsti) Rei c.  rõiva, riideeseme põhiosa `kleiti ehk `paĺtu keha, `ilma `varrukatetta, ehk kasuka keha Jõh; meeste särgi kiha Emm; särgi keha koos, `käisäd alles `otsa `aamata Mar; undrok o kehäss kitsas Kod; neli küünärt olli kiha ja üt́s lät́s `käüstes (särgil) Krk; `amme kihäle `pańti `paklane jakk `alla Nõod. mõrra põhiosa mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; enne `koedass mõrra kihä, siss poig `sisse Hare.  kuusapp (taevas) kuu paistab keige kihaga läbi, `ümber sihandene ise`moodi riips Khk; Noorkuu ise on noagu siŕp, aga mõni kord ta paistab läbi udu, terve kuu pole, on ömargune, siis öötakse et paistab täis kihas või kuu kihab täis Pöi; kuul on kehä `ümmer KJn
3. astja, vaat; õlleankur – Sa LäEd suur keha pannaste vett `täide; akkame ölut kehase panema Jäm; ti̬i̬ moole uus liha kiha Ans; üks mees `kaiband ühekorra teise mihe `kohtu, et mees varastand ta kiha εε. `kohtumees küsind, et koes su kiha oli, mees `ütlend et elu taga Khk; mehed tegid ise tammest ölle kihad; ole ise nεind, kui kiha pöhi ära tuli ja ölut läks maha Mus; Peremees akkas ölut kihade `sisse ajama; mine lase kehast `taari; Lammaste suine aeg oli ka otsas ning pandi kes lauta, kes kihase ragede ala (lihatünni) Kaa; levategemise kiha, selle sehes saab tainast sötkutud; kosti pulgaga `löödi kihale `vitsu `pääle Krj; `piima äi vöi kihase jättä, `närdib ää Pha; sörgrohu juurikidega sai neid puu kihasid `pestud Vll; linnassed pannasse kiha `sisse Muh; see ju põhu vädamese kiha, pannasse põhud `sinna `sisse ja Lih; Õlle kihad pidid tugevaste `liutud olema, kui õlut `sisse `pandi Han; kummi ḱihä‿śeh om vili, lõhmuspakust kaibõt Se Vrd kehik
4. lõnga (ja kanga) kerimisvahend eks sa piad [lõngad] ajama keha `pääle `esteks, `aspeldad `esteks kehade `pääle VNg; keri`laua pääld `aeti lõng kehä `pääle; `Kanga õts õli `riidega kehä `külge `kinni `õmmeldud, sis akkas `kaŋŋast kehäle ajama (värvimisel) Lüg; kui vokkiga saab `niidid `ketretud, siis ajama kehadelle; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; ajamo `kaŋŋas kehile Vai; Kellel kehad olid, eks see aas ike kehade `piale, - - mud́u kerimine võtab paĺlu `aega Amb; nii pikk pink oli, et kaks keha oli pingi pial otsakute, kehade pealt siis kääriti JJn; `eśti `aeti viel lõngad kehale - - ja kehadelt siis käärpuie `piale VMr; keha on `veiksem, `aspel suur Trm; kehäd one neĺjä `sammaga ja vändägä Kod; piab lõng kihale `aama, siis saad kangast `luua Pal; kehäst ajasime `pu̬u̬li KJn; siis on siäntset kehät, kehätäsime (lõngad) ärä Kõp; lõnga `olla viil kehade pääl, ommen nakka kangast `luuma Trv; kehä `olli tettu `nellä `kanti, pulgest Ran; aami lang kihade pääle San; Mull läts kihäpulk `katski, ei saakiʔ langa pääle aiaʔ Vas Vrd kehakas

kibenakene dem < kiben
1. kübemeke, tibake suur vihm om üle `lännu, nüit tulep mõni kibenakene Nõo; mugu tulep mõni kibenäke `lumme Kam; tulõ kiŕg lätt üless, ni ku kibõnõkse üless juusk Har; lumõ kibõnakõìse jo tulõ Vas; tulõ kibõnakõsõ `lindasõʔ Se; `d́aanimadu d́aańõdaku paist ku tulõ kibõnakõ Lei
2. tükike, raasuke mia panni patta suure `luśkatävve `rasva, a mõni kibõnakõnõ `olli supil pääl Nõo; mul kibõnõkõsi om, mis tast `andaʔ saa Krl; sa ańni mullõ taa kibõnaksõ `leibä, paĺluss taast mullõ saa Har; [kukeseened] oĺl niku `väiku kibõnakõsõ Plv; oĺl jäänüʔ noid maŕjakõìsi `maaha, kait́s naist koŕanuvaʔ nu̬u̬˽`kartoli kibõnakõsõ˽põllõ `sisse Räp; anna kibõnakanõ Se || veemullike Pi̬i̬nüleevä kohetuss `pańti kumma `viiga enne `ki̬i̬mä minekit, ku˽`naksi jo kibõnakõisi ajama Har
3. natuke; (eitavas lauses) sugugi, põrmugi ooda kibenekene Hel; Kui üits kibenäkenegi omal õigust oless Nõo; Jaań tuĺl kibõnakõsõ maad mul takan Har; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ ajanu udara ja nissu `pääle, `nüssäʔ ei saaʔ kibõnakõist Rõu
Vrd kibeke, kibemeke

kinni `kińni, `kinni L(-e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(-e Ris) I, `kinni R S(`kenni, -e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ-], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade - - ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk || (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas || ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu || fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp
2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin - - `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se
3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se || (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se || (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se
5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha - - ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni - - pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähit Se; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine - - aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu
6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas - - ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas || fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhku Krk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut || fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn || fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo
7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se || fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb - - sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se || fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu
9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes - - siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni - - pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli - - Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut || (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut
11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid - - ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu
12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni - - olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se
13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har
14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel - - ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo
16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei
17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se

kivi|hütsi kivisüsi äksin (ääsis) palap tuli kiviüstega ja puuüstega Kam; vanast is olõʔ kivi hüt́si. esiʔ palutõdi hütsi Har; tu̬u̬d kivihüst lüü˽puruss nigu pae kivvi Plv; parahod́i käävä kivihüstegaʔ Se

klopi|tõrdu = klopitõrs `kartoli˽lastass klopi`tõrduhe; inne `kartoli maha`laskmist klopi`tõrduhe `laśti vesi, tu̬u̬ oĺl jahutaja annom Võn

kollõr2 kollõ|r San Kan, -ŕ Urv, g -ri kartulihaigus `kartuli ommaʔ kollõride lännüvä, ku vihmanõ suvi ja savinõ maa San; kollõriss lääväʔ Kan; Likõ maa sõ̭ss läävä˽`kartoli kollõrillõ Urv

kolmas kolma|s g -nda Sa L Juu Tür Koe Iis Kod Lai Plt Pil KJn, -nde Kär Pha Mar Kul HJn Amb JMd VMr Sim Kod Lai, -ndama Jäm Pöi Muh Hi L Ris Sim Trm, -ndema Nis Kos Amb JMd VJg, -ndima PJg, -nte Hls; kolma|s(s) g -nda Trv T Plv Se, -nde Hel San, -ndõ Krl, -ndama Trv Ran Kam, -da Rõu Se Lut, -de Krk Hel Har Lei, -dõ San Har Lei, -te Krk, -dzõ Lut; `kolma|s g -(n)ne Kuu Vai, -nda Lüg, -nde Lüg Vai, -ndama, -ndema Jõe; kõlmas I; p kolmat spor Sa, L K Hel, kõlmat I, `kolmat R, kolmant Saa Krk
1. kolmas seda `kolmanda ode ma neil ei tia Jõe; `pandi `kolmannel `päiväl `jälle vakk `suola `pääle ja `mendi; `kolmanel `uomigul toimme [võrgud] `väljä Kuu; `kolmandel `päiväl `ilma vähene `maltus Vai; tuli lihate (lihavõtte) kolmas püha oomiku `seie Ans; kut `iilase määra kolmas varss (ülearusest isikust) Khk; mool juba kolmandamad `pealsed, aga ikka ühed tallad Muh; Esimene suhu, teina püuse, kolmas luusigusse (soldati söögiportsu kättesaamisest) Emm; kolmandama osa annan `sulle Rei; kolmandamal pääväl pruut läks isä-emä kojo tagasi Vig; kolmat põli alles sugulased Kir; teese kolmanda `aasta `viidi `meitid Manijase `püidmä Var; kolmandima `aasta tegi odra maha PJg; Üks ei kuule, teine‿i näe, kolmanda pääl ei paista päe (vigastest, halva tervisega inimestest) Hää; kolmandemal `õhtul siis pidi tulema krat́t Nis; kolmandemal pääval `peale seda (virmalisi) on kas `kange toŕm või tuisk Kos; kolmanded on suured sipelgad mis metsas on; isa oli kolmat `pääva `aige VMr; kolmanded takud õlid lagijad; tõese kõlmande uassa `aśja tämä pidäb miälen Kod; `vaata, tema on nüid nii `rõõmus nagu kolmandamas `taevas Pal; eks ta kolmandast kuke laulust `algas, see päris omik; kolmandad püha enam suurt ei `peetud, aga ega to ikke päris tööpääv ka ei old Lai; kuu om lu̬u̬d, kolmatel päeväl tä näüdäp Krk; kaits naist `olli ärä igänu, `tahtse kolmandat võtta Nõo; lääp kolmandade `klassi Kam; tan kolmadõ `õ̭õ̭la pääl ommavõ õǵe ilusõ˽`kartoli San; kell om kat́s, kolmass ribahusi (öeld lapsele, kes kella küsib) Har; katõl pojal oĺl naańõ ja kolmandal es olõʔ Se; tütär uut́ (ootas) üte päävä, uut́ tõõzõ päävä, uut́ jo kolmada Lut
2. van vahemik 21–29 (peam lõngade loendamisel) naised lugesivad sedäsi `võrkeid kui `niiti `aspeldasivad – üks `kolmat (21) ja kaks `kolmat (22) Lüg; Üheksme kolmati `järges tuleb nelikümmend Kaa; kolm kolmat (23), neli kolmat, viis kolmat, kuus kolmat, kaheksa kolmat Pha; enni asveldati sedasi, `loeti `lõngu, üks kolmat, kaks kolmat Mar; meie lukeme sii kakskümmend, siis akkame üks kolmat, kaks kolmat Mär; sedasi `loeti - - tuli uus kümme, ikke oli kolmat, kolmat, sajani `väĺla Juu Vt pool|kolmat, üks|kolmat
3. kolmandik jõe`äärtse kolmanda peal oli `meitel rukis Vig; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; kolmass osa ütele, kolmass osa tõsõle, kolmass osa kolmadõlle Har

koop1 koop g kooba Trm; ku̬u̬p g kooba eL(kuup V; g kuoba Lut), kuaba Kod; kuop Hlj, g kuoba Iis, `kuoba VNg Lüg(-ua-) Vai(n `kuopa)
1. maasse kaevatud auk, kelder `enne meil oli kuop siin, `võĺvitud Hlj; kuop õli päält `mullaga `kinni ja sue; `kuoba `õtsa jäi auk, siel õli topp ies Lüg; kardulid on kuobas Iis; maea `õtsa `tehti koobad, kos `kõrge õli, et vesi `sisse ei lähnud Trm; mõnel on ku̬u̬p, mõnel keller; kuaba seenäd on raudkiviss, saviga savitet. müir tehässe lubjaga. kuabal on kaks `kõrda `paĺka `piäle raiutud. muldlagi piäl Kod; mine pane kooba suu `kinni; ku `umsi (kinnine) ku̬u̬p tetti, ku kardule sehen olli, tetti lagi `pääle puiest Krk; `auda pandass seeme`kartuli ja `ku̬u̬pa pandass söögi`kartuli Nõo; ariligu kooba - - [mahutasid kartulit] kaitskümmend viis vai kolmkümmend vakka Kam; mis `kinni pandass om avva, mis ots `valla om, võit `siśse `mińnä, kutsutass koobass Ote; ku̬u̬p om maa `sisse kaivõt, lagi pandass maa `pääle Har; `Kartoli˽`veeti `ku̬u̬pa vai `pańti `kuhja; `ku̬u̬põ pääl lauli˽`tialasõʔ Rõu; `kapstajuuŕ kõõ `päägaʔ pandass talvõst `ku̬u̬pa vai `keĺdrehe Räp
2. õõnsus; tühemik a. koobas; urg(as) karu on `kuobas. `lähto oma `kuoba Vai; iir vedäb `kruami talvess õma `ku̬u̬pa Kod; [ta] `olli enne paon sääl kooban Puh b. kehaõõs rinna kooban siss olli kops ja südä; [lõigati] kõtt `lahki, siss `võeti sehelmäne väŕk kõtukoobast `väĺlä Puh c. miu vennanaisel suure kooba (rõugearmid) näo pääl Krk
Vrd koobas

korjama1 `korjama R eP(-ŕj- VMr spor TaPõ VlPõ) eL(-ŕj- Hel V, -ŕd́- Lei; -e M San, -õ San Krl, -mma V); `kõrjama Lüg(-ie) Jõh MMg; korjata eP(-ŕj-; koŕ- Plt) Trv T(-õ, -e San; koŕata Võn), -de Hls, -dõ San; koŕadaʔ V(-taʔ; korjadaʔ Urv, -õʔ Krl; koŕjadaʔ Urv Har, -taʔ Urv); `korjada R(`kõ- Lüg) Vll Emm; `korja VNg Vai; `koŕgame, korjade Krk; tgn `koŕja(i)ja Se (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. midagi ükshaaval võtma või koguma a.  (käega) maast üles võtma või tõstma; noppima; murdma Kalu `korjama (võrgust lahti raputatud kalu korvi või kasti panema) Kuu; [kuuseriisikas] `korjatav sien, igaüks `korjab neid VNg; `lapsed `korjavad rukki `lälli Jõh; `korjas `einamald viha `oksi Vai; tulid `seenid `korjamast Khk; Einamald korjat `pähked Rei; pihelga `õisi korjatasse ja kuevatasse ää Mar; Lapsõd korjatõ `metses `muńna Khn; viĺla pead tulevad ää korjata Juu; mõisast oli käsk, et korjake `marju Ann; korjati [mahapudenenud odra]`piasid `koŕvi, `veedi aana `piale Trm; läksin väĺjäle kiva `koŕjama Kod; lätsiv `mõtsa palukit `koŕgame; `mõisa nurme pääl korjasive jõmmi `uiski ja tigusit [rukkioraselt]; pidit sia `einu `raima ja `koŕgame [lõunavaheajal karjusena] Krk; nemä siss korjanuva pulgakesi maast ja palutanu tuld Ran; `kärbläse seene korjatana [määrimisrohuks]; päävä pääle om kõ̭ik seene ärä korjatu; küd́setu `kartuli korjati ahjust tuha sehest `korvi Nõo; `korjame siss emäga `marju, saeva marja ärä korjatuss Võn; kolm nädälit oleme ti̬i̬`ainu korjanume Ote; pirrutulõga `käüti `väihhü (vähke) `koŕjaman i̬i̬ veeren; ku˽ma kesvä kokku pańni siss pedi kesvä oĺg päist `puhtass `koŕjamma Har; ku `kapsta `lätvä˽kasuma, siss `koŕja alomat́̀si lehekeìsi, lähädä ärʔ Rõu; `paami naa˽hainajuurõʔ üte pańgilõkad́si `sisse, sõ̭ss ei olõ˽maast neid `korjamist (pole tarvis korjata) Plv; ku˽`kartoli `viŕkse päält `leüti kolm kardokat, `laśti `ümbre koŕataʔ; vanast latsõ˽`koŕssi˽tammõ `tõhvu niisama aśass Vas; kartohkamuud koŕatass, `koŕjat takast kartohk‿arʔ [pärast kartuli ülesvõtmist] Se; kabõhheìsil `vaia `oht́it koŕädaʔ ni kakkuʔ `juuriga `ussõ Lut b.  (maast) kõhutäiteks koguma, võtma; nokkima Siga `korjab `tõngus omale muast ulga `süemist ää Khn; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; ta (kana) `koŕgass levä raasukse maast üless Krk; [lammas] suvel lepip `tollega, mes ta karjamaald esi `korjap; varesse `korjava vagude sehest `maokesi; musta ähnä - - korjassiva pajo `vaklust `puhtass Nõo; toonikuŕg `marssõ kõ̭gõ niidü maśsina takah, ja koŕaśs nuid `kunnõ; eläjä˽käve järve veereh pääde `ru̬u̬gu koŕatõh Vas
2. (kasutamiseks, säilitamiseks) kokku koguma, koondama a.  ühte kohta või tervikuks koguma, kokku kandma `üöseks `korjati [sead] `lauta ja `uomigu `lasti siis `jälle `väljä `toised Kuu; kuor `korjati voi `kirnu VNg; `ennevanast inimised `kõrjasivvad `patjude `sisse `kaura `lipleid; tuul `kõrjab jääd kokko, jää `kõrra `tõmmab vie `pääle; tämä (mesilane) `kõrjab `jalgude [õietolmu] Lüg; `Korja kolud kokku ja akka menema IisR; räbälä `kaupmes `korja `kontisi ja räbäli Vai; mere `äärest korjatase `aakrikku Khk; `korjab `maagare ala `pilvi kogu Mus; nüid on köhu `sesse ka korjatud (söödud) natuke Vll; uhinal ahinal korjati kõik asjad kokku Muh; kui katku aeg oli rahvas ärä surnd, sis oli siiä ilmast maast `rahvad koku korjatud; pahem jalg `korjab kõrred enesele [rukkilõikusel] Vig; `vaiku korjatse ju koa; [loom] `korjab liha (läheb rammusaks) Var; `korjavad, `aavad karja kokku, käivad `pulma `vaatamas ja `tańtsimas Ris; puśs tuleb omiku `korjab `töölised kokku HMd; kordingid `korjavad purje `ääri ja `nurkasi JõeK; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse; juba nad (mesilased) oleks korjand, aga põld korjata [mett] JJn; Mõne puu peerg ei tahtnud iast põleda, `korjas söö `õtsa Trm; emad alati `ütlesid tütardelle, et `korja oma karvad `koomalle, kui `juuksed `lahti olid Lai; pidiv egäüit́s kolm `jalgevahetäüt puid `koŕgame Krk; ärä `korja `endäle viha`vainlasi; mul om `kartuli iluste unikude korjatu, sina aad laḱka; lubjaahju lagi korjati lubi `kivve täis, siss alt küteti; `korja üd́se kokku ja puhu palama Nõo; kusirautsiku `korjave puie `nõklu Rõn; nu̬u̬˽vana˽kuradi vaest `koŕssiva nu̬u̬˽sõrmussõ `indäle Urv; setu `tõie `kaussõ ja˽`käüe `nartsõ korjatõn Har; villa˽sai˽kokko koŕatuss, ja langass kedratuss Rõu; Üt́skõrd ku perrnaańõ oĺl pot́i `piimä täüs koŕänoʔ ai kaśs tu̬u̬ `ümbrö Räp; tulgõ [vilja]`kaari `koŕjama (harva rehaga kokku tõmbama), iih koŕakõ, takah `riipkõʔ; jala`täüsi koŕatass [kaarest rehaga], õt parebahe saasiʔ `kuurmahe `pandaʔ Se; ossaʔ koŕjati ütte un palutõdi `välla Lei b.  (säilitamiseks) kirja panema või lindistama ju ta seal `laula `korjab Muh; nüid ei laula enam `keski, nüid korjatasse `teisi (rahvalaule) Ksi; te `koŕgade vanu sõnu Krk; naa omma nu̬u̬ koŕjadu sõnaʔ mia sa˽`koŕjadõʔ Har || neid sõnu kabla `pääle korjade nüid ei ole `pirla `aiga kellekil Hls c.  (varrastega kudumisest) ma üte [varda] `pääle korjassi kõik siĺmä, ma kate `vardaga es `kuaki; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma, ja tõnõ kõrd `korjat siss pääle Kam; Ja sõ̭ss ku omma˽kokko `võetu sõ̭ss koŕatass kundsa lat́i päält nu̬u̬˽silmä˽kõ̭ik üless (sukakudumisest) Urv; neĺä `varda pääl um kõegih üt́s vara `siĺmi a viiedäga `koŕjass Lut
3. (säästes, kokku hoides) koguma, talletama a.  pikemat aega või tagavaraks koguma, varuma `ennevanast sai `korja `palju [pesu], siis sai `aududa pütti sies VNg; rot́t `korjab omale `pähkid mütti Khk; Seda (kola) on `sõnna isaisadest kogu `väätud ja korjatud Pöi; `loomele on `tarvis talveks korjata `sööta Kul; siis ma `ketrasi, küla naestele - - ja `korjasi siiss omale `jälle koa `leiba ja Aud; `mölder `korjab [jahvatamiseks] vett, paneb vesivärabad `kinni Nis; nemad `korjasid kohe sügise seda aput `piima omale nisukesed suured puunõud täis KuuK; kevade ema akkas ju võid `korjama eina`aale Koe; kraavi `kaldid `korja (niida) kus saad sao ja teese [heina] Plt; taluinimestel kah es ole `keŕge, `korja toda `reńti ja perele `palka, toda ańd korjata Ran; [vanaema] suvel korjass muna, pańd tuha `sisse, jaarmarga `aigu müis Nõo; tollõ jaoss (pulmas rahakogumiseks) olliva kõrdsi mant korjatu kopika Ote; riigi pu̬u̬ld `oĺli käsk, ja riigile korjati noid kuuse kukkõ Rõn; Kae˽ku˽tu̬u̬d veimevakka vai `kirstu `naati `korjamma, sõ̭ss `koeti sinnäʔ uma paĺgam `hammõ`rõ̭ivast; es jovva˽noid `normõ ar˽koŕadaʔ Rõu; mu imägi˽koŕaśs `võidu, ja ośt väŕsi raamadu Vas; `koŕd́amin om, mis anade ĺemale (lehmale) Lei b.  raha või varandust koguma on ju sedä rahagi `korjatu Vai; `korjab raha – tahaks omale midagid suuremad `asja `osta Khk; Kes kopikad äi `korja, see rubla meheks äi saa Pöi; see (pisuhänd) `korjas varandust ja tõi ühü peremehele Kul; mõni `korjab seda raha ja vara omale naa paelu Aud; vanamies `noitas ja `korjas varandust JMd; `oidmise varal one kõik suanud ja kõhu kõrvalt korjanud Kod; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald Ran; tütär `ti̬i̬nse ja korjass, es saa rõõvast `säĺgä es midägina; korjassiva raha seendest, `vihtest, `luudest, kõ̭ik `müidi Nõo; Ku‿ma mehele sai, `naksi `korjama, `koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjass Urv; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu; timä oĺl sada `ruublit rahha `joudnu ar˽koŕadaʔ Vas; imä oppuss sais [lastel] meeleh - - `kaegõ õ̭ks, kuiss jõvvat `hindäle koŕata Räp
4. raha, toiduaineid jm hankima a.  külast (viinaga) koguma mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss ja `korjasimme `kapstu ja `kaali Jõe; pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; siis `tahtsid Muhu `riidid `soaja - - siis `korjas siit külast Muh; ruut läks undi`ända aeama - - `korjas veimevaka jaos `andid PJg; karjane käis `jõulu `laube kohe `korjamas sepiku kakku ja `voŕsta ja liha Ann; viinaga `koŕjab `õĺgi; `kõike `aśja `koŕja (laena) tõese käess Kod; ku tulekahjust `oĺli kõ̭ik ärä palanu, siss käesivä palanut `koŕjaman, üits kõ̭ik mes `keski ańd Nõo; ma ośti neli `tu̬u̬pi `viina, taha külä pääle `koŕjamma minnäʔ, saat mõ̭nõ vaka `villä ja mõ̭nõ kuŕsti linnu Har; kirstvaka `korjamine inne `saaju, ku `ańdit koŕati Plv; `ri̬i̬ga iks `koŕssevaʔ sepäʔ `palka Räp; Peräh palamise käveväge˽katõgese esäga `koŕjammah, `koŕssevvaʔ; śjoo `koŕjass palanu päle Se b.  kerjama `korjamise varal eläb, kos‿ta mõjalt suab Kod; sańt käü koŕjatõn. vanast `ańti teŕri sańdilõ Har; mõni sańt `koŕjass `leibä õnõh Se; sańt ka˽`käüless koŕjatõn Lut c.  korjandust tegema siis `korjati `kraami Tudu isändälle Vai; [kirikus] korjati pikavarrega kot́iga Saa; `vaestele korjatakse, sõja`vääle korjati `viltisi ja `soapaid ja Juu; rahvass korjanuva raha kokku [ja saatis maakuulaja Saraatovisse] Puh; keŕksänt ütel: `täämbä saap peḱk `vällä `pantuss `ańde korjamisess `vaeste ääss Nõo; katõ läve pääl vü̬ü̬l`meĺdri `koŕssi, ala läve pääl ja `keskmitse läve pääl; kerikun koŕjatass raha, paṕikot́iga koŕjati Har; kerigo pääle koŕatass rahha Se d.  pulmas (hrl noorpaarile) raha koguma `pulmad lõppesivad siis `kõrjati `ämmäle `põllelappi (põlleraha) Lüg; viimase(l) `lahkumise pääval poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama Khk; siis pulmalised akkasid põlle `sisse raha `viskama - - nii `korjas noorik kolm kunni viis rubla; toa`pühkimine oli pulma lõpupooles, kui raha akati `korjama Mih; vanast pulman paegati pruudi `põlle - - korjati pruudile raha Puh; makõkahjaga korjati pulma`aigu pruudilõ raha Ote; no siss (viimasel pulmapäeval) `naati viinaraha `koŕjamma Rõu
5. eemaldama, kõrvaldama a.  ära võtma või (kõrvale) viima sia `siŋŋid ja `lammas`kindud olid `laual [pulma ajal], ega seda `pallu ära `korjatudki; kui tuul akkas, siis olime kuhe vuhinal `väĺjas oma `verku `korjamas Jõe; `korjaga `korred maast ära Hlj; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; Korja oma asjad eest ära Jäm; mene `korja need asjad laua pealt ää Mar; `korjan `mustus ää Ris; iga perenaine `korjas omal [sead õhtul] ära, koju `lauta jälle Amb; lu̬u̬g `kõlbab küll ärä koŕjata; paksult one `einu eden, [riisujad ütlevad] tulga korjaka eenäd ets ärä Kod; kui piim läks apust, koŕjasid koore pialt ära Pal; kõik ukse `võt́med koŕjasivad [sõdurid] ära Äks; Sel on õige lühike aru, lusikaga antud kulbiga korjatud tagasi Lai; lännuva kolmekesti `sahvrede, ja korjanuva kõ̭ik `puhtass (viinud kõik ära) Ran; är oĺli˽koŕadu kõ̭iḱ liĺli˽ka `haudu päält Plv; saa ai˽kannu pitäʔ, külä pini˽`koŕjasõ˽kanaʔ arʔ; sõ̭a `aigu kah, kua tuĺl, tu̬u̬ koŕaśs Vas; koŕatevva ärä jah [tukid alemaalt] Räp; mereseʔ, `ü̬ü̬sess pandasõ siss hummogu koŕätass õ̭nnõ `vällä [järvest] Se; küll `lamba˽`koŕd́aži vällä [mahapudenenud vilja] Lei b. fig (jalust, eest) ära viima või võtma; ära minema `kõrja `koived iest `vällä Lüg; `korja `eese jalad `koomale, mis sa neist `jalgust naa õiele aad Mär; Kui sa järgi ei jäta, tuleb sool oma kondid kokku korjata Han; `korja oma kolid ja kasi minema; `korja ennast siit iest ää Kad; `korja oma koivad ää Sim c. fig naiseks võtma kes sene `tütriku `vällä `kõrjab sie on küll vähä `lollikas; `kõrjab omale, ei jättä [lapsega] `tütrikku `ohtomaie Lüg; eks ike ole sie poiss järel kis sind `korjab Kad; kui tüdruk on paks, ess ta (poiss) pia teda ära `korjama Ksi; mõ̭ni vana `tüt́rik om, nu̬u̬˽ka koŕatasõʔ arʔ Vas d. fig (surmast, suremisest) suab näha kui kaua seda `aega on et [mind] ära ei korjata JJn; jumal ärä ei `korja Kod; paĺlu `lapsi oli, surm `korjas muist ära Pil
6. (teiste hulgast) välja võtma a.  välja valima; eraldama; sorteerima sitased ja kõhualused [villa]tukad `korjan `väĺla Juu; `kartulid `korjasid `vankrisse, või vakka, kui seemet tahid korjata Trm; keväde `koŕja suuremad kartulid `väĺjä, `kalda `salve mes sü̬ü̬d ise Kod; piimnaadid ja `rõika korjassid `väĺla nõnna et oli puhas [põld] Äks; nisu seemel kikk korjati ütsi läbi, sääl olli `kaaru sian ja rügi Krk; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; mõni roobitseb mustikit kõ̭ige lehtega, kotu `korjab lehe `väĺlä; `olli korjatu `tüt́rikule sukavilluss kõtualutse ja puusapäälitse Nõo; [puulüpsiku jaoks] oĺl koŕatu sääne laud kos oss siseh oĺl Plv; `koŕjat hüvvä vikatit Vas; mii `võtmese `aigo koŕatevaʔ tühembä vahaʔ erälde anomahe Räp; `hindäle koŕäśs hää naase Se b.  (kanga-, vöökudumisel) lõimelõngu ükshaaval välja tõstma ja vahelikuks lugema, mustrit sisse kuduma truadi piäl küll one koŕjatud `kiŕju. piäd `nopma lõngad varva piäle, nõnna kuda sa ise tahad sedä `kirjä tehä Kod; [vöökudumisel] lavvage korjati kirja Trv; vahelik olli pulga pääl oleman, siss panni `nitsede, siss nakassi `kirjä `korjama (vöökudumisest); nigu kiri ärä `olli korjatu, tõmmati niit läbi ja `lü̬ü̬di lavvaga `kinni Puh; kadrike, vereväst maagõst koŕäti `käüsse perile `sisse Võn; kiri korjati [vööle] `siśse - - näpuga pidi `korjama, `säädmä noid `langu Kam; Nail (vöödel) oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja˽kruudi˽seen Urv; vanast `koeti koŕjatuisi `ju̬u̬niga `pruntsõ ja teḱke Har; kui kadrikõt tet́ti, sõ̭ss `pańti lavvakõnõ ala ja koŕati Räp; Nüüd omma˽`veiga laja˽ja suurõ˽kiŕäʔ [hamekäistel]. Noid om hüä koŕadaʔ Se
7. koristama; korrastama a.  kraamima, puhastama; korda tegema või seadma `korja laud ärä Kuu; `tarvis `kõrjada ja puhastada maja `puhtast; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määra oma nenägi ilada ega `kõrjada; `kõrja oma suud (öeld ropendajale); mõni `tütrik on ku va lattakas `poiste jalus, kie `ennast ei `korja Lüg; tuba `tarvis `korja Vai; Ää jättüg oma `riidi lagasõ maha mio korjata Khn; ku nad saanast ära tulid, siis `vaenelaps jäi `sauna `korjama Jür; kas sa `korjasid aidauksed `kinni JJn; uoletu ja lohakas ja ei `korja ennast, käib nigu kadasnik VMr; `korja oma püksiauk `kinni Lai b.  noodalina enne püügileminekut paati seadma lääme `noota `koŕjama. koŕatass noot ärʔ; nu̬u̬t vaia ärʔ koŕadaʔ loodsigohe; [noota enne sisselaskmist] `ümbre `koŕjama - - üts võtt `päälsist, tõnõ alosist ja kolmass võtt linna `keśkelt Se
8. vilja lõikama; saaki koristama vihm on `vilja maha tagund puha, paha `kõrjada; `Peäle rukki `kõrjamist tuli käsile võttada suvi`vilja `kõrjamine; `saavad `viljad `kõrjetud `väljädeld Lüg; kardulid ennatel korjata (üles võtta) Vig; kui suiviĺla `korjamine tuleb, ehk siis soab `jälle päeviti kodo `käia Juu; siis oli väelavaht [mõisapõllul] `juures, kui `viĺja sai korjatud Kos; vili jääb iĺja `puole korjata, ei sua `küpseks JMd; kohe päriselt üstkui iĺjaks jäänd `korjamatta odrapiad ripakille (purjus meestest laua ääres) JJn; korjati, teist `viĺja sirbi ja vikatiga aga ernes, kisuti Koe; `korjasivad vilja väljalt `ammugi koju Kad; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; koŕakõ leib (vili) kokko Lut
9. (juhuslikult) saama, soetama a.  (vallaslapsest) Üks siit `tõine säält, nied on kõik `kõrjetud `lapsed Jõh; see laps on väĺjast korjatud Jäm; [toatüdruk ja -poiss] olid lapse `korjand Emm; mes ta sene lolliga seda (last) `korjama akkas; korjat laps Rei; küla pialt korjatud, ei tia alate isigi, kust lapse sai PJg; pueg ei old selle mehega, sie oli üksipäinest (enne abielu) korjatud JJn; si̬i̬ õli korjatud laps, `enne sedä ku mehele läks Kod; ei olõ mihega, tu̬u̬d üldäss et om koŕjat lat́s Har b.  [ei tea] Kost ja kellelt sügelised omale `küĺge `korjas. Sügelisi `peeti ikke korjatud `aigusest Trm
10. korjuma, kogunema lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; ühüksä `päivä `enne mardi`päivä siis on `käüdüd `naaburiss. mihed on korjaned kogu `sinne kaik `ühte kogu Kuu; kolm kilu`mietri ikke vist `kõrjab [tuleb sinna] Lüg; suur liik `koeri sii, tee‿p koest nee kogu `korjand on Khk; Oh, ösna kena natuke juba [kartuleid keldrisse] `korjand Pöi; kut kärn pεεl on, siis kärna `alla `korjab mäda; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödakse rahu Käi; ehk `korjab inimesi ikka veel; siin juba palju rahvast kokku `korjand Rei; Inimene piab tööd `kiusama, mud́u töö kasvab tääl üle pia, `korjab ette Han; silmäd `korjavad vett täis Tõs; vett on juba `korjan `kaevu Ris; tuulega vahest `korjab vett `siĺmä; piima `peäle `korjab vesi Juu; ää seda juo, sie va ull korjand vesi (vihma- või lumesulamisveest) Kad; kui kali kaua seisab, sis `korjab jõuk `põhja Sim; jal `koŕjass jo `piĺvi Se; latsõʔ hakõrdõlõsõʔ, `koŕjanuʔ ütte Lut

kouk1 kouk g `kougu R (n `kouku VNg Vai; g `kougi Hlj), kougu Jõe Kad VJg Iis
1. (haaramis-, kinnitus-, riputus)konks; konksuga latt või ritv `Kuuse `juurikast oli niisugune koverik kouk, `senga sai `jälle `uitu `tembada kesk `augu `puole [noodavedamisel] Kuu; panen `pangi `kougu kokka ja odan vetta `kaivust VNg; `leesepuus käis kouk, kus pada rippus Lüg; Suur pada rippus `kougu `otsas IisR; õng on üksaenuke kouk, `panda liimukas `otsa; kaevu kouk Kad
2. konksja või haralise otsaga tööriist a. kartulikonks `kouguga ja `kriuguga `voeta `kardulid Jõe; `enne `kiskusin kättegä ja `tuhliottamise `kouguga Kuu; voda `kouku `kaasa ja mene `kartoli `koukima Vaib. sõnnikukonks mene `etsi sitta `kouku VNg; `enne õli sitta kouk, nüüd `üiävad sitta `kopras Lüg; `kouguga `tõmmatasse `sõńnik `ennemb `laudas `lahti, `muidu `anguga ei saa alati kätte IisR; `kouguga `temmad `sonnigo `kuormast maha Vai; sõńniku kouk VJg c. maakirves `kouguga `kougida maad Vai d. soasulane `kangas panna `suasse kouguga Jõe; puust `tehti kouk, nokk oli `otsas ja `sellega `tommeti long [soapiide vahelt] läbi Hlj; `piiral oli pisikene puu kouk ja siis `pandi [lõngad] `piirda VNg e. heegelnõel `iegeldatti `kouguga rättikud pähä VNg f. hitsmekook – Hlj
3. nahakook Oli `tehtud kahe `haaralisest puust kouk, `umbes `süllä pikkune - - Sie raud, migä siel `kougu külis oli, sie `tembajes `kraapis nahald `kerrad pääld ärä Kuu
4. `Lapsel `este `kougod (kõverad jalad) all, perä `sirguvad Lüg

kraps3 kraps g krapsi Kei, kraṕsi, krab́si Plv tööriist a. linaraats Kupartadi krapsidega. Krapsi tegi iga mees valmis. Viis kuus vikatiselga löödi pingi otsa sisse ja käis küll Kei b. kraapimisvahend `kartoli `võtmise kraṕs; mul ˽oĺl tahn illośs kraṕs `minkagaʔ oĺl hää `kitskuʔ Plv

*krõõtsik pl krõõdsika (kartulisort) krõõdsika `kartoli vai `väiko vereväʔ vai kui näid kutsutass Räp

kuhi kuhi g kuhja eP(n kuhe Pä SJn Kõp Vil) M T VLä(kuh́ g kuja Lei), `kuhja R(n, g `kuhja Vai), kohja Har, kuh́aL( kueha, kuha) Võn V
1. suur hunnik a. kuiva heina või põhu kogum (ümber varda) `laia lämäküse `kuhja teid Kuu; `kuhjal on `malgad pääl ja `argid all VNg; `einä kuhide `alle ja lao `räiste `alle; kus neli `nurka `püsti on, sie on `kandiline kuhi; `kuhjale `panna ago `põhja, perä `panna `kuhjale `malgad `pääle Lüg; õlen isegi neid `kuhji tehnd küll Jõh; ne vaid `vehkiväd kuhi (kuhjasid) tehä; üks `kuhja vaid `ongi `tehtu Vai; on änam `eina, tehasse `kuhja; kuhi on labust suurem, kümme `koorma on ühes `kuhjas Khk; meite küla inimesed olid eile `kuhju teind Mus; ma ole `söukest `kuhja teind, eina `kuhja et, puu oli kasumas oort ning tegime `sönna `ümbere Vll; kuhjad `üidsid vanad rahvas kuad Muh; `raiuda neli `pitka jämed puud - - kuhja soova puud Emm; kuh́al sai lava `alla `tehtud Rid; `kuhja ei kasvatata, kuhi lastasse `põntsa (tehakse keskelt jäme) Mar; kel [heina]küint ei old se tegi `kuhja; tä teeb ead kuehad, oo alati otse Vig; toob `terve kueha korraga koeo Kse; Kuhja tegemese `aegas tuleb võid `süia, siis kuhi tuleb libe, ei võta vett `sisse Han; `lässus kuhi, kuhja lössakas Var; kuehale malgad `piale Mih; kuhe oo suur ja kubu oo pisike; `seoksi magudega `kuhju sii põle Tõs; kuh́a oŕk jääb kuh́a `keskele Aud; põhk võib `kuhjes kah seesta Vän; tegin kuhjale ea terava pea `peale, siis jooseb vihm `easte maha Juu; nää su kuhi juob (on viltu) Jür; `tehti ikka suured kuhjad JõeK; nukud on veked unnikud, saod on suuremad, kuhi `kõige suurem Koe; `kuhje `tehti, kahest kolmest saadust akkas `piale, niikaua kui kahe`kümne viie saaduni; kui `kuhja alustati `kitsalt ja magu kua ei `tehtud, siis sai kitsas kuhi Trm; isä tegi kuhuja, kõik ehä `valgel tegimä kuhja Kod; `suadudest suab kuhi Ksi; ega kuhjal ei old `mõetu Plt; naiste tü̬ü̬st ei jää `kuhja kohekil (tulemusi pole näha) Krk; kes kuhja otsan om, si̬i̬ võtab einä `vastu Hel; katussega `kuhje `olli küll ennembide; otsib nigu kuhjast `nõkla; `kuhja `panti kümme ruga Ran; tulep kuhjale suur magu, saap `maokass kuhi Nõo; ma tuĺli poolen kuhjan ärä kuhja otst maha Kam; vääri oiava ort, et kuhi `ümber ei lää Ote; esi `oĺli ülevän kuhja otsan, terit `kuhja Rõn; `Kuhja tulõ `parral aol `aigu `mü̬ü̬dä kokku võtma nakadaʔ, sõ̭ss ei˽lähä˽kuhi makku Urv; `täämbä nakami `kuhja `lu̬u̬ma; alustõdass kuhi pandaʔ (kuhja panemist) Har; ka määne ilm um, ütelpu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõlpu̬u̬l luvvass `kuhja Rõu; ko inne `paassa`päivä tet́te vai `lu̬u̬de kuhi, sis tet́te kuh́alõ vü̬ü̬ vööle Se b. viljanaber kuhi oli kaheksa`kümmend `vihku VNg; `kuormased `kuhjad Lüg; rugi akkijalad `panna `kuhja Vai; kuhi tehti aga kuda rukist õli Kad; pärast `pańdi odrad `kuhja, kolmkümmend `vihku `pańdi `kuhja Sim; kuhi `tehti nii `kõrge, et ulatasid pia`vihku panema Trm; kaarad `pańti kuhuja vanass Kod; kui `kańtsid paĺlu rukki `vihka kokku, sai mitu `kuhja Pal; kui [rukki]akid juba ära `kuisivad, siis `pańdi `kuhja Lai; kuh́a pää pandass vaib, et `vihma läbi löösi‿iʔ Se; rüäʔ sõss `kuhja ku is olõ `š́kouni kuõ pondaʔ Lei c. kartuli- või aedviljahunnik (talveks kinni kaetud) küläs `panna `kartolid `kuhja ja `kuopa Vai; killel pole `ruumi `tuhlid `sisse `panna, ne panad `kuhja; `naarid, `leiked keivad seda sammuti ka `kuhjas kut `tuhlid Khk; kardulid saab talvel `aukudes `pietud, kui palju on, siis kuhjas JõeK; kui kuhjal on õhuke kord `mulda pial, külm käib läbi, lähvad viimaks `mürdima kua Kad; `mihklipäeväss om `kartoli ärä `võetu, `kuhja ja `keĺdrede `pantu Nõo; `kartuliʔ pandass `kuhja Krl; kuh́a `haŕja jäteti mulk Rõu d. mingi muu hunnik vesi on `õige ajand jääd `kuhja kevadel Lüg; suured kivi kuhjad pöllal Khk; jää ajab `kuhja üles Rei; kik einama on müta `kuhje täis Saa; ladusivad puid - - `suurde `kuhja või uńnikusse Pee; vedid suure kuhja `lassa (laaste) `õvve; kivid oo kuhuja korjatud Kod; liha olli nõnda `uiske täüs, ku‿t́s uisa kuhi Krk; sääl es ole muud ku üits `ämläse võrgu kuhi Nõo; siss ommaʔ küll ormussõʔ tal sällän, sulõʔ `aetu `kuhja üles San; egä ei päse vi̬i̬ĺ minemä, [jää] om sinna i̬i̬ käänätüse pääle `kuhja üless ajanuʔ Har || no tulõ ta põld `kuhja `küńdäʔ, ińne oĺl laḱka küńnet; kuh́a otsah kasuss pareb vili, ku `pińdre all Se || Nii täis söönd, suur kuhi kaela peal, kot́t koonu all Pöi
2. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa vakal ning külmudul keib kuhi pεεl ikka Khk; `möisast äs saa `ilmaskid kuhjaga vakka, `suilisele `anti ikka kuhjaga vakad Kär; jöulu `laupa `tehti kuhjaga leib `valmis Krj; pane üks õun veel kuhjas `piäle Tõs; `katsusin `kuhja `peale `panna, ei seist `ühti, `veeres `alla Juu; pane toobile kuhi piale, nii et kuhjaga saab Trm; vanast üteldi et, `kartuli vakk om kuhjaga, viĺlä vakk om `riibu Nõo; kõnõldi, et sääl om paĺlu i̬i̬n, kas ta kuhjass `pääle lätt (kui mehele läks) San; magasi aidast `pańti `triiki vakk, süǵüse es `võeta `vasta ku `kuhja is olõ Har; kuhjaga (täis) ~ kuhjani väga palju; viimseni Tuleb aeg, saab kõik `sulle `kuhjaga tasutud IisR; tamal on varandust küll `kuhjaga Vai; Taḿm kuhjaga tõrusi `täüde Khn; tulli nõnna paelu `vihma, et pand raavid kohe täis kuh́aga `joosma Vän; panin päris kuhjaga täis kohe Juu; nõu om kuhjage täüs Hls; küüń om `einu kuhjani täüs Krk; tü̬ü̬d om kuhjani Hel; toṕs kuhjaga `kärbläisi täis Nõo; meil om alh `kartuled hulga nigu kohjaga om ala˽kasunuʔ, periss maa om üless `nõstanuʔ Har; mõ̭nikõrd om uba kuh́aga `viŕnjet täüś, nii et saa eiʔ `põimaʔ Räp Vrd kuhjakil(e)