[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

jee jee Sa Phl Rid Mar PJg, ie Khn int Oh äri jee Jäm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; oh jee, need on nii kibed Kaa; oh sa jee, ma tuli lennates Vll; ui jee, meks ma põle Mar; `Elde pühä ie Khn; oh sa jee PJg Vrd ee

jee → j

kaabe kaabe g `kaape eP(-oa-, -ua-) M TLä, g kaabe Käi Rei Var Iis, `kaabe Sa(-oa- Pöi); `kaabe g `kaape Kuu Lüg Jõh; n, g `kaabe Vai; kaabõ g `kaapõ Võn Kam Ote San/n kaabõʔ/ V(n kaabõʔ Urv Krl Rõu Plv Vas, kaabõh Se); kaabes g `kaabe Mus, pl `kaabed, g pl kaabeste Khk
1. riive, kraabe; puru `Enne ei õld `lapse`puudri, sis `pandi linase`riide `kaabet `ellitund `kõhtadele `reievahedele, `kaindla `alle Lüg; viili `kaabed; raava küĺlest tulad `kaabed `lahti Khk; `Tuhli koabet pannakse pölend `aige peale Pöi; ma kaabitse soole kaabet `lõike küljest Muh; kaali kaabe sie oli ise ia `süia, põld närimist Amb; latse tahava `kartuli kaabet - - kui `kartule puder om vähä `põhja kõrvenu Ran; mõhe `kaapest es tetä tütärlatsele `pätsi, üteldi, et siss ei saa mehele Nõo; keväjätse villa, talvõ villa omma lühikese kui `kaapõ Kam; `kartuli `kaapõst tetäss `täŕklüst Rõu; vanast mis paa `põhja kõrvõśs, noid kutsuti paa `kaapõʔ Plv || fig see nii lah́a tõbine inimene, see oo üks inimese kaabe Mar; si̬i̬ `oĺli viimäne vana `Piitre `perse kaabe, viimäne laits Ran Vrd kaap, kaave, kõõbe
2. õhuke kiht mingit ainet, materjali a. noor kartulikoor ku kartulid on nuared, kuabe `laśti (lahti), siis ei kuari, siis kuabima Kod; tõmmati väidsege kaabe päält maha Krk; nüüd om vallaline kaabõʔ, tulõ `äste päält ärʔ San b. üksikud lumehelbed; õhuke lumekord `kaabed kεivad, ei ole suurt sadu mette Khk; vähä ju lume kaabed maas Rei; tänä `ü̬ü̬si oo tuln lume kaabet, kaabe kord oo moas Var
3. tööriist a. kaabits, linaraats jne kaabe, karrast `tehtud, täkked sihes, sellega riivitse `tuhlid Muh; kaabega `kaapisime lõeme ääred `puhtaks, siis sai juure `puĺli Hää; lina kaabe (kupardamiseks) HJn; künä koabe Juu b. kangahui kui teki ehk paranda riiet kujotasse, siis oli nehoke aralene, sõnna `aeti jäme lõng `peale, otsad oo aralesed nagu sarbed peas - - `enni olid ikke need `kaaped Mar

kaake `kaake k-tähe kujuline pilutikand – Krk

kaane kaaneʔ kae – San

kaare1 kaarõʔ Rõu Vas, kaarõh Se, kaardõʔ Har, kaartõ(ʔ) Rõu(-d-) Plv, g `kaartõ San V(-d- Har Rõu Plv), `kaarde- T(-õ Ran Nõo), kaarte- Äks Kam, `kaaŕdõ- Lei
1. räästas `kaarde silguva nigu labinaga Nõo; peremel oĺli sääl vällän `kaarde all muedugi kat́s `püśsi naela otsan TMr; kõik `kaarde täüs topitu neid `rohte, korjass mõtsast, pańd `kaardede kujuma; ma es saa muiale kui `kaarde veere ala saesi kui nakass räest tulema Kam; vanast oĺl talul oĺl kõlks ja˽pobsõl oĺl koŕuss tettu `kaartõ veere alaʔ San; ma visaśsi sinnä aina `sisse piḱäle `kaartõ alaʔ Urv; kaartõʔ tsilgusõʔ. pańd vikahti kaartõhõ Rõu; vanast `pańti puid kohe `kaartide ala; `kaartõ ~ kaaritide vesi Plv; `kaartõ küleh joʔ iätilgaʔ Vas; katusõ alostuss tu̬u̬ om katusõ kaarõh ~ katusõ vi̬i̬ŕ; mataĺ kaarõh (lühike räästas, mis ei anna varju); laǵa kaarõh; `kaartõalonõ Se || fig Sul kaartõ tsilgusõ (pisarad jooksevad) Vas Vrd kaarass Vt kaarde|kaare1, kaartõ|kaare1

kaare2 `kaare kaardu lauad oo `endid `kaare temmand; ratas läind `kaare, näe mis `moodi see ratas jooseb `kaare Mar

kaare3 kaare väike maalapp üks piregeine kaare, sööre maad Khk; põllulapp ehk kaare Kad Vrd koaren

kaare4→ kaar1

kaase kaase „ronk“ kaks kaaset tapelnuvad Äks

kaave kaa|ve Kaa Muh(kua-) Rei, g `kaave Jäm Pha Vll, g `kaabe Khk(pl kaaved) Mus; n, g kaave Krj a. õhuke kiht mingit ainet või materjali `riide `kaaved Jäm; üks kaave, pisine tera, nönda kut `paergust `rauda `viilida, (saab) viili `kaabed, kaaveteks kutsutud; see muidu üks `riide kaave, pole riie midagid, nii öhune; leva viiluga `kohta `eetasse ka: on ikka öhune nönda kut oleks kaave olad. kaks viiluga kaavet Khk; pajas `lindavad `kaabed laiali, kui `rauda `tautse Mus; See oo sii ennem natikse kaave küll, peab vist uie panema (nõrgapoolsest viltusest postist või seinast) Kaa b. lumehelves; õhuke lumekord siu (see on) lume kaave mis sajab Jäm; vahel lööb lume `kaabid silmad täis Khk; kui `arba `laia lund tuleb, ne‿o `kaabed Mus; kui akkab lund sadama, siis `kaaved käivad Pha; lume `kaaved käivad Vll; tänä viel vähe lume kuavet muas, suab kahu varal reisi `metsas `köia Muh c. fig (inimesest) `aigus o mehe ni ää närvetand ät paljas kaave jäänd `järge Mus; nii `otses, muidu üks kaave vel koos `aigustest ja töbedest Krj Vrd kaabe

kabe1 kabe Hlj Vai Ans Khk Krj Vll/g kabe/ Muh Jür Iis, g -da L(n kape Vig Mih, kabõ Khn) Kos KuuK Plt, g -ja Kuu
1. kõbus, tragi, kärmas sie on viel `kaunis kabe eit Vai; oh see nii kabe kεimaga inimene Khk; kes vähe kabedam oli, käis külas tööl Lih; kabedad jalad Kse; selle vanaduse `kuhta kabe inimene Mih; oli ette kabe `rääkima Aud; ia kabe obune Tor Vrd käbe
2. puhas, korralik, kena Ega ma igasse `kohta lähä, ma käin ikka kabedamate `kohtade peal; Pea sile nagu sea muna, kabe nagu kana muna Mär; kus so nii `ümmer `tehti, et sä nüid nii puhas ja kape oled Vig; ilusad kabedad `riided `seĺgas Tõs
3. kerge kuiv külm küĺm oli täna omiku ju päris kabe Mär; kabe külm; omikune kabe Kse; kui `seoke ärm puude `küĺges oo, siis oo ilm kabe ja küĺm koa Mih; täna kabe, ia `kεia PJg
4. kõhn, kuivetanud kabeja `näügä Kuu; kabe kondiga loom; oli pisike kabe poiśs, pole lihav olnd Vll; kabe obune Muh
5. täbar Kabe lugu Hlj; kabe nou on `sinnä `männä Vai; kabe nou käes Ans; sinu kellaga on üks kabe lugu Jür; sel on kabe nõu, ei sel ole enam `õigust Plt

kabe2 kabe g -da KJn Ote, pl -de Trv kare; kange, paindumatu kabe lõng, riie, lina; kabe käsi KJn; lina enne likku panekit om kabede ja `kange Trv; tu̬u̬ rõivas om kabe, tost ei ole ää tetä `uńdrigut Ote

kabel1 kabel g -i R(n -li Lüg, ad -llil VNg) eP(-ĺ Iis Plt; kabe·ĺl g -lli Jäm; g kabli Hi) M(-ĺ) spor T, Rõu Vas/-ĺ/; kabõĺ g -i Urv(kapõĺ) Krl Plv Räp/kapõl g -e, -i/; kaabõl hv Har; kapel g kabeli T(kapõĺ Võn Kam; kappel Rõn), g `kapli Rei
1. abikirik, palvemaja ü˛e`korra `käisimme `naised oma `seltsiga `Praŋli kabeliss Jõe; See on ju kut va vareste kabel veel (lagunenud majast) Pöi; Kadjaste külas on vanast olnd kabel, katoliku papi vana kabel Vän; kus `Kristus kirikut kinitab, sääl kurat kabelid `körva (iga kiriku kõrval on kõrts) Ris; `pääle rootsi sõja tullu see katoliku aig, siss om ollu sääl keset külä kapel Võn
2. surnukamber, matusetalituse ruum kalmistul; hauakamber mõni on `viina surd, `viidi kabeli, `säädus `vahtis, midä viga õli Lüg; Just kui kabelist vällä kargand (väga kõhn) Jõh; Möndu ärra kabe·ĺl on `Töltse `rinka pεεl Jäm; `sakste `surnud `pandi kabelisse, kabeli paranda `alla Mar; keis kabelis `surnud `vaatames Tor; `surnuaia pääl om kabel, `sinna pannass surm seni ku `auda kaevets Krk
3. surnuaed – I Pal Äks Lai T V minä en lähä kabeli tämä `auda õiendama Kod; `kanged viiasse kabeli (kangekaelsest inimesest) MMg; suri laps ärä ja `maeti `sinna kabeli; alb kabel, vesi tuleb `auda `sisse Pal; kõik viiäss kabelide, olgu ta rikass vai vaene Puh; kui surnuga kabelide minnäss ja naśterahvass `vasta tuleb, siss saab naśte`rahva `ku̬u̬ljat Nõo; ma lää kabeli pääle Rõu; ma lät́si nimelt `õkva kabõlihe Räp

kabel2 kabel g kabla p `kapla Mar/n kapl/ Tõs Saa Trm Kod eL[kabõl, -ĺ spor T(kapel TMr), V(kapl Krl Har Rõu Lei Lut Kra; kabuĺ Kan; kaabõĺ Rõu) pael, nöör [kanga] lõpetse [ja] ürjätse kabla; `kaplega seotass sõkelavva ja `nitse ülesse; pane obene `kapla Trv; adra kabla; [telgede] jalgpuukabla Hls; `niitsme kabla; [telgede] jalglavva kabla ja kinnitse kabel, kaldsa, kördi, koodi, koti kabel; mine vahel kabel kaalast mul ärä ometigi (öeld tüütajale); egät sõna ei tohi kabla pääl panna ega tõess võtta Krk; si̬i̬ poiss om `õkva vana Oskari `mu̬u̬du, pane vai üte kabla `otsa; ei `tiiä kohe `meie jõmsik om `kapla `pantu, ommugu läits kotust ärä, aga mitte tagasi ei tule; esäkańepist tetti `kaplu ja `keidsi; `suvva kõrvust pannass kabla läbi, kutsutass aasanduse Nõo; `kapla pite kistass võrk iä ala Võn; orrega aetas nooda `kapla edesi jää all Ote; `kapla tetä ääpäidi, keerust keerutada kurapäidi Rõn; taalõ `kõlbass kõ̭ik, mis kabla pääl püsüss enne San; `nitse kabuĺ Kan; kińnitüs kabõl [telgedel] Urv; aaʔ tsuvvõlõ kablaʔ `perrä; kurapoole kapl Krl; mul om kabla kokku`laskmise päkk vällä˽`kaonuʔ; no‿m säärän elu, et panõ vai kapl `kaala Har; kablaldaʔ ei saaʔ `tsu̬u̬ga `jalga; Tet́ti katõ keeruga˽kablaʔ ja˽kolmõ keerugaʔ Rõu; lingu kabõl Plv; mõ̭nõl ommaʔ eläjä˽kabluh; Söögi ajal tulles öeldakse jakka jummaĺ ja sellele vastatakse kabõ̭l kaala kahitsajalõ Vas; tõõńõ om sullõ `kangõ sõbr niikavva ku pant sullõ kabla `kaala; `kanga alostus kablaʔ Räp; virnaśs (taim) `ümbre [vilja] lööse `kapla; kolmõst `häidest saa kabõ̭l; lehm om kablah; üle [noodaveo] kabla tohi‿i minnäʔ, sõ̭ss lätt `kat́ski Se || fig ni̬i̬ om üte kabla pääl (võrdväärsed); Kablale käsku andma (pooma) Krk; Jalaʔ kääväʔ `kapla, ma olõ nii väsünü Rõu; Kahö`kapla saa‿i katski lõigata. Õnnõtust ja kahjo saa‿i arʔ hoita Vas; igävene kablaharo `korjajaʔ (alandlikust inimesest) Räp Vrd kabla4, kablakas1

kabene kabene Hel, kabõ|nõ g -sõ San(kapen; g kabehõtse) Urv Krl(kabõ˛õnõ) Rõu; kabõhe|ne g -(t)se Vas Räp, kabõh(h)õ|nõ g -tsõ, -dsõ Nõo/g -sõ/ Har Rõu Lut/g -sõ/ Kra; kabõha|nõ g -sõ Lut Kra; kabõh(h)i|ne g -(t)sõ Rõu Plv Vas(g -tse; n -nõ) Räp Se/-nõ/; kabe˛i|n, kabõ˛i|n g -dse, -dsõ Lei a. naisterahvas; abielus naine kabõsõ läävä enne `sanna San; Kui kabehine vitsost, minkidega midägi vitsutetas, üle lät, sis lääva vitsa katski Plv; kabõheseʔ `minkeʔ no `sanna Vas; timä om väega majass kabõhiisilõ; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp (pole menstruatsiooni) Se; om paĺlu kabõ˛id́žit [kellel] äi olõ last Lei; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut || fig ehale minema puoižiʔ lättevä kabõ˛id́židõ Lei b. vanatüdruk vana kabõsetüḱk, vai tiä ka vi̬i̬l uhkustass Urv; kabõhine oĺl vana `tüt́rik, `ümbre viie`kümne vai `rohkõmb Rõu c. lapsega tüdruk ta ei olõ `tüt́rik, ta om kabõnõ Krl; poisiʔ `kutsõ tu̬u̬d jäl kabõhõnõ, tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ (väljaspool abielu lapse saanud) Har; Kui kabõhine edimält vasta tulõ, sõ̭s saa paha hüä õ̭ńn Vas Vrd kabu, kabuke, kabõjatsõ

kabes Ta tegi nii kena kabes katuse nendest `roogudest (üks rookahl vana, teine uus) Pöi

kade kade g -da R(g -ja Kuu, katte Vai) eP(kadõ Khn) TLä Kam; n, g kade S Trv Hls Krk, kadõ Nõo San V
1. kadetseja; ihnus, kitsi; kuri, pahatahtlik Kade `kiskub ise oma kana; Ei kade nägis, et `toisel ka midägi olis Kuu; sie on kade, ei `anna `kellegi midägi `asja; kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Ega kade keela, kui elde imustab Jõh; on ka kade, mettep anna; kade veis kaivab `teissi Khk; Kui elde tahab, kas kade keelab Krj; kade inimene, sedä ei salli et teisel koa `miskid oo Mar; kade nagu susi PJg; `ihnus kes teisele midagi ei raat́si `anda, va kade HljK; kes niisuke kade on või ei raat́si teisele midagi `anda sie on üks vana ihnerkoi Rak; kägo one kade lind, ku tä `küllä tuleb `laalma, siis one kedägi õnnetuss vai kahjo Kod; ma olen kade, et sul on ja minul ei ole Pal; kade ei saĺli, kui teisel kedagi iast on, siis sellest on kahju meel Lai; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli, teese `vasta kade, siss see, kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; oh sa igävene kade inimese tüḱk, sü̬ü̬ss või kikk maailma oma `perse; ti̬i̬ nüid tigel ääd või kaidse kadel `karja Krk; võta, võta, ega ma kade ei ole; rikkal om kade nätä, et `vaesel suur muńn Ran; inimese om kadeda, ei või nätä, et tõene ka eläb; üteldäss et kadõda kari ei kasva ja `õela õńn ei `äitse Nõo; kadõl ei olõ `õnnõ San; Kül sa olõt üt́s kadõ inemine, sai või˽tu̬u̬d nätä˽ku tõsõl `häste lätt Urv; timäl alasi kadõ mi̬i̬ĺ et mullõ `antav ja telle ei `antav õiʔ Har; võhlul olõ õi˽`viĺjä, kadõl `kaŕja Rõu; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat Vas; ta om kadõ inemine, võhlitsass tõist Se Vrd kae2
2. kurja silmaga nõiduja, kaetaja on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle, vana `rahva kunts Lüg; kadeda `silmaga vahib, tieb `kahju Jõh; ei tea miks tama miu alalde kadeda `silmäga `vahti Vai; näe kui kadeda silmaga ta `vaatab Tõs; nõial nõgesi, kadedal kadaki, `õelal ohaki änna `alla [öeldi] kui ohutadi `nõidust Hää; sellel on va kade silm üle käin Ris; siga `jääda `kängu, kui kadeda silmaga voadata Tür; sa ära oma kadeda silmaga tule `seie `nõiduma Trm; kade inimene paab tõesele täiäd `seĺgä, tõese luamale; mõne inimese silmävuade on kade Kod; om mõnel kade siĺm küll, nigu ta tõese lu̬u̬ma kaeb, nii ti̬i̬b loomale viga Nõo; `kaehtaia, tu `ommõgi tu kadõ, kaess sullõ päle, ni sa jäät `haigõss Se
Vrd kadelik, kahe2

kadev kadev g -a Hää Saa vana kuu aeg Lut́iki ja `seuksi saab ävitud, oodataks ikki kadevat `aega. Kadevi `päevi on kah; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siś arstiti, ku midagi ära `kautada taheti, nägu `paisi või `maalesi või. `Öeldi, siś oleja kadev aeg, siś nad `kauvad ära Hää; kadeva kuu sehes kõverdatse `lu̬u̬gi, siiss ei `õigu ärä; kuu on kadev, võib `nõidu; pruudi vihad `tehtud kadeva neĺläbä `õhtu Saa Vrd kaduv

kae1 kae R S Lä u Tõs, Vän KPõ TaPõ I u Hls Nõo TMr Ote Krl(kai) (silmahaigus) mu poeg oli kaes Jõe; sel one kaed `silmidel VNg; kaed ep saa kedagid ära, seda peab `tohter `leikama Jäm; Mis ta änam näeb, `silmadel aĺl kae peal Pöi; puhusivad kõvasi ihet ja pienikest `sukrud puoli piĺliga `silma, siss ta sõi selle kae ää; luomale sülitati `silma kui kae oli HJn; silmale kasvab kae `piale, kui äda suab JMd; inimene oma kusega on ära `arstind, valasin `lamba `siĺma, sie sõi kae ää; mul omalgi kae mitu `korda siĺma pial käind Kad; suure tsõõriku silma, aga kae olli `pääle kasunu Ote; obõsõl lõigatõss kaid silmä päält Krl Vrd kaal4, kaane, kahe4, kahle4, kaede1, kale1, kalu1

kae2 kae Pöi Kse Han Var Mih PJg, g kae Muh Hi Rap, g `kaeda PJg Kse kade kae inimese katel ei kee `rasva Muh; vaadab kae selmaga Emm; jah `seuke kae inimene, kis `vaatab su looma `piale, et selle loomal oo siis üks viga Kse; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; üks kae ja sańt inimene, ees ea ja taga persi `lõikab su `kaela PJg || paha, ebameeldiv ma ei taha, et ta sedasi sabaga `mööda `sääri lööb, see nii kae Rap Vrd kahe2

kaede1 kaede g `kaide kae, silmahaigus kui luamale kaede ae `silmä, `võeti `suhkurt ja pursati `silmä; `suhkur `võtma `kaide ärä; kui kedägi `sorkan `silmä, akab kõhe kaede `kasma; `kaided lüäväd silmä `piäle; kaede piäl one `valge paks nahk silmäl piäl Kod

kaede2 kaede g `kaide kaine `püitkä `matse aal `kaidemad `õlla, kuńni `surnu ärä õiendet; ku `kaidess suab, one üvä mi̬i̬s; `kaidegi `piäga johob `kõike; `kaidess piäss on mõtelnud sedä; ku ehmätäb, siss kaede kõrraga Kod

*kaek p `kaekit `kaekist om, et saa `vihma; `kaekist kui `hiitäss uĺlist, nigu uĺli `näoga `hiitäss Se

kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; kaela kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; mööda kaela tõmbama lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; kaela murdma ~ kahekorra keerama (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; kaelani ~ kaelast saadik täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; kaela peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; kaela peal(e) käima järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a.  kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; põie kael L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b.  tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; kodara kael kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; mõrra kael (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; viiuli kael kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; voki ~ lühi kael vokikurk; kaela jooksma ~ kiskuma ~ pilduma ~ viskama vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c.  kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d.  ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) pilli kael pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) võlli, võlvi kael nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul

kaer kaer g kaera Sa(g kaira) Muh Emm Phl L K I(excl Kod) u Hls, g `kaera u R
1. suviviljakultuur (Avena sativa) sie kott o `kaeru˛ega siel; puol `kaera üä hobuse sida `unnigust tule `näutäjälle (palgaks halvasti peerutule näitamise eest) Kuu; kaer tahi `tõise `aasta `kartuli maad Jõh; kaera labu Ans; `valged kairad ning mustad kairad Khk; Kaerapahna söid loomad keik Kaa; kairal on aad pääl; ühe külje kaerad, mis ümarguti `ümber keige varre kasuvad Pha; kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga, kui `ühte `poole on, see on kaira lakk Vll; kairal on koa elbes Jaa; Kaer on ise küll `söuke kesine vili, aga ead moad tahab Pöi; kaer‿o alles `lembes; ma pane kaeranatukese kokku Muh; kaera ehemed; kaerakuhilas Rid; põllud oo kolme viĺla all. üks kolmandes oo rukkis, teine `otres, kolmas `kaeres; kaera pahmas; kaera mügämes Mar; kaera ja odra põpped o rihal Mär; kuldkaer, sel kaeral olid nagu kulla sädemed sees Vig; ühe poolega kaer‿o peenem, pisike ja peenike kõŕs; türgi kaer o suur, peab `nahkjas olema, põle `tuuma sees `ühti. samma mis lakaga kaer; vene kaer ja türgi kaer oo `ühte `moodi Lih; aralene kaer; rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (kaera tuleb külvata märja põllu peale) Mih; kaera lidvad Aud; `kamsaki kaer Pär; kaera `lipsed Vän; kaera vörvlad Ris; kaera `lemmed lähvad kõik `koltseks Rap; nii pikk kaer oli et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; kaerad paneme `ämmu Jür; kaera looma aeg `olla ia vähile `minna Tür; ühe ~ kahe ~ neĺla tahulene kaer Pee; kaera aganad Koe; kaera aunad, kärbiksed; kaera rehi `pańdi üles, kaera `rehte sai `puuga kaevatud, siis `kuivavad; kaera `üsked Sim; vene kaer ~ läti kaer on niisamasugune nagu meie maa kaer. piened kõhe ku okkad. iast `ańnivad väĺja IisK; kaera lesemed Iis; `kaera õli `kahte `seĺtsi, arapi kaer ja maa kaer; `valge kaer ~ mua kaer, `valge kaera ripse õli laiali, paĺlu arusid Trm; kaera `ripsmed MMg; kui mina juba mäletasin, sai odra ja kaer vikatiga maha `niita Pal; kaera kõlud, `aokas kaer; laka kaer olema turgi kaer; lakaga `kaera küliti kelsa `piale Plt; enne (vanasti) `pańti kaerad ja odrad `vihku; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn || põllul kasvav kaeravili; kaerapõld kure `erned kasuvad odrade ning kairade sias; kaira ädal (hiljem võrsunud kaer) Khk; `veised `aeti kaira tüide `pεεle Kär; loomad läksid `kaeru Tõs; kaera kańn, kaera sees kasvab neid küll Juu; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära Pal || (söögiviljana, söödana) kairadega söödetud obu Khk; Keik kaerad pole vana obuse jäoks (kõik ei ole vanale inimesele kättesaadav) Kaa; ma anna obusele ühe `oodri `kaeru, siis ta köib `jälle Muh; kaerast `tehti apurokka Mih; obust `kraapivad kui `kaeru saavad Aud; läksid `kaeru möda küla `piale `aama, obustele `kaeru `pulme aeg Nis; `oostele `antakse kaera suurust Kos; õpetajalle `viidi vakk `kaeru [kui kihlama mindi] KJn; Kaveh! kaerakakk, saiasarv paistab (öeld, kui paremat leiba hakati saama) Pai; uudistasin obuseid värskete kaertega Kad; kaerast saab `kiisli IisK; Anna obesele vene kaeru (anna piitsa) SJn
2. liitsõna järelosana mitmete taimede nimetustes Ls kadaka|kaer, karu|kaer, lõo|kaer, nonni|kaer, orja|kaer, raba|kaer, soo|kaer, tali|kaer, vares|kaer
Vrd kaar, kakr, kaur

kaev kaev g kaevu p `kaevu LäLo(g -o, kao LNg Rid) Pär Hää K(g -o Ris Äks Lai KJn, kao Nis Juu Tür Plt, kaeu Jür Amb) I; kae g kaju Phl; kaeb Rap, g kaevo, kao LäLo, kaebu, kao Mih Nis; kaiv g kaevu MMg T(kaivu; -o KodT Võn [ka(a)v́o] Kam), g kajo, kaeo Kam San(kao), g kaeu Kam Ote, g kao V(kaib Lut Kra; g kaivo Urv VId, kaav́o Plv Räp, kau Har, kajo Vas, kaeo Se), p `kaivu T Urv Har(`kaiva) Rõu Lut(`kaibu), `kaivo VId; kaiv g, p `kaivu R(kaev Kuu VNg, g `kaevu Jõe Kuu Hlj; n `kaivu VNg; g, p `kaivo Lüg Jõh; n, g, p `kaivo Vai) a.  kaev `kaevu `malgad on `kaevul peal Jõe; Oda `justku `kaevust kohe (kui meres pole kala) Kuu; tuob `kaivust `keido vett; `trulliga, rattaga kaiv Lüg; omale ei `viitsi `kaivo `kaiva, siis mei `kaivost `kanda vett; `tuoverpuu on `puolest ja `kaivu`kouku on `vuorust (öeldi pulmas noorikule) Vai; kao jung on aŕgi peal, jungaga kaev; kao krook LNg; `enne käisime ikke `mitme vaemoga `kaevu `ruokimas Ris; `õues on kaeb. kaebu ämmer Nis; `käidi sii `jootmas `teisu (härgi), meie kaevu `ääres. meil oli siis sii all teene kaev, `lahtine kaev; kooguga või jungaga kaeb Rap; `kallab `alla nagu `kaevu (joob palju) Juu; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; näkk `kaevus Tür; vana kaevutark käis, si `näitas ärä kos `kõsta kaev tuleb `kaeva; kaevo sammas, selle siden link, lingi õtsan ku̬u̬k, kuagu õtsan konks; kui kaevus vesi `õtsa suab tuleb kõhe sadu Kod; kui `uusi rakkid `pańdi puhastedi kaev ära Pal; meie kaiv on kolm `süĺdä maapinnast. tost om kaitskümme `aastat, kui siin nakati tegemä neid vändägä `kaivõ Ran; [vana-aasta ööl] pühiti põrmand ärä ja nu̬u̬ `pühkmet - - `vi̬i̬di `vällä sinna kaevu lingu `alla TMr; kav́o valdass Võn; kaon om näḱk, `minke kao mano, `hiusist võtt kinniʔ ja `tõmbass `õkva `kaivo Kan; kaaluga kaiv; kao pääle ei `tohtev `istu, siss `saabõv paĺlu ikkõʔ; kaiv `lu̬u̬di `välläʔ ~ `puhtass; tu̬u̬ piḱk puu om kao kaal, si̬i̬ mia vett `vällä võtt, om kaaluoŕs Har; vanast olliva kõik kaivoʔ `valtagaʔ ja rattagaʔ Plv; Lina oll nii hää kasuno, et võtit ku kaavost Räp; mi̬i̬k˽küläh omma `valtaga kaoʔ Se b. fig Ärä vanasse `kaevu `enne sülidä, kui uus viel `valmis ei ole. Neh `enne ei `maksa vana `sepra maha jättä, kui uut viel ei ole `valmis valadettud Kuu; `sitku ui `vanna `kaivo, jummaĺ ti̬i̬t kui `vahtsõhe tulõ vesi Se | taast kaivõst ummaʔ kõik joonuvaʔ (liiderlikust naisterahvast) Plv | kali läheb `kaivo, on vesine noh Lüg; Jo `meie `kaivus vesi (lehm tuli lüpsma) Jõh; kaev oli pikkä kaĺla `jätku, vesi oli pikkä piimä `jätku Juu | Siss enämb ei `mindä `kaivu tegeme ku juua tahetass Hel; tõõsõlõ `kaivu, `auda `eita, esi sata `sisse Lei; ädä aab ärja `kaevu, näĺg aab uńdi külasse JMd | `oĺli liina kaevust paar `kõrda vett joonu ja tollest lännugi nii `uhkess Ran | Ta otsib kaevu kohta (tukub) Amb Vrd kaju

-kaeve Ls hambakaeve

kage → kagä

kahe1 kahe koormapuu Muidu vidada ei saa, ikki `ku̬u̬rma kahega, ku suur ku̬u̬rm on, ilma `ku̬u̬rma kaheta ei via Hää

kahe2 n, g kahe Kod M Võn Ote Har Rõu, g kaheda Nõo Kam
1. a kade, kurja silmaga, nõiduja, tige kukk oo kahe südämegä, tige. egäl pu̬u̬l tõesele kallale Kod; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; mõnel om kahe sõna; si̬i̬ olevet kahe inimene kel abene suhun Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo; kud́a kaheda siĺmäga mu `lu̬u̬ma kai, jäi `õkva `aigess Kam; vana kahe inemise rõibõʔ; rot́i omma kahe eläjeʔ, na omma nii kadõhust täüs Har
2. s kurja silmaga inimene; nõid, võlur mis sa sellele va kahele näität; sa oled ku va kahe kunagi, kahetat ärä Trv; kahe karva olli `lauta viit karva topusse, kahe karva ja nõia karva Krk; ta om peŕüss kahe. taa oĺl hüd́simusta `juusõga ja musta veregaʔ Har
Vrd kae2, kaehtaja, kahi3

kahe3 liibä maa piäl jääb lina kahedamas: täl oo pikkust küll, a kiud‿o nõrgem Vig

kahe4 kahe Ran Kam kelme, kile; silmakae supile kah `tõmbap kahe ehk õhukse ähmä `pääle Ran; kahe, keĺm silmä pääl Kam Vrd kae1

kahe5 → kahi2

kahe → kahi

kahene kahe|ne g -se VNg Vai spor eP (g -tse Kse Var Mih Tõs) a < kaks ne kottid olid kahesed Vai; laps on pääva kahene Jäm; mool pole änam kahessi [rahasid] Khk; kahesed vaskrahad Kär; `oasta kahene ohva Vll; sial oli ikke toobisid ja kahesid [kappasid] Mar; `ośtsin omale `aasta kahese looma Mär; kas kaks tükki saavad kolmetsed või oo kahetsed alles (vanusest) Kse; ennem `viidi ju nädalised kahetsed lapsed `sauna ju, viheldi näid Tõs; `oasta kahene inime Juu; mitut `muodi oli [kruuse], oli tuobine ja mõni kahene VMr; tõene laps `käivä kolmat uassad, tõene sae kahene Kod Vrd katene

kahes kahes VNg Jäm Plt Puh, teine kahes`kümnes kahes Jäm

kahke `kahke Hää Plt Krk pealispinnalt kuiv (heinast, pesust); kahisev Omikune niit `vaata `õhtaks juba `kahke `seukse ilmaga; Pesu `tõmmas kohe `kahkeks Hää; eenad jo `kahked Plt; Maa om juba kainus kahke: võip põllu pääle juba küll minnä Krk

kahle1 `kahle RId(kahl Lüg) (hrl kasut iness) jääkirme juo `kahle one vie `pääle; sie one juo jää `kahles; `piima pani tänä jää `kahle VNg; kui `tõmmab `juele `kahle `pääle; vähe on maa `kahles; tänä `ommiku on vesi `kahles Lüg; vesi on jo `kahles Vai Vrd kahletus, kahme1

kahle2 n, g kahle Tor Trm Kod Trv, g `kahle Ran, n kahlõ Võn nooda osa vahest `öösi tuli kahlega mõni ahvenas Tor; nuoda reie õts kutsutasse kahle; arvemad võrgud on kahle õtsas; kahleköis on kõige tugevam nagu kanat; kahlep̀u Trm; nuadal kaks kahled, mõrral kaks kahled, võrgul ei õle; vi̬i̬ra kahle, kost võrgu õts lükitud paala `piäle; alumane sõlus ja `piälmäne sõlus tulevad kokko, si̬i̬ kutsutasse kahle; köis o kahle õtsan Kod || võrguain kahle `oĺli sälisse ots; `kahlega keedeti kokku, tõese võrgu `kahlega, kui `võrke `siśse `lasti Ran Vrd kahl3

kahle3 `kahle õnarus kui `seinä `palki varatasse, siis `lüässe `kahle `sisse, et palk `paigal `sõisab; tüvi `õtsa tuleb `kahle, `latva `õtsa ei tule; `kahled sies `palgi `õtsidel; vanast õlivad `kahledega kokko `pandud Lüg Vrd kahl2

kahle4 kahle KJn(g `kahle) Vil Ran(g kahle) Puh kae siĺmäle kasus kahle `piäle KJn; metsmesiläse mesi, kel kahle pääle kasvap siĺmäle, siss tu̬u̬ `võtna kahle ärä Ran Vrd kale1

kahle5 ere `kahle punase näoga inimene Phl

kahme1 kahme g `kahme Ran Ote/-õ/, in `kahmes Hlj(`kahmis) VNg Khk jääkirmetis kui meri akkab alt `jäätama, siis on pialt `kahmes; jo pesu vähe `kahmes; maa oli vähe `kahmis Hlj; kui maa one `kahmes, siis one `karduli `varred juo `uetu VNg; vi̬i̬l joba kahme pääl Ran; kahmõ om vi̬i̬‿bäl Ote Vrd kahle1, kahletus, kahm2, kahmuss, kahne, kohme

kahme2 n, g `kahme Kuu; kahmõʔ g `kahmõ V külmavärin; hirmujudin Ma jää kül˽peris `haigõss vaest, külmä `kahmõ˽käävä üle kihä; kahmõʔ tulõ külmäst vai kui `eitüt Urv; ui,`kahmõʔ kääväʔ niigu värinäʔ Krl; ku medägi sääräst `aśja kuulõt ja näet, siss nigu kahmõ˽käü üle kihä Har; kui `haigust tuĺli, sis külmä `kahmõ˽käve Rõu Vrd kahm2, kahmus1

kahne `kahne kahutanud maa on tänä `kahne, sie on `külmetand; maa on `kahnes Vai Vrd kahme1

kahre kahre g `kahre Trv Krk Ran Puh Ote Rõn San; n, g kahre Pst Hel; kahrõ Võn Kam, kahrõʔ San V(kahrõh Se), g `kahrõ; n, g `kahrõ Lut Kra; n, g `karhõʔ Har
1. mittesile; krobeline; karune, torkiv oless `nahkigi kahren ollu, midägi kahret es ole, sile kikk Trv; kahre village `lamba olli Pst; kõva kahre ein; kurgu perä om kahre Krk; tsäbrik om pehme viĺl ja pikk om kahrõ Võn; käe läävä `kahrõss, kui sügise kartult võtat Kam; kitsekarv kahre ku puuabene San; rõivass om kahrõʔ ja õ̭õ̭rd Krl; vauõrmõil om `säädse˽`karhõ˽liheʔ; Mõ̭ni rõõvass om `karhõp, tõnõ silehep Har; Kahrõ ku kaars; lina oĺl `kahrõ, `luuga ku̬u̬hn Rõu; rõivass kahrist villost Plv; leevä ku̬u̬ŕ kahrõh Se
2. (olemusest, loomusest) a.  karm; järsk; egoistlik `Kahrõ jaoss om kat́s ossa, `oigõ jaoss ei üttegi Urv; tu‿m `karhõ `süämegaʔ Har; Koidu om sugu `kahrõp ku Vaino oĺl Vas b.  hakkaja; reibas mia `täämbä ole nigu `kahremb, siĺmänägemine om ka `seĺgemb Ran; esä `olli esi kahre tegemä `kõ̭iki, nõus et latse ka pidivä `kahre olema Puh
3. karastav; karge; tahe `seante kahre küĺm vesi; `aute nõu ärä, küll siss piim kahress lää Krk; süĺt om ää kahre süvvä, kui ta äste küĺm ja kõva om Hel; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n Ran; Köŕbi no sa˽ka taad kiislat, taa teǵe `süäme `kahrõs Urv || suṕp om kahre soolaga Ran || terav sellel väidsel om ää kahre terä Krk
Vrd kare1

kaige `kaige Kuu VNg Vai
1. adv (väljendab superlatiivsust) kes [jõululaupäeval kirikust] `kaige esimäseks kuo jous, sie sai siis `kaige `ennemb `heinä `tehtud Kuu; ken oli `kaige ligemb sugulaine, sie `istus `pruudile ligi Vai
2. ikka, alati ja `kaige on sedavisi `tehtu VNg
Vrd kõige

kaine1 kaine g `kaine Mar Mär Tõs Tor Juu Ann Koe Trm Plt Hls San; n kaene Kul Tõs PJg(g kaene, `kaene) Juu Kos JMd Pal Trv, g `kaine JMd Puh Nõo; n, g `kaine R Jäm Khk Vll Pöi Rei VJg Sim Iis; kainõʔ Krl; `kainõ Räp
1. mittepurjus; karske `kainest pääst on mõeld ja kui `viina saab, sis on `julge `ütlemäie Lüg; tama vist `kaine `pääga tegi Vai; äi äga ta `kainest pεεst nii ull polegid Khk; kaine mees ei võta õlut egä võta `viina koa Mar; kaene inimene ei võta `viina, põle `purjus PJg; see on naa kaene mees, ei see ole `purjus `ühti Juu; täna on ta kańnis kaene JMd; ma `rääkisin `kainest peast seda, ega ma `juabnud old VJg; kes se `kaine inimesele tohib seda `öölda Sim; magas nüid oma pea `kainest Trm; päris `kaine `peaga sõimas teist Plt; miu mi̬i̬s om kaine mi̬i̬s Hls; `kainest pääst om ta periss tark mi̬i̬s, `kaine `pääga ta niisugust `asja ei ti̬i̬ Nõo; Mä olli jumala `kainõ Räp
2. karske; elukommetelt korralik kena `kaine inimene, `kainest `riides Jäm; oli üks puhas ja kaene inimene, ei liperdand poestega `ringi Kul; kaene inimene, aeab `piskuga läbi PJg; kaine inime oo karsk ja puhas kasinaga läbi aeaja Tor; see kaene viks mees, naa `puhtad `riided `selges Juu || vaikne, tagasihoidlik tama on nii `kaine inimine `ommete, ei tämäl ole juttu Vai; see kaene vahane `vaikne mees Juu || närb `toine on `aplas `süöma, `toine on `ninda `kaine VNg || tühi üsna kaene see meri või tühi, ei ole kala ega `räimi Tõs || see on üks kaene naesterahvas, sel põle enam seda kuupuhastust `ühtigi Juu; ta kaene tüdruk alles JMd
3. mõistuspärane, praktiliselt mõtlev või toimiv sii küläs oo paelu `kaini inimesi Tõs; tema on `kaine piaga mies Iis; mu miiss om `väegõ kaineʔ egä asja `vasta Krl || tervise juures keedan vahel `süia, kui ma olen kaine, kui on tervit; tema ikka kaine veel Ann
Vrd kaede2

kaine2 n kai|ne, -se g -se jälk, vastik musta ja kaise latse; periss kaise `vaate; tõine om kaise, ei ole `siante armass ku tõine; ni̬i̬ eläv seast kaiset elu; õh küll om iki kaise siantst roppu `asja koriste; uisk om kaise lu̬u̬m; ta om üit́s va kaise inimen; vaade `meante must ja kaine nõu, tõstets vi̬i̬l `sü̬ü̬ki `sisse; nemä om puha kaine ja kurja; küĺm vesi om, kaine `sisse minnä Krk

kaise → kaine2

kaja kaja spor R(g kaa Lüg) S, Mär K Kod Hls Puh Krl Rõu; kaea spor L, Juu Koe hääle vastupeegeldus ku `üiad `metsas uu, siis mets `vastab `kaaga `vasta, siis `kuuled `metsast kaad Lüg; see oli vaid tühi kaja Vai; mets kaeab `vastu Tõs; ku kaea õige ele on, siis tuleb teist `ilma Hää; metsast kaeab kaea `vasta, et juśt nagu mõni reägiks kohe `vasta Juu; karjub nii et kaja taga JMd; kisa ja kaja käis `kaugele Kod; mõtsa kaja kośt `vasta Krl

kajoje n, g kajoje Krk Hel, kajo|i g -ja Trv = kajojas ku kajoi om, siss om ää `sisse võtta läbi`valget `laasi, si̬i̬ olli kajoja rohi Trv; miul om kajoje sehen Krk

kaju n, g kaju, kaeu S(-o Emm Phl) L(-o Rid LäLõ PäPõ) VlPõ(-o KJn Kõp), g kao, kaaoʔ Lei; n, g kaju, kajo M T, p `kaivu Nõo Ote; n, g kao SaId Muh L(kau spor Lä Mih) Rap Pil; in `kaajo Rid Mar(-u)
1. a. kaev pumbiga, vibuga kaju; Kajus on näkk, kajule ei tohi mitte `minna, näkk viib kaju; [merekallas] nii `järsku kut peaks kaju kukkuma Jäm; saju eel iseäranis kajud `kuivavad; vibuga kajust on `kerge vett vötta; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; loomad lastasse kajule `jooma `talve; Töi lehma, vöttas kivid, `viskas oma kaeu `sisse, siis ei pidada lehm ära minema Mus; Sauna juures oli meitel vanasti lahtine kaju; puuritud kaju; raiutud kaju ~ raiekaju; Kes liivamaa `sisse kaju tegi, see kudus selle ka kuuse puudega sihest ää Kaa; me `peame oma `lambud kodu kajul pesema Vll; ma liha kaost vett `tooma Jaa; See mees kadus siit kut kerves `kause; Kaju kudumine (vooderdamine) oli `raske töö; Seda tuli ka ede, et va kau `õues `auras, siis tuli ikka `külma; Just kut va põhjatu kaju, `terve ruusi tääve joob korraga äe Pöi; puu salvetsed `pandi `kaole `ümber; kao tahab `rooki Muh; kaeul `panta ark maha ja roog `panta `senna `pεεle kahe argi vahele Emm; Lapsed ei `tohtind mitte kaju `vaata Rei; ma akka seda kao `kaebma; sii põlegi sügävid `kaosid `ühti; kao oo seest kibistud, kibid oo `ümbär kao `pandud; kui kaos vesi aiseb, siis `veska kolm peotäit `soola `kaajo Mar; `kaole pannakse saĺvispuud `peale; kaost saab kibi`rüntsa, `rühka või `rihka `väĺla `võetud Mär; see elma sooneta kao (vähese veega) Kir; kao ääre `tassa täis Lih; Kau all, kaigas pial = kassi sabaalune Han; `kaosid võtma (kaevu kohta määrama); rukis külvati kuiba aeaga: rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (märga mulda) Mih; meil ei ole kaot; lähme kaod `rookma Tõs; pang kukkus kaeuse; Vinnaga kajust `oĺli `raske vett võtta, nüid oo änamasti võĺliga kajud Tor; isa istub, poeg pistab, tüdar taga tolgendab = kaeu, kook ja [koogu] pakk sääl taga Saa; aas vana kao `kinni Rap; kao oli just rihalse värava ees Pil; Käisin kajul; näkk kajos, ära mine (öeld lapsele) KJn; saana kõrval `oĺli kaju ja pesu künä Vil; läits kajo manu vett `kiskma; linguga (vinnaga) kajo, lingu otsan ku̬u̬k Trv; ma lää kajo `vi̬i̬rde vett `tu̬u̬ma Hel; meil `oĺli vesi õhuksen, me võtime puust konguga kajost vett; mõnel om pööräga kajo; vanast `olli külä pääl kaits kajo Nõo; mi̬i̬ss lahup puid ja tu̬u̬p vett kajost; Kavvede paist kaeoling üle puie Rõn; ümbre kao sourõʔ ura d́u̬u̬skõva Lei b. fig (lahjast õllest, toidust) Tuul on kaju pεεlt Jäm | (tukkujast) sa akkad kaeu `vötma, jεεd tukkuma (ja peaga noogutama) Khk; `Vardad vajusid süle ning emm akkas ka kaju `kaevama Kaa | Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeldi luksujale) Pöi | äda ajab ärja `kaose Tõs | εε ae enne vana kaju umpseks kut uus valmis Emm; Vana kaud ei või enne täis sittu, kui uus põle veel `valmis Han; ärä enne vana `kaiu sittu, ku sa uvvest kajost juvva ei oole saanu Krk | sa tia seda vist isigi, kui paelu oo sinu kao kallal köind vett `võtmas, `öetasse `langenud naeste`rahva `kohta PJg; sinu kajost om mitu mi̬i̬st vett `võtnu, sul om pombaga kajo (öeld liiderlikule naisele) Nõo Vrd kaev
2. sügav koht meres `öetse mere kao või mere sońn, see oo `seoke sügav koht, need oo sügavas meres Tõs

kajut kaju|t g -ti Hlj VNg Vll Mär Tor Juu Trm Plt Hls, g -di Kuu Vai Rei, -ti g -di VNg Vai, kajo|t́ g -ti Trv Krk, kajuu·t́ Se; kaiu|t g -ti Sa Phl Rid Tõs Khn Hää Ris Juu Kos JMd, -t́ VJg Hls, kaaiut KJn
1. eluruum laevas `kapteni kajut on aladi peräss, aga mies`konnal on ige tavaliselt iespuol `masti Kuu; kajuti oli `ahtri puol `otsas ja `ruhvi oli `vüöri puol VNg; `laivas on kajut, kus `matrused magavad ja `puhkavad Vai; suuremates `laevades on kaiutid Khk; kaiutis laevamehed söövad ja magavad Muh; tuli kaiutist `välja, vaos merese ja uppus Rid; läks laeva kaiuti Tõs; `väiksel [laeval] on ruhv ja kaiut ühesku̬u̬s; reisijatel on ka kaiutid Hää; kaiutis olid moon ja pakid Kos; laeval on kajutid Trm; lätsim `alla kajotiss Krk; mine `kajuu·te, `puhka veidikäist Se
2. (pealt) kaetud ruum paadis kajut `piale ja oligi paat́ `valmis Hlj; nuo `muotoril oli kajut ka sies, kus `massina `pääle kohe vesi ei lähä Vai; tal om kajot́ ka ehen, si̬i̬ om täitsä purjepaat́ Trv
Vrd kaiuld(i), kaiutes, kaivat

kaker kaker g `kakre Saa KJn M(-ŕ Krk) külakost (midagi toidupoolist) kaker on `nüidsel aal külaleib, vanasti `viiti alati `pehmed `leiba või sepikud. mõni tõi `süĺti, mõni `uudse jahu `kooki, küla kaker oĺli ikki väga ää, mis `toodi Saa; kas sa küläkakert koa tõid meile KJn; ku `küllä lääd, siss viid kakert kah, kas `viina või `leiba või veel midagi muud Pst; kodust võtad karaski manu, kellele sa `käime lääd, viid kakert; `ańti kiriku man kakert `santidele (ristimisel, leeripäeval, laulatusel); Pulman andas nooriku kakert – muna`ku̬u̬ki ja `veini, `ristsen andas `jälle latse kakert peräst `riśtmist Hls; ku tanu pähe pannass, siis akass kakert `jaeme; ku nu̬u̬rmi̬i̬st noorikut kirikun olli, `pääle laulatemise sel pühäl, siss `anti jälle kakert – noore paari kaker; ku kakert andass, siis koeral andass kige päält võid leibä, siis koer ei aea `külgi Krk; värsket `viidi iks üt́stõestele `kakress; `kakress `viidi, mis `olli, `viidi saia- või karaśkipätsikut Hel

kalde `kalde Krk, `kaldõ Se kallak, järsk kallas `kalde om `lüngä; taheti elumaja senna `kalde pääl tetä Krk; jõõ `kaldõ, `alla nigu kallaśs Se

kale1 n, g kale Muh L JJn VlPõ M Ran, g -me PJg silmakae silma `tohter `lõikab kale silma pealt ära Mär; kale kasvab silmä peäle, kui silm `aiget saab; kaśs lõi koerale `silmä köenegä, kale kasus `peäle, sis sai sukkurt ja kõbasi igi `silmä puhuda, see `kaotas ää siss Vig; palavik kasvatab kale `peale Kse; kale kasund silmale `piale, ei näe änam PJg; `suhkurt tuleb `pääle lasta, see õõrub kale kat́ti ja saab `jälle nägijas Saa; kaled `silmade peal Pil; ikki mul lähäb silm udusemas ja udusemas, kale tuleb SJn; kui kalet pelläti, siss `panti `suhkurt ru̬u̬ `siśse, puhati `siĺma loomale ja inimesele Ran Vrd kahle4, kalu1

kale2 kale Trv Ran, kaĺe Trm kalapüünis, paadi järel veetav võrkkott (Võrtsjärvel) Võrtsjärves püiavad kaĺedega, siin `Peipsis kaĺesid küll ei õle Trm; kale `oĺli nigu suur kot́t, suured siĺmäd, neli `nü̬ü̬ri küĺlen, kivid all nukke küĺlen; kalega sai latikit, sudakit, purikit, muud es tule; kui kalet `lasti, tollega `minti `pu̬u̬lde `järve Ran; kalele, kalel, kalelt kalega kalastama(st) ku tuul om, laene käi, sõss läät kalele; lääme suurel kalele; käib järve pääl kalel; ma sai kalelt nõndapaĺlu kalu Trv; kui päevä `pääle tuult tõstab, saab kalele mińnä; siin `olli ku̬u̬lmeister Kärp, si̬i̬ käis kah kalele Ran Vrd kalemõrd

kale3 n, g kale Trv Krk, g -da Hää TLä(-õ Ran) Kam Rõn, g -ja Kuu, n, g kalle Hls, kallõ Võn San Räp kõva, kalk a.  kare miul om üits ame piri·lda siin - - va kõva ja kale ku‿its va kot́t kunagi Trv; kalle `juuse, ta ei ole `pehme; kalle villast tule karre rõõvas Hls; `paaga keedäd kaledat vett, jääp `põhja lubja rõõne; kui linanü̬ü̬r ligedäss sai, siss olli nii kõva kui kale Ran; masinaga `koetu `kinda om kaleda Puh b.  kuivkõva, murdkõva Puud on nii kalejad, elisevad kohe üks`toise vasta `puutujess; Kaleji puid `etsisid vanasti `simli ja `viiuli `meistrid; odad vanal kuul lehtpuud maha, on ilusad kalejad ja `kalsked Kuu; Ega liiga kale vikati kah ää ei ole, kaledel lü̬ü̬p `keŕgest ragusit `sissi Krk; kui midägi kaledat vai kõvat sü̬ü̬d - -, siss krõhveldat Ran; `suurma om vähä nigu kaleda; tu teräs om vägä kale Puh; va kallõss lännüʔ leib San c.  sitke, tugev raud ain `lasti kavva maan olla - -,muidu jäi väegä kalõdass Ran; Ku hiire haino lõikasõ, läävä haanaʔ kallõss Räp d.  vali; tundetu kaleja `äänega, sie vist `lähteb kugaks (kanapojast) Kuu; mia tei `süäme kaledass, `ütli kõvaste `vasta Puh; mõni om kaleda `süämega, `ütlep tõsele alvaste Rõn || mõni om kärmäs tü̬ü̬d tegeme, kalle (terase, lõikava) vaimuge Hls e.  kõle, vinge küĺm om väega kallõ Võn; mõnikõrd om kaledan piĺven Kam
Vrd kalg, kalsk(e)

kale4 → kalju2

kaler → kaller

kalev1 kalev g -i R Jäm Khk Vll Pöi Muh Rei Mär Vig Kse Pä K I/-ĺ- Kod/ M(-v́ Trv) Puh, -ĺ- Nõo, -b Mar Vig; kalõv Kam; kallõv g kalõvi Krl, g -õ Plv, -a Har Rõu(n -v́) Vas Se, kallõvi San täisvillane vanutatud riie Kes janu ei `kannada, sie kalevi ei `kanna (säästmine tähendab loobumisi) Kuu; puest `võeta kalevi, kodo tehasse ka, aga ega sie ei õle ikke `niiskene kalev Jõh; oli `uhke poiss, kalevist püksid `jalgas ja kuub `seĺgas Khk; Kui ta paisedab ja punaseks läheb, `panti punast kalevid `pääle Rei; `veltsed lõemed ja `velne koe, se `öötässe kaleb Mar; ta pand enese kohe kalevisse, - - `äśti `riidesse Mär; [seelikule] `aeti punane kalevist tükk `alla Mih; uhutud kalev, `üitakse koa pügatud kalev, karv saab pealt ära `võetud Hag; olen ise koa labast kalevit kudund Juu; kalev on `ästi paks, läbivillane kue ja lõim kõik, paksuks vanutud Amb; ilus vill pidi olema, kellest sai kalevid teha VMr; kes kahe niiega on, sie on labane kalev, mis nelja niiega on, sie on `toimine [ja] preśsitud kalev, mis vanuteta ja preśsita ää; kuńts`kangaga kalev, mis nüüd tehasse, kahe`teistkümne niie ehk kaheksa niiega ehk VJg; mussad `suapad ja kaĺeviss `riided ja müts piän, nagu ärrä; prussakad paksuss koon, nagu kalev `punnab Kod; küll om linanuŕm ilus, ku‿t́s sinine kalev́ Trv; küll om iluss orass, ku kaleve kunagi Krk; vanal aeal `olli kaĺev kõ̭ige ilusamb rõevass Nõo; Sitast ei saa siidi, kanapasast kalevit Krl; ta om ka peenükene kallõv, selle om ta kaĺlis Har; hüvvä kalõvat `Pihkvast `tu̬u̬di; ostõt kalõvast ummõldass palt́it Se Vrd kaluk(as), kalv1

kalev2 kalev g -i Khk Kaa sootaim, villpea kalev kasub soode `ääres, sihantsed `valged tutid kut poom villad. vaŕss on jala poolteist pitkune Khk Vrd kalepea, kalevitutt

kalle1 n, g kalle LNg Mar(g `kalle) Mär
1. painepakk kalle peal kallati `looka LNg; `looki kalletasse `kalle pial Mar
2. painde-, käänukoht, kõverus see kalle ei ole ea, oo `liiga järsk; lau ~ järsu kallega jalas Mär

kalle2 kalle g `kalle Mär Vig kallerdis – Vig

kalme kalme g `kalme Kod Trv Pst; n, g `kalme Krk; pl `kalme Ote; g `kalmõ, pl `kalmõʔ Vas Räp Se Lut surnuaed; muistne kalmistu si̬i̬ õli kalme, vana aja `surnud õlid siäl matetud Kod; Tindil om `kalme, vanast sõa aig matet `sinna Krk; nu `kalme om põndi pääl, `audu ja `tsompe om säl siśen Ote; sääl omma vanaʔ sõa `kalmõʔ; säl om jo kalmõtõ pääl `väega paĺlo matõt Se Vrd kalm1

kalve `kalve kile Reväst oma mau`kalved `katki `suure `tostamisega Kuu Vrd kalv2

kamel → kammel

kande kańde viimane sõna kaasituslaulude refräänis lingukene langukene, kaš́kee kańde, lääme kaažiga `vatsku kaeme Lei Vrd kanike2

kande- `kande- kandmise, kandev `puoju, sie on `kandejoud `miinidel, `muidu `rauast `vergud lähäväd `pohja Jõe; Nüid `tehti [hollandi veski] teise korra `päele ilmatu jämedest teras`kanti tahutud puudest püśtvölvi `kande roamistik. `Kande postid jähid `öhtlasi koa pilli `postideks. `Kande`poaride `küĺge `pandi tugev püśtvölvi poar Pöi; eina keśs, - - `siokse plaaniga nigu need `kandevõrgod oo Lih; [reel on] kolm `kandekodarast ja aiskodarad, kus sugarast ei ole; [üks on] piasugaras, teist oo `kandesugarad Mih; pühabäti on oiu`rõõvad, teised on kande`rõõvad Hää; Muidu ei saa paḱki `kanda, piab iks `kande nüür olema kost kińni võtad ja kannad Nõo Vrd kandõs-

kane kane pardaid ühendav kumer puuklots paadi ees- (ja taga)otsas kane pannatse ikka paadi ede ning taa `otsa, siis seisab tugeva; tagumine kane püsut `kitsam; egal paadil pole tagumist kane, ees o üksi Mus Vrd kana2, kanepuu

kaneel kanee·ĺ, -l g kanee·li spor eP(-ie- K), Hls Nõo Krl; kani̬i̬ĺ Trv; kane·|ĺl g -lli Kod; kanel g -i VNg; kaanel g kaandli San maitseaine kaneli `kaunad VNg; kanee·liga tehasse mesilastele `aisu Tor; kanie·l pannakse `sukruga koos piimasuppide `sisse Kos; kanee·li koor Trm; `kane·ĺli panevad õõna supi `ulka Kod; kanee·l annap supile ää meki Nõo

kanep kanep g -i R eP(g -bi Jäm Khk Käi Phl, -be Rei); kaneì M San, kańep T, g -i; kańõp, kańep (-ì) g -pi (-bi), -pe (-be, -bõ, -ba) V; kań(n)ep g -e Kod; kanemp g -e, -i Hls; g kaniba Saa Lei, g kanemba Rõu kiudtaim, kanep (Cannabis sativa) `enne `tehti kanepist `köüsi; rüsä on kanepi `rihmäst `tehtü Vai; kanepil tuleb tut́t `otsa, aga koirasele ei tule Kär; Kanepid küliti `kindaga, siis linnud äi söönd sügise `seemid äe Pöi; kanepid koerustama Muh; mõrralõngad kedrati kodu kanepist Rid; kanepid olid pikad, kasusid ikka üle mehe pea Var; noored puud just kui kanepid Tõs; kaniba `pit́ska on kaniba terädest tambidud Saa; `ropsisin kanepid Amb; kanepid lõuguteta ära, sest saab `luomadelle `kütkeid VJg; kańeped oo `vaĺmis, piäd `valged, vaja ärä koŕjata; kańepe pihu ei sõlmata `kińni, pletitasse tüvikod kokko; ühed one kańeped, tõesed one koeratsed Kod; kanepit survats, tetäss `tempi Krk; vanast olliva kańepist ohjad ja keidsed Ran; `lauba õtak tei kańepitega leevä Puh; kańepi `si̬i̬mnist tet́ti `tömpi Kam; kanepi kablaʔ San; No sõ̭ss tet́ti vi̬i̬l kańõpist kamma Urv; naiseʔ `minke kanepit `kakmõ; kańõbõ˽koĺgidsõgõ jahvõti Krl; kańebi vägi, tu̬u̬ om must nigu eĺl konagina Har; kańebi aganaʔ oĺliva lehmä rohoss Plv; kańepe `si̬i̬mneʔ taḿbite ärʔ, sai kańepe piim Räp; kańõbi `maasla; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se; hüä kanep (emakanep) Lut

kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se
5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks

kanke1 `kanke pahur Ta ikka sõhukse `kanke moega Pöi Vrd kange

kanke2 → kanike2

kanne1 kanne Kad Trm Puh, g `kan(d)me S L(-õ Khn) Juu KuuK JMd Kod Plt KJn Vil Ran, g `kande Amb KJn SJn, g kanne Koe VJg Lai; kańne g `kań(d)me M(-nn-); kannõ, -õʔ g `kanmõʔ Räp, g `kandõ Se(kannõh); kanness g -e Lai; `kanne, -nd- g `kandme Lüg; el `kandimmest Kuu, `kandemest Lüg
1. a. kandesang, kandepael vms haars `lehmä `kellä `kandimmest `kinni Kuu; koti kanne; raku kanne Jäm; `raanda kanne Ans; [lehma] kella kanne oli `katki läind, kell oli ää kadund; kella kanne keib kella örrest läbi ning ümber looma kaila Khk; kannetpidi sai `lähker `selga `vöötud Kaa; Niinebene kott kanebine kanne Rei; olid puu `kandmega `raandad koa Vig; paja kanne; sango kanne Mih; meil `paergu puupang `aitas, suur kanne pial, suur `pöidla jämedune raud Tõs; `tooril oli vitsast kanne pial Pär; koŕvi kanne Tor; Pangedel `tarvis `kandmi kinnitada, `kandmed on `lontsu veninu Hää; korvi `kańdid ikka `võeta pajudest KuuK; paa kaane kanne, nupp ehk kääpide Amb; köödikune kanne pangel piäl, mõni tegi vitsa`kanme, vitsakanne õli parem, ei tee kinnass mäŕjäss Kod; kaane küĺlest kanness ära tuld Lai; rapil on rõga ja kanne KJn; vi̬i̬ pangel oĺl puha `kańme pääl Hls; korvil olli vang, ku vang katik läit́s, siss `panti kablast kańne Krk; länikule pannid `kandme `pääle, siss said tannikse Hel; korvi kannõ Se b. kinnituspael või -rihm [ankru] kanne on `katki läin, paat läheb minema Phl; `Kandmetega `seotase `kindad `paari, ku neid `taŕvis põle Tor; mätskas nii kaua käib ku niin ära kulub vai kanne `katki lähäb Trm; `tõmmad tanu `kanmed tagass `kińni; `kinda `kanmed, tõene kanne tõese `kinda küĺjen, `kanmitegä `sõlmad `puari Kod; põlle`kanme katik Trv; `amme `kańme. pane kańne manu, `kinni `köütä; sukal, `kindal ka om `kańme Hls; `räätsege keńgäl om räätsä `kańme küĺlen Krk; võrgu kanne om ärä kadunu. keit [võrgu] kive `kanmide `küĺge Ran
2. viljatera katteleht, sõkal rukki `kandemest tuleb `õile (~ `eile) `vällä; nisu `kande, õdra `kande; `kande kie alt `oiab `kinni terädä, `muidu kukkub maha Lüg
3. koodirihm `varta `kaulamus ehk `kande Lüg; koodi tümal on pael küĺles, se pael `ongi kanne SJn; koodi kanne, mõnel olli rihm, mõnel nü̬ü̬ŕ Krk; kood́i kannõʔ oĺl kablast vai nahast Räp; jakake ar koodi kannõh, kannõh lät́s `kat́ski Se Vrd kand1, kannel2, kannus1
5. kandepuud `kandega viisime [põhku] lattu Amb Vrd kannepuud
6. kandetala silla tõrandused. üks kanne on keskel, silla kanne Kod

kanne2 kanne Juu Koe VJg veise välimine suguosa kui veis akkab `lüpsma tulema, siis on kanne sabas. veis laseb kannet, kanna tipu `otses tolk, akkab `varsti `lüpsma Juu Vrd kand3, kannatus2

kanne3 `kańne vanade pulmalaulude refrään `Kaśse, `kańne Ksi Vrd kande, kanike2

kape kape müts Mia käisi kapega, teśtel lastel ei olnu kapesi, neil `oĺlid rätikud pääs Hää

kapel → kabel1, 2

kapet(as) kape|tas g -ta Muh Lä Tõs(-tis) Khn(-õ-) Aud(-tis) HaLä(pl kapetid HMd Rap); kape|t g -di Khk Mus, g -ti Kär Kaa Pha Jaa Pöi Tõs Aud PJg; kabet, pl kabedid Hi sokk, lühikese säärega meeste sukk isastel on kapedid ning emastel on sukad Khk; kapetate ülemised otsad `ollid kirjutet, seal `ollid männad, aga pöövad `ollid `valged Muh; `naistel olid kabedid ja sukavarred Käi; kapetad `pandi suka `alla Mar; linasest `tehti igapäevaseid töökapetasi Kul; pane oma vaad porised kapetad `kuima Mär; kapetas ike pool sukka, peält säär vikeldasse ää koa Vig; Panõ‿nd `vjõltsõd kapõtad `jalga, külm juba ju; mia kuõ kolmandasi kapõti juba Khn; `tõmma otsused veel kapetatele `piale; meestel oo kapetid Aud; kus mu kapetid oo PJg; kapetad olid `väikse säärega, säärt polnd ollagi, paar `toĺli Hag; peasuke laalab: siidikera, niidikera, vidisin villad, kudusin karvad, tegin ämmale kapetad rhvl Rap; mestel ike kapetad, naśtel ike sukad Juu || riidest sussid, pätakad – Kaa Phl || narts ümber kana jala, et too siblida ei saaks – Hag Juu || fig loru oled üks va kapetas ikka Hag || fig sukka `otsis, kapeta sai (ebaõnnestunud naisevõtust) Mär Rap Vrd kaperd, kapukas1

karbe karbe JõeK Amb Kad Sim, `karbe Hlj, `karbes Kuu, g `karpe; n, g `karbe RId/g -me Lüg/ IisK
1. puusammal oks loi minu, kui akkasin `karbet ottama Kuu; `kuuse `karped `kuuse `okste `külles Hlj; `korjasin `kuuse `karbemmi Lüg; puul on `karped peal, sie on nagu alv abe, on aĺl JõeK; mõnel lüeb ihu `piale vahest ka nagu karbe või `karpe kord, kui nahk ketutab Amb; `pandi kuuse `karpeid, lepa või tapu `lehti ja `tehti `krummi Kad; kõigil `puitel, kes viletsast kasvavad, on `karbed külles, `kuuskedel ja `mändidel ja leppadel ja IisK || nõmmesammal maa `külles `nomme maas `kasvad `karbed, ikkuna vahele `panna `talvest Vai || kivisammal kivide pial on `valge õhuke `karpe kord Sim Vrd karbal2
2. puru, praht; ebemed (eriti kangakudumisel) – R `samble, `villa, `kanga `karbed VNg; lina`karbemed, õle`karbemed; takku `karbemed, `lõŋŋa `karbemed Lüg; `kanga `karbed, mis kukkuvad kudumise ajal linadest ehk `lõngadest maha Jõh; koid `söiväd `villad `vällä, muud ei jättäned ku `karbed järele Vai Vrd karp1

kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär Pä/karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre

kare2 kare g `karge S(g kare Phl) Lä(g kare), g kare Mih Tõs Jür Krk; n, g `karge Han; karõ g `kargõ Khn sööt, murukamar; põllupeenar laheb pöllu `karge minna, jääb arimata Jäm; lähme paneme `kargele `pitka magama Ans; läksid rugi pöllu `kargid `niitma; kivid korjati pöllu pεεlt ning `viidi `kargele; nüid sahatesse karet nüid äp ole änam `karge `kündi adradega Khk; selle pöllu mis sii on, selle ma `kaevasi keik `kargest lasnaga Kaa; kas nee pöllud jäävad tükkis `kargeks, kui luts (lutsern) ää kaub Vll; `karge `peale viime `kaŋgad `leekima Jaa; vii `veised `kargepõllale Pöi; ma `jätsi selle viletsa lapi `karge; muulikad kasuvad põllu karete peal Muh; Karet `künta ikka kahe obusega Emm; Obu on `kargel `söömas Rei; karel käies jäävad jalad araks Phl; põllud oo kares LNg; see maa on `karge jäänd Rid; maad oo kõik `karges Lih; mei aasime karet ülese Kse; Võtame mõned `karge tükid, viime `surnu`aeda Han; põllud kõik `karges ja `kündmätä Var; lehmad sööbad kare peal Mih; põld oo karese `kasvan; karet raiuti kirvestega Tõs; Kui `lassitõ põllud `kargõ `minnä, siis `kjõskõ ise oma `kargõsi kua Khn; kas tede kare jo `küntud oo Aud
Vrd karet1

kare3 n, g kare Pöi Muh Phl Rid Mar kari, kivine madalik rannameres, väike laid (tihti kohanimede põhiosana) Karede peal sai `jälle `vörku `lasmas `käidud; Karede vahel olid `söuksed `kitsad sügavad kohad Pöi; sellepärast ne `vehkalid `pandi, et laevad ep lähe karete peale; kared‿o `oopis ligemal kut lee`pealsed; kare oo vee all Muh; Pihla kare, Valge kare, Laŋŋe kare Phl; paet, mis on saand karele kraanatud; kare `üitakse kui vesi alati käib üle Rid || rand, kust meri taganenud – Mar Vrd kari2

kare4 n, g kare saadkeeritis karet kaarutama; kui einad `niisked olid, siis riisuti karesse Kei Vrd karendane

karel karel g -i Nõo Kam kergemeelne, liiderlik, vallatu üits `tüt́rik `oĺli jäle karel, no küll ta vi̬i̬l tei `tempe; igävene karel, `tüḱse `näpmä ja `niìmä, iki miu `putma; si̬i̬ om igävene karel poiss küll Nõo; kui mõni `tüt́rik väega karel, etev olli, nigu pidu paegan, siss vana naese vahel iks `ütlivä, et: küll om veli prińts ommetegi Kam

karene a < kare2 pöld on karene Rei; need ääred o ikka karetsed Kse; `seoke karene maa Mih Vrd kargene

karet1 karet g -a Kul Mär Vig Mih sööt, jäätmaa põllod oo karetas Mär; Säälä mõesa karet Vig Vrd kare2

karet2 karet g karedaʔ tõld – Se

karge1 n, g `karge Kuu Hlj RId Jäm Khk Rei Mar Tõs Tor spor K, Trv; n, g `karke Pöi; kargõ g `karkõ Khn
1. a. (karastavalt) külm `länne puol `rannal on `ninda külm vesi, `ninda `karge Hlj; vilu `karge piim, `äśti `karge joogi jäuks Kos; külm ehk `karge, ei `targe `olla KuuK; aĺlika vesi on `karge JMd; sügise esimise külma aeg oli `karge tuul Lai; `kupre·śse õppes tegeme külmä `karge vi̬i̬ sihen Trv b. kergelt külmetanud – Juu JJn vahest on küĺm, siis `tõmmab moa `kargeks Juu; rohi on aeva `karges kohe, kui rohi on juo `valges VJg Vrd karas
2. värske, närtsimata (juurvili) `karge `kartul Tõs; see on veel `karge koaĺ Juu; `karge koaĺ, põle tohletand ega midagi Kos; `karge õun; lehed on vihmaga `äśti `karged, aga kui pala on, siis on `näŕtsind VJg; lehed on `karged viil `kastest KJn
3. kõva a. poolkõva, pehmeks keemata (juurvili) tihvel oo `karge, põle `iästi pehme Tõs; koaĺ on nii kõba ja `karge, see ei süńni `süia mitte Juu; `karge kardul Plt b. kõva, sitke Kui võrgu silm `laasis oli, siis keedeti võrkkusi lepa `okstega, siis võttis nii kenast `karkeks, oli `jälle teravam `püüdma Pöi; see on nii kõba ja `karge ein `niita Juu c. kare, lubjarikas (vesi) vesi oo koa `karge, kõva, põle pehme Tõs; kõba `karge vesi, võtab silma näo kohe `kestama Juud. ülekarastamisest rabe (raud) `karge `kerves on ku `kuuse `õksa `raiud, siis lüob `kervel kõhe tükki `välla, sie on siis `liiga `karge Lüg; külm `karge roud Rei
4. karm, vali, kuri meil õli vookt kerikuõppetajast, sie oli `karge vanamies Lüg; Ta oli `karge `lapse `vastu Jõh; kaŕge südamega JMd; `karge südamega ku teise `peale alastust ei ole VJg || „kartlik, metsik“ `karkõd luõmad Khn
5. kibe, kange (maitse või mõju poolest) Eks suvel `täüdüväd `olla kalad `oite `karged (soolased), neh eks `muidu `lähteväd habaks jo Kuu; viin on `liiga `karge, `tarvis magusast tehä; sie tubaka `palla üväst, ei ole `karge; `karsitsa (sinep) on `karge; `viidigad, nie on `karged, neil on `oige `palju sappi; moned keriksed on `kimburad, tekköd `sauna `kargest, `karge `löülü Vai
Vrd kare1

karge2 → kare2

karjes a karjes g -e Jäm Krj Vll Pöi Muh Han Kse karjuja, nutja (laps) meil se tüdruk oli irmus karjes ka, karjub, nutab, ööd kut päävad nuttis Vll; va karjes laps, nutab ja karjub ja viriseb `peale Pöi; Sa olid `piśsest piast karjes laps Han Vrd karjukas, karjukott, karjus2

karme karme g `karme s samblik `karmed, nagu villad `kasvavad puu külles VJg

-karne Ls tulikarne

kaset kase|t g -t́i, -di, -ta, -da, ajaleht kaset́it `loeti ~ kasetast `loeti; kasedileht; ma `kaie kaset́i pääl (ajalehest) Se

kasev kasev g -a kasvav (noorkuu ajast) Üks on kadev ja teine kasev aeg. Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks Hää Vrd kasuv

kaske(e)1 `kaś|ke Tõs Aud Pär Trv Krk Puh Rõu Plv Räp, -kee Urv; `kas|ke Krk Krl, -kee Har; kaš́kee Lei; `kaśse Ksi regilaulu (hrl pulmalaulu) refrään `kaśke lauleti Pär; kuule Juhan meie velle, `kaśke, selle õppa ma sinule, `kaśke Krk; kas um minni meeleline pojanaańe naaruline `kaśke `kańke Rõu; lingukene, langukene, kaš́kee kańde Lei Vrd kaasike

kaste1 kaste g `kaste Sa(p kastent Khk Pöi) Muh L K I/-ss- Kod/ M T; n, g kaste Rei LNg Iis Krk; n, g `kaste R(-ss- Lüg); kastõʔ g `kastõ V(kastõh Se Kra)
1. a. niiskus, jahtunud maapinnale, rohule jm tilkadena langenud veeaur kui `õhta tuleb `raske `kaste maha, siis `püüäb `tõisel `päiväl `kuiva `õlla; nüüd on juo vana `jaagup `müöda, egä `põõsa alt ei lähägi `kaste `vällä Lüg; luha ein `pendis vähe `pehmemast, kui `sõisas `kaste all Jõh; kui tuulene ilm on, siis pole kastet Khk; Kui omiku pole kastent maas, siis akkab `päeva sadama; On `metsas kaste `päeva palavaga veel maas, siis pole vihm änam `kaugel; Sest vihmast polnd änamaks kut `kaste korra eest (vihma sadas vähe) Pöi; kaste eedab `peale Muh; jalad said `kastest märjäks Mar; puu oo nõres märg `kastega Tor; ein ennem ei `süńdind ülesse võtta kui põld veel `kolme kastet soand Kei; kaste ja vali pää se pleegib teda (sooheina) Tür; linad `aeduvad, maas `kaste kää ja pääva kää Pee; kui kaks `pääva `enne jüribä `õhtad on kaste maas siis kaks nädalad `enne juagupi`pääva on rukki `lõikus VMr; juanibä `üesse korjata käte rät́ikuga kastet ristikeina pialt. sie on väga ia rohi `aige `kohta `võida VJg; ommuku `kastega õli ikka si‿suur `niitmine; kui kaste ära läks, siis akati `loogu `lahti `lööma Trm; jõe jäären eedäb `õhtane kasse. si̬i̬ one nagu kõrd vihimä Kod; joba kaste mahan Trv; kaste i̬i̬st iki tulli `vihma, ega ta maad likess es ti̬i̬ Krk; su̬u̬ ain üteldi `kastega `pehmembäss minemä Ran; suuŕ kastõʔ oĺl, hain om `kastõga hämm; vehman venüss, `kastõn kasuss Har; huulõ haańal om keśkpäev ka kastõʔ otsah. `kastõga võiõtass `huule, ku̬ huulõ omaʔ `haigõʔ Räp; `kastõga vikah́t parõbahe `lõikass; `täämbä suuŕ kastõh om haina pääl. tu̬u̬ kastõh olõ õi `tervusess Se; ain om tuul `aigu `neitmin ku kastõ om Lei; `vihma um `kastõ väärt Lut || higi luomale käib kua `paińjas `selgä. täätsä kasse one seĺjän Kod; `öeldi et `painjas one lehmal seĺlas. lehm inises, kõik nigu `kastesse (higiseks) läks Lai b. fig `Ööse `kaste all olnd (suvine köhija) Pöi; Kaub kut kaste (kulub kiiresti) Emm
2. leivale sõtkutav jahu, sõtke juur o ärä `apnend, tu̬u̬ kasset, leib tab‿ärä `kassa; ei õle levä kasset, piäb javama Kod; `kalla veel `kastejahu `juure, nõrk on veel Äks
3. kastmine, niisutamine `Leiväd `kasseti päält `märjäst ja siluti siledäst. Kää`kaste vesi õli `ennemb sene jäust `valmis `pandu Lüg; kätte `kaste vesi, kastedi kεεd märjaks, kui levad sileks `tehti Rei; pilve tõuseb, viĺjale on `tarvis kastet (kastmist) küll JJn