[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 136 artiklit, väljastan 100.

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

ammugi 1. juba ammu, kaua aega tagasi sa süöd juo `uudise `leibä, juo `ammugi juo Lüg; ma pole `ammugid sind näind änam Khk; ei ole `ammugi `korvi teind Kos; ein oleks `ammugi `vaĺmis, põleks seda `vihma old; aeg oleks `ammugi ära `minna Kad; `ihkus ammugi ammast ta `piale MMg; ma ei oole ammuki temät nännu Krk; ma‿lli enne `päivä ammukina ülevän Nõo; ma˽`ki̬i̬tnü˽`kiisla ammuki, ilma su˽`ḱaskmallaʔ, a olõ õi˽kost tetäʔ Vas; hundameńt om külh ammugiʔ vaĺmiss, aga edesi ei `jõuta inämp tetäʔ Räp

2. seda enam, liiatigi, hoopiski minagi ei saa sene `asjaga akkamaie, kust siis tämägi ei saa `ammugi akkamaie Lüg; Kes ep täna pisku eest, see ep täna palju eest ammugid mette Kaa; kui tema äi saa, siis mena ammoged mette Emm; ega mina teda tia ja teie ei tia teda `ammugi Ann; kase `leh́ta, neid ei taha nad (lambad) `ammugi, nied on vihad VMr; ta avitap igät ütte, oma last ammugi Puh; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; vana olt, `vaesõss jäät, ei `kõlba hinele, tõõsõlõ ammuki Rõu || kindlasti, tublisti tema on üle `seitsme`kümne ammugi SJn; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu Krk

Vrd ammuks

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se

2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo

Vrd armastus

3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg

4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and

5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei

6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse

7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

arst arst (aŕst) g arsti (aŕsti) eP(pl arsid SJn) eL; arst g `arsti R(n `arsti VNg Vai); arist Lei

1. uus kõrgema meditsiinilise haridusega isik, arst nüüd on `arstid, nüüd `lähväd `arstile, egass `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd Jõh; vanast olid `tohtrid, nüid `kutsuvad arstiks Khk; inimesed köevad ammastega arsti `juures Muh; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja see oli tämä arśt ja `aa·ptiik̀er Mär; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; ma põld `kuultki oma noore põlve, et `mińdi arsti `alla, ehk `tohtert `tooma Juu; käis küll `arstidel, aga ei saand abi Tür; päris aŕst ikke, mitte ei old maa aŕst VMr; arsti uksess ma ei õle `siśse käänud Kod; aŕstil käisin. aŕst `ütles et liigeste põletik Pal; sügise `vankri tee aeg `viidi `aige `reega aŕsti `juure Lai; ma‿ĺli Valgan aŕsti all, ma‿ĺli `haigõ Har || piltl igavene aŕst (surm) Muh; Aŕst `aita isi ennast Han; abi suab kui aŕsal `käätse (asi paraneb, kui puudustele juhitakse tähelepanu) Kod

2. maa-arst, tark, posija – eP eL arst. see ikka selle soolapuhujade `pihta kuulda Jäm; ma olen kõik arstid läbi köin, linna `tohtred ja maa arstid Aud; ennevanast ku pisike äda `juhtus loomaga ehk, sis läks kohe aŕsti `juure, ikka maa arsti `juure Vän; mi̬i̬s lähnud aŕstile. si̬i̬ pannud mehe piimapüti `piale kummuli, et tuleb piima `piale `väĺja [uss] Pal; vanast `tohtert es oole, olli paĺt aŕst, kis rabatset aŕst ja nikatset, `maalist, `ruusu, kidsi, maru; edimene laits om aŕst. ku kolm suurt neĺläbät `riidit nisä om saanu, sellest saap siis aŕst; kissi vangiköüdse ärä lahuteve, sellest saavet ka aŕst, si̬i̬ aŕst, mis ta esi taht Krk; emä `oĺli kidsi aŕst, ei tiiä mes ta posiss sinna `pääle Nõo; noh, käenu `aŕste pitti tema (mees), arsti ei oleva `mõistnu midägi nõu `anda [kuradi vastu] Kam; vana Suri oĺl tark aŕst, timäl oĺl `säitsma Moosõsõ raamat, tollega `aŕstsõ Ote; `nõida kutsuti vanast aŕstiss Har; aŕst om kes mõist `aŕsti sõ̭nnoga vai käśsiga, vi̬i̬ päle vai `suulõ päle sobi arʔ; latsõga läts arstõlõ; aŕbja om tuusama aŕst Se; aŕst. vana ääd́e, vana haabakõnõ, timä `süĺgäss pääle ni saa abi Lut Vrd arstmik

3. posimine, arstimisvõte; ravim, arstirohi Kadakas `öötasse öheksa `arsti olavad Pöi; `loomadele tehasse arsti pärast (arstimiseks) kaelu vett Muh; süte vesi ja sool ja leib segamine, see oli se moa aluse aŕst; tegid kõiksugu arstid `talle ää, `lassid `surnu `auda `kusta ja - - siis kadus ää [haigus] Juu; pahema kää sõrme `küisi pidi närima ja parema kää piupesa lakkuma, sie oli sie aŕst Kad

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

1. asjamees, tähtis, uhke; end tähtsaks pidav tämä `oige `asjaline, et `preiliga `rääki juttu VNg; teeb mis asjaliseks ennast piab Khk; se oo eige asjalene, inimene peab ennast änam kut on Emm; ema kudus `Kloostre `mõisa nende aśsalistel Ris || halv inä, inä asjalist Mar; vaeh mulle aśsalest, kua tiab JMd; `vaata kus mul asjaline õige VJg; `õege mul aśjaline Trm; katsu mul aśsalist Plt; kuule asjalest KJn

2. millekski suuteline, kõlblik, sobiv Vai siis `paadidki `kuigi `asjalised olid - - puoltoist-kahe `süllä pikkused Kuu; maa‿p ole asjaline εnam mette tüö tegu juures; tamm oo viśs puu, lepp põle misgeid asjaline Muh; sa ote põle miskid asjaline veel sii Mar; ta juba asjalene, akab juba mitu `asja ära toemetama Ris; si̬i̬ one ike aśjaline inime, si̬i̬ õiendab kõik majan ärä Kod; asjalene sõna KJn

3. ametmees, keegi, kes asju ajab mis asjaliseks see mees on Jäm; oled sa mõni asjaline koa siis või Mar; üks `sioke asjalene oli, `piiskop või Pil

4. see, kel on asjaajamiseks, tulemiseks vms põhjus ma‿lli iks asjaline kah, ma tulli kraase ot́sma Nõo; ma oĺli `teile aśjaline kah Rõu; mis aśalinõ tiä `oĺle Plv; maʔ olõ veidü aśaline Vas; ma olõ ka aśalinõ, taha rahha Se

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

edimane edimane Jõh Trv; edimä|ne g -tse Hel T V(-dse); ed́äman Lei

1. (järjestuses) esimene sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Edimäne laits om enämbiste iks säändse virrin Hel; edimäne kui `niitmä nakati, `olli iki pü̬ü̬rkaar; jaanipäevän visatass edimäne kivi vette, küĺm kivi ja jakap̀äevän tõene kivi; edimätsel aeal (algul) ku‿t́a `võeti [kroonusse], `oĺli kolm `aastat Poolamaal Ran; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om `i̬i̬steli; tu̬u̬ edimätse naese laits t‿`oĺli konagi nigu põletu; edimätse `amba om piimä `amba; ega mina edimäne es ole, tõese `olli enne minu joba sääl Nõo; poiss jäi `istma edimäiste `klassi; edimätse `saapa sai mina leeripäeväss; edimäne nimi ja väärnimi Kam; maʔ oĺli káts`kümness edimäne; edimätsele tandsutajalõ ańd pruut́ `andõʔ Rõu; üteĺ kui edimäne kaupmiis `vasta tulõ jaʔ, [siis] toolõ är müvväʔ, selleperäst, et edimäist kaupmiist ei kästäʔ `palvõʔ Vas; edimädse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; maad́saʔ mi˽makõt. `täämbä `saimõ edimäst `kõrda uudset; Rüä küĺv alośt sõ̭ss ku süǵüse lät́sivä edimätseʔ küĺvi kurõʔ Räp; perämäne sai edimätsest; kuu om edimätse veerändiku pääl; edimäist `vu̬u̬ri tuĺli `küllä Se

2. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene lehm lännu [müümisel] edimät̀si `sorti Nõo; tano om edimäne ihokatsõʔ Kan; ma‿ĺli ega päivi edimäne kardoka `võtja Vas; imä piät õ̭ks edimäne ollõm, edimäne nuumeŕ [esikohal]; edimäne mi̬i̬ss om küläh vana Vaśso; tu om edimäne ru̬u̬h́, et karaśsinna juvvass Se; mu linaʔ är lät́siʔ edimäist kätt Lut

3. eesmine, eespoolne edimätse `amba om naaru`amba; kuĺu edimäne ots om muiduki suline Nõo; s‿`pańti meid edimätse `penki [istuma] TMr; edimädseʔ `hamba ali ede`hambaʔ Lut

4. esimene kord edimäne om mul paĺlaste `jalguga olla Nõo

Vrd edimene, edumaine

eest|heli sopran ega miul es ole i̬i̬steli, mia laoli `altut Puh; ma‿lli esi i̬i̬steli pääl (laulsin sopranit); nellä eli pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli Nõo

ega1 ega üld(egaʔ San Krl Har Rõu Vas; jega Aud); egä Kuu Lüg Mar Vig Khn Juu Kod KJn Vil hrv M Ran Puh; äga hajusalt Sa, Hi Rid Han Aud, εga Khk Emm; õga, õka Se

I. konj 1. (eitavas lauses) ei ka, samuti mitte; ja ei tämäl ei ole old midägi `luome ei siga ega veist ega `lehma `lammast ega naist Kuu; tämä (kägu) pesä ei tie ega `poigi ei `toida Lüg; ää tehk `liiga jooma ega söömaga Muh; ei ea mena egä tea sena egä tea `keegi Mar; Mia üsä üksi, põlõ `vendi egä õdõsi `ühti Khn; pisi`tassa elab, põle `puudu ega põle `külla ka mette Aud; `Aśja i̬i̬s ega teist taga, muudkui räägib Hää; ma põle seda näind ega kuuld Hag; tal (lapsel) ei old mokka ega tal ei old iget, `kumbagi JJn; `uota justkui `surma, ei tule ega tule VMr; kardivad ka et ei sure ega sure Iis; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; inime ei mõistnd elädä egä `olla egä arvata kedägi KJn; püdel puder om siante `taoline, ei ole paks ega ei ole vedel Pst; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; ega magamist ega `puhkamist es ole olema·nnegi Ran || (eelmist väidet kinnitav) mitte `ühte `kirja ega `miski ei saand Jõh; sel `kervel polnd nägu ega kedad Khk; nüid pole änam karja `törvesed ära medaged Phl; kanad puha sulil, mune ega kedagi Vän; nüid nuored inimised tea tüöst ega kedagi HJn; põld pad́ja ega kedagi Amb; ei sü̬ü̬ egä kedägi, mugu närvitäb aga Kod; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn

2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) ei ole [hunt] siis `naise `kallale tuld ega last ka terind ega Jõe; külm ep lase matakumi `õunbude `peale ega Muh; ühnä jala järele põle se (saabas) suur egä Mar; lapi kiŋŋad - - ega sel old `talda all ega old apsatit ega `kontsa ega KuuK; tuha`karva põle ta `valge ega aĺl ega VJg; kas te‿i ole kudund kinnast egä KJn; eläten inimene, ei mõista eläde ega Krk

II. adv 1. (eitust tugevdav) ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule Jõe; täna on tuuline ka, äga täna väga soe ilm (e)p ole Khn; änamasti need (pluusid) olid linasest `riidest, ega poeriiet polnd paĺlu Rid; kadrid olid vanasti `uhked, ega nemad ei `aandki `piale kedagi Ann; ta `tietas `mulle seda `ammugi juba ette, aga ega mina `uskund Kad; sa ise suad `arvo, egä sa loĺl et õle Kod; ega nevä es käi `kolme `talve koolin Pst; ah, ega tast tühjäst elu `lu̬u̬ma ei saa Krk; ega mul es ole leevä`puuduss, ei raha`puuduss, `kõ̭iki `olli Nõo; ega orrav midägi `kurja ei ti̬i̬ Ote; ega˽tu̬u̬ no enämb vällä ei koolõʔ, tu̬u̬ joba nakass paranõmma Har; ma lät́si `leh́miga˽kotost arʔ, et ega˽mi inäp palamada ei jääʔ Rõu

2. (küsilause algul) kas, kas ei; kas siis, kas tõesti äga nad täna tule?; Rihalas ämber kolises, mine vaata, äga talikas pole lahti pääsnd Pöi; egä sa põle mõnel aal `nεindki tetta Mar; ega te põle suitsu `oones old? Ann; egä sa Uhekille et lähä Kod

3. (järgneb jaatav lause) ja, jah, no, küllap tema, ega tema on ikke ia vanames küll IisR; olin karjas - - ega, tüö oli viel mul juures Amb; kas sis neist `e·ktaàridest saab juba või tahad viel lisa et ega meil on `anda küll Pee; egä siis minu‿al on alati olnd [pulmas taldrikud] KJn; ega süüvvä võisit `ausast Pst; `vastse laalatuss-siidi panni pähä, ega ma‿lli `väĺlä ehitu kah Nõo; ega me oĺlime ni ärä irmutedu jo latset `tońtega TMr; ega tu `põimmine ka `olli ikäv tü̬ü̬ Ote; ega mul oĺl veli kuri ka‿ks (ka ikka) Urv; ega˽siss `poiskõsõlõ piat `hirmu (peksa) `andma Rõu || mis siis ikka, olgu peale ega muud `ühti kui akame minema Ris; ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; ega muud midagi ku akkame `piale Plt || kui lehm kevade `lüpsma tuleb, siis jätan vasika alles. ega (juhul) kui tuleb JJn

Vrd ea, eiga, iga3

ega|üts (hrl käänduvad mõlemad osised) 1. subst igaüks; kõik käsitsi iki külveti poha lina ja egat ütte Trv; si̬i̬ om ammune jutt, sedä egäüit́s joba tääve Krk; ma‿le teele `lauda egäle ütele `katnu; ma‿lli ka kärmäss egäd ütte avitama Nõo; ta om rikaśs kõigipäidi täl om ekkäütte Rõu; ega üt́s om umast meelest hüä, a˽tõõsõlõ om halv Vas; Saa‿i egaütega taare tetä (ühiselt asju ajada) Räp; Jaani pu̬u̬lpühäl `tu̬u̬di jaani`haina kodo, `panti õgaleütele `saina Se Vrd ega|üks

2. adj ükskõik milline; iga (liiki) sõss nakat - - jo kokku ka `pistmä egaüte `varda pääld üits siĺm Trv; ega egäl ütel inimesel egät ütte `asja ei või är kõnelte; egäüit́s nagel es oia `lauda `kinni Krk; ämm om i̬i̬n, minijäss egäüits ei tulekina serätse talule; kamaterä keedeti paan ärä, egä üits vili iks erälde Nõo; paeo ja kõeo, ja kadajit kah mõnijagu – ekkä ütte puud [kasvab soos] Ote

ehitus(e)- ehitustegevuseks vajalik, ehitustegevusega seotud ehidüs`palki piad ottama `täüel kuul Kuu; Sis kolm`kümmend `rupla jäi igal [Püssi mõisa rentnikul], kes abistas [teist ehitada] ehitus-abistuse raha `rendist maha; ehituse `miestel on luod Lüg; neli`kümme `rupla `anneti `moisast ehituse raha Vai; üks elos `kõrge ehituse koht Mar; ahitusruus Mih; [parvega] `viidi `oone ehetuse `paĺka Vän; `tahvle pääl `oĺli ülevel [laev], ku ta ehetuse `plat́sis alles `liikumata `oĺli Hää; vanaema isa oli ehitusmies old JJn; ehitse krunt Kod; isa oli ehitusmees ja sepp. tegi müiri tü̬ü̬d Pil; ehituse lubi tetäss sedä samati, ku rohvi lubi; ehitus kotuss; ehituse palgi olli iki neli kuuejala `sülda; kige parep om ehitus `palki võtta `surnut aal ja vanal kuul [veebruaris] Krk; omal niipaĺlu raha es olõ, võt́t ehituse ̀`lainu; ehituse `naklu sepäd es ti̬i̬; ehitusõ tasu `olli rahan Ran; ta‿`lli jo ehituss mõts, aga maha ragusiva Puh; temä ośt `endäle ehituss krundi; ehitussplat́s `anti, sinna pidit esi palgi vedämä ja ehitämä Nõo; kistutõdu lubi `omgi ehitüsslubi Lai; liinan ja alõvin - - omma vakamaa vai katõ vakamaa suurudsõ ehitüse krońdiʔ Har

ehtima1 `ehtima RId(-mäie Lüg) Jäm Khk Kaa Muh Mär Lih hajusalt KPõ, IPõ Plt, `ehtmä Khn Trv hajusalt T V/(ma) ei/, `eh́tmä KJn M(-e) San hajusalt V, `estmä Kod, (ma) ehi(n); `ih́tmä, (ma) ihi Har; `jeh́tma, (ma) jei Lei; (ta) `ehtib Kuu, ehib Saa (impersonaali vormid ühtivad osalt verbiga ehitama)

1. (end) ilustama, kaunistama; (korralikult) riietuma Pidule `mendi, siis ikke ehiti ka Jõh; se ei `ehti, kenel ei ole Vai; kääpided käsivarde `ümber ja kudas vähegid viel `ehti annab Muh; noorikud `peimed läksid lammaste `lauta läksid `ehtima koa, `riidid panema Lih; Ehtimise põll (pulmas pruudile ettepandav põll) Tõs; Kui naõsõd ühes`kohta `lähtväd, siis `ehtväd, et ää `tüütäb `uõtõs Khn; tüdruk akkas ennast `ehtima kui pruudiks sai Kos; paneb uude pinsaku `selgä, mes sa ehid ennäss Kod; ta om ennäst ärä `ehtin ku `mustline; ku uisal matert otsits, ütelts: ehi ehi nooriguk senigu nu̬u̬ŕmi̬i̬s tule Krk; `vastse laalatuss-siidi panni pähä, ega ma‿lli `väĺlä ehitu kah Nõo; Taĺsspühi `tu̬u̬di kuuś `sisse ja ihiti ilustõ äräʔ Har; ar om `hindä `eh́tnüʔ, hüä `rõiva säläh ja `ehte kaalah; ja eläjä˽kõ̭iḱ ̀eh́tidiväʔ arʔ `lillega ja vańnikidigaʔ Se; `musta `eh́tinü (riietunud) Lei Vrd ehendäma, ehitsämä

2. seadma, korraldama; (millekski) valmistama ehi `käimest VNg; ehid `riide `ennast Lüg; Akkage juba sööma [tulekut] ehtima Kaa; isa ehib, ema ehib, poeg saab `poolde `ilma = kanamuna Kul; mia `ehtsi `kaibama minemä Khn; näväd kõik ommogo ehiväd eenäle; ma õlen mitu pühä `estnud tulemä; kaŕjatüd́rik eśt `kaŕja Kod; ommuku eh́ts sadame Krk; me `ehtsime `keŕkude minemä; ilm ehip `saole Nõo; kat́s kanna ehisse, piät `vaht́ma, kas `aida lääväʔ Krl; ma‿lõ `ihtünü minemäde, ei olõ saanu˽konagina; ihiss pääle `ih́tmist, ei˽saa˽kunagi minemä õiʔ. sõ̭ss üldäss ta nigu tuŕk sõtta ihiss; mi `ihte `pallusõlõ minemä Har; nätäʔ ilm ehiss sadama Vas; kohes sa ehide minekit Se; aig eh́t jo vihma pääle Lei

3. roheliseks muutuma, lehte minema mets akkab `ehtimäie Lüg; kevade oras `ehtib, pöd lööb aĺjendama Khk; kui mets ruttu ehib ja `aĺlas lähab, siss peab põlluga kiirustama Saa; üteldi et mets akab `ehtima, veikesed lehepungad õlid üleval Trm; undi karu on sihane, kudas mõts ehip (hundi karv muutub metsa värvuse järgi); muru ehib, mõts lehib rhvl Hls; kiḱk mai·lm ehiss, kolm poisikest ei ehi = mõtsa puu Krk; põllumiis piäb nii `pääle nakama, nigu mõts ehib Ran

4. (ähvardusena) lööma Ma sulle näitan, vuat ku ehin sulle ühe üle kõrvade Trm

lõbus lõbus Lüg(-os) Jõh Vai Pöi Muh hajusalt L/-os Mar/, Juu Koe VMr Kad VJg I Plt KJn Trv Pst Hls/g -e/ TLä, löbus Sa Ris, lobus Jõe Hlj VNg Vai, lebus Kuu, g -a; lõbu|ss g -sa Trv Nõo Ote Rõu/n lõpu|ss/ Plv, -se Krk San, -sõ Krl

1. rõõmus, heatujuline, naljatlev kass on ju lobus luom Jõe; Ilus kohe valatada, ku igä nuor inimine alade lebus on Kuu; `ninda lobusa `näuga Hlj; nee olid löbusad mihed keik Khk; Nii kena lõbus linnulaul on Pöi; seal oli paelu lõbusid inimisi Kse; mul `oĺli täna lõbus meel Tor; Lõbusad inimesed mõśtavad ka teśtele lõbu teha Saa; inimene on lõbusas olekus, kui tal `easte on läinud Pal; lõbusa iseloomuga, `naeris paĺlu, ajas lõbusaid juttusid Lai; lõbusad inimesed teevad teśtelegi lõbu Plt; `äśte `lahke ja lõbuss inimene Trv; temä om lõbuse jutuge Hls; ta‿lli `väega lõbuss `tüt́rik, ta püis miu, mia - - jäi `õnge Nõo; lõbusõ inemisõʔ Krl || lahke, sõbralik teine on löbus teise `vastu Pha; iga inimese `vasta oli lõbus, ei old vihane Lai Vrd lõbukass

2. mõnus, meeldiv, tore; muretu lobus olemine oli sääl `kampanis Vai; `seltsis löbusam `kεia Khk; Päris lõbus `õhta `olla olnd Pöi; see oo õte lõbus, et saab `laupa `õhtu külase `menna Muh; lõbus elu - - põle muret kedägi Tõs; noored rahvas, neil naa lõbus ilus elu Juu; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; lõbus elo, üvä elo, ei õle muret ei `vaeva Kod; ega ni̬i̬d kõege lõbusamad päävad ole olnud Pal; saare pääl `tańtsime, sõime ja jõime, sääl oĺli `seäke lõbus olla Pst; sääl `oĺli muidu lõbus elädä Ran; `talgun `oĺli jo lõbuss, valeti ja tetti `naĺla Ote; lõbuss päiv oĺl meil pühabe nätäl San; eläse lõbusõt elluʔ Krl || `peendrad akkavad löbusaks minema (taimed hakkavad tärkama) Pha

3. hea, kiire, jõudus lõbus mies `tüöle Vai; See uks oo nii löbus keima (liigub kergesti) Khk; `Seikste löbusa kasuga `kaskede küljest ikka `seiksi [pehmeid vihaoksi] sai; Nende nöögu olne nõnda löbusa kasuga Kaa; `parkalivedelik pidi `äśte vana olema - - siis pidi temaga kõige lõbusamb olema teha VMr

elajas elaj|as R eP Hls KodT, -ass Pal Äks TMr, g -a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, -äss T, -ess Krk Hel, g -ä, g -e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; egass Muśt `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se

elu|päev
1. päev inimese elus `ühtegi elu`pääva ei ole kahatseda, et on ull oln HMd
2. hrl pl elu; eluaeg –üld `Katsu oma `aaskari `karja `raŋŋastada, ei ole enämb `toistel elu`päivi `neiegä; Küll sinu elu`päiväd on lühükäsed ~ `pikked (öeld sisenejale, kui kangast maha lõigatakse ~ üles pannakse); `Kauaks elu`päivi nii `kauaks ka `leibä; Ies elu`päiväd, taga `tantsu`päiväd Kuu; ei `kergeid elu`päevi ma põle nähnd siin ei kodo ei `kuskilgi Lüg; minu elupäevad oo lõpekorral Muh; `Audru kiriku all ikke elu päävad [elanud] Aud; [kui vanainimene tuli külla kangalõpetamisel] `ütles: `ossa issakene, minu elu`päävadel lõpp pial; kütuse `puudust ma ei tia elupäi·viski JJn; elupäävad on küll ka `praegu juba ike üle kaheksa`kümne Kad; isä neid `nu̬u̬tasid tehnud, õmad elo pääväd püis Kod; ta põle oma elu `päävades nii iad elu saand, kui vanas päävis Lai; `ammad ärä ja elupäeväd lühiksed Vil; si̬i̬ om miu elu`päevi sehen ollu; miu elupäevil ~ -päevin ma‿i ole sedä nännu vi̬i̬l Krk; `ta‿ĺli elu päiv velle man karjan Ran; jalg joba avvan, ja tõene avva veere pääl, elupäevä om otsan Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piät iks eläme San; [sõja ajal] a ar˽ka tapõta as, olõ es elopäävä är eledüʔ Vas; midä vi̬i̬l seeni aani elopäävih nännü olõ ei, nüüd vi̬i̬l näet Räp
3. (adverbiaalselt) ikka, alati; (eitavas lauses) iialgi sii oo [allikast] elupäevad vett `välja joosn Muh; minu isa `pińnis elu päävad [vikatit] Sim; magasi kaŕnitsad õlid - - magasiaedan õli elopääväd; kui ta põle elopääväd lõvi õllud, kos ta sinuga nüid tańtsib Kod; ma põle seda elu `päävadeski tahnud Lai

elus elu|s (-o-) R( n elosa Vai) spor eP(h- Phl), Nõo, -ss Puh Nõo, g -sa; eluss ind San Räp/-o-/ (adjektiiv ja sõna elu inessiiv võivad eP alal kokku langeda)
1. elav, elus (olev); elujõuline; elama jäetav, elusalt säilitatav Pane `angerjad `huomigull `sumpi, siel `seisuvad nii `kaua ku tahud, elusad Kuu; kui on `raiumatta siis on elos puu; elosa `silmidegä (elusana) tämä küll enämb `Rääsa ei tule Lüg; Mokkad nagu elusa kana süänd (punaseks värvitud) Jõh; elosa `kissa; [angerjapüügil] elos `süötä pidä olema `ninda et sie `viidika eläs Vai; elus kala on `liikuv, kallutab `paati Pha; elusad kalad `lastakse sumbuga jõkke ~ vette Mär; Siu telliskivi sabase, mud́u jooseb elusast piast `taeva (öeld väga silmakirjalikust inimesest) Han; sui on ju puu elus (ei kõlba maha võtta) PJg; kõik elusad loomad sigivad; naene olnu varju `surmas, saanu `jälle elusass; me `peśsime [inimest] enne elusast pärast ja pärast seda (surma) `peśsime viinaga Hää; elusinimesest võib paha `riäkidä; ta oli nagu koerde kää old, va talimüt́s peäs, viĺdinuiad `jalges, nagu elus niru Juu; elusast piast `tahtis konna ära `süia Trm; mina ei ole elusalt piast [hunti] nähnud Äks; ega ta koolu es ole, ta‿lli periss eluss inimene; egass eluss lammast ei nüllitä, enne tapetass Nõo; `pandoriga `veetäss elosskallo Räp
2. hõõguv; (suure leegiga) põlev, laus- maja elusa tule `liegi sies Lüg; Valus, nigu elus tuli lüöb läbi (valusähvakust) IisR; kadus on elosas tules Vai; tule ehe, öhune `valge tuha kord elus söö pεεl Khk; Olid sööd nenda ää `öhkun, et meni elus kübeke veel oli, siis `veeti säält `niiske `otsa [sütt] Krj; ühessa elus tule sütt visati `jälle vee `sisse. `veele `tehti ristid `peale [kui huuled olid katki] Aud; ja üe korraga mina näe elust tuld kõik mede kuhjede vahe täis Hää; elus tule kustutan ära, aga lambi tule lõpetan ära Saa; seäl ju päris elus tuli `lahti Juu; elusad ~ tulised süed Trm; elusad süed `õhkuvad; elus süsi tuli jala pääle ja põletas jala ära Äks; kui pühab `leiba ti̬i̬d, se põleb [pärast surma] elusas tules SJn
3. (hüüatustes, kirumissõnana) tõeline, päris sa elos kurat Mar; elus raibõ Khn; oh sa elus kurat, mes nüid vi̬i̬l `ütles Kod; elus kurat isi KJn
Vrd elav
4. (väga) väike üks elus kiba `leiba sii maas; Sida oo küll elus pire Khk

erali erali Lüg Jõh IisR; eräli Lüg(-lli) Ote San; äräli Lüg Ote; -ärali Lai eraldi `krundid lahudatta `vällä, igä mies läks eräli [elama]; `vatsa alused [villad] ikke pannasse erali ja `selja`päälised ja `külje`päälised erali [lambaniitmisel] Lüg; `Reietuast erali elumajad tulivad vabaduse sõa ajal Jõh; [põld] sääl om vi̬i̬l äräli `langu `viisi Ote || kuda nämäd (murdekõnelejad) `asju `ütliväd ikke eräli `muodi (isemoodi) Lüg Vrd erale

ihu1 ihu üld (iho; eho Mar Se; jiho Lut) (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. keha, -ehitus; ant hing a. keha, kere Las nie `karklevad kel ihu `elpu täüs ja kere `kerge Kuu; `aigus lüöb ihu Lüg; männi kasudest `tehti patti - - keige ihuga (üleni) vöis ka `sisse `menna; naiste kasugad [on] ihu `moodi änam kut meestel Jäm; see on nii `peenise kebja ihuga Khk; Kui ing akkas ihust ää minema siis `pöörti inimene seliti; ihu on `aige, väriseb `ühte `jooni Krj; Ajas vanal ihu imelikuks (tekitas vanamehes sugutungi) Pöi; surm `öetse ikka lisemal olavad kut säŕk ihu peal; ma tahaksi `sooja ihu `soaja (sugutungi rahuldada) Muh; ihu nii `raske kõik kohad nii väsind Mar; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab (öeld peksust) Mih; üle ihu käis kohe jume Sim; kuuled õnnetuse `aśja - - siis nagu ihuss käib läbi Kod; üle ihu kõik valutab, kõik ihu on äda täis Ksi; korbi ihuga obone KJn; temä oid oma ihu - - temä ei taha oma ihu vaevade mitte, ta ku ojoss tü̬ü̬ man; ku värin üle ihu lääp, siss surm `mõ̭õ̭tvet avva aset; miul käis ihust luiest värin läbi; ma magasi väsümise ihu si̬i̬st `vällä nüid Krk; kaku sõna`jalgu ja mässi `ümbre ihu [kui ristluud valutavad] Ran; kae `jalgu sehen ei ole nii paĺlu `võimu, et ihu üless tu̬u̬b; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl; vanainimese `ütlivä, ku näil jäi vü̬ü̬ `vü̬ü̬le `keitmädä, et ihu om nigu `valla; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss; `põrsa `süńduva kõ̭ik `paĺla ihudega, es ole `karvu säĺlän Nõo; nätäl `aigu vi̬i̬l tu `erne supi imu `tuĺli ihu `siśse Kam; poisi `vaht́va varikusta, kośjamehe kuusikusta, kas om ihule iluse rhvl San; iho om ni rammõtu ja väsünüʔ Kan; ta om laja ihugõ – laja sälläge, laja tuharõʔ, lajaʔ `nimmeʔ; `hinde ihu, tõsõ hilbuʔ Krl; lihm pańd uma ihu `rõuku Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst; Uma hamõʔ um õ̭ks umalõ ihulõ kõ̭gõ lähemb Rõu; vanast tet́ti kõ̭iḱ käśsiga `rohkõp - - kõ̭iḱ tet́ti uma ihogaʔ (ihurammuga); ülevält oĺl särk iho pite; taa hamõh om läḿmi ja ihho ligi Plv; taa `kuldo sullõ nigu kamśs ihho pit́i (parastavalt); anna˽`tallõ ihho pite (anna peksa); piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügä olõ konn; suuŕ iho ku hobõsõl; eho saĺli‿iʔ, rinnaʔ saĺli‿iʔ [suitsu] Se b. fig (väidet tugevdavalt) Täna sai pääva otsa loogu veetud (võetud), nõnda et ihu-ing armas sehes Kaa; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; Tuul leikab ju ihust-ingest läbi; ära minegi Jür; kisendä kas ińg ihoss jäägu Kod; oless ma ihust eńgest (üldse) `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; lät́t `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se; ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t), ihust (ja) hingest jne kõigest väest, innukalt; täielikult Mes sa siel nii ihust `hingest tied, ei ole `aiga `süömägi `tulla Kuu; tien ihu ja `eŋŋe puold tüöd Lüg; Ma joosi küll otse ihust iŋŋest Kaa; `püiab ihu hinge `vasta Rei; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tegi kõegest ihust ja ingest tööd Kos; Ihu ingega oiab kinni (kadedast inimesest) Trm; kisendäb kõhe iho ingegä; minä saen `vandu iho inge pualess Kod; ma avitess kige ihu ja hingega tedä; ihuld engeld püünäb tüdrukut Trv; sellel ma os lännu ihul engel Krk; ihust ja eńgest oless `tahtnu Ran; küll om suur tuul, puu ka kõ̭ik värisevä kõigest ihust ja eńgest Nõo; teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihuhingegaʔ Har c. sõim `saatana ihu eng Hää; Kuradi iho Võn; oh sa kuradi `saadani iho hing Plv; Oh saʔ igäväne nuheldava iho (oh sa mait) Vas; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
2. keha välispind, nahk; nahaalune lihaosa Kävin `ehtul `saunas, sai `jälle ihu `puhtaks Kuu; `õrnas ja paha ihu, kärn ja kõik akkab `mulle `külge Lüg; vedel liha ehk vedel ihu Jõh; nii `valge ihuga inimine Ans; `veise ihu nii märg Khk; rons on latika `moodi, `koltse ihuga Vll; `Vassil võttis vana `pinsaki, aga teised läksid - - ihu väel (palja ülakehaga); `varsti võib ihu `väele tõmmata [sooja ilmaga] Muh; soe särk oo ikka ea õdos `panna iho `peale Kul; roosi `aigus seesab ihuga ühe`tassa Kse; Särk sihes ~ all, ihu pial = küünal Han; [pärast pesu] `lamba ihu läks laarise ja; nahk ja ihu `õhkab, kui määritse õliga Tõs; nii kaltsased `riided, et paljas ihu paistab Ris; ihu kipitab ja kiheleb Kei; [põlevast majast] mees sai ingega `väĺla, aga ihu oli põlend Ann; (elitingil( siis `aitab viel kui tule `rauda `raiuda, nii et sädemed läksid rinna piale kohe ihu piale VMr; nõel `torkas ihusse Iis; ihu `järsku kuevab ja kadub ärä Kod; inimesel on ihu, loomal `üeldasse iki liha Ksi; käsa `puhtaks ei saa, nigu ihu `sisse läheb [mustus] Plt; suur ihu seĺlas, reśsib `jalgel ka `pääle Vil; sigu om ka `pehme lõdva ihuge Krk; küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan; kui ta kõvaste sü̬ü̬p, tulep ihu ka `säĺgä Ran; kae minul läits sääl joba likess ihu minekiga Puh; kõ̭ik ta puusa ja ihu värisi säĺlän, ku‿ta `kõńse, ta‿lli nii liha täis; noorel kuul ei massa `sanna minnä, ihu nakap `süitmä; mõni ti̬i̬b tü̬ü̬d, nigu igi joosep ihu `mü̬ü̬dä maha; täl ei ole `õiget rõevastegi säĺlän, tüḱk ihu, tõene `ilpu Nõo; pahepäädi – ligi ihud tu̬u̬ pu̬u̬ĺ Kam; nu̬u̬ kriim`pääga [lamba] nu̬u̬ läävä edesi ja, `piävä ihu kah Rõn; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; Täl rassõ iho (liiga paks), jõvva‿i inämb tü̬ü̬d tetä Räp; iho libisess säläh nigu haava leht́, kui midä `hirmut; kõhnal mehel olõ‿i mänestki ihho; virgal hobõsõl jala˽hanguh, laisal iho säläh Se
3. (keha sisemus) a. kõht keik aas [loom] ihuse, mis sa tale ede `antsid Khk; joo see ölut veel ihuse Vll; See piim juba ihus Pöi; Sie suutäüs `viina läks `terven ihus(s)õ Khn; ammut́ `hindäl iho täüś Kan; pasandõss nii et ti̬i̬ takan – vana ihu iks päsess (kõht lahti) Krl; t́sia laŕbeva nii uma iho täüs Plv b. emakas, üsk kas piap siis mi̬i̬s olema `armsamb ku mul ihust `süńdenu laits Puh; niipaĺlo oĺli˽`põrsa rammuh seeh, et maha as iḿmise ihost `vällä tulõma Vas; nigu latsõ `aigu, sis tulõva `sääntse kińnitüse, ku eho tulõ `vällä Se c. soolikas; pärasool iho käüse `vällä – tu perss-soolik tulõ `vällä takast; nakaśs iho `vällä `käümä - - `naate kala`kliime `sü̬ü̬tmä. vanarahvaśs arstõva – käänete `katla kummalõ - - ja `persega sinnä pääle `istma. [või] ägeĺ jäl põha poolõ `kaartõ ala, ossõga ala, siss ägli pääle `istma Se; jiho tulõ `ussõ, kiä lätt tuulõ `pääle sitalõ Lut
4. koorealune sisuosa; viljaliha; niin, mähk lepp on nii punase ihuga Khk; [kase] ihoga parandasse `katkised aabad `terbeks Mar; viinapunased kartulid [olid] kollase ihuga JJn; kesä (kartulisort) om päält `valge, kõllatse ihudege Hls; seene ihu [jääb järele] ku jala alt ärä võtat; miu arust si̬i̬ õun om lahepe ihuge. piŕn om tehepe ihuge; su̬u̬ kuuse om lülütse ja kõva ihuge; [puu] sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; oodenvaldi om - - `sińkjä koorega ja kõllatse ihuga Ran; aga suurdel [õuntel] om südä `väike, saab ihu paĺlu Nõo

hingekene dem < hing1 (1. ja 2. tähenduse piirid pole alati selged)
1. eluvaim, -võime kaua sie ingeke sies on (elan), ei tia JJn; poole `aage luvvas [lootele] engek `sisse Hls; vanal ei ole muud, ku ooda et eńgekene `väĺlä lätt Ote; [surnust] õks üĺdäss õt hińgekene om ar˽`väĺlä lännüʔ; lät́s hingekene mant Se; t́süt́s hingekene rinnuh, a iks silmäkese vallalõ; hingekene vilʔ siäh, olõ‿iʔ är lännüʔ `ussõ Lut
2. inimese surematu osa; ant ihu, keha Jumala päralt ingeke (surnust) Hää; [kurat õpetab] pane ainult pael kohale - - tema `aitab selle ingekese siis `väĺla [poonul] JJn; `mõtle oma iŋŋekese `piale VJg; jumalalle ingeke ja rahu tämä põrmule (surnust) Kod; tulge iki peiet pidäme. et rõõmustame iki ta engekest ja saadame ärä; tapeti siis üits lu̬u̬m [hingede ärasaatmisel] - - enge tahave iki engekest; ta (surija) vaak engekst mitu `päevä Krk; jumala perält temä eńgekene; `ta‿lli `väega ää poig, jummal perigu temä eńgeke Nõo; ülendedü olgu timä (surnu) hingekene, alandõdu pääpatukõsõʔ Har; Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ - - Hingekene ĺätt vi̬i̬l `vasta ü̬ü̬d kotost `väĺlä Se; jummaĺ, jummaĺ, ummi `armide käśsiga võta arʔ hingekene (palvesõnad) Lut Vrd hingekäne
3. vaimolend poiśs söönu engekste (hingede) jao är Hls; ku arʔ koolõss sõ̭s hingekese käüvä vi̬i̬l kodo `sü̬ü̬mä Vas; hüä lat́s saa hińgekesest Se Vrd hingikene1
4. sisetunne mu hińgekene tiiä‿s joht tuust midägi (pole aimugi) Se
5. elusolend, hingeline Kui `issand `annab `ingekese, sis ka `leivakese Lüg; mis ma engek tambi edesi tagasi, edesi tagasi pej Krk; `At́sra ingekse (pilkenimetus) Hel; inemise hingekese (teolised) kõ̭iḱ teḱki ja `oŕssi `mõisan tü̬ü̬d Har
6. hingemaapidaja; hingemaa – Puh Nõo Ote mia ole `süńdenu Kavilda `mõisan eńgekese kotusse pääl Puh; Käänil `olli nelikümmend kaits eńgekest. valla nõukogun `olli eńgekestel neli nõumi̬i̬st Nõo; ni̬i̬ kotusse kutsutasse engekese, nu̬u̬ ommava väikese krundi Ote
7. (hüüatustes) oh sa `vaene ingeke, kus sa suad Kse; no `mõtle eńgeke, võrguga `pantu `väikseverevä `kartuli patta `ki̬i̬mä Puh; `ossa eńgekene küll San; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se
8. Nied `kuused on ju nii `ingekesed (väiksed), `milla neist ekk saab Jõh

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

issanda (rõhutavalt) päris, täiesti; (koos eitusega) mitte sugugi, üldse mitte igä `issanda päiv Lüg; ma‿lli nii alaste, mulle es jää mitte üits issändä juṕp; mina es võta mitte üits issändä krü̬ü̬m Nõo

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jumala|lats = jumalalaps ta‿ĺli jumalalaits, ta‿ss taha patatside inimestega kõnelda Nõo; d́umalalatsõʔ `ḱäülese ḱerigun Lei

kabel1 kabel g -i R(n -li Lüg, ad -llil VNg) eP(-ĺ Iis Plt; kabe·ĺl g -lli Jäm; g kabli Hi) M(-ĺ) spor T, Rõu Vas/-ĺ/; kabõĺ g -i Urv(kapõĺ) Krl Plv Räp/kapõl g -e, -i/; kaabõl hv Har; kapel g kabeli T(kapõĺ Võn Kam; kappel Rõn), g `kapli Rei
1. abikirik, palvemaja ü˛e`korra `käisimme `naised oma `seltsiga `Praŋli kabeliss Jõe; See on ju kut va vareste kabel veel (lagunenud majast) Pöi; Kadjaste külas on vanast olnd kabel, katoliku papi vana kabel Vän; kus `Kristus kirikut kinitab, sääl kurat kabelid `körva (iga kiriku kõrval on kõrts) Ris; `pääle rootsi sõja tullu see katoliku aig, siss om ollu sääl keset külä kapel Võn
2. surnukamber, matusetalituse ruum kalmistul; hauakamber mõni on `viina surd, `viidi kabeli, `säädus `vahtis, midä viga õli Lüg; Just kui kabelist vällä kargand (väga kõhn) Jõh; Möndu ärra kabe·ĺl on `Töltse `rinka pεεl Jäm; `sakste `surnud `pandi kabelisse, kabeli paranda `alla Mar; keis kabelis `surnud `vaatames Tor; `surnuaia pääl om kabel, `sinna pannass surm seni ku `auda kaevets Krk
3. surnuaed – I Pal Äks Lai T V minä en lähä kabeli tämä `auda õiendama Kod; `kanged viiasse kabeli (kangekaelsest inimesest) MMg; suri laps ärä ja `maeti `sinna kabeli; alb kabel, vesi tuleb `auda `sisse Pal; kõik viiäss kabelide, olgu ta rikass vai vaene Puh; kui surnuga kabelide minnäss ja naśterahvass `vasta tuleb, siss saab naśte`rahva `ku̬u̬ljat Nõo; ma lää kabeli pääle Rõu; ma lät́si nimelt `õkva kabõlihe Räp

kadrill kadri·|ĺl g -ĺli Tor Kos VJg(kad́reĺl) Sim Trm/-ll/, kadril g -i Se(kadreĺ g -i) Lei, kadrila Lut(kadreĺ g -a); p katri·l̀li Jür; n `katrilla Jõh; g `katrella Lüg (vanaaegne tants) `poisid ehk `tütrikud `paaris `läksiväd, kesk `paigas vahestetti ja siis läks `jälle `tõine `tõise `puole, sie oli `katrella tants Lüg; `mitmest toast läbi `siukest katri·l̀li `laśksid nõnna et et Jür; `pulmades tańsita kadreĺ̀li; kadriĺl-tants, niessuke tants, mis käivad üksteisest läbi VJg; kadrill tantsitakse kaheksa inimesega, kuus moodustavad ringi, kaks tantsivad ringi sees Trm; tu kadrili tands om, tsõõritõdass `mitmõh paigah; `vindläse `kaŕksi tu̬u̬d kadrelit (~ kadreĺlit), no˽ka karatass vi̬i̬l Se; kadril, taa‿m `neiku t́šigani `karglõmin Lei; kadreĺ um `karguss, sääne neĺäkeizi karatass Lut

kallimbalt `kallimbalt kallimalt temä müis oma `lamba poole `kallimbalt ku mia, ma‿lli `rummal, es mõesta raha võtta Nõo

kanaval kanaval g -i Jõh IisR(-ĺ g -ĺli) kohitseja Kanaval kohis `luomi Jõh; Pidi olema `tiatud kanaval ehk ia `veltser, kes `ruunada `mõistasid; Kanavaĺlile `osseti `liiku IisR

kaneel kanee·ĺ, -l g kanee·li spor eP(-ie- K), Hls Nõo Krl; kani̬i̬ĺ Trv; kane·|ĺl g -lli Kod; kanel g -i VNg; kaanel g kaandli San maitseaine kaneli `kaunad VNg; kanee·liga tehasse mesilastele `aisu Tor; kanie·l pannakse `sukruga koos piimasuppide `sisse Kos; kanee·li koor Trm; `kane·ĺli panevad õõna supi `ulka Kod; kanee·l annap supile ää meki Nõo

kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär Pä/karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre

karussell `ka·russe·ll, -ĺl g -i Kuu VNg Lüg, g karusselli Jäm Muh K Trm Ran Puh Krl; karussel g -i, karussar g -e Kod; van karuss g -i KJn; karasse|ĺl g -lli Muh(-lg g -lja) Kul Vig Tõs Hää Trv Krk, g -ĺli Aud Tor pöörkiik (laatadel jm rahvapidustustel) me oleme ea peal koa `karusse·lli tein Muh; lapselikud ja mõedu `kerglesed köisid karasselliga `sõitmes Vig; Vanasti `oĺli `jäärma·ŕkis ikki karasseĺl Tor; munade pühade aeg `tehtass sii `karasse·lli Hää; issu karusseli piäle ja sõeda, leierkaśt mängäb. karussel paab vere `ki̬i̬rama Kod

kasvand kasvand g -i Phl, g -u Har Se
1. kuuse- või männikasv – Phl Vrd kasv, kasvandik, kasvandus
2. puukool; noorendik puu kasvand vanast mõisan oĺl, ku puid istutõdi Har Vrd kasvandik
3. kasvaja, käsn mul `kaśvi `jalga `õkva päginitse alaʔ kasvand, küll ma‿ĺli `tu̬u̬ga hädän; taalõ kasvandulõ om vaia pehmetüst pääle pandaʔ; mõ̭nõl puul kasvass nigu kasvand kõrvalõ Har Vrd kasv, kasvandane, kasvandik, kasvandus
4. kasuvanem ta om taalõ kasvand, olõ õi uma esä; eläss kasvandu man, kasvanduimä man Se

kauh1 kauh IisR Aud Juu Kod Pil Krk Puh KodT = kauhti kanad `vihtlevad liiva sees, tiivadega kauh kauh omale `liiva `peale Aud; kui ta sedasi `jooseb, kauh siiapoole ja kauh sõnna poole, sis jooseb `kaksi pidi Juu; iä akab lagunema, siis kukuvad `sisse nagu kauh ja kauh Kod; ti̬i̬ om `pehme, obese jalg lää läbi kauh ja kauh Krk; nigu lade valmiss, nii `tu̬u̬di obese pääle `sõkma, edimäld obese lätsivä kauh ja kauh `sisse, ta‿lli jo kohe Puh Vrd kiuh

kavalus kavalus Vän g -e R spor eP(kaba- L Juu, kabaalus Mär), Trv Hls Ran San, g -õ Vas; kavalu|ss g -se Krk Puh Nõo, g -sõ Nõo Krl Har Plv, -śs g -sõ Rõn Se; p kavalust Urv; s < kaval kavalusega `püian ikke `katsun `tiedä `saada Lüg; tama on ise `justku `tuhma päält näha, aga küll on kavalust täis Vai; kavalusega pettas mo kääst lehma εε nii vähä raha εεst Khk; see põle vale ega kavaluse jutt Muh; kes tä kabalusi kõik teab, täl oo sedä kabalust küll Mar; se inimene oo kavalust täis, ei tänd või `uskuda Tõs; kavalusega sai teist ää petta Kos; sel mehel on kavalust JMd; ma tiän tämä kavaluss ja suan `arvo et tämä on laisk Kod; temä aab kavalust KJn; si̬i̬ mi̬i̬s om `kangõ kavaluste `pääle Hls; naeste`rahval olna tuvikese tasa˛us ja rebäse kavaluss Puh; jõvvuga ma‿i oss midägi saanu, mia võti kavalusega Nõo; taht kavalust `pruuki, `kõikõ kavalusõgõ kätte saiaʔ Krl; tõnõ tõsõ käest kavalusõga pett `vällä Har; ilm um kavalust täüśs Rõu; tu̬u̬l olõ õi määnestki kavaluist Se; kavalust küsima tagamõttega, kavalusi küsima kavalust küsima, kui inime ise tiab seda `aśja, aga küsib veel teiselt, kas ta õieti riagib Koe; kavalust kuulama ~ pidama ~ tegema salaja pealt kuulama peab sedasi kavalust, mihe `riided magavad, aga mees isi ep maga Jäm; teeb magama ennast, teeb kavalust. kuulab, mis teised `rääkivad Khk; koer `kuulab kavaluss ukse taga Kod; kavalust `kullet mahan (teeskled magamist) Krk; mia `mõtli et ta makap, aga ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõss teǵe et tiä maka, kae˽sõ̭ss tõsõ ei˽variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõiḱ ilustõ `vällä Urv

kena n, g kena R eP(kina Jäm Khk) u Hel Ote San Krl, kenä RId spor L KLõ, Juu Kod eL(kina San Krl Se, kińä Se); komp kena|dam Var Tõs Aud Kõp, -mb Kad, kene|dam Pär, -m Vig PJg Hää Kod, -mb Urv, kenä|däm Khn, -mb Lüg, -tsep Urv Krl(-tsõp) Har, kineb Se
1. ilus, tore (vaadata, kuulata) Üks niisugune madal puu, - - ja sie kohe `heitseb kui lumi `lähteb, `oide kenad `heided on Kuu; ilusad `suured `kartulid, kenad kohe Hlj; kenä paar; `kesnädälä kenä (laps, kes sünnib kolmapäeval) Lüg; kena `asja küll Vai; kounistasi oma pölle kenaks; `seiksed kenad löŋŋad Jäm; kenad `riided; kenad roosid (lilled); olid kenad pilliluud; pailu kenad noort `metsa; raamadus oo kinad pildid; vaada kui kena `röngas kailaga obu see on Khk; Kena nägu oo vitu `nuhtlus (= `rohkest `kiusajaid isaseid `järges) Kaa; eidud tegid kenasi `kindud; üks kena noormees tuli mo `juure Pha; Noorte üljeste nahad olid köik see kenamad Pöi; tegi kirgu jaoks kenad pätid Muh; ilus kina rätik Phl; mol kena piip Mar; kena tüdrok kondi poolest Lih; küll oo kena lill Kse; mõned sõukest kenadamad Tõs; vaśsikad olid na kenädäd; Nuorõd tüdrikud kõik kenädä plaaniga Khn; Ega kenemid tüdrekid põle `kuskil majal PJg; see on paelu kenem veel Hää; küll on sul kenad paiud JõeK; `ütlemata kena kõrv oli kannul Amb; `näu‿polest oli ikke kohe kena inimene; `enne leigati puu `asjadelle nuastud `sisse, siis oli kenamb Kad; vana inimene oo kua kenem, ku paab uuded `riided `selgä Kod; kena obune Lai; `oĺli mud́u kenä mi̬i̬s Vil; vaist üteldäss ilust obest kenässe Trv; üt́s kenä inimesek olli näo poolest Krk; kenä om pu̬u̬l ilus Ran; ilman om paĺlu `kennu `asju Puh; sa‿lt kina külh Krl; õigõ kenäʔ lääväʔ vi̬i̬l õigõ ilolõ tõõsõʔ Räp || Kass oli ju kena ää söönd (hum vastus kenaks kiitmisele) Kaa; asi kina mina ole, `eite kina kodu veel (vastus kenaks kiitmisele) Emm; kell `kerkib kenä `piäle (ilus tüdruk tekitab iha) Kod
2. hea, meeldiv, korralik (laadilt) seda kenamad `rõõmsamad aega pole minul olnd (leeriajast); täna on kena ilm Jäm; sai suutääve `viina, see tegi nii kena `tundmise Khk; kenat `pääva! Kaa; Kui päike omiku punab, siis on teise päeva kena ilm Pöi; see oo vääga kena `ütlemine; oli kena laps; `laulvad sõukse kena mõlgiga Muh; kina olemeisega inimene Phl; oli nihuke va kena mees Vig; tämä `ütleb kenädi sõnu Khn; see on kena inime, teep kõik mis sa reägid Juu; kena inime aab ilusad juttu Kos; kena ilmaga võis `vihma sadada, ega see kena `ilma ära rikkund Lai; jah, on kenad need aad küll Plt; väga kenä õpetaea temä oĺli KJn; miu `tervis üsnä kenäs korras Kõp; kenä poiss, egä tä ei ole `sände uĺak ollu ei midägi; ta‿m kenä mi̬i̬s, `sände vagane Ran; muidu `ta‿ĺli kenä `tüt́rik, aga ta vańd Nõo; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; neo om ka periss kina inemese Krl; `uhkõ `üt́less huultõ otsast, kinä üt́less keele otsast rhvl Se
3. a. maitsev, kõlblik (süüa) nee olid kenad, `kangest kenad rasvased, tursamaksad on `kangest kenad Jäm; säinas pane, pole midagid `keetades kena, aga kui sa ta paned panni pεεl, ära praed, siis ta on üsna kena; äi see [taar] aitas `juua küll, see oli üsna kena `juua Ans; `Tuhli sonk on vöiga kena `süia; pöranda leib `olla kena leib Kaa; se Saarema ölut on kena küll Pha; Kilu on siis irmus kena, kui ta kenast soolatud on; Kana liha on kena, munadest ma‿b ooligi nönda Pöi; nii kenasid `lesti saadi Muh; kena maegu ti̬i̬b KJn; seened on ka üks kenä toidu aine Vil b. terve, korras; kõlbulik, korralik neid on vahel kenasid puid (mis meri randa ajab); mujal on `keikedel kenamad maad kut sii; tee on täna kena küll, kas veereda raha Khk; täna pole kena kala `ühti, va kapukad on Mus; äga nee (tõrvasöed) pole nii kenad kut miili sööd Kär; kalad said `sumpa `pandud, jää ala `pandi kus nad kenad `seisid Pha; sial `ollid kenad nisu jahud Muh; siin oli kena katuss vi̬i̬l (enne rahet) Äks
4. a. (suurest määrast ja intensiivsusest) Viissada rubla, see ju kena kopikas Jäm; täna sai ikka kena paaru (leili) Khk; `lautas saab kenad raha, aga varane `töusemine; kui kena kaika käde saa, lähe kallale (ussile) Mus; `Sönna oli ösna kena jägu `jäätud (heinu); Sii kena kannikas veel (liha) Pöi; tuleb ikka kenad `vihma Muh; Tegi körvald kina kopiga Emm; siss oĺl mull kat́s tuhand rubla raha ja oĺl ka kraam joba õige kauniss kenä; seo olli joba tol kõrral kaunis kenä kopik Sanb. topelttäiendina Kena suur oun; Kena `selge ilm; Kena tükk `asja Jäm; kena tume sinine oli (potisinine) Ans; (komm) teeb südame kenaks laheks Khk; korikad olid kenad `puhtad lapid Mus; kenad kuivad einad Kär; Pipar teeb süldile kena ergu meki Pöi; kask oo ju kena `pehme ihuga; kena `lahke jutuga Muh; poiss on paks, kena `jumpsis Käi; nii kena viks viisakas laps Juu; kalmukid tarvitasse küll `kirpude `vastu, neil on kena `vinge lõhn Äks
5. hea, korralik vanast ajast inimesed elasid tükkis `väätimad `moodi kut präägust, niid tükkis kenam Ans; vilja kasu kena Khk; sest oli märgata, et ta `möistus oli kena; odra kasu on `siaste kena Kär; elu oo kenadam kui `enne Aud; Aga siss olli si̬i̬ `aasta küll kauniss kena Hel; `täämbä tunnuss `tervuss üsnä kenä oleva Nõo; kas Liinõl um `tervüss kenä? Urv
6. mugav, tore, mõnus (midagi teha) `kardu·hlid kevade maha tilgutada, kätistega on nii kena Jäm; `Kolde ees oli nii kena sojuta Pöi; oli kena kuulata, kui reht pekseti Mih; Miis om kenä kaeda, kui täl abe iin ja piip suun. naene om kenä kaeda, kui täl tanu pään ja lat́s sülen Nõo; Oĺl nigu kenemb kaedaʔ Urv; kena koht käimla Ma liha ennem `sönna kenase `kohta Pöi
7. imelik, pentsik, narr; inetu, halb o nihuke kena mees, aab nihukest kena juttu Mar; need nii kenad inimesed, ei nendega saa `aśja aeada Mär; küll oo kenä, ei see laps paegal ei seesä Vig; Ära ikki ole kena, `vihma ladiseb `alla ja sa lähed `paĺlalt `väĺla Hää; kui ei taha `öölda, et sa oled loĺlakas, siis `ööldakse: sa oled ikka kena küll oma jutuga Juu; olen kesspaiga põrandad nigu kena oinas (nõutult seismas) JJn; ni̬i̬d oo kenäd inimesed, eenä aal kodo; Mi̬i̬s õli nagu kena, omaette alate Kod; pia lähäb kenast (jaburaks) Ksi; sa olid ka kena inimene, `laśksid ennast petta Lai; aeab kena paha `siia `rinde `alla, valu ja kena, süda paha Plt; kenä on `irmus KJn; õige va kenä oma juttega Trv; Sihante va kenä (napakas) Pst; ei ole `päivä, piĺvitäb ja serände kenä om Ran; sa‿lt nigu kenä `enne, me‿sä‿ss sedävisi teid; ihu läits serätsess kenäss [külmetamisest] Nõo; ku ma kavva istu, siss lätt pää kenas, ei või olla Ote; tu̬u̬ nańõ, t‿om tel `säärdene imelik kina; ja teḱk säänest kenna eĺlü kah; teil om kül‿naid kinnu sõnnu San; sa olt nigu kinä õnnõʔ Urv; kivve `pańte käüssehe jah, tuu oĺl `veiga sääne kinä vikuŕ; tu om nii ḱinä naistõrahvass, piip suuh, priĺliʔ i̬i̬h Se
Vrd hea

kikki|varbuli -`varbu|li Lüg(-lli) IisR kikivarvul `kõnnib kikki`varbuli; `kõnni tasa, kikki`varbulli Lüg; `Seĺja tagant `iilis kikki`varbuli `juure IisR

kinnas kinnas eP(ke- LäLo Kul Kir Ris Juu, kjõ- Khn), `kinnas R, kinna|ss eL(-s Hls, -śs Har Rõu Plv Se, kinass Lei), g `kinda kinnas a. ku on `külmä `aiga, siis tehä`kindaga ka tüöd, a ko on `suoja `aiga siis `panna `kindad `tasku Vai; ma‿s pane `kindud käde Khk; kui külm aeg, olid jöhvist ja `villadest segi `tehtud `kindad, nee äi vöta[noodapüügil] vett `sisse Pha; Kanepid küliti `kindaga, siis linnud äi söönd sügise `seemid ää Pöi; sile läheb karuse `sisse = käsi läheb`kinda; paneme kahed `kindad ülissute Muh;see löng `aitab `kindaks küll Käi; ema `piutab `kinded Phl; läks uue kinnastega agu tegema, `lõhkus kohe teesed ää Mär; ruut́ `ańdis koa iga ühüle sukad ja `kendad Kir; ma ole `kindu ja kapeti kudun Tõs; `piotõt `kjõndad Khn; ei meil ei ole siin kalame `kindid Vän; Ta on kõik oma varanduse ära `kautanu, nüid põle `kindas, põle `peidlas Hää; ühe lõnga `kindad on `ühte `karva kas allid, mustad või `valged Hag; kirikuskäema `kindal olid kirjad sees, need olid kahe lõngaga `tehtud ja mõni kolmega Juu; [mustriks] Amb; lubas [teenijale palgaks] puari `kindaid `juurde `anda Koe; kuon selle lõnga kinnastest VMr; ei mul õle `kindaid tarvis, ma targenen paĺja kätega Kad; kes `nööri vedavad, neil on `kindad käes Trm; vanad mehed käesid alate `kindad vü̬ü̬ vahel, päräd `allapuale Kod; Pal; pruut́ pidi talle (kõrvanaisele) `anma paari sukke ehk `kindid Ksi; ku ta `oĺli `aasta [sulaseks], sai kolm `paari `kińdid ehk neli `paari sokkisi KJn; `kinda vi̬i̬r om ära koet, vart `üŕgä kudame; sukke tetti küll niidist, aga `kindit es koa `kennigi mundest ku villatse lõngast Krk; ei saa jo kinnast ei sukka, kui lammast ei ole Ran;mia õdagide kudasi `kindit Puh; mul ku ma `kindakodaja olli, `olli ommuku perä, õdagu peo ja `olli valmiss kinnass Nõo; ommi `poissega ma‿lli vedänü küll [vägipulka] tõmmassi üless nigu `kindit Ote; peio poisilõ `ańti paaŕ `kindit ja palmit pael pääl Kan;`surnu meesterallõ alasi [pandi] `kinda˽kätte ja küppäŕ pään - - no enämb ei˽panda `kindõid ei kübärät Har; sul seo põĺl om kiŕriv ku pää`kohtumehe `kindaʔ Rõu;ärʔ teretägu˽`kindaga, annat uma `lamba õ̭nnõ ärʔ Plv; kasukatsõ `kindaʔ tetäss `lambanahast vai vanast kazugast Se || vahel on külm [kalu] noppida, on pooled `kindad - - kujutud ilma sörmita Pha b. fig lehm kut kinnas, udar kut kätis Jäm; Siber ja külmad kindad (käerauad)oo soole paras Mih; naerab isi oma `kinda `sisse, ei kuuluta testele Juu; kõhna nõnnagu kinnas Kod; kislaga saab `kindad kätte, kördiga köis rekke, pudruga pool `sülda puid Lai;mis sa `kiitled `kinda sees, tule seisa meśte ees Plt; üit́s `väike mehe kinnas(väikesekasvuline mees) Hls; ni̬i̬ om tõine kinnass tõisest paarist (ebakõlalisest abielust) Krk; ta‿m (kass on) nii˽rummal ku setu kinnaśs, kel päḱk säĺlä pääl om Har; kindad käes ~ kinnastega (halvasti, lohakalt tehtud tööst)Sa piad `kindad ottama käästärä, `ehku `lähte siis [töö] paremine Kuu; Jüri kää läheb töö nii pitkali edatsi, just kut oleks töö juures kindad kää olavad Kaa; Vaada ta reha või vikati lütt, keik on nii tehtud naguoleks kindad käe olnd Pha; Tee kätega, ää tee kinnastega Han; se üsna va `kinda töö Juu;Kinnastege keedäb leemi, argige teeb aseme Pst; `seante maja lämit ei pia, kinnastege tett Krk

kirev kirev g –ä Kod; kirrev Hel Võn Rõn Krl Räp Lut, g kirevä San(-e) Urv Rõu; kiriv TMr KodT Ote, g –ä Ran Nõo, –e Hel; kirriv T Har Plv Se(ḱ-) Lut, kiŕriv Har Rõu Plv Vas Se, g kirivä; kirrõv Har, g kirõva San Krl(-õ); n kirivä Kod Vil, kirive Saa
1. kirju, mitmevärviline tehätse kereva värviga ka [kindaid] Var; kirive lõng on kokku korrudud, teine lõng teist `värmi Saa; Kirjäk om kiriv lehm, kas `valge-must vai verev-`valge Ran; miul om kirivä `rõiva, sinul ütte `väŕmi; naistel olliva ennevanast kiriva vüü vüül Puh; ma‿lli kõigil `tutva nigu kirriv peni jälle; `poiske tei pikä kirivä vitsa `endäle; arak om kirriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge-kirivä Nõo; [kui] kirriv liblik tulep keväde `väĺlä, saap kirju elu. ma näi ütte kirivät liblikut Kam; kirrõv lehm oĺl näet Kiŕjat́; rästik siug vaest mõni om kirrev õka ku uba San; maa joba kirrev, lumi nakkass är minemä Urv; lepä linnuʔ kirevide `siibuga; käsi oĺl prussõl ärä `sü̬ü̬dü kiriväss Har; ku kirrev ähn käü kodu, tullev `külmä Rõu; kägo lätt sügüse poolõ kuĺliss, `sääntsess kiriväss Plv; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsja = raamat ja lugõja Vas; sa olt kiŕriv kui paiuharak; `kärbläse omma `sitnu ar kiriväst `õkva; hobõsit ka om ḱirivit Se; kirriv sääne um, üt́s tähekene must, tõõńõ verrev ali miä Lut
2. fig a. keeruline, segane; halb õlid vägä kireväd pääväd, õli alb peremi̬i̬s, ei antud süädä, alb elo; viimäne õts õli õmal kirev Kod; Nii kiriv nigu üüse tähtist taevas om, nii kiriv om ka inimese elu ällist avvani Nõo; ilma elu om väega˽halv ja kiŕriv Har; aśäʔ omma nii kirivä, `mitmõ keerolitseʔ, aoʔ omma kiriväʔ, halvaʔ Se b. virvendav, hägune, segane edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette; `siĺmi iin läeb kõik kiriväss Puh; [haigel] `muutis siĺmäde i̬i̬n joba nii väegä kireväst kõik si̬i̬ asi TMr; küll si̬i̬ ilma elu om ukan, `õkva pää lätt kiriväss mõtelden Rõn; mitte ma ei saaʔ lukõʔ, silmäʔ kireteseʔ, kõiḱ om üts kirrev Krl; Sõss nakaś Ants kirivä `pääga˽kodu minemä Rõu; śjoo tege pää kiriväst; taal olliʔ silmäʔ kiriväʔ (joobnuna) Se || peksa andma, karistama kirevid pökse tegemä – `pesmä Nõo; mina ańni tal `perse kiriväst Võn; räpsiti nii et kindsu oĺliva kiriväʔ Har
Vrd kirivane, kirjav

klimp klimp g klimbi Emm Rei(g -u) Mar Tor spor K, I, g `klimbi R(n `klimpi Vai); kliḿp g kli|mbi Puh Nõo Urv Har, g -ḿbi San Rõu; klõ̭ḿp g klõ̭mbi Rõu/-ḿ-/ Vas Räp Se; limp g limbi Sa(g -u Jäm Ans) spor L M(-ḿ-); pl klembid Rid
1. supis keedetud taignapala `klimpi on `lieme sies, `klimbi `lieme Vai; tuha`limpusid [tehakse tuhkapäeval]; no `vastlabä - - siis `tehti `jälle rasva `limpusid Jäm; levaroni `üiti veel abuleva`taina `limpideks Khk; ma pane `lamba `rasva `limpide `sisse Muh; `enni ei olndki `klimpa, `ööti täna `õhtu teeme jaho tükid, koa leeme `sesse, mõni `ütles jaho jurakad Mar; supp `limpa täis Tor; vahest töö lõpetes oli, keedeti ikke leent, `tehti klimbid `sisse Juu; Pista, Kusti, kõik on klimbid (öeld hea toidu kohta) Pai; klimbid nagu varesse munad Kod; lase limbi `luśkaga patta Trv; limbi tetäss `pü̬ü̬gle jahust iki, peeniksest jahust Krk; klimbi olliva sehen ja tu li̬i̬m olli ka paks, siss ta‿lli nigu igäne töĺl tu̬u̬ suṕp Nõo; hummogu [pulmas] jäl siss, mis nu oĺl kas, klõ̭mbiʔ jaʔ pudruga liha Rõu; `klõ̭mpõ tetäss piimäst ja jahust Se
2. tükk, klomp, tomp jahud saand märjaks - - limbid sihes Khk; Kui `leibä äi sõtkutud tugevasti segamine siis kuiva jahu limbid jähid `sisse Pöi; villa, taku klimbud Rei; `neoke suur muda nagu vat́t, nagu klimp Mar; nõrissad [kördist] `klimpa `väĺjä Kod; ku jahule `piimä `pääle valat, siss jahu jääp tüḱki, nigu klimbi om `pi̬i̬mä sehen Nõo; savil om klimbiʔ sisen San || fig (tigedast loomast) Ise just kut pisike limp aga pane teise kallale minema Pöi

kohe1 kohe g -da Lüg Mar Mär Kse Khn/-õ/ Kei JMd JJn Koe VJg Sim I Äks SJn T Lut/-hh-/; n, g kohe Jäm Khk Ote Rõu; n, g kohi Krl Plv kohev; kobe kohe maa, siis `kasvab `kõiki `vilja; `einäd on kohedad ja `kuivad Lüg; kohed villad Jäm; Olmivedaja `ehmist tuleb kena kohe padi; muld oo kohe Khk; Kui iä pärm ond, suab kohõda saia Khn; kohe leib mis `iasti `kõrgelt `kerkinud on na et kohiseb kohe Kei; koheda mua sies on paiĺu `liimukaid JMd; kohe luog, kohe üsna kuiv JJn; läks `põldu kohedast `künma Sim; leib oo kohe, kes ei `keŕki, si̬i̬ one tahun ja plink; pajo urvad oo kohedad tõesed Kod; `ahtme `puuga `tõśtsid parte pialt `viĺja ülesse, kohedast, et kuum läbi lähäb; kui kohe ja sügav lumi, siis kui `küindla pääva sula tuleb, see vajutab maha Lai; si̬i̬ jagu om kohe mulla maa - - kohedamb kui savi maa, `kergemb arida; tuhk lumi kohe ja kuiv lumi ja küĺm Ran; aga kui taenass olli `pehmemb kastetu, siss sai käḱk `äste kohe ja ää; nigu lade valmiss, nii `tu̬u̬di obese `pääle `sõkma, edimäld obese lätsivä kauh ja kauh `sisse ta‿lli jo kohe Puh; tuul aab jo koheda aena `laḱka, kui aena `kińni ei ole sõkutu; mütä aava maa kohedass, nigu astut, siss mugu vajod Nõo; medä kohedamp turvass, tu̬u̬ parembide palap; `täämbä satap kohedat `lumme Kam; ku lumi om kohe, lumi om `väega ubajass; `üitsigi taim ei `põlga ääd ja kohet `mulda ära Ote; leib om saanuʔ kohi Krl; haina rõuk um kohi, kohilastõ um `säetü Plv || kore mia kupati `väikse `kapstapää ärä, mes serätse koheda pää, mes üteldi et võssaku Nõo || niit `aeti [krousimisel] nii, et vahe `olli, nii et tä kohedass `puhvi tõmmass Nõo || fig (uhkeldamisest) `olli põrm `vaene, a nüid aab nigu võu `endä kohedass, `kõrge juśtku konn mättä otsan Ran Vrd kohel, kohelanõ, kõhe2

kohkuma `kohku|ma, `kohko- R(-maie Lüg) eP(`kohk- Kse Han Tõs) u hv M(-me), TLä San/-me/ Har Rõu(-mma) Plv ehmuma obune `kohkus tielt `korvale; `ninda `kohkund `näuga Hlj; laps `kohkus unest üles; kui see [rase] ussi `kohkus - - siis see laps pidi `jälle keelt suust `välja `aema Jäm; `kohkus nönda `kangest et ep saa söna suust Khk; ühekorra `kohkusi küinasnuki `juure roosi Vll; Noor obu kes teab missest `kohkus Pöi; üks oli `aigeks `kohkun; `kohkun `aige Muh; ta `kohkos `ühte `koera sedasi Rei; vareste kohutus - - kui seda nägevad, varest ja tihast kohkuvad minema Phl; lõi üsna `kohkuma Mar; roos lööb `järsku `kohkumest Kir; Laps kohkus ussist Han; täma kohkus sest undist ja jäi ilma keeleta Mih; ma pidi enese `surnuks `kohkuma, ehmatasi `kangeste Tõs; Mis sä ää `kohkosid ning kokotama akkasid, räägi aga `julgõst `vällä Khn; mies `kohkus ää päris JMd; `kohkuja obune Koe; ma `kohkun sellepärast kohe irmus `ränka Kad; mehed õlema `irmus `kohkunud, kisendäväd kõik Kod; `kohkosin selle aśsa `piäle KJn; `järsku nägin seesi kui tal sesi (sedaviisi) käed oĺd `vastu akant ja, jüsku `kohkusin Kõp; temä om ärä `kohkun, ta ei kõnelegi midägi; näost oli nõnda `kohkunu, peś (päris) `valge Trv; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; ta‿ĺli nii ärä `irmenu ja `kohkenu, pu̬u̬l ikutse eliga kõneli Nõo; küll ta oĺl `kohkunu näoge San; minevajasta ku sõda tuĺl, siss `oĺli kõ̭iḱ nii `väega kihuvallaʔ, ärä `kohkunu Har || tänä ma ehmatasin, et mu süda kohe `kohkus ja vabises sees Juu Vrd kohklema1, kohmatama

koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod

koomits koomi|ts Var Hls Har Räp, g -tsa Ksi Lai spor M T, Kan -dsa, -tsa Urv Plv Vas, -tse KJn Krk Hel spor T, -tsõ Urv(-dsõ) Krl Plv; `kuomits Vai, g -a Jõh IisR; n, g koomitse Krk
1. varju-, ulualune (hrl taluhoone seina ääres) koomits, kus `vankrid ja reed `alla läävad, kel põle `kuurisi Var; keda ta (loom) sial koomitsas kasvab, küĺm Ksi; koomitsasse `pańti mõni lu̬u̬m, katuss aeda katusse nõjal Trv; koomits sulase põhu `pantav, lauda kõrvale kus tetti Hel; koomitse teid niisama ärä, silmnäo `järgi, es olõ üttegi `mõõtu; koomitsede `panti `turbit, palutusõ agu; meil `oĺli põhu koomits, ta‿ĺ̀li nii sama tettu agadest serände õre, õlekatuss `oĺli pääl Ran; karjalatse om [heintest ja hagudest] koomitse all Puh; mõnel `olli koomits tettü paĺgest, mõnel peenikestest latidest, katuss `pääle katetu. koomitsel lake es ole Kam; koomitse `sisse läits vaśt `ku̬u̬rma `põhku, mõni olli suuremb, mõni vähemb; rehetare otsan i̬i̬n`kamrin `elli kõrvuline ja suvel koomitsan Ote; koomitsan oĺli˽vanast `lamba hainaʔ Kan; solaseʔ eläseʔ koomitsõl Krl; `lü̬ü̬ssi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp || väike panipaik isal olid kõik kohad koomitsaid täis, plita kumm, ja kaśt kus riistad sees. pisikesed panipaigad olid koomitsad Lai
2. vilets ehitis või olend a. vana lagunenud hoone, hurtsik on üks `kuomits, vana majatükk. `sellel `kuomitsal ei õlegi kattust pääl Jõh; elab teine ühes viletsas koomitsas, `vaata, et `kaela ei `lange Ksi; vana maja koomits, ärä vajunud, lagunud Hls; tema taht, et selle koomitsa aken ka `valla om Ote Vrd kohmits2, koonits1 b. (vanast loomast) olli üits vana koomitse (lehm), ei saa põhust jagu egä Krk

kopikas kopik|as Pha Pöi hv L, spor KPõ, Iis Trm Plt, kopp- VNg Lüg(kob-) Iis, g -a; kopik|ass g -a, `koṕka Rõn; kopi|k (koṕi|k V) HaLo, g -ku L Rap Kad KLõ M, -ka spor Sa, Kse Hää Kei hv Jä, VJg Trm Pil Vil T hv V, -ke Tõs Rap Juu Ann Kod(g `koṕke, -p-) Krl/-kõ/, -ki Muh, -gu Jäm Khk Rei, -ga Kär Hi Rõu, -ge Khk Kär(-gi), `kopka Trm Kod KJn Trv spor T(`koṕka) V, `kopku KJn SJn, `kopki Mar; kobi|k g -ga Kuu, -ka Lüg; koppi|k g -ka VNg Lüg(g `kopka) Jõh, -ku Vai; kobi|ka g -ga VNg; kope|k g -ga Käi Phl, `kopka Võn Plv, `koṕka Se; n, g kobeka Vai; koṕk g `koṕka hv Nõo; `kopk|as g -a Kuu Lüg IisR Kos Jür Amb VJg; n, g `kopka Vai Jür hv ViK, Rõn Rõu; p `kopkad Kär Äks Vil(-t), `kopkut Aud Pst Hel, -d Vän, kopked MMg, kapikõt Lei
1. (veneaegne) raha a. peenraha ühik, kopikas; vastava väärtusega münt `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi, neid sai kaks tükki `koppikalle VNg; Piad iga koppika `uolega lugema, `ennegu kedagi `ostad IisR; mette üht kopikid es jää järele Muh; kui inimesed kerigu `tulled, möni `andis `neile (santidele) sis kopiga Phl; `enni oli naela tubakas, kakskümmend kopik oli see nael Mar; anna veel üks viiene või viis kopikud; pool kopik `maksis timp sai Mär; `eńni oli kopikas ikka suur raha Ris; kopikete eest ei soa kedagi Juu; kolmkümmend kopika oli sie pääva palk Kos; vaśk mõedud, kellega `viina valati miestele kopikate luol Kad; tal kas on `kopkas raha vai pole sedagi VJg; vanass õlid `koṕked ja rublad, kopik on veeke raha; vanass õlid veikesed `kringlid, kaks tükki `ańti `kopkelle Kod; läksivad kolme kopiku `pääle `riidlema Äks; `enne oli mul kuus rubla kopikutega [pensioni] Plt; seni kui sai sada kopikud, siss `oĺli rubla KJn; ega mia kehv mi̬i̬s ei ole, et mia raha kopikide viisi loe Hls; vanast `panti `surnul raha `rinde pääl, kopik ja kaits, ku vi̬i̬l [puusärk] `valla `võeti ja vaadeti enne äräviimist; egä viimast kopikut ärä ei või anda, siis ei lää siga ka ti̬i̬ päält `kõrva Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese, `väike põrss `masnu kopik; tu̬u̬ `oĺli igävene kooner, ois `kopkat peon et ta kuumass läits Ran; ta tingeldäb tolle `kopkaga, ta‿i täi tedä käest ärä `anda Nõo; `väike pät́s kamma `oĺle kopek, suurõmp pät́s oĺl kat́s `kopka, suuŕ määts oĺl kolm `kopka Võn; `koṕkedega sõ̭ss kõ̭iḱ õiendõdi ega sõ̭ss `ruubledegaʔ Räp b. väike rahasumma; raha üldse `Heinaajal olin kogu `heinaaja siis `ilma kobigatta Kuu; kui kopigud `taskust vötta on, ikka midagid saab Khk; [looma müügist] sis ta mened kopikad ikke sai ja Pha; aga ilma kopikuta ei saa kodust `väĺla minna Saa; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; põle `kopkastki inge taga Kos; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; ega mul ei ole `täämbä pääväni, et ma periss ilma `kopkada ole; mis‿sa `onte laits tu̬u̬t ja `raiskat `endä kopikat Rõn; mu oma kopikide i̬i̬st ostetu asi; seo olli joba tol kõrral kaunis kenä kopik San; jääguʔ jumala tassoʔ, ma‿i˽taha˽`kopkatki˽taast kaṕist Rõu
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Paneme tööle kena jooni sisse, siis oo löunaks valmis kut viis kopikad (kindlasti, tingimata) Kaa; Nägu nagu serviti kopikas Kul; Mina olen kohal nagu vana viis kopkat (kindlasti) Jür; sii on selge ku kaks kopked MMg b. (vanasõnad, kõnekäänud) kes `kopkaid ei `korja, sie `rupla ei saa Vai; Kes kopigid äi `korja, see rublad äi saa Emm; Kes kopikast ei korja see rublat ei saa PJg; kes kopikeid ei `korja, siis `rupla ei soa Juu; Kes kopkut ei kogu si̬i̬ rublat ei saa Pst; kes kopikat ei oia, si̬i̬ rublat ei näe Kam; Kiä `kopkat ei˽koŕja, tu̬u̬ rublat ei˽näeʔ; `Kopkit `korjat, rubla saat Rõu | Ei kobik ole raha egä ludik ~ `prussagas (p)ole liha Kuu; kopikas raha egä kõhutäis `süiä ei õle mitte midagi (seda ei loeta võlaks) Lüg; Kopik pole raha, äga sitik pole liha Emm; Kopik om raha, aga lutik ei ole liha Nõo | Kon kotin kopik iin, sinna tulõ tõnõ manu Krl c. `seante `uhke inimene kes nooren ian kopiku raha pääl tańts Krk | (millestki väheväärtuslikust) Kuer vai asi - - `augu ei kedagi, sie ole kaht koppikagi väert IisR; rublane nimi ja kopike väärt ammet – si pidada perenaese põli olema Juu; Taa jutt massa õi˽sul joht `kolmõ `kopkat Rõu | (rahanappusest või puudusest) Ei ole omalegi viel `talveks `süömä`silku saand, kaik pane vade kobiga nenässe (tee kogu töövaev rahaks) Kuu; õlen `nõnda `vaine, et mitte koppika `krossi mul ei õle; mina õlen küll `nõnda `vaine, et mitte puold `kopka rahagi mul ei õle Lüg; kopik ööra punaseks `enne püus, kut sa εε annad Khk; Sellel pole punast kopikat inge taga Kaa; mul ei ole mette punast kopikid Muh; sa piad igad kopikud keerutama (vähese rahaga toime tulema); mul põle pimedat kopikut ka `taskus Hää; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid hrl ~ kopiked hv Juu; põld punast kopikad `taskus; Põle kopikut serviti persse lüüa Plt; taa ei˽saaʔ ütte pümehet kopikat säält henele Har | (pillajast; vähese sissetulekuga inimesest) Ei sel kobik `päivä vanuseks saa; Ei kobik mekkijäl mihel `päivä vanuseks saa Kuu; Ei kobik kobika nää Lüg; Ega temal mehel ka kopikas kopikat taskus ei näe Kad; Si kopikule öömaja ei anna Pst; kopik es näe `koṕkat, `ta‿lli kõva viinami̬i̬s Puh | (ahnest või ihnsast inimesest) Kobika `täüdü `püüdä, `vaika ~ `ehkä kaks menis Kuu; Ennem sandilt rubla kui sinult kopikas Vän; Sel lääb kopik peon punatses Pst; Lask `kopka i̬i̬st vai `päähä lüvvä Räp | (peatselt surijast) Ise tahab maja ehita, omal pool kopikad surmaga `võlgu; Ise surmaga kopikas `võlgu Pöi; Surmaga kopik võlgu Vän; kopika eest natuke, pisut, veidi; (eitavas lauses) natukestki, vähematki, sugugi `Kopka iest `asja `rupla iest `sõisa (järjekorras seismisest); `Kopka iest `asja, `rupla iest `riidu Lüg; Küll on inime, oleks tal koppika `iestki aru pias IisR; Sul ei ole ka mitte poole kopiku eest mõistust Vän; Vanast mi̬i̬ss ehit́ maja üless, panõ es `kopka i̬i̬st `rauda manuʔ Rõu; tälle tuĺl vaast vaguvast `tüŕmä minnäʔ, tä es olõ `koṕka i̬i̬st tennüʔ kellelegi [halba]; Kopka iist om joonuʔ ja ruubli iist näütäss vällä Se; kopika peal ~ pealt elama rahapalgast elama Ega‿s sie koppika pial elada kedagi väert ole, `olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; ta elab `kopki peal, kui tal maad eesel põle, peab raha `eest kõik `eesele `ostma Mar; elab nii kopike peal ja peost suhu Juu; elab `kopka pial (vaeselt) Trm; `koṕka päält eläss (linnas raha eest) Se

krabe krabe Lih Var Juu Tür Har, g -da Vai(g krabe) Mär Tõs Jür Kod Lai TLä(krape Nõo), g -ja Kuu; krabõ, -e Har; n, g krapõ Urv Har Rõu Vas
1. kõbus, tragi, kräbe tä oo alles krabe eit, aab juttu ja teeb tööd Tõs; poiśs one kärme ja krabe Kod; kel oli kõige krabedam obune, see käis voori ees Lai; tõene om välgäss ja krabe, tõene om - - tosserduss Ran; `ta‿lli serände `väike meheke, aga `äste tragi ja krabe Nõo; Krapõ `tütruk, käe˽käävä˽ruttu ja ruttu Urv
2. käre, kuri sedä `öellä krabedast, kedä vihastu Vai; siihn oĺl üt́s miiśs, tu oĺl väega krabe popsõlõ; mi `pernaanõ om õks mõ̭nikõrd õigõ krapõ kah Har
3. krõbe täna on krabe küĺm, täis küĺm on Mär; `täämbä om õigõ krabõ külm, haara vai sõrmõ `suuhvõ Har || sõda oĺl õ̭ks krapõ (äge) suurõtükü˽lasiʔ Rõu
4. habras; kare, kore `niisukaised krabed(ad) puud olid, `mursin `kääga `katki ja toin kodo Vai; ta (vikatitera) on krabe, tera purub eest ära Khk; tarnaenal om peenikse krabeda nupu, mes `rõiva `küĺge jäävä; kui lumi om veedike sulanu ja siss jälle küĺmetäb, siss võtab lume krabedass Ran

kriit kriit Jäm Emm Rei Mar Mär Tõs Vän Tor(riit) Hää K(-t́ JMd VJg) I TLä(-t́) Rõn, kriit́ San V(-õi- VId), g kriidi; kriit g `kriidi R(n `kriiti Vai); riit Khk Vll Muh Kse Mih Vän Tor Saa Krk(riiḱ), riit́ Han Har, g riidi; riik Vll Pöi Khn Pär PJg Tor KJn, riiḱ Trv Hls Krk, g riigi; krõ̭it́ g krõidi Plv Vas Räp Se kriit kui ahi must on, siis tehasse `kriidiga `valgest Lüg; `ruosile pane `kriiti ja `villo `pääle Vai; ega pühaba oomigu sai [hõbeprees] kriidiga `aĺlaks öörtud Jäm; kriidiga kirjotasse `tahpli `peale Mar; Kassukad tehässe riigigä `valgõks Khn; kriidiga sehkendas rätsep ette, `ennekui riiet `leikama akkas Kos; kit́t on `tehtud kriidist ja värnitsast JMd; `laśti riigigä kirjutada KJn; punast `riiki `võeti, ku kõtt `valla olli Krk; kui länniku ärä mõssit, siss ta‿lli nii illuss `valge nigu üits kriit Puh; mõtsa `praakli˽`pruuḱva˽sinist `kriit́i Kan; `valgõ jahu ku krõit́ Se

kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, -õ San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma

kummuli kummuli eP(-o- LNg Mar; kumuli Kod), `kummu|li R(-lli Hlj VNg) Khk Ris
1. ümber(pööratud), põhi või alapool ülespoole kes `viska `sirbi `kummuli, ots maa sise, sie sureb VNg; pada on `kummuli, ei õle `pandudki `istukalli Lüg; Kui jua kuak üläs kohutas - - siis `võeti `kontsuga `panni `servast `kinni ja plaks `lauale `kummuli Jõh; obu läks `vilksti körvale ning meid ratastega (vankriga) kummuli Khk; sahk pöörab mulla kummuli, ader muidu lammudab Mus; orikas läin tuppa, pöörn leva `lõime kummuli Muh; `talve `veeti [paadid] `mεεle, lükadi kummuli Phl; `toover kummuli `väĺles Mär; kui `kange torm oo, lööb paadi kummuli Var; pane `raandas kummuli `teibä `otsa Tõs; `Räästa korrad `pantaks kaksipidi: selipidi laast `alla ja kummuli [laast] pääle Hää; kummuli voĺlid olid, alt `kinni ja kahele `poole preśsitud Ris; mul eela `õhta jäi suur kauss persili riiuli `peale, ei keerand kummuli Juu; lapse käḱki seesab sial kummuli, põhi ülesspidi JMd; mätäs piäb täätsä kummuli õlema (kündmisel); kot́t o kummuli, kot́t vaja `perse `piäle `tõssa Kod; siad tuhnivad, `keeravad `kopli ivakse aeaga kummuli Lai; kesk`paika `lauda `oĺli üks tadrek old ja teene kummuli piäl KJn; regi kummuli (raseduse katkemisest) – Hää || oh kuu kummuli, tuleb paha `ilma Emm; kuri kuu on kummuli, selge kuu on seĺjali KuuK || See on ikka `sõuke kummuli paise, kasub `sisse `poole Pöi
2. otseti, näoli kas nüüd asud roho `pääle `kummuli ja akkad nuttamaie Lüg; inimene magab kummuli Jäm; kukkus `kummuli pinu `otsa Khk; Tuleusulised - - olid `tundide `viiti kummuli maas, `rääksid `võõrud `keeli Pöi; siis pannasse [uppunu] kummuli moa `peale Muh; ma ehmätasi nii `kangeste, ma pidi kummoli kukkuma ühnä Mar; sa makad kummuli, sa sured vee `surma ää Kse; ei saa kepiga `käidud, käin kummuli maha HMd; ole seal (lambaniitmisel) upakille, kuku viel kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kukkus kummuli maha, `purjes inime, suri ummukses ää Ann; naene kummuli kisendäs kerso kuane piäl Kod || kummargil kisu juurdega odrad ülese, ole otseti kummuli odra pöllal Pha
Vrd kummakeli, kummakille, kummaldõ, kummali, kummu2, kummukalli, kummula, kummule, kummulesti, kummuliste, kummus1

kunetu kunetu = kune1 es ole iluss naene, `ta‿ĺli serände must ja kunetu, `niske kõllakass nägu `oĺli; `ta‿ĺli `sände kunetu mi̬i̬s, nisuke piḱk ja tineda `näoga Nõo

kurat kura|t g -di (-ti) üld [-t́ M V(kuŕat Lut Kra)]; kurät Khn, korat Rei Phl Kod TLä, koŕät Se, kuirat Khk; rõhutatult: kurrat, -t́, korrat
1. a. kuri vaim, saatan, sarvik ei ole jumalad, ei ole kuradid Jõe; Egä kurat `sendä `nindä `irmus ole kui tädä kujudeda; `Anna kuradille sorm, odab kogu kää Kuu; Kui `issand `inge `annab, küll kurat `toito tuob Lüg; ma vii koŋŋiga kuradile `marju, jo ta siis `moole oukuha annaks Jäm; `laiskus on kuradi peapadi Vll; Kes oma iŋŋe kuratile oli äe müünd, see `polla `öiged `surma soand surra; Kurat kulutade ennem seitse `poari jala`varjusi ää, kut kaks inimest `poari lähvad Pöi; kurat `õerude ome ahelad, et soaks `laia `ilma `tulla Muh; vana kurat ise `seitsme sarvega Emm; äi ole mina kuradid mette näind Käi; kuradisi `olle seitse leegoni Mar; metu vakka sa kebade kuratisi maha külisid, et sa nii paelu üiad tetta Kse; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast); Kurat kitsi seĺlas (sobimatust asjast) Hää; kus `kristus kirikut kinitab, sääl kurat kabelid `körva (iga kiriku kõrval on kõrts) Ris; kurat oli ta (moonamehe) ära kohe mielitand, inge ära mielitand JJn; puu kurat ja raud `ambad = vokilüht VMr; tõene inimene on su kurat, ei lase elädä ja preśsib `piäle Kod; mes sa nimetad sest kuradist, kutsud `endale `juure Pal; si̬i̬ om küll kuradi ori, kurat́ kurt tal ilmast `ilma suhun Krk; korat olna nii sama tark ku `jummal - - ta ti̬i̬s kõ̭ik mes jummalegi, aga korat ti̬i̬p `kurja Ran; kõ̭ik serätse looma, mes inimese `kiusaja om, ni̬i̬ olna kõ̭ik vana kurati `lu̬u̬du Puh; nigu korat püvväb inimesel `eńge kõ̭ge moodu pääl, nii nemä ka `kiusava; korat kolme jalaline, raud`amba suun, to‿m voḱk Nõo; kes ei usuva jumalat, nu̬u̬ om muidugi kuradi latse; tu om vaśt tu kuradide esä, tu `saadan; vanast iks nättu kuradit, `kõńnu `küllä pitti, and takan ja sarve pään; vana kõhn kurat ja paks kurat ja jäḿme kurat ja kõegi päedi tedä kutsutass, toda `vanna kuradit Kam; mi ei olõ˽`põrgun käünü, ei˽tiiä˽kas om noid kuratit paĺlu vai veidüʔ Urv; kuradi ommaʔ kõ̭ik esädseʔ Har; kurat́i jalapoiśs (nõid); kurat́it täüś (õelast inimesest); võhl olõ‿i jumalagaʔ, om kuradigaʔ Se; kurat́ elass ińemidse š́üämnen, mädä `mielega õigutass Lei || (võrdlustes) sen `lastiga migä meil tuli jo `karta `kaiki `mundrimihi `jüskü kurat kugu`laulu Kuu; Just kut pisike noor kurat üppab teise silma kohas Pöi; mustad kui kuradid Lai; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun, `ta‿lli mõrru kui kurat Nõo || fig Kuradit `peltsebuliga `välja ei aja (ühte halba teisega ei kõrvalda) IisR; Kuradi piiblid lugema (kaarte mängima) Jäm; kuradile luhta, untsu Keik see värk läheb kuradile Kaa; keda kuraditki mitte kedagi mehed ikki uhkustasid, ma‿i karda keda kuradidki Saa; kurat (seda) teab (välj ebamäärasust, kahtlust) kurat seda teab kui vana see [küla] oo Muh; kurat näid tiäb Kod; kurat timmä tiid Räp b. pisuhänd vana saana viht, pahema käe sõrmest verd ja pudel `viina ja kurat käe, viab suule `vilja naa et küll Tõs; olli tennu kuradit, kolm neĺläbä `õhtut saanu tetä Krk
2. kirumis- ja vandesõna a. vandumisvormelite osa tuhat kurat ja must kurat ja sinine kurat. kis väga õel on, `ütleb kohe, oh sa tuline must kurat Jõe; kurat `võtku sinu ja sinu `ammetid ja tiud; sina, kuradi perald, taad malaka `saada Lüg; Kui [mehe] kätte `saavad, siis on küll kurat `lahti (asjad hullusti) IisR; Mis kurati pärast ma sind pia lihutama Krj; Ise `vandus ikka kiri kurat, kiri kurat; No tuhat tuline kurat, kus see [kirves] siis on Pöi; olin ikke tublisti `vintis koa, kurat Mär; kurat ma pane su `ambad na `kurku et Kse; kurat kus sa läksid Tor; oh sa tuline kurrat, kas sedä vaea tehja `oĺli sul Saa; kurat `võtku ned ärjad Ris; sa tuline kurat, ma `sulle `näitan Juu; sa kuradi kurat VJg; kuradi `pihta, kurat `võtku Iis; oh sa tuline kurat Kod; kurradi `saadan Krk; no medä korat ma noist `riistust puruss pessä Puh; vai temä tulep korat meie `aia `taade `sõkma; korat sa‿i tohi miu puid ärä `kanda Nõo; kurrat́, mis sa alasi hannan käüt; no˽kurat́, mis sa mu˽käest tahat; kurat́ `võtku sinnu; kuradi perält, ma ei saa kaʔ arru, kis neid `põrsa`jalgu `kat́ski pess Har; Saʔ igäväne mädädnüʔ kurat Vas || (vandumissõna kurat lausumisest) teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Laob kuradisi välja Kaa; tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; [nööri] iga sõlme `sisse loed viiskümmend kuradit - - siis tuleb krät́t Rid; kui `kurjus oĺli südames, siss kuradid `muuku lennasid Saa; mõnel kurat ees ja taga Mih; nüid on `niiske `vaĺtsus, et ei tõhi jumalad `üeldä egä kuradid nimetätä Kod; küll `vandus kuradisi KJn; muidu sõna `järgi ei kõnele kui kurat́ ehen ei käü; kuradige minnäs magame, kuradige tõustas üless Hls; eideke mõnikord ütleb ka kuradiid Rõu b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi (hv millegi) kohta täh saatan, põrguline kie neid kuratisi (rakvere raibet) `jouab `kisku; tuli neid parunid `vasta - - aga tämä `ühta ei teretand, `ütles, et mida kuratisi vel teretan VNg; `anna kuradittele Lüg; Ma pani pütiga vett kajule päikse käde `sooja, va konna kurat läind `sisse; `Teite kuratite eest ep vei `kerkus ka änam `keia Pöi; ega me `teitid kuratimi oma `juure lase Muh; mes nendel kuradidel `tarbis oo Mar; kes kurät jõuab nied ää `kjõsku, nied ljõnad Khn; `vuata kuradisi, mis nad ää teind Koe; sie luom on jo nigu `püśti kurat VMr; tige naine kohe `püśte kurat VJg; kes kurat one selle nime minu lapsele `pannud; tõiss `niiskess kuradid ei õle mua `piäle luadud Kod; tema (koer), kurat, `kargab kohe `jalga `kińni Plt; `kärpse kuradid on tulnd tuppa; ma sind tulist kuradid tahan reegutada SJn; `lamma kuradiga on äda, vaist (vahest) oĺlid eenamaass Vil; ka seast koradit siiä vaja oli Trv; temä nännü saksa kuradi ärä; tõine naarap ja `ütlep, et vat parass tal kuradil Krk; latse koradi om nüid magama jäänuva; susi üteldi alb lu̬u̬m oleva, aga mina tedä koradit nännu ei ole; nüid ole vana, aga koerastüki koradi ei jää ärä Ran; küll ni̬i̬ prussaku om sigisä, koradidest om `rasse `valla saada; `olli tu̬u̬ emä ka vana korat, nii `kange rahaimuline Nõo; oi ta kurat `purri `minnu väegä valuste Kam; küll kuradil om perse, kedä üless ei jõvva `kaalu Ote; kurat́ide pääle olõt paĺlu kulutanu, a˽hääd ei˽saa medägi (mesilasi kirudes); `sü̬ü̬mä olõt sa˽kurat́ küll miis, a˽tetäʔ ei˽taha midägi Har; um ta maru kurat́ Plv; kus kurat ~ kuradi|le, -sse kus tahes, ükskõik kuhu `Käigu sie oma `lolli löraga kus kurat IisR; mine kus kurat Jäm; `viimaks mo süda `kargas tulist viha täis ja `ütlesin siis taal ka, et mene kuradisse Käi; mene kus kuradile Mar; käi kus kurat Tõs; [sepp] Visanud pihid ja vuamri kos kurat ja lähnud pajast `väĺja Trm; vihalasõlõ üteldäss kurrat́, mine˽kos kurrat́ Plv
3. kuradi (intensiteedisõnana halvustavalt, taunivalt, harva tunnustavalt:) kuradima, pagana, sunniku vms Sa kuradi saadan, kao mu silmist Kaa; Kudas see `sõuke kurati uńt on (halvast inimesest) Pöi; mis koradi keerud nee on Rei; sa oled minu ees üks kuradi `kerjus PJg; Poisisiga, kuradi `moĺkus, `oĺli `siivre `kińni lükkanu Hää; on üks kuradi `kiuslik inime, kiustet on ta alati otsani täis Juu; kuradi poisid, mis nad teind on JMd; küll tema kuradi ing on `kriukeid täis; mis sa vana kuradi pialuu valetad VJg; niesukese kuradi pambuga ma‿i `käigi kohe Sim; ah sa kuradi vaim, si̬i̬ on muku maha lüädä Kod; `karjusid kuradi kõvast, `irmsast kohe Lai; se Ivaśk oli üks kuradi mees Plt; oh sa kuradi tõbrass, näe kos läits; olli kuradi marutaudi aig Hel; vahi kos koradi kadekops Ran; mes koradi paar si̬i̬ om, ei ole laolatedu ei midägi; olgu muud vi̬i̬l mis om, aga si̬i̬ kurati lennuk situp `kaala (kunstväetise külvamisest) Nõo; oi˽sa‿lt üt́s kuradi kavvaĺ Plv

kuru1 kuru üld
1. kitsas ruum reheahju ja seina vahel; ahju- või pliiditagune; aganik; katuse- või ulualune kurus `onvad kõik tüö `riistad ja muu kolo Lüg; kurus olid pühud (aganad) sehes Ans; kuruse `aeti talveks `pahna; ahju `perse ning seina vahel üks pisigene kuru, visetasse määd (midagi) `tühja kola `sönna `sisse, kuruse Khk; kuru pääl oli liigtuba Krj; kuru oli tua taga pisike `kamber, jahvekivid olid änamaste kurus, tuast läks uks `sisse kuruse Pöi; toa taga `ollid `seuksed kurud aganate jaoks Muh; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti Emm; pisigene kuru kui üks vεhene maja (ruum) on Käi; oli rehi `valmis saand, `viidi keik `jälle kuruse; üks kuru on, pole suur `ühtid Rei; Sügüse piäb kuru männä puru `täüde vädämä, siis `talvõ iä võtta Khn; kuru oli rehetoa seina ja välisseina vahel Nis; sasid `leikasime kõik kurusse Sim; ahjukurun `oĺli leevä `lapju ja ru̬u̬p ja `kõ̭iki seräst `asja Nõo; riihe kuru, tu̬u̬ lät́s nõkõ täüs, lät́s lahi `sisse; lähät `kurru magama Har || kitsas koht; vahe, pragu katusse kurus oo pääsusse pesa; tεεb, koes kuru vahele see vöis kukkuda Khk; Poe sa sönna kapi vahele kurusse Kaa; Jäta [pliidi ehitamisel] ikka pisike kuru liidi ja seina vahele, kos sa soad puid `panna Jaa; See (köök) on nendel just kut pisike kuru, kitsas ja pitk Pöi; lat́s om sääl nigu kurun sängü alh Har Vrd kurukamber
2. nurk – eL pane luud `kurru; `lamba aia `kurru ajanu Trv; silmä kuru punetav; mõne inimesel lääv [silmad] `viltu `kurru, terä käänt `kurru; jäägu `kurru kopiteme, aia ala alliteme rhvl Krk; tüdruku olli usse kurun Hel; `ta‿ĺli tüḱnu nigu `kurru sinna saena ja trepi `vaele Ran; mes sä istut sääl kurun ja kuedat; ma kupati ta (lamba) `lauta `kurru Nõo; suukurust tuleb `süĺgä `vällä Ote; ma `viśki sinnä `kurru ehk nukka Kan; Sääl kurun tä istus, mina ei˽tiiäʔ mis tä säl teǵe Urv
3. (aiaga piiratud) kitsas (karja)tee – R VJg Iis Trm kuru on `nõnda `kitsas, et ei saa kahe inimese `rinnagi `menna `ühtä, üks`aaval peradikku `luomad `pääsevad kurust läbi; majad on ridassutte ehidettod, kuru vahel, kahel puol kuru majad; `veikesi kurusi on `metsas pali Lüg; Kurul õli senepera aid kahelpual `vastas, et `luomad ei `pääsind `välja Jõh; kui `luomad `käüdi, siis oli kuru, kust `luomad `käüdi `karja Vai; `luomi `aeti karjamalle kuru `müeda Iis Vrd kuruaed
4. kõrvaline, eraldatud paik (metsas, soos jne) elab sääl küla kurus VNg; sial jõe jääres oli `turva raba, sial oli ka üks kuru; raba mets, kus lagedam ega seda kuruks ei `öelda - - kuru on iki suuremas metsas Plt; om sääl taga mõtsakurun Trv; kuru na kutsutass, säänne perätü, nigu mõtsa siśen vai nii; ma `suusiga tulli säält soo kuru mant, lätsi `kurru teed `ot́sma; takan kurun na (kalad) kudeva Ote Vrd kurm2
5. lõikamata (rukki)riba – TaPõ Kas sa jäid kuru `õtsa kusele (öeld sellele, kes eega maha jäi) Trm; `seie jääb nüid kuru vahele; ära jäta kuru vahele MMg; jäi kuru `õtsa kurutama Lai; kurusse jääma eega maha jääma jäi oma õtsaga kurusse Trm; jäi kurusse Äks Lai Vrd kurg, kurukene
6. urg, koobas mäe sees on rebase kurud, mägrad elavad veel kurudes, muud loomad ei ela kurude sees Saa

kustal `kustal Se/-ĺ/, g -i Pöi Kse Plt; kustaa·l g kustaa·li Mär; kusta·ĺl Iis; g `kustali Mär Tõs Tor Trm Kod(-ĺli) KJn Trv Krk/-lli/ Ran Plv, kustaĺli Har, kustaali Ris Juu KJn Plv, `kustaali VNg, `kustoli Khk teraseliik `Kustal on `sitke kõva vali teras Pöi; tõi puest kustaa·lt Mär; piḱäl (kiviraiumishaamril) om kummagil pu̬u̬l lai õhuke ots, kellega [kivi] `su̬u̬ni lüvväss tasatsess, teräs `kustalist om tettu Ran

kuu|rõivad pl kuupuhastus kuu `rõõva om ümmer Hls; imetamise aig ei kanna [naine] kuu`rõõvit Krk; kui naestel kuu`rõiva, siss `piävä tungelpäid `sü̬ü̬mä, siss jääb vähämbäle, kel om paĺlu Ran; ma‿lli nellä vai viie`tõistku `aastane, kui mul kuu`rõiva `küĺge tulliva; miä imeti last kolme nellä `aastatsess - - es ole mul siss üttegi kuurõevast Nõo; taal omma˽kuu`rõiva manh Har; kuu`rõivaʔ omma kinniʔ Plv; kes kuu`rõivit päält näge, tol jäävä silmäʔ pimmest Räp; ku kuu`rõivit õi olõ, sis om jääńüʔ rasõvil Se

kõdunema kõdun|ema Lüg Jõh Pöi L spor K(-ä KJn), I T(-ä Ran), -eme Pst Hls Hel, -õm(m)a Kan Urv Plv; ködunema Sa Emm(-o-) Ris
1. pehkima; kõduks muutuma; mädanema kõduneb üks puu `välla Lüg; puu `seia ära ködunend Jäm; nii vanad puud, ködunevad ennem pinus εε, kut neid pöleta saab Khk; Sõnnik võib nõnda ää kõduneda Pöi; puu kõduneb naa ää, et üsna muld Kse; `teiba ots oo kõdunema läin Var; pidali tõbega just ku kõduneb Vän; kaob ja köduneb sie puu päris ää Ris; kõik aśsad kõdunevad; `eśtiks mädaneb, siis kõduneb ää Nis; viĺja piad kõdunevad ää Koe; `surnu on avvas ära kõdunend Iis; inime `pitkämine kõduneb ja kadub ärä, kui `pantse `mulda Kod; rõõva, ku na vällan omma, kõduneve vihma kähen ära Pst; su̬u̬ muld om pehme kõdunenu muld Hel; inemise põrm kõdunep ärä Ran; `ta‿lli vana kańep - - iva `olli joba ärä kõdunenu sääl sehen, selle tä es lää kasuma Nõo; kõdunõmma lännüʔ ku mädäniku `sisse löönüʔ Kan
2. kõhnuma, kokku kuivama; kiduma Ädä ei õle, õlen kõhe `terve, aga kõdunen, ise `tunnen Lüg; ködunen inime nagu surma `kutsar Ris; enne `surma kõdunes ärä, teki all õlid `paĺjad luud Kod || [haigusega] veri kõdunes seest ää Mär; ahi vähä `aega seisab, siis kõduneb ära JJn; kui pääv sulatab ja lumi nagu kõduneb ära, siis ei tule iad viĺja `saaki Lai Vrd kõduma, kõdureme
Vrd kõdanema, kõdavuma, kõdenema, kõdunama

kõhkvel, kõhkveli `kõhkvel IisR, -i Nõo kihkvel, ärevil Kui sõjamürin juba `kuulda oli - - kõik olid `kõhkvel ja mures IisR; `ta‿ĺli `kõhkveli `väega, nigu ärä `eitenu Nõo Vrd kahkvel, kohkvel

kõik kõik g kõige (-õe-), kõigi Pöi Muh L K I Trv Hel/-ḱ/; kõik, kõ̭ik, -ḱ g kõge, kõ̭- spor T(kõkk Ote Rõn; g kõõge Nõo), kõgõ, kõ̭- Võn Ote San V(g kõõ, kõ̭õ̭, kõkõ); keik g keige Sa Hi Noa Rid Saa Ris HMd hv Jür Amb Trm Vil, `keige R(n keig Vai); köik g köige u Sa Rei Phl LNg (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. a. (substantiivselt) igaüks, viimane kui üks ku minu laps juo `kasvas - - õlivad ikke `püksid juo `lastel `kõikil jalas ikke; Kõik `lähvad üht tied `mulla`toidule Lüg; Äga me‿b vöi keik kodund ää `minna Khk; Keik oo ikka keigiga igatipidi nöua Kaa; Kõik jähid nii vagusi just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse vaa ilmaga, sellepärast `öötakse nönda Pöi; kõik ei ole saama päävad Kul; `lindudel `kõikel oo pood (pugud) Vig; kõigidel [jääradel] sarvesi ei ole mette Tõs; Mio päräst `kõikõl `ruumi elädä Khn; keigel korraga `puhkus Ris; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb; ikke kõik `seĺtsis said mihed ja naesed [sõnnikukoorma] piale ja se läks `koormaga väĺlale Pee; varessid arakid no neid on mud́uki, kõigidel `tuntavad ja `tiada ja Äks; ja sis pruudi pult pulmalest üheskos läksid kõik laalatselle ja KJn; kõegil `oĺli süia ja juua Vil; sa‿let nigu kõ̭igist põletu Ran; miu lastel om kõ̭igil mehipuid Puh; me jäeme `vaesenlatsen maha, aga meist kõ̭igist `kasviva inimese Nõo; Siss `oĺli laia säńgi, kõik magasiva üten Rõn; nii ütte `vällä kõ̭ik tegive˽tüü San; kõik ummaʔ ärʔ `lännüʔ Krl; Nu˽nakaśs kõ̭igil hirm ja kõ̭iḱ pagõsi˽tarõst `vällä Rõu; timä oĺl kõ̭igilõ `helde `andma Vas; Vaihhõl pakute ka toobiga kõ̭õ̭gilõ [juua] kõrrast läbi Räp b. (adjektiivselt) kõik luam jo ot́sib [toitu], kui tal kõht tühi on Hlj; `ülpad ära keik asjad Ans; Keik pulmalised puhas kenad, ruudi vend pole üksi olnd, oli vana laul Khk; sügise läkku köik kuhad täis Krj; Köik linnud `lindast ää `louna`maale Rei; taal keivad kõik viis last korraga `koolis LNg; Vanaema oo köntsis jään, kõik asi võtab ta kää pailu `aega Han; `Kõikõl tüdrikätel `käüäjäd Khn; ät́t tõmmas keik lauakaśtid peräni Saa; Alt einam, küla kõigi peredel HMd; kõik obused olid kodo köie `otsas Kei; `olla nii kit́sik kõige aśjaga Juu; [kevadel] kõik kohad `oistuvad ää Amb; kõik kolm suurt õle `virna põlesid ää Ann; aga aru soab kõigist jutust Tür; niisukesed kõik ned `juhtumised on old Koe; [juudasitta] `antasse kõigi `luomadelle Sim; kõegiss kõhuss õli lumi ärä suland Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; kõ̭ik `lamba ja lehmä ja `vaśka lännuve `järve Ran; nu̬u̬ kolm tütärd nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; [jäätükid] `lü̬ü̬di `katski, siss sai lämmi kõ̭gile küllile manu; vana inemese põse, kõkk `körtsu jäänuva Rõn; kõ̭ik inemise `ütlese˽tuda et, ta‿m `mõistlik mi̬i̬ss San; ja sõidõti minno `tramvaigaʔ `kõ̭iki kotussehi Vas; aga no mõtsanõ kotuśs siss väega heläśs `kõ̭iḱe `paiko `vasta kah Räp; siss timä tennüʔ riśti põh́a ala kõigilõ anomillõ Se; kõigel ~ kõiges ~ kõigil(e) pool(e) ~ kõigilt poolt ~ kõigist poolist kõikjal(e), kõikjalt końdid ei `oigagi mitte, aga `nõrkus on keiges pool HMd; kõigilt poolt viisid kivid [ära]; [tänapäeval] on kõegel pu̬u̬l nuad `kahvlid ja KJn; ni lämmi, et vesi kõ̭egil puul [lume] all Ran; kärmäss inimene, tedä saap kõ̭igile poole Nõo; nii ku lätt kõ̭igist poolist - - ka ku vesi `ju̬u̬skma Lut Vrd kõikipooli
2. a. (substantiivselt) kogu kõne all olev, kõik mõeldav, võimalik `kärruga `aeta `keiki, mis paned `kärru `peale Jõe; Kui kõik oli `sisse `vietu akketi [vilja] `vihkusi `parsile panema Lüg; ages oma käde keik Jäm; Keik äi ole mette kuld mis `iilgab Khk; Noh, niid keik see mees maast lahti, vikatid käde ning ärjabed äigama Kaa; kui [hoone] `nöubud on `sisse `vaibund, siis on köik lämmakil Pha; iga `laupa sai keik `puhtaks `küirida Vll; Rugid, nisud odrad kõik kogu oli kaks vakka; Seal pole `kahtlust, poiss pani ise selle (raha) akkama ja see on kõik Pöi; ää aa `kõiki suust `välja Muh; keik on tösi mis rahvas rεεgib Emm; keik oli ni `plaakas puhas Rei; kuuled ükskord [hanede] äält natuke ja on sellega keik, nii ää ermutud et Noa; mis `nüitse aa inimestel viga oo, vabrikud tegevad `kõiki Mär; suured `vaangad ja kõik oo `puhtas `tehtud Kir; võta kõik Kse; Kui raha ond, siis suab `kõiki `osta Khn; ega mul `kõikega tegimest põle Vän; ma ei saa aru õieti keigist, mul jääb `paĺlu `kuulmata HMd; ei anna teisele kedagi, ehk tal küll `kõiki on Nis; ma usun `talle `kõiki `rääkida Kei; [tal] oli ea laulu eal, käis `kõrgesse üle kõigi kohe; üks on alam ja teene ülem, se on kõigist ülem Juu; ära jäga `kõiki oma kääst ää, jäta omale ka Ann; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; kõik pistetud `nahka, `mulle jäend kedagi Kad; jumal tenätud, `kõike one Kod; pika `veoga, `kõike teeb pikka `mööda Plt; lehtain tapeti kõik ütte kokku raudaenaga, tolle vahet es teta Ran; mul ei ole `kõ̭iki meelen, mes sääl lehe pääl `olli Puh; [ta] om ää jutu mi̬i̬ss, ta võip vi̬i̬l kõnelda kõ̭igest ja kõ̭igest Nõo; raseda viĺlä koti olliva, kõ̭iḱ nõu `kaudu temä ütsindä `puńse Ote; ma˽kai et, tel om kõkõ külänt San; ta murõtass henele talvõ jaoss kõ̭gõ `vaĺmiss Har; na ummaʔ `püüdligu inemiseʔ, `püüdvä iks kõgõst `saaki; `Talguliisilõ `ańti mõ̭ni võidleeväkõ̭nõ ja tu̬u̬ oĺl kõ̭iḱ Rõu; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ Vas; kõ̭iḱ om otsah vara, hää Se; kõik ja puhas kõik viimseni; kogu Nee panid siit minema keik ja puhas; Kokk oli ja öde oli ja üks sanitar, see oli keik ja puhas [haigla personal] Rei; ma pani sealt mõnekad õunad `taskosse, see oo kõik ja puhas Mar; see oli kõik ja puhas mu palk sügise (väiksest palgast) Kul; kõik kui kõik keik ku keik räägib ära, räägib viimase ku söna mis teab Mus; ta rεεgib keik kui keik asjad ära Emm || ti̬i̬ nüit tigedale ääd ehk kaedsa kadeda `karja, üits `juudass kõ̭ik (ükskõik) Nõo || (rõhutavalt) meil olid `valged `riided `seljass, `valged `püksid jalass ja keik Jõe; `maarjapäiv oli - - peris püha päiv, kerikus `jutlus ja keik; ja siis nägivad `tontisi ja, ise olivad nie `tondid ja keik VNg; si̬i̬ oli me ü̬ü̬ `korter ja kõik Ksi b. (adjektiivselt) kogu, terve keik minu särk ja keik `saivad kala sodiseks Hlj; ei sie `keiget `aastat õle siin; siis `tantsisivad kõik sie üö Lüg; männi kasudest `tehti patti, `vanni, keige ihuga vöis ka `sisse `menna Jäm; Kui oostega rehte tambiti, siis pidi üks mees keik see aeg rehe äärt ülespoole tõstma Kaa; taal (loomal) o magu, kus ta köik pöhu sööb Jaa; Kes köik könsid könsib, see köik marjad maitseb Pöi; Meidel on juba keik `kardulid ülal Rei; kõige see `õńtsa kebade oli `aige Mär; sedasi ta on kõege minu määlestuse aea `otsa olnd Vig; kui mina lapselik oli, kõik vald `peksis [käsitsi reht] Kse; kõik vili loob Tõs; Keväde akkab kõik `süemine vähäks `jäämä Khn; kedagi kärsub, kõik ilm `aisu täis Hää; keik vili leigati käsil Ris; kõik nahk oli punasetipuline KuuK; keigel ajal (kogu aeg) JJn; kõige `õhta `keśtis [pulmas] sihuke raha `loopimine Ann; seisavad vahel teised (linad) kõige sügise muas Koe; kõik pääv tuli `olla `leikuväilal küirakille VJg; kui sügise `küńti, siis jäi ta (põld) kõigess talvess `ingama Trm; oh sedä juttu ja elinäd kõik ilm täis Kod; ma olin kõik selle öö `otsa elevil, ei soand magada Pil; kõ̭ik kraam piap elämise jaoss `ostma; ma ole kõ̭ik si̬i̬ aig kotu ollu Nõo; karu oĺl tõmmanu kõik taguotsa maha tõesel (taltsutajal) küistega TMr; siin na võtava, et kõkk maailm rägisess; plu̬u̬ḿ (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; ja ku‿ma säält kodu tuĺli, sõ̭ss oĺl kõ̭iḱ hirm `kaonuʔ Urv; Ma üt́li sa‿lt sõ̭s õ̭ks `tolvań külʔ, ku‿sa˽kõ̭gõ raha telle ärʔ annat Rõu; ma otsõ `täämbä kõõ köögi läbi, es lövvä˽ma umma `kruusi Vas; hõõratass kõkõ ihoga; Kõ̭gõl küläl oĺl sitt `talgedega˽veetüʔ; kõnõĺ kõ̭gõ ü̬ü̬ Räp; voki pink mink pääl vokk sais, kõik vokk ta pingi pääl sais Lut; kõik viimane iga viimane; kõik viimseni võt́t˽seo raha kõik viimäne omale San; Ja mi˽tei innevanast käsitü̬ü̬ ja koi kõ̭kkõ viimäst Urv; tu `mõistsõ kõkkõ viimäst tetäʔ; Taal piat kõ̭ik viimäne värmit olõma Har; noh sõ̭ss nii sõ̭ss `naksit kõ̭kkõ viimäst tegemä Plv; säĺg oĺl timäl kõ̭iḱ viimäne `pestü arʔ `haudlikatsõss, hanguga oĺl kõ̭iḱ tuu säĺg `haudlikatsõss arʔ `pestüʔ Vas; kõigest hingest ~ jõust ~ väest ~ kõige ihu hingega ~ kõigelt jõult kõigest väest, innukalt `kõigelt jõult vai `kõigelt ramult piad `tõstama Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi εs jöva Khk; Keigest vääst tuleksi sulle abiks Kaa; tegi küll keigest jõust Ris; `vehkle sääl [tööl] kõ̭ge ihu eńgega päiv `otsa Ran || `karjusid kõigest kõrist Plt
3. igasugune, igat laadi, liiki ouvi kalast sai ning ahvenast ning `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; `keikidel puudel on `mähka mis `kasvavad Khk; ta on `keikes `asjas ni viisakas Rei; keik `töösid tegin, mis majas `tehja `olle Phl; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; plekk plaskuga tuuakse eli ja kõik niisukest `aśja Mär; see rohi pidädä `kõike `kärne vasta olema Vig; `Ljõnnõs `kõiki `kaupa `suaja Khn; meil käis `enne talu perenaene (ajakiri), sial `mustred sies keik HMd; ta on `liiga eidand, kis `kõiki `tühja reagib Jür; `kõiki suppi võib piimaga `keeta Ann; `kõike `marju oli, jõhvikaid neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; kõik asi aĺlitab, nagu piim, leib Kod; noh `peigme emäle `ańti niisammati ka, ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Sellege (mõrraga) saap `kõike kala võtta, paĺlast kiisa lääve läbi Trv; sul om rõevast `kõ̭iki ja, `süvvä ja `juvva, tõesel ei ole Ran; tulilind laolap kõege keelde pääl Puh; temä sõõmass miu kõ̭igess ja kõ̭igess Nõo; siin om nüid kõ̭kke, istutamist ja kõ̭kke seräst tü̬ü̬d; Nüid tetäss kõkke `mu̬u̬du, puukatusse, kivikatusse ja plekk-katusse Rõn; tõnõ om kõ̭gõ tüü man `väege virk San; `täütäga määritäss `saapit, hobõsõ `riistu ja kõ̭kkõ säänest naha `kraami Kan; neil oĺli alati kõ̭iḱ rohu˽kotun Urv; ta `naarõ neid rumalass ja uĺliss ja venne paṕpi ta sõimaśs kõ̭gõss Har; [männist] saasõ `paĺke ja lastupakka, kõ̭õ̭d `eh́tüss`materjaa·le Räp; ośt `leibä `kõ̭ike rõõvast, `lehmi, `kõike Lut; kõkõ `karva (mitmevärvilisi asju) om Kra || mitmel viisil, kõigiti sa `ütlet tõesele rumalit sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat tõese läbi Puh; tiä oĺl jo inemine, kõ̭gõ mu̬u̬ ala olõss olnu abi Urv; `reńti inne sukatass `pääle kõ̭gõl mu̬u̬l rahaga ja viĺaga; peremi̬i̬ss sõ̭ss, [karjast] pingut́ kõ̭gõ moodo ala, söögiga ja Plv
4. üleni, tervenisti, täiesti üsna kilu`meeter maad oli keik lahve vee all Vll; See `sõuke `aigus, suu `lõhkus kõik ää, keele kida valutab koa Pöi; särgi piht oo kõik tahmane sool Mär; Puust aid oo nagu räätsakas, kõik maha kukn ja mädan Han; aeab naha maha, `kestab kõik PJg; õue kõik `parka täis Hää; kerstul on pial põen, üks laud `kõrgemal, aga `kohvrel on kõik üks sile kaas; kää nahk kõik maraskil JJn; jalad on kõik paestetanu ja ihu on mul `raske Äks; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ti̬i̬ om nii `õige kõ̭ik ja siledä Nõo; tu̬u̬l `pernaasõl oĺli valu sitaga kard kõ̭iḱ ku̬u̬n Har; lasõ no˽hiĺlokõìsi, mud́o lätt `ku̬u̬rma kõ̭iḱ `ümbre Räp; üle kõige üleni, täiesti ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; serände nahuk `tulli [vihma], et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo; ma palasi üle kõ̭gõ, kõ̭iḱ mu `rõiva˽palasi Urv; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et Har
5. koos, ühes läks keige oma kraamiga Jäm; `tuhlid soab keige koorega moal keedetud Vll; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis (sajab ja tuiskab vahetpidamata) Pöi; mine köige oma mehega Rei; ma nägi põdra kõege vasikaga Aud; tule keige perega Ris; kõege oma `tütrega oli seäl Juu; ma panen [kartulid] kõige pisikestega `kiema JJn; ümmargune mätas kõige rohuga, `süötind maa pialt `võeti Sim; `tõmmas [ohaka] kõige juurega `väĺja Trm; obene läits kõege ri̬i̬ga [vette] `siśse Ran; põrut `akna `kõiki `raamega puruss Nõo; siis see püt́t `ańti pruudi kätte kõege viinaga TMr; lepp `pańti `kõ̭iki `ossega aiass Kam; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ussõ `leie kõ̭iki `piituga mahaʔ Har; `kohvri `võeti är˽`kõ̭iki rättegaʔ Rõu; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; ma jäi ti̬i̬ pääle kõõ kraamigaʔ; opõtaja tuĺl kõ̭õ̭ naaśõgaʔ Vas; mõ̭nõl saiś mesi kõ̭õ̭ vahagaʔ kõ̭õ̭ talvõ pot́ih Räp; kõ̭gõ `tütregaʔ Se Vrd kaikine, kigen; kõige täiega ~ kupatusega täielikult, koos kõigega ning teine obu pani tese `järge ka ning löid ülegali mind keige kupatusega ning, koorm `ümber ning Khk; keige täävega läks [koorem] `ümber Vll; laeb läks kõege täiega `põhja Mär; tuul `tõśtis küini kõige täiega üless, `viskas - - puruks Sim; mi taśs sattõ kõ̭gõ täüvega põrmandu pääle maha Urv || säńg `paĺli kõ̭gõga `puhtass Urv; (ilma) kõigita ~ kõigeta lisanditeta siis sai `jälle `panna [pesu] lopputuse vesi, `ilma `keigita VNg; me Miinaga joome `kohvi ilma piimätä ja kõ̭igeta Nõo
Vrd kaik, kiik5, kikk10, kõikse

kõkõ1 kõkõ San(kõ̭-) Har Räp Se; kõ̭kkõ Har VId (liitülivõrdes) kõige `na‿ĺli˽kõ̭kõ ullõmbõ siin nukan San; Kõ̭kkõ vanast põimõti rükä tsirbiga, kuʔ `iiru̬u̬dsi is tundaʔ Har; noorõl kuul kõkõ kalõmb aig Räp; kõkõ edimält lää `Tartohe Se Vrd kõge1

kõplama `kõplama Pöi KJn, kõblata Nõo Ote spor V(-mma), `kõplada Jõh; `koplama VNg
1. kõplaga maad harima `Kartuli `koplasin VNg; Seda karet äi `kõpla säel änam `ükski risti inimene; Ma `kõplasi oma `tuhlid sii ää, nüid nii kenad `puhtad Pöi; minev`aasta ma‿lli ike kõbedamb vi̬i̬l, kõblassi `kartoli ärä Nõo; lähämi `kapstõid `kõplamma, siss nakasõ parembahe kasuma Har; Juuŕ`viljä piät `kõplama, sõ̭ss tiä kasuss Rõu Vrd kaplama3, kõblama
2. maakirvega mättaid raiuma, maad üles harima hainamaid iks kõblatass, `kõplaga `raotass mättäʔ alt läbi, pillutass unikuhe; meil ei ole˽muud iks kõblatu ku hainamaid Kan; `kõplaga kõblati maad vanast, `lü̬ü̬di üless Urv; vanast ku maad es jõvva˽`kündäʔ, sõ̭ss `kõplaga˽kõblati Plv
3. künakirvega puud õõnestama `saega˽lõigati paĺk mahaʔ, siss `kõplaga˽kõblati `ussõ tu˽puu sisest, tet́ti ruuh Har

kõrutama1 kõrutama T(kõrru- Kam), -õmõ San Urv; tud-part kõrrutõt Plv tainast täidisega katma, rulli keerama, kihilist pirukat tegema ku vi̬i̬l vanast kańepi seemendega sai kõrutedu `leibä, võid ehk liha`raase, mes ka sinna raasike `panti, no küll `ta‿ĺli ää Puh; üits pät́s sai ike kõrutedu `leibä tettuss, jahu segäti `kartli pudruga - - lihatükke `pańti vahele, `truĺli kääneti Kam; tsiga vai lammass tapõti, siss kõrutõdi `leibä rasva kõrnõtõga Ote; veneläsil ollivaʔ kõrutõt `põrknaʔ leevä vahele Urv

kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Lä Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, kö- Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se

kõvastõlõ kõvastõlõ Rõu Lut
1. kõvasti, tugevalt, jõuga repän ummi küüd́siga kõvastõlõ tsäpäss kiniʔ; lang lätt kana`kuurdu (keerdu), iibä är isit kõvastõlõ, aõt kana`kuurdu Lut
2. valjusti, häälekalt kõnõlass kõvastõlõ, helüga; vanaesä käristäss tuu vuoriga kõvastõlõ (müristamisest) Lut
3. (intensiivsussõnana) väga, kangesti a. (verbi laiendavalt) künnät kõvastõlõ - - vai sõõd́at kõvastõlõ, hopõn nakass higovama; habigo‿i·ʔ kõvastõlõ, võit är˽läkähtäʔ; käsi nakass `haiglõma, tiit kõvastõlõ tüüd, kid́si saa manu; timä sääne `üt́sku olõ‿i·ʔ et kõvastõlõ `hiitü Lut b. (adjektiivi laiendavalt) ma‿ĺli mitu kõrd kõvastõlõ `haigõ Rõu; kumm um kõvastõlõ pallav; olõ‿i·ʔ kõvastõlõ laisk Lut
Vrd kõvva

kähkvile `kähkvile elevil, ärevil `ma‿lli nii `kähkvile, ma‿ss saa `konnegi `olla Rõn Vrd kähkevill

käpukili käpuki|li Kaa, -lli Jõh/-pp-/ Ann käpuli Vrd käpakili

kärmäde `kärmäde Puh Nõo kärmesti ta‿lli nu̬u̬r laits, `kärmäde joosnu ja tennu Puh; `pernane kedränu `kärmäde‿säl `villu Nõo Vrd kärmede, kärmä2, kärmähe, kärmälle

käsi|kannel2 fig -kannel g -`kandle (käsu-, käealusest) Mina `oĺlin sii vana Lepa perenaisel enne käsi`kandleks, juba `uikas `jälle üle jõe – tule `siia, ti̬i̬ mul seda Hää; si̬i̬ ütte `puhku ku käsi kańnel kähen, kigel poole `saata Krk; meil `oĺli tu̬u̬kõrd `väike aĺl obene, vagane kui lammass, tollega `oĺli ää õiendada, ta `oĺli nigu käsi kannel Ran; mia olli esäl nigu käsi kannel, ma‿lli `kangede vali egäde `paika minemä Nõo

käsi|põsekal, käsi|põsekali -põseka|l, -lli Lüg -li Jõh; -posegalla Kuu käsipõsakil Mes sa `arvad siel, et `istud käsiposegalla Kuu; Käsipõsekal, `istub `nukralt Lüg; Ta `vaatab käsi põsekalli `aknast `välja Jõh

köstri- köstri- `kestri isand on suur isand, `eiga külä inimene tohi senega `rääki VNg; `naine `arvas et tuleb juo `kestri `erra Lüg; neli nädälä oli ikke pappi`tunnid ja `köstritund oli ka igä `päivä Vai; see emanda nimi nüid on kadun, `köstre emand veel on; `köstrepapa tuleb juba Ris; `köstre emand ja õpetaja proua Kos; `köstri isänd õli vanass, nüid oo kõik ärräd; `köstrikuali poosid (poisid) Kod; `ta‿ĺli vanamb mi̬i̬s joba, `köstre ametit es taha ka ärä `anda; ma `köstre emändä käest `küśse; `köstre kandsel `olli suurõ `keŕku ja `väikse `keŕku vahepääl Ran; `keistrikooli `poiskõsõ säältsa·mast `pańti opõtajass kah Har

külikali külika|li Jõh, -lli Lüg(-källi) Jõh; `küllikalli Lüg külili vihud `pandi `püsti - - kaks kolm tükki said `pääle `panna külikalli, siis õli `kaura aun Lüg; Õlin külikali `kuarma `õtsas; Mis mul ikke teha - - õlen `ninda sama vähä külikali Jõh || kummuli kui [kuu] on `küllikalli, nokkad `alla`puole, siis on sadune Lüg Vrd külikile

küljeli küljeli (-ĺj-) SaLä Muh Emm Tõs Plt, `küljeli Jõe Lüg; küĺleli (-ll-) Pöi Mär Kse Tor KPõ Trm Pal Vil, `külleli Kuu Hlj(-lli) VNg külili; pikali (lamamas) päev `otsa `küljeli `vuodis Jõe; [torm] löi ka `jälle `paadi `külleli Kuu; kui `söönust saan - - saab vähe `aiga `küljeli `õlla Lüg; see asi on küĺjeli kukkund Jäm; ma lεhe `ingama natiseks, laŋŋe küljeli Khk; siis `võetud aud `lahti ning `pandud [surnu] külleli puu`särki Pöi; vea küljeli Emm; siga `õues külleli maas Mär; mõni kui tigedaks `soada, siis visata küĺleli maha kohe Juu; olime neĺlakesti aa eares küĺleli HJn; tuul aab puud külleli Koe; lükka [tünn] küĺleli, las vesi jokseb `väĺla VMr; nõnna kui ikke lüeb `viitasse, oledki `säudi külleli Kad; olin `terve pääva küĺleli VJg; võtad `lamma küĺjeli, seod jalad `kińni ja muutku niidad Plt || lamandunud kui [herned] olid väga külleli, sai kätega `kiskuda Amb

küürakili küiraki|li Kaa(-üü-) Muh, -lli Ann Koe küürakil Lina kiskumine oo seike va tüütis küürakili töö Kaa; kui ma noor olin, käisin rukist `leikamas, siis leigati sirbiga, küirakilli maas Ann || viltu Kuhi oli küirakili vajund Kaa Vrd küüräkeli

lagendik lagendi|k VNg, g -ku Jäm Khk Vll Pöi Muh L(-ko Kul) spor K, I Trv Krk Nõo Võn Kam Ote, -gu Kuu TLä Kam, -kku Lüg Jõh; lagõndi|k g -ku Khn San Krl/-ń-/ Har Plv Vas; lagendi|kko g -go Vai lage (tasane) koht, väli üle lagendikku `mennä sääl `metsä `ääres on sie `metsa vahi kõht Lüg; Kui õli vesine `einama, siis `õtsiti ikke üks lagendik, kuhu sai `einad `seljas `kandada `kuivama Jõh; suur lai lagendik Jäm; mönes moas `olla pailu lagendikkusi, paljas lagendik `olla keik Vll; Lagendik see `tehti ammu põlluks Pöi; `metses oo mõnikord lagendikud sees Mär; Lähme otsõ üle lagõndiku Khn; lagendiku pääl kasvab ein `äśti Saa; välgu`pialsed, `väiksed lagendikud `metsas Nis; luomad tulid lagendikule `väĺla JMd; nägin suurt lagendikku, muud ei `miski Iis; mõne lagendiku pialt saab iad `eina Plt; kui sa nondest lagendigudest `mü̬ü̬dä saat, siss käänä ääd kätt Puh; sai ütte `paika lagendiku `pääle `väĺlä, es saa aru, kos ma olli; sääl om kaits lagendigu keset `mõtsa Nõo; meil siin ei ole lagendige Kam; ma‿ĺli säl lagõndiku pääl eläjiidegõ, tan mitu lagõndikku San; tu om nigu sääräne lagõndik, kutsutass põld mõtsa sisen konnu veeren, konh korõmb kotuss om Har Vrd lagedik, lagenik, lagestik

lai2 lai(-) g laia Hel Nõo Võn Kam Ote Rõn San Kan Plv Räp lahja lai kapst ei ole ää, kapst piab olema `väene Ote; kae˽`ńä‿ĺli˽laiaʔ, nu˽söögiʔ, a˽tu̬u̬ lai sü̬ü̬ḱ, tu˽kävve ruttu kihäst läbi kah; maa om laiass jäänu San; lai liha tailiha `sü̬ü̬tse minnu laia lihaga Ote; kõhn t́siga, taast saa lai liha; laia lihage iks keedetess suppi San || puraviku torikosa puravikil `võetass lai alt ära - - seda ei süvvä Ote Vrd lahe2, lahe|liha, lahja|liha

latseke dem < lats1 ei tää, mis miu latseksel ädä om, latseke om `aiges jäänu Hls; kulla latsek Krk; na om kõik väikse latsekse Puh; no küll temä sedä latsekest kräonutap; nisaline latseke (imik) Nõo; ma‿lli siss latsõkõnõ, ku ma toda `ku̬u̬tõga `pesmist näi Ote; oi latseke, kas sa nii laeselden mihele saat Rõn; üt́s latsõkõnõ, tu̬u̬ oĺl ku silmä terä, nigu püvekene; tu̬u̬ latsõkõnõ oĺl `väega˽hüä latsõkõnõ, ütte pühä`päivä ei jätä˽tä minno `kaemah käämäldäʔ Vas

laulja tn < laulma `laulumies on sie, kes on ia `laulaja, kel on ia `laulu ääl Lüg; loulik [on] - - `loulaja inimene Jäm; peab palju `laulajud olema Muh; ma oli vanast ise suur `laulja Käi; `lauljad `laultsid omiku pruudi `väĺla kui kirstuga tulid Vig; laalupeol oli old paelu `lauljaid Juu; `laaljad läksid, käeväd `suali `laalma neĺjä jäälegä Kod; mitu paśsi `lauljad `oĺli KJn; mia olli `laulai jah Trv; ma‿lli i̬i̬steli `laulja (sopran) nooren Nõo; kes serätse tragida naese `oĺliva, nu̬u̬ `oĺliva nu‿`laulja [pulmas] Kam; tu‿m `laulja inemine, tu‿laul alasi Har; ma oĺli eśs sõ̭ss lukõi ni `lauĺja Vas; lauĺjat́sirk (laululind), tu `kargass `akna pääl, tä laul ni ilosahe keväjält Se; laulu`laulja (rahvalaulik) Lut || käskluste hüüdja laeva välja vedamisel Äid `laulajasi vähä, piäb iä vali iäl olõma Khn

leem leem g leeme p leent S(g leemi p `leemi Pha) L(li̬i̬m Tor Hää Saa; p `leemi Saa) spor Ha, Trm MMg Äks Lai VlPõ(li̬i̬m); liem g lieme Khn HaLo Kos spor Jä, ViK Iis, `lieme R(n `lieme VNg Vai), p lient; li̬i̬m (-ḿ) g leeme p `li̬i̬mi eL(g leemi M, lieme Lut); li̬i̬m g liäme p li̬i̬nt Kod
1. a. toidu keeduvedelik, supivedelik; (vedel) supp mida lient me tänä `õhtast `keidame VNg; `lieme on `tuima (maitsetu); `luorber tekkö üvä magu `liemele; ei saa `ilma `ernitä lient `keitä Vai; keeda midad leent `öhtaks Khk; leemel olid `tuhlid sihes, kördil äs ole Krj; vanal aal keedeti `mütmesugusid `leemesi Jaa; Ma ole seda kuulnd, et küünalt `olla leeme `sisse maiguks kastetud Pöi; kelle leeme rasvad mina ole ää söön (öeld luksumise korral); liha `katlas, leem pilbaste `otsas = sõudmine Muh; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; leem oo na sirajaks jäänd Vig; `pandud suure `vaangaga leem lauale ja liha `pandud saue kausiga `kõrba; ahbenatest `tehti leent Mih; rõõsast piimäst keedetse leent Tõs; sa ei `sü̬ü̬gi suppi, paĺlalt `leemi lakud päält; vasiga leemest saab `sülti Saa; [Leenu] `kutsus `sööma: tule `sööma, mul supp laual, Jüri `ütles: läksin, ma näind suppi kusagil, leem oli `kaussis Juu; kui `õhta lient üle jäi, siss sai `pandud omiku solks vett `juure ja `ańti soojendatult perele ette; `eĺpisime ikka vedelad lient kõhu täis Kos; lusikas kukkus lieme `sisse JMd; paa perse (paja põhi) läks `vasta tuld, [supp] akkas `liiga kõvaste `kiema, `ütlesid et suppi nemad ei saand, said lient, supp läks liemeks JJn; lie pial `kietis lient VMr; `kõiki `li̬i̬mi kiädeti; supid õlid kõik liämed; mina ei `põlga `ühtegi li̬i̬nt Kod; `valge `kartuli `lehtedest ei saand nii iad leent, aga veked sinised või lillad, nende `lehtedest sai parem Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest KJn; `tõie kala kodu, parass li̬i̬m tetti Trv; mõnikõrd kardula leemi `sisse ja mõnikõrd kesvatangu supi `sisse tetti käki Pst; ku‿sa `kartuli suṕpi keedit, siss lassit `peoga toda kiisa jahu sinna leeme pääle Ran; si̬i̬ süĺt om kah serände, siin om iki leeme võit; mõni `suurmateräke säl leeme seen libeleb, puha vi̬i̬ võim Puh; vana sitt siga, leeme lidsip ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; klimbi olliva sehen ja tu li̬i̬m olli ka paks, siss ta‿lli nigu igäne töĺl tu̬u̬ suṕp; lõmbi `li̬i̬mi, liha om veedi Nõo; keedeti koorega `kartli ja silgu li̬i̬ḿ oĺli `kastess Kam; Sõ̭ss krupa oĺli˽keenü˽häste˽püdeläss, li̬i̬ḿ oĺl kõ̭iḱ `valgõ ja püteĺ; Tańdsiti ja `oĺti `rõ̭õ̭msa˽tu̬u̬ sama lahja leemegaʔ Urv; `ki̬i̬tke `täämbä `lõunõss `väiku leemega ubinõid - - ega nii ubina ni hää ei olõ ku see li̬i̬ḿ Har; hüä sü̬ü̬ḱ oĺl sõ̭ss, ku kusõ vai `ahnigu kalla ka seehn oĺl, sõ̭ss tu̬u̬ li̬i̬ḿ oĺl nii makuss Rõu; mi‿sa leeme är sü̬ü̬t, sao `perrä jätät Vas; ma `sõie leeme `väĺla, sagu jäie `perra Lei; pika leemega vesine olõ õi˽naaʔ uma naisõ `keedüʔ, naa˽hu̬u̬naisõ `keedüʔ, suurõ soolagaʔ, piḱä leemegaʔ Rõu || fig ma olen `mitmas `liemes olnd Kuu; Ilu pialt leent ei keedeta Han; kis pailu `vaeva näind ja muret kand, sie on `mitmest liemest kiedetud Koe; mia ole ilma leeme kikk läbi söönü ja ilma lakatsi läbi lakkun Krk; rutul ei ole `li̬i̬mi ei `makjal ossa Kam; Vana Aado om visa, tuud keedä‿i üte leemega Vas; Olõt nüüd õigõ leemega ku̬u̬h (hädas) Räp b. muu vedelik angerpüssi lehe - - keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om, siss - - `lasti li̬i̬ḿ jahesse minnä. angerpüssi lehe `võeti siss `peoge leemi si̬i̬st vällä - - `panti lõnga või villa `sissi Hel; korjati lepä `lehti ja `ku̬u̬ri, `leotedi lipega, tu li̬i̬m ligus vereväss, sääl‿ss värmiti langad Ran; ku `kiägi midägi `katski lõegass, siss `panti sappi pääle, toda mõrudat sapi `li̬i̬mi; nigu ta kundi ärä `lõikap, siss panep sääld `sõrmiga toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku marupeni `olli kedägi `lahknu, siss keedeti maruaena `juuri ja `anti loomale toda `li̬i̬mi; kui lehmä ärä es ju̬u̬ toda aena `li̬i̬mi, siss lätsit tõid matiga jahu ja `su̬u̬la ja, raputit üle kõ̭ige; niikavva `panti vett tõrikesi pääle, kui tu̬u̬ linnasse jõud sääld ärä `olli tullu, siss `panti tu̬u̬ pruun li̬i̬m `tu̬u̬bri `sisse Nõo; siis tõsteti tu̬u̬ [õlletünni] pulk üless, siis ju̬u̬śk `alla, niipaĺlu kui toda `li̬i̬mi sääl `oĺli TMr; ma pane lehmäle `ainu pääle tulist vett, siss ei ole jahu vaiagi, lehm immuga joosõ tolle leeme ärä Võn; lehmä tuĺliva mõtst ja seivä moĺlist, avvut aena seivä ärä ja `li̬i̬mi jõeva `pääle Kam; aena li̬i̬ḿ `lasti rennist `lehmi `ruhte Ote; Ku nu̬u̬ʔ edimädse˽villa˽säält värmi sisest är˽`vällä `võeti, sõ̭ss `pańti sinnä˽leeme `sisse vi̬i̬l `villu ja˽`laśti saaśtaʔ Rõu; keedi ubina`haino, kasti `sińnäʔ leeme `sisse närdso ja panni kõtu `pääle; palo`taḱja om rinna roohost, ku om köhä - - siss juvvass `li̬i̬me; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõ̭ss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse, tet́te õ̭nnõ üt́s haĺl li̬i̬ḿ Räp c. toiduks kõlbmatu kupatamisvesi si̬i̬ [seene] kupatse li̬i̬m om mõrru Hls; es täi vorstikeedu `li̬i̬mi ärä ka visata, siss sei esi ärä; tu̬u̬ ubade kupatamise li̬i̬m, t‿`oĺli `õkva täedässmust; toda vana `kartuli kupatamise `li̬i̬mi miä ei nõrista ütelegi lehmäle, tu̬u̬ om `jihvtine li̬i̬m Nõo
2. a. toiduainest eralduv vedelik kuremarja li̬i̬ḿ, nüid om na `äste `valmis, saa `äste `li̬i̬mi Krk; pitsiti vabarnist leeme `väĺlä, panni pudõlide; `kapsta tüńn kah nakap `ju̬u̬skma, panet küll jahu `põhja, aga iks immitseb `li̬i̬mi `väĺlä; pane seene vajosside, et li̬i̬m `väĺlä `nõrjub, mõrru vesi `väĺlä tuleb seende seest Nõo; nuiaga tedä litsuti, niikavva ku `kapsta esi `li̬i̬mi ańniva Kam; mädä`rõikal `võeti ku̬u̬ŕ päält ärä, siss lõiguti nimä lipsukõistõss, klopiti soolaga ärä, tu̬u̬ mõru li̬i̬ḿ valõti ärä Ote; ku˽`vaara tet́ti, siss `keeti tu haĺlass li̬i̬ḿ välläʔ ja `ańti servätüsess. no andass haĺlass li̬i̬ḿ `tsialõ Har; Kańõbi terä˽`pańti `huhmrõhõ ja˽tambiti sõ̭ss ni˽kavva ku˽li̬i̬ḿ `vällä tuĺl, sõ̭ss `pańti tu̬u̬ ku˽võid leevä pääle Rõu; [seened] är `vaotadasõ, sõ̭ss `preśsüss tu li̬i̬ḿ `väĺlä. aʔ tu̬u̬ li̬i̬ḿ um jo `väega `nilbõ, elläi küll taht tu̬u̬d `li̬i̬mi; ta li̬i̬ḿ vi̬i̬l `nõrju [sõirast] `väĺlä Plv; `nu̬u̬re `oh́tjet keedetäss söögist, pandass `ki̬i̬mä, siss pitsitädäss ärʔ peo`vaihõl, edimäne li̬i̬ḿ om kõllanõ Räp; tulõ tu̬u̬d `li̬i̬mi `vällä śeene śeest Se b. (hapnema pandud) piimast või koorest eraldunud vedelik siss ku kirn ku̬u̬rd täis sai, siss `võeti tu̬u̬ puńn i̬i̬st ärä ja `laśti apu piim ja li̬i̬m punnimulgust `väĺlä Nõo; koorele saistaśs tõnõkõrd kirnun nigu vesi ala, sääld mulgust `lasti tu̬u̬ vesi ehk li̬i̬ḿ `väĺlä Ote; Sõ̭ss ku˽ku̬u̬ŕ hapaśs, sõ̭ss `laśti vesine li̬i̬ḿ `vällä Urv; `hapnõl piimäl `saistus li̬i̬ḿ pääle; nõrista ta li̬i̬ḿ `hapnõ piimä päält välläʔ Har; Ku˽ku̬u̬ŕ är˽hapaśs käŕnih, sõ̭ss tuĺl ku̬u̬ŕ pääle ja˽li̬i̬ḿ lät́s ala, tu̬u̬ li̬i̬ḿ `laśti `vällä Rõu

leiva|juura. hapnenud, veel sõtkumata leivatainas `Öhta segatakse ää, nii kaua on leva juur kut omikust ää sõtkutakse Pöi; Lebajuur tuleb kaks kolm `pääva enne lebategemist `apnema `panna Han; tänä lõppis mul leib `otsa, ma pia levä juurt panema Var; levä juur tahab `panna, `viimne leib jo käe Tõs; vesi on `toibunu, sellega võib levä juurd küll `panna Saa; segämä leevä juure ärä, ku leib `õtsa suab Kod; leeva juur on `kastmata leib, leeva juurest tihasse kiislit Äks; kui levä juur vedel on `pantud, ei `apne `äśti egä ruttu KJn; leib om otsan, levä juurt vaja är panna; levä juuŕ ei lää `apneme, mõnikõrd `talve külmäge Hls; levä juurt vaadets, ka ta `keŕküme om akanu Krk; kui levä juur `olli ärä `pantu, siss pidi ta tõse päeväni `apneme Hel; mina panni `kartuld leevä juurele, siss sai ää leib, `ta‿ĺli kohe ja maguss Nõo; pöörussega segäti leevä juurd Kam; Tu̬u̬ leevä juuŕ `siätäss iks õdagu `sisse Urv || leivatainast keedetud supp, hapurokk Ma keetsi toane omingu leva juurt Pöi b. leivajuuretis `Leivä juur `jäeti `astja, et sis segävus läheks `apnema Lüg; pane `leivä juur `astest `vällä Vai; leiva juur, kraabiti üks `väikene kakk Rid

leotama `leotama Pöi Muh Rei/-dama/ spor L, Juu Tür Trm Äks VlPõ Trv T V(-mma), -em(e) M San, -õmmõ Krl; `leutama Kse JJn Äks, -mma Har Lei; `liutama R(-mma, -maie Lüg) Sa L Ha Amb JJn Ann Kad VJg spor TaPõ, KJn SJn, -dama Emm Rei; `liotama Vai Vig Tõs Khn Ris Nis Koe Kod; imps liotadass Lei a. liguneda laskma Neid `herni `täüdüb igä `enne `keitämist `liutada Kuu; linu `liuteda (leotatakse) VNg; vie sies `liudetta `saapad `pehmest, `muidu ei saa `jalga Lüg; `köie tükk `liudetasse `tõrva sies Jõh; nuo (lambad) vägise `viedi `kasteti ja `liodetti vähä `aiga [meres] Vai; on riie aava `külges `kinni, siis sa `liutad selle `lahti; kiha jooseb, tahab `liuta Khk; Mõni `liutas liha ka enne `soolamist, et verest `puhtaks ligub Pöi; `erned `tahtvad `leota Muh; `leota see paises eesel `lahti Mar; mõnel olid augud, kus võis linu `liota Vig; `silku ja soolast liha `liotatse koa, `lähtväd magedamas Tõs; Lina ja takulõngad `liutadi enne `li̬i̬lsevi̬i̬s päe või paar Hää; me `erneid põle `leotand, `leotame ikke ube Juu; Sordivad nüid ja `liutavad [seeni], iga jägu isepäinis. Kis vanaste `sortis või `liutas, kõik `söödi Jür; ma olen `leutand siin nõus [pesu], aga ta on täit selle pilgeni JJn; kui riist on kuivetand, siis tuleb teda `liutata VJg; linu liutetse tiigiden ja kruaviden. kui one mua piäl `kangess ärä `kuinud linad, ligunevad kaks nädäläd, suvel `liutavad nädälä ja vähäm, kuda vesi [on] Kod; [soolatud seeni] piab `leutama ehk kupata uvvest ära Äks; `pastla `leotets `pehmes Hls; `viisu es saa `jalga pannagi, ku ta es ole `leotedu; `ta‿ĺli iluste ärä `leotet küll ja säräne mahelik, aga `ju̬u̬ma aap, eering ike eering Nõo; Linnasõ˽vai kesvä˽`pańti `tõrdulõ, sõ̭ss `pańti vesi, külm vesi pääle, sõ̭ss `leotõdi kolm `päivä Urv; `rõivid leotõdõss Krl; kui vaia oĺl, siss `leotõdi niidsekadsaʔ arʔ Vas; `vahtsõnõ võrk, tu̬u̬d piät `leotama Se || fig `liutab `ennast `viinaga, ajab pali `viina `sisse Lüg; ku‿ńa (mehed) saava toda kiimaluse `ussi `leotada, sis na om kõege õnneligumba Kam b. ligunemist põhjustama Täna `liutas nõnda ää, et `amba all pole `kuiva `kohta Pöi; va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; vihm `liotas kõik eenäd läbi märjäs Tõs; vihm leot́s ninda läbi, et `amba all ka änäp `kuiva ei oole, üle pää like; ei kuule üless tulla, muudku `leotev (kusevad) ala Krk; nüid nakap õege `leotama, vihma `värjä om `valla tulluva Nõo; Vana kuu `leotas, nu̬u̬ŕ kuivatas Rõu

ligitsigu, ligitsikku, ligitsiku ligitsi|gu Puh Nõo, -kku Vas, -kko Kod Plv, -ku Rõu ligistikku võtad kamalu täis, sõrmed oiad ligitsikko; ligitsikko panid parred Kod; mul om `õkva silmin tu̬u̬ `tat́rigu nuŕm, tä‿`ĺli meie nurmega ligitsigu Nõo; [pinu] `ru̬u̬djaʔ oĺl ligitsiku Rõu

linask2 linask Kod Nõo, linaśk Kod San Kan Rõu, g -i valge laka ja sabaga hobune `valge lakk ja `valge saba, kutsutasse linask; `müüsid õma suure linaśki maha Kod; [ta] ańd tolle varsa ja mia kasvati, ää obene `oĺli, `ta‿ĺli nigu linask iluss Nõo; linaśki kihä karv om valssverrev, lih́t om kõllakass `valgõ Kan Vrd linalakk, linass1

liugu1 `liugulaskma R eP(-o Mar Kul, -i Rei Phl, `ljõugu Khn; liu Jäm) Trv TLä Ote spor V(-o Räp, `ĺuugu Krl) liuguma, liuglema vanad inimesed kohe kävid [vastlapäeval] `liugu `laskemass, `riegä `lasti kohe `liugu Kuu; siis ku õli jää aeg, sis `käisimä jää pääl `liugu `laskemas Jõh; ma liha `liugu ~ liu `laskma Jäm; poisid `laskvad ju püksi `perse pεεl `liugu Khk; `talve soab `liugu lasta Vll; lapsed ja vanad `laskvad `liugu ~ `liugi Rei; [vastlapäeval] oli `liugu läind `lasma, siis pidand `jälle ilost pikad linad kasuma Mär; liu `laskmesest tulnd `väĺla midagi, jää oli karme Kse; lapsõ `põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; porise rinnaku pääl saab ka `liugu `laske Saa; lasevad `tritsudega `liugu Hag; `laśsime ange otsast `liugu `alla, pisike kelk oli Juu; tule `liugu `laskma JMd; poisid olivad küla vahel `liugu `laskmas VMr; `liugu `laśti obessegä kua, obene ri̬i̬ ette, `ku̬u̬rem inimeisi `piäle ja `küllä, et ike pitkäd linad suavad Kod; ange `otsa minnasse `liugu `lasma Plt; poisikse laseva `liugu Trv; `talvel `oĺli jala`rauduga `liugu `laskmine Ran; ma‿lli `kange `liugu `laskma, lassi `liugu kükikeli ja käpikeli; latse ku `talve `liugu laseva, lume sehen ärä küĺmetävä, siss köhivä nigu kusi käip taka Nõo; vanast `lasti angõ pääl `ammõgõ `liugu Urv || fig (teise ärakasutamisest) Ei ma pole õppind `teise `seĺjas `liugu `laskma IisR; Mees laskis vanaeide tagumiku pääl liugu nii kaua kut nahk katti kulus Pha; kas lehm või lammas `antasse teise kätte söömä `peale, `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mar; Laseb teiste naha pääl - - `liugu; Tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; jää pial liu `laskmine põle kuńst, aga teise `persse pial `lastasse `liugu Lai; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; esi ei viisi midägi tetä, siss tahab tõese `perse pääl `liugu `laske Ran; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; latsõ lät́si `ĺuugu `laskmõ Krl; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei ti̬i̬, munõss tõistõ `pessä, lask tõistõ taga pääl `liugu Vas; Lask sängö pite liugo (logeles) Räp Vrd lingu2, liuge

lodev lodev g -a VNg Kaa Rei Mär Tõs Hää Trm Kod Plt KJn Vil Trv; n, g lodeve Hls; lode|b g -ba, -va Aud; lodõv g -õ Krl; lotev g lodev|a Ran Puh, -e San; lotõv g lodõva Rõn(lottõv) Rõu lõtv; lotendav; vedel lodev inimene VNg; eks tal `końti mud́u ole, aga ta oo nii lodev Mär; `sohke laisk inimene, ei viisi tööd tehä, va lodev Tõs; kuradi lodev mees Trm; võt́tis lodeva mõõdu KJn; lehmä lõõg lodev, tuleb üle pää ärä Vil; kuuśk va lodev puu Trv; neid lodevid `rõõvid ei osta `kennig Hls; lotev sõĺm Ran; naesel olli kah sõrmuss sõrmen, aga ta‿lli lottõv ja `oĺli ärä kadunu Rõn; lodeve kondi, ei viisi midägi tetä San Vrd lödev

lohakili lohakili Muh Juu Ann/-ĺli/ San; luha|kili Kaa Muh, -gili Khk
1. lohakil(e) Kes jättas `eese `riided luhakili Kaa; selle katus oo nii lohakili, ei kohenda oma katust; see oo nii luhakili oma riietega; nee maad o nii luhakili Muh; pühäbäks kõik aśjad laiali ning lohakili `jäetud Juu || lohakalt lohakiĺli `siutud kubu `kińni Ann Vrd lohakuli
2. pikali pani ennast luhagili maha Khk

loll loĺl g loĺli, -lli üld(n loll R Muh Hi, `lolli VNg Vai; g `lolli R)
1. a. rumal, lihtsameelne (olend) `lollimba inimest ma pole viel mere pial nähnd, kui tema on Jõe; Loll saab `kirguski `peksä, tark ei saa `kortsiski; Loll pää o igä `jalgujelle `nuhtlukseks; `Kiidä `lolli, loll tegeb tüöd Kuu; `ninda loll, ei `muista `kolme lugeda Hlj; `Leidandki `lolli, kes ta settuka ära `ostas IisR; üks loĺl jöövab `rohkem `küskida, kut kümme `tarka `vastada; loĺl kut lammas Khk; Kes loĺl sündind, see ka loĺl sureb Kaa; Ega ta loĺl mees äi olnd, ta oli muidu `söukse lolli `näuga; Loĺl pea on ikka käte jalge riuks, tark inimene soab pailu `kergemine läbi Pöi; Tark muistab ise, lollile näida näpuga, saa siisgid aru end Emm; sa oled üks va loĺl inimene, muud üht Mar; tä oo naa loĺl kui juudi `valge täi, ei oska näridä egä ronida Vig; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; `loĺla tuba täis Tor; Loĺliga vaielda ja vasikaga võidu joosta on üks ja samma Hää; see inimene on alati nihukse loĺli moodiga Juu; Loll nagu köstri valge vasikas, kolm päeva enne vihma tuleb koju, siiski sabaots märg Jür; luomad on ka loĺlid, ilus ädal oli [söömiseks], kui valasid (kihutasid) `siia odrasse JJn; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; sie on loĺl poiss tegudelle ja sõnadelle Kad; nii loĺl kui üks õenas Trm; ike üks loĺl rahvas näväd one, ei mõessa kedägi tehä; tä tükib õma ninägä egä `kõsta ette, [et] tä tark, tõesed loĺlid Kod; minu isa jät́tis meid loĺlist, et ei pand `kooli; üks loĺl jõuab `rohkem küsida, kui üheksa `tarka vastata Lai; kui ma aru ei saa, ega ma sellepärast loĺl ole Plt; periss loĺl ta‿i olnd, aga periss tark ta ka ei olnd KJn; peremi̬i̬ss om `väege loĺl, lask naesel lennute Hel; loĺl saab `keŕkun kah `pessä; lolli `pääga sai lubatuss Ran; ta‿m loĺl, aga ta ti̬i̬b ennäst targass Puh; pää ei jaga enämb, pää om loĺl; ega ma nii loĺl ei ole, nigu ma pääld näe Nõo; ma `teie loĺlist `endä neide i̬i̬n, laśsi ennäst opeta Võn; sa olet küll loĺl, et sa nii teit San; mi sa ajat naid `lollõ juttõ Har b. ebameeldiv, halb nüüd on `keige `lollimb elu, mul ei ole `oiget kodu ega `oiget `süömist ka VNg; si̬i̬ one üks loĺl tü̬ü̬, põle kellegi tü̬ü̬ Kod || veider vee `sesse ta (naerukajakas) teeb pesad ka, sellel on nii loĺl ääl, ta ei saa maal `käia mette Vll
2. a. puuduliku mõistusega, hull, segane lähän `lolliks `selle `arvamisega Kuu; jäi jo `nuorenna `lolliks Hlj; Eks ta üks pual `lolli õle, aga `muidu tüä mies Jõh; kaśs pidi kalaga lolliks `sööma Vll; Ta on parandamata loĺl, see terveks äi saa; See on `sündimisest sandik loĺl, see pole param olnd Pöi; no see (õlu viinaga) tegi inimesed juhmiks loĺliks Mär; `joonud juhmist saab `aśsa, aga `loodud loĺlist ei saa Tor; loĺl räägib ja naerab päe `otsa Hää; kooliärra oli nii pool `loĺli, aga käis `koolis `lapsi `katsumas Juu; [kortel viina] oli paĺlu, see tegi ju inimese loĺliks Kos; inimesele lööb piim pähe, kui ei saa rinnast `väĺla imetud ja see teeb tema loĺliks Ann; pruudi pärast oli vihastand, jäi loĺliks Koe; aab pośtega `ringi kui loĺl Kad; poeg õli puhas loĺl Kod; mõni loĺl õpib lugema ka, aga ilma `juhtimata teha ei `oska Lai; ta om loĺl, ei ole ämp `terve aruge; vaeste majan on puha siandse lolli Hls; ull ju̬u̬sk `mõtsu mü̬ü̬dä, loĺl kurt kodun Krk; kuus `poiga, aga lolli olliva, üits `olli periss loĺl; sa aad mu lolliss periselt, küsit serätsit `asju, midä ma‿i ole kuulukina; ega mul mi̬i̬l loĺl ei ole, aga nägemine ja `kõńmine om otsan Nõo; egass taal üttegi mutsu ei olõʔ, ta‿m loĺliss lännüʔ Urv; timä jäi [viinamürgitusest] nigu loĺliss, kapõrdõlli ja oĺl nigu ilma jaluldaʔ Rõu b. marutõbine Ei mina `tohtind mitte `hiiskuda `piesa taga, ku loll kuer `müöde läks Kuu; koer ku lähäb loĺliss, siis suu juakseb `ku̬u̬la Kod; loĺl koer pidi vett `kartma Lai c. uimane; tuim mu jalg nii loĺl, paisetand Jäm; on aga täna [päikese]paiste - - nii lolliks tegi Khk; et ta küll pole `kaugel `menna, aga jalad on lollid (ei käi enam) Vll; va `kärpsed akkavad ka sügise puole `jääma loĺlimaks Ris
3. lollus mis te `lolli püllute Jäm; aeab puru `lolli suust välja, va `joonud inimene; Keis muidu külas lolli pillumes Khk; Jaen `parrab, ajab suust `lolli `väĺja, pole `öige jutt mette Mus; nad tegid `lolli küll; [seal oli] `tapmist ning agulemist ning `lolli `püllumist Pha; `pillab `lolli, ajab `lolli juttu Jaa; mis sa sii `lolli pillud Muh; meie õmad tegid `loĺli, et esid lähä eenämule Kod || `lolli moodi (väga palju) oli `kerpusi Khk
4. jahukaste `tulgõ `loĺli `sü̬ü̬mä Har
Vrd lola, lolk, lollakas, lolu

looma `looma S Lä PäPõ Nis Juu Kos Ann Tür Pai Trm Lai spor KLõ, `luoma R(`lua- Hlj Lüg) KPõ(`lua- Kad VJg) Iis, `lu̬u̬ma Hää Saa Kod Pal KJn SJn eL, `luõma Khn; da-inf `luua R(`lu[u]vva Jõh Vai, `luuva IisR) Sa(luua) Muh Rei L/`lõua Khn/ K(`luuva KJn) Trm Pal Lai, luvva Hää Kod(luada, looda) M(luuvva Hls Krk) Ran Kam, luvvaʔ V(luuaʔ Har Rõu), `luvva Emm TLä Rõn, `luõda Khn
1. millegi tekkimise, toimumise või olemasolu põhjuseks olema a. (üldisemalt) Egä `kahte `surma ole kenegille `luodud Kuu; jumal lei `taiva ja maa; kuer on kõhe `luodod tönnsaba Lüg; Nii kuda `keski `luodud on, `ninda ka inime tuleb, `aita siin `kasvatus ei kedagi IisR; kui `aigus pole surmaks `loodud, saab ikka `terveks; see pole töömeheks `loodud, teeb `santi tööd Khk; kes teist saab `ümber `luua Pha; See on kohe `loodud `sõukse mõrtsuka `näuga; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud; Mis `rohtu seal saab `olla, ega `loodud päe `lamba kari peal Pöi; mind `olli väga erk `loodud, mool es ole rahu mete Muh; mõni [rehavars] oo kohe `loodud `neoke kahe aralene Mar; mis `loodud, see `loodud, tuleb rahul `olla Tõs; `Puõtsi jõlõdad oln vanajumalal kõõgõ viimsed `lõua Khn; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; see `mulle `loodud juba, et mul peab alati nii sańdiste minema Juu; tähäd on `luomisest `luodud `valguseks inimestele HJn; eks igaühel ole omakohast `luodud seda `mõistust ka JJn; tema on nagu teestele `nuhtluseks `luodud; ta on `luodud kohe `niuke ennatu inimeseluom, ega ta `ilmaski `kuśkil paigal seisa Koe; `jöńni piab pidama, sie on jumalast `luodud VJg; si̬i̬ (lammas) õli uńdile luadud, lahe viib; eläd nõnna kava, kui jumal sulle igä on luanud; kos sa ilos õled, ku põle ilos luadudki Kod; ega jumal põle kiiret loond, `aega küll Lai; mõni oiab ennast `looka, mõni on `loodud `küirus Plt; poole `aage luuvvass eńg `sisse joba emä ihu sehen; mõni om `lu̬u̬dust peräst kühmäk; temäl olli iki lu̬u̬d (loomulikud) `amba Hls; tal om lu̬u̬d viga man, selle via om ta saanu emäihu si̬i̬st; üit́s `kange `kaelne ku mõtsauńt kunagi, latsest `lu̬u̬misest `saantigi; ni̬i̬ om puha lu̬u̬d ärä (ette määratud), mis [ameti] `kennigi saa Krk; mõnel om `lu̬u̬du `õkva punnin põse; aga näe elu `väĺlä es lää, es ole surmass `lu̬u̬du Ran; kõ̭ik serätse looma, mes inimese `kiusaja om, ni̬i̬ olna kõ̭ik vana kurati `lu̬u̬du Puh; emä es saa `endä `poigest midägi, na‿lli sõ̭a jaoss `lu̬u̬du ja `ku̬u̬liva kõ̭ik sõtta Nõo; siin om serätsit kaivandikke, kes tä ti̬i̬d, kas ta om `lu̬u̬misest nii vai om konagi kaivetu Ote; taa naanõ om küll mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; tu̬u̬ `tüt́rik oĺl taalõ lu̬u̬d, tu̬u̬ pedi taalõ `saama Har; jo ta jo latsõ loomast (lapsepõlvest) saaniʔ jo varastass Se b. (võrdlustes:) sobiv, paras `sieliku one paras `justku `luodu VNg; nied `saapad on `mulle nagu `luodod Lüg; sie on miu `selgä `justku `luodu Vai; `riided kenast `ümber nönda kut `loodud Jäm; king kut `loodud `jalga Khk; see pluuse on nii paras, kui `loodud `mulle Juu; see pindsak on kui `seĺga loodud Trm; si̬i̬ rõõvass om nagu lu̬u̬d talle `seĺgä Trv
2. millegagi algust tegema a. suka-, kinda- vm kudumistööd alustama, silmuseid looma vanamor akkab sukka `luoma Lüg; `luosin `kinda, tegin `luomusse Jõh; naised loovad `vardad üles, sukad vöi `kindad Jäm; Loosi omal sii `kinda öles Pöi; mis sa `looma akkad omale (kas lood suka või kinda) Muh; `esteks akkasime `looma, arilikult ikka viisteist `aasa iga `varda `peale Rid; ta oo enesale uie suka loond Kse; kinnas luuasse ülisse Mih; Ää luõg enäm uut troid, põlõ‿mtõ enäm `aõga kududa Khn; Lu̬u̬d otsa üles ja kuduma Hää; lõin suka vitsa üles Saa; nüid loon selle `kampsuni ülesse, `kampsunil koa `looduse eär all Juu; sukka `loodi, aga `riide `õmlemise `juures `loomist põlnd Kos; `enne tuleb jo `luua, kui juba on `luodud, siis tien sääre `vaĺmis Amb; akkad sukka kuduma - - varraste `piale luod ülesse ja akkad tegema Sim; loo sa sukk ära Trm; suka servä lu̬u̬n üles, kaks üvi ja kaks pahu Kod; kõige pialt tuleb silmad `luua Plt; oless `varda kähen, sõss `näitäss, kudass sukka lu̬u̬d Trv; mul om `lõnga küll, [aga] ma ei taha luuvva; kes ku̬u̬ss (kooks), ma lu̬u̬ss (looks), sülelatse sukke om vaja Krk; kui nakati sukka kodama, siss varraste `pääle `lu̬u̬di vi̬i̬r üless Ran; kui päḱä jaoss `siĺmi manu ei lu̬u̬, siss jääp kinnass `kitsass Nõo; ma lu̬u̬ suka üless ja naka kudama Kam; sukk luvvass `vaŕdihe Kan; mul om sukk üless lu̬u̬d, sukk om alõt Har || mustrit kuduma kui akkasid [kindale] `kirja `luoma, siis `kasvadetti `luondaselle `silmi `juure VNg b. võrgukudumist alustama vörk täna taarist üles luua Jäm; Võrk `loodi lõŋŋa peale öles, `pandi nii mütu `silma kut võrk `kõrge tuli Pöi; vörgu `altus, kui teda hakadags `looma Phl; loon mõrra ülesse Mar; ku võrk on üles `loodud, se on sis võrgu `loodus; noorel kuul `loodi võrk ülesse Vän; kui akatakse `võrku tegema, siis luuakse võrk Kad; vaja luada võrgu serv ärä, akada kudoma Kod c. kangast (vööd) käärima `kanga `luomine oli, luo siis nii `laia kui ise tahad, kas kaheküme `paasmane ehk `laiemb VNg; läks külä `kaŋŋast `luoma Lüg; kääribude pεεl sai siis `loodud kaŋŋas, nii lai kut sa `tahtsid teda `luua Kär; ma taha ikka enne eina`aega `kanga veel ää ka `luua Vll; Täna ta äi tule, ta akkas kaŋŋast `looma Pöi; `kiarbude peal `loodi pussakas üles Muh; Muiste - - loode kangast seina pεεl, seina sees olid pulgad ja nende pεεle loode Käi; luoslaud `oeti kεεs, sedasi `luodi kangas üles Ris; kangas on `luodud Amb; loomapuude pial luuakse kangast JMd; seina pial olid pulgad, lõivad `pulkade `piale VMr; kus pääl `luodi, ned on käärpuud. ükskord `luosin ka seina peal Rak; egä üks ei mõessa kangass luada; ku vü̬ü̬d akatasse `lu̬u̬ma, siis niisitässe Kod; lõng `aetasse kihale ja sialt akatasse kangast `lu̬u̬ma Pal; siss lõeme `kanga ülesse käärpuie pääle Kõp; kangass tahab luvva; `kanga `lu̬u̬mine om kuńtsak tü̬ü̬ Trv; vaja akade kangast `lu̬u̬ma Krk; ütel mõni, kui kangast `minti üless `aama käärpuie `pääle, et nüid lähme kangast `lu̬u̬ma Ran d. haspeldama midu lugu `tahtsid oma riiet laia tiha, sedu lugu loosid oma vihi suure Jäm; akkan `lõnga `looma, asvelde `peale `aama Juu; `lõnga luvvass lõnga `loime `pääle Krk; nakassi `langa `lu̬u̬ma pooli päält Kam; viŕbiʔ omma˽langalõ `lu̬u̬mise `aigu `sisse lännüʔ Kan; Langaʔ oĺli är˽kedraduʔ, `lu̬u̬di voḱi poolipäält langa˽langariśti pääle Urv; `lu̬u̬dõ (sa lood) langa lõimõ pääle Har; `Lu̬u̬dut `langa jo˽mood́o keŕriʔ es saa˽ku˽kere`laudu päält Rõu; ta loosõ ku `langa (virgast töötegijast) Plv e. lõime telgedele panema `käisin `tõises peres `kaŋŋast `luomas. eks siis tuld ajada pakkule ja `telgidelle Jõh; `Kanga `luomise `juure oli `kolme inimest `tarvis, üks `oidas suga ja sättis `lõime iluste `juoksma, `teine `kieras `lõime pakku, `kolmas `paśsis `lõime `juoksu pakkule ja `torkas `tihvtid vahele IisRf. korvi- või viisupunumist alustama loob korvi ülesse Vän; kui `väŕske niids `olli, siss `võeti kolm niist, siss üteldi et `viisu luvvass Nõo
3. valmima hakkama, vilju vm taimeosi moodustama `kartulid luob juo `alle; kabusta `taimed, pisikesed `jusku `luondased, `alles luond Lüg; `kapsa `kuulme, senest akkabki pääd `kierama ehk `luoma Jõh; rugi on `loomas, on ära loond ennast Jäm; tamme puu akkab `alles `lehti `looma Khk; kevade `iĺja `tehti tuhlis maha, pole veel ala `loontkid Mus; Kui peeloomise aegu kenad vihma tuleb, siis veib ka vilja loota Kaa; nii kava ta (kägu) kukub, kui odr loon o Muh; kaerad ja nesod ja, kõik juba loovad, pead juba akkavad tulema Mar; otr jäi tuppe, ei loond ää Mär; ku esimesed emäpeäd `väĺlä tulevad, siis vili loob Vig; odrad o `loomese peal Lih; kõlu vili - - ei loo ennast ära Var; `kaapsad akkavad jo päid `looma, piäd tulavad jo `sisse Tõs; [õunapuu] õied oo mineva sügisi `loodud Aud; rukis ühessa ööd `pääva loob Tor; kui se nüid `vihma tuleks, eks siis saaks ikka `villa viel, `kuivaga muist on luomata Ris; ei ole pead `looma akand veel `ühti, kasvatab kõrt Juu; ein luos juba ära, nüid `õitseb. kui õienupud akkavad tulema, siis luob JJn; vili on juba `loomas, kui ta akkab piad `väĺla `aama Pai; odra luob verele (terad tõmbuvad punakaks), siis akkab `küpsema Sim; rukis ehk kaer ehk odra ehk, kõik luob IisK; `kapsa piä `ki̬i̬räb, one juba ärä luanud Kod; kui ta akkab `väĺla tulema si ripse säält, siis `üeldasse, et kaer loob Äks; ei tule seda `vihma, ei loo viĺlad ära kah Plt; lauritse ja `päŕkmise päevä ümmer luuvvass kardultel ja ubintel maik manu; noore kardule om ala lu̬u̬d joba Krk; nigu kapst nakap pääd `lu̬u̬ma, siss om `kuulme, aga nu̬u̬ `kuulme om kõ̭iḱ `maokestel täis situtu Nõo; kui pääd nakkass `lu̬u̬ma - - siss olli kõrrõ piḱkuss joba pia `väĺlä kasunu Kam; ku herneʔ om ärʔ häidsänüʔ, sõ̭ss tu̬u̬ mis `õkva˽luvvass, tu̬u̬ om lakk Urv; ala omma jo `lu̬u̬du ubinakõsõʔ Har; ku terä ärʔ `lu̬u̬doʔ, rügä om poolõh teräh, siss lööse [tungaltera] `küĺge Räp; `pääkene um lu̬u̬d Lut || mari ärä luadud kalal, õige tiĺlukene; `lu̬u̬mine one kua ku munasaŕjan kasvavad munad kanal Kod
4. (noorkuu algamisest) Kolm `päivä `pääle kuu `luomist oli kuu nuor Kuu; nüüd `luuasse uus kuu, nüüd ei `maksa `metsa `menna puid `raiuma Lüg; kuu loomissi on kolmteist, kolmteist kuu loomist Jäm; seda‿p tεε `ükskid, koes see kuu luuasse Khk; `lõikuse kuu nüid `loodi alles; kuu `loodi üsna kurja ilma `sisse Muh; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu `loodi vihma `sisse, [nüüd] tuleb kuu läbi `vihma Tõs; täna `luodi kuud Ris; sao `sisse on kuu `loodud, nüid põle `kuiva `lootagi Juu; kolmteistkümme kuu `loomist on `oastas Kos; üks pää, `ööldakse, on kuude vaheaeg. siis luuakse `jälle esimine veerand Ann; kuu luuakse, nüid `lauba suab kuu täis, siis ta on päris ümmargune VMr; ommen luadasse nu̬u̬r kuu, tuleb tõiss `ilma vaśs Kod; kui kuu `loodi, kuu kolmepäävane oli, siis küliti nisu Äks; nu̬u̬r kuu `lu̬u̬di vihmage, ega enne kuival ei lää, ku nu̬u̬r kuu tasa saa Krk; ku kuu luvvass, siss kolm `päivä om kõvad, kolm `päivä pehmet Nõo; iilä `lu̬u̬di vastanõ kuu Har; nu̬u̬r kuu luvvas ja vana lüvväs `alla Vas; ku kuu luvvas küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se
5. midagi valmistama, tegema a. Vanasti - - tehti keik kingsepa ömblemise tööd pigiraadiga. Iga kingsepp oskas siis ka raadilönga luua Kaa; vanast `loodi lõŋŋast nööbid Muh; ku õhaka takk `lemleb ja ämrik `võrku lu̬u̬b kõrre `piäle, siis tehä rükkid; `aeti sihk, tahetasse akata ti̬i̬d `lu̬u̬ma Kod; ma lõi sääl peenard Trv; lu̬u̬ kapuste `pi̬i̬ntre äräde Krk; langalõimõlõ luvvass `pu̬u̬li Se || akkas taevast kirjuks `looma Ridb. kuhja tegema (hakkama) täna `tarvis akkada `einamal `kuhja `luoma Lüg; Igaüks `mõistagi `kuhja `luuva IisR; tänä lähme nüid `soade kokku vedama ja `kuhja `looma Juu; akkame kuhja `põhja `luama VJg; akatasse alt `einu panema põhja `piale, see on `luomine Sim; tõised loovad kuhja ära ja meil põle `loodudki veel Trm; meie omad läksid `kuhja `looma Ksi; akkasid `kuhja tegema, kui põhi juba `tehtud, siis oli kuhi `loodud Lai; lu̬u̬nd `kuhja naesega eenamal SJn; kateksi loove, tõine poiśs tõiselt pu̬u̬lt küĺlest Krk; sina tühi nüid `oskad `kuhja luvva või kedägi Hel; õdaguss jõvvame ärä luvva selle kuhja Ran; Immä luvvass, latsõʔ kõ̭ik laokilõ = kuhja loomine Urv; [tal] `oĺli haina˽kuhja loomaldaʔ Har; ka määne ilm um, ütel pu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõl pu̬u̬l luvvass `kuhja; Kuh́a`lu̬u̬jal oĺl käehn riha, `tu̬u̬ga˽timä tasańd nu̬u̬˽kuh́a veere˽ka ilusahe ärʔ ja nii tu̬u̬ kuhi `lu̬u̬di: õ̭ks `korgõbas ja `korgõbas Rõu; mullõ `juhtu üt́skõrd `kuhja luvvõh `hainuga huśs `peio Se c. köit keerutama `enne `tehti taku köedikud, siis `öeldi: akkan köieks `looma Juu; `este `luatse köis ärä, `pantse koĺbisku `külge köie kei, tõesed õtsad vändä `külge. nõnna pitk `luatse, ku köis tuleb Kod
6. loopima, viskama a. täna `minta süllale - - kinnel pole obust olnd, akkas laiali `looma Emm; Ää loo seda saue siia Käi; loo oud `kinni; `liiva saab lasnaga `luua; sönnik `looda iga viimase ummigu (igal hommikul) `välja; tuhlitükid on `ämbri sees, loo `katla Rei; raavi vaĺl, kos muld `vällä om lu̬u̬d Trv || katuse roop oo, kellega katuse tegemese `aeges `loodi (löödi) `räästa alt tasaseks Mär b. teed lumest puhastama `Tuiskas tanuvisse jo `suured lume`haŋŋed, eks sield `täüdüs siis nii `laia tie läbi `luua, et `huostega läbi `mahtus; Igäst perest `täüdüs `olla üks inimine lund `luomas Kuu; sügäve lumi, rada taht ette luuvva; nüid om ärä tuisat, piap ärä `lu̬u̬ma. `minke looge ti̬i̬ `sisse, et läbi saa; ma lu̬u̬ lume lauda ti̬i̬‿pält, enne ei saa lauda manu minnä Krk; kõ̭ik ussaid om lume täis tuesanu, mia pia ti̬i̬d `lu̬u̬ma minemä; `suure lumeange om, piap ti̬i̬d `valla `lu̬u̬ma Nõo; Ma˽saadi vanamehe - - lummõ `lu̬u̬ma Rõu; lummõ luvvass `lapjugaʔ Vas || kaevu puhastama kaiv `lu̬u̬di välläʔ; kaiv om loomaldaʔ, selle om halv vesi Har c. sõnnikut (koormasse) tõstma ta läits sitta `lu̬u̬ma Trv; sitta luvvass `ku̬u̬rmess Krk; sita `pääle `tõstjat üteldess - - sita `lu̬u̬ja Hel; sitt `lu̬u̬di laodast `väĺlä - - `väĺlä `pilmine olli `lu̬u̬mine Kam
7. a. kütist tegema lähme kütisi `looma Tõs; kui uut `põldu sai `tehtud - - sis sai ikka loomist `lootud Kos; ega vihmaga saand `luua, kuivaga pidi ikka `tehtama, vihmaga ei tule tuli`mulda Ann; ao kuo `piale pannasse mullamättad, siis süidatasse aod põlema, siis kütis põleb, see oli kütise `luomine Koe; lähmä odra küt́ikseid `luama VJg; suured virnad kütisse puid `pańdi `risti `rästi, mättad `piale, `õhta panime põlema - - lõime kütist Iis; läksid küt́isseid `looma. see oli se `loomine, et sa mättad ao `koodele `piale panid Trm b. mulda kummuli pöörama, kündma adraga vaja `lu̬u̬ma minnä Ran; ader lu̬u̬b maad, käänäb maa pahupäädi; adra õlm piap puhass olema, sis ta lu̬u̬b `äste Nõo
8. a. munema noore kana om virga `lu̬u̬ma, vana tükivä `audma Nõo; kana loova munnõ, `täämbä omma `rohkõmb loonuvõ ku eiläʔ San; kae mis tu kana säl kakatass, kas tu taht `lu̬u̬ma minnä vai Har; Lehm nüss suust, kana lu̬u̬ noḱist; Muna lu̬u̬, a˽`vällä ei˽havvuʔ = kägu Rõu; taa om hää nu̬u̬ŕ kana, ega päiv loosõ uma muna Plv; mõ̭ni kana käü `kloḱsih murro piteh, ku lasõ õi˽`hauduʔ, sõ̭ss nakkass jalʔ `lu̬u̬ma; üless `ketrass, üless `metrass, lätt `otsa, lu̬u̬ munaʔ = humal Vas; t́sirgu munnõ loovaʔ rabasu̬u̬h Se; kat́škümment `päivi ütel kanal om `lu̬u̬min munnõ; kana kaak, ku alg luvva munna Lei; ku kana järvejaani är sü̬ü̬, nakass lihonõma, nahkmunnõ `lu̬u̬ma Lut || (mesilastest) ku `lu̬u̬duisi munnõ om, siss nimä˽tegevä imä Har b. (enneaegu) poegima külap nüüd luob ära, sai `teine ea `müksu Hlj; obune `ommetegi luos VNg; väsind nagu luond kuer tuli `tõine küläst kodo; lehm luos ~ lõi `enne `aiga `vällä Lüg; veis tõi loond vasika, `enne`aegse vasika Juu; lihm `lõie poja välläʔ Har Vrd lootama3, lootma2
9. üle ääre õmblema loo mu nööpaugud ää Muh; riiet - - `looda üle ääre Rei; `Arguvat riiet es saa muidu õmmelda, piad ruttu üle ääre kõik ära tegima, ääred üle `lu̬u̬ma Hää; `kanga õts kui lu̬u̬d ärä lõngaga, siis tä ei arene Kod; jalaräti veere sai `kinni lu̬u̬d - - tõine vi̬i̬ŕ om koet vi̬i̬ŕ Hls; lu̬u̬ enne palistemist vi̬i̬ŕ ärä Krk; si̬i̬ om vana sitt rõevass, `argnep, piab üleveere `lu̬u̬ma Nõo; Nõrgastõ˽luvvas üleveere inne et ei `argnõʔ Urv; Ummõlusõ veere˽`lu̬u̬di langaga ärʔ, sõ̭ss `argnõ õs timä ärʔ es Rõu; ots vaa luvvaʔ är `kangal. nõglaga `võetass, luvvass är perämine ots [kudumise lõpetamisel] Lut Vrd lootama2
10. noota sisse laskma `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi, tämä `andas `märku kui sai kalude `kõhta, kus õli `tarvis `nuota `luua Jõh; `verko tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löia Vai; luavad nuada `sisse Kod
11. (muud juhud) a. kursist kõrvale kalduma ma ku `kiilu ei ole, siis laev lu̬u̬b ära Hää b. edenema tuli vanataat́ [sõjast] `väĺla, akkas `jälle se elu `luoma JJn c. algatama tahab `luua `mässu Tõs

lööma `lööma (-mä) S L/`lüemä Khn/ hajusalt K(-üe-), IPõ, `lüöma (-mä) R(-mäie Lüg, -üä- Jõh) KPõ Iis, `lü̬ü̬mä (-ma) Hää Saa ILõ(lüämä Kod) hajusalt KLõ, eL(-üü-); da-inf `lüia (-ä) eP(`lüüa, lüia; `leüä Khn, lüädä Kod), `lüüä (-a) R(lüä Lüg, `lüvvä Vai), lüvvä Vil M T(`lüvvä), lüvväʔ, lüüäʔ V(löüä Lei)

Tähendusrühmad:

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne b. müntima c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma d. (tulelöömisest) e. (viske- või löögimängude mängimisest)

2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama b. katma, vooderdama c. (katusetegemisest) d. kokku klopsima

3. raiuma, lõhestama; tahuma

4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) b. pesukurikaga lööma c. linu ropsima

5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma b. kloppima; loksutama c. pumpama d. tuksuma e. üles lööma (hobusest) f. takti lööma g. risti ette lööma

6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma b. patsi lööma c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma d. (puksimisest)

7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma c. tolmu kinni lööma (vihmast) d. (muud juhud)

II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma

2. helistama või helisema (kirikukelladest)

3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama b. (pillimängimisest) c. (seinakella löömisest) d. (nutmisest)

4. (rääkimisest, lobisemisest)

III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema b. piltl heitma

2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) b. (silmade liigutamisest)

3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) b. mängima; kaarte taguma c. pidama

4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama b. külvipinda teist korda läbi kündma

5. a. (kanga- või vöökudumisest) b. (nööri, paela jne tegemisest) c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama d. üle ääre õmblema

6. ehitama, püstitama

7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima b. tanutama

8. (hooga) panema, asetama

9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama

10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma b. vaenlast tagasi lööma c. välja viskama

11. raiskama, ära kulutama

12. varastama

13. vahetama

14. (kahjurite tegevusest)

IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama

2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema b. kellekski hakkama

3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma b. ilmnema, ilmsiks tulema

4. (järsku) hakkama

5. a. puhkema, avanema b. lõhki minema c. (millegi küljest) lahti minema d. paistma hakkama

6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema

7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma b. eralduma (pilvedest)

8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema

9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema b. (rahareformimisest, devalveerimisest)

V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama b. (laine loksumisest) c. ära viskama, ära heitma

2. läbi tungima

3. a. ületama, üle trumpama b. (petmisest, tüssamisest) c. teist endale võtma

4. jätkuma, piisama; vastu pidama

5. palka, hinda madala(ma)ks suruma

6. vastumeelne olema, vastu hakkama

7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma

8. alla langema, alla laskuma

VI. piltl 1. (eri väljendites)

2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) b. (aistingutest)

3. (erinevates ühendites)

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne vene `saapad olid jalass, `kanna`rauad löid `aina `vasta kivide Jõe; lei `metsäs `ussi `surnest, tappis `vällä; sigä lei `süögi künä `kummuli; ta tahi minuda lüä; `naulad `lüässe `aambriga `kinni Lüg; `kirves on `lüädud `seina; `Tehti siis soust, `õtrajahu soust ja siis `lüädi muna `ulka Jõh; Kes oma isa vai ema lüöb, sel `kasvab käsi `auvast `välja IisR; löi `kirvega `jalga Vai; sa pole täna mette `pulka `persest εε löönd (pole midagi teinud); `öige vihane, lööb `jalga `vastu maad; poiss, mis sa teind, sa löönd `kirve silma `luhki Khk; [tuleb] poisi kere üle `lüia Mus; laps löi `varba `vastu kivi ära; Löö lehma vai kövasti maha, et ta ep kisuks seda üles Kaa; Mis sa loomast ilma asjata lööd; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele; Akkasid seal oma vahel `lööma (kaklema); Pomm oli `pihta löönd, kohe `surnuks; `Kange mees oli `naelu `sisse `lööma, kolm `oopi ja oli sihes Pöi; eida piitsale sõlm koa, siis ta oo valjem `lööma; mõrra nuiaga lüiasse merese mõrra `vaiu Muh; Üks äi löö teist üle örre (üks ei ole teisest parem) Rei; lõin sõrme `lõhki; lehm lööb piima `ümber Mar; lõi ninast vere `väĺla Mär; puĺl lõi tä `raavi Vig; tuled uksest `sisse, et pead löö ää (vaata, et pead ära ei löö); vaiakas lüiatasse maha, kus pannatse veis `köide Kse; köis `mõesas teol, saand kubja käest lüia; lähän `lenna, lüiatse mu nahk `lahti (antakse peksa) Mih; Mia lei pimedäs `vasta puud muhu otsaede; Ma‿mtõ taha su `lõugu `lõhki `leüä; Aug lei mut́i `lõhki ning pani minemä Khn; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; `lü̬ü̬mene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed; [tuleb] Aru `persest pähe `lüia Hää; löön lõuad `kurku Kei; lõin käe nii `vasta `lauda, et valus kohe; ko teene lööb `vasta `silmi, [siis] silmäd `kargavad tuld; akkasime `rammu `katsuma ja ma lõin ta nii jalust maha; sepal poiss ikke koa `kõrves, `aitab `lüia; poiss lõi `kamre `akna `sisse Juu; [lehm] ei lase `lüpsa, `ämre lüönd laiaks Tür; ära mine, obune võib `lüia Koe; poiss lõi uue vikati vasta `kandu purust VMr; tuo `mampsel `seie, ma lüen vaia kõvemine `sisse Kad; lõin ta kuker`kuuti seilali maha VJg; löön sul sańdil jalad `taeva `alla Trm; kel käed, si̬i̬ lü̬ü̬b, kel suu, si̬i̬ `sõimab; minu käsi ei lüänud õma `lapsi vitsaga; minä nägin mi̬i̬ss, kellele kakssada `lü̬ü̬ki `lü̬ü̬di; `villu lüädud kepidegä, siis vanutasid villad vat́ti; lapulised õma`keskis leid vahel õege tolmu maha (kaklesid) Kod; laśk siŕbile `ambad lüia MMg; [hein] tuleb anguga `ümbert `ringi kõvasti kokku `lüia [kuhjategemisel] Ksi; `ambad lubati `kurku `lüia Lai; kui lehm täis aab, siis sealt tühimuse kohalt `löödama `sisse Plt; `tempel lüiässe kirja `piäle KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; mul om ta pääle nõnda viha, ma lü̬ü̬ss ta maa `põhja; sel om kondi `perrä lü̬ü̬d, tublist tappa saanu; vasare vaŕs läits katik lüvvän; `mustlin olli obese üless löönü (peksnud, et teda erguks teha) Krk; siss aga tulli sääl (kõrtsis) ette väedsege `sisse `lü̬ü̬misi Hel; [vikati] terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist - - ja kui `kivvi lü̬ü̬d, no siss muidugi lü̬ü̬d terä katekõrra; obesele andass oosikuga, lehmä `lü̬ü̬mist ma‿i tiiä; tapime kuan kana, Jaan kadunuke lei `kirvega ta `pu̬u̬lde`vinna, kana läits `lendu; kui uśs `riśti pooless `lü̬ü̬dänä, siss kasunava pooled kokku ja om jälle uśs; kuhja `lü̬ü̬di päält terävämbäss - - tu̬u̬ lei, kes kuhja otsan `olli, peśs `kuhja pääld kokkupoole; `lü̬ü̬di käśe `lämmäss, `vasta `pihta Ran; miul om kõ̭ik ameti `seĺgess opitu - - tulep `sü̬ü̬mine vai `lü̬ü̬mine, mia ti̬i̬ kõ̭ik läbi; lü̬ü̬ si̬i̬ saevass maa `sisse; ole ää laits, lü̬ü̬ mu `säĺgä (vihtle); pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits; `minti sepä manu, sepp lei sirbile `amba suhu Nõo; ei olõ `lü̬ü̬düski kellestiki inemisest saanu ja mina esi kah es lü̬ü̬ mitte kedägi Ote; Pinil om jalg `perrä lü̬ü̬d, no likatass `jalga; naiseʔ pidiväʔ `põuda `lü̬ü̬mä (mullapanku purustama); `akna kruut oĺl jäl˽puruss `lü̬ü̬dü Urv; virut́ kunna `vasta maad, lei `ku̬u̬luss `õkva Krl; `leie käe välläʔ, ku `kirvõga puud lät́si raguma; ala˽lüü˛ü˽tõist; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei˽lüüʔ, ku˽`võtma lähäde, siss lüüäss päkki pääle; vassaŕ `lü̬ü̬di jo mahaʔ, medä sa vi̬i̬l pakut (oksjonil); nuia `otsa om naal `lü̬ü̬d, et `iäga ei nilvastu mahaʔ; tu̬u̬ lü̬ü̬ vasarõga `pähkne `kat́ski Har; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ; oss lei `silmä, lei silmä `kat́skiʔ; lehmäle ei˽tohe˽lüvväʔ kooridu vitsaga; Nii kõvastõ pidi nu̬u̬˽`kapsta kińni `lü̬ü̬mä, et vesi pääle˽tuĺl; sattõ iä pääle ja päänaha lei `kat́ski Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; paĺlo siss muido taad `lü̬ü̬mist ette tulõ, a iks suu peräst; `vargusõ pääl oĺl täl jalg `kat́ski lü̬ü̬d; oĺl löönü˽tu̬u̬ ussõ `maahha Vas; lasõ hobõsõl umma `tahtmest `peŕrä tökotadaʔ, löögu‿i·ʔ piidsagaʔ; hüd́si `pańti paku pääle, sõss [poisikesed] leiväʔ `kirvõsilmäga sinnä˽pääle, sõss ańd suurõ paugahusõ Räp; lüvväss rusiguga `rindu, et jummal lasõʔ ar mullõ patuʔ Lut; maha lööma ära tapma, surnuks lööma lihunik lei `luoma maha, `kirvegä `lüöväd Lüg; Lüö vai maha, `inge taga mul koppika `rohkemb ei ole IisR; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; se `löödi üsna jala pεεld maha Emm; saand ussi maha `lüia Mih; Sie siis `undrehti kua praõgu, kui `sioksõ aśja päräst maha leüässe Khn; Ära lase ennast koera pähe maha `lüia Hää; see koer tahaks maha `lüia, temaga ei `tehta kedagi Juu; oleks tema nüid obuse ette pand ja minema läind, siis nemad oleks ta ikke tee pial maha löönd Ann; neid vanu `ärgi ika nagu obune, lüiakse maha sigadele Koe; lei ühe kana maha Kod; ku ma ta kätte saa, ma lü̬ü̬ ta maha Krk; ku ma oless väli tark ollu, ma‿less `saibaga tu `varga maha löönu Puh; lü̬ü̬ vai maha, ta ti̬i̬b ikke oma koomuskit; ollu `ulka raha, aga `lü̬ü̬du maha, ei ole `lastu tulla tedä tolle raha`ku̬u̬rmaga; `uhke `rõiva säĺlän, lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdrigu annaga maha Nõo; pini om maru kuri, ma õks ta üt́skõrd mahaʔ lüü Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu || piltl tuul lüöb tulukese `surnest (kustutab ära) Lüg; meie lätsime ommuku `pääle, õdagu tagasime ärä (taganesime), sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran b. müntima riik lüöb raha, ei muu lüö `kiegi Lüg; linnas lüiasse raha Trm; `pääle Rimmi sõda, ku ni̬i̬ kulla ja õbe om kokku korjat, sõss olli `kuntru ja `kaupme esi rahasit löönü Krk c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma otti ahingi ja läks kala `lüöma VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas Lüg; [ta] oli ühe kina `ülge löönd Jäm; maa äärest mennakse `lööma - - nuiaga lüiakse Pha; lahe `ääri kade saab ahingaga lüia Kse; kui meri oli plank vaga, siis nägid kus‿ned angerjad olid, said selle siis ää `lüia Tõs; Terve üe läbi sai müttä `leüä, aga olõs ühe siia suan; Mede vana suan siokõst suurt augi ahengaga `leüä, et murdn varrõ ää Khn; ahingiga soab kala `seĺga `löödud Rap; avi `lü̬ü̬mine, muud kala ei sua lüädä, muud kala tulussega ei lüädä ku avi Kod; tuli põleb lootsika otsa piäl, tule `valgel `västregä lü̬ü̬b KJn; kala `lü̬ü̬mise väster, kisakse otsan Trv; mi̬i̬ss sais `västrägä `vennen ja kui kala näi, lei ärä Ran; kui sügise om nu̬u̬r iä, mes pääl kand, siss poesikse leivä `vempega `lutse Kam; `haugi lüvväss `västrägäʔ Plv d. (tulelöömisest) `taelasse `lüödi tuld, linase `riide `pulber oli, `pulbriga sai tuld `vuetud Jõe; tuleraavaga lüiasse tuld pölema Khk; köbjas, sellega sai ju vanal ajal tuld `löödud Vll; tael `pandi tulerava vahele ja `löödi tuli `külge Muh; tulerauaga `löödi kibi `vastu ja siis tuli läks taela `külgi; ega naised osand tuld `lüiä Mar; taela ja tule rauaga `lüödi tuld JJn; ega sie tule `lüemine `kerge ole Sim; mina olin laps ikke - - kui isa tuld lõi ravvast Pal; vanast tikka ei olnud, siis löödi tuld Äks; taala tüḱk `panti ravva `küĺgi, kui tuld lüvväs Vil; tagel - - `panti kivi `pääle ja ravvage `lü̬ü̬di tuli üless Krk; räni küllest `lü̬ü̬di tuli `väĺlä pessi `külge Ran; räniga tu̬u̬l tulõssõl lü̬ü̬ tulõ vallalõ Har e. (viske- või löögimängude mängimisest) `meie `mängisime siga, siis `tõine lei mõnikõrd kive `tõise iest `vällä Lüg; see o poiste amet, `kurni `lüia Khk; poisid löövad kalidega ketast; lapsed löid `letliku kiviga `lesta, mitu `lesta igaüks sai, mitu `korda kivi `väĺja üppas Mus; Poisid läksid mere `ääre `lutsu `lööma; Ega pühapäe on suur palli `löömine Pöi; vähike `lestlik kivi oo ja sennega `lööda `lesta Emm; `kurni `löödi Mar; Poõsid `leüäd tanavas `kjõtsu Khn; `enne oli julga `löömene - - kepigä `löödi `julka; poisid läksid muna `löömä Juu; meie lüöme ikke siŕgat́sid, poisid lüövad siŕgat́sid ja tidrukud mäńgivad kiva JõeK; vede`tilpu lüäväd kividega vede jäären Kod; lõeme `kuŕni. nüid ei ole enäm kuŕni `lü̬ü̬mest KJn; lapsed löövad `kat́skid SJn; nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä; ku ma vi̬i̬l `väikene oĺli, sõ̭ss sai tõistõ lastõga pini`pulka `lü̬ü̬düss Kan; `poiskõsõʔ lööväʔ `paĺli Plv; kumanit̀sa `lü̬ü̬di - - tetti tu puinõ tu muna sääne, s‿tud `aeti sinnä imä`hauda; `kirpu `lü̬ü̬di õks ińne kodo minekit vai magama minekit Se

2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama tahab `kirve `varrele kiil `õtsa lüä, `muidu tuleb `vällä Lüg; tall (tald) lüiasse nakkidega `alla; nüid lüiasse nahk naeltega `seina Muh; Et ta (vikat) äi lönguks, peaks `vaiu vahele `lööma Emm; `jeesus `olle `risti `löödud Tõs; Mia lähä `varna seenä `külge `lüemä; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; põdra sarved `löödas `seina varnaks Hää; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; soabastele tulid pooled tallad `alla `lüia Tür; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni Kod; teĺle ei seisä muidu kogusin, ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; lü̬ü̬ mõni vagi `seinä Krk; miu esä lei puu `pulkega paenatuse `kinni, kui ta `vastse ri̬i̬ `teie; ku obene kolme `aastasess saab, siss `lüvväss raud kabjale `alla; ma pia `sahvri lakke üits raud konk `lü̬ü̬mä, kos ma leevä `otsa pane Nõo; kaariʔ lüvväss `nakloga ja puu `puńnega põh́alavva `külge kińni; saina oĺl `lü̬ü̬dü puu varn, kos mulgu `luitside jaost Võn; lät́s hobõst `rauda `lü̬ü̬mä (rautama); ku hobõsõl neli `jalga tahat `rauda lüüäʔ, siss piat kol˽kümmend kat́s hobõsõraua `naala `ostma Har b. katma, vooderdama `enne õli `latrun `karraga (plekiga) `lüödod; mõnel on `pilli`ruoga `lüödod `seinäd; mõni lüöb tua siest leppa `pulkidega ja save sene `pääle, `muidu savi ei `seisa Lüg; maja on `laudoga päält `vällä `lüödü Vai; See oli kena maja, `laudadega oli `löödud ja värvitud oli Pöi; pulmamaea seenad olid kangastega `löödud, `ümmer seena, kus pruut́ `istus Mih; lagi on papiga ära `lüödud Ris; see maja sein on `laudega `löödud, teene on paĺlas Juu; arilikule uksele on `lü̬ü̬dud vi̬i̬l `vu̬u̬der `piäle; suań ehk sõedovanger `lü̬ü̬di karraga sidess ärä Kod; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud Lai; `laudege lüvväss äräde, lavva lüvväss `pääle seinäl; luśtoone - - kasetohuge olli ärä lü̬ü̬d ja kasetohukatuss kah Krk; `lü̬ü̬di edimäld `lauduga `veśke kihä ärä, peräst `lü̬ü̬di `laastega üle vi̬i̬l Ran; mul tsõdsõpojal om tarõ papõrdõga sisest vällä lü̬ü̬d, noo‿m nigu härrätarõ Har c. (katusetegemisest) `ennevanast `lüödi kattust puha pikki `piergudegä Lüg; Kibe mees oli leki katust `lööma, see‿s ole ta käe midagi Pöi; katost tegevad, suure labidaga lüüasse ülesse tätta Mar; [ta] lõi oma toa katuse joba `peale Juu; katus on `vaĺmis, ärä lüädud; õlekatuss tehässe, aga `sindrikatuss lüädässe Kod; ku maja on roovitud, siis akatasse katust `lü̬ü̬mä KJn; katuse `lü̬ü̬mise nagla Krk; laastu katust `lü̬ü̬di järjest kõrra `viisi Ran; jät́t mul katusse löömätä Rõn; ma võt́i Masa `rahva elumaja katusõ lüüäʔ; ma olli - - laua katust löömän Har d. kokku klopsima lööb kapi kogu, teeb ta `valmis Khk; löö see kaśt kokku Mar; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; asemed olid puust `tehtud, lauad kokku `lüedud JJn; kaśt [oli] neljast lauast kokku `lüedud VMr; kravat `oĺli `pośtest ja `laudust kokku `lü̬ü̬du Nõo; suuŕ kaśt oĺl lavvust kokku lü̬ü̬d, kon rüä˽sisen Urv

3. raiuma, lõhestama; tahuma lei `õvves paar `pieru lõhandikku `valmis; `lõipu `küljest `lüödi `särmed `kirvega Lüg; suured alud, nende küljest sai `löödud, letsiga `löödi `piirgu Kär; Löö mõned aad; `Sitke puu oli, aga `lõhki lõi Pöi; löö `pilpud ja pane tuli pölema Emm; `löödi `piirgo ja `pandi süsi kahe piiro vahele; puid lüüasse suurest laastost ää - - siis akatasse - - vähiksi laastosi `lööma Mar; löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; jäme puu alg - - ei lähä `ahju, löö `lõhki Tõs; `piirgu soab `löödud ikke kase lõmmust Juu; lõin pakupial agu; `teiba ots tuleb teravast `lüia, muidu ei lähe maa `sisse Amb; `lüedi kahe sõrme `paksused pieru alud VMr; oli suurest laastust `löödud, põld iast `tehtud Lai; saare pakud - - kõik oĺlid `lõhki `lü̬ü̬dud ja senna unikusse pillutud; vanad rehe toad on löömätä `paĺkidest `tehtud KJn; kase lõmmud oĺlid ärä kuevatud, säält `lü̬ü̬di `pi̬i̬rgu Vil; ma lei suurest lastust ärä, `puhtamp tü̬ü̬ om sinu asi Hel; kas `olli tarviss `lenki tetä, vai tala - - `tuĺli paĺk `kanti lüvvä; võsast `lü̬ü̬di agu; vene kirvess om raguda ää, aga `lahki lüvvä ei saa Ran; [laetalad] `oĺliva ümärigu, kes‿si neid `lü̬ü̬mä nakass Kam; Ega ennembi `paĺke es lüvvä, pua ümärigult `pańti `saina Rõn; tu̬u̬ om vana `liipri miiśs, tu mõist `liiprid lüüäʔ; lüü˽sa taast pedäje plukist lõmmu puid kah Har; pluḱk um ilmä `lahki löömäldä puu, halg, tu̬u̬ um `lahki `lü̬ü̬düʔ Rõu; mõtsameheʔ löövä `pruusõ mõtsah Plv || kaatriga lõikama `laudu lööväʔ ni `lasta lööväʔ; oli lippe löömäh Se

4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) `pääle `püöramist `lüödi [vihud] `kolma `kerda üle VNg; `lüögä `kõrda, siis on `kerge `peksädä Lüg; viho `latvad `lüödi `vasta `seinä, siis sie `vilja karises sääld `vällä Vai; mis tuast ikka vihk tuli, see `löödi korra läbi Ans; parssil kuivatud ruki vihk `löödi `vasto `seina LNg; laed `pandi maha, siiss akati `varta `lööma Mih; mina ole `varta küll löön Tõs; lau pääl `lü̬ü̬di pindadega, `pinta `ańti Hää; kaks `korda sai üle `lüödud, vardaga ei jõund jo läbi `lüia Amb; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; meil oli kahe jalaga pińk - - selle `vasta siis `lüedi ladva `plartsti, `plartsti JJn; `korda lüüasse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; koodiga tuli ühe korra `lüia, trämps trämps trämps, `taktis lõivad Trm; ku ladvad o ära rabatud, siis lüätse tüvikod kua kõrd vassa `seinä Kod; ku sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale Pal; lade oli maas, koodiga sai terad `väĺla põrutada Plt; i̬i̬st`otsa `lü̬ü̬di siss sedä tüve `vastu `penki, oĺlid tüve`lü̬ü̬jäd Kõp; lätsive `ku̬u̬ti `lü̬ü̬mä `tarre; valla inimese rabanu rügi rehen, mõni löönü vähä ja jätten teri vihu `sissi Krk; taren rabatass rükki, väĺlän lüvväss tüve; tüvelööjäl `kästi kolm kõrra `lüvvä kõvaste - - siss olli õĺg lahe ja puhass nigu suĺg Puh; `lü̬ü̬di `vasta `peńki, ike üle pää si̬i̬ vihk käis TMr; edimäne kõrd `lü̬ü̬di `tassa, muidu oless pää otsast ärä löönü, perän `lü̬ü̬di kõvõmbide Kam; tu̬u̬ `ku̬u̬tõga `lü̬ü̬mine, tu̬u̬ `olli rassõ, obõstõga sõkutamine, tu̬u̬ oĺl nigu paremb Ote; `takti pedi `lü̬ü̬mä `ku̬u̬tõga, siis oĺl illuss kullõlda, ku ärä `vaśsu Har; ku `lü̬ü̬mä `naksit, siss külä kõllass inne Plv; koodiga ka‿ks saa ai˽lüvväʔ ku mõista aiʔ Vas; neli inemist lü̬ü̬ `pääle, nela tõlvaga taktin `lõiõ Lei b. pesukurikaga lööma lüö kurikaga `pääle, siis lähäb pesu `puhtast Lüg; sai [kangad] jõkke `viidud, sial sai virutatud kahe kurikaga - - `korda sai `lüia viel Koe; kangast lüiasse laksulaua pial kurikaga Ksi; villast kurikuga ei `löödud, aga linast `löödi kurikuga Plt; anna kurikaga `seĺgä, küll sõss `puhtase läävä Trv; kate tõlvage `mõsti `rõõvit, `lü̬ü̬di lugu `vällä Krk; [kui] kirikule lännuve, `mõsknuve `rõõvit, tõlvadege `lü̬ü̬nuve ku üit́s plakin Hel; kui kangast nakati `mõskma - - `panti likku, nakati tõlvaga läbi `lü̬ü̬mä, es panda `si̬i̬pi ei Kam; tulõ mullõ appi `rõivõid `ussõ `lü̬ü̬mä Har; lööge innõ tõlvaga, siss pankõ `ki̬i̬mä Rõu c. linu ropsima mõned `rookvad lenad kohe ää. mõned lööväd `enni suurest luust ää Mar; lähme linu suurest luust `lööma Lai; emä `lät́se linnu rabama, mina lät́si ka üten, lät́si suurest luust `lü̬ü̬mä Võn

5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma tuna`mullu `läksimma `eina `lüöma. küll olen `eina lüönd, jo `neljatoistküma `aastasest `saate VNg; ei sada `suurest, udutab vahest, lüä saab küll, aga `luogo ei saa; rukki vikkastimmega `lüödi; lein sene `vilja tükki maha, tüö on `valmis Lüg; `lähmo vigastiga `otra ja `kaura `lüömä Vai; nüid pole vigadid `saaja mette, kas löö rohi roobiga maha Khk; Küüniesine sai kohe `lahti `löödud, pärast läks niidu järg `kaugemale; Nee löövad `õhtaks omal [heina] maha küll Pöi; kui oli tugev ruki, nagu mõisa põllal, `andis ikka `lüia Kse; sie `kange `eina maha `lüöma; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; lõin selle nurga teinep̀olt ekki ära JJn; lähme `eina `lüöma - - omiku vara on ia `lüia Sim; ia ulk sai täna maha `löödud Trm; `valge juśs on kõva nigu sia arjuss, ja kui sa teda lööd, siis kärsub Lai; keda sa lü̬ü̬d, kui sa ei ole `süia saand, ei jõund kedagi `lüia Pil; `Õhtuse om vakamaa maha kah `lü̬ü̬dü Trv; no olliva `vahva poesi, leevä õdaguss tolle tüki maha Ran; ku ma `säitsmä`kümne olli, mia lei `aina nigu mi̬i̬s Puh; kes ommava vana `lü̬ü̬ja, noo lööva ilust Ote; Riśtk`aina `leime õdaguss kolm valangut maha Rõn; i̬i̬rootsuga `lü̬ü̬di rügä Har; kõŕs om vaĺmiss ja kuiv ja sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; tuu mi̬i̬ś lüü ni kõvaste `kaari, õt hamõh säläh likõ Se b. kloppima; loksutama lüöb `leiväd üless - - kie on tugev `naine, `peksäb nii et `taigen vahutab Lüg; läks obustele rokka `lööma Vll; Vana `istus `kolde `aukus ja lõi võid kogu, koor oli kausi sihes, koostaga ööritas `ömbe`rinki Pöi; või `putkus oo suur `visper, misega ületsi alatsi lüiasse Muh; `oostele saab rokka `löödod Emm; vasikatele `löödi enni ikke rukki jahu rokka Mär; `Si̬i̬pi lõigati vi̬i̬s, `lü̬ü̬di `vahtu Hää; kui või ei lähe kokku, saab pudelisse `pandud ja kokku `löödud Kei; kui muna `kooki teevad, siis löövad muna `lommi, `easte vahule Juu; `ankrud kua said kividega `lüedud `puhtaks JJn; `lüedi rokka uastele - - poisid mõlaga tagusivad Iis; mine - - löö või kokku, kui akas minema, siss läks ruttu kokku Äks; obustele `tehti rokka, `löödi rukki jahudest `valgest kui piim Lai; Ei tohi levä juurt `lendu lüvvä, siss leib aap nõust `vällä Krk; kui pütti `lü̬ü̬di, pesseti katele poole - - vesi ja kivi ja liiv sehen Ran; `ankrude `panti väikse kivi `sisse ja kivedega `lü̬ü̬di `ankru `puhtass Nõo; vanaemä tei võid, `leie pöörüssega koore anuman kokku Ote; Sõ̭ss saava˽hää˽koogiʔ, ku muna`valgõ om vatulõ lü̬ü̬d Urv; `lü̬ü̬de kirnoh `võido nigu patsin õnne; lü̬ü̬˽taa ku̬u̬ŕ kipõstõ soomilõ, muido lätt võiuss Räp; `võismelüüvä annum (võikirn) Lut || välja raputama kilud `lööda [võrgust] `välja Emm c. pumpama tämä lei pumbaga vett Kod; olli pombaga kajo, `lü̬ü̬di `lauta ka vesi, suur simendi tüńn `oĺli laodan, `sinna `lü̬ü̬di vesi `sisse Nõo; nakatass vett `lü̬ü̬mä Har d. tuksuma `tohtrid `katsuvad, kas pulss lüöb. pulss lei Jõh; süda lööb Lai; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil Plt; pane käsi `pääle, siss tunned, kud́a [süda] lü̬ü̬b Ran; ku `lambal ruttu pää ärä `lõikat, siss `tõmbab `õkva kõveride kaala, nu̬u̬ soone löövä vi̬i̬l Puh; südä - - tõenekõrd pessäp nii kõvaste, lü̬ü̬b nigu vasaraga; mia vahel kae `endä käe su̬u̬nd, lü̬ü̬b vahel üits, kaits, jääb vakka, aga mõnikõrd tuksub, ei jõvva lugeda Nõo; taal lü̬ü̬ elusu̬u̬ń vi̬i̬l `kõvva Krl; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu e. üles lööma (hobusest) moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless VNg; obone `iŋŋub, lüöb tagant üles ja tieb äält Lüg; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega, vahel lööb aiste vahel tagant üles Jaa; Obu oli tagant öles löönd ja vana kukkus seljast maha Pöi; obo lööb takka ülesse, üsna siu ja säu Mar; sel obusel koa nii luśt, lööb eest ja takka ülesse Juu; sie luom on üks viguritäkk, lüeb aga tagant ülesse Sim; kui obused täkka ot́sivad, siis inguvad ja löövad tagat üless SJn; si̬i̬ om `siande obene, et nii kui sa piitsage nähvi annad, nii temä lü̬ü̬b tagast üless Hel; sa˽`ku̬u̬rma päält maha minnä ei saaʔ, taa hopõn lüü `persega üless Har f. takti lööma kes `laulu juhatab, lööb `takti Vll; ku̬u̬l`meister annab jäält ja ise lü̬ü̬b `takti Kod; peremiss - - `olli `sände naĺlak, tu̬u̬ lei `taktit, siss tõese laoliva Puh; `takti lüvväss ku juhatadass `mängu vai `laulmist, siss juhataja lööse `taḱti Räp g. risti ette lööma vene usul on see alati, et näd lööväd `risti ette, söömä `alla ja söömä `peale lööväd Mar; mede usus oo see, et `peäme `risti ette `lööma Tõs; arjakas löönd `risti ette ja läind ukst `väĺla Nis; veneläse löövä kõ̭ik `risti ette, ku na `keŕkun om Nõo

6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma `juasse `tervisse `liikusi `pulma ajal, siis `lüässe `klaasid kokko Lüg; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku ja `soobvad `õnne Mar; `talve olime - - varrul, lõeme seal nõnna kloasid kokko et kõlises Juu; siss ku nakati `mõŕsalõ `müt́si pähä `pandma, siss `ju̬u̬di `viina ja `lü̬ü̬di `laaśõ kokko Har b. patsi lööma kui isa `andas `saia vai `kompekki, siis laps pidi ikke `patsi `lüömä, lõi kõhe, et `plaksus `vasta pihu Lüg; lüö onolo `patsi Vai; Lapsed `tahtsid `kangeste `patsi `lüia Han; `pat́si `löömesega laps tänab Kei; löö `pat́si, siis õled üvä laps Trm; `väikõni lat́s lü̬ü̬ `pat́si Krl c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma lapsed lõivad `paśsi jõulu`lauba `õhtal, keerutasid `õĺgedest paśsi HJn; jõulu pühäd‿al `lü̬ü̬di `passi. õle tetti kablass, jämme junniss, `lü̬ü̬di tõisel `pihta Krk; jõolu`lauba `tu̬u̬di õlet `sisse ja pikäd õlet `tarre maha, siss latset `mäńgsevä sääl ja leevä `paśsi TMr; paśsi `lü̬ü̬mine - - toda `naĺja tet́ti `pulmõ pääl. tuĺliva noorõmehe kokko ja `naksiva `paśsi `lü̬ü̬mä Võn; vanast `lü̬ü̬di `passi, tetti õlist köüds ja märräti Ote; `paśsi `lü̬ü̬di vanast. jõulu `puulbä `tuudi olõʔ `sisse, kääneti `kuŕsti ja `naati üt́stõsõlõ `lü̬ü̬mä Plv d. (puksimisest) jäärud löövad `puksu, panevad sarbed kokku Mar; `oinad löövad `puksi Mär; ema`lambad lüevad vahel koa `puksu JMd; `õinad lüäväd `puksu, nõnnagu sarved plaksuvad Kod

7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne siin on `praegastki midagi `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, aina lüöb `senna Jõe; välk lei `sisse, tuld keik kõhad täis; välk lei `metsävahil siä `surnest Lüg; kou löi maja ära (lõi majja sisse) Jäm; ea pool löi eile `öhta `välku Khk; Suur kena puu oli, aga kõue lõi öhe sui `sisse Pöi; `pitkne lõi kohe majase; kõueke lõi maa põlema Muh; Kui müristab ja `valku lööb, siis vanapagan `silku sööb Rei; tänä oo üks `kange valgu `löömene Mar; `pikne lõi `sõstra `põesasse, oless ta üks nuuks edessi löönd, oless majasse löönd Kir; `kuiva `välku lööb Var; `pikne lööb `alla äkki säuh ja säuh Tõs; Juba lei `valku, varssi akkab müristämä Khn; ära vahe `akna all, `pikne lööb `sisse kah Vän; `pikne lü̬ü̬b puu ära Hää; `pikne oli möda vahart ala lüön Ris; `pikne lõi tuppa ja lõi `tütre `kamresse `surnuks Juu; väljas lüöb `välku JMd; kuuskümmend `aastad kui `pikne lõi elumaja põlema - - põles `maani maha VMr; sialsamas `lüöndki välk mõlemite `pihta Rak; välk lei uksess ja `aknass; lei `välku, tuli `ju̬u̬ksi silmiss `mü̬ü̬dä Kod; `pikne lõi kõrtsi põlema; kui `pikne lü̬ü̬b põlema, siis ei kustuta `keegi Pal; ma olen nähnud, kos [pikne] lööb kuuse puru, `algudest kohe Lai; käis kõva kärgatus, lõi kusagile `sisse Plt; `välku lõi sihva-sahva KJn; `pikne `lü̬ü̬magi `tamme, temal on laialdased juured SJn; piken lei karjal sekka - - lei kolm `lu̬u̬ma ärä, sinitse juti käisiv üle küĺle Pst; ku aamtaladel `risti otsan ei ole, siis lü̬ü̬ pikken ärä Krk; päĺk lü̬ü̬b nüid kõik viĺlä valmiss Ran; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva; vanami̬i̬ss ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̬i̬l mitu `aastat Puh; vanast `panti iks prügi `suitsema - - et siss ei lü̬ü̬ väĺk `sisse; illuss kõjo, aga `piḱne lei ladva ärä; välk lei mehe kooluss, aga maja palama‿ss lü̬ü̬ Nõo; `piḱne võip `lüvvä `kivvi ja maa `siśse ja - - kohe taht Kam; ega˽minnu `piknõ es lü̬ü̬ʔ, tu `kangõ mürrin, tu̬u̬ lei mu mahaʔ; nigu `piknõ löönüʔ, nii tuli joosnu `auda ja kirst palama; `piknõ lei ku˽tsärätäss sinnä˽tsiŕbi pääle Urv; `piḱse om mäel kõo `puhtass puruss pinnõlõ löönüʔ; välgü lei periss tarõ `aknõst `sisse Har; sääl mäe takahn lei [välk] suurõ pedäjä purulõ; mõ̭nõ um `piḱne löönu˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ; `piḱne lei mineva suvõl `lehmi, surmaśs mitu tüḱkü Rõu; pühä `piḱsekene, lü̬ü̬˽no minno purus, jahva˽jahuss Vas; `piḱne lei ärʔ poisiʔ; `piḱne lei talo palama. inemise˽saa as hukka, a no elo `paĺli ärʔ Se || `poisi suu lüöb `välku (naerab) VNg b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma tuul lüöb `vilja maha, siis ei saa `niitada Lüg; rahe löi rugid maha Khk; vihm lööb kaunad `lõhki Muh; rahe lõi kõik viĺlad puruks Mär; `väetimad linad, ega sedä vihm maha ei löö, aga mis vägev lina, selle lööb vihm maha Vig; Raeterad löövad lihavad lehed kõik risus maha Han; rae oo tämmu ruki ära löön Aud; rahe lüön rukis puoleks kui ruĺliga Ris; `raske vihm lõi rukki maha Kei; lüend rahed kõik purust rukkid VMr; rahe lõi kõik sodist, aedviĺlad ja Äks; kui `kange tuulega `vihma tuleb, siis lööb viĺja maha Lai; mõtsan marja ka är löönü, kus‿si rahe jut́t läits, säält tei puha lagess Krk; rahe lü̬ü̬b rüä kure`põlve Ran; räese tegi jäĺedät kahju, lei mul kõ̭iḱ rüä puruss, `kapsta lehe ka lei `mulke täis; ta‿m `maaline ain, vihm om maha löönu Nõo; räise lü̬ü̬p `erne ja viĺlä ja `kapsta ja kõ̭iḱ aia kraaḿ lähäp Ote; lumi oĺl kat́s `päivä maahn - - hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; räüsäga lei ar rüä. orasõlõ vil ŕauss tähendä‿i· midägiʔ, a kuʔ `vaĺmi viĺä lüü ar, siss olt leeväst ilma Se; jegä lüü rüäʔ `põĺvi (murrab kõrre pooleks) Lut c. tolmu kinni lööma (vihmast) vihm lüöb `tolmu `kinni. tuli küll vähä, aga lei `kinni Lüg; tuleks `niigid pailu `vihma, et selle tolmu `kinni lööb Khk; las `tulla [vihma], lööb tolmu `kinni Tõs; üsna ea, vihm lõi tolmu `kińni, nüid tee ei `tolma `ühti Juu; nüid tule `vihma, lü̬ü̬ tolmu `kinni Krk; vihm lüü tolmu kińniʔ Har d. (muud juhud) tuul lõhub pesu, lööb `lõhki, ku ta `vaĺlu virutab Aud; nii suured raheterad tuld, et lõi `akna kruudud kat́ti Juu; tuul visass `akna `vasta `saina, lei kolm `kruuti `katski Nõo; vana `hu̬u̬nõ oĺl kokko löönüʔ tuuĺ Plv

II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma `mõisas käis `küögi`tütrik kloba `lüömäs; õli pere kell, `sengä `lüödi `lõunele; lokk lei `õhtalle juo Lüg; kui loga `löödi, siis teu vaimud said `sööma; rapp lööb, siis `kuultesse, koes loom on Khk; `Mõisas oli kell, pere kell oli missega pere `sööma `löödi. Tükk raua lapakad oli `kuskil ölal, kubjas virutas vasaraga `sönna `pihta Pöi; kui õnnetus ehk tulekaho oo, siis akatasse kloba `lööma Mar; mõisa ärg oli nii tark, et kui keskommiku `löödi kola, jäi `seisma Kul; kutsutse kojo, lüiäse lokki Tõs; lõi `klaśsi - - siis täisvah́t tuleb tekki, laeva kamandu on siis kõik jalul Hää; `löödi karja kola omiku, kui kari läks `väĺlä. lauad rippusid karja väräväs puu `küĺgis, `löödi plau, plau Juu; `lüödi kola, et pere `süöma tuleb Koe; kes näeb tuld, lü̬ü̬b kola; leid kola pruudile järele, et meks ei and `viina. tõid pada ja pańnid `väĺjä, leid kola Kod; ku `mõisates kolad lõevad, siis läksivad talurahvass ka `sü̬ü̬ma, keskommukut pidama Äks; `mõisas `löödi `kolku, kubja naine ikke oli se lööja Lai; kell katese lüvväss `valla, `kümnest lüvväss `kinni Krk; kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel; ku kell kõlatap, siss piap ruttu võrgu `väĺlä `tõstma Puh; ma olli ka iks künnipoiss, ku vi̬i̬l `kolki `lü̬ü̬di Nõo; `mõisan oĺl kelläaig, `lü̬ü̬di uma koĺk, sis oĺl kat́s `tuńni söögi`aigo Võn; `Mõisa loṕp `lü̬ü̬di, siss lätsivä talurahvass kah Rõn; mõ̭nõn talun oĺl kloṕp üless pant - - oĺli `puudsõ vai rauadsõ vasarõʔ, nuidõga `lü̬ü̬di laua pääle, ku `kaŕja kodu kutsuti Har; ko koh tulõkaih om, sis ka lüvväss kolla Se

2. helistama või helisema (kirikukelladest) kerikumies läks `kellä `lüömä, õppetaja akkab juo tulemaie; kerik `lüödi `sisse, `jutlus akkab `pääle Lüg; kirgulised `lähtvad `kirku, kut kirk `sisse lüiaste Jäm; ma‿s olegid nii kaua sihes, kut kirk `välja `löödi Khk; lõi `surnole `kella Kul; lüiakse kirikut `sisse ja `surnutele `kella. ma käesin koa ükskord `tornis, peab ikke õppind olema, et sa nad `löödud soad Juu; püha lüedi `sisse Kad; vene kerikun kelläd lüäväd Kod; si̬i̬ nädäl pääle lihade `lü̬ü̬di `kellä. olli vahet, raasikse aa peräst `jälle Krk; rikkale `lü̬ü̬di kate kelläga eńge`kellä, `vaesele `lü̬ü̬di üte kelläga Puh; pühäbä ommuku siss `keŕku kellä löövä, inemise lähvä `keŕkude; ku surnuga `mińti, siss kell lei niikavva ku kabelide saeva; eńge`kellä `lü̬ü̬di egäle ütele, kedä mateti Nõo; pühäpääväl ku kolmass kell lüüäss, siss lätt kerik `sisse Har; oĺl sõ̭ss matõt är˽külʔ, a ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda; `keŕko`kellä joba `lü̬ü̬di, ku `keśkmäne kell jo ärʔ um lü̬ü̬d, siss tulõ `sisseminegi kell Plv; keistri lüü `keĺli ni lätt är kerikulõ Lut || möni lööb `kella alati küla kattu (kannab jutte edasi) Khk; kis `tühja juttu tieb - - lüöb `kella Hag

3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; õli külm `nõnda kõva, et puud ja `seinad `praksusivad, `leivad `nõnda ku `püssi `paugid; `üöbik lüöb `metsäs oma lugusi; poiss on `kange vilet `lüömä; emä`tetre akkab `suskama - - lüöb `suska; `lapsed `juoksevad - - ja `lüöväd kila Lüg; `lüömö `laulu `lahti; `kissa lüöb `nurru Vai; konnad `akvad kevade vara `pεεle `kürru `lööma Khk; [särgede] Kudemise aeg on käe, juba akkavad `laksu `lööma Pöi; kõik aja `teibad löövad `plõksu Mär; lõks`aspled, nee lööväd `lõksu, kui kuuskümmend `lõnga täis oo Vig; Ku pääsuksed `õhta i̬i̬s madalasti `lendavad ja vit́ti löövad, tuleb teine päe `vihma; `peidlatega lü̬ü̬d `nipsu Hää; ei müno mokad änam vilet lüö; `vaikse ilmaga mängivad kalad, `lüövad vie peal sabaga `lupsu Ris; löön `sulle `lipsu (nipsu) nina `alla Juu; kui tedre poaritamise aeg on, siis lüöb `sihku Jür; külm lüeb `tiksu VJg; sõidab nii et maa lööb `põrri Trm; vü̬ü̬rihmaga lüäväd `laksu; viligä lü̬ü̬b laaluviisid `väĺjä Kod; kellele ülekohut `tehti, see lõi lärmi `lahti Lai; isi läind lammastega Jõgeva `poole - - ja löönd `laulu Plt; kaśsi vurrud `püśti, kaśs lü̬ü̬b `nurru KJn; kala lööve `laksu ännäge; lööme üit́s laul `valla Krk; vahel `oĺli kõva küĺm, lei aid`saiban `plaksu; pahand lastega, lei `mürtsu Ran; tule säält tule veerest ärä, ao nakava `plõksu `lü̬ü̬mä; ku ta täis joonu om, siss lü̬ü̬b `larmi ja pessäp kõ̭ik segi Nõo; tõne päiv satap `vihma, tõne päiv om küĺm, lü̬ü̬p `tiksu ja `plaksu Kam; tsisaśk lei `laksu Rõn; mul ka˽mõ̭nikõrd oĺl tan haina rit́sik `sisse tulnuʔ, tu̬u̬ lei kui Urv; mihe nakasõ `laulu `lü̬ü̬mä, ku˽`viina saavaʔ Har; setoʔ lööväʔ lekorit Plv; lü̬ü̬ `laulu küllä piteh ja käü `ü̬ü̬se `tüt́rikka man Vas b. (pillimängimisest) lüöb `kanneld; `köster on `kange erilaid `lüömä; lüö üks lugu `vällä, üks `tantsu tükk Lüg; `Rummi ta oli vali mees `lööma Pöi; ma akka sari `luike `lööma Muh; kaks surt preilnad tulnd tuppa ja `tantsima, ise löönd lugusid Mar; `köster - - lööb orilud Vig; trumm lüiatse pillile `kõrva Kse; ma mõestan paelo paramid logosid kui see oo, aga ma ei taha täna `lüia Mih; siis `löödi pill `lahti Tõs; poisikesed löövad `rummu Tor; lõi toru`piĺli Hää; löö nüid lugu `piĺli Juu; siis oli ike torupiĺlil ka lugu selle järele, ega ta sis iga tükki lüend Kad; kanle lüäjäd - - õlid vanal ajal Kod; vanad mehed peris lööväd lehe `piĺli KJn; `rommi lüvväss kate otsa `pihta Krk; mu˽poig - - opiss `kandlõ `mäńgmist. üte lugu lei jo välläʔ Har; hädä ei˽tulõ˽toro`piĺli lüvven ega˽pahanduss piibarit `puhkõn Rõu; ma lää lõõdsa `piĺli `lü̬ü̬mä Plv; jarmonit lööse; `kiika lei Se; õdakudsõl üül tulõvaʔ ni `kiikoga ni barabaǹnõga ni bubinidega ni `kõikiga lüvveh (nõidadest) Lut c. (seinakella löömisest) kell lei kolm, aig on juo `karja `mennä Lüg; onts kellu kümme εε löönd Khk; Kellu akkas juba `kuute `lööma, kui ma `ärkasi Pöi; kell lõi jo kolm ää Tõs; seni ta müras, ku kell südaü̬ü̬d lõi Hää; kell lõi üks, pean nüid `lüpsma minema; ta lööb küll, aga ega ta `õigeste löö Juu; kell lõi parajast kaks Trm; kellä `lü̬ü̬mised one segi Kod; kell om kol˽vällä löönüʔ Har d. (nutmisest) `kaotas oma raha `vällä - - lei `pilli `lahti; Paha laps, `ühtälugu lüöb lusi`pilli Lüg; laps akkab aga `peale `irri `lööma `jälle Muh; mis joru sa nüid lüöd JõeK; laps lüöb õige `luĺli Iis; kül‿tä lei `luĺli - - siĺmist ju̬u̬sk vesi maha, esi lei `luĺli Kam; Ka‿kuʔ uma piĺli vallalõ lei, sõ̭s laśk ku˽passuń Rõu

4. (rääkimisest, lobisemisest) küll sie - - lüöb sedä mokka; `räägi jutto, lüö üks lugu Lüg; sie on üks tühi kielekõlksu `lüömine Hag; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; ia jutu lööja oli - - `alba juttu ei saa `lüia, lõi iad juttu Lai; lü̬ü̬ sedä `lirti nõnda paĺlu ku tahat, siu lirdist ei `vaate `kennigi (keelepeksust) Krk

III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema nüüd pisikesed `lapsed lähävad `puodi - - `lüövad letti `pääle rahakotti `lahti ja `ostavad `saia VNg; iga `tüöle lüön `kinni (teen kõiki töid); luom lei `põigite `augu `pääle, `tõine ei `pääse `aiast `vällä; `lüödi raja kahe `krundi vahele, maa `mõõtjad leid; lüö `raamat `lahti; kie ikke `ambad `külge lei ja `ammustas, sie suri kõhe Lüg; `laiva `seilid `lüödi `lahti; rotta löi (jäi) äkkiste `seisoma Vai; `löödi uus kaev Khk; ma löi tagatsi, `pöörtsi tagatsi Pha; ma tule löö `käia `ümber Vll; Ole mees löö pudel `lahti Pöi; rebane tuleb ja lööb ennast `istuma Noa; kui roogitud, siis löö keerd `sisse, pane pengi `peäle ja `tõmma `kinni Vig; obused lõid kolmekesi `püsti orijalade `moodi Tõs; lüön paela `sõĺmi Ris; lõin `õues `riided `lahti, `voatasin, kas on `koitama läind; lööme jutud `lahti, mis me mud́u tumma `moodi seesame; `enne sai `linnes turul `käidud, siis `löödi või `vankre eäre peal püt́ist `väĺla ikke klõmps-klõmps Juu; [nad] pidid ikka rahadega olema, kui nii suured pulmad ülesse lõivad JJn; lõi õlmad `lahti Trm; vana Kustale lüädud sõit `sisse; leid `kińni selle pud́eli (jõid ära); ei `aita kedägi, mu‿ku lü̬ü̬ palve `lahti; lü̬ü̬b müt́si `kukla taha Kod; kui ooletult akki lõid (tegid), tuul `lõhkus ära Pal; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; ära karda, me oleme veel noored inimesed, küll ma löön `poegi kah sul; `teisi `tõmmab nagu ull koer lööb `ammad `küĺge (tagarääkimisest); oli nõus ja lõi `peaga (noogutas) Plt; lei raamatu `valla Hls; lü̬ü̬ perä`airu kõvasti, siis saame ennemp. muidu kannap nooda loomusse päält ärä Ran; ommuku jälle `lü̬ü̬di tuli [pliidi] `alla ja keedeti Nõo; ma˽kääni - - mõtsati̬i̬d `sõitma, ni hopõń lei äkki `riśti; kana˽leivä vao paheldõ; lüü no `õkva täüe `jouga pääle (tööd alustades); enne oĺl tuuĺ põhjast, no˽lüü jo `lõunõ pu̬u̬lt; ku [jänes] minnu näḱk enne, siss lei kõtulõ mahaʔ Har; sängüʔ olliʔ üless `lü̬ü̬düʔ; ku mul häü `tunmist ei olõss olnuʔ, sõ̭ss ma‿lõss tu̬u̬ livvatävve `vorstõ kõ̭iḱ kińni˽löönüʔ (ära söönud); mul um taad `lü̬ü̬mist (tegemist) paĺlo Plv; esä pańd üt́s tõiśskümme `mõ̭õ̭tu nissa pääle, lät́s `püüd́lit `lü̬ü̬mä Vas; seto˽`korssiva nu räbälä ärʔ, Räpinäl oĺl papõri vabrik, `veievä˽sinnäʔ, `lü̬ü̬di papõrist; kaŕuśs lei `hindä haańa `sisse `lõsso (peitis ära) Räp; `püüd́lit `lü̬ü̬di kivi man; `lü̬ü̬di `piĺti (pildistati); lööse mullõ vi̬i̬l peräkõrra naasõss (hakkab mulle viimati naiseks) Se || meni `talvel raha `lüöma (teenima), meni `metsä `tüöle Lüg b. piltl heitma `päike `töusis, akkas puna `lööma Pha; hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lüü kõ̭iksugutsit `väŕme Se

2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) lööb `varbad `arki Khk; Vahest lööb [musträstas] änna `tiivade vahele `püsti kut pöial Pöi; lõi pea maha ja jäi tukkuma Kei; `uhkust täis, lõi nii pea `seĺga ja lähäb Juu; ahju kõrval one lesing. ku külm one, lü̬ü̬b jalad `sirgu `sinna Kod; titiluu om kiisal `seoke ku nõgel, ku tõine kala tahap tedä `ni̬i̬lä, sõss temä lü̬ü̬p selle `püsti Trv; lü̬ü̬ ka pää `seĺgä kuke `viisi Krk b. (silmade liigutamisest) lein `silmäd siis ülesse, `vahtisin ka, et midä nägu [peigmees] on Lüg; Akkasima kõik tädä ävistama, aga lei vaid `silmad maha Jõh; Lüö `silmad `väĺjale, kas `lehmad on ikke `alles IisR; surnu lõi silmad `lahti ja `tõusis `istu Muh; ta löön silmad `akna poole ja aan enese asemest `vällä Kse; lõin silmad tagasi, `vahtisin tagasspidi Juu; tämä ei lü̬ü̬ `silmi maha kellegi eden Kod; nii ää uni `olli, lei siĺmä `valla, siss ma‿lli nii lahe, nigu `nu̬u̬russ oless vi̬i̬l ollu Puh; Võõraga kõnõldõh lüü siĺmäʔ maaha Vas || huvituma, valmis vaatama käin `metsäs, vahin puud, lüön `silmä `pääle, `tõine kõrd tuon `vällä Lüg | (järele) vaatama löö vahest `silmä mo `loome `piäle koa, `vaata mo `loome `järgi koa Tõs; nigu `tohter siĺmä pääle löönu, ütelnu: latsed om ärä `näĺgenu Ran

3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) `poisid `käivad - - `lipsu `lüömas (ehal) Jõe; `Lastel on `oite hüä keväjäll mää pääl `hundiradast `lüüä Kuu; `lüödi ikke `tantsu toru`pilli järele VNg; nuor luom on `kange `lusti `lüömä; `Naine akkas keil`panni `lüöma - - `tõise mehega; en mina õle oma elu aja sies lüönd `tralli; pian akkama `jalga `lüömä (minema); kalad `lüövad `endid viest `vällä, üppäväd üless; lüöb `tõisele ihu (seksib) Lüg; `Teised `piavad tüöd tegema, sina tahad aga `lillat `lüüa IisR; mies alalde lüöb `trilli ja `tralli Vai; `tantsivad natuse `aega ning löövad `lusti Jäm; akad sa `jälle sii `kelmi lööma (nalja tegema); talled `akvad `köpsu `lööma Khk; kui meresiga ennast `näitab, vee `pääle lööb, siis on `tormi tääda Krj; sellel pole tehja midagid, lööb `elka-`pulka `peale Jaa; `Sõukest `nalja lõid kas või naera ennast `katki; See riu lõi noorelt öle aisa küll; sui läbi löid `loodrid Pöi; tüdrik ei viisi tööd teha mitte, `tahtis paljast kink-`kõnku `lüia; lööb aga luusikara `piale sii päevad `otsa Muh; Akkas üsna litsi lööma Emm; lapse löövad kuker`palli Rei; mis sa siin `luuskant̀i lööd, eks sa või vekatiga `niita Mar; uńdiratast `löödi - - mehed `laśsid käppade peal Mär; talled löövad `lulli Kse; See oo suur tüdrik, aga lööb kenderlent̀i Han; noored loomad koa `lusti täis, lööväd `lusti Tõs; lööb aga `laiskust Tor; külade sihis lüüdass `simmanni Hää; kui noor loom `lahti soab, siis on nii rõõmus ja lööb ketast Juu; lapsed lüövad kemu Jür; lähme `vainule `naidu `lüöma Amb; nuored talled ja vasikad lüevad kebu; lapsed lüövad piller`kuari JMd; tüdrukud lüevad linna peal `litsi VJg; mis `lõõri sa lüed Iis; talleke akas `keksu `lü̬ü̬mä; lei sedä `kemmo, kui nüid vants (laps) käen; kalad leid `lipsu, sabaga lüäväd ülesi. nõnna kava peksäb sabaga, kuńni kõege kehägä lü̬ü̬b `väljä; mugu leid kuńa, pääv `õtsa; kerbud leid eeĺa `leiki, na `kärmed õlid; küll tä lei `lipsu tulen (madu vingerdas) Kod; `terve päeva lööb `löödorid Pal; vasikad olid `koplis, lõid sial `kendu; jätab teise `kaela tegemise - - lööb luppi; siis `peeti `õhtaline ära ja akati trau `lööma Lai; kes nisukestega akkab lattarid `lööma, need mõned tüdrukud või aśjad; poeg on ikke täitsa töö mees, aga tütar akkab libu `lööma Plt; lööme `tańtsi kui `trõĺli KJn; kõneldi, et sinna om matet rootsi sõa ajal soldati - - siss luu lõiva `vurri sääl Trv; `kepsu lüvvän tullim `alla; näe, meast tirilil̀li ta lü̬ü̬; inimese lööve jõppi küĺmäge (lõdisevad) Krk; noore looma löövä `õlpu; tahab `keŕgeld elädä, `paĺlald `luikari lüvvä; nüid löövä sedä vana polkat Ran; kui vanger koliseb ja joosep `kivve `mü̬ü̬dä, siss puu alu ka `vankrin löövä `sõtsu (hüplevad üles-alla) Puh; sul midägi amõtit ei olõ, käüt omma lekerit lüvven San; mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; Noorõ˽käävä˽pitõ `mü̬ü̬dä, löövä˽tirilit́ti Urv; ta lei `loodõrit, ta is tii mitte medägi; latsõ löövä˽pilla`kaari, ku˽latsõ `hullasõʔ; tii ei mi˽latsõ medägi, käävä niisama `pringu lüüen; śuug `naksi husisamma ja `lu̬u̬ka lüüen mu˽poolõ tulõma Har; Mõ̭nikõ̭rd lei˽`lauta pite hummugult jo˽`prõssu Rõu; ta lööse üttelukku `luisku, ei taha˽midägi˽tetäʔ; üte tõsõ mehegaʔ lei `tilpa Plv; sulanõ ja `tüt́rigu lei˽sääl prõ̭ngulit, minnu es avida˽`kiäkiʔ Vas; lääme üttekokko `luśte `lü̬ü̬mä; mäńgiʔ noʔ, miʔ lüü kaśatsokat Se b. mängima; kaarte taguma `enne olid jua `kanged `liisku `lüöma. `võeti kepp maast. kelle käsi `piale jäi, sie sai Hlj; `lüöväd `marjaa·si Lüg; löövad tuurakad Vll; Nii pea kui `õhtaks läks, kukuti kaardid `lööma Pöi; lähme turakad `lüöma Ris; akkame `trumpi `lööma Juu; sirepit `lüätse, `pantse tõene käsi tõesele `piäle. kumma käsi `piäle jääb, si̬i̬ one siis `võitja; lähmä `ässä `lü̬ü̬mä Kod; lööve turakud Hls; lõevä nelläkesti kõśsat Ran; tõese lõevä `mängu, aga temä läits tühü Nõo; tu̬u̬ om tsia jala seere`luukõnõ, minga latsõ `huńni lööväʔ; kas sa no `kaartõ `lü̬ü̬mä jäl lähät Har; kaartit lüvväss, raha‿päl löövä t́suraʔ; lei nimä hummogust õdaguniʔ `mängu Se c. pidama mõni mees ja naine löövad `ühte`puhku kodus lahingud Trm; sääl (kõrtsis) oli `lü̬ü̬du kakelust nii et Trv; ma‿le temäga külländ lahingut löönu Nõo || lein `arvo (pidasin aru), kust ma saan huost Kuu

4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama `einä saad ei õle kuiv, lüön `lahti `kuivamaie Lüg; Kui oli `vihmane suvi, pidi vahest mittu `korda `einu `lahti `lüöma IisR; ma löö kaare `ümber Vll; löö eese `juused `lahti, nad oo üsna märjad Mar; eena ännad oo täna juba kaks korda ümmer `löödud Mär; tegi selle sao märjäs, sis sai `lahti `löödud - - et ta ää koevab; sa löö se ein ümmer, oome paneme `saadu Vig; naised `võtsid [linapeod] käde ja lõid laiali Mih; `viljä lüiäse koa `ümmer, kui teri kuivatatse; eenä kubud `tahtvad `lahti `lüiä Tõs; lööme koared `lahti, siis soab ein `kuima Juu; `taŕvis `minna `einu `lahti `lüöma. saavad veikesed uńnikud `tehtud ja teinebä `lahti `lüödud JõeK; `kaarded, niidu aal sa võisid vikati lüsiga neid `lahku `lüüa VMr; märjad einad, ei saand `saatu `panna, siis `pańdi nukku, nukkusi oli `kerge `lahti `lüia Sim; kui paks loog õli, siis `lü̬ü̬di `lahti Trm; kõhe rehägä lü̬ü̬d lu̬u̬ `lahkess, lü̬ü̬d lu̬u̬ ülesi; mehed lüänud `villu `lahkess Kod; einä kaari tahave üless lüvvä Krk; korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; kui ain pääld om kuiv, siss lüvväss `ümbre Ran; edimätse päevä lei laḱka aena, tõese päevä pańd üless, nüid om `aige; ain saesap kaarin, kellelgi ei ole `aiga minnä laḱka `lü̬ü̬mä Nõo; `lü̬ü̬di riha `pulkega tu̬u̬ latem üless (pöörati ümber), latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; minge lööge haina kaarist laḱka, siss saava kuiuma; lüü˽taa tuli laḱka, siss kistuss rutõmbadõ välläʔ Har; Ku hää põud ilm oĺl, sõ̭ss sai hain kuivass jo paari kõrra üles`lü̬ü̬misegaʔ Räp; hainaʔ ommaʔ `veit́kese `peh́meʔ, löögeʔ viil üt́s kõrd `üḿbre Se b. külvipinda teist korda läbi kündma odre lüiasse `ümber, tehasse `ümber lööma küńd; nädali `aega pärast küli `kündi meni lööb `ümber Khk; Olete te eeste odra juba ümber löönd Kaa; Odra küli `löödi siis `ömber, kui odral sakk `järges oli, nõnda kolme päeva pärast; Kui küli moas oli, siis akati odre `ömber `lööma Pöi

5. a. (kanga- või vöökudumisest) vüö kudumise mõek on sie, `miska `lüiasse `niidid `kinni Jõh; Sööstipuuga löödi kude kanga sisse Rei; kaks `korda löön kollast [triipu], siis löön `musta JJn; kui kirju kangas, siis neli viis surnukad pidi olema `vaĺmis, kellega sai `triipusi `lüia VMr; piiritsaga ehk mõegaga lü̬ü̬d `kińni [vöökudumisel] Pal; süśtikuga visati lõng läbi, `löödi sua `laega `kińni; oli linane lõim, villast kudus `sisse, süśtikuga lõi villast `ulka Plt; piäb oma `tundmuss olema, arupidämine, mitu `langa sa kedägi `värmi lü̬ü̬d sinna [kangasse] Ran; temä kuab, lü̬ü̬b äste kõvaste koe `kinni, saab rõevass äste tiht Nõo; Noolõ nõ̭narätele˽`koeti vi̬i̬l verevä˽maagõlanga `vi̬i̬rde, tu̬u̬d `lü̬ü̬di põĺlilõ˽ka˽`sisse Rõu; kolm verevät `langa är leit, sis lü̬ü̬t jäl üte `valgõ Räp b. (nööri, paela jne tegemisest) täna akkame köit kogu `lööma, see tehakse kolme ehk nelja keine Vll; paela`löömise massin oo, võrgu `paelu ja `köisi, `kõiki lüiasse; raebakud `löödi vahel kööveks Muh; kodo `löödi ikke `enni `köisa Mar; roogetakud, nendest `löödi `paela Tõs; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; lüiakse `kausta, kellest rangi `roomasi tehäkse ja telga `rihmasi - - kahe mehega lööväd Juu; keids tetti pöörägä - - tõene ki̬i̬l `olli pulga pääl, tõene pöörä pääl, siss `lü̬ü̬di kokku, kolmass ki̬i̬l `lü̬ü̬di peräst `pääle, kui kaits ki̬i̬ld `olli kokku `lü̬ü̬du Ran; `sirduse lüvväss `köidsess Ote; tet́ti `väega peenükese˽kablaharuʔ, siss `lü̬ü̬di `hanka pääle, siis `lü̬ü̬di kokku ja `lü̬ü̬di sõlme˽`sisse. sai hää valluss `lü̬ü̬pse piitsk Har c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama mul on `präigus `vuodis `saari`aigane tekk - - `mustad `ruosid on `linnas `ümber `lüödu VNg; mul oĺl õks ostõt jaḱk ja taa lü̬ü̬d pruńts Har; Vanaimäl oĺl liinah lüüdü ündrek, pruun valge kiŕäline Vas; lüvväʔ vei `rõiva; vanast `tu̬u̬di Võrolõ vai `Tartohe lüvväʔ rõivass; sińenik (värval) lei kirä pääle, `värme arʔ, sis jäi t́äṕiʔ `sisse Se d. üle ääre õmblema Keik `õmblused lüö ilust üle`äere IisR; [särgi] `värvlitel olid siis - - nisuksed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad; pead `riide ääre ää `lööma, siis ei `argu Plt; `kańgla latiʔ tetti `kańgla ala kummutustega inämbüsi, mõ̭ni lei ka är üleveere Kan

6. ehitama, püstitama lei `uuve maja üless Lüg; Saun `veike asi, `selle `lõivad ülesse `paari `päevaga IisR; nämäd `löiväd `kiirest maja `valmis Vai; `mustlased löid telgi üles, üks vari, koes all nad elavad Khk; Löi eese uie maja ühe suiga üles Kaa; Ma akkasi oma `aida `lööma; Silmapilk lõi maja öles ja sügise kolis `sisse Pöi; poja lõi seinad üles Lih; omingu `löödi pood ülese Tõs; välis küögid olid - - `laudadest `lüödud KuuK; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud (halvasti tehtud) Amb; `seia onga `alla lööme ośmi üless Trm; lü̬ü̬di `laagred üless [heinamaal], rõevass tõmmati üle, vari, kelle all toit olli, vanger ja obeset ja Ran; om üte ubriku üless löönü Ote; `lü̬ü̬śsi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp

7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima No küll o lüönd henesä tänä muhingesse Kuu; See on ennast täna nii öles löönd Pöi; `uhked pulma põlled, `litritega ja kudrustega ja `kõikide suurte `värkidega `lüödud Muh; Lõi enese üles nagu noor poiss Han; lüö ennast ülesse, `vuata, mies kohe armastab Koe; vata kui nakki enese lüeb Kad; küll ta `olli toredade `endä `väĺlä löönu Puh; sa‿lõt henne nii üless löönüʔ nigu moodu unik Har || hauda korrastama om vaa kabelide `minnä, `auda üless `lü̬ü̬mä; kabelivaht lei avva üless, aga temä ei ole `masnu kabelivahile Nõo b. tanutama ruut `löödi pulma `aegas tanule; lapsele `anti punased paelad tanule `löömise eest; põle nüid εnam laulikid ega tanule `löömist `ühti Muh

8. (hooga) panema, asetama vanamor meni sigudelle `õlgi `alle `lüömä; `lüöme `kaura vihud `auna; nüüd lähäd - - `puodi ja säält lüöd omale ülikoǹna `selgä; `laagris `lüödi `püssid akki Lüg; älä lüö `ninda kovast ust `kinni Vai; jakk, veśt ning püksid, see meiste ülikond - - lööb palitu vöi `mantli ka `pεεle Khk; `Niitand, löönd vikati `oksa (pani oksa külge rippuma), läind minema Krj; `Sõukse suure `koorma müraka lõid `peale et oli Pöi; Kevade löödi laev purju alla Emm; ma lõi kerstu kaane `kinni Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; parama jalaga üks samm ette ja vasak jalg [tuli] sedasi `juure lüia Mih; lööme nüid rahad kokko, soame öho `liitre `viina kätte Juu; einad tahvad `mauku `lüia, siis on parem vedada JõeK; `lüödi sial kohvikatel ülesse ja ikke jõid seal `kohvi Koe; `pietasse teda (lehma) ka ühe koha pial, ei `lüüa edasi VMr; nuarem sõsar lei vanema tõrre alla, nuarem läks `enne mehele Kod; [mõisa] taĺli ette `löödi pingi `piale ja laduti kätte, mis oli mõistetud (ihunuhtlusest) Lai; lööme ilbud kokku (abiellume) Plt; lõin priĺlid ette Pil; mea ole iki ta suu `liikme löönü (olen talle söögipoolist andnud) Krk; viis kuuskümmend `puuta lei kalakaupmi̬i̬s `ri̬i̬le `pääle Ran; sis‿ma lätsi kavalambass, siss lei raha kõrvale; vanast `olli `erne ja ua suṕp, `lü̬ü̬di apu piim `pääle, ja `amba saesiva kah suun Puh; lü̬ü̬d [tule] palama ja iks näed Nõo; siss `võeti `lü̬ü̬di `jälle obene ette ja‿s `lü̬ü̬di minu `pääle‿s `viiti `linna KodT; kui kangass ärä keedeti, siss `lü̬ü̬di `ki̬i̬mise vi̬i̬st läbi Kam; t́sikka ei tohi `laskegi `väĺlä, `õkva lü̬ü̬p nõna maa `sisse, ta käänäp kõ̭ik pahupidi Rõn; ku ma uma hiiro saani ette lü̬ü̬, sõ̭ss lätt nii et lumi `tsiugõlõss Kan; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ - - tulinõ hüdsi `lü̬ü̬di koorõga kokku, `tu̬u̬ga määriti; Sõ̭ss `kańti sälägaʔ nuu˽vihu˽kokku ja `lü̬ü̬di haḱki Rõu; oĺl löönüʔ `hindä `uhkihe `rõivihe Plv; `t́seituni `lüüdi (pandi ajalehte) Se

9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama `minga‿päle nie `löivad kätt VNg; `lüöväd kääd kokko ku `kaubad `valmis `saavad Lüg; kauba tegemise ning mene kihl väu juures lüiasse käsi Khk; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Kui teisele oli midagi lubatud, kui käed olid `löödud, siis änam taganeda äi saand; Vädasid sii `kihla, ma lõi käed `lahti Pöi; löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; keisid kirikus `kässa `löömas (kihlamas) Mar; mis me `vaidleme, lööme käed, jo näeb, kel `õigus oo Tõs; käed lüiaks ää, kosilane oli `körves ja kaup oli `vaĺmis Ris; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; lüädässe käed, et kes on nii `julge poiśs, et lü̬ü̬b ühe märgi ehk tähe `surnu`keldri ukse piäle Kod; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; Me leime käe, Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; na lei käe kokku joʔ, nail om kaup `vaĺmiss Har; midägi lepütäss, siss lüvväss käsi Se

10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma lüö `karja `vasta, `lähväd juo `vilja Lüg; löö `lammad `kapsust `vasta Mär; löö loomad siält `vasta, aa loomad `vasta Tõs; isa viis `eśtiks seda `karja - - seletasin tal keik ää, kus kohast pidi `vastu `lööma ja kus ei pidan `lööma Ris; `veised lähvad sõnnap̀ole, mine löö nad sealt `vasta Juu; lüö kari `vasta Koe; eläjäd lähväd kuŕja `piäle, lü̬ü̬ `vassa Kod; sel karjussel oli ka koer, koer `aitab `vasta `lüia Äks; lõin loomad viĺlast tagasi Plt; Kari sei vakka, es olegi mul vasta lü̬ü̬mist Nõo; mine ruttu, ruttu lüü˽tu̬u̬ lihm `vasta Har; mehitse sülemelle lüvväss `vasta Plv; liema um `lamba - - naid veide löüä tagaž́di Lei b. vaenlast tagasi lööma `kumbas änam mehi on ning tuplimad, nee löövad `vaenlase tagasi Vll c. välja viskama `kõrtsmik lei `rahva `vällä, lei `kõrtsi `tühjäst Lüg; Akkas `riidu `kiskuma, `lüödi tuast `välja IisR; `Sõuke inimene [kes varastab] löö kohe majast `välja Pöi; suvel `lü̬ü̬di vanamur `väĺjä Kod; ma `leie ta majast minemä Har

11. raiskama, ära kulutama küll sie mies on pali raha `surnest lüönd; sie on `kange läbi `lüömä, ükski asi ei pia `vasta Lüg; mis ta teenib, selle lööb vastalt läbi Khk; lõi palju raha joomaga läbi Muh; Löi aega surnuks Emm; `raiskas ja lõi raha läbi Mär; teeb koera teud `vaĺmis, lööb raha `surnuks Kse; Lõi isa raha ühü õhtaga `sirges Han; naene ostaks ikke tarvi `aśju, mees lööb kõik raha läbi Juu; lei varanduse läbi Kod; mis sa lööd `surnust aast (aega surnuks) Lai; ega temäl ei jää `seisme kedägi, ta om kiḱk läbi löönü Krk; mes mul siin viga lebedäld olla ja `aiga surnuss `lüvvä Nõo; tu `leie uma raha kõ̭gõ läbi Har; tä lei nii läbi, ku nuusaśs arʔ Se || si̬i̬ om `autu tüdruk, au maha lüänud Kod

12. varastama Lau `pohja jäi moni kodiline `heini, `läksin ära `tuoma, joba olid üle `lüödüd Kuu; lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab; sie on `kange oma `puole `sisse `lüömä, võttab igält puolt, kust saab Lüg; Lasi - - pienjahu kotti `vankri `kastist üle `lüüa IisR; üvä `asja oli, aga üle `lüödi Vai; pulma lagu taheti üle `lüia Mus; [tal] Oo see va ülelööma viga küĺges Kaa; mool `löödi metsast kaks vikatid üle Vll; Kokk lõi liha `kõrva Han; on käppa löönd (näpanud) PJg; see asi on küll üle `löödud, seda põle kusagil enäm Juu; ta on mu `kirve kõrvale lüönd JMd; sie poiss on `kange võerast ligi `lüema Kad; raha leid `kińni mehel, võtid sala ärä Kod; seni angeĺts naistege, ku leive `puhtess ta Krk

13. vahetama `lüöme `saapad `ümbär Lüg; vii oben laadal, lü̬ü̬ ümmer Krk; sa olõt ka uma vana märä `ümbre löönüʔ; raha vaia vallalõ lüüäʔ (peeneks vahetada), mul om vallalist raha vaia Har; hobõsit lüvväss `ümbre Plv

14. (kahjurite tegevusest) Koirohi riiete vahel oli, äi siis pole koi riiet ää löönd Pöi; iired leid peso kõik räbäliss Kod; koi är löönü, villast rõõvast lööve Krk; koid löövä väegä ruttu villatse läbi; puu om `koitanu, koid om läbi löönuva temäst, alt tuleb koi `tuhka `väĺlä Ran; langa om koil ärä `lü̬ü̬dü Nõo

IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama mei küttame `rohkemb seda `suitsu`sauna. `suitsuga lüöb alt `suemaks Jõe; lei kõhu `lahti, minä igä `toito ei `kannata; [tüdrukul] lei vie `lahti (pani nutma), kui `kuulis, et poiss ei taha [teda]; lüön südäme kõvast, enämb ei `anna oma tüö `riistu `tõisele Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; [vihm] löönd köik kuhad läkku Khk; Lõi piima `lahti (tegi rasedaks); Põllu on juba rohekaks löönd Pöi; tuul löönd mokad `lõhki Mar; külm lööb aja irred `lõhki Tõs; virmalest lööb `taeva `koltsese kõik Pär; se vihm lööb küll `lainesse kõik Vän; täna tuli nii paelu `vihma, et on tee vedelaks löönd Tor; [kui] Märg vili rihituppa üles sai, `esmalt lõi tua läppu täis Hää; löö süda kõbaks ja tee tükk läbi, mis sa veel kardad Juu; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; kuda sa `paĺla käsi võid ometi `olla, külm lüöb su `lõhki VMr; `kange leitsak sies, lüöb inge kohe `luksti `kinni Sim; ma panin kivile tule `piale, tuli lõi kivi `lõhki Trm; vihimä tuleb, lü̬ü̬b mua mädäss; riśsikein lü̬ü̬b lehmä ja `lamma `lõhki; kui ei `julge, lü̬ü̬ südä `rindu, lü̬ü̬ südä külmäss ja mine Kod; kapuste `lehti kasvateve ja päid ei lü̬ü̬ kokku Hls; siss tulli küll suur u̬u̬g `vihma, si̬i̬ lei küll maa ligesse Hel; kos ratass om `sõiten avva `sisse löönu, sinna tulep vesi `sisse; `tuĺli suur sadu ja lei mul `rõiva säĺlän ligedass; voḱk lei langa kõrvale `lonti Ran; vahel kui lü̬ü̬b kõtust `valla, siis situ kas vai ärä `endä; ku pälgib, siss lü̬ü̬b `taivaalutse `valgess Nõo; rasu `kange küĺmägä lü̬ü̬p poti `lahki Ote; kuum vesi om purgile löönu mõrja `sisse Rõn; ku ta uma `süäme kõvass lüü, siss ei lausu ta sullõ mitu `päivä sõnnagi; ilma lüü külmembäss Har; Tu̬u̬ neh keśkü̬ü̬l tuĺl ja keeletüss lei Rõu; tu̬u̬ kardoka `ku̬u̬ŕmine lei ka `käśsi, no‿mma˽käeʔ `haigõʔ; pääśokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm vesi lööse keresse `lahki Räp || kui kõva tuul, siis laev lü̬ü̬b vede `lõhki (lõikab vett) Kod

2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema `luomal on vaev, ta lüöb `märjaks Jõe; löi `kahvatunneks Kuu; `laine tuleb - - äkkitse lüöb `valgeks piald Hlj; `paise löi mädale VNg; muld lüöb `panka; võttad pali `viina, `lüöväd `silmad `aĺlist pähä, et näe kedägi; `õtra lüöb verele - - akkab juo `küpsenemmä; süö `kapsa suppi, siis põsed `lüöväd punasest; kas juba lüöb tüdimusest (kas tüdimus tuleb peale); ilm lüöb `tuulele, akkab `vihma `kiskumaie; uss lei `luoka mättä `õtsas; poiss `kardab pimedas `ninda, et `juukse `karvad `lüöväd `püsti; `taivas lüöb `lahti, `pilved laguneväd `laieli Lüg; rohi lüeb `aljast Jõh; `silmäd `lüöväd vesisest; `kartuli `varred `löiväd `mustast, siis kui `külmä on näbiständ Vai; vili `küpseb, pöld akab `valgeks `lööma; lehed löövad `koltseks Jäm; jalg ikka valutas `pεεle, `viimaks löi pεεlt `lammu Khk; tume must pili - - taevas lööb `kangeste mustaks; Äi see mees löö kessegid ees verest välja (ei kohku) Kaa; taimed köik löövad nii `tirki Vll; Märjaga porgandid löövad maa sihes `lõhki; Vihma akkab tulema, raudkivid löövad `päikse ees märjaks; Tuba lõi kohe särama, kui - - lamp põlema `pandi Pöi; odr akkab juba `punga `lööma; `järsku jähi `aigeks jälle, lõi äkist `aigeks Muh; `talve lööb puud keik `valgegs, lööb uude `pεεle Käi; vilja pöllud löövad `aljaks Rei; kui laps ei imend ää, siis piim lõi pähä, läksid rumalaks; ma ehmatasi nii `kangeste, süda lõi üsna külmaks sees Mar; puud lõid eila `ärma Mär; `Silme ies lei mustaks; Põĺvist lei `jarsku nõdraks Khn; kesspaik lööb na nõrgas juba (kõht on tühi), kas lähme `lõunele PJg; `Lõuke, si̬i̬ on si̬i̬ põllulind, mis kevadilt kohe `siia tuleb, ku mättad mustaks löövad Hää; `järsku lü̬ü̬b lõõnast sinises, akkab müristama Saa; mets lüöb iirekörval Ris; ilm annab külmast tagasi, ilm lööb `pehmemaks Kei; kui ehmatasid, siis lõi jala või käe sinise triibuliseks Juu; `õhta tuli kätte, akkas videvikuks `lüöma JõeK; mets lüeb mähele Amb; vanames teeb niikaua `eina, kui jänese perse lööb `valgeks Ann; kääd lüevad `komparasse (konksu); `omme vist lüeb `suemalle, lähäb `suemalle; lüeb kohe kot́t pimedast pialt pääva `luoja; titte lüeb (läheb punga) VMr; muhk aab ülesse, lüöb sinisest Kad; kanad lõid `ergu (muutusid kartlikuks) - - vist nägid `kuĺli Iis; meel lööb `nukrast; tuli lõi lõkkele; `juuksed löövad lokki Trm; külm ei `kõlba maja õlema, lü̬ü̬b rõsisess; kõrvad lüäväd lukku; ku katus mäda one, siis akab katus `samle `lü̬ü̬mä; aken lü̬ü̬b igisess, pada aur eedäb `akna `piäle; mul lei südä külmäss (ehmusin); `eeste lei nõnna tõsisess; plekkasi one lupi `sisse lüänud, one `lossi lüänud; no mes sina nõnna `norko leid, enäm ei tańtsi; kui angervaks `varde lü̬ü̬b, ei sü̬ü̬ `uńtki Kod; `enne lina ei `kista enne kui kupar lööb pruunist; udar lõi `paiste; ara vereline kardab `kõiki `aśju, lööb verest ruttu ära Lai; nägu lööb vihaseks; `silmade ees lõi `kirjuks; süda lõi pahaks Plt; õhk lü̬ü̬p jahemass Trv; tuul o `u̬u̬ksepess löönü; lõng lü̬ü̬ `särgä, ülearu keeruss aet; või akass kokku `lü̬ü̬mä joba; ihu lü̬ü̬p rassess, une ramatse tulli `pääle; ilm lü̬ü̬ vagapess, ei `tuiska ääp ninda; puri lü̬ü̬p lippi kohe Krk; ärä‿ss tolle peräst vi̬i̬l arass lü̬ü̬, mes sä sitast `peĺgäd; kaala rahud - - aeva üless, kas veri tükki lõi; kae mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla; maa löönu `aina täis; põvvaga lü̬ü̬b vili kõllatsess Ran; kui kala om `lõpmisel, siss ta lü̬ü̬b jo `loiku Puh; taevass lü̬ü̬b joba lahedass; edimält läits küll suure õhinaga `riibma, peräst lei `lönti Nõo; vihmasadu lätt üle, siss lü̬ü̬p ilm kuivass Kam; `kapsta omma ka nüüd `arku löönüve San; ei näe medägi, tähe lüü tükkü Har; kuum aig, siss lei jala mädänemä Rõu; `verdelle lööse, `verdümmä nakass vili; rõivass um jo lõhvele löönüʔ (õhukeseks kulunud); silmänäǵemine um kehev, kõ̭iḱ lööse haĺliss Plv; [ta] lei minijäle `väega˽kuŕass Vas; edimält lei sinitses, `arvssi, et tulõ [vihma] Räp; jahu löövä ḱakku, ku är hämmusõʔ Se || naisõʔ löönüvä (tundsid) `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan b. kellekski hakkama `leigi mõtsavahiss Võn; peremi̬i̬ss - - lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; tu̬u̬ `leie `usklikuss; mu˽poig lei ka timahalt sulasõss; egass toole is `julgu `käemihess lüüäʔ; [võõras] pini lei sõbrass mi˽pinnega Rõu; poig teḱk `sääntse tembo, lei kaupmehess Vas

3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma kaks`kümmend kaheksa `paiset löi ühe`korraga ihu `pääle VNg; `tõine kõrd lüöb üle kehä rakkud `külge; mina‿i tia, mis asi sie õli `õmmetegi, et siekõrd `piimäle `ussid `sisse lei; `aigus lüöb ihu, võttab `pitkäli; `kartulid akkavad juo `alle `lüömä (mugulaid kasvatama); vikker kaar lüöb `taiva; kui on kuiv, siis `õhta lüöb `allatus maha Lüg; Palav igi lei `õtsaette Jõh; Koid olivad `leivajahudelle `sisse lüönd IisR; vesi lüöb `silmä; `lieted `lüöväd `külge Vai; vahel narr lööb kää `rande `liikme `sisse Ans; lööb `täisid täis; löi moole suure villi jala `pεεle Khk; pölend `aigele lööb tulelaasid, kärnad löövad Kär; puuga pask lööb kivi `pεεle vöi seina `pεεle Mus; `oolmed löövad üles, paisetab köhu üles Krj; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa; mul lõi südamest läbi, et - - nüüd on juba kaevatud, et mul `raadio on Pöi; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; mo liigendesse löi `kange valu Käi; karu uhak, teraba, lilla höied, nupp lööb `otsa Phl; karduled pakatavad, kasumisel löövad praod `sesse; `paergo lööb kohe lõngale sõlme `sesse Mar; `võile lõi kibekas mekk `sisse; ku ta `keema akkab, lööb leemel vahu `peale; kramp lõi `jalga; rabandus lõi `sisse Mär; kui vee lööb eenämasse, mis sa tääle teed Vig; üks mõte lõi pähä, tuli pähä kohe Tõs; Südämesse lei valu; Ristluudõssõ lei `juõksva sisse Khn; kui virmalist `taeva löövad, siis tuleb `vihma teese päeva Aud; ku vee pial puĺlid löövad, `öeldakse: see oo pikaldane sadu PJg; suurest joosust lööb `püstaja `sisse; sańdist verest lööb `paise ülesse; `aigus kord nagu paraneb, a lööb uuesti jälle Vän; Kui [supp] `seisma jääb, nahk lü̬ü̬b pääl Hää; ku küĺmavalu akkab tagasi andma, siis lööb küüntesse `kange valu Kei; mul vahest lööb nagu must pank `siĺme ette; `jõele lööb juba jää korra `peale; kripist lööb vahest kopso põletik Juu; `pilved lüövad ülesse HJn; valu lõi lõua `luusse JMd; põleks seda `vähki lüend, aga see oli jo `tapja tõbi JJn; palavaga lööb jo kramp `sisse, kui `järsku lähed `külma vette; tema noorelt jäi ka vigaseks, särlad lõid `jalgadesse Ann; `õhta lõi küll paksu udu kohe maha VMr; kui nüör on liiga kierd, siis lüövad kuurud `sisse; nisuke korba kord lüeb pähä, siis kui pia on `kärnas Kad; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse; piimale lüeb kuar `peale; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse, ein on siis kõva VJg; ehmatamisega veri lüöb näkku Sim; puu `riistade `külge lüöb aĺlitus, kui ei saa `õige kuivast IisK; lõi musta `pilve ülesse Iis; lina `ulka lü̬ü̬b tutar; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka, tilk lü̬ü̬b `õtsa, nagu `erme terä lü̬ü̬b õbedane tilk `õtsa; vahel lü̬ü̬b valu südäme `alla; nõnna tusk lü̬ü̬b vahel ja igäv one; vamm lü̬ü̬b `niiske kõha `piäle; ru̬u̬ś lü̬ü̬b vihassamisess; taud lü̬ü̬b rahava `piäle - - perede `viisi võtab maha; kui külm keväde, lü̬ü̬b rükki karu`kaara täis Kod; [õllele] lü̬ü̬b vahu pääle, kui `käima akkab; teesele [puu] unikule löövad kohe seened `otsa Äks; aavale lööb koore `piale Ksi; `vistrikud löövad näo `piale; `piale `vihma - - kui [maa] `kuivma akkab, lööb lõhed `sisse Plt; peeniksel lõngal löövad tenekord kuurud `sisse SJn; põletnik kätte löönu Trv; ku `liiga ruttu lina kakud, siss lü̬ü̬b kidsi `sisse; nagu virvetep `siĺmi ehen, lü̬ü̬b varju ette Hls; last ei tohi äkitseld eedutada, võib mõni ädä `küĺge `lüvvä; mõnel lei kõõmet pähä Ran; ku valu `sisse lei, siss võti `kü̬ü̬mnit, läits valu üle; krambi lei jala `sisse Nõo; leib vanass lännü, alle `küĺge löönü; lü̬ü̬p serätse viirastuse siĺmä ette Kam; nii väkev piim `oĺli, et ku ta `nüsse, siss lei nigu või kibena pääle tolle piimäle; Egäkõrd ei paranegi obene ärä, lü̬ü̬p vi̬i̬l `pousslaki `küĺgi Rõn; hallõʔ om löönüʔ piimä pääle Kan; mi˽`mõśki ja puhasti külʔ, a iks `leie täi˽`säĺgä Krl; [maja ehitamist] alustõdi hääl pääväl ja vana `kuuga, et siss es lüü naid prussakiid; ku kauõmbadõ kaet, siss nigu udsu lüü `siĺmi ette; nigu langa lõimõ päält maha võt́i, ni lei kuuru `sisse Har; tuhaperä um `kapstile `pääle löönüʔ; `vi̬i̬le um karsõtuśs pääle löönüʔ; Esi˽lei küll `süämehe, et nu˽naaʔ elupääväʔ `loedu ummaʔ Rõu; iho pääle um löönüʔ kublaʔ Plv; ku iks `su̬u̬ldunu liha om, siss `vaklu `sisse ei˽lü̬ü̬ʔ; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu; tõbõ lei `külge Vas; ku rüäl om paĺlo mesikastõt, siss lööse paĺlo tungõĺterri Räp; vasigõlõ leiʔ veimeʔ `säĺgä; kui sula om, lööse lumõ‿päle kirbuʔ Se b. ilmnema, ilmsiks tulema Kus sa neid vigu `varjad, nied kippuvad ikke `välja `lüöma IisR; Vana `aigus lõi `jälle `välja Pöi; Ju tal oli `aigusõ vjõmb juba ammu siss, nüüd lei `vällä Khn; kahe nädala pärast pidi se `aigus `väĺla `lööma Juu; ku `aigus lööb `väĺla, sis‿on ike parem Plt || (sarnanemisest) tea, kelle nägu see laps lööb, kas isa või ema nägu Juu; kas ta ei olõ vahest Alatarõ sulasõ Jaani sõ̭sar, ta lüü nigu `õkva Jaani ńakku Har

4. (järsku) hakkama lüöb `kartama Hlj; põhud `lüöväd `allitamma; lein `arvamaie, kas saan või en saa; lüöb `mõtlema; `ihmised `lüöväd `kohkomaie; `luomad `lüöväd pasale, kui akkavad `metsäs `sieni `saama Lüg; Nied pahad viad on `talle pärast `külge lüönd IisR; kääd `löiväd `külmetämmä; jogi löi vahotamma; puud `löiväd palama Vai; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Ma lõi selle jutu öle kohe `kahtlema Pöi; ilm lööb `lahkuma, kui `taevapilved `seĺgivad Rid; lõi üsna `kohkuma Mar; karduled lõid mädanema Kul; lööb ikke vähä paranema juba Mär; `Jalgealune lööb `kõikma Han; mõtted lõid piäs `liikuma Tõs; rukki põld lööb kolletama; süda lõi värisema Tor; Põõsas lõi `närbuma; lõi näust punetama Hää; võtan öhö napsu ää ja juba lööb pähä Juu; kualikad jäid ummuksesse, lõid `pehkima; palitu on juba vähekese `kolkuma lüend Kad; ihu lõi ~ lei üsna värisema Trm; äkitse tuli lü̬ü̬b põlema, ku kuumass lähäb, lü̬ü̬b põlema Kod; õlu lü̬ü̬b kobrutama Äks; ammas - - lõi `tuikama Plt; iho lü̬ü̬b `tuhkama KJn; `käisse suu karvendama löönu Trv; lei joba `kahtlema, sis‿ma julgusti tedä; lume lobjak om - - väĺlä pääl kah sulama löönu Ran; lilli löövä `lörtsimä, õdaku om jälle `kiŕki Puh; kui ma tu perämätse krehvi ärä `võtse, lei pähä, nigu ma `sängi lätsi, oĺl uni pääl `kauhti Ote; ma lei ka `pallõmõ (hakkasin paluma), ja `õkva nigu tuulõst tuĺl abi; iireʔ lööväʔ `väega kasuma Krl; ma˽näi, et sa˽lei `kahtlasõss, sa olõt õks `süüdü; haina löövä joʔ kopitumma; `lamba `pańni `ju̬u̬skma, eläje lei kõ̭iḱ `vah́tma; ta om jo `ju̬u̬mise pääle löönüʔ, ei˽sa taad enämb `ümbre ei käänäʔ; sa olõt no˽siss löönüʔ raha kokku ajama Har; taivass lööse seletämmä Plv; piim om haĺlitumma löönüʔ Se || sa olõt poolõterä pääle löönüʔ, nii saat kah terä˽poolõss (hakanud rentnikuks, kes jagab teisega saagi pooleks) Har

5. a. puhkema, avanema `Heided `lüövad `lahti Kuu; `paise lei `lahti, akkas `juoksemaie; aav lei `lahti, õli juo `tervest `saamas; `puŋŋad `lüöväd juo `varsti `lahti Lüg; edermed löövad kevade `lahti Khk; `õitsed alles `lahti löömata Muh; kui lehed põle veel `lahti löönd, siis puud oo alles `pungas; paese pakitab, akkab `kat́ki `lööma Mar; paese lõi `lahti. umb paese kaob mud́u viimaks `ummes ää, ei `löögi `lahti Mär; paiu `õitseb ka, urmad löövad `lahti PJg; löövad iga üks oma õied `lahti, akkavad `õitsema; jalg lõi `lahti ja mäda tuli `väĺla Juu; `aige koht - - ikke mitu nädalad `enne `kasvas, kui `lahti lõi VMr; ruasid lüend õiled `lahti VJg; `este ajavad `veiked pungad, siis `lüövad lehed `lahti IisK; õõnap̀u eelitsused `eeste `punnavad, ku `laśti lüäväd Kod; õunapuu `äitsne om `valla löönü Krk; `uibu häiermä löövä jo laḱka Har b. lõhki minema Terava `vorsti `pulgaga `torgiti `vorstile `augud `sisse - - `muidu lei `vorstid `lõhki Jõh; Ta (lehm) paugib ennast nii täis kas lööb `lõhki Pöi; nied olid nied `kuivand käbid - - `kuivand ja nisuksed `lõhkilüönud käbid KuuK; urb lü̬ü̬p `lõhki, säält tulep lehe pung Krk; Küdsäp leivä iluste ärä, es lü̬ü̬ pääld `lahki `leibu ei Rõn || piltl rinnust taht `lahki lüvvä, nõnda valut Ran c. (millegi küljest) lahti minema [seep] oli `katlas nii`kaua ku `jahtus ära ja siis täma löi `katla `küljest sedamodi `lahti VNg; tuol lei `liimist `lahti, õli `väljäs `vihma kääs; raud vits lei `jatkost `lahti; `akna värv lei päält `lahti; `luoma karv lei `lahti Lüg; kui lina kiu `lahti lõi, `toodi merest ää, `pandi tuppa parsile `kuima Han; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; kiudu küĺjess lü̬ü̬b luu `lahti Kod; murak lü̬ü̬p `valla lülü küllest, ku ta `valmi om Krk || tõbi joba lei `lahku (haigus läks üle), joba aa `silmi `valla Krk d. paistma hakkama tänä lei päiv `lahti juo, sadu meni üle Lüg; lõi pääva `lahti Tür; ku päävä lü̬ü̬b `laśti, tuleb soe Kod; `täämbä om sääräne ilm, et lüü õks `päivä ka vallalõ vahel `piĺve vahelt Har

6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema vahel löid pere `nuored siis kogu - - `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa ja `viedi [võrgud] merele Kuu; lähän ka `tõiste `juure, lüön `seltsi Lüg; `löivad kahe `keste `ühte `nousse Vai; `lambad löövad `ühte `rumma Khk; löö end ka teste poiste troppi Rei; must`rεstad akkavad `parve `lööma ja ära minema Phl; kui varesed `salku löövad ja `lähtvad mere `peale, oo sula `lahti Rid; ta lõi nendega `ühte `meśti, mis ma änam sain teha Mär; lõime `seĺtsi ja akkasime minema Tor; poisid lõid `kampa kokku ja läksid `kõrtsi Saa; mina nende `vargate `kilda küll ei löö end Juu; rahvas löönd ennast tõlla `ümmer kokku Kos; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama Koe; `sinna `kilda ma ei lüö, ei eida VJg; `piäskest lüäväd troppi; vananaesed leid kerikun nagu vede laene kokko; minä lü̬ü̬n teie `nõusse Kod; kalakajakad - - sügise löövad nemad `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; tal oli `õigus ja kõik lõid tema `poole Plt; `lamba leive `kerrä kokku [kui hunt karja tuli]; `mõisniku lööve `parti kokku, om ütel nõul puha Krk; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa; kudu `aigu löövä kala `parve Ran; nemä `noore inimese, lõbu täis, leevä `kimpu ja lätsivä kinude Puh; löövä `endä `tilka ja ajava juttu Võn; ku varesse tsähmäkude löövä ja vaaguva, siss üits rõebe om näil sääl maan, ega na muedu tsähmäkude ei `lü̬ü̬vä Rõn; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; lüü˽sa˽ka mi˽`seĺtsi, leki õdagult `kõŕtsi; üt́s salk ollõv `rü̬ü̬vlid kokku löönüʔ, nu̬u̬ käävä varastõn ja `rü̬ü̬vin; tu naanõ `leie tõsõ mihega kokku ja võt́t tõsõ naasõ käest mihe välläʔ; sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä; ma is lüüʔ timä manu selle, et timä is tiiʔ kirjalikku `kaupa mukka (minuga) Har; tsirguʔ löövä `paari; `kärpseʔ umma˽`hindä nukka `turbahe löönüʔ Plv; süĺlem lööse `kahha haańa `pääle vai puu ossa `küĺge; löömi˽katõ`keske kokko ja teemi äräʔ Räp || asuma `leeri lüvväss, siss pandass püssü˽haḱki ja teĺgiʔ üless Räp

7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma kruppist `leima `lahti ja akkasima kahe`keste [heina] tegemä; lüön senest `seltsist `lahti, en lähe `nende `ulka; lüön `ennäst tüöst `lahti; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; `löiväd eri `leibä Vai; löid kevade `lahku, teine läks `teise tükki `leiba Khk; Lõi ennast teisest perest `lahku ja elab üksi oma ede Pöi; ma löö eese nendest `lahti - - ma nende `kampas änam ei kei Mar; lõi eese teenistusest `lahti Kul; `tahtis ise tükki `lüia, ühe laual ei maho `süöma Ris; lõin sealt pereme juurest `lahti, nüid lähän uut `ot́sima; lõeme `lahku, iga üks läks oma `küĺgi Juu; tema lõi ise `leiba VJg; mesilasse pere lü̬ü̬b `laśti, emä tuleb eden `väĺjä, tõesed taga järel Kod; sulane lõi perest `lahti Plt; lööb tõśtest `lahku Trv; peräst kahits küll, et ta Jaanist `lahku lei Nõo; oĺl ka umast esäst eräle löönüʔ, no süü ega üt́s uma laua päält Har; [ta] lei umalõ söögile Rõu; ma lei `hindä vallalõ Plv b. eralduma (pilvedest) `pilved `lüöväd `lahko, ilm lähäb ilusast Lüg; taevas akkab pugalaks `lööma - - pilved akkavad `lahku `lööma Nis; pilved lüövad juo `lahku, nüid tuleb eina ilm Koe; `vihma tibab küll vähä, aga si̬i̬ jääb `varsti `järgi, piĺve lööve joba `lahku Hel; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ Vas || (terendamisest) Metsad ja `sõuksed `kõrgemad kohad löövad moast `lahti, just noagu `õhkus ripakil Pöi

8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema ehk lüöb `külma tagasi; `paisetus lüöb `alle juo; vesi lüöb jões `alle; kisume `karvu, aga `viimast südä lüöb tagasi (pahameel läheb üle); `aigus lüöb juo `kontidest `vällä Lüg; jumal oo külmä tagasi tänä löönd Mar; silmanäu paistetab ülese, vahel lööb tagasi Aud; jää plaksub - - nüid akkab küĺm tagasi `lööma Juu; valu lõi tagasi VJg; põhja `valgus vahel `eitleb, on õege suur, siis lü̬ü̬b `jälle tagasi Kod; maa akkab küĺmetamisest tagasi `lööma SJn; siis akas juba `rohkem ingäta `saama, lõi tagasi, paśtets akas vähänema Kõp; küĺm akkass joba tagasi `lü̬ü̬mä Krk; üits pitsit ütte, tõene tõist ja valu lei tagasi; kõtt kõva ja nii `räńkä täis et `lahki minekul, ku saad, et tulep `pi̬i̬ru tirdsuke, siss lü̬ü̬p tagasi Ran; nüid om ilm küĺmäst tagasi `löönu, om joba `lämmämb; emä `oĺli kidsi aŕst, ei tiiä, mes ta posiss sinnä pääle, siss lei tagasi Nõo; vihm lü̬ü̬p joh tagasi San; ku jummaĺ külmä tagasi lüüssi Plv; mä ka lei `perrä (andsin järele) Se || (kuu kahanemisest) säntsel pääväl lüvväss kuu `alla, ku jääss jo vähäbäss Se

9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema lei tagasi `kaubast, taganes `vällä; mies lähäb naist `õtsima, pruut lüöb tagasi, ei tahagi tädä enämb; kaup on `kindel, enämb ei saa tagasi lüä; lüö oma miel `ommete `ümbär ükskõrd (muuda arvamust) Lüg; pärast oli ta kaks kuud kihlatud ja siis löi tagase ennast Ris; tämä pidi `tü̬ü̬le minemä, aga ei lähnud, lõi tagasi Kod; rokulü̬ü̬r (prokurör) lü̬ü̬b `ümber `kohtu otsuse Hls; ku ta ütte naist luba võtta, ei võta, lü̬ü̬p ümmer, võtab tõise Krk b. (rahareformimisest, devalveerimisest) rahad `lüödi `ümbär, `tõise `numbri `pääle Lüg; kuld, see ei kaeo ää, va paper, see lüiässe ike `ümmer Vig; rahad `löödi tühjäs Var; löövad `ühte `puhku raha `ümmer Juu; Nüid om - - üttelugu tu papre raha odavass lüümine Nõo || piltl (poolearulisest) `mõistus oli `ümmer `löödud Var

V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama vihm krabiseb `vasta `akna - - `tuulega lüöb `vasta `akna; lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb; tuul lüöb kalad `randa; püss lüöb tagasi, kui on pali `rohto Lüg; tuul löi ikkuna `lahti; `püssül on mogomaine lukku, midä lüöb `tongi `lahti Vai; tuli raksub korra, lööb sädeme `välja Khk; lammas löi (kukkus) ülekaela vee `sisse Kär; Nüid on neid vähe - - sahk lööb marivarre juured segamine, kaduvad ää; Tule `sambad lõid öles taeva `poole Pöi; seal on tuld keik kohad täis löön Phl; `vankri ratas `loopab all, lööb `vällä Mar; tuli lõi `räästast `väĺla Mär; regi lööb `ümber lebeda tee peal Kse; Tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; kui vurr on mee `väĺla löön, on kärje puru täis; tasa keeb - - `puĺla lööb üles Var; suur tuli, lööb `leeki Tõs; Kui `trummõl `jästi juoniss ond, siis lüeb vilja `vällä Khn; Vahest `tehti vallatust, `lü̬ü̬di `vahtu üksteśel `kaela Hää; vesi löi paet kummuli Ris; meres lüöb ummikas paadi `ümber JõeK; tuleliegid lõid majast `väĺla JMd; kaev lõi [pumpamisel] jäätükka `väĺla JJn; tuli lõi lõkkele Trm; kui sopitsad ei õle, lü̬ü̬b `venne `riśsi; `kange laene lü̬ü̬b kalad järve `jääre `väĺjä Kod; suur tuul lõi leegi metsa poolt `vasta ja kõik põles ära Plt; `suitsu lõi `siśsi Vil; regi lei `lihvi, vedäśs obese ka `risti ti̬i̬d Krk; no tuul lei siss agana ja kõ̭ik `väĺlä, ja terä jäevä `sinna `tuulme pääle; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; aava puu `praksnava `väega, löönävä tulekibenit kõ̭ge tuha ja tolmuga pliidisuust `väĺlä; vibupüśs `olli serände looga `mu̬u̬du, kabel `olli küĺlen - - kablast tõmmati, kabel lei tolle nooli `väĺlä Nõo; No ku leib kütse oĺl, sõ̭ss `leie `tarrõ lõhna üles Urv; ku kiä edepu̬u̬l `piipu `tõmbass, nii lüü sau˛u taga`tarrõ Har; näile lei tu̬u̬ tulõ lõhna `kurku, siss läppüʔ ärʔ; tu̬u̬ maru lei aia küllülde; `pernase lei poḿm `kü̬ü̬ki poolõ elogaʔ Rõu; `lainõga lei loodsigu `ümbre Se b. (laine loksumisest) oli kova `laine, kui löi `ruoli `rummust üles VNg; laine lööb `vastu laiva `külge Khk; laane lööb `vastu `paati Rid; lokse tuli ja löön `vasta kuuri `seina, `tõmman adra ja läin sellega Aud; laene loksob `kaldalle - - lü̬ü̬b nagu nõks ja nõks; `veiksed `lained, madalalt lüäväd Kod || Ta on `kõrgeks kasunu, `luh́tab tuulega, jusku `laini lü̬ü̬b Hää c. ära viskama, ära heitma pütt lei `vitsa `vällä Lüg; kiha löi vitsa pεεlt εε Khk; Nendel õlle nõu oli põha alt ää löönd, läind kõik Pöi; `taargas lõi vetsa ää pealt Mar; pudel lõi korgi pealt ää Kse; `Toorid löövad vitsad ää Han; õlle `ankur lõi punni eest ää, käärib `kangeste Tõs; ing lööb pudeli puńni ää Tor; õlle punts lõi vitsad pealt ää Juu; maŕjad ei `kõlbama `ki̬i̬ta, `lü̬ü̬mä puńnid pudelil piält ärä Kod; `tu̬u̬re om vitsa är löönu päält Krk; pańgil ärʔ um vitsa päält löönüʔ Plv || magamise pääld lü̬ü̬b une ärä ja tulep tu õnnetu elu `mi̬i̬lde Puh

2. läbi tungima vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast Lüg; [vihm] löi labud läbi Vll; `pealmesed `riided lõi kõik läbi see vihm Mär; Vihm lei luuni läbi Khn; eenad olid koredalt pääl, vihm läbi löön Aud; `kange sadu o läbi lüänud eenä suadu Kod; ädal akab läbi `lööma (tärkama) Plt; nüid lei [vihm] maa läbi Krk; `tuĺli mitu `u̬u̬gu järjest, lei sarrad läbi Ran; ma `pilse rüä vihu laḱka kujuma - - vihm oĺl läbi löönü Kam || hakkama saama Täma lõi egast poolt läbi Pöi

3. a. ületama, üle trumpama oli üks vägev `meister, kes neid [triivpaate] tegi. se lei `Tallina mehed üle vel oma `teuga VNg; üks lüöb `tüögä `tõise üle, on `kangemb tegemaie Lüg; Ramu `puolest lüöb kõik mehed üle; `Laiskusega tahad `teisi üle `lüüa vai; Magamises lüöb keik üle IisR; tursa lööb [särg] mitu `korda üle (särg on tursast parem) Jäm; Löi teda kui rannamiis rotti (võitis jooksu veenvalt) Pha; kui `valged [kartulid] tulid, siis nied lõid punased üle VMr; sa olõt Lüüsi `Ańdre üle löönüʔ, olõt tu̬u̬ pruudi henele võttanu Har b. (petmisest, tüssamisest) löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; `mustlane lööb sind egal aeal viluks Vll; `Katsus ikka teist öle lüüa, kõik ikka omale Pöi; lõid ta `persse läbi, taale jäänd mette kedagi Mär; lõid mehe `kuurmaniss Vig; kabalad inimesed oo - - kes `oskavad teist üle lüia Var; Lõi teise naha nõnda `lõhki ku, teine ei saanu mitte midagi Hää; lõid mu `persse viluks Rap; tema on niisugune `lambapia, et laseb alati oma naha üle lüia VJg; si̬i̬ naene laheb ennäss - - läbi lüädä, suab `lahti varandusess Kod; nüid või ta minnu vaest kolmesaja rublage üle lüvvä Hel; ma˽lasi hennest pettäʔ, is tiiäki tu̬u̬d, et tõnõ su üle `leie Har; ta lei tõõśõ üle, nigu˽silmä joosiva, aga midägi tetäʔ es saaʔ Se c. teist endale võtma ilus [tüdruk], aga sen `lüöväd `viimaks `toised mihed üle Kuu; Oma `peigmest ma üle `lüüa ei lase IisR; See mees oo kange teiste meeste naisi üle lööma Kaa; Oli teise mehe naise öle löönd ja nüid elab sellega Pöi; tüdrikud ja naised ja, löövad üksteise mehi üle Mar; lõi üle tüdruku Kad; nika ta meelüt, ku lei timä õks üle Har; [ta] Oĺl Väinol pruudi üle löönüʔ Rõu

4. jätkuma, piisama; vastu pidama leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; `Kauvas sie palk `vasta lüöb; Nüüd on siga `astis `suolas, sie piab nüüd `aasta läbi ette `lüöma IisR; Kas meitel ein kevadeni ikka vastu lööb Kaa; Ninaesine äi löö änam ede (toitu kipub väheks jääma) Emm; Kui raskid - - töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; eks seda `oeti kokku - - et ta `iasti ette lööb Nis; see pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; [kui viinavabrikus] oma karduled `vasta ei löönd, sis `toodi Venemaalt `maisi Kos; puadi sukk ei lü̬ü̬ kedägi ette Kod; ega see kevadine lumi kedagi `vasta ei löö, nagu se pääv `väĺja tuleb, on kohe läind Lai; levä pääl si̬i̬ `sü̬ü̬mine, midäg leib vastu‿i lü̬ü̬, tegu teo `järgi; kavass si̬i̬ tal ette lü̬ü̬, temä lõhk ta `varsti maha (virgast kangakudujast) Krk; liha, ku sa tedä tü̬ü̬ manu üten võtat, ei lü̬ü̬ midägi `vasta, tu̬u̬ om pia `sü̬ü̬dü Ote

5. palka, hinda madala(ma)ks suruma `palgad `lüässe `alle, aga kraam on `kallis; `innad on maha `lüödod, ei saa `vilja `müiä Lüg; See lõi [õunte] inna `alla, et väljast nii pailu `sisse `toodi Pöi; lõid inna na madalase, ei maksa `looma `müiä Tõs; tal `löödi see palk alamaks, põle nii `kõrge enäm `ühti Juu; lina inna om maha lü̬ü̬d, ei ole si̬i̬ ind, mis enne olli Krk; `tü̬ü̬lisi palga omma `alla `lü̬ü̬dü Har

6. vastumeelne olema, vastu hakkama toit lüöb `vasta, on `vasta `tahtmist Lüg; ei ole üvä `toito, lüöb `vasta Vai; mõni kõrd südä lü̬ü̬b `vassa, ei taha `minna; sedä ei taha, si̬i̬ lü̬ü̬b nõnna `vassa Kod; ku ma tütärd `kandse, siss ma‿s taha peenikest `leibä, miu südämele lei tu̬u̬ `vasta Nõo; mõnikõrd ku sü̬ü̬t, lü̬ü̬p `vasta sul - - nigu osse tükip pääle Rõn; vaist sul ka üit́skõrd `vasta lü̬ü̬, et änänt ei taha San || vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi, nigu `vasta om kõ̭ik Ran

7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma lüöb tüöst `kõrvale, ei `viitsi tehä Lüg; ma lõin sellest jutust üsna `eemale Mär; lüöb tüöst `kõrva Koe; ku näd `sõimleväd ja `tapleväd, lü̬ü̬n kõrvale kõhe Kod; `meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; kõrvalõ lööse arʔ tu̬u̬st tü̬ü̬st Se

8. alla langema, alla laskuma suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; õhk muudab siis kui suits maha lüeb Amb; täembä lü̬ü̬b suetsu maha, tää, kas ilm sulale lääb Trv || kui leib maha lööb (tainas alla vajub), siis sõtkutasse maha Pär

VI. piltl 1. (eri väljendites) `tõine lei rusikaga `kaula `pääle (keelas), vat, ei `saagi sedä `asja Lüg; obu olnd `valges `vahtus, jεi `öue, siis `löödi külmaga (külmetas) Khk; nüid ma löö aga sarved `seina (ei tee enam midagi) Muh; ta ikka `nohke teist `viisi, `jüsku mütsiga `löödud (poolearune) Var; saab [sõjas] lüia Mih; kõik nagu ühe vetsaga `lüödud (sarnased) Koe; olid nagu sõgedusega `lüedud VJg; kiŕjutas `vekslile `alla, õli pali `lü̬ü̬miss (vaidlemist), `enne ku aśjass `lahti sae Kod; läme (sooja) leivaga pähe `löödud, see oli loĺlakas või topakas; ta on nigu pimedusega `löödud, ei taha nigu nähagi; `kange rahamees - - lõi tummast selle aśja (maksis vaikimise kinni) Lai; täl löövä küll nüid pögsi `püidlit (on hirmu täis); t‿om `kahtlik asi, kas ta võtapegi toda Reenet ärä, lü̬ü̬p `tüt́rigu `perse õredass (röövib süütuse), jätäp siiä `paika ja lähäp oma ti̬i̬d Nõo; `küindlepäevä `aigu lüvväss küĺmäsüä `lahki, siss nakava ilma joba `pehmembäle mińemä Kam; om kavval, lü̬ü̬ `endä `aigõss (mängib haiget), siss ei sunnitõ `riibma San; ma kuuli, et üt́s oĺl `autu alaʔ jäänü, siss lei mul nigu väidsega `süämede Har; noidõ juttaga lei nigu põõna ette, es tulõ˽tu̬u̬ `umblõja inäp siiäʔ Rõu; löödud rõhutud meeleolus `Enne ikke tegi `nalja ja `rääkis, aga senest ajast jäi nagu `lüädud Jõh; kui inimesel mõni suur mure `süäme pääl, siss ta om `lü̬ü̬du Ran; Om sul suur pahandus, et nii lüüdü olet Vas

2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) nii väga läksi `vastu ust et, silm löi tuld; läks nda‿t tallad löid `välku Ans; ma sai ete söhuse oobi, et üsna - - silmad löid tuld Khk; lõi `moole nii kõbaste `vasto `silmi, et silmist lõi tuld Mar; Lähvad, mis jalad löövad tuld Han; Siĺmad löövad üsna tuld, piad ü̬ü̬d ja päevad `lat́sis olema Hää; nüid ta lähäb nihukese valuga, et kannad löövad `valku Juu; kui midagi vasta `silmi lähäb, siis silm lüöb tuld, tuli lüöb silmist `väĺja Sim; kui sa oled `irmu täis, siis silmad löövad tuld Plt; lätsive ninda ku kanna lõive tuld Hls; ku inimese om `väĺlä puhanuva, siss na lähvä niidävä nii et vikati löövä tuld Ran; nooren sai alati `käiduss `paĺla jalu, mõnikõrd jala talla leivä tuld; minule ańd esä puu`luśkaga serätse kõlaku, et silmist lei tuld Nõo; ju̬u̬sk nii, et jalaʔ tuld lööväʔ Har; nii häpe sai ku silmäʔ lööväʔ tuld Se b. (aistingutest) kõrb lööb `pilli, ilmad `lähtvad sulaks Mar; `surnud peavad `tahtma inge `armu, kui körvad pidid `pilli `lüöma Ris; Mu kõht on kohe nii tühi, et sooled löövad sees pilli Jür; ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har

3. (erinevates ühendites) käega lööma ükskõiksust väljendama; loobuma, pooleli jätma lei `kääga ja tuli tulemaie; lei `käägä sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; ää pane tähelegi, mes näd `rääkväd, löö `käega takka ja Mar; `Kääga ei või `lüia, kui `alguses mõni töö ei lähä Han; vahest soab `kääga `löödud, et ei temast sitast `aśja soa Juu; pärast lõin kääga, ei tia mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; mõni on `vintske kui koera liha, `vasta panija - - teine lööb `käega Plt; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; külge ~ ligi, serva lööma flirtima; ligi tikkuma üks taht igä Valeville ligi `lüüä Kuu; `poisid `lüöväd `tütriguile `külge Lüg; `Ilma `asjata `katsub `külge `lüüa, `teine ei võtta vedu IisR; Vene poiss akkas seal kohe tüdrukutele `küĺge `lööma; Nii kena noor tüdruk oli, oleks veel noorem olavad, oleks veel `serva löönd Pöi; [see on] nüüdseajal, [et] löövad üheteisel `külgi Mar; ilus, kenä tüdrik - - mis sa `ootad, löö `külge Tõs; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; eks ma teise `tütrega `tahtsin `sõrva `lüia Kad; `kange tüdrukutele ̀küĺge `lööma, sehvti poiss Trm; naene `lü̬ü̬mä `servä tõessega Kod; nüid ju tüdrukud ise löövad poistele `küĺge Ksi; vanast oĺl `häüläse inemiseʔ, `tihka is poisõlõ nii `küĺge lüüäʔ nigu no noorõ˽tegeväʔ Har; nigu `taḱjass `leie tõõśõlõ `küĺge Räp; risti mitte ette lööma kõigeks valmis olema `kartamata mees, see‿p löö `kuskil risti ede Khk; ma ei löö - - ühügi asja ees `risti ette Tõs; tu̬u̬ `oĺli äste südi poiss, süäk ja `kange, es lü̬ü̬ `kossegi `riśti ette Ran; vedelaks lööma kartma hakkama, araks lööma Pühabe öhta - - pidi Loona meestega löömaks minema, aga meite poisid löid vedelaks Kaa; Lõi vedelaks - - jättis `ostmata Pöi

maan1 maan Kod/-ua-/ T Urv Krl Räp, maah(n) VId, mahan M

1. maapinnal vm aluspinnal kas sul metsä eenämud one muan (maha niidetud) Kod; `ulka süse om mahan Trv; egal olli oma küĺlealune kot́t ja mahan magasime (leeriajal) Pst; ommuku om all mahan Hls; puid olli mahan ku saat (nagu sadanud); sadul seĺläge (nõgusselgne) obene - - kõtt mahan `kinni Krk; ku varesse mahan, siss lää sulale Hel; süd́ä läits nõrgass, `oĺli piḱäli maan; vanast obestega `aeti nii, et vatutüki nigu seebitüki olliva ti̬i̬`vi̬i̬ri `mü̬ü̬dä maan Ran; vihmapiĺv om ülevän, ain om maan, ma pia ruttu minemä; periss `pimme `olli, kui siin `lumme maan es ole Puh; pańd jala tõesele `taade ja tõene `olligi träntst maan; eelä satte räeset, nüid om mu kesi ja kaar kõ̭ik maan (lamandunud); ku vihmasadu üle om, siss vihma `maokese vingerdava maan Nõo; minev`aasta rebäne `lahkse üte kana muru pääl ärä, `paĺla sule olliva muru pääl maan Ote; ma‿ĺli säĺlili säńgün maan, ma‿s saa kohegi minnä San; ku hain um maahn ja vihm tulõkil, siss võtat nii et higi `lindass Rõu; tuĺl suuŕ tuulõ vuhhahuss, uśs `päśsi käest ärʔ, nii maah oĺligiʔ Vas; `tossass pääle maah, kui `lõpnu lehmä mago aidveereh (magab palju) Se; rõevass üle `olge maah Lut || haigena pikali ta olli nüid ulga `aiga mahan - - ei liigude kätt egä `jalga, ei võta iva kah Krk; nädäle `päive olli mä ka maah Räp

2. maha tehtud, kasvamas meie pidimä eloaeg kańepid muan Kod; `pääle pööri`päeva pidi põld mahan oleme Trv; olli lina mahan ja sedä ma müüsi Pst; kańepit `olli siss maan egäl talul enämbide Ran; kõrvulisel `oĺli talu man kaits vakka rüḱki ja kaits `keśvi ja vakk `kartuld maan Rõn; olõ õi linna maahn `hindäl Plv || söötis ulk maid olli mahan, ei tää, mikebest na neid mahan oiav Krk

3. langetatud, allapoole suunatud mina oesin piä `äste muan, et suan vi̬i̬l elol ärä Kod; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk; tol pää maan, tu̬u̬ ei näe midägi Ran; alasi täl pää maan, maha vahis ütte `puhku Krl

4. katki, lõhki; lagunenud obese kaal one muan, ei sua `range `kaala `panna; aiad one muan kõik Kod; ni̬i̬ om ärä mädänu, kõtu mahan (kaladest) Krk

5. egä `enne `linna ehitämä ei akata ku sõda muan (lõppenud) Kod

Vrd maas

maha|sõkja alandaja ta‿l̀li üits alb inimene, tõese maha`sõkja Nõo

maru1 maru Kuu RId Sa Rei Lä(-o Mar) Khn Tor Hää Saa hajusalt Ha, Jä ViK I Äks Plt KJn Vil eL

1. a. suur torm, raju `kange maru, maru `mässäb Kuu; ku on `pohjapuolt tuul, siis on siin kivide vahel kohe igavene suur maru, vesi `suitseb VNg; maru `murrab puid maha, kõhe `juuride päält Lüg; `Ilma `püörand üö `juoksul, läind nii marusse et kole IisR; irm `kange maru oli, `meite mihed läksi Vahase `laidu `pεεle Jäm; maru müllab seina taga Khk; maru on `meite vilja ära purun Krj; Ta on ikka `sõuke maru, et ää mitte mine maja sihest `välja Pöi; oues on igavene maru Rei; kui maru - - akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; tuult ja maru tuleb, kui kaeakad oo maal Mar; vali maru - - oli magasiini maha löön Var; `kissin purjud maha, nõnda maru [oli] Saa; õunapuud `õitsesid ise küll, aga `kange maru tuli, `peksis õied maha Ris; kui akkisi paelu on, siis tuleb nii `irmus maru sügise `aegu Juu; täna on kohe üks maru ilm, `tuiskab ja saab (sajab) Koe; taĺli katukse kohe `tõśtis ülesse, sie oli jo maru VMr; ega maruga [kala] püida ei saa, ega tuulega ei saa Trm; eeĺa õli kole maru, vihima ta lõõts; `niiske maru, et aab sia `püśsi Kod; ommukust läks marusse Äks; taĺvine maru `tuiskas, kui lund kääs oli, ja mõne puu `muŕdis maha Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab või maru rabab (viljast) Plt; siands `kange maru om väĺlän, et ei `julgu `väĺlä minnägi Hel; suure maruge om vi̬i̬ pääl suure `laine Puh; maru, si om üits väegä suur tuuĺ - - lahup kõik `u̬u̬ne maha ja puid murrap Kam; no‿m mitu `päivä se maru müllänü, ei lähä vil üle kah Har; välähn oĺl nii suuŕ maru, et `akna klaasi˽tirisi ja põrisiʔ Rõu; säänest marru ei olõʔ joht nännü Plv; marugaʔ ei tulõʔ [mesilaste] süĺlem `väĺlä Räp b. piltl möll, mürgel seäl igä `aasta suured marud ja pidud Vig; ikka üks [kastis sõnnikuveol] `ühte, teine teist, nii et, et seda maru oli mis irmus Pee || suur hoog, kiirus kruusitud tie, nii maruga `sõitis, et aeas pośtid maha JJn

2. a. marutaud Jäi marusse, suri marusse Jür; koeral akass enne `marruminekit suu ila `ju̬u̬skme Krk; rebäse pätsikit `pańti egäle poole, sääld ep koera `marru lääve Hel; läits kui `marru, taarut üte nõna i̬i̬st tõese nõna ette Ran; me `mõtlime, et peni om marun, aga penil üsnä tõene ädä Nõo; Ull peni ei saa enämp `terves, piäp maa `laskma, muidu aap kõik `marru Rõn; mi˽pini nakass `marru minemä Har; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõ Rõu b. raev, märatsushoog Läks maru, kas ta‿s tias viel, mis `ütles Jõh; Mehed marus, kippusid `rindupidi kokku IisR; sa oled ju tükkis marus Khk; Kui `purju jääb, siis läheb maruks, ega öhe kallale Pöi; loomad läksid naa `irmsasti `mardu Var; tämä on `marru lähnud, loĺliss lähnud Kod; sa olet peris marun `täempe Krk; kes serände maru mi̬i̬s - - temä võib naist kah irmutada, lü̬ü̬b mõne asja puruss ja Ran; tu̬u̬ mi̬i̬śs `jõie `hirmsade, tima `mõistsõ maruh ollaʔ ja egasugumasi `uĺlusi tetäʔ Räp; mõni lätt [alkoholist] `marru, tulõ tu tuśo pääle Se

3. a. adj kange, vägev maru `kuerad on nied, mida jänest taga ajavad (väledatest koertest) Lüg; on aga maru ölut Khk; Oo ette igate kanti täitsa maru mees, pillimees ning laulumees, jutumees ning joomamees Kaa; See on ise maru mees (töökas) Pöi; `mihkli luat on maru luat (suur) Kod; [põder] lähnu `metsa nagu keenu, tal on maru võim Äks; [ta] `olli jõvvumi̬i̬ss, aga ta‿`lli maru sööjä kah Puh; ku tu maru valing ollu, siss na `aanuva `lehmi Nõo; timä om maru `võĺsja inemine Ote; maru joodik om, sääntse käest vi̬i̬l midä saiaʔ Kan; külh oĺl maru torm, a˽poiśs saiś karja iihn nigu taḿm Har b. adv väga, kangesti maru ilus lu̬u̬ ilm õĺli, väägä ilus Kod; maru `kange mees teeb mõne tüki läbi, mida teine mees ei saa Lai; maru suur kivi Trv; liha om nii maru soolane, et `õkva suu naha kiśk `köprä Nõo; esäl oĺl maru piḱk säŕk Kam; säĺg nii maru `haigõ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu; taad sa‿i inämb süvväki, ta om maru hapu Vas; maru kuri, väega vihhaś Se

Vrd meru, mõru3, märu, möru1

mees mees g mehe, mihe S L HaLä Amb(g mee) Tür Trm MMg Lai KLõ; mies g mehe, mihe R(g `miehe Jõe VNg, `miehhe, `miihhe Vai) Khn KPõ Iis; mi̬i̬s g mehe, mihe Hää Saa ILõ KLõ M T(n -ss) V(-ii-; n -ss, -śs; g meehe Plv Räp); mi̬i̬š́(š) g mei, mie Lei (liitsõnades või eelneva sõnaga kokkuhääldusel sag lühenenud: -mes, -mis, g -me)

1. a. meessoost inimene, meesterahvas (ka poisile või naisele vastandatuna) te olete `Tartu puold mehi Jõe; `Nelja `nuore mihe olid `paadiss Kuu; `saksa parunid pahad `miehed ei old; `piiga oli juo `kümme nädälane, söi kohu täis kohe ku mies `muistegi ja läks [ristimisele] VNg; sie on nõru ja `poisikese `ohtu mies; mies läheb mehe `vasta, kaks `lähvad kuradi `vasta. mies piab ikke menema mehe `vasta, kui kaks jo on, siis `mingu kuradille [vastu]; sie on puol miest `vaide - - tieb jo `puole mehe iest tüöd Lüg; `Mieste juttud on tõist `muodi kui `naiste omad Jõh; `rüüdi oli `pitka `musta `kuube, mehed `kandasivad; vähä `erras `muodi mies Vai; muidu teiste noorte meestel olid `kεikedel ostet `riided Jäm; sa pidid niisama tööd tegema kut `meeskid (naisest kalapüügil); maŕt (mardisant), see on mees, meesterahvas Ans; pole see änam poisike, juba täie `ealine mees; möni naine üsna mehe `moodi; müdu noort meest küll peres, aga äi see töö‿p lεhe üht; neid‿o peresid küll, koes pole mehe `ingegid maeas Khk; see pole `meite küla mees olnd, vanu mihi sii pole Kär; meiste säŕk ikka nagu meiste säŕk, meistel pole midad teist `moodi oln Pha; Ise`sorti mees, õlut on majas pärisest, teistele toob, ise äi katsu; `Kervega tehtud mees (inetu); Kudas `sõuksel pole `jõudu, mees kut karu; Vana aĺl mees oli, ega sügise käis `raius `metsas `oksi; Katk `olla vanasti käind musta mehe näul, kellele `vastu tulnd vöi kust uksest `sisse läind, see surnd Pöi; Mees nii pitk ja `peene, et eida sölm `pεεle; Vεεrd mees läks naise nahka Emm; kui pole meest majas, siis asjad puhas ligadi-logadi Käi; nii vanu mihi ei ole änam Phl; meestel olid `neoksed suured laapkuued, elma `voodrita; mes ta `kuulab, ta juba `leerind mees Mar; `kupjad olid sańdid mehed Kul; ta täis tubli söönd mees, mis abi meil vaja oo Mär; kas olete siit valla mees Var; tä oo koa mo igä mees, na vana kui ma ole; kõva viinä `võtja mees Tõs; seal `oĺli paelu inimesi, `naisa ja mehe Vän; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; sõas sai paĺlu mehi `otsa Saa; ma põle nii ara mies Ris; vene mies oli soldatiks, ta oli väga, väga korralik mies Kei; mantsetid on noorema meestel Hag; kust puolt jääre mehi oled Jür; Meed `tõśtsid `piale, naised vidasid ja lahutasid (sõnnikuveost) Amb; nad olid viind ta kahe mehega `sõnna üless tee `piale, sial olid ta ära tapp Ann; sie on nüegat́s mies, mitte `miski `tüega ei saa ta akkama; niisugune tat́tnina lähäb ka täie mehega `riidu norima VJg; ta on siit küla mies Sim; sai tämast üks viks mies Iis; tämä mi̬i̬s kat́s kõik leeväd ärä (elas palju läbi) Kod; künd oli ikke meeste tiha Pal; meestel olid [hõlmad] vahelikku, naiste`rahval oli `lahti Lai; suur tugev mehe mürakas Plt; karul on ühessa mehe jõud; `mińti `mitme mehegä, kui `kośja `mińti KJn; mi̬i̬s `oĺli auknd koera `viisi ja laulnd linnu `viisi; `lauba `õhta läksid kõik `kõrtsi, mehed ja naesed Vil; mihil es ole kedägi [suka] `paela, sõss es ole mihil pikki sukke Trv; si̬i̬ om üit́s jurak mi̬i̬st; si̬i̬ ei oole vi̬i̬l mi̬i̬s, all alt `iäline Krk; mina ole ka elänu mi̬i̬s Hel; paremb käsi olna mehe käsi ja kora käsi olna naese käsi; susi om `u̬u̬lmada, sü̬ü̬b `nahka kõ̭ik, olgu mi̬i̬s ehk naene ehk `väike laits Ran; täis mi̬i̬s om serätse `tü̬ü̬de päl, ni̬i̬‿m jo naśte tü̬ü̬; küll iki `olli marune mi̬i̬s, no kellel om seräne jõud Puh; saa enne mehess ja sõ̭ss võta naene; mi̬i̬s kõnnip, suur magu i̬i̬n nigu tõese‿me talu; ega mehe söögist ei ooli, mestel viin `ommegi tu̬u̬ pääasi; no küll om mehel `keŕge aru, tapap `tüt́rigulita peräst `endä ärä; oless om `vaene mi̬i̬s, om ilma pöksetä Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; siin‿pul ommavõgi `väegõ targa mihe San; niaʔ omma˽seo külä meheʔ Urv; ta naanõ om kül mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; ta poiśs om küll nu̬u̬ŕ vi̬i̬l, aga ta om mihe iist vällän, jutuga ja `tüüga nigu vana miiśs Har; meehe˽pańniva‿ks pääviho; mehhi väläh paĺlo, inemisel vaja kustaʔ, kos tä lätt Plv; nivõrd vaku `mi̬i̬hhi oĺl valla siseh Vas; Vana inemiseʔ õ̭ks üt́liväʔ alate, et paŕõmb süǵüsene t́siat́sung ku keväjäne meehe künd Räp; mi̬i̬š́ `oĺgi `ponda opõst ette Lei b. (mehelikkust, mehe omadusi silmas pidades) kuhe `käidi `viedi kalad kodund ära ja mies, kes aga esimeseks tuli ja kalad sai Jõe; Tugev vuo `kergit - - lima `pohjast `lahti ja `mätsis `vergud sedä ja `atru täüs, ole mies ja oda `vasta sedä `polluramu Kuu; `niitama ma õlin mies küll Lüg; Sie on mies `üövel`pingi `juures tuas ja `väljas iga tüö `piale ka; Mis mies sie, sie `ullemb ku vana `naine; Muretses `tütrukulle `lapse, aga nüid pole `selle `asja `mieski (ei tee teadmagi) IisR; odeti parajast mehest (joodi purju) ja siis `tuldi tagasi `laulama Vai; ma `mötlesi, et sellest saa midad, aga sugi siiskid meheks; poeg on muidu mees küll, aga nonni `möistus Khk; käpalised - - vahel tulid `sisse - - jöid ning `maksid `kinni, kes mees oli; see‿s ole mees, kes ei ole `mandril `raavi `kaevand Mus; Kui ta ikka töhe akkab, siis ole mees et sa `järge jövad Kaa; Üksteise võidu sai `tõustud, mees kes ennem sai; Mehed lammutama küll, aga `terveks tegemist pole `öhti; Mis meest seal on, kael nii peenike kut `tuhli ide (idu) Pöi; mees `peetse sõnast, ärg sarvest Muh; Sa pole mees midagid, äi jova toopi ölut εε juua; Meri teeb mihest mihe Emm; `seune varsa `muistus pεεs, siiss oma eest veel mees ka Käi; obost `peetasse ohjast, meest sõnast Kul; ta mees ikke omast kohast koa; küll sa oled mees lubama, ega sa sellepärast tee Mär; kurat, räägime mehe juttu Kir; Räägi meest, aga mitte mehe nime Han; naera meest, aga mette mehe abet Mih; Egäüks mehem `võtma kui `andma; Sie põlõ mies kedägi, muõdu testel `järge vädädä Khn; sa oled aga mees `peksma ja `piipu `tõmmama Juu; naŕri miest, aga mitte mehe `mütsi JMd; [lehm] `leikab (tormab) ies, ole mies, et saad `järgi JJn; `tempude `peale on ta mies VJg; see on mehe tegu Trm; õle aga mi̬i̬s ja piästä ennäss `lahti; uksepakud õlid `kõrged, et õle mi̬i̬s ja assu üle; eläväd ku mehed (hästi) Kod; las ta magab pia `puhtass, siis on mees jälle; ega ta siis ei olnd mehest kedagi jäänd Ksi; ega amet meest ei riku Lai; `suuga on mi̬i̬s jahvatama, aga pane midägi tegemä KJn; `tõmba mihe süä `rindu Trv; olli omast käest mi̬i̬s `vällä `astmen, aga surm võt́s ärä Krk; ma `vańse tedä küll mihe `viisi Hel; ei ole mehe tegu ega mehe nägu Ran; no kes `onte seräst mi̬i̬st tahab Nõo; tu̬u̬ mõne mi̬i̬s, `väikene nigu põńn Rõn; Loŕdsi˽mi̬i̬st, mitte mehe kübärät Urv; `taplõmma olõt sa miiśs, aga päkä omma nigu tsiku `sü̬ü̬dü, ku˽tüü manu lähät Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l, noʔ olõ jo˽vana Rõu; Aja õks mehe juttu Vas; piäʔ tõist kah mehest Räp c. (tegevusala silmas pidades) mina ei õle `selle tüö mies (ei aja puskarit) Lüg; see `tömbamise amet on ikka küljes, ikka `tömbaja mees (varas); kennel ise es ole püi meest mette, se lεks kalade `vastu Khk; pitkanäpu mees on `varga pool`venda Vll; puotsmann tieb `purju ja on `laadimise juures esimene mies JõeK; lüpsik oli puust [tehtud] - - oli neid, kes selle tüe mies oli VMr; `raiad mehed õlid kuus tükki, kes `raisid `auku tuuradegä [talvisel noodapüügil] Kod; me tullime mõtst kodu `sü̬ü̬mä, [sõnniku] pääle`tõstja mehe olliva joba söönu Ote || (naisest) `Miili on ise `kange `niiskune näpputüö mies ja `pitsitegija VNg d. (viisakusväljendites palvet esitades või tänades) ole miheks abi tulemast; Ole miheks ja sina minu `naiseks nalj Kuu; õle mehest `tuomast Lüg; Ole mehest, tule `aita `omme `palgid ära `tuuva IisR; ole sa meheks mind `aitamast Khk; Ole kena mees ja tule tee katus `peale; Ole mees ja anna nõu, kuda pidi me ahju teeme Pöi; ole meheks tulemast Muh; Ole miheks, `aita vigadid käiata Rei; `aitäh, ole meheks Mär; ole mehes toomast Tõs; õle mehess `aitamass Kod; ole sa mehess, et sa ärä tõid Vil; ole ää mi̬i̬s, ti̬i̬ mul ärä Krk; ole ää mi̬i̬s, tule avita mul sia elu ärä võtta; ole mehess, avita mul si̬i̬ regi `väĺlä tõmmata Nõo; olõ hää miiśs, tulõ aja mul `kapstamaa üless Har

2. abielumees `ande vakkad olite `valmis `enne kui mihele `saite Jõe; siis `läksin `lieri ja mehele. elasin mehega kaks ja puol `aastad, mies uppus `merre VNg; `naine `lahkus ära mehest; sie `tütrik ei saand `ühtä mehele; Kui `õskab kotti`kaŋŋast kududa ja agu`luuda siduda, sis võib mehele `menna Lüg; `Kaua‿s `tütrest kodu abi, `viiasse mehele; `Tütred kõik mehele `pandud, kodu jäend kedagi IisR; onoks siu tüdär `miihhel Vai; ta jättas oma mihe üle ning elas - - ühe vana isasega kogu Jäm; ons sool möni tüdar veel kodu ka vöi oled sa keik mehele pand Khk; oo ühel `iilasel mihel; sai kaupmihele `linna mihele Mus; see läks `sönna ühe tüdrukule meheks Vll; Võttis naise ja kohe sai meheks (sündis poeg) Pöi; rasvane kut `ülge rasva pütt, äi ta lεhe sihanse rokale mehele Emm; võta `eesele mees Mar; kui on `paĺlo pihelga `marjo, siis vanad tüdrokod saavad mehele Kul; Niikaua loodan ikka veel mehele minna, kui või suus ää sulab Mär; neli tütärt oli, kõege vanemale `võeti meess Vig; läks lese naesele mehese Aud; üks meheta naene PJg; `ränka ää mi̬i̬s mul `oĺli Hää; mies käib naese jala alt läbi (naine on võimukam) Ris; ta on mehe püksid oma `jalga võtt (hakkas perepeaks) Kos; Teised `kindad pruut́ jägas mee sugulastele Amb; eks me kõik aidand teda mehele `panna; minu mies tegi ise teĺled VMr; tämäl one poeg ja tütär ilma mehetä Kod; minu mi̬i̬s oli vääga `tiadja Pal; mi̬i̬s on naise pia Ksi; tüdrik läks `jõuka mehele Vil; nüid vahetave mihi nagu `väitsi Trv; si̬i̬‿o neli mi̬i̬st ärä pidänu; tüdriku tükive periss naiseliste meśte manu Krk; miu mi̬i̬s ka `oĺli siss nu̬u̬r poiss, aga temä es lää `pu̬u̬lba õdagu `kõŕtsi, et kalliss õdag om Ran; miu mi̬i̬s `olli jo kalami̬i̬s, käis iki kalal, ku `aiga sai; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst; mia `tahtse, et miu mi̬i̬s iki `kirvega kah mõśtass midägi tetä Puh; käokirjät `lindu `landu, `näitä kostpu̬u̬ld ma mehe saa; nüid om täl mehetä kuus last; ku ma nooren ei ole mehele lännu, mes mä siss vi̬i̬l vannu iki mehele `ot́sma lää; vanast mugu `mińti ärä mehele, kui ka mi̬i̬s `vasta mi̬i̬ld `oĺli Nõo; `vaeste inemiste latse küll olliva, aga lätsivä mihele, saeva kõ̭ik kõrralise mihe; `väega ää om, ku mi̬i̬st-naist üte meelelise om, siss elävä nigu latsepaar vaguste Rõn; a võta˽sa hinele mi̬i̬ss, raha ju̬u̬ `maaha, esi um näläne Rõu; mul um mehe tett pińk, um kõrraline pińk Plv; `tüt́rigulõ `üĺti, et sü̬ü̬˽sa leevä ots, sõ̭ss saat külä `otsa mehele Vas; viiś [tütart] laśk ärʔ mehele Lut || piltl Sie `sukrutuos on mehele `pandud (ära lõhutud) IisR; Mis see sada rubla, selle paneb ühe linnekeimaga mehele (kulutab ära) Kaa; Poud pani viljad mihele (rikkus viljasaagi ära) Emm; Si̬i̬ om miu kasuka mehele pannu (ära võtnud) Trv

3. a. (soolisust rõhutamata) inimene, isik; asjamees, tegelane kahe mihe `soidame ja vahel `kolme mihe [kalale] Jõe; ma olin esimäne mies siis neid (kanu) sielt `suitsust läbi `laskema [nõidumisel] Kuu; Kes `kautas - - sie pidi `uuesta mehed tegema (kaardid jagama) Jõh; söja ajal ju suured mihed (valitsejad) `antsid üksteisele abi; iga mees töi [Rootsist] kaksteisend vakka `soola Jäm; kui kadrid kεisid - - siis keedeti ikka `palli - - nendel oli sur pallikot́t ka `kaelas, üks oli pallikoti mees Khk; Pärni küla mihed olne juba rugise läind Kaa; Köljala rouva olnd `kange mees küll Vll; `Meite mehi läks ka siit tüki kaks või kolm Pöi; nee oo täide maade mehed kõik‿ne neli peret (talud on poolitamata) Muh; Suku mees (Suku pere) läks `heinale Phl; talupojad olid suurema mehed, aga teised olid `väiksema mehed või saunikud Mar; lubamene oo ea mees küll Mär; `präigu ei ole meest, kes põllu `peale läheb Kse; `tõotis koa iä mees Tõs; ema, tema oli `kange mees, `roovis rukist HMd; kuuendiku mehed olid kahesugused: ühed olid kolmepääva mehed, teesed olid kuuepääva mehed Kos; minu majas ei ole vaja kergelda, mis mul ikke on, seda tiab iga mies Sim; näd alate kahe mehe (kahekesi) panevad `leibä ahaju; egä koevamua mi̬i̬s `võrku ei võta Kod; rot́id lähväd perästiku nõndagu mehed Oru poole Vil; vanast võis igä mi̬i̬s püündä kalu Trv; si̬i̬‿o suurte meeste (rikaste) asi Krk; ku latsele amet `säĺgä `aetass - - siss ütledäss, et ää käsi `enne `aada `käissede, muidu saap korakäe mi̬i̬s (vasakukäeline); `meie mehe om maesamaa mehe, ni̬i̬ `peĺgävä vett `kangede; vigel om maan, tõene ää mi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo; üt́s `lihtne miiśs sinna (kohtusse istuma) ei˽saa minnäʔ Har; mul oĺl iks śaal `sääntsit hüvvi `mi̬i̬hhi, kiä mu i̬i̬st kõ̭nõliʔ Vas; poṕs oĺl vanast vakama mi̬i̬ss, mõnõl oĺl kat́s kah Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se; kõik olnuʔ `hüästele `küńdjä mehel (põllumehel), timä rikass olnuʔ Lut b. (muudest olenditest) Sääsk on mies `mihkli`päiväni (siis sureb ära) Kuu; Meite mehel oopis teine kuraas, kui lapsed meitele tulevad (koerast) Khk; jöe emand (musträstas) öunapude kallal on sügisel `kange mees Vll; Üljes va mees äi soa veel all iŋŋata, ta pistab ikka nina vee `pääle Pöi; Tärrεεstad (hallrästad) aa sügise kanged mihed ouedest marju sööma Emm; hundid `tulled kahe mehega mereld (mere poolt) Phl; mis teie `väiksed mehed tegevad koa (mesilastest) Mär; Anõdõl ond üks mies ikka `vahtis Khn; oleks nüid ta ia mies ammustand, mis sellest oleks saand (ussist) JJn; `kärbläne mi̬i̬s om härmä võrgu `külge jäänüʔ Rõu c. (mehekujuline) linaseemnesard `Tehti `kuprad väĺlale meheks, teivaste vahele `pańdi `kordamiisi `kupraid ja `õĺgi ja `siuti õlesidemega `kinni; `siemned pannasse mehesse Amb Vrd mehis

4. a. (vanasõnu, mõistatusi, kõnekäände jne) Miest `arveda abemest, naist `tunneda tanust; Kaik ei ole mihed, kes `püksü `kandavad; Mies `kündäb, aga vagu järele ei jää = laev merel Kuu; Mies lähäb lakka, liha`vaagen pää pääl = kukk Jõh; param vana mihe abeni all, kut noore mihe ruusigu all Khk; Mees `silmas, völg `meeles (võlausaldaja nägemine toob võla meelde) Emm; Mees maa all, abe maa pial = kaalikas Han; mi̬i̬s lätt `mõtsa, naine nabapidi seĺlan = lähker Hls; kuda mi̬i̬s, nõnda vanger (kui korras on peremehe asjad, selline on ka peremees ise) Ran; Mi̬i̬s issob enne obese selgä, siis paneb valjaid pähä = ahjuluua valmistamine Ote; Mi̬i̬ss ollõv naasõ pää, naanõ mehe kaal Urv b. (eufemistlikke vms nimetusi, väljendeid) `Lääne mies (nälg) majas Vai; maias mees (nimetissõrm) Muh; `eilne mees `akna taga juba (hommik käes) Mar; `eilne mies jo õues (päike on tõusnud), `tõuske üles JõeK; Kos talus vai majas on laiskus ja ooletus, seal vahib see kõllase suapa mees (nälg) ühte lugu värava taga Trm; iiläsine mi̬i̬ss om jälle vällän (koidab) Har; Latsi hirmutedi, et haĺl mi̬i̬s tulõ Rõu; rikka mehe rat́til ommaʔ valusaba täheʔ, `vaese mehe rat́til mustõbaʔ (Suurest ja Väikesest Vankrist) Se; üldäss, et pikkesega lü̬ü̬ suurõlõ mehele (kuradile); `tääbmä um haĺl mi̬i̬śs ussõh (tuleb külma); kõvõra meheʔ (vorstid) Lut c. tihedalt koos, üksteise kõrval sie on kõhe mies mehes `kinni - - nii tihe `kuusik; `ninda pali `rahvast, et mies mehes `püsti `sõisasivvad; `palgid õlid `püsti `pandud mies mehe `kõrva Lüg; Silgud lapida tahenduse `pääle ilusti mees mehe körvale `kuivama Rei; nii `paĺlu `seeni, mees mehe `kõrves Mär; suletüid (soolatüükad) käe pial, nii täis et mees mehes `kinni Var; kirik oli rahvast täis, mies mehe kõrvas Koe; kui parass vili, tulep mi̬i̬ss mehen, siss om pää ilusa Kam

merände merä|nde T(mera- Puh), märä|nde Nõo Kam Ote, merä|ne Puh Nõo Ote Rõn, g -tse milline, missugune serände irm, et karva tõseva `püśti, no merätse nu karva tõseva `püśti, na siss `juusse `piävä iki olema; `eśsenuva ärä, es tiiä enämb, meräst ti̬i̬d kohegi `mińnä Ran; ma vahi peeli päält ennäst, merande ma ole Puh; oi sedä mälu ja nägemist, sedä ei ole merästegi; ta‿`ĺli miu `väimele ütelnu, et ku meil `rohkemb `lu̬u̬me saab, siss võta seräst vai meräst; ei tiiä, merände uĺask ma oless ilma vitsata ollu; `ütle ärä, märände kõru mul `piĺli aab, siss saad miu varanduse kõ̭ik `endäle Nõo; kae siss, märätsit vigurit tetti Kam; `olli tu̬u̬ laud merände ta `olli, iks jalatokikse olliva all Ote Vrd määrane

mina1 mina g minu R hajusalt S L, K I Trv Pst Hel T(g -o Võn) V(g -o), münu Pha Hi Ris; n minä Lüg LNg(mäna) Vig Var Kod Krl; mena Kär Emm Ris VlPõ, g menu LäLo Kul(g -o) Mih(g -o) Pär HMd JJn Vil, moo LNg Rid Mih; mia, mea g miu Vai/n mie/ Vän Hää Saa Tür Pee VMr KLõ M T, mio Khn, meo KJn, moo Var; n miä Vai Saa Ran Nõo Krl; ma g mu hajusalt R, Krj Pha Muh Rei Rid Kul Lih Var hajusalt Pä, K I Trv Krk Hel T V(maʔ g muʔ), mo(o) Hlj S Lä PäLo Ha Ann; n mä Lüg Khn(g mü) Ran Nõo Räp Se; p mind Jõe Jõh eP(mend), minu R Kod Pal Äks Ksi Lai Trv Pst TLä(mu Puh) TMr, minud, minut Jõe Kuu Kod Hls Hel, minuda RId I, minnu Hel(`minnu) hajusalt T(`minnu; minno Võn), V(minno), `minn|u, -o Vai, miud, miut M Nõo(miu), mjõnd, mia Khn, mut Krk, muda Kod, mood Rid pron ainsuse 1. isik minut `käidi ka `kosjas ikke vana `kombe järel Jõe; kuor on viel paremb `süia minust (minu arvates); siis tiriti sie rätt muld puruks Kuu; nie `kutsusivad minuda `kaasa VNg; tä pidäs minu ikke sugulasest ja käis siin minul (minu pool) Lüg; `minnu niguta, ei `tiie, ken miu taga `rääki Vai; ta‿s tee `moole midagid Jäm; nad `üidasid mind ka `seltsi Khk; mena ep taha `süia `saaja mette Kär; see odrarehe töö oli moo eest `irmus Pha; käis sügise mind (mul) abis Vll; põle muul `aega ta last oeda Muh; se mure jähi küll münust maha Emm; `ilma münuta oleks sind kohe läbi pekset Käi; ta elas mere pool mind Rei; mäna põle kuulnd LNg; menu päräst kasvata kassi `karja kui tahad Mar; mool oo see `meelis küll Kul; kõik olid plat́sis juba, varasemad mind Mär; mea `oska `rääki Var; uni rammastas mu naa ää Tõs; mia lubati üheks nädäliks `minnä; Sia usu `miossõ mitte natukõst; Anna mulõ mõni `värske räim; Mjõnd sie asi ei uuvita Khn; [uss] ei `puutun `muuse Aud; moo pia köib `ümmer Pär; miust kõege vanem õde `oĺli seal tüdrekuks Hää; miä `mõt́li, et küll sii läks ruttu Saa; münol oli kolm `lehma Ris; mol olid teist`moodi teĺled Nis; mina olin ikka vägev sirbiga `leikama Hag; mina seda küll koguniste kuuld ei ole, muust on ta nii `kuulmata Juu; üks õde oli moost noorem Jür; mina teen ikka mis minu tüö on HJn; enne mind on need pered kadund Amb; seda ei tia, kus`kohta tema menu `pastlid pani JJn; minust jähi ta käimata, mina küll `sõnna ei saand Tür; mis sa muksid must Koe; miul sai käsi `tervest VMr; `maagi ise `katsusin seal konna liha Kad; ää minu vanainimest soŕgi, küll lähäd ise kua vanast VJg; nad `kutsusivad minuda `kaasa Iis; mina õlen nii `kange, et kuratki minu ei võida; `kervegä visati minud; siga nägi minuda ja kisendäss `sü̬ü̬miss; üväd lapsed tulita muda `vaatama Kod; minu ei tülita `ki̬i̬gi Pal; nüid ei ole must `käijad ei `toojad Äks; pidas minu meeles Lai; viimäti `ütleb `meole, et - - kui sa mulle siit natuke maad annad ja, mea ei lähä `kuskile; ega mena kala`püidja ja `siuke ei ole ond KJn; käis ka miud `vaatamas; mea pidasin neid (kitsi) kah korra; vanaisa - - `pistis mend siit säŕgi `kaukast `siśsi, et mesilased ei `nõõla Vil; ega‿s vanema inimese es roogi linu, mia oli nu̬u̬ŕ ja kärmäss; ma otsi oma `keńgu Trv; sõss lunisiv miut, et pane tuli `ahju Pst; nüid ei avide mut `kennigi; sa mitt‿ilma miut ei mõista minnä; ta läit́s `mü̬ü̬dä ja put́te miuss `kinni; ega mea‿s tahagi tulla Krk; `minnu ta oid Hel; `miagina ole vahel `tunnu, nigu oless võemetumbass jäänu Ran; ega `karja mu es panda sugugina Puh; ta‿s ole `miuga siss `äste läbi`käija, ta‿s tunnegi miu; toda sõna miä ei tiiä, tu̬u̬ jääb minust seletämädä Nõo; tostsaanikelt ku ta `riśte, es ole ta minnu nännü Võn; `minnu ei saa `kiäki pettä Kam; kühä mõnikõrd tulõp, aga ega ta minnu ei `vaiva Ote; oh mina `vaesõkõnõ, ämp ei jõvva naarda; ma‿la võta mõnõ suupala `piimä kah; es tohe ma‿nt (ma nüüd) sõnnagi `lausu San; mitte midägi maʔ joht ei tiiäʔ Kan; ma‿ĺli tälle nii imä i̬i̬st ja tiä minnu hoiś ka `väegaʔ Urv; kas sa saat kätte ilma minuldaʔ; `taplõ no mukka; olõ˽mul enämb üttegi˽hobõst õiʔ Har; piirimi̬i̬śs tuĺl minno kosima; mullõ ka näüdäti tu̬u̬d `paika Rõu; muust ei olõ inäp lehmä `nüsjät; vanast oĺl rassõ tü̬ü̬ - - kõ̭iḱ haŕgiga künneti, muḱki esä tegi Plv; mina es taha˽noid lutsukallu; veli oĺl iks noorõb minno (minust noorem); ma˽kae, et maʔ olõ iks targõmb ku nimäʔ Vas; `määge (minagi) pidi raǵoma, kaŕossõ pidivä raǵoma, ai tu̬u̬ oĺl rassõ Räp; `suikma jäi maʔ Se; tulõ `laulma muka Lei

minev|aasta minev- IisR Jäm Pha Emm Phl L hajusalt K, I eL(-ń- Hls), mineb- Mär Vig(me-) Mih, menev- Hlj Lüg Muh VJg Plt Pil, meev- San Urv Vas; mineva- Kaa JõeK, mineba- PJg, meneva- Lüg (põhisõna sageli lühenenud) mullu, mineval aastal ma kudusin viel menev`aasta kotti Hlj; Minev`aastast `saadik `aige `teine IisR; See oli mineva-aasta sui, kui ma Tallinnas keisi Kaa; minev`aasta oli küll pailu `pähkid Pha; see `aasta ikka εnam (parem) vili kut menev`aasta Muh; minevaast said nii `palju karduled Phl; tänabu oo naa `paĺlu `parma, kui mineb`aasta puude peal `lehta Mär; meil jäi menebasta tegamata - - suur ein Vig; mineb`aasta puud olid üsna `tihti `ärmas ja oo saand üsna paelu kõue`vihma koa Mih; Minev`aasta olid paramad jõlmad kui tänäve Khn; Minevasta `oĺli näru sui, muudku lahestas `vihma Tor; poisikesed panivad siin Vaus minev`aasta puol küla põlema VMr; minevuassa kiśkimä linu Kod; minev`uasta `võt́sin sialt raha `võlgu kaks `krooni Ksi; Mińevasta olli küĺm tali Hls; ma‿lli minev`aasta vi̬i̬l nii kõbuss, et `põimsi uba Nõo; minev`aesta sattõ kait́s nädälit otst otsani San; minev`aśta jäi paĺlo `haina teǵemäldäʔ Rõu; ma˽käve ka `kaajat́sil, ku seo pujakõnõ täl oĺl meev`aaśta Vas; minev`aaśta oĺl `varra külmäʔ, tinahhavva om kõiḱ illanõ Räp Vrd minav|aasta, minev|aastaga

mullane mulla|ne g -se Jäm Khk Vll Pöi Muh Rei Mar Kse Mär Tor Hää Jä VJg I Äks Plt KJn, -tse Tõs Trv Krk Nõo Kam Rõn San; mulla|nõ Kan, g -dsõ Krl Har Rõu Vas Se, -tsõ Khn

1. mullarohke, paksu mullakihiga maa on mullane Rei; mullase maa peal kasub easte vili Tor; ia mullane moa Koe; siin olid mullased maad, mõned savikad Äks; siin mullast aenamaad es ole Kam; ku om `sände mullane maa, siss pistävä [seened] pää `väĺlä ja nakava `laotama ennäst Rõn; see nuŕm om mul mullanõ maa, tõsõ omma `säärtse saviarulitseʔ Har; ta õ̭ks omma mulladsõʔ, ku aromaa om Se Vrd muldne1

2. a. mullaga koos koes sa lεhed `söukste mullaste kätega Khk; `kambri `minnes `vöötakse mullased pätid jalast ää Vll; Ise nii mullane kut põrsas Pöi; riided‿o mullased, sopased Muh; sool kleit oo ühnä mullane Mar; nina mullane peas Mär; käed ja jalad kõik mullatsed, tuli `tihli `võtmast Tõs; Ää ming mullatsõ kördigä tuba `puhta paranda `piäle Khn; kualid (kaalikad) on mullased JMd; sa tuled mullaste kätega `sööma Trm; koŕv mullane ja `raske Kod; mullased kartuled KJn; mõni neli korvitäit viisi noid aena `kitskmit `lauta, visassi `lehmile `alla, na‿ĺli mullatse ja poritse Nõo; mullane ader San; inemõsõ ihu om mullanõ Krl b. mullal olev tegin kõik õõnap̀u alused mullaseks, `kaevasin läbi JJn; `käidev mua on ike mullane Kod; kos ennembi olliva ti̬i̬ `audlise ja mullatse Nõo

Vrd muldane1

mustendama mustendama Kuu/`m-/ Hää VJg Sim IPõ Plt KJn Trv Nõo, mustõndam(m)a Urv Rõu Lut, mussendama Kod; musten|deme Hel, -tem Krk

1. mustana, tumedana paistma, musta värvi olema (ka midagi rohkelt olema) kui mets mustendab, siis sula tuleb VJg; muśtikaid on paĺju, mätas kõik mustendab Lai; vili on nii `veike, et maa kõik mustendab KJn; tal tulliv ni̬i̬ sarvigu ku mustents `vällä (vandus palju) Krk; meil `olli üits vana`tüt́rik, ta‿`lli nii `kirpe täis, et jala seere periss mustendiva `kirpest Nõo; Pümmega om perädü ta `käümine, mõts mustõndas joba `kaugõlt, `kuigi ei `julgu˽mõtsavahelõ käändaʔ Urv; rüäʔ mustõndasõʔ Lut Vrd musendama

2. mustaks värvima Mina mustendasin villad ära, lõng jääb `rohkem `kergeśti jut́iliseks Hää

3. määrima, mustaks tegema mes sa mussendad sess `valgess paberiss, ti̬i̬d mussass Kod; mustendas oma `riided ära, puha ära plekkind Lai

Vrd mustõtam(m)a

mõru1 n, g mõru VNg/mo-/ Lüg Pöi Khn Hää VJg Trm Kod Pal Äks Plt Pil KJn Trv Pst Urv Krl Rõu, mõro VId, mõrru Hls Krk Hel Ote Rõn, möru Khk Vll, mörö Vai; mõru VNg/mo-/ Vig Kul/-o/ Tõs Tor JMd Tür Trm Ran Nõo Võn Kam Ote, mõrru TLä Ote, g mõruda; mõru g mõruve Hel; mõrru g mõruva Har; n mõru Saa VMr Iis San, mõro VMr Võn, mõrru Kam San, mõrro Vas; komp mõrõmb San/-ŕ-/ Vas

1. a. mõru maitsega; kibe, viha ku on puol `tuores - - siis on mõru õun Lüg; aab kuor on mörö Vai; kui easte viha asi on, siis `öötakse mõro Kul; õlut oo mõru, naa mõruda maeguga kohe Tõs; lepa koored on mõrud Hää; laps ei taha mõrudad kohvi JMd; mõru mekk süögil Iis; tuul on `kartuli mõrust tehnd Trm; [särje] lõkut́sid oo mõrud, piäb ärä `võtma Kod; siis oli neid kaera `lillesid - - paĺlu rukki ulgas ja leib oli mõru Pal; umala õitest keedetasse ti̬i̬d ja pannasse õllele juurde, si̬i̬ ti̬i̬b õlle mõrust Äks; ma ei taha `siuksid mõru `söökisi KJn; piim mõrusse löönu Trv; Koieinä vesi om mõrru ku tubak; siga mõrrud ei taha, siga taab magust `asja Hls; mis te neist mõrru `marjest sööde; või seene om suure kõllatse, mõrrut `piimä om täüs Krk; taaŕ om mõruvess lännu Hel; sibul om `vinge ja mõrru, aga ku ta kõtun om, siss om ta ää küll Ran; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun, ta‿`lli mõrru kui kurat; ka‿kos om naŕr, ubina om magusa, piip om mõrru, a temä tahap `piipu Nõo; ku rohi `väega mõrudass `lät́se, siss pańni jälle `tsukrutüḱi `suvve Võn; ku ma olli talu `ti̬i̬ndre, siss `olli kõ̭iḱ ää, mis ette `anti, aga nüid om kõ̭iḱ `suule mõrru Ote; siss oss iks mõŕõmb ollu, ku tuda kupatõmise `li̬i̬mi är ei olõss valanu San; mädärõigass om mõru külʔ, a˽liha manu om õigõ˽kinä Urv; ma ei taha mõrudid `marju süvväʔ Krl; si̬i̬ kaaĺ om mõrru nigu taabak, tege suu mõruvass Har; lakk pääle mõrro `viina Plv; mul om magusit `sü̬ü̬ḱe, mul oĺl mõrõmbat Vas; `lambatatte ei süvväʔ, mõro om Räp b. kirbe, vingune sann om mõrru, suitsust om jäänü mõrru maik `sanna Ote; Kaeʔ inne um sann mõru ja˽kuum, mehe˽`kandva tu̬u̬ `vällä Rõu; sannah mõro lõhõn - - siseh Räp || kipitav ku sannan om `vingu, siss om silmil mõrru Ote

2. kuri, range; kange, vali üks mõru mies õli `neie isä, tahi, et poiss `kõrralikkult `karjas käib; on vihane, siis `räägib mõru `äälega Lüg; vana kaśs on ikka nii mõru, ta võtnd käde ning süönd põlle `sisse augu Pöi; `täämbä om mõro külm; kül˽sai mullõ minijäkene, kuri ku kurusslauk, mõro ku ritk Vas; mõro `süämega; `väiga mõro inemine om Se

3. pahur, viril, tige (ilmest) ära ole nii mõruda `näuga JMd; tegi mõruda näu pähä Trm; mikkeperäst sa `seantse mõrru `näoge vaadit miu `pääle Krk; Mis sul nii mõro nägo pääh, olõʔ noʔ lahhemb Vas

4. subst a. lõhn; maitse; mõrudus `Siokõst piibu mõru `vaotas tua täüs et; Igävene pasa mõru lei ninässe Khn; toidul paha mõru juures Koe; kilgastand mõro [piimal] juures VMr; aava koore mõrru om uisa kihtist üle Krk; humala - - nää `andva mõrro Se b. viin ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (armastab viina) Krk; ma ośti üte pudeli mõrro Plv; ma võt́i toda vanna mõrro Räp

mõts mõts g mõtsa Saa eL

1. a. mets lääme `mõtsa `seeni `korjama Saa; meil om tilluke einama lahk, mõtsa sehen Pst; mi̬i̬s lätt `mõtsa, naine naba pidi seĺlan = lass Hls; segämine mõts, sääl kasvass egät ütte; mõts om vaeval ~ mõts om vangin (puud on lumega kaetud); `valgetel ja punastel [kartulitel] suure varre ku mõts pääl; mõts o einäma seĺlän, ei näe `päevä, kunagi ein kuivass ei saa (mets varjab päikese ärä) Krk; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu; kos mägi, sääl mõis, kos köngäss, sääl kõŕts, talu om su̬u̬ ja mõtsa veeren Hel; miä küll ei `julgess ütsindä läbi mõtsa minnä, ta‿m `ü̬ü̬si `pimme ja must; kui si̬i̬ verine kõtutõbi `oĺli, siss kükitivä kõ̭ik mõtsa all nigu jäńesse Ran; kägu jo kõlgsutap, nii et mõts kajab; meil om ikki varesse mõtsan, aga teil om taren saende pääl (linnutopistest); kudass temä sedä `mõtsa ois nigu marja `aida, ma‿s tohi karja `vitsa ka mõtsast võtta Puh; `kartuli aenatava ärä, ain kasvap nigu mõts; siin `meie `mõtsu sehen `uśse ei ole; mõts `kargab `kaala, aga maja om lagunu (mets on lähedal, aga palke ei viitsita teha) Nõo; siss `mi̬i̬ldü ta mulle küll, aga ennemb `oĺle nigu mõtsast `püitu, pää nigu aena kuhi ja kolmkümmend säedse `aastakka vana kah Võn; meie mõtsun enämp sussõ (hunte) ei ole; ihu oĺl like ja tuul tõmmass mõtsade vahel Kam; ääd `vihma `tulli ja lämmi ka `olli, `kapsta `kasvi ku mõts Ote; puutäiʔ elässe mõtsan puu`lehti pääl Kan; `Kae‿ku kemmergust mõ̭nõ pańgi tu̬u̬d siṕi aida veesiʔ, sõ̭ss kül˽kasusi aiakraaḿ nigu mõts Urv; esä es võta˽karja `vitsa ka mõtsast, üteĺ: eś makat, mõts kasuss Krl; siist om `niikagu Koiva `vi̬i̬rde põlinõ mõts; no om mõts paĺlass, ei olõʔ enämb `lihti ei medäge; hainamaa kasuss mõtsass, siss ku˽tu̬u̬d alasi ei niidäʔ Har; mi pu̬u̬l oĺl kuslapuu kõigihn mõtsuhn; kasu ui˽sääl hain, paks mõts um pääl; Mõtsal kõrvaʔ, väläl silmäʔ vns Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; vanastõ‿ks oĺl neid `mõtsu siih ka `väega paĺlo - - ollõv iks huśsiʔ takah ajanu ka˽vi̬i̬l; taa jago oĺl kõ̭iḱ mõtsani sõta täüś; hopõń `võõti i̬i̬st ärʔ, hinnäst jäteti kõ̭gõ `ku̬u̬rmaga mõtsa `sisse; sääl omma˽`sääntse [tihedad] mõtsaʔ, et ei˽maha˽`sisse Vas; tädi vei mannergagaʔ esäle `piimä `mõtsa, kui esä mõtsah puid ragõ Räp; ḱeväjä `oĺle mi mõtsun paĺlu ḱäku Lei b. (metsapuust, -materjalist) sel ajal sai riigimõtsast `mõtsa `osta ja üte tüki `mõtsa `ostsime sõss ärä [veski ehitamiseks] Trv; si̬i̬ ośt neid `mõtse üless Krk; kui istutime sedä `mõtsa, siss temä kajoss `audu ja mia panni `si̬i̬mnit Puh; ma `ütli esäle, et mis me sedäsi `mõtsa `raome segite, `raome üits tüḱk kõrraga `puhtass Nõo; egä `aasta pandass jo `mõtsa kasuma Rõn; raiendik, kost `värske mõts `raodu Rõu; täl oĺl hüä hopõń, siss vidi `mõtsu, `ti̬i̬ne mõ̭ni kat́ssada `ruublit talvegaʔ; kel oĺliva mõtsa ragomiseʔ ja mõtsa vidämiseʔ, noil ka oĺl vaia `rauda `ostaʔ Vas

2. (mittesobivusest, kõlbmatusest) tüdruk `mõtsa minnu (ülekäte läinud) Trv; mine `mõtsa, mia ei talu `sääntest lori kullelde Hls; si̬i̬ är `mõtsa lännu, sellest ei saa kedägi inimest; mine `mõtsa oma lörige Krk; nigu mõni om, ku laalava, siss aab üsnä laalu `mõtsa tõśtel kah Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; mine `mõtsa, mi‿sa alasi minnu haugut Har; mine õigõ `mõtsa kõ̭õ̭ uma jutugaʔ Vas; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegiʔ Se; mõtsa poole nupust nikastanud, napakas Raasike mõtsa poole Hel; Ta um vähäkese mõtsa poolõ Plv; Tä om jah sääne ladvagaʔ mõtsa poolõ Vas

3. metsaheinamaa, -karjamaa Aja kari ärä `mõtsa, `tõistre kari om joba mõtsan Trv; ku kari `mõtsa `aeti, `panti lauda läve ala vana vikat́ Krk; kui `tü̬ü̬lise lätsivä põllu `pääle, `aeti karjusse kah sigadega `mõtsa; `enne jüri`päivä ku joba aena`latvu `kossegi `olli, nakass kari mõtsan `käimä Ran; `lehmile piap vesi `moldi panema, mõtsast tuleva, tahava `juvva Puh; miä viisi lehmä Meeri `mõtsa - - aga toda `aina es sü̬ü̬, panni ristikaena kandsu pääle, sääl oless vai maa ka ärä söönu; eläjä ommukusspoolen saeva veedike olla mõtsan, parmu tulliva `säĺgä Nõo; lehmä tuĺliva mõtst ja seivä moĺlist Kam; pääle päivä mineku es oleme karjaga konagi mõtsan Ote; läämi˽`hainu `riibma `mõtsa Urv; aja kari `mõtsa, kell om jo neli Har; maʔ oĺli mõtsahn kaŕagaʔ, pańni pää kivi unigu pääle, jäi magama; lehmäʔ jäi˽vi̬i̬l ket́te `mõtsa Rõu; pu̬u̬ĺpävä ai varahhappa kaŕa `mõtsa, ni sai varahhappa kodo kah Vas; aig jo `kaŕja `mõtsa aiaʔ Se

4. põld, nurm ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; miul ei ole `aiga, ma pia `mõtsa mineme rügi sidume; `erne olli siis mõtsan, mia ole üttelugu mõtsan tühün - - nurme pääl iki Krk; poiss olli vedänu sõnniku `mõtsa Hel; kes perämätse sita`ku̬u̬rma `mõtsa viis, tu̬u̬ jäi räpäkuss; peremi̬i̬s `olli mõtsan `künmän Nõo; kui lät́sivä `mõtsa rügä `lõikama, siss `võeti sirbid TMr; lase obesega `mõtsa Kam; mõtsan `olli üits mi̬i̬ss, tu̬u̬ `olli maha `laskja, tõmmaśs kongsiga `ku̬u̬rmast sitta maha unikude Ote; näid es olõ˽kotun, nä‿ĺli˽sita`ku̬u̬rmaga˽`mõtsa lännüʔ Urv; miʔ oĺlimi mõtsahn rüä man Rõu; laudah `pańti `ku̬u̬rma pääle ja lat́sile `ańti uh́a˽kätte ja nu̬u̬˽vei˽`mõtsa Plv; sulanõ lät́s `mõtsa `küńdmä ja `pernaane lät́s söögigaʔ perän Vas

nahuk nahu|k g -ka TLä(-ki Nõo) Võn nahatäis obest `mińti oppema, `anti tälle niisugune nahuk et Ran; ańd tälle ää nahuka, ańd iki `vemliga Puh; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä endä äid `jalgu; emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass, sai kaits ääd nahukit Nõo; poesi võt́iva kodo`käijä `kińni - - ańniva tälle tubli nahuka Võn || vihmahoog serände nahuk `tulli, et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo

nirmass nirmass g `nirma TLä; pl `nirmad Rõu narmas, riba ta‿lli paks naśterahvass, ega ta peenikene nirmass es ole piltl Puh; päḱäl om nigu `nirma küĺlen, päḱk aab `nahka Nõo

nosi1 nosi Kuu VNg Lüg Vai Jäm Khk Krj Vll Muh Emm Mär Vig Kse Han Hää Amb KJn Hls Puh Nõo Krl Rõu nohik, tossike, saamatu (inimene) Küll sa oled igä nosi, no igä tüö ottab `palju `aiga Kuu; sie on nisuke nosi inimine VNg; Sehuke nosi inimene, äi tule teiste `seltsi Jäm; See on igavene nosi inimene, see, kes teistega palju ei räägi Krj; pole tema‿nd tööinimene mitte, sihane nosi Emm; Nii nosi poiss, ei sel ole juttu ega midagi Vig; Täna `juhtsid kõik nosid `ühte `kuhja tegema Han; Nosidega on igav ku̬u̬s elada Hää; vagane jusku va nosi KJn; ta‿lli `väega lõbuss `tüt́rik, ta püis minu, mia serände nosi olli ja jäi `õnge; tu̬u̬ naene esi `olli `väega tragi, aga mi̮i̮s `olli täl nosi Nõo Vrd noska, nosu2

number `numb|er g -ri Jäm Khk Kär Kaa Vll Pöi Muh Rei Mar Kse Khn/-õr/ JMd Koe Rak Trm Kod, -re Käi HMd Kos Amb Koe; `nummer LNg Kul Vän Kos, g `num|bri R(g `nummeri VNg) Iis, -re Mär Hää Ris Rap Juu Pai Plt KJn SJn; nummer Ris Tür Iis Äks Kam, `num|ri Tõs PJg Saa Kad Kod Vil TLä(-bri), -re Vig Lih Aud Tor Saa Pil Vil Hls Krk Ran; nummõr (-ŕ) g `numb|ri Har Rõu Räp Se, -rõ San Krl Vas Räp; numer g -i Lut; `nuum|er g -ri Kuu; nuumõr Se/-ŕ/, g `nuumbri Vas; `lumb|er g -ri VJg; `lummer g `lumre Plt; lummer g `lumbre Trv Hls, `lumre Krk

1. arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk `Kaarle `rahval on `seitse `nummer [õuemärgiks] Jõe; isa obetas `nummerisi tegema VNg; `tiema ühe `numbri paberi `pääle Lüg; uue `aasta `number kirjutati seinale Jäm; kergu ees on pääva sammas, näidab kellu `aega, `numbrid pεεl Khk; rehjendas `murtud `numbritega (murdarvudega) Kär; vanad `numbrid kustutati ää ja uied `tehti `jälle Muh; Esimene ratas läks nii `keereks jüst kui kaheksme `number (jalgrattaõnnetusest) Rei; küll sa teed ilusid `numrid Vig; `koolis loetse `numrimi Tõs; `numbred `kustuvad ää Kos; `numbrite `alla kirjutas ta oma nime JMd; nuĺl üstku kaheksa nummer Kad; ei `õska `numridki kirjotata Kod; `lummer on ike talu `moodi `ööldud ja `nummer on saksa `moodi Plt; võta kõik need `numred kokku, saab mitu `miĺjoni KJn; me rehkendime koolin `lumbridega Trv; miu siĺm ei sellete raha lummert Krk; poesikene suurde `tähtega kirjut, aga `numrit tetä es mõesta Puh; nummõr noĺl Krl; lugi `nuumbrit Vas || koolihinne koolilatsõl oĺli kõik ää `numbrõʔ Krl

2. a. millegi järjestust, liigitust, väärtust, suurust jm märkiv arv ja selle kirjalik tähistus puri ise `tehti - - esimise `numbri puom`villa [riidest] Jõe; kui tegi ikke `pienest `lõngast ja `tõise `numbri vanutuse panid, siis tuli juo õhukene `villane `riide Lüg; majadel oo `linnas `numbrid Vll; obusele `pandi `number `peale, kuidas obu `suurdut `olli Muh; kolmanda `numbri vili oo need va kõlo teräd, va peenike vili Mar; Sie `numbõr üks jahu Khn; `numrete järel `antas `metsa Hää; ta esimise `numre mees, jo oli peksupingi `kõrvas siis Rap; esimise `numre põld Pai; `lieri `võeti `lumbrite järele VJg; mua õli innatud seda`viisi, et esimise `numbri mua ja teise `numbri mua Trm; si̬i̬ om edimese `lumre oben Krk; pask vedel, jooseb perän nigu nellä`kümne `numbre niit Ran; mis tu̬u̬ liheküĺle nummõŕ om Har || numbriline märk säält sai `tü̬ü̬line egä hummogu oma `numbrõ, õdagu vei tagasi Räp b. piltl (hinnanguliselt) sie on esimise `numbri `maksa rohi Jõh; elosad (ilusad) akkajad tüdrekud - - esimese `numbri tüdrekud Mar; minu isa oli ka esimese `numbri `suśsi`meister Rak; mes litsemajan õllud - - `kõlbmata tüd́rik, nummer küĺjen Kod; Esimese `numre põllumi̬i̬s Vil; Esi om nigu persele`süĺgäjä, aga õiendama nummõr üts Rõu; imä piät õ̭ks edimäne ollõm, edimäne nuumõŕ Se c. (nummerdatud ruumist) läksimä `numri, linnan võtad `numri (võõrastemajast) Kod; sai üksikus `numris old, si̬i̬ võttis segi (vanglast) Vil

3. liisk; liisuvõtmine `kolme`kümne elu`aastani `käisivad mihed keik `liisus, `kellel `nummer läks, sie `voeti Hlj; võttas `numbri `kaugeld, siis `tõine kõrd ei `mendki, sai punase `passi Lüg; poisid `lähtvad `numbri ala Khk; mo mehe vennaga olid `seltsis `numbri all olnd Vll; Siis oli `numbri alt `lahti `saamine `raske, pidi suur `nähtav viga olema Pöi; nikrut vötab nummert Rei; masin `aetadi `rinki, kelle kätte see `number tuli, pidi `vällä minemä Mar; soldatid `läksid `numresse Mär; Mia oli `numbri alt läbi Khn; kis `numre kauele võt́tis, see sai vabas, see teenistuses es läha Saa; mo määlestuses `käidi vel Kaiu `mõises `nummert `võtmes Juu; mina `võt́sin kõikse viimase `numre Pai; kui sa `lumbre `kaugel `võtsed, kui aru täis sai, siss jäid üle Hls; ma‿ĺli su˽veĺlega kroonu pääl üte `numbri alh Har; vanast oĺl `soldanõl `numbri `tõmbaminõ Räp

4. ettevõtmine; tükk, temp `Piiridükse `lastiga `sinne `mennä oli ka omaede `nuumer Kuu; si̬i̬ nummer es lähä ka läbi Vil