[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aige <.aige, .aiget>
1. haige ▪ näin oolit´s aigide laste iist vanaema hoolitses haigete laste eest; ta olli joba kavva silmist aige tal olid juba kaua silmad haiged. Vrd tõbine
2. valu(hoog) ▪ aigese käisiv mitu tiiru valuhood käisid mitu korda

.aigeline <.aigelise, .aigelist> , .aigline2 <.aiglise, .aiglist> haiglane ▪ ta olli seante aigeline, käse rüüks´ ta oli selline haiglane, kaebas valu kätes; temä olli aiglise olekuge ta oli haiglase olekuga. Vrd .aiglane2

.aiglane2 <.aiglase, .aiglast> haiglane, haigevõitu. Vrd .aigeline

.aigus <.aiguse, .aigust> haigus, tõbi ▪ jumala aiguse puha, pal´t luu murd om esi tett aigus jumala haigused kõik, ainult luumurd on enda põhjustatud haigus. Vrd taud´s, tõbi

aiguteme <aigute, aigude> haigutama ▪ siu jutt aap peris aiguteme sinu jutt ajab päris haigutama

aik <aigu, .aiku>
1. haigutus ▪ miis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk (inimene) ▪ ka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna

ais2 <aisu, .aisu> lõhn; hais ▪ sii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais – ku mõni om aisu tennu (knk) oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast). Vrd luh´t2, lõhn1, nuhk, ving1

.aisme <aista, aise> , .aiseme <.aisede, .aise> haisema ▪ peräst käe aisive, aga ütelti, et kelle käe sitage, selle suu saiage (vns) pärast (sõnnikuvedu) käed haisesid, aga öeldi, et kelle käed [on] sitaga, selle suu on saiane

aisuteme <aisute, aisude>
1. nuusutama, nuhutama ▪ peni aisutes aiaviiri koer nuusutab aiaääri; ku vähä rasva om vii sehen, ei juu, mekuts ja aisuts sääl man Krk kui natuke rasva on vees, (loom) ei joo, mekutab ja nuhutab seal juures. Vt nuusuteme
2. haisutama; peeretama. Vrd peeräteme, puugateme, Vt purtsuteme

jalutu jalutu, jalgadeta; haigete jalgadega ▪ ma ole joba puul´ aastet jalutu mul on juba pool aastat jalad haiged (ei saa liikuda)

kivi|ruus´ <kivi|roosu, kivi|.ruusu> roos (haigus) ▪ kiviruus tulep sis, ku kivi man om kennigi eitünü kiviroos tuleb siis, kui kivi juures on keegi ehmunud; kiviruus olevet kige valusemp ruus, luutüki tulliv selle roosuge väl´lä kiviroos olevat kõige valusam roos, luutükid tulid selle roosiga välja. Vrd ruus´3, tuli|ruu´s

kogin <kogine, koginet> Krk
1. haiglane, põdur ▪ ei saa sust koginest kedäki ei saa sinust, põdurast, midagi asja. Vrd kögin
2. viriseja, toriseja ▪ mea mõtli, et sa tervep olet, iki ütesugune kogin ma mõtlesin, et sa tervem oled, ikka ühesugune viriseja. Vrd irin, ir´r, irrik, .vingur´, vir´r1

koiger´t <koigerdi ~ koigerti, koigertit> Krk
1. loikam, pikk kõhn inimene ▪ olli üit´s koiger´t poiss oli üks loikam poiss. Vrd koebak, koigat´s, kõren´t1
2. haiglane, põdur olend ▪ om üit´s koiger´t mud´u, ei elä egä sure on üks põdur muidu, ei ela ega sure. Vrd koiber´ts, koiger´ts, .koigur, köker´ts

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

kõlla|tõbi <kõlla|tõve, kõlla|tõbe> Hls Krk kollatõbi (haigus) ▪ kollatõbi tiip inemise kõllatses kollatõbi teeb inimese kollaseks; kõllatõbel keedet kõllatse jalgek kana, sis kadunu kõllatõbi ärä Krk kollatõve korral [oli] keedetud kollaste jalgadega kana [söögiks], siis kadunud kollatõbi ära

kõut´s2 <kõutsi, .kõutsi> künahaukamine (hobuste haigus) ▪ sel olevet kõut´s sehen, sis tõmbas rõmps ja rõmps puud sel olevat künahaukamise haigus, siis tõmbab krõmps ja krõmps puud (st närib puud). Vrd konn1

kögin <kögine, köginet> Krk haiglane, põdur ▪ kögin kis aige ja kögises põdur [on see], kes on haige ja kögiseb. Vt kogin

.köider <.köidre, .köidert> Hls Krk haiglane, põdur, kidur ▪ terve om sirge ja sihvak, tõine om ku köider kunagi terve [inimene] on sirge ja sihvakas, teine on nagu põdur ikka. Vrd .koider, .koigrune, kõdur, põdur

.köiäm <.köiäme, .köiämet> Krk haiglane, põdur olend ▪ ta lehmä om peris köiäme ta lehmad on päris põdurad. Vrd koiber´ts, koiger´t, koiger´ts, .koigur

köker´ts <kökertsi, kökertsit> Krk haiglane, põdur olend ▪ aige ku vana köker´ts kunagi haige kui vana kõbi kunagi. Vrd koiber´ts, koiger´ts, .köiäm, körläs, körrat´s

körin <körine, körinet> Hls Krk põdur, haiglane ▪ sii om seante körin inimene, ta terve ei ole see on selline põdur inimene, ta terve ei ole. Vrd kõdur, kögin, .köider, körläs, põdur

.lahkume <.lahkude, .lahku>
1. ära minema, lahkuma ▪ lahkuden ollive kigel pisäre silman lahkudes olid kõigil pisarad silmis
2. lahku minema, eraldi elama minema ▪ lahkusi naesest äräde läksin naisest lahku
3. lahtuma, laiali minema, hajuma ▪ joba taevas akkas lahkume, pilve lahkuv ärä juba hakkas taevas selginema, pilved hajuvad ära. Vt .lahtume, .sel´güme
4. haigusest paranema ▪ sii aigus akkas iki lahkume sellest haigusest hakkas ikka paranema. Vrd .lahkuneme

.lendäje2 <.lendäje, .lendäjet> , .lendäi <.lendäje, .lendäjet Trv Hel>
1. äkiline haigus; rabandus ▪ lendäje olli obesest läbi käünü peris masine iis äkiline haigus oli hobusele peale tulnud otse masina ees (jutt on rehepeksumasinast); mõni eläi sures äkki äräde, lendäi olli läbi lasken Trv mõni loom suri äkki ära, rabandus oli peale tulnud. Vrd rabadus
2. etn lendva, nõianool ▪ lendäjet olevet sedäsi tett, võet üit´s pihlapu pulk, tett kait´s otsa teräves, kos ta saadeti, sinna ta läit´s nõianoolt olevat niimoodi tehtud: võetud üks pihlapuust pulk, tehtud kahest otsast teravaks, kuhu see saadeti, sinna ta läks. Vt .lendäv1

.lendäv1 <.lendäve, .lendävet> äkiline haigus, rabandus; lendva ▪ miut tõmmati lendävest läbi, äkki ku püssige lasti maha mulle tuli rabandus peale, äkki nagu püssiga lasti maha. Vt .lendäje2

lõhn1 <lõhna, .lõhna>
1. lõhn; hais ▪ lihale om joba lõhna manu tõmmanu lihale on juba lõhna külge võtnud (st liha on juba haisema hakanud). Vrd ais2, luh´t2, nuhk
2. kuumus, leitsak ▪ ahjust tule kuuma lõhna üles ahjust tuleb leitsakut. Vrd leidse, leitsak, läidse, lämmäts, läpäts

muhu|tõbi <muhu|tõve, muhu|tõbe> muhutaud (hobuste haigus) ▪ muhutõvege tullive obestel muhu pääle muhutaudiga tulid hobustele muhud peale. Vrd narits2

nuhk <nuhi, .nuhki> Krk lõhn, hais ▪ koer aap nuhki koer nuhutab; ei tää mis nuhki säält tule ei tea, mis haisu sealt tuleb. Vrd ais2, luh´t2, lõhn1

.nuhtlus <.nuhtluse, .nuhtlust>
1. nuhtlus, pikaldane haigus, tülikas asi ▪ sai nuhtlusest ottigi valla sain nuhtlusest ometigi lahti. Vrd nuhklus
2. karistus, trahv ▪ sedä nuhtlust ma näi, ku koolin pesseti seda karistust ma nägin, kui koolis peksti. Vt rahv2

närvenu <närvenu, närvenut>
1. uimane, haiglane ▪ ma ole seante puul´ närvenu ma olen selline pooluimane. Vrd kogin, koiger´t, .loidu, oimane, virelik
2. närbunud ▪ einä om vähä närvenu heinad on natuke närbunud. Vrd kuivetu, rõbi

osandeme <osante, osande> Trv Hel
1. peale käima, meelitama ▪ küll osan´d tõene, tah´t miu käest kulda saia küll meelitas teine, tahtis minu käest kulda saada. Vrd osal´teme
2. haiget kohta uuesti ära lööma ▪ käe osandi kah ärä korvi vastu käe lõin ka uuesti ära vastu korvi. Vt osateme

osateme <osate, osade>
1. haiget kohta uuesti vigastama, osatama ▪ oia oma kätt, et sa mitti ärä ei osate hoia oma kätt, et sa mitte ära ei osata. Vrd osandeme, õpiteme
2. pärima, rääkima õhutama ▪ ma osati ta käest väl´lä, ma sai täädä puha ma meelitasin ta käest välja, sain teada kõik; ta osat´s mut egät muudu, ma mitti_s ütle tal ta päris minult igat moodi, ma mitte ei öelnud talle. Vrd osal´teme, perime, perändeme

ospidal´ <ospidali, ospidalit> Trv, .ospidäl´ <.ospidäli, .ospidälit> Krk van haigla, hospidal ▪ ta olli kuus nädält aiga ollu ospidälin ta olevat kuus nädalat hospidalis olnud; aige viiti ospidalise haige viidi haiglasse. Vrd pidal´1

palav|.aigus <palav|.aiguse, palav|.aigust> soetõbi, tüüfus; palavik, palavikuga haigus ▪ miu emä sures´ palavaigusege ärä minu ema suri [kõrge] palavikuga ära. Vrd palavik, palavus, soe|tõbi

pidal´1 <pidali, pidalit> van hospidal, haigla ▪ ma kuuli, et ta olli pidalis viit ma kuulsin, et ta on haiglasse viidud. Vt ospidal´

põdeme <põdede, põe>
1. põdema, pikalt või pidevalt haige olema ▪ emä põdes´ perätu kavva ema põdes väga kaua; ta põep silmi tal on silmad haiged. Vrd jugame, .loksleme
2. kehvasti kasvama, kiratsema; kehvasti vilja kandma ▪ lina kurnas põllu äräde, lahjas, põld jääss põdeme lina kurnab põllu ära, lahjaks, põld jääb põdema; ku istudet taimi, edimelt põeve, senigu na ärä juurduve kui istutad taimi, [siis] esmalt kiratsevad, kuni nad ära juurduvad. Vrd koigerdeme, kögiseme

põdenuk ~ põdenuke <põdenukse, põdenukest> hellitl põdenukene, kaua haige olnu ▪ sii lait´s om küll põdenuk see laps on küll kaua põdenud

rabandus <rabanduse, rabandust>
1. kudumisviga, hõre koht kangas ▪ ossa pimme, rabandusi kik´k täis! oh sa pime, kangas kõik hõredaid kohti täis!. Vrd rabavus, rübelus, sõhar
2. rabandus, haigussööst ▪ rabandus om üit´s irmus aigus rabandus on üks hirmus haigus. Vrd rabadus, raban´ts, rabat´s

.rantsus2 <.rantsuse, .rantsust> süüfilis, prantsuse haigus ▪ sii olevet rantsusen, kurjan aigusen see olevat süüfilises, kurjas haiguses

rögin <rögine, rögint> Hls Krk
1. rögin, korin ▪ igäven ädä kör´r, võtt ku körin ja rögin piltl igavene hädakönn, koriseb ja rögiseb. Vrd korin, kõrin1, rõgin
2. piltl põdur, haiglane ▪ seante rögin on ta ilmast ilma ollu selline põdur on ta alati olnud. Vt körin

seldsi|.aigus <seldsi|.aiguse, seldsi|.aigust> , seltsi|.aigus <seltsi|.aiguse, seltsi|.aigust> pärilik haigus ▪ ku om vanepidel, sõs tule noorepidel ka järgi seldsiaigus Krk kui on vanematel, siis tuleb noorematel ka pärilik haigus järgi

sine|tõbi <sine|tõve, sine|tõbe> Krk sinetõbi, sigade haigus ▪ ku siga läbitõmbajet tuult sai, sis tulli sinetõbi külgi kui siga sai tõmbetuult, siis tuli sinetõbi kallale

surma|tõbi <surma|tõve, surma|tõbe> surmatõbi, raske haigus ▪ ku sii surmatõbi om, sõs ei avide kennigi kui see on surmatõbi, siis ei aita miski

taud´s <taudsi, .taudsi> Krk taud, tõbi, haigus ▪ egä sii mure meid ei murra, egä taudsi meid ei tapa (rahvalaulust) ega see mure meid ei murra, ega taudid meid ei tapa; miul ei ole miist egä last, kik´k om sõda sõkkun ja taud´s tappen (knk) minul ei ole meest ega last, kõik on sõda sõtkunud ja taud tapnud. Vt .aigus, tõbi

tiiru2 pl <.tiire, .tiire> tiirud, loomade kaelanäärmete haigus ▪ sial om lõugeperä tiiru üles aanu seal on lõuapärade tiirud üles ajanud

tuule|rabadus <tuule|rabaduse, tuule|rabadust> Hls tuulerabandus, äkiline haigushoog

tõbi <tõve, tõbe ~ tõbi, tõbi Trv> haigus, tõbi ▪ sedä tõbe es ole temäl viil ollu seda haigust ei olnud temal veel olnud; palderjaan´ olevet ütsme tõbi vastu Krk palderjan olevat üheksa haiguse vastu. Vrd .aigus, taud´s

tõbine ~ tõbin <tõbitse, tõbist>
1. tõbine, haige ▪ söönü engäs, tõbine oigas söönud [inimene] hingab, tõbine oigab; tõbine akkas joba tervet kandme (knk) haige hakkab juba tervet kandma (paraneb). Vrd .aige, vägin || kuu|tõbine kuutõbine ▪ är lasta kuud latsel pääle paista, lait´s jääs kuutõbitses Krk ära lase kuud lapsele peale paista, laps jääb kuutõbiseks. Vrd kuu|.aige; vii|tõbine vesitõbine ▪ viitõbine lammas, pää paistedet keväde, ku luhi kätte lää vesitõbine lammas, [sel on] pea paistetanud kevadel, kui [värske] õhu kätte läheb
2. piltl sünnitaja, nurganaine ▪ vanast tõbine viiti kolme päevä peräst sanna ja lait´s kah vanasti viidi nurganaine kolm päeva peale sünnitust sauna ja laps ka. Vrd tuhu|naine

.vaakme <.vaaku, vaagu>
1. kraaksuma ▪ varesse vaaguve, ilm lää kurjal varesed kraaksuvad, ilm läheb halvaks; vaake, vaake, senigu teid püssig maha lase kraaksuge, kraaksuge, seni kui teid püssiga maha lasen. Vrd .raak´sme, .raut´sme2
2. hinge vaakuma, raske haiguse käes vaevlema ▪ emäk olli enge vaakmen emake oli hinge vaakumas; ta vaak´ engekst mitu päevä ta vaakus hingekest mitu päeva. Vrd .vaalume2, .vainme, .vaevleme

.vaalume2 <.vaalude, vaalu> Krk
1. haiguse käes vaevlema, hinge vaakuma ▪ olli aige, vaalsi kaessa nädält kodun olin haige, vaevlesin kaheksa nädalat kodus; küll temä vaalup mahan, engek väl´lä ei lää küll ta vaagub maas, hingeke välja ei lähe. Vrd .vaakme, .vainme, .vaevleme
2. vaevama ▪ mut vaalup üit´s tük´k rinnun mind vaevab üks tükk rinnas. Vrd .vaevame, vaeveldeme, vainusteme

.vaateme <vaadete, .vaate> , .vaatme <.vaate, .vaate ~ .vaade>
1. vaatama ▪ ma lää vaate, ka joba pulmalise tuleve ma lähen vaatan, kas pulmalised juba tulevad; peremiis käüs vaatmen, ka engätse augu valla om peremees käis vaatamas, kas hingamisaugud on lahti (kaladele jääs); minije jäänu tarre õle kuu taga vaatme, mis esä tege minia jäänud tarre õlekubu taha vaatama, mis isa teeb. Vrd .kaeme, valateme || ette .vaateme ette vaatama ▪ sa tiit iki sedä asja ilma ette vaatemede sa teed seda asja ikka ilma ette vaatamata; .järgi .vaateme millegi või kellegi järele vaatama ▪ mia pia kodu järgi vaateme ma pean kodu järele vaatama; .kõõrti .vaateme kõõrdi vaatama; viltu vaatama ▪ temä vaat´s kõõrti miu pääl, nüid om ta kuri tema vaatas viltu minu peale, nüüd on ta kuri; läbi .vaateme läbi vaatama ▪ tohter vaat´s sõduri läbi arst vaatas sõdurid läbi; kikk laat sai läbi vaadet, siut kunnig es ole kõik laat sai läbi vaadatud, sind kuskil ei olnud; päält .vaateme pealt vaatama ▪ temä vaat´s päält ku me kapustit teime tema vaatas pealt, kui me kapsaid tegime; tagasi .vaateme tagasi vaatame ▪ mis_sa viil tagasi vaadet, ka midäg maha jäi? mis sa veel tagasi vaatad, kas midagi jäi maha?; .valmis .vaateme valmis vaatama ▪ ma vaade nüid valmis, tõinekõrd ma osta ma vaatan nüüd valmis, teinekord ma ostan [ära]; vanavust .vaateme haigutama; .viltu .vaateme viltu vaatama ▪ ei tää mikebest miu pääl nõnda viltu vaadide ei tea, mispärast minu peale nii viltu vaadati
2. külastama, kellegi juures käima ▪ ma tule siut ka vaateme ma tulen sind ka vaatama (külaskäimisest). Vrd .käime
3. kellegi järele vaatama, hoolt kandma ▪ looma tahav vaate loomade eest tuleb hoolt kanda. Vt oolitseme
4. hoolima ▪ egä mea temä ütelusest ei vaade kedägi ega mina tema ütlemisest ei hooli midagi. Vt .uul´me1

viga <via ~ vea, viga>
1. viga, eksimus ▪ pöidle juure man om viga sehen pöidla juure kohas on viga sees (kindakoes); sii es ole miu viga see ei olnud minu viga
2. rike, tõrge; haigus ▪ kelläl om meandegi viga sehen kellas on mingi rike; mul jäi sest saantig viga manu, ku ma maha satti mul jäi sest saadik viga külge, kui ma maha kukkusin. Vrd rike
3. puudus, häda ▪ mis temäl viga eläde, rikas inimen mis temal viga elada, rikas inimene; es ole viga kedäki ei olnud häda midagi. Vrd kahju, .puudus1, vigadus
4. süü, põhjus ▪ mõnel latsel om sinine jut´t üle nõna, ütelts sii emä viga, emä om üle paa vangu söönü mõnel lapsel on sinine joon üle nina, öeldakse, et see [on] ema süü, ema on üle pajasanga söönud. Vrd süid1

vigane <vigatse, vigast>
1. haige, vigastatud ▪ kel jala vigatse, pandav kaani imeme pääle kel jalad haiged, [neile] pandavat kaanid imema peale; temä poig tulli sõast väl´lä, olli nõnda vigane tema poeg tuli sõjast koju, oli päris vigastatud; laada obese om vigatse puha laadale toodavad hobused on kõik vigased. Vrd .koigrune
2. vigane, sant ▪ ta om vigatses jäänu ta on vigaseks jäänud. Vrd san´t, sun´t
3. veaga, vigadega ▪ ta saat´ miul väige vigatse kirja ta saatis mulle mitmete vigadega kirja
4. katkine, rikkis ▪ sii om üit´s vigane massin see on üks katkine masin. Vrd katikine, katikune

vigatlane <vigatlase, vigatlast> Trv haiglane, põdur ▪ näin olli siande vigatlane vanaema oli selline haiglane; sii olli vigatlasek, sures´ ärä see oli haiglane [loom], suri ära. Vrd virelik, vireline

vimb <vimma, .vimba> Trv
1. vihavimm, vaenulikkus ▪ küll sii inimene om vimman ja vihatse näoge küll see inimene on vaenulik ja vihase näoga. Vrd kon´n2, nina|ving, vimm1
2. vimm, haiguse alge ▪ sii aiguse vimb olli tal ammu sihen see haigusevimm oli tal ammu sees
3. pilvisus, somp ▪ taevas lääp vimba, torm om tulemen taevas läheb pilve, torm on tulemas; päev om vimma sihen päike on sombu sees

vinger´ts <vingertsi, vingertsit> Hls piltl põdur, haigusest vaevatud inimene ▪ kavva sii vinger´ts iki vingertep (knk) kui kaua see põdur inimene ikka hingitseb. Vrd .koider, kõdur, põdur, vigatlane, virelik

virelik <vireligu ~ vireliku, virelikku> Krk haiglane, põdur; kidur ▪ katsigu olliv seandse vireligu ja põdeligu kaksikud olid sellised kidurad ja põdurad; ma ole seante virelik, ei ole peris terve ma olen selline haiglane, ei ole päris terve. Vrd närvenu, põdelik, vigatlane, vireline, viserik

vireline <virelise, virelist> Krk haiglane, põdur; kidur ▪ peremiis olli siante vireline peremees oli selline haiglane; täo aastese põrse om seantse virelise selle aastased põrsad on sellised kidurad. Vt virelik

äbä <äbä, äbät ~ äbä, äbä> lastek valus, haige ▪ ärä tetä miu käel äbä! ära tee mu käele haiget!; mia puhu äbä terves mina puhun haiget saanud koha terveks. Vt valus

ädine <ädise, ädist ~ äditse, ädist> Hls Krk hädine, haiglane ▪ ta olli aastit siande ädine ta oli aastaid selline haiglane. Vrd .koigrune, koim, kögin, vireline, ädäline1

ädä <ädä, ädä>
1. häda, haigus, viga ▪ ädä ei anna äbente (knk) häda ei anna häbeneda. Vrd kannatus, kimbatus, oht, surm, vigadus
2. viletsus, raskus, puudus ▪ ku kik´k puha otsan, nüid om tal ädä kähen peris kui kõik täitsa otsas, nüüd on tal häda päris käes. Vrd sittus
3. vajadus, tarvidus ▪ egä miul õige ädä ei ole selle söögist ega mul väga häda ei ole selle söögiga (ei ole veel nälga). Vrd tarvitus