[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 174 artiklit, väljastan 100.

haadama `aadama Jõe, h- Kuu

1. ahnitsema `aadab kokku raha või mis `asja tahes; `ennemalt `üelda ika `aadab, aga nüüd - - `raadab voi `ahnitseb Jõe Vrd haagama1

2. tööd rabama no küll ta vehk ja `haada sidä tüöd tehä Kuu

aaderdama3 aaderdama nalja tegema mis ta aaderdab - - kui ta kedagi `nalja voi kommetisi tieb Jõe

aebija `aebija Jäm Emm(`aebea) Rei(`aebja), `oa- Pöi

1. tgn < ajama Pole `oabijad taga, tee pirekse oma `jõudu`mööda Pöi

2. luupainaja Taal käib öödega aebea pεεl; Äi tεε, mis aebea sene selgas o, mitte kodu äi seisa Emm; Mi‿su viga ometi on, on sul `aebja `selgas voi Rei

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

ahnesti `ahne|sti Jõe Jäm HJn, -ste Käi Aud Hää Nis, -st Lüg Jõh Mus Pöi Muh Sim Lai ahnelt akkab nii `ahnesti `peale, kas `süöma voi tüöd tegema Jõe; `ahnest süöb kõik `asjad `nahka Lüg; mis `ahnest sööb, see lödib Mus; Kes kässib nii `ahnest võtta Pöi; ää söö nii `ahnest mette Muh; loomad `ahneste söövad, aamivad täis `entid Nis; luom süöb teda (ristikuädalat) `ahnesti HJn

aju2 aju (ajo, aeu, aeo) R Jäm Khk Mus Pha Hi L Kos Jür HJn Ann ViK Kod Plt Trv Hls Krl; ao (au) hajusalt Sa, Muh Mar; kaasaü `aoga Juu

1. kihutamine, tormamine; rutt, hoog tont pani ise `jälle aju, tulejuga taga VNg; mis kuradi ajo sul `ühte `puhku on; `Lehmäd tulevad vahel koleda ajoga Lüg; Akketi - - tulema, ikke ajuga `kõige tie kuni kodoni Jõh; mis aju sa täna aisid (mis käimist sul oli) Khk; üks suur ao `ühte `jooni; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; läks `kange aeoga Mär; `sõitsid suure aeuga ja läksid `ümmer Tor; veis laseb nõnna `aoga et Juu; uśs sai tigedaks, tuli kohe ajuga kallale Ann; aga kihutasid teised võidu ajada, ei tia, mis aju sie neil sies oli Kad; üks aju teise `piale, ega `aega ei ole VJg; siis ku [tuulel] ajo tuleb, puud kõik luagan; jänes tuli `irmsa ajoga Kod; läits suure ajoga Hls || indlemine lehmal on aju - - lehm otsib `pulli VJg

2. a. triivpüük olimme `vennaga kahekesi ajus - - `vergud `paadi `küljes `kinni Jõe; `ennevanast `käüdi ajusse - - `pandi `vergud mere ja siel akkas siis paat `triivimä `neie `verkuega `seltsiss; ajus `käidi `kaugemal Kuu; mihed läksid ajule, ajule minnasse sügise Khk; läksid kilu `vörkudega ajuse Mus; Sörve mehed keivad ajul, nendel on suur lage meri Pha; vörgod on ajos (triivimas) Emm; käisime sii lounatsepool `püidmas ajus Rei; täna `ü̬ü̬si `oĺlime aeus. aeus `käitaks sui räime lõppemese aeg Hää || mereaju `ranna `äärest `viati kohe `kardulimaa `piale seda `ranna `sonniku ja aju Jõe b. ajujaht `meie `nõusima tiad karu `singi ajo iest Lüg; undi aul `keidi Khk; räpadid tarvidatti undi aul Mus

3. a. korraga niidetud hein Sidä aju on juo maas küll - - ei `rohkemb voi `niitädä Kuu; aju on ühe korraga niidetud ein Kad b. pöetud vill va kebadesed aod - - need oo kõige räbälämäd vellad, lühiksed ja purosed Mar

hakkav nakkav Ega `sinne peresse voi sis `mennä, kus `külgi hakkav `haigus on; Kui `silmillä maass magati, sai kohe akkava `aiguse Kuu; kibr oo akkav Muh; Sarlakid on ise `kangesti akkavad Rei; ega `sinna [rõugehaige] `juure ei `tohtind [minna], sie oli ju nisuke akkav `aigus KuuK Vrd akkavane

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

aukuline `aukuli|ne g -se R = auguline maa on `münklikune voi `aukuline Jõe; Nie `tougad tegeväd kohe silmnäü `aukuliseks `ilgeks Kuu; `kuore mänd oli `aukuline VNg; `aukulised ja `kärnäsed `kartulid Lüg; `muidu tämä on `justku mesiläise `keŕre `muodi siest `aukuline Vai

heitlik2 `eitli|k g -k(k)u, -gu R(`h- Kuu; -kku VNg; -kko g -go Vai), -ku eP M Nõo, -gu Khk Rei Trv T Krl; `heitli|k g -ku Plv Vas Räp; g `hiitligu Se; -`heitlik Se

1. muutlik, vahelduv; ebaühtlane Ilm o `ninda `heitlik, mes sen merele menuga pidäb tegemä Kuu; `einamaa on ka `eitlikku, üks koht `kasva, `toine ei `kasva VNg; täna sedine `eitlik aeg - - pääva sihes mitu setu `moodi, piline ja pääv (päike) Jäm; ilm muudab, siis ristluust valudab. `eitligud ilmad Khk; Irmus `söuke va `eitlik moa, tükati on nii kena liivane ja sauene, sammas `paikas `jälle `sõuke kivi kali Pöi; vili o `eitlik, põle tõusn mette Lih; `eitlik, kui vahel on ilus ja vahel sajab VJg; tuul oli `eitlik, vahel ühest paigast, vahel teisest paigast Ksi; `eitlik värv (pole riidele peale hakanud) Plt; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; `eitlik maa - - ku vihmane om, siis vesi kurt pääl, ku kuju om, siis tõmmass koorikse pääle Krk; nii `eitlik tuul, ei saesa paegal, käänäb siiä ja sinna järjest Ran; `täämbä om sääne `heitlik, pääväl om mõ̭nikõrd tuuĺ ja siss om jäl vaga Vas

2. muutliku meelega, tujukas (inimene); peru (hobune) Nisukese `eitliku inimesega `katsu, kuda läbi saad, täna `räegib üht, `omme teist IisR; Eitliku meelega inimestest tεε ilmas mes ta mötleb voi teeb Emm; meks tä põle‿s `eitlik mette, puho teist ja puho teist Mar; obune on tembukas, `eitlik, ei taha vidada Koe; peru obune ehk `eitlik obune mis ei seisa paigal Kad; `eitlik inimene ei lepi kellekidege Krk; [mees] `oĺli väegä `eitlik, sälsa·man `oĺli sõber, säälsa·man tüḱk `kaklema Ran; kes kõva, `kińmä meelega om tu̬u̬ olõ ei `heitlik Räp

3. värvi või helki muutev, veiklev Küll se tädi kuub on nää ilus `heitlik, vahes sinigäs ja siel samas jälle punagas ka Kuu; `Kesse nied `eitliku `kirjaga `kindad kudus IisR; mõistata see mõistatus üles, `vintlik, `väntlik, üle metsa `eitlik Var; riie eidab, sie on `eitlik riie Kad

lõikama `lõikama, da-inf lõigata (lõe-) Muh Pöi L HaLä(lõõ- Juu) hajusalt Jä, I KLõ Trv T(lõõ- Võn Rõn) Lei, `lõika(da) Lüg(-maie) Jõh; `lõikam(m)a, da-inf lõiga|daʔ, -taʔ V(lõega- Lei Kra, lõõga- Rõu Räp, lõõja- Lut); `lõikam(e), da-inf lõiga|te M(-de Krk; lõe- Hel) San, -mõ, -dõ San(-tõ) Krl Har; `lõikma Vig Võn Lei; `leikama, da-inf leigata Sa(-öi-) Hi LNg Kir KPõ(lee- Kos Kad Sim) Iis Trm Pal, `leika(da) R(`leiga- Hlj VNg) Jäm Mus Vll Emm Rei; `leikma, da-inf leigata, `leikada SaLä; `leikä|mä, da-inf -dä Kuu

1. a. terariistaga lõhki, katki, pooleks, tükkideks tegema, viile, laaste jne eraldama üks kilu `leigata `viieks tükkiks, sie `panna `onga `otsa Jõe; luom tappetasse ja `lõigetasse `lõhki; ärä `lõika `vorsti (ära peereta) Lüg; `vastlapä, siis leigeti `juuksid ning siis `pesti `palged; pole köhu äärest leigatud (tunnustavalt kellestki) Jäm; esimene `leikamine leva pεεld‿o kasu kannik Khk; leigatakse vöi rahvitakse `kaapsu piad, kui oled peenikseks `leikand, nuiatakse tihele Pha; Sea karva `võtmisega `lõikas sõrme ää Pöi; pühabe ei lõegata `küisi, siis `lõikad oma õnne ää Muh; ma `leikasi iga ühele käntsigu [leiba] Rei; sii külas oli ikke sedasi, teine peremees `lõikas teisel [juukseid] Mar; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi Vig; Ühüssa `korda mõeda, `kümnes kord `lõika Han; Mia lõega obosõ laka vähämäs Khn; pian akkama `si̬i̬pi paast `väĺla `lõikama Saa; peremes `leikas `leiba, ega teised `leiba ei leigan Ris; keäri päräd on nii `kanged, lõegata ei soa Juu; Üks tüdruk leigand kogematta `lambal tiśsi ää Amb; nüri `noaga `lõika nigu `saega Tür; `nahka leigates olgu suured käärid Ann; sõelatäis `leiba sai leigata ja `viidi kohe [jõulu] esimesel üel `luamadele VMr; lõigatasse kangas maha, siis jäävad `narmad järele; Jonstavi kivid - - need õlid ead [veski] kivid `lõikama (jahvatama) Trm; `sõrgu lõegati [härjal], sest muedo ei suanud `kündä Kod; liha `lõikan õege `peenest `vürhvlist Pal; nabavaŕs lõigatasse `lahti Ksi; ema `lõikas kõrva `lõhki `lambal - - siis `tuńdis oma `lambad ära Lai; sai õlekatust võtta ja `õĺga `kat́ki lõegata ja elä˛eätele `antud KJn; mehe `lõikave [leiva] `valla Hls; `laaste lõegati, kui `õlgi es ole vai taheti parõmbat katust Ran; mia ole ka `väega ell - - ku Miinä mul `varba`küidsi `lõikap, siss miä röögi; põrss songip kõ̭ik taeme üless, `lõikame si̬i̬ `põrsa kärss `kat́ski, siss ta‿i saa `sonki Nõo; mõrdsuk `oĺli lõiganu pää otst ärä, ihu ragunu tüḱess Ote; ku‿sa lammast püät, ärä˽lõigaku˽`sisse Urv; poisel om jo tsiga puhastõt, nakasõ `lahki `lõikamma Har; mul oĺl ime˽kaiaʔ, et saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; kida, tu lõigatass, mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se || (tapmisest) `mõtle, ta lõigass kõri `endel maha; me lõigasime ka `ende sia ärä, liha oli vaea Krk b. (terariista lõikevõimest) `jussi ein, seda vikkat ei `leika Jõe; `Käiasin `pussi teravaks, nüüd `leikab nii kui `siepi Hlj; saag on nüri, ei sie `leika mitte `suaja sittagi VNg; `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; suitsu ta (nuga) leigab, `rohkem ta‿p tee medad VNg; see nuga ep nää puud, `miskid änd ei leiga Mus; Kõik äi ole lõigu teras, sellepärast äi `lõika Pöi; sirbid tehässe sepäl `neoksedest vekatidest, mis ei `lõika änäm; rohi lähäb võsaks, vekat ei `lõika Mar; iad `leikajad kiarid JMd; alb nuga, tuema terägä, ei `lõika iva Kod; vikat `lõikab magusade Ote; väit́s om nii nöhrüss lännüʔ, et ei `lõika hapud `piimä kah Har; õdagu oĺl kuiv, vikat́ `haina es `lõikaʔ Vas || minu `ammad ei `leika `õuna Ris c. juurde lõikama särgi käis `valmis leigetud juba, jupid pole kogu `aetud Jäm; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; `muntsrite järele lõegatse `riidid Muh; Purju leikamese kohaks valida lagem koht voi suure ruumi pärand Emm; `oskas täda (mütsi)- - `väĺla lõegata Aud; kui `kleitisi `lõikavad, siis on nihuke lõege, kelle järele nad `lõikavad Juu; rätsep `leikab `riide nit́i järele `väĺla, mehe õde `leikas mulle nit́id `väĺla VMr; `enne leigatakse, pärast akata `õmblema VJg; pihaga kuued, mis ni̬i̬d läbi lõigatud, rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõ̭ik kiha `perrä iluste lõegatu Ran; [ta] lõegass jaki ärä, miä esi ummelsi Nõo d. haava tekitama luhaein leigab, vahede äärdega Khk; ilus ein, aga luom ei süö, `leikab luoma kielt Kad; keele`leikaja on lai rohi, `leikab sõrme ka `lõhki, nii terav serv on Sim; temä (lõikhein) lõegass, kui tõstid, kuju `olli, lõegass käe kah puruss Ran; tarnain om nii kare ja teräv, et `lõikap käe `katski Nõo

2. tööriistaga töötama a. õsuma; niitma käin nüüd iga päe `pillisi (roogu) `leikamas, nie `kasvavad meres, `kalda ligi Jõe; `moisa `pellul sai rugid `leika ja `tuhli noppi Hlj; neli vakkama `leikasid, kas `otra ehk rukki, se `andas ikke `leika VNg; kes omaga jäi `viimäsest `lõikama, sene `seljas õli `kõige `väljä küür Lüg; `leikma aketi oolipääva `aegu Ans; kudas sa `külvad, nönda sa `leikad Khk; rugid, nee sai ikka leigatud vahe sirbiga Pha; viis vikatid `lõikavad `ühte `järge Muh; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; talivilja pöllud said sirbiga leigadud, lapsed `olled järel sidumas, vanad inimest `leikasid Phl; kui meri oo määnd, oo kuib, siis lõegatasse lemm`roogu Mar; `lõikaja, kis ei `oska, jääb `paĺlu laga maha, sasib kõik rukki ää Mär; [jõulu] pühäde `aegas `leikasid, `ennem ei läind roog kõbass mette Kir; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; Rukist lõigati sirbiga, pärast `tuĺlid rautsid Hää; kolmegisi `leikasime `tündrema rukkid Nis; ei jää `roovimise vihk nii ilus kui leigatud vili HJn; `leikaja pidi ike nii kärmas olema, et `päävas `leikas `kuorma `vihkusi Amb; uba leigati sirbiga, teda ei `kistud juurtega Ann; kui odrad leigati, sai õlesidemed `tehtud Sim; nüid akkavad `lõikama, lüäväd siŕbid `sisse Kod; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära, kaera kõŕs on pehme Pal; seĺg jäi ninda `aigess, aga ega midägi tetä es või ennegu rügä lõigat olli Pst; ü̬ü̬ `aiga lõigasim läbi ja ommukuss olli kikk kokku pant akin Krk; tsirbiga lõegati sõõru `viĺlä, kos juure ja ossa sisen Kam; ku kiä `lõikass, siss ei tuhõ takast `ju̬u̬skõʔ, jääss säĺg `haigõss (rukkilõikamisest) Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́siŕbiga lõõgadaʔ Rõu || piltl `Ahnepäits tahab ikke `leikada sialt, kuhu ei ole `külvand (teiste töövaeva ära kasutada) IisR; Mis `noores `põlves külid, seda vanas `põlves `lõikad Han b. saagima `laudu `leigata `kuusest ja `männist Hlj; `nürjä `saega kui `lõikad, `üellässe, mis sa sittaga `kihnad; sügise `läksid `metsä ja nii`kaua ku kevädeni sai `mõisadelle puid `lõika Lüg; `nuorel kuul `lõigeti okkaspuud ja vanal kuul `lõigeti lehtpuud Jõh; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; viin paĺgid `veśkisse, `lõikan `laudu Juu; leigati pierulõmmud, sialt akati `nuaga, pussuga `kiskuma KuuK; kõigepialt suab puu maha `lastud, siis saab nottideks leigatud Amb; puud tahvad lõigata JMd; sai leigatud `metsa ja rahaks `tehtud Kad; lüht lõigati `saega `välja Trm; alt lõeganud puud, õllud juba piä`aegu läbi lõegatud, ku visanud selle tüvikuga poosi minemä Kod; lõegassivad paĺgi kolmest `kat́ki, üks pu̬u̬lteist `sülda jäi iga tükk Äks; paari piäl (kahekesi) `lõikavad puid KJn; üks on lõigand kasumetsast säält `kaśka maha Vil; suur saaǵ om loogage, sellege saab ütsinde lõigate Hls; `uibul lõigats `vällä kun `väege kähmän, oksa `kokku kasunu Krk; vanast ei ole `lastu `saega lõegata, et pidänu `kirvega maha raguma Ran; kajosalve puu olliva kõ̭iḱ `valmiss lõegatu ja ärä kanditu, mugu ti̬i̬ kajo; lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale pääle Nõo; pedäjä `tu̬u̬di mõtsast, lõõgati tüḱest `kat́ski ja lahoti `kat́ski, siss `kiśti pirress Võn; lõigake see katõkese jala päält mahaʔ, `kat́ski või ma üt́sindä ka lõigadaʔ; `piḱse om `vahtrõ maha löönüʔ, `õkva nigu `saega lõigat Har; vanast oĺl suuŕ saaǵ, `tu̬u̬ga lõigati `laudu, olõ õs vanast maśsiniid Rõu; tu̬u̬d mõtsa saart jo hoiõ, es täüʔ ütte `puukõistki lõigadaʔ; ma lasõ tu̬u̬ vana sanna är lõigada `hindälle pliidipuiss Vas c. kraavi, maad, turvast kaevama `saare mehed on `kanged kravi `lõikamaie Lüg; ise leiga auk (haud) `valmis Pha; raba äär oli rahvast täis, kõik olid raba (turba) `lõikajad Vig; mehed läksid rabasse turvast `lõikama Vän; tüdrukud ja mehed käisid `kraavisi `leikamas Kad; `lõikad muad `ümmer - - ku tahad `pi̬i̬nrid tehä Kod; oli suur kraav lõigata Lai; `lõikavad `turbid su̬u̬st Vil; lõegati `turbit ja sõss neid palutide Trv; põllud olliva vi̬i̬ sehen, siss nakati kraavisorisid `lõikama, läits vesi vähämbäle; kos madalambad põllud, sinna `lasti `kraave lõegata; `enne `jaani lõegati `turbad, seeni olliva jälle `kangad kodada Ran; [neil] tulep iki aiamaa viglaga lõegata; egal ütel `olli oma su̬u̬tüḱk, sääld lõegati turvast Puh; vanast, ku `turbit lõegati, siss üteldi, et `lõika kamar ärä pääld, siss saame `turba kätte; sital `lastana mõni päiv lademen `kuiva, siss lõegatana nigu meil `turbit lõegatass Nõo; saarõkõsõ lõegassiva Krüüńeri `mõisan `kraavi Kam; maa om jo kuiv, no˽piat `laosõ `ümbre `lõikamma Har; maa om vesine, tulõ kraav́ lõigada `siśse Se d. nikerdama, sälke, täkke vms tegema `lõigetasse `lauvale suon `sisse Jõe; [mõrra] kubu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; need olid siukst vanad `muistist asemed - - leigatud olid sured vigurid `sönna `sisse Pha; leiga önar ede Käi; vitsa küened saavad puu `sisse lõegatud Kir; joogikannudki olid puust, kirjuss lõigatud Mih; õuemärgid olid puu `sisse leigatud HMd; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; uulte väidseg lõigats nõu lavval uulte `sissi Krk; päeva`pulkel olliva teopäevä `pääle lõigat Ote; [kui] lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss lõikass joonõ sarvõ `pääle Rõu e. vikatit noaga teritama lasen vigastimme `leikädä teräväks Kuu; `taudu vikkast `lõikap paremast ku `lõigetu vikkast Lüg; vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse Tõs; kohe olid vikati `leikamise nuad Ann; kui ma sulane olin, siis `leikasin, pärast `jälle olen ikke `pińnind Sim; pańnid vikati jala `alla, `lõikasid `piale ülesspoole, niikaua kui teravast sai - - kui `liiga paĺlu õli lõigatud, läks `lot́si Trm; mõned `lõikavad `nuaga vikatid, suurem jagu pinnivad, mina lõegassin kõik Äks; väits ja kirves taht `ihva, vikat taht lõigate Krk; mihe `lõikave naiste vikati kah ärä, aga `luiskame piab iki egäüits esi Hel; kui terä väegä õhuksess om lõegatu, siss lääb katekõrra Ran; ega egäüits ei mõśta vikatit lõegata, aga liibata mõśtab egäüits Nõo; `lõiksõ paari suvõga vikati maha Kam; see vikat́ om paksuss jäänüʔ, see ei võta enämb `haina, sedä piat `lõikamma Har

3. kirurgiliselt sekkuma a. kohitsema, kastreerima Mene `kutsu Ludvi `porsast `leikama Kuu; Kui oli `veike luom `leikada, siis `aitas [liiguks] `puolest `tuobist, kui suur, pidi ikke `tuobine pudel olema IisR; Pörsas on ära leigatud Jäm; kui tall lõegatud `olli, siis `pandi `tuhka `peale Muh; sälg, kui ära leigedi, oli ruun Rei; jäär ehk pässu, aga mis lõegatud oo, need `öötakse `oinad Mär; Vahest, ku puĺlid tigedaks läksid, siis põld muud kedagi, leigati ää Kei; kis käib täkkusi `lõikamas, see on `ungur Juu; leigatud ärjad `üiti kabud Jür; vanames - - sie oli vana ärja`leikaja kohe KuuK; täkutsälg, `leikamatta täkk Ann; `lamba`tallesi ja ärjavärsikuid `leikas Kad; si̬i̬ kuńdi `lõikamine täl suurem tü̬ü̬ õligi Kod; kutsu va Matt `põrsid `lõikame, mud́u `põrsa lääve vanasse Hel; juśt `lõikamise `perrä pańd ta toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku kolmass veeränd om, siss om kuu täis, siss ei või `põrsit lõegata, lääp `paistuma Nõo; Peris käänis`pääga `taskuväedsega lõegatass `kuńti Rõn; nüüd meil vanna `pahru ei olõʔ, `lõikamada˽`põrssit om inne Kan; vanast tuĺl `vendläne t́akku `lõikamma, uma rihm oĺl ola pääle mähit Har; `lõikamalda, mis jätetäss suguoinass Rõu; pahru liha õi olõʔ ni hüä, hot́t ar lõikaʔ paaŕ `päiväkiʔ ińne `tapmiist Se b. opereerima `kopsujest on `leigatud Kuu; `leigetasse kae `vällä Jõh; juudiusulised, ned `leikvad `ümber Jäm; südame `külges oo `kasvaja, seda‿p tohi lõegata mette Muh; `leepretel lõegati sääremarjad ära Lih; lõegatud luu äärest mäda `väĺla Vän; `leikasivad lapsekoja `kasvaja `väĺla Kad; kos serände kopsu mädändik olna, lõegatana Puh; mõnõl lõegatana emäkoda ärä, siss ei ole kuu`rõivit, ei ole last kah; peĺläss, et vände koolep ärä, ku aŕst `lõikap Nõo; lõegatass laits `vällä ja eläb Rõn; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; ku inemist lõigatass, piat [pärast] kümme `päivä sällä pääl olõma Har || lahkama mõ̭nõl tuĺl äkiline surm - - siss lõigati üless ja siss lubati mattaʔ Har

4. sisse, läbi vajuma kui on sula - - lumi, siis obose jalad `lõikavad läbi, `kuorik on lumel pääl, obose jalad `lõikavad läbi Lüg; ratas `leikab `sisse, `pehme maa; `pehme koht, jalad `leikavad läbi Khk; obuse jalad `lõikavad jääst läbi, ei kanna piäl Tõs; Ilm läks vähe sulakast, reerauad `lõikasid lumest läbi Trm; [talvenooda] arude ja perä all olliva paraea kivi, et `porri es `lõika Ran; lumi om pehmekene, rii `lõikass läbi nikaagu maaniʔ; `lõikass no hobõsõ jala läbi lumõst Har; `võrko vissitädäss, ku mutta `lõikass, pandass `oĺge ala noole kivele, siss lää‿i mutta Se

5. piltl a. teravalt valutama, ebameeldivat aistingut esile kutsuma Tal nisuke terav äel, et `leikab luust ja lihast läbi IisR; suur valu, `lõikab sees kohe `kangeste Tõs; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; valu `leikas köhust läbi Ris; ku vägä sualane ehk kõva rohi, küll `lõikab kiäle piäl Kod; `tärpentiin, sellel olevet `lõikaje valu Krk; miʔ opõtajal om üt́s läbi`lõikaja helü, ku ta jutust `ütless, ta `lõikass su˽kõrvust ka˽läbi; ku õks valu `lõikass `süämede, siss om mineḱ kah Har; siäh (sees) lõikas suurõst halust Lut b. teravat külmatunnet tekitama tuul üsna leigab, nii külm vahe tuul Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; `täempe om `kange `lõikaje küĺm Krk; `niiske tuuĺ om kige ullemb, si̬i̬ `lõikab sul lihast ja luust läbi Hel; `täämbä om külm põ̭hjatuuĺ, ta `lõikass kasukast ka˽läbi Har c. südame-, hingevalu põhjustama sie jutt `lõikab mu südant, ei lähä `mielest `vällä Lüg; see söna `leikas mo südamest nenda läbi Khk; süda `lõikab tuld sees ja põleb, aga ega kedagi teha põle Mär; sõna `lõikas südäme, `kangeste valus oli Tõs; kui nii sańdid ullud sõnad on, siis `lõikab nõnna läbi südame Juu; `leikas südamesse, tuli paha tunnet Sim; kül süda `lõikab siden - - et tüdrik läks tõesele Kod; tu̬u̬ sõna, mia saʔ mullõ iilä `ütli, tu `lõikass mu `süämen nigu habõnaväit́s; siss `naksi mul süä nii `lõikamma, et kas mu˽poigki enämb elun om Har d. (teravalt ütlemisest, taga rääkimisest) `tõine inimine on `kange kielt `lõikamaie Lüg; Nävad jo uhked, `leikavad teist ikke sõnadega IisR; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist Mar; ees ea, taga `persse, siis `lõikab `kaela Mär; teisele `oskab `öölda na et `aitab kohe, ta on `lõikaea keelega Lai; suu i̬i̬n oma sula sõber, aga säĺlä taka `lõikap `lõ̭õ̭ri; nali ei `lõika `kaala, `naĺla võip `aada Nõo; ki̬i̬ĺ om küll lihanõ, aga `luutsõ kaala `lõikap läbi nigu `niuhti Võn; suu manh sulat niu t́sukur, säĺlä takan `lõikat lõõri mahaʔ Har; Niisama lõigass õ̭nnõ tõist inemiist - - õt saa‿s muid́o elläke˽ko˽tõist kõ̭nõlõss Se || riivama sääräne jutt lõikass õks au manu˽kah Har e. vaheltkasu saama Ooste parisnikud leikasid iga oo pεεlt oma tasku oma pisiksed rahad Kaa; Kus kukkus kasusi leikama Emm; No küll aga `lõikas - - ku keegi teesele mõne aśja müib ja kõvasti kasu võtab Tor; tu̬u̬ om jo vü̬ü̬rkaoba pidämine, ku sa kasu `lõikat vahepääld Puh f. (muud juhud) `Leikäb kodu `nüörigä `leibä (on vaene) Kuu; `lõikas `tütrikulle taha (oli suguühtes) Lüg; `Miski kańt ei `löikand (kuskil polnud edu) Jäm; [on] leevast `lahti löigatud, läks mehega ise `leiba (elavad lahus) Vll; mul om vastanõ säŕk sällän, nõkl mant lõigat enne (uhiuus) Har; ega no tu kat́ssada `ruublit olõ õi˽puu otsast lõõgadaʔ Rõu

6. kiiresti liikuma, jooksma, tormama kuer kadus jää`krunnije taha ärä, mina `leikan järel Kuu; võttan jalad `selgä, `lõikan menemä Lüg; `lammas `lõikas viel `undile järälä Jõh; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; las leigata, küll väsib ära Krj; lähed `koorma `otsa, obu paneb `lõikama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `olle kodo magand ja tä vaim `olle möödä `ilma lõigand Mar; Üks läks joostes ees, teine pani lõigates takka järele Han; Kui veistel paelu söödikid kallal, siis tõstavad sabad `seĺga ja panevad `lõikama Tor; näe kud́as si poiss mäe pääl `lõikab, nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; küll me aga `lõikasime, naa kudas vähä jalad `ańtsid Juu; [lehm] `leikab ies, ole mies, et saad `järgi JJn; lasime `paĺla jalu - - `talve ja sui alati sai leigata, milla meil jalas kedagi oli Koe; kel `jõudu, `leikavad `linna, kes `vaesed, kutsuvad kojo ämmaemanda Kad; lõegasin õtse `alla pitkä eenä `sisse Kod; muudkui `lõikab ühest `teisi Vil; ta tahass mutku ümmer lõegata sinna tänna Trv; uni tule uegaten, läbi laane lõegaten, meie tiĺlukesele tit́ale; poiss, si̬i̬ `lõikap kõ̭iḱ piduse läbi Nõo; lõikass pääle ütest `tõisi Ote; hopõń lät́s uma langa pääle viĺlä `sisse, is jää˽`saisma, lõigaśs mi˽langast ka läbi Har; Maʔ panõ siist õkva üle su̬u̬ lõikamma Vas; kõ̭gõ parõmbidõ `lõikass puŕolaiv, ku tävvest käe päält om tuuĺ Räp || sa oled ikke vist `viina saand, jutt `lõikab naa et Mär

7. midagi hoogsalt tegema Kaik tüö `leikäb kääs Kuu; sel on `õige ia `kessel, nii pali `kraami `lõikab `sisse (kõhust); `lõikab `ühte `puhku ikkeda Lüg; `istus aga `lapsega ja `leikas `laulu Jõh; siis töstab änna üles ja muudkui `leikab joosta Krj; Kui mölder magama jäi - - paljas kivi lõikas käia Trm; tämä `lõikab juttu küll, `vuata et ei sua jutuss `laśti; su̬u̬l `lõikab (immutab) sialiha läbi, ei lähä apuss Kod; küll ta `lõikass kõvast tü̬ü̬ tegemist Krk; Õdagu pand pää valutama ja lõegass valutamist terve ü̬ü̬ Nõo; ta `lõikass taad `hullu `piĺli alasi (nuttis); kat́s `poiskõist `tapli tii veeren, ma ańni ka vi̬i̬ĺ `hu̬u̬gu, et lõigakõ poisiʔ Har; rüärääk `lõikass `kõõgõ ü̬ü̬ʔ Lei || `Leika kuhe üle `einama (mine otse) IisR

8. lööma, virutama tegin `kuuma vett, `lõikasin `neile `selgä Lüg; Sulane `leikas korupi `lahtiselt rie `piale IisR; ma `leika `soole `vastu nägu Muh; vetad `kaika käde ja `leikad teisel pεhe, siis oled ta maha löönd Käi; `lõika tääl `rohkem takka, mis tä mud́o nörgib (hobusele) Mar; ma `lõika `soole, mes sa vahid veel Tõs; koer tuĺli kallale, mehel es ole muud, kui lõigas tokiga Saa; `leikasin mäda `kõrvu JMd; võta siĺmivie kapp ja `leika `vasta nägu Kad; `lõika tälle, pane üks laksak sellele lehmäle Kod; suur tugev tüdruk oli, see `lõikas [lokku] nõnna, et aina `kerkis seda`viisi Lai; temä `mõtlend, et `lõikan `kirvega KJn; ma `lõikan sulle üte napsu mööda `küĺge Pst; [kurikaga] lõigats `rõõvil ku lagin, iki laks laks; `lõika valu tal, sõss ta tääd, et ta tõisskõrd änäp ei ti̬i̬ Krk; `lõika˽no˽mõ̭ni hu̬u̬ṕ tõsõlõ Har; ma tälle `lõiksi üte pusmagu Vas

9. hävitama, kaotama Kirre leikab puust paadilouad püsku ajaga läbi Emm; siäbikivi `lõikab rasva ärä Kod; ku loomal ale `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk || katkestama olass [kartulid] veel varemini maha saand - - vihmasadu `lõikas ära Mih

10. eraldama, piirama See Sinikesoo `lõikab need põllud poolest Trm; niidü ḱäärd, lõigat tu `vi̬i̬gaʔ Se

11. taipama, jagama Poisil nupp leikab Emm

elajas elaj|as R eP Hls KodT, -ass Pal Äks TMr, g -a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, -äss T, -ess Krk Hel, g -ä, g -e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; egass Muśt `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

ema|kaar paadi peakaar Emakaared panta ega kahe ja kolme kaare tagand. Emakaared tehta köveratest okstest voi juurdest Emm

ihulik a < ihu1
1. kehaline; lihalik ihulikku ädä voib `toine avita aga `eŋŋe ädä ei voi VNg; sellel on neid ihulikkusid `tahtmissi nii pailu Khk; mis neist ihulikkudest vigadest võib `oolida Juu; saab kõik oma ihulikud taŕvidused täidetud Iis; ihulik armastuss ja vaemulik armastuss Hel; ihuliguʔ hädäʔ Rõu
2. surelik; maine, ajalik ihulikud inimesed elavad maa pääl Hää; ihulik elu Koe; egä sa vaim et õle. ike iholik inimene õled Kod
3. päris-, lihane – V ta mu ihulik veli, miʔ olõmi üte esä ja üte imä latsõʔ Har; iholik esä Plv; eholik sõsaŕ; ainuss iholik uma veli; eholiku ~ `arma ~ `ainu umadse (lihased sugulased) Se Vrd ihuline
4. Ihulik (inimene, kellel paistab riiete alt ihu) Kuu; uma iholik (isiklik) hopõn Se

hiiskuma `iiskuma, (ma) `iiskun Kuu(h-) VNg Jõh IisR; (ta) iisub Hlj
1. iitsatama, häält tegema Ei sest voi kenelegi `hiiskuda Kuu; oleks ehk `iiskundki kedagi `vasta `mulle aga ei VNg; Ah sa akkad `uuesta `iiskuma Jõh Vrd iiksuma, iiskama1
2. nuuksuma, nutma – Kuu Hlj Rikas nutab surressagi, iisub hinge heitessagi rhvl Hlj

ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä (purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei

ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod

hingama `inga|ma, -da spor RId Sa Hi, Ris KuuK Iis, ingata Rei L(-äta Mar) K I, iŋŋ- Jõe/`i-/ S(h- Phl) Rid VJg; `ingämä, ingätä Kod KJn; `hińgäm(m)ä, -ng-, hingädäʔ, hińgädäʔ, -täʔ V(`[h]ińgäme,[h]ińgädeʔ, -teʔ Krl; `hingamma, hingadaʔ Har); `hinge|mä, -dä Kuu; `ińgeme Hel; tn `ińgämene Vil; `enga|ma, -da RId(`eŋŋada Lüg), engata Tõs Aud Hää; `engämä, `engädä, `eŋŋ- Lüg Vai, engätä Khn; `engämä (-ńg-), engätä (-ńg-) Var Tõs M(-m[e], -te, -de) T(eńgata TMr; `engäme, engäde San) Krl/-me, -de/; `engäma; engädä; pr (sa) `jengadõ, (ta) `jengä Lei
1. hingama a. sisse või välja hingama, hingamisliigutusi tegema aga tema (hüljes) on `ingaja elajas, tahab `välja `tulla `ingama Jõe; `karvad (harjased) `kasvand `rindude, ei saa laps üväst `engada, kui nied `rindu `jääväd Jõh; moni `engä `raskeld, moni `engä et ei `kuulugi Vai; ning siis see `ingas seda [toapühkmete] `suitsu `sisse ning see sai sellest `terveks `jälle Jäm; `ülged käivad mere `aukudest `ingamas Krj; körist `ingeda; körest saab läbi ingat Emm; [surija] `ingab `väljapole Käi; õhk mis iŋŋatasse Rid; noh tä südämest `ingab (lõõtsutab) Mar; õpib `kõrvist `engama (ei kannata suitsu) Hää; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kui nohu on, siss ei saa `sõõrmetest ingata, siss tuleb suust ingata Saa; ta (karjus) pidi `inge pidama [pasunat puhudes], ega ta ingata `tohtind sialt siis Amb; kuku viel [lambaniitmisel] kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kala `ingab lõpuste vahelt Trm; kopsoga `ingäd; sinä `ingäd `liikva `lehki suuss `väĺjä Kod; jäŕv om ummussen - - tei [jäässe] augu, kala tullive `eńgämä Trv; `engäb nagu läbi õle kõrre, nõnda `raskest Hls; rinna om `kinni, ei saa engäte Krk; ku ma `eńgä, siss `suskap küĺle sehen; kuuli et, imelikult eńgäss Nõo; Ma käesi väĺlän `värsket `õhku `eńgämän Rõn; `hinga sa˽ka sissepoolõ ja välläpoolõ; sõta pakku tuĺ̀li (tulin), siss `peĺksi ni˽`hirmsadõ, et is `julgu hingada˽ka kõvastõ, siihn kottal `hinksi jo kõvõmbadõ Har; hińgäśs iks tühä i̬i̬st, elo oĺl siseh; `väega rassõ om hińgädäʔ, är˽tunnõt inne et, üle `süäme `hińgät Vas; kui olt `haigõ `väega, siss rasõvahe `hińgät Se; kõtu otsast `hingäss joʔ (haige hingab tasa, võib oodata surma) Lut || fig Poiss on siis nii järel (armunud), et kas `ingab `sisse selle tütarlapse Mus; Kui ta ää suri, siis ta kodused `ingasid keik `kergemald Rei; juṕi`kaupa `laśti hińgäte, üt́s mass oĺl tõsõl sällän Krl b. hingeõhku peale puhuma `Enne `inga [klaasi peale], siis `õeru `pehme lappiga IisR; [esimesel lambil] oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - - `hinkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp c. õhku saama siss kala tuleva sinna [jäässe raiutud] mulgu manu, siss üteldäss et, jäŕv `eńgäb Nõo; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; jäŕv kokko kasunuʔ, kohn oĺl hõngu mulk, kohn hińgäss, tu̬u̬ oĺli läpeʔ Rõu
2. jõude või liikumatult olema; jõude olla laskma a. puhkama, hinge tõmbama; magama `piale `mardi `pääva akkasid [soldatid] ära minema, siis sain `iŋŋata Jõe; tuul `engab, kui tuul vagasest jääb Lüg; paneme ihu `ingama (magamisest) Jäm; obu `ingab - - saab tä `ingand siis tä läheb `jälle Khk; Tuuling `ingab vahest (ei tööta korralikult) Pöi; nüid soavad näpud iŋŋata Muh; kui `enne `päikest `mindi `kündma siis `lasti ärg [teat ajal] `ingada Emm; `antasse `tääle natoke `aega ingäta koa Mar; ehk jääks [rehepeksumasin] `seisma, saaks terakse ingata ka Ann; läksin `sinna ommiku vara - - kõik olid alles `ingamas Lai; Eńgäten seisäb ilus, magaden massab pailu Hls; ku puu `engap (on puhkeseisundis), siis piap `palki `lõikame; kes tääd, kelle mihe `karmanin ta (varastatud asi) `engäss; lase mu engäde, lõõdsutem võt́s Krk; läämi `eńgäme San; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; anna talle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ ~ hv hińgädäʔ Se; mul `tahtuss engädä; ma `istun ka õ̭ks `engä Lei; hingäko‿iʔ üttegiʔ, olõ‿iʔ kuna Lut b. puhata laskma ta `ingab obust Jäm; ma `ingan `jalga ja akkan minema `jälle Krj; teede `ääres olid körtsid ka, seal `käidi `söömas ning `jalgu `ingamas Vll; kas ma tohi iŋŋata koa natuke `kässi; eks ma `inga näppu nii kaua [kindakudumisel] Muh; tule `jalgu `engäm kah; ma jäi obest `engäm `sinna Krk c. surema, surnuna lamama ta on `ingama läind (surnud) Jäm; see `ingab `ammu Virita `saues Khk; kas te nägite kus ne sõjamehed `ingasid (olid maetud) Muh; `ingäb ikke raholest und (suri) Mar; `inga rahus – olgu muld `sulle `kerge Mär; see (püss) on viis inimest `ingama pand Juu; eks näd `ingä kõik sügävän mullan Kod; opetaja `ütlep, et ni̬i̬ om `eńgämä lännü siist `kihkonnast Puh; [surnu] umah rahupaigah jo `hińgäss; jummaĺ anna rahulikku hińgädä siih [surnul] Se d. (ajutiselt) söödis või harimata olema; küntuna seisma (maast) ju ärjabe all pöld saab iŋŋata Khk; Sui oli rugimoa kesas, pöld `ingas Pöi; kesa jääb `ingama ja päävatama Vig; mõni jät́tis [küntud põllu] `kuima, siis mua `ingas ja `kuivis - - kui sügise `küńti, siis jäi ta kõigess talvess `ingama Trm; ku `mitme `aaste taga `engänut (söödis seisnud) maad üles künnets Krk; las ta `eńgäss tükk `aiga, [öeld] kui `jäeti [maa] `saisma Kam; maa las jengäkä (seisku kesas) Lei
3. midagi eritama või levitama a. (soojust, niiskust) eritama, aurama supp on tuline. las `engäb (jahtub) vähe; lage plats õli `enne `valmis `tehtud, [pandi miiliaugust võetud] süed `sinne `jahtuma ja `engämä; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti Lüg; maa aab `auru `välja, `ingab Muh; [pärast vihma] maa `ingab Trm b. peeretama söönd `ingab Käi; sool oo tagant `ingand `jälle. tagumene ots `ingand `jälle PJg; kui `aige kõht on, siis `ongi ia, kui `ingab Ksi; nüid om üits tõise otsage engänu Hls; ku magaden mõni perset lask, `tõise `ütlev - - söönü `engäss ja tõbin `oigass Krk c. teat (naha)haigust levitama; teat haigusesse jääma kust `aigus maast `külge akkab siis sie kõht `engäb Lüg; maa `engamisest - - `piavad `niisikesed `vistrikud `lüemä ülesse Jõh; maa `ingamise koht ikke võis `olla [kust maa-alused tekkisid] PJg; [maa peal pikutades] inime jääb `aigeks, siis `üöldakse: moast ingand Jür; maast `ingab, siis [pärast seda] läheb kõhe punane nagu `veikse rüegatus inimese `silmade `piale Iis; see (maavaim) `ingab mua ää – seal suab inimene alvatud või muud `aigust Plt; maa om engänu, säält tule `maaline Krk; maa sääld kottald [kus maahein kasvab] `eńgäb, maast tuleb serände `aiguss Ran; maa `hińgäss säält, sääl es tohiʔ `istuʔ Kan
4. (õhku, suitsu) läbi laskma; millestki läbi tungima `lehker `hingeb (praod sees) Kuu; `ahju `enga `suitsu `sisse VNg; `piibu vars `engäb. on `lõhki; [lubjaahjul] `augud õlivad laes - - et `engämä `andas. kui ei `engä, siis ei põle jo; `ahju põrand `engäb vist, ei `küpseta änam `leiba üvast Lüg; ölle kiha `ingab – ölut leheb sandiks Khk; [kui leivaküpsetamisel suleti ahjusuu kiviga, see] mätsiti tuhaga `kinni, et‿ta ingata ei anna Mih; piip ei `inga, piibul rinnad `kinni HJn; pingi peale pańdi riistad (puhtaks küüritud puunõud) `naakille, nii et alt `ingas Kad; ratta kumm oo `kat́ki. annab ingätä; ku `koskilt ingätä ei anna, süded `lämmuvad ärä [tuha all] Kod; mõni on kõva koŕk, tene laseb ingätä KJn; savvu `väega `hińgäss läbi pilost Se
5. oma toimet või maitset kaotama a. lahtuma, liisuma, kolkuma Kui kali hüäst pääld `kinni `pandi, neh et `hingemä ei `andand, oli kohe `terve `aesta hüä `juua Kuu; olut `engä `lahjast Vai; Kruusi `pöhjas on natuse `ingand ölut Jäm; tint oo ää `ingand - - tä‿p värvi `ühtid; leib `ingab ää, `kuivab ää Khk; Pane kohvi purgi kaan `pääle, muidu `ingab ää Rei; Viinapudõli koŕk pannassõ lakiga `kindi, muõdu `engäb ää Khn; ku piim seesab kappas, siis ta ju `ingab ära Ris; [arsti]rohi `ingab ää kui on vedel koŕk pial VJg; kui kuaritud kartul seesäb, `koltub ärä, nagu `ingäb ärä Kod; ku naa (humalad) vallalisest peräst seisave - - `engäve ärä Krk; supile ja piimale tule inganu magu manu Ote; Kuʔ ätikäpotõl vallalõ jääss, siss `hińgäss kaʔ äräʔ Har; [pärast leivasõtkumist] jahhu `puistõdi pääle et, är ei `hińgäʔ [tainas] Plv; sakõ pudõr om är hingänöʔ (hapuks läinud) Räp; vesi om är hińgänüʔ, vaja veśätseppä Se b. kaduma, haihtuma; aurustuma tä on jo nii ää ingänd (auranud) et puhas kadond Mar; `õhta illa ja `öösi kui tolm ära `ingas PJg; [väljakaevatud surnukirstus polnud] ei `riide `aimu, ei kedägi. kõik ärä ingänud Kod; kahelt poolt `aeti [sütele] `tuhka peale ja pańdi teĺliskivi `otsa – siis ei `inga (kustu) ää; tindi pudel kuevab ära või `ingab ära Plt; Ku˽liikvapotõl vallalõ jääss, siis tu̬u̬ `hińgäss äräʔ Har; Vrd hingümä
6. (hrl eitavas lauses) lausuma, ütlema Õle senega rahu mis sul on ja ärä `ingagi Jõh; sedä `asja ei voi tamale `engägi: tulo pahandus Vai; äi münul pole sest söna ingat Emm; Ei `inga eest äga takka (vaikib) Han; ta vähe `ingas `mulle koa, aga ega ta mulle `kõiki `reakind Hag; ei ingänud tämä kellelegi Kod; läks teisele `riakima, see ei vastand - - ei `ingand eest ega tagast Lai; ärä mitti engäde kellekil Krk; ärä tälle tost midägi `eńgä Ran; Os tä mullõ vai poolõ sõnagagi˽hińgänü, et tä matusõ pääle lätt Rõu; ei tu̬u̬ `jengä sõnnagi Lei
7. vaikselt liikuma meri `engab ehk `nõõgab, `väike lainetus sees Var; Meri `ingab, lainetust ei ole, aga on kuulda seuke mere ääl Hää; õige vagane (tuulevaikne), kaśk ei `ingägi Kod
8. fig näppama, varastama `Müäda `käivad siit, juba mõni ta siit ikke `ingas Jõh; Juba müts läind, kes selle nüüd sisse ingas Kaa; ma eńgässi taa nua `sissi San
9. Panti ropusti raha ingama (raisati tohutult) Emm; kui inimene igistab, sis ihu `ingab PJg; `surnu `audade pial tulema `vosvorist kuju `väĺla - - kuidas ta sialt auast `väĺla `ingab Plt

hinge|häda hingeline häda, suur mure ihulikku ädä voib `toine avita aga `eŋŋe ädä ei voi VNg; kui `kuskil midagid ädalist `asja on, siis `eetasse, üsna iŋŋe äda pärast mine Khk; ma ole jo täieste inge ädä sees `paergo Mar; `oĺlin peris inge ädäs ~ surma ädäs KJn; mes eńgeädä sul siss jälle om - - [küsiti] kui tõene torsun vai pahane `oĺli Ran; Edi˽miä hińgehädä no˽tu̬u̬l um, et ni˽`hirmsalõ ikk Rõu; hingehätä (suurt häda) olõ õi täl mänestki Se

inimese|laps
1. laps kui üks sea `porsas voi inimese laps ei `kasva siis [ta] on `pönnis Jõe; Karud öpetakse `tantsima, siis [ei] saa nüid inimese lapsest jägu mitte (ei oska kasvatada) Pöi; ma oli siis noor inimese laps Rei; nabavarrest lõigataks `lahti inimeselaps Hää; mis sie siis olgu, et inimeselapsed on `arjund suud `lahti `oidma JJn
2. (noomivalt, haletsevalt) inimene sedä `ilma `luodost ei saa inimise `lapsed kõik `muutada Lüg; Ega sa pagan ega vahetadud laps ei ole, sa ju inimeselaps Hää; mis sa ti̬i̬d, oled ju inimeselaps ometi Ksi
Vrd inimeselats

isa|ema (S alal käibib terminina) isapoolne vanaema Vanaämm `rääkis, isäemä Lüg; vanaema on kas emaema voi isaema Vai; ma nägi isaemad Phl; mo vanaeit ike `rääkis - - see oli mo isaema Vig; mo isaema isa `reakind `tütrele Nis Vrd esäemä

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jalul jalul R Jäm Khk Pha Pöi Muh Phl Rid Aud Jür Koe Sim Trm KJn Hls TLä Kam Rõn San Vas, jalol Mar Vas Se, jälul Emm Rei
1. jalgadel, püstiasendis; magamast tõusnud Ah parandad `verku kohe `seisavil jalul, `jouad rutemb Kuu; `seisul jalul VNg; kogo külä õli jalul Lüg; sa nii vara jalul Khk; meie `aige ikke jalol juba Mar; perenaene oli jo ommiku vara jalul Koe; olna joba jalul, saana joba `kõńdi; nakass ennäst jalule `aama, kobis sängist `väĺlä Ran; ma‿le ka joba jalul, jala om joba `terve; Ma ei saa `endäst jalul rõivile `panna, pää käib ümbre Nõo; mõnikõrd lätt pää nii ulluss, et õkka˽kapõrdõt jalul San; mõtsavah́t üteĺ, et kahr om ka jalol (liikvel) Vas; oma jalul iseseisvalt, kõrvalise abita lähäb oma jalul edasi Rid; oma jalul köis `rohkem kui kaks `korda `väĺlas Aud || fig jalul [olema] (majanduslikult) korras, kindlustatud kui ühe`kõrra `mõisad jalul on, siis Jõh
2. jalgadega Poiss oli naa rasge unega, et vea voi jälul välja; Jälul sitta-soppa sisse taluma; käsil otsib, jälul lövab; Otsis silmil, löidis jälul (öeld valijast, kelle valik ebaõnnestub) Emm; treipink vetab jalad ära, pead jalul `sötkuma Phl; `paĺlil jalul ~ `paĺlide `jalguga Kam; timä oĺl `paĺlil jalul Rõn; latsõ käävä `paĺjil jalol; `poiśkõnõ ka üte paĺjil jalol Se || fig Seisab käsil-jälul vastu (st on kategooriliselt vastu) Emm Vrd jalu
3. ? jalgade kõrgusel oras juba mesilase jalul Muh
Vrd jalal

*jooksma-
1. vedelikku juhtiv; vedelikku läbilaskev, lekkiv Mahlatila on puu poold otsast ümargene - - teise otsa poold lahtine renn joosmasoon sees; Joosma raandaga pole muud teha kut löö vitsad tugevam pεεle voi pane liguse; Joosma paadil olgu ousder ühdepuhgu ammedis Emm
2. (tuuliku töötamisest) Täna paras tuulingujoosma tuul Emm

jooma|raand joogivee ämber Jooma raanda peab puhas oidma, senega äi voi solkvett viia Emm

joot joot g joodi Sa Muh Mär Vig Kse Han Ris HMd Juu Koe (ainult 1. täh ja sag liitsõnades); g joodu eP (g -o LNg Vig Mih; pl juõdod Khn, ju̬u̬dud Kse Tõs Tor SJn); juot pl juo|dud K, jua- Kod, g `juo|du (-do) R(n `juo|tu VNg, -to Vai, pl `juadud Jõh); ju̬u̬t g joodu M Nõo V, joodo KJn; d́uot (d́u̬u̬t) g d́uoda Lei (1. täh)
1. jootmine veiste `jooti on veel `aega; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; looma joodi rakk Jaa; lehma joodi küna; nee oo mu looma joodi pätid Muh; looma joodu vańnid Mar; vasika joodu jäoss oo kapp Vig; suured loomajoodi tõrred olid `mõisas Kse; vahest oli kaks `veiste joodi `ämmert Juu; veli tulõ š́üödäle un `d́uodalõ Lei
2. sag pl perekondlik pidu (nt pulmad, peied, mõne tähtpäeva v sündmuse pühitsemine) – R eP hv M V; varrud, ristsed – S L Tür VlPõ Hls u `mihkli`päiväst `piedä `suured `juodud VNg; `kõige `suuremb juot õli ` pulma juot Lüg; `katri `pääval on `juodud ja `mardi `pääval voi tehä `juodud; tegi `oige üväd kadukse `juodod ~ liigud Vai; joodule tuli pailu końt `vöörud; joodu emabä (päev pärast ristseid); `mitmed joodud ee `joodud Khk; küll külamehed `ihkusid `jootude pεεl Mus; tuleb `jootude tegu, siis tehasse õlut igatahes Muh; õllepudi oo eä, sedä tehässe joodo peäl, saiad lõegatasse sesse Vig; sial ma pidasi joodud ää u, lapse varrud - - talu inimestel varrud Kse; kutsub teist joodule Var; olen seal `pulmas köind, ja `jootus köind Mih; uue toa joot (maja valmimise pidu) Ris; kas pulma joot ehk varru joot ehk matuse joot – kõik olid joodud Juu; kui `jälle külas mõned juodud olid, siis `juodi ja praaliti VMr; kui last ristitakse, siis on varrud nende `juotude nimi Kad; ku `kunnigi jooduse om, ma lää ka końt `võ̭õ̭rass Krk; `sündümisepäävä jooduʔ Har || jooming mehed põõsaste all joovad, sial on joodud Lai; meestel omma `suure jooduʔ Krl
Vrd jook, joom2

joulu|oomiku jõuluhommik Ega `joulu`huomigull voi `toise peresse `mennä, siis `panna jo `räŋŋed `kaula Kuu Vrd jõuluommuk

juhama juhama Jõh L(juh́ama Mih) K I
1. sõiduteelt kõrvale libisema, viitama kui juhevets o teist `moodi läind või ää tulnd, siis `vanker juhab, keppob `kraabi Mar; `juhtmed o [vankriaisadel] väĺlap̀ool, et ei akka juhama, et otse teed jooseb Lih; `vanker juhab teine puole voi teine puole, käib `viltu JõeK; regi akkab libeda tiedega juhama, nigu `ringi `kierab, viab enese obuse `kõrva Sim; vanger juhab kahele puale, viśt one juhi `kat́ki Kod; läks [jalgrattaga] `orgu sumat `sisse, ta juhas kääs, ei saand pidada Lai
2. kõikudes käima, taaruma `ju̬u̬nud inimene juhab kahele puale, laenetab, võtab ti̬i̬d laialt; ku inime vanass suab, siis kakerdab ja juhab; `veikesed lapsed `vońtavad, jalad juhavad all Kod || ju̬u̬red kokko juhavad, ladvad kokko langevad ? rhvl Kod
Vrd jugama, juhjama1, juhtama, juhtma

jumalakene jumala|ke(ne) Vai Mär Kse/g -kese/ KJn Trv Hls/g -kse/ Puh Nõo, -kõnõ Nõo V(-kõni Krl, -gõnõ, -kanõ Se; jumalõkõnõ Krl Har Se, jummala- Lut); jumalek, jumak, jumatsek(e) Krk
1. dem < jumal `aitu·mma jumalakõsõlõ, et timä `niigi õńniśt Har; jummalakõnõ, hoia˽saʔ `kaŕja tõbrast Lut
2. int oh sa jumalakene küll Vai; oi jumalake, mis iki nüid saab Trv; aai jumak, latsel o tulekahju märgik `kukrun; ai jumalek ~ ai jumatsek(e), si̬i̬ `vaene latsek Krk; jumalakõnõ, mis minust saa Har; oĺli vanast `aokõsõ, jumalõkõnõ, olõ õs śeŕonkat `kośtki võttaʔ; voi jumalakõne, kaĺliss suurõkõnõ Se Vrd jumalukene

jää|auk peri on sie jää auk, kus `lasta verk voi nuot `sisse Jõe; kukkus jää `auku Lai; aa korejed iäaaguss `väljä Kod

jüri|päev kalendritähtpäev, 23. aprill Kui jüripäiväl `pohja `tuulega sadab, siis tuleb vilets rukki `leikus; `Enne jüri`päivä ei voi `tuua kivi tuba, siis ei saa suvel void; `Enne jüri`päivä `tehtud vela `maksab luom, peräst `jürgi `tehtud vela peld Kuu; juripäiv pidid `krundi päält `vällä `lahkuma kui rent õli tasumatta; juri `päiväl `naised `käisiväd `lüpsikuid turutammas `körtsis; juri`päivä `ommiku akkas vana `karjane `kõrda `käimä; kui juriba on esimine `kaste maas, siis `jaagu`päiväl on `lõikus kääs Lüg; pastu`moarjabest neli [nädalat] juribäse, juribäst ühüksa jaanibäse Pöi; kui juribe [esimeseks külaliseks] emane inime köis, siis sead ollid [suvel] pahurad Muh; Juripää annab lammas kuue, `mihklipää kasuka (jüripäeva aegu lammast pöetakse, mihklipäevaks tapetakse) Han; juripäe oli `seuke pere vahetamese aeg Aud; `enne `käidi `iides jüribä `öhtu Ris; jüripäevast jüripäevani oli kaup [aastapalgalisel] JõeK; enam `piale üri`pääva ei `tohtind tuld tuppa võtta, et pidi oraksed ära `võtma JJn; kui `enne jüri`päeva müristab, siis tuleb kahjulik suvi ja äike teeb palju kahju; jüribä ei `tohtind kaŋŋastki kududa, siis pidi müristama väga vaĺjust tua pial VMr; jüripääv one talve ja suve vahe, jüripääväss akavad küĺvinädäläd; tä juripäävä aeg on küńnipääv, vanass jüripääväl ürjäti `küńdi ja `lasti karjad `väĺjä; jüripääval `pesti karjalapse `silmi, et uniseks ei jäe Kod; kui `enne jüri`pääva ujutasse, siis ei tule kärnad `külge Plt; kui jüripäevan vilu ilma om, saab leib `valge; udu enne jüri`päevä tähendeb `küĺmä suve; tilguve enne jüri`päevä `rästä, saab `sańtki õlut juvva Hel; mõni käib `uśse `ot́sman enne jüri`päivä `loomele, kae siss ei rikutana eläjät vai `lu̬u̬ma, ku ta toda saab Puh; mina tei `aasta kaoba, `ti̬i̬nsi jüripäväst jüri`päivä; ku enne kägu ei kuku, siss jüripävä ommugu puu `õõse sehen kukup Nõo; Illus verrev taevas jüripäevä `omgul kuulut hääd lina ja `tat́rigu `kasvu Rõn; jüripääst jakap̀äivä ei lõpõʔ agu aost Urv; `ümbre jüri`päivi (paiku) Har; juripäiv `naatass `küńmä Räp; jürip̀ävä lat́siʔ öut́si Lut || kolimis- või vallandamispäev kui `keegi nägi `koskil kraami vedu, siis `ööldi, et sel on jüripääv Lai; Täl om juripäiv Räp || fig jüri`päivä tegemä (kohalt vallandama) Plv

kaarutama2 kaaru|tama Khk Krj, `kaaru- R kaagutama kana `kaarutab, kui munemast ära tuleb, voi munema lähäb Jõe; kana kaarudab, tahab munele `minna Khk Vrd kaaruma

kaksi|pidine a < kaksipidi `toise talo pere`naine on üks `kaksipidine inimene, ei tädä voi `usku – taas `räägi nii, taas `toisite Vai; see oo ühna kaksipidine töö Muh; `kaksipidine `mötlemine Rei Vrd katsipidine

kalgastuma `kalgastuma Kuu refl < kalgastama Ei sidä `kalgastund `piimä `süüä küll voi, see oda kohe seest `lahti; `kalgastund piim, sie habakas, ei ole riesk Kuu

*kallistuma (ta) `kallistub kaldub kui paat `kallistub, puust ei voi `lahti `lassa; kui järsk `tuulepuhk tule, siis ei `kallistund paat küli `pääle; `Järskü `pressis jää `paadi `täüest viest `väljä, `kallistus küli `pääle Kuu Vrd kallama

kandlik2 `kandli|k g -gu Kuu Rei/-lek/, g -ku Khk Tõs Hää VJg eL
1. kändlik see on nii `kandlik maa Khk; maa on `kandlik, kus sa viil künnad või tiid Hää;`kandlik maa, kannu maha jäänu, mõts är päält võet. si̬i̬ om `seante `kandlik ti̬i̬, kannu juure sehen, lää iki jõmp-jõmp Krk; si̬i̬ om serände `kandlik maa, `kande ja `juuri täis Nõo Vrd kandlikanõ, kandline
2. kännustik, raiesmik Ei `sinne `kandlikku voi `lehmä `süömä `panna, neh jamub `kanduie `ümbär `kinni Kuu; mea käüsi `kandlikun karjan Krk
Vrd kändlik

kangus s < kange
1. jäikus, kõvadus `kõrverätt one tärgeldet `kange, pese ärä, one `lörtsjäs, põle enäm `kanguss `kośkil Kod; sa sait `küĺmä, määri `lämmän lambi eliga, siss kaob ihust si̬i̬ kanguss ärä Ran; joba `kanguss kuńden Rõu Vrd kangõtuss
2. mõju, tugevus (vägijookide jm toimeainete sisaldusest) Ega jahud `ilma sigurita avitanned hüäst, jäid `lahjad, ei old `kangust neh `kohvil midägi Kuu; `Kusse `lahja on, sel `õllel on `kangust küll, paneb `purju IisR; see oo paras `kangus (viinast) Khk; olid nahad `puhtaks `pestud, siis akati neid `tammi panema, katsuti tammi `kangust Kaa; Sinep ja pipar oo `kanguse poolest üsna kibedad, maigust tunneb ää Han; naa kudas lubja `kangus oo, vaśt oo kõvadamad paed, `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; kohe tükk `aega ki̬i̬s, kõik si̬i̬ kõvadus või `kangus läks juba [seentest] ära Äks; õllel `kangust küllät Trv; siss tu̬u̬ umala vesi `panti ka `tu̬u̬bri `sisse, tu̬u̬ ańd õllele `kangust ja ai ulluss Nõo; umalit [paned õllele] ka manu, na `andava `kanguse Lei
3. jõulisus, tugevus; mehisus, vaprus vana all (hüljes) tema on oma `kangusega `väljas, temal on `jõudu Jõe; `juustes pidi ühel mihel keik kaŋŋus olema olnd Käi; kes sõjas oma `julgust ja `kangust `näitas, see oli ka `kangelane Lai; temä loodap oma `kanguse ja kõvaduse `pääle Krk; uma `kangusõga teḱk kõvva tü̬ü̬d Se
4. isekus, jonn, kangekaelsus, järeleandmatus Nii `kaŋŋust täüs, et kui hunt tagant söis, igä tagasi ei valada Kuu; pääst `perseni `kangust täis Hlj; üks on `kaŋŋust täis ja `tõine on `kaŋŋust täis, kumbki ei `anna `alle Lüg; Sie `ninda `kangust täis, et `kuula `kellegi juttu IisR; Mis kaŋŋust sa niid omateeda ajad Kaa; suur poiss äga‿p jäta `kanguse pärast `inkumist `järge Krj; `suurdus suretab, `kangus `kautab, `uhkus vötab `oopis ää Vll; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; Möni inimene on alati oma kangut aemas olgu asi öige voi olemata Emm; oma `kangust pruugid, mes sa jöhkardad Käi; oo jõnnikas, aab `eese `kangust Mar; ta oli va väänkael, `kangust täis, ei kuulegi mis räägitakse Mär; süda `kangost täis Ris; `Õigus igaühel, `kangus kahe vahel, `kangus kahe õlmaga Jür; `kangus `kautab ja nõdrus `nõutab KuuK; ei anna `kanguse pärast järele JMd; kes oma `jońni aeab, `kangust täis, sie on `kange`kaelne inimene Sim; `uhkus `tiutab, `kangus `kaatab, `ütleb vanasõna Kod; nutt tulep iki `süäme aledusest, egä si̬i̬ `süäme `kangusest ei tule Krk; kellekiga läbi ei saa, mugu aab enne oma `kangust taga Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; tuul om `kanguss süämen, tuu ei lepüʔ konagi ärʔ Krl; tä om täüś kanguist, süäme kanguist om täüś Se Vrd kangedus, kanksus, kankus

kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär Pä/karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre

kartsas karsas g `karssa SaLä Kaa Pöi, g karssa Jäm Ans Kär, g `kartsa Jaa Pöi Muh L Rap; karssas g `kartsa Mar Kul Mär Tõs Khk PJg SJn; kartsa|s g `kartsa Kaa Pha Vll Pöi L(g kartsa Kir) Ris HMd Nis Kod Vil Hls, -ss Vig Hel, kardsas Krj Kse Saa Hls a. ronimiseks kasutatav redel katuse karsas Jäm; karsas oli ahju taga, säält `keidi üles; `karssa völlas kohes nee laavad vahel on, kaks völlast Khk; kardsas oo `pulkadest, astud `pulkade `pääle Krj; ahu karsas `olli, üks vähike `sõuke; `kartsa nońn Muh; Körgete kurendusaidade kojanditel tehta mölemasse külgi vehest kartsad Emm; laudi kartsas LNg; `kartsa puud Vig; ja puu `otsas ka olid [linnu] pesäd mis inimest isi tegid ja, karsastega päris viisid ülese Var; poiss läin kartsast kouda ülese tara `piäle Var; `kartsage saab egass poole `kõrges minnä Hls || nöörredel masti ronimiseks Tieme `vańti `kartsa kua, muedu igävene `roinamine kui tahad `maśti `minnä Khn; masti `kartsad Ris || pressi kartsas redel linaajamise masinal käsimasinal oo all kartsass; pressi kartsass oo see, kelle `peäle kibid pannasse, mõedu ta ei purusta Vig b. vankri redelikujuline külg, vankriredel karssa körvad Jäm ~ (vankriredeli küljes olev pulk, mille külge seotakse koormaköis) Ans; läks `ilma `karssuta ratastega; rataste `karssa `völlad Khk; `turdla `karssad pannakse teiste `piale Pöi; `vankril oo kaks karsast, teine `teisel Muh; Rougud oidvad vankri kihasi voi kartsud kohal Emm; töö`vankrel oo `kartsad peäl ja sõedo`vankrel oo kehäd Vig; `kartsa sõled oo `kartsal otste peal; kehade väät́ oo all `lastme takka ja kartsaste takka läbi, sis `kartsad ei saa tõusta Kse; `kartsad pidid ikke [vankri] peal olema, kus sõnnik nagu `senna kartsaste vahele sai `panna; `kartsasõĺg, sõnnikuväo `kartsal keskelt läbi, et oiab ku̬u̬s, et peeled ei lähe laiali Mih; [kartsa] `võllad olid änamasti kasest, aga need pulgad olid kõik änamasti kuusest Tõs; Ädäli sai muedu karsastõss `tõua (vankri redelite kõrgune koorem) Khn; kartsastega vanger oo pika kehadega Tor; laud `kartsad on nied mis sillol käiaks, `kruusi ja `liiva `veataks Ris c. rõuguredel ein `pandi `reika karsaste `pääle Khk; kartsaste `piale pannasse ein Mih; kartsade `peale saab vili `kuivma `pandud, need oo kaks redeli `moodi, kui vili `peale oo `pandud, sis see oo rõuk Aud; kümme kartsast `viĺla Saa d. redelitaoliste külgedega loomasõim obuse karsas, kohes einad `sisse pannasse, karsas on seina küljes Khk; `kartsal om ümmer`ringi pulga ja jala all, lambaeinä `panti `kartsase, `lamba siss ümmer`tiiru seive Hel c. rööbiti puudest (palkidest) alus laeva või paadi vettelaskmiseks või kaldale vedamiseks karsas kui `rullisid kahe pitka puu `külge midu tükki `löödud; lae selle päälitse läheb nii sügavase (~ süvase) vee `sisse, et lae ojuma akab `jälle; karsast kautu tömmetass lae `maale Khk
2. kangaviga kui `kangal piivahe jäänd on, siis seda `üitasse `karssaks Khk; kui `toimne kangas oo ja kogemata ei ole `järges tallatud, siis oo `kartsad sees Mih; [kangale] `kartsa `sisse talland PJg Vrd kaltsas, kardas, kardsak, karsu, katsas

karuselt labaselt `rääkis nönda karuselt, pole kenad juttu üht, kui ta vannub voi rumalud sönu `ütleb Jaa

keha n, g keha Jõh L K I, kehä R Vig Tõs Khn Kod VlPõ, kiha Jõe S LäEd HaLo M, kihä Trv Hel T V
1. a. inimese või looma kere; kehaehitus kihasse lüö nii`palju ku tahad, äga kihast täma ära sure (hüljes) Jõe; [merihärg] `itse on `suure `päägä ja `piene kehägä Kuu; `pitkä kehägä ja keregä obone; kehä `luomu puold viks ja ilus inimine; kie `tervest pääst sureb ja `tuorelt kehalt, sie lähäb usina `aisemaie Lüg; väriseb `tervest kehast; `Ilge keha on `niisike `ühtlane nagu `lauaga `lüädud Jõh; kaik kehä aja `suoja tulist üles (aurab) Vai; Kiha on keik valu täis Jäm; leeskanal o mustad tipid, punane kiha Muh; täis `sirge kihaga mees Emm; alumene keha jägo (alakeha) se on siit alt‿pold vööd Käi; täis `ärga kihaga meest; Vanast vaadeti ermuga oma kiha, et kas pole katku lappi; ta ajab ennast juba kiha `pääle (saab terveks); `palja kihaga inimene (vaene) Rei; kõhn `võtku kehä, kui põle `jalgo LNg; riie tehässe kehä järele; kui mo keha `kaetud oo ega sis äda põle Mar; `korbja kehägä obone, - - põle na tugeba kehägä mete Vig; Kui ma su käde sua, oja siis oma patunõ kehä; Nda ku sa sedä tied, nda sa kehä `piäle suad (peksa) Khn; `viska keha maha, ole natuke pikali, `puhka vähä PJg; kümme rubla `antaks ikke üle keha (inimese kohta) kõigil `juure; libauńdi tüdrikul olnu ülemene keha (ülakeha) männakoorest Hää; täie kehaga ehk täis `kasvand tüdruk Juu; võtt tese `kääga tesest `uurdest, võtt keha `piale ja tõi vaadi tuppa JJn; mina olen kaks `korda `rõuges old lapsest piast, - - teine kord puolest kehast ja teine kord puolest kehast VMr; kõige kehaga `tüötas, kui `terve keha on tüös VJg; `vimmas kehaga, see on küirakas Sim; [niites] piad `terve kihaga `pöörama Äks; miul lubati kolmante kiha `otsa panna si̬i̬ pää (hea mälu tõttu) Pst; õige laia `maoge ja jämme kihage Hls; mõni om kuiva kihäga, pikk ja tugev, aga es ole `rammu; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõik kihä `perrä ilusti lõegatu Ran; ää laadiga obene, kihä laat om ää; kui obesel puusslaḱ om, siss obene köhib ja `tõmbap kihäga kõvaste Nõo; Ta - - jäi sis `paĺla kihägä külmä tuule kätte `saisma Rõn; kihä üle kõ̭gõ nii `aigõ et, tiiä kas om `säńgü `jäämine vah San; taa vana kihä ämp ei kanna `külmä Krl; tu̬u̬ (valu) lätt kõ̭iḱ nigu läbi kihä; sul om hää pää, taad om kahju üte kihäga mattaʔ Har; tu̬u̬ halv `ütlemine lät́s mul `väega kihhä piteh; ma oĺli kihäle paks, ni ńaolõ kah Vas; tubli kihäga, sääne `plotna (prink loom); tävve kihägä inemine; `ündrik om poolõni kihäni, a kleit tu om üle kõõ kihä; śääne kildanõ, śääne kihäldä inemine, kui määne rapai rõivastõ all (kõhn); [loom] pidä `höśte kih́hä, ei lää `ramsabast, ei kõhnõbast Se; kihä `pańte ärʔ `hauda, maa ala, a hińg lät́s ärʔ `taivalõ; jummal arm, tuu miä śjonds ańd, `kristusõ kehä (armulaualeib) Lut b. keha välispind, ihunahk kirbud söövad kiha ää Muh; mu keha sügeleb nii paelu Juu; keha sügeleb Sim; kihä süüdäss Se c. kõht, seedetrakt kut looma kiha on umistuses, tehta kolm venidames `sölmi `pääle; [soola] saab loomadel `sisse `antud, kut looma kiha `kinni aa Emm; kiha käib maas (sooled käivad välja) Rei; ta kehäst üsna jäme inimene, tä kukub `varssi `nurka (sünnitab); kehä ei pea `kinni, ma rasvast toitu ei või süüa Mar; kiha `olli puhutsel täis Hää; jääb nõrgass, ku kehä tühjäss lähäb Kod; kui lehmal on kiha `lahti, mõned annavad ravva tagijad Äks; keha ei pea `kinni, laseb kõik läbi Plt; sel on kiha ülearu täis, ei tää, ka ta `lõhki lää või; ku `värskel lihal ei ole vattu päält ärä riisut, siis võtt kiha `valla Krk; kihäst ole `kińni joba mitu `päivä Nõo; läbi kihä lasḱja, lõ̭dõv (loom); ḱihä ḱäü `vällä (sooltest) Se; keha kinnitama sööma, kosutama Vaja on kehä kinnitada, siis jõuab jälle teha Vig; lebaga kinnitas keha Tor; si̬i̬ sü̬ü̬k kinnitäs kehä KJn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; umbse kehaga prink, rammus lühikese kubemega ovust `kutsuta `umbse kehaga obusest ka VNg; kie on lühükese kubemega, [on] umb kehägä obone Lüg; `umpse kihaga obu (pasandab vähe) Rei; tugev `umpse kehaga obo, kellel vähiksed tühimused oo Mar; obune on nagu truĺl, nii täis topitud, `umpse kehaga obune Juu; `umpse kehaga siga JMd; `umpse kehaga obune, täis ümmargune, rammus VJg; küll sie obune on `umbse kehaga Iis; `umse kehägä lu̬u̬m KJn; `umbse kihäga obene, ei ole lõdu, kõ̭ik mes sü̬ü̬b, lähäb jõvvuss Nõod. sõim ah sa mädanu kiha Hää; kuradi kihä Hel; `ossa `sińdri kihä, koe sa `lääte San; assa pühüsse kihä Kan; `Ossa suńnitava kihä, kohe leevä om visanuʔ; Midäs sa `sińdre kihä `lõ̭õ̭ndõlõt́ tan; Oh sa `saadlasõ kihä Urv; `assa tuhanda kihä Rõu; Oh saʔ igäväne kuradi kihä Vas; jatsu ḱihä, sukka (sinuga) jovva ai ḱääneĺdäʔ; koess sa ilmadse kihä tügüt; vana halva ḱihä; `vaimlasõ ḱihä Se
2. põhi-, keskosaa. vankrikere, redelite vahe rataste kihad olid `räimid täis; koŕv ratastel olid kihad, teistel olid redelid ning kastid Khk; Kihad `pandi `kahlusi täis, tüid mõlemast otsast `välja Pöi; Rougud oidvad vankri kihasi voi kartsud kohal Emm; töö `vankrel oo `kartsad piäl ja sõedo`vankrel oo kehäd Vig; kehade väät́ köib `lastme alt läbi Kse; `rentskid oo `vankri piäl, mis kehäd laiemase teeväd Var; kehäd, `sioke kast kokku `löödud. kui midagi `tooma minnasse, sõnikud või, siis pannasse `sinna kehädesse Tõs; `Vankre kihat́s - - si̬i̬ on muĺgi pu̬u̬lt sõna, meie si̬i̬ `ütleme `vankre kere või `vankre keha Hää; `vankri kehä täie saema kualikid Kod; Vanad `vankred `oĺlid paelu veiksemad kui `nüidsed. Kangesti `kitsa kehäga KJn; tõi mullõ `vankri kihä tävve `kartold Nõo Vrd kehats b. ehitise, mingi asja põhiosa `uone kehä akkab `valmis `saama Lüg; südamepakk, see oo ta kiha (vokil); paadi kaared oo, kus `külges see kiha oo Muh; `lähkri keha `valmis, põhad `alla panemata Mar; toa kehä oo ülevel Tõs; adra keha on `kat́ki Hää; maeal on paĺlas keha, põle katust peal Juu; maja kehä juba `vaĺmis, nüid muutku akaku puarisid `piäle panema; võimasinal on kua kehä, tüńni siden on kehäd Kod; Karu `veśkel om vi̬i̬l paĺlass kihä `püsti Ran; [hoone] kihä om `üllen, vaja paariʔ `pääle `pandaʔ Har; loodsigu kihä; `kandlõl ei olõ kerre, [on] `kandlõ kihä Se; kehal põhiosa valmis on lae kihal juba (kere valmis) Emm; maja on kihal (seinad püsti) Rei c. rõiva, riideeseme põhiosa `kleiti ehk `paĺtu keha, `ilma `varrukatetta, ehk kasuka keha Jõh; meeste särgi kiha Emm; särgi keha koos, `käisäd alles `otsa `aamata Mar; undrok o kehäss kitsas Kod; neli küünärt olli kiha ja üt́s lät́s `käüstes (särgil) Krk; `amme kihäle `pańti `paklane jakk `alla Nõod. mõrra põhiosa mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; enne `koedass mõrra kihä, siss poig `sisse Hare. kuusapp (taevas) kuu paistab keige kihaga läbi, `ümber sihandene ise`moodi riips Khk; Noorkuu ise on noagu siŕp, aga mõni kord ta paistab läbi udu, terve kuu pole, on ömargune, siis öötakse et paistab täis kihas või kuu kihab täis Pöi; kuul on kehä `ümmer KJn
3. astja, vaat; õlleankur – Sa LäEd suur keha pannaste vett `täide; akkame ölut kehase panema Jäm; ti̬i̬ moole uus liha kiha Ans; üks mees `kaiband ühekorra teise mihe `kohtu, et mees varastand ta kiha εε. `kohtumees küsind, et koes su kiha oli, mees `ütlend et elu taga Khk; mehed tegid ise tammest ölle kihad; ole ise nεind, kui kiha pöhi ära tuli ja ölut läks maha Mus; Peremees akkas ölut kihade `sisse ajama; mine lase kehast `taari; Lammaste suine aeg oli ka otsas ning pandi kes lauta, kes kihase ragede ala (lihatünni) Kaa; levategemise kiha, selle sehes saab tainast sötkutud; kosti pulgaga `löödi kihale `vitsu `pääle Krj; `piima äi vöi kihase jättä, `närdib ää Pha; sörgrohu juurikidega sai neid puu kihasid `pestud Vll; linnassed pannasse kiha `sisse Muh; see ju põhu vädamese kiha, pannasse põhud `sinna `sisse ja Lih; Õlle kihad pidid tugevaste `liutud olema, kui õlut `sisse `pandi Han; kummi ḱihä‿śeh om vili, lõhmuspakust kaibõt Se Vrd kehik
4. lõnga (ja kanga) kerimisvahend eks sa piad [lõngad] ajama keha `pääle `esteks, `aspeldad `esteks kehade `pääle VNg; keri`laua pääld `aeti lõng kehä `pääle; `Kanga õts õli `riidega kehä `külge `kinni `õmmeldud, sis akkas `kaŋŋast kehäle ajama (värvimisel) Lüg; kui vokkiga saab `niidid `ketretud, siis ajama kehadelle; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; ajamo `kaŋŋas kehile Vai; Kellel kehad olid, eks see aas ike kehade `piale, - - mud́u kerimine võtab paĺlu `aega Amb; nii pikk pink oli, et kaks keha oli pingi pial otsakute, kehade pealt siis kääriti JJn; `eśti `aeti viel lõngad kehale - - ja kehadelt siis käärpuie `piale VMr; keha on `veiksem, `aspel suur Trm; kehäd one neĺjä `sammaga ja vändägä Kod; piab lõng kihale `aama, siis saad kangast `luua Pal; kehäst ajasime `pu̬u̬li KJn; siis on siäntset kehät, kehätäsime (lõngad) ärä Kõp; lõnga `olla viil kehade pääl, ommen nakka kangast `luuma Trv; kehä `olli tettu `nellä `kanti, pulgest Ran; aami lang kihade pääle San; Mull läts kihäpulk `katski, ei saakiʔ langa pääle aiaʔ Vas Vrd kehakas

keilima1 `keili|ma Jõe Hlj, -mä Kuu, (ma) `keilin uisutama veib `varsti `keilima `minna `järve `jääle; läks `keilidega `keilima voi `tritsutama Jõe; Kui lund jääl ei ole, on sul hüä `keilidä; `näädinge jää, sie oli nii sile kui laud ja [seal võis] `keilida ja `kelguga `soita ja Kuu; `lapsed `keilivad jää pääl; `keilige `päälegi Hlj

keks|püks R spor eP, TLä Kan kergats, kehkenpüks kekspüks on nagu nattuke `puudulik voi `uhke Jõe; Sa oled aeva kekspüks edesi, ei‿t saa `targemaks Kuu; `uhkust täis ku kekspüks Lüg; tää o muidu üks kekspüks, kiidab `peele oma tegusi Mus; Pole töömees midagid, - - muidu üks kekspüks Kaa; ole keḱspüḱs vahel vagusi koa, äe valetleg nii ullu palju mitte Muh; Kekspüksid põle kelegi mehed Han; `keksis kekspüks senis kui ma vädasi talle `vastu `kõrvu Kse; kekspöksi juttu ei saa `usku; kekspöḱs `olli ubsakass, `rätsebä `sorti Ran; taa vana kekśṕoks om Kan || hum jänes – Jõh

kengi `ken|gi R Pst, -gid Sa, p kedägi; g kenegi Vai, kennegid Vll; all kenelegi VNg, kennegile Jäm; g pl kennegite Ans Pha, ad kennegi|tel Jäm(-del) Khk Kär van, ind-pron = keegi
1. keegi, ükski (substantiivselt) kuda `kengi `tahtu `üellä; Ei sest voi kenelegi `hiiskuda Kuu; ei `kengi tuld VNg; ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi; ei ole tama kedägi `nälga jättand; miä‿n ole kenegägi `riideld Vai; see‿p täi kennegile midad anda; jo sääl `kengid käind on; neid linasid pole kennegidel Jäm; suisteks pühadeks vöi tou pühadeks, kuidas `kengid üiab Ans; mönel oli laiem esi, kuida `kengid `jöudas ka Khk; `laulti mis kennegitel pεεs oli Kär; Kennega seltsis sa tulid?; Äi ma pole sii keŋŋid näind Kaa; kuida kennegid keele murre on Vll
2. mingisugune (adjektiivselt) ei mina taha kenegi `maksu VNg; kurat, õled ka kenegi inimine Lüg; kits ole kenegi `luoma! Vai; see pole kennegite asi Pha

kerima keri|ma (-mä) üld/-mäie Lüg, -me M San Krl/; da-inf keri|da (-dä) R eP M(-de) T; kerriʔ (keŕriʔ) V(keriʔ Se)
1. kerasse või rulli keerama, ajama a. lõnga (niiti, nööri) kerima `langa kerita viiuliga Jõe; kerimise penk Lüg; `lõnga `tarvis kerida kerale; `kanga kehade `pääle keritasse `niiti ehk `lõnga Jõh; `rihma kerimä; keri`lavvad, mine pääl keridä `niidi `vühti Vai; `varda kudumise löŋŋale keritase süid, `löime löŋŋale‿p vöi süid kerida mette; `peenine nöör keritesse kera Khk; keri võrgo lena kerasse Mar; lõnga tups saab `sõrme peal keritud Mär; lõng sai kεritud kεrasse, siis sai kääritud Mih; `taksed ja linased niidid keriti pulga `peale Aud; `randes keritass võrgude `nüüri Hää; `talve oli sulaste asi naestele `lõnga kerida Kos; kümme ja pool pasmast sai kerasse kerida Koe; lõnga kerimese viiul Trm; üks kerä võĺl one [villavabrikus], varb kõhe akab kerima Kod; niidse oĺl kerässe keritu; ärä keri lõngale `suuri nagavusi `sisse Trv; kerite pulk – kus `pääle `lõnga keritse Hls; linast `lõnga ei tohi keride `sü̬ü̬rüssess, piat ütsi lõnga kerime; keritev pulk, niḱs Krk; kerevä `kerrä noid pajo `ku̬u̬ri ja säält `teivä `viise Võn; pooli päält keritäss, ja keri`laudu päält Kam; vee lang keritäss kihä (~ kehhi) pääle Plv; kokko kerimä (`kapla) Vas; viŕn tulõ keriden `sisse, kõ̭gõ inämb keerul langal Räp; langa kerimise riśtiʔ ~ `langu keŕri jalaʔ (kerilauad); koh lank pääl om `keve·tśki pańt `t́solo·kna `sisse, voḱiga keri sinnä langa pääle; `langa keritäss kere päle ja `kerrä kaʔ Se || teat mängu mängima: paarilised hoiavad kätest kinni ja pöörlevad kumbki oma telje ümber `tüt́rik latsõʔ, muu õks kerivä `langa; kere `langa seeni kooni sattõ `maahha; kiä olõ õi ni `võrksa, tuu `saaḱi‿i keriʔ Se b. kangast poomi ümber või rulli keerama `rõiva `paĺknass tu rõivass om `kerrä kerit Se; edimäne võllass um tuu kohõ kuet kangass keritäss pääle, edevõllass; pääle kudamise keritäss [kangas] jo är ni truppa Lut
2. a. (millegi sisse või ümber) mässima, mähkima, keerutama; keerduma pahn keris `ümber masina völvi Khk; [humalad] akkand juba roegaste `ömber kerima Pöi; öö keritse nagu suka pael `ümber kere Muh; [Haagimees] teeb kεεlabaga voi sörmega [vintsimehele] ringikerimese liigutusi, see tεhendab, et tuleb vintsile vaierid pεεle kerida ehk troppi ülemale tösta Emm; aga kedervarre ma nägi - - nokk oli all, teeses `otsas oli ratas. lõng keris `ümber Mar; ja temä `astunu ligimal. seda `rohkem akkanu palaka nurgad kokku kerima, ja kõlinal maa `sisse vajoma Saa; kui obusega einamalle `mińdi, võt́tis õle tüki ja keris `ümber vikati tera JõeK; kerisime jalad seia saba `sisse ja kõverasse ja siis `istusime reialuse otsas Koe; keris ennast `ümbär kepi VJg; uśs kerib kepi `ümmer `rõngasse KJn || tiirutama mina ei muudmodi ei `kiikund ikke mina kerisin `ümmer võĺli Mär || (teat ringmängust) `terve ring `tehti, siis akati järjest üheteise kää alt `keerama, siis oli pahupidi. keriti niikaua kui köik üks ruńn oli ja siis akati `jälle `lahti kerima Mus b. kerra või rõngasse tõmbama uśs kerib ennast kogu Jäm; Keris jalad kõhu all kokku Han; uśs kerib eese `rõnga Mar; kerind enese asemele pikali Plt; huśs om kerinü `hindä `kerrä Se c. pead looma (kapsast) nää kui elosad `kaapsa pead. meil põlegi veel kerind, sii juba suured pead; `kaapsad akkavad juba pead kerima Ris d. kunnakarbiʔ vi̬i̬hn, ots kerit teräväss; tsiateokaŕp nigu luu, ots `kerrä kerit Rõu
3. fig (kiirest liigutamisest) a. jooksma, käima, minema aga obone keris menema, läks `juoksu, keris `juoksu Jõh; oo jalad kerivad, obu raavib Khk; milla te Saarema läbi kerite (käite) Kaa; kerivad möda küla, iga üks annab sõnu Kir; Lapsed keride kua koju kui võerast inimest näävad Han; mõne obuse muod́ on koa, et kerib ja sebib aga edasi `jõudmine on väike Hag; küll ta keris (jooksis) mu iest Koe; `vaata kui obused kerivad õite, [öeldakse] kui na `lahtselt juoksevad. mõnes kohas `üölda kui rakkeski juoksevad VJg; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutunud mua `külge Kod; obesed keriväd tulist KJn; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi; mõni oben keri `jalgege (jookseb lühikeste sammudega), ta ei `viska `jalgu edesi Krk; kui ma `andsi `raudjale ohjaarudege paar `põõna siss keriś mäest `alla kui tuuĺ Hel; ku mõni (hobune) `väega ilostõ `jalgo `viskass, sõ̭ss üteldäss, tä nigu keri Räp; linnako‿i· ette, jäägu‿i·ʔ `perrä, keriʔ keskpaigah! Lut || kere (ronis) aho pääle Vas b. ringi käima, tiirutama, pöörlema lapsed tegad `koεrust ning kerivad ühe tese `ümber Khk; seased - - `sõeluvad, kerivad `rinki; pea nõnna jähverdab `otsas et, kerib `rinki; `ennäe kui `ämlik kerib `võrku teha Muh; pulk `pantse `perrä, siis tõmmatasse `käegä, - - kerib `ümber, tuhat`neĺjä Kod || pöörama Tuul akkab `jälle pöha `poole kerima Pöi; südamesse kerima kalliks, armsaks saama ta mi̬i̬ss om tälle `süämehe kerinö Räp; `süämehe ärʔ kerinü, selle `hoitõgi naist Se

kerkima `kerki|ma (-mä), (ta) `kerkib R/-mäie Lüg/ eP; `keŕki|ma (-mä), (ta) `keŕkib Tor Juu JõeK JMd JJn VJg Kod Pal KJn Vil Puh; `keŕk|ma (-mä), pr `keŕki- Vig Puh; `kerkü|ma, -mõ Krl, -mä, (ta) `kerküb Khn, -mmä, (ta) `kerküss Plv Räp Se; `keŕkü|me, pr `keŕkü- Krk(-m) San Urv/-mä/, -mmä Plv; `kerkima, (ta) kergib Hi Kei, (ma) kergi Khk, (nad) kergivad Koe, (ta) `kergib Hlj, imps `kergiti Jõh; `kerkümä, (ma) kergü, (ta) `kerküss Vas; `keŕkümmä, (ma) keŕgü, (ta) `keŕküss Rõu
1. a. üles(poole) liikuma, tõusma, kõrgemale nihkuma no `ütle, kas `kerkib üles (unisest inimesest) Kuu; ma vihastasin kõhe `ninda, et `karvad `kerkisid `püsti Lüg; nii nobe `keima – `iused `kerkivad pees üsna; ma oksendasi nönda, mis perse `kerkis; koes sa lehed `kerkides (rutates, hüpates) Khk; pää `kerkib juba metsa tagant Pha; vaekouss kergib Rei; sandid niied pεεl, ta‿p kergi `teistega `seltsis end Phl; kelle jalg `kerkib, selle suu `nälpab Aud; kui kangas ei `kerki, siis tuleb [tõsta] `niisi `kõrgemalle Amb; ma ei suanud auto `piäle, no kost ma puu `õtsa `kerkin (ronin) Kod; vaht `kerkib `peale Plt; jää om `vi̬i̬ri `mü̬ü̬dä `valla puha ja üless `keŕküne Krk || fig söna üsna `kerkib keele peel, äga mette‿b tule `meele Khk; Taal ing kerkis (pahameel tõusis) Emm; ta süda üsna `kerkind sees, nii ea meel olnd Mar; `kerkis küll keele `peale aga ma `jätsin veel `ütlemata Kei; Keele otsas kerkimas, aga meele ei tule Amb || veri kergib `palgese, öhekorraga lεheb ponasegs nägo Käi || fig käratama, kärkima sai tigedaks ja `kerkis mu `peale; mis sa nüid `kerkisid ja kärsatasid nii `järsku Juu b. nägemis- või kuulmispiirkonda ilmuma kui `purjupaat vai laev akkab `alles `kerkima, siis `üeldakse et üks `purjulaev `kollab VNg; kui kena ilm, et üles `kerkivad, siis üle mere paistab pisike puu tukk ära Kaa; tõstatab üles - - kui `selge ilmaga tesed rannad üles `kerkivad Pöi; `Osmossaar on üles `kerkin Ris c. algama; tekkima, tõusma Tuul `ähvärdab ike `kerkida (puhuma hakata) aga ei sest tule `miski Jõh; koes `paksu `eina on säält `kerkib labusid nda‿t `seenid üles; teeb koest see `seie äkist `kerkis (tuli, tekkis) Khk; juba kergib tuli `ahju Emm; Paks pilv `kerküb `taeva Khn; tuul `kerkib, egä keskpäävä aeg ta `kerkib Kod; vihm tuleb viśt ülesse, `kerkib jah ülesse Äks; Tu̬u̬ vanemba vihma u̬u̬g kerkip vist küll üles Rõn
2. a. endisest tasapinnast kõrgemale tõusma; (mõõtmetelt, hulgalt, mahult) suurenema, paisuma maa `kerkib Kuu; Akkab vist ilmale minema, – mered kerkivad; Seinad ikka `kerkivad seal (ehitusel) pissi tasa Pöi; vesi `kerkib, kaos või meres Tõs; villad `kerkivad vakkas üles Ris; `peened paĺgid, maja ei `kerki HJn; kõva edeltuulega vesi `keŕkib, ida tuulega vesi pageneb JõeK; mülgas soo, `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ilmaklaaś `keŕkib, et tuleb `vihma VJg; nigu [piim] `keema akkab, siis kohe `kerkib vuhinal padast `väĺja Lai; kuke `si̬i̬ni ku löiäd `niskese mätsäku - - siis koŕv `kerkib (täitub) kõhe Kod b. käärides paisuma, kohuma leib voi sai - - on `ästi `kerkind Jõe; `leiväd on `külmäd, ei akka `kerkimäie; appatuse tõrs. sääl `sõisas - - suure `luoma nahk kuus kuud, siis õli `valmis. `tundas, kui õli nahk `kerkind, nahk piäb `kerkima `paksemast Lüg; `kergidus on `kerkind, akka vaid plini `paistama Vai; Leib äi kergi kui `sötked külmad o Emm; ku leib põle `kerkin, siis `tõmbab korukse `lahti Var; `Kunkled (`kuklid) `kerkivad laua pääl Hää; `kiisel `kerkib. kui ta `kerkib ülesse, kahiseb Amb; siis on leib paras kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; leib `kerkib, pane ahi kütte; panin päŕmi `kerkima. piima `sisse Iis; `surnu kui `kerkimä (lagunedes paisuma) akab, kõhe koheneb nagu sai; leib `keŕkis nõnna kohedass Kod; ka sai pannasse pääle `kastmist `kerkima Äks; ku karaśk `keŕküme om akanu, siss kastets ärä Krk; leib om üless `kerkünüʔ ~ nõsnuʔ Krl || fig Sina `kerkid ku pärmitainas (tüsenevast inimesest) Hää; näe sul naiste`rahval on `jälle päŕm `sisse `pantud, juba `kerkib (on rase) Plt; Täl naene öörik kerkip nigu pärmi taenas (rasedast) Nõo c. suuremaks sirguma, kasvama; tärkama oras akab üles `kerkima Jäm; Ta nii külm, mis see rohi sii `kerkib Pöi; `kapsad on nii `rõemsad pärast `vihma. `looja `kaste all kõik kohe `kerkib HJn; taimed juo `keŕkind mulla alt `väĺja VJg; vili `kerkib ilusast, kui kasvab iast - - `enne pia `loomist `kerkib kõige `rohkem Trm; kui vihima tuleb, siis ein kõhe `keŕkib (hakkab kasvama) Kod; timahavva joba inne jüri`päivä rüä˽`keŕküvä ärʔ (van) Plvd. fig (ametis) tõusma mees `keŕkis kord korralt ametis Tor e. fig suurenema, tõusma (hinnast) – Kuu JMd Kod alate innad `keŕkiväd Kod
Vrd kergatuma, kergituma, kerkuma

kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor Jä ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor Jä, Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse

kiibakas kiiba|kas g -ka Jõe Krj Kir Kse Mih Tõs Hää Kad Plt Har/-ss/, `kiiba- Hlj IisR; kiiba|k g -ku I Ran Puh Võn V(-gu, -ko)
1. kõhn, kiitsakas Kiibaka kondiga Krj; ää `kuivand nagu kiibakas Kir; Sa oled ka naa kiibakasse jäend Mih; kiibakas, kuivetand inime või luom Kad; kiibak lehm Trm; sii (siga) one `õige kiibak Kod; `kangesti siuke kiibakas teine, ei tea kas on õite `aige Plt; kõhn nigu kiibak Ran; Esi nigu kiibak a jala omma väleda Plv; väiko kasvogaʔ ku kiibak Räp Vrd kiivakas, kääbakas
2. õhuke leivaviil Õhukõsõ kiibaku olliva lõõgatu Võn; mis tast kiibakust saa Urv; üte kiibaku lõõgaśs mullõ nigu paaŕ kõrd `suuhtõ `pandaʔ Räp; leevä ḱiibak Se Vrd kiip4
3. vigane – Jõe Plt kiibakas on pikk ja `viltu `jalgadega käib, kas käsi voi jalg on kover Jõe
4. a. kipakas, kergesti ümberminev ja ega nied ole nüüd `paadid ka - - temal ei ole juo magu midagi, mis `kannab, nied on kole `kiibakad, vai `lähvad `ümber `kergeste Hlj; kiibakas paat́ Tõs b. rahutu, püsimatu (inimene) kiibak laits Puh c. peru hobõnõ om kiibak sääne, et ei võta `ku̬u̬rmat `perrä `höste ja mõ̭ni pill kusõga kaʔ, kui `aama nakat ja `persega pill Se

kilgutamma kilgutamma spor V klähvima, kilkama pini kilgutass, aja jänest; ma˽kuuli, et pini `naksi kilgutamma Har; jahipiniʔ kilgutasõʔ, jahimeheʔ ummaʔ mõtsahn Rõu; pini kilgutass – iuh, iuh; ja susi ga kilgutass, ku pinni pett `vällä Se || naerda lõkerdama Küll tää voi `uĺli muudu kilgutaʔ Vas Vrd kilkama1

kimm1 kimm g kimmi S(kiḿm Muh) Kos Jür Kad, g `kimmi Kuu; pl kimmid Jõe; kimmes g `kimme Jõe Hlj; kimb g `kimme Kuu
1. kiilukujulise otsaga katuselaud too nattuke vanu `kimmesid `pliidi `alle `panna Hlj; Isa tegi katusele `kimmisid Khk; `kimmidest katus Kaa; Kimmid on `söuksed pisiksed lauad, `arssin pitkad, `tolli kolm laiad, vaevalt pool `tolli paksud; Oava kimmid pidavad katuseks köige kauam `vastu; Kimmisi akati sii `soagima alles nelja- viie`kümne oasta eest Pöi; Katusest jähi möni kimm üle Rei; kimm on paksem, pilbas on õhem; kimmil ei ole soont sies nagu `sindlel; kimmi õhem ots läheb teese korra `alla; ratas`saega tehti `kimmisi Kos; katukse kimmid Jür
2. puunõu küljelaud kimmedest teha kas kappa,`tuobert voi muud puu nou Jõe; Puu`riista `kimmed tehä igä `kuusest; Nie umb`puised `riistad on `oite hüäd, ei ole `karta et `kimmed `laialla `lähteväd vai riist `vitsa ärä lüöb, `aeva `terve Kuu || kastilaud Kimmid olid sületäite koupa punti siut siis oli neid joutsam laeva laadida Emm

kinnitama kińni|tama, kinni- L(-tämä Khn) K(-tämä Juu KJn) I(-tämä Kod); kinnitama S(-dama Hi[kini- Emm Rei]); kinnitämä T(-mmä Kam; -ńn- Võn; kińniteme San); kińnitä|mä V(-mmä; `kintämä Räp Se; kinnü|tämmä, (ma) kinnüdä Se; -tõmmõ Krl; ḱińnitama Lei); `kinni|tama R(-täm(m)ä Kuu Lüg Vai; -ńn- IisR)
1. millegi külge kinni panema (köitma, naelutama jne), midagi millegagi ühendama sie on `pienike nüör mis `vantide `külge `kinnitud Jõe; obose `rauda `loksu jalas, `tarvis sebäle `männä `kinnitämä Vai; kinnitab [rattale] `vitsa `peale Muh; Varna peab seina külgi kruudega voi naeldega kinidama Emm; kepid kahe `võlla vahel kinnitud (kalatarjal) Var; kangast kinnitati kinnitis`kaikaga, et `lõime poom paigale jäi Aud; kinnita komps aga tuugevaste `kinne Ris; kui kangast kińnitad, siis paned tagant lõngapakku `kińni, et ta enamb järele ei jokse Sim; ku obeseraud `lahti, kińnitän obese ravva ärä Kod; lätsit `paĺla `pääge, `juuse olli kinnidet Krk;`veśke `siibu kinnitädäss `kiilegä ja klammõrdõga Ran; ma kinnitä lille nöpsi `küĺgi Puh
2. pingutama, pingumale tõmbama kinnita `koorma köit; ma kinnita eese püksi `rõhma Mar; kińnitan koormast kõbaste `kińni Tor; minä kińnitäsin [kududes] kinnass õege kõvass Kod; ammasrattaga kińnitatasse [kangast] parajast kuda kududa saab Pal; ku oki nü̬ü̬ŕ ärä venüss, siss ta taht kinnite Krk; kui [kangast] kõvass `tahtsit tõmmata, siss kinnitit nii `sirgu ku‿śa `tahtsit Ran; siss kińnität [õlgkatuse] vitsa kõvastõ kińniʔ Har; kińnitäss `kuurmat orrõgaʔ Plv; kińnitä vü̬ü̬ ärʔ, vü̬ü̬ om nõrgah; ma˽kinnüdä vü̬ü̬d Se
3. kinnistama `Enne`keideti verk katehhu viess ja peräst `kinnidetti kruom`kaali ja vase `vitruli lahuss Kuu; mõned `väŕvsid koa maa`väŕvega - - `soola `sisse, mud́u ei kinnita `peale Vig
4. veenvalt ütlema, rõhutama, toonitama; hoiatama Tämä `kinniti `mulle et mina tulen VNg; ma `kinnitasin tämäle, et sie on `õige Jõh; Eks ta tüdrukulle `kinnitand `muidugi, et võttab ära IisR; kinnitab teist, ära olg koua ära Jäm; kinnida `lapsi et nad mette‿b lehe külmaga `oue; ta kinnitas mind äga nönda εε (edasi rääkimast) Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; Mees kinidas mütu korda, et oli vargut pεεld näind Emm; ma kinnitasi tä ää, et tä seda `asja mette `teistele ei `eerda Mar; Mjõnd kinnitätti, et selle oma tiädä pidäde Khn; ma kinnitasin teda küll, et äe sa sellest kellegile nüid reagi, aga ta ikka oli `reakind Hag; `köster kinnitas, tuo `talle linnast siidi `vinti viiuli kieleks Jür; kinnitas mitu kord, et tule tagasi JMd; si̬i̬ kińnitäs kõhe, et piäb tõsi õlema Kod; `neile oli kõvast ära kińnitatud, et mitte pihu täit ei `tohtind võtta Lai; ma ei või periss kinnite ka ma tulla saa Krk; ta kinnit, et ma `nimme tuless Puh; täl om siss ärä säält kotust kinnitedu, et ärä sa `ütle kellekile Nõo; kolm kõrd kińnitänü et, ärä sa ust kińni toogaku Võn
5. tõendama, õigeks tunnistama a. tä kinnitas seda jumala nimel Mar; ta siis ika kińnitab ja `tõendab, et sie on tõsi Hag; mõlemad kińnitasid küll, et ta oli nõnna, aga ei old Lai; kińnitäs jumala nimegä KJn; sääl piap tunnisteje oleme, kes kinnitep, et si̬i̬ om tõsi Krk; tiä kinnitõss `õkva jumala nimel Krl; kinnit́ uma sõ̭nagaʔ, et ka sedä me ei olõ `tennüʔ Se b. kehtivaks tunnistama `Notaa·rjus `kinnitas `selle `testameńdi ära IisR; selle (kinkeakti) peaks ikka `kuskil ää kinnitama, siis ta on ikka sääduslik Pöi; nüid ristitakse kodo ja kirikärra kinnitab Juu; sie (pass) kinnitati kihelkonna `kohtus ära Kad; tõstamenti kińnitämä Puh
6. kellegi valdusse andma; kinnistama `kinnitäb `krundi `naise nimele Lüg; miä `kinnidän sene maja sinu nime `pääle Vai; tεε‿p kuidas see kuha kinnitamise asi nendel läks Khk; Kui sa koha mulle kinnitad, siis ma tule sulle toitijaks, muidu mette Kaa; `kontrat oo mo nime `peale kinnitud Mar; kui talu `kondrahed kinnitud saavad PJg; lähän kinnitan oma nimele krundi Iis; kõht (talukoht) ei õlema ärä kińnitet Kod; talu ärä poja `pääle kinnitanu Trv; (neid ei võetud soldatiks) kelle `pääle `oĺli talu kinnitedü Ote; ku talo ostõti ja kińnitedi, sõ̭ss käve `mõisahe pu̬u̬lt `reńti tegemä Räp; kundrak oĺl kinnitämäldäʔ, nüit kinnidi kundragu äräʔ Se
7. kindlustama kui tule`kassas `kinnitad, saad `poliisi `vasta Lüg; Ma mötle, et kas peaks ka eese elu ää kinnitama Kaa; elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; maja kinnitatse tule eest Tõs; maja kinnitase tule `vasta askurańti Tor; ma kińnitan su elu ää Juu; me `uoned on kinnitud JMd; Minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv || tähtima `kinnidetod kiri Lüg; See kirja peab ää kinnitama Kaa; kińnitud kiri Kos; minule tuleb kiri `Taĺnass, kińnitet kiri Kod
9. vastu pidama, kestma, kannatama tεεb kinnidab see köis nii suurt `kandamad, leheb `katki `viimus Khk; nii vana inimene, ep kinnita änam [haiglasse] `viia end Mus; See vana rakk kinnitab küll, pole veel `jooskama akkand; Paigatud riie kinnitab uie ea Kaa; Nee rihaltse poarid oo jo päris mädad, ähk ühe `oasta kinnitavad veel, kui titsid `alla `panna Jaa; Vahel `polla [leib] kinnitand ahjust ää võtta, lagund ää Pöi; nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua Muh; Ma karda, et ta äi kinida mitte kipudadagid Emm; Supp äi kinidand teist `korda `soenda, läks apuks et kihises; Sa‿p kinida jo `rääkida, pistad kohe `karjuma Rei; [lõng] äi kinnita `kangel vidada Phl; nii abras et ei kinnita änam `ühte Rid; küll ma veel kinnita ikke tööd teha Mar; mu pea ei kinnitand [kiikuda] Kul; tema (vesipaju) vösad ei kinita `korvi teha, ei kinita teda `murda Ris; kas tä kinnutäss vil `kävvü Se
10. tugevamaks tegema, jõudu andma a. (söögist) `kiissel ei `kinnita inimist Lüg; Noh, `suksu, `tõmma ka vähe `inge tagasi ja `kinnita keret IisR; `kinnida `oige oma `kohtu Vai; Lähme küüni juure keha kinnitama, siis peame löunasöömani vastu Kaa; ma kinnita `enni ennast leibaga Mar; soolane kinnitab südät Tõs; piab `enne tee piale minekud keha kińnitama Trm; nüid võib tü̬ü̬d tiha, süda on kińnitetud Äks; sii süük kińnitäs kehä KJn; t́sia liha om vägi, ta kinnitäp süänd Rõn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; ma˽kinnüdä kõttu, oodaʔ Se b. kinnidaks jumal, et elu pitkem oleks Khk; jumal o mind kinnitan, ma ole ju vana puru Muh; jumal kinnitas mo `terbist Mar
11. end pingutama; pressima, väitama lehm kinniteb enne ku ta sünniteme akkab Pst; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `vällä selle kinnitamisega Krk; kui ma midägi kinnitä temäga (käega) vai tõsta midägi, siss nakap valutama Puh; kinnitäp kaits kolm `kõrda ja om laits käen Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ, sa kińnide˽kui taht, mitte midägi ei˽tulõʔ Krl; lehm kinnit́ õ̭nnõ, nii kinnit [vasika] `vällä Rõu; suure kinnitämise `sündügi iĺlośs suur lehmvasiik Räp; piät hinnäst kinnütämmä perämätsest joust; kinit́äs imäkua `väĺlä, sis jovva ai kuigi ar tassoʔ sannah Se

kipar kipar g `kipra Jäm LNg Tõs Vän, kipõr ~ kjõpõr g `kjõpra Khn; kippar(i) g kippari VNg; kiper Aud; kipper Rei Aud, g `kipri Jõe Kuu JMd, `kipre LNg, kipperi, -ä Kuu
1. a kipakas kipper saan on pisike `kitsas saan Jõe; kipper paat, kipperä `pohjaga Kuu; sie kippari `laiva ei `kannata `tormi VNg; koos `jalgadega kipar pink, mis `kergesti `ümber lihab; kipar `ümber minema Jäm; eena saad `tehti nii kipper, et läks kohe `ümmer LNg; kipar paat́ õõtsub; ärge minge `kipra `paatidega Tõs; Nda paelu `aeti puid tekki, tegi laevad `kjõpras Khn; kipar lootsik (nõu, tool) Vän; ei selle `kipri `vankriga ma küll ei `julge `minna JMd
2. s kipakas paat `Panga tugevast `parlasti, ei sen kipperigä `muidu `seilada voi Kuu
Vrd kippur, kippurane

kirn kirn g kirnu S L/kjõ- Khn/ Ris Tür Sim I Äks VlPõ eL(kiŕn g kiŕni Se), g `kirnu R(n `kirnu VNg Vai); kern g kernu Emm Rei Lä(g -o LäLo) K Iis KodT, g `kernu Hlj IisR
1. kitsas kõrge puunõu koore ja piima hoidmiseks ning võitegemiseks Mant o juo `kirnuss, mene tie voi `valmis; Eks sidä `kirnu `täüdüb vahest `turvutada neh ka, et `manti läbi ei hakka `laskema Kuu; kirn päält õli `kitsamb, alt `laiemb - - kahe `kõrvaga, pääl tekkel vai kaas Lüg; `Kernus `oiti ikke appu`piima IisR; pime `Jaani tegi `umbinaised `kirnud Vai; kirnu `sisse `möisate sehes oli korjatud piim kogu Khk; kirn `olle `püste puupütt, `teksel pεεl, piim `olle sees `hapnemas kirnu sees Phl; võid `tehti `enni kerno sees Mar; `kirnus apendase `piima Tor; kirn pannas `piima täis, kui ära jahutse, sis pannas kirnusse, sis tuleb koor `pääle Saa; kernul oli `uurde eäre sees pulk, sealt `laśti apu vesi `väĺla Juu; mańt `võeti ää, siis piim `pańdi `kernu. siis vel keedeti rukkijahu `körti `sisse, siis piim ei läind `kernus vesile Pai; kokku kokku kooreke, `ümber männa müta mäta, `taevast tulgu, `kirnu mingu rhvl Trm; kirnul õli pulk all, kui ku̬u̬r läks `apnema, laśkid vede `väĺjä. nüid enäm ei õle `kirna Kod; pet́ipiim kallati `kernu apu piimale `ulka Plt; kirnun om ike koore ase Hls; kirn olli ahtik ja pikk, puuvitsa pääl Krk; ku̬u̬r korjati `kirnu ja ku kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; kirnuga ku̬u̬ŕ `lasti `kaivu, sõss oĺl tä hulk `aigu rõ̭õ̭sk Kan; ku̬u̬ŕ `pańti `hapnõma, kirnuh iks hapatõdi Räp; puulavvost tönnikene `omgi kirn, kaaś om pääl, kui üt́s nurmik Se || võimasin voi `massin oli küll `kirnu; senest `kutsuti `kirnu VNg; `Kirnule oli vaja `vänta ja `tiivad `sisse sättida IisR; `Kernus völli pääl käivad `ringi neli tiivast, kernul käib kaan tihesti pääl Rei Vrd kärn
2. liha-, leiva- vm nõu, astja veri `seisis kernu sees Ris; aue`kapsad saavad `pandud `kernu ku̬he tulisest piast, `aśtisse ehk `kernu Ann; kas liha kern on täis Pee; sõkume tainast kernu sees. ennemalt `jäeti kernu `sisse vähe tainast, see oli juurekakk Ksi; liha põle, `paĺlad końdid kolisevad `kernus Plt
3. küünlakirn pandi soe vesi kernu sesse, siss valati rasp sõnna `peäle, `küindla orgid olid, igäs `orkis oli viis küenält, kasteti see `kernu, pandi `anguma Vig; `küinla `kastmese kirnud Tõs; kui `küinlad kirnu sees teha, siis nad põle siledad Aud; kernu sees vee peäl oli sulatud `lamma rasv, kolm `tahti korraga sai `kasta Juu; `küindlad kasteti kirnus Sim; [küünla] rasu suladide paa sehen, `panti kirnu `sissi Krk

kirstu|laud hrl pl Kas rouad voi kerstulouad (vangla või puusärk) Emm; ku `auda pandame, oleme kirstu `laudu vahel, kõik si̬i̬ vara ja ni̬i̬ maja jäävä maha Puh; Kae kirstulavvaʔ valmess (aeg surra); Kirstulavva˽teevä tervess (parandab vaid haud) Räp

kivi|kammel(as) kammeljas kivikammelad voi `lestad, nied kaaluvad kolm voi neli `naela Jõe; kivi`kammelal on `pienikene `kärnä `sellas, `liiva`lestal on jämedad Vai; kivi kamelal oo naastad `selgas; kibikammellad on nastad, pisikesed nakid peal, kibikõbad Rid; kivikammelaid püita ahingaga JõeK

klääpa `klääpa (-εε-) Hi
1. viltu, lääpa Kui üks saabas voi king on viltu sötkut leheb see viimaks nii klεεpa, et sünigid änam paranda Emm; Möni inimene sötkub oma kingad `klääpa Rei
2. längu, kallakile Oue värav `vaibund üsna `klεεpa Emm; Katsost sa vaaderpassiga ka kas on ike öige, et ta‿p jεε klεεpe end Käi || rikki, katki See läks mu käest nii `klääpa, et ei jää muud nöu üle, kui `viska minema Rei

klöps klöps g klöpsu kaigas Kurni klöpsuga `lööda kurn tagasi; `Öiged kurniklöpsud aa tehet louatükist voi kövera otsaga puust Emm

klöttima1 klöttima Hi keelt peksma Läks mööda küla klöttima; Klötib terve ilma täis Emm; Ta `kange klöttima, äi teda voi mitte pihupörmugid `uskuda Rei

kobisema kobisema üld (-mma Lüg Vai, -mä KJn, -m[e] M San, -sõm(m)a V[-sõmõ Krl])
1. vaikset tuhmi heli tekitama sie puu akkab mädänemmä, kobiseb juo Lüg; Vene `saapa `säered `jäened `ninda `kuivast ja kõvast, et kobisevad IisR; kut kase tohk kobiseb Khk; vana kasukas kobiseb, kui ma ta `ülle aa Muh; tahetasse neokest kõba puud, mis kõliseb, aga malts puu kobiseb Vig; `õhta tuln tuba, särgi ännäd kobisen ühnä, noh külmetan Var; kapp kuiv nõnna et ta kobiseb Ris; nahk kobiseb nõnna tuule kää, kui puu peal ehk kusagil on Juu; nii `kangesti olid märjad `riided, sielikud kobisesid [külma käes] JMd; ku luama sidess täis ajab, kopotad siis kobiseb Kod; vähid kobisesid paeas KJn; nõu kobiseb ku ta är kujunu om Hls; ega ta sääl pikält ei pisu (püsi), tule ku kondsa kobiseve Krk; tühi sain kobiseb, õõsikuss ärä `aetu Ran; suure seeriku, nu̬u̬ `väega kobisiva Kam; Vanast ku alumitse koorigu pääle kopudi, sõ̭ss ku˽kumisi `vasta vai kobisi, sõ̭ss oĺl leib kütse Urv; `kiäḱi käüse, `saapa kobisõse Se Vrd kobistama
2. pomisema; porisema; riidlema `Räegi `selgelt, ära kobise IisR; üks paha inime kobiseb teisega Jäm; ole vaid, mis sa `peaksid kobisema Khk; kobiseb taga kui laps ep tee nönda kut tahad Kär; Kedagid pole kobisema akkand ning jähi nönda, naat Linda oli `rääkind Kaa; Vana kobiseb küll, aga noored teevad ikka mis nad tahtvad Pha; Pole asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Kobised sa ise voi kobiseb so nahk (öeld omaette pomisejale) Emm; Ta kobises midagi `vasta ise Rei; see üks paha asi oo, et tä teise `kohta sedäsi kobiseb Mar; mis sa kobised seal `nurkas Kse; Ää kobisõg ikka `vasta, kui `ühte kästäkse Khn; Kobiseb ku vana kasukas Hää; mis sa muidu kobised siin kui sa kedagid ei tia Hag; mis `aśja sa kobised elu˛aa, et sa oma kobinad koa ei lõpeta Juu; kobiseb alatasa nigu vähja kot́t HJn; kobiseb na et ei kuulegi KJn; Sea jõḿm, kasva viil, siss kobise Hls; ku tõne vi̬i̬l kobisess, siss `ütle mis sa pimme võlsit Hel; mis sä taah kobisõt vi̬i̬l Räp || (loomade häälitsusest) siili siga kobiseb `pöösa all Khk; mesilase emä kobiseda seal [taru] sees na `kangeste Mar
3. kihisema, kobrutama; korisema mis läheb `kiesima, ta (piim) on apu ja kidiseb kohe ja kobiseb sedasi Kad; leeva, saia `käitus kobiseb Trm; leem on apu, kõik kobisema läind Plt; piim `oĺli tünnin joba tulitama lännu, kibisi ja kobisi Ran; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b Nõo; ta pand `sisse muidogi mis üless aase vai [taina] kobisõma (kerkima) pand Plv
Vrd kobisama

kohuvalõ kohu|valõ Urv, koho- Lut kohevil, kohevile, kobestatud Kui [kiisel] `hapnama lät́s, t‿oĺl jo˽tundaʔ, sõ̭ss ai `hindä üless kohuvalõ Urv; kohovalõ pandass unik vai ruga `hainu voi `oĺgi, gu˽pit́sidä‿iʔ kiniʔ siss tuu um kohovalõ; maa um kohovalõ Lut Vrd kohuvalla, kohuvile

koka|regi madal rautamata regi heinasaadude kokkuvedamiseks – Hi Loo`vεtjad panad einad kokaree `pεεle ja obu veab lau juure Emm; koka `reega ka vili `veedi koda Käi; `aitas koka`reega ka `tuua, kus on karene maa; Äga kokarege voi `siiskid sui läbi `oues `oida Rei; `pande heinad kokaree `peale, `veeti lao `otsa Phl

kolgas1 kolgas g `kolka Kuu(-ss) Kod Äks Plt
1. a. pehme kinnikasvanud jõekoht kolgass juess o `karta, ega‿t sa voi üsige `pääle `mennä Kuu; kolgas on `pehme, et sa `piale ei või `minna Plt b. koldas kos roho mättad, vähid on seal kolgaste sehes Äks Vrd kollas2
2. (pool)saar meil oli Pajusis einamaa, jõe saare pial, kutsuti ka kolgas; lähme `kolka eina`maale; kuus vakamaad oli se kolgas, obuse raua `moodi Plt

komm1 komm g kommi Sa Emm Phl Lai, kommu Rei; n, g kommi Rid
1. kaitselagi, kumm (ahju, pliidi, ääsi kohal) ahju komm, [tehti] ahju ede et kirjed ep lähe lage mette; pale must kut rehe ahju komm Khk; Ahjukommi peelt toodud [suitsu]liha oli eieti mokka mööda Kaa; ääsi koḿm Pha; `kolde kuhas on komm; pane sukad kommi `alla `kuima Jaa; Kommiks oli maailmatu suur lai [pae]kivi jurakas, kommi kivi; suits läks [ahjust] kommi `alla ja sealt tuli tuba; Kommi peal olid supi `roaksed, kuĺp ja pudru nui Pöi; Pliita kohas on oulu komm; Pliita kommisi tehta telliskividest voi plekist Emm; Aur `töuseb [pliidi] kommu `alla ja läheb luugist `välja Rei Vrd koma3, komi2, komu6
2. väike sild, truup puges silla kommi ala vihma`varju Vll; Seal on suur komm peal, vesi jooseb sealt alt läbi, paekivid seda`viiti kommakalt `peale `lautud kut kerstu koan on; Jõgedel olid puust kommid peal Pöi

kompa|jalg kompa- JMd KJn San; `kompa- VNg Vai Hag; kompa- Vig Saa Kad kompjalg oli obuse `jalgul midagi viga vähe voi `kombasti alalde siis teda `kutsuti kohe `kompa`jalga VNg; oh sa vana `kompa `jalga. jalad `kombas ja koveras Vai; kompajalg obune JMd; jäiet jänessä murule, kompa`jalga kua `ti̬i̬le rhvl San

kont1 końt g końdi spor L, K I V(ku-), kondi Sa Muh spor L, M T; kont g kondi Hi, `kondi R
1. kont, luua. (inimese, looma suurem) kont `Lapsed on `kanged `kontie siest hüdü `koukima Kuu; `Einostus `kondiga vana`aasta `õhta - - `kelle `kondi kuer `enne `ahmib, sie `este mehele [saab]; [denaturaadipudeli silt] `Kolme `kondiga – pääluu ja kaks `reieluud; üks vana kõbikene luu ja kont, nahk `oiab `kondid `kinni Lüg; nii kovad nagu kuge `kondid; räbälkaupmehed, `kondi`otsijad `käisivad ikke `Peipsi `äärest Vai; rinna`piike końt o keige alumine ribi Mus; `limpide `seltsis pidi [supis] liha olema, kust muedu kondid said, mis saeavanem kogu `korjas (lauale kontide hulka viskasid pulmalised raha) Kaa; kui `vastlabe sia jala kondid [olid], laps saadeti neid `kaugele ära pöllale `viima, siis siad `seisvad suvel pöllal Krj; suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; sea jala sees oo nisuksed kondid, virila kondid [vurri tegemiseks] Mar; seljä rool oo paelu `końta Tõs; Nda `vaenõ luõm, et `końta suab üksi; Magus końt (üdi-, krõmpskont) Khn; `õhta pidi üks poiss końdid `kat́ki kukkuma Vän; loomade końdidel üdi sihes Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; abaluu końt on õlal, käe taga HJn; `końte siden oo magus üdi Kod; kaks kusist `końti ja põie kael, `rohkem teda (kõhna inimest) ei olegi Lai; mis `näĺgunu ja kondsikuss jäänu, siss om tal (loomal) kondi `püsti Hls; egä sõrme sehen om kolm `końti Ran; `paĺla kondi om supi sehen; vanast `olli kondi`korjaja, noh setukene, ośt `końte ja ańd kaosi `vasta; [joodik] käis `mitmast kõveride, nu̬u̬ kondi oless täl nigu `valla ollu Nõo; siss (pärast lihasöömist) oĺl laud kõ̭ik noid `kuntõ täüs Rõu || kondine lihatükk `erne suppi tulep `ki̬i̬ta, sääl om üits tüḱk `konti ka `sisse panna Nõo; suṕilõ `pańti `lamba lihha ka mõ̭ni końt Plv b. kalaluu tema (tursk) on `ilma `końdita (peenikeste luudeta) kala Kuu; `ruodusima neid `silku, ega mei `konti süönd - - aga isa söi `keige `kondiga VNg; `Värske särg on muidu kena küll aga irmus pailu `kontisi ja `pindu Pöi; kusimuse `konti teestel kaladel ei ole kui aenult lestal, suur kõber końt Rid; `ahke końt (pisike kalaluu) Mar; mereärg on kõva, `końtisi täis Hää; mis‿sa nendest ahvenatest tõid paĺlas końt Kei; krõbistame kala `końta Juu c. fig (millestki külmunust või kuivanust) Vähämäld labidaterä `paksune kerd pidi lund üleni pääl olema, siis ei old `karta, et külm olis `nuota `kondiks tehnd Kuu; kalad on końt kövaks `kuivand Khk; Külma kas voi kondiks; Jälavarjud kuiast kondiks Emm; [liha] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; palajass `olli väĺlän ärä küĺmänu nigu końt Nõo || siul om õige końt (kondine) jalg Hls
2. muhkjas liigesekoht a. (looma) koodinukk vanger jooseb obesal `końte Trv; si̬i̬ om `lõhkje oben, `peĺgap `końte Hls; kondi `peĺgäje obene, ku tal [vanker] `końte lää, siss pand `lendäme Krk; rataste põhilavva putteva [hobuse] kondi `küĺge Nõo; lasi (virutas) nuiaga mustalõ kitsele `kuntõ Rõu; ku putusõ [hobusele] `kuntõ nu̬ ratta, ni om pakku mineḱ Se b. pahkluu `kehlu końt Jõe; seal oo kaks `końti, üks oo `seetsipool, teine väljapool - - [öeld] luupekse końt Pöi; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelpool [jalga] końt on Ksi; säŕk oli villane mustast `rõõvast - - jala końdeni Trv; jala końt ~ kondi luu; pikk änd, `alla poole kondi `otse Hls; labajala kondi om seere all, katel pu̬u̬l Ran; välimene końt, sisemine końt [pahkluul] Võn || kand me nüpeldäme (niidame) kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi, ja valitseja tulep tagast `końte (kandadele) Ran; te võtate samm maad kaar laǵa, ja siss pessäte miu `końte; kaśs nigu `väike laits käip kondi pääl taka; küll ma udisi tedä (kassi) kondi pääld ärä Nõo c. sõrmenukk päḱägä mõõdid, kui `kinda vi̬i̬rd kudasid - - mõõdid päḱä otsast päḱä kondini Ran; [sõrme] nii `końtest `jämme kõ̭ik, ega na‿s valutagi, aga `liikme kondi olliva `jämme Rõn
3. kehaehituse laad; kasv; jõud sie on üva `suure `kondiga obone; täis `konti inimine juo [kõlbab niitma] Lüg; Mis `raske tüä tegija `niisike `piene `kondiga on Jõh; Mis ilu tal, va igavene `suure `końdiga `naine IisR; [poeg] isa `moodi, nii tugevad `konti Ans; Kont oo alles nöder (alaealisest) Kaa; tihe kondiga lehm äi anna nii `easti `piima kut kore kondiga Krj; nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal Jaa; oh, ta va pika kondiga [inimene, loom] Mar; see oo ikke ea końt oost Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti (sale, painduv) Han; nõrga końdidega vasikas Tor; Kolgard - - kis `seuke suurt`końti kolakas on Hää; `kuivand `końti inime on `kerge Rap; tugeva końdiga, suur poiśs; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; Kellel vähegi konti õli, sel tuli ju seitsme uastaselt karjas akata käima Trm; piänike ja inetu końdiga vars Kod; nõrga kondi, lask ku kiri kit́s, `keŕge `końtege; ta `seante suur olli miu `konti, miu `mu̬u̬du; periss ritsik om suurebe `końtege Krk; nu̬u̬ mõlemba om iks täis kondiga mehe Ran; ta‿m suurt `końti obõnõ San; tu̬u̬ om końdilõ suuŕ miiśs Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; taal mehel õ̭ks om `konte (suurust) Se
4. keha tervikuna või teat piirkond (jäsemed, liigesed, lihased) kaik `suoned ja `kondid tegeväd valu Kuu; `kange `kontidega `ninda ku vana unt; ega `kirjutuse tüö `konti ei `vaiva, kont on `kergel Lüg; `Saunas `auduti ja viheldi siis `kondid `pehmest Jõh; Leib `kasvatab `lapsel `końti IisR; oo, miu `kondid on juo `kuolduned tüö järele; ei saa `kontist (kontidest) `puhka, valutavad kohe Vai; kondid `tööga `aiged Jäm; `umbest ing on `kontide vahel veel (haigest); `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund, venind Khk; kui lehm akkab kahe kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse, kondid `lahti Mar; [valu] lööb kondisse `siia `kukla taha Tõs; Końdid `nuõrna `tüegä ää tapõtud ning venütet; Mio końdid akkasid sedäsi värisemä, et (kartsin) Khn; `saosed ilmad, `kange väsimus on kondides HMd; końdid kõik nii rammad Jür; kõik kondid luud `aiged VJg; õlesi `viina ehk `liikvad õlema, suasid końdid pehemess Kod; ihu om nõnda `aige, kiḱk luu ja kondi valutev; si̬i̬ om üit́s sihane rüüstik, `kunnigi ta paigal oma `końteg ei kurda Hls; ihu om nõnda `aige, et ei liigutess mitte `konti kah Krk; ü̬ü̬ `otsa valuta iks ütte `konti ja tõist `konti; aga juurerohi olna `końtele ka ää Nõo; ku kevväi tulõ, siss om vanainemise końdi ka `keŕgebä Võn; Ära kae kedagi, liiguta konte ja tule appi Rõn; Ei˽seo ilma latsõ˽naka `tü̬ü̬ga uḿmi `kontõ `vaivama Rõu; Mõsõʔ hinnäst suuriniʔ kondõniʔ (üle keha) `puhtass Vas
5. fig (mitmesuguseis väljendeis) Kui juba `toukab, siis oma `konti enämb kogu ei `korja (vaeseomaks peksetust) Kuu; `Konti elistämä (ähvardama vastu jalgu lüüa) Lüg; No ruttu `końdid kokku ja `vuodist `väĺja; `Ninda `kauva `aagas, kui końt omale kõrisse `kinni jäi IisR; Täna pole süüa saaja, peab kondi varal (söömata) läbi ajama Kaa; Korista oma kondid kuju (mine heaga minema) Emm; sel inimesel on kont südames (halastamatu) Rei; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld pärast väsitavat päevatööd) Mar; Korja omad kondid kokku (istu koomale) Han; Vat sul, säh sul tükk, mis końdita (öeld väikese äparduse või mingi ootamatuse puhul) Hää; kurat, ma siu usse manu änäp `końte ei via (ei tule enam); miu kondi ei lagune, mea ei ulade egäss poole (öeld, kui on palju tööd) Krk; vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi (pole jaksu) Ran; ei `jõvva enämp `kõndi, ädäga sa piät vedämä neid vana `końte perän Puh; Kuńdiʔ unikulõ ajama (liiklusõnnetuses vigastada või surma saama) Rõu; tu̬u̬ (värv) es `pliikuʔ, tu oĺl nikkoani ku ta, luud ja `końti vi̬i̬l sääl oĺl (kuni riie ära kanti) Plv; Naane vidä `kuntõ takah (käib halvasti); `Kuntõ täüs tegemä (liigselt kiirustama) Vas | (vanasõnu vm) Ühe `kondiga `kahte suppi ei `keidä; Üä `kondi `ümber koguvad `kuerad Kuu; Puu äi kasu ilma oksata, liha äi kasu ilma kondita (öeld, kui keegi nuriseb kondise liha pärast) Pöi; koit tuleb końt suus ja `valge tuleb vart `selges (tõusti vara ja enne valget oli rehi pekstud) Vig; Keelel ei ole `końti si̬i̬s (võib rääkida nii hästi kui ka halvasti) Hää; kus on `końti, siäl `koiva Kod; kus `konti, sääl `sõrga ~ sääl `võnti kah Krk; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (öeld, kui sureb halb inimene); ärä mine `kõrgembast sitale ku perse kannap, situt kondi ärä (öeld uhkeldajale) Nõo | (raskest füüsilisest tööst) Laevasüldas laevalossimine - - keis kövasti kondi pεεle Kaa; [raske töö] Akkas kondi pεεle katsuma ~ käima Emm | (laisklemisest, tööst kõrvalehoidmisest) sinu kont valutab [töötegemisest], aga minul `naurab Lüg; ära via siin `konti `ühti Vai; Meestel kont naeris (said puhkepausi) Emm; `Ti̬i̬nija ei `u̬u̬linu tü̬ü̬st kah, `oidis oma `końtisi tagasi Hää; õlbutad oma `końti, ei vitsi tööd tehä Juu; vedelik jah, kis ei vitsind `tõsta, ta oiab oma `końti Lai | (pikali- või magamaheitmisest) `Kondid `unniku ja ise `maulla `otsa Kuu; `Viskan `kondid `unniku, akkan ise külitä `õtsa Jõh; Köht oo täis, muud kut paneme kondid sirgese; Noh mehed, viskame siis kondid kolinal nurka ja kargame ise köhuli otsa Kaa; Ma oli na väsind – sirudasi natust oma `kontisid Rei; `Viska końdid unikus ~ kokku ja eida ise `pääle Hää; Korja kondid unnikusse, eida ise otsa Jür; kui väsind, katsun et saan końdid unikusse Lai; laseme vähä `końte tagasi; viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls | (tagarääkimisest, tülinorimisest) Nüüd sai `kondi `amba, enamb järälä ei jättä Jõh; kis üksi sönu räägib `ühte juttu - - [öeld] kut koer näriks `konti ~ koer sai kondi sohe Khk; Nüid on koertel końt käes närida Hää; kont kõhus ei saa või ei viitsi kummardada Kas sul on kont kohus et ei saa `kardulid `koukida Hlj; Aga sool pole końt `kõhtus - - võta nuga maast ää Pöi; ju sul ikka kondid köhus on, et sa ei taha köverda Rei; Kas sul oo końt `kõhtus, et sa ei anna kõverase Tor; `jüstku końt kõhus VMr; nüid on kõht nõnna täis nagu końt kõhun Kod; ei murra ~ riku konti ei tee (tervisele) halba Egä tüö `konti `murra, egä naer `nahka rikku; [löömisel] vits ei rikku `konti, käsi rikkub `konti Lüg; Soe äi tee ilmas kondile liiga Emm; ega sue `konti riku JMd; konti mööda ~ pidi, kondi järgi meeltmööda; jõukohane; sobiv Aga monest kohast on `siiski `uidumihe `ammet `konti `müöde Kuu; Kena soe tuba, öuest tulles nönda konti mööda Kaa; Sie jaḱk suan üsä `końtõ pärä Khn; Końdi `järgi olema (nt riided) Hää; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada; si̬i̬ om tälle `końti `mü̬ü̬dä Ran
6. eseme osa a. korvi sõrestik Metsast `korjasime ise paju-, sarapuu-, toompuu keppisi, nendest tegime kondid Pöi; aga meil oo ikke päris korvid oln, kadaka kondid ja pajo vitsad. pajo vitsad põimiti kadaka `konte vahele Tõs b. (vokil) voki piäpakk, laud, likut́s, kõik one końdid Kod
7. (taimel) a. linaluu kui ropse mõegaga peksab, siis kondid purud kukkuvad maha Pöi; need kaniste kõva końdiga linad Juu; kui sie końt juo tüma oli, siis `tuodi [linad leost] KuuK; końt sie lähäb `soĺki, maha Amb b. kivi `söuksed punased marjad, suured kondid on sees [viirpuul] Pha; reegil o suured jämed kondid sehes Muh; linnu liimakad oo `piśsed apud marjad, kondid sees Kse; tomingas kasvatab mustad kondiga marjad Var c. kastanimuna `korjas kastaa·ni `końta Muh
8. luu-uisk – Phl Mar Kul vanast olled hobuse kondid, suured petkad kondid olled [jala] all Phl; talve jää peal, niuksed suured looma sääre luu kondid, nahaga pannasse jala alt kurgo `peale `kinni, pork [uisutajal] käe; tä aab `porka või aab `końta (uisutab) Mar
9. kahe sõrmelüli pikkus (pikkusmõõduna) Krk Lut meeste`rahva pastal tetti üits vass ja üits końt, naiste`rahva pastal tetti üits vass edimese sõrmege ja üits końt edimese sõrmege Krk
10. kontvõõras kondid, końt`vöörad, keda ei kutsutud, `kontisid tuli Khk; saja kondiʔ ~ końtjalaʔ Plv
11. väheväärtuslik olend või asia. fig vana, vilets olend vana kont juo, nagu vana `kolgispu jääb, ei `jõuva kuhugi Lüg; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; mul on üks vana mehe końt Koe; üks aenoke lehmäkońt aga, ei obess ei vangert Kod; mis ta (surm) nende vana `końtidega (vanainimestega) ti̬i̬b sääl ka Äks; Sedä ma mäleta `alla `pirla vi̬i̬ĺ, ku emäkońt kõneĺ Pst; mis mea ole, vana inimese końt Krk; lehmäkońt om kõhn nigu kolgits Nõo; tiirõndõss uma obõsõkuńdigõ, ei jovvaʔ õks kohegi Urv b. tuletukk ni̬i̬ kannu või kondi korjati ärä [pärast kütise põletamist] Krk; kolista końdi kokko, las palava ärä Võn c. puutükk va kõvere puu kondi mahan; puu `konti kodun ei oole Krk

kopel|haak kopel- Jõe Emm; koppel- Lüg
1. haak, konks a. tõstekonks laeva lossimiseks, losshaak kopelaak on purje`laevas, millega `voeta `potskaid voi `monda muud mere `pohjast üles; kopelaak käib `vintsi peal ja `taljades Jõe b. pl topelt-, looshaagid Kopelaagid käivad sootide otstes, plokitroppide taga ja mütmel pool laeva trosside ja otste külgis Emm
2. palkide kinnitusklamber, riisk maja tegemise `juures, kui `palki tahutasse, siis `pannasse palk koppel`aagiga `seisamaie Lüg
3. vitsahammas koppel aak, `miska `riista varutamma Lüg

korjama1 `korjama R eP(-ŕj- VMr spor TaPõ VlPõ) eL(-ŕj- Hel V, -ŕd́- Lei; -e M San, -õ San Krl, -mma V); `kõrjama Lüg(-ie) Jõh MMg; korjata eP(-ŕj-; koŕ- Plt) Trv T(-õ, -e San; koŕata Võn), -de Hls, -dõ San; koŕadaʔ V(-taʔ; korjadaʔ Urv, -õʔ Krl; koŕjadaʔ Urv Har, -taʔ Urv); `korjada R(`kõ- Lüg) Vll Emm; `korja VNg Vai; `koŕgame, korjade Krk; tgn `koŕja(i)ja Se (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. midagi ükshaaval võtma või koguma a. (käega) maast üles võtma või tõstma; noppima; murdma Kalu `korjama (võrgust lahti raputatud kalu korvi või kasti panema) Kuu; [kuuseriisikas] `korjatav sien, igaüks `korjab neid VNg; `lapsed `korjavad rukki `lälli Jõh; `korjas `einamald viha `oksi Vai; tulid `seenid `korjamast Khk; Einamald korjat `pähked Rei; pihelga `õisi korjatasse ja kuevatasse ää Mar; Lapsõd korjatõ `metses `muńna Khn; viĺla pead tulevad ää korjata Juu; mõisast oli käsk, et korjake `marju Ann; korjati [mahapudenenud odra]`piasid `koŕvi, `veedi aana `piale Trm; läksin väĺjäle kiva `koŕjama Kod; lätsiv `mõtsa palukit `koŕgame; `mõisa nurme pääl korjasive jõmmi `uiski ja tigusit [rukkioraselt]; pidit sia `einu `raima ja `koŕgame [lõunavaheajal karjusena] Krk; nemä siss korjanuva pulgakesi maast ja palutanu tuld Ran; `kärbläse seene korjatana [määrimisrohuks]; päävä pääle om kõ̭ik seene ärä korjatu; küd́setu `kartuli korjati ahjust tuha sehest `korvi Nõo; `korjame siss emäga `marju, saeva marja ärä korjatuss Võn; kolm nädälit oleme ti̬i̬`ainu korjanume Ote; pirrutulõga `käüti `väihhü (vähke) `koŕjaman i̬i̬ veeren; ku˽ma kesvä kokku pańni siss pedi kesvä oĺg päist `puhtass `koŕjamma Har; ku `kapsta `lätvä˽kasuma, siss `koŕja alomat́̀si lehekeìsi, lähädä ärʔ Rõu; `paami naa˽hainajuurõʔ üte pańgilõkad́si `sisse, sõ̭ss ei olõ˽maast neid `korjamist (pole tarvis korjata) Plv; ku˽`kartoli `viŕkse päält `leüti kolm kardokat, `laśti `ümbre koŕataʔ; vanast latsõ˽`koŕssi˽tammõ `tõhvu niisama aśass Vas; kartohkamuud koŕatass, `koŕjat takast kartohk‿arʔ [pärast kartuli ülesvõtmist] Se; kabõhheìsil `vaia `oht́it koŕädaʔ ni kakkuʔ `juuriga `ussõ Lut b. (maast) kõhutäiteks koguma, võtma; nokkima Siga `korjab `tõngus omale muast ulga `süemist ää Khn; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; ta (kana) `koŕgass levä raasukse maast üless Krk; [lammas] suvel lepip `tollega, mes ta karjamaald esi `korjap; varesse `korjava vagude sehest `maokesi; musta ähnä - - korjassiva pajo `vaklust `puhtass Nõo; toonikuŕg `marssõ kõ̭gõ niidü maśsina takah, ja koŕaśs nuid `kunnõ; eläjä˽käve järve veereh pääde `ru̬u̬gu koŕatõh Vas
2. (kasutamiseks, säilitamiseks) kokku koguma, koondama a. ühte kohta või tervikuks koguma, kokku kandma `üöseks `korjati [sead] `lauta ja `uomigu `lasti siis `jälle `väljä `toised Kuu; kuor `korjati voi `kirnu VNg; `ennevanast inimised `kõrjasivvad `patjude `sisse `kaura `lipleid; tuul `kõrjab jääd kokko, jää `kõrra `tõmmab vie `pääle; tämä (mesilane) `kõrjab `jalgude [õietolmu] Lüg; `Korja kolud kokku ja akka menema IisR; räbälä `kaupmes `korja `kontisi ja räbäli Vai; mere `äärest korjatase `aakrikku Khk; `korjab `maagare ala `pilvi kogu Mus; nüid on köhu `sesse ka korjatud (söödud) natuke Vll; uhinal ahinal korjati kõik asjad kokku Muh; kui katku aeg oli rahvas ärä surnd, sis oli siiä ilmast maast `rahvad koku korjatud; pahem jalg `korjab kõrred enesele [rukkilõikusel] Vig; `vaiku korjatse ju koa; [loom] `korjab liha (läheb rammusaks) Var; `korjavad, `aavad karja kokku, käivad `pulma `vaatamas ja `tańtsimas Ris; puśs tuleb omiku `korjab `töölised kokku HMd; kordingid `korjavad purje `ääri ja `nurkasi JõeK; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse; juba nad (mesilased) oleks korjand, aga põld korjata [mett] JJn; Mõne puu peerg ei tahtnud iast põleda, `korjas söö `õtsa Trm; emad alati `ütlesid tütardelle, et `korja oma karvad `koomalle, kui `juuksed `lahti olid Lai; pidiv egäüit́s kolm `jalgevahetäüt puid `koŕgame Krk; ärä `korja `endäle viha`vainlasi; mul om `kartuli iluste unikude korjatu, sina aad laḱka; lubjaahju lagi korjati lubi `kivve täis, siss alt küteti; `korja üd́se kokku ja puhu palama Nõo; kusirautsiku `korjave puie `nõklu Rõn; nu̬u̬˽vana˽kuradi vaest `koŕssiva nu̬u̬˽sõrmussõ `indäle Urv; setu `tõie `kaussõ ja˽`käüe `nartsõ korjatõn Har; villa˽sai˽kokko koŕatuss, ja langass kedratuss Rõu; Üt́skõrd ku perrnaańõ oĺl pot́i `piimä täüs koŕänoʔ ai kaśs tu̬u̬ `ümbrö Räp; tulgõ [vilja]`kaari `koŕjama (harva rehaga kokku tõmbama), iih koŕakõ, takah `riipkõʔ; jala`täüsi koŕatass [kaarest rehaga], õt parebahe saasiʔ `kuurmahe `pandaʔ Se; ossaʔ koŕjati ütte un palutõdi `välla Lei b. (säilitamiseks) kirja panema või lindistama ju ta seal `laula `korjab Muh; nüid ei laula enam `keski, nüid korjatasse `teisi (rahvalaule) Ksi; te `koŕgade vanu sõnu Krk; naa omma nu̬u̬ koŕjadu sõnaʔ mia sa˽`koŕjadõʔ Har || neid sõnu kabla `pääle korjade nüid ei ole `pirla `aiga kellekil Hls c. (varrastega kudumisest) ma üte [varda] `pääle korjassi kõik siĺmä, ma kate `vardaga es `kuaki; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma, ja tõnõ kõrd `korjat siss pääle Kam; Ja sõ̭ss ku omma˽kokko `võetu sõ̭ss koŕatass kundsa lat́i päält nu̬u̬˽silmä˽kõ̭ik üless (sukakudumisest) Urv; neĺä `varda pääl um kõegih üt́s vara `siĺmi a viiedäga `koŕjass Lut
3. (säästes, kokku hoides) koguma, talletama a. pikemat aega või tagavaraks koguma, varuma `ennevanast sai `korja `palju [pesu], siis sai `aududa pütti sies VNg; rot́t `korjab omale `pähkid mütti Khk; Seda (kola) on `sõnna isaisadest kogu `väätud ja korjatud Pöi; `loomele on `tarvis talveks korjata `sööta Kul; siis ma `ketrasi, küla naestele - - ja `korjasi siiss omale `jälle koa `leiba ja Aud; `mölder `korjab [jahvatamiseks] vett, paneb vesivärabad `kinni Nis; nemad `korjasid kohe sügise seda aput `piima omale nisukesed suured puunõud täis KuuK; kevade ema akkas ju võid `korjama eina`aale Koe; kraavi `kaldid `korja (niida) kus saad sao ja teese [heina] Plt; taluinimestel kah es ole `keŕge, `korja toda `reńti ja perele `palka, toda ańd korjata Ran; [vanaema] suvel korjass muna, pańd tuha `sisse, jaarmarga `aigu müis Nõo; tollõ jaoss (pulmas rahakogumiseks) olliva kõrdsi mant korjatu kopika Ote; riigi pu̬u̬ld `oĺli käsk, ja riigile korjati noid kuuse kukkõ Rõn; Kae˽ku˽tu̬u̬d veimevakka vai `kirstu `naati `korjamma, sõ̭ss `koeti sinnäʔ uma paĺgam `hammõ`rõ̭ivast; es jovva˽noid `normõ ar˽koŕadaʔ Rõu; mu imägi˽koŕaśs `võidu, ja ośt väŕsi raamadu Vas; `koŕd́amin om, mis anade ĺemale (lehmale) Lei b. raha või varandust koguma on ju sedä rahagi `korjatu Vai; `korjab raha – tahaks omale midagid suuremad `asja `osta Khk; Kes kopikad äi `korja, see rubla meheks äi saa Pöi; see (pisuhänd) `korjas varandust ja tõi ühü peremehele Kul; mõni `korjab seda raha ja vara omale naa paelu Aud; vanamies `noitas ja `korjas varandust JMd; `oidmise varal one kõik suanud ja kõhu kõrvalt korjanud Kod; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald Ran; tütär `ti̬i̬nse ja korjass, es saa rõõvast `säĺgä es midägina; korjassiva raha seendest, `vihtest, `luudest, kõ̭ik `müidi Nõo; Ku‿ma mehele sai, `naksi `korjama, `koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjass Urv; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu; timä oĺl sada `ruublit rahha `joudnu ar˽koŕadaʔ Vas; imä oppuss sais [lastel] meeleh - - `kaegõ õ̭ks, kuiss jõvvat `hindäle koŕata Räp
4. raha, toiduaineid jm hankima a. külast (viinaga) koguma mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss ja `korjasimme `kapstu ja `kaali Jõe; pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; siis `tahtsid Muhu `riidid `soaja - - siis `korjas siit külast Muh; ruut läks undi`ända aeama - - `korjas veimevaka jaos `andid PJg; karjane käis `jõulu `laube kohe `korjamas sepiku kakku ja `voŕsta ja liha Ann; viinaga `koŕjab `õĺgi; `kõike `aśja `koŕja (laena) tõese käess Kod; ku tulekahjust `oĺli kõ̭ik ärä palanu, siss käesivä palanut `koŕjaman, üits kõ̭ik mes `keski ańd Nõo; ma ośti neli `tu̬u̬pi `viina, taha külä pääle `koŕjamma minnäʔ, saat mõ̭nõ vaka `villä ja mõ̭nõ kuŕsti linnu Har; kirstvaka `korjamine inne `saaju, ku `ańdit koŕati Plv; `ri̬i̬ga iks `koŕssevaʔ sepäʔ `palka Räp; Peräh palamise käveväge˽katõgese esäga `koŕjammah, `koŕssevvaʔ; śjoo `koŕjass palanu päle Se b. kerjama `korjamise varal eläb, kos‿ta mõjalt suab Kod; sańt käü koŕjatõn. vanast `ańti teŕri sańdilõ Har; mõni sańt `koŕjass `leibä õnõh Se; sańt ka˽`käüless koŕjatõn Lut c. korjandust tegema siis `korjati `kraami Tudu isändälle Vai; [kirikus] korjati pikavarrega kot́iga Saa; `vaestele korjatakse, sõja`vääle korjati `viltisi ja `soapaid ja Juu; rahvass korjanuva raha kokku [ja saatis maakuulaja Saraatovisse] Puh; keŕksänt ütel: `täämbä saap peḱk `vällä `pantuss `ańde korjamisess `vaeste ääss Nõo; katõ läve pääl vü̬ü̬l`meĺdri `koŕssi, ala läve pääl ja `keskmitse läve pääl; kerikun koŕjatass raha, paṕikot́iga koŕjati Har; kerigo pääle koŕatass rahha Se d. pulmas (hrl noorpaarile) raha koguma `pulmad lõppesivad siis `kõrjati `ämmäle `põllelappi (põlleraha) Lüg; viimase(l) `lahkumise pääval poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama Khk; siis pulmalised akkasid põlle `sisse raha `viskama - - nii `korjas noorik kolm kunni viis rubla; toa`pühkimine oli pulma lõpupooles, kui raha akati `korjama Mih; vanast pulman paegati pruudi `põlle - - korjati pruudile raha Puh; makõkahjaga korjati pulma`aigu pruudilõ raha Ote; no siss (viimasel pulmapäeval) `naati viinaraha `koŕjamma Rõu
5. eemaldama, kõrvaldama a. ära võtma või (kõrvale) viima sia `siŋŋid ja `lammas`kindud olid `laual [pulma ajal], ega seda `pallu ära `korjatudki; kui tuul akkas, siis olime kuhe vuhinal `väĺjas oma `verku `korjamas Jõe; `korjaga `korred maast ära Hlj; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; Korja oma asjad eest ära Jäm; mene `korja need asjad laua pealt ää Mar; `korjan `mustus ää Ris; iga perenaine `korjas omal [sead õhtul] ära, koju `lauta jälle Amb; lu̬u̬g `kõlbab küll ärä koŕjata; paksult one `einu eden, [riisujad ütlevad] tulga korjaka eenäd ets ärä Kod; kui piim läks apust, koŕjasid koore pialt ära Pal; kõik ukse `võt́med koŕjasivad [sõdurid] ära Äks; Sel on õige lühike aru, lusikaga antud kulbiga korjatud tagasi Lai; lännuva kolmekesti `sahvrede, ja korjanuva kõ̭ik `puhtass (viinud kõik ära) Ran; är oĺli˽koŕadu kõ̭iḱ liĺli˽ka `haudu päält Plv; saa ai˽kannu pitäʔ, külä pini˽`koŕjasõ˽kanaʔ arʔ; sõ̭a `aigu kah, kua tuĺl, tu̬u̬ koŕaśs Vas; koŕatevva ärä jah [tukid alemaalt] Räp; mereseʔ, `ü̬ü̬sess pandasõ siss hummogu koŕätass õ̭nnõ `vällä [järvest] Se; küll `lamba˽`koŕd́aži vällä [mahapudenenud vilja] Lei b. fig (jalust, eest) ära viima või võtma; ära minema `kõrja `koived iest `vällä Lüg; `korja `eese jalad `koomale, mis sa neist `jalgust naa õiele aad Mär; Kui sa järgi ei jäta, tuleb sool oma kondid kokku korjata Han; `korja oma kolid ja kasi minema; `korja ennast siit iest ää Kad; `korja oma koivad ää Sim c. fig naiseks võtma kes sene `tütriku `vällä `kõrjab sie on küll vähä `lollikas; `kõrjab omale, ei jättä [lapsega] `tütrikku `ohtomaie Lüg; eks ike ole sie poiss järel kis sind `korjab Kad; kui tüdruk on paks, ess ta (poiss) pia teda ära `korjama Ksi; mõ̭ni vana `tüt́rik om, nu̬u̬˽ka koŕatasõʔ arʔ Vas d. fig (surmast, suremisest) suab näha kui kaua seda `aega on et [mind] ära ei korjata JJn; jumal ärä ei `korja Kod; paĺlu `lapsi oli, surm `korjas muist ära Pil
6. (teiste hulgast) välja võtma a. välja valima; eraldama; sorteerima sitased ja kõhualused [villa]tukad `korjan `väĺla Juu; `kartulid `korjasid `vankrisse, või vakka, kui seemet tahid korjata Trm; keväde `koŕja suuremad kartulid `väĺjä, `kalda `salve mes sü̬ü̬d ise Kod; piimnaadid ja `rõika korjassid `väĺla nõnna et oli puhas [põld] Äks; nisu seemel kikk korjati ütsi läbi, sääl olli `kaaru sian ja rügi Krk; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; mõni roobitseb mustikit kõ̭ige lehtega, kotu `korjab lehe `väĺlä; `olli korjatu `tüt́rikule sukavilluss kõtualutse ja puusapäälitse Nõo; [puulüpsiku jaoks] oĺl koŕatu sääne laud kos oss siseh oĺl Plv; `koŕjat hüvvä vikatit Vas; mii `võtmese `aigo koŕatevaʔ tühembä vahaʔ erälde anomahe Räp; `hindäle koŕäśs hää naase Se b. (kanga-, vöökudumisel) lõimelõngu ükshaaval välja tõstma ja vahelikuks lugema, mustrit sisse kuduma truadi piäl küll one koŕjatud `kiŕju. piäd `nopma lõngad varva piäle, nõnna kuda sa ise tahad sedä `kirjä tehä Kod; [vöökudumisel] lavvage korjati kirja Trv; vahelik olli pulga pääl oleman, siss panni `nitsede, siss nakassi `kirjä `korjama (vöökudumisest); nigu kiri ärä `olli korjatu, tõmmati niit läbi ja `lü̬ü̬di lavvaga `kinni Puh; kadrike, vereväst maagõst koŕäti `käüsse perile `sisse Võn; kiri korjati [vööle] `siśse - - näpuga pidi `korjama, `säädmä noid `langu Kam; Nail (vöödel) oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja˽kruudi˽seen Urv; vanast `koeti koŕjatuisi `ju̬u̬niga `pruntsõ ja teḱke Har; kui kadrikõt tet́ti, sõ̭ss `pańti lavvakõnõ ala ja koŕati Räp; Nüüd omma˽`veiga laja˽ja suurõ˽kiŕäʔ [hamekäistel]. Noid om hüä koŕadaʔ Se
7. koristama; korrastama a. kraamima, puhastama; korda tegema või seadma `korja laud ärä Kuu; `tarvis `kõrjada ja puhastada maja `puhtast; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määra oma nenägi ilada ega `kõrjada; `kõrja oma suud (öeld ropendajale); mõni `tütrik on ku va lattakas `poiste jalus, kie `ennast ei `korja Lüg; tuba `tarvis `korja Vai; Ää jättüg oma `riidi lagasõ maha mio korjata Khn; ku nad saanast ära tulid, siis `vaenelaps jäi `sauna `korjama Jür; kas sa `korjasid aidauksed `kinni JJn; uoletu ja lohakas ja ei `korja ennast, käib nigu kadasnik VMr; `korja oma püksiauk `kinni Lai b. noodalina enne püügileminekut paati seadma lääme `noota `koŕjama. koŕatass noot ärʔ; nu̬u̬t vaia ärʔ koŕadaʔ loodsigohe; [noota enne sisselaskmist] `ümbre `koŕjama - - üts võtt `päälsist, tõnõ alosist ja kolmass võtt linna `keśkelt Se
8. vilja lõikama; saaki koristama vihm on `vilja maha tagund puha, paha `kõrjada; `Peäle rukki `kõrjamist tuli käsile võttada suvi`vilja `kõrjamine; `saavad `viljad `kõrjetud `väljädeld Lüg; kardulid ennatel korjata (üles võtta) Vig; kui suiviĺla `korjamine tuleb, ehk siis soab `jälle päeviti kodo `käia Juu; siis oli väelavaht [mõisapõllul] `juures, kui `viĺja sai korjatud Kos; vili jääb iĺja `puole korjata, ei sua `küpseks JMd; kohe päriselt üstkui iĺjaks jäänd `korjamatta odrapiad ripakille (purjus meestest laua ääres) JJn; korjati, teist `viĺja sirbi ja vikatiga aga ernes, kisuti Koe; `korjasivad vilja väljalt `ammugi koju Kad; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; koŕakõ leib (vili) kokko Lut
9. (juhuslikult) saama, soetama a. (vallaslapsest) Üks siit `tõine säält, nied on kõik `kõrjetud `lapsed Jõh; see laps on väĺjast korjatud Jäm; [toatüdruk ja -poiss] olid lapse `korjand Emm; mes ta sene lolliga seda (last) `korjama akkas; korjat laps Rei; küla pialt korjatud, ei tia alate isigi, kust lapse sai PJg; pueg ei old selle mehega, sie oli üksipäinest (enne abielu) korjatud JJn; si̬i̬ õli korjatud laps, `enne sedä ku mehele läks Kod; ei olõ mihega, tu̬u̬d üldäss et om koŕjat lat́s Har b. [ei tea] Kost ja kellelt sügelised omale `küĺge `korjas. Sügelisi `peeti ikke korjatud `aigusest Trm
10. korjuma, kogunema lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; ühüksä `päivä `enne mardi`päivä siis on `käüdüd `naaburiss. mihed on korjaned kogu `sinne kaik `ühte kogu Kuu; kolm kilu`mietri ikke vist `kõrjab [tuleb sinna] Lüg; suur liik `koeri sii, tee‿p koest nee kogu `korjand on Khk; Oh, ösna kena natuke juba [kartuleid keldrisse] `korjand Pöi; kut kärn pεεl on, siis kärna `alla `korjab mäda; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödakse rahu Käi; ehk `korjab inimesi ikka veel; siin juba palju rahvast kokku `korjand Rei; Inimene piab tööd `kiusama, mud́u töö kasvab tääl üle pia, `korjab ette Han; silmäd `korjavad vett täis Tõs; vett on juba `korjan `kaevu Ris; tuulega vahest `korjab vett `siĺmä; piima `peäle `korjab vesi Juu; ää seda juo, sie va ull korjand vesi (vihma- või lumesulamisveest) Kad; kui kali kaua seisab, sis `korjab jõuk `põhja Sim; jal `koŕjass jo `piĺvi Se; latsõʔ hakõrdõlõsõʔ, `koŕjanuʔ ütte Lut

koukima `koukima, (ma) `kougin R(-ie Lüg), (ma) kougi(n) Vig Kir Han PJg spor K; `koukma, (ta) kougib Saa; `kouḱme, (ma) kougi Krk
1. kouguga töötama a. (kinnisest vaost) kartuleid võtma eks mei täü `mennä ka `tuhli `koukima, vaap ne `toised jo kaik `kougi Kuu; `lähme `karduld `koukima VNg; `kartuli `koukimine käib `kopraga Lüg; `Kartulid viel `veiked - - tasu viel `mennä `koukima Jõh;`koukisime tänäse päävä `tuhlid Juu; las ma kougin, sina kisu `pialtseid Iisb. nahka koogutama naha `pinda kougita `koukimise rauaga Jõe; `Koukies oli nahal `villuje puol sies puol Kuu; kui `kougiti `nahka, siis nüör õli jala `küljes ning `kougiti Lüg c. segama, liigutama [parsil kuivavat] suvi`vilja seda `kougiti `vardaga, täma ei `ollu `vihkuna; `koukimise `varras VNg; `kouguga `kougida maad Vai; sie sahk`atra `koukis maa `pehmeks HljK d. heegeldama `Laŋŋad `olled `pehmed sis `kougiti näist tittiille `mütsüsi Kuu
2. k(r)aapima, k(r)aapama a. kätte saada püüdma, kaugemalt haarama suhu tuli vesi, kui kive `pohjast `kääga `koukisime Jõe; Külä ämm `koukis `Ristu vai Algoja kive alt `sulle oe vai `venna (öeld lapsele) Kuu; `kuuse `küllest seda `vaiku `kougiti; siis saand `eina `kuskild, `metsa siest sai `koukida VNg; `kougib murelase pesäst sedä murelase võid; lina puha maas, piäd `koukima Lüg; Ämber kukkus kaevu, siis kougin välja Vig; aŕst `koukis [usse] obosel kurgust `vällä Kir; `koukis luuavarrega oma `saapid sängi alt `väĺla Saa; mine tee kardule auk `lahti, kougi nad `väĺla sialt Juu; luomad kougivad üle `aedade [rohtu] Jür; kougib `vähki JMd; mis ta `koukigu sialt nurgast, ega ta ikke ei leia Kad; mina kougin mua siest porgandid [välja] VJg; minevasta kougiti `paasi Jälevere jõe põh́ast SJn || fig näppama, varastama `koukisin kibiaea ära (vedas kivid minema) PJg; Kui ta mõne noosi `kuśkil `väĺlä `koukis sis es pia vahet kas ta suguvennäl `liigä tegi või mõnel muul Vil; Kes tääp, kust temä selle ratta kouḱs Krk b. urgitsema; uuristama, õõnestama `korva ei voi `koukida Hlj; Ja‿s `koukis `selle uherdi `nuaga - - `koukis nied (viiuli kaaned) siest `tühjast VNg; `ammast `koukimaie - -`kougib õle`kõrrega vai tikkuga sedä `prahti `august `vällä Lüg; minul õli jala `kannas [soolatüügas], ma `koukisin ise kõhe sukka `nõelaga `ümbert `lahti Jõh;`väiksed lapsed kougivad sõrmega nina Saa Vrd kookima, koukama
2. vahtima; luurama, nuhkima `kougib midä `tõised `tieväd; läks `koukima kas jääd juo lähäväd Lüg; `Arvas, et `uuves kuhas `keski täma tegudest kedagi ei tia, a näe, `väĺja `koukisid kõik puha IisR || fig `surma `kougib `kaiki `vällä, lähäd sa kuhu lähäd, puhu vai maha Vai

kraak1 pej on üks obuse kraak voi inimese kraak VNg

kriiskama `kriiskama Vai, da-inf `kriiskada Kuu VNg, kriisata Ans Hi Mar Mär Hää Ris spor KPõ, I Plt; `kriiskame, kriisate San; `riiskama, riisata Mus Vll(riiskada) Kse Tor
1. kõvasti karjuma, läbilõikavalt kisendama ko vähä saab `napsu, siis `kriiska Vai; mes sa `kriiskad, kis so `kriiskamest ometi kardab Mar; lapsed `kriiskavad rõemu pärast; juonud mehed `kriiskavad Koe; kes väga kõvast ja `kõrgelt `laulis, siis seda `ööldi, et `kriiskas `laulda Lai || (valjult) kiitlema poisid `kriiskavad päri `tühja vahel VJg Vrd kreiskama
2. krigistama, kiristama `kriiskab ammast, et kondi üdist käib läbi Ans; `kriiskab `ambod, nii vehane Käi; Sa `kriiskast `öösse `ambud, tää on sool ometi ussid sees voi Rei Vrd kriiksama

*krimpsima da-inf `krimsida kortsima `krimsib kokku, `üksta keik mida kokku `krimsida, kas `verko voi `riiet Jõe Vrd krümpsima

krobuline krobuli|ne Kuu KuuK, -bo- Lüg Kod, g -se krobeline Ei voi ottada krobulise ega `vollilise `kuorega [haudemune] Kuu; kroboline ehk `kürliline jää Lüg; kärnäse krobolise kuarega kased; aia`ermed oo suured kańdilised, krobulised Kod Vrd krobiline

kränn kräńn g kräńni Vig Ris Hag, `kränni Jõe kidur kräńn voi kräśs, sie on viletsa `kasvuga puu Jõe; ei sellest kräńnist `looma tule Vig; kidur võib `terveks `saada, [aga] kui ta kräńn on, siis ta jääb eloks ajaks Ris; on üks kröńn või kräńn teine Hag Vrd kräss1, krönn

-ks
1. kas; kui (küsiva või kahtlevana) – R Sa Emm HaLä JJn `Vieläks `sulle `anneti ka `naaburi perest `suoja `leibä; `Kauaks sie asi viel pidäs `vältämä; Juoks tulid piduld ärä; `Onnuks (kas on) `tulnud `Türgi`maalta vai on `saadud `Saksa`maalta rhvl Kuu; oneks teil `päivilisi ka tänä vai oleta oma perega VNg; Onoks siu tüdär `miihel Vai; miduks (kui palju) mool peret on, ons mool kolm, ons mool viis; miduks sellele `lambale `einu lihab Jäm; oliks seda kööringast (õnnetust) tarist Khk; kanad tulid ka oomingutsele (hommikusöögile) vöi oliks se `löuntsele Mus; oliks siis tuld Kaa; Tuliks teitel ka eile `vihma Kaa; Oliks irm koa kui sa äe `eksisid Pöi; mütuks neid änam aa Emm
2. liitub adverbile kinnitava või möönva partiklina – Kuu Hlj VNg Jõh Juu JJn Kad Pst Piaks lühükäne `kaŋŋas kuotud on; Voi sel `poissil oo `naaburiss pruut, `muiduks (sellepärast, ega ta siis muidu) `lähte igä `ehtud `aeva `sinne `puole; juoks (juba siis) sa tulidigi, ei ma viel saand `riidessegi sen ajaga; `paljuks sul sidä `jaksu `joudu `piisa; `Juaksne (küllap) `miŋŋegi `asjakase `sinne tä `nurga ala ka iga `voisid `torkada; Kuniksse (kui kaua, kuni) hädä `kestu? – `Kauakse (ega see kaua) enämp `kestu Kuu; Jaa, `paljuks mina seda `jouan kuluta VNg; Ammuks need või masinad `väĺla tulid; Paĺluks seda `piimagi `piale oli `panna Kei; piaks nied `kartulid ei kie; `varstiks (varsti) on lepik sial ka pial JJn; keskomiku all akkab mürlain (mürin) `piale, piaks sie tuleb Kad

kuidagi kuidagi Khk Vll Rei Mar Khn Tor(kue-) Amb Kod(koe-), -d SaLä Muh; `kuidagi Kuu VNg Vai; kudagi Kuu Lüg Jõh L K I Trv Krk TLä Ote, -d Sa(-d́- Jäm) Kse Khn, -t Trv Krk Hel; kud́agi Saa JMd Hel Ran; kudaki Trv Hls(-d) Krk(-t), kud́aki Kam, kuidaki Lei mingil kombel, viisil, moel `voimata tüür mies, ei `senga `kuidagi taha `kaupa `saada; `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; kas saad kudagi raha `ilma `tüötä Jõh; sedä ei voi jo `kuidagi tehä Vai; Nee kaks äi sünni mitte kuidagid kogu Jäm; ta‿ss saa `eesega kudagid akkama Khk; Ajasime kudagid ilma joomata läbi Kaa; `roitse `peaga‿p taha töö kudagid `minna mitte Jaa; see‿p sünni kuidagid Muh; vilega tehakse `voŕsta, mud́u ei saa kudagi Mär; ei tahass mitte kudagid Khn; Ei saa mette kudagi aru mis tal mõttes on PJg; kud́agi ei saa einte `järgi minna Saa; kudagi ei sigine, ei `oska teha ega Juu; sie ei `võrdle sul kuidagi (ei õnnestu) Amb; ma ei saa `lüpsta kudagi; isa oli `enne `tüölene, pärast siis, `katsus kudagi talu `peale Pee; vana lehm, aga‿i akand kudagi karjas `käima VMr; koedagi koevass ei sua `lauta Kod; kui kevade ei kadu pori kudagi ära, siis tuleb kuiv suvi Pal; iir pugenes `voodri taha, kudagi `väĺlä ei saa Äks; veiksed keĺmid poisid, kellest kudagi `lahti ei saa SJn; sai müllät selle `tü̬ü̬ge, es taha kudaki `vastu saia Krk; kui temä kuidagit `võĺsse, siss sedä ei saa mina ka enämp `tõende Hel; siĺm ei saa kud́agi pahupidi olla Ran; es saa oma asjale ka kudagi Puh; mia pia ka‿ks `endä kudagi ärä elätämä; ei näe enämb kudagi tagasi tulla Nõo; ei saa kud́aki mahaki raguda [puid] Kam; leib olli nõrgas tõsnu, es saa kudagi `ahju panda Ote Vrd kudagina, kudagine

kuivik kuivik Vig/-b-/ Juu Amb JMd JJn Ann VJg IPõ Hel Ran Ote Kam Räp, kue- Vän Kod(koe-) SJn, g -u; `kuivi|k g -ku, -gu R; `kuivi|gas g -ka Kuu
1. (jalal) kuivanud puu eks `kuivikud ole keik, mis `metsas `kuivand on, `olgu sie siis kuusk voi kadakas Jõe; Kävimme `metsäss `kuivikusi `etsimäs Kuu; `kuivikud `vaide põletus puust `kõlbavad Lüg; Mis `lanki sest saab, igavene `räätsik, mõni `aava `kuivik `ulgas IisR; mis `püsti on, se on vel kuevik Vän; metsas on küll kuivikuid JMd; eks võta siis siit kodu juurest neid kuivikuid JJn; paneme kuivikid puid `ahju tuarestele `alla VJg; kuevikud on metsa kuevad, mis `metses on jalul ära kuind SJn
2. kuivatatud toiduaine Kala `kuiviku näd `viened kohe hüäd `pussagad [külakostiks ja vahetuskaubaks] Kuu; kuibikud, need oo kuebatud lebäd Vig; kuivikud neid tihakse kodu rukki püili jahudest, kõvasti truĺlitakse, kerisel ja `ahjus küpsetakse Ann; kui põgenikud tulid, siis `tehti kuivikid Lai; kuivikuʔ om ku `saia üle jäi, siss lõigati ohkõsõʔ käärokõsõʔ `panti `ahjo `kuivama Räp || just kui vana `kuivigas (inimesest) Kuu; kõhna nõnnagu kuevik Kod
3. kuivetanud `ni̬i̬ske kuevik vars, muku jalad ja seĺjäluu Kod
4. kuiv kõrge maa kuivik om mõni kruusa korestik; kui tuiskaea liiv, siss kah kuivik Ran; kuiviku omma nigu `kõrgemba liiva ja kruusa kondi Kam; tuu vana igävene kuivik kotuss Ote

kuld|krants neljas sõrm Kuld`krantsis oli kullast louladuse sörmus voi möni teina sörmus Rei Vrd kullakrants

kummargil(e) kummargi|l Jäm Khk Emm Rei Mär Tõs Juu Trm SJn, -le Jäm Vll Mär, -lle Rap Kad VJg Trm Plt KJn, -lõ Krl; `kummargi|l(e) VNg, -lle Vai; kummarki|l Kse Koe, -lla Plv; kumargil Saa Pal(-lle), -e JõeK kummargil(e) midä siä `istud alade `kummargille Vai; sedasi kummargil ep vöi kaua `poolest `olla, tεεb pεε kohe `aigeks Khk; kummargil sääl maas Emm; Ma äi voi kummargil olla, `selga läheb `aige Rei; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma Mär; kütid köivad kummarkil Kse; põrmatud `peśsime ka kumargil Saa; võtad kedagi moast ää ja lased kummargille Rap; upitab kummargille maas Trm; kui kumargil olen, akkab pia valutama Pal; minge parem `kamre, siin peate kummargille olema Plt; oĺl kummarkilla Plv Vrd kumargeli, kumarillõ, kumarusi, kummargall(i), kummargeli, kummargili, kummargul(i)

kurk2 kurk g kurgu üld (g -o Käi Mar; n kuŕk Mar), g `kurgu R(n `kurku Vai)
1. suuõõnele järgnev neeluosa `kurgus kibeleb VNg; kui `kurku ei õle, `miska sa siis saad `süia, `kurgust `nielad `süömise `alle Lüg; `kuiva `leiba jääb `kurku `kinni Vai; ta‿p tule mu kurgust `välja see söna Jäm; kala roog jähi `kurku `kinni, paisetas keik kurgu üles Khk; Läks nagu vaalaskala `kurku (ahnest neelamisest); See (jook) aitab `kurku loputa küll Pöi; see joob nõnna et saabas kurguks ja tõŕs kõhuks Muh; körist `ingeda, `kurkust lεheb toit `alla Emm; küll on karune leib, viib kurgu `katki Phl; `kõikidel eläjädel oo kurgod Mar; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Kukuljõnnulõ lähäb sügüse odra oga `kurku Khn; kaela rahud akkavad `paistema ja matavad kurgu kinni Vän; końt jäi `kurku `kinni Jür; `kurku kuristama VJg; käul lääb õdra õkas `kurku, ta enam ei kuku; kala nokkab krutska `kurku Trm; laalab tumedass kurgu põhjass; käed sõńnikuga, lähäb `kurku si̬i̬ ais kõhe; koer akab siinsaman `kurku ajama (ahnelt sööma) Kod; köhis ja kröbises, ei saand iast `riakida, siis `ööldi et nigu konn kurgus; läks kui uńdi `kurku (sai kiiresti otsa) Lai; kurk om kipe, kipiteb kurgun; loputeme `kurku ka vähä (joome alkoholi) Hls; kurk om mao küĺlen, kõri om kopsu küĺlen Krk; temä (liha) jäi nii kõvaste `kurku `kinni, et `õkva `lõpmise veere pääl; mia sai tolle leevä raasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku Puh; oi `kurku läits, ei tää kost ma `viina saa vai saa `kurje `sõnnu; siga lambib nii `ahnede, et lü̬ü̬b `endäle `kurku Nõo; köhä tulõ nigu tojauss `pääle, nakass nigu käpistämmä kurgun Kan; K´agu kuuk seenis ku kesvä uhak `kurku lätt, sõ̭ss om laulul lõpp Urv; ei˽tiiäʔ kuis mul see kurk om nii kińni jäänüʔ, nigu tüḱk om kurgun Har; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaśs, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saad `viina vai saad tõrõldaʔ Räp; kõ̭gõ heĺüga, kõ̭gõ kurguga `täńtäss Se || kuumalt `kurku ja palavalt `perse, kae iki ku ruttu `kurku saat Krk || ane kurgu (hingekõri kõhre) `sisse pannasse körid (lastele mängukanniks) Khk; kurguni ülimal määral Ei enamb või `süüa, täis kohe `kurguni IisR; Ta on kurguni täis, aga ikka ajab `sisse veel Pöi; aes ennast kurguni täis Emm
2. fig a. (ähvardamisest, peksa andmisest) `selle inimisele on `annetu ia mats, `ambadki on `kurku mend kõhe Lüg; lubas `meite pisise poisile `ambad `kurku `lüüä Jäm; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; pane ninda et `ambad `kurku Emm; ma peksa so `ambad `kuŕku Mar; löön lõuad `kurku Kei; aga ma löön so `ammad `kurku kohe `kuude `järku Juu; lüen su `ambad kurgu `põhja JMd; ähvardas `ammad `kurku `lüüja Plt; panen `sulle mödä `ammid nõnna et `ammad `kurku käeväd KJn; `hambid `tahtsõ `kurku lüvväʔ Plv b. (vara mahajoomisest) kõik o läbi kurgu joosn Muh; Kurk kulutab änam ku käed teevad Hää; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; tuu miiss om kiiḱ umast kurgust `alla `niildünüʔ Krl c. (janust) Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi d. Süda viha täis - - süda tõuseb `kurku üles Hää e. Laps `etsis emä, omal nutt `kurguss (nutma puhkemas) Kuu; Mis sa säel `irmuga viel `vastad, sõnad kippuvad `kurku `kinni `jäema IisR
3. kurgualune Kuorm läks `ümber, `raŋŋid obuselle `kurku, `mutku korises viel IisR; kanal on pisised eldad kurgu all Khk; kitsel o `väiksed sarved ja abe kurgu all Jaa; vatid ollid kurgu alt `kinni; Tiinal `olli suur sõlg kurgu all Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni Mar; meestel olid koa reesid kurgu all Vig; põdra meie põllal kahe vassikaga, vassikad kurgu all Kse; preesid olid justkui `pandlad meeste`rahva särgi kurgu all Hag; siidi paelad olnd kõik siin kurgu `alla `siotud Ksi
4. millegi ava või suu; millegi kitsam koht a. põlveõnnal, varbaalune, jalakurk nii pikkad kääd olid, `polve `kurkude kuhal; `polvekurk on just `polve `silma all voi taga Jõe; `Varba `kurgu `tallasin `heinämaal `katki Kuu; panin `terva `varba `kurku, siis ei akka `auduma VNg; `pastli paelad, nee - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; jala kurgu peal suur jäme jurakas (paise) Vll; Kurgu pealt põletand vassaku jala kõik äe Pöi; Naistel oudust sui vesise ajaga einamal varbakurgud maha; Jälg on kurgu pεεld `aige Emm; kuub oli jala `kurku (põlveõndlani); `varba kurgud nii maha `vötnud (katki) Rei; `varva kurgo alosed oo kat́ti Mar; `varva kurk o maas, `tõmma `nartsu `ümmer Kse; se `varva kurgu alune lähäb vahest sui nii kat́ti Juu; `varba kurgu alt `sorksi ärä Hls; mul om si̬i̬ konnasilm `varba vahel, `õkva `väikse `varba kurgu all Puh b. saapakurk; kontsaõnarus Minul `tahvad `saapad `kurgust ikke `piigistada IisR; saabas kurgu pεεlt kitsas, ei liha `jalga Jäm; Ma `kaapisi luua pεεl korgikurgu tühaks; Kamass oo kurgu peelt välja venind Kaa; kiŋŋad [on] kurgo pεεld `ketsad Käi; `saapad kurgust `kitsad Tor c. voki lühi auk kurk on lühü `ravva `õtsas `ümmargune auk, niit `juokseb `kurgust `värtne `pääle Jõh; löng läheb oki kurgust läbi Khk; oki kuŕk oo ees posti `külgis Mar; oki kurgust lähäb lõng läbi Aud; oki kurgust jooseb lõng pooli `peale Tor; Vokiga ei saand nii jämedat [lõnga] kedrata, vokikurgust ei lähe `alla nisuke jäme Kei; voki kurgu nahad Koe; voki kurguss juakseb lõng Kod; Kui lühi kurk - - ärä kulub, siis `joodeti `jälle vasega täis KJn; lõng läits `kurku, ei lää kurgust ala, kisub `kurku Trv; oki kurk, lõng lääp kurgust läbi Krk; voḱi kurk taht `ju̬u̬tmist, timäl um t́salk siseh Plv d. nurk adra vanda, adrapuu ja sõle vahel adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse Khk; kadaka tuut pannasse `kurku; kurk ummistab märja mullaga ää Kär; Topp `pańdi adra `kurku ja `aeti vagusi LNg; adra `kurkos see raud oo adra sõĺg Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni, kupatas lipeti ja saha vahe täis Trm; adra kurk um raup̀uu `vaihhõn ni kammidsa vahjüssõn Lut e. mõrrapära suue mörra `kurkust `vöötse kalad `välja Mus; kui kalad `tahtsed mörrast `välja ujuda, kurgud `hoidsid tagasi Phl; kalaʔ `oĺli mõrra kurgust läbi `lännü `mõrda ja is mõista enämb tagasi tullaʔ Har f. nuiad (pommid) ülal `kurkus kellul (kellal); piibul on kurk, kust vars lεheb kaha `sisse Khk; vikatil oli kanna `kurkus pagu sihes; raad `aksid aŋŋu `kurku `kinni Kär; löötsa kurk (sepalõõtsa osa, kust tuul välja tuleb) Pha; `lamba naha koogul o raud `kurkus; see lips, mis suus köib, o piibu kurk Muh; ülemine paĺk oo peńni `kurkus Mär; seal kus pulk sees oo, seal ta (lõuguti) kurk oo Vig; piibu kurk läks umpses Kse
5. (kitsas) väin; väina, lahe vm veetee kitsas koht (ka maakitsus) Laev söitas Sääre kurgust läbi Jäm; sii `pöldude vahel on Maiendi kurk, kitsas tee Khk; Kui sui oli kui, `mindi Nasvale kurgult otse läbi Kaa; tuleb metsa `kurkust läbi `minna Krj; `Lamrine oli lammastega lau `kurkus; Kui mered `kangest `töusvad, siis ajab lau kurgu vett täis (ujutab maakitsuse üle) Pöi; Ari (Hari) `kurkus paestab üks lae Muh; Mo isa oli püüumees, püüdes kala Voose kurkus Käi; kurgu sees vesi jooseb kõvasti Rid; lähme kurgult `vällä kui me sinna Rotsi mere lähme Khn; ku tuul mere kurgust pidi olema, siis kala ei saa Aud; kurk, kost laiv kääse läbi Võn; kävväss sinnä `mõtsa toda `kurku `müüdä - - ei ole sinnä puid kah kasunu Ote; ei mälehta kuna tu̬u̬ oĺl, aga üt́skõrd kaav́eti Uhtinõna `kurku (Meerapalu ja Piirissaare vahel) Räp Vrd kurgumeri

kõhukas kõhuk|as g -a Jõh Hää Juu Pee Ksi; pl kohukad Kuu suure kõhuga ta on ikke kaniste kõhukas ja puusakas inime Juu; eks ta ole paks ja kõhukas, kui ta `raske`jalgne on, kõht ees nigu `ankur Ksi || Vade `liiald kohukad ei voi küll `seilamise `paadid `olla, `muidu neh nie `seilavad `huonust Kuu Vrd kõtukass

kõlgus1 kõlgu|s g -se Tor Hää Saa SJn(-si) Vil Hls, -sa Kõp; kõlgu|ss g -sse Hää M Puh Kam Ote San, -ssa Vil(-ssi) Trv Pst, -(s)sõ Võn V(n -śs Rõu Vas Se; g `kõlksõ); `kõlgu|s g -sse IisR; kõlks Kra, g `kõlksõ San; n, g `kõlksõ Lei
1. aganik (rehielamu või laudaga ühe katuse all) `Pääle `tuulamist `aeti aganad `kõlgussesse IisR; aganate jauks oĺlid ju kõlgused Hää; Kõlgusi oli `siuke ruum `lamma laada kõrval, kus `kõlkad olid SJn; Kõlgus oĺli just laada kõrval, uks vahel, `sinna visati talvel laadapäält `einu `alla Vil; Peräst `võeti `kõĺka rihe rihage `väĺlä, `panti `ohje `pääle kõlgusses `viimisess Pst; kõlgussesse pandass õle, agana Ote; `kõlksõdõ `panti `lehmi pudi ja `lambaainaʔ, üle läve `aeti iks `sisse `viklugõ San; kõlguss oĺl lauda otsan laudaga üte katussõ all Urv; meil `pańti kõ̭iḱ olõ˽`kõlksõdõ, meil oĺl `põ̭h́ta otsan kõlguss Har; olõ kõlguss ja haina kõlguss oĺliʔ lauda kõrval; palgest sainaʔ, katuss pääl - - lakõ olõ õs kõlgussil Rõu; näil oĺl nii`mu̬u̬du tett tahr, kõlgusõʔ `oĺli˽tõõsõl pu̬u̬l, ja tõõsõl pu̬u̬l `oĺli˽laudaʔ, tahr oĺl `vaihhõl Vas; [niidul] haina saraja, a kotoh om kõlguss, kohe olõ˽`sisse panõt, eläjä söödä vai - - laudaga üteh meil ommava kõlgusõʔ Se; agana `kantasõ `kõlksõdõ Lei || Kõlgussil käima [öeld kui] poisi käävä lakka tütrike manu Võn || kõlgas kõlgusse `anti lammastele vai visati `väĺlä kana rehitsivä Puh Vrd kõlgastik, kõlgustik, kõlkalune
2. (kodulähedane) heinaküün aena küin oĺl kõlguss, kõlgussede `pańti aena `siśse ja õle ja, suur kõlguss oĺl, kohe kõik talu õle `siśse lätsivä Kam; Kõlguss tetti rehest kavvõ, aga laudalõ ligi Vas; Hainaʔ pandass kõlksõhe, kõlgusõʔ ommaʔ suurõʔ Se; õdasku `puolõ `naatass `haina `pandma `kuh́ja voi vidämä `kõlksõlõ, sjoo um haańatüü Lut

kõrv1 kõrv hv L, K I Hls T V, kõru Pöi Muh LäEd Tõs Hää Saa Vil M T Lei, g kõrva; kõrv g `kõrva Lüg Jõh IisR; korv g `korva spor R(n `korva VNg Vai); kõrb g kõrba L Nis Rap; körv Jäm Kaa Pha Emm Käi Ris, köru Sa Rei Phl, g körva
1. a. kuulmiselund; (välis)kõrv `rüögib ja `karjub `korva `ääres Jõe; Sul `menned kohe `külmägä `korvad punaseks; Ei ma enämb tasast juttu `kuuleki, `korvad on neh luguss Kuu; silm ei nää ja korv ei `kuule Hlj; ta (nirk) on kerest `valge, `korvad on `mustad VNg; sie inimene `kuuleb ühe `kõrva puolt vaid, `tõise `kõrvaga ei `kuule; käredäst kisendäb, `kõrvist käib läbi; `kõrvad pää ligi, `ihne Lüg; `Kõrvad `uugavad viel `präiga sest mürinäst Jõh; `Jälle akkas `kõrvis tinistama IisR; miu `korva kivistä; küll miä `siule `vasta `korvi `andaksin Vai; kudri on `körvisitta lammas Khk; külm akkab `körvi Jaa; Kui sa oled ikka oma silmaga näind ja oma kõrvaga kuulnd, siis tead et on `õige Pöi; kõrudest soadika lõegati [juuksed] ää sedasi; kõrvad o lukkis, ma ei kuule Muh; Suu körvist saadik lahti (naerdes); on pεε `aige voi sedasi, siis vetab pohas körvad elisema Emm; körva seespool augu sees on trumm, väljabold saa `nähja end Käi; sool kaks `kõrba peäs jo, miks sa ei kuule Rid; mo eese kõrba kuuldes just `rääkis seda juttu; kiidetasse ikke, kui kõrb sedasi ulob, so suguvõsa `tahtvad ingeteno saha, piad `jälle jumalad palome Mar; vire tuul puhub kõrvust läbi; keedan soole ühü pläu üle `kõrvade Mär; va rumalad (inetud) sead, kõrbad `löńtis maas Vig; Ei sehukest assa põle mo kõru enne kuuln Han; kõrv `rääkis `mulle `vasta (kumises) ja irmus valu piäs Var; kõrbad ei kuule, aga silmad nägad küll Mih; sai `vastu `kõrvu, sai iä lopsu Tõs; võt́tis mind `kõrvõst `kińdi Khn; oĺlin kuu `aega `kõrvadega `arstimesel Vän; Kel suured kõrvad, si̬i̬ `öeldaks tark inimene oleva; Kel `väiksed kõrvad, oleva lühikse oimega Hää; kui sa tahad `koera sõbraks teha, siis süida teda kõrvade vahelt Saa; kõrv akkas mäda ja vett `joosma HMd; läegitan üle `kõrbade, löön sind jah Nis; putukal, kas temal on `kõrvu, kellega tema kuuleb; kõrvad kumisevad ja `uugavad; eks sa `kuula `kõrvega, mis sa kõhuga `kuulasid, kui ma `riäksin Juu; `ańdis mäda (mööda) `kõrvu `talle JMd; kui obune kõrva `suuruse tüki `päävas `leiba saab, siis `jäksab tüed teha JJn; käib kõrvust läbi külm, nää vilu tuul Ann; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; tige obune lud́utab `kõrvi Sim; kilavad nõnna et kõrvist käib läbi Trm; `pańti müts ühe kõrva `piäle Kod; sala `aśja riagid ikke kõrva `sisse; kel kõrvad piast `kaugel, see kaua elab Lai; kas minu kõrvad piäväd `kuulma sedä KJn; kas sa ilma kõrvuta olet, ku sa ei kuule Trv; töbi `kõrvege lammas Pst; obene kuri, `tõmbap kõrva ligi pääd; `maarjapäväl keedets sia `kõrvu; `tõmba tal paaŕ lähkamit `mü̬ü̬dä `kõrvi Hls; kunass si̬i̬ siĺm nägemisest täis saa ja kõru `kuulmisest; ma teise kõrvage ei kuule, teise kõrva `kuulmine om är kadunu Krk; vanast tõmmati emärinnast `piimä `kõrva, ku kõru valut; siberigu, säberigu, mäe küĺle pääl kükitävä = kõrva; kärät́ nii kõvaste et, mul jäevä kõrva lukku; Kas sul kõrvu ei ole, ma röögi ja õegu - - sina ei kõssagi Nõo; kes soe mõtsan ärä tapap ja timäle (mõisnikule) kõrva veese, saasõ timä käest viis rubla Võn; kiŕk `kõrvuga tsiku ei taheta; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; taal om kõrvuni suu `valla, alasi tä rü̬ü̬ḱ ja kõnõlõss Krl; ku kura kõrv aja `piĺli, siss üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Naa˽vana˽kõrva˽mõista õi˽taad `vahtsõt muusikat umass võtta õiʔ; ei kuulõ, um kõrvuldaʔ Rõu; taa sööse ni ropost et, suu kõrvuni˽`väegaʔ, `mut́ku iiletäss inne Plv; ilma silmä nägemälläʔ ja kõrva `kuuldmallaʔ; ta perämädse sadamisega lei ma naa˽kõrva˽ka kińniʔ, no‿i˽kuulõ˽sukugiʔ Vas; kõrvust äi kuule, šiĺmist äi näe Lei; maʔ olõ `kõrvuga t́erve; käehn piät, aa näe eiʔ `hinnä man = kõrv Lut || teada(saamisest) sie on `ammugi `rahva `kõrvis ja suus Lüg; no see jutt `olle läin valitseja `kõrvu Aud; noordele `oĺli see jutt juba `kõrvi läinud Hää; jutt läks emäle `kõrvu Kod; naa ei oole miu `kõrvi pudunu, miu `kõrvi puha ulaten, ni̬i̬ kõnese Krk; miu kõrvust nigu oss kõnelnu tu̬u̬ naene, et temäl ka poig `väega uĺask Nõo || fig (saladuse ilmsikstulekust) Merel `silmäd, `metsäl `korvad Kuu; Igal pual on nägijuid ja `kuulajuid, `metsal `silmad, `seinal `kõrvad Jõh; nii pailu `körvi `kuulamas Khk; metsa `pöesal on körvad Vll; Ära valjusti rεεgi, seinal on körvad Emm; Pailu `lapsi, laiad kõrvad, pailu kuulevad, viivad selle jutu kõik `kaugel Hää; metsal kõrvad ja merel silmad Lai; seinäl silmä, mõtsal kõrva Krk; mõts `kõrvuga, väli `siĺmiga Har b. kuulmine, kuulmisvõime `Erkos `kõrvad pääs, mene kõhe tasa, aga ikke `ärkab; Tämal õlid jänisse `kõrvad, magas kõvast, `silmad `kinni, aga `kõrvad `lahti Lüg; tamal on üväd `korvad, tama `kuulo üväst Vai; mu köru pole ka väga `selge, vana inimese `kuulmine jääb vähemaks `jälle Mus; Köru ka nönda tüńts, ta‿p kuule ette änam mette kut ühtid Kaa; Sool on veel ea kõru, kõik sa veel ää kuuled; Saa vana `kõrva petta `öhti, ta kuuleb veel kõik mis toas räägitakse Pöi; tene kõru jäeb vähämas Var; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb, põhud kõhisevad; kõrvad on tuhmiks läind, ei kuule Juu; oi sul om küll ergä kõrva, `ullemba vi̬i̬l ku `kassil Puh; täl om `väega eledä kõrva, ta kuulep kõ̭ik mes me siin kõneleme Nõo; Umma˽sul `vainlasõl ka‿ks jänese kõrvaʔ Rõu c. (fig, võrdlusi, ütlemisi jne) `Korvad ku kobrulehed; Sai `kirja, peräst oli `jüskü `korvist `taeva `tostetud (rõõmustas); Ku [kartulid] `kieväd, ne `varsi on `korvad `laialla pääss (koor lahti), ei ole `süüä midägi Kuu; `Kõrvad ku obak`siened pääs, `suured `kõrvad ja `paksud Lüg; `Suured `kõrvad nagu suppi `londrussel; `kõrvad `liikusivad, `nõnda õli ia miel; Kui vanal ajal nuarpaar tuli `kihlamast `vällä, siis vana `rahvas `üäldi, et `käisivad `kõrva veristamas, et nüüd on `kõrvad `lõhki; `Kõrvad sügälävad, sula tuleb Jõh; Mis sie `nuomimine tämale tieb, ta‿i `liiguta `kõrvigi; `kõrvad `laiad kui laba`kindad IisR; Keiki neid suuri juttusi oo nii pailu kuuldud, et körvad akavad juba mäda joosma Kaa; `Võtku silmast või kõrvast aga olgu `olla; Kõrvad `püsti kut `eeslil Pöi; Äi nεε sa seda naa kut sa äi nεε oma körvi; Pani sene omal körva taa (jättis meelde) Emm; sa valetad jo `nõnna et so kõrbad üsna `suitsevad Mar; Lappis juba noores ias kõrvad pia `alla (suri) Han; Mis sa ka seletad, sul kõrvad alles märjad (liiga noor) Tor; [kanga] Jeared nigu koera kõrvad, lotutavad Amb; kõrva veristaja (kosilane); Mina õlin poole kõrvaga ennemb ka ühtetõist kuuld; Poisike oli terane ja pani keik kõrva taha, mes ta vanematelt inimestelt `kuulis Trm; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu; kõrvad jooksevad sita vett [öeldi,] kui mõni `tüitas ühesuguse jutuga, teine ei taht enam kuulata Lai; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust, si̬i̬ keelest Hel; tu̬u̬di surma sõnum, Juhan olna ka kõrva pää `alla pannu Puh; kaval mi̬i̬s, `tõmbap tõesel nii naha üle `kõrvu (veab alt), et arugi ei saa; Vaest vaga pinnitäss, aga süidläne ei tõsta kõrvagi (ei tee välja) Nõo; Tu̬u̬d raha näet sa nii sama veidu˽ku uḿmi `kõrvu Rõn; kõrva˽kulõhusõ jo väĺläʔ `säärtseid tühje jutte kullõldõn; kae, saʔ `viskat alasi mullõ `kõrvu (heidad ette) Har; Väigokõsõʔ kõrvaʔ, nigu lipsukõsõʔ; suurõʔ, laajaʔ kõrvaʔ - - nigu pangi vanguʔ; kõ̭õ̭ õ̭ks hi̬i̬dä kõrvole (näägutan) Se | (ükskõiksusest, mittekuulamisest) Jutt läks `korvast sise ja `toisest `välja Kuu; `Räegi `talle mis tahes, täma laseb sinu juttu `kõrvist `müöda IisR; sellel körvad `taskus; körvad kut oleks lapiti pεεs olad, ei kuule mitte Jäm; jo si mo körva taa jäänd on, ma pole seda mette `kuuland Khk; Keik nee suured köned ning jutud lähtvad ikka keik ühest körvast sisse, teisest välja Kaa; nõnna magasin, et mitte teine kõrv ei `kuulnud teist Kad; ma ei oole tat `mi̬i̬li `panden, om lännu kõrvast `sissi ja tõisest `vällä Krk; miul läits tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; tol ei ole üttegi `õiget juttu, lase ütest kõrvast `siśse, tõesest kõrvast `väĺlä Ran; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäss, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu | (löömisest, karistamisest) Sul vaja `kõrvad üles kütta, sa `muidu ei `kuula IisR; näh, tahab tulissi `körvi `saaja, va ül‿antu loom (poiss) Khk; Vana teind kohe kõrva üle Pöi; Vettis teisel körvad `püusse (noomis) Emm; Kui süda teise pääl täis on, äherdab `vaata `tõmman sul naha üle kõrvade Hää; kõrvad üless `lüia - - mõne süiteo eest Plt; sul om ta käperdämise mu̬u̬t kõgõh - - taa läbi sa lasõt üt́skõrra kõrva kuumass aiaʔ Se | (halvast meeleolust; norutundest) Miks sa täna nii `korvad `londuss oled Kuu; Ei akkand `miski kättä, `sõisas `kõrvad ludus Jõh; Oli oort näha et tömbas teine körvad lingu, äi es ole sellega nöua üht Kaa; Mihel köru lontis Emm; ära ole nagu mina olen, kõrv kikkis, teine `lońtis (järeleandlik) JJn; kes `vasta nina või `viltu sõnu saab, see läheb minema kõrvad `longus Sim; väsind oli, tuli `õhta kõrvad `lońtis Lai | (tähelepanust) Ma sis `oitegi teridin `korvi, et hüäst `kuulla Kuu; Eks `meie `poisikesed `kuuland ka `kõrvad kikkis Jõh; Ta on kole `uudisimulik, kui kedagi `räegi omavahel, siis täma `kõrvad kikkis `kuulab IisR; kuulab körvad kikkis äga kuulda pole midagid Khk; Ma kuulasi küll nönda et köru irkis Kaa; Aes köru kikki Emm; eks sää eese kõrbad `kuulma Mar; pane kõrv orgi `otsa ja `kuula siis, kui muidu ei kuule Vig; obone `kuulab kikkis kõrvu Juu; tulin ka oma `kõrvu teritama Plt; säe kõrva `kuulme, et na kuuleve siul Hls; piä kõrva `valla, ku ma sedä `asja seĺlate Hel; no ma jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh nä kõneliva Puh; penil kõrva `kiŕki, `kulless Kam | (nõutusest, kimbatusest) `korva `äärest `täüdü neu ottada Kuu; `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; küsib körva tagand nöu - - kis pεεd nakitseb kui midagid `asja on Khk; krat́sin kõrva takka, ehk sealt tuleb aru kätte, mis ma teen Juu; `ot́sis küintega kõrva tagast nõu Lai; ta ot́sib kõrva tagast iad nõu Plt; temä om ennast `sissi kõnelnu, sõ̭s ot́s kõrvast abi Krk
2. esemete (kõrva meenutav) osa a. peakatte kõrvalapp läkiläkil `käivad `korvad all Jõe; talvkübär sie on nahast, `kõrvid `külles Lüg; `kõrvadega ~ `kõrvidega müts Jõh; mehe tali müt́s - - tä vöib `körvadega ning ilma `körvasitta [olla] Khk; `talve olid karva mütsid jah, soead mütsid jah, tömmati körvad maha ja HMd; läkiläki, need on karused, kõrvad maas Hag; lahe müt́si kõrvad `alla Kod; kui oli soe aeg, siis `pańdi karbusse kõrvad pia`laele `kińni Lai; Võrumaa mestel olliva musta sammõtidsõ, `kõrvuga kübärä Nõo; mõnõl oĺl katõkõrvagõ˽küpäŕ San; `Tõmba luńdi kõrva `alla `täämbä om vällän `väega˽külm ilm Urv; lońtküpäŕ `kõrvogaʔ Se b. sang, käepide Ärä ole nii räbägäs, lohud `tassi `korvad `pessess ärä Kuu; pottil `sanga pääl ei käi, pottil on `kõrvad Lüg; `tuorvi `korvist `panna puu läbi ja `kanneda vettä Vai; pisine kapp `üiti kipuks - - köru oli taga Khk; Teine `katla saŋŋa köru tuli küljest lahti Kaa; egä keol, kapal kaant põlnd, sel oli kõrb naa pikk, et akasid käpuga kinni Vig; Vanni kõru tuleb ää parandada; Tassi kõru oo küĺlest ää läin Han; kibu - - kõrv `külges, üks laud oo teistest pikem, võtad `kõrvapidi jood Var; tassil ja toobil, kannul, `kõikel kõrvad Tõs; teine kõru on nurikul laiem ja teine `kitsam Saa; `enne taśsiti `toobrega `lehmele `suĺpi, kaks `kõrva `toobrel peas, puu oli `kõrvest läbi Juu; kruuś sie oli kivist, ühe kõrvaga, ikke üks kõrv VMr; kõrvaga kiedu pot́t VJg; `tuorvitel on kõrvad külles, augud sies Trm; kruusil kõrv küĺjess ärä; puu panged - - kõrvad küĺjen Kod; kapp kel üks kõrv küĺles oli; piima püt́id ned olid ilma `kõrvadeta Lai; kahe kõrvaga püt́id vi̬i̬ `tõstmese jäos KJn; nurmikul om kaaś pääl ja kõrva küllen Trv; vańn om loberik nõu, kõrva katsipidi; si̬i̬ pot́t om kate kõrvage Hls; sangaline `oĺli piḱk kõrvaga klaas Ran; käśk oĺl lavvakõisist tettü, üts lavvakõnõ oĺl piḱemb, tollõst sai `käśku kõrv Võn; `nüśku olliva `seatse sama nigu anumagi, kõrva küllen Rõn; [leiva] mõ̭hel oĺli˽kõrvaʔ kummangi otsan Har; panõʔ kaaś anomalõ `kõrvõ pääle Plv; `tu̬u̬ŕjal olli˽kõrvaʔ, kõrvust `aeti puu läbi, siss `tu̬u̬ga võt́i˽`säĺgä Vas; nüsikol kakõśs ar üt́s kõrv; `kõrvoga pada Se || fig Sita potil kõrvad `küĺges (inimene, käed puusas) Pöi; seesab kääd `taskus nagu kõrvadega pot́t Trm c. käepide vikatilöe küljes – San d. hark, näsa, pulk aisa `külges konks, aisa köru, `sönna keib `juhtme ots `kindi Khk; [puuvankri] ige kõrvad (rõugud), rõukpaku sehes olid need kõrvad Tõs; `aśpli kõrvad ja sarved; obaduse kõrv Kod; aeru tollari (tullid) om ni̬i̬ sama mis aerurauva või aerukõrva Pst e. kingapealse paelaaukudega nahklapp kiŋŋa küĺles olid körvad koest rihmad väädid läbi käisid Jäm; `kumbaskid pool `kinga `olli üks kõru, kõre `olli kõrva sehes ja paelaga `pandi pealt `kindi Muh f. pl auguga nahatükid voki lühipostide küljes, kuhu lühivarras sisse käib nahast kõrvad käevad [voki] posti `külgi, luhe oli seäl kõrvade `külgis Tõs; ma `lõika uut `nahka oki `kõŕvess, okil o kõrva lobevess kulunu Krk; nahk kõrvad olliva, mõnel `olli puust, aga nu̬u̬ larasiva väegä kõvaste kui kedrässivä Ran g. (reheahju kerise kõrval) Peerud `pandi ahju kõrva `pεεle `kuivama; Kass istus ahju kõrva pεεl Kaa
3. aas, silmusa. (jalatsil) `saapa `kõrvad on `sääre `külles, säält `tõmmetasse `jalga Jõh; `Kummalgi `paslil oli kaks `kõrva kahel puol, `kõrvad olivad `nüörist vai `rihmast; `Kamassi `kõrvad IisR; Ummikviisadel `paelu ei olnu, teised `oĺlid kõrvaviisad, vaat neil `oĺlid kõrvad, kust paelad läbi käisid Hää; [viisu] kõrvad jäävad mõlema `poole, kus pael läbi käib Pai; suvvale tetti kõrva, `külgi pääle tetti `täŕkme veedike suuremba, kost tu kõrvanahk läbi `panti Nõo; tsuvvakõrvaʔ piät iks küllält kõvast nahast olõma Kan; tsuvval omma `tsälḱmõʔ, a viižol aasaʔ, vai kõrvaʔ Se b. silmus võrgu nurkades ainad oo võrgu `pealmisest paelast `keertud, kõru oo aina `külges, see pistetse `juhtmest läbi Muh c. obadus, konks; võru, öös selp̀u kööve lönk `pandi [vankri] `karssa körva taa `kinni ning siis tömmeti kövast `pεεle; kurnal oli kolm `körva (~ `aasa), ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; Raŋŋi köru, nendel raŋŋidel [oli] - - sääma külje raŋŋipuu sehes sörme jämune raud aas, missest väuroom läbi keis Kaa; [käsikivi] vitsa `külges oo kõru (rõngas), käsipuu ots o seal sihes Muh; `kanga kõrvad [esimese samba küljes] o rauast, `sinna käib rimp̀oom `sisse Aud; [vankri] redelte küĺlen om kõrva - - ravvast kõrva iki, mud́u redele joosev päält ärä Krk; külvi anum - - minul `olli ümärik, õhuksest aava lavvast, `rõivast kõru veere küĺlen; tellete i̬i̬n otsan `olli rindpuu, tu̬u̬ susati `kõrvu `sisse Ran; sarjal om kõrva küĺlen ja vang pääl, kõrvust om köüds läbi, kõrvast oidass `kinni ja sarjatass Ote; mul omma väidse kõrvaʔ (metallvõru noapea ümber) needist vallalõ `tulluʔ Har; sedolga kõrvaʔ oma˽kah rihma `pandmise jaoss Räp
4. külgpuu redemi `korvad on koverad; `kresla `korvad, nie mida `korvale tulevad, `kresla `külles, nie on `korvad; mei `ütsima `kaŋŋaspu `korvad, no nie kahel puol `korvas olivad VNg; eks redeli `kõrvapuud õle redeli `kõrvad Lüg; [ankru] piĺl jooseb pilli `körvade vahel `ümber Mus; niie kõrvad (pöörad) Pär; üks kiaŕbu kõrva vahe `ongi sein, kiaŕbu kõrva `kohta tehakse `nõega või `süega seina mäŕk; kiaŕbudel on neli `kõrva, tulevad ülevalt `alla Kad; lina maśsina kõrv (küljelaud) Kod; vanast voki kõrvad (lühipostid), noil `olli kah `treitud nupstükid otsan Ran Vrd kõrva|puud, kõrvas|puud
5. lõimelõnga arvestusühik Üks kõrv on kaks `niiditükki, `milles on `kummaski kaks`kümmend kaks `võrget ja sie `annab `kanga pikkust juo `kümme `küinart Lüg; meil õlid lu̬u̬puud, nelitõisskümme küünärt pitkäd lu̬u̬puud. kaks aenokess `kõrva läks `seinä, ku kakstõisskümme `kõrva oli, siis kuus `seinä [kangast] Kod
6. lõikeraud a. adral lipet käis `sahkade `piale, si̬i̬ `keeras mulla kõrvale. lipeti raual õlid kaks `kõrva, mis oisivad `kińni sial saha pial, sepad tagusivad need kõrvad Trm; kõrv õli saha `külge `taotud, õli õhuke ravva lipat́s, kõrv `lõikas kamara `kat́ki Kod; kütüse künnü adral om ahere esi `mu̬u̬du, `lõikamise kõrva küllen Krk; kõrv käänd maad kohõ vaia Lut b. labidal `turba `lapju `olli su̬u̬nravvaga soonitu ja tol `lapjul `olli tõese poole pääl kõru küĺlen Nõo c. puuril `kiämre kõrv; puuril one teräv kõrv eden, kellega `lõikab Kod
7. kärg, kärjeviil – Krl Har Räp Se kõrv kinni liimat päält, mesi sisen Krl; mehidse kupaʔ, säl om sada tükkü üte kõrva seeh; kõrva `lõikat, säntse pala; vaha kõrv, tuud `kõrva lõigatass, kõ̭iḱ kõrv lõigatass `maahha; kõrvaʔ ni vahakupaʔ; kimalaisil kõrv Se
8. heledad horisontaaljooned kummalgi pool päikest päävä kõrvaʔ nigu tulba katõl puul `päivä, `näütäse `vihma; pääväl omma kõrvaʔ ja pööräʔ, `tõisi `ilmu saa; päävä kõrvaʔ üĺdäs õks `vasta `ilmu; ommaʔ nikuʔ vikahtkaari otsaʔ Se
9. südameklapp `surne südäme `kõrvad `kuulevad keriku `kella äält, kui `kella `lüässe Lüg; Kui `surne kell lüäb siis `surne südämä `kõrvad `liiguvad Jõh; `kõikel oo südäme kõrvad, loomal ja eks inimeselgi; kõru ikke, auk lähäb `sisse, lõegatse `tapmese `aegas ää Tõs; südämel on kõrvad, ni̬i̬d `lü̬ü̬mä vere `käimä; si̬i̬ `piämä vere pump õlema; kui minu vanemad tapid `lu̬u̬mi ja minä kua õlen kõrvad ärä lõeganud Kod; loomal on südame kõrvad `veiksed latakad, need visatasse minema Lai; ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; võtan `süäme kõrva ärä, mud́u ta (loom) kuulep kiḱk, tunnep äräde, mis ta lihage tetäss; ku inimene vihane om, sõ̭ss ütelts `süämekõrva olevet `püstü Krk
10. taimenimetustes liitsõna järelkomponendina Ls hiire|kõrv, kadaka|kõrv, kitse|kõrv, maa|kõrv, metsa|kõrv, põllu|kõrv

kõrvetama kõrve|tama Pöi Muh L(kõrbe- Mar Vig Mih PJg, kõrvõ- Khn) K I Trv T(kõrvetõme, kõrbõtõmõ San), -dama Saa, -tem(e) M; kõrvõtam(m)a Kam V(kõrbõtõmõ Krl Se); körve|tama Sa Ris, -dama Hi; `korvetam(m)a R(`kõ- Lüg IisR)
1. a. kergelt põletama, pinda kuumuse või tulega mõjutama `Pliita `uksega `kõrvetasin käe ära IisR; See `ööti oma jala palava `veega ää kõrvetand Pöi; `lastel `vöedi arjased - - [saunas] palavaga körvedas medaged `välja Käi; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; `lamba piad jalad kõrvetati `ahjus ära Tõs; `leili tuli küll - - nõnna et kas kõrveta kohe enese Koe; `enne `valged tapeti siga ja kõrvetite [karvu] taren Kod; meie talul kõrvetatasse siga, mõnel talul `võetasse `veega [karv maha] Äks; ani `karvu kõrvetets ärä tule pääl `õĺgik Hls; `väega kuum om sü̬ü̬k, jahuta ärä, muidu laits kõrvetab suu; mes sä nii tule lähikesi lähät, laset `endä ärä kõrvetada; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; t́sika `kõrbõtadass meil Se; nina kõrvetama fig (valusast õppetunnist) Käis ühe`korra `kośjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Körvetas nina ära (sai ninanipsu) Jäm; läks `ot́sima seda [töö]`kohta, aga kõrvetas nina, ei saand Lai; läits rikast naist `saama, sai äbi, siss kõrvet nõna; ärä kõrvet oma nõna [öeldi, kui] läits suurd `saama, aga maśs vi̬i̬l `pääle Ran || kähardama, lokkima nüid akatasse `juusid `raudadega kõrvetama Muh; tüdrukutel olid selle jaost tangid, nendega kõrvetasid `juukseid Lai || (söödikute tõrjest) loobitasse seina peal `keeba vett, `öötasse [et] akkan lutikud kõrbetama Mar; vanass kõrveteti `kirpa kõdan, õletükk põlema, ise kaksite piäle särgi jatkol - - tuli käis üles ja kõrvetas kirbud ära Kod; tu̬u̬ õtak ku kõrvetedi, sai `kirpest `valla, tu̬u̬ `ü̬ü̬se sai magada; `kirpe kõrvõtõdass õdagu Nõo || fig (nõidusest) `enne `aeti `ärja `mullikas tuppa `küündlä `päiväl, põledetti `kukla pääld `karvad `vällä et õleses (oleks) paremb ikke `panna - - `üieti `ärja `sarvi `kõrvetamma Lüg b. pinda pruunistama, praadima; kõrbeda või söestuda laskma küll `oige `korvedab `rasva, `ninda et keik kohad on `suitsu täüs VNg; `kohvi `kõrvedetta `prenni sies `pliita pial Lüg; körveda natune liha Khk; körvetaskid supi `pöhja Kär; Kõrvetasi oma kalad omiku ää Pöi; ahi kõrvetab levad ää Muh; kohvi jauss kõrvetad odre ehk nisu Tor; pane uad `remlisse, akka kohvi kõrvedama Saa; see nihuke ull sańt pada, kõrvetab alati `põhja kõik Juu; kõrvetasin rukki jahu pańni pial VMr; meie kõrvetama `ermid ja ube pańni piäl, `su̬u̬la võid ehk `rasva `ulka, kõrvetet `ermed on üväd Kod; kõrvetatu liha on mõru Äks; ku `rasva kõrvetetse, siss jääve rasva`narma; kanepi teräd kõrvetedi pruunis paa põhja pääl (kanepitempi tehes) Pst; vägev liha lõeguti paa `põhja peeniksess, kõrvetedi pruuniss Ran; tu̬u̬ linnasse leib kõrvetedi ahjun pruuniss Nõo; tiä oĺl nii är˽kõrbõtõnu˽tu˽supi, et es `saaki süüväʔ San; kohv vaja ärʔ kõrbõtõ Krl; liha kõrvõtõdi pańni pääl Rõu || fig Mitu kokka kõrvetavad pudru ää Hanc. (tules) ära põletama kahessateisn maja `olli, kõik tuli kõrvetas ää Muh; üks kõrvetab oma maja `jälle (tulekahjust) Juu; kõrvetab vana `räiska Äks; ulga puid kõrveti ärä ja vi̬i̬l es lähä [saun] kuumas Hls; [ta] kõrvets sääl `okse; tetti `naari saadu pääl, kus saat är kõrvedide Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo
2. kuumama, ergama (päikesest) a. põletavana tunduma päiv saab jo `lõune, et akkab juo `kõrvetamma Lüg; äge `korveta `kaula rakkosi täis Vai; kibe palava `päike on täna, üsna körvedab Khk; Küll ikka körvetab, just kut ahju ees Kaa; igavene soe ilm naa et kõrvetab Tõs; pää kõrvetab `enne `pikse `vihma Kos; süda `pääval `päike `kangest kõrvetab VMr; pääv eile kõrvetas - - ikke kole pala oli Lai; päe kõrvets, `siĺmi ei saa `valla aia Krk; minev`aasta kui me `einä tegime, siss päev kõrvet́ kah mõnikõrd nii et tah́ts `eńge `väĺlä võtta Hel; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle Nõo; vihma kõrvetama (kuumusest enne sadu) nii kange pala, kõrbetab ikke täna `vihma Mar; palavaga kõrvetab pää `vihma Kei; nüid on nii lämm, päike kõrvetab ike `vihma Juu; `kangest kuum pää, ei tia kas kõrvetab `vihma, rahvas riagivad nõnna Lai; päev om nõnda `elkjass, nüid ta kõrvetab küll `vihma Hel | kui päiv kõrvetap ja nigu rasse om kõik, siss üteldäss päiv avvup `vihma Kam b. põuaga taimi kahjustama `päike körvedas rohu karjamal nenda ää, et `loomadel pole säält änam `saaja midad Khk; tuhlis on all, pala körvetab varred ää Vll; Taevas punab - - äi too `vihma, kõrvetab ää kõik Pöi; see pala ja põud kõrvetas viimaseni kõik ää Mär; tänavu körvetab küll keik vili ää Ris; oli palav, siis kõrvetad `sieme ää, ta ei idanegi enam VMr; sügise vili ärä kõrvetet, mes siis vi̬i̬l vihim `õt́sma tuleb Kod; si̬i̬ `kange `kuumuss kõrvets ni̬i̬ lina kiu `väege pud́evess ja `lemlisess Krk; sääl olna suur näĺg, ollu `kange kuum ja kuju, ja kõrvetanu kõ̭ik viĺlä ärä Nõo || küpsetama tänä `öösse lõi `valku, se akkab sui`viĺla kõrvetama ja rukist `vaĺmis tegema Juu
3. punetama; punama panema taevass kõrvetap, tuleb sadu Puh; [kui] `pilvi kõrvetas, siss tule `eitlikku `ilma Ote; taivass kõrbõtõss perän `päivä San; ei˽tiiä˽kas satu `näütäss vai, `piĺvi kõrvõtass Urv; pilve˽kõrvõtasõʔ, ku mõ̭nikõrd õdagult omma `säärtse kõlladsõʔ; pilve˽kõrvõtasõʔ, hommõń saa `vihma Har; mõ̭nikõrd ommaʔ nii verevä pilveʔ, päiv kõrvõtass `piĺvi Vas
4. kipitust, valu(kõrvetusi) tekitama a. seesmisi (valu)kirvendusi põhjustama ei saa juo `süia midägi `asja, maos - - `kõrvetab kõhe Lüg; nii viha ölut oli, kurk körvedab nönda; paise körvedab kui mäda `sisse teeb Khk; Ma äi voi änam apud `asja `süüa, siis rünnad akkavad körvedama ja nii sandid `röhtlused käivad et erm Rei; süda on nii `aige, üsna kõrvetab Vän; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; valu kõrvetab siden, äge valu Kod; `jalges ei ole `võimu, jalad teine päe `õõgavad, nigu kõrvetab `kuśkilt Plt; ei või kapustit süvvä, sõ̭ss akkass rinnun kõrveteme Krk; rinna palutuse käevä, `täämbä om `väega alb olla, `õkva nigu kõrvetap rinnun Ran; nii kuumõtõss ja kõrbõtõss `rindu all Krl || (janust) südä kõrvetab sees, tahas `juua Tõs; süda kõrvetab, tahab `külma vett VJg b. (nõgese puutest või putuka hammustusest) nõgelas `korvetab valusast Jõe; roudnögesed [on] irm`kanged körvetama Jäm; `koltsed `naklised (sipelgad) ne körvetavad Khk; Kui käte jalge sihes `jooksva on, siis `kästakse nõgestega kõrveta Pöi; nögesed körvedavad keed rakku Rei; Küll narvlased kõrvetavad, isi `piśsed aga kusevad na valusaste Han; emanõges, need ei kõrbeta Mih; raudnõges kõrvetab koa küll Juu; ihu on kupal kui `nõeksed kõrvetavad VJg; nõgessed kõrvetavad käed rakka täis Kod; nõgese kõrveteve, karu `ohte sorgive Krk; raudnõgene kõrvet valuste Puh; musta kusi`kuklase ei kõrveta; nõgestega kõrveti käe ärä, küll valutab; mõni `kärbläne pureb valuste, `õkva nigu tulega kõrvetap Nõo; pää kibisäss tast lagipääst, nigu nõgõsõga oss kõrbõtõt Rõu; nõgõsõ˽kõrbõtasõʔ Se || fig katsub aga sõnadega kõrvetada teist `easte Juu; Ta reakis `kärmest ja käredast, nii kui kõrvetas oma kõnega Trm c. (külmatundest) Ta on pakane külm ja vali tuul, kõrvetab kohe kui `välja lähed Pöi; küĺm kõrvets nõnda, et taht nina pääst är võtta Krk; `õkva nigu kõrvõtass, nii külm om Kam; ilm om kah õigõ külm, noh ta kõrvõtass mõ̭nõ päävä, sis lask jäl `lämmäbäss Har | (külmakahjustusest) külm kõrvet́ kardule `päälse ärä Hls
Vrd korvendama, kõrbama
5. fig (kiirest, intensiivsest tegevusest)a. lööma oda ma körveda `soole ühe laksu Khk; aga ma lähän ja kõrvetan `talle `easte möda `kõrvu Juu; kõrvetas teesele `vasta nägu Plt b. liikuma, sõitma nii kibest körvetas (kihutas), ma‿s jöva kuidagid `järge Khk; läks obusega kõrvetes `mööda Kse c. (sõnadega) nähvama ma siss kõrveti küll - - mia `võĺtsma ei naka Nõo | nõnna `auksid koerad ku kõrvetäsid Kod

käik käik Ris SJn, g käigu spor Sa, Rei Mär Tõs Hää HMd Juu Koe VJg Iis Trm Ksi Plt Trv Krk, `käigu R(n `käiko Vai), käigi KJn Trv, käegu Kos JMd Kod(käägo) KJn Nõo Kam, käegi Kod TLä Kam; kom köegiga Aud; keik g keigu Khk Kse, keegu Tor; käük g käügü Kuu/`k-/ Khn; käüḱ g käügi Hls San V(käügü Vas, käägü Räp; ḱauk g ḱaugi Se)
1. käimine, kõndimine; teekond kui jalad `käiku teid Kuu; sedä `käiko on tänä küll `käidu, `rohkemb ei voi `käiä Vai; Kui [hobune] käegust `tuĺli, siis `pańti riha all vanast kotist tekk piäle KJn; pikk käik ehen Trv; jala valutive suurest käigust Krk; obene jääb käegist väsinuss Ran; mine tast samast taad ti̬i̬d `mü̬ü̬dä - - vanast oĺl ta `kangõ käügi ti̬i̬ Har || käimisviis, kõnnak pitkalise käiguga loom Khk; terase köegiga obu Aud; tüdrukul oo rutulene keik; `kähku keeguga obune Tor; kuigat́s oli kes käis lohakil, vibutas ennast ja kallutas käiguga Plt; om üit́s vana rabask, seast tunnuss joba ta kõnest ja käigust Trv; temäl om `keŕge käüḱ Hls; hiĺlägu käügigaʔ Se
2. liikumine a. kulgemine uued sõidud (rongid) `pańdi `käiku Mär; sabaga tähe käik on nii et sügisese päävä tõõsuss `lõune Kod; `piḱne käü õks umma `käüki Har; Eeśti `aigu ku tu̬u̬ vallaline käük oĺl, sai naid kallo õ̭ks müvväʔ muial kah; ja oĺl arvõstõdu tsõõri `pääle tuńni käägüʔ, tu̬u̬ vari näädäśs `aigu Räpb. (mehhanismi vms) töötamine; (liikumis)hoog ma ole küll juba vana, ei saa `äśti `astu, ku ma aga `käiku saa, lääb asi paremeni Hää; südame käigust või kus tema (arst) `tiadis et `omme surma päe on HMd; masin on käigu pial, käib täie `uoga Kos; uuril ei ole käik ea VJg; siss kui `käimä `panti, kos siss selle käegiga läits karusseĺl nii `kaugele; suur ratass vedäs [koti] käegiga üless Ran || (käigukasti jõuülekandest) `aurik tuli - - ja `tombas vaba `käiku Jõe
3. teat kohas käimine; asjatoimetus siis loppeski se [pidudel] käik `viimast ära, `läksin mehele ja VNg; mool oo paĺlo `käikusi ees veel Mär; `linnas käik; marjul käik Tõs; `permel (peremehel) on paelu `käikusi Hää; see käik läks puha sitaste Saa; puar `käiku tegi `lenna ja asi oli `vaĺmis Juu; tuĺli noorikulle `kośja, see oĺli kõege esimene käik SJn; kui täl tu käik äste läits Ran; es ole tu̬u̬ käik asja peräst Nõo; sa˽`käüte˽`tühjä `käüki ja viidäte˽kaĺlist `aiga San; kuiss sul tä käüḱ lät́s Rõu; om käügi pääl (reisil) Vas
4. läbipääs, kulgemistee Jahu koid tulid jahude `sisse, ajasid `käigud `sisse; tagasi tulemise `käigus `tüötasimma [kaevanduses], `täitäsimma `käiku täis Jõh; Sealt ikka vanasti üks käik on läbi käind, sihest olnd puhas võlvitud Pöi
5. kasutamine, tarvitamine käegi `piäle on `pehmem kui `kinda lõng on loid Kod; saiad ja pät́sikid `tehti ja - - oĺlid ikke siis juba menu aeg ka käegus KJn; tu sõna olli rahva siän käegun Kam
6. a. käärimisprotsess siis akkab [viin] `käimä et vuliseb, nii `kaua kui käib `käigu maha Lüg; õlut akkab `kergest `käima, `eśtiks on veike madal käik Juu; õllel käik sies JMd b. (õlle)pärm pane `käiku kua, ei ta muidu kohuta Koe; õlle sekka pannasse `käiki Ksi c. (õlle)vaht käik on õlle `piale kogund Ksi; õlle vaht on õllekäik Plt
Vrd käim

käima `käima (-mä), da-inf `käia (-ä) R eP(`käejä KJn; käe-, kää|dä Kod) Trv Võn, kävvä, `kävvä M(ma-inf -me) T; ipf käisi- (käe-, kää|si-) R eP M T; `keima (-mä), da-inf `keia (-ä), ipf keisi- Sa spor L, KJn Vil; `köima (-mä), da-inf `köia (-ä), ipf köisi- (köe-, köö|si-) Muh spor L; `käü|mä Kuu Vai Khn eL(-me San Krl, -mäde Har; `ḱauma Rõu Se); da-inf `käüä Kuu Vai Khn; `käüvüʔ San, kävväʔ, `käv|väʔ, -vüʔ V(`käü˛ü, `käüvüʔ Har, `käüve Lei); ipf käüsi- Khn Hls Krk Ote; kävi- Kuu; käve- Võn(`käie) Ote V; kävve- San hrl intrans
1. (liikumisvõimelisena) a. kõndima, astuma, sammuma; ant jooksma laps tuline `käimä, teräsed jalad Lüg; ma `käiksin küll kerikus, aga ei `jaksa `käia, jalad ei `astu enamb Jõh; Käib üöd kui `päevad, aga edasi ei `jõuva = kell IisR; üks käüb `kiirest, `toine käüb `illukaiste Vai; käi sa mo `järgi; vahel suka `pöisil käi `talve tuas Jäm; nii süa lumi, saa üksteise `körvas `kεia mette; tahad salaea kohegi `minna, kεid tipi `varbul; obu keib `sammu Khk; üsna jumala äda oli `käia Pha; lume valul näeb `keia; Kui sa ikka `rohkem [lehma] nina eest läbi käid (söödad), ikka lüpsab koa; Kahe `roandaga sai kaju vahet `käidud Pöi; sui `käidaks `palja jälu Käi; ta ni‿samma kepi nöal kεib ka Phl; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel Rid; ma kein üsna kepi varal; vana inimene keib juba `küüros ja `köhmis; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; mulgu koh́ast `köidässe üle Vig; kui mu jalad `terved oleks, siis keiks kõik kohad läbi Kir; nagu puu obu, ei saa `köidud Han; laisk obune, köib pikkä Tõs; `Käües akkab soe Khn; köib `peale limpa lompa Aud; ma‿i saa `käitud, mul on `astma Hää; ei `oska tie raja peal `käia Ris; ma käisin sukkis Hag; käib kikadi käkadi (taarudes); läks ree pealt maha ja käis moas; mis sa käid mu järel Juu; `käieski paneb inge `kińni, kus ma vel `joosta saan Ann; nüid `klömpsab karguga `käia VMr; ma ikke sugu sialt `müöda käisin, kus [kõneldi] seda saksa kelt (pisut oskan) Kad; ta käib mu järel, mu kannul VJg; `kińni jalu ränk käädä; tämä akab käede (käies) tulema; sõedavad keriku alate käede (sammu), ei ruatsi obess ajada Kod; kaśs käib järel nigu koer; kepi naeal toksib `käia kah; `aige käib üleval Plt; pangad all, ta ei saa ju `käejä KJn; ma käisin seda tuba üks sada `korda SJn; siss lääp sul paelu `aiga käiän Pst; `täempe sai paĺlu maad maha käüt Krk; laseme nüid obesel `sammu kävvä, ega ta kiḱk si̬i̬ ti̬i̬ joosta ei jõvva Hel; sina käi joodikul perän Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; käenu `paĺla jalu, `astnu kannu `otsa; ärjäl piava sõra `liikuma, muedu ta‿i saa kävvä Nõo; jala olliva `aige, ma kate tokiga käisi Ote; tu̬u̬d kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; Ütte puhku käü, a edesi ei saa = kell Krl; lat́s nakass ka jo `käümä, joba pand `sammõ edesi Har; ma‿kka käüśsiʔ ja ti̬i̬śsiʔ Plv; naańõ ja veli käve peräh; jovva as ma˽`kävvüʔ, üt́s naańõ võt́t käe`vangu muʔ Vas; kõik mis nelä jala pääl kääse om eläjä nime all Räp; last opatass `ḱauma Se; varsakõnõ käü peräh Lut; ümber käima tiirutama [neeruhaiged] `lambad käivad `ümber Rei; vasikad, kui nende neerud maha oo peksetud - - sis näd keiväd `ümber `rinki Mar; kui lammas `ümber käib, on nierud `lahti Kad; lammass käib `ümbre, neerule `aiged saanu MMg; lammass käi ümmer, ku tõine rahu olevet mahan Krk; lammass käüse `ümbre `tiiru, rauh um maah Plv || (vanusest) Käün `seitse`kümme `neljät [aastat] Kuu; mina `käisin `seitset `aastat (olin kuuene), kui akkasin `veljaga kaheke·s̀te `karjas `käima VNg; Mari on juba sadant `aastad `käimas Jäm; seitsekümmend seitse `selgas, kaheksandad käin Vll; Laps oo viis aastad vana, köib kuiendad Han; juba kaheksakümmend viis vana, kuuet käin Rap; Leenu sai kaheksakümmend, käib `ühte `peäle Juu; viimäss `uassat, üheksäkümmend käin Kod; akkass viiedet `aastet `käimä (sai neli täis) Krk | naane käve viiedät kuud (rasedast) Se b. (muudest liikumisviisidest) kala`parved `käisivad pikki `serva `ühte lugu VNg; `pietri`päivä ajal akka lohe `käimä; vareksed käviväd nokkimas Vai; oomiku vara `akvad [mesilased] `väljas `keima Kär; `päästlased käivad madalast läbi (maadligi), siis tuleb `vihma Pha; tuid, neid keib vahel sii koa Rid; `kambli kala käib lapiti Trm; egass `varblase ütsikuld ei käi Nõo; kihulase survava, ku ńa nii `ümbre `tsõõri käevä Kam; kakk käi kahru`persest `sisse Ote; li̬i̬mik om vasõ `karva, käü vingõrdõn `mü̬ü̬dä maad Har || fig Teab mis sellest [tüdrukust] öle käind on, põsed nii kahvatud ja `aukus Pöi; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi Nõo; hädä käü‿i˽puid piteh, hädä käü inemiisi piteh; kaih käü ei üt́sindä puid piteh, tu̬u̬ käü inemiisi piteh kah Vas || (müütilistest olenditest ja tavatutest nähtustest) `luomidel `käisite `painakad `seljas Jõe; `marras käis kodo Lüg; ühekorra räägiti, noid kεind `loksperi pεεl Khk; `käidi `painajaks Krj; `koolja käib kodu, akkab kodu `käima Pha; loomal ja inimesel keis `tallaja peal LNg; muĺgi eit olnd uńt, ike köind uńdis Kir; mere piäl `käüe tuliännäd Khn; ikke tońdid pidan `käima ja kodo`käijad ja Ris; surmad `olla kodo käind Juu; nisukesed vaimud mis `enne käisivad, ja nied siis `üiti paenakad KuuK; kodu `käima akand ike ainult kurjad inimesed Rak; ükskord nägin unes nisukest `aśja, et minu isa käis kodu Plt; luupaene käüb `talve `seĺga Pst; peninuki sõa `järgi ütelti käüved Hls; si̬i̬ käi tõisel luupainen; nüid oo ku katk üle käinu, kiḱk `puhtess tett ja lahastet Krk; tä käinu `soendin Hel; ni̬i̬ olnava Lapima vana`tütrigu, kes alliss käenava Puh; ku koolu millegiga rahu ei ole, siss nakap kodu `käimä Nõo; `eńgi päiv - - ega na (hinged) nüit enämp ei käi, vanarahvass iks `ütlivä, et käenävä Kam; Otebä `keŕkude ta `oĺli matetu ja‿ss säält `oĺli nakanu kodu `käimä oma provvat `kiusama Ote; Tast olõsi nigu katsk üle käinüʔ, kõ̭iḱ om tühi ja paĺlas Urv; Mõ̭nõl eläjäl käü `ü̬ü̬se jäl˽`painaja `säĺgä Rõu; halb poig käve kodo ja vaav́ass külärahvast Räp; tagasi käima (kodukäijast) surm akkass tagasi `käima; ku miul nõnda ei ti̬i̬, kudass ma tahass, siss ma akka tagasi `käümä Krk; maʔ olõ tu̬u̬d `kuuldanu, et mõ̭ni käü tagasi, vana Tikudi Juhan `käübev (käivat) tagasi Har c. sõitma
1. sõiduvahendiga liikuma `uiskudega kεisid siit `Sörvest, kevade läksid, sügise tulid ära Jäm; akkas merd kaodu `keima Kaa; nüid ikka köivad muidu alustega, põle midagid peal Muh; käib saaniga Rei; peaks tulema nii `paĺlo lund, et saaks regi `keima Mar; köid rattaga seält kaada Tõs; sui käib ikka `vankrege Juu; käib saaniga väilas VJg; suksed, kellega möda lund käivad Lai; pulmarongi ihen käis nõnami̬i̬s `ratsa obesege Hel; vanast `käüti mere pääl tuulõ abil; `väikese parvõkõsõga kah käüdäss vii pääl ja sõidõtass üle Har; `rohkõp [ma] ei olõ rońgiga käünüʔ Vas; `tu̬u̬ga (hobusega) kõ̭gõ käudass, tu om kõ̭gõ `vehmrih (üha rakkes) Se 2. kurseerima, regulaarselt sõitma ega siis käünd `omni`pussi ega `autusi midägi Kuu; [tuhande kaheksasaja] `seitse`kümme `viiendal `aastal vist akkas rautte `käima VNg; `Praegusõl aal `käüväd puśsid `kõikis Khn; kui rong akkas `käima - - [siis] mina käisin juba karjas Rak
2. a. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema); mingit tegevust või ametit harrastama mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss; vanad inimesed `käined `mõistatamas, ikka jägu `aegadel Jõe; Tänä käün `metsäst rüsä`vitsu `tuomas Kuu; õles käind `omme `veskil; `käisin `mustikes (`mantsikas, `pohlas) Lüg; meil `kävvä `tõrvaksiga `tuulal `kallo `püüdämäs `üöse; eks varas `käündki `üöse `vargal Vai; ma kεisi `pähkel; peab korra `öite targa juures `käima Jäm; vanad inimesed kεind `ratsa `oostega `kerkus; ruudid kεisid laulatusel, sariligud mütsid pεεs; kalamed kεivad `toosel Khk; ma keisi ühe öŋŋega tursal; `toomapääval keisid mehed `toomaks; kui öpetaja `juures oli `keidud, siis aketi maha `itlema Mus; viderikul `käima Vll; siis sai rehel `keidud; Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeld luksujale); `Lamrine käis siis küla `korda Pöi; kemmerg on se, kus kükidamas `käidags Käi; need keivad `marti `aamas (mardisandiks); vanal aeal `keidi valla `küütis Mar; nad sillutasid `maanded, ta käis koa sillul; püksi korral `keima Mär; enne `puĺmi `köidi `kimpa kokku panemas Vig; mehed keivad tulel, `püidvad kala Kir; talve `köidud viina `vooris; köis `soldatis Tõs; `Saunõs ammu käömätä; mutimeres ~ `õngõs `käümä Khn; noored käisid pühaba `õhta `kõrtsis; `enne sai pidude peal `köia; köisid arsti all Pär; köib oma asjal; `talgutel sai `keia ja PJg; `käiti räimelaadal; `käitaks `tuuksel (tulusel) Hää; `enne `käidi `iides jüribä `öhtu Ris; meil `paĺlu `loomi, tuleb `ühte `puhku `veśkil `käia Nis; sa oled täna tapu `aedas käind (purjus) Juu; meie käime juba einamal, tieme `eina JõeK; `käiksin `vielgi jahil, aga jalad ei võta JMd; seenel `käies `eksisin kahel korral ää; Paides ma käisin kohe `tihti, kui ma `käija olin alles Ann; tedrejahil `käedi kujudega Kad; käisivad võrgal ~ nuodas Trm; `vaata kõhe abi suab, ku aŕsal (arstide juures) käedässe; ma akan vi̬i̬l `käimä rehidel Kod; sai turuss käia küll kah Äks; olen `tohtril käind; soola `voorides käinuvad, kui seda raudteed ei old Lai; käid pasal KJn; `käiti seal `jutlust pidamas SJn; toona me käüsime surnuaial Pst; Käü ommen Sarja `veskel ärä, sea jahu om otsan Hls; nooren iki käesime mõtsan `pähknil; na käesivä kavvõtõ aenale Ran; egä kate nädäli peräst käi iki sannan; su̬u̬n käesit kure marjul Puh; üd́se `viidi sepäle, ku sepil `käidi; vanast `olli `ü̬ü̬se tu vähjul `käimine Nõo; ütsvahe oĺl ta kirmassõ pidämine `väega tukõv, nüüd käüvä seldsimajadõ Võn; ku tulissel `käüti, siss `lü̬ü̬di `västraga [kalu]; esä emäga käisivä laadel; mina `veśkil es käi; kui mina `naksi liinan `käümä, kui suurõkõnõ tu liin siss `oĺli Ote; näet, sannan jäi käümäde San; mul sai mitu `vu̬u̬ri `lehmi `tõistõ `paika `panman `käütüss Kan; `käüti kerikun; tõrvassil käüdäss `väśtrega Urv; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu; `tütriguʔ `kävveʔ kerikul Krl; mi˽käve sinna su̬u̬ pääle kurõ`maŕju `ot́sma; `käügega (käigu) siss pidul, ku˽pidul `käüjäss saa; Mi‿sa˽käüt `sańtin (kerjamas), sul om `tervüss käen Har; `pähkmihn `käümä; esä käve tedre`jah́ti Rõu; hulgahna sai sannah `käüdüss Plv; keväjä nakami niidseh `käümä ja `viisa kudama; tulil käüdäss `västrägaʔ; `Riiga `käüti talvõl `su̬u̬la `tu̬u̬ma; Pilve Juula käü `sańti (kadrisandiks) Vas; keśk iätseʔ iks kääväʔ kerikohe Räp; kokku käima kogunema `võerama saadikud `käia seal koos Mär; `lambad köisid kokku na ku üks tuul Tõs; ehälised käesid `sinnä kokko tämäle Kod; `meie kotta käis külä pośt kokku; külä pääl om paĺlu `naisi, käivä kokku, lõkerdava ja `aava `tühje jutte Nõo; täl oĺl sääne isokõnõ et kõ̭iḱ poisi˽käve sinnä˽kokko Plv || fig lõppema Meite einatöö akab juba änam kogu keima Kaa; väljas käima euf asjal käima käib `tihti `väljäs, sie tähändäb et läks sittale Jõh; seest üsna `aige, ma köisin täna `öösi metu `korda `väĺlas PJg; ta käis `väĺlas oma aśjal Juu; käisin mineva `üösse mitu `korda väelas VJg; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ku kõtt valuts, siss piat `ü̬ü̬se vällän `käimä Krk; ma‿lä `vällä `käuma Se b. ringi liikuma, läbi käima; ära nägema, üle vaatama `Palju käind ja `palju näind; ma õlen kõik nied talud ja majad läbi käind Lüg; se on talost talo alalde `käimäs Vai; ma ole keik kohad läbi kein Mus; Kõik maailm on läbi `käidud Pöi; paelo köind `rööblid ja mõrtsukid Vig; arja vened või arjakad köesid kaubaga Aud; lähän kodust ära natuke `käima Pal; nooren es saa koheki, nüid vanan olen kõ̭ik liina ja laane läbi käenu; nooremba käevä kõigin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ädä nättä; veli käis nigu sandikene, kai kost leeväpalakese `saie; mõni suur inimene ka käib ütest üless tõesest `alla, ei püsi `kossegi Nõo; nemä `oĺli kõ̭iḱ kotusse läbi käinüvä Ote; kes nii `laembide käip ja näeb, si̬i̬ tiiäp kõnelda Rõn; `saie mõts kõ̭iḱ läbi `käütüss Har; ma˽käve kõ̭iḱ kraaviʔ läbi, es `hämmä `kongi `jalgu ärʔ Rõu; haŕokõsõʔ, nu̬u̬ iks kävevä˽kormu säläh Plv; vanast poisi˽käve˽kõõ `huĺkih Vas c. (regulaarsest õppe- või kutsetööst) Ega `ranna `naisel midägi avitand, `muudku `täüdüs alade merel `käüä Kuu; `käidi `oustega `eitsis VNg; `käisin sius (seakarjas) Jõh; `teulised kεisid `möisas tööl Khk; Vana Jüri keina niid lehma`lautas öövahiks Kaa; `talve lapsed `käivad `koolis Käi; isa akkas `mõisas teol `keima Kul; poesid käevad `karjas Mär; `kuõlis ma ei käüss (ei käinud) Khn; köesime mõlemad veel töös Aud; enne käisid lapsed `lammus Kei; vanad ja vaevased inimesed käivad `karjas Juu; [isa] käis sulaseks Pee; `eśtiks ma akkasin anede karjas `käima Koe; taĺvite käib `metsas tüel VJg; käis lapselt `kuolis; käisin õitsis Sim; ise taśt käedä kualin; mi̬i̬s `käimä vabriku tüäle Kod; päiviti käib tüüs KJn; õetsel `käiti Kõp; juba mitu `aastet koolin käünü tüdruk; teol `käüti, olli siirseḱk seĺlän Krk; temä ennembi käis tü̬ü̬l, lõegass `kraavi Ran; mi̬i̬s käib `raudi pääl tü̬ü̬n; mehe rõõbe ei käi `koskile tühü Nõo; naine om kotu, ei taha tühü kävvä Ote; vanast `käüti hobõstõga öüd́sin; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess ants`laagriss lännüʔ Kan; ma käve suvõ `otsa karjan Urv; latseʔ käävä `ku̬u̬li Krl; hädäline pää um, ei saaʔ koolih kävvä Plv; timä oĺl vigalanõ, meelekeist oĺl `puuduss, a kaŕah käve Vas; kolm `talvõ ma kävegi˽koolile; pääviline, päävite kääse `tü̬ü̬hü Räp; ja pidi `aaśtaka `tiinmä tuu iist, egä päiv teol `käümä Se d. külastama, (koduseid) vaatama, võõrusele tulema või minema Nüüd `lasti [sõjaväest] kodu `käima; `poisid `käüsid meil `käümäs Kuu; kävi `illote `minnu `katsomas Vai; tuled sa vahel meite `poole ka `käima Khk; `iilasi (hiidlasi) käib sii `ühte `puhku Krj; Jõulu `käidi sugulaste tuttavate `juures `võõraks Pöi; `aitehh köemast Muh; tule siss meie `poole koa `keima Mar; keisin `naabert `vaatamas Kul; ma keisi `Laasneri Riinu `juures Vig; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja juudetse mis järile oo jäen Var; üks küsib: käisid sa katsel? – teine `ütleb: jah, käisin kat́sikul Kei; sõdur tuli kojo `käima JMd; käin vahest `noabri naise juures Tür; tuld linnast koju emale `käima VMr; `võõrsis `käima Iis; kui jõulus käisivad kośtis `kossegi, siis `ańti iki `õunu Lai; lääme veĺlele `käima Trv; käüsive sugulistel käümän Hls; väümi̬i̬s ja tüdär tulev pühäbe `käümä miul; ma käisi `tütrel käimän Krk; ma käesi üle eelätse üten paegan külän; Mańn ei ole `jalgagi siin käenu; poig olli saanu mõne päevä `puhkust, `tuĺli kodu `käimä; ma ennist käesi sääl, es ole kedägi kotu Nõo; [ta] käve alati siin minno kaeman; nu̬u̬ lät́sivä tädi `poole, käävä sääl kośtil ärä Võn; mul poig käve suvistõ pühi˽külän Kan; Tu̬u̬ ollõv ka üt́sindä nigu susi, Seńni `käübev tedä iks kaeman; suvistõpühi sai iks `käütüss Liine pu̬u̬l kah Urv; nädäli peräst `mińti, nu̬u̬ŕmiiśs `mõŕsaga `käümäde `mõŕsa kodu Har; tulõʔ miʔ poolõ `käümä pühiss Plv; ma˽käve ka `kaajat́sil; ma `jätnüki is su˽pu̬u̬l käämäldäʔ; unotütäŕ oĺl ka käämäh tah Vas; ma käve timä pu̬u̬l śeeh; tõõsõ talo pu̬u̬l oĺl käämäh Se || (ehalkäimisest) õli oma `naise `juures ehal käind Lüg; poisid kεivad `kootis Khk; poisid käin tüdrukutes ~ öö`ulkumas ~ putsal; mo `noores `pölves `ööti ikka `neitsis `käima Krj; putsul `käima Emm; `jälle poesid köesid küla kaada Aud; käis `kośjas [öeldi], ku käis `ööse tüdrukute `juures Kei; `lauba `õhta poisid käisid lakas tüdrukute `juurdes; `käidi nuoremates, suvel, kui tüdrukud magasid lakas HJn; suvel käedi ehäl üle `õhtate Kod; jõmp jahed ja `sõńnimas `käimesed kõik said `käitud SJn; poesi käiva ü̬ü̬`jahti Trv; meil `käüti iki tädirannan Krk; noh, nüit om na util käenuva Kam; poisi käävä ehal Ote; `aeleva `ü̬ü̬se `ümbre, käevä `tüt́rigede man Nõo; poisiʔ kääväʔ külä pääl `ulkman Kan; poisi˽käävä˽jõõsa pääle Plv; `tütrikka mano kääväʔ Se
3. minema, kasima (hrl imp; ka kirumisena) käi asemelle, `Kirju VNg; käi kuo ~ kodo; käi `lauta Lüg; Ah `käigu sie oma `loĺli löraga kus kurat IisR; käi ruttu minema Pha; Käi `välja Pöi; käi potile Emm; käi kuradile Mär; käi kus kurat Tõs; Käi kaśsi saba `alla Hää; viss käi koeo, käi koeo Juu; käi `persse kui tuul, tule `väĺla kui välk VJg; käi lõale (öeld lehmale) Puh; ma anna tälle üte vuraku, siss käib nigu kera siist minemä; ku mi̬i̬s õdagule tullu, ütelnu [naine]: käi litade manu Nõo; Käü persede Ote; Käüʔ siva (jookse ruttu) Räp
4. käiku sooritama (kaardimängus) mida mies maha käind ehk midä ülevell [tuleb meeles pidada] Lüg; Käi lagele ~ `välja! Pöi; kei aga `trumpi, sul neid kees küll Rei; piab `maśti `käima Iis; riśti äss käib `väĺlä KJn; Käü˽`maśti, ärtuʔ omma˽põrõ˛õllaʔ, sa˽käüt pot́ti Urv; Käüʔ `maśti, ärʔ `müüdä˽käüʔ Plv
5. suhtlema a. läbi käima, sõbrustama nad keivad teineteisega läbi Mar; me põle pahased, me oleme ikka läbi käind Juu; tõene tõesega käeväd läbi, sõbrad one; nii läbikäemätä pualemehed, et matusselegi ei lähä, ei käi läbi tõesega Kod; aga läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid Vil; ni̬i̬ ei käi läbi, ni̬i̬ om pahatse tõene tõse `pääle Trv; mea käüsi tast läbi, miu `vastu olli ta `kangest `lahke Krk; käesime käsi käest läbi, es ole meil sõna vahet; kes äste sõbra olliva ja läbi käesivä, nonde kottale üteldi et, ni̬i̬‿m nigu ame ja perse Nõo; veneläse oĺliʔ esiʔ, miʔ esiʔ, es käü˽kokko sukugi Räp; läbimisti ~ läbi|seg(amin)i, -segami(s)ti, -seite ~ läbisti(kku) käima suhtlema, sõbrustama `käidi läbi segamitte Kuu; `meie `käimä `ühte `puhku läbimiste Lüg; me oleme ammu läbisegamini köin Muh; näd keiväd ikke läbi segamesi, üks `aitab üht ja teine teist Mar; me põle läbi`seite käind Kul; nad oo `naabrid, köivad läbistikku läbi Kse; keisid teeneteesega läbistikku Tor; nad on `kaugele läind elama, põle änam nendega läbisegamini soand `käia Rap; käime teiste inimestega läbistiku Iis; kas te teste `rahvaga koa läbisegämine `käete KJn; talu `rahvaʔ käivõ läbistikku Krl; tõ̭nõ tõsõga läbitsikku `käümä Plv; segamini ~ segami(s)ti käima suhtlema, sõbrustama `meie oleme ikke eluaja segamiste `käinu VNg; keivad segamini, ükstese jures `joomade pεεl Khk; tää mina mette, et nad sugolast olid, aga segamini käisid Rei; näd keiväd segamesi, näd oo ikke sugulased Mar; käivad segamine, kes vastakute käivad VJg; vaheliti ~ vasta|kuti, -misi käima suhtlema, sõbrustama `vassassutte `käimine, `tõine käib `tõisel ja `tõine `tõisel [külas] Lüg; ema vennaga käivad änam vaheliti Khk; `naabrid käivad `vastamisi JMd; meie käisime alati vastakute, käisime vastakute avis, tüel Iis b. kurameerima; liiderdama, vahekorras olema täis `õtsekõhe inimine, ei käi `poistega `ümber ei kenegagi Lüg; Ei tia `kellega se `meie `lapsuke käib; `Tantsul näed kes `kellega käib IisR; akkas `laia tied `käimä Vai; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi, köib meestega läbi PJg; ta on selle naese `juures käind ja on `talle tite teind; `öösse käib üks mees mitu naist läbi; see on nii kaŕsk [tüdruk], see ei aja mehi taga ega käi nendega `ringi Juu; kas sel mehel kellegi aru on, se käib jo `loomadega `ümber Trm; si̬i̬ [naine] käib va lojustega segamene Ksi; see `käima seda tüdrukud moalutamas Pil; ta om poistege käünü ümmer, siss om `laskunu `näoge Krk; mis aru sul onde om, et sa serätse kaabakuga käid; siss tulliva kuu`rõiva `küĺge ja nigu mi̬i̬s man käis, nii `olli laits kah; naesel `oĺli laits `varsti tulekil, ike vana Juhan käis naesel säĺlän Nõo; nakass üte opetejege `ümber `käima litsi `viisi, `tahtsõ mi̬i̬st ärä võtta naisõ kääst; ta ei˽käü˽muidõgõ, taal om eiśs nu̬u̬r nańõ San; tu̬u̬ naasterahvas üteĺ tolle mihe man käävät Plv; mi̬i̬śs käve ilma `naisi piteh Vas || sugutama, paaritama kas õleta nähnd kuda kurg `mäŋŋos käib Lüg; `uikil oled käenu ja `põrsi ei tuu Hää; lehm on puĺli juures ära käind Ksi; me lehm käis ärjä man ärä Krk; meil om kiḱk `lamba `sõnnel ärä käenu Hel; kas sul lammass om `oinil ärä käenu Nõo; lehm `aelap pulliga ega kuu, ei saa ärä käenuss Kam; õhvakõnõ om puĺlil käümäldäʔ Urv; no `jääski meil ta vana suuŕ lihm vana piimäga, mitte ei saa timä `käünüss Har; lehm ot́s `pulli, käü pulliga; tsiga käü pahral; kaśsi˽kääväʔ ŕavvõl (indlevad) Rõu; lehm käve jo `varra keväjä arʔ; lehm ḱau häril; määńtse härägaʔ ta käve Se
6. a. (riietuse kandmisest) vanad inimesed kεisid `paksude riietega Khk; `talve `käidaks kinnastega Käi; toredad tüdrukud, käisid toredasti `riides Noa; see `näikse üsnä `easte `riides keiväd Mar; need tüdrekud köesid põlled ees Aud; käib alasti (halvasti rõivastatult) Trm; ta käib `siidis ja sametis KJn; [nad] tahav õige toresti eläde ja `rõõvis käiä Hls; [ta] käi mustan `rõõvan, `leinäss Krk; miu veli olli kolme `aastane ja iki käis ilma pögsetä Puh; tõene ei taha alatude `rõivil `kävvä Nõo; Ta käü ka `väega nirõlin `rõivin Urv; käü ku vana raganõ, mõista ei parembade hinnäst `rõivihe kah sõss `panda Räp b. (kantavast riietusest) neil `käisite `püksid `ühtelugu jalas Jõe; kalave·nt̀skid - - esiteks kεisid `koltselt, pärast tegid mustaks Jäm; `kindad keivad `talve külmaga kää Khk; Püksid keivad jalgas Kaa; mo keige uuem kuub pole veel `selgas `käindked Käi; `riided köivad `seĺgas Kse; `soapad on mul juba mitu `korda `jalgas käind Juu; ku särk `selgä akab `käimä, lähäb pehemess Kod; ni̬i̬ om joba är käünü `saapa, pu̬u̬ĺkulunu Krk; jalan käenuva suka Puh; neidega (sukkadega) `võ̭idõ `ḱävvu, olõ õi vi̬i̬l `kat́ski Se || fig temä tõśte `silmi i̬i̬n `olli vagane, käis lammaste `rõivil, aga sehest `olli `kiskja mõtsaline Nõo
7. a. asetuma, (läbi) minema; (end) seadma Mihed kävid magama `paadi `pohja; tule `väljäst, käü kohe pikkeli; kävin asemelle sirula Kuu; käün `uuralli (viskan end pikali); `pääle `süömist `käüdi külite lesimä; `naised käviväd `ehta magama Vai b. kukkuma, langema Küll siel o `järsküne `kallas, ei mina tohi `mennägi, et käün `viimaks kuger`pallu ala Kuu; Ma keisi nenda otseti vastu maad et üsna `laksus Kaa; nõu oo nii ääre `tassa vett täis, et telgad keiväd ühnä maha Mar; ei saa kepiga `käidud, käin kummuli maha HMd; käis ninali maha Koe; miul küll ein käis maha ku suitseb Krk; nii iile iä, et käesit säliti maha Ran; regi jõõrast ja visass `ümbre, käesivä mõlemba pääld maha; ma‿less kukõr`paĺli käenu; karass mulle `ruśkuga `rindu, miä käesi nigu mürätäp sinna tema sängi `säĺgä; [mul] jalg mõtsan väärätusi, ma käesi säliti Nõo; jassik `olli `väega `väike, lätsid `ümbre ütte `viisi, nigu kerä käesit pikäli `lumme; lehm virutanu pullile jalaga, puĺl käenu pikäli maha Rõn || tasemelt viletsamaks muutuma; põhja käima `Alle käind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; söast saadik inimessi jäi väheks, [elu] akkas ala `kεima Khk; ta on maha käind JJn; Kõrralik inime nakab alla käimä Nõo; Pätt om üts alla käünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas c. fig mingis olekus, seisundis olema või kulgema käib kui kass palava `putru `ümber, `katsub siit ja `katsub sield (ääri-veeri jutust) Hlj; Käib `ringi kui munas kana (saamatuna) IisR; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada, kei `ümber kut `pεεta kana Khk; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemest äe olavad (hulkurist) Pöi; käib nina seilas Koe; alati käib `vingus, parem ei `märka `ollagi Pal; lai pomm, `käibki nina `püśti Plt; akkame ei saa, käi ku kaśs palave pudru `ümbre; te käit ku ärjä ikken (aeglasest töömehest); Käi ku munavalun kana (edasi-tagasi) Hel; mia käesi mitu `tunni essitust (äraeksinuna); peremi̬i̬ss `ku̬u̬li ärä ja `pernane käis mehekeerun (mehevalus) Nõo; Käip ku nõklu pääl (erutatult) Kam; Käip nigu tigu, aga süüp kui karu Rõn; Ku tel rahahädä oĺl, sõ̭ss käve nigu keerun Urv; lat́s paigal ei˽püüsüʔ, käävä nigu `piprõid `surhun Har; Tulõ `õigõl aol kodo, muido imä nakkas kärsitüisil `käümä (närveerima) Vas; tõõne kääse kibõvallaʔ (kärsitult), kunass saa tu̬u̬ tü̬ü̬ tettüss Räp; Kääse perseh är ja ei olõ sitaga kah (eriti osavast inimesest); käüse pää `piśtü kui hüäl hobõsõl (uhkelt); Jaań hiit jahe kivi vette, siss naka‿i eläjä kiinih `ḱauma Se || (rasedast) ta on last käemäs KJn; temä akab juba tõist ti̬i̬d `käimä Krk; sääl ḱau jo kat́s tüḱkü Se d. (välja või üles) paiskuma, (laiali) pritsima, lendlema
1.(nt tolm, suits, sädemed, vesi) `müürüst käüb `suoja Kuu; lahve tuli keis `korssnast `välja Mus; kui tuld liigutad, käivad kirred üles Vll; [ahju] Rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuse änd Pöi; sild (tee) `tolmab, tuul `keerab, justkut `suitsu köib üles Muh; [vee] pullid keiväd ülesse kui `sõutasse Mar; küla alede suitsud käivad `siia Juu; ahju paaś pial, et sädemed ei käi `vasta lage JõeK; teine oli alt uks, kust suits käis `väĺla (rehetarest) JJn; vesi käis `varba vahelt ülesse ku `virtsti Sim; ahi lõkkab nõnna et tuli käib `kummi Kod; meie suits käib ukse `kaudu Plt; siiva ollive koŕv`vankre man, kost pori üless es käi Hel; maea `olli palanu, tuli `olli karu `persest `väĺlä käenu; kui ta kõneleb, siss süĺg käib suust `väĺla Ran; sõ̭ss tulõ kibõna˽käve˽ku˽tsärisi Urv; `väŕski oluʔ `kiŕjäss alt ku kibõnaʔ (õhumullid) kääväʔ üless Se || fig tuli käis silmist `väĺla Kei; pańd mulle serätse kähvi siiä kindsu pääle, `õkva tuli käis silmist `väĺlä Nõo; Vana paneb vi̬i̬l selle päävarjugi `käima (põlema) TMr; kihuta `kimmõdõ hobõsõga tõisist `mü̬ü̬dä, et tuli käü ratta `mutrist `ussõ Har 2. (vihma-, lumesajust) vihma piisad käivad Jäm; lume `kaabed akkavad `kεima; sajupuru keib Khk; lume peldad keivad Jaa; eele mõni piisk köis; lume `elbed köivad Muh; vihmapihu käib Rei; vihm keis läbi rätiku Mar; vihma tibad juba käeväd Juu; vihm käib riietest läbi VJg; vihmapiisad käivad `vasta akent Plt 3. (tuulest) tuul käib tua `pääle, puhub tua `külmäst; panema - - `kuue [selga], siis tuul ei käi läbi Lüg; `kange tuul keib parand kattu; tuul keib liidi ala, tuli‿p aka pölema Khk; tuul keib täna pagiti Mus; Vähe `nuhka ikka käib, aga see‿b tee tuulingule veel teist mõtetki Pöi; kena tuul akkas uksest `sisse `köima Muh; suur tuule hilling käis üle Phl; tuul keib `lõunest Mar; täna käib ea tuul `sisse, täna saab tuulata Mär; ku tuul pääl käib, oo külm Hää; tuul käib meie toa peal Juu; [märjad heinad] pannakse kärbistisse, siis tuul käib sealt alt läbi Kad; täna käib `kange tuul VJg; tuule iilid käivad ühte lugu Iis; tuul käib uksess `sisse Kod; kuhja põhi oli alt õõnes, et tuul alt läbi käis Äks; ommuku ku tuul käis, sõss [hakati vilja] tuulutama Trv; neĺlä küĺle pu̬u̬lt käü tuul Krk; ait tetti `kõrgõdõ, alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; tuul käip läbi saena `sisse; [mees] lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale `pääle; katuss om lagunu, tuul käib `säĺgä Nõo; tuuĺ käü lävest `sisse Har; tõõsõst lävest käve tuuĺ läbi Vas; tuuĺ ḱäu läbi saina, ḱjulm om Se || hum kut tuul läbi käib, εεld teeb, siis on peer Käi 4. (lõhnadest) Orava`marjad `kasvavad siin, hüä hais käüb Kuu; kärtsu ais keib, kui riiet `kuskil pölemas on Khk; inimese ais käis ta käde (loom haistis inimest) Vll; viina ais käis suust `väĺlä Nõo
8. a. liikuma (mitte kõndimisest) jää käis, `üösse akkas `käima tiad; `vanker juhab `teine `puole voi `teine `puole, käib `viltu Jõe; pilve`rünkäd akkavad `käimä; `suoled akkasivvad `alle `käimä; mina ei usu sedä, et maakerä `ümbär käib, mina usun ikke et `päivä rattas `ümbär käib Lüg; Õlut `tuadi `lauale kadakase kappaga ja sie käis `ringi Jõh; uued rattad ei käi `ümber Jäm; `augusti kuu löpul kuu kεib irm madalast läbi; kuue sülla vee pεεl, sεεlt vöivad laevad läbi `käia Khk; Kust kõue pilved `korda akkavad läbi `käima, sealt käivad `terve sui Pöi; na suur toŕm köis üle Muhu Muh; köho peege `katki ja sooled käivad läbi, käivad kubes Käi; jää akkab `keima, tuleb tagasi ja akkab `mördo rädima; pää (päike) keib `lõunest `alla Mar; üks suur kuĺp köis meil sedasi kauda küla, kus pulmad olid, `kardulid `tõsta Lih; päe ei kei, ike maa keib Tor; Sua lagi käib ju ikki oma `mu̬u̬di Hää; `vanker juhab, ei käi tied Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; sooled käivad kubemes Sim; üks `uassa kuu käis eden ja ele täht järel; meil käesid kotid ku tuul `vankrile Kod; kella trikkel käib edesi tagasi KJn; vanast olli järve käünü Krk; sul käip vene kole sügäväst, mul käip paĺlu õhemalt Ran; nii `kange `tõstja et, nigu `tuudsatap käenu kot́t masina mant obese `pääle; taguots käib ike töörä töörä; [tal] sooliku käenävä kihel`konda (kubemesse) Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk Krl; ratass käü viriläst Har; t́sipa um `muutunu˽päävä `ḱaumine, tuust põh́a`pu̬u̬lsest `aknast es paista˽kunagi päiv `sisse, a no˽käänd Rõu; ku jalassõʔ ei oolõʔ ütel `kot́sil - - siss nakkass regi `viltu `käümä Räp; tõ̭nõ käüse ku maśsina, pia‿i määnegi tüü kińniʔ; pilve˽kääväʔ, muni vihmapisu jo tulõ Se || veri ei käi Lüg; süda paneb vere `köima PJg; `kamper paneb koledass vere `käimä Kod; viin aab vere `käima Ksi; veri akkap `käümä jälle Hls; kui käed küĺmetivä, siss `tuĺli lämmitämä - - käib jälle Ran || (peapööritusest) Pia käib `ringi, `silmide ies lähäb `mustast Jõh; pää akkas `ümber `käimä Vai; Pea käib `otsas `ömber Pöi; pea kεib nii `kangest `rinki Rid; pia uemane, keib `ümber JMd; pia aga käis `ringi, terve saunaga käis `ringi Kad; piä käib ümmer, ilm lähäb mussass Kod; pea käib `ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; miul käüś pää `tiiru Krk; Pää seen nigu hällütäss `täämbä, pää käü `ümbreʔ Urv b. (kiirest töötamisest) minu kääd enamb - - `kärmest ei `käined Jõe; `toine `jälle `laskes sene `sarja aga `käia `ühte `puhku VNg; lase omad käbäräd `käiä Vai; Paneme rehad `keima Kaa; paneme aerod `keima Rid; lase käed `köia, ää `laiskle Tõs; [eestniitja ütles:] `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku JõeK; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; küll temä olli usin, käe käisiv ninda ku üit́s libin Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel c. (ukse, sahtli vms avamisest ja sulgemisest) `kuulen, uks kävi ja [keegi] tuleb kohe sise Kuu; uks äp kei, `rüüstab parandad Khk; Üks tuli teine läks, kõrtsi uks see käis alati Pöi; lova `sahtel käib `prεεgu tugevaste Emm; Liida `siiver oli tahmane ja nõgine, ei köin iaste Han d. lainetama meri käib vai `lainetab, `valges `kopros kõhe Lüg; meri kεis nii `kangesti kui me lainete vahel olime Khk; Eele oli edäläst igänes vali, täna viel käüb `laugjas laenõ maha Khn; suured `lained kääväd nagu müürid Kod; `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde Ran e. saabuma (postist) Mool käi `lehte mitte - - ela just kut kottis Pöi; Männal käib koa aealeht Tõs; kas teil Virulast ei käi Juu; mul käib ikke omal leht kua VMr; nüid ei käi meil enäm `seitungi `lehte KJn; peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; elopäävä˽käve mul leht; sõ̭a `aigo - - kiŕa˽kävevä˽talo nimmi `perrä Räp; `t́seitina ~ kasedi kääväʔ; leht käu Se f. fig ühe valdusest teise valdusse minema laada loomad, nee keivad ühä kääst teise käde Khk; töö käib ühe kääst teese kätte Juu; Käib ühe käest teise kätte kui mustlase püksi nööp Pal; tüdruk käind käest kätte Plt
9. a. ringlema, pöörlema; töötama (masinatest, kellast vm seadmetest) `mootur jääb `seisu, sa‿i saa teda enam `käima Jõe; `kellod `käiväd vahel ede Vai; keribud keivad Khk; [veski] tiivad käivad `ühte `vääri Krj; Ratas akkab rõugu peale `käima (hõõrduma) Pöi; kell kεib tikk takk Emm; kell köib `ühte Tõs; kell käib taha, ei jõua edasi `ühti Juu; `veski tiivad käivad `ümbar VJg; `õhta käis mõni neli vokki nõnna et kella `kümneni Trm; tuule `veski ku tuult ei õle, longib käedä Kod; katal käis, aga masin veel `seisis Lai; `veśke pannass `käimä, akats jahvateme Krk; voḱk pidänu nii `tassa `käimä, et `kiägi es kuule Puh; serände `väike tuul, si̬i̬ tuule`veśkit `käimä‿i pane Nõo; `tõuka kell `käimä Kam; mi˽kell käü üüpääväga kat́s `tuńni ette Har; kell käü kuvvõda pääl ~ kuvvõdat; pannõl piat [koodi] varrõ otsah `üḿbre `ḱauma Se b. toimima, funktsioneerima [siis] Hakkas küll juba äri `käümä `Suomega Kuu; Küll oleks kena, kui maailmas keik keiks sedati kut peaks keima Kaa; [veisel] oo keelika viga, `antse `rasva, et mälu `jälle `keima akkab Jaa; meiereid akast `köima Muh; koolid akkavad `oome `käima Rei; `tih́ked `juused kui kamm läbi äi käi Khn; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; see lukk on rikki läind, see ei käi `easte Juu; ing ei taha `käia, jääb `kińni VJg; lukk ei käi KJn; `juussed om ärä vanunuva, kaḿm kah ei käi läbi Ran; taba hukka `lännü om, ḱäu‿uiʔ Se || fig Kääse ku Andso viiol (on heas korras) Räp
10. a. (äkki) tekkima; järsku läbistama (aistingust, tundmusest, mõttest vms) Külm kävi vähä läbi ja kohe löi mogad kaik rakku Kuu; naba `aigeta, `käivad nisukesed valu `iilid kohe VNg; `külmä värinäd ja palava `iilid `käiväd Lüg; `luksud `kävväd Vai; körvedised käivad Jäm; möne obusel kεivad iirid ülal; lehmal kεivad puhudised, kut köht `liiga täis oo; juba pεεst läbi käib see kisa Khk; lahk kεis läbi, `tömmas suu `kiiva Mus; Sii akkab nõnda kõhe, käib nõnda abudest läbi Pöi; `jalge sees käivad krümbid Käi; jälistus käis läbi Rei; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmusin) Kul; kõõksud käevad, üks räägib sind takka Mär; valu ood köevad, se `öötas kirm oleved Kir; va külmad kivi parandad, `jalgel akab külm, jalgest köib läbi Mih; [vastumeelne jutt] Käib läbi nagu vile sia pääst Hää; röhatesed käivad üle Ris; lapsel kluksud käävad Kei; `aigus käib kallal `ühte `puhku Juu; teine räägib taga kui nõksud käivad JõeK; mul krambid käivad `jalgus Tür; laulab väga eledast, käib läbi pia Ann; `väituse iilid akkasivad `käima `kange `väega Kad; ku [laps] akab `sündimä, siis kääväd kinnitused Kod; külm kõrvust läbi käind Lai; valu jooned käeväd südäme `alla; temal käeväd `tihti `rõuged KJn; rambida käeva `jalga Trv; aigu kävve ja uni tükip `pääle; kõrvetse käüve `rindu, ku viga sehen om Hls; värin käis üle ihu, surm läits üle `avva aseme Ran; `õkva valu ju̬u̬n käiss südämest läbi Nõo; Tu̬u̬ käve jo˽kõ̭gõst lihast ja˽luust läbi; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ, muidu‿gu `süäme `puhkusõ˽käveʔ Rõu; `rüöhkeʔ kääväʔ pääle söögi Vas; jumõʔ kääväʔ üle iho Räp; `naksi latsõ haluʔ `ḱauma Se; peal(e) käima aeg-ajalt hoogudena esinema tämäl käib `langev `aigus `pääle Lüg; nii `kanged aigud käivad peal Pöi; sennel käib laŋŋe `aigus pääl Emm; aĺltõbi peab oo `kaupa `peale `käima Vän; kae mitu `korda siĺma pial käind Kad; tõbi käib `pääle Puh || regulaarselt esinema tal käivad naiste asjad Rei; kuu `rõivaʔ, mis õga kuu kääväʔ Se b. esinema, tekkima (ilmast, loodusnähtustest) `tuule `iilid `käiväd `vihmä ies Lüg; vihm akkas mere peelt pagidega `keima Mus; [ilm] vahel üsna vaga, vahel suured tormi joonid käist Emm; sado keib ilinga aaval Mar; suured torma ilingud käivad Var; oli varjolese `kohtes, kos kevadi külm ei käin peal Ris; sügise käevad öökülmad; kuevad välgud käevad `õhta `aegu Kei; kui tulispaśs `käima akkab, siis tuleb teisel kolmandal pääval `vihma Juu; aned lähvad, allad `käivad Amb; sügise akkavad `allad `käima Iis; vihmad akkavad `käima jaanipäeva `ümber Trm; `uassa läbi rajod kääväd Kod; üks välk käis teese järele; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt; välgud käevad, toodustab, sügisese öödel, toodused käevad SJn; laoritspäevä ja `pärtlispäevä vahel käesivä alled Ran; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse Nõo; `piḱne käve päiv `aigu, `taiva alunõ oĺl nigu üt́s tulõ meri Krl; nakasõ halla˽`käümä; välgüʔ nu̬u̬˽`kävve tsihh ja tsähh Har; `piḱne käve ku kärdsäh́ti Rõu; `piḱne käü, mugu müristäss ja, lü̬ü̬ `väĺkü; naaśõl oĺl hulga `hainu kuivada˽kotoh, vihmasagara˽käveʔ Vas || sui köib talve järele Muh; sui käip `talve järel, `talve käib sui järel Juu; suvi käib talve järele VJg; suvi käu talvõ `perrä Se
11. suunduma, kulgema, (üle või läbi) ulatuma [karu] `jäljed `käisid üle tie `põigite Lüg; vana tie kävi `enne läbi külä joe `äärest `müödä Vai; `kerve silmast keib `kerve vaŕss läbi Ans; pisine rada keib metsast läbi; `valged pilve kiud keivad üle `taeva Khk; paet obune oo iire`karva, must sooń keis seĺja pεεlt läbi Mus; Üks `üüdis tuule aga, teisel oli noa laev, `sõuksed joonilised pilved käisid öle `taeva; Oli ikka pidu ja oli pidu laud ka, öle toa käis; vee tori, enne keis kaolt rehala Pöi; kut köho all `valge tükk käib öles, siis on pugo lehm Käi; silla aampaĺgid käevad kaśti pealt kaśti `peale Mär; vanasti [sohu] köis tamme pakudest tee `sesse Mih; rie kaust käib paku `otsade pealt läbi Ris; `talve põle `jäĺga `käimas, siis on `umbe, lumi sügav Ann; polgu adjudant, suured ma˛i·lma nöörid käisid `risti siit rinna eest läbi Pee; `lantspu käib `vankri alt läbi Sim; tee käib ukse alt läbi; räśsik o `vaĺkjas, juaned käeväd `mü̬ü̬dä `selgä Kod; viisul on ormad - - kust paelad läbi käivad Lai; `purded ehk tõkked kääväd oeast üle KJn; tii käib kiverdi kõverdi Trv; massal kävve soone läbi Hls; ihu `ümbre `panti talje, ta käis `ümbre `rindu Ran; `keŕkuti̬i̬ käis `mõisast `mõisade; suur tannum käis `ümbre külä Nõo; si̬i̬st `Leipsi palost käve kaŕati̬i̬ Vas || fig, hum Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu
12. a. paiknema, asetsema; (kuhugi) kuuluma, määratud olema `paadi `seuras kävi `enne üks viistoist ja kaks`kümmend `verku Kuu; korop käis rie pial; aam`palgid `pannasse `este, siis `käivad venitused, siis sarikad Lüg; laba`kindad, nämäd `käüdi `nahkasi `kindo sies; kus kaks ovost käviväd ratta ies, siis `tiisel oli kesk`paigas Vai; vanadel meestel `piipudel kεisid kaaned Jäm; ake keib `ingede `kaelas, siis ta liigub Ans; telgas käib obuse seĺjas; alus kot́t keib all magada Khk; see küla keis Mustjala möisa ala Mus; Piip keib suus Kaa; `pealmene kivi käis [veskil] ikke kõva, alumene kivi peab `pehmem olema; aerud keivad `tollide vahel Pöi; vammussel köis pussakas `peale Muh; linad käivad sii kappis Rei; `pärled käevad `kaeles Mär; liiämür - - köis `ümmer ah́o Vig; murispuu `piäle köiväd paarid Var; jalaste `sisse köivad kodarad Tõs; paĺgi kelk käib ree taga, paĺgi otsa all Juu; Säŕk käib kõige all Jür; põld ein käib `jälle `rõukudes puude pial Pai; linutamise aal käis põll ies VMr; obused käivad `trengidega ies VJg; trepil käeväd lavvad `piäle Kod; Kalmumäe oli üks koht - - Ellakvere küla `alla ta käis Lai; see järi käib `kamrisse, toop käib naela `otsa; `kartul ja oder käisid ühe põllu pial Plt; [talu]koha `kõrva käis suur mets; riiv käib ukse ette; tallukad keisid sukkade `otsa KJn; `viina pit́s käü ehen ja saiapala pääle Krk; soolikad ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran; `kampsunil käis verrev nü̬ü̬r `ümbre kaala; saena `sisse olli `raotu nigu akan, aga laud käis ette Nõo; `olli serände `vanduss, kos piibu pää ja vaŕss `sisse käis Nõo; ega kaara maad es kõrrata, `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn; `Tõrdulõ käve kaas pääle Urv; Su̬u̬hara käü Tśolgo `kerko ala Räp || `ukse `aagil on obadus, sie on kuhu aak `kinni käib VNg; sie `priesi käis vel lugus Vai; kui uks oo `niisked saand, oo ää `pahtund, siis äp kei `eesti `kinni änd; `pastli paelad - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; nõela tooś on nagu priĺli tooś, keib `lahti kesspaegast Kul; Levaahe `oĺli ka rihituas, ahjusuu, `siivrega käis `kińni Hää; preesil oli tilgut, sellega käis `kińni Juu; aeda uks käis lukku Äks; [kanga] sõĺg käis kokku, tal olid tihvtid ots, tõmmas `riide pinguli Plt; egä sõrme sehen om kolm `końti ja kos kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran b. kehtima, käibima, esinema; kasutusel, kombeks, tavaks olema sie on `ranna`rahva sana, maa`rahval seda sana ei käi Jõe; vanad [pere] `märgid `käivad edesi Hlj; südä on `suurest `kasvand, sie [ütlus] käib tigedä inimise `kõhta; kilimittud `käivad `kõige `rohkemb `külvamise `juures Lüg; `paljo ei `käigi ühes kuos neid ribilaid ja `ruopisi Jõh; kεib teil ka `naarid maas Khk; ega see‿s käi so `kohta mette kui ta nönda `ütles Vll; Si̬i̬ käib `jälle sööma aśja `kohta; Poomakas on niisama `käidav sõna ku `tu̬u̬kam või kaigas Hää; see sõna Kaiu `keeles nii ei käi Juu; klubid pidid - - `käima ajutiselt raha ase`täitjaks, olid papist ja nahast Kad; `rahval käib sie pruuk; `rahva suus käib sie jutt VJg; üks moenasjutt käis, minu emä kõneles Kod; `kõŕkjas mees, tema `tahtmine käib Pal; mõni raha ei käi enam Plt; anijalg käip vedru asemal Kam; tu̬u̬ [sõna] om mõ̭nõl tõsõl nukal käümän; tu̬u̬ käü kõiḱ üte põhja `pääle (tähendus on üks) Krl; kas se raha käü vi̬i̬ĺ, see om `väega vana Har; meil ḱäu śjo sõ̭na nii, sedä`väŕki Se; maha käima tarvituselt kaduma `Kõiki `eńdisi sõnu ei räägita nagu `luibu ja poogat́s või, `vaata `seuksed sõnad käivad meelest maha Hää; si̬i̬ vana kuńts om maha käünü, sedä ei `peetä änäp nüid; si̬i̬ mu̬u̬d om joba maha käünü Krk || sisaldama, mahutama vakkamaid käis vist `tiinus kuus tükki Vai; kümme pöo keib kärajas Pöi; neli `korteld käis `toopi Emm; kaks käib `kümnes viis `korda Käi; veerandikkusi käis kolm tükki `tündre peal Kos; viis `vihku käis `sõnna `parmasse Tür; kaheksakümmend `vihku käis `kuormas VMr; paelu sihuksid [nagu sina] naela `peale käib (teist halvustav küsimus) Pil
13. a. (vastu) puutuma, põrkuma, (ära) lööma `ammastega ei ole [hüljes] `külge käind, aga [on] käppadega `piigistand; kork`pendrid `käivad `laeva ja `silla vahel, nad `oiavad, et laev ei käi `vastu `silda Jõe; `Ninda käsi`päidi suruss kogu sen [lapse] pää `ümbärt`ringis läbi, `ninda et mitte üht `ainusa `kohta ep ole jäänd `käümättä (puutumata) Kuu; `kirves käib kive (kivvi), terä maas; `luomad juo `kεiväd lage, `sõnnik on nii `kõrge Lüg; Tämä mõttel, et `milla nüüd `vankri rattad kokku `käiväd Jõh; `küüner`pohja käis `vasta `lauda, `irmus valus oli Vai; Aisad olid lühiksed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Lase obu `sõnna puu `varju, siis sadu‿b käi peale Pöi; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; siis akati `lüöma kahe kolme pindaga ikk, nõnna‿t `korda käis Koe; laua tükk käib lati `vasta Kad; pea käis `vasta ust; puud kulund takule, mis `kuskil teineteise `vastu käivad VJg; kui kaegass `küĺge käis, siss [koer] niutsat üits kõrd ja pühk mińemä Ran; varvass käis `vasta kivi Puh; tu̬u̬ om irmuss ku oss käiss kas `suvve vai `siĺmä Rõn; pää käve `vasta `tulpa Se; kallal ~ man käima fig sööma; (vargsi) puutuma neid putakuid o koa, mis `kapsa `lehtede kallal köevad Kir; vanames köis uie kardulde kallal Mih; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud; Nää, iir on jo siin või kallal ju `käintki JJn; poiss `oĺli üitskõrd kasti man käenu ja raha ärä `võtnu Nõo || fig ei käind tänä `üöse nahk minu `silmide pääl, ei saand magada; nädälä `päiväd mitte üks `toidu `eine tämä suus ei käind Lüg; mitte üks jumala tang pole mu `kiele peal käind VJg; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai b. ulatuma, küündima; külgnema `süksül kävi vesi vahest üle tie Vai; see Soege nina, üks va kivi rümp, kεib mere `sisse Khk; `meite `loomde karjama kεib `senna `vastu Kär; mei pöld käib Putkaste `maades `kenni Käi; mere löugas käib maa `sisse Phl; `Lainõd `käüväd üle muuli Khn; `Seuke maanurk, käib `merre, si̬i̬ on maanina Hää; kevadete käis siin vesi JJn; paisetus käib jua südame alla VJg; tule ülesse, mul käib redel senigu aŕja `alla Vil; Paistus käü süäme ala Vas || fig anna nii et - - valu süd́ämede käib (nii et aitab) Ran
14. mõju avaldama, mõjuma Käüb `jalgule kohe sie `tärdäelemine (askeldamine) Kuu; käüb `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; kõik tööd köevad käte `peale Muh; möni toit käib södame `pεεle Käi; `raske töö käib kere `peale Vän; sańt asi, käib `mulle südame `peale Juu; sie tüe oli ikke `raske tüe, käis nii käte ja jalte (jalge) `piale Rak; [ketramine] akkab `pihtade `piale `käima kua Sim; Käib tervise piale Trm; `letre (elektri) `valge kävvet `silme pääl Hls; si̬i̬ käüp miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; tü̬ü̬ käib jõvvu `pääle Puh || fig (kaetamisest) on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle Lüg; teise inimese kuri silm on siit üle käind, kurja silmaga `vaatand Jäm; `põrssad jäid kõik nii pasale ja - - sis oli sańt sõna tal üle kεind PJg; kade silm käis üle ja pani loomale täid `seĺga Kos; vahel lapsed jäed `aigess, `üeldi, kuri silm üle käänud Kod; kui latsel midägi viga, üteldi et kuri siĺm üle käenu Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehma om ligeda nigu `mõstu Nõo; ette käima altkäemaksu andma olid selle asja pärast ede keind Khk; (kaela) peale käima paluma, manguma, keelitama; nõudma Käüb `pääle `jüskü luu`painajas Kuu; käib kõhe `pääle kui `mustlane Lüg; mis sa käid `ühte `jooni nii pailu mo `peale Vll; Äi sealt soa ilma peale käimata midagi Pöi; küll käist pεεl, aga ma pole mette joond Käi; akkas `moole `peäle `käima, anna koht kääst ää Juu; perele käisin [tööga] kõvaste `piale, ei soand sis `keegi `armu Kos; jusko `painjas käib `piäle, anna ja anna Kod; nigu `mustlane käib kaela `piale - - ikke anna `talle Plt; käib kui uni `pääle Puh; Nika käve pääle ku ma˽`tääga üten lät́si Rõu
15. (midagi) järgima; (millelegi vastavalt) toimima, talitama usu `nööri `mööda kεib kuni elu otsani Jäm; mis viha vaen tal Kuti `vastu on, `ühte `jooni käib teise kohe (vastu); ne käivad egas `asjas nönda kut käsikääs üksteisega Vll; ta peab ikka `öiget `säädu `keima Jaa; ma pian ikka `seaduse järel `käima Juu; [kui] laps vanemate `jäĺgedes käib [öeldakse:] kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; sie käib mu kielu `vasta VJg; vanass kualin `testi eel`kiŕja. ku̬u̬l`meister kiŕjutas ette, sa kiŕjutasid ärä et käsi käis ku̬u̬l`meistri õmaga `üste Kod; si̬i̬ [laps] om joba käsu käijä, ta käü mõne käsu ära joba Krk; ta käib vil emä `jälgin Nõo; ta pidä `säädüist, ḱäu `säädüse `perrä, ei ḱäu `vasta `säädüist Se; kohut käima õigust nõudma, protsessima `aksid kohut `keima, tεεb millal see `otsa saab Khk; ma pole kenegiga kohut käind Käi; keisid ikke kohot, aga ei sest tulnd `ühti Mar; akkas - - landrahiga kohut `köima Mih; ärraga käisime kohut VMr; käisid kohot ka ike natuke KJn; `vannu ikki vi̬i̬l nakassiva [vennad] kohut `käimä; kaits `paari käenuva kohut kaits `aastat, siss keŕk lahutanu [abielu] ärä Nõo; nii tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga˽kohut kah Vas; käüse kohut uma külä mehegaʔ Se
16. a. toimuma, teoks saama Minu esimäne `Suome reis kävi hüäst Kuu; `ninda on käind, `ninda käib edesi; sie vana jutt käib `põlvest `põlveni edesi; sõda on `käimäs Lüg; paneme töö `käima; kuidas see laul keib Khk; Üksi koari `niitmine käis nõnda, aketi kohe äärest `niitma; rebasejaht käib `talve läbi Pöi; meil on `metsas juba tööjärg `käimas Emm; rehepeksud, need kεisid ikka käsil Phl; tants köis edasi; eenätöö see köib ike `endist `moodi Vig; teada küll, kudas need asjad köebad Mih; rukki `lõikus käis sirbiga; rehepeks käis vardaga Tür; mõesa moonamestel sel käis `küindlapää üless `ütlemene Pee; vihu `leikasid `vaĺmis, ega sis, sie käis nõnna mis `välkus kohe Koe; kos sinä õlid, ku lahing käis ranna jäären Kod; pośte aśsad käivad laialt Plt; nigu `riibmine ja sugimine, tu̬u̬ käis iki rehägä Ran; `aiga`mü̬ü̬dä asja käevä, ripa rapa rista `kat́ski; [sünnipäev] käip kõik nätäl Nõo b. muutuma minu `muistamisest `saadik on sie laht `käünüd `palju pisemmaks; kui lähäd `puosta `pääle, peräst kui tugevaks käüb, saab `oite ala valatada; [kiluvõrgud] olid juo vähä `käüned `pehmeks Kuu c. edenema, laabuma tämä kääs `käiväd kõik tüöd, midä kätte võttab Lüg; lase kaup `keia, mis sa tiŋŋid Khk; mis se ärja küńd oo‿s - - ega se na ruttu köi [kui] obustega Lih; mida `rohkem sa teed seda tööd, seda parem ta käib Ris; töö akkab tagurpidi `käima, ei lähä edasi `ühti, ei soa ärjapead väĺlalt ää Juu; sie käib `kähku kui käki tegu JõeK; `vaatab kuda ni̬i̬d elod akavad `käimä Kod; tü̬ü̬ käis ku soras Kod; tü̬ü̬ käip täl käen nigu käki tegu Nõo; tü̬ü̬ kääse mul nii virgast nigu tuli püśs Räp; las(k)e käia ergutus-, heakskiiduhüüd lase vade `käüä! [hüüti] ku midägi `lähte hüäst Kuu; lase aga `köia, mis tal oo Aud; [üks] tahab `riakida, teine on `valmis `kuulama, `ütleb et lase `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä Krk; `laske nüid käiä, nüid ei massa `aiga `viitä Hel; herr üteĺ oma kutsarilõ: las kävvä Räp || (erilise leksikaalse tähenduseta) nisuke juomakalts et lase `käia Kad d. (käekäigust, hrl küsimusena) kuda käsi käüb Kuu; kuidas käsi keib; kuidas käpad keivad Khk; nönda küsitakse ka, kudas käbarad käivad Vll; Soldati käsi äi käind sõjaväljal mette `easti Pöi; kudas käsi keib koa sis Mar; kudas käbäläd köivad koa, küsitse teese käest Tõs; kudas so käsi käib koa nüid, põle sind kaua näind Kos; kudas käsi käib, kuis elad Puh; vanast üteldi et, murra `murtust ja anna `antust, siss käib su käsi äste; käsi käip periss äste, rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun; tõene küsip, kudass käsi käib, tõene `ütleb mes tä käib, `käissest `sisse, `käissest `väĺlä Nõo; täl `höste käsi käu, tä om õ̭nnõlinõ mi̬i̬śs Se
17. kostma, kõlama käräkäs käis äkkist Lüg; `Järsku käis `irmus `raksatus IisR; köhimise ääl keib `kaugelt käde; keis `irmus röögatus Khk; Kurgede ääl keib soost ää Kaa; vali `öilamise ääl käib metsast Krj; Pisike kabin käis korra kaudu akent; Irmus nina norin käis teisest toast Pöi; suur kõve kärgatus köis Muh; Üks vali kärts köis ja tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; sel on kõva kops, eal on nii vali, käib üle kõigi; mõni sõna käib tal nii ulluste; krapi kõbin käis kätte Juu; käis üks plaks Trm; akasid paagud `käimä, `püśsi `laśti; ele särdsäk käis Kod; suuretüki paugud käisid Vil; laksu käüsive Hls; kuuli ku tu kärts käis Ran; suur kärävüss käis Kam; sääne käŕäk käve kuʔ Se || (kuulujutust) Jutt keib, et meite `koloo·si tulne jälle uus esimees Kaa; jutt käib nii Puh; jutt köib suust suhu Tõs; ja mehe kah olliva paraja praava mehe, naĺlajutt käis Nõo; ütevahe käve˽jutuʔ et, kel paĺlo rõivast um, tu̬u̬l võõdass rõivass arʔ Rõu
18. a. püsima, kestma, vastu pidama õlekattus, kes ikke `oskas tiha, käis sada `aastad Hlj; see käib mo põlveks küll, jääb järälegi Mär; nied raag`nahka `pasled jälle `ütlesid et, ega nied ei käind midagi Amb; panin kinnastelle uued lapid `piale ja käisivad `jälle VMr; teine paĺk käib, teine `pehtib ruttu. maltspuu ei käi `kuigi kaua VJg; pehme vikat́, ühe suve käis Kod; `päätedu `saapa käevä tõenekõrd nigu `vastsegi Ran; tu ei upu˽vette, ei pala˽`tullõ, käü alasi alalõʔ Har b. kõlblik olema tegin alusse `einä, `luomad ei süö, aga alussest käib küll Lüg; `Mulle käib minu `naine küll, mis `teistel tämaga tegu IisR; See kivi käib just sönna kohta Jäm; seda kεib mäledä noordel ning vanadel Khk; `Meite asema `riided käivad veel Pöi; nee käivad mõlemad, rumalus ehk loĺlus Kei; sina ei tea, mis meil käib ja mis ei käi VJg; sarap̀ust [saab] ikke kõege paremad vitsad, paju, si̬i̬ ka käib Pal; prae rasu käib igäle `poole KJn; sukass ja `kindass kõlvass, sinna käis [lõng] küll, aga `kangade es `kõlba Ran; meil serätse söögi ei käi; iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo; kae, kas tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om mürre Võn; säärän madalik hopõń om, talu hobõsõss õks käü Har; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegi Se || (tehakse) se [reha] varss käib kuusest JJn; lepapuust käib `kapsa tõrss VMr; [kuhja] malgad käisid kase vemmaldest Sim
19. käärima (hrl õllest) õlut akkab `käimä, lüöb `alli `kõrra `pääle juo Lüg; oluve `aami `panna olut `käimä Vai; ölut kihiseb `keia; ölut kεib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles; ölut läks kihe `keima, kui ta pailu palavaks leheb ning `keema akab Khk; [õlu] akkab `keima, linakord pεεl juba Mus; õlut `lastasse köia `tõrdes Muh; see oo verre, kui ta alles köemätä oo; verre pannasse `köimä, siss lääb jälle õlless Vig; õlut juba köin, `tarvis vaadisse aada Tõs; [õlle] ramm käib ää. [kui] `lasvad `liiga ära `käia, ta siis viha ja segane keik Ris; kui õlut paelu käib, siis käib rammu `väĺla Juu; Kali `käima ei akka `ilmaski Jür; nüid on õlut käind, võib `ankrusse `panna Ann; õlu tahab käedä ja seessä õma aja Kod; virre on käimata õlu Ksi; õlut on käemäs KJn; õlu es lää `käime, juśt ku rokk ollu; peris tävveste ei lasta är kävvä Hls; `tu̬u̬brin läits õlu `käimä ja vatutama Nõo; virel ei ole `pärmi sisen, kui käi joba, siss om õlu Ote; kui õlluʔ nakass `käümä, pandass kõva pütü `sisse Räp; oluʔ om ar ḱaunu, maidsat kas tä om ka kõva (kange) Se; külma käima 1. puudulikult käärima kui ta kuidagid `sooja saab vöi loksudud, siis akab uuest `keima, seda `üitasse siis [et] ölut keib `külma; `külma kεind ölut kut udu leheb lage, ta nii pönevil sεεl sees Khk; `Külma keind öllel seisab keima kord ikka peel Kaa; Õlut läks külma keima Pöi; `küĺmä käind [õlu] siis oli `äśti magus ja Juu 2. (vallasemast) va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; [tüdruk] läks kodu `külma köima; see [tüdruk] oo koa `külma köin Muh
20. (ihade või himude kohta) Meeste isaldused keivad veini pudelite järge Kaa; käib imu tämä järele juba `mitmed ajad Kod; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel
21. (lausenäited, mis ei sobi eelnevatesse tähendusrühmadesse) Tämast `saamatuma ei `käigi (polegi olemas) IisR; kaŋŋas ei kεi kenast Khk; Seda tuli vähe ette, et ta (kangas) pole käima akkand Rei; löng on kibas akkan `käima (kangaveast) Ris; ta laseb ikke köened `käiä teese vara üle Juu; ole kõigin paegun `leṕlik, käi alt varvaste teistel, sis saat iluste läbi Puh; kusi om kinni, ei käüʔ kusi Krl; tütär üteĺ et, ega ma üle imä ei˽käüʔ, mis imä otsustass, tu̬u̬ um Plv; mõ̭ni (taskuvaras) käsegiʔ `laato piti, karmanit piti Se; käes ~ käsil käima kasutusel, kasutada olema ärjad pole täna kää keind Khk; See ju vana kää keind (kasutatud) riist juba Kaa; see obune peab alati kää `käima, ei soa rahu `ilmaski; mis seesäb, se on `liikumata vara, mis kääs `käia on, se on `liikuv vara Juu; kääs `käidavad asjad, nõud, mis alati pruugitavad on VJg; si̬i̬ raud mes käsil käib, ei ruasseta `ilman; `suapad akavad kõhe käsil `käima Kod; läbi käima 1. (proovi) läbi tegema, läbi minema nied on kõik minu kääst läbi käind VMr; üks mehine mees, kui ta kõigist aśjust läbi käib Pal; raamat käis `enne `sensurist läbi KJn; siss `olli loosi alt läbi käenu Hel 2. (seedimisest) köht oo ummussis, äi käi läbi mette; paljas vesi käib läbi, kut sehest `lahti on Khk; Kase karba vett `joodi - - kui sihest läbi keis, siis vöttas köhu `jälle `kinni Kaa; köhutöbi oli, köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; Kui köht läbi keis, siis [mustikamoos] `tõmmas `kinni Pöi; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; pihta ~ sisse käima pilkama, nöökima; taga rääkima Olga on `valmis ikka teiste `pihta `käima Khk; Akkas `korda teise `sisse `käima ja käib; `Kange teiste `pihta `käima Pöi; Möne mihel aa sihane sant mood, et käib teistel sisse Emm; Ära katsu si sisse käie midaged, sa mötled et ma ni tolgus ole et ma‿p saa aru end Käi; üle käima 1. ületama, üle olema, parem (tugevam, tähtsam vm) olema `tõine käib ramuga `tõisest üle; mina‿n käi sest tüöst üle, mu jõud ei `kanna üle Lüg; ta söna pidi ikka teistest üle `keima Khk; [laps] Lihab ju nii `raskeks, jõud äi käi änam öle Pöi; eks tervis kõege parem ole, üle selle‿i käi `keegi Var; kubjas köis meeste üle Aud; valla talitaja peab kõigist üle `käima, mis tema `ütleb see peab olema Juu; kasu pidi kuludest üle `käima VJg; naene käib üle mehe, ku mi̬i̬s lähäb väimehess Kod; jumala käsk käib üle kõigi Puh; si̬i̬ asi käib üle miu `mõistuse Nõo; timä helü piat õks tõisist üle `käümä Har; mu joud ḱäu sust üle; `uhkuss käüse üle rikkusõ Se || ta ḱäu üle sõ̭na, `kullõ õiʔ (on sõnakuulmatu) Se 2. vaatama `laskes silmad üle `keia (vaatas üle) Khk; ma olen seda `aśja näind, mu silmad on sealt üle käind Juu; mu silm käu üle, s‿ma näe kõ̭iḱ arʔ Se 3. (kogu tervikut hõlmama) lademest `üieti, siis sai `vartaga üle `käia VNg; Vanasti said viljapöllud kohe peele ösumist uiesti üle keidud Kaa; Lahing käis öle, tegi maatasa kõik Pöi; Pole sii einamal `seaste suurd `niita midagid, aga ma pea ikka vigadiga üle `käima Rei; lademed `kiera viel teisip̀idi - - siis [sai] `jälle kord üle `käidud (pindaga pekstud) JJn; va kase põngastik - - eks ta vikatiga pia ikke üle `käima VMr; kui lade oli püeratud, siis sai teist pidi `jälle kaks `korda üle `käidud Sim; kui vihm üle läits, said iki `viĺlä, aga kui põud üle käis, es saa midägi Ran; ümber käima käituma, kohtlema; tegemist tegema `katsuga tulega ilust `ümber `käiä Lüg; mönega tä üsna kenasti käib `ümber, aga teist tä `kiusab `jälle Khk; `Voata kudas sa loomaga `ömber käid Pöi; tä na suurest sugust, tä nagu ei taha alama `rahvaga `ümber `keiä Mar; ei `oska mängu riistaga `ümmer `käia Mär; lapsega tuleb õrnaste `ümmer `köiä, ei tohe kuri `olla Tõs; `loomadega piab `ümmer `käima, `söötma ja `jootma ja `kõike tal `andma Juu; õli kolm ja pu̬u̬l `uassad vangin, üväss `käidud ümmer Kod; poiśs kanseldab obostega, ta käib nendega `vahvasti `ümmer Plt; mea ole `seantse `asjuge [nagu ravitsemine] ümmer käünü Krk; temä ei mõesta serätse masinaga `ümbre `kävvä Nõo; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei˽saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `haigide inemistegaʔ om paĺlo vaia `ümbre `kävvü, kua taht juvvaʔ, kua `ussõ viiaʔ Se || fig liialdama tämä käüb `liiga `laialt `ümber Vai; see käib oma toiduga väga laiald `ümber, kevadi `puudus Emm; ta keib selle va kepega (kibedaga) `paĺlo `ümber Mar; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (joodikust) Krk
Vrd käülema

laitma `laitma, (ma) laida(n) (lae-) eP M(-me) TLä San(-me) V(-mõ Krl); `laitama, (ma) `laidan R; ipf (nad) laadiva Võn halvaks hindama, maha tegema mina ei voi oma elu `laitada Kuu; ei mina saa oma `ämma `laita VNg; en tiä `kiita, en tiä `laita, `enne kui nään Lüg; `laitis selle nöu maha Khk; `laitag mette teist inimest ilma asjata Vll; ei vanaema es laeda mette Muh; ei või jumalad `laita mette, kõik oo easte; mes nad mudu seda inimest `laitvad Mar; Töö ei `tiuta kedagi, `laiskust laidab iga mees Han; tä `laitis mo nõu ää Tõs; teina `laetis ikke teise `peimest ja teina teise `pruuti Ris; oli ma‿i·lma rikas, aga ta oli ka ia inime, ega ma ei laeda teda Kos; mis sa virgast inimesest laidad JMd; `laitis teda alvast VJg; lait ärä, et `sinnä `tallu ei või `ti̬i̬ńmä `minnä Kod; ega see `laita põle Pil; ei mõśta kitta ega `laita Trv; ma oma kõrvage kuuli, ku ta lait́s Krk; nu̬u̬ mehe sugulase laediva ~ `laitsiva ärä tolle naese Nõo; `meistrit `väega laadiva, nii sääne ahi om, ei jõvva `kiäki tedä soojast küttä Võn; tu lait umma ellu `puhtass välläʔ; määräne `mõŕsa om ilma `laitmalda mihele saanuʔ; las neil `laita˽pääle: naar ei võta `nahka, tühijutt tükkü; medä õ̭ks inemise `laitma nakasõʔ, `laitavaʔ nikagu õ̭ks laidõtuss `saagi Har; mul um tu̬u̬ üt́s kõ̭iḱ, kas lit́si˽`kitväʔ vai sańdi˽`laitvaʔ Rõu

laugas1 laugas Pöi L Juu JMd Tür/g `laukja/ Ann Kad IPõ(n laagas Trm) Plt KJn Pst Hls, `laugas R, laogass Puh, g `lauka; lougas g `louka Jäm Khk Rei
1. a. vesine või mudane lohk soos või rabas Soos, seel `laukas, oli `oide `palju `johviku, vade ega `sinne `pääle voi `mennä Kuu; tümad `laukad Lüg; See on `sõuke `laukaid täis koht seal, `sõuksed suured ullud `laukased kohad Pöi; mees uppus `louka Rei; `lauka `kohtasi pidi seal järve `jääres koa olema Juu; `laukjad, mõni on ikke `lahti kua, vesi laenetab Tür; laugas on tüma koht, ei kasva `rohtugi; niske `lauka koht, lähäd ja vajud igavest `alla Lai; Tapiku raba `laukad, [see pidi] `kińni `kasvand jäŕv olema Plt; Emäjõest käevä `lauka `väĺlä, laogaste pääl kasvava `paĺlald ubalehe Puh b. hauakoht veekogus mere `laukad ikke kiidetasse olavad, need oo sügavad kohad Mar; jõen om `lauka, sügäve koha Pst c. väike lahesopp lougas on merega ühenduses, mere lougas Jäm; mere lougas äi ole väga sügav Rei
2. kivirahn kibi `laukad Kse
3. lage põndak metsas – Trm
Vrd laubas, laue, laug4, laugats, lauge2

lavas(i) lavas g -i HJn; n, g lavasi Jõe, g lavasimme Kuu (seina- või nurga)riiul pani `pussi voi `leiva `kannika lavasille Jõe; Too see käbüje karp seeld lavasimmeld `mulle `siie; `Vergu venel oli ka `keulakapp, monel kohe kahe lavasimmegä; Tuas `nurga kohas oli lavasi Kuu; vii leib lavasi `peale HJn

leebuma3 `leebuma Hlj, `lie- Jõe lehvima `riie `liebub voi `uetsub `tuule käes, `riide `kohta ika `üelda `liebub Jõe; `riie `leebub ajal Hlj Vrd liepuma

leht|puine lehtpuust tehtud Leht`puised voi, `silgu vai lihapüdüd; Nie `olled leht`puised `laevad Kuu

leib leib üld(`leib|a VNg, -ä Vai, leiv Rid, laib Lei); g leiva Rei Phl spor L(leia LäLo) K(leiba Kei) I, `leiva (-ä) R, leivä LäLo(leiä) T spor V, leeva Khk Vll LäPõ K(leeba Rap) spor I, leevä Vig Khn Juu Kod Kõp T V(leebä Lut, laava Lei), leva S(löva Rei) L(leba) Amb VMr VlPõ, levä spor L(lebä Vig), VlPõ(leba) M Puh
1. a. (hrl rukkijahu)tainast küpsetatud toit; leivapäts; leivaviil `leiba on `pandud kala`nuota, obeda ka [et kalaõnne oleks] Jõe; kui leib `laual on, siis pidädä `leivä nägu (lõigatud pool) oma `puole õlema; kumm all, kumm pääl, kure munad `keskel = `leivad on `ahjus Lüg; `Sõtkumine pidi õlema kõva, siis leib pidas `kauemb `vasta; `Enne `kolme `päivä ei aludetud `leiba, et `värskelt kulub pali Jõh; Leib `ninda vana ja `kuivand, et ära tulega ligi mene IisR; `leibä on ometund, sedä enämb ei voi `süvvä Vai; `metsa lihad, ikka tükk `leiba tasuse Jäm; vana `ambale on noor (värske) leib εε `süia Ans; ma pani kahepäise leva (leib, millest kaks päeva süüa saab) kotti Khk; Leib oli must kut karu sitt, ää `söödi kõik; Tegi pirekse emast `leiba (saia) Pöi; kõik pidi omast käest olema, kõrvane ja leib ja Muh; Kes leva seliti paneb, sene paneb leib ka seliti; ma seda levasuu `kohta (koht, kus leib küpsemise ajal teise vastas on olnud) tahagid Rei; küll on karune leib, viib kurgu `katki Phl; suurdel `leibel `tehti kolme sõrmega kolm `auku `sesse, ja obuse raud `tehti Rid; see [töö] maksa mette leia vettki ää, veel änam `leibä ennast; kis `erne leemega `leiba sööb, see närib eese keele ää Mar; `lõika lebä peält eä pikk vilukas Vig; igas peres ise leib, igas talus ise taar Kse; `leibel oli lasn Var; lebad olid suured nagu tõlla rattad Mih; nüüd tehässe [nurganaisele] `leibusi, mõni tieb saia levä või nisu levä Khn; näĺlane külalene tuleb, leib kukkus suust `väĺla Hää; leib on ää `tahkun, ega tal änam mekki ole Ris; kust `lõikama akatakse, on leiva pea; leiva nurk on see, mis `järgi jääb Kei; [pulmas] oli magedad `leiba ja aput `leiba, mage leib `tehti kaĺlaköśtiga Kos; soja leiva a·t́tähh peab kohe `taeva minema Jür; pere akkab lagunema, leib on `kat́ki Amb; vanal näĺla ajal on mäńnikoore `leiba `söödud Ann; leivad on ära põlend, liiga paĺlu soand Kad; ükspäinis leivast ei ela `keśki VJg; kõhe `terve leiva tõi lavvale Iis; `leibu tieväd `kõiki `mu̬u̬du, piterguisi ja ümmärguisi, õdra, nisu ja rükki jahuss; vanass ei `tõśtnud (tohtinud) pühäpääval `leiba tehä, siis ahjuluudaga `aetava `põrgun taga; mõnel naesel nisäd põvven ku leeväd Kod; tegu `leiba oli seetse kahessa `leiba Pal; leeva õng tuleb nińasse, kui leevad ahjus on Äks; leib oli vana nigu muld, ia oli pudi teha apu piima `sisse Lai; vanast olid suured paksud ümargused levad Pil; si̬i̬ oĺli vahel annud siis sel poesikselle kah sedä peenemad `leibä Vil; nüüd om ike `seĺge leib (ilma aganateta) süvvä; meil om egä päe nüüd `uudine leib (uuest viljast küpsetatud) Hls; silu silu `äste libevess leib, sõss saat sileve `suuge mehe, sedäsi naĺlatede; meil o nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; kardultege leib taht `kärku `ahju Krk; sepäl om must tü̬ü̬, aga `valge leib Hel; kui me latse ollime ja alle `oĺli joba leeväle pääle tullu, siss üteldi, oh latse sööge, si̬i̬ om kõtu rohi; tõese es saa pala `leibägina, tõese ehitivä `liina majasit Ran; kańepi töndsiga kõrutedi `leibä, kutsuti kõrutedu leib Puh; `pehmel leeväl ei ole jo midägi jakku, t‿om ää ja toda sa sü̬ü̬d paĺlu; leeväl om poig sehen (pealt küps, seest toores); leib `palli nigu turvass jälle, nii aganane leib `olli Nõo; tragi `pernane ollu, esi `kastnu iks ruttu ja ruttu `leibä Võn; `ernel om leib puhun, toda vuhi niisa·mate (söö ilma leivata); üits pät́s sai ike kõrrutedu `leibä tettuss, lihatükke pańti vahele Kam; näĺläne ollit, siss lätsit `võtsõt toda pinnust `leibä, noh agana nigu pinnu seen Ote; vanast ku mõni raasakõnõ sattõ mahaʔ, `võeti maast üless, `ańti suud leevätüḱüle San; leib om leeme all (öeldi, kui keegi supi kõrvale leiba küsis) Kan; kes `virku leevä sü̬ü̬, ku `laisku‿i olõʔ Krl; ta om `mitmast ahust leevä söönüʔ, `mitmast talust taari joonuʔ; mul om mõtsan haina tegu, ma ei saa leeväldä Har; kos joba `nõukamb peremi̬i̬ss `oĺli, sääl oĺl iks leib ka jo tuulutõt rüäst tett ja tu̬u̬d kutsuti siss `puhtajahu leeväss Rõu; koŕati `kü̬ü̬mnit kah, talvõss leivä `sisse `panda Plv; mul olõ õs leib ilostõ arʔ hilestet, meheimä nurisi, et sul olõ õi˽`mi̬i̬śki nii `ḱortslikanõ, ku sa seo leevä olt `jätnüʔ Vas; Määntsel ruvval `kartoĺ seeh oĺl, tu̬u̬ kõrvalõ `leibä võttaʔ es tohiʔ; Kes vanast puhast `leibä sai süvväʔ, rüḱi sai joʔ niipaĺlo veed́üʔ, et ku˽puhast `leibä naano˽`sü̬ü̬mä, sõ̭ss tedä `haardonus `kuige˽kavvas Räp; `ku̬u̬ljet om ka õks vaja meeleh pitäʔ, sis õks elät leeväh ne soolah; vii leevä pääl ommavaʔ kartsuh (kartseris); `kostranõ leib kõtuh, siss olõ õi söömäldäʔ, paigat hamõh säläh, olõ õi ihoalastõ Se; `uutse `pääle kutsuti hõim ku nu̬u̬ŕ leib sai; akań um leebä jakk, tuhk tubagu jakk Lut; sooja leivaga pähe löödud ~ saanud (nõrgamõistuslikust inimesest) `Selle o küll vist `suoja `leivägä pähä `lüödüd Kuu; See aa töösti suja levaga pehe saand Emm; tõesega ei sua juttu kua ajada, nagu suaja leevägä pähä lüädud Kod; `tälle om `lämmä leeväga pähä `lü̬ü̬du Ran b. leivatainas `leiväd on `külmäd, ei akka `kerkimäie; leib akkab appust `saama, ajab üless Lüg; akkas `leiba `sötkuma Krj; ma lähe `leiba `lõimest üles `võtma ja `ahju panema Muh; kui leib põle maha löönd mete, sis tä põle apu Vig; Piäb `leibä panõma, vana leib suab `otsa; Mia sõtku levä ää, sia panõ tuli `ahju Khn; mine tu̬u̬ seppa (pärmi), mis levä üless tõśt Saa; leib mureleb, leib on vähe `sõtkuda soand Kei; `siatsin leivad `sisse Amb; segäsin leevä `apnema Kod; leib tahab `ümber pöörata. minul oli suur [leiva] tegu, sai neĺla`kańti `ringi pöörata Pal; naene ei `tohtind `paĺla `piaga `leiba sõkku Plt; roka perä `sisse tetti ka `leiba Hls; kui leib `olli parasjagu ärä apenu ja maha vajonu, siss kasteti ta ärä Hel; ke leib laḱka `aeti, siss `panti kõrutuss pääle Nõo; leib tulõ joba mõhest `vällä Ote; leib om häste nõsnuʔ Har; ku leib jo plakś käeh, siss um `kastmisele parass Plv; leib om `alla sadano, siss om leib joba hapu Räp c. fig (leivaviljast) Ei `leiväst `leibä nää (oma põld ei toida ära) Kuu; neid o küll, kes kolme `aastast `leiba söövad Khk; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; meitil veel teese `aasta `leibä, põle `puudust oln Tõs; kudas ennem `leiba korjati, viimane ku iba korjati ära HMd; läks `veśkile ja jahvatas omale `leiba Juu; temal on teise `vuasta `leiba viel järel VJg; ma tulen leeväss `leibä õmaga läbi, nõnna kava one vana, kuńni uut suan Kod; leib tahab `pessä Trv; temäl ei ole `puudust ega `näĺgä ollu, temäl o iki leväni leib Krk; kost aga `õigembide sai, sääld laśk [tank] läbi, es ole `u̬u̬lmist et si̬i̬ om leib Nõo; me saeme kat́skümmend ütessä vakka `leibä Võn; leib kasuss mul hää Urv; tu̬u̬l om `mitma ajasta leib alalõ Har; leib pandass haḱki; `maalidsõl ĺeebäl (lamandunud viljal) `saaki olõ‿i·ʔ Lut || (kaunviljast) kõdrinõ leib um `herneʔ, uaʔ, läädsäʔ, selle et terä kasuss kõdrah Lut
2. toit; elatis, teenistus, sissetulek leib ei `etsi `vatsa, inime piab ise `leibä `etsimä; `Lüömme `leiväd `ühte kappi (abiellume) Kuu; isa `tõukas poja oma `leibä, ei saand läbi; õled `ammeti `kaotand, õled `leiväst `lahti; tahab `suuga `leibä akkada `tienimäie, õppib õppetaja `ammeti `pääle Lüg; isä ja `poiga `elläd eris `leiväs; mida igisemb nahk, seda magusamb leib Vai; see‿s möista leva eest tänadagid; küla leib `eetase magusam olad kut oma; ikka kerves kotti ja katsu kust sa `leiba saad Khk; nad akkasid ise `leiba, kui aeamoa said Vll; ma sai kuha pealt leva; Nii pailu vana ikka teenib, et jövab leva majas oida; Teine elab teiss majas küll, aga levad ikka öhes kappis Pöi; soa (ei saa) oma igapäist `leibagid Muh; Oompsegs oja leiba, aga mette tööd Emm; ta oo eese leia peal Mar; vabadikud o pere`rahva `kõrvas, isi `leibas Mär; Kelle `leiba sööd, selle `laulu laulad - - lebaisa juttu tuleb ias `kiita, mud́u laseb tööst `lahti Han; tä oo oma levä piäl, ei soa talust `ühti; sööb pere `leibä, põle omas `leibäs; otsi omale isi `leibä - - ää `kerja `ühti Tõs; Kui kalu suab, siis `jälle leib majas Khn; ta on meilt ää, ta on nüid teese mehe `leibes Juu; kel ammet on, sel on leib majas JõeK; ega sie (pillimäng) mul `leiba too; laste leib piab olema kibe `süia KuuK; nemad (vabadikud) olid oma leivas, nemad sõivad oma `leiba JJn; tienib kua oma igapävast `leiba `kümme küünega; õt́si kust `leiba ja riiet saad, ega sie `kerge põle Iis; tämäl leib kõrraline ja soe maja; si̬i̬ pere on koon, süäväd `üste `leibä, one ühen leevän; täl vaja `riiden ja leevän `õlla kõik selless palgass; kohos mõiśs küll lapse leevä `selgä (mõistis lapsekasvatusraha välja); obene onegi maja leib, ilma obesetä ei sua Kod; kes `kaela `kanma akkasid, pidid olema oma leeva eest väĺjas Lai; mina käisi temal `leiba järel viimas Vil; kelle `leibä sa sü̬ü̬d, selle `käsku piad `täitme; me oleme üten levän (elame koos) Hls; nemä ei taha laste leväl tulla, nemä tahav olla oma leväl; poig olli emä oma leväst ärä visanu; ta pia oma `leibä `kinni iki `oidme Krk; ta ei viisi midägi tetä, ta ei ti̬i̬ levä i̬i̬st ka mitte; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä: kukk, koer ja kooliõpetei Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä, ja `marjuga; kui teil om parembat `leibä saada, minge ja `ti̬i̬nge sääl Ran; tu̬u̬ om laesa inimese üteluss, et ku jumalal `päivi, küll peremel `leibä om; ilma `maata elädä‿i saa, maa om ikki leib; laste leib olna mõrru `süvvä (kui vanad on laste ülalpeetavad) Puh; amet kõ̭ik mes `leiba teenip; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; nika (nii kaua) om õ̭ks külh hää elläʔ, ku esä taad `leibä laual pedä; kis siss leeväldä˽tü̬ü̬d tetä˽joud; mesilaste leib (õietolm); leevä `raiskaja `kirvõʔ (lapse esimesed piimahambad) Har; Kelle `leibä sü̬ü̬t, tu̬u̬ poolõ haugut Rõu; küla laib pareb is ku oma laib Lei; `herneʔ ummaʔ kõva leib (tugev toit) Lut; leiba luusse laskma ~ selga ajama pärast sööki pikutama, uinakut tegema `leivä `pääle pidäb lebämä - - `leibä `luusse `laskema juo Kuu; Lasema üks pual `tundi `leiba `luusse Jõh; Laseme siis sööma pεεle püsut leiba luuse Kaa; Leba `luuse `lasmatta ei jõudn pikki `päävi `rasked tööd tiha Han; ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; lähme aame nüd `leiba `seĺga Juu; Egass no˽`kõikõ `päivä üte jut́iga muud ku˽tü̬ü̬d es tetäʔ, `laśti õ̭ks `leibä kah `luudõ Rõu; leiba võtma sööma akkame `leibä võttamaie, kell on juo kaks Lüg; võtame nüid `leiba Vig; tulge nüid vahest `leiba koa `võtma Juu; kägu pet́tis mo ää: ommiku vara lähen `väĺla, silmad pesemata ja leib `võtmata Kos; lu̬u̬g kuevab, nüid võtama `leibä Kod; tulge `leibä `võtme Krk; leiva otsa saama ~ otsas olema teenistust leidma, sissetulekut omama `tütrik lähäb mehele, saab `leivä `õtsa Lüg; Elada `mõistad, siis oled alati `leiva `otsas IisR; niid on εε pöli kää, sai leva `otsa Jäm; see oo jo leba `otsa saan Aud; mis tal nüid änam äda on, ta sai nüid leeva `otsa Ris; nüid on ta jälle leeva `otsas JMd; pu̬u̬l `ullu, ei `mõissnud leevä uńnike `õtsa `minnä, läks kot́ti `kanma (selle asemel et rikkale mehele minna, läks teenima) Kod; jätku leiba ~ leivale (tervitus sööjale) vöiras teretab ning `ütleb: `jätku levale, `sööbijad `ütlevad: `jätku `tarvis Vll; `jätku teie leiale Rid; tere omigust, `jätku leivale Han; `jätka jumal `leiba Aud; ku `sü̬ü̬mise `aigu tõese talule lätsit, `ütlit: tere, jakku leeväle Nõo; prii leib tööta saadud toit nüüd ta läks prii leia `otsa (vangi) Mar; vangid saavad prii levä Tõs; süäb prii `leiba JMd; kruanu pu̬u̬lt `ańti mõnele prii leib Kod; ku tü̬ü̬d tetäʔ ei taha, sõ̭ss nakka `vaŕgile, saat prii leevä pääle Räp || amet See pole kinegi leib (see amet ei kõlba kuhugi) Emm; ku `tohtre `kulli ehk `kohtu `kulli `toitma läät, tu̬u̬ um viimäne leib Plv
3. leibkond `meitel ka nüid kaks `leiba Khk; `teitid oo siis kolm `leiba Muh; seal oo meto `leiba öhös majas Mar; tiumaja iga katukse all oli neli `leiba Kos; `enne mõisa ajal oli mitu `leiba ühes majas VMr; mitu `leibä majah Vas
4. fig Leib `seljas (küürakast) IisR; silmavesi `ühte `jooni leivaks (raske elu) Pha; leib sööb ära (kõhn) Vig; Meil uśs leväss (muidusööjast) Khn; mõni - - õppis paĺlu, vahel mitu ametid - - `ütles et ega amet `leiba küsi Lai; `vaene ja armetu inimene - - `lõikab nööriga `leiba Plt; kõõrd`siĺmiga inemine, ütega kaess liha, tõsõga `leibä Har

libe|keel lobiseja; lipitseja, libekeelne inimene Ei libe`kiele `kuuless voi midägi `rääkidä Kuu; Libekiel `kuuleb midägi, siis kõhe `kiirest `räägib edesi Lüg; Libeki̬i̬l meelitab `kangesti, kiidab üles ja omal kasu saab sellega Hää; Vana Liiso om vana lipõki̬i̬l, maʔ ei kannahta tedä Vas

lollakas loĺla|kas Kaa Vll Pöi L spor K, I Puh Nõo/-ss/ Võn Krl, lolla|kas Jõe Jäm Khk Muh Sim Plv/-ss/, `lolla|kas spor R(n, g `lollaka VNg), `lolla|gas Kuu(-ss) Vai, g -ka; loĺla|gas Phl/-ll-/, g -a Khk (veidi) rumal, totakas, poole aruga (inimene) sie inimene on `tohmus, on puudulik voi vähe lollakas Jõe; sie oli niisukune rumal, `niisu `lollagass - - läks ronis üles puu `otsa ja siel sõi Kuu; kui poiss `ülgab `tütriku, sis sie voib `menna `lollakast VNg; tämä on `lollakas, ei õle täit `arvu Lüg; Mina saa tast aru, on `jusku vähe `lollakas vai mis IisR; see nii lollakas inime et Khk; loĺlakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Eluaja püsut loĺlakas olnd Pöi; ää naa loĺlakas ole; küll oo arusaamata inime, loĺlakas või juhmakas Var; ju me kõik seukst loĺlakad oleme, üks `ütleb ühü, teene teese `kohta Aud; natike napakas ja loĺlakas Tor; mõnel emal kaks loĺlakad, jumal `oitku `mitme i̬i̬st Hää; läksin loĺlakidega `riidu, loĺlakad kukkusid mind lobima Saa; minu sugu`seĺtsis põle `ühtegi loĺlakast, sinu omas on aga kümme; loĺlakas, mis ta siis sedasi teeb Juu; ää `janda selle loĺlakaga JMd; ei tia ütelda, ta on natuke loĺlakas, ta põle täie aruga Koe; lollakas pia, se on uimane pia, aru saamata Sim; loĺlakal inimesel loĺlid jutud Iis; ku ta riśsi pu̬u̬lt (sünnilt) one loĺlakas, mes sa tast `pilkad Kod; mina olen loĺlakas, ega ma ostetud `juustu ei taha Pal; olid sa ka ikke loĺlakas küll, et sa nõnna tegid, sedasi võis `öölda peris targale inimesele Lai; vahib pialt kui loĺlakas, ei `oska appi `minna Plt; üks õde on loĺlakas KJn; poig, t‿`olli serände veedike nigu loĺlakass Nõo
Vrd loll, lollakune, lollikas

loos|kiil laeva emapuu kaitsekiil Looskiil on emakiilu kaitseks. Kui laev tormise ilmaga kinni jooseb, siis äi saa emakiil ennem viga kut looskiil on ära kulund voi katki läind Emm; emapuu `külges oo tald ehk looskiil või liigpuu Rid; lu̬u̬skiil on kase või tamme puust Hää Vrd lous|kiil, löis|kiil

luda2 luda g luda Jõe Kuu pej väike (jõe)paat luda on `väike madal joe paat; mis on `väike madal ja vilets, `üita siin ludaks Jõe; Ei sen va ludaga voi küll enämb mere `pääle `mennä, sais `tohkema ärä Kuu

luomes `luomes g -e kudumi alustus, loomus `luomes on suka voi `kinda `algus Jõe Vrd luonus

lurr lurr g `lurri Kuu IisR; luŕr g luŕri Rõu vedel, kehv toit Sie supp o tänä `jusku va lurr, mes sa nii vähä sis `tuhligi `hulka panid Kuu; `Poiskõnõ tuĺl kodu, kai ja üteĺ, et imä, ma joht säänest `luŕri ei˽sü̬ü̬ʔ Rõu || tilgastanud piim Ei sidä `lurri voi küll `süüä, oda kohu `lahtine Kuu Vrd lura, luri

*lõõgastuma `liegastuma tilgastama Siel ei `annetud `tieni˛ille `süüä muud ku - - `huonuks mend `silku ja `liegastund `piimä; Ei sidä `liegastund `piimä voi `süüä, sie tege jo pasale Kuu

lögri lögri kliister Kui paberid akedi seinde pεεle kleepima, siis tehti enne karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis Emm

lüpsi- lüpsi- Kui `lüpsi `tarkus käes, ei ma siis enamb lase tal jalaga `lüpsiku `ümber virutada IisR; `lüpsü `aiga on `müödä Vai; lüpsikord jääb vahele, lehm ehib ära Vll; kui ta ika toond loom oo, et ta `piima annab, siis ta‿o lüpsilehm, kui ta pole `kindi mette; mönel [lehmal] o viis kuus tükki (nisasid), aga nee‿p lüpsa, neli on ika lüpsinisa Jaa; Suur `mõisa oli ja oli suur lüpsi kari, pailu `lehmi oli; Teised olgu taale lüpsi lehmaks (tehku talle muidu tööd); Lüpsi naised `lähtvad omiku juba neljast viiest `lauta Pöi; ju ta ise lüpsiaaks kojo tuleb Muh; Lüpsiiste aa vehene madal kolme voi nelja jälaga pink Emm; lüpsiluomale peab viel kaks `korda päevas uut alust panema JõeK; ned lüpsinaised [mõisas] olid jäänd vahest magama Ann; lüpsikapp oli, kapa `sisse lüpseti, kapa siest valati lüpsiku ja lüpsikuga `tuadi tuppa ja kurnati püt́tidesse Kad; lüpsi kibusse lüpseti; üks naine `katsus [lehma] kõhu alt - - see on ia lüpsi lehm. katsuti piima `sooni Lai; lüpsi pink oli kolme jalaga, mõni neĺlaga, ümargune, saba oli sedasi `saetud, `saeti saba taha Plt