
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 106 artiklit
Allika2 ‹-le›, rahvakeeles `Perss‿allika, kirjakeeles varem ka Pirsallika ~ Pirsuallika Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Pirsenallick, 1586 Pirschalligk, 1699 Pirhasallika.
C3
● Vana küla, mille on nimi olnud Pirssallika. Kuna i-d on hääldatud e-na, mis on murretes ja kohanimedes tavaline, on Perssallika nime hakatud tõlgendama kui Perseallikat. Rahvasuu ütleb, et külanimi pärineb kõrval olevast allikast, millesse on sant perseli kukkunud. See on rahvaetümoloogiline tõlgendus, kuid halvakõlalisuse tõttu on küla 1920. a-tel nimetatud Allika külaks. Tegelikult on pirss : pirsu (ka perss : persu) linnunimetus, ametlikult piilpart. Sama päritolu on HJn Pirsu (Pirso) küla nimi (1241 Pirsø, ↑Lilli1). L. Kettunen üritab nimes näha vana kuju *Piirsoo, kuid toob märkustes ka Wiedemanni sõnaraamatus esineva linnunimetuse. Ta osutab J. Mägiste arvamusele, et pirs, pirts võiks olla tähenduslikult seotud sõnaga pirts : pirtsu, pirtsakas ’tujukas’. V. Prausti arvamus, et allikas oli varem loodusliku surve all ja vett pritsis kõrgele üles (pirsuma ’pritsima’), pole põhjendatud. Vrd Kiiu, Lilli1. – MJ
Bfl: I, 849; EKMS: II, 631; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 550; KN; LCD; MS; Praust 2012: 39; Rev 1586: 97; Stuart 1699; Vilbaste 1949: 323; Vilbaste 1956: 158–159; VMS: II, 214; Wd
Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).
A2
● Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;
EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8
Alutaguse [alu‿taguse] ‹-sse ~ -le› Iis, Jõh, Vai – ajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ; sks Allentacken.
● Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159
Ambla1 [`ambla] ‹`Ambla ~ -sse› Amb – alevik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Ambla kirikumõis, Kuru mõis, Raka mõis), 1253 Ampele ~ Ample, 1467 Ampel, 1711 Ampla, 1782 Ambla.
A2
● Ambla küla kujunes kirikualevikuks XIX saj lõpul. Kiriku ümber olid mõisate kõrtsid, mille juurde hakati ehitama elumaju. 1945–1979 oli Ambla alev. Nime on sageli seostatud ladinakeelse sõnaga amplus (naissoovorm ampla) ’ulatuslik, lai, avar, suur; tähtis, mõjuv; suurepärane, hiilgav’, selgitades kiriku nime Amplae Mariae kui suurt (suursugust) Maarjat. See pole aga arvatavasti põhjendatud. E. Tarvel leiab, et nime esinemine juba 1253 Ampele ~ Ample kujul kõneleb eestipärasuse kasuks. Võib lisada, et teisedki samas dokumendis mainitud kohanimed on eestikeelsed (v.a Weysenberg Rakvere kohta) ning ka hilisemast pole Ambla kohta teada ühtegi muud nimekuju, seega säilis algupärane eesti nimi. L. Kettunen taastab nime kujul *Ampula ning tuletab selle kahtlemisi sõnast amb : ammu ’vibu’ või isikunimest *Ambo(i). Rahvaetümoloogia seostab nime härja ammumisega, kuid ka ambudega. ¤ Vanasti, kui veel olid sõjariistadeks nooled, odad ja tarvitati ambusi. Sääl Ambla alevis oli olnud kõige kuulsamad ambude tegijad, seepärast hüütudki alevit Amblaks. (1939) – FP
Bfl: I, 267; EAA.1248.1.7:2, L 2p; EO: 86–87; KM: ERA II 219, 597 (8) – 1939; EVK; Hupel 1774–1782: III, 500; Lageda 1930; LUB: III, 258a; LUB: I, 258; Tarvel 1979: 35
Arbavere ‹-`verre ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Arbafer, 1454 Arpener (küla, ilmselt peaks olema Arpeuer), 1542 Arpever (mainitud talupoegi ja veskit), 1554 Arpever, 1871 Arbafer.
C3
● Küla läks 1454 Undla mõisale ja oli selle all kuni 1668, mil panditi Aaspere mõisnikule. Mõis on E. Tarveli hinnangul rajatud vahemikus 1689–1700, sõna Gut (1554 im Gute zu Arpever) võib tähendada nii mõisat kui ka lihtsalt valdust. 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimele on L. Kettunen toonud võrdluseks sõna arp : arbu ’loos, võluvahend’ ja arbutama ~ arvutama ~ arutama ’nõiduma, võluma’. Siia võiks lisada läänepoolse sõna arb : arva ’perele määratud osa külakogukonna ühismaast, lapp, siil’, mis on lähtunud samast tähendusväljast, kunagi on neid maid määratud loosi teel. E. Tarvel oletab nime lähtekohana muistset isikunime. Arbaverega on 1977 liidetud osa Soomukse külast (1241 Somæcos, 1726 mõis Könde und Somikus, 1913 Somukse). – MK
Bfl: I, 221, 1201, 1404; EAN; EMS: I (2), 396–397; EO: 287; Joh LCD: 608; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 16; Tarvel 1983: 47, 49, 106–107
Elistvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Elis(s)vere Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Ellistfer, 1443 Elstever, 1517 Elstffer, 1592 Elesthwer.
C3
● Elistvere mõisast on teateid 1355 ↑Igavere nime all. XV saj-st Elistvere mõis, 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen toob võrdluseks kohanimed Ellavere, Ellakvere ja Elliste, isikunime Elli ja soome kohanime Ellilä. V. Pall oletab lähtekujuks *El(l)iste + veere või *El(l)este + veere. Nime tuumosa El(l)i või El(l)e võiks olla pärit isikunimest, vrd D.-E. Stoebke loendis eesti nimena Ello või Elo(i), vahest on nimi saksa algupäraga (Ello, Elli). Soitsjärve-poolset osa Elistverest on 1930. a-tel talu järgi nimetatud ka Varbemäe, harvem Lillemäe külaks. XV–XVII saj on Elistvere külade hulgas olnud *Lümati (1443 Lummette, 1627 tühi Limmede) ja *Neida (1492 Neydeküll, 1627 tühi Neyda külla) küla, nende täpsem asukoht on teadmata (*Lümati on ehk samastatav Kodavere samanimelise kohaga). Elistvere järve on 1627 nimetatud *Nakisvere järveks (Nackissfehr Jerwe). – PP
BHO: 62–63; EM: 99; EO: 299; KNAB; PTK I: 31, 131, 156; PTMT: I, 12; Rev 1624/27 DL: 28
Eru ‹`Ergu ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), ? 1345 Ercke (kaluriküla), 1586 Erge (talu), 1726 Öro, 1796 Erra, 1871 Erro.
B2
● Külana mainitud 1726. Nime tähendussisu jääb hämaraks, nagu ka see, kust on võetud küsitav esmamaining. E. Tarvel on osutanud, et Palmse ürikud on võltsingud, mis on koostatud XIV saj II poole ja 1510. a vahel, kõige tõenäolisemalt XV saj algul. Ta arvab, et dokumentides nimetatud rannakülad, nende seas Eru, olid olemas hiljemalt XV saj algul. Võltsürikute külanime Sorce või Sorcke tuleks uurijate arvates lugeda Ercke (= Eru), tegemist olevat kirjutus- või lugemisveaga. Nimelõpu u näib olevat juba XVI saj (1510 Ergho). Eru võib olla sama algupära Lüganuse kohanimega Erra (1241 Heræs, rööpselt sulghäälikuta nimekujudega esinevad 1325 Erghest, 1379 Ergys, 1390 Erghis), mille puhul L. Kettunen on oletanud alusena isikunime. Hilisemal ajal on kohanime mõjutanud isikunimed Erik ja Eero. Vrd Erala, Erastvere. – MK
BHO: 69; EO: 173; Joh LCD: 355, 356; Johansen 1929: 17; Johansen 1951: 152; Rev 1586: 47; Rev 1725/26 Vi: 64; Tarvel 1983: 67
Hilläkeste [hil´l´äkeste] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hil´l´äkese ~ Hil´l´akõstõ ~ Hil´l´akõistõ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1585–1587 Онаньина, 1627 Ананина, 1686 Ананьина, u 1866 Б. Ананьина, 1872 Ананьино, 1882 Хельково, 1904 Hil´l´akõsi, Hiljakõstõ, Ана́ньино, u 1920 Hillakeste, 1928 Hiljakeste.
C2
● XIX saj kuulus Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Küla on kutsutud mitut moodi, seto omast on andmeid XX saj alguses. Hilläkeste nime seletus võiks olla seotud võru-seto sõnaga hilläkeiste, hillakõistõ, hilläkesi ’aeglaselt’ (selle teisendid on veel hillokõtsi, hillokõidse ’hiljukesi’, hillä ’tasa’ või hilläk, hillakunõ, hillalik ’aeglane’). M. Kallasmaa toob Hilleste nime all võrdluseks XV saj mehenime Hille, samuti Saaremaal XVI–XVII saj esinenud lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. E. Tarvel pakub seletuseks Hille ~ Hillo, eesnimest Hilarion ~ Hilarius. Kui otsida nimele vene algupära, siis vrd хилый ’vilets, märg (ilm, haigus)’. 1882 mainitud nime Хельково seletuseks pakub J. Truusmann soome sõna hilkku ’kiire’ või hilkka ’peakate’. Perekonnanimi Ananjin (Ананьин) pärineb vanast heebrea nimest Anani (Ананий, variandid Ананья, Анашка, Анаха). Sõnalise lähtena vrd ka Novgorodi murretes ананья ’seltsiv, sõbralik, hell, kuid veidi kaval inimene’. XVI–XVII saj allikais on lisanimesid Ананский, Анаткин. Hilläkeste lõunaots kannab Unkiba nime. Vrd Hilleste. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 185, 221; KN; KNAB; Pskov 1585–1587: 411; Pskov 1885: 506; SeK: 28; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 83; Vasilev 1882: 12; Vene TK 126
Ilumäe [ilu‿`mäe] ‹-le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1583 Illomecki by (küla), 1726 Illoma Tönno, Illoma Jürri (vabadikud Palmse mõisa all), 1782 Illomeggi.
C2
● Ilumäel oli kabel arvatavalt juba enne Liivi sõda, praegune on ehitatud 1843. Küla ennast on mainitud oletatavasti XV saj algusest pärit Palmse mõisa võltsürikutes 1286. a all kui Venedeverre küla. E. Varep on samastanud selle nime nüüdse Ilumäe külaga, mille lähedal on veel meie ajal Venevere koppel ja Venevere lepik Võhma, Ilumäe ja Uusküla vahel. E. Tarvel on jäänud selle juurde, et vanemal ajal oli Palmses nüüdsete Ilumäe põldude kohal Venevere küla, XVI saj lõpust aga Ilumäe küla praeguses asukohas. Nime olevat küla saanud rahvapärimuse kohaselt „ilusast mäest“, lehtpuid kasvatavast klindist. V. Pall on seostanud Illa-nimesid murdesõnaga ill : illu ’küps murakas’ (sm hilla), mis mh on registreeritud lähedalt Kuusalust. E. Tarvel peab tõenäolisemaks, et Ilumäe nime algusosa tuleneb muistsest isikunimest (Ylo, Ilo, Illo, Ylu). Tarveli arvamusega võib nõus olla. – MK
Hupel 1774–1782: III, 486; PTK I: 35; Rev 1725/26 Vi: 62; Tarvel 1983: 29
-jala – Eesti kohanimede lõpp.
● Loodus- ja asustusnimede lõpus olev -jala võib pärineda nii kunagisest liigisõnast jalg : jala ’jalam; hakatus, siil’ või põllu jalad ’nööripõllu siilud, ribad’ kui ka isikunimest. V. Pall on asustusnimedes esineva -jala puhul eelistanud isikunimest, eriti lisanimest lähtumist, tuues näiteks Anijala, Mustjala, Nahkjala, Vandjala. Ka on XV saj Läänemaal esinenud talupojanimi Jale. Nimede hulgas, kus järelosana esineb -jala, on rohkesti külanimesid, iseäranis Saaremaal, ent ka Põhja-Eesti mandriosas. Valjala nimes on oletatud ka liitliidet -ja + -la. Mõnes külanimes pärineb -jala nime-eelse tasandi liitsõnast, nt Hakjala, Puujala. Seevastu loodusnimedes esineva -jala puhul on V. Pall pidanud võimalikuks lähtumist liigisõnast jalg : jala. Ta on oletanud, et jalg põllu, heinamaa või muu maatüki osana oli Lääne-Eestis ja Saaremaal levinud laiemalt kui tänapäeva murdesõna. E. Tarvel on sõna jalg pidanud koguni vanade eestlaste põllundusterminiks. Näiteks Saaremaal ongi jalg nimetavalise liigisõnana peamiselt põllunimedes. Lõuna-Eesti järelosa -jala puhul on V. Pall esitanud näiteid mõlema tulenemisvõimaluse kohta. Lühenemisel on -jala andnud -ja (Mätja) või -la (Ratla). – MK
Kallasmaa 2003: 72–73; Pall 1974: 342; Pall 1997: 35, 36; SK II: 44–45, 91–92; Stoebke 1964: 23; Tarvel 2001: 202, 203
Jalalõpe [jala‿lõpe] ‹-`lõppe ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Jalape JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Orina mõis), 1564 Jallelep, 1616 Jellalep, 1686 Jallalep, 1922 Jalalõpe, Jalalepa.
A3
● P. Johansen võrdleb sarnaseid kohanimesid muistsete isikunimedega Yales ja Iale, mis võivad samuti lähtuda sõnast jalg. E. Tarvel pakub, et jalg tähendas põldu ning Jalalõpe seega põllu lõppu. Sel juhul järelosa ei ole puunimetus lepp, kuid peale lõpp : lõpe tuleks arvesse ka lepp tähenduses ’veri’, mis võib puu tähendusest vanem olla (nt liivi liepā, sm leppä ’lepp; veri’). 1977 liideti Jalalõpega osa ↑Orina asundusest. Vrd -jala, Jalgsema. – FP
EAA.1.2.933:111, L 111p; EAA.1.2.942:370, L 360; EES; EVK; Joh LCD: 382; RL 1922: V, 52; Tarvel 2001: 203; Ungern-Sternberg 1912a: 59
Julga ‹-le›, kohalikus pruugis ‹Julga `küllä ~ `Julka› Vas – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1627 Julga Pap, 1684 Julga.
B2
● 1684. a oli hajatalust tekkinud Julgal juba viis poolemeest. Külana oli see arvel XVIII saj-st, viimati nimekirjas 1945, hiljem arvati kokku Tsolli külaga. Lisanime ja külanime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on selleks pilkenimi sõnast julk. Kuid vrd ka vene 1625. a lisanimi Юлков (Julkov). – ES
EAA.308.2.178; KNAB; Rev 1624/27 DL: 78; Tupikov 2004: 854
Jõgeveste ‹-sse ~ -le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Beckhof, 1599 Jaggiwicz, 1638 Joggewestkuell (küla), Jogwest Rein, Joegwest Juergen (talupojad), 1797 Jöggiweski (küla).
A2
● XVII saj oli küla Helme mõisa all, 1718 eraldati Jõgeveste mõis Helmest (1826 Jöggiweske oder Jöggiweste, Bekhof). 1920. a-tel tekkis Jõgeveste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tõenäoliselt on küla alguse saanud Väikesel Emajõel olnud veskikohast. Jõgevestega on 1977 liidetud osa Alakülast (↑Liva küla jätk lõunasse üle vallapiiri), Keskküla (taastati 2025) ja Parve (1922 Parve alevik ehk Kiisalinn). – MK
BHO: 39; Eisen 1929a: 162; EM: 114; KNAB; Mellin; P XVI: 246; Rev 1638 II: 123
Jälevere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1584 Jalawer, 1601 Jellofer, 1638 Jallafer, 1797 Jllewerre (küla ja kõrts).
B3
● Varasemate kirjapanekute põhjal on vere-lõpuline nimi lähtunud sõnast jalg, mis võis tähendada millegi allosa või oli vana põllundustermin, nagu on oletanud E. Tarvel, vrd põllu jalad ’nööripõllu siilud, ribad’. Pole ka võimatu, et -vere ees oli isikunimi. Nimes on tekkinud muutus ja › jä, mis on j-i järel üldlevinud, nt ka sõna jälg : jälje on samuti lähtunud sõnast jalg. Jäleverega on 1977 liidetud Linnu (1922), Nõmme (1816 kolm talu, Musta Nemme, Koolmeistri Nemme ja Nemme, külana 1970) ja Turpsi (1688–1692 Turbise Jurgen, 1724 Turpsi Jurgen, 1816 kaks talu, Suur Turpsi ja Weikse Turbsi, 1839 Turbse talud, u 1900 Турпси küla). – MK
BHO: 144; EAA.1865.3.255/4:10, 34, 37, L 9p, 33p, 36p; EAN; HK: 53; KNAB; Mellin; PA IV.173; Rev 1601: 109; Rev 1638 II: 103; RGADA.274.1.182/1:19, L 12p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:663, L 6p; Tarvel 2001: 202–203
Jändja [`jändja] ‹-le› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1564 Gendell (küla), 1796 Jenja, 1871 Jaenga.
A2
● Küla kuulus XVI saj Türi-Alliku mõisa Särevere vakusesse, hiljem Laupa mõisa alla. Nimi on problemaatiline, usutavat etümoloogiat ei ole antud. Parima vihje on andnud E. Tarvel, kes on osutanud loomanimetusele, vrd sõna jänes tüve. L. Kettunen on nime võrrelnud tegijanimega jändaja. Siiski võiks Pärnu jõe ääres oleva küla nime analüüsida ka kui Jän(d)+ja ja oletada, et järelosis -ja tuleneb varasemast osisest -jõe. Sel juhul on raske leida algusosale sobivat vastet, kuid võrdluseks võiks tuua Jäneda, mille varasemad kirjapanekud osaliselt siinsetega kokku langevad, ja jõenime Jänijõgi, siis võiks Tarvelil õigus olla. Esmamainingu järgi paistab, et külanimi on algselt olnud la-liiteline. Sel juhul tuleks algusosa alusena kaaluda isikunime. Jändja külaga liideti 1977 osa ↑Arukülast (Aruküla II). – MK
EO: 44; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Ungern-Sternberg 1912b: 448, 508
Järvamaa [järva‿`maa] ‹-le› = Järva maakond – maakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
● Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi. – PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21
Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.
B1
● Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla. – ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151
Kahala1 ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).
A3
● XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;
EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130
Kahala3 ‹Kahala ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1423 Kaiel, 1560 Kajel (küla), 1583, 1599 Kahal, 1624 Kahell, Kahal, 1638 Kahala, 1797 Kahhala (küla).
B3
● 1624 ka samanimeline vakus. Võib-olla juba muinasajal, kindlasti aga XV–XVI saj viis Kahala kaudu tee Sakalast Revalasse. Harjumaa Kahala nime puhul on L. Kettunen märkinud, et sõnal kaha on palju tähendusi, sealhulgas ’jäähunnik’, la-liitelises nimes ei välista ta algusosana ka isikunime. A. Saareste annab kaha ’hunnik’, mere kaha ’kaldale kuhjunud jää, jääkuhi’, kaha ’kogu, kogum, ühendus, ühine osasaamine’, kaha ’laiem või jämedam ots’. E. Tarvel peab võimalikuks nime lähtumist isikunimest, tuues võrdluseks Caye, Cayo. Küllalt vana la-liitelise nime puhul eeldakski lähtekohana isikunime. Kahala Villevere-poolset otsa nimetati varem Ronikülaks. – MK
EKMS: I, 539, 1315, II, 355; EO: 73; Joh LCD: 241; KN; Mellin; PA IV: 12; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 155; Tarvel 1983: 20
Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.
B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;
EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS
Karepa ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1541 Wald von Karrepso, Karlopso (mets), 1726 Karepaeh, 1796 Karepä, 1844 Karlpae.
B2
● Nime esmamaining pärineb a-st 1541 seoses Vihula ja Annikvere piiritüliga. E. Tarvel on pakkunud nime tulenemise sõnadest kare, karine ’kruusane ja kivine maa’ või ’üles kündmata, söödis maa’ + -pa (sõnast pea ’neem’). – MA
Bfl: I, 1186; BHO: 181; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 92; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 84
Karula2 ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).
A2
● Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105
Karula4 ‹-sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).
C1
● 1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *Karvla › Karula või *Karvola › Karula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN
Kiduspe ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kiduspäe Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Kyttwspä by, Kyttus Gregis, 1620 Kitaspä, 1798 Kidduspä.
B3
● P. Ariste rekonstrueerib lähtesõnadeks *kituisa (*kitaisa) + pää, vrd kiduma, kidur : kidura, soome kitu : kidun. L. Kettunen esitab ekslikud aastaarvud ja Aristet korrates võrdleb nime Kidastega, esitades arvamuse, et pää võiks olla ka rts by ’küla’ teisend. L. Tiik aga võrdleb külanime Saaremaa *Kütispega, jõudes seisukohale, et Hiiumaa külanimi pole võrreldav kidu-tüvega, vaid nime lähtekohaks on kütus või kütis. Küsimus on siis selles, millist eestirootsi häälikut tähistas varasemate kirjapanekute y. L. Tiik arvab, et nimi võis Hiiumaale jõuda Saaremaalt, kus nimi näib olevat hävinud. Nimelooliselt võib Tiigi oletus paika pidada, Saaremaalt on registreeritud 1453 Tyleke Syn is tho Kyttispell eyn bur. Rahvapärimus seostab külanime metsiku kibuvitsa nimetusega kiduspuu (Rei). Kiduspe idaosa tuntakse Saralde nime all, nimi pärineb küla- või talunimest (1655 Sare Pöldo Jürri). – MK
Ariste 1938b: 33; EO: 7; HK: 80–81, 220; SK I: 158; Tiik 1966: 553
Koolimäe [kooli‿`mäe] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1671 Kolimah (rannaküla), 1699 Kohlma, 1871 Kolimae, 1897 Колимя.
C1
● Väike hajaküla, mille talusid on ka Natturi küla alla loetud, ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse 1671. E. Tarvel on arvanud, et nimi tuleb tõenäoliselt looduslikest tingimustest, mitte kooljast ega koolist. Koolimäe juures on nii koolme- ehk ojast ülekäigu koht kui ka koolu ehk mere- ja ojaäärne lodu. Alles XIX saj algusest tekib nimesse -maa asemel -mäe, mille ümberkujunemist võib sealne kõrgendik mõjustanud olla. – MA
Bfl: II, 785;
EAA.1.2.C-IV-121; ERA.T-6.3.553, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75, 82
Kostivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kostevere Jõe – alevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Kostifer, Kostfer, 1241 Kostæueræ, 1379 Costiuere, 1424 Kostevere.
A3
● Mõisat koos küla ja veskiga on mainitud 1379. Keskajal kuulus mõis pikka aega Pirita kloostrile, pärast Põhjasõda keisrinna Katariina I-le. Tollal on mõisal olnud venelasest valitseja, mis ehk selgitab segadust talupoegade kirjapanekul revisjonides. 1731 mainitud дворцовые крестьяне ei pruugi tähendada seda, et need talupojad kuulusid Kadrioru lossi alla või osalesid selle ehitusel, kuna see tähendab vene keeles lihtsalt õukonna või keisrikoja talupoegi. Mõisa kõrval olnud küla oli väike ja talud XVIII saj-st kirjas hajataludena. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel oli arvel asundina, al 1977 alevik. Nime varasemad kujud on olnud üldiselt Koste-algusosaga nagu ka rahvapärane kuju, i-liseks on ametlik nimi muutunud ilmselt saksakeelse mõisanime eeskujul. L. Kettunen viitab sõnale koste (‹ kostma), kuid peab võimalikuks ka P. Johanseni võrdlust soome isikunimega Kostia, juhul kui see küllalt vana nimi on. Ka J. Jõgever ja tema järel E. Kasenurm võrdlevad nime algusosa soome sõnaga koste ’jõetüünus, jõehaud’. Soome etümoloogiasõnaraamatud annavad sellele mitmeid kose või jõega seotud tähendusi ning võrdlevad eesti sõnaga koste ’vastukaja’. Sõna kosteranta, mis esineb ka karjala ja lüüdi keeles, tähendab tuulevarjus olevat randa. Kostiranna küla nime võiks pidada tulenevaks Kostivere nimest (vrd 1923 Kostivere-Ranna), kuid eelöeldu valguses on sisemaa küla Kostiveret hakatud nimetama ehk ranna järgi. Küla ja selle juurde kuuluv rannaala on sageli kandnud algusosas sama nime (vrd Kaberla ja Kaberneeme), Koste- on võinud saada lisaks küla tähistava -vere. Kostiranna küla nimetamine Kostivererannaks on mõisapoolne vaade, Kostivere küla on aga vanem kui mõis. E. V. Saks seostab samuti nime sõnaga koste ’kaja’, mis on põhimõtteliselt õige, kuid edasine sidumine sõnaga kostak ’oraakel’ kuulub fantastikasse. Rahvasuus on nime ühendatud ka sõnaga kost : kosti, st külas kostil käimisega. Vrd Kostiranna. – MJ
BHO: 259;
EAA.1.2.C-III-3;
EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; ENE-EE: V, 97; EO: 277; Joh LCD: 451; Jõelähtme 2010: 101–103; Jõgever 1913: 164; Kasenurm 1948: 10; KKI MT: 354: 9; LCD: 45v; Puss 2011: 18; Saks 1974: 69; SKES: II, 223; SSA: 410; Välk 2009: 6

A1 Kõljala [`kõljala] ‹-`jalga ~ -sse›, kohalikus pruugis `Köljala Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Kölljall, 1250 Cölljall, 1509, 1798 Köljal.
C4
● Teateid mõisa kohta on a-st 1509, kuid peetakse tõenäoliseks (nt E. Tarvel), et mõis on vanem. Mõisa kõrval kagus oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Kõljala külaga (enne 1977 oli Kõljala jagatud kolmeks nummerdatud külaks). Kõlleste nime seletades toob L. Kettunen ära isikunime Kõll, ka P. Ariste esitab sellealgulisele nimele vasteks Kõll ~ Köll, vrd vanemaist kirjapanekuist Kolle, Köllewayten. Kõljala nime puhul peaks oletama muinasnime, vrd hilisemal ajal Köll ‹ Cölestin. Nime lähtekohaks võis olla ka liitne isikunimi, mille järelosa aluseks oli jalg. – MK
Ariste 1938b: 15; BHO: 247; Buxhövden 1851: 108; EM: 124; EO: 215; SK I: 141; Stoebke 1964: 39
Kõltsi ‹`Kõltsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kõlsi Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Lokuta mõis), 1726 Költze Rein, Költze Jürri, Költzi Pert, Költzi Kay (hajatalud Lokuta mõisa all), 1871 Kolsi (talu).
A2
● Küla on 1977 liidetud Koluga. XX saj algul oli karjamõis (sks Kölzi). Küla on nime saanud talu(de)lt karjamõisa nime kaudu. Lisanimega võiks võrrelda sõna kõlss, kõlts : kõltsa ~ kõltsu ’kelts’, ’kile’, nimes on oletatavalt mitmusevorm. E. Tarvel on juhtinud tähelepanu sellele, et Kõltsi on võrreldav Põhja-Tartumaa Koltsi talunimega, millele V. Pall on andnud vene etümoloogia, ka P. Wieselgren on Jõelähtme Koltsi puhul on vihjanud slaavi algupärale. Lähteks sobib vn голонец ’paljas, vaene, kerjus, kehvik’, eesti murdeis esinevad laenudena kol´onits ’väikemaapidaja’, kolonik ’mõisa kandimees; kalur, noodaseltsi liige’ jne. – MK
Dal’ 1880–1882; KNAB; PTK I: 80; Rev 1725/26 Jä: 140; Wieselgren 1951: 175
Kõrveküla2 [kõrve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Arbavere mõis, Vohnja mõis), 1241 Corpius (küla), 1463 Korpis, 1671 Korbekülle, 1726 Körbeküll (küla).
C4
● Küla koosneb kahest osast: Arbavere-Kõrveküla ja Vohnja-Kõrveküla, mis on lahknenud XIV või XV saj. Mõlemasse külapoolde tekkis mõis. Ühe nimi oli 1454 Polzen, hiljem kutsutud suguvõsanime Tuve järgi Tuimõisaks (Tuenhoff). Veelgi hiljem oli Tuimõisa suurtalu praeguse Kõrveküla põhjaosas Uku piiril. Teine, arvatavasti Kõrveküla-nimeline mõis (Corpes) on mainitud 1495, mõis kadus XVI saj. Hiljemalt 1940. a-test on mõlemad külapooled liidetud, nimi ametlikult Kõrveküla, sõnast kõrb : kõrve ’suur mets, soine padrik, inimtühi kolgas’. E. Tarvel on oletanud, et Kõrveküla oli algselt metsadevaheline hajaküla, mis võis hõlmata ka hilisema Tõdva-Kõnnu ja Arbavere peresid. Kõrveküla piiresse jäävad põhjas Undla mõisa järgi olnud Metsaküla talud. Vrd Kõrveküla1. – MK
Joh LCD: 447–448; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 67; Tarvel 1983: 23, 47
Käsmu ‹`Käsmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Aaspere mõis), 1453 Kesemo (rand), 1524 Kazsmekul (küla), 1624 Casperwick, 1644 Kasperwyk, 1796 Kesmo (küla, kõrts, kabel), 1844 Kasmo (küla), Kasperwick (laht), 1871 Kesmo (küla, järv), Kasper Wiek (laht); sks Kasperwiek.
C1
● Esimest korda on Käsmut mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva rannana, asustuse kohta on teateid a-st 1524. 1971 liideti Käsmu Võsu aleviga, ent taastati 1997 omaette külana. Legendi kohaselt on küla ja laht nime saanud kas Pühale Kasparile pühendatud rannakabeli või Käsperi-nimelise kapteni järgi, kes merehädast pääsenuna kabeli rajas. E. Tarvel ei pea võimatuks, et katoliku ajal seal pühale Kasperile pühendatud kabel ka oli (praegune kabel rajati 1863). P. Johanseni järgi on põline eesti kohanimi rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (Käsmu › Käsmer- › Käsper- › Kasperwiek). Tarvel täiendab, et XV ja XVI saj materjalides olevate eestilisena tunduvate nimekujude lõppliide -mo tähendab maad, kus midagi viljeldakse. Liide tuleneb tõenäoliselt väga vanast põllunduse oskussõnast moo, mille tuletis on mh mõis. Tarvel on pakkunud, et tüvi Kese-, Kasz- tuleb sõnast ’kask’, sest puude nimetused on piirkonna kohanimedes omased. J. Simm on nime seostanud sõnaga kesanto ’kesa, tühi viljelemata maa’. Käsmu nime võiks seega tuletada sõnadest kesa + moo, ’kesamaa, taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli’. Kõne alla võiks tulla ka Soomes vetega seotud Käs(ä)mä-, Kesamo-nimede oletatav tulenemine sõnast käsämä ’konksuga puu nooda jääaugust väljavõtmiseks’, vrd ka saartemurdes esinev käss ’pootshaak’. Vrd Kesse. – MA
BHO: 195; EMS: II, 1039–1041, IV, 554; ENE-EE: XII, 270; Juske 2003: 9, 15–20, 24, 30; KM: ERA II 153, 42 (44) – 1937; KN; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 155, 211; Tarvel 1983: 72–73, 210–211
Lehola ‹-sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Lehhola, 1241 Lehol (küla), 1541 Leall, 1586 Lehola, 1732 Lihhola.
A1
● Mõis on rajatud arvatavasti enne 1639. a. XVII saj II poolel oli vana küla hävinud. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Lehola võiks seostuda nimega Lihula, ainult h ees oleks i madaldunud e-ks. Nime Lihula on seletatud mitmeti: nime aluseks on peetud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu (lehu on eesti keeles sõna, mis selles tähenduses mujal ei esine kui Eiseni artiklis). Mõisat on naabruses oleva küla järgi nimetatud ka Kulna mõisaks. Vrd Lihula. – MK
BHO: 298; Eisen 1921a: 5; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Tarvel 1999a: 53

B3 Lindsi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1561 Займище, 1585 Барусовское Займище, u 1790 Заимище, u 1866 Займисье, 1872 Lindzi, 1885 Lindsi, 1904 Lińdzi, За́ймище, u 1920 Lintsi, 1923 Saimištše, 1949 Саймисте.
C1
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem aga Petseri kloostrile. XVIII saj allus küla Taeluva kogudusele, XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda. J. Truusmanni andmetel olid osa elanikke mulgid. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Kohanime päritolu ei ole selge, vrd lõunamurrete läti hilislaen lentsid ~ lindsiq ’rakmete osa’ või lintsi jääma (kerkimata leiva kohta). Areng sõnast lind on ehk võimalik, sest Kagu-Eesti murretes (v.a Vas ja Se) tähendab see ka metslooma. E. Tarvel ja K. Pajusalu on pakkunud seose isikunimega (Lindsi ‹ Lenz ‹ Laurentius). Vene nime lähteks on займище ’luht, madalik, kevadiste üleujutustega jõeäärne ala; künni või põllu jaoks (võsast) puhastatud ala’. Pihkvamaal leidub Zaimiški (Займишки) ja Zaimeški (Займешки) küla; oli ka Zaimištše (Займище) küla. Vrd Lindora, Lintsi jõgi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 354; Maslennikova 1955: 125; NL TK 25; PGM 1785–1792; SeK: 70; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 106; Vene TK 126; VMS; ÜAN
Lobi ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1523 tor Lep (rand), 1534 Lopen (rand), 1543 Loppen (rannaküla), 1583 Loppiby, 1739 Lobbi.
C1
● Lobi on esmakordselt mainitud 1523 kui Uusküla mõisa randa, mis müüdi Sagadi mõisale. Rannakülana ilmus ürikutesse al 1543 ning 1583 oli seal veel vaid kolm rannatalupoega. Uuesti on teateid Lobi külast 1739. a adramaarevisjonis. Lobi ranna, neeme ja küla nime tuletab E. Tarvel sõnast lõpp : lõpe ’laht, lahesopp’. – MA
Bfl: I, 897, 1222; Tarvel 1983: 73–74
Luhamaa nulk [luha‿`maa nulk] Se – nulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas ning Petseri rajoonis Pankjavitsa ja Laura vallas (Pankjavitsa), 1890 Luha, въ Лому, 1903 Luhamaa, 1904 Luhamaa nulk.
B3
● Külastu (nulk) endisaegse Pankjavitsa valla lääneosas. 1922 eraldati Petseri maakonnast ning liideti Võru maakonna Misso valla külge. Külad kuulusid XIX saj Pankjavitsa valda ning kiriklikult peamiselt Pankjavitsa, samuti Sõmeritsa (Щемерицы) kiriku kogudusse. Juba 1790 on mainitud küla Медведевъ ломъ (Natalkina?). Sõna luht tähenduseks on esitatud ’märg, luhaheina kasvatav pinnas; märgade niitude ja soosilmadega ala’. Vene nime Лом seletuseks pakub J. Truusmann leedu loma ’lomp, madalik, auk’, vrd vn лом ’nõgu’ (E. Tarvel). Vanavene lisanimede hulgas on mitmeid Лом-tüvelisi. Pihkvamaal on samuti mitu küla sarnaste nimedega, nt Laura vallas Lamuski (Ломище, Ламище), samuti Luhhanovo (Луханово) lõuna pool. Nulka kuuluvad Misso vallast Hindsa, Koorla, Kossa, Kriiva, Leimani, Lütä, Mokra, Määsi, Napi, Pruntova, Põrstõ, Saagri, Tiastõ, Tiilige, Toodsi ja Tserebi küla; Petseri rajoonist ↑Labandõ, ↑Läädinka, ↑Moona ja Tsilli (Я́нкино). Vrd Luhamaa, Luhametsa, Luhasoo. – AK
Hurt 1903: 23; Hurt 1904: XXI; KNAB; SeK: 73; Truusmann 1890: 45; Truusmann 1897b: 37–38; Tupikov 1903: 626; VES; VMS
Lutepää [lute‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Lutõbä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Лутопе жъ (küla), 1652 Лутопежъ, u 1790 Лутовищъ, u 1866 Лутошъ, 1872 Лутобижи, 1886 Lutepää, Лутeбище, 1904 Lutõpää, Лу́тобижъ, 1922 Lutepea, 1937 Luteba.
B3
● XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanimega vrd Lõuna-Eesti lutt ’(mh) kirves; lutusarv’, lututama ’sarve puhuma’. Kohanime algusosa Lut- võib lähtuda ka sks eesnime Ludwig mõnest mugandusest (nt Ludik, Ludick, Lutick). J. Truusmann püüdis seletada kohanime päritolu soome keele abil, Луто- tulevat sõnast lontto ’org, madalik’ + -бижъ ‹ vesi. Vene algupära korral võiks arvesse tulla луток ’väikekoskel’; лутоня ’poiss, vene muinasjuttude tegelane’. Kohanimi võib lähtuda ka vene eesnimest Лутоня ~ Лутоха ~ Лутоша, mis on nime Lukjan (Лукьян ‹ ladina lux ’valgus’) teisendid. Pihkvamaal on mitu Lutovo (Лутово) nimega kohta, samuti järv (оз. Лутовское). Vrd Lutika. – AK
Academic; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 550; Richter 1959: 398; RL 1922; SeK: 74; Selart 2016: 105; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 38; Vene TK 126; VMS
Luusika ‹-le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1534 Luske (küla), 1557 Lusick (küla), u 1900 Люзику (küla).
B3
● E. Tarvel on samastanud nimega 1453. a kirjapaneku (den ganzen Hoff to Lutzeke, dat dorp to Angas); seega oli mõis juba XV saj. Hiljemalt 1787 läks Venevere mõisaga samade omanike kätte, taandudes XIX saj karjamõisaks, mis 1871 oli hääbunud. Küla asub Peedla raba ja metsa idaserval, nimi on tulenenud M. Joalaiu arvates (ja praeguse häälduskuju järgi tõenäoliselt) taimenimetusest *luusik ’lillakas’ (vrd vepsa лūźik, лunźik, лunźikaińe ’lillakas, Rubus saxatilis’), kuigi eesti murretest pole seda seni registreeritud. Häälikuline areng on samasugune nagu mansikka ja maasika puhul. V. Pall on Luusika nimede puhul pakkunud lähtumist sõnast lusikas : lusika või isikunime Ambrosius mugandist. Esmamainingu põhjal oleks nime aluseks hoopis teine isikunimi, vrd sks eesnime Lutz; -ke olnuks vähendusliide, mis esineb paljude lühinimede puhul. On ka võimalik, et võõrkeelne kirjur pani kohanime kirja endale tuttavamas vormis. Luusikaga on 1977 liidetud Hanguse (1453 Angas, ? 1599 Aug, 1601 Anse, 1871 Hangusaar). – MK
Bfl: I, 1455; EAA kinnistud; Joalaid 2002: 31–32; KNAB; LGU: 601; PTK I: 128; P XVI: 138; Rev 1601: 161; Zajceva, Mullonen 1972
Lüganuse2 ‹-sse ~ -le› Lüg – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Luggenhusen.
● Taani hindamisraamat (LCD) annab ala nimeks 1241 Askælæ, sel ajal veel kirikut polnud. Hiljemalt XIV saj oli ka kirikukihelkond olemas, kirikut on mainitud 1373. P. Johansen on kiriku asutajana näinud Harbertust, Luggenhusenite suguvõsale alguse panijat. Kirik on nime pärinud tõenäoliselt Lüganuse külalt. Nimi Askælæ esineb ainult LCDs, seda on E. Tarvel püüdnud seostada Vene kroonikais esineva kohanimega Очела. Keeleliselt on see kaheldav, sest häälikuühend sk on vene keeles säilinud, nagu Tarvel isegi mainib. Muidu sobiks kihelkonnanimi Tarveli hinnangul kroonikasse hästi. L. Kettunen on vana kihelkonnanime võrrelnud soome kohanimedega Askola ja Asikkala. V. Reimaa on näinud XI saj ruunikivil esinevas teadmata päritolu nimes või sõnas Askalat (kahtlemisi samastatud mh Eestimaaga) kihelkonnanime Askælæ. Vrd Lüganuse1. – MK
EO: 75; Joh LCD: 185, 193, 210; Reimaa 2007: 31, 32; Tarvel 1975: 552; Tarvel 1978: 613; Tarvel 1996: 245
Malla ‹`Malla ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, 1241 Mallula (küla), 1443 Mallel (mõis).
C2
● Mõis on rajatud küla kõrvale vahemikus 1425–1443. XVI saj I poolel on mõis laienenud küla arvel, 1560 on mainitud veel ainult mõisat. 1920. a-tel tekkis asundus, mis u 1939. a-st muutus külaks. Algselt la-liitelise külanime algusosa võib põhineda isikunimel, vrd mehenime Mall(o). L. Kettunen toob võrdluseks Wiedemannilt sõna kivi-mall : -malla ’mälestuskivi’ ja isikunime *Malloi, *Mallei. L. Vaba on osutanud võimalusele, et nime aluseks on balti maastikusõna, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’, mala esineb Viru-Nigulas rannaäärsete kohanimede liigisõnana. Mallaga on 1977 liidetud Kalda, mis moodustati 1939. a paiku Malla asunduse osast. – MK
EO: 79; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 494–495; KNAB; Vaba 2015: 62–63
Matu oja, kirjakeeles varem ka Matuoja Urv – oja Võru maakonnas Võru vallas, 1815 Tappus oia, 1876 Erbgrund Matto (talu).
B1
● Tuntud on see oja piirikohana 1950. a-te Võru ja Antsla rajooni vahel, varem pikka aega Vaabina ja Kärgula mõisa vahel. Oja on nime saanud Vaabina Matu talult, mis pole vanem kui XVIII saj II poolest (1815. a kaardil Buschwächter ’metsavahikoht’). Laialt levinud talunime aluseks on eesnime Matteus (harvem Mattias) mugandus Matu, mida on vahel hääldatud peenendusega [mat´u], vahel ka ilma. Oja hääbunud nimi Tappus oia (veel 1949 руч. Таппусе) seostub Vaabina mõisa põlise lisanime ja perekonnanimega Taplas. – ES
EAA.2072.9.730, L 1; NL TK 25;
LVVA.6828.4.466, L 1, foolio III; Rajandi 1966: 128
Metsavälja [metsa‿välja] ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Pada mõis), u 1866 Мецевалія (küla), u 1900 Метсавелья (küla).
A3
● E. Tarvel on nimega seostanud kirjapanekud 1583 Metzikus, 1688 Metsekuß. XIX saj II poolel oli Pada mõisa moonakaküla, igal perel 2 ha maad. Hiljem jagati asunikutaludeks, küla haaras ka metsavahikoha. Metsavälja oli 1977–1997 Toomika osa. Metsavälja piiresse kuulub ↑Voorse küla (liidetud 1977) ja sellest lõunas endine Kassamäe küla, mis esineb 1920.–1930. a-te topokaardil. – MK
EVK; KN; KNAB; Vene TK 126
Muksi ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tuhalaane mõis).
B1
● Kuni 1977 Aruküla (1922), harvem Oriku (u 1900 Оррику, talu järgi). Arukülas oli Muksi talu, mille järgi küla nimetati 1977 Aruküla kui liiga sageda nime vältimiseks (häälikuliselt lähedane on koos teiste Paistu küladega 1578 mainitud да деревнею Аракулью). Helmes Riidajal on olnud Muksi karjamõis ja talu, Paistu Muksi talu nimi võib olla pärit sealt perekonnanime vahendusel. 1834 esines perekonnanimi Muks juba Tuhalaane mõisas. Lisanimena on Muks (Mux) registreeritud Mulgimaalt al XVI saj-st. Sõnal muks on eesti keeles mitmeid tähendusi, kohanimega võiks seostada muks : muksi ’väike ahven’ või tähenduse poolest pigem muks : muksu ’kühm’. – MK
DLV 1998: 179; EMSK; KN; KNAB
Muuksi [`muuksi] ‹`Muuksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1290 Munkenkulle, 1637 Mukis, u 1690 Mukast, 1699 Mukast Byy, 1725–1726 Muksi.
C2
● Nime esmamaining näitab selgelt, et algne nimi oli *Mungaküla, muuk on murdeline kuju. Hiljem näib nimes olevat järelliide, kas -stu või -si. P. Johanseni järel arvab seda ka L. Kettunen, kes annab nime lähtekujuks *Muukasi-. G. Vilbaste peab munkade asumise tõendiks kloostri majade aset Lepiku talu maal. E. Tarvel viitab talle, kuid peab kloostri aset siin rahvapärimuseks. Muuksi osad on olnud Liivaküla ehk Liivaots põhjas ja nüüdseks hääbunud endine popsiküla Vainuküla ehk Kassisaba kagus. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 372;
EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; EO: 200, 337; EVK; Joh LCD: 785; Rev 1725/26 Ha: 368; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91; Vilbaste 1956: 153–154, 1050
Mõndavere ‹-`verre ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Tõdva-Kõnnu mõis), 1542 Mondeffer, 1586 Mundefer.
C3
● Hiljemalt 1794 oli Mõndavere Tõdva-Kõnnu mõisa abimõis (1796 Mandifer). Veel hiljem talu, külana mainitud 1945. E. Tarvel on pidanud Mõndavere nime lähtekohaks muistset isikunime Mõntoi või Montoi ning kõrvutab nime Mõniste, Mõnnuste ja Mõnnastega. Lisada võiks veel Mõnnaku, millele L. Kettunen on vasteks pakkunud *Monta, *Montoi, ja Mõntu. Mõndaverega on 1977 liidetud Kõnnu (↑Tõdva-Kõnnu), Mägiküla (1922) ja osa Soomukse külast (↑Arbavere). – MK
EAN; EO: 66; KNAB; Rev 1586: 46; Tarvel 1983: 49, 105–106
Mäessä [`mäessä] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Mäessa Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1773 Пипина, 1780 mäe usaid, mäeusaid, Пепина-Гора, u 1790 Петина Гора, u 1866 Пипина Гора, 1882 Пепина Гора (küla ja otreez), 1885 Mäeussa, 1886 Mäeussaia, 1904 Mäeussaia, Пе́пина Гора́, 1922 Mäessä, Mäe-Ussoija, Pepino-Gora, 1923 Mäessa, 1945 Mäeotsa.
A2
● Ühendati 1977 Toomasmäega. XVIII saj kuulus küla Värska koguduse alla, XIX saj oli Lüübnitsa kogukonna ja Kulkna koguduse koosseisus. Setopärast nime Mäeussaid on mainitud juba 1780 Värska kirikuraamatus. Sõna ussaid, usseaid tähendab Kagu-Eestis õue, õueaeda, hävinud talu aset. Vene nimi Пепина Гора tuleneb ehk sõnast пепин, пепинка ’õunapuu, õun; viljake, seemneke’, seega tähendaks nimi „õunapuumäge“. E. Tarvel peab seda seletust ebatõenäoliseks. J. Truusmanni andmeil oli пепа Pihkva murretes ’laia näoga inimene; rumal, lihtsameelne inimene’. Venemaal võib harva kohata ka perekonnanime Pepin (Пепин). Udmurtias on kohanimi Pepejevo (Пепеево). Ehk on siiski nime aluseks isikunimi Pep ~ Peep (vrd Mäksa varasem nimi *Pepevere). Vrd Arossa, Vanaussaia, Vanausse. – AK
Academic; EAA.1999.1.124; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XV; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 92; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 52; Uuet 2002; Vasilev 1882: 221; Vene TK 126; VMS; Värska KR 1780–1794: I; ÜAN
Naravere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Narabre Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1420 Narbeke, 1726 Narefer, 1798 Narrower.
B3
● 1977–1997 oli Kivi-Vigala osa. Naravere asub Naravere jõe kallastel, nime esmamaining on ilmselt jõe järgi (alamsaksa beke ’oja’). Nime algusosa päritolu pole selge, häälikuliselt lähedased on narakas ’närakas’, narb : narve ’narmas’ ja narb : narva ’närb’. Kaheldav, kuid siiski mainimisväärne on nime algusosa võrdlemine kohanimega Narva, sest ka Naravere võis nime saada jõe järgi. Naravere külaosad on Kaeraküla (1712 Kara Henrick, 1798 Koira) ja Õruste (1712 Orruste Jack, Orruste Tönnis, Orruste Jahn, 1798 Errost). – MK
BHO: 374; EAA.3.1.448:365, L 614; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66; Wd

C2 Natturi [`natturi] ‹`Natturi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1464 Natur, Natorin (küla), 1469 Nattwe, Nattur, 1699 Natter (küla), 1796 Nator, 1871 Nattori, u 1900 Наттури.
C1
● Koos Pedassaarega alati Sagadi mõisale kuulunud rannaküla. L. Kettunen on pakkunud nime aluseks natt : nata ’tatt; vähipüügivahend’, tõenäolisem oleks aga rannikumurdes esinev tähendus ’mererohi, -muda’. E. Tarvel oletab, et külanimi võib olla saadud isikunimest, millele on lisatud soome ja eesti keeles levinud nimeliide -ri. – MA
Bfl: I, 249, 276; BHO: 377;
EAA.1.2.C-IV-121; EMSK; EO: 181; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; MS; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75–76, 82
Nõmmeveski [nõmme‿`ves´ki] ‹-le› Kad, Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis, Loobu mõis).
B2
● Veskikohta nimetati XVII saj Vanaveskiks (quarn Wanna Weskil) ja arvati Vanaküla alla. 1712 on mainitud Kõnnu hajatalude hulgas Wanna Külla Möll, mille E. Tarvel on oletamisi samastanud Nõmmeveskiga. 1739 on Vanaküla all mainitud juba talupoega Nöm̄e Weski Mick. Mellinil 1796 Nömme, märgitud on kaks veskit. A-st 2000 ametlik küla, varem Joaveski osa. – MK
EAA.3.1.147:95, L 89p; Mellin; Tarvel 1983: 92
Oandu2 [`oandu] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oondu ~ Uhandu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1517 de molle to owan, Hofwandes (veski), 1544 Ouants (veski), 1549 de Mole tho Ouanth (veski), 1586 Ofen (veski), 1699 Ufwandes (küla), 1796 Owando (karjamõis), 1844 Oando (karjamõis), 1913 Іоандо (küla), 1922 Joandu (küla).
A2
● Oandu jõge on mainitud 1465. a-st pärinevas ürikus, kus räägitakse Annikvere mõisale kuulunud kalapüügikohast Oandu jõe suudmes (der Juwanden Münde) praeguse Altja küla juures. 1517 on esmakordselt mainitud Oandut seoses jõel asunud veskiga. E. Tarvel on oletanud, et asustuse saab siiski viia varasemasse aega, kirjalikud allikad aga puuduvad. 1726 loeti Oandu Lauli küla alla, 1745 nimetati Oandut esimest korda Sagadi karjamõisana. XIX saj lõpust on Oandul ka metskonna keskus, veski töö lõppes omaniku küüditamise tõttu 1949. Küla nimi on esinenud ka kujul Uhandu ~ Ohandu ~ Joandu. E. Tarvel on leidnud, et Oandu ~ Uhandu on kõlalt lähedane muistsele maakonnanimele Ugandi või Oandi, aga ei ole pidanud seost tõenäoliseks. Selle asemel seostab Tarvel Oandut V. Palli toodud lähedaste kohanimedega Uha, Uhamets, Uhandu. Pall on kõrvutanud neid nimesid sõnadega uht : uha ’raiutud mets; risu’, uht : uhu ’puurisu, räiss’, uhumaa ’alemaa’, uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. Tarveli meelest sobiksid tähenduslikult Oandule mõlemad sõnapesad, sest seal on nii metsa raiutud põllumaa kui ka jõgi. Vrd Oandu1. – MA
EAA.1.2.C-IV-121; EVK; KN; KNAB; Mellin; Neljandik 2007: 7; PTK I: 255; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 45, 101–104
Palmse [`palmse] ‹`Palmse ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Palms, 1287 Palkemas.
C2
● Palmse mõis esineb esmakordselt ürikus 1510, kuid on arvatavasti palju vanem. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. XVI saj esinevad nimekujud Palms, Palmesz, Palmes. L. Kettunen on nime seostanud kohanimega Palamuse, arvanud ka, et nimes peitub sõna mõisa. E. Tarvel on Palmse puhul osutanud, et Kettunenile olid ilmselt tundmatud nime varasemad ülestähendused, mis välistavad seose Palamusega. Tarvel juhib tähelepanu Käsmu poolsaare esileulatuvale neemele, Palganeemele, oletades Palmse nimes sama sõnatüve. Nime tähendussisu jääb hämaraks, häälikuliselt lähedased on esmamainingu algusosale pale : palge ’põsk, nägu; külgmine osa’, palg ’kaun’, viimast on rannikumurdes peetud soome laenuks, palk : palgi ’langetatud puu laasitud tüvi või selle osa’. XVIII saj on mõisat nimetatud ka *Metsataguseks (1732 Metsatagguse m). ¤ Rahvajutu järgi olnud ja elanud Palmse mõisas omanik parun Pahlen. Enne Pahleni olnud see mõis parun Metsdaageni käes ja hüütud seda mõisa paruni nime järgi Metsdaageniks. Nüüd on tulnudki sellest parun Pahleni nimest välja nimi Palmse. (1939) – MK
EES; KM: ERA II 222, 498 (8) – 1939; Tarvel 1983: 26–27, 44; Thor-Helle 1732: 313
Pelska jõgi [`pel´ska jõgi] Se – jõgi Võru maakonnas Setomaa vallas ning Petseri rajoonis Petseri ja Pankjavitsa vallas, Piusa parempoolne lisajõgi (Pankjavitsa, Petseri, Koolina nulk, Vaaksaarõ nulk, Üle-Pelska nulk), vn Бе́лка, 1585–1587 на рѣчкѣ на Бѣлскѣ, 1656 рѣчка Бѣльска, u 1790 ре. белка, 1882 Бѣлка рѣка, 1897 р. Быстра, ручей Рыжиковскій, ручей Верепковскій, 1904 Pelska jõgi, Belka jõgi, Бѣлка.
C1
● Petseri rajoonis (12,5 km) ja Meremäe vallas (5,5 km) voolava jõe valgala on 85,2 km². Traditsiooniliselt peetakse jõe alguseks kas Marinova metsa tagust sood või Pelska (Бельско) ning Lähkova (Шляхово) küla allikaid või isegi Tiklasõ sood. Võiks arvata, et jõenimi tuleneb vn sõnast белка ’orav’, ent A. Šteingolde väitel on kohanimi raskesti seletatav. Belka (Белка) on levinud jõe-, harvem muu kohanimi Ukrainas, vähem Venemaal. Kohanime Belsk (Бельск) kohtab nii Valgevenes, Venemaal kui ka Ukrainas ning Poolas (Bielsk). L. Vaba andmeil on Valgevenes kohanimed Бельская, Белькa, Бельск, mis lähtuvad valgevene sõnast бель ’kõrgsoo, kus kasvab valge sammal ja kidur mets’, vrd läti blute ’lomp, loik’. Vanavene tüvi *belь on tähendusega ’niiske madalik, soo, märg luht’, vrd vanapoola biel, bil ’soo’. Vanavene бѣль on ’valge põld, värv; heledus’, бѣльникъ ’männimets’. Petserimaal Pelska jõe ääres on samanimeline küla (1585 Бельско); Irboskas on Pelkova (Бор-Бельково) ja Taeluvas Vahtsõkülä (Новая, 1897 Новая Бельско). Bõstra nimi (Быстра) on samanimelise veski järgi, ülejäänud variandid Riiskova (Рыжиково) ja Verepkova (Веребково) küla järgi. Vrd Pelsi. – AK
Academic; Ageeva 1989: 51; Hurt 1904: XXVIII; KNR; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 146; Pskov 1914: 136; SeK: 104; Truusmann 1897b: 8, 63, 65; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 40
Peressaare [peres‿saare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Peresaare Sim – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Muuga mõis), 1716 Perresare Jürri, Perresare Pawo (talupojad Käru (?) mõisa all), 1844 Perresar.
C2
● Külana ilmus kaartidele 1930. a-tel. Kuni 1972 oli ka Peressaare raudteepeatus Sonda–Mustvee liinil. 1726 oli Muuga mõisa Noavere küla all talupoeg Perressare Jürri ning Edivere mõisa Kurme küla all Perre Sare Mart ja Perre Sare Pawo. Nimi pärineb soosaare nimest: pere + saar. Peressaare küla piiresse kuulub Iisaku alalt ↑Kruusoja küla (u 1900 Крузоя). – MK
EAA.3.1.451:216, L 150p; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 230, 231; Schmidt 1844
Pihkva järv [`pihkva järv] Se – Eesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́.
C1
● Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva › *Pisk-va › Пьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: Плесковъ › Пльсковъ › Пьсковъ › Пъсков › Псков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aqua ’vesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awa ’vesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42
Piirivarbe [piiri‿`varbe] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis).
B2
● Endistest asundustaludest ja kandikohtadest kujunenud küla, esimest korda nimestikus 1945. Pala ja Kadrina mõisa piiril on ka Piiri talu, millest nähtavasti nimi on kujunenud. Sõna varve : `varve ~ `varbe tähendab Kodavere murrakus noort metsa. 1977 liideti Piirivarbega lõuna pool olev Karjamõisa küla, nimetatud Aleksandri karjamõisa (sks Alexandershof) järgi. – PP
KNAB; PTK I: 181
Pudivere2 ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Poidifer, 1493 Pondefer (küla), 1589 Paudifer (mõis), 1687 Puddifer, 1726 Poidifer (küla ja mõis).
A2
● Mõisat on mainitud 1589, kuid arvatavasti on see juba varem olemas olnud. Külanime esmamainingut võiks lugeda ka kui vigast, kus n ja u on segi läinud. Pudivere küla oli XIX saj-ks kadunud. 1920. a-test Pudivere asundus, al 1977 küla. Nime on püütud seostada Henriku Liivimaa kroonika Pudiviruga, oletades, et teist silpi alustav sulghäälik oli peenendatud (sellest kirjapanekute d-le eelnev i), kuid Pudivere algusosa võis olla algselt ka midagi muud, nagu P. Johansen on vihjanud. Pudiviru nimes on E. Tarvel tõlgendanud osist Pudi- ’väike’. Pudiverega on 1977 liidetud Liineküla (varasem Pudivere kõrvalmõis Liinemõisa, sks Helenenhof) ja Sootiigi (1871 Sootik). Vrd Pudivere1. – MK
EO: 290, 310; HLK: 199; Joh LCD: 183; Schmidt 1871
Puhja1 ‹`Puhja ~ -sse› Puh – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis, Puhja kirikumõis), 1418 Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia, Puia, 1638 Poyhakyll, 1839 Puchja.
A2
● XX saj alguses kujunes kiriku ümber alevikulaadne asula, hõlmates ka toonase kirikumõisa maid. H. Neus ja L. Kettunen pidasid võimalikuks, et kohanimi tuleneb sõnast puhuja (vrd jutu-, sarve- või soolapuhuja). Järelosa -ja võib lähtuda sõnadest oja või jõe. Sel juhul jääb nime algusosa teadmata. Välistatud pole ka isikunimi (vrd 1481 Poye, 1533 Poya). E. Pässi oletus, et kohanimi tuleneb sõnast põhi : põhja kujul pohja, on ebausutav. Vrd Kükita. – EE
Bfl: I, 271; BHO: 468; ENE-EE: XII, 422; EO: 46; LGU: I, 216; Neus 1852: 910; PA I: 164; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 119; Rücker; Stoebke 1964: 63
Päide ‹-sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Kloodi mõis), 1241 Pæitis (küla), 1518 Peitz (veski), u 1900 Пяйде (küla), 1913 Пейтъ (küla).
B4
● Kloodi mõisa rajamise järel XVII saj algne küla hävitati. XIX saj-st on taas taluperesid mainitud, kujunes vabatküla. Küla põhjapoolne osa (Pahnitaguse), mis jäi Haljala valda, liideti 1977 Kisuverega. Nime lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd Peit, Peith. M. J. Eisen on toonud ära W. Schlüteri oletuse, et kirjapanekus tuleks näha nime Paide, kuid mainib, et sõnast paas : pae : paate, paede moodustatud nime tuleb mõista kui paede paika. Samas mainib Eisen mitmuse omastavat sõnast pää ’pea’. L. Kettunen on küsivalt tuletanud nime sõnast pää : päide. E. Tarvel peab võimalikuks, et nimi tuleneb sõnast põõs, põõse, põõsa ’kalju, paas’ või paas. Vrd Kloodi. – MK
Eisen 1920: 80; EO: 15; Joh LCD: 528; KNAB; Mägiste 1929: 43; Tarvel 2004b: 779, 780
Päite [`päite] ‹`Päite ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi (a-ni 2025 Toila) vallas, mõis, sks Peuthof, ? 1534 Patzs (mõis ja küla), 1688 Peit (mõis), 1726 Peud (küla, mõis oli Peudhoff), u 1900 Пейтгофъ (Пяйта) (küla).
A2
● Päite mõisast on teateid XVI saj-st. 1534. a kirjapanek pole võib-olla samastatav Päitega, see-eest on E. Tarveli andmeil samastatav 1557 Peitz (mõis). 1920. a-tel tekkis asundus, mis sulandus Päite külasse 1930. a-teks. Endise asunduse põhiosa koos mõisaga jääb tänapäeval Sillamäe piiresse. E. Tarvel on pidanud võimalikuks, et nimi lähtub sõnast põõs : põõse ~ põõsa ’paas, kalju’ või samatähenduslikust sõnast paas. L. Kettunen seevastu on nime võrrelnud kohanimedega Päide ja Pöide, ehkki ta viimaste samasust on küsitavaks pidanud, ja tuletanud need sõnast pöid (põid, peid) : pöia. Tarveli oletus on tähenduslikust seisukohast usutavam. Päitega liideti 1977 Allika küla (Vai, 1945). Vrd Pöide. – MK
Bfl: I, 1054; Bfl: II, 935; EAN; EO: 15; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 194; Tarvel 2004b: 280
Saardu [`saardu] ‹-le› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiideva mõis), 1689 Sahrto Tenso Jürgen (talupoeg Haeska küla all), 1726 Sarto Thomas, 1798 Saardo (karjamõis), 1922 Saardo (asundus).
C2
● Saardu oli Kiideva mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel asundus, hiljem küla. 1977–1997 oli ametlikult Sinalepa osa. Külanime lähtekohaks on lisanimi, mis põhineb murdesõnal saardu ’väike saar meres, millest meri üle käib’, vrd Saardu heinamaa (Jaa), Saardunukk (Tõs), Saardurand (Mar), Saardu talu (Khn). Siiski pole see sõna käesoleva nime lähtekohana päris kindel, sest võib olla moondunud ka lisanimest, XVII saj II poolel oli külas Sarlaise Anders ja Sare Töntzo Jürg. – MK
EAN;
EAA.1.2.C-IV-236; EAA.1.2.941:755, L 742p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 154; SK I: 359
Saareküla3 [saare‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uusna mõis), 1692 Sahre Byy (küla), 1703 Sahre Hannus, Sahre Jain, Sahre Jaini Jürgen, Sahre Adam (talupojad Uusna mõisas), 1724 Sare Külla, 1797 Sare (küla), 1839 Saare, u 1900 Саарекюля.
A2
● 1782 oli Uusna mõisa all märgitud kaheksa taluperemeest, kelle lisanimi oli Saare (Sare). 1970. a-tel kandis Uusna I küla nime, al 1977 taas Saareküla. Talupoja lisanimest arenes talunimi ja seejärel külanimi. Vrd Saareküla1, Uusna. – MK
EAA.567.3.81:15, L 14p; EAA.1865.3.282/2:6–8, L 4–7p; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.181/6:64, L 553p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38251, L 297p
Saari ‹-le›, kirjakeeles varem ka Saarde Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1797 Saare (küla), 1820 Saarde (karjamõis), 1839 Sarde, u 1900 Саарде (küla), 1923 Saarde, 1977 Saari.
B1
● Endise küla ja talu nimest (1811 Sarde Mart, talupoeg Jõõpre mõisa all) karjamõisa nime kaudu kujunenud külanimi on algselt olnud mitmuse omastav sõnast saar, hiljem on nime aluseks saanud i-mitmuse tüvi samast sõnast. Küla asub Nurme raba äärsel kõrgendikul. Saari kaguots on Rabaküla (Pär). – MK
EAA.1865.2.168/7:8, L 8;
EAA.2072.3.16a, L 3, foolio III; KNAB; Mellin; Rücker; ÜAN
Sagadi ‹Sagadi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Saggad, 1469 Saccadi (mõis ja küla), 1517 Saggad (mõis ja küla), 1586 Saggadt (mõis), 1699 Saggad (küla), 1732 Saggati (mõis), 1844 Saggat (küla, mõis), u 1900 Саггади (mõis).
C2
● E. Tarvel on arvanud, et küla on olemas olnud juba muinasajal, kuigi kirjalikesse allikatesse ilmub nii küla kui ka mõis alles 1469. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Sagadi asundus, mis 1977 liideti Sagadi külaga. Praegune Sagadi küla koosneb ajalooliselt eri aegadel tekkinud Sagadi-Väikekülast (lääneosas), Sagadi-Suurekülast (keskel) ja Sagadi-Altkülast (loodes). L. Kettunen on pakkunud, et nimi tuleb asustuse laadi tähistavast omadussõnast sage (paik on lage, talusid on hõredalt). E. Tarvel aga oletab, et nimi sisaldab muistset isikunime, mida tuleb ette ka nt kohanimedes Sakala, Sakla, Saka, sm Sakola. Liide -di võib olla mitmuse tunnus -de, sest perekonnanimedes esineb ka mitmuse omastavat vormi. P. Alvre toob Sakala nime juures välja, et selle sõnalisi vasteid on nähtud murdevormides sakas : sakad ’känd’, sakkama ’kände juurima’ ning nõnda seostuks nime teke viljeldava maaga. Ka Tarveli meelest jätab Sagadi maastik Põhja-Eesti kohta oma suurte taludega põlise kultuurmaistu mulje. XVI saj kuulus Sagadi-Väikeküla Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. Uusküla mõis (hoff to Vsskül) rajati XV saj lõpus ning läks 1523 Sagadi valdusse, hääbudes XVI saj keskel. Sagadi mõisal oli kaks abimõisat, ↑Oandu samanimelises külas ja Paduri praeguses ↑Vila külas. Sagadi ja Tepelvälja piirile jäävad endise Soopõhja küla talud. Vrd Kakuvälja. – MA
Alvre 1985: 98; Bfl: I, 276, 841; EO: 18; KN; KNAB; LUB: XII, 636; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 30–31, 45, 101–102
Salinõmme [sali‿nõmme] ‹-le ~ -`nõmme›, kohalikus pruugis Sali‿nömme, kirjakeeles varem ka Salineeme Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1564 Salmo by, 1565 Sallomäeby, Salomä by, Salome by, 1609 Salnim Holma, 1688 Sallinaby.
C3
● Veel 1844. a kaardil on näidatud saarena. Salinõmme oli XIX saj karjamõis (sks Sallinömm). 1920. a-test asundus, al u 1939 küla. P. Ariste on nime lähtekohaks pidanud sõna salm : salme ’väike merekitsus kahe saare vahel’, millele järgneb nõmm, nina või neem (võiks lisada mäe), kuid esitanud võrdluseks ka sali : salve ’viljasalv’. Varasemad kirjapanekud (1565) viitavad ka sõnale salu, mis saarenimega sobiks. Nime lähtekoht võiks olla siiski salm ’väin’. Tõenäoliselt illustreerib selle kohanime varasemate üleskirjutuste areng just mõtet, et kohanime ajalugu tuleks käsitada rahvaetümoloogiate reana. Tänapäevane rahvaetümoloogia seob nimetekke saksa sõnaga Salt ’sool’, sest Salinõmmes on XVI saj tegeldud ka soolatootmisega, kuid see oli ilmselt nimepanekust hilisem tegevus. – MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 219–220
Sarise ‹-le›, kohalikus pruugis Sarisõ ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1588 Jurik Saris, 1630 Saritze Mert, 1638 Saritza Mert, Saritza Mick, 1684 Saris, Sarris, 1765 Dorf Sarrisse.
A3
● Talurühma ja küla nimi põhineb vanal talupoja lisanimel. Kahe perega Sarise talu on 1684 asunud tänastest ida pool, Tabina talu kohal. Praeguse küla tuumiku kohal on olnud peremees Wesua Jacob, kellel on seos mõisapiirist Vana-Laitsna pool leiduva Vanaussaia talurühma lätipärase nimekujuga Vezschla XIX saj. Sarise nime päritolu pole selge, nagu pole ka selge, kas algupärases häälduses võis esineda pikk a. Pika a korral võiks olla tegemist läänemeresoome Saarise (lõunaeesti Saaritse) nimega sõnast saar. Algse lühikese a korral on lisanimi Sarine : Saritse sõnavaraliselt mitmeti tõlgendatav. Vrd nt Wiedemanni sõnaraamatu tartukeelne veisenimi Sarik, oletatavasti sõnast sarv. Ka sõna sari ’viljatuulamissõel; kobar’ võiks olla lisanime aluseks. Sarise järve on 1684. a kaardil nimetatud *Verijärveks (Wery Siö). Vrd Vihkla. – ES
EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:9, L 3p; EAA.1268.1.401:137, L 132p; PA I: 31; Rev 1638 I: 182; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 529; Wd
Saru ‹`Sarru ~ -le› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.
A4
● Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi. – MF
EAA.308.2.167, L 1;
EAA.308.2.170, L 1;
EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker
Sarve ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1254 portus Sarwo (sadam), 1581 Sarwa Thomas von Dagden (talupoeg Tallinna turberaamatus), 1609 Sarwa Wackan (vakus), 1688 Sarfwikülla (küla).
C3
● Küla on kuulunud ka Soonlepa mõisa alla. Juba C. Russwurm tuletas nime sõnast sarv : sarve. Temaga on samal meelel olnud P. Ariste, L. Kettunen ja M. Kallasmaa. Küla asub Sarve poolsaarel, mille kuju järgi ilmselt on nimetatud. – MK
Essen, Johansen 1939: 272; HK: 221
Sarvemäe [sarve‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Sarvõ‿`mäe Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis).
B2
● Ametlikuks külanimeks sai Sarvemäe 1998. a, kui ta eraldati Süvahavvast, kuid vähemalt terve XX saj on selle nimega kutsutud Süvahavva koolimaja asukohta (1866. a kaardil Schulland). Sarvemäe kanti on tuntud ka Reo veski järgi (1582 Hans Ryo). Nime aluseks on loodusnimi Sarvõmägi. Mäenime tekkimise motiiv pole teada, talupoja lisanimena Sarvõ Süvahavval ja Sooharas silma ei torka. ¤ Vanaimä kõnõl´, et säält Sarvõmäelt olli määndsegi suurõq sarvõq maa seest vällä tulnu, ku ruusa võeti. Tuu järgi ollõv naatu Sarvõmäes kutsma. (2014) – ES
EAA.2469.1.759, L 1; PA I: 93
Sava ‹-le›, kirjakeeles varem ka Savaküla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Luunja mõis), 1721 Sawasche Dorff, 1758 Sawa, Sessekorb, 1839 Säwaküll, u 1900 Савакюля.
B1
● Lähikonna talupoja lisanimi Sawa (võib-olla ka talu nimi) pärineb juba XVII saj lõpust (Sawa Thomas) või isegi a-st 1627 (Sawwaken Hanns). Savat on XVIII saj arvatud Sääsekõrvaga üheks külaks. V. Pall pidas võimalikuks tuletada Sava vene isikunimest Savvei (ka Savva). Tõenäolisem on lähtuda murdelisest sõnast saba : sava ’saba’ (vrd 1744 Tilli oder Sawa Hannus ja teisal Sabba Hannus). Vrd Savala, Savastvere, Sääsekõrva. – EE
EAA.567.3.3:29, L 28p; PTK I: 217; Rev 1624/27 DL: 42; RGADA.274.1.171-2:324, L 826p; RGADA.274.1.239/5:32, L 653; RGADA.274.1.211/7:52, L 632; Rücker
Savala ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1241 Saula (küla), 1493 Sawel, 1586 Zabell, 1712 Sawal.
C4
● XV saj algul oli ka vasallisuguvõsa Saul või Sauweles, samal sajandil oli külas mõis, mis hääbus XVI saj I veerandi jooksul. 1499 läks ala Maidla mõisa alla. 1977–1997 oli Maidla osa. Külanimele on P. Johansen võrdluseks toonud soome kohanime Sauvala. L. Kettunen, kes käsitleb nime koos Savastvere ja Saustiga, toob Savalale võrdluseks sõna sau : saua (sm sauva, liivi sova ‹ *sava) ’kepp’. Ta oletab lähteks ka hõimunime Savo, Savoinen või isikunime, vrd *Sava, *Savoi *Sauvoi, *Savei, samas mainides veel sõnu sau : saue (sm savi : saven) ’savi’ ja sau (sm savu) ’suits’. Isikunimedega seoses oletab ta, et Savoi, mis esineb ka vepsas, peaks olema väga vana. Vrd siiski vene isikunime Savva, Savvei, mis võis mõjutada nii Lüganuse kui ka vepsa nime. Nimetüpoloogiliselt võiks külanime algusosa küll olla isikunimi, nagu on Savastvere ja Savala puhul oletanud V. Pall. Lüganuse khk-s esineb Sawa XVIII saj lisanimena. Vrd Sava, Savastvere. – MK
EAN; EO: 82, 83, 219, 302, 319; Joh LCD: 595; KNAB; Pall 1996: 389; PTK I: 217
Saverna ‹-sse›, kohalikus pruugis Sabõrna ‹-he› ~ Savõrna Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Sawwern, 1582 Sawiar, 1628 Saber moysa, 1638 Sawrikyllo, Sawrimoysa, 1722 Sawermois, Moisa Jürri oder Sawermois, 1782 Sawwern, Savremois, Sabberni mois, 1839 Sawwern, 1900 Забберн.
B1
● Saverna oli väikemõis, mis 1580. a-tel läks Valgjärvega ühiste omanike kätte, XVII ja XVIII saj sai sellest Valgjärve mõisa osa. Nt 1722 asustas mõisakohta talupere, kuid oli olemas ka Saverna kõrts (Sawremois Krug). XVIII saj II poolel tehti Savernast karjamõis ja 1790 iseseisev mõis. Tänapäevane Saverna keskusasula on tekkinud Saverna ja Soodla mõisa piirialale. Saverna nime päritolu pole selge. Ühe mõeldava nimealusena on juba L. Kettunen pakkunud saarma vanapärast nimetust savermas, sabermu, saavermu, sabarm jne. Vaheldus b ~ v on keeles sage, muutust rm › rn on võinud toetada sõna mõisa liitumine nimele, kuna kahe m-iga silbi järjendit on raskem hääldada. Väikemõisa nimes võiks sisalduda ka isikunimi *Saaver ~ *Saaber, mis on Võrumaal esindatud perekonnanimena Sabre (Plv). Samas võivad mainitud isikunimed pärineda saarmat tähendava loomanimetuse (*sa(a)bern : *sa(a)bermen) lühenenud variantidest. 1582. a esmamainingu põhjal võiks oletada lähteks *Savijärve + mõisa, kuid ka siis jääks n seletamatuks. Saverna oli 1970. a-tel nimekirjas Saverna-Reino nime all. 1977 liideti Savernaga Tamme-Soodla küla, mille läänepoolne ots oli Tamme (Tammõ) küla, kunagine Valgjärve vallamaja ja Tamme koolimaja ümbrus Tamme mõisa maal. ¤ Tudõngiq sõitva õga nätäl Tartolõ ja tagasi Võrro. Õga kõrd, ku nä Savõrna kotsilõ joudva, unõhtasõq nääq uma keele ärq ja nakkasõ kõnõlõma vinne kiilt. „Sto eto sa mesto?“ küsüs üts. „Naverna Saverna,“ vastas tõõnõ. (Jan Rahman) Vrd Saburi, Tamme5. – ES
BHO: 540;
EAA.2072.9.636, L 1; EO: 147; Hupel 1774–1782: III, 276; KNAB; PA I: 77, 249; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 7; RGADA.274.1.174:451, 454, L 445, 447p; Rücker; Stryk 1877: 220; Uustalu 1968; Wd
Sirevere ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Avanduse mõis), 1494 Syrever (heinamaa), 1796 Sirrefer (küla ja kõrts).
A3
● Balti kohaleksikon (BHO) on külaga samastanud Avanduse mõisa järgi olevate külanimede kirjapanekud 1494 Saer ja 1510 Sare. Kui nii, siis on nimi vahetunud, aga samastus on siiski kahtlane. Sirevere algusosa aluseks võiks olla sire ’(põllu) riba’. Sireverega liideti 1977 osa ↑Kissa külast. – MK
Bfl: I, 467; BHO: 552; VMS
*Soopoolitse [`soo‿poolitse] Kod – muinasmaakond Kesk-Eestis, 1224 Soboliz, Sobolitz, 1229 Sobolitz, 1242 Собилицкии берег.
● Maakonda on nimetatud XIII saj, see samastatakse harilikult umbkaudu Kodavere khk maa-alaga, kuid on ka arvamusi, et maakond paiknes mõlemal pool Emajõge, hõlmates Kodavere ja Võnnu khk alasid (E. Tarvel) või koguni üksnes lõunapoolset rannikuala Emajõest Räpinani (E. Paklar). Viimast paiknemist on oletatud Vene kroonikate kirjelduste põhjal. Maakonna nime arvatakse tulenevat eesti sõnadest soo ja pooline ’poolne’. E. Paklar seevastu pakub seletuseks väikest ahvenat tähendava sõna sobal või sobul, mida tuntakse Räpinas ja Setomaal. – PP
Ambus 1960: 742; BHO: 553–554; PTK I: 225; Tarvel 1968: 587–589
Suurmetsa [`suur‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Suurõ‿mõtsa ‹-`mõtsa› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1816 Suremets, 1923 Suuremetsa.
B1
● Küla on tekkinud talude metsamaadele Kauksi ja Säkna küla põlisel piirialal, vrd samas paiknev Viira. Kaartidelt võib leida ka Laane küla nime, kuid Laanõ (Laane) nime all tuntakse ääremaaküla Räpina pool piiri (↑Leevaku). Küll jäi Suurmetsa külast lõunasse mõisa mets Leevakulaan. Suur mõts on tähendanud suurt alemaade ala, esialgset Kauksi küla tagamaad. 1816 on mainitud sinna tekkinud Poro ehk Saare talu (Porro oder Sare in Suremets). Suurmetsaga on 1977 liidetud ↑Viira küla. Vrd Suuremetsa. – ES
EAA.1865.2.63/15:30, L 29p; ÜAN
Sõrve ‹`Sõrve ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas (Harku mõis), 1241 Serueueræ (küla), 1310 Serrewere, 1517 Szorwe, 1798 Serwe.
A3
● XIII–XIV saj oli mitme eri vasalli valduses. 1517 kuulus küla Saksa ordu Tallinna komtuurile, hiljem eravalduses, viimati Harku mõisa all. P. Johansen on algselt vere-lõpulise nime vasteks andnud sõrv : sõrve ’äär, serv’ ja nentinud, et selle kõrval esineb allikates ka teine nimi: 1353 Vohensilke, 1373 Voyensilke, 1374 Wogenserue, 1422 Woenselke. Viimase nime järelosisena on sõrv : sõrve vaheldunud sõnaga selg : selja. Algusosa lähtekohaks võis olla loomanimetus vohi (vrd sm vuohi ’oinas, sikk’). Vrd Vasalemma. – MK
Joh LCD: 602–603; Mellin; Põldmäe 1993: 32
Sõrve poolsaar ‹`Sõrve›, kohalikus pruugis Sörve, kirjakeeles ka Sõrvemaa Ans, Jäm – Saaremaast edelasse ulatuv poolsaar, 1234 Svorve, 1240 Zworbe, 1453 tho Zorvell, 1545 up Schworv, 1782 Serwe ma, 1798 Serwe Maa; sks Sworbe.
B3
● Varasemates ürikutes on Sõrvet mainitud enamasti eraldi üksusena koos Kaarma ja Kihelkonnaga. XIII saj moodustus Sõrves Jämaja ja XV või XVI saj iseseisev Anseküla khk. Sõrve asustus sai rängalt kannatada Teises maailmasõjas. Nimega võib võrrelda sõnu serv : serva, sõrv : sõrva ~ sõrve. Vrd Sõrve. – MK
BHO: 572; LGU: II, 1162; LUB: I, 139; LUB: XI, 300; SK I: 404
Tabara ‹-sse› Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Riisipere mõis), 1241 Tapaiarhu (küla), 1394 Tappierve, 1586 Tapper, 1726 Dabora.
A3
● P. Johansen on külanime lähtekohaks pidanud oletatavat isikunime *Tapaja ja sõna aru (allikais varasem kuju arve) ’kuiv kõrge maa’, vrd siiski J. Mägistel läänemeresoome *aro, *aroi. On ka võimalik, et nime järelosa oli järv : järve, kui oletada, et praegune külast põhjas asuv Orkjärve raba oli järv. Algusosa võinuks sel juhul lähtuda taimenimetusest tapp või taba-algulistest kalandusterminitest. Vrd Tabasalu. – MK
EEW 2000; Joh LCD: 615

B3
C1 Tatruse [`tatruse] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Tatters, 1241 Tatarais, 1390 Tatteris, 1402 Tatters, 1844 Tatters, Tattruse (mõis, küla).
B3
● Tatruse mõisast pärinevad esmateated 1390. a-st, XIX saj sai sellest Varangu abimõis ning 1920. a-tel moodustati mõisa maadest Tatruse asundus, mis pärast 1940. a-id liitus külaga. Tatruse nime päritolu on selguseta. 1977 liideti Tatrusega osa Männiku külast (1796, 1844 Männik). Tatruse mõisa Tõugu ehk Tõugupaju (sks Taugupäh; 1796 Taukopä, 1844 Taugopae) karjamõisast tekkis XX saj algul Tõugu küla, mis 1977 liideti Karulõpe, 1997 Varangu külaga. E. Tarvel on oletanud, et Tõugu nimi võib tuleneda muistsest isikunimest. Vrd Tõugu. – MA
Bfl: I, 93; BHO: 586; Joh LCD: 618; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 154; Tarvel 1983: 31
Tepelvälja [tepel‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Teppel‿välja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1739 Teppelwälja Michel, 1835, 1871 Teppelwelja (talud), 1897 Теппелвялья (küla 6 taluga), 1922 Teppelvälja.
A2
● Küla on ENE järgi rajatud Sagadi küla alemaadele (1543 Allewomes). E. Tarvel leiab aga, et see „heinamaa koos põllutükiga“ võis paikneda ka mujal, mitte tingimata Tepelvälja küla all. Hiljem seda nime – mis võiks olla *alevõhmas ’metsapõllulapike’ – ei esine. 1699. a kaardil on u praeguse Tepelvälja kohal märgitud kolm Selli talu (Selli hemman eller Torp under Saggad). Tepelvälja sai alguse väikesest metsa tehtud põllulapist, kasvades Sagadi küla hajataludest omaette külaks XIX saj II poolel. Tepelvälja nimi tuleb Tarveli järgi isikunimest Tepan, Teppe (‹ Stefan) + väli ’põld’. 1739 on lisaks Tepelvälja hajatalule märgitud vaba soomlane Esko, Sameli Esko, 1744 vabadik Esko Maddi. Sellest 1719. a Eestisse ja u 1734. a Sagadisse tulnud Eskost on E. Tarveli oletusel nime saanud Esku [`esku] hajatalu, mis on küllap tema asutatud. Esku kabeli rajas Sagadi mõisnik Pihlaspea kabeli asemele 1845, saades nii kirikliku keskuse ja surnuaia vaid Sagadi rahvale Sagadi mõisakeskuse juurde. Endine Esku küla (1897 Эско nelja taluga) on praegu Tepelvälja lääneosa. – MA
EAA.1.2.C-IV-121;
EAA.1324.1.584, L 1; ENE: VII, 542; ERA.T-6.3.564, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 102–103, 211–212
Terepi ‹-le›, rahvakeeles ka Terepi‿`nukk, rahvakeeles varem ka Üle‿lüisi Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.
C3
● Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476
Tindi ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis), 1627 Thinty Rein, Thinty Petry, 1638 Tinte Michell, 1684 Tinti, Tinte.
C2
● Tindi taludest kujunenud küla. 1977–1997 oli Tindi jagatud Nogu küla ja Rõuge aleviku vahel. Talupoja lisanimi Tindi on saadud eesnimest Tint. Pole täpselt teada, kuid on üsna tõepärane selle nime sama algupära talupojanimedega Tints ja Tinn, mis peaksid põhinema algnimel Konstantin (ladina Constantinus) või muudel tinus-lõpulistel ladina nimedel. Harvem võib mugandumisaluseks olla ka Antonius. Vrd ka talunimi Tendi Äksis. ¤ Nime saanud sellest, et üks esimesi peremehi Tindi külas kandnud nime Tint (1953). – ES
EAA.308.2.178; KN: 1953; PTK I: 238, 240–241; Rajandi 2011: 26; Rev 1624/27 DL: 92; Rev 1638 I: 198
Tsitre [`tsitre] ‹`Tsitre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsitri ~ `Sitre Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Sitter Siby (Aabla külas), 1637 Zitter (Kolga mõisa kolm rannatalupoega), 1683 Zitter (ametimehed ja hajatalud), 1782 Zitter (karjamõis), 1798 Sitter, 1923 Tsitri.
C2
● 1977–1997 oli Muuksi küla osa. Kuigi 1637. a allikas on räägitud rannatalupoegadest, on hiljem külas elanud Kolga mõisa ametimehed ja küla alla on arvatud hajatalud, nt Vesilinnu (1693 Wessilindo Matz). 1765 rajati mõningail andmeil Tsitresse Loo mõisa karjamõis, kuid E. Tarvel seab selle kahtluse alla. XIX saj on see allikates üldiselt Kolga abimõis, keskseks elatusalaks käsitöö. Sajandi keskel rajati Kolga suvemõis. Esimest hakati kutsuma Tsitreks ehk Suur-Tsitreks (sks Groß-Zitter), teist Väike-Tsitreks (sks Klein-Zitter). Mõisate tekkimise aeg ja täpsem paiknemine jääbki veidi ebaselgeks. Kohalikud arvavad, et küla nimi tuleneb tsistertslastest, kuid küla on ilmselt hilisem kui XVI saj. Võib-olla on tegemist isikunimega. – MJ
BHO: 693; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; Mellin; Tarvel 1983: 43, 58–59; Vilbaste 1956: 180–182; Wieselgren 1951: 265; ÜAN
Tõdva-Kõnnu ‹Tõdva-`Kõndu ~ -sse› Kad – paik Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Köndes.
C3
● 1920.–1930. a-tel Kõnnu ehk Tõdva-Kõnnu asundus, 1940. a-test Kõnnu küla, mis 1977 liideti Mõndaverega. E. Tarveli järgi on Tõdva-Kõnnu mõisat esimest korda mainitud 1493, kuid mõis oli juba enne olemas (vrd P. Johanseni järgi 1527). Kuna saksa keeles oli mõisa nimi Köndes või Konde ja ka Kihlevere, varem Kõnnaste mõisa nimi oli Köndes või Kondes, on varastes dokumentides raske orienteeruda. E. Tarveli järgi kuulus Tõdva-Kõnnu Lodedele. 1550 müüs Johann Lode mõisa Arendh Toddewenile (1586 oli Conde omanik ilmselt sama Arendt Tödwen), kelle suguvõsa nimest on pärit eestikeelse mõisanime hargtäiendina esinev Tõdva-, vastandina Kolga-Kõnnule. Eesti keeles on mõisat kutsutud ka lihtsalt Kõnnuks, mis tuleneb sõnast kõnd : kõnnu. Kuna nimi osutab mõisa kõrvalisele asukohale, siis arvab E. Tarvel, et Tõdva-Kõnnu mõis on olnud oma asukohal vähemalt XV saj lõpust. Vrd Kõnnu. – MK
Joh LCD: 609; Rev 1586: 45; Tarvel 1983: 48; ÜAN
Tähtvere2 [`tähtvere] ‹-`verre ~ -sse› Nõo – Tartu linnajagu (Tähtvere mõis).
C1
● Tähtvere linnajagu, park ja tänav on saanud nime Tähtvere mõisa järgi. Seni hoonestatud mõisamaad liideti Tartuga 1901 (Kastani ja Veski tänava ümbrus) ja 1916 (Tööstuse, Näituse ja Kastani tänav). 1920. a-tel laiendati mõisamaade arvel ala u 200 elamukrundi rajamiseks ning seda projekteeriti a-ni 1931, mil alustati hoonestamist. Vrd Tähtvere1. – EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 11, 14; ENE-EE: IX: 668; Kirt 1988: 20; Tartu 1927: 437
Tärivere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tärevere Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, sks Terrefer, u 1330 Therpeneuere (küla), 1426 Tarpeneuere, 1583 Terriferby, u 1900 Терреферъ (Кырцетаго); vn То́рбель.
C2
● Küla on kuulunud keskajal Kärkna kloostrile, hiljem Ohakvere ja Sompa mõisa alla. XVIII saj Tärivere mõis ja küla. Hilisemal ajal on küla kutsutud ka Kõrtsitaguseks (1869 Kortsitaggone) või Koordiks (1844 ja 1871 Kordi). Pärast mõisa jagamist 1920. a-tel moodustus Tärivere asundus, mis 1935 jagati kaheks: lõunapoolne ↑Lipniku (Tärivere I) ja põhjapoolne Kaleva (Tärivere II). Neist Kaleva küla liideti 1977 Täriverega. A. Moora ja E. Tarvel on nime, mida nemad tunnevad Täreverena, tuletanud vene sõnast тереб ’sõõrd’. A. Moora on arvanud, et sõna on vene keelest laenatud Peipsi idaranniku vadja murdesse ja jõudnud koos vadjalastega Alutagusesse. L. Vaba andmeil ei ole sõna vadja keelest registreeritud. Vrd siiski ka vene nimekuju Торбель. – MK
Ariste 1930: 366; EAA.854.4.931; ERA.14.2.720 (Iisaku vallavolikogu 24. II 1935 otsuse ärakiri); EVK; Joh LCD: 420; KNAB; Monumenta: I, 29; Moora 1964: 41, 43, 78; Paucker 1847–1849: II. 33; Tarvel 1999b: 60
Uku ‹`Ukku ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vohnja mõis), 1583 Hukoby (küla Vohnja mõisa all), 1586 Weka, Vcke, 1629 Hukekylla.
C3
● 1930. a-tel Uku asundus, 1940. a-test kuni 1977 Uku-Eeriku küla. Balti kohaleksikon (BHO) samastab nime kirjapanekuga Virumaalt (1688 Ucko u. Korrijerwe unter Wayküll, ↑Vaeküla), E. Tarvel seda ei ole teinud. Tema andmeil rajati Uku abimõis varasema Uku küla asemele, mis 1750 oli olemas, 1782 aga enam mitte; veel 1765. a kaardil on märgitud üksnes küla. Abimõisana on Ukut (Ucko) Tarveli järgi mainitud XIX saj algul ja kaartidele ilmus see 1844 (Ukko). Nimi pärineb isikunimest. Ukust edelas olnud endine Eeriku küla (1892 Eriko) tekkis XIX saj neljast kolmepäevakohast ning liitus 1940. a-teks Ukuga. 1977 liideti Ukuga ↑Voorse küla. – MK
Bfl: II, 935; BHO: 619; EAN; KNAB; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 47–48, 108
Vanaküla1 [vana‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Wanaküla Jack, 1637 Wannaküll Jaack (Kolga mõisa vabatalupoeg), 1683 Wannakül (küla), 1699 WanaKÿla.
B3
● Pole päris selge, mille alusel on Vanaküla hakatud nii nimetama. G. Vilbaste on arvanud, et Vanaküla tekkis XVI saj sõdades hävitatud Valgejõe küla maadel XVII saj I poolel. E. Tarvel oletab, et kohale võidi viidata juba 1290 nimega Witena, mis tähendas Valgejõge. Kuna see asus vana küla maadel, hakati seda kutsuma Vanakülaks. Valgejõe silla lähedal olevat külaosa, mis praegu ulatub jõe mõlemale kaldale, loetakse omaette ↑Valgejõe külaks. – MJ
EAA.1.2.940:40, L 32; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; Stuart 1699; Tarvel 1983: 92; Vilbaste 1956: 189–190
Varbevere ‹-`verre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Imukvere mõis), 1411 Warpevere, 1582 Warpeth, 1839 Warbofer.
C2
● L. Kettunen on nime algusosa seostanud sõnaga varb : varva ’kepp, pulk’. V. Pall peab võimalikuks ka seost idamurde sõnaga varve : `varve või `varbe ’noor mets’. – PP
EO: 298; PA I: 104; PTK I: 268
Varbla1 [`varbla] ‹`Varbla ~ -sse› Var – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Werpel.
● Keskajal kuulus Varbla Saare-Lääne piiskopkonda ja Hanila kihelkonda, sai 1611 oma pastori, kuid oli hiljemgi mitu korda Hanilaga ühendatud. A-st 1710 moodustas koos Hanilaga kaksikkihelkonna. Varbla on olnud Läänemaa väiksemaid ja kõrvalisemaid kihelkondi. Tõenäoliselt on kihelkond saanud nime mõisalt. Varbla kirik asub Helmkülas. L. Kettunen võrdleb nime soome kohanimega Varpula ja esitab vasteks oletatava isikunime *Varbo(i), mille aluseks oleks linnunimetus varblane või varb ’kepp’. Sisekaota kohanime Varbola peab ta liitsõnast tekkinuks. Tähenduse poolest sobiksid kohanimevasteks paremini küll idapoolsed tuletised varve ja varvik ’noor mets’ (sm varvikko ’põõsastik, noor mets’). Vrd Varbola, Varpe. – MK
ENE: VIII, 310; EO: 142; VMS
Varbuse [`varbuse] ‹-le›, kohalikus pruugis `Varbusõ ‹-lõ ~ `Varbustõ› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Warbus, 1627 Warpes, Warrepoll (veski), 1638 Warbstkülla, Warwosta Kywi (veski), 1738 Warbus (küla), 1757 Warbus Mois.
C2
● Kirumpää lossipiirkonda kuulunud küla oli XVIII saj keskpaigast Väimela mõisa lahustükk ja karjamõis, mõnedes allikates nimetatud ka Klein-Waimel (’väike Väimela’). 1791 sai sellest iseseisev rüütlimõis. 1920. a-test Varbuse asundus, 1977. a-st küla. Nime päritolu pole selge. Üleskirjutustest tekib ettekujutus, et nimi on olnud ste-lõpuline. Möksi veskikoha 1627. a nimi Warrepoll näib olevat liitsõna. Warre osise kaudu võiks oletada ühist päritolu ka vare(te) ja võre(te) osiseid sisaldavate kohanimedega. Varbuse orgudest lõhestatud maa võiks siin motiivi pakkuda. Kuid sellisel juhul tuleks seletada, kust on nime koosseisus pärit teise silbi b ~ v, vrd siinkohal Vorbuse. Kui oletada, et Varbuse oli suhteline ääremaa asustuskeskuste vahel (Tilleoru Kantsimägi oli Hurmi piirkonna linnus), siis võib proovida nime ühendada ka sõnaga varvistu ’varvik, varvamets, noor mets’. Sõna varvinõ ~ varvonõ ’varbadest tehtud’ võiks olla mõeldav algupära, kui nimeandjale on motiivi pakkunud kohalik talupojaarhitektuur. Pisut tõenäolisem on siiski vaheastmeks olnud isikunimi. Ka soome perekonnanime Varpula aluseks peetakse kõige tõenäolisemalt taimestikusõnavara, harvem võib taustal olla linnunimetus või Skandinaavia naisenime Valborg mugandus Varpu. Varbusega on 1977 liidetud Tille (Kan) küla (↑Tilleorg). Vrd Varbla, Varpe. – ES
BHO: 651; EAA.567.3.186:5, L 5p; EAA.3174.1.172:166, L 146p; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 128, 129; SK I: 486; Sukunimet 1992: 675; Wd
Varpe [`varpe] ‹`Varpe ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1645 Warpe, Warpell, Werpe, 1798 Warpa.
B4
● L. Kettunen on nimele vasteks toonud varbe : varpe ’(looma)sõim’ ja joonealuses märkuses võrrelnud seda sõnadega varve või varpe ’mets, metsakarjamaa, koppel’, sm varpa, varpu ’vits, oks raag’, varb : varva ’kepp’. Kuramaal esineva Warpe on P. Johansen ühendanud eesti sõnaga varvik, kuid seda nime on ühendatud ka läti sõnaga vērpji ’soosaar’. Eelistatud on siiski läänemeresoome päritolu. Varpe küla osad on Pälli (1645 Pelli Pert) ja Uusi (1689 Huusi Hanso Sohn Laas). – MK
Mellin; SK I: 313, 470, 486
Vatku1 [`vatku] ‹`Vatku ~ -sse ~ -le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1287 Warkel-Womes.
B2
● 1287. a ürikus esinevad Warkel, Womes nagu kaks küla. E. Tarvel on nimepaari (1286, 1302 ja 1348 võltsürikutes Vackewomes ning samades 1345 Wackowomes) puhul oletanud, et Kadrina Võhmat on eksikombel kaks korda nimetatud. P. Johansen on seda nimepaari seletanud kui *Vatku(la)-võhma küla ja oletanud, et Palmse Vatku oli teise, Kadrina-poolse Vatku tütarküla, kuid E. Tarvel on pidanud seda põhjendamatuks – polevat andmeid, et Palmse ala oleks asustatud kagu poolt. Vatku nime puhul on Tarvel oletanud liitnime, mille esimene pool oli isikunimi (Vade) ja teine pool -küla. L. Kettunen on ebaõnnestunult nime püüdnud tuletada sõnast vaade : vaate (vaatama ‹ valvatama ’silmas pidama, valvama’), kuid nentinud isegi, et nime algusosa jääb etümologiseerimata. Kindlaks on ta pidanud -ku tulenemist sõnast küla. Vrd Vatku2. – MK
EO: 65; Joh LCD: 657; Tarvel 1983: 27
-vere – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiara ’ala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust p › v põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve. – MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: 351–356; Ariste 1963: 474–475; EMK 2009: 272–273; Johansen 1925b: 58; Kallasmaa 2007: 450–453; Pall 1997: 72; PTK II: 72–83; Päll 2012: 167–168, 169; SK II: 62; Tarvel 2013: 406–407; Troska 1995: 23–28; Weske 1877b: 83–95
Vergi ‹`Verki ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vergi Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1539 Werky, Warky, 1553 Wirkes (küla), 1582 have Werx, Haffen zu Fircks (sadam), 1583 Werchis (küla), 1630 Fircks (sadam), 1699 Wörcke, 1796 Wiorki (küla, saar), 1871 Worki, Kaupasaar (küla, saar ja sadam), 1913 Wörki (küla).
A1
● P. Johansen on oletanud, et asustus tekkis Verki XV saj keskel, 1462 on Vergi kohal olnud rootslaste talu ning 1469 on mainitud sadamat kujul Wyrschen porten. Vergit on esmakordselt nimetatud 1539 sarasena, mis läks Sagadilt Metsiku mõisale. Vergi külast on teateid a-st 1553, sadamast 1582. Keskajal ja hiljemgi on Vergi olnud Viru ranna olulisimaid kaubasadamaid, mida on nimetatud ka Kaup(a)saareks. Johanseni arvates kuulus Vergi XVI saj-ni perekond Fircksile (1306 Gerhardus de Ferckis). Kuigi Virkeste vasallisuguvõsa on Virumaal olemas olnud, ei seosta E. Tarvel seda Vergi külaga. Johansen on lisaks oletanud, et sadama 1469. a kuju Wyrschen võiks siduda sõnaga virulane, virukas. Pigem saab Vergi nime päritolu ühendada algse rootsilise asustuse põhjal samaga, mis on Soome rootsikeelsetel rannikualadel esinevatel verk-algulistel kohanimedel, nt Verknäs. Rootsi murdesõna verke seostub kalastamisega, sõna on tähendanud kitsa lahe või jõe suudmes tarvitatavat tõket, milles olevate aukude ette pannakse rüsad ja mõrrad. Sõna kaugem lähe on alggermaani *werko-, millest on laenatud mh eesti võrk. – MA
Bfl: I, 59; BHO: 686–687;
EAA.1.2.C-IV-121; EES: 617; ENE-EE: XII, 659; EVK; Joh LCD: 263, 918–919; Johansen 1951: 156–157; KN; KNAB; LUB: II, 621, XII, 636; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 499; Tarvel 1983: 50, 77, 85
Verilaske [veri‿`laske] ‹-le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Vana-Võidu mõis), 1638 Werrelasky (küla).
C2
● Võimalik, et nimi oli olemas juba 1525, nimelt on mainitud meest Peter Vergelas poick. 1638 oli külas vesiveski. Nimi on problemaatiline. Paljud veri- ja vere-nimed on seotud veekogu või vesiste kohtadega. Verioja on nimetüübi levinuim kombinatsioon. V. Pall on Verioja lähtekohana näinud sõna veri : vere. M. Kallasmaa on osutanud võimalusele, et veri- ja vere-alguliste kohanimede algusosa võib olla sama mis kohanimelõpp -vere. Viimase lähtekohaks on peetud sõna veer : veere, mille algtähendus võis ühe arvamuse kohaselt olla ’mets, madalapinnaseline lehtpuu või segamets, metsane küngas, kallas’. E. Tarvel on oletanud osise laenulisust ja arvanud tähenduseks ’tarastatud ala’. Ka nime järelosa -laske pole selge. Läheduses on lõpult sarnane kohanimi Kangilaske või Kangilaski (1599 Kangelos Hanc). On oletatud, et Las(k)ma nimedes võiks olla tegemist tegusõnatüvega laske-, mis võiks kõne alla tulla ka siin. Nii Verilaske kui ka Kangilaske asuvad mäeveerul oja kaldal. Verilaske ojast läänes olevat külaosa tuntakse Vennijaagu nime all (1796 Wan̄a Jago Schule). ¤ Kui Eesti keerles alles suure Põhjasõja keerises, põrganud vaenlase väed praeguse Verilaskja kohal kokku. Võitlus oli väga äge ja seal tapeti hulk inimesi, muuhulgas ka kaks Eesti kindralit. Veel praegugi on sääl näha kaks kiviristi. Suurest vere valamisest on jäänud kohale nimeks Verilaskja. (1939) – MK
Essen, Johansen 1939: 30; KM: ERA II 237, 265 (18) – 1939; Kallasmaa 2007: 452, 455, 460–461; Koit 1962: 235; Rev 1638 II: 86; Tarvel 2013: 406–407
Märkus. Lisatud 1525. a maining. 2021-12-30T16:49:20.
Vihasoo [viha‿`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Vihasu Kad, Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1586 Wehas (küla), 1630–1631 Wihaso, u 1900 Выхосоо (küla).
B2
● Palmse mõisa XV saj-st pärinevates võltsdokumentides esineb jõenimena Videnso. Jõesuus on 1586 nimetatud sadamat (Wehas), Kolga mõisa all ka küla. Küla tekkeajaks on E. Tarvel pakkunud XV–XVI saj. Külanime seletuseks on kaks võimalust. Muistsest isikunimest lähtumisel tuuakse võrdluseks Wiha, Vya, Wye, Vichty, Vychte. Jõenimest lähtudes võis nimi algselt olla *Võhasoo sõnast võhk, mis oleks sobinud võhkadesse kasvanud jõesuule. Sel juhul oleks pidanud õ asenduma i-ga. Nime järelosis on algselt võinud olla -suu, mis märkinuks jõesuud. L. Kettunen, kes tunneb nime kujul Vihasu, on eelistanud järelosise lähtumist sõnast soo. – MK
EO: 226; Tarvel 1983: 69–70
Vihula ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Viol, 1241 Viola, 1402 Vyol, 1501 Vyoll (mõis), 1516 Fioell, 1542 Fyoll (mõis, küla), 1583 Fiol (mõis), Fiolby (küla), 1796 Viol (mõis), Wihhola (küla).
A2
● Mõis rajati küla kõrvale vahemikus 1464–1501. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Vihula asundus, mis 1977 liideti Vihula külaga. L. Kettuneni järgi tuleneb nimi sõnast viha ’kibe’, ta seob selle sageda Soome kohanimega Viho(i)la ning isikunimega Viho(i)nen. Ka E. Tarvel tuletab külanime muistsest isikunimest Viho või Vihoi. Vihula mõisast 0,5 km küla poole asus endine saunaküla Puutemäe (praegu tuntud rohkem Altküla nime all). – MA
Bfl: I, 1207; BHO: 630; EO: 84; Joh LCD: 667; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 16, 25, 37, 46, 104
Viinistu ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Viinistü ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1372 Wynest vischer (kalur), 1542 Wintze (küla), 1587 Wijnies, 1590–1591 Winisto, 1694 Winist Pä Bÿÿ, 1699 Winist, 1798 Winisto.
B1
● E. Tarvel on 1372 Tallinna kalameeste hulgas mainitud nime kohta arvanud, et tõenäolisemalt on tegu isikunimega, mis Viinistuga ei tarvitse olla seotud. P. Ariste tõlgenduses tähendab nimi salaviinavedajate kohta (viini + kohaliide -stu). P. Wieselgreni arvates on aga küla nimi algselt olnud *Finnplatsen või *Finnby, st soomlaste koht või küla. Põhjenduseks toob ta rahvatraditsiooni, mille järgi on küla elanikud tulnud Soomest. Küla on 1686 olnud tühi, võimalik, et Soomest on tulnud siis uut asustust. Rahvapärimuse järgi asutanud küla kaks Suursaarest pärit soomlast, Heiki ja Aadu, kes kandnud valget särki ja pikki pükse. Heiki ehitanud maja põhja, Aadu lõuna poole, seetõttu hüütakse küla põhjapoolset otsa Heikiotsaks, lõunapoolset Aaduotsaks (Aadu naise järgi ka Sohviotsaks). Nende kahe vahele jäävat osa kutsutakse vahel Keskkülaks. – MJ
BHO: 649; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 65–66; Vilbaste 1956: 192–194; Wieselgren 1951: 282–283
Viitna [`viitna] ‹`Viitna ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Palmse mõis, Vatku mõis), 1671 Witna (talu), 1796 Wiitna (kõrts), 1844 Witna (kõrts, talu), u 1900 Витна (küla).
C3
● 1671. a on esmakordselt kirjalikus allikas mainitud Witna talu, mis juba 90 aastat on Aaspere mõisale kuulunud. Seega saab oletada, et Viitna pere oli XVI saj lõpul tõenäoliselt olemas. 1744. a on Aasperele kuulunud Tõikvere all toodud kaks Viitna talu ja Palmsele kuulunud hajatalu Witna Kortzi Juhhan, mis tähistas tõenäoliselt Viitna kõrtsi. Kõrtsi täpne rajamisaeg on teadmata, 1765. a kaardil on see aga olemas. XIX saj lõpuks oli Viitnal kõrts, pood ja kaks talu ning küla kuulus Palmse mõisale. Keskajal asus Viitnal pühale Vitusele pühendatud kabel, mis Liivi sõjas hävis. Pühakult on nime saanud kabel ning selle kaudu talud ning kõrts. E. Tarvel lisab, et kohanime kujunemisel võis olla mõju avaldanud ka lähedal asuv Valgejõgi, alamsaksa keeli Wittena. Kabel asetses Viitna järve ääres, surnuaed hilisema Viitna kõrtsi vastas. – MA
KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 24, 37, 99–100, 117, 212–213
Võhma4 [`võhma] ‹`Võhma ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1287 Wames, 1528 Wehemekulle, 1726 Wochma.
B2
● Nime aluseks on sõna võhm või võhmas ’soosaar’. Kuna küla ümbruses pole sood ega raba, siis on E. Tarvel oletanud, et nimi oli siia toodud uusasukatega kusagilt mujalt. Võhma on levinud külanimi. Vrd Võhma1. – MK
Rev 1725/26 Vi: 63; Tarvel 1983: 27
Võnnu2 ‹`Võndu› Võn – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
● Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden. – MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497
Vägari ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vähari Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Kurista mõis), 1584 Wagarisz, 1599 Wagarys, 1624 Weggerse, 1839 Weggar.
C2
● A-tel 1977–1997 oli Vägari küla nihkes, kuna selle alla olid ühendatud Kose ja Kõpu küla, samas kui Vägari ajalooline tuumik oli liidetud Aiduga. 1997 taastati endised külad. Põlisküla nime päritolu on ebaselge. Võimalik, et nime lähtekohaks on tuletis sõnadest vägi, vaga või vai (*vakja). Siiski on ka Soomes raskesti etümologiseeritav nimetüüp Vekara/Vekari/Vekaro, millega on võrreldud murdesõna vekara ’teatud kalapüügivahend, kõver puu või puuoks, sarv’. Need nimed olevat väljendanud looduseseme kõverat kuju, nimetüüpi on peetud Häme-päraseks. – MK
PA IV: 40; P XVI: 274; Rev 1624 PL: 40; Rücker; Vahtola 1980: 116–119
Änglema [`änglema] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Englema Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), ? 1314 Enlande (küla), 1402 Engheuen, 1565 Engenum (vakus), 1602 Engnum, 1798 Engelkülle; erts Ängesbyn.
B1
● Nime päritolu jääb ebaselgeks. Nime võiks analüüsida Äng+lema. Algusosa lähtub arvatavasti Eng-algulisest isikunimest, järelosis on vaheldunud: XVI ja XVII saj on olnud selleks nõmm, mis hiljem on asendunud lõpuga -lema. Selle hilise järelosise sisu jääb hämaraks. E. Tarvel on oletanud algusosa rootsi päritolu (äng ’heinamaa’). Võimalik on Änglema nime tänapäevakuju järgi analüüsida ka Ängle+ma, selgi juhul oleks algusosa isikunimi ja järelosa -maa. L. Vaba on osutanud, et nimi võis lähtunud olla taimestikust, vrd ängelhein, sm ängelmä (Thalictrum). XV ja XVI saj kirjapanekutes puudub l-aines. Esmamainingu põhjal on P. Johansen, kes tundis eestikeelset nime Änimaa kujul, oletanud selle saksa päritolu (maa = Land). Vrd Anelema, Enge, Odulemma, Vasalemma, Ängi. – MK
BHO: 66; EAA.1.2.934:7, L 7; Hoppe 1997; Johansen 1925b: 98