[MUL] Mulgi sõnaraamat

a aga ▪ varep olli ädä, a pirla om kikk äste varem oli häda, aga nüüd on kõik hästi. Vt aga2

.aabine <.aabise, .aabist> haavane, haavapuust ▪ mede sannalava om aabine meie saunalava on haavapuust

aabits <aabitse, aabitset> aabits ▪ temä om aabitsest läbi joba ta on aabitsa juba läbi õppinud

.aage
1. aeglane ▪ temä om aage inimene ta on aeglane inimene. Vrd .aiglane1, .aiglin1
2. aeglaselt, pikkamööda ▪ keträ aage, ärä tulist kedräte! ketra pikkamööda, ära kiiruga ketra!. Vrd aa|pikku, .aiga|pidi, tasakeste

aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konks ▪ kördil om aagi seelikul on haagid; obese ravval om aagi, käänets ruvidege ala Krk hobuseraual on haagid, keeratakse kruvidega kinni. Vrd an´ks, kon´ks1, än´ks
2. (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumisel ▪ jänes tiip aak´e jänes teeb haake

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

.aamer <.aamre, .aamert ~ .aamerd> , aamer <.aamre, aamert ~ aamerd> haamer ▪ aamer om suurep, vasar om vähep haamer on suurem, vasar on väiksem; kengsepäl om kah aamer kingsepal on ka haamer. Vrd vasar

aamer´t <aamerdi ~ aamerti, aamertit>
1. kärsitu, püsimatu ▪ ta om väege aamer´t, ei kurda puil egä mail ta on väga kärsitu, ei püsi puil ega mail. Vrd jõhmer´ts, rõba
2. üleannetu, ulakas ▪ sii poiss om egävene aamer´t see poiss on igavene üleannetu. Vrd aaran´t, räämel´t, uurat´

.aamine <.aamise, .aamist> ajamine ▪ keväde om eläjide väl´lä aamine üit´s suur möll kevadel on loomade [laudast] välja ajamine üks suur möll

aanik ~ aanike <aanikse, aanikest> Krk
1. vesiroos (Nymphaea) ▪ sii aaste om pal´lu aaniksit tänavu on palju vesiroose; me sõidime paadige aanikside vahel me sõitsime paadiga vesirooside vahel. Vrd ani, jõe|aanik, vii|ruus´1
2. mõru vahulill (Polygala amarella) ▪ ku kange köhä ja kurgust kinni olet, sis tii aanikse tiid kui [on] kõva köha ja kurk on kinni, siis tee vahulille teed. Vrd aani|ein

aan´|pal´k <aan´|palgi, aan´|.palki> Pst Hls Krk aampalk ▪ talase om taren parte all, lae all om aan´palgi talad on rehetoas parte all, lae all on aampalgid. Vrd aam´|pal´k, aam´|tala, ran´ts|pal´k, ven´uts1, Vt pal´k1

aan´|tala <aan´|tala, aan´|tala> Krk aampalk; lage kandev tala ▪ aan´talase om laudal, sääl om lagi pääl aampalgid on laudal, seal on lagi peal. Vrd aam´|pal´k, aam´|tala, aan´|pal´k, ven´uts1, Vt tala

aa|pikku ~ aja|pikku Krk ajapikku, pikapeale ▪ aapikku om ta akanu miut mõistme pikapeale on ta hakanud mind mõistma. Vrd .aage, aa|.pikmel, .aiga|.müüdä, .aiga|pidi, pikä|.pääle

aar <aara, .aara> Krk õrn, valutundlik (ihu) ▪ ihu om seante aar, ei tää ka ma aiges jää ihu on selline õrn, ei tea, kas ma haigeks jään. Vrd ell

aaran´t <aarandi ~ aaranti, aarantit> Krk üleannetu, ulakas ▪ küll om sääl talun aaranti poisi küll on seal talus ulakad poisid. Vrd aamer´t, uurat´

aas <aasa, .aasa>
1. haak ▪ pane värät´ aasa pane värav haaki. Vt aak´
2. aas, silmus, tärge ▪ pastlel om aasa pastlal on aasad (kust paelad läbi käivad). Vrd leht|aak´, sang, silmus

aasal´ts <aasaltsi, aasaltsit> Hls, aasalts <aasaldse, aasaldset> Krk pastla ristpael; pastla külgaas ▪ pastle aasal´ts olli katik pastla külgaas oli katki; vaade ku tugeve aasaldse om nendel pasteldel Krk vaata, kui tugevad paelad on nendel pasteldel. Vrd aasa|kabel, aasandus, aasants, aasats

aasants <aasandse ~ aasantse, aasantset> pastla ristpael ▪ mis risti pääl, om aasantse mis risti peal, on pastla ristpaelad. Vrd aasa|kabel, aasal´ts, aasandus, aasats

.aastene <.aastese, .aastest> aastane ▪ sii memm olli joba ütsmekümne aastene see memm oli juba üheksakümneaastane; miu emä om katsmekümne aastene minu ema on kaheksakümneaastane

aava|kõrnits <aava|kõrnitse, aava|kõrnitset> haavariisikas (Lactarius roseozonatus) ▪ aavakõrnitse om ää söögiseene haavariisikad on head söögiseened. Vrd aava|siin´, aavik2, ärjä|kiil

aava|siin´ <aava|seene, aava|siint> haavariisikas (Lactarius roseozonatus) ▪ aavaseene om alli värmi haavariisikad on halli värvi. Vrd aava|kõrnits, aavik2, ärjä|kiil

aa|viide <aa|.viite, aa|viidet> Trv Hel ajaviide ▪ talveõhta om aaviites ää kudade talveõhtul on hea ajaviiteks kududa. Vrd aja|viidus

aa|.viitlik <aa|.viitligu ~ aa|.viitliku, aa|.viitlikku> Trv aegaviitev, aega kulutav ▪ sii om tal puha üit´s aaviitlik asi see on tal kõik üks ajaviitmise asi

aavik1 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavik, haavamets ▪ Mulgimaal om mitmit aavikit Mulgimaal on mitmeid haavikuid

aavik2 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavariisikas; tavariisikas (Lactarius roseozonatus) ▪ aaviku om alli ja limatse seene haavariisikad on hallid ja limased seened. Vrd aava|kõrnits, aava|siin´, ärjä|kiil

aavik3 <aaviku ~ aavigu, aavikut> Krk Hel hall lehm ▪ aavikit om mede kandin vägä vähä halle lehmi on meie kandis väga vähe

abiline <abilise, abilist> abiline ▪ suve om talun pal´lu abilisi suvel on talus palju abilisi

abras1 <.apre, abrast> õrn, habras ▪ rõstall´kausi om apre kristallkausid on õrnad

abras2 <.apre, abrast> Krk halvaks läinud ▪ nii kala om apre need kalad on halvaks läinud

ad´su pl <ad´sude, ad´susit> Hls Krk korratud karvad, libled jms, sasipundar ▪ siul om juusse ku ad´su pähän sul on juuksed kui sasipundar peas; lina ku ad´su kunagi, õige väike kasvap lina nagu sasipundar, õige väike kasvab. Vrd ad´su|pää

adu <adu, adu> Hel loll, rumal ▪ os sa adu! oh sa loll!; adudege om ädä lollidega on häda. Vrd õsu

aevas <.aeva, aevast> , aeves <.aeve, aevest> aevastus ▪ aeve käeve, nohk ja sulg om aevastused tulevad peale, on nohu ja kinnine nina. Vt aivas

agaline <agalise, agalist>
1. haraline ▪ puu om agalises lännu puu on haraliseks läinud. Vrd aralik
2. piltl aganane, sõklane ▪ agalist leibä ei taha süvvä aganast leiba ei taha süüa. Vrd aganene, .sõkline

agane1 <agatse, agast> Krk Hel hagudest koosnev v tehtud; risune ▪ agatsen mõtsan om rasse kõndi oksarisuses metsas on raske käia. Vrd agune

agane2 <agatse, agast> Hel okslik; piltl riukalik ▪ nemä om siantse agatse nemad on sellised riukalikud. Vrd agas´k

agar2 <agare, agard> Hls, agar´ <agari, agar´t> Hel kahar, laiade tihedate okstega (puu) ▪ agare puu otsan om varesse pesä kahara puu otsas on varese pesa; puul olli agar´ ilus ladu ja lake tüvi puul oli kahar ilus latv ja lage (oksteta) tüvi. Vrd agarik, agrik, ahar, aharik

agarik <agarigu ~ agariku, agarikku> Hel kahar, tihedate okstega (puu) ▪ küll om agarigu puu küll on tihedate okstega puud. Vrd agar2, agrik, ahar, aharik

agin <agine, agint ~ agind> Krk hagijas ▪ nüid om agine mõtsan, kiuh käuh auguve nüüd on hagijad metsas, kiuh käuh hauguvad. Vrd agijes

agras <.akra, agrast> Hel tilgastanud, veidi hapu (piim) ▪ piimäl om agras magu man piimal on hapu maitse juures; va tölline piim, akras lännü va poolpaks piim, ära tilgastanud. Vrd .löndunu, .mõlkjas, müre, .mürkunu

agrasteme <agraste, agraste> Hel tilgastama ▪ sii piim om peris ärä agrastet, apu maik man, ei saa söögi pääle panda see piim on päris tilgastanud, hapu maitse juures, ei saa söögi peale panna. Vrd mõrateme, mürästeme, tirasteme

aharik <aharigu ~ ahariku, aharikku> Krk kahar ▪ nurme veere pääl om aharik puu põllu ääres on kahar puu. Vrd agar2, agarik, agrik, ahar

ahendeme ~ ahenteme <ahente, ahende> ahendama, kitsamaks tegema ▪ ahende pennärd! Hel tee peenar kitsamaks!; miu kört om vaja ärä ahente minu seelik on vaja kitsamaks teha

aher1 <.ahtre, .ahtret ~ .ahtre, aherd>
1. aher, sigimatu; tiinestumata ▪ lehm om ahtres jäänu lehm on ahtraks jäänud; kava sii kas´s aher kurt, tuup jäl üte pardi poigi kaua see kass [ikka] tiinestumata püsib, toob [varsti] jälle ühe pesakonna poegi
2. kehv, kasin ▪ ma ole peris jutu aher ma olen päris kasina jutuga

aherik <aherigu ~ aheriku, aherikku> Hls Krk ahervare ▪ vanast laudast om pal´lald aherigu vanast laudast on järel ainult ahervaremed. Vrd aher|vare, aher|var´s, ahju|vare

ahes <.ahte, ahest, komp .ahtep> kitsas, ahas ▪ kör´t om ahtes jäänu seelik on kitsaks jäänud. Vrd .ahtak, .ahtik

ahju|põsk <ahju|põse, ahju|.põske> ahju esinurk ▪ ahjupõsk om suutagune nurk ahjupõsk on ahjusuu tagune nurk (ahju esikülje pool); pane ahjupõse sissi sii kaus´s pane ahjupõske see kauss (st ahjusuu kõrvale nurka)

ahk <aha, .ahka> Hel
1. valkjashall ▪ palaje om aha karva voodilinad on valkjashallid. Vrd al´l4
2. koidukuma, hämu ▪ alle om ahk alles hahetab (ei ole veel valge väljas). Vrd somp2
3. piltl tühine kiidujutt ▪ ärä aa ahka ära kiida tühja

ahmitseme <ahmitse, ahmitse> Trv ahnitsema ▪ ta om terve elu kikke kokku ahmitsen ta on terve elu kõike kokku ahnitsenud. Vrd ahm´me, ahnitseme, ahnusteme, ihnisteme

ahne <ahne, ahnet> ahne, ahnitseja ▪ ta om siande ahne kah, et rääbis kokku kikk Trv ta on selline ahne ka, et kraabiks kõik kokku. Vrd kor´m1, lõm´ps2, niilus

ahne|päidsik <ahne|päidsigu ~ ahne|päidsiku, ahne|päidsikut> , ahne|päitsik <ahne|päitsigu ~ ahne|päitsiku, ahne|päitsikut> ahnepäits ▪ ta om põrgu ahnepäidsik, ahnustes mailma kokku ta on põrgu ahnepäits, ahnitseb kogu maailma kokku; kuradi ahnepäitsik, ahmip kikk endel kuradi ahnepäits, ahnitseb kõik endale

ahnitseme <ahnitse, ahnitse> ahnitsema ▪ ta om eluaa kikke kokku ahnitsen ta on kogu elu kõike kokku ahnitsenud. Vrd ahmitseme, ahm´me, ahnusteme, ihnisteme

.ahteline <.ahtelise, .ahtelist> kitsavõitu ▪ saarel om ahtelise pikäliku lehekse saarepuul on kitsavõitu piklikud lehekesed

.ahtik ~ .ahtike <.ahtikse, .ahtikest> , .ahtik <.ahtigu ~ .ahtiku, .ahtikut> kitsas, ahtake ▪ ta om miul ahtiku püksi tennu ta on minule kitsad püksid teinud; sii tii om õige ahtik see tee on väga kitsas. Vrd ahes, .ahtak

aia|mulk <aia|mulgu, aia|.mulku> aiaauk, väravakoht ▪ aiamulk om seante üle astutev väravakoht (aias) on selline üleastutav (st saab üle astuda)

aia|vili <aia|vil´lä, aia|.vil´lä> aedvili, köögivili ▪ ua, erne ja kaali, kapuste om aiavili oad, herned ja kaalid, kapsad on aiavili; ma ei ole viil aiavil´lä tennu maha ma ei ole veel aedvilja maha teinud

aidik <aidigu ~ aidiku, aidikut> Krk väike ait; panipaik aida ees räästa all ▪ väike aidik om sääl tõise aida kõrvan väike aidake on seal teise aida kõrval. Vrd aidak

aig <aa ~ aja, .aiga ~ .aige> aeg ▪ aig arvamede, tun´n täädmede (knk) aeg arvamata, tund teadmata (sünnitamisest); ma ei ole joba ammul aal sinna saanu ma ei ole juba ammu sinna saanud; ma sai parajel aal sinna ma jõudsin parajal ajal sinna; neil aigel ei tule ääd nendel aegadel ei tule head; mea ei mälede vana aigest ma ei mäleta vanadest aegadest; nüid om vanamiis ilusen ajan, küsi nüid Hel piltl nüüd on vanamees heas tujus, küsi nüüd

aig|ilm <aig|ilma ~ aja|ilma, aig|.ilma>
1. eluolu; ajajärk; ilmaelu ▪ aigilm om ukan ilmaelu on hukas; ajailma om pal´lu muuten, arenen Hls eluolu on palju muutunud, arenenud. Vrd elu|olu
2. maailm ▪ et sii aigilm ninda suur om et see maailm nii suur on. Vrd ilm, maa|ilm, ma|ilm

.aigine <.aigise, .aigist> , .aigne <.aigse, .aigset> aegne ▪ mede talul olli vana alli aigine nimi meie talul oli vana hallide aegade nimi (iidne nimi); ta om miu aigne inimen ta on minuaegne inimene

.aiglane1 <.aiglase, .aiglast> aeglane ▪ aiglase inemise om rahuliku aeglased inimesed on rahulikud. Vrd .aiglin1

.aigleme <aielde, .aigle> Hls Hel aega viitma, viivitama ▪ mis sa iki aiglet ku om minek miks sa ikka viivitad, kui peab minema. Vrd pikenteme, .viibume, viiviteme

.aiglin1 ~ .aigline <.aiglise, .aiglist> aeglane ▪ ta om aiglise ja pikälise kõnege ta on aeglase ja pikaldase jutuga; tõisel inimesel om vaim ergep, tõisel om aiglin teisel inimesel on vaim ergem, teisel on aeglane. Vrd .aiglane1

.aigume <.aigude, .aigu>
1. vanaks või halvaks minema ▪ leib om aigunu leib on vanaks läinud
2. valmima (ilmastiku toimel) ▪ lina aiguve pääle leotemist väl´lä pääl linad valmivad pärast leotamist välja peal

.aigus <.aiguse, .aigust> haigus, tõbi ▪ jumala aiguse puha, pal´t luu murd om esi tett aigus jumala haigused kõik, ainult luumurd on enda põhjustatud haigus. Vrd taud´s, tõbi

.aimus <.aimuse, .aimust> aimus, aim, arusaamine ▪ miul om vähä aimust mul on natuke aimu (asjast). Vrd aim

ain <aena, .aina> Hel hein ▪ talves om vaja luumel aena tetä talveks on vaja loomadele heinad teha; eedä aende pääle maha heida heinte peale maha (puhkama). Vt ein || aena|aig heinaaeg

ais1 <aisa, .aisa>
1. (vankri või ree) ais ▪ obene karas´ aise vahelt väl´lä hobune hüppas aiste vahelt välja; linnu istuve vankre aise pääl linnud istuvad vankri aisade peal. Vrd juhi, kints, vehmer
2. aisa meenutav osa mõnel esemel (nt vokil) ▪ okil om kait´s aisa vokil on kaks aisa

ais2 <aisu, .aisu> lõhn; hais ▪ sii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais – ku mõni om aisu tennu (knk) oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast). Vrd luh´t2, lõhn1, nuhk, ving1

aisuteme <aisute, aisude>
1. nuusutama, nuhutama ▪ peni aisutes aiaviiri koer nuusutab aiaääri; ku vähä rasva om vii sehen, ei juu, mekuts ja aisuts sääl man Krk kui natuke rasva on vees, (loom) ei joo, mekutab ja nuhutab seal juures. Vt nuusuteme
2. haisutama; peeretama. Vrd peeräteme, puugateme, Vt purtsuteme

ait <aida, .aita> ait ▪ ta om võtten võõrist aitest ta on võtnud võõrastest aitadest (öeldi teiste arvel rikastunu kohta). Vrd aidak, aidik

aja|viidus <aja|viiduse, aja|viidust> ajaviide, ajaviitmine ▪ muud ametit miul ei jole, laulmine om miu ajaviidus muud ametit mul ei ole, laulmine on mu ajaviide. Vrd aa|viide

ajo1 <ajo, ajo> , aju1 <aju, aju>
1. aju ▪ lamba ajo pannas vere sissi ja tetäs käk´ke lamba aju pannakse vere sisse ja tehakse käkke
2. piltl mõistus, aru; mälu ▪ siul om ää ajo, piap kikk meelen sul on hea mälu, peab kõik meeles. Vrd aru1, oid2, taid, taip

ajome <ajode, ajo> Hel sõnuma, nõiduma ▪ looma om ärä ajotu (kodu)loomad on ära nõiutud. Vrd sõname, sõnume

ajo|peni <ajo|peni, ajo|peni> ajukoer; piltl sahmerdis, püsimatu inimene ▪ ta om ku ajopeni, ei kurda paigal ta on kui ajukoer, ei püsi paigal. Vrd aamer´t, jõhmer´ts, keerep´, Vt peni

ajor´ <ajore, ajoret ~ ajori, ajorit> Trv van aer ▪ ajoridege kalamehe sõvvave aerudega kalamehed sõuavad; miul om uvve ajore silmusse mul on uued aerutullid. Vrd aer1, mõla

ajotiliselt ajutiselt Krk ▪ peris siin ei elä, temä om ajotiliselt siin päris siin ei ela, tema on ajutiselt siin. Vrd ajoti, ajotiselt

akatus <akatuse, akatust> algus, alustus ▪ tere om jutu akatus (knk) tere on jutu algus. Vrd .algus, .ür´güs, ürjät´s, ürjätus

aken <.akne ~ .akna, akent, pl p .aknit> aken ▪ ait olli akentede ait oli akendeta; külm tulli akentest sissi külm tuli akendest sisse; akne om peräni valla aknad on pärani lahti

akkaje <akkaje, akkajet> hakkaja, tragi; äge ▪ mede külän om akkajit naisi meie külas on tragisid naisi; mea seante akkaje ei oole, et ma akka kaklem ma selline äge ei ole, et ma hakkan kaklema. Vrd ragi, Vt nakkaje

alampest ~ alabest halvasti, viletsalt ▪ kehv eläjes, ken alampest peet talve, om vaklu täüs kehv loom, kelle eest on halvasti talvel hoolitsetud, on vaklu täis

ala|paju <ala|paju, ala|paju> Pst halapaju (Salix acutifolia) ▪ alapaju om õige sikke, kasvap einämaal, neist tetäs kor´ve halapaju on õige sitke, kasvab heinamaal, neist tehakse korve. Vrd alas|pajo, palmi|pajo

alas|pajo <alas|pajo, alas|pajo> Krk halapaju (Salix acutifolia) ▪ alaspajo om punane pajo, libeve lehtige, võrsit tuvvas korvi tetä halapaju on punane paju, libedate lehtedega, võrseid (noori oksi) tuuakse korvi tegemiseks; alaspajol kasvav ossa allapoole halapajul kasvavad oksad allapoole. Vrd ala|paju, palmi|pajo

alas|pidi alaspidi ▪ kallakune maa, alaspidi, vesi vii kikk väe alla kallakune maa, alaspidi, vesi viib kõik väe [mullast] alla; mõni kuus´k om alaspidi ossege mõni kuusk on alaspidi okstega. Vrd alla|pidi

alaste ~ alasti alasti ▪ sannan om kik´k alaste saunas on kõik alasti. Vt .pal´lalt

alatu <alatu, alatut> Krk alatu, autu ▪ ilman om pal´lu alatusi inemisi maailmas on palju alatuid inimesi; ärä tettä alatude inemistege tegemist ära tee alatute inimestega tegemist. Vrd .kõlbmede

alb ~ alv <alva, .alba> halb ▪ või om alvase minnu Trv või on halvaks läinud; alva meelege ütlep mis tahten ärä halva tujuga ütleb mida tahes (halba). Vrd paha, täbär, tülgäs

ale1 <ale, alet>
1. hale; kaastundlik ▪ ma näi alet inimest ma nägin kaastundlikku inimest. Vrd alelik, ärdäs
2. kahvatu, pleekinud ▪ sii om siande ale vär´m see on selline kahvatu värv. Vrd alekas

alekas <aleka, alekat> Krk valkjas, kahvatu; hallikas ▪ tuliein om päält alekas sinikas tulihein on pealt valkjas-sinakas. Vrd ale1, kahmetu, .valkjas, val´ss1, valvakas

alelik <aleligu ~ aleliku, alelikku> hale, tundeline; osavõtlik ▪ mõni om alelik, mõistap äste lohute tõist mõni on osavõtlik, oskab hästi teist lohutada. Vrd ale1, ärdäs

alg <alu, .algu> halg ▪ puu alu om riidan puuhalud on riidas

algas <.alka, algast> halgas, kergesti lõhenev ▪ algas puu om lahe ja kõva halgas puu on kergesti lõhenev ja kõva. Vrd õlgas, õlk

.algmine <.algmise, .algmist> alustus, maailma algus ▪ sii om ikki algmisest nõnda ollu see on ikka maailma algusest nii olnud. Vrd akatus, .algus, .ür´güs, ürjät´s, ürjätus

.algus <.alguse, .algust> Krk algus, hakatus ▪ kuul´ om kige algus kool on kõige algus. Vrd akatus, .algmine, .ür´güs, ürjät´s

.aljas <.alja, .aljast> Krk hallikas, hallivõitu ▪ tuhkur om sihante aljas, mustjas al´l tuhkur on selline hallikas, mustjashall; ruusa maa om aljast karva kruusane maa on hallikas. Vrd .ahkjas, al´lakas, allik2

al´l4 <alli, .alli> hall (värvus) ▪ sii kassipoig om al´lep ku vana esi Krk see kassipoeg on hallim ku vana (kass) ise; alli pilve toove vihma hallid pilved toovad vihma. Vrd ahk

al´l6 <alli, .alli> (silma)kae ▪ al´l om silmä pääle kasunu kae on silmale [peale] kasvanud. Vrd ale2, kale2, kelme, kõlu

.alla ~ alla Trv Hel alles ▪ temä om nuur´ alla ta on alles noor; oia sii kiri alla hoia see kiri alles. Vrd all2, alle

al´lakas <al´laka, al´lakat> Hls hallikas ▪ nännil om al´lakas kör´t vanaemal on hallikas seelik. Vrd .ahkjas, .aljas, allik2

al´las <.al´la ~ .al´le, al´last>
1. haljas, roheline ▪ kikk tiiveere om al´le joba kõik teeääred on juba haljad. Vrd rohilane, rohilene, rohilin
2. klaar, selge ▪ lasti kiiä seni, ku al´las liim pääl olli lasti seni keeda, kuni selge leem peal oli (peale tuli). Vrd laar´2, .sel´ge, selgüne
3. läikiv, hiilgav (nt puhtusest) ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud hiilgavad, puhtaks küüritud

al´lenteme <al´lente, al´lende> haljendama, rohetama ▪ kesü om üleven, ku al´lents puha oder on üles tõusnud, nii et rohetab kõik