[MUL] Mulgi sõnaraamat

in´n <inni, .inni> inin; virin, jonn; nurin; (laulu)joru ▪ ma inäp ei taha su inni kullete ma enam ei taha sinu virinat kuulata; eläje aave inni, nagu küsis süvvä loomad inisevad, nagu küsiks süüa; väikest laulu inni ai väikest laulujoru ajas. Vrd inin, irin, ir´r, virin, ür´r

jusar <jusare, jusaret> Hls, jusar´ <jusari, jusarit> Hel väike asi, väeti olevus ▪ ma võta su jusare sülle ma võtan su, väiksekese, sülle; täo aaste ollive jusari tallekse tänavu aasta olid väetid tallekesed. Vrd jup´s, mök´s1, piran, tiran

jäkk <jäku, jäkku>
1. jätk, pikendus; naiste särgi takune alaosa ▪ amel olli jäkk manu pant särgil oli jätk juurde pandud. Vrd pikendus
2. piltl jutujätk ▪ ei ole su jutul jäkku egä sõnal sõlme (knk) ei ole su jutul sisukust ega sõnal kinnitust. Vt jakk1

.kanme ~ .kandme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ▪ ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua); õlbastege om ää vett kanda kaelkookudega on hea vett kanda. Vrd .tas´me, .tin´ma, turime, .tõstme, .viime
2. taluma, välja kannatama ▪ kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju, kui su heldus kannab (st lubab). Vrd kannateme
3. riideid jms kandma ▪ lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)

kasime <kaside, kasi>
1. kasima, puhastama, koristama ▪ ta ei kasi kunagi poja perän ta ei korista kunagi poja järelt. Vrd arenteme, arime1, koristeme1, puhasteme, .ruu´kme2
2. ära minema ▪ kasi mu silmä iist, ma ei taha vaate ka su pääle! kasi mu silma eest, ma ei taha vaadata ka su peale!. Vrd mineme

kergendeme ~ kergenteme <kergente, kergende> Trv kergendama ▪ ma kergende vähä su vaeva ma kergendan natuke su vaeva. Vrd kergiteme

.kimpu
1. kimpu, hätta, kimbatusse ▪ selle tüüge ma jää küll kimpu selle tööga ma jään küll hätta. Vrd .jänni, .kängu
2. kilda, nõusse ▪ ma ole su kimpu saanu ma olen su nõusse saanud. Vt .kilda

kol´u|mat´s <kol´u|matsi, kol´u|.matsi> Hls lastehirmutis, koll ▪ vat ku kol´umat´s tulep ja pistap su kotti vaata, kui koll tuleb ja pistab su kotti. Vrd kol´l, mumm2, ton´t, veri|ammas

kukil
1. kukil ▪ lait´s istup katsiratsi esä kukil laps istub kaksiratsi isa kukil; emä läit´s ütes kottal sanna ja olli mea kukil Hls ema läks ühte kohta sauna [külas] ja mina olin [tal] kukil
2. kukile ▪ ärä tulla miu kukil ära tule mu kukile; tule ma võta su kukil tule, ma võtan su kukile

kuld <kulla, .kulda>
1. kuld, väärismetall; midagi väärtuslikku ▪ sõl´g olli rikkepel kullast iki sõlg oli rikkamatel kullast ikka; ei ole miul su kulde vaja ei ole mul su kuldasid vaja; täämbe kuld, ommen muld (vns) täna väärtuslik, homme väärtusetu
2. kuldne, kullast; võrratu ▪ kas siul om kuld uur´? kas sul on kuldkell?; miul om peris kuld elu mul on päris kuldne elu. Vt .kuldin, kullane

kõrratu <kõrratu, kõrratut> Hls korrastamata, korratu; lohakas ▪ siu tüülaud om väige kõrratu su töölaud on väga korratu. Vrd lohak, lopak1, löhkä, löhmäk

käkerdeme ~ käkerteme <käkerte, käkerde>
1. kortsutama, kägardama ▪ ta käker´ts siu kirjä ärä ja visas´ liidi ala ta kägardas su kirja kokku ja viskas pliidi alla. Vrd mütsüteme1, nutsuteme, rõtsuteme, rötsüteme
2. käkerdama, lörtsima, halvasti tegema ▪ ta käker´ds selle tüü ärä ta lörtsis selle töö ära; rõõvas vähä är käkerdet, ei ole midägi valges mõst riie [on] hooletult käkerdatud, ei ole sugugi valgeks pestud. Vrd käkisteme2, .lirtsme, lör´dsuteme, .lör´tsme, mäkerdeme

landsi|poiss <landsi|poisi, landsi|.poissi> Hls Krk toapoiss ▪ egä ma su landsipoiss ei ole ega ma su toapoiss ole. Vt tua|poiss

linnaline ~ linnalin <linnalise, linnalist> Krk
1. linna-, linlik ▪ linnalise inemise ei mõista maatüüd tetä linnainimesed ei oska maatööd teha
2. linnaskäija ▪ ka siu linnalin om kodu tullu kas su linnaskäija on koju jõudnud

loppa Hel mõlki, lössi ▪ ma lüü siu autu loppa ma löön su auto mõlki. Vt .lossi

.luh´vme ~ .luh´vma <.luhvi, luhvi> Hel peksma, klohmima ▪ ma luhvi su läbi ku sa ei kulle ma klohmin su läbi, kui sa ei kuula. Vrd .lahmame, .lah´mme, .läh´mme

mulin <muline, mulinet>
1. mulin, sulin, vulin ▪ pada kiip ku üit´s mulin pada keeb kui üks mulin (mulinal). Vt molin, mülin, Vrd sulin, volin, vulin
2. loba, mula, mölä ▪ mea ei taha siu mulinet kullede ma ei taha su mölä kuulata. Vrd mola, mölä

muretseme <muretse, muretse>
1. muret tundma, muretsema ▪ sõs olli käst tat kodu minnä ja ütelt et ärä muretse kedägi siis oli tal kästud koju minna ja üteldud, et ära muretse midagi; mis sa ninda muretset, küll ilmaratas veeretep kikk mure su päält (knk) mis sa nii muretsed, küll ilmaratas veeretab kõik mured su pealt. Vt mureteme
2. hankima, soetama ▪ peräst sedä olli temä omal jälle talu muretsen pärast seda oli ta endale jälle talu ostnud; ao aig muretse latsi, sis tuleve punatse päiege, rüä rõuke sehen muretset, sis tuleve sul targa latse Krk ao ajal tee lapsi, siis tulevad punaste peadega, rukkirõukude sees teed, siis tulevad sul targad lapsed. Vrd .an´kme1, .kuuk´me, .soerdeme1, .soeteme
3. hoolitsema, hoolt kandma ▪ küll ta muretsep siu iist küll ta hoolitseb sinu eest. Vrd oolitseme, torbuteme

.nok´me3 <nokki, noki> pilkama, tögama ▪ ta nok´k su ninda läbi, et sa ei mõista mitti kolme kah lausta (knk) ta tögab sind nii palju, et sa ei oska mitte kolme ka lausuda (st mitte midagi öelda). Vrd nogime, nooguteme2, .nüük´me, .pilkame, tögäme

.näitme1 ~ .näitmä1 <.näitä, näidä> , .näütme1 ~ .näütmä1 <.näütä, näüdä>
1. näitama ▪ näidä, midä sa ka tetä mõistat näita, mida sa ka teha oskad; ta tah´ts kigel oma ilust naist näütä ta tahtis kõigile oma ilusat naist näidata; taevas punets, sii näüt sadu, ilm lää külmäl taevas punetab, see näitab sadu, ilm läheb külmale. Vt .näitäme
2. näha võimaldama ▪ miul näideti ilusit rõõvit mulle näidati ilusaid riideid; ku virmalise vehkleve, sis üteldes, et laplastele näüdätes valgust kui virmalised vehklevad, siis öeldakse, et laplastele näidatakse valgust
3. millegi asukohta, suunda osutama ▪ muudku kiket näitä sul näpuge mudkui kõike näita sulle näpuga; ma näütä sul õiget tiid ma näitan sulle õiget teed
4. mingit mõõdetavat suurust väljendama ▪ kelläl om sirkel, mes tunne ja minutit näidäp kellal on seierid, mis tunde ja minuteid näitab; miu esä tei esi raadilaasi, mes näüt´s ilma muutust minu isa tegi ise kraadiklaasi, mis näitas ilma muutust
5. selgeks, arusaadavaks tegema ▪ ku sa aru ei saa, sis ma näidä sul kui sa aru ei saa, siis ma näitan sulle; ma näüdä ette kudas pahempidi koets ma näitan ette, kuidas pahempidi kootakse
6. õpetust andma ▪ ku ma su kätte saa, sis ma sul näüdä kui ma su kätte saan, siis ma sulle näitan (öeldi ähvardavalt)
7. näima, paistma ▪ nemä näidäv ütte muudu, jusku velle os ollu nad näivad ühte moodi, nagu vennad oleks olnud || .väl´lä .näitme välja paistma laskma, ette näitama ▪ ta es näidä väl´lä mitti, et ta süä täüs olli ta ei näidanud mitte välja, et ta süda täis oli; nagu pahane näit väl´lä nagu pahane paistad välja. Vrd näkküme1, .paistme, .paistume

nübliteme <nüblite, nüblide> Krk nüpeldama, vitsaga peksma ▪ ku ma su läbi nüblite, küll sa sõs näet kui ma su läbi nüpeldan, küll sa siis näed. Vt nüpeldeme

paraneme <parante, parande> paranema ▪ temä parani peris tervese Trv ta paranes päris terveks; ka su käe om ärä paranu? kas su käed on ära paranenud?. Vrd kosume, .oimume

peris
1. päris, tõeline ▪ ka sii om siu peris veli kas see on su päris vend (st mitte kasuvend vms). Vrd perine, .valmi
2. päriselt, täitsa, õieti ▪ nüid om ta peris talu omanik nüüd on ta päriselt talu omanik. Vrd kogunist
3. kindlalt ▪ ma peris ei tää ütelte, kuna ma tule ma kindlalt ei tea öelda, millal ma tulen. Vrd .kindlest

peris|nimi <peris|nime, peris|nime> eesnimi ▪ kuda siu perisnimi om kah? mis su eesnimi ka on?. Vrd iist|nimi

pügäme1 <pügäde, püä>
1. pügama, villa või juukseid lõikama ▪ edimesen püät villa sai villest peräst mõst, viimätse om lamba sel´län mõst esimesena pügatud villad sai villadena pestud, viimased on lamba seljas pestud; lastel tahav pää är pügäde lastel on vaja juuksed ära lõigata. Vrd .niitme1
2. piltl tüssama, petma ▪ vanast ütelti, et juudi püäve su läbi nõnda et sa ei saa arugi vanasti öeldi, et juudid petavad su ära nii, et sa ei saa arugi. Vrd .küür´me2, .tüssäme

raaviteme2 <raavite, raavide> praavitama, parandama ▪ ma raavite su särgi ärä ma parandan su särgi ära. Vrd .ank´me2, kohenteme, paranteme, raviteme, ravitseme

radi <radi, radi> Pst Hls Krk näru, katkine rõivas ▪ mea ei taha kedägi siu vana radi mina ei taha ühtegi su vana näru; kör´t ärä paigat ja punut ku üit´s vana radi seelik on ära paigatud ja õmmeldud nagu üks vana näru. Vt radim

.rupsame <rupsate, .rupsa> Krk näppama, varastama ▪ ka mõni su raha ärä rupsas´? kas mõni su raha ära näppas?. Vrd .kähmäme, käppäme1, .nihvame, .nähväme, näppäme

sea ~ sia <siu, siut> , sa <su, sut> sina, sa ▪ siut ei või usku sind ei saa uskuda; ma tahas oma pojal sut naises võtta ma tahaks oma pojale sind naiseks võtta; sea olet iki tark, sa mõistat eläde sina oled ikka tark, sa oskad elada

sugame <sugade, suga ~ sua>
1. peksma, vitsa andma ▪ oles ma su kätte saanu, os ma sul suganu! oleks ma su kätte saanud, oleks ma sulle peksa andnud!; ma sugasi tal perse täüs! (knk) ma andsin talle persetäie peksa!. Vrd roosateme, .ruuskme, sugime, vitsuteme2
2. askeldama, sagima Trv ▪ nuur naene või sugade küllält noor naine võib askeldada küll. Vrd soperdeme, .teosteme, toimeteme, tokerdeme
3. vulg seksima ▪ Juhan olli lepikun läbi suganu naese Juhan oli lepikus naisega seksinud. Vrd .jür´kme, .koin´me, .nus´me, .sik´sme, .sip´sme

sõnuteme <sõnute, sõnude>
1. sõnuma, nõiduma ▪ eit akas´ sõnuteme eit hakkas sõnuma; ta sõnutep ärä su ta nõiub ära su. Vrd poostelteme, .puus´tme, sõname, sõnateme, sõnume
2. vaidlema ▪ missa ik_üttepuhku sõnudet Krk mis sa ikka ühtepuhku vaidled. Vrd sõneleme, sõnuleme, .vaidleme

tüübüteme <tüübüte, tüübüde> Krk tüütama ▪ rasse tüü tüübüt´s äräde raske töö tüütas ära; ta om su oma jutuge peris ärä tüübüten ta on sind oma jutuga päris ära tüüdanud. Vrd tüdindeme, tüditeme, tülbiteme

.ulkme ~ .ulkma <.ulku, ulgu> , .ul´kme ~ .ul´kma <.ulki, ulgi> hulkuma ▪ mis sa ulgit, ku sa tüüd ei tii mis sa hulgud, kui sa tööd ei tee; enne söögu oma maa undi su ärä, ennegu võõrast maad müüdä ulkme läät enne söögu oma maa hundid sind ära, enne kui võõrast maad mööda hulkuma lähed; penise lätsiv külä pääle ul´kme koerad läksid küla peale hulkuma. Vrd .jõlkme, .roitme, tolgendeme, .tuiame, .urtame

un´t <undi, .unti>
1. hunt (Canis lupus) ▪ kõtt nõnda tühi, et süüss või undi jala päält ärä (knk) kõht nii tühi, et sööks või hundi jala pealt ära; egä üte undi sel´läst katte nahka ei saa (knk) ega ühe hundi seljast kahte nahka ei saa; un´t söögu su obese liha! (knk) hunt söögu su hobuse liha! (öeldi, kui hobuvankriga sõitja jalakäijat peale ei võtnud); näe, ku unti-aadut lääve! (knk) näe, kuidas hunt ja Aadu lähevad! (lahutamatutest sõpradest). Vt susi, Vrd mõtsa|al´l, mõtsa|koer, riim|sil´m, võsa|villem || al´l un´t hall hunt; piltl külmaaur ▪ ärä aja ust valla, al´l un´t tulep sissi! ära tee ust lahti, külmaaur tuleb sisse!; isu|un´t ahne loom ▪ sii om va isu-un´t see on va ahne loom
2. piltl purustus- või kohestusmasin ▪ sii o un´t kellest kigepäält villa läbi aias see on hunt, millest villad kõigepealt läbi aetakse

ur´v <urvi, .urvi> Trv tagumik ▪ küll ma võta su urvi pal´lase ja anna vitsu! küll ma võtan su tagumiku paljaks ja annan vitsa!. Vrd .istmen, .laudjas, pepu, perse, perä|kammer

.usse õue, õuele ▪ un´t tule nüid su usse süümä luume hunt tuleb nüüd su õuele loomi sööma; ku kägu usse kukme tule, sis saap surma kui kägu õuele kukkuma tuleb, siis tuleb surma

.uutme <.uuta, ooda>
1. ootama ▪ egäs siin muud es saa tetä ku uuta ega siin muud ei saanud teha kui oodata; küll me su oodime küll me sind ootasime; ma oodi sut ku eiläst päevä (knk) ma ootasin sind kui eilset päeva; na akkav iki väege enne aigu uutme nad hakkavad ikka väga enneaegu [lapse sündi] ootama (liiga vara rasedusest rääkimisest). Vrd odume
2. millelegi lootma, soovima ▪ ta uut´s miu käest abi ta ootas minult abi. Vrd .luutme1

valu1 <valu, valu>
1. valu ▪ ulk aiga käüsiv valuse enne sündümist hulk aega käisid valud enne [lapse] sündimist || .amba|valu hambavalu ▪ ma ole mitu päevä ambavalu kannaten ma olen mitu päeva hambavalu kannatanud; .süäme|valu südamevalu, hingevalu, mure ▪ ma saa küll kanget süämevalu su peräst ma saan küll kanget südamevalu sinu pärast (mure tundmisest). Vrd vaev
2. piltl hoog, rutt ▪ käi sis üte valuge poodin ka ärä! käi siis ühe hooga poes ka ära!; me leime üte valuge einä maha me niitsime ühe hooga heina maha. Vt uug

.vatsma <.vatsi, vatsi> Trv Hel sasima ▪ kes_su juusse nõnda ärä om vatsnu? kes su juuksed nii on ära sasinud?. Vrd sasime

.vatsume <.vatsude, vatsu>
1. sassi minema ▪ su pää om kik´k är vatsut su pea on täiesti sassi läinud. Vrd .vassume, .vatskume
2. sasima, puistama ▪ tuul´ vats nüid puid, puistas puid tuul sasib nüüd puid, puistab puid. Vrd .puistme

vihasteme <vihaste, vihaste>
1. kedagi vihastama, vihale ajama ▪ sa vihastet mut egä päe sa vihastad mind iga päev
2. vihaseks saama, vihastuma ▪ ta vihastes endel enge väl´lä selle vihage ta vihastab endal hinge välja selle vihaga; mis sa tõbras vihastet, egä ma su emä lehmä ärä söönü ei ole! (knk) mis sa, tõbras, vihastad, ega ma su ema lehma ära söönud ei ole! (põhjuseta vihastajale). Vrd vihaneme

võleteme <võlete, võlede> valetama ▪ ää võlete kik´k sii aig! ära valeta kogu see aeg!; ma tunne su silmist, et sa võletet ma tunnen su silmadest, et sa valetad; kudas ta toht´s miu pääl võlete! kuidas ta tohtis minu peale valetada!. Vrd .luiskame, luuleteme, .petme, .val´sme, .võl´tsme

ähvärdeme ~ ähvärteme <ähvärte, ähvärde> ähvardama ▪ ta olli pal´t miis ähvärdeme ta oli ainult mees ähvardama; ma ei ole tat tappen ei ähvärten ma ei ole teda löönud ega ähvardanud; mis sa ähvärdet, kes su pel´gäp! Trv mis sa ähvardad, kes sind kardab!. Vrd kokuteme2, ooduteme, .tooteme

äkk <äkä, äkkä> lastek kaka; mustus, ebapuhas asi ▪ su rõõva om äkäge kuun sinu riided on mustad; õh, äkk, viska maha! oih, mustus, viska maha!. Vrd kakk3