[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 3722 artiklit, väljastan 250.

a [aa] ‹part a-d 14›

1. eesti tähestiku esimene täht; vastav häälik. Suur, väike a. A-d laps juba tundis. Tähtede õppimist alustatakse a-st. Lühike, pikk a.
2. (järjestuses esimese kohta). XIa (e. 11.a) tegi klassiõhtu. 10.a-s oli kontrolltöö. Kivi tn. 6a on tuba välja üürida.
3. muus la

aadrit laskma

1. veenist (v. arterist) ravi otstarbel verd välja laskma (hrl. rahvameditsiinis)
2. verd valama. Karistussalgad saadeti ülestõusnutel(e) aadrit laskma.
3. majanduslikku kahju v. kulu tekitama. Vargapoisid olid linakaupmehe rahakotile aadrit lasknud.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aasta|käik

1. bibl perioodikaväljaande ilmumisaasta järjenumber alates ilmumise algusest. Ajalehe kuues aastakäik.
2. (hõlmab teat. aastal sündinud inimesi (ka ainult mehi) v. teat. aastal ilmunut, loodut vms.). a. (inimeste kohta). 1940. aastakäigu mehed. Sõja puhkedes mobiliseeriti 15 aastakäiku. Demobiliseerima hakati vanematest aastakäikudest. Sportlaste nooremad aastakäigud. b. (perioodikaväljaannete kohta). Ajakirjad olid korralikult aastakäikude kaupa köidetud. Raamatukogus polnud „Loomingu” kõiki aastakäike. c. (teat. aasta viinamarjasaagist valmistatud veini kohta). 1981. aastakäik oli Bordeaux's väga hea. d. (tehasest välja lastud automudeli kohta). 1950. aastakäigu Rolls-Royce.

abajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. sügavale maasse ulatuv väike madal (mere)laht. Vaiksed kalarikkad abajad. Paljudest lahtedest ning abajatest liigestatud rannik. Paadid liuglesid abajast välja avaveele.
▷ Liitsõnad: järve|abajas, mere|abajas, rannaabajas.
2. aeglase vooluga jõekäär. *Allpool abajat oli pikk aeglase langusega kärestik .. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: jõeabajas.

abielu|akt
jur abielu sõlmimise kohta koostatud akt. Perekonnaseisuasutuse, kiriku abieluakt. Abielu on sõlmitud, kui abiellujad on abieluaktile alla kirjutanud. Abieluakti alusel antakse välja abielutunnistus.

absoluut|võitja
absoluutarvestuses parima koha saanu. Võistlusklasside vahel selgitatakse välja absoluutvõitja.

administratiiv|korras ‹adv›
halduskorras. Administratiivkorras karistama, vastutusele võtma, korterist välja tõstma. Palvekirjade aktsiooni juhid vennad Petersonid saadeti administratiivkorras maalt välja.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aeg-ajalt ‹adv›

1. mõne aja tagant kordudes; vahetevahel. Aeg-ajalt kostis kauget kõuekõminat. Aeg-ajalt poetasin mõne märkuse teiste jutu vahele. Aeg-ajalt käis järvel kalapüüdjaidki. Kuu tuli aeg-ajalt pilve tagant välja.
2. van pikkamööda, vähehaaval. *Aeg-ajalt kasvas Nuia alev, sinna ehitati kivist vene kirik, preestri ning köstrite eluhooned, koolimaja. A. Kitzberg.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

aevastama ‹37›

1. nina limaskesta ärrituse tõttu õhku ninast (ja suust) välja purskama. Jahutolm ajab, paneb aevastama. Nohu on kange, muudkui nuuska ja aevasta. Kass aevastas. „Atsih,” aevastas poiss. | piltl. *Mootor turtsatas, lõi mõned pahased popsud, aevastas siis, läkastas kurgust sinist suitsu ja – jäi vait. O. Tooming.
2. piltl kõnek (halvustavat, üleolevat, tühiseks pidavat jne. suhtumist väljendavates ütlustes). Tema arvamisele ma aevastan. *Mis on seal siis ühe ülikonna [keemiline] puhastamine! Kord aevastada. R. Tiitus.

ahju|alune

1. ‹adj s› ahju all olev (ruum vms.). Ahjualune betoonvalatis. Ahjualune oli puid täis topitud.
2. ‹s› folkl väike mehike, kes tuleb ahju alt välja ja sööb kogu toidu ära. Haldjad, härjapõlvlased, ahjualused ja teised müütilised tegelased.

ahju|soe

1. ‹s› ahjusoojus. *Kui puhas ja värske oli kõik; ahjusoe kiskus lõhnavat vaiku uute seinapalkide seest välja .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› Ahjusoe sai.

aia|värav
Aiavärav on lahti, kinni, lukus. Aiaväravast sisse, välja astuma. Võõras mees seisis aiaväravas.

aidaa ‹interj›

1. kõnek (tormaka, bravuurse minemise, sõidu jne. puhul:) las käia!, anna minna!, läki!; kähku! Uued riided selga ja aidaa! peole. Mis muud, kui hüppad rongi ja aidaa Riia poole! Tuleb tuju, lööd autole hääled sisse ja aidaa linnast välja! *„Poisid! Aidaa kalu tooma!” L. Meri.
2. hrl lastek (sageli lahkumise puhul käega lehvitamisele kaasnevana:) hüvasti! Aidaa, emme! Tee tädile aidaa!

aidu ‹1› ‹s›
murd aedik. Vasika, lammaste aidu. Siga oli aidust välja pääsenud.

ainu|valitsema
valdavas ülekaalus, valitsevas seisundis olema. Katoliku kirikus ainuvalitses kaua ladina keel. Pärgament tõrjus välja papüüruse ning sai ainuvalitsevaks.

välja aitama
kuskilt v. mingist olukorrast pääseda aitama. Aitasin mehe laukast välja. Ole hea, aita mind hädast välja.

ajalehe|vitriin
vitriin, kuhu vanasti pandi ajalehed lugemiseks välja

aja|leht
lühikese ajavahemiku järel (tihti iga päev) ilmuv, päevasündmusi käsitlev ning meelelahutust pakkuv, hrl. suureformaadiline trükis. Värske, tänane, eilne, vana ajaleht. Ajalehe toimetaja, toimetus. Kas ajalehed on tellitud? Ajalehti lugema, sirvima. Ajalehte tegema. Ajalehte asutama, toimetama, välja andma. Ta töötab ajalehe juures, kirjutab ajalehele, teeb ajalehele kaastööd. Mis ajalehes uudist? Mis ajalehed kirjutavad? See ajaleht ilmub ainult 2 korda nädalas. Üleskutse avaldati kõigis suuremates ajalehtedes. Ta oli ajalehest lugenud, näinud, teada saanud, et kontsert jääb ära. Ajalehe internetiväljaanne.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

kuradit peltsebuliga välja ajama vt kurat

(nagu ~ kui) tuld välja ajama vt tuli

pinde (välja) ajama vt pind [pinnu]

suust välja ajama vt suu

välja ajama

1. välja minema v. lahkuma sundima. Majast, toast, korterist välja ajama. Loomad, kari aeti laudast välja. Vaenlane aeti maalt välja. Sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja. Aja endast laiskus välja. Kes sind nii vara välja ajas? *Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele .. A. H. Tammsaare. || (mõnd kehaosa jne.) välja sirutama, pistma. Laps ajas jalad teki alt välja. Tigu ajab katsesarved välja. Aja keel suust välja. || kõnek (koos sõnaga end) välja, esile tulema v. ilmuma. Näe, Leena ka end välja ajanud. Ajasin end suure vaevaga voodist välja.
2. välja saatma, endast eraldama, eritama. Suitsu, auru, tossu välja ajama. Vigastatud kuusk ajab vaiku välja. Puud ei tahtnud põleda: visisesid ja ajasid vett välja. *.. lamas maas, kiristas hambaid, ajas verist vahtu välja. F. Tuglas.

üles ajama

1. altpoolt ülespoole, kuhugi kõrgemale v. püsti tõstma, ulatama jne. Heinu, põhku üles ajama. Rukkirehi aeti üles. Postid, võllas aeti üles. *Muretse metsast mastipuud, tee valmis ja aja üles. H. Sergo.
2. tõusma sundima v. panema. a. (kedagi, hrl. loomi). Püssipauk ajas roostikust parve linde üles. Lehmad aeti üles ning hakati lüpsma. Koer luusis metsa all ning ajas jäneseid üles. b. (end voodist välja, püsti, jalgele). Vaevaliselt ajas ta end voodist üles. Ajab end ringutades ja haigutades üles. Õpetaja küsimuse peale ajas poiss end pikkamisi pingist üles. c. kedagi (üles) äratama. Aja meid hommikul vara üles. Kedagi une pealt üles ajama. Sain just magama jääda, kui telefon, uksekell ajas üles.
3. üles kündma, üles tuhnima vms. Mutid on muru, peenrad üles ajanud. *Küllap ta oleks sinna teinud siis vabadikumaja, oleks ka üles ajanud maa põlluks .. J. Mändmets.
4. tõusma, kerkima, kasvama. Paks must vihmapilv ajab üles. Soost hakkab udu üles ajama. Oras on juba üles ajanud. || (paistetusena vms.). Muhk ajas üles. Suured villid on peopessa üles ajanud. Rõuged ei ajanud üles. *Mu pihavoolmed on üles ajanud nagu juhivitsad, närivad nagu kurjad koerad. O. Luts.

aja|meel
ajataju. Väikelapse ajameel pole veel välja arenenud.

aja|viide
(meeldiv) aja möödasaatmine; seda võimaldav tegevus, meelelahutus jms. Huvitav, lõbus, meeldiv, sobiv ajaviide. Pidudel käimist pidas ta tühiseks ajaviiteks. Aiatöö oli tema armsaim ajaviide. Teatri ülesanne pole ainult ajaviidet pakkuda. Ajaviiteks lugesin, mängisin malet, vaatasin vaguniaknast välja.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

aktsia ‹1› ‹s›

1. maj väärtpaber, mis tõendab teatava summa sissemaksmist aktsiaseltsi põhikapitali; ka see osamaks. Nimelised aktsiad. Aktsiate dividendid, kurss. Aktsiaid välja, käibele, ringlusse laskma. Aktsiaid omandama, ostma, müüma. Aktsiaid märkima. Raha aktsiatesse paigutama.
▷ Liitsõnad: eelis|aktsia, esitaja|aktsia, lihtaktsia.
2. ‹pl.› piltl muutlik tähtsus, mõju, maine vms. Mees teeb karjääri, tema aktsiad on tõusnud. Tema aktsiad kipuvad viimasel ajal langema. *Sõja-aastail on vana, hädise, loksuva aurukatla aktsiad ootamatult tõusnud. M. Traat.

akuraat
kõnek
1. ‹adv› akuraatselt, täpselt. *„Akuraat 11 kilo ja üks nael,” ütles lihunik. E. Männik. *Ehk – jaa, mootor on akuraat välja timmitud .. A. Uustulnd.
2. ‹indekl. adj› akuraatne. *Oli akuraat mees, nagu üks jaamaülema abi peab olema .. I. Sikemäe.

album ‹-i, -it 2› ‹s›

1. raamat v. kaustik, kuhu kogutakse fotosid, marke, mälestussalme vms.; pildikogu arvutis. Pilte, fotosid, marke albumisse panema, kleepima. Õpilased kirjutavad salme üksteise albumitesse. Tahtis luua uue albumi reisipiltide jaoks, aga programm ei võimaldanud. Digifotosid albumisse lisama.
▷ Liitsõnad: foto|album, joonestus|album, joonistus|album, margi|album, mustri|album, perekonna|album, pildi|album, postkaardi|album, postmargi|album, salmialbum.
2. erilistel puhkudel väljaantav koguteos v. kunstiteoste, fotode reproduktsioone sisaldav trükis. „Noor-Eesti” kirjanduslik album. Viiralti töödest on välja antud mitu suurt albumit.
▷ Liitsõnad: foto|album, kirjandus|album, kunsti|album, käsitöö|album, moealbum.
3. paljude muusikapaladega heliplaat; ant. singel. Albumit salvestama, välja andma, esitlema. Tüdrukutebändil ilmus uus album.
▷ Liitsõnad: debüüt|album, sooloalbum.

algama ‹alata 48›

1. algust saama; (peale, pihta) hakkama; saabuma, kätte jõudma.; ant. lõppema. a. (ajaliselt). Algab uus päev. Algas järgmine nädal, 1976. aasta. Kontsert algab kl. 19. Kool on juba alanud. Pidu, etendus, spordivõistlus peaks varsti algama. Algasid läbirääkimised. Algas töö, uus elu. Sirelite õitseaeg oli just algamas. Varsti algab puhkus, suvevaheaeg. Millest tüli algas? Pealetung algas 14. septembri hommikul. Maal algasid suured ümberkorraldused. Päev algas päikesepaistelisena, sajuga. b. (kohaliselt jm.). Luuletus algab järgmiste sõnadega. Teisel pool teed algab mets. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdesopist. Ei ole selge, kus lõpeb tõelisus ja algab fantaasia. *Siin valitsev satiir algab salvavast pilkest ja ulatub raevuka sajatuseni. Ü. Tedre.
2. (midagi) alustama, millegagi algust tegema; ant. lõpetama. Uut elu algama. Jõudsin ühe kaare ära niita ning teist alata. Üks lõpetab, teine alles algab. Uut õppeaastat alati aktusega. Tuleb uuesti, otsast alata. Lihtsalt ei tea, millest alata. Varsti on aeg heinatööga alata. „Kallid kolleegid!” algas Jaan. *Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. A. H. Tammsaare. || alates millestki peale, alustades. Ta töötab meil sügisest alates. Alates esimesest jaanuarist 1975. Kõik olid loogu võtmas, lastest alates ja vanakestega lõpetades. *Kogu maa tundus kuidagi vaenulik, alates koerte vihase haukumisega ja lõpetades ähvardava vihmapilvega silmapiiril. K. Ristikivi.

alge ‹alge 18 ‹hrl. abstraktsemas tähenduses› või algme 17 ‹hrl. konkreetsemas tähenduses›› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› millegi esialgne arenguvorm, see, millest miski alguse saab ning välja areneb. Seemnes olev idu kätkeb endas taimeorganite algmed. Viljastatud munarakk organismi algmena. Vana korra rüpes tekivad uue korra alged. Rahvusliku kultuuri, kunsti alged. Uue suhtumise alged. || algteadmised, elementaarsed oskused mingil alal. Algklassides omandatakse kirjaoskuse, ortograafia alged. Koolis õpetati ka astronoomia algeid. || psühh psüühilise võime sünnipärane bioloogiline eeldus. Alged realiseeruvad soodsas keskkonnas ning kasvatuse tulemusena. Igas inimeses on loomingulisi algeid. *Ei, selles tüdrukus olevat palju häid algmeid, vaja ainult neid välja arendada. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lehe|alge, seemnealge.
2. filos kõige eksisteeriva algallikas v. algpõhjus. Materialism tunnistab ainult üht alget – mateeriat.
3. van luulek alg, algus. *Ja seisan vait, ei meelde tärka alge. E. Enno.

alimendid ‹-mentide 21› ‹s› pl
elatis, mida abielu- ja perekonnasuhetes olevad isikud on kohustatud seadustes ettenähtud tingimustel lapse (v. laste) ülalpidamiseks maksma. Alimente maksma, nõudma. Alimendid mõisteti neilt välja, nõutakse sisse, peetakse palgast kinni.

alistumis|tingimused pl
Vastasele alistumistingimusi esitama, dikteerima. Soodsaid alistumistingimusi välja kauplema.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

all|kiri

1. omakäeliselt kirjatähtedega kirjutatud nimi teksti all. Allkiri on selge, hästi loetav, õige, võltsitud. Sekretär võttis käskkirjale direktori allkirja. Allkirja andma, tõestama. Tööriistad anti välja allkirja vastu. Üleskutsele kogutakse allkirju. Pane oma allkiri ka alla.
2. nimetus, selgitav tekst pildi vms. all. Illustratsiooni, pildi allkiri.

all|üür
Allüürile andma 'kasutatavat vara, hrl. elamispinda (põhi)üürnikuna välja üürima'.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alus ‹-e 4› ‹s›

1. ese v. eseme osa, mille peal miski on, millele miski toetub, kinnitub jne.; millegi alumine osa. Monumendi, samba alus. Keraamilised lillepottide alused. Puust, graniidist alus. Raadio seisab madalal alusel akna kõrval. Poisid meisterdasid seinalehele alust. Papist alusele kleebitud pildid. Tort võetakse karbist välja ja pannakse alusele. Lehelaba alus. *.. igas ubrikus lesis nüüd rautatud pakkudest alusel merele rihitud suurtükk. J. Kross. || ehit see osa pinnasest v. kivimist, mis ehitise surve vahetult vastu võtab
▷ Liitsõnad: betoon|alus, graniit|alus, kivi|alus, papp|alus, puit|alus, seebi|alus, tordi|alus, vai|alus, viltalus.
2. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb; lähtekoht, põhi. Artikli teoreetiline, metoodiline alus. Liigituse, klassifikatsiooni alused. Töö on kogu elu alus. Teadust peeti kiriku aluste õõnestajaks. Neid nähtusi ei saa taandada ühele alusele. Tööde järjestamisel võtsime aluseks kronoloogia. Filmi aluseks on ajalooromaan. C. R. Jakobson pani aluse algupärasele eestikeelsele koolikirjandusele. | alusel põhjal, järgi (postpositsiooni tähenduses). Määruse, seaduse, lepingu alusel. Ta saab palka tükitöö alusel. || põhjus, põhjendus, motivatsioon. Omajagu alust neil juttudel on. Teiste süüdistamiseks pole sul alust. See annab alust oletada, oletusteks. Pole mingit alust arvata, loota, rääkida. Aluseta süüdistus. || ‹pl.› mingi teaduse v. ala põhitõed, -seisukohad. Matemaatika, küberneetika, bioonika alused. Seadusandluse, koolikorralduse alused. Looduskaitse aluste kursus.
3. laev. Alus ei kuulanud enam rooli. Traallaevastik täienes kümne aluse võrra. Muistsed saarlased ehitasid kiireid aluseid. *.. tšuktši raampaat võttis peale kuni kolmkümmend inimest. See on juba suur alus .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kala|alus, kauba|alus, mere|alus, rannasõidualus.
4. tehn haakekonksudega seade tükkveoste mehhaniseeritud laadimiseks ning transportimiseks
▷ Liitsõnad: kast|alus, plaatalus.
5. aiand pook(e)alus. Vääris- ehk pookoks ja alus.
6. subjekt. a. keel lauseliige, mis näitab, kes v. mis teeb seda v. on see, mida väljendab öeldis. Alus ja öeldis. Aluseta laused. b. loog objekt, mille kohta otsustuses midagi väidetakse
▷ Liitsõnad: osa|alus, täisalus.
7. mat. a. astendatav v. logaritmitav arv. Astme, logaritmi alus. b. kolmnurga tipu vastaskülg c. üks trapetsi paralleelsetest külgedest. Trapetsi alused ja haarad. d. positsioonilises arvusüsteemis kasutatavate erinevate numbrimärkide arv
8. alune, seelik
9. keem ühend, mis vesilahuses laguneb metall- ja hüdroksiidiooniks, happega reageerides annab soola; aine, mis on võimeline prootonit siduma. Tugevaid aluseid nimetatakse leelisteks. Orgaanilised alused.

ammutama1 ‹37›

1. suuremast hulgast vedelikust vm. (hrl. puist)ainest vähemat hulka millegagi (välja) tõstma. Kaevust, tõrrest ämbriga vett ammutama. Ammutab kulbiga potist suppi. Ammutage vesi paadist välja, ammutage paat tühjaks. Ammutasin allikast peoga vett. Sõdur ammutas loigust kiivrisse vett. Ammutati salvest vilja kottidesse. Ekskavaator ammutab mulda, liiva, kruusa, põlevkivi. *Poisid neljakesi lappasid võrgulina, kuna Lüstri Kustas ammutas võrgust suure kahvaga kala .. R. Vellend. || (vedelat maavara, näit. välja pumbates). Naftat ammutatakse igal aastal sadu miljoneid tonne. Tühjaks ammutatud mineraalveeallikad.
2. piltl hankima, saama, endasse koguma. a. (millegi konkreetse kohta). Taim ammutab mullast vett, toitaineid. Oja kaob kurisusse, kust ammutavad oma vee lähedal asuvad allikad. b. (millegi abstraktse kohta). Ajakirjandusest ammutatud informatsioon. Kirjanik on ainet, muljeid, inspiratsiooni ammutanud kodukandi elust ning loodusest. Kirjakeel ammutab murdeist uusi sõnu. Raamatutest ammutatud tarkus, teadmised. Millestki jõudu ammutama. Poisid olid pudelist julgust ammutanud. *Kogu tema [= Tõnissoni] tüse keha näib enesele jalgealusest maast elujõudu ammutavat. O. Luts. *Ammuta endasse minu ihu põlemist. E. Vilde.

amnestia ‹1› ‹s›
jur teat. tingimustele vastava inimrühma vabastamine kriminaalvastutusest, karistusest (täielikult v. osaliselt) ning karistatusest seadusandliku akti alusel. Vabastatud amnestia korras. Kuulutati välja amnestia. Kuulub, käib amnestia alla. Vangidele anti amnestiat.

andekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
andekust, annet, talenti omav v. seda väljendav, anderikas. Andekas inimene, teadlane, kirjanik, näitleja. Andekas organisaator. Ta on vennast andekam. Minu andekaim õpilane. Teda peeti matemaatikas eriti andekaks. Andekas igasuguseid lugusid välja mõtlema. Iga asja peale andekas. Andekas luuletus, paroodia, joonistus.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

[kellegi, millegi] plaani välja andma vt plaan

välja andma

1. (millegi eest, kellelegi kasutamiseks, kellegi nõudmise peale jne.) loovutama. Ta on nii ihne, et sentigi ei raatsi välja anda. Kas teil on mõni tuba suveks välja anda? Läbiotsimisel andis ta varastatud esemed vabatahtlikult välja. Soome politsei andis põgenikud tsaarivõimudele välja. || (ametlikus korras) väljastama. Kus ja kelle poolt on pass välja antud? Kes juhilubasid välja annab? Materjale antakse laost välja nõuetekohaselt vormistatud dokumentide alusel.
2. (pärimise, nõudmise peale, ülekuulamisel jne.) üles andma; reetma. Kaassüüdlasi välja andma. Kes võis meie peidukoha välja anda?
3. (trükis) avaldama; kirjastama, publitseerima. Ajalehte, ajakirja välja andma. Kus see raamat on välja antud? Brošüür anti välja massitiraažis. Pühadeks anti välja seinalehe uus number. || (normatiivakti) kehtestama ning avaldama. Valitsus on välja andnud sellekohase määruse.
4. (saagi, saagise andmise kohta). Rukis, oder andis sel aastal palju, hästi välja. Sügisel näeme, palju põld välja annab.
5. millekski piisav, küllaldane olema; teat. määrani, normini ulatuma. Pikkade käistega kleiti ei anna see riie välja. Sead kasvavad hästi, varsti annavad peekonikaalu välja. Ta on pikk mees, kuid kahte meetrit siiski välja ei anna. *Vööd võetakse vöölt, sõlmitakse kokku, ja kui arvatud pikkus välja ei anna, lõigatakse leivakotid ribadeks .. Juh. Liiv. || kujult, olemuselt, omadustelt jne. sobiv v. kellelegi, millelegi vastav olema. Ta on suur poiss, annab juba täismehe plaani välja. Kleenuke teine, ei anna direktori mõõtu välja. Romaani mõõtu see raamat välja ei anna.

ära andma

1. (päriselt, täielikult) loovutama. Lapsed ei raatsinud ühtki kassipoega ära anda. Relvad tuli ära anda. Ei või viimast senti ära anda. || (müües). Ma maksan 100 krooni – anna ära! Ei maksa liiga odavalt ära anda. || (ajutiselt, näit. hoiule). Ülerõivad tuleb garderoobi ära anda.
2. reetma. a. (saladusi paljastades, vaenlase poole üle minnes jne.). Ülestõusnute hulgast oli keegi juhi ära andnud. Ma ei julge sulle saladust rääkida, äkki annad mu ära. b. (kedagi ametivõimudele üles v. välja andes). Keegi nende endi hulgast andis nad ära. c. piltl (millestki tunnistust andes). Su käitumine ja ilme annavad su ära.
3. ära tegema, sooritama. Õpetaja andis tunnid ära ja läks koju. Kavatseb kevadel paar eksamit ära anda.

üles andma

1. (ametivõimudele) kellestki, millestki teatama; reetma, välja andma. Andis põgeniku politseile üles. Ta oli end ise võimudele üles andnud. Kaassüüdlasi ta üles ei andnud. Jaak andis asja politseile üles. || registreerima, (nime) kirja panema. Ta oli enda vabatahtlikuna üles andnud. Andku üles, kes soovib ekskursioonile tulla. Ta andis mind tunnistajaks üles.
2. õpitavaks, tehtavaks määrama. Mis ajaloos(t) homseks üles anti? Õppis, tegi korralikult kõik ära, mis üles anti. *Kui sa just nii palju ei saa, kui üles on antud, pole viga. O. Luts.

anne ‹ande 18› ‹s›

1. andekus, võimekus, talent. Sünnipärane, loomupärane anne. Keskpärase andega teadlane, näitleja, kirjanik, muusik. Tal oli ärimehe annet. Selleks mul annet ei ole. Mehel oli iga asja peale annet. Tema anded avaldusid juba varakult. Tal on eriline anne kõigiga tülli minna. *Isal oli üks suurepärane anne: ta oskas meid tööd armastama panna. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|anne, kunsti|anne, kõne|anne, laulu|anne, luule|anne, muusika|anne, näitleja|anne, vaimuanne.
2. silmapaistvalt andekas inimene. Vähe on meie kirjanduses säravaid andeid. *Suuri andeid iseloomustab vaimne varaküpsus. A. Sang.
3. van and, kink. Andeid koguma. Looduse, taeva, jumala anne. *Priius, kallis anne, taeva kingitus. K. A. Hermann.
4. ‹liitsõna järelosana› andmine; antu
▷ Liitsõnad: aru|anne, edasi|anne, käe|anne, märgu|anne, nõu|anne, teada|anne, välja|anne, ülesanne.
5. (hrl. endisaegse) suurema teose, seeriateose v. jätkväljaande osa, vihik. Omaaegsed röövliromaanid ilmusid annete kaupa. Rosenplänteri „Beiträge” 20 annet.

anorektiline ‹-se 5› ‹adj›
med anoreksia all kannatav; ülimalt, ebanormaalselt kõhn. Anorektiline patsient. Tüdruk, modell näeb anorektiline välja. Anorektilised sead.

anorgaaniline ‹-se 5› ‹adj›
elutu loodusega seotud, elutusse loodusse kuuluv, elutu; keem süsinikuühendeid mittesisaldav (välja arvatud mõned lihtsaimad ühendid); ant. orgaaniline. Anorgaaniline aine, ühend. Setted võivad olla nii orgaanilised kui ka anorgaanilised. Anorgaaniline keemia 'anorgaanilisi aineid käsitlev keemia haru'.

ansambel ‹-bli, -blit 2› ‹s›

1. muus teater ühtse kunstilise kollektiivina esinev artistide rühm. Kitarristide, noorte viiuldajate ansambel. 9. kl. tüdrukud moodustasid oma ansambli. Laulab ansambli saatel. Mängib, laulab ansamblis.
▷ Liitsõnad: biit|ansambel, džäss|ansambel, estraadi|ansambel, folk|ansambel, instrumentaal|ansambel, kammer|ansambel, keelpilli|ansambel, mees|ansambel, nais|ansambel, rahvapilli|ansambel, rahvatantsu|ansambel, saate|ansambel, tantsu|ansambel, vokaalansambel.
2. muus teater koosmäng, -laul; ettekande kunstiline terviklikkus; seda tähtsaks pidav mängu-, esituslaad. Meeskoori iseloomustab särav kõla ning hea ansambel.
3. ehit arhitektooniliselt terviklik hoonete jm. rajatiste rühm. Väljakut ümbritsevad hooned moodustavad ühtse klassitsistliku ansambli.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ansambel, memoriaalansambel.
4. terviklik mööbligarnituur, rõivaste komplekt vms. kooskõlaline tervik. *Tal on hall pintsak seljas, hall soni peas, ainult hobune aisade vahel pole hall ja langeb ansamblist välja. M. Traat.

apetiitne ‹-se 2› ‹adj›
isuäratav. Apetiitsed suupisted. Kook ei näinud kuigi apetiitne välja. | piltl. Väga apetiitne brünett. Apetiitse pealkirjaga film.

aposiopees ‹-i 21› ‹s›
kirj lausekatkestus, kus mõte jääb lõpuni välja ütlemata (näit. „Küll ma sulle ...”)

välja arendama
teat. astmeni v. eesmärgini v. lõpuni arendama. Eestis arendati välja võimas tööstus. Mitte kõigil polnud võimalust oma andeid välja arendada.

arenema ‹37›

1. kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl. progressina, tõusujoones, madalamalt kõrgemale, lihtsamalt keerukamale jne. Kõik liigub, areneb, muutub. Teadus ja tehnika on tormiliselt arenenud. Rasketööstus arenes kiiremas tempos kui kergetööstus. Rahvuskultuur areneb hoogsasti. Laps areneb iga päevaga. Elu on edasi arenenud. Kaugele arenenud haigus. Kiiresti arenev iluuisutaja. Harmooniliselt arenenud inimene. Nõrgalt arenenud juurestik. || arenenud kõrgel tasemel olev; hästi väljakujunenud. Arenenud laps, inimene. Arenenud lihased. On vaja arenenud kunstimeelt, kujutlusvõimet. Arenenud tööstus, põllumajandus. *Tuleb uus põlvkond, see on arenenum, oskab rohkem näha ja rohkemat hinnata. V. Ilus.
2. (mingi uue kvaliteedi, kvalitatiivselt erineva oleku kohta:) välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima. Kõrgemad eluvormid on arenenud madalamatest. Putukate vastseist arenevad valmikud. Inimene on arenenud ahvist. Kinnikasvavatest veekogudest arenevad madalsood. C-vitamiini puudumisel areneb inimesel skorbuut. Sõprus arenes armastuseks. Lähemaid sõprussidemeid nende vahel ei arenenud.
3. (millegi ajaliselt jätkuva kohta:) muutudes kulgema v. kujunema. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Kuidas asjad arenevad? Romaani sündmustik areneb kodusõja aastatel. Selle probleemi ümber arenes äge vaidlus. Võistlus arenes tasavägiselt. *Vabeaial aga arenes vali jutt. Pipardatud nalju heideti vabereast teise. A. Mälk.

välja arenema
teat. (kõrge) astmeni v. eesmärgini v. lõpuni arenema; kujunema. Arengumaades on oma rasketööstus veel välja arenemata. Algetest arenevad välja anded. Taimel arenes välja tugev peajuur.

aretus|ühing
aretust juhtiv organisatsioon. Eesti Karusloomakasvatuse Aretusühing. Tunnustatud aretusühingu välja antud põlvnemistunnistus.

argument ‹-mendi 21› ‹s›

1. otsustus v. otsustuste süsteem tõestusvahendina, põhjendina. Mõjuv, veenev, kaaluv, kaalukas argument. Esitab uusi, olulisi, teravmeelseid, rabavaid argumente. Kontrollitud, peamised argumendid. Selliseid argumente ei saa arvestada. *Ise tikub vaidlema, aga argumente ei kannata välja. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: poolt|argument, vastuargument.
2. mat sõltumatu muutuja. Funktsiooni argument.

armee ‹15› ‹s›

1. sõj mitmest väekoondisest ning eri väeliikide väeosadest koosnev operatiivkoondis. Armee staap. 8. armee.
▷ Liitsõnad: lennu|armee, löögi|armee, ratsa|armee, reserv|armee, tanki|armee, õhu|armee, üldarmee.
2. sõj riigi relvajõud, sõjavägi; osa relvajõude (välja arvatud merejõud), eelkõige maajõud. Armee ja laevastik.
▷ Liitsõnad: rahva|armee, rahvavabastus|armee, regulaar|armee, tegev|armee, tsaariarmee.
3. piltl mingi ühise tunnusega iseloomustuv (inim)hulk. Töötute armee. Ehitajate, üliõpilaste, turistide armee. *.. kord marsib ellu nagu Rooma / me ärklitubade armee. A. Sang.
▷ Liitsõnad: päästearmee.

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

armetult ‹adv›

1. viletsalt, väga kehvalt. Talupojad elasid vaeselt ja armetult. Lapsed olid armetult riides. *.. tundis, et kõik see kukkus armetult välja, see tema rohmakas lähenemiskatse. I. Sikemäe.
2. haledasti, põhjalikult, väga. Ta oli armetult peksa, sõimata saanud. Seda on armetult vähe. Korter on armetult väike. Kleit oli armetult lühikeseks jäänud.

armuline ‹-se 5› ‹adj›

1. halastav, armulik. Issand olgu teile armuline! Saatus on tema vastu armuline olnud. *.. meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulualla. A. H. Tammsaare.
2. van nlj v iroon austust väljendav sõna. Tere tulemast, armuline proua! Armuline parunihärra! Kuidas elab teie armuline abikaasa? Kuidas soovite, mu armuline! *Aga kust olete teie, armuline preili, selle kena poisi välja võtnud? K. Ristikivi.

arstima ‹42›
ravima, tohterdama. Mutike kurtis, et tohtrid on teda valesti arstinud. Tal polnud aega haiglasse minna ega ennast arstida (lasta). Millega ma sinu nüüd kopsupõletikust terveks arstin? Luuvalu arstiti saunaleiliga, maarohtudega. *Vanarahvas uskus, et nõialaulud, loitsud arstivad haigusi, parandavad tõbesid .. M. J. Eisen. | piltl. Naine püüdis mehest isekust välja arstida. *Ebateadlikku üleannetust / mul kombeks on arstida hääga. U. Laht.

maha arvama

1. vähendama; (arvutades) lahutama. Toiduraha arvati palgast maha. Rööbaspuudelt kukkumise eest arvatakse punkte maha. *Liita küll, aga [arvelaual] maha arvata, korrutada ja jagada mitte. L. Promet. *Vanaema üheksakümnest aastast oleks nagu hea mitu aastat maha arvatud, nii kräbe ja nooruslik on ta .. T. Lehtmets.
2. arvestusest välja jätma. Peaaegu kõik, mõned üksikud erandid maha arvatud. Kui maha arvata mõned nädalad, oli esimene tööaasta edukas. Ta oli vahepeal toidult maha arvatud.

välja arvama

1. kusagilt, millegi hulgast v. arvestusest välja jätma v. eemaldama. Seltsi liikmeskonnast välja arvama. Kogu Eesti, välja arvatud Hiiumaa. *See [= sovhoos] oli tühi, kui välja arvata paar ätti ja eite. J. Peegel.
2. kõnek välja arvutama; ära arvama. *.. et neid läikivaid riistu mõistan käsitseda ja taevatähtede järgi pikkus- ja laiuskraade välja arvata. J. Parijõgi. *.. siis ma võin ligilähedalt isegi välja arvata, kui palju sul [raha] olla võiks. A. H. Tammsaare.
3. van välja mõtlema. *Selle rumala jutu on inimesed välja arvanud; meie teame seda paremini. A. Kitzberg.

ära arvama

1. oletamisi õiget tabada püüdma v. tabama; mõistatama. Arva ära, mis mul peos on. Ei oska teise mõtteid ära arvata. Seda sa küll ära ei arva! Arvasingi ära, kus sa elad. Arvas mu mõistatuse ära. Arva ära, mis see on: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
2. hrl van välja v. kokku arvutama; loendama, üles lugema. *Ja rahvast, rahvast – seda ei osanud keegi ära arvata. A. Kimm.

arve ‹18› ‹s›

1. müüdud kaupade v. osutatud teenuste loetelu ning tasumisele kuuluvat summat sisaldav dokument; millegi eest tasuda olev v. tasutud summa. Tasutud, tasumata arve. Müüja, tellimuste vastuvõtja kirjutas arve. Kelner tegi, tõi arve. Arvet esitama, saatma, sisse nõudma. Õiendasime, maksime, tasusime arve ja lahkusime kohvikust. Kui suur teie arve tuli? Arve tuli võrdlemisi soolane 'suur'. Palun arve!
▷ Liitsõnad: elektri|arve, gaasi|arve, hotelli|arve, joogi|arve, kauba|arve, kohviku|arve, kõrtsi|arve, restorani|arve, takso|arve, vee|arve, üüriarve.
2. konto. Jooksev arve. Avasin pangas arve. Kui palju nende arvel raha pangas on? || ‹väliskohakäänetes postpositsioonilaadselt› piltl. Kõiki tempe, vigureid, pahandusi ei saa tema arvele panna. Õige palju liiklusõnnetusi langeb alkoholijoobe arvele. Mõni õnnetus tuleb kirjutada, kanda lihtsalt juhuse arvele. Tema arvel on palju lavastusi. *Isegi sel juhtumil mitte, kui ta aja seltsis istumiseks võttis mõne töö või toimetuse arvelt. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: arveldus|arve, hoiu|arve, pangaarve.
3. arvestus, arvepidamine millegi kohta. Ta peab kulutuste, väljaminekute kohta rangelt arvet. Arvet ei peetud, midagi üles ei märgitud. Arvesse läks ainult kolm paremat tulemust. Selline võimalus ei tule meie puhul lahendusena arvesse. Juhus tõmbas meie arvest kriipsu läbi. Need mehed tuleb arvest välja jätta. Kutsealused võetakse arvele. Kõik toiduvarud võeti arvele. On naistenõuandlas arvel. Töötuna arvel olevad isikud. Mul on iga minut arvel. Arvelt maha kandma, kustutama.
▷ Liitsõnad: eel|arve, lõpparve.
4. ‹pl.› kõnek rahalised vahekorrad. Meil jäid eile poes arved klaarimata. Teeme arved klaariks. || piltl (muude reguleerimist vajavate suhete kohta). Selle mehega on mul vanad, isiklikud arved. Poisid nägelesid ja tülitsesid, neil oli omavahelisi arveid klaarida. Mässajatega õiendati julmalt arveid. *Igaühel neist on omad mälestused, omad arved. A. Saar.

välja arvutama
tulemuseni, lahenduseni arvutama. On välja arvutatud kogu maakera jõgede hüdroenergia.

arvuti|park [-pargi]
mingi asutuse v. organisatsiooni arvutid kokku. Arvutiparki hooldama, täiendama, uuendama, välja vahetama. Kui suur on teie asutuse arvutipark?

ase ‹-me 3› ‹s›

1. millegi kunagi olnu asupaik (kus tavaliselt on sellest säilinud jäänuseid v. jälgi). Muistse asula, maalinna ase. Kirjaniku sünnimaja ase. Heinakuhjade, viljarõukude, puuriitade asemed. Kunagise kaevu ase. Äsjase lõkke ase. *Aga siis kuivab ka järv .. ja asegi kattub kasvude ja kõrgete puudega. M. Metsanurk. || millegi survel v. vajutamisel kuhugi jäänud jälg. Istumise ase samblamättas, heinarõugus. Pea ase padjas. Näpitsprillide ase ninaseljal. || (tänapäeval harvemini:) koht, millel v. milles miski v. keegi asetseb. Tuleb leida telgile sobiv ase ning see puhtaks rookida. Klaveri jaoks pole siin õiget kohta ega aset. Igaühel oli lauas oma ase, peremehe ase oli laua otsas. *.. kuni aelev elajas lükkas ühe [väravaposti] oma sarvedega pikali ja teine kangiga kaaluti välja oma asemest. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ahju|ase, elu|ase, haua|ase, kaevu|ase, kuhja|ase, lõkke|ase, maja|ase, riida|ase, rõugu|ase, sao|ase, sauna|ase, tee|ase, tuha|ase, tule|ase, voodiase; jalaase.
2. voodi vm. magamiskoht. Pehme, kõva, mugav, kitsas ase. Külalisele tehti ase diivanile, lakka värsketesse heintesse. Lamab, vähkreb unetuna asemel. Õhtul heitsime, pugesime asemele. Hommikul ei tahtnud kuidagi soojalt asemelt tõusta. Aset kohendama, üles tegema. Kellega sa nüüd aset jagad? Hommikul kiida aset, õhtul ilma. *Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises .. A. H. Tammsaare. || kodulooma magamiskoht (hrl. inimese valmistatud). Lehmadele pandi põhku alla, tehti kuivad asemed. Koer tegi endale kuuti aseme.
▷ Liitsõnad: magamis|ase, puhke|ase, une|ase, ööase.

asendama ‹37›

1. ühe asemel teist kasutama hakkama, asemele panema, millegi (v. kellegi) vastu välja vahetama. Vanad masinad, seadmed asendati uutega. Naelad peab asendama kruvidega. Käsikirja redigeerides tuleb mõnigi väljend sobivamaga asendada. Surmanuhtlus asendati eluaegse sunnitööga. Asendatavaid aminohappeid suudab organism ise sünteesida. *Ja selline mees tahetakse asendada Rein Tootseniga. O. Tooming.
2. millegi v. kellegi asemel, kohal olema, aset täitma; millegi v. kellegi asemele, kohale, ülesannetesse jne. asuma. Plastmass asendab metalli. Masin ei asenda siiski inimest. Nägemist asendab neil haistmine. Isa läks pensionile, teda asendab nüüd poeg. Ma asendasin teda nõupidamisel. *.. ja tegi peaga väikese liigutuse, mis pidi asendama kummardust. V. Saar. *Alul ta nägu reetis taltsutamatut rõõmuliigutust, siis asendas seda kahtlus .. B. Alver. || ajutiselt kellegi asetäitjaks olema. Kes puhkusel olevat esimeest, direktorit asendab? Asendasin kuu aega osakonnajuhatajat.
3. van asetama. *Ettevaatlikult ja hellalt asendasime haavatu selle [= kanderaami] peale. J. Mändmets.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

aspiratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. hrl med välja-, äraimemine; sisseimemine, hingamisteedesse tõmbamine
2. keel hõngus

aspireerima ‹42›

1. hrl med välja v. ära imema; hingamisteedesse tõmbama. Röga ja lima aspireeritakse hingamisteedest.
2. keel hõngama. Aspireeritud klusiilid.

pahema jalaga voodist välja astunud vt voodi

vasaku jalaga voodist välja astunud vt voodi

välja astuma

1. astudes välja tulema v. minema. Vanaema astus kliinikust, kliiniku uksest välja. Sealt, ahju tagant astus välja Jaan. Astusime vagunist välja.
2. (näit. mingi organisatsiooni) liikmeskonnast, koosseisust lahkuma. Seltsist, ühingust, parteist välja astuma. Ülikoolist, instituudist välja astuma.
3. (tegude v. sõnadega) kellegi, millegi eest v. kellegi, millegi vastu võitlema. a. (kellegi v. millegi eest). Oma tõekspidamiste, veendumuste, ideede, õiguste, vabaduse eest välja astuma. Astub enda, oma kaaslaste eest välja. Sõbra kaitseks tuli välja astuda. Enamik sõdureid oli valmis ülestõusnute poolel välja astuma. b. (kellegi v. millegi vastu). Vaenlase, rõhujate, vägivalla, omavoli vastu välja astuma. Talupojad astusid välja mõisnike vastu. *G. Suits astus vahel karmide arvustajate vastu karmilt välja. J. V. Veski.
4. hrl van avalikult esinema. Aktuse kontsertosas astus esmakordselt välja meeskoor. *Miina nägi ära, et salgamine oleks nüüd niisama asjatu kui valetamine, ja otsustas parem tõega välja astuda. E. Vilde.

üles astuma

1. ülespoole astuma v. minema. Astusin hingeldades trepist üles.
2. hrl van avalikult esinema. Kõigepealt laulis ühendkoor, siis astusid üles pillimehed. *Õhtul astusin üles kaks korda. Esimeses numbris šansonettidega ja teises Joosep Tootsina. M. Möldre. || käituma, esinema. *Ta pidi nõnda üles astuma, et ta enese vastu lugupidamist ei kaota .. A. H. Tammsaare.
3. hrl van millegi eest v. millegi vastu võitlema, välja astuma (3. täh.) *Küll astus mehi igal ajal nende jõledate tegude [= nõiaprotsesside] vastu üles .. C. R. Jakobson.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

asunik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›

1. isik, kes on asunud rajama v. rajanud majapidamise seni ülesharimata maal; ümberasuja, väljarännanu. Eesti asunikud Krimmis, Kaukaasias, Siberis. Ameerika, Austraalia esimesed valged asunikud.
2. (Teise maailmasõja eelses Eestis:) talu rajaja maareformiga saadud maal. Jaotatud mõisamaadel hakkasid asunikud kodusid rajama.
3. hrv elanik, asukas. *.. kus vanglauksed tõepoolest avanesid ja lasksid välja oma asunikud .. A. H. Tammsaare.
4. van kõnek veerandliitrine pudel viina. Ostis, tõi asuniku viina. Võtab taskust asuniku, paneb asuniku lauale.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.

aur ‹-u 21› ‹s›

1. ka füüs vee gaasiline olek; gaas, mida on võimalik ainult rõhu suurendamisega veeldada (v. tahkestada); (üldkeeles tihti ka:) gaas, milles on vedela aine piisakesi. Küllastunud, küllastumata ehk ülekuumenenud, üleküllastunud ehk allajahtunud, kuiv, niiske aur. Tehnoloogiline aur. Vedur laseb pahinal auru välja. Lokomobiil on auru all 'töövalmis'. Auruga kütma, soojendama. Vesi keeb ning ajab auru. Vesi muutub auruks. Mürgised aurud. Õhk oli raske soo, raba, sulava maa aurudest. Pesuköök paksu valget auru täis. *Põhjapõder, väike, aga visa, / veab me nartat, / auru pahvib koon. V. Sõelsepp.
▷ Liitsõnad: alkoholi|aur, bensiini|aur, elavhõbeda|aur, vee|aur, väävliaur; hinge|aur, põua|aur, uduaur.
2. piltl kõnek alkoholiuim, joove, purjusolek. Meestel olid kõvad aurud sees. Kui auru peale võtab, siis lärmab ja mürgeldab. Tublisti, parajalt, natuke, veidi, pisut auru all.
▷ Liitsõnad: viina|aur, õlleaur.
3. piltl kõnek (hrl. püsiühendites:) pinge, hoog, press, mahv. Töötab, tormab, läheb täie auruga. Pane auru juurde! Kas aur otsas? *.. pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kondiaur.

auru|pahvak
*.. vedur paiskas kõhu alt välja tohutu aurupahvaku, nõksatas kramplikult ja jäi seisma. E. Vetemaa.

automaat|kork
kaitsekork, mis lülitab liiga tugeva voolu korral automaatselt elektriahela välja

ava ‹7›

1. ‹s› läbiulatuv auk, mulk, avaus; sisse-, välja- v. läbipääsukoht. Ümar, neljakandiline, piklik, kooniline ava. Ketta keskel on ava. Lasksin raha joogiautomaadi avasse. Lillepoti põhjas olevast avast pääseb liigne vesi välja. Tarasse, müüri, hekki olid jäetud avad. Poorid on higinäärmete avad. Maski avadest paistsid silmad ja suu. Kaeveõõne ava ehk suue. Optikaseadme ava.
▷ Liitsõnad: akna|ava, hingamis|ava, laske|ava, lennu|ava, silde|ava, silma|ava, sissepääsu|ava, suitsu|ava, suu|ava, tuulutus|ava, ukse|ava, vaate|ava, ventilatsiooni|ava, väljalaske|ava, väljapääsu|ava, väljavoolu|ava, värava|ava, õhuava.
2. ‹adj› hrv lahtine, avatud, avar. *.. ja eemal, allpool saari, ava ulgumeri .. V. Ridala. *.. avas õhus tiivutsemas murevaba lind .. J. Semper.

avalikult ‹adv›

1. avalikkuse ees, inimeste nähes v. kuuldes; varjamatult. Ta polnud kunagi avalikult esinenud. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult. Sellest avalikult ei räägita. Mõni joob avalikult, mõni salaja. Astus avalikult ülemuste vastu välja. Kurameerib päris avalikult teise mehega. Mõned piilusid kardinate vahelt, mõned vaatasid avalikult.
2. avameelselt, otsekoheselt. *.. me oleme mõlemad juba peaaegu vanad inimesed ja võiksime teineteisega päris avalikult ja otsekoheselt rääkida. A. H. Tammsaare.

avameeli ‹adv›
avameelselt. Avameeli tunnistama, ära rääkima. Ütleb avameeli välja, mida ta mõtleb. *Mis seal veel ettekäänetega! Minna ja küsida [laenu] otsekoheselt, avameeli! M. Metsanurk.

ava|meri
rannikust kaugemal olev meri, ulgumeri. Jõudsime lahest välja avamerele. Kalurid siirdusid rannapüügilt avamerele.

avanema ‹37›

1. lahti minema, suletud seisundist avatud seisundisse minema. Uks, värav avanes. Luuk avanes kriuksudes. Eesriie avaneb. Haige virgub, silmad avanevad. Suu, huuled avanesid. Rüseldes olid nööbid, haagid, mantlihõlmad avanenud. Langevarjud avanesid. Hommikul vara on tulbiõied sulgunud, hiljem nad avanevad. || puhkema, lõhkema, oma sisemust avama; paljandina, allikana jne. mingi pinnani, näit. maapinnani ulatuma. Paise avaneb, mäda hakkab välja voolama. Flegmoon võib iseeneslikult avaneda naha pinnale. Maapõu avanes, laava purskas välja. Maakoore kivimid avanevad mõnes kohas paljanditena maapinnal. || (hrl. akna v. ukse kohta:) teatavas suunas avatav olema, mingis suunas v. millegi poole asetsema. Toa aknad avanevad päikeselisse aeda. *Ruumi avaneb kaks ust – üks otse tagaseinast, teine paremalt. O. Tooming. *Toas oli kaks akent – üks avanes tänavale, teine kitsa põiktänava poole .. M. Käbin (tlk). || kasutamiseks, külastamiseks jne. lahti tehtama. *.. ootas ta kannatamatusega silmapilku, kus avanevad asutiste uksed. A. H. Tammsaare. | piltl. Noortele avanevad kõrgkoolide uksed.
2. pilgule avatuks, silmaga haaratavaks muutuma. Toompealt avaneb vaade Tallinnale. Sündmuskohal avanes meile kurb vaatepilt. Meie silmade ees avaneb org kauni järvesilmaga.
3. kättesaadavaks muutuma, võimalikuks saama. Avanes hea võimalus, juhus Krimmi sõita. Noortele avanesid soodsad võimalused edasiõppimiseks. Mulle avanes uus tööpõld. Jaapani autotööstusele avanes uusi turge.
4. nähtavale v. ilmsiks tulema, end avaldama v. ilmutama. Inimese olemus avaneb tema tegudes. Teoses avaneb kunstniku ande eripära.

avar ‹-a 2› ‹adj›

1. kaugele, kaugusse ulatuv; lai. Avarad põllud, väljad, niidud, lagendikud. Avar stepp. Jõudsime lahest välja avarale merele. Tornist avanes avar vaade ümbrusele. Avarad kaugused kutsuvad. Noortele on lahti avar maailm. *Ja soo kohal oli taevas lõpmata avar, lage, mõõtmatu. R. Roht.
2. ruumikas, lai, suur. Avarad toad. Sai avarama korteri. Avarate uste ning akendega saal. Tagauksest pääseb avarasse hoovi. Avarad puiesteed ja tänavad. Heledad tapeedid teevad ruumi nagu avaramaks. *Köök oli avar nagu karjakoppel .. L. Tigane. || (rõiva v. jalatsi kohta:) (küllalt) lai, lahe. Avar kleit, pluus. Kuub, mantel on avaraks jäänud. Avara kaelusega särk. Avara dekolteega õhtukleit. Saapad osta avarad. *Ja suvine riie pidi avar olema, muidu ei pääseks õhk ligi. O. Luts.
3. mitmekülgne, laia haardega; (kõike) mõistev, arusaav, salliv; võimalusterikas. Konverentsi temaatika on avar. Avara silmaringiga inimene. Imetleti tema avarat mõistust. Nüüd on avaramad võimalused õppimiseks. Avara hingega, avara südamega inimesed. Otsisime avaramaid olusid.

boikott ‹-koti 21› ‹s›
suhete, suhtlemise katkestamine, läbikäimisest, osavõtust, millegi kasutamisest jne. loobumine. Panime ta boikoti alla. Valimiste boikott. Kuulutati välja boikott.

deklaratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. ametlik, pidulik avaldus, oma seisukohtade avalik teadaandmine; dokument, milles kuulutatakse pidulikult välja valitsus(t)e, partei(de) v. organisatsiooni(de) põhiseisukohad teat. küsimustes. ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Õpetajate maailmaorganisatsiooni kutse-eetika deklaratsioon. || üldsõnaline deklareerimine, paljasõnaline avaldus v. lubadus. Tarvis on tegusid, mitte tühipaljaid deklaratsioone. Lubadused kipuvad deklaratsioonideks jääma. See nõue jäi kahjuks ainult deklaratsiooniks.
2. maj tolli-, kindlustus- vm. asutusele esitatav kaubaloetelu tollimaksude tasumiseks; teadaanne maksuametile vm. finantsorganile tulude, varanduse jms. kohta. Ametiisiku majanduslike huvide deklaratsioon. Käibemaksu deklaratsioon. Deklaratsiooni täitma, esitama. Kirjutasin deklaratsioonile alla.
▷ Liitsõnad: maksu|deklaratsioon, tolli|deklaratsioon, tuludeklaratsioon.

dekreet ‹-reedi 21› ‹s›

1. riigipea v. kõrgema riigivõimu määrus vm. akt. Vana-Rooma keisrite, konsulite, senati dekreedid. Pariisi Kommuuni dekreedid. Valitsuse dekreet. President kirjutas dekreedile alla, andis välja dekreedi. | piltl. *Tal on kõva dekreediga keelatud ütelda kundedele häbematusi. L. Tigane.
2. nõuk kõnek dekreetpuhkus. Naistöötaja läks, jäi dekreeti. Ta on järgmise kuu keskpaigani dekreedis.

demilitariseerima ‹42›
sõj (hrl. vastava rahvusvahelise lepingu alusel) mingil territooriumil sõjatööstust, sõjaväelisi rajatisi ning sõjaväge likvideerima (v. sealt sõjavägesid välja viima). Demilitariseeritud tsoon.

demobilisatsioon ‹-i 21› ‹s›
demobiliseerimine. Kuulutati välja osaline, täielik demobilisatsioon.

didaktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ped didaktikaga seotud, õpetuslik. Anti välja didaktilisi materjale õpilaste iseseisvaks tööks. On tekkinud didaktilisi raskusi.
2. õpetlik, õpetav. Didaktiline kirjandus, luule. Jutuke oli üpris didaktiline.

dividend ‹-i 21› ‹s›
maj aktsiaseltsi kasumiosa, mis aktsionärile välja makstakse, osanikutulu. Dividendi maksma, saama. Aktsiad andsid suurt, kõrget dividendi.

dreenima ‹42›

1. põll tehn dreene, torukraave rajama; dreenide abil kuivendama. Dreenitud uudismaa.
2. med dreeni (2. täh.) abil vedelikku kehaõõnest v. mädanikukoldest välja juhtima. Mädakolle dreenitakse.

dresseerima ‹42›

1. looma mingiks tegevuseks välja õpetama. Tsirkuseetendused dresseeritud hobustega, koertega. Lõvisid, tiigreid dresseerima. Jahiks dresseeritud kotkas. Dresseeris koera kuulekaks. | piltl (inimese kohta). Naine on ta hästi välja dresseerinud. *Saali pool olid nad [= kelnerid] alandlikeks dresseeritud, siin aga sulitsevalt ülbed. F. Tuglas.
2. tehn lehtmetalli nõrga muljumisega külmvaltsima

džihaad ‹-i 21› ‹s›
relig islamis püha sõda, relvavõitlus uskmatutega; üksikisiku vaimne püüdlikkus, võitlus iseenda ja oma pattudega. Džihaadi välja kuulutama.

dumping [-amp-] ‹-u 2› ‹s›
maj kauba müük normaalsest madalama hinnaga ja isegi alla omahinna, et hõivata turgu ja välja tõrjuda konkurente

eba|normaalne

1. normist kõrvalekalduv, ebaharilik. Ebanormaalne kuju, suurus, ehitus, talitlus. Ebanormaalne reageering, käitumine. Ebanormaalsed suhted. *.. milleks korraga selline ebanormaalne lahkus? R. Tiitus. || normaalsest halvem; selline, nagu ei tohi olla. Ebanormaalsed elu-, töötingimused. Pean kujunenud olukorda täiesti ebanormaalseks.
2. psüühiliselt haige. Ei maksa temast välja teha: poiss on pisut ebanormaalne.

eba|oluline
Ebaolulised pisiasjad, tunnused, seigad. Uuslavastusest on välja jäetud mitmed ebaolulised stseenid. Üldarengu seisukohast on see täiesti ebaoluline.

edasi-tagasi ‹adv›

1. vahelduvalt kord ühes, kord vastupidises suunas. Jalutab, käib, kõnnib edasi-tagasi. Pendel võnkus edasi-tagasi. Pesu õõtsub nööril edasi-tagasi. Kolb liigub silindris edasi-tagasi. Kooliteed tuli mul edasi-tagasi 6 kilomeetrit. *.. õiget mängumeest polnud ühestki. Tagusid palli niisama edasi-tagasi üle võrgu. H. Pukk. || siia-sinna. Lülitit otsides kobasin seinal käega edasi-tagasi. Sihitu edasi-tagasi sagimine.
2. nii ja teisiti; kaksipidi. Edasi-tagasi mõtlemine, kahtlemine. Ei armasta edasi-tagasi targutada, heietada. Asja oli pikalt edasi-tagasi arutatud, kaalutud. Ära räägi edasi-tagasi, ütle parem otse välja!

Eeden, eeden ‹-i, -it 2› ‹s›
kirikl (Vanas Testamendis:) paradiis. Eedeni aed. || piltl. *.. sest süüta lapse põlv on elu eeden, / kust vanadus meid viimaks välja viib. P. Jakobson.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees|käsi
kaardimängus osavõtja, kellel on õigus esimesena kaarti välja käia (mängu alustada). Kes on eeskäsi? Eeskäsi võib võtta 6 tihi.

ees|kätt ‹adv›
esmajoones, ennekõike, peamiselt. Eeskätt tuleb plaan koostada. See on eeskätt vanemaealiste haigus. Hoolitseb eeskätt enese eest. Eesti teravilja veeti välja eeskätt Tallinna kaudu. Nõutav oli võõrkeelte, eeskätt saksa ja inglise keele oskus. Ta meeldib mulle eeskätt seepärast, et on sõnapidaja.

eespoolne ‹-se 2› ‹adj›
eespool asetsev; ant. tagapoolne. Eespoolsemad istekohad olid juba välja müüdud.

ees|ruum
saali vms. ees olev ruum, sageli vestibüül. Kino, koosolekusaali, sauna eesruum. *.. läks läbi madala eesruumi otse Hasse-härra kirjutustuppa välja. J. Kross.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eetsi ‹adv›
ettepoole; ant. taatsi. *Laev endist viisi pikka eetsi nihkub. J. Smuul. *Ta kukkus eetsi, sirutades vaistu ajel läbi une käed välja .. N. Baturin.

välja ehitama
midagi poolikut (lõpuni) valmis ehitama. Maja on alles lõplikult välja ehitamata. Linna kanalisatsioonivõrk ehitatakse välja järgmise aasta lõpuks. *Võiks ju veel teise üsna suure toa välja ehitada ja avara verandagi, aga pole aega .. E. Tennov.

ehitus|meister

1. ehitustööde juhtija ja organiseerija ehitusplatsil. Ehitustehnikumi lõpetanu suunati tööle ehitusmeistrina. || endisajal meister ehitustöö alal, kes väikeettevõtjana ehitas maju, selleks endale abilisi palgates. *Majakese ehitamine oli välja antud ehitusmeistrile alevist – väikesele ettevõtjale Umbe Jürile. R. Roht.
2. meisterlik ehitaja. Andekas ehitusmeister. Ehitusmeistrite nobedad käed laovad kive müüri.

välja ehtima
põhjalikult, silmatorkavalt kaunistama (hrl. inimese kohta). *Kuule, on sul sünnipäev või, et sa ennast nii oled välja ehtinud? S. Truu.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

eksamineerima ‹42›
eksamil teadmisi v. praktilisi oskusi kontrollima, eksamit vastu võtma. Professor ei jõudnud kogu meie kursust ühe päevaga eksamineerida. || küsitlema, (välja) uurima. *Tal oli meeles, kuidas majaomanik oli teda eksamineerinud: kus ta teenib, kui palju palka saab .. P. Viiding.

eksi|kombel ‹adv›
ekslikult, eksituse tõttu. Võttis eksikombel võõra portfelli. Sattusin siia täiesti eksikombel. Ta on eksikombel nimekirjast välja jäänud.

ekslema ‹ekselda 49›
eksides ringi liikuma; (sihitult) siia-sinna liikuma, hulkuma v. uitama. Ekslesime mööda radu, kuni jõudsime maanteele välja. Eksles pimedas põõsaste vahel (ringi). Paat oli kaks päeva udus (ümber) ekselnud. Ta silmad ekslesid rahutult siia-sinna. Pilk eksles mööda tuba, seinal, laes. *Luges uuesti ja – jälle tabas oma mõtte ekslemast. V. Panso.

ekspatrieerima ‹42›
kodumaalt välja saatma, pagendama; kodakondsust ära võtma

ekspatrieeruma ‹37›
välja rändama; kodakondsusest lahkuma

ekspeditsioon ‹-i 21› ‹s›

1. uurimisreis v. -retk; sellest osavõtvad isikud. Ekspeditsioon Kihnu saarele etnograafilise materjali kogumiseks. Kolmas Antarktise ekspeditsioon. Nanseni ekspeditsioon. Valmistusime ekspeditsiooniks. Ekspeditsiooni tulemused. Geoloogiaüliõpilased siirdusid, sõitsid suvisele ekspeditsioonile. Kas arheoloogid on juba ekspeditsioonilt tagasi? Ekspeditsiooni koosseisu kuulus ka kaks bioloogi. Ekspeditsioon saadeti välja, asus teele juuni algul. Ekspeditsioon töötas kolm nädalat Saaremaal.
▷ Liitsõnad: arheoloogia|ekspeditsioon, kompleks|ekspeditsioon, mere|ekspeditsioon, murde|ekspeditsioon, polaar|ekspeditsioon, uurimisekspeditsioon.
2. väeosa v. sõjalaevade lähetamine eriülesannete täitmiseks nende alalisest asukohast kaugemale; lähetatavad väeosad v. laevad || muu eriotstarbeline retk; sellest osavõtvad isikud
▷ Liitsõnad: karistus|ekspeditsioon, päästeekspeditsioon.
3. ära-, laialisaatmine (posti, kaupade vm. kohta); seda toimetav osakond. Kaupade ekspeditsiooni leping. Töötab postkontori ekspeditsioonis.

eksponeerima ‹42›

1. muuseumis v. näitusel välja panema. Kunstisalongis eksponeerisid oma töid noored tarbekunstnikud. Žürii valib välja näitusel eksponeeritavad tööd. Zooloogiamuuseumis eksponeeritud topised. Eesti graafikat on eksponeeritud paljudes maades.
2. fot säritama

eksportima ‹-pordin 42›
maj (kaupu) välismaale välja vedama. Meilt eksporditakse teistesse maadesse puitu, elektroonikatooteid jm. Vilja eksportivad riigid. | piltl. Ideid eksportima.

ekstraheerima ‹42›

1. keem segust üht v. mitut ainet (ekstrahendi abil) eraldama. Kalamaksast ekstraheeritud õli.
2. med (hammast) välja tõmbama

ekstraheeruma ‹37›
ekstraheerimisel välja eralduma. Puidust ekstraheerunud parkhapped.

ekstrahent ‹-hendi 21› ‹s›
keem lahusti aine(te) tahkest v. vedelast segust välja eraldamiseks

ekstserpeerima ‹42›
(raamatust) välja kirjutama, väljavõtteid tegema

välja elama
(mingit varjatud tunnet) tegevuses, käitumises vms. avaldama; oma energiat rakendama. Oma meelepaha, solvumist, rõõmu välja elama. Laps elab ennast välja mängudes. *.. me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. M. Unt.

ära elama

1. (teenitud sissetulekuga) läbi v. välja tulema. Oma sissetulekutest elab ta lahedasti, ilusasti, muretult ära. Sellest palgast perega ära ei ela. Suudab omal käel, omal jõul ära elada. Selle rahaga ei ela kuidagi ära.
2. (eluprotsessi teat. osa läbitegemist rõhutavalt:) elama (2. täh.) Äraelatud aastad. Oma aja ära elanud majandussüsteem, ühiskond, vaade, arusaamad. Vana koolimaja on oma aja ära elanud. *Ma olen oma elu ära elanud, aga mulle näib täna kõik endine [nagu lapsepõlves]. A. Kaal.

üle elama

1. läbi elama, läbi tegema; kogema. Riik elas üle ärevaid päevi. Kirjandus elab üle kriisi, mõõnaperioodi, tõusu, kõrgaega. Teos elas üle 6 trükki. Äsja üleelatud avarii. Elab mälestustes uuesti üle lapsepõlve rõõme. Aiman, mida ta oma hinges üle elab. Temaga koos on üle elatud häid ja halbu aegu. Meenutas üleelatud kaotusi, nurjumisi, pettumust.
2. (ebasoodsates tingimustes) vastu pidama; taluma, välja kannatama. Rukkiorased on talve hästi üle elanud. Kevadliblikad elavad talve üle valmikuna. Aedvili elas põua rahuldavalt üle. Elasime selle aasta kuidagi üle. Nii pikka lahusolekut, seda häbi ei elaks ta üle. Majanduskriisi suutsid üle elada ainult suurettevõtted. *Paar direktorit siin [= traktorijaamas] üle elanud, pettis ta alguses ka Lokki päris jultunult. E. Rannet.
3. kellestki v. millestki kauem elama. Vanake on kõik oma lapsed üle elanud. *.. mina [= teist vanem mees] olen ju teie aastad üle elanud, teie minu aastaid veel mitte. A. H. Tammsaare.

elamis|võimalus
Talupojad rändasid maalt välja paremaid elamisvõimalusi otsima.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elektri|laeng
el keha elektrilist olekut iseloomustav füüsikaline suurus. Positiivne, negatiivne elektrilaeng. Staatiline elektrilaeng. Selle kala sabalihased saadavad välja nõrku elektrilaenguid.

elideerima ‹42›
keel (häälikut) välja jätma

elitaarne ‹-se 2› ‹adj›
eliidi hulka kuuluv, välja v. ära valitud; eliidile loodud v. mõistetav. Elitaarne kunst, kirjandus. Elitaarne haridus, vaimuelu. Õhtusöögil pakuti elitaarset veini .

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|filosoofia

1. suhtumine elusse, elunähtustesse, mõtted elu üle, elutarkus. Looduslähedane, tõsine elufilosoofia. Vanasõnades kajastub omaaegne elufilosoofia. Ta arendas välja oma elufilosoofia.
2. filos idealistlik suund Lääne filosoofias 19. saj. lõpul

elu|ilmsi
ilmsi, tegelikult, tõeliselt. *.. kes teab, missugune see tema „talupoeg” eluilmsi välja näeb .. P. Vallak. *.. laulik vahel oma fantaasiakujusid eluilmsi enda ees arvas nägevat. A. Annist.

eluline ‹-se 5›

1. ‹adj› tõepärane; elus esinev, elust saadud; elu nõuetele vastav. Elulistena mõjuvad karakterid, tüübid (teoses). Romaan on eluline ja veenev. Elulised tähelepanekud, kogemused. Vahetud elulised muljed. Lektor tõi elulisi näiteid. Elulise tõetruuduse mulje.
2. ‹adj› eluks oluline. Eluline tähtsus, vajadus, nõue, küsimus, probleem. Riigi elulised huvid, ülesanded. Organismi põhilised elulised funktsioonid.
3. ‹s› hrv elusolend. *Mitte üht hinge! Mitte üht elulist väljadel, teedel, külades, alevikkudes! F. Tuglas. *Lehma ta laskis enne siiatulekut lõast valla ja sigudiku kuudikust välja .. Rohkem elulisi ta majapidamises ju polnud. L. Kibuvits.

elu|mahl
(elu eelduseks ja kandjaks oleva vedeliku kohta). Lopsakad elumahlast pakatavad taimed. Nõrgus välja ohvrilooma elumahl 'veri'. | piltl. Sõda on aastaid imenud rahva elumahlu.

elu|reegel
elujuhis. Saartel kujunesid välja omad elureeglid. Juhindusin tollal elureeglist: söö, joo ja ole rõõmus.

elutult ‹adv›
(< elutu). Lamas liikumatult, otsekui elutult. *.. rebib end edasi ainult käte abil! Jalad lohisevad elutult järele. H. Pukk. *.. istus elutult paigal ja vahtis aknast välja otsekui vahakuju. E. Vilde.

elu|vaim

1. elu, elusäde, elumärgid. Eluvaim seisab, püsib kuidagi sees. Hea, et eluvaim sisse jäi. Pääsesin veel eluvaimuga tulema. Pühadeks sai sigudikul eluvaim välja võetud 'siga tapetud'. Kõik on kuivanud, ainult mõnel taimel on veel eluvaim juures. | piltl. *Vaevalt said esimesed autod niipalju eluvaimu sisse, et suutsid sadakond kilomeetrit maha sõita .. V. Vende.
2. elavus, liikuvus; huvi elu vastu. Kehalt rauk, aga eluvaimult kahekümnene. Ta on tuim inimene, ilma eluvaimuta. Ta liikmetesse tuli eluvaim tagasi. *.. sellele poisile uut eluvaimu sisse ei tulnud. Konutas barakinurgas ja lõi kõigele käega. P. Kuusberg.

emigreeruma ‹37›
(poliitilistel, majanduslikel vm. põhjustel) kodumaalt lahkuma, välja rändama. 1911. aastal emigreerus ta Saksamaale.

emiteerima ‹42›

1. maj (väärtpabereid, paberraha) käibele laskma
2. füüs välja saatma, välja paiskama

endemism ‹-i 21› ‹s›
biol taime- v. loomaliikide esinemine suhteliselt väikesel maa-alal, kus nad on välja kujunenud, päriskodusus

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

endast ~ enesest välja minema, endast ~ enesest väljas (olema), endast ~ enesest välja viima
enesevalitsust kaotama, ärrituma, erutuma; tasakaalust välja viima, ärritama, erutama; tugevasti ärritatud v. erutatud (olema). Ma lähen kergesti endast välja. Ta ebaviisakad sõnad viisid mu endast välja. Nii endast väljas pole ma teda varem näinud.

enne|aegu ‹adv›
liiga vara, enne õiget, normaalset aega. Enneaegu vananema, surema. Enneaegu maha saama, sünnitama. Saladust ei maksa enneaegu välja lobiseda. Milleks enneaegu muretseda! Põuaga valmib vili enneaegu. Haigevoodist ei tohi enneaegu tõusta.

epileerima ‹42›
ihukarvu koos nahaaluse osaga välja kitkuma; depileerima. Jalasääri, kaenlaaluseid, bikiinipiirkonda epileerima.

episood ‹-i 21› ‹s›

1. üksiksündmus mingist suuremast sündmuste seeriast. Üksik, tühine, väike, naljakas, ebameeldiv episood. Sõjaajaloo kurioosseim episood. Meenub üks episood matkalt, koolielust. Mahtra sõda oli 1858. a. talurahvarahutuste dramaatilisemaid episoode. Jutustan ühe episoodi, mis peaks juubilari eriti selgesti iseloomustama. || sisuliselt terviklik tegevuslõik kirjandus-, lava- v. ekraaniteoses. Episood šamaani jurtas on novelli meeldejäävamaid. Mitmed romaani episoodid on ekraniseeringust välja jäetud. Ohtlike episoodide filmimisel kasutatakse dublante. Lavastus on usutav kõigis episoodides.
▷ Liitsõnad: pisi|episood, lahinguepisood.
2. vahe- v. kõrvallugu. Romaani sündmustikuga sidumata episoodideks jäävad õitsiliste jutustused. Näidendisse on põimitud rahva kombeid tutvustavaid episoode. || muus terviklik iseseisev vaheosa muusikateoses. Ooperisse on toodud arendatud sümfoonilisi episoode.

epopöa ‹14› ‹s›
kirj pikemat ajajärku v. ajaloolisi suursündmusi käsitlev laiahaardelise sündmustikuga eepos, romaan v. romaanisari. *Mul ei oleks aega, romaan on ju pooleli, teate küll, epopöa revolutsioonilisest murrangust külas. O. Tooming. || piltl suursündmused. *Aastatel 1875–1881 kaevati .. välja muistse Olümpia varemed. Uuesti kangastus maailmale antiiksete olümpiamängude epopöa. P. Soosaar.

erevile ‹adv›
erevasse seisundisse, ärevaks. Kuuldu ajas kõigi meeled erevile. Millest ta ennist nii erevile läks? *Loom [= tõuk] oli nii rasvane ja sarviline, et minu uudishimu erevile lõi, missugune jõmakas liblikas küll niisugusest välja võiks kasvada. A. Kitzberg.

ergutus|preemia
preemia esiletõstmist vääriva (kuid auhinnalisest I, II, III kohast nõrgema) töö eest. Novellivõistlusel anti välja kolm auhinda ja seitse ergutuspreemiat.

eri|auhind
spetsiaalne, eraldi esiletõstev auhind millegi eest. Malevõistlustel anti välja ka eriauhind ilusaima partii eest. Eriauhind turniiri korrektseimale meeskonnale.

eri|ilmeline
eriilmet omav, omapärane; eri ilmega, erinev. Eriilmeline lavastus, tõlgitsus. On välja kujunenud eriilmeliseks muusikuks, tantsijaks, maalijaks. Eriilmelised maastikutüübid.

eri|number
ajalehe v. ajakirja spetsiaalne number, mis on pühendatud mingile alale v. sündmusele. Mitme maa ajalehed andsid J. Gagarini kosmoselennu puhul välja erinumbri. Ajakirja erinumber keemia saavutustest. „Eesti Looduse” Kõrvemaa erinumber.

eritama ‹37›
ka füsiol midagi endast välja eraldama (eriti organismile mittevajalikku). Higi, uriini eritama. Elusolendid tarvitavad hingamiseks hapnikku ja eritavad süsihappegaasi. Taimejuured eritavad mulda orgaanilisi happeid. Puu eritab vaiku.

eriti ‹adv›

1. iseäranis, eriliselt; eeskätt, ennekõike. See küsimus, probleem, raamat huvitas teda eriti. Eriti viimasel ajal tundis ta end väsinuna. Maitsekas riietus tõstis ta ilu eriti esile. Ta tegi seda eriti siis, kui kedagi nägemas ei olnud. Lamades ei tohi lugeda, eriti veel viletsa valgusega. Marju, eriti maasikaid, oli tänavu palju. Mul hakkas külm, eriti jalgadel. Kõike tuleb ette, välitöödel eriti. Nad olid kanged spordipoisid, eriti Riks. *Vestlesime maailma elust üldse ja tänasest päevast eriti .. O. Luts.
2. omadussõna, kesksõna v. määrsõna laiendades rõhutab tugevasti selle tähendust: väga, eriliselt, iseäranis. Eriti suur, väike, oluline, tähtis, hea, halb, hinnatav, palju. Eriti pingeline töö. Eriti kirkad värvid. Selles sööklas on eriti maitsvad toidud. Ahju paistel on eriti õdus istuda. Eriti huvitavalt kujundatud näitus. Püüdsin talle eriti tasa juurde hiilida. Eriti rängalt sai linn kannatada Põhjasõjas. Eriti valitud sõnastusega kiri. Eriti mõistev suhtumine. || ‹eitusega› kuigivõrd. Mitte eriti tark. Ettepanekust ei oldud eriti vaimustatud. Tööd jaotades ei koormata kedagi eriti üle. Väsinuna ei tulnud tööst eriti välja. „Kas sulle meeldis?” – „Mitte eriti.”. *Mitmendat päeva vagunis, pesta kuskil pole, süüa eriti pole, tuju eriti pole. R. Vaidlo.
3. hrv spetsiaalselt, nimelt, just. *.. nägus ettekandja – Tamaara poolt eriti selleks korraks kutsutud – tõi sinna kohvi likööri ja konjakiga .. M. Metsanurk. *.. [admirali] asupaigaks oli suur transportlaev, mis tema jaoks eriti ümber ehitatud. R. Roht.
4. van eraldi. *.. õnnelik oli see perekond, kes sai [moonakate] kasarmus oma eriti toakese .. A. Kitzberg.

erituma ‹37›
kellestki v. millestki välja eralduma. Ainevahetusjäägid erituvad organismist. Männikoore vigastuskohtadest eritub vaiku. Õli kahjulikud laguproduktid erituvad õhku.

eri|varustus
eriline, spetsiaalne varustus. Alpinisti erivarustus. Luurajatele anti välja erivarustus.

esile ‹adv›

1. nähtavale, välja, ilmsiks. Tõi rahakoti tasku põhjast esile. Peetri selja tagant kerkis esile veel mitu nägu. Oli nii kõhn, et roided tungisid teravalt esile. Varjatud raev purskus esile. Kirjadest koorus esile kogu sündmuste käik. Sõnavõtt kutsus esile kuulajate meelepaha. Vitamiinide vaegus kutsub esile ainevahetushäireid. Kujutlus manas esile ammuseid pilte lapsepõlvest. *Tumeda palitu iga volt, mis liigutuste juures tekkis, tõstis esile talje täiuslikku vormi. A. Kaal.
2. esiplaanile, etteotsa; teiste hulgast välja, ettepoole. Tõstis, tõi oma sõnavõtus esile mitmeid küsimusi. Dekaadil tõsteti esile K. Raua, E. Viiralti ja N. Triigi töid. Teoses tõusevad esile kaks momenti. Suurmehed kerkivad esile murrangulistel perioodidel. Tagasihoidlik inimene ei kipu, tiku kuskil esile. Ennast ning oma teadmisi esile upitada püüdev isik. || käsile. Isa ise peaks poisi esile võtma. *Pärast seda võttis härra Frolink Balthasari esile ja tõreles ta põhjalikult läbi. J. Kross. *Aga küll võttis meid esile ja tegi päris tümaks oma epistliga. Mu põlved värisesid kogu aeg .. O. Luts.

esinduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
oma välise ilme v. esinemisega head muljet loov; soliidne, eeskujulik. Esinduslik hoone, saal. Väga esinduslik restoran, kohvik. Uus lillekauplus on igati esinduslik. Mida lihtsama tegumoega kleit, seda esinduslikum võib olla ehe. „Eesti kunsti ajalugu” on meie esinduslikemaid kunstiväljaandeid. Esinduslikud kombed. Esinduslik käitumine, välimus. Esinduslik isik. Väga esinduslikud võistlused. Endast esinduslikku muljet jätma, esinduslik välja nägema. || head esinemist, käitumist, soliidsust nõudev. *Esinduslikumate ülesannete täitmiseks kasutati ikka Reinu. Teati, et temal on hea kasvatus .. H. Pärli-Sillaots.

esitaja|aktsia
maj nimeta aktsia, mille dividend makstakse välja selle esitajale

esitaja|veksel
maj veksel, mis makstakse välja selle ettenäitajale

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

nii et

1. alustab viisi- ja tagajärjelauset. Põleb, nii et ragin taga. Valetab, nii et suu suitseb. Laulab, nii et imesta. Tulime, nii et maantee tolmas. Ütles seda valjusti, nii et kõik kuulsid. Naeris, nii et pisarad tulid silma. Sadas kogu päeva, nii et toast kordagi välja ei saanud. *Ära mängi, muidu tõmban sulle ühe täie, nii et ajad käpad püsti! V. Beekman.
2. hrv. alustab otstarbelauset. *.. hoidsime laternat otse veepinnal, et neid [= vaalhaisid] üles meelitada, nii et saaksime lähemalt näha, mis elukad nad õieti on. H. Sepamaa (tlk).
3. järeldav sidesõna, seob korduvaid lauseliikmeid v. iseseisvaid lauseid rinnastavalt. *Vana Siimon oli oma linnatulekust saadik, nii et juba õndsa Koelli päevist, Pühavaimu koguduses olnud .. J. Kross. *Ema teenistusest oli viimasel ajal õieti elanud ka poeg. Nii et pärast ema surma polnud õieti enam midagi, millest elada. R. Roht.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette|panek
mõte, plaan v. soovitus, mis esitatakse kaalumiseks, heakskiitmiseks, teostamiseks. Asjalik, mõistlik, vastuvõetav ettepanek. Väga konkreetsed ettepanekud. Veider, rumal ettepanek. Kirjalik, suuline ettepanek. Ettepanekut tegema, toetama, vastu võtma, tagasi lükkama. Tuli välja, esines huvitava ettepanekuga. Nõustus meie ettepanekuga. Oleme selle ettepanekuga nõus, päri. Vastas ettepanekule jaatavalt, eitavalt. Mis te mu ettepanekust arvate? See ettepanek tundub asjalik, mõistlik. Ettepanek leidis poolehoidu. Ettepanek võeti arvesse, kiideti heaks, läks läbi. Vaenlasele tehti ettepanek alistuda. Tema ettepanekul läksime õhtul teatrisse. Kõneleja loobus oma ettepanekust. Kas see on käsk? – Ei, ettepanek. *Meil on ettepanek: teeme jalutuse ümber järve. Tulete kaasa? F. Tuglas. | (abieluettepaneku kohta). *Nojah, vanapoiss loodab, et kõik see tuleb nagu varrukast. Ta teeb ettepaneku, siis tulevad pulmad ja nõnda edasi .. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: abielu|ettepanek, desarmeerimis|ettepanek, lisa|ettepanek, parandus|ettepanek, rahu|ettepanek, ratsionaliseerimis|ettepanek, täiendusettepanek.

ette|vaatamatus ‹-e 5 või -e 4›
(< as ettevaatamatu). *Et ka see Espe, muidu nii korrektne ja ettevaatlik, ei märganud valvet välja jätta! Jälle see ettevaatamatus! J. Semper.

ette|vaatus
ohu, õnnetuse, võimaliku ebasoovitava tagajärje vältimine v. vältida püüdmine; järelekaaluv toimimine. Äärmine, suurim ettevaatus. Asjatu, tarbetu ettevaatus. Manitses lapsi ettevaatusele. Ettevaatus pole üleliigne. Ta unustas igasuguse ettevaatuse. Lõhketööd nõuavad ettevaatust. Siin tuleb toimida ülima ettevaatusega. On põhjust ettevaatuseks. Ettevaatuse mõttes pandi valvurid välja. Ettevaatus on tarkuse ema. *„Kui ma nõnda toimin, siis ainult mõistlikust ettevaatusest, et tühja asja pärast ei tuleks skandaali,” sähvas ta. M. Mõtslane. || ettevaatust! ettevaatlikult! ole ettevaatlik! Ettevaatust, elukardetav! Ettevaatust, kõrgepinge! Ettevaatust, kuri koer!

ettevõtja ‹1› ‹s›
maj ettevõtte omanik ja selle tegevuse organiseerija, kes kannab selle tegevusega seotud riski ning omandab ettevõtjatulu. Üksikisikust ettevõtja. *Majakese ehitamine oli välja antud ehitusmeistrile alevist – väikesele ettevõtjale Umbe Jürile. R. Roht.
▷ Liitsõnad: ehitus|ettevõtja, era|ettevõtja, suur|ettevõtja, väikeettevõtja.

exclusive [eksklusiive]
(viimane) välja arvatud, mitte kaasa arvatud

fabritseerima ‹42›

1. van (vabrikus) hulgaliselt tootma, valmistama. *Mõeldagu, kui palju maailmas aastatuhandete jooksul on fabritseeritud nuge, relvi, rõivaid, ehteasju .. J. Semper.
2. hlv (hulgaliselt) valmis vorpima; (pahatahtlikult) välja mõtlema. Massiliselt fabritseeritavad põnevusjutud. Fabritseeritud süüdistused.

fermaat ‹-maadi 21› ‹s›
muus heli v. pausi suvalise pikendamise märk noodi v. pausi kohal v. all; see pikendus ise. Klaverisaatja pidas fermaadid välja nii, nagu võimlejatel harjutuste sooritamisel vaja oli. Laulja armastas kõrgetel nootidel fermaate teha.

filigraan ‹-i 21› ‹s›

1. ornamentideks painutatud ja kokkujoodetud peenest (vääris)metalltraadist ehistöö; vastav juveliiritehnika. Filigraani peenus, õhulisus. Ehtenäitusel oli välja pandud palju filigraani. Kunstnik on muude tehnikate kõrval harrastanud ka filigraani. | piltl. Härmatise filigraan puudel.
▷ Liitsõnad: hõbe|filigraan, kuldfiligraan.
2. vesimärk

fokstrott ‹-roti 21› ‹s›
kahe- v. neljaosalise taktimõõduga seltskonnatants; selle tantsu muusika. Aeglane fokstrott on fokstroti teisendeid. *.. otsustasin panna viimase välja ja väsitada neiu kiire fokstrotiga. L. Metsar. *Teises toas taoti klaveril fokstrotti. M. Metsanurk.

foto ‹6› ‹s›
ülesvõte, päevapilt. Kunstiline foto. Selge, ähmane foto. Must-valge, värviline foto. Suurendatud, raamitud foto seinal, laual. Noort naist kujutav foto. Sellel fotol on mu vanaema noorena. Siin on mõned fotod eelmisest matkast, eelmiselt matkalt. Tundsin ta fotol teiste hulgast ära. Maja on taastatud vanade fotode järgi. Tegi vikerkaarest mitu fotot. Kinkis mulle oma pühendusega foto. Foto on ebaõnnestunud, hästi välja tulnud.
▷ Liitsõnad: aero|foto, allvee|foto, kosmosefoto; digi|foto, makro|foto, mikro|foto, panoraam|foto, röntgen|foto, stereo|foto, värvifoto; kiir|foto, välkfoto; ajalehe|foto, dokumendi|foto, kaane|foto, portree|foto, reklaam|foto, reportaažfoto; looduse|foto, matka|foto, spordifoto; amatöör|foto, harrastusfoto.

füürer ‹-i, -it 2› ‹s›
Hitler; võimukandja fašistlikul Saksamaal. Füüreri üleskutsed saksa rahvale. Baltisakslased sõitsid füüreri kutsel Saksamaale. SS-laste suuremad ja väiksemad füürerid. Oli kuulunud verejanulisemate füürerite hulka. || käsutaja, kamandaja; hirmuvalitseja. Kus kargas meile nüüd füürer välja! Külarahvas kutsus teda küla füüreriks.

galerii ‹14› ‹s›

1. pikk kitsas ruum v. kaetud käik. a. (ümbritsev) sammaskäik v. rõdu hoone sise- v. välisküljel. Lahtine galerii hoone lõunaküljel. Basiilika kesklöövi galeriid. Ümber sisehoovi käis lai kahekorruseline galerii. b. pargiarhitektuuris omaette ehitisena rajatud sammaskäik. Halva ilmaga jalutati pargis galeriis. c. hrl. rohke ühepoolse valgustusega (ühendus)ruum hoones. *.. hakkas saalist välja ja läbi piljarditoa ning galerii teetoa poole minema. J. Kross. d. (ühendus)käik. Maju ühendav, majadevaheline galerii. Bastionide maa-alused galeriid. Põhjavesi uuristab maasiseseid galeriisid.
▷ Liitsõnad: külg|galerii, ringgalerii; võlvgalerii.
2. ruum v. ehitis kunsti-, eriti maalikogu jaoks; kunstikogu, -muuseum. Dresdeni galerii. Tretjakovi galerii. Klassikalise kunsti galerii.
▷ Liitsõnad: foto|galerii, kunsti|galerii, maali|galerii, skulptuurigalerii.
3. van kõige ülemine rõdu teatris, tsirkuses v. mujal. Galeriil olid kõige odavamad piletid. Kooliõpilased vaatasid etendusi ikka galeriilt.
4. piltl pikk rida, rodu. Suurmeeste, tüüpide, karakterite galerii. Kirev kõrvaltegelaste galerii.

garaaž ‹-i 21› ‹s›
ehitis v. ruum mootorsõidukite hoidmiseks ning jooksvaks remondiks ja hooldeks. Köetav, mitmekorruseline, maa-alune garaaž. Sõidutas, ajas, pani auto garaaži. Buss sõitis garaaži. Ajas auto garaažist välja.
▷ Liitsõnad: allmaa|garaaž, individuaal|garaaž, ühisgaraaž; auto|garaaž, mootorrattagaraaž; kivi|garaaž, metallgaraaž.

grammatika ‹1› ‹s›
keel
1. mingi keele tähenduslike üksuste (sõnade, lausete) ehitus. Keeles eristatakse foneetikat, leksikat ja grammatikat. Eesti keele grammatikat on muulastel üsna raske omandada.
2. keele grammatilist ehitust uuriv keeleteaduse haru. Kirjeldav, ajalooline, kõrvutav grammatika.
3. keeleõpetus, mingi keele reeglite kogu; vastav raamat v. õpik. Teaduslik, normatiivne grammatika. H. Stahli grammatika on esimene eesti keele grammatika. Grammatikat kirjutama, koostama, välja andma. Ta on grammatikas tugev, nõrk.
▷ Liitsõnad: kooli|grammatika, tarbegrammatika.

grand prix [gran prii] ‹14› ‹s›
võistluse, näituse, konkursi vms. kõrgeim auhind. Teatrifestivali, fotovõistluse grand prix . Täiskasvanute grand prix sulgpallis. Lisaks grand prix'le anti välja mitu eripreemiat.

hagema ‹37›

1. jur kohtu (v. arbitraaži) korras nõudma
2. murd enesele v. kätte saada püüdma, nõutama. *Jänes astub ka jaole: / krapsab karu kõrvast kinni, / hakkab omale hagema. Jak. Tamm (tlk).
3. murd hurjutama, hüüetega peletama; taga ajama. *.. pöördus ümber ja kihutas nagu hagetuna välja .. J. Lõhmus (tlk).

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

haiglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. haigevõitu, veidi haige; kehva tervisega, sageli põdev, põdur; põdurust väljendav. Haiglane laps, poisike. Olin eile veidi haiglane. Peeter on pikemat aega, mitmendat nädalat, lapsest saadik haiglane olnud. Tundsin end hommikul haiglasemana kui tavaliselt. Tal on haiglane ilme, jume, välimus. Näkku tõusis haiglane puna, õhetus. Haiglane olek paistab välja ta näostki.
2. normaalsest, tavalisest, tervest tugevasti kõrvalekalduv, ebanormaalselt tugev. Haiglane kirg, harjumus, kalduvus. Haiglane kujutlus, mõttelend, tundlikkus. Haiglane fanatism. Selline auahnus, uudishimu on haiglane.

haigus|leht
töötaja ajutist töövõimetust tõendav dokument, töövõimetusleht. Olen haiguslehel, jään tänasest haiguslehele. Haigele anti, kirjutati välja haigusleht. Haigusleht lõpetati.

hajakil ‹adv›
hajali olekus, hajuvil. *Kord sidusalt, kord hajakil, liikusid koos temaga mõtted .. O. Samma (tlk). *Tegelikult on küla kena sumbküla, mille üksikud hajakil pered ulatuvad Suure väinani välja. J. Peegel.

hajevil ‹adv›
hajali (2. täh.) olekus, hajuvil. Hajevil pilk, mõtted. *Anderson vaatas hajevil aknast välja .. M. Unt.

hakkama panema

1. ära kulutama, ära raiskama, ära sööma vms.; ära rikkuma, nurja ajama. Pani mööbli peale mitme kuu palga hakkama. Pani kausitäie pannkooke hakkama. Keegi on mu sigaretipaki hakkama pannud. *Sina, vurle, tahad mu puhkuse hakkama panna. E. Maasik.
2. maha müüma, maha sokutama. Too aga õunad linna, küll ma nad turul hakkama panen.
3. (millekski, mingiks tegevuseks) valmis seadma, valmis panema. *Oskar ärkas varakult, pani oma kompsud hakkama ja läks välja. E. Krusten. *Pane aga nüüd paat hakkama, et härra saaks haarata aerud. R. Sirge.
4. millegagi algust tegema. Kuulnud, et külalised tulekul, pani pererahvas süldi ja õlle hakkama.

hakk|puit
tarbepuiduks sobimatust puitmaterjalist toodetud peenestatud kütteaine. Välja visatud jõulupuudest saab hakkpuit. Mindi üle hakkpuiduga kütmisele.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

hall|valge
Taevas kattus hallvalge pilvelooriga. Vedur paiskas välja hallvalgeid aurupilvi.

halvavõitu ‹adj adv›
halva poole kalduv, pisut halb. Halvavõitu nägi ta välja. Mu tervis, sinu asjad on halvavõitu. Ta on halvavõitu kuulmisega.

hamba|konts [-u]
hambatüügas. Hambakontsud tuleb välja tõmmata.

hargnema ‹37›

1. harudeks, eri osadeks jagunema; haru(sid) moodustama, eri haru(de)na algama ja kulgema. Puu, jõgi, tee hargneb. Kuuse latv on hargnenud. Elektriliin, raudtee, kanal hargneb. Taime iga külgjuur võib omakorda hargneda. Käik, koridor, tunnel hargneb kaheks. Aort hargneb järjest peenemateks arteriteks. Jalgrada hargnes mitmesse suunda, mitmes suunas. Enne suubumist hargneb Doonau kolme harru, kolmeks haruks. Hargneva peaga nisu. Otse maapinna lähedalt hargnenud õunapuu. Jäljed hargnesid neljaks. Väljakult hargnesid kiirekujuliselt laiad ja sirged tänavad. Sõlmjaamast hargnevad raudteed põhja, itta ja läände. Koolimaja juurest hargneb mitu teed. Peateelt hargnes vasakule ja paremale palju radu. | piltl. Teema hargneb terveks reaks probleemideks. Meie eluteed hargnesid.
2. eri suundadesse laiali liikuma, liikumisel jagunema; sõj lahingukorda ümber paiknema. Sõdurid hargnesid ahelikku. Kompanii hargnes (käigult) lahingukorda. Metsaserval hargnesid ratsanikud rühmadesse, rühmadeks. Jooksjate rivi hargnes pikaks. Kütid hargnesid mõlemale poole teed.
3. lahti tulema, harunema. Õmblus, sõlm hargneb. Lõng on sassis, ei hakka kuidagi hargnema. || silmadest, koest lahti tulema. Sukk hargneb. Vähe hargnev riie. Teki hargnevad servad kanditi paelaga. *Lõnga hargneb jakihõlmast, kerake hüpleb põrandal.. L. Kibuvits. | piltl. Keerdsõlmed hakkavad hargnema ja asjad selguma. Asi, segane lugu hakkas otsast hargnema. *..Mai laskis köögist õlut ja uusi toite tuua ja pikkamisi hakkasid teistegi keelepaelad hargnema. M. Metsanurk.
4. (eri suundades) välja v. edasi arenema. Ekraanil, kinolinal, teatrilaval hargneb põnev sündmustik. Romaani tegevus hargneb läinud sajandi alguskümnenditel Tallinnas. Meeste vahel hargnes sõbralik vestlus. Algul ei tahtnud jutt kuidagi hargneda. Sel päeval hakkasid hargnema tähelepanuväärsed sündmused. *Kuid kaunile rahulikule hommikule vaatamata hargnesid asjad kolmes perekonnas ometi nõnda, et tekkis tüli.. R. Sirge.

harima1 ‹37›

1. maad viljelema, külviks ette valmistama. Maad, aeda harima. Haris mulla kobedaks. Porgandi reavahesid tuleb harida kohe, kui on märgata umbrohu tärkamist. Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub. *Äesta, hari vahelt, harvenda, võitle umbrohuga. H. Kiik.
2. puhtaks tegema, puhastama, kasima (porist, tolmust, mustusest). Harisin toa, põranda puhtaks. Igaüks harigu ise oma ukseesist. Lapse ninaalune tahab harida. Mehed harisid endid lumest ja astusid esikusse. Püüdsin oma poriseid kummikuid veeloigus puhtamaks harida. Lähen sauna, ihu tahab harida. Ta oli mitu nädalat harimata ja pesemata olnud. Linu harima 'lina kodusel viisil töötlema'. *Ometi tõusis ta, et ninaräti ja vee abil pükse vähegi harida. R. Vellend.
3. arendama, silmaringi laiendama, teadmisi, haridust andma. Oma vaimu, kirjanduslikku maitset harima. Püüan ennast kirjanduse lugemisega harida. Ta on end iseõppimise teel harinud. Õpilasi harivad lugemispalad. *Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud.. A. Beekman. || haritud küllaldase hariduse saanud, (suhteliselt) kõrgel haridustasemel olev, laialdaste teadmistega; sellisele isikule v. isikurühmale omane v. kuuluv; ant. harimata, harimatu. Haritud inimene, rahvas. Tema poeg on kõrgesti, väga haritud. Bornhöhe oli oma aja haritumaid eesti kirjamehi. *Autori laiemat silmaringi näitab kaasaja haritud sõnavara. V. Alttoa. *Niisuguse ninatarkuse eest visatakse teid haritud majast välja. E. Särgava. || harimata harimatu. Harimata inimene, rahvas. *See on meie väikekodanlane. Tönts, nüri, harimata vaimu poolest, ilma ideaalideta.. E. Vilde.
4. murd karistama, peksma, lööma. *Tema kahmas kraest kinni / sõimajal kohe sedamaid, / hakkas haukujat harima, / tuttipidi tuuseldama. Jak. Tamm.

harjapidi ‹adv›
hrl piltl juukseidpidi, tuttipidi, karvupidi. Poisid jälle harjapidi koos 'kaklevad'. *.. uppumine oli käes. Teine poisike tõi mu harjapidi välja. A. Kitzberg.

välja harutama
midagi ümbrisest, pakendist vms. vabastades välja võtma. Kingituse saaja harutas paberist välja ilusa vaasi. Ta harutab pambust välja termose. Mehed hakkasid võrkudest lesti välja harutama.

hatt ‹hata 23› ‹s›

1. emane koer, lita. *Kuskilt kostab peni niutsumist: kollane hatt toetub käppadega ta põlvele .. N. Baturin.
2. vulg liiderlik naine, libu. *Ah siis tema, Katri, hakaku Rauli nagu hatt meelitama? L. Vaher. *Viskan su välja nagu viimase hata! R. Sirge.

[kedagi] hauda ajama ~ viima
(kellegi) surma põhjustama. Haigus, mure viis ta enneaegselt hauda. *„Hinge võtavad meil välja, ema; tahavad enneaegu hauda ajada!” B. Alver (tlk).

hauduma ‹37›

1. hautav olema (loote arenemisest munas vastava temperatuuri mõjul). Munad hauduvad kana, linnu all. Hauduma pandud munad. Kilpkonna munad hauduvad päikese soojuse mõjul.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olema, sellele mõjule alluma. a. (toiduainetest:) (suletud nõus) aeglasel kuumutamisel pehmeks muutuma. Hapukapsad ja sealiha pandi potiga ahju hauduma. Kala, juurvili on hästi pehmeks haudunud. Praeahjus haudub part. Naerid ja kartulid haudusid tuhas. Tangupuder jäeti pliidile hauduma. b. kuumutamise mõjul pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) muutuma. Pistis viha kerisele hauduma. Loogapuu haudub lõkke kohal pikkamööda pehmeks ja painduvaks. Pesu on katlas haudumas. c. soojuse ja niiskuse (eriti higi) toimel põletikulisse seisundisse sattuma. Kummikutes kippusid jalad hauduma. Märgades mähkmetes haudub imik kergesti. Varbavahed on haudunud. Selg lamamisest haudunud. Haudunud ihu, nahk. d. mädanema, kõdunema. *..ja sügisel tõmbaks [= künnaks] söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. A. H. Tammsaare. e. piltl. *Kirr, mis sa toas haudud. Käi välja! O. Tooming. *Kas te tõesti kogu õndsa suve tahate haududa linna kuumade müüride vahel? O. Luts.

välja hauduma
kindla tulemuseni hauduma. a. Kana haudus pojad välja. Teder haudus kümnest munast välja viis poega. b. Lämbe on, eks ta vihma ikka välja haub. c. Plaane välja hauduma. Mida ta jälle välja haub? *Nüüd olete alles loo välja haudunud. O. Tooming. *Poisi terane pea aga haub selle aja sees välja väikese diplomaatilise vale. E. Vilde.

haugjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
sale, sihvakas kui haug. *See oli haruldaselt haugja keha ja õhuliste sulavate liigutustega neiu.. J. Mändmets. *Vahel uisklevad vaiksest käärust välja haugjad süstad. J. Semper.

hautama ‹37›

1. mune, kalamarja haududa laskma loote arenemiseks vajalikes tingimustes. Tibud hautatakse munadest välja. Möödunud aastal hautati rohkesti haugi-, lõhe- ja siiamarja.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olla laskma, sellele mõjule allutama, haududa laskma. a. toiduaineid tihedalt suletud nõus (kas nende endi mahlas v. väheses vedelikus) aeglaselt pehmeks kuumutama. Liha ja köögivili hautatakse praeahjus pehmeks. Hautatud kapsad, porgandid. b. pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) kuumutama. Enne vihtlemist hautas ta vihta kerisel. Puunõusid peab kuuma veega hautama. Kurgitünni hautati kadakatega. Linast ja takust lõnga hautati ja pleegitati enne kudumist. *Jalasepuid hautati vanasti ka tallis hobusesõnnikus. A. Viires. c. keha v. kehaliikmeid (ravi otstarbel) soojutama; neid soojuses pidama. Hautas valutavat kohta kuuma liivakotiga. Hautas laval oma kangeid liikmeid. Miks sa end palavaga paksus vammuses hautad? d. naha haudumist põhjustama. Kuuma ilmaga hautavad märjad saapad jalgu. Kummikud on lapse jalad ära hautanud.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

heidis ‹-e 4› ‹s›
välja- v. kõrvaleheidetu (hrl. aine, materjali vms. kohta). Vulkaanide heidised. Kuukulgur jõudis suure kraatri heidiste tsooni.
▷ Liitsõnad: mere|heidis, tormiheidis.

heilutama ‹37›
hõljutama, kõigutama. *Vidrik oli jões selili maas.. Pikkamisi voolav vesi heilutas tasa tema hõlmanurki. M. Raud. *Ja juba ta lendaski kandekotti heilutades uksest välja. E. Raud.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

võrku välja heitma vt võrk

välja heitma
välja viskama. *Suust heidab konn [putukate püüdmiseks] välja keele tagumise kaheharalise otsa. K. Põldmaa. || kedagi mingist kollektiivist, asutusest vm. (tavaliselt karistuseks) eemaldama. Seltsist, organisatsioonist, koolist välja heitma. Tundsin, et olen seltskonnast välja heidetud.

õnge (välja) heitma vt õng

heli|kunstnik
muusikateoste looja v. interpreteerija. Konservatoorium laskis välja järjekordse lennu helikunstnikke.

helistama ‹37›

1. helisema panema; kellahelinaga märku andma. Helistasin mitu korda, enne kui uks avati. Krahv helistas kellukest ja teener astus sisse. Linna kirikud helistasid suurte pühade puhul kelli. | piltl. *Raha viija haistaks ju ise sellest halba ja helistaks külale. E. Vilde. || (kaunilt) kõlada laskma. Kannelt, laulu helistama. *Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud.. A. H. Tammsaare.
2. telefoneerima. Mulle helistati haiglast. Ta helistas töölt koju vennale. Kas ma tohin siit helistada? Helistasin ette, et saabun õhtuse lennukiga. Helistasin läbi kõik tuttavad. Helistage välja kiirabi.

hetk ‹-e 22› ‹s›
lühike ajalõik, mille jooksul midagi toimub v. esineb, silmapilk, moment, viiv. Käesolev, praegune, lühike, põgus hetk. Pidulikud, vaiksed, kurvad hetked. Suur, oodatud, põnev hetk on käes. Soodus, sobiv hetk tegutseda. Sobisime omavahel esimesest hetkest. Järgmisel hetkel saal pimenes. Kuni viimse hetkeni oli ta lootnud õnnelikule juhusele. Ainsa hetkega olin voodist väljas. Koosolek on iga hetk algamas. Oota üks hetk! Veel hetk – siis on kõik möödas. Sel, samal hetkel, kui.. Saabus hetk, mil.. Hetk hiljem kuuldus hääli. Tormasin hetkegi kõhklemata vargale järele. Ta mõtles hetke ja vastas siis. Tulin ainult hetkeks. Vabal hetkel armastan lugeda. Ma ei saanud hetkekski rahu. *Hetke paari pärast tuli ta välja, mantel õlgadel. E. Krusten. || praegune, käesolev lühike ajalõik. *Künd ei pakkunud Lokile aga hetkel peaaegu mingit huvi. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: jõude|hetk, kibedus|hetk, masendus|hetk, nukrus|hetk, nõrkus|hetk, pidu|hetk, puhke|hetk, rõõmu|hetk, õnnehetk.

välja higistama
endast higiga koos midagi välja ajama. Higistasin saunalaval haiguse, väsimuse välja. Te higistate seal oma hinge välja.

hiilgama ‹hiilata 48›

1. heledasti, pideva helgiga särama, helendama. Tähed hiilgavad. Jaaniussike hiilgab rohus. Koltunud rohul hiilgas esimene hall. Kassi silmad hiilgavad pimeduses. Vaskkastrulid on nii puhtaks küüritud, et lausa hiilgavad. Meri hiilgas kuupaistel. Taevas lõi koidukiirtes hiilgama. Lõug hiilgab rasvast, võist. Mehe paljas pealagi lausa hiilgas. Otsmikul hiilgasid higipiisad. Kõik pole kuld, mis hiilgab. || (erakordse puhtuse, hoolitsetuse kohta). Tuba, korter hiilgas puhtusest. || särama (kellegi näoilme, naeratuse, oleku kohta). Silmad hiilgavad võidurõõmust. Ta palgeil hiilgas õnn ja rahulolu. Tüdruk otse hiilgas heameelest, õnnest. *Alati hiilgas ta näol naeratus.. E. Männik.
2. millegagi (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama. Julguse, jutukuse, keelteoskusega hiilgama. Välimuse, osavuse, käitumisega hiilgama. Oma tarkusega ta just ei hiilanud. Tal polnud seni juhust olnud advokaadina hiilata. Matemaatikas ja füüsikas ma eriti ei hiilanud. Tahtsin koolis, eksamitel, teiste ees oma teadmistega hiilata. Ajalookroonikadki ei hiilga alati täpsusega, täpsuse poolest. *Jants hiilgas uhiuutes.. viltides, rohelistes kalifeepükstes ja tuhmvalges poolkasukas. E. Tennov.

hiilima ‹42›

1. hääletult, ettevaatlikult, vargsi liikuma; salamisi, märkamatult liginema v. eemalduma. Kellelegi, millelegi lähedale, lähemale, ligemale hiilima. Kellestki, millestki eemale, kaugemale hiilima. Hiilib kikivarvul, salamahti, tasahilju, varga kombel ringi, pööningule. Hiilib mööda tänavaid, läbi pargi, üle tee koju. Hiilisin õuest tuppa, sisse, värava juurest välisukse juurde. Hiilisime vaenlase vahetusse lähedusse. Poiss hiilis sauna ja kuuri vahet. Tal õnnestus vaikselt ära, välja, minema hiilida. Hiilisin eeskotta mantli ja mütsi järele. Ta hiilis akna taha vaatama, mis toas toimub. Ilves püüab saagile juurde, ligi, järele hiilida. Ta kuulis hiilivaid samme. Mind häiris tema hiiliv kassikõnnak. *Põõsa tagant põõsa taha hiilides.. lähenesid nad laagripaigale. E. Raud. | piltl. Õhtused varjud hiilivad üle linna. Öö hiilib akende taha. Uni, haigus, külm, vanadus, surm hiilib ligi. Nälg, vaesus hiilib majja. Südamesse, hinge hiilis hirm, kibedus, mure, nukrus. *Mitmed korrad hiilisid pähe küsimused: mida teha? Kuidas olla? V. Ilus.
2. varitsema, luurama, salamisi piiluma. Keegi hiilib kardina vahelt. Hiilisin uksepraost, mis toas toimub. Miks sa hiilid akna taga? Ta jäi puu taha, võssa hiilima. Peeter hiilis kivi tagant suplejaid. Harakas hiilis pesuküna kõrval olevat seebitükki. Kass hiilib hiirt.

hiire|lõks
lõks hiirte püüdmiseks. Panin hiirelõksu üles. | piltl. *Hakkasin arvama, kuidas sest hiirelõksust välja pääseksin. M. J. Eisen.

hiivama ‹hiivata 48›

1. (üles) vinnama, üles v. välja tõmbama. a. (laevanduses, purjetamisel). Madrused hiivasid ankru (üles), purjed, lipu masti. Laev hiivas ankru 'lahkus oma asupaigast' kell kümme hommikul. Laeval süüdati laternad ja hiivati mastide otsa. *Laadung hiivati „Korentuse” ruumidesse taanlase auruvintsidega.. H. Sergo. b. (üldiselt). Hiivab kandami selga, turjale. Mees hiivab parajasti kotti õlale. Ta hiivab end autokasti. Aeglaselt hiivab ta end püsti. Päikese loojangul suleti linnaväravad ja hiivati tõstesillad. *Naine läks ja hiivas oma tüseda keha luugiavast kergesti sisse. E. Rannet.
2. kõnek näppama, sisse vehkima. Kuskilt (ära) hiivatud torujupid. *..võib-olla meie tagant ta selle raha ongi hiivanud, millega nüüd peremeest mängib. V. Ilus.

hilbakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hlv
1. räbalates, hilpudes inimene. *Vihas andsid nad käsu tahmane hilbakas [= Tuhka-Triinu] kuninga toast välja visata.. F. R. Kreutzwald.
2. kergemeelne inimene (hrl. naise kohta), lipakas. Viimane hilbakas. *Ma [= Saima] ei taha olla niisama võtta ja jätta. Ma pole hilbakas. V. Ilus.

hiljem ‹adv›
hiljemini. Hetk, minut hiljem. Nädalapäevad hiljem. Viis, kümme aastat, kaua aega hiljem. Tehtud vea parandas ta mõni aeg hiljem. Täna ma tulen koju hiljem kui eile. Alles hiljem mõistis ta, et isal oli õigus. Mida hiljem, seda halvem. Varem või hiljem tuleb vale ikka välja. Hakake minema, ma tulen natuke hiljem järele.

hilp|harakas

1. (kerges rõivastuses v. hilpudes, ka räbalates inimese kohta; hrl. võrdlustes võrdlusalusena). Lapsed jooksid paljajalu ringi nagu hilpharakad. Ära käi ringi nagu hilpharakas, pane endale midagi soojemat selga. Katkises kasukas ja vanades poolsaabastes nägi ta välja kui hilpharakas.
2. hlv vaene, tühine, tähelepanu mittevääriv inimene (ka sõimusõnana). Sina viimane hilpharakas! Plikaohtu hilpharakas. Pole tal raha ega vara, on üks puupaljas hilpharakas. Seda tööd juba igale hilpharakale ei anta. *"..Viieteistaastane hilpharakas alles, aga juba käiakse kosjas!” põlastas moor. A. Jakobson. *Mõni jääb hallide juusteni arulagedaks hilpharakaks, käib ringi, kõlin taga. A. Beekman.

hinde|tabel
tabel, mille põhjal hindamisel arvutatakse välja tulemus (näit. spordis)

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

(oma) hinge puistama ~ välja valama
midagi pihtima, (kõike) ära rääkima. Tal pole sõpra, kellele hinge puistata. *.. ja siis tahaksin kogu hinge välja valada salgamata, võltsimata. A. H. Tammsaare.

hingama ‹hingata 48›

1. (kõrgemate loomade, eriti inimese kohta:) õhku kopsudesse tõmbama ja sealt eemaldama. Hingab nina, suu kaudu. Ta hingab kiirelt, katkendlikult, rahulikult, raskelt, sügavalt. Eit hingas vaevaliselt, lõõtsutades. Metsas on kerge hingata. Magaja hingas nohinal. Laps veel vaevalt hingab. Alles hommikul märgati, et haige ei hinganud enam. Oli nii pühalik hetk, et ei julgenud isegi hingata. Hingasin kergendatult 'tundsin kergendust', kõik läks hästi. || (sissehingamist rõhutades). Arst laskis haigel hapnikku hingata. Mees astus trepile ja hingas paar sõõmu värsket õhku. || (väljahingamist rõhutades). Ta hingas kohmetanud käte peale sooja hingeõhku. Madrus hingas neiule näkku kanget alkoholihõngu. *Hingasin igavusest oma hingeauru ruutudele.. J. Semper. || (naha kaudu) õhku saama. Võtsin kummisäärikud jalast, et jalad saaksid hingata. Ääred tuleb jätta lakkimata, et küünel oleks kergem hingata. | piltl. *Kuuled, kuidas sadamas huilgab laev, kuidas kraana krigiseb; tunned, kuidas linn hingab. J. Smuul. || (organismi gaasivahetusest väliskeskkonnaga:) väliskeskkonnast elutegevuseks vajalikku hapnikku võtma ja sinna süsihappegaasi eritama. Linnud ja imetajad hingavad kopsudega, kalad lõpustega, putukad aga trahheedega. Roomajad ja kahepaiksed hingavad osalt naha, osalt kopsude kaudu. Taimedki hingavad.
2. piltl midagi (näit. niiskust, soojust) endast levitama, kellelegi vastu õhkuma, välja hingama. Mets hingab talle vastu joovastavaid lõhnu. Põuane maa hingas kuuma. Kivid hingasid külma. Öö hingas neile näkku mõnusat jahedust. Niisket auru, külma udu hingav meri. Õuerohi hingab kummelihõngu. *Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur... soo hingab. O. Luts. *Kõik, mis selles ja.. teises toas silma puutus, hingas rahu ja mugavat kodusust. E. Vilde.
3. ‹hrl. vormilt v. sisult eitavas lauses› kõnek millestki kõnelema, midagi välja lobisema. Oma avastusest ei hinganud ta kellelegi. Miks sa meile midagi ei hinganud, et kavatsed abielluda? Oleks ta kellelegi hinganud, et.. Ärge juhtunust ühelegi inimesele sõnakestki hingake! Kui keegi sellest plaanist hingab, siis läheb meil kõigil kehvasti.
4. van puhkama; magama. Hingama heitma. Hingab hauas, kalmukünkas, mullapõues (igavest, viimast und) 'on surnud'. *Päike sõuab, / õhtu jõuab, / rahus hingab ilmamaa. Juh. Liiv. *Teised ristirahvad teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal.. O. Luts.

sisse hingama

1. õhku kopsudesse tõmbama; ant. välja hingama. Hingasin mõnuga sisse puhast maaõhku. Haigel lasti sisse hingata soodaauru.
2. släng näppama, sisse vehkima. *Sa arvad, et ma need [= ohjad ja sabajõhvid] kuskilt sisse hingasin.. P. Vallak. *Ja vaata, kui hingavad su rahad ka öösi sisse. A. Mälk.

välja hingama

1. õhku kopsudest välja suruma; ant. sisse hingama. Püüdke iga nelja jooksusammu kohta üks kord välja hingata.
2. välja, vastu õhkuma. Kivisillutis hingas välja kuuma leitsakut. Neiu juuksed hingasid välja uimastavat lõhna.

hinge|ahastus
ahastus, meeleheide. Teda haaras hingeahastus. Ärge võtke tõsiselt neid hingeahastuses lausutud sõnu! *..ta karjus oma hingeahastuse kiljatavas hüüdes välja: „Pearn, ta on surnd!” E. Vilde.

hinge|hind
ülikõrge hind. Küsib, nõuab, võtab oma kauba eest hingehinda. Nööris, pigistas välja hingehinna. Müüs, äris maja hingehinna eest. Tomatid maksavad sel aastaajal hingehinda.

hingeke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem hing (hrl. 2., 3., 5. täh.)) Ta istus surija juures, kuni sel hingeke välja läks. *Võttis [köster] mu vaese hingekese otsekui näpitsa vahele.. A. Gailit.

hinge|peetus
ka sport hinge kinnipidamine. Pärast 5–12-sekundilist hingepeetust laskuge aeglaselt välja hingates tagasi lähteasendisse.

ühe ~ ainsa hingetõmbega
pausi(de)ta, puhkuseta. Jooksis ühe hingetõmbega kolmandale korrusele. Ütles oma arvamuse välja ühe hingetõmbega. Kirjutasin jutustuse ainsa hingetõmbega valmis.

hingima ‹42 või 37›
hrv läbi v. välja tungima (suitsu, auru vms. kohta). *Üksainus tulesilm hingis sealt [= majadest] pimedusse.. V. Ilus.

hingus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. väljahingatud õhk, hingeõhk; hingamine. Tundsin kuklas tema sooja hingust. Tuuleõhk tundus kellegi kuuma hingusena. *Aknad suletud, magajate hingus läpatas toa. M. Saat.
2. õhuhoovus, õhuvool (v. maapinnast hingiv veeaur); (tuule)puhang; välja-, vastuõhkumine. Mere külm, värske, soolane hingus. Kõrbe tulikuum hingus. Aasade, metsade, põldude hingus. Raba niiske hingus. Õhus oli tunda kevade hingust. Tuppa voolas maiõhtu värskendav hingus. Lume, pakase karge hingus. Paksude kivimüüride kalk hingus. Tuule soe hingus tõi kaasa värsket heinalõhna. | piltl. Teda oli puudutanud surma jäine hingus. Teose lehekülgedelt õhkub elu vahetut hingust. Lugejat haarab kaugete aegade, möödunud aastasadade hingus.
▷ Liitsõnad: tuule|hingus, ööhingus.
3. van puhkus, rahu. Kedagi igavesele, viimsele hingusele sängitama, viima 'kedagi matma'. *Kui päev mööda jõudis.. ning hiljem aeg kätte jõudis hingusele minna.. M. Sohberg. *Magab lühikest suviöö hingust, / unest raskest on ihu märg. H. Visnapuu.

hingusele minema

1. surema. *.. pastor Hirschhausen oli pikema haiguse järel kevadel hingusele läinud .. E. Vilde.
2. (millestki:) tegutsemast, olemast lakkama, välja surema. Hingusele läinud ajaleht, ajakiri, väljaanne. Ettevõte, laulukoor oli ammu hingusele läinud.

hinne ‹hinde 18› ‹s›

1. kellegi teadmiste, oskuste, võimete, töötulemuste hinnang, mida väljendatakse pallides, punktides vm. hindamisühikutes. Nõrk, puudulik, rahuldav hinne. Õpilasel olid ainult head ja väga head hinded. Hinded on (välja) pandud. Hinnet parandama. Sai eksamil, ajaloos, eesti keeles, kirjandi eest hea hinde. Tema hinnete hulgas oli üks kolm ja paar nelja. Tegi eksami hindele „väga hea”. Iluvõimlemises on kõrgeim hinne harjutuse täitmise eest 10 punkti. Komisjon võttis valminud maja vastu hindega „hea”.
▷ Liitsõnad: aasta|hinne, eksami|hinne, keele|hinne, kindlustus|hinne, kirjandus|hinne, kvaliteedi|hinne, käitumis|hinne, stiili|hinne, veerandihinne.
2. ‹liitsõna esiosana› hrv hindamine; näit. hindekomisjon, -punkt

honorar ‹-i, -i 10› ‹s›

1. teadus-, kirjandus- ja kunstiteoste väljaandmise ja kasutamise puhul autorile makstav (lepinguline) tasu, autoritasu. Minimaalne, maksimaalne, väike, suur honorar. Honorari maksma. Sai oma artikli, romaani, luuletuskogu eest korraliku, hea honorari. Tõlkijale maksti honorarina välja suurem rahasumma.
▷ Liitsõnad: autorihonorar.
2. van vabakutselise arsti, advokaadi jt. tasu. Honorar arstivisiidi eest. Tal ei olnud raha advokaadile honorari maksmiseks.

hookuspookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mustkunst, taskukunst; mustkunstniku trikk. Hookuspookust tegema. Mustkunstnik hakkas vaatajaile hookuspookusi näitama. Ta tõi nagu mingi hookuspookusega kuskilt välja kaks pudelit õlut.

hoolimata ‹prep postp› [elat]
millestki olenematult, millelegi vaatamata. Hoolimata kõrgest east nägi ta hea välja. Hoolimata ruumi jahedusest hakkasin higistama. Kõigest hoolimata on meil palju ühist. Hämarast valgusest hoolimata tundsin mehe ära. *Tuuline septembrikuu päev oli päikesepaistest hoolimata vilu. E. Krusten. | ‹ühendsidesõna osana› sellest hoolimata et vt et