[MUL] Mulgi sõnaraamat

arutu <arutu, arutut> Hls Krk
1. arutu, mõistmatu, taipamatu ▪ ei tää, kas ta arutus lääp ei tea, kas ta läheb rumalaks. Vrd aru|saamata
2. väga palju ▪ Peipsin olevet arutu kalu Peipsis olevat väga palju kalu. Vrd perätu

ilma2 ilmatu, väga, palju ▪ tegis ilma kommetit tegi ilmatu kometit; egas tuud raha nii ilma tal oleki ega seda raha nii palju tal olegi. Vrd ilmama, ilmatu, .ilmlik2, .tuitu

.irmsast ~ .irmsaste
1. hirmsalt, koledasti ▪ ta sõimas´ miut irmsaste ta sõimas mind hirmsalt. Vrd kolest, kurjast
2. hirmsasti, kõvasti, väga (palju) ▪ sääse salvave irmsast täembä õhtu sääsed hammustavad täna õhtul väga palju; ta taht´ irmsaste üten tulla ta tahtis väga kaasa tulla. Vrd igävest, .kangest, rumalest

.kaan´me ~ .kaan´ma <.kaani, kaani> kaanima, palju jooma ▪ ku viina manu saap, sõs kaanip ennest täüs kui viina juurde saab, siis kaanib ennast täis. Vrd .kimmame2, .kõõmame3, .laan´me2, .lar´pme1

karest ~ kareste, karreste
1. kähedalt, jämedalt ▪ koer auk´s karest koer haukus kähedalt. Vrd jämmelt
2. ägedalt ▪ nüit kõneliv tõisen tuan õige karreste, ei tää ka na kaklev võ? nüüd rääkisid teises toas õige ägedalt, ei tea, kas nad kaklevad või?. Vrd kärest
3. tublisti, palju ▪ anti karest süvvä anti tublisti süüa. Vrd tublist

kole1 <kole, kolet>
1. kole, inetu ▪ kennigi ei taha seast kolet rõivast keegi ei taha sellist koledat rõivast. Vrd inetu, koletu
2. õudne ▪ sügüsene üü om pime ja kole sügisene öö on pime ja õudne. Vrd .irmus, jube, kais, koletu
3. piltl tohutu, väga palju ▪ lõune puult mustap ku kole lõuna poolt mustab [taevas] väga. Vrd ilmatu, mahutu, põhjatu, .tuitu

kõrraligult, kõrralikuld
1. uus korralikult, hästi ▪ sii tüü om kõrralikult tett see töö on korralikult tehtud. Vt kõrra|peräst, Vrd .äste
2. palju ▪ sii nädäl´ om kõrralikult vihma tullu sel nädalal on palju vihma sadanud. Vt pal´lu

kõõmusteme <kõõmuste, kõõmuste> Krk palju jooma, kaanima ▪ ta kõõmus´t ennäst nõnda täis ta jõi end päris täis. Vt .kaan´me, .kimmame2, kimuteme, .kõõmame3, .laan´ma2

.käitäv ~ .käitäve <.käitäve, .käitävet> , .käütev ~ .käüteve <.käüteve, .käütevet>
1. külas- või väljaskäimiseks mõeldud ▪ ma pane käitäve rõõva sel´gä ja akka puuti mineme ma panen väljaskäimise riided selga ja hakkan poodi minema
2. (palju) käidav ▪ sii om käütäve tii, sedä ei saa kinni panna see on käidav tee, seda ei saa kinni panna

.kütme <küttä, kütä>
1. kütma ▪ ahi taht ärä küttä ahi on vaja ära kütta. Vrd kõõmuteme
2. kuivatama ▪ tõuvili kikk küteti turvastege, aga levä vili küteti puiege, et mudu turba maik lääp leväle manu seemnevili kõik kuivatati turbaga, aga leivavili kuivatati puudega, et muidu turba maitse tuleb leivale juurde. Vt kuivateme
3. piltl peksa andma, tappa andma ▪ selle jutu pääle kütets kere kuumas selle jutu peale antakse tappa. Vrd .pesme
4. midagi intensiivselt või palju tegema ▪ rahvast kütäp kirikuse rahvas kiirustab kirikusse; ku vaim om kadunu, sis ei ole enämb inimest, mutku kütä auda kui vaim on kadunud, siis ei ole enam inimest, muudkui aja hauda. Vrd kumame2, .laan´me2, .lah´mme

.laan´me2 ~ .laan´ma2 <.laani, laani>
1. rassima, hooga tegema ▪ küll ta nüid laanip niitä, mia enäp ei jõvva küll ta nüüd rassib niita, mina enam ei jõua; küll ta laand´s, es läpe nõna ka tatist puhtes pühki küll ta rassis, ei läbenud nina ka tatist puhtaks pühkida. Vrd .lah´mme, landsiteme, neelusteme
2. palju sööma või jooma, kaanima ▪ nüid om ää kõtt täüs laani nüüd on hea kõht täis kaanida; ahne luum, laan´ ennast täüs ahne loom, kaanis ennast täis. Vrd .kaan´me, .lar´pme1

laialt
1. palju, suurel hulgal ▪ ta võt´t kikke laialt ette ta võttis kõike laialt ette; tal olli laialt raami kähen tal oli suurel hulgal kraami käes (varandust). Vrd pal´lu, ulga, ulgani, .rohkest
2. ulatuslikult, laialdaselt ▪ ta om terve elu laialt laan´e tennu ta on terve elu laialdaselt plaane teinud
3. labaselt ▪ sa olet naesterahva inimene, ärä ütle ninda laialt sa oled naisterahvas inimene, ära ütle nii labaselt. Vt labatselt

.lakme ~ .lakma <lakku, laku>
1. lakkuma, vedelat toitu keelega limpsima ▪ kas´s tah´ts piimä lakku kass tahtis piima lakkuda
2. keelega limpsama, noolima ▪ lehm om vas´ka ärä lakkun lehm on vasika ära lakkunud. Vrd .nuul´me
3. palju jooma, kaanima ▪ ärä laku külmä vett, esi köhit ära joo palju külma vett, ise köhid. Vrd .kaan´me, kõõmusteme
4. piltl purjutama ▪ suu ja silmä kik´k täüs lakut suu ja silmad kõik ära joodud (st väga purjus). Vrd .jom´me, jommuteme, põmmiteme

.laulme <laulda ~ laulta, laula>
1. laulma ▪ lina kakmise man olli laulet lina katkumise juures oli lauldud; sii olli üle kirigu ku ta laul´ds see oli [kuulda] üle kiriku, kui ta laulis; ku mia akka luulemaie, luulemaie, laulemaie, sõs jääp külä kuulemaie (rahvalaulust) kui mina hakkan luuletama, luuletama, laulma, siis jääb küla kuulama
2. häälitsema (lindudest ja loomadest) ▪ kui kana laulap, sis tule õnnetust (vns) kui kana laulab, siis tuleb õnnetus. Vrd lõõriteme
3. piltl palju, tüütult või ebameeldivat juttu rääkima ▪ aanu nõnda suust väl´lä, saadan, saadan, laulen sedäsi ajanud nõnda [sõnu] suust välja: saadan, saadan, laulnud niiviisi. Vrd .patrame, .vatrame

.liiga liialt, (liiga) palju, ülearu ▪ ärä nõnda pal´lu anna, sedä om liiga ära nii palju anna, seda on liiga palju. Vrd liialt, üle|aru

lobiseme <lobiste, lobise> lobisema, palju rääkima ▪ ei tohi nõnda pal´lu lobiste! ei tohi nii palju lobiseda!. Vrd labiseme, ladisteme2, laterteme1, lobame, lobisteme2

lohe Krk suur hulk, palju ▪ igävene lohe kardulit pant lavva pääle suur hulk kartuleid on lauale pandud; siini om mõtsan ku lohe seeni on metsas suur hulk; ommuku tule vihma ku lohe hommikul tuleb palju vihma. Vrd lahmak1, larak, losikond, murd, paak1

lubritseme <lubritse, lubritse> Krk piipu tõmbama; palju suitsetama ▪ mia ei salli seast miist, kes ilmast ilma piipu lubritses ma ei salli sellist meest, kes kogu aeg piipu tõmbab. Vrd suidsuteme, tossuteme

lükerdeme <lükerte, lükerde> Hls palju (vaevaga) käima ▪ ta om end lehmige ärä lükerden ta on end lehmade järel käimisega ära väsitanud

maa|ilm <maa|ilma, maa|.ilma>
1. maailm ▪ kennigi ei ole maailma läbi käünü keegi ei ole [kogu] maailma läbi käinud. Vrd aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas; võõrad inimesed ▪ mia ole kige maailma naarus ma olen kogu maailma naeruks (kõigi inimeste ees)
3. ilmatu suur; ilmatu palju ▪ neil om karja jaos maad maailm kähen neil on karja jaoks maad ilmatu palju. Vrd ma|ilm

ma|ilm <ma|ilma, ma|.ilma>
1. maailm, maakera ▪ ta om nii tulivihane, et tiis või mailma purus ta on nii tulivihane, et teeks või maailma puruks. Vt aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas, üldsus ▪ kikk mailm pandse tähele, mis enne es tunta, es teedä Hel kogu maailm pani tähele, mida enne ei tuntud, ei teatud. Vt rahvas
3. ilmatu palju, maa ja ilm ▪ neid kommedit olli mailm, mis pühäde aal tetti neid vigureid oli ilmatu palju, mis pühade ajal tehti; neil om mailm kähen neil on maailm käes (suurest maast). Vrd maa|ilm

mehest Krk mehe moodi; tublisti, palju ▪ sadas õige mehest [vihma] sajab palju; sai iki mehest tüüd tett täempe sai ikka mehe moodi tööd tehtud täna. Vt mihitselt, Vrd karest, tublist

mitus kui palju ▪ mitus sedä maad nüid minnä om kui palju maad nüüd minna on; ma küsü ta käest, mitus ta mas´s sul ma küsin ta käest, kui palju ta maksis sulle. Vrd pal´lu, pal´luke, pal´lus

mustendeme ~ mustenteme <mustente, mustende>
1. mustana või tumedana paistma, musta värvi olema, mustendama ▪ mõts mustendes ihen mets mustendab ees. Vt .mustame
2. midagi palju olema ▪ maa peris mustendes murelestest maapind päris mustendab sipelgatest

must|tuhant, must|tuhand musttuhat, väga palju ▪ tal om musttuhand mõtet pähän tal on musttuhat mõtet peas; neid täiu olli peris musttuhant amme sehen neid täisid oli päris musttuhat särgi sees

.mõõlame <mõõlade, .mõõla> Hls Krk
1. möllama ▪ mes te mõõlade siin! mis te möllate siin!. Vrd .mülläme, .müüräme
2. rassima, palju töötama ▪ küll ta nüid mõõlap sääl maa man, kaalup kande ja lõhup kive küll ta nüüd rassib seal maa juures, juurib kände ja lõhub kive. Vrd .lõõmame, mõõgeldeme, .müüräme, .rähkleme
3. hulkuma ▪ kodun ta ei kurda, mõõlap ilma müüdä ringi kodus ta ei seisa, hulgub ilma mööda ringi. Vrd .aeleme, .laskme, .luudame, .ul´kme, .urtame

.nuumame <nuumate, .nuuma>
1. nuumama, loomi rammusaks söötma; liiga palju sööma ▪ ka näet, kudas sii ennäst väl´lä nuumanu om, lot´t lõvva all kas näed, kuidas see end välja nuumanud on, lott lõua all; meil olli kait´s siga jõulus ärä nuumat meil oli jõuluks kaks siga rammusaks söödetud. Vt lihuteme
2. piltl maad puhata laskma ▪ maa lastas vahel engäte, sii om nuumamine maad lastakse vahel hingata, see on puhkamine (maa on söödis)

.nõudlik <.nõudligu ~ .nõudliku, .nõudlikku> nõudlik, palju nõudev ▪ ta om irmus nõudlik inimen ta on väga nõudlik inimene

.ohtraste Trv ohtrasti, palju ▪ küll olli täo aaste ohtraste ubinit küll oli sel aastal palju õunu. Vrd pal´lu, .rohkest

.paarame <paarate, .paara> Hls Krk lobisema, palju kõnelema ▪ mes sa ikke paarat, tõine ei taha kullelte mis sa ikka lobised, teine ei taha kuulata; temä pal´t paaras´ ilmast ilma ta ainult rääkis ilmast ilma. Vrd .lartame, .latrame, .patrame, .vartame1, .vatrame

paelu Trv palju ▪ lambit olli meil paelu Trv lambaid oli meil palju. Vt pailu, pal´lu

pailu <pailu, pailut> Hls Pst palju, rohkesti ▪ mes sa nõnda pailuge tiit? mis sa nii paljuga teed?; äid lambit mahup lauta pailu (vns) häid lambaid mahub lauta palju. Vt pal´lu, Vrd .rohkest

pal´lu <pal´lu, pal´lut>
1. palju ▪ pal´lu om viil tetä palju on veel teha; pal´lu mis tõine tah´t, egä kikke ei saa paljugi mis teine tahtis, ega kõike ei saa. Vrd paelu, pailu
2. suure hulk ▪ mis sa nõnda pal´luge tiit mis sa nii paljuga teed?
3. kui palju ▪ pal´lu sii lehm massap kui palju see lehm maksab; pal´lu maad sul minna om kui palju maad sul minna on. Vrd pal´luke, pal´lus

pal´luke <pal´lukse, pal´lukest> kui palju; natuke, pisku ▪ pal´lukest tal sedä kardult olli ku palju tal seda kartulit oli. Vrd mitus, pal´lu, pal´lus

pal´lus paljuks, kui palju ▪ mia vaate pal´lus kell saa ma vaatan, kui palju kell saab. Vt pal´lu, Vrd pal´luke

perätu
1. päratu, otsatu, väga suur ▪ sii olli perätu tüü see oli päratu töö; sii olli perätu suur maja see oli väga suur maja. Vrd ilmatu, mahutu, otsate
2. väga palju ▪ täo om perätu marja mõtsan sel aastal on väga palju marju metsas. Vrd arutu, .irmsast, perätust
3. korratu, unaruses ▪ sii om perätus jäänu, sedä ei võta kennigi naises see on unarusse jäetud, seda ei võta keegi naiseks; sii talu jäi perätus, sel peritejet ei ole see talu jäi lohakile, sellel ei ole pärijat. Vrd kõrratu

perätust Krk väga palju, lõpmata palju ▪ sel talul om perätust mõtsa, ei sii vaeses jää sellel talul on väga palju metsa, ei see vaeseks jää. Vt perätu, Vrd rumalest

.rohkest Hls Krk rikkalikult, rohkesti, palju ▪ tal om rohkest egät asja tal on kõike palju; ta taht rohkest kõnelte ta tahab palju rääkida. Vrd laialt, loalt, pailu, pal´lu, rikkalikuld

ropult ropult; piltl väga palju ▪ ta tiin´s sääl ropult raha ta teenis seal väga palju raha. Vrd ropalt

rumalest, rumaleste
1. rumalasti ▪ ta kõnel´ väege rumaleste ta rääkis väga rumalasti. Vrd lolliste
2. piltl väga palju, hullu moodi ▪ temä om rumal rikas peris, tal om raha rumalest Krk tema on kole rikas päris, tal on hullu moodi raha. Vrd .irmsast, perätust

setu
1. nii mitu, nii palju ▪ setu samakest viil om setukest ainult nii palju veel on seda vähest; mitu poiga lehm vana om, setu mügärt tulep sarvel pääle mitu poega lehm vana on, nii mitu mügarat tuleb sarve peale. Vrd situ
2. natuke, väheke ▪ setu mul om [nii] natuke mul on. Vrd setu|sama

setu|sama, setu|samu niisama palju, niipaljukest ▪ setusama om mul sugulist, rohkep ei ole änäp niipaljukest on mul sugulasi, rohkem ei ole enam; ka setusamu saidegi marju? setusamu jah kas niisama palju saitegi marju? niisama palju jah. Vrd setu

situ Krk setu, nii palju, vähe ▪ situ kilumiiterd om viil kõndi vähe kilomeetreid on veel kõndida. Vt setu

soga <sua, soga>
1. sodi, soga ▪ läit´s purus nindagu soga läks puruks nagu soga (sodiks). Vrd iuk2, sogi, vaar3
2. lörts, lobjak ▪ kardule jäive lume sua ala kartulid jäid lumelörtsi kätte. Vrd lops2, lor´ts1, lot´s4, lörts1, sobi
3. piltl midagi korratult palju ▪ rügä om üleven, punatse otsa tulev ku soga Krk rukis on tärganud, punased otsad tulevad kui soga

suur1 <suure, suurt>
1. suur, kogukas, mahukas ▪ tuu olli ka perätu suur luum see oli ka tohutu suur loom; esäkalkun aap loti suures isane kalkun ajab loti suureks. Vrd lai, laialine, paks
2. ulatuslik, rohke, rohkearvuline ▪ suure vii aig ei ole sellel kohtu rahvi, kes kohtus minemede jääss suurvee ajal ei tehta sellele kohtutrahvi, kes kohtusse minemata jätab; ulganti suuren killan käisive undi hulga kaupa suures karjas käisid hundid; ta om suure kõnege, kõneles väige pal´lu ta on suure jutuga, räägib väga palju. Vrd .rohke
3. rikas, jõukas ▪ emä olli suure talu tüdär ja suurest jaost ema oli suure talu tütar ja jõukast suguseltsist. Vrd rikas
4. tugev, kõva; vali ▪ egät sõna ei kuule, temä taht suurt kõnet igat sõna ei kuule, tema tahab valju kõnet (kehva kuulmisega inimese kohta); mia ole suuren puudusen ma olen suures vaesuses. Vrd tugev, valus
5. suurt, palju ▪ egä ta säält suurt ei võta ega ta sealt palju ei võta. Vrd pal´lu

.sõkme <sõkku, sõku>
1. sõtkuma, tallama ▪ savi pannas ruusage segämin, sõs sõkuts ärä savi pannakse kruusaga segamini, siis sõtkutakse ära; mia tulli viipaarige, sõksi kördiveere valla, pirla ripents perän mina tulin veeämbritega, tallasin seelikuserva lahti, praegu ripneb järel; mia sõku okki nõndagi ihust ja engest mina tallan vokki niigi ihust ja hingest. Vrd .tallame1, .tam´pme
2. jalgadega masseerima ▪ tule sõku sel´gä, sel´g valuts! tule masseeri selga, selg valutab!
3. piltl palju käima ▪ ma ole täempe ninda pal´lu sõkkun maadilma (knk) ma olen täna nii palju maad ja ilma läbi käinud; sai sõkut suud ja mõtsa müüdä sai käidud sood ja metsa mööda
4. piltl maha tegema, laimama ▪ sa olet mut küll laimanu ja sõkkun ja sittun sa oled mind küll laimanud ja maha teinud ja mustanud. Vrd sittame

ulga hulga, palju ▪ sii tii om ulga lühep see tee on palju lühem; sii lait´s om üte aastege ulga pikepes kasunu see laps on ühe aastaga palju pikemaks kasvanud; kas´s olli ulga aiga kaotsin kass oli hulga aega kadunud. Vrd .ulka1

ulk <ulga, .ulka>
1. hulk, kogus ▪ meil om ää ulk lambit meil on hea hulk lambaid. Vrd kõrd4, sat´s
2. palju, suur kogus või arv ▪ sõs miis olli ulga aiga viil sääl mahan siis mees oli hulga aega veel seal maas. Vrd ulga, .ulka1
3. salk, suur hulk inimesi ▪ ulk inimesi olliv üten kähmän, aive juttu hulk inimesi oli üheskoos, ajasid juttu. Vrd salk, vägi1 || üle ulga kamba peale, mitmekesi ▪ üle ulga sai sii maa üles künnet hulga peale sai see maa üles küntud. Vrd ulgandi

.ulka1 hulga, palju ▪ ta om miust ulka vanemp ta on minust palju vanem; laudan olli ulka vasikit laudas oli hulga vasikaid. Vrd ulga, ulk

une|kot´t <une|koti, une|kotti> , uni|kot´t <uni|koti, uni|kotti> Trv unekott, palju magaja ▪ sii om egävene unekot´t ta on igavene unekott (st magab palju); noore om suure unikoti, neil om pal´lu und vaja noored on suured unekotid, neil on palju und vaja. Vrd uni|müt´s

uni|müt´s <uni|mütsi, uni|.mütsi> unimüts, palju magaja ▪ miu latse om kik´k unimütsi minu lapsed on kõik unimütsid. Vrd une|kot´t

vatuteme <vatute, vatude>
1. vahutama ▪ vesi akas´ vatuteme vesi hakkas vahutama; lumi om pehme, nindagu vatuts lumi on pehme, nii nagu vahutaks. Vrd kobrendeme, kobruteme
2. piltl palju rääkima, lobisema ▪ küll nüid akas´ vatuteme! küll nüüd hakkas lobisema!; lõvva vatuts pähän lõuad vahutavad peas (räägib palju). Vrd .lartame, .latrame, variseme, .vartame1, .vatrame

vesine <vesise, vesist ~ vesitse, vesist>
1. veerikas, märg, vett täis ▪ nüid o sii kige vesitsep aig nüüd on see kõige vesisem aeg; ta silmä lätsiv vesitses ta silmad läksid vesiseks; ma ommugu kedägi_s süü, süä lää vesitses (knk) ma hommikul midagi ei söönud, süda läheb vesiseks. Vrd keedikun, .loikane
2. liiga palju vett sisaldav (toidust), maitsetu ▪ nii om vesitse kardule need on vesised kartulid. Vrd virk2, väle2

.äste, .ästi
1. hästi; põhjalikult ▪ emändege ma es saa äste läbi, ma olli lol´l tüdrik perenaisega ma ei saanud hästi läbi, ma olin loll tüdruk; ma tuusi tat õige ästi ma tundsin teda päris põhjalikult. Vrd kenäst, kõrraligult, mõnuste, põhjaligult, üväst
2. kuigivõrd, päriselt, eriti (eitavas lauses) ▪ ta es taha sedä äste usku ta ei tahtnud seda päriselt uskuda
3. palju, tublisti ▪ piimä saap täo aaste äste piima saab tänavu palju. Vrd .rohkest, tublist
4. väga, õige ▪ temä om äste akar kikke tüüd tegeme tema on väga tragi kõiki töid tegema; ku pilve äste ahariku om, sis külvets kaara kui pilved õige kaharad on, siis külvatakse kaera. Vrd vägä, õige3

.ääke <.ääkse, .ääkest> Hls Krk
1. heakene, hea südamega ▪ nõnda ääkene ei või elun olla, tõise sõkuve ärä nii heakene ei või elus olla, teised sõtkuvad ära (st teevad liiga). Vt ää
2. hea, piisav ▪ ah ääke küllät, ei joole viga kedägi! ah heakene küll, ei ole viga midagi!
3. üsna palju ▪ kirikuni olli ääke maad viil minnä, tõise sõidive obestege kirikuni oli üsna palju maad veel minna, teised sõitsid hobustega. Vrd üsnä

üle|liia üleliia, ülearu, liiga palju ▪ üleliia ei või süvvä, sis akkap kõtt valuteme üleliia ei või süüa, siis hakkab kõht valutama; eit kõnelep üleliia pal´lu eit räägib liiga palju. Vrd üle|aru, üle|.liiga, üle|pää