[MUL] Mulgi sõnaraamat

avaldeme ~ avalteme <avalte, avalde> avaldama, välja rääkima ▪ saladust es või avalte saladust ei võinud välja rääkida || üles avaldeme üles tunnistama ▪ ta es taha üles avalte sedä asja ta ei tahtnud üles tunnistada seda asja. Vrd kuuluteme, tunisteme

elläteme2 <elläte, elläde> Krk
1. helletama, hõigates vastu laulma ▪ ellät´s iki tõist karjast: ella ella helletas ikka teist karjast: ella ella. Vrd elleteme, eluteme, õlleteme
2. piltl saladust välja rääkima ▪ ärä sa ärä elläte, ärä sa lausta kedägi ära sa saladust välja räägi, ära sa lausu midagi

.jolk´me <.jolki, jolgi> Krk tühja juttu rääkima ▪ temä pal´t jolgip ta räägib ainult tühja juttu. Vrd .jahvame, .läträme

jorime <joride, jori> Krk jorisema, jora ajama, tüütult rääkima ▪ sii miis võip ommugust õhtani joride, kennigi ei saa aru kas kõnelep tõtt võ võletep see mees võib hommikust õhtuni jora ajada, keegi ei saa aru, kas räägib tõtt või valetab. Vrd jorame, joriseme, joristeme, joruteme, jõrame

joruteme <jorute, jorude>
1. madalalt, ühetooniliselt rääkima või laulma; lobisema ▪ laulu äält temäl ei oole, joruts pal´t lauluhäält tal ei ole, joriseb niisama; ta jorut´s tun´n aiga ta lobises tund aega. Vrd jorame, jorime, joriseme, joristeme, jõrame
2. aega viitma, jorutama ▪ egä päe jorutede, sedäsi ei saa midäki tett iga päev jorutate, nii ei saa midagi tehtud. Vrd kökerteme

jutusteme <jutuste, jutuste> rääkima, juttu ajama; jutustama ▪ jutustes ja jutustes, egä temä jutt ei lõpe kunagi räägib ja räägib, ega tema jutt ei lõpe kunagi; sedäsi ta olli sis tõs´tel jutusten niimoodi oli ta siis teistele rääkinud. Vrd pajateme, rõkendeme2

jõbiseme2 <jõbiste, jõbise> lobisema; vastu rääkima ▪ egät ei ole vaja jõbiste igat [juttu] ei ole vaja rääkida. Vrd labiseme, lidiseme, moliseme, .patrame, .vatrame

jüräme <jüräde, jürä>
1. närima, järama ▪ siul om ää amba, jürät pääl neid ernit sul on head hambad, närid pealegi neid herneid; koer jüräs´ konti koer järas konti. Vrd järäme, nägime, närime, üräme
2. piltl taga rääkima ▪ mis sa tast jürät, mes ta sul alba tennü om mis sa temast taga räägid, mida ta sulle halba teinud on. Vrd laksuteme, .siuname

kaaguteme <kaagute, kaagude>
1. kaagutama ▪ enne mune sis kaagude (knk) enne mune, siis kaaguta; kana kaaguteve kõvaste kanad kaagutavad valjult. Vrd .kaakme, kääguteme
2. piltl valjusti laulma v rääkima ▪ ma ei jõvva siu kaagutemist enämp kannate ma ei jõua sinu kõvasti laulmist enam kannatada

keeliteme <keelite, keelide> keelitama, veenma, nõusse rääkima ▪ ta keelit´s miut üten tuleme ta veenis mind kaasa tulema; ta keelites küll sääl vahepääl aga midägi tetä ei saa ta keelitab küll seal vahepeal, aga midagi teha ei saa. Vrd .kiil´mä, usuteme

kuluteme <kulute, kulude>
1. kulutama, kasutama ▪ mis sa ajast kuludet ilmaaigu mis sa [ikka] aega kulutad niisama || suud kuluteme liigselt või asjatult rääkima ▪ selle lorage kulutet pal´lalt oma suud selle lobaga kulutad ainult oma suud. Vrd .ruuk´me1, tarviteme
2. ära hõõruma ▪ peenikse varda kulutiv sõrme ärä peenikesed vardad hõõrusid sõrmed ära. Vrd .nüistme, .õõrme

kõmame <kõmade, kõma>
1. kõmisema; kumedalt kajama ▪ külmenu maa kõmap ku sõidets külmunud maa kõmiseb, kui sõidetakse; ku maa kõma, sõs tule vihm kui maa kõmiseb, siis tuleb vihm. Vrd komiseme, kumiseme, kõmiseme
2. kuulujuttu rääkima ▪ rahvas kõmasiv sedä ammu joba rahvas rääkis seda [kuulujuttu] ammu juba. Vrd kõlame

kõmisteme <kõmiste, kõmiste> Hls Krk
1. kõminat tekitama, kõmistama; nõrgalt müristama (äikesest) ▪ vähä kõmis´t, suurelt es müriste natuke kõmistas, suurelt ei müristanud. Vrd komame1
2. ebaselgelt rääkima, mõmistama ▪ ei tää mis na sääl kõmisteve ei tea, mis nad seal mõmistavad. Vrd mõmame, mõmiseme

kõneleme <kõnelte, kõnele>
1. rääkima, kõnelema ▪ ma kõneli siul sedä mitu kõrda ma rääkisin sulle seda mitu korda; ta es mõista õigest kõnelde, rabel´ üit´s sõna siit, tõine sääld Trv ta ei osanud hästi rääkida, rabeles [ütelda] ühe sõna siit, teise sealt; kõnelts ku ommen kisk sadame räägitakse, et homme läheb sajule; äit kõneles tõelikut juttu vanamees räägib tõsist juttu; ma kõnele sul üte kohtutüki väl´lä ma räägin sulle ühe loo kohtust. Vrd .ütleme
2. vestlema, juttu ajama ▪ mia tahas siuge nel´lä silmä all kõnelte ma tahaksin sinuga nelja silma all vestelda. Vrd jutusteme

kädsäteme <kädsäte, kädsäde>
1. kädistama ▪ araku kädsäteve, ei tää mes na näive harakad kädistavad, ei tea mis nad nägid. Vrd kadsateme, kädisteme, kädsisteme
2. piltl kiiresti rääkima, vadistama ▪ kädsätes ku arak aia teibän (knk) kädistab kui harakas aiateiba otsas; mis sa ike kädsätet, kurda vahel vait mis sa ikka vadistad, püsi vahel vait. Vrd võristeme

laksuteme <laksute, laksude>
1. lakse või laksatusi tekitama, laksuma ▪ laine laksutev kõvast, ilm lää tuuletses lained laksuvad kõvasti, ilm läheb tuuliseks. Vt .laksme1
2. taga rääkima, lobisema; sõimlema ▪ tema ei tii muud ku laksutep kiilt ta ei tee muud, kui räägib [teisi] taga. Vrd .jahvame, lahverteme, lõhverteme, .patrame, .siuname, .sõimleme
3. laksutama (ööbiku laulmisest) ▪ kiriküüt´ laksutep iki laks, laks, laks ööbik laksutab ikka laks, laks, laks

.laulme <laulda ~ laulta, laula>
1. laulma ▪ lina kakmise man olli laulet lina katkumise juures oli lauldud; sii olli üle kirigu ku ta laul´ds see oli [kuulda] üle kiriku, kui ta laulis; ku mia akka luulemaie, luulemaie, laulemaie, sõs jääp külä kuulemaie (rahvalaulust) kui mina hakkan luuletama, luuletama, laulma, siis jääb küla kuulama
2. häälitsema (lindudest ja loomadest) ▪ kui kana laulap, sis tule õnnetust (vns) kui kana laulab, siis tuleb õnnetus. Vrd lõõriteme
3. piltl palju, tüütult või ebameeldivat juttu rääkima ▪ aanu nõnda suust väl´lä, saadan, saadan, laulen sedäsi ajanud nõnda [sõnu] suust välja: saadan, saadan, laulnud niiviisi. Vrd .patrame, .vatrame

lidiseme <lidiste, lidise> Hls Krk lidinat kuuldavale laskma; ära rääkima ▪ mis sõna kullep, lidisep väl´lä puha mida kuuleb, lobiseb kõik välja; mes sa iki selle ullu jutust lidiset ütte puhku mis sa ikka selle lolli jutust räägid kogu aeg. Vt lidisteme

lidisteme <lidiste, lidiste>
1. kiiresti (ja arusaamatult) rääkima; tühja juttu ajama ▪ küll ta nüid lidistep Trv küll ta nüüd räägib kiiresti; lidistes iki oma keelege tõist tagasel´lä Krk räägib ikka teist tagaselja. Vrd lidiseme, läterdeme, .läträme, võristeme
2. isutult (läbi hammaste) sööma ▪ siga lidistes liimi siga sõi isutult leent. Vrd lidsime, lidsisteme

lobiseme <lobiste, lobise> lobisema, palju rääkima ▪ ei tohi nõnda pal´lu lobiste! ei tohi nii palju lobiseda!. Vrd labiseme, ladisteme2, laterteme1, lobame, lobisteme2

lolliteme <lollite, lollide> rumalusi rääkima või tegema, lollitama; lolli mängima ▪ ei jole vaja kikk aig lollite! ei ole vaja kogu aeg lolli mängida!. Vrd .jaurame, ullusteme

lorame <lorade, lora> lora ajama, tühja juttu rääkima ▪ ärä ilmaaigu lora, ku midägi kõnelte ei ole! ära ilmaaegu lora aja, kui sul midagi rääkida ei ole!. Vrd .jahvame, loriseme, .lorkame, .läträme, .parrame

.lärtsme <.lärtsu, lärtsu ~ lärdsu> , lär´tsme <.lärtsi, lärdsi> Krk
1. klähvima; haukuma ▪ nii koera lärdsive ninda sama muudu need koerad hauguvad samamoodi; ärä pel´gä, temä peni pal´t lärtsup, ega ta külgi ei aa ära karda, tema koer ainult klähvib, ega ta külge ei tule (st hammusta). Vrd .aukme, .kelkme1, .kilkame, .käuksma, .räk´sme
2. piltl vastu rääkima, plärtsuma; välja rääkima ▪ mis sa nüid sedäsi lärtsut jälle Pst mis sa nüüd niiviisi vastu räägid jälle; peat sa sis kikke lärtsme mis kuulu olet Krk pead sa siis kõike välja rääkima, mis kuulnud oled

lödisteme <lödiste, lödiste> Hls Krk
1. lodistama, solgerdama; maha loksutama ▪ tillikse latse lödisteve lavva man väiksed lapsed lodistavad laua juures (ajavad toitu maha). Vt lodisteme, Vrd solgendeme
2. hlv lödinal rääkima ▪ meil om ärä õpit ker´gelt lödisteme meil on ära õpitud kergelt lödinal rääkimine (Karksi murrakust)

lükkäme <lükäte, lükkä>
1. lükkama ▪ lükkä tuki kokkupoole, sõs palas kähkumb ärä lükka tukid kokkupoole, siis põleb kiiremini ära; laiska inemist tule argige lükäte ja konksige tõmmate (knk) laiska inimest tuleb hargiga lükata ja konksuga tõmmata. Vrd .tõukame || juttu lükkäme tühja juttu rääkima, lobisema ▪ rahvas lükkäs mud´u tühja juttu edesi rahvas räägib muidu tühja juttu edasi; .ringi lükkäme ringi aelema ▪ sii tüdrik lükkäp poistege ringi see tüdruk jookseb poistega ringi
2. piltl lõhkuma, perutama ▪ ohja tulep kinni oida, ku obene lükkäme läep ohje tuleb kinni hoida, kui hobune lõhkuma läheb. Vrd .lahkme, .liikame, .lõhkame

mekuteme <mekute, mekude>
1. mökitama (looma või linnu kohta) ▪ ku taevasikk mekutes, sis tule siul ää aaste kui tikutaja häälitseb, siis tuleb sul hea aasta. Vrd mekiteme, mäkuteme
2. piltl katkendlikult või segaselt rääkima ▪ lait´s akas´ selgest kõnelem, es mekute enämp laps hakkas selgelt rääkima, ei lalisenud enam. Vt mokuteme
3. mökutama söögi või joogi juures ▪ mis sa sääl söögi man mekudet mis sa mökutad seal söögi juures; küll om ta närb, mekutep man ja kaep kübene kaupa küll on ta vilets, mökutab söögi juures ja proovib raasu kaupa. Vrd mökuteme

mokkame <mokate, mokka> Krk naljatama, naljatades rääkima; sõnuma ▪ ma tahas viil siuge mokate ma tahaks veel sinuga naljatada; neid mokamihi om pallu, kes mokate mõistav neid naljamehi on palju, kes naljatada oskavad. Vrd nal´lateme

moluteme <molute, molude> Krk, mol´uteme <mol´ute, mol´ude> Pst
1. toitu rikkuma, sodistama ▪ ärä suppi ja leibä ärä molute, tõise tahave kah süvvä! ära suppi ja leiba ära sodista, teised tahavad ka süüa!; roti moluteve keldren rotid rikuvad keldris toitu; tema tah´t iki suhu pista ja suhun ära mol´ute tema tahtis ikka suhu pista ja suus ära sodistada. Vrd molame1, .mol´me, .sol´tsme
2. rumalusi tegema, veiderdama ▪ mis sa moludet, ärä tetä ulakut söögi man mis sa veiderdad, ära tee ulakust söögi juures. Vrd .jaurame, ullusteme
3. rumalusi rääkima ▪ mis sa moludet, ku sa õigest ei mõista kõnelte, parep kurda vait mis sa räägid rumalusi, kui sa normaalselt ei oska rääkida, parem püsi vait. Vrd möläme

.murdme ~ .murdma <.murda, murra>
1. murdma ▪ musta amba põrssel murtas ärä põrsastel murtakse mustad hambad ära; tõbi mur´s sääntse kõva inimese maha haigus murdis sellise kõva [tervisega] inimese maha. Vrd murruteme, niserdeme
2. piltl jõuga tungima ▪ mis sa nüid tüdrukut murrat piltl mis sa nüüd tüdrukut murrad. Vrd .kiskme
3. piltl tapma, surmama ▪ mihklepäeväst pannas undil suu kinni, ta ei saa ääp lambit murda mihklipäevast pannakse hundil suu kinni, ta ei saa enam lambaid tappa. Vt .tapme1, .surmame
4. piltl katkestama, rikkuma ▪ ku sa ruudust murrat, sii om abielu rikmine kui sa truudust murrad, see on abielu rikkumine. Vrd .rikme1
5. piltl hooga tegema ▪ raavi mulla pääl, vat kudas vili sääl murd kraavi mullal, vaata kuidas vili seal murrab (jõudsalt kasvab). Vrd .laan´ma2
6. segaselt rääkima, keelt murdma ▪ venek või lätline, ken murd me kiilt, ei saa viil puhtelt väl´lä ütelte venelane või lätlane, kes murrab meie keelt, ei saa veel puhtalt välja öelda. Vrd puterdeme

möliseme <möliste, mölise> möla ajama, mölisema; norivalt rääkima ▪ külüge äste, mudu akkap vana jälle möliseme külvake hästi, muidu hakkab vana [peremees] jälle norima. Vrd mölisteme, möläme

nämmuteme <nämmute, nämmude>
1. nämmutama, aeglaselt mäluma ▪ tõine lait´s nämmuts kavvep ku tõine üks laps nämmutab kauem kui teine. Vrd mäluteme
2. pudrutama, ebaselgelt rääkima ▪ ei ole temä kõnest suurt asja, nämmutep pääle ei ole tema jutust suurt asja, pudrutab peale. Vrd tödiseme
3. mõmisema ▪ kulle, karu nämmuts, kaeme ku mineme saame kuula, karu mõmiseb, vaatame, et minema saame. Vt .laskme, mõmame, mõmiseme

osateme <osate, osade>
1. haiget kohta uuesti vigastama, osatama ▪ oia oma kätt, et sa mitti ärä ei osate hoia oma kätt, et sa mitte ära ei osata. Vrd osandeme, õpiteme
2. pärima, rääkima õhutama ▪ ma osati ta käest väl´lä, ma sai täädä puha ma meelitasin ta käest välja, sain teada kõik; ta osat´s mut egät muudu, ma mitti_s ütle tal ta päris minult igat moodi, ma mitte ei öelnud talle. Vrd osal´teme, perime, perändeme

pajateme <pajate, pajade> pajatama, jutustama, rääkima ▪ mis ta tal sis ette pajates mis ta talle siis ette jutustab; mis sa sääl pajatet mis sa seal räägid. Vrd jutusteme, kõneleme, rõkendeme2, veereteme

paneme <panna, pane>
1. panema ▪ ma pane pastle jalga ma panen pastlad jalga; poiss panti mõnes raasikses külä kuuli poiss pandi mõneks [lühikeseks] ajaks külakooli; ka sul leib är om ahju pant? kas sul leib on ahju ära pandud? || .kõrva paneme kõrvale panema, käest ära panema ▪ selle pane ärä kõrva, sii jääss poolel! see pane ära kõrvale, see jääb pooleli!; .külgi paneme külge panema, puutuma ▪ ahi om kuum, ei või kätt külgi pannagi ahi on kuum, ei või kätt külge pannagi; manu paneme juurde panema; liialdama ▪ müüjä panep manu ja ostje jätäp maha müüja paneb juurde [hinda] ja ostja kaupleb alla; .miili paneme meelde jätma ▪ ei jole tat miili panden ega tähel panden ei ole teda meelde jätnud jega tähele pannud; paigal paneme alles hoidma, kindlasse kohta panema ▪ ta lasken raha paigal panna ta [olevat] lasknud raha kindlasse kohta panna; .pihta paneme pihta panema, varastama ▪ einämaal om suur ladu einu pihta pant heinamaal on suur lasu heinu ära varastatud; .põmmu paneme pummeldama ▪ surnu matje olli kõvast kõrdsin põmmu panden surnumatja oli kõrtsis kõvasti pummeldanud; .sülti paneme linu niiskuma panema ▪ vaist panti lina sülti mõnikord pandi linad sülti (puhastatud niisutatud linad pandi kihiti hunnikusse); lina om sülti pant, õle tuustist tetäs pintsel, visats vett pääle linadele linad on niiskuma pandud, õletuustist tehakse pintsel, [sellega] visatakse vett peale linadele; .vastu paneme vastu rääkima, vaidlema ▪ ku sa tat käset, pand vastu lõugege ku üit´s mürin kui sa teda käsid, paneb vastu lõugadega nagu üks mürin (vaidleb vastu); üles paneme purskama; üles märkima ▪ veri panden püstü üles veri pursanud välja; pane üles, mitu sa raha är saat tiini märgi üles, palju sa saad raha teenida
2. pidama, arvama; hoolima ▪ ta rikkusest suurepet ei panna kedägi ta rikkusest suurt ei hoolita midagi; egä temä sellest kedäki ei pane ega tema sellest midagi ei hooli. Vt .uul´me1
3. torkama, nõelama ▪ mesilind olli är panden mesilane oli ära nõelanud. Vrd nõglume, .nõklame, salume, .sorkame, .suskame

paristeme <pariste, pariste>
1. parinal rääkima ▪ ta paris´t ärä ruttu, kennigi es saa arugi, mis ta kõnel´ ta rääkis ruttu ära, keegi ei saanud arugi, mis ta rääkis
2. lohakalt töötama ▪ ärä pariste, tii tüüd kõrraliguld ära parista, tee tööd korralikult

pogiseme <pogiste, pogise>
1. pugisema, ägisema ▪ äiäk pogisep sängün tita pugiseb voodis. Vrd pugiseme, ägiseme
2. pobisema, podisema, segaselt rääkima ▪ siil pogises, tege pogint äält siil podiseb, teeb podina häält; ta pogisep pääle, ma midägi aru ei saa ta pobiseb pealegi, ma midagi aru ei saa. Vrd mogiseme, pobiseme, podiseme, posiseme, tödiseme, töniseme

pomisteme <pomiste, pomiste> Trv pomisema, segaselt rääkima ▪ ta pomis´t, kennigi es saa aru ta pomises, keegi ei saanud aru. Vrd pomiseme, poniseme, posiseme, põmiseme, põmisteme

poostelteme <poostelte, poostelde> Krk
1. nõiduma ▪ poostel´ts ärä mu loomakse nõidus ära mu loomakese. Vrd .nõidme, .puus´tme, sõname, sõnuteme, võrguteme
2. laimama, laimujutte rääkima ▪ Ann käi tõiste taresit müüdä poosteltemen Ann käib mööda teiste majasid laimujutte rääkimas. Vrd .laimame, .reoteme, .rot´sme2, viliteme

pudisteme <pudiste, pudiste>
1. pudistama, tükkideks tegema ▪ tillikse latse pudisteve lavva man väiksed lapsed pudistavad [toitu maha] laua juures. Vrd murendeme, puditeme
2. segaselt rääkima ▪ kõnele iluste, mis sa pudistet räägi ilusti, mis sa pudistad. Vrd pogiseme, pomisteme, puterdeme, .putrame

pudruteme <pudrute, pudrude>
1. putru tegema; süüa tegema ▪ ma_i akka egä päe pudruteme ma ei hakka iga päev pudrutama (st süüa tegema)
2. lohakalt tegema, pudrutama ▪ es tii iluste, pudrut´ midägi ruttu ärä ei teinud ilusasti, pudrutas midagi ruttu ära. Vrd loperdeme, pokerdeme
3. kiiresti ja pudinal rääkima, puterdama ▪ mes sa iki pudrutet, kõnele aigapidi mis sa ikka puterdad, räägi aeglaselt. Vt puterdeme, .putrame

.puistme <.puista, puista>
1. puistama ▪ puistje puist´ kik´k raami laiali varas puistas kõik asjad laiali; pakla puistets vardag lahes ja käänets kuutsles takud puistatakse vardaga lahedaks ja keeratakse koonlaks. Vrd raputeme, vatsume
2. lõhkuma ▪ oben läit´s puistme, lõhks´ vankre ärä hobune hakkas lõhkuma, lõhkus vankri ära. Vrd .lõhkme1, peruteme, purusteme
3. välja rääkima ▪ pia sa sedä juttu ende kähen, ärä tõistel ette puista pea sa seda juttu enda teada, ära teistele välja räägi
4. hlv aborti tegema ▪ sii käis linnan puistmen ennäst ta käis linnas aborti tegemas. Vrd äviteme
5. peksma ▪ ass-sa korrat, küll sa näet, et ma sut üit´skõrd puista ah-sa kurat, küll sa näed, et ma sind ükskord peksan. Vrd .par´kme, .pesme

pukerteme <pukerte, pukerde> Krk purssima, saamatult või oskamatult rääkima ▪ pukerts pääle, ei mõista kedägi lugede viil pursib pealegi, ei oska midagi lugeda veel; sii pukertes eesti kiilt, kõnelep kange keelege see pursib eesti keelt, räägib kange keelega. Vrd .pors´me, pukkame1, puterdeme, .purs´me

pukkame1 <pukade, pukka> Krk purssima, oskamatult lugema, halvasti rääkima (võõrkeeli) ▪ ma iki pukka kah mõne sõna ma ikka pursin ka mõne sõna. Vrd .pors´me, pukerteme, puterdeme, .purs´me

puristeme <puriste, puriste>
1. puristama, purinat tekitama ▪ obene kis mitti ei puriste, om aige hobune, kes üldse ei purista, on haige; ku ta ärä vähernu om, sis raputes ennest, aap purri, puristes viil kui ta on ära vähernud, siis raputab end, ajab purri, puristab veel. Vrd turisteme
2. riidlema, vihaselt rääkima ▪ tal pikkä viha ei joole, puristes ärä, säälsaman om ää jälle tal pikka viha ei ole, riidleb ära, sealsamas on jälle hea. Vrd pureme, põriseme, .riidleme
3. kiiresti rääkima ▪ mis sa puristet pakilt, ka ilusti ei mõista kõnelte mis sa puristad kiiresti, kas ilusti ei oska rääkida. Vrd vuristeme, võristeme

.pur´sme <.purssi, pursi>
1. halvasti rääkima, purssima ▪ ta akas´ vene kiilt pur´sme ta hakkas vene keelt purssima. Vrd .por´sme, pukerteme, pukkame1
2. vusserdama, midagi halvasti tegema ▪ mis sa sääl pursit mida sa seal vusserdad. Vrd käperdeme, mokerdeme, pusserteme, soperdeme, sosime

puterdeme ~ puterteme <puterte ~ puterde, puterde> puterdama, segaselt rääkima ▪ ma puterdi midägi kokku ma puterdasin midagi kokku; lait´s akkap joba puterdeme, sõnu ütleme laps hakkab juba puterdama, sõnu ütlema. Vrd pokerdeme, pudruteme, .putrame, pökerteme

.putrame <pudrate, .putra>
1. putrama, puterdama, segaselt rääkima ▪ putrave pääle, summagi ei saa aru putravad pealegi, üldse ei saa aru. Vrd pogiseme, pomisteme, pudisteme, pudruteme, puterdeme
2. tühja juttu ajama, patrama ▪ missa iki putrat ilmast ilma mis sa ikka patrad ilmast ilma. Vrd .latrame, .lirtame, .läträme, .partame, .patrame, soderdeme

põmame <põmade, põma> Krk nurisema, vastu rääkima ▪ ta põmap egä asja pääle ta nuriseb iga asja peale; ärä nõnda pal´lu põma, jätä vahel järgi ära nii palju nurise, jäta juba järele. Vrd nurame, nuriseme1, .nurrame, põmiseme, .siuname

seegelteme ~ seegeltem <seegelte, seegelde> Krk
1. vaatlema, silmitsema, uurima ▪ missa seegeltet tast nõnda pal´lu, ega sa aru tast iki ei saa mis sa uurid seda nii palju, ega sa aru sellest ikka ei saa; ma ei_joole neid seegelten ega vaaten, neid leheksit ma ei ole neid silmitsenud ega vaadanud, neid lehekesi (taime õiepunga lehtedest). Vrd sel´läteme, silmitseme, sirgelteme, .uur´me
2. arutama, läbi rääkima ▪ na seegeltiv, kõneliv läbi nad arutasid, rääkisid läbi; las na seegelte pähle, mis miul sest om las nad arutavad pealegi, mis minul sest on. Vrd aruteme2

sehkeldeme ~ sehkelteme <sehkelte, sehkelde> Hls Krk
1. sehkendama, askeldama; talitama ▪ siin lääp mul viil vähä sehkelte Krk siin on mul veel natuke talitamist. Vrd arbelteme, askeldeme, kahmerdeme, sehkendeme1, sekeldeme
2. omaette aru pidama, läbi rääkima ▪ sedä ei tää, mis na nüid sehkeltev, na iki meastigi aru piave seda ei tea, mis nad nüüd omavahel räägivad, nad ikka mingit nõu peavad. Vrd aruteme2

.siuname <siunate, .siuna> siunama, kiruma, taga rääkima ▪ mis sa siunat tõisest taga sel´lä mis sa siunad teist seljataga; siunav iki, et neil ei anda süvvä siunavad ikka, et neile ei anta süüa. Vrd kirume1, laksuteme, .põhjame, .vandme, .vanme

.sos´me <.sossi, sossi> Krk
1. tagaselja rääkima, susima ▪ ta om miut küll sossin ta on mind küll taga rääkinud. Vrd susime
2. sussutama ▪ like puiege sa pal´t sossit sedä lõket märgade puudega sa ainult sussutad seda lõket
3. vusserdama ▪ sosip pääle sääl pimmesel kinnast kudade vusserdab peale seal pimedas kinnast kududa. Vrd pusserteme, sosime, vusserdeme

.sos´same <sos´sate, .sos´sa> Krk sosistama; salaja rääkima ▪ temä kõnel´ mul ja mia sos´sa siul tema rääkis mulle ja mina sosistan sulle; sa olet kik´k väl´lä sos´sanu sa oled kõik välja rääkinud. Vrd sosiseme, sosisteme, .sos´me, vasiseme, vasisteme

susime <suside, susi> Krk Hel
1. suskima, torkima ▪ poisi susive tok´kege tuld poisid torgivad tokkidega tuld. Vrd sosime, .sos´kme, .sus´kme, .süs´kme
2. suskima, tagaselja rääkima, peale kaebama ▪ küll tal miildip nuuri suside küll talle meeldib noori tagaselja rääkida. Vrd .sos´me

susisteme <susiste, susiste> Trv
1. susinat tekitama, susistama ▪ uisk nakkap jälle susisteme uss hakkab jälle susinat tegema. Vrd sasisteme
2. susinal rääkima ▪ ta mõistap pal´t susiste, ei kõnele lahelt ta oskab ainult susistada, ei räägi selgelt. Vrd sasiseme, susiseme

säristeme <säriste, säriste> Trv
1. säristama; pruuniks praadima ▪ ärä säriste nii pal´lu liha! ära särista nii palju liha!. Vrd särveteme
2. piltl särinal rääkima või häälitsema; teravusi ütlema, sõimlema ▪ mis sa siin nakkat säristeme jälle Trv mis sa siin hakkad jälle säristama. Vrd .sõimleme

toniseme <toniste, tonise> Krk pomisema; tasa rääkima ▪ är lugede sedäsi tonisten, loe selgest! ära loe niimoodi pomisedes, loe selgesti!; me tasaksi tonisem siin, las tõise kolave me tasakesi räägime siin, las teised lärmavad. Vrd mosiseme, pomiseme, põmiseme, töniseme

.tõmbame <tõmmate, .tõmba>
1. tõmbama, vedama ▪ ma tõmba kaplu müüdä ta ende manu ma tõmban ta nööre mööda enda juurde. Vrd .tuume, .vinname, vedäme2 || .aisu .tõmbame nuusutama ▪ oben tõmbas karu aisu hobune tunneb karu lõhna; .enge .tõmbame hinge tõmbama, puhkama ▪ mea tulli ärä, miust jäie ta enge tõmbame mina tulin ära, minust jäi ta hinge tõmbama; ette .tõmbame ette tõmbama ▪ liidi sehen suur auk, sinna vaja savi ette tõmmate pliidi sees [on] suur auk, sinna vaja savi ette tõmmata; .kinni .tõmbame kinni tõmbama; nõeluma ▪ es ole aiga ilusti kohente, vähä tõmmassi kinni ei olnud aega ilusti kohendada, natuke nõelusin kinni; kohut .tõmbame kohut käima ▪ sii muud ei tii ku puhast kohut ta tõmbas see muud ei tee, kui käib kohut; .lõhki .tõmbame lõhki tõmbama ▪ peris kahju siust, et siul perse lõhki tõmmati päris kahju sinust, et sul tagumik lõhki tõmmati; maha .tõmbame maha tõmbama; niitma ▪ täempe tõmmassim suure tüki einä maha täna niitsime suure tüki heina maha; .pääle .tõmbame peale tõmbama; äestama ▪ visati seemel´ maha, tõmmati ägläge pääle visati seeme maha, tõmmati äkkega peale; tagasi .tõmbame tagasi tõmbama ▪ tah´ts küll tagasi tõmmate sõna, väl´lä tulli iki (knk) tahtis küll tagasi tõmmata sõna, [aga] tuli ikka välja; täüs .tõmbame täis sööma, täis jooma; purju jooma ▪ nüid om ninda täüs tõmmanu ennäst nüüd on nii täis söönud ennast; lääve kõrtsi ja tõmbav ennäst täüs lähevad kõrtsi ja joovad ennast purju; valu .tõmbame peksma ▪ ma tõmmassi neil valu ma andsin neile peksa; .vastu .tõmbame vastu tõmbama ▪ os miul sedäsi juhtunu, ma os tõmmanu tal vastu oleks mul sedasi juhtunud, ma oleks talle vastu tõmmanud (st vastu löönud); ärä .tõmbame ära tõmbama; kõhnaks jääma; kahanema, vähenema ▪ nüid om ta ärä tõmmanu nindagu ruuts jääss kõhnas nüüd on ta kokku tõmmanud, nagu roots jääb kõhnaks; siante kuju ja kuum, lehmil tõmbas piimä ärä selline kuiv ja kuum [ilm], lehmadel tõmbab piima ära; üle .tõmbame üle tõmbama; värvima ▪ mia lassi ende maja vähä üle tõmmate ma lasin enda maja veidi üle värvida
2. käega libistama, siluma ▪ tõmmas´ käege üle näo tõmbas käega üle näo. Vrd silume, .suime
3. lööma ▪ sii olli sõnnigu argige tal tõmmanu müüdä sel´gä see oli sõnnikuhanguga talle mööda selga löönud. Vrd .lüümä, materdeme, .nihvame, .nähväme, tagume
4. selga panema, kätte või jalga panema ▪ tõmba jak´k selgä! pane jakk selga!. Vrd .viskame
5. kõvasti töötama, rassima ▪ mia ilmast ilma urma ja tõmba ja tii ma ilmast ilma rühman ja tõmban ja teen. Vrd .ras´me2, .urmame
6. ihuma ▪ väit´s taht terite, tõmba tat vähä kivi pääl nuga peab teritama, tõmba teda vähe kivi peal [käial teravaks]. Vt ihume
7. pühkima ▪ põrmat taht är tõmmate põrand tuleb ära pühkida
8. lüpsma ▪ ma lää tõmba lehmä ärä ma lähen lüpsan lehma ära. Vt .nüsme, Vrd sõõruteme, tilguteme
9. varastama ▪ ku ta iki manu saa, sõs ta tõmbas mudku kui ta ikka juurde pääseb, siis ta muudkui varastab. Vt varasteme
10. hammustama, kiskuma ▪ os_sa kurivaim, koer tulli amba irvi tõmbamen oh sa kurivaim, koer tuli hambad irevil hammustama. Vt ammusteme
11. tahenema, tõmbama ▪ levä ei tõmba suguki, ahi olli jahe leivad ei tahene sugugi, ahi oli jahe; laseme seista raasike, sis tii tõmbas laseme seista natuke, siis tee tõmbab. Vt taheneme
12. piltl ringi hulkuma, aelema ▪ sii jälle temä mihege tõmbas see aeleb jälle tema mehega. Vt .aame, .aeleme
13. piltl taga rääkima ▪ küll siut tõmmats taga sel´lä küll sind räägitakse taga. Vrd laksuteme, .siuname
14. piltl riidlema, tülitsema ▪ tõmbave kakelust ilmast ilma tülitsevad ilmast ilma. Vrd .täksleme, tülime, tülitseme, tülüteme

tödiseme <tödiste, tödise> Hel ebaselgelt rääkima, pobisema ▪ ta tödisi midäki vasta, ma es saa äste aru ta pobises midagi vastu, ma ei saanud hästi aru. Vrd mogiseme, nämmuteme, pobiseme, pogiseme, töniseme

.undame <unnate ~ unnade, .unda>
1. undama ▪ ves´ke undas ninda aigapidi veski undab nõnda aegamööda; tuul´ nakas´ eilä õhtu undame tuul hakkas eile õhtul undama. Vrd uname, vuname
2. piltl tagaselja rääkima ▪ inimese undav, et ta last kaoten olli surenu inimesed räägivad, et ta oli aborti tehes surnud. Vrd .sos´same
3. nõrgalt valutama, tuikama ▪ õhtu akas´ miul ammas undame õhtul hakkas mul hammas tuikama; ta peris ei valute, aga undas vähä ta päris ei valuta, aga tuikab natuke. Vt .tuikame, Vrd .uugame3

unisteme <uniste, uniste>
1. unes rääkima ▪ mõni inimene unistep kõva äälege unen mõni inimene räägib kõva häälega unes; sa unistit, kas sa und näiet? Trv sa rääkisid unes, kas sa nägid und?
2. vanu jutte korrutama ▪ ärä uniste siantsit vanu jutte! ära korruta selliseid vanu jutte!

vatuteme <vatute, vatude>
1. vahutama ▪ vesi akas´ vatuteme vesi hakkas vahutama; lumi om pehme, nindagu vatuts lumi on pehme, nii nagu vahutaks. Vrd kobrendeme, kobruteme
2. piltl palju rääkima, lobisema ▪ küll nüid akas´ vatuteme! küll nüüd hakkas lobisema!; lõvva vatuts pähän lõuad vahutavad peas (räägib palju). Vrd .lartame, .latrame, variseme, .vartame1, .vatrame

vesserdeme ~ vesserteme <vesserte, vesserde> Krk Hel
1. kuduma ▪ viil om pal´lu vesserte veel on palju kudumist; Ann vesserts küll neit kindit ja võtt neit kirju üles Ann koob küll neid kindaid ja võtab neid mustreid üles. Vt kudame
2. piltl lobisema, tühja juttu rääkima ▪ küll na võive vesserte! küll nad võivad lobiseda!; temä vesserdes juttu Hel tema ajab tühja juttu. Vrd .jaamame, soderdeme, vesselteme

vuristeme <vuriste, vuriste> Trv
1. vuristama ▪ ta vurist´ massinege viil üüse õmmelde ta vuristas masinaga veel ööselgi õmmelda
2. kiiresti rääkima ▪ mis_sa vuristet sääl? mis sa vuristad seal?. Vrd puristeme, võristeme

.võidleme <võielte ~ võielde, .võidle> Krk
1. vaidlema, vastu rääkima, tülitsema ▪ ei mia temäge võidle, egä temä oma jonni jätä ei mina temaga vaidle, ega tema oma jonni ei jäta; muud ei saa ku võidlev muud ei saa [teha], kui tülitsevad. Vt .vaidleme, .vaigleme, Vrd .riidleme, tülütseme, vuhvelteme
2. van võistlema, võitlema ▪ sedäsi võidliv vanast laultege sedasi laulsid vanasti võistu; ta joba küll võielnu siin ädä sehen, jumal võiss ta är võtta ta [on] juba küll võidelnud siin hädas, jumal võiks ta ära võtta. Vrd .võistleme, .võitleme

võristeme <võriste, võriste>
1. võristama, võrinat tekitama; võrinat tekitades tegema ▪ rügä võristets masinege maha rukis võristatakse masinaga maha
2. piltl kiiresti rääkima ▪ poiss võrist salmi üte engege maha poiss luges luuletuse ühe hingetõmbega maha. Vrd kädsäteme, lidisteme, puristeme, vuristeme

.ütleme <ütelte ~ ütelde, .ütle>
1. ütlema, lausuma ▪ ütelgu mis ta taht, ega mea ei pel´gä ütelgu, mis ta tahab, ega mina ei karda. Vrd .kitme1, .kostme, kuuluteme, .lausme || näkku .ütleme otse, teravalt ütlema ▪ akka nüid suurel inimesel näkku ütleme ku ta esi ei mõista hakka nüüd suurele inimesele otse ütlema, kui ta ise ei saa aru
2. mainima, rääkima ▪ ma pidi tal küll ütlem, aga ma pitsidi amba kokku, mitte es ütle ma pidin talle küll ütlema, aga ma pigistasin hambad kokku, mitte ei öelnud. Vrd kõneleme
3. jutlust pidama ▪ õpeteje läit´s kantsles jutust ütleme kirikuõpetaja läks kantslisse jutlust pidama
4. nimetama, kutsuma ▪ kemelikku vana ütleve peldikus kemmergut vanad [inimesed] kutsuvad peldikuks. Vrd nimeteme