[MUL] Mulgi sõnaraamat

aieteme <aiete, aiede> aietama, valust „ai“ hüüdma ▪ ta es oiete, ta es aiete, kuul´ il´läksi ärä ta ei oiatanud, ta ei aietanud, suri vaikselt ära

ajak <ajakse, ajakest> ajake, armas aeg (ka hüüatustes) ▪ oh sa pühän ajak! oh sa armas aeg!

.arkleme <argelde, .arkle> Hel hüppama, karglema ▪ tüdriku arklive tüdrukud karglesid. Vrd .kargleme, .ülpäme

ebä|nimi <ebä|nime, ebä|nime> Hel hüüdnimi, pilkenimi ▪ egäl latsel olli ebänimi igal lapsel oli hüüdnimi; miu kutsuti iki ebänimege mind kutsuti ikka hüüdnimega

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.jupsame <jupsate, .jupsa> Hls hüppama, kargama, hüpeldes liikuma ▪ tallekse jupsave üit´stõiste perän tallekesed hüppavad üksteise järel. Vrd .jup´sme, .kapsame, .opsame

.jup´sme ~ .jup´sma <.jupsi, jupsi>
1. jändama, jukerdama ▪ küll jupsip oma püssinäruge küll jukerdab oma püssinäruga. Vrd jukerteme, .juks´me, .jup´me
2. hüplema, jõnksukaupa liikuma ▪ arak jup´s ussaia pääl harakas hüples õue peal; nän´n läit´s jupsin edesi vanaema läks jõnksudes edasi. Vrd .jupsame, .kapsame, .opsame, .up´sma

.jätme ~ .jätmä <jättä, jätä>
1. jätma, (edasi) olla laskma ▪ vanast jäeti vas´k sis kasume ku ta ää lehmä poig olli vanasti jäeti vasikas siis kasvama, kui ta hea lehma poeg oli; mia jäti kah täämbe tua põrmandu mõskmede mina jätsin ka täna toa põranda pesemata
2. säilitama, alal hoidma ▪ sirge pikä õle jäets sidemides sirged pikad õled jäetakse sidemeteks (õlekubude tegemisel). Vrd .oidme
3. ära v üle andma, loovutama ▪ ärä jättä oma tüüd tõistel tetä ära jäta oma tööd teistele teha || maha .jätme hülgama, loobuma ▪ ta jät´s piibu maha, ei tõmba ämp piipu ta loobus piibust, ei tõmba enam piipu; poolel .jätme ~ poolikul .jätme pooleli jätma ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; rahu .jätme lõpetama; rahule jätma ▪ nüid om ele kuju, tulep kütmine rahu jättä nüüd on vili [rehes] kuiv, tuleb kütmine lõpetada; .õhtut .jätme õhtul tööd lõpetama, õhtule jääma ▪ ku sa selle tükikse är saat, sõs jätä õhtut kui sa selle tükikese ära saad [tehtud], siis jää õhtule
4. edasi lükkama, viivitama ▪ jätä ommenes sii minek jäta homseks see minek. Vrd .aigleme
5. mööndusi, järeleandmisi tegema, andestama ▪ vana eläje ta meil om, jätäm andis tal vana loom ta meil on, anname talle andeks

.kapsame <kapsate, .kapsa> Trv hüppama, kargama ▪ kas´s kapsas´ liidi pääle kass kargas pliidi peale. Vrd .jupsame, .kap´sme, .kargame, .opsame, .ülpäme

.kargame <karate ~ karade, .karga>
1. hüppama, kargama ▪ lääme kõrgust kargame lähme kõrgust hüppama. Vrd .ülpäme, üppäme
2. paaritama ▪ sii lehm taht karate seda lehma on vaja paaritada. Vrd jooseteme, joosuteme, karguteme, paariteme
3. kiiresti, ootamatult muutuma ▪ miis karas´ vihatses mees sai äkki vihaseks

.kargleme <karelte, .kargle> Trv Hel hüplema, karglema ▪ latse karglive vanaesä ümmer lapsed hüplesid vanaisa ümber. Vrd .arkleme, .kargame, karguteme, .kep´sme, .ülpäme

.kek´sme ~ .kek´smä <.keksi, keksi>
1. kargama, hüppama; keksima ▪ keksip pääle, justku narrike kargab pealegi, nagu narrike. Vrd .kap´sme, .kargame, .kep´sme
2. piltl hooplema, uhkustama ▪ keksip oma obesege uhkustab oma hobusega. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, .kerkleme, .uupleme

.kep´sme ~ .kep´smä <.kepsi, kepsi> hüplema, kepslema, karglema ▪ tallek nakas kep´smä lambatalleke hakkas karglema. Vrd .arkleme, .kap´sme, .kargleme, .kek´sme, .ülpäme

kil´ts <kiltsi, .kiltsi> Hls hülss, kuuli-, padrunikest ▪ kil´tse pannas viis tük´kü roonu püssile sisse hülsse pannakse viis tükki kroonu püssile sisse

kommat <kommati, kommatit> Trv, kommet <kommedi ~ kommeti, kommetit>
1. komejant, nali; lollus ▪ ta olli üit´s kommati miis, arva ai õiget juttu ta oli üks komejanditegija, harva ajas tõsist juttu; sii miis õiget juttu es aa, tei pal´lalt kommetit see mees õiget juttu ei ajanud, tegi ainult nalja. Vt kobi2, nali
2. hüüatussõna ▪ vaat kus kommet! Hls vaat kus nali!

kublik <kubligu ~ kubliku, kublikut> Hel hütt, hurtsik ▪ sii om üit´s väike kublik nurme veeren see on üks väike hütt põllu ääres. Vrd koomits, kupits2, urdsik, utak1, .ütnik

kukkame <kukate, kukka>
1. galoppi jooksma, nelja jooksma ▪ obene kukas´ üle jala nel´lä hobune jooksis ülejala nelja. Vrd .kuukame2
2. hüplema, karglema ▪ latse akassive kukkame lapsed hakkasid karglema. Vrd .arkleme, .kargleme, karguteme, .kep´sme, .ülpäme

.kutsme <.kutsu, kutsu>
1. kutsuma, paluma ▪ kutsu temä sissi kah kutsu ta sisse ka; kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah (knk) kutsumata oled tulnud ja ajamata võid minna ka; Kadri kut´s lehmä mõtsast kodu Kadri kutsus lehmad metsast [karjamaalt] koju. Vrd .palleme
2. nimetama, hüüdma ▪ Ikemäe suus sedä kutsuts seda kutsutakse Ikemäe sooks; Taagerperä rahvas kutsuv tedä Ikemäe järves Taagepera rahvas kutsub seda Ikemäe järveks. Vrd nimeteme, .nimmeme, .õikame, .õikme, .üidme

lilliteme2 <lillite, lillide>
1. millegagi uhkeldama ▪ ei kästä tat näütä ja lillite ei kästa tal näidata [ennast] ja uhkeldada. Vt suurusteme
2. hellitama ▪ lillitep latse ära, sis peräst om kimbun hellitab lapse ära, siis pärast on hädas. Vrd elliteme, elläteme1, tilliteme
3. hüpitama, mängitama ▪ lillitep last põlve pääl hüpitab last põlve peal. Vrd mängäteme, õputeme, üpiteme, üpäteme

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || .lusti .lüümä pidu pidama ▪ suve aal minti lusti lüümä, talve es peete pidusit suvel mindi pidu pidama, talvel ei peetud pidusid; luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti; .virri .lüümä keerdu või risti minema ▪ kõle koha pääl regi joosep risti, regi lüüp virri lumeta koha peal jookseb regi risti, regi läheb keerdu

nöögu <nöögu, nöögut>
1. hellitl põrsas, notsu ▪ miul om kümme nöögut laudan, nälgä ei näe mul on kümme põrsast laudas, nälga [ma] ei näe; vaate miu nöögusit vaata mu notsusid. Vt nööguk, Vrd not´sa, notsi, not´su, põrs
2. põrsaste kutsumise hüüd ▪ nöögu-nöögu kutsuti nöögusit nöögu-nöögu kutsuti notsusid. Vt noogu

oh`oh interj ohoh, hüüatus ▪ ohoh, nonoh, nõnda vana sa küll ei ole! ohoh, nonoh, nii vana sa küll ei ole!. Vrd oh, to`hoh, õ`hõh

.opsame <opsate, .opsa> Trv hopsama, hüppama ▪ opsa nüid üle raavi hüppa nüüd üle kraavi. Vrd .jupsame, .kargame, .ülpäme, üppäme

.paukme ~ .paukma <.pauku, paugu>
1. paukuma ▪ püssi nakkassive paukma Trv püssid hakkasid paukuma
2. piltl kärkima, karjuma; hüüdma ▪ ärä paugu nõnda kõvaste! Trv ära karju nii kõvasti!; ma pauksi neid kodu süümä ma hüüdsin neid koju sööma. Vrd .kär´kme1, .nutme, .raksme, .räut´sme, .rüük´me

piilu <piilu, piilut>
1. hellitl pardipoeg; part (Anas) ▪ piiluse om tiigi pääl pardid on tiigil. Vt par´ts1
2. pardi kutsumise hüüd ▪ par´tse kutsuts piilu-piilu parte kutsutakse piilu-piilu
3. savist vilepill ▪ mia lei pal´t piilu siive auke päält sõrmege tantsilugusi ma mängisin ainult savist vilepilli tiiva aukude pealt sõrmega tantsulugusid

pimme <pimme, pimmet>
1. pime, valgusetu ▪ sügüse tuleve pikä pimme üüse sügisel tulevad pikad pimedad ööd; õige pimme ämärik olli joba ku ma kodu sai õige pime hämarik oli juba, kui ma koju sain. Vt pime
2. pimedus; valguseta aeg ▪ ta pimmest pimmeni rühmäs mõtsan ta rügab pimedast pimedani metsas. Vt pimedus, Vrd kahmak1
3. nägemisvõimetu ▪ sul om nagu pimmel kanal õn´n sul on nagu pimedal kanal õnn. Vrd sõra
4. tohutu, väga ▪ pini olli pimme laisk, las´k varessil pudrumolli kah tühjäs süvvä koer oli tohutu laisk, lasi varestel pudrukausi ka tühjaks süüa. Vrd ilma2, ilmatu, kole1, koletu, .tuitu
5. sõge, arutu (kirumissõna) ▪ ma lassi pudelest kait´s pun´nsuutäüt, pimme läit´s pähä ma lasin pudelist kaks punnsuutäit, see sõge läks pähe. Vrd sõge
6. ime (hüüatusena) ▪ ohoo pimme, küll tal om iluse rõõva sälän! ohoo ime, küll tal on ilusad riided seljas!. Vrd ime

poiuteme <poiute, poiude> Krk pojuks hüüdma ▪ ärä poiute miut! ära kutsu mind pojuks!. Vrd pojateme

pojateme <pojate, pojade> , pojuteme <pojute, pojude> pojaks hüüdma ▪ mis sa iki mut pojadet, ka sa miut nimepidi ei või õigade Krk mis sa ikka mind pojaks hüüad, kas sa mind nimepidi ei või kutsuda. Vrd poiuteme

.põlgame <põlate, .põlga> , .põlgme <põlda, põle>
1. põlgama, mitte sallima ▪ inimest ei massa tüü peräst põlate inimest ei maksa töö pärast põlata; tõise põlgave ja laidave tat, mia tat ei põlga teised põlgavad ja laidavad teda, mina teda ei põlga
2. hülgama, eemale tõukama ▪ lammas põl´g tallekse ärä lammas hülgas oma talle. Vrd .eitme, .jätme

põt´a <põt´a, põt´at> Trv Hel
1. lastek põrsas ▪ selle põt´a ma võta omal selle põrsa ma võtan endale. Vrd natsik, not´sa, notsi, not´su, põrss
2. põrsaste kutsumise hüüd ▪ põt´a-põt´a kutsuts põrsit põta-põta kutsutakse põrsaid. Vrd noogu, nöögu

rapadit .lüümä Krk hüplema. Vt .lüümä

sageneme <sagente, sagene> Pst Hls Krk hüübima, tarretuma ▪ liha liim es sagene ommukus ärä lihaleem ei hüübinud hommikuks ära; sül´t ärä sagenu kõvas, võip süvvä sült [on] ära tarretunud kõvaks, võib süüa. Vrd .sül´tme1, .üübime

so`hoi, t´so`hoi Krk hundi hurjutamise hüüd ▪ võta unti sohoi, sohoi, võhõh, võhõh, võta unti! võta hunti, sohoi, sohoi, võhõh, võhõh, võta hunti!; t´sohoi susi, t´sohoi, sedäsi ujudide unti karja mant tsohoi, susi, tsohoi, sedasi hurjutati hunti karja juurest. Vrd too`huju, võ`hõh, võ`hõi

suksik <suksikse, suksikest> Krk suksu; hobuse kutsumise hüüd ▪ obust kutsuti sedäsi suksik, suksik hobust kutsuti sedasi: suksik, suksik. Vrd suku

suku Hls, t´suku ~ t´sukuk Krk hobuse kutsumise hüüd, suksu ▪ ma kutsu obesit õidsil t´suku, t´suku ma kutsun hobuseid õitsil: suksu, suksu. Vrd suksik

sõge <sõge, sõget>
1. sõge ▪ neid sõgesit ei massa tähele panna neid sõgedaid ei maksa tähele panna. Vrd sõke
2. pime (hüüdsõnana) ▪ os_sa sõge! oh sa pime!. Vrd pime

sõke <sõke, sõket>
1. sõge ▪ kes siu nõnda sõkes tennü om? kes sind nii sõgedaks teinud on?. Vrd sõge
2. hüüdsõna ▪ toho sõke! tohoo sõge! (imestussõna)

taarateme <taarate, taarade>
1. hüübima; tarretama ▪ veri nakkap joba ärä taarateme Trv veri hakkab juba hüübima. Vrd sageneme, sagenteme, .tardume, tarreteme, .üübime, .üüdime
2. paakuma ▪ ruun´ olli verege taaratet kroon oli verega paakunud. Vrd .paak´me1, .paakume, .paatume

tasume1 <tasude, tasu>
1. tasuma, maksma ▪ võlgu om ää võtta, kuri om tasude (vns) võlga on hea võtta, raske on tasuda || kätte tasume kätte maksma ▪ küll ma sul kätte tasu, tappa sa saat! küll ma sulle kätte maksan, tappa sa saad!. Vrd .masme
2. korvama, hüvitama ▪ mia ei jõvva tal ärä tasude sedä ääd, mis ta om miul tennü ma ei jõua talle seda head korvata, mida ta on mulle teinud

teo|nimi <teo|nime, teo|nime> Krk teolise hüüdnimi ▪ vanast kutsuti teonime järgi, väär´nime järgi kennigi es kutsu mitti vanasti kutsuti hüüdnime järgi, perekonnanime järgi ei kutsunud keegi

til´l2 <til´la, .til´la> , til´la <til´la, .til´lat>
1. hellitl lambatall ▪ tal til´l sündüsi karjan tal sündis lambatall karjas; täo om ollu pal´lu til´lasit tänavu on olnud palju tallesid. Vrd tilli1, til´lu2
2. lammaste kutsumise hüüd ▪ tallekest kutsuts: til´la-til´la, mõni kuts til´l-til´l, vana lammast kutsuts ka tilli-tilli tallekest kutsutakse: tilla-tilla, mõni kutsub till-till, vana lammast kutsutakse ka tilli-tilli

tpruu
1. tpruu, hüüd hobuse peatamiseks ▪ tpruu, pia kinni! tpruu, pea kinni!. Vrd tpruus
2. lastek hobune ▪ lääme tpruu sõidale! lähme hobuga sõitma!. Vrd oben, oose, suksu, suku

ud´e Hel lammaste kutsumise hüüd, utu Trv Hel ▪ ud´e-ud´e, tule siiä! utu-utu, tule siia!. Vt ut´e, Vrd ut´t1

uih uih, hüüatus ▪ uih, ma eitusi! Trv uih, ma ehmatasin!

upa lastek opa, hüpitus; sülle ▪ laits tah´t esä upa laps tahtis isa sülle. Vrd õpa

upsateme <upsate, upsade> Trv upatama, hüpitama ▪ ta upsat´ last põlve pääl ta hüpitas last põlve peal. Vrd õputeme, üpiteme, üpäteme

upsati kergelt hüpates, hopsti ▪ peni läits aiast üle ku upsati koer hüppas aiast hopsti üle. Vrd .opti

upsat-upsat upa-upa, hüpitamissõna ▪ upsat-upsat mõtsa poole, kapsat-kapsat katel poole (rahvalaulust) upa-upa metsa poole, kapsat-kapsat kahele poole

.up´sma <.upsi, upsi> Trv hüplema ▪ egä päe ei pia mutku tantsu up´sma iga päev ei pea muudkui tantsu hüplema. Vrd .jup´sme, .kargleme, .kep´sme, kukkame

u`r´aa Trv hurraa, rõõmu- vms hüüe ▪ noorele paarile tetäs ur´aa, tõstetes üles noorpaarile hüütakse hurraa, tõstetakse üles

ut´e <ut´e, ut´te> Trv
1. lastek utu, lambatall ▪ ut´e ollive karjamaa pääl talled olid karjamaal. Vrd ut´t1, ut´u1
2. lammaste kutsumise hüüd ▪ pernaene üüd´s iki „ut´e, ut´e“ ja lamba tullive perenaine hüüdis ikka: „ute, ute“ ja lambad tulid. Vrd ud´e

ut´t2 <uti, utti> hütt ▪ sii om küll üits tillike sanna ut´t Trv see on küll üks väike saunahütt. Vrd kublik, utak1, .ütnik, üt´t

vibuteme <vibute, vibude> Hls
1. vibutama, viibutama ▪ miis vibut´ malgage ja rüük´ irmsa äälege mees vibutas malgaga ja röökis hirmsa häälega. Vrd kõiguteme, laputeme
2. nõtkelt või vetruvalt hüppama ▪ sägä om siiä üles vibuten ennest, mõrda lännu säga on siia üles hüpanud, mõrda läinud. Vrd .kargame, .opsame, .ülpäme

võ`hõh interj hundi hurjutamise hüüd ▪ võhõh, võhõh, võta unti! (knk) võhõh, võhõh, võta hunti!. Vrd so`hoi, too`huju, võ`hõi

võ`hõi interj Krk hundi hurjutamise hüüd ▪ ku ma lait´s olli, ujudedi unti, ku ta karja manu tulli: võhõi, susi, võhõi, susi! kui ma laps olin, hurjutati hunti, kui ta karja juurde tuli: võhõi, hunt, võhõi, hunt!. Vrd so`hoi, too`huju, võ`hõh

õh interj oh, hüüatus (väljendab vastumeelsust) ▪ õh, sii om irmus! oh, see on hirmus!. Vrd oeh, oh, võeh

.õhkamin <.õhkamise, .õhkamist> ohkamine, õhkamine ▪ siin õhkamin ei avite siin ohkamine ei aita. Vrd ohk, ädä|ohk || .õhkamise mär´k hüüumärk

õigak <õigagu ~ õigaku, õigakut> hõige, hüüe ▪ küll olli vali õigak! küll oli kõva hüüe!

.õikame <õigate ~ õigade, .õika>
1. hõikama, hüüdma ▪ kari taht kodu õigate kari tuleb koju hüüda; ma õigasi küll, ta_s kuule ääp ma hüüdsin küll, ta ei kuulnud enam; küllä ei saa õigate, küllä piat kutsme (vns) külla ei saa hüüda, külla pead kutsuma. Vrd .õikme, .õiskame, .üidme, .üüdme || maha .õikame van abielluda soovijatest kirikus teatama ▪ mia käüsi kirikun, üits paar´ õigati maha, Peräküläst mõlempe Krk ma käisin kirikus, üks [noor]paar hõigati [kantslist] maha, Perakülast mõlemad [pärit]. Vt kuuluteme
2. kutsuma, nimetama ▪ vanast olli neid maaubintes õigat vanasti oli neid maaõunadeks nimetatud (kartulitest). Vrd .kutsme, nimeteme, .nimmeme

.õikme ~ .õikma <.õiku, õigu ~ õegu>
1. hõikama, hüüdma ▪ karjatse õiguve mõtsan karjased hüüavad metsas. Vt .õikame
2. hõikuma, kutsuma ▪ ma õigu tat ma kutsun teda. Vt .kutsme

.õikus <.õikuse, .õikust> Krk hõikamine, hüüdmine; suuline teadaanne (nt noorpaari kihlumisest), kuulutus (kiriku kantslist) ▪ mia es kuule kedägi õikust mina ei kuulnud mingit teadaannet. Vrd kuulutus

.õiskame <õisate ~ õisade, .õiska> hõiskama, hüüdma ▪ laits õiskap ussaian laps hüüab õues; ärä enne õisade ku õlu kannun ei_joole Krk (vns) ära enne hõiska, kui õlu kannus ei ole. Vrd .õikame, .õikme, .üüdme

õpa lastek opa, hüpitus; sülle ▪ lait´s taht iki õpa Hel laps tahab ikka sülle. Vrd upa

õputeme <õpute, õpude> Krk hüpitama, süles kiigutama ▪ tillikse latse tahav iki õpan õpute väiksed lapsed tahavad ikka süles hüpitamist. Vrd upsateme, üpiteme, üpäteme

.üibume <.üibude, .üibu> , .üübume <.üübude, .üübu> hüübima, hanguma ▪ tal es taha veri kudaki üibude tal ei tahtnud veri kuidagi hüübida; kae, ka sül´t om joba üibunu proovi, kas sült on juba hangunud; tõne om leige ku üübin lehmäsitt Hel (knk) mõni on pikaldane kui hangunud lehmasitt. Vrd .üidüme, .üüdime

.üidme ~ .üidmä <.üidä, üiä> , .üüdme ~ .üüdmä <.üüdä, üvvä> hüüdma, kutsuma ▪ kari taht kodu üidä kari tuleb koju kutsuda; üvvä tüülise süümä! Trv kutsu töölised sööma!; pilli üiäve pillid hüüavad. Vrd .kutsme, .õikame, .õikme

.üidüme <.üidüde, .üidü> hüübima ▪ aab olli nõnda suur, et veri es taha kudaki üidüde haav oli nii suur, et veri ei tahtnud kuidagi hüübida; looma rasu üidüs ruttu ärä looma rasv hangub ruttu. Vrd .üibume, .üüdime

üiän <üiäne, üiänt> Krk uus hüään ▪ üiäne kaap´vet surnu väl´lä hüäänid kaapivat surnu välja

.ül´ge <.ül´ge, .ül´get> hüljes ▪ ül´ge nahast tetäs kübärit hülgenahast tehakse kübaraid; ül´ge rasva ostets rohis hülgerasva ostetakse ravimiks; ül´ge om üits mereluum, al´l, karvane hüljes on üks mereloom, hall, karvane

.ülpäme <ülbäte, .ülpä> hüppama ▪ kelle jalg ülpäs, selle kiil´ nälpäs Krk (vns) kelle jalg tatsub, selle suu matsub; jänes läit´s ülbäten Trv jänes läks hüpates. Vrd .kargame, .kargleme, .kep´sme, .opsame, üppäme

üpiteme <üpite, üpide> hüpitama ▪ lait´s taht´s üpite laps tahtis hüpitamist. Vrd lilliteme2, upsateme, õputeme, üpäteme

üppäme <üpäte ~ üpäde, üppä> hüppama ▪ ta tulep üpäten ja karaten ta tuleb hüpates ja karates; üppä nüid! hüppa nüüd!. Vrd .kargame, .opsame, .ülpäme

üpäteme <üpäte, üpäde> Trv hüpitama ▪ taat´ üpät´ latselast põlve pääl taat hüpitas lapselast põlve peal. Vrd lilliteme2, upsateme, õputeme, üpiteme

.ütnik <.ütnigu ~ .ütniku, .ütnikku> Trv Pst hütt, hurtsik ▪ sii miis elli sääl väikse ütnigu sehen see mees elas seal väikses hütis. Vrd koomits, kublik, urdsik, ut´t2

üt´t <üti, ütti> hurtsik, hütt ▪ küll olli sääl pal´lu üt´te küll oli seal palju hütte. Vrd koomits, kublik, on´n1, urdsik, ut´t2

.üüdime <.üüdide, .üüdi> , .üüdüme <.üüdüde, .üüdü> Krk hüübima, hanguma, tarretuma ▪ sül´t panti sahvre üüdime sült pandi sahvrisse hanguma. Vrd .kahkume, .ühmäme2, .ühmüme, .üidüme, .üübume