[KNR] Dictionary of Estonian Place names

Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aadma [`aadma] ‹-le› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Ahdma, 1565 Adama, 1686 Adamma, 1726 Adma (küla Putkaste mõisa all).  A3
● 1699 märgitud veel külana (Adama), hiljem oli karjamõis, küla mõisa kõrvalt kadus. 1797 eraldati Putkastest iseseisvaks mõisaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis u 1939. a-st on küla. Algselt on tegu üksjalakoha nimega isikunimest Aadam. – MK
BHO: 6; EAA.1.2.943:1000, L 1040p; EAA kinnistud; EM: 84; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 19

Aakaru [`aak‿aru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
● Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Aakre [`aakre] ‹`Aakre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aagre Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Ayakar, 1557 Aicker (mõis), 1582 Aiakar (väikemõis), Aiakiell (küla), 1782 Ajakarre mois.  B1
● Aakre mõisa maad jagati 1920. a-te alguses kruntideks ja moodustati asundus. Pärast Teist maailmasõda jagunes asundus omakorda väiksemateks küladeks, Aakre mõisa keskus jäi Kivirehe külla. Uuesti moodustati Aakre külana 1977. Liitsõnalise kohanime algusosa on ilmselt sama päritolu kui Aakaru nimes. Erinevalt viimasest ei viita järelosises miski sõnale kõrb : kõrve. Seevastu võiks väga ettevaatlikult oletada hääbunud *kar-tüve metsa või soo tähenduses. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes saksakeelsest variandist lähtudes oletas alusetult, et algsem kuju võis olla kas *Ainakaar ’heinakaar’ või *Ajatar ’metsavaim’ ja võrdles seda leedu sõnaga aitvaras ’luupainaja; tulihänd’. Mõisa varasem nimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) seondub XV–XVI saj omanike Kawerite nimega. 1977 moodustati Aakre järgmistest küladest: Kanaküla, Kivirehe, Matu, Tuuse, Undi (1839 Undi karjamõis, sks Carlsberg), Veere, Väljaotsa ja Ägli. Enamik liidetud väikekülasid oli nime saanud taludelt. Matu tuleneb eesnimest, mis on Matt(h)euse ja Matt(h)iase lühendeid. Ägli tähendab Lõuna-Eestis äket. Tuuse pärineb isiku lisanimest (1628 Tusa Hann). Vrd Aakaru, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
Bfl: I, 1454; BHO: 37; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 132; EO: 176–177; Ernits 1993; Ernits 2015: 705; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; PA I: 64; Rajandi 2011: 125; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Rücker; Stryk 1877: 130; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
● la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Aasa ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis).  B3
● Kaelase asundus nimetati Aasa külaks 1939. a paiku. Nimi tuleneb ilmselt sellest, et küla asub jõelooke kohal. Küla piiresse jääb loodes endine Liisamõisa karjamõis (1805 sks Lisettenhoff, 1839 Lisettenhof). Vrd Kaelase. – MK
 EAA.2072.5.772, L 1; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rücker

Aaspere [`aas‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
● Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Aasuvälja2 [aasu‿välja] ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Põlula mõis), 1876 Aaso (kõrts), ? 1913 Aaso (küla).  A4
● Aasuvälja esines ametliku külanimena 1970, kuid rahvasuus juba mõnikümmend aastat varem. Nimi on pandud jõeäärsete heinamaade järgi, mida nimetati aasudeks, tõenäoliselt kõrtsinime vahendusel + -välja. Aasuvälja piiresse põhjas jääb endine Võlumäe karjamõis (sks Thärsfeld, 1844 Therfeldt). – MK
 EAA.1321.1.111, L 1, foolio 1c; EVK; KN; KNAB; Schmidt 1844

Aavere3 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Afer, 1565 Haver, 1732 Ahwere, Obla.  B3
● Kiltsi mõisale kuuluva küla juurde rajati XVII–XVIII saj vahetuse paiku kõrvalmõis, mis oli Kiltsiga samade omanike käes. 1770 eraldati Aavere Kiltsi mõisast ning läks Koeru khk alla (kiriklikult kuulus sinna juba varem). Aavere küla mõisastati ja kaotati XIX saj keskel. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Nime vanematest vähestest kirjapanekutest ei paista läbi nime kuju enne võimalikku lühenemist. Nimi võib olla sama päritoluga kui Aa, lisandunud on -vere. XVIII saj mainitud eestikeelne nimi Obla võib H. Gustavsoni arvates olla tulnud XVI saj omaniku Robrecht Gilseni eesnime mugandusest. Vrd Aavere1. – FP
EAA.3.1.451:127, L 91p; Gustavson 1980: 14; Hein 2011: 38; Thor-Helle 1732: 317; Ungern-Sternberg 1912a: 14, 133

Abja ‹`Apja ~ -sse› Hls – paik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
● Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Abja-Vanamõisa [abja-vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1504 Wannamoise, 1582 Abia mit Wannamoise, 1601 Wannemoyse (mõis), 1797 Wannamois (karjamõis).  C1
● Vanamõisat on samastatud (H. Ligi, E. Varep) kirjapanekuga a-st 1457 Abbalis et Meitzekull. Kui nii, siis kutsuti küla või mõisat XV saj *Mõisakülaks. 1811 sai Vanamõisa Abja mõisa kõrvalmõisaks (sks Friedrichsheim) ning oli Abja mõisaga samade omanike käes kuni 1856, mil ta iseseisvus. 1920. a-test Vanamõisa asundus. 1939. a paiku nimetati Tümpsi külaks, mis pärast sõda jagunes kaheks (Tümpsi I ja II). Need liideti 1977 uuesti Tümpsi külaks, al 1997 Abja-Vanamõisa. ↑Tümpsi on õieti omaette paik Vanamõisast põhjas. Vanamõisast läänes Veelikse mõisa maadel on eraldiseisev piirkond Roosu. Vrd Abja, Vanamõisa, Veskimäe2. – MK
BHO: 87; EAA.1865.3.173/7:1, 25, L 1, 25p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); EVK; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 153; Stryk 1877: 303–304; ÜAN

Abruka1 ‹-sse ~ -le› Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Abro, u 1900 Абро (küla).  A2
● Küla asub Abruka saarel ja on varem kuulunud ka Nolgimõisa (sks Schultzenhof) alla. Abruka mõisa kohta on teateid XVI saj keskelt. XVIII saj lõpu Abruka kaardil on märgitud üksnes mõis. Küla on ilmselt tekkinud XIX saj, sest ka 1811. a kaardil pole küla märgitud, kuid 1893. a kaardil on hilisema küla kohal märgitud soldatiplatsid. Abruka asundus, mis tekkis 1920. a-tel mõisa maale, liideti pärast 1930. a-id külaga. Abruka küla jagatakse rahvasuus kolmeks osaks: Kelmiküla (edelas, endise mõisakoha juures), Kopliküla ehk Vanamõisa (kagus) ja Suurküla ehk Vanaküla (põhjas). Vrd Abruka2. – MK
 EAA.1072.3.12, L 1; EM: 120; KN; KNAB; Rehepapp

Adavere ‹-`verre ~ -sse› Plt – alevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Addafer, 1510 Attversche scheding, 1583 Adawier (küla), 1638 Adafer (küla), 1797 Addafer (mõis).  A2
● Mõis rajati P. Johanseni andmeil XVII saj vabatalupoja Susza Hans talukohast. Ü. Tarkiainen on väitnud XVII saj lõpu andmeil, et mõis oli kindlasti suurem, kui ühe talu maade põhjal arvata võiks. 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 alevik. Nime algusosa on isikunimi Ada, Adu (‹ *Atoi). – MK
EO: 310; Johansen 1925b: 101; KNAB; LUB: (2) III, 876; Mellin

Adila ‹-sse› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Addila, 1586 Adell (mõis).  C2
● Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. 1920. a-tel tekkis mõisasüdamesse Adila asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimes võib oletada mingit vana isikunime, sest sama päritoluga näib olevat ka Adiste; nii -ste kui ka -la on sageli isikunimedest tuletatud kohanimede lõpus. Mõisa lähedal põhjas asus endine Koodja, ka Kootja küla (1241 Koti, 1725 Kotja, 1871 Kodja), mis XIX saj lõpus mõisastati. Vrd Adiste. – PP
Joh LCD: 452; LCD: 41v; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 256; Schmidt 1871

Ageri ‹-sse› JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Aggers, 1447 Ackers, 1732 Haggeri.  C3
● Küla juurde rajati hiljemalt 1553 mõis. Kuni u 1639 kuulus Järva-Jaani kihelkonda. XVI–XVII saj on mainitud nii Ageri kui ka *Arve küla (esmamaining 1553; 1586 Arffve, nimi kadus XVII saj lõpuks). Võimalik, et algne Ageri küla liideti XVII saj mõisaga ning Ageriks hakati kutsuma *Arve küla. Mõisa maadest 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1950. a-teks külaga. Ageri nimi on tõenäoliselt sama päritolu Hageriga. Küla idaosas paiknes veel XX saj I poolel Lamba saunaküla (ka Lammasküla), mis loodi kõrtsist tekkinud talu juurde (1774 Lamba Hans, 1796 kõrts Emalamba). Küla põhjaosa oli XVIII saj-st XX saj alguseni eraldi Põlma küla (1686 talu Polma Tomas, 1739 küla Polma). Vrd Hageri3. – FP
Bfl: I, 191; EAA.1.2.942:482, L 469p; EAA.3.1.506:243, L 269p; EAA.3.1.476:247, L 213p; EVK; KNAB; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 34, 100–101, 131–132

Ahaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mih – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
● Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks. – MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ahja ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
● Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’. – MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Ahula ‹-sse› JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Affel, 1520 Aewel, 1564 Auell, 1637 Affell, 1732 Ahhola.  C2
● Küla juurde rajati enne 1617 mõis. Mõisa maadest 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1950. a-tel külaga. L. Kettunen seletab nime oletatava isikunime *Ahvoi ja kohta näitava järelliite -la abil. Samas pakub ta võrdluseks kalanimetuse ahve(nas) ehk ahun. Et veekogud puuduvad, ei ole see küllalt põhjendatud. Nime vanimate kirjapanekute põhjal võib eeldada algusosa ahu ’sööti jäetud alemaa’, murdes ’kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa’. – FP
EAA.1.2.933:35, L 34p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 176; EES; EO: 86; Johansen 1930a: 151; Schilling 1970: 50; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 107

Aidu3 ‹`Aitu ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
● 1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Aidu-Liiva [`aidu-liiva] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1930 Aiduliiva (küla).  C4
● Küla on tekkinud vabadikukülana Liiva karjamõisa (1796 Liwa) juurde. Mõis on tekkinud kunagise Aidu küla poolde (sks Klein Aitsz). 1920. a-tel oli seal Liiva asundus, mis pärast 1945. a liitus Aidu-Liivaga. 1977–1997 oli Aidu-Liiva ametlikult Maidla osa. Vrd Aidu1. – MK
Eesti TK 25; Joh LCD: 329; KNAB; Mellin

Aimla [`aimla] ‹`Aimla ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Aimel, u 1550 Aimel (mõis), 1584 Aimala, 1797 Aimel (mõis).  C1
● Algselt tõenäoliselt la-liitelise kohanime algusosa lähtub isikunimest, vrd soome Aima, Aimattu, Aimi, Aimo. Võib-olla on tegemist vana külanimega, küla oli sel juhul mõisastatud juba XVI saj. 1920. a-test uuesti küla. – MK
BHO: 8; Forsman 1894: 167; Mellin; Stoebke 1964: 15

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
● 1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõu – jõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
● Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi‿`saar ‹-de› ~ `Äksi‿`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
● Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Alamõisa [ala‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
● Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Alamõiža [ala‿`mõiža] ‹-`mõiža ~ -sse›, kirjakeeles ka Alamõisa Lei – asula Lätis Vidzemes Gulbene piirkonnas samanimelises vallas, mõis, läti Lejasciems (asula), Lejasmuiža (mõis), sks Aahof.  A3
● Üks leivude asualasid Lätis. Alamõiža oli kroonumõis, mis XIX saj keskel jagati laiali. 1867 tekkis alevik, 1873 alev; 1928–1939 oli linna õigustega. Läti nimi Lejasciems (‹ leja ’org’ + ciems ’küla’) on sisult lähedane Leivu nimele, täiend Lejas- märgib läti nimedes sama mis Ala- eesti nimedes. Viimati räägiti Leivu murrakut veel tõenäoliselt ↑Pajušilla (Kārklupe) külas. Leivu eestlasi on Alamõiža vallas võib-olla asunud veel järgmistes paikades: Allikülä (läti Aļļi), Andrini (Andriņi), Kibakülä (Ķibas), Küllekülä (Kuļļi), Küpärmäe (Cepurkalni), Majanikülä (Majani), Salaga (Salaki), Tšipati (Čipati), Töülüsta (Tīlani) ja Tüüre ehk Töüremõiža ehk Duurõmõiža (Dūre). – PP
BHO II: 2; KN; KNAB; Lvv: II, 293–294; Niilus 1935

Alatskivi [alats‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alatski Kod – alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas, mõis, sks Allatzkiwwi, 1582 Alaminski (veski), 1601 Allesskiue ~ Alleskiue, 1627 Allaskiwi Moysa, Allatz Kywi.  B3
● Alatskivi mõis on rajatud arvatavasti XVI saj keskel, enne seda kuulusid laiad alad Kastre mõisa alla. Küla mõisa kõrval on mainitud 1627 ja 1638, hiljem enam mitte. 1920.–1930. a-tel asundus, seejärel asund ja al 1977 alevik. Nimi on pandud veski (Kodavere murrakus kivi) järgi: 1582. a revisjonis on kolm veskit – Pelmenski, Kiesmenski ja Alaminski, st pealmine, keskmine ja alumine. Tegemist on Alatskivi jõel asunud veskitega. Alatskivi nimes on algusosa lühenenud omastava vormist alatse ’alumise’. Alatskivi osadena eristatakse Veskiküla idas, Kirikuküla kirdes teisel pool Veskijärve ja Vanamõisat Alatskivi järvest põhjas. Vrd Peatskivi. – PP
EO: 61; PA I: 116; PTK I: 16; Rev 1601: 8

Alavere1 ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Allafer, 1241 Alaueræ, 1467 Allaver, 1621 Allofer, 1726 Allafer (mõis).  A1
● Muistne asula. 1621 oli Alavere veel küla ning kuulus Palu mõisa (sks Pallal) juurde. A-ks 1663 toodi mõis Alavere külla. 1726 enam Alavere küla ei olnud, sealsed talupojad asustati tõenäoliselt ümber põhja pool üle jõe asuvasse Kaivere külla (1241 Kaipiaveræ, 1707 Kaifer, ↑Rooküla), viimane mõisastati omakorda XIX saj. Kohanimelõpule -vere eelneva nimeosa vasteks on ilmselt ala ’allpoolne, alumine’, nii on arvanud ka L. Kettunen. 1977 liideti Alaverega Metsaküla, pärastsõjaaegne asula Alaverest lõunas. Vrd Alavere2, Alavere3. – TL
Bfl: II, 347; BHO: 10–11;  EAA.1.2.C-IV-59; EO: 273; Joh LCD: 313–314; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 325; Troska 1987: 104

Allikukivi [alliku‿kivi] ‹-le› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), u 1900 Квелленштейнъ, 1938 Allikukivi, 1939, 1970 Alliku.
● 1977–2017 oli liidetud Tihemetsa alevikuga. Küla on nimetatud XIX saj keskel asutatud kalevivabriku (sks Quellenstein) järgi. – MK, PP
Eesti TK 200; KNAB
Märkus. Uus artikkel. 2017-09-26T16:24:32.

Alu1 ‹-sse› Rap – alevik Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Allo, 1241 Alafæ (küla), 1409 Alwen (mõis), 1410 Aluwen, 1456 Alitn ~ Alun, 1470 Allone.  A3
● Mõisat on mainitud 1409. Hiljem küla kadus (1470 on veel mainitud Alloke, mis on ehk „väike Alu“). 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Alu asundus, millest pärast Teist maailmasõda eraldati tihedam keskosa Alu asundiks, 1977 sai see alevikuks. Nimes esineb ilmselt tüvi ala (1241 ehk *Alava), mis viitab allpool paiknemisele. L. Kettunen näeb ka seoseid läänemeresoome isikunimega Alu ja kohanimega Alutaguse. XV–XVI saj mainitakse Alu külade hulgas *Nihu küla (1409 Nychtke, 1410 Nichke, 1456 Nychko, 1523 Nichtko), mille täpsem asukoht ei ole teada. Vrd Kalevi. – PP
Bfl: I, 105, 107, 228 (+reg), 898; EO: 140, 260, 301; Joh LCD: 312–313; LCD: 42r

Alutaguse [alu‿taguse] ‹-sse ~ -le› Iis, Jõh, Vai – ajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ; sks Allentacken.
● Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Ambla2 [`ambla] ‹`Ambla ~ -sse› Amb – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks Ampel, 1281 parochia Ample.
● P. Johanseni arvates hõlmas Loppegunde muinaskihelkond hilisemat Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonda. E. Tarveli arvates hõlmas see aga Järva-Jaani ja Ambla khk ala ning selle nimi võis tulla ↑Läpi küla nimest. Ambla preestrit on mainitud 1253, kihelkonda 1281. Kihelkond säilitas sama nime eesti ja saksa keeles, kuigi saksa keeles on kohati (u XVII saj) kasutatud ka nime Groß-Marien ’suur Maarja’. – FP
Hupel 1774–1782: III, 502; LUB: III, 475a; Tarvel 1979: 34

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
● Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas. – MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Angerja ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Angern, 1241 Angær (küla), 1424 Angeren (mõis).  A2
● 1424. a-ks oli küla üks osa mõisastatud, teine osa aga läks XVII saj alguses Pahkla mõisa kätte, kuid jäi veel XX saj alguseni Angerja nime kandma, seejärel hakati sedagi Pahkla külaks nimetama. Mõisasüdame ümber kujunes 1920. a-tel Angerja asundus, mis 1939. a paiku nimetati Angerjamäe külaks, al 1977 on Angerja küla. Piiride muutmisega on mõis ise praegu jäänud Pahkla küla piiresse. L. Kettunen on oletanud seost sõnaga angerjas (kala) või ka angervaks (rohttaim). 1241 on küla üheks omanikuks märgitud Hænrich van Angern, seega muutus kohanimi ka isikunimeks, pannes aluse Angerni vasallisuguvõsale. Angerja külaga liideti 1977 Angerja-Ülejõe (nimetatud XX saj ka lihtsalt Angerja külaks, 1970. a-tel miskipärast Angerja asunduseks), mille ajalooline nimi on *Jalaküla (1424 Jallekul, 1524 Jallenkull, 1725 Jallaküll); nime kasutati u XVIII saj keskpaigani. – PP
Bfl: I, 141, 204, 908; EO: 47; ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); Joh LCD: 315–316; Kruusimägi, Paidla 1974: 57; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 250

Anija ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
● 1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla. – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Anna1 ‹`Anna ~ -sse› Ann – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Annen.
● Varem kuulus ala Ämbra (Embere) ehk Randow’i kihelkonda. Anna kihelkond tekkis XVII saj Kose ja Peetri khk osadest. Kivikirik valmis 1780, varem on seal olnud 1650. a Pühale Annale (sks St. Annen) püstitatud puukabel, mis on andnud nime ka kihelkonnale. – MK
ENE-EE: I, 240

Annelinn [anne‿`linn] ‹-`linna› TMr – Tartu linnajagu (Vasula mõis).  C1
● Kõrghoonetest koosnev elamurajoon projekteeriti 1969–1973 Emajõe vasakule kaldale. Saanud nime Anne karjamõisa (sks Annenhof) järgi. Mõisale kuulunud Anneluht ulatus Tartu piirini. Karjamõis olevat moodustatud Anne ja Roosa talu põhjal. Eesti alal leidus 14 mõisat, millel saksa nimeks Annenhof, enamik neist karjamõisad. Kohanimi seostub naisenimega Anne, mis on Anna (heebrea ’arm’) teisend. Annelinna piirides asuvad Annemõisa tänav ning Anne tänav, kanal ja luht. – EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 14–15; EM: 98, 130; ENE-EE: I, 240; KN; Naumann jt 1984: 74–75; Rajandi 2011: 24–25

Annemõisa [anne‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – paik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
● Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Annikvere2 ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
● Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kka › Andik › Annik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Anseküla1 [anse‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ans – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Anseküll, 1537 Anskull.
● Muinasajal kuulus ala Sõrve alla, XIV saj oli kirik Kärla abikirik (esimene kirik rajati u 1300). Iseseisev kirikukihelkond XVI saj algusest, ent oli hiljem korduvalt ühendatud Jämaja khk-ga. Kaheosalise kohanime järelosa osutab, et külanimi oli algne. Nime algusosa aluseks on isikunimi. – MK
BHO: 20; ENE: I, 160; SK I: 26

Ansi2 ‹-le ~ `külla› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis).  A1
● Liidetud 1977 Pööglega. XIX saj ja XX saj algul oli kohal Pöögle mõisa An(t)si karjamõis (sks Johanneshof). Nimi pärineb talult (1811 Hansi Gesinde), lähtekohaks on isikunimi. Nimetatud ka Kuustle külaks samanimelise veski (1811 Kusellsche Mühle) ja talu järgi. Kuna Karksis oli küla enam-vähem tinglik üksus, siis on külanime aluseks tihti vahelduvalt võetud mingi talu nimi. Vrd Ansi1. – MK
EAA.1865.5.177:2, 3, L 2, 2p; KN; KNAB; Liitoja 1981: 16

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urv – linn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
● Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Antsu ‹-le›, kohalikus pruugis ka Andsu ‹-lõ› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Lasokesse Anso Jürri, 1805 Antzo Johann, Antzo Peter.  C1
● XX saj külanimeks saanud talurühma nimi on kinnistunud XIX saj alguses. 1782. a hingeloend nimetab samu peremehi veel vana jagunenud talu nimega Laskis Johan ja Laskisse Peter. Laasikõsõ talurühm on ka praegu olemas. Enne 1977. a paiknes Antsu küla veidi lõuna pool, 1977 moodustati Antsu varasema ↑Madise küla osast. Praeguses Antsu külas asub ka Põrtusõ talurühm, mis andis sama paikkonna varasema külanime (1627 Portus kuella, 1762 Pörtusse Külla). Antsuga liideti 1977 ↑Kärstnä küla. Küla piires asub endine Jõgari karjamõis (sks Jöggara, u 1900 Ф. Егари). Vrd Lusti2. – ES
EAA.1270.1.264:7, L 7; EAA.1865.2.130/2:4, L 3p, 4; EAA.567.2.543:7, L 6p; Rev 1624/27 DL: 106

Ao ‹-sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Hackeweid, 1536 Hackeueyde, 1559 Hackeweide, 1732 Ao.  C3
● Küla juurde rajati mõis hiljemalt 1559. Mõis muudeti 1845 Liigvalla kõrvalmõisaks ning müüdi enne 1897 taluks (Hageveid). Eraldi oli Ao küla. Eestikeelne Ao on teada küll alles a-st 1732, kuid see kinnitab päritolu sõnast hagu : hao. Läänemeresoome keelte põhjarühmas tähendab hago, hako ka pehkinud, vettinud puud. Nime võimalik järelosis on teada vaid saksakeelsetes nimekujudes ja selle päritolu on teadmata (vrd sks Weide ’karjamaa’). ¤ Paremal pool teed (Hao külas) elasid hoolsad inimesed, kes suvel hao ilusasti ära põletasid ja puud talveks hoidsid. Teised nimetasid neid pilkavalt haoküla meesteks. Vasakul pool teed aga elasid laisad, kes ei viitsinud hagu korjata ja suvel puid põletasid. Talvel aga lõppesid puud otsa. Neid mehi koos nende külaga nimetati Puuküla meesteks. (1962) Vrd Aa. – FP
Bfl: I, 1485;  EAA.4187.1.164, L 21; EES; Eesti SK 10; Essen, Johansen 1939: 71; KM: RKM II 182, 492/3 (16) ‹ Koeru khk., Rakke v. - Juta Kolju, Rakke KK ‹ Lüüs, 62 a. (1962); KNAB; Schilling 1970: 88–89
Märkus. Lisatud varasem maining 1536. 2021-12-30T18:54:18.
Märkus. Lisatud nimepärimus. 2023-09-14T13:20:08.

Aovere [`aovere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Auvere TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Hawer, 1627 Hahafehr, 1925 Auvere, Aavere, 1938 Auvere; sks Aofer.  A1
● Balti kohaleksikon (BHO) seostab XVI–XVII saj nimekujud kohanimega ↑Haava, ent vere-osise tõttu sobiks Aovere paremini. Seda tõendavad ka arhiiviallikad, milles 1721 ja 1758 Hawer tähistab Aoveret. Aovere oli vahepeal ka karjamõis. Kohanimi tuleneb kõige tõenäolisemalt isikunimest Ago ~ Agu, vähem usutavalt tulevad arvesse agu : ao ~ au ’koit; koidueelne hämarus’, (h)agu : (h)ao ~ (h)au ’hagu’ ja aho ~ ahu ’kivine küngas; kõrgem koht metsas, heinamaal; väheviljakas põllumaa’ (vrd Trm Aosilla). Koidu mõistet peetakse ka muistse isikunime lähteks. Vanad h-ga algavad nimekujud on kas ületaotluslikud või eeldavad h-alguselist lähtesõna. Kohta tunti Narva maantee ääres asuva kõrtsi järgi ka Kilgi nime all. Kõrtsi kohta on andmeid XVIII saj-st (1731 Kilksche oder Engefersche Krug, 1826 Kilge karjamõis). Kohanimi tuleneb sõnast kilk : kilgi ’teatud putukas; (ülekantult:) alkoholiuim’. Talu nimena või peremehe lisanimena võis see esineda juba varemgi (1758 viitega 1680. a-tele Auf Killki Johans Land Killki Ado). Kõrtsi 1731. a nime rööpkuju viitab naaberkülale Engeverele (↑Haava). – EE
BHO: 108; Bienenstamm 1826: 286; Eesti TK 50; KN; Mägiste 1929: 21; PA I: 108; PTK I: 25–26; Rajandi 2011: 17; RGADA.274.1.171/2:300, L 801p; RGADA.274.1.190/2:81, L 77; RGADA.274.1.239/6:62, L 682p; Tartumaa 1925: 417; VMS: I, 20, 23

Aravuse ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, sks Arrawus, 1345 Aras, 1537 Arow, 1796 Arrawo (veski), 1913 Arawuse m (mõis).  B1
● Ametliku külana nimekirjas 1970. L. Kettunen on TMr Aravuste küla nime puhul oletanud isikunime Aravo, põhjendades, et ste-lise kohanime algusosa on harilikult isikunimi. V. Pall on Aravuste soo puhul toonud võrdluseks sama külanime, kuid jätnud nime päritolu lahtiseks. Vrd Aravu. – MK
Bfl: I, 1089; EO: 271; Johansen 1932: 9; KNAB; PTK I: 26

Arbavere ‹-`verre ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Arbafer, 1454 Arpener (küla, ilmselt peaks olema Arpeuer), 1542 Arpever (mainitud talupoegi ja veskit), 1554 Arpever, 1871 Arbafer.  C3
● Küla läks 1454 Undla mõisale ja oli selle all kuni 1668, mil panditi Aaspere mõisnikule. Mõis on E. Tarveli hinnangul rajatud vahemikus 1689–1700, sõna Gut (1554 im Gute zu Arpever) võib tähendada nii mõisat kui ka lihtsalt valdust. 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimele on L. Kettunen toonud võrdluseks sõna arp : arbu ’loos, võluvahend’ ja arbutama ~ arvutama ~ arutama ’nõiduma, võluma’. Siia võiks lisada läänepoolse sõna arb : arva ’perele määratud osa külakogukonna ühismaast, lapp, siil’, mis on lähtunud samast tähendusväljast, kunagi on neid maid määratud loosi teel. E. Tarvel oletab nime lähtekohana muistset isikunime. Arbaverega on 1977 liidetud osa Soomukse külast (1241 Somæcos, 1726 mõis Könde und Somikus, 1913 Somukse). – MK
Bfl: I, 221, 1201, 1404; EAN; EMS: I (2), 396–397; EO: 287; Joh LCD: 608; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 16; Tarvel 1983: 47, 49, 106–107

Are1 ‹-sse› PJg – alevik Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas, mõis, sks Arrohof, ? 1500. a-tel Arrasz (küla), 1534 Errhe, 1601 Arre, 1797 Arrekül.  C4
● 1681 või 1683 on mainitud mõisana. XVIII saj viidi mõis *Lehtmetsa külla (Lechtmetz), mille talupojad ümber asustati; Are sai taas külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Are asundus, mis 1939. a paiku nimetati Niidu külaks; Are küla jäi oma nimega. 1977 liideti Are küla Eaverega, Are alevik aga moodustati sellest 5 km lõunasse jäävast Pärivere asundusest ja Eavere küla osast, kus hiljemalt 1930. a-test oli paiknenud Are vallamaja ja kool. Are nime päritolu jääb hämaraks, võimalik, et liitub algselt Ara-nimedega. Vrd Arase, Are2. – MK
BHO: 23; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Roslavlev 1974–1977: 13

Arju ‹-le›, kirjakeeles varem ka Harju Jaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas, mõis, sks Taggafer, 1645 Claus Harryen, 1738 Harjel.  A2
● Mõis, mis asutati E. Tarveli järgi 1488. a, teistel andmetel XVII saj I poolel, kuulus pikka aega suguvõsale nimega Harien. Küla (Mellinil 1798 Taggafer, kolmeverstakaardil 1855–1859 Аріокюля) oli mõisa lähedal põhjas. 1977–1997 oli küla Tagavere osa. Nimi on eesti päritolu, tõenäoliselt lähtub kas isikunimest Harjo ~ Harju või lisanimest, mis näitab päritolu Harjumaalt, Harjust. Mõisa saksakeelne nimi Taggafer viitab lõunapoolsele naaberkülale Tagaverele, selle nime on eesti keeles vahel ka mõisa kohta kasutatud. Vrd Harju. – MK
BHO: 574;  EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 120; KNAB; PTK I: 27; Saaremaa 2007: 120; SK I: 29

Arkna [`arkna] ‹`Arkna ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Arknal, 1241 Arkenallæ (küla).  B3
● Arkenali vasallisuguvõsa on nimetatud 1333. XV saj on mainitud veskit. Veski juurde rajati vahemikus 1483–1527 mõis. XVI saj oli mõis hävinud ja selle asemel oli Väike-Arkna küla (sks Kl. Arknal), mis sulas XIX saj ühte Korjuti mõisaga (1744 mõis Korjoth, samastatud talunimega 1550 Korrige). Pärast 1613. a tekkis Suur-Arkna küla juurde karjamõis (sks Gr. Arknal), millest sai XVIII saj lõpul iseseisev Arkna mõis, ka küla säilis (Mellinil mõis Arknal ja küla Gr. Arknal). 1920. a-tel rajati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, millest 1977 koos väikese osa Arkna külaga moodustati uus Arkna küla. Haljala valda jäänud Arkna küla osa liideti Põdrusega. P. Johansen on nime analüüsinud *Arken-alla ’kivirüngaalune’ (sm harkko ’kivirünk’), kuid selle vastu räägib sõnaalgulise h puudumine Taani hindamisraamatu kirjapanekust alates. Sobivat vastet on sel puhul raske leida, vrd rannikumurdest arkala, arkana(s), arken ’kütke’, kuid seda on keerulisem kohanime motiiviks pidada. – MK
Joh LCD: 318–319; KNAB

Aru2 ‹-le ~ `külla›, rahvakeeles ka Aru‿`mõisa Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Arromois, 1519 Arromois.  C2
● 1319 on Saaremaalt mainitud vasalli Mondevaste de Arole, keda on ühendatud hilisema Aru mõisaga (esmamaining 1519). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel Aru asundus, pärast 1930. a-id oli kirjas külana. 1977–1997 oli Veske küla osa. Vrd Aruküla. – MK
KNAB; SK I: 31

Aruküla1 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HJn, Jür – alevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
● Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla. – PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Aruküla5 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Arroküll, 1564 Arrukull (*Arrnkull), 1732 Arrokülla.  B4
● Küla asemele loodi a-ks 1635 mõis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 jagati Vao ja Väinjärve küla vahel, ent taastati 1997 külana. Aruküla mõisa vahetu ümbrus on liidetud Koeru alevikuga. Nime esmamainingut 1564. a tuleks lugeda kui Arrnkull, kust on e-täht nähtavasti vahele jäänud (st Arrenkull), Arrukull oleks ta juhul, kui on märkimata jäänud esimest u-tähte tähistav kriips. Vrd Aruküla1. – FP
EAA.1.2.933:124, L 124; KNAB; Schilling 1970: 83

Aruküla7 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kulina mõis), 1546 Arwekull, 1641 Lechtigall und Arroküll (mõis).  B1
● Algselt moodustasidki Kulina mõisa vist Aruküla ja Lähtse. XVI saj oli riid Fromhold Methstakeni ja Engelbrecht Kudlingi (Kudleni) vahel metsatüki Arwe pärast ja seetõttu, et Fromhold oli jõuga kallale läinud (mit Gewalt eingefallen) vastase külale nimega Arwekull. Tõenäoliselt see oligi hiljem Kudlingile kuulunud Aruküla. XX saj alguses nimetatud ka Kulina-Aru külaks. Aruküla piires on kaks endist karjamõisat, Vanaaru (sks Alt-Arro ehk Marienhof) ja Uusaru ehk Uuemõisa (sks Neuhof, vn Гавриловскій), vastavalt kirdes ja kagus. Küla lähedal põhjas oli XIX saj Immersoo karjamõis (1871 Immesso). Külaga on pärast 1940. a-id liidetud endine saunaküla Kuusikumäe (1913 Kusikomäe). 1977 liideti Arukülaga Roela-Kannastiku küla (↑Kannastiku). Vrd Aruküla1. – MK
Bfl: I, 1277, II, 526; EVK; KNAB

Aruküla8 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis).  A1
● Aruküla (Aru) nime sai küla 1939. a paiku, varasem nimi oli Uue-Varbla asundus, sest külas asus Uue-Varbla mõis (sks Neu-Werpel), mis eraldati Vana-Varblast 1799. 1977–1997 oli Raheste küla osa. Aruküla nimega vrd XVI saj Emmu (Hemo) vakuses Arokulle Iacob. Nimi pärineb sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Stackelberg 1928: 199

Arula ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
● Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus. – MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Arumäe [aru‿`mäe] ‹-le› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis (Samokrassi mõis), sks Samokraß.  B3
● Arumäe nimi pandi Auvere-Joala vallavolikogu otsusega 1934. a. Varem oli Samokrassi (1583–1589 Sammakras, 1611 Sammakrass, 1615 Sammakrasby, 1620 küla Sammakras Narva lossiläänis, u 1900 Замокросъ). 1655 osteti Samokrassi karjamõis ja küla (Sammokras) koos Vallisaare külaga (Wallisaar) Narva bürgermeistrile. XVIII saj lõpul oli see Narva linnamõis. 1726 mõis (Karropall und Samokras) külaga (Samokras). Mellinil on 1796 saksakeelne mõisanimi Imokras, eestikeelne Sarewälli M (vrd 1920. a-te topokaardil on mõisa juures Saarevälja talu). Nimi Samokrassi võib A. Šteingolde järgi pärineda vene lisanimest Самокра́с ’kiidukukk’ või sellest tuletatud nimest Самокрасов. Mõisasüdame ja Auvere küla vahel asus varem vabatküla Usari ehk Husari. ¤ Rahvaetümoloogia järgi oli küla esimene, Самый раз. – MK
Almquist 1917–1922: 308; BHO: 533; EAA.1.2.938:26, L 24p; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); EVK; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 195; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, S:4; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 88; Troska 1987: 103

Arussaare [arus‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
● Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика). – MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker

Aruvalla [aru‿valla] ‹-`valda›, kohalikus pruugis Ara‿valla, kirjakeeles varem ka Arovalla Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Arrowall, ? 1417 Haragul, 1467 Horwele.  B1
● Küla on mainitud arvatavasti 1417, mõis eraldati Kose-Uuemõisast XVII saj keskel. 1920. a-test Aruvalla asundus, al 1977 küla. Kuigi nüüdisnimi näib koosnevat sõnadest aru + vald, võib varaseim kirjapanek, kui see on samastatav, viidata ka teistsugusele päritolule, nt oletatavast isikunimest *Ara + küla (nime hääldatakse ka praegu Aravalla, vrd ka 1630 Arawall, mujal Eestis on Aravere, Araste jms). – PP
Bfl: I, 119, 268, II, 428, 837; BHO: 30; KNAB; ÜAN

Aruvälja3 [aru‿välja] ‹-le›, rahvakeeles ka `Võlla-`Mõisa‿küla Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis).  A1
● Asundusküla endise Võlla mõisa mail, tekkinud 1925. a paiku. Aruvälja nimi tuli käibele u 1939. Nimi pärineb tõenäoliselt talunimest, vrd 1782 Arjowelja Mart, 1795 Arjawelja Märt, 1804 Arrowelje Mert. Esimese kirjapaneku põhjal võib seostada Harju nimega, lisanimena võis märkida päritolu Harjumaalt (Harju talu oli ka nt Kaisma külas), vrd hari : harja ’tipp’, aru ’kuiv kõrge maa’ ja väli : välja. Varasem nimi oli Võlla asundus või Võlla-Mõisaküla, nimetatud Võlla mõisa järgi (sks Wölla, 1638 Wolle). Arvatakse, et mõis oli olemas juba 1569 ning ehitati uuesti 1638 tühjale mõisakohale. Praeguse Aruvälja piiresse jääb endine Ellamaa karjamõis (vrd 1738 kõrts Ellamashe Krug), mis kuulus Koonga mõisa (Mih) juurde. Vrd Aruvälja2. – MK
EAA.1865.2.168/2:97, L 95p; EAA.1865.5.140:21, L 18p; EAA.567.2.829:5, L 3p; ERA.14.2.715 (Võlla vallavolikogu 28. I 1939 koosoleku protokoll nr VI); KN; KNAB; Rev 1638 II: 44; RGADA.274.1.203:458, L 453p

Aseri ‹Aseri ~ -sse› VNg – alevik Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Asserien.  B3
● Aseri küla (1796 Asseri) lähedusse rajati Koogu-Aseri mõisa maadele 1899 tsemendivabrik, mille juurde 1920. a-tel tekkis töölisasula, pärast Teist maailmasõda alevik. Aleviku üks alusasula oli Aseri küla, 1534 on mainitud nii mõisat kui ka küla (Aszeryn). Mõlemad asuvad tänapäeval ↑Aseriaru küla piires. Mõis Ass[erie], mille P. Johansen on samastanud Aseriga (nurksulgudes on ilmselt Johanseni lisandus), oli tema järgi olemas juba 1367, seda on aktsepteerinud ka H. Ligi. Aserist pärineb ilmselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII saj-st ja kelle esiisa Acerus (omastav Aceri) mõisale nime andis. Johanseni järgi tuleneb mõisanimi vasallisuguvõsa nimest, kuid võiks olla ka vastupidi, küla võis anda nime suguvõsale. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks ja seda see on. Kui algne oli külanimi, siis võis see lähtuda isikunimest: dokumentides kujul As esinev nimi on muistse mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. 1977 liideti Aseriga Meriküla (1433 Merikulle) ja Uusküla (1922; 1945 Aseri-Uusküla). Meriküla jätk kagus üle oja oli varem Kukruse ehk Kukuruse küla (1844 Kukkers, 1913 Kupkurause). – MK
BHO: 350; EO: 181; Joh LCD: 841; Johansen 1932: 19; KNAB; Ligi 1961: 341; Schmidt 1844

Assikvere ‹-`verre ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Halliku mõis), 1582 Hasykfer, 1585 Assiguer, 1627 Hasigfehr, 1638 Aßiwer.  A2
● Nime algusosa seletab L. Kettunen kui isikunime (arvatavasti *Assakka, *Assukka või *Asakka, *Asukka, *Asikka). V. Pall peab seda tõenäoliseks, lisades veel eesnimed, nagu Aso, Asu, Asso, Hasso jts (D.-E. Stoebke peab neid germaani laenudeks) või siis sks isikunimed Asico, Asica, Asuca. – PP
BHO: 31; EO: 57, 303; PA I: 112; PTK I: 28–29

Astuvere ‹-`verre ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
● Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004). – EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Asuküla1 [asu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asu Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
● Pärast Kaarma mõisa maade jagamist tekkinud asundusküla sai 1925 nime, mille tähendus võiks olla ’asujate või asunikkude küla’. Küla piires asus XVI saj rajatud Kaarma mõis (sks Karmelhof), mida pärast Uue-Kaarma mõisa eraldamist 1872 nimetati ka Vana-Kaarma mõisaks. Asukülaga on 1977 liidetud osa Väljakülast (1798 Welja). Vrd Kaarma2, Nõmme12. – MK
EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; SK I: 31–32

Asuküla2 [asu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Rid – paik Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Assoküll, 1591 Assokyle, 1598 Assekyle By (küla), 1642 Assokul.  C1
● Mõisasüda asus tänapäeva Metsaküla ja Suure-Ahli küla piiril. Mõis oli olemas XVII saj. Nimi pärineb kunagiselt külalt, vrd Ahli all arvatavasti päritolu näitava lisanimena 1541 Asekul Han, Asekull Mick, umbes samast ajast Hinrick Aßokull. Vrd asuma. XVII–XIX saj omanikusuguvõsa Klickenite (Klickide) järgi on mõisat eesti keeles varem nimetatud ka Kliki mõisaks (1732 klikki mois). Vrd Asuküla1. – MK
BHO: 32; EAA.1.2.937:86, L 86; EAA kinnistud; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:155, L 153; Stackelberg 1928: 201; Thor-Helle 1732: 320

Ataste ‹-sse ~ -le› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, sks Alexanderhof, XIV–XV saj vahetusel Attas, 1564 Attes, 1615 Attis, 1798 Attus.  A4
● XVI saj oli küla Mäo mõisa Kareda vakuses, XVII saj algul kroonule kuuluv tühi küla. 1835 või 1840 rajati külla Aruküla mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, mis 1977 liideti Ämbraga, taastati külana 1997. Nime struktuuri põhjal on tegemist ne- : se-lise nimega, mille algusosa aluseks võiks olla isikunimi, vrd L. Kettuneni teisal pakutud *Ata, *Atoi. – MK
BHO: 10; ENE: I, 226; EO: 244; Johansen 1930a: 152; Ungern-Sternberg 1912b: 66, 83

Atla1 [`atla] ‹`Atla ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Attel, 1241 Attola (küla).  B3
● Atla mõisast on teateid 1422. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Atla asundus liideti Atla külaga 1977. L. Kettunen peab nime algusosa muistseks isikunimeks *Atto (ka Atu, Ate), millele on liidetud la-lõpp. Mõis on ajuti jagunenud kaheks, Atlast Orguse pool asunud Eeru ehk Väike-Atla mõisat (vanemas pruugis ka Hiiru mõis, sks Klein-Attel) on esimest korda mainitud 1686, vahest samas kohas oli 1489 Orguse mõisaase (Orgas). – PP
EO: 70–71, 91; Joh LCD: 325–326; LCD: 41v

Atla2 [`atla] ‹`Atla ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Attel, 1453 Attell.  A4
● Atla mõis eraldati Karalast 1750. a-tel, oli riigimõis. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. L. Kettunen on nime rekonstrueerinud kujul *Attoila ja pidanud lähtekohaks isikunimesid Atu, Ate, Ati, millest Ate on esinenud veel XVI saj Saaremaalgi. Atla jaguneb kolmeks: Allküla ehk Altküla (läänepoolne rannaäärne osa, 1922 Atla-Alt küla), Mäeküla (keskosa, 1922 Atla-Mäe küla) ja Niidiküla (idapoolne osa, endine asundus). Allküla jaguneb omakorda kolmeks löukaks: Abagulöugas, Kuusigulöugas ehk Rannalöugas ja Ooselöugas. Vrd Atla1. – MK
EM: 122; EO: 91; KN; KNAB; SK I: 32

Atra [`atra] ‹`Atra ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Palupera mõis), 1582 Hater (väikemõis), 1627 Atramoysa, 1638 Addern (mõis), 1923 Atramõisa; sks Attramoise.  C1
● Esialgu Kirepi, pärastpoole Rõngu ja Palupera mõisale kuulunud küla, samuti kunagine mõis, mis kadus vahemikus 1638–1683. Kohanimi võib pärineda mõnest germaani isikunimest, vrd Skandinaavia mehenimi Hathar ~ Hather või vanasaksa kohanimi Hatherheim (1069). Pole ka välistatud, et kohanimi lähtub mõnest praeguseks hääbunud eesti sõnast. – EE
BHO: 34; EAA.308.2.92; EVK; Förstemann 1859: 704; Nimikirja 1985: 296; PA I: 63; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Stryk 1877: 137; Tartumaa 1925: 413; ÜAN

Auaste ‹-sse› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Wiesenau (al 1843), ? 1591 Haickias (küla), 1686 Haukaste By (küla), 1798 Haukast (karjamõis).  A3
● Esmamainingut võiks lugeda ka Haukias. Auaste mõis eraldati Uuglast 1843. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime lähtekohaks on haugas, mis võis esineda ka isikunimena. Auaste ajaloolised osad, kunagised külad, on Meelaküla läänes (1591 Melenkyla, 1798 karjamõis Mälakül) ja Suistema idas (1798 Suustama kõrts). Mõisa kõrval läänes oli XIX saj II pooleni Aruküla (1591 Arokyle, 1798 Arrokül). – MK
EAA.1, 2.941:629, L 620p; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:315, 317, 324

Audla [`audla] ‹`Audla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Hauküll, 1453 Wylken van Hankul tho Loppenkull, 1464 Hauckull (mõis), 1645 Houkell, Haucküll.  B3
● Mõisat on mainitud allikais 1464. Mõisast kirdes säilis samanimeline küla, mis vastab tänapäeva Audla külale. Mõisa maadel tekkisid 1920. a-tel asunduskülad ↑Jõe ja ↑Käo, viimase piiresse jääb mõisasüda. Võimalik, et Audla nime aluseks on haud : haua. Järelosa küla on lühenenud la-ks. – MK
KNAB; Ligi 1961: 352; Saaremaa 2007: 120; SK I: 33

Audru1 [`audru] ‹`Audru ~ -sse› Aud – alevik Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Audern.  B1
● Alevik (al 1977) hõlmab mõisasüdame koos Audru asunduse ja külaga ning kiriku ümbruse. Mõisat on mainitud 1449 (Auder). 1549 haaras mõis kogu tänapäevase Audru khk, osa Sauga alasid ja Tõstamaa idaosa. Audru kuulus XVII saj Pärnu krahvkonda. Vrd Audru2, Salme. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236

Audru2 [`audru] ‹`Audru ~ -sse› Aud – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Audern, ? 1395 Anderen, dorpe to der Audern, Auder, 1449 Auder, 1510 Auder, Awder.
● Pole kindel, et XIV saj kirjapanekud on sellest Audrust. Muinasajal kuulus Audru ala tõenäoliselt Läänemaa Soontaga kihelkonda, oli XIII saj keskpaigast Liivi sõjani Saare-Lääne piiskopkonna valduses. Kirikukihelkond arvatakse olevat tekkinud enne 1519, kuid iseseisvana eksisteerib al 1636, enne allus Vana-Pärnule. L. Kettunen on rekonstrueerinud küsimärgiliselt nimekuju *Autero ja võrrelnud seda soome sõnaga autere ’põuavine’. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236; EO: 187; LGU: I, 144; LUB: IV, 1388, X, 562; Stackelberg 1926: 212

Aulepa [`aulepa] ‹-`leppa ~ -sse› = Dirslätt [`diir`slett] ‹-i›, kohalikus pruugis Dilet Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis (Aulepa mõis, Taebla mõis), sks Dirslet, 1540 Dyrschleven, 1555 Dierschlecht, 1565 Degerslett, Digerslett, Dichersleth, 1726 Haudlepp, 1798 Haudlep.  C3
● Aulepa mõis eraldati Riguldist 1788, selle kõrval idas säilis samanimeline küla. Küla asus Sutlepa vakuse vanal keelepiiril ja tal oli nii eesti kui ka rootsi nimi. Aulepa nime peetakse vormi põhjal vanemaks kui nime Dirslätt. Aulepa lähtekohaks on pakutud haud + lõpp : lõpe ’laht’ (P. Johanseni toodud tähendus ’piir’ on ekslik). Rootsikeelne nimi koosneb sõnadest diger ~ deger ’suur’ ja slätt ’tasandik’. Selle vanemad kirjakujud on saksakeelsete kirjapanijate mõju all, nt esineb järelosa -slätt kujul -schleven, -schlecht (vrd Vormsi Kersleti kirjapanekut Kyrresleue). – MB, MK
BHO: 52; EM: 87; Johansen 1951: 236–239, 242–243, 252; Lagman 1964: 53, 72; Rev 1725/26 Lä: 164; Russwurm 1855: I, 113–114, 127–128

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
● 1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (au ‹ avo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks). – MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Avanduse ‹-sse ~ -le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Awandus, 1241 Auendoys (küla), 1494 Avendes (mõis), u 1900 Катко (Авандусъ) (küla).  A3
● Mõisa esmamaining on a-st 1494, praegu jääb mõis Simuna alevikku. A-ks 1774 oli algne küla mõisastatud. 1796 on mõisast idakirdes Katkuküla (Katkül, vrd 1241 Katcækylæ), mille kohal nüüdne Avanduse küla. Avanduse asundus, mis rajati 1920. a-tel mõisa maade jagamisel, on 1977 liidetud Simuna alevikuga. L. Kettunen on nimega võrrelnud sõna avandus : avanduse ’avatud koht’ ja sm avanto, murdes avento ’lahvandus, jäässe raiutud auk’. Avandusega liideti 1977 osa ↑Kissa külast. Vrd Simuna2. – MK
EO: 28–29; Joh LCD: 326; KNAB; Mellin

Avasalu [ava‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aavasalu PJg – paik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Pööravere mõis), 1555 Renke, 1601 Renickfer, 1797 Rimmi, 1825 Annenhof, 1923 Annamõisa.  A3
● Liideti 1977 Metsaverega. Avasalu nime sai 1939. a paiku, varem oli vallakirjades Anna karjamõisa (sks Annenhof) või Annamõisa nime all. Küla põline nimi näib olevat Rümmikküla (Rimmikküla) või *Rümmikvere (1930. a-tel ka moonutatult Riimiküla), nimele võib vasteks tuua sõnad rümbak ’mäekink’, rümp ’raun’ või rünk (rink, rönk) ’rüngas’. Küla hõlmas varem ka Metsavere, vrd u 1900 Римикюля (Метспередъ). – MK
BHO: 19; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Rev 1601: 178; VMS; ÜAN

Avinurme [avi‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Trm – alevik Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas, mõis, sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm.  A3
● Avinurme oli XVII saj I poolel veel küla, mõis rajati pärast 1638. XVII saj lõpul läks riigi kätte ning oli edaspidi riigimõis ulatusliku maa-alaga, millest hiljem eraldati rannavald (Lohusuu). Mõisamaa jagati 1906 talupoegadele. Kuigi enamasti oli XX saj allikais nimeks Avinurme alevik, esines ametlikes nimistutes vahel ka Mõisa küla. L. Kettunen oletab, et kohanime kujunemise lähtekohaks on jõenimi Avijõgi (Avinurme jõgi). V. Pall peab võimalikuks, et nime algusosa võib olla ka isikunimi, sest nime (H)avi mainitakse muistsete eesnimede hulgas. Avinurme edelaots on XX saj alguskümnenditel olnud Pärniku küla (u 1900 Пярнико). ¤ Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vasta abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. (1897) – PP
EO: 270–271; KM: E 32340/1 (19) – 1897; KNAB; PTK I: 29; P XVI: 120; Tartumaa 1925: 472

Avispea [avis‿`pea] ‹-le› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Triigi mõis), 1219 Avispe, 1241 Auespæ (küla), 1586 Hawispe.  A2
● P. Johansen on nimevasteks pidanud puunimetust haab : haava + pea, õigemini peaks puunimetusest oletama ne- : se-tuletist. Tänapäeva nimekuju järgi oleks võimalik ka tuletis kalanimetusest havi + pea, kui see oleks esinenud isikunimena. Avispeaga liideti 1977 ↑Võnnusvere küla ja Uniküla asundus. Viimane tekkis 1920. a-tel Uniküla mõisa (sks Unniküll) asemele, mis eraldati Äntust 1697. Avispea piiresse kuulub ka osa Lebavere asundusest (↑Eipri). Vrd Avinurme. – MK
HLK: 198; Joh LCD: 181, 183

Boose ‹-le›, kohalikus pruugis Boosõ ‹-lõ› Urv – paik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis (Vana-Antsla mõis), sks Bosenhof.  C1
● Vana-Antsla kõrvalmõis Boose rajati Kobela külla XIX saj keskel. Mõisasse tekkis XX saj keskel Linda kolhoosi keskus, mis 1977 nimetati Kobela alevikuks mõisat varem ümbritsenud küla järgi. Mõisa järgi kannavad nime veel Boose järved. Nimi on saadud krahvinna Elisabeth von Bose (sündinud v. Löwensterni) järgi, kes 1834 sai oma valdusse nii Vana- kui ka Vastse-Antsla mõisa ja kelle ajal mõis tõenäoliselt rajati. Kuna Antsla mõisad olid kaua olnud von Löwensternide pärusvaldus ja juba järgmises ringis läks Vana-Antsla üle krahvinna Bose väimehele Stael von Holsteinile, siis võib mõisale nime andmist tõlgendada ka kui kummardust valdaja abikaasale, Saksi kammerhärra ja õuemarssal krahv August von Bosele. 1970. a-tel nimetati Boose külaks talusid Kobela alevikust edelas. Need liideti 1977 Madise külaga. Vrd Kobela. – ES
BHO: 43; KNAB

Ebavere ‹-`verre ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Äntu mõis), 1796 Ebbafer (kõrts).  C2
● Külana nimekirjas hiljemalt 1970. 1930. a-tel talu, enne seda Äntu mõisa karjamõis (1913 Ebbawere). Nimi pärineb kõrtsi ja mäe nimest. Nime tähendussisu on ebaselge, L. Kettunen mainib eitavat kildsõna eba ja oletatavat isikunime *Epä, *Epoi, vrd XV saj Ebo, XVI saj liivi isikunime Epe Szamen. Mäenimena esineb Ebavere rahvaluules. Ebaverega on 1977 liidetud osa Mõisamaa külast (1796 Moisama, u 1900 Мойзама), Kaarma asund (1517 küla Karmel) ja Kaarma-Tagaküla (külanimena 1970). Kaarma asund, 1930. a-tel asundus, tekkis Kaarma mõisa (sks Kaarmann) ümber, millest on teateid 1538 (Karmal) ja mis eraldati Kiltsist 1671. Kuivõrd Ebavere kõrts ja varasem küla paiknesid praeguse küla lõunapiiril, on endine Kaarma kujunenud uueks Ebavere küla keskuseks. – MK
BHO: 159; EO: 199, 200; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 18, 19

Edise ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ädise Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Etz-Schloß, 1241 Eteus (küla), 1477 Ettis (mõis), 1796 Etz (mõis).  B2
● XV saj ehitati Edisele vasallilinnus. Põlisküla, mis oli olemas veel 1508, oli hääbunud a-ks 1533. 1913 oli olemas juba tööliste küla mõisa juures, millest kasvas välja uus Edise küla. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Edise asundus (1945 Edise-Lossi küla) ning 1970. a-tel oli sellest kagus Edise asund, kõik kolm ühendati 1977 Edise külaks. Nime puhul on L. Kettunen moodustanud algvormi *Edine : *Edise ’ees olev’, ta ei välista ka isikunime, viidates Taani hindamisraamatu ladinapärastusele -us. Edisega on 1977 liidetud Aiandi (1970), endine ETKVLi aiandi asula (uuemal ajal tuntud ↑Revinu nime all). – MK
EO: 195; Joh LCD: 335; KNAB; Mellin

Eestimaa [eesti‿`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Põhja-Eesti, 1637 Esthimah; sks Estland, vn Эстляндия.
● Hilisema Eestimaa kubermanguga võrreldav haldusüksus tekkis juba XIII saj, kui taanlaste vallutatud Harju- ja Virumaa moodustasid Eestimaa hertsogkonna (ducatus Estoniae, mõnikord terra Revaliae, 1240 terra Esthoniae). Taanlaste võim kestis a-ni 1346, misjärel Eestimaa kui haldusüksus kadus. Uuesti tekkis see pärast Liivi sõda, kui Rootsi valdusse jäänud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaast moodustati 1584 Eestimaa hertsogkond (1626 kubermang, hiljem kindralkubermang). 1637 esines Eestimaa nimi esmakordselt eestikeelses tekstis (Stahlil Esthimah), 1638 kuninganna Kristina (Christina) tiitlis Hertzogin ülle Esthi ninck Careli-Mah, 1655 esines täisnimetus Fürstimah Ehsten. Eestimaa nimi Põhja-Eesti tähenduses läks edasi ka pärast Põhjasõda 1721, kui Eesti sai Venemaa osaks. 1783–1796 kehtinud asehalduskorra ajal nimetati kubermange keskuste järgi (sellest vahel kasutatud rööpnimetus Tallinnamaa). Pärast seda, kui 30. III 1917 liideti Eestimaaga Liivimaa eesti maakonnad (Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa), muutus Eestimaa Eesti sünonüümiks. Vrd Eesti. – PP
Ariste 1956: 117–125; ENE-EE: XI, 279, 282, 296–297; Liivaku 1996: 73–75; LUB: I, 166; Rätsep 2007: 5–15; Saareste, Cederberg 1927–1931: 66, 151

Ehmja [`ehmja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Ähmja Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Echmes, keskajal Hemi, 1529 Heymi, 1565 Hemy (mõis), 1586 Heme, 1782 Echmes.  A1
● Ehmja mõisa kohta on teateid a-st 1529. Küla säilis mõisa kõrval. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku Võidukülaks ja liideti 1977 Ehmja külaga. Ehmja nime lähtekoht on ebaselge, varasemate kirjapanekute põhjal võiks võrdluseks tuua A. V. Forsmani mainitud isikunimed Heimas, Heimo, järelosa -ja päritolu jääb määramata. Ehmja külaosad on Kapeta kirdes, Kiive loodes, Lümandi nurk kagus, Mäeküla (varem Kirima, 1913 Kirrimäggi) läänes ja Suurküla keskel. Ehmjaga on 1977 liidetud ↑Maalse küla. – MK
BHO: 58; EAA.1.2.930:34, L 33p; EAA.1864.2.IV-9:39, L 36; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Forsman 1894: 191, 246; KNAB; Läänemaa 1938: 272; Rev 1586: 66; Stoebke 1964: 161

Eidapere [eida‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Vän – alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1522 Hans Heiteperse, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla).  B2
● Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Essen, Johansen 1939: 21; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18
Märkus. Lisatud varasem maining 1522. 2021-12-30T16:43:13.

Eikla [`eikla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Äikla, kirjakeeles varem ka Eiküla Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Euküll, 1550 Eikul, 1592 Eukull, 1645 Eykül, Euküll, 1826 Eucküll.  B3
● Mõis on rajatud arvatavasti XVII saj. 1920. a-tel rajati mõisa maale asundus, mis 1925 sai nimeks ↑Koidula küla. 1977 liideti Kaubi ja Koidula küla ühise nime Eikla alla. Kui 1997 Kaubi ja Koidula taastati, jäi Eikla nimi tähistama väikest uuemate korrusmajade piirkonda Koidula ja Keskvere vahel; Eikla mõisakoht jäi Koidula küla piiresse. Eikla nimi on olnud kaheosaline, seda võib analüüsida kaheti: Eik+la või Ei+kla, algusosa aluseks võib olla esimesel juhul isikunimi, vrd soome Heikki : Heikin. L. Kettunen on lisaks vasteks pakkunud mehenimesid Eygene, Eugen, Eugenius. Teisel juhul võiks nime algusosa vasteks olla eestirootsi äi ’saar’, kusjuures küla oleks lühenenud esimesel juhul la-ks, teisel kla-ks. Vrd Eigla, Koidula2. – MK
BHO: 73; EO: 142–143; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Essen, Johansen 1939: 146; SK II: 29

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka Eygene ‹ Eugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера). – MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Eivere [`eivere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Äivere ~ `Äigvere Ann – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas, mõis, sks Eyefer, ? 1414 Eivere (küla), 1467 Eygever.  B4
● Balti kohaleksikon (BHO) on nimega samastanud „Brieflade“ (Bfl) 1414 Cluere, lugedes seda Eyver. Bfl I trükivigade loendis (lk 340) on antud õigeks nimekujuks Eivere. Samastust on peetud paleograafiliselt kahtlaseks, F. Puss peab toetudes LGU-le esmamainingu lugemiskujuks Elvere ja seostab seda Koidu-Ellaverega. Eivere mõisat on mainitud 1552 (Eyver). 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, 1977 liideti need üheks. XV saj-ks välja kujunenud vere-lõpulise külanime algusosa on hääldatud ka kui Äivere ja Äigvere. L. Kettunen on oletanud Äivere tulenevat nimest Ei(g)vere ja pidanud nime algkujuks *E(d)ikvere. Viimast on ta võrrelnud Jõhvi Ediverega. Siiski võiks tulla arvesse ka võimalus, et XV saj kirjapaneku -g- oligi algne ja esisilp oligi Ei-. Sel juhul oli -vere ees arvatavasti mingi isikunime mugand, nagu mujal sarnase häälikulise kujuga nimede puhul oletatud. Eiverega on 1977 liidetud Leedu küla (1467 Lete, 1726 Lehto). Vrd Eikla, Eistvere. – MK
Bfl: I, 117, 1391; BHO: 74; EO: 292–293; LUB: V, R 2356; LUB: XII, 495; Rev 1725/26 Jä: 131

Elistvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Elis(s)vere Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Ellistfer, 1443 Elstever, 1517 Elstffer, 1592 Elesthwer.  C3
● Elistvere mõisast on teateid 1355 ↑Igavere nime all. XV saj-st Elistvere mõis, 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen toob võrdluseks kohanimed Ellavere, Ellakvere ja Elliste, isikunime Elli ja soome kohanime Ellilä. V. Pall oletab lähtekujuks *El(l)iste + veere või *El(l)este + veere. Nime tuumosa El(l)i või El(l)e võiks olla pärit isikunimest, vrd D.-E. Stoebke loendis eesti nimena Ello või Elo(i), vahest on nimi saksa algupäraga (Ello, Elli). Soitsjärve-poolset osa Elistverest on 1930. a-tel talu järgi nimetatud ka Varbemäe, harvem Lillemäe külaks. XV–XVII saj on Elistvere külade hulgas olnud *Lümati (1443 Lummette, 1627 tühi Limmede) ja *Neida (1492 Neydeküll, 1627 tühi Neyda külla) küla, nende täpsem asukoht on teadmata (*Lümati on ehk samastatav Kodavere samanimelise kohaga). Elistvere järve on 1627 nimetatud *Nakisvere järveks (Nackissfehr Jerwe). – PP
BHO: 62–63; EM: 99; EO: 299; KNAB; PTK I: 31, 131, 156; PTMT: I, 12; Rev 1624/27 DL: 28

Emajõgi [ema‿jõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach.  C1
● Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd

Emmaste1 ‹-sse› Emm – kihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Emmast.
● Vastab u praegusele Emmaste vallale. Kihelkond eraldati Käina khk-st 1866, nimi on pandud küla järgi. Vrd Emmaste2. – MK
HK: 43

Emmaste2 ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Emaste Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas, mõis ja kirikumõis, sks Emmast, 1564 Emeste Matt(hias) (talu).  A4
● Emmaste mõis eraldati Suuremõisast 1796. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 muudeti külaks. Koht on alguse saanud talust, mille nime aluseks on tõenäoliselt germaanipärane mehenimi Emme. L. Kettunen on vasteks esitanud emane, mitmuse omastav emaste, kuid see on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Emmaste idaosa on tuntud Nõmme nime all, 1920.–1930. a-tel arvati seda omaette külaks; algselt oli sellenimeline talu (1811 Nöm̄e Michel). Emmastega liideti 1977 ↑Viiterna. – MK
EO: 213; HK: 43–44, 168; KNAB; Tiik 1970a: 606–607; Tiik 1995: 1508–1509

Emumäe [emu‿`mäe] ‹-le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Emmomäggi, 1241 Emomækæ (küla), u 1900 Эммомяги (küla).  A4
● Mõisat on mainitud 1665, mil see Paasverest eraldati. Küla kõrvale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1945. a liitus külaga. Nime on saanud mäe järgi, mille nime lähtekohaks on tuletis sõnast ema, siin arvatavasti tähenduses ’suur’. P. Johansen on nime võrrelnud sõnaga ämune ’udune, ebaselge’. – MK
Joh LCD: 334; KNAB

Endla2 [`endla] ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Elme mõis).  A4
● Elme mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundusküla sai rahvusromantilise nime 1925. Samal ajal rajati Kungla küla. Endla piiresse jäi endine Elme mõis (sks Magnushof), mis rajati XVI saj II poolel oletatavasti Elme küla asemele (1453 Helmede) ning mis kuulus hiljem Saaremaa rüütelkonnale. Eestikeelne nimi võib olla pärit isikunimest, saksakeelne hertsog Magnuse nimest, kelle ajal mõis tekkis. – MK
BHO: 331–332; EM: 120; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Saaremaa 1934: 492; SK I: 38, 39

Enge [`enge] ‹`Enge ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Änge PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis (Enge-Uduvere mõis), 1515 Hartnorme kulle, 1534 Orthenorm, 1624 Ortenorm, 1680–1684 Enge Hoff (mõis), 1782 Enge mit Hannenorm.  C3
● Nimega on samastatud 1575. a kirjapanek Ennico Wahenorm. J. Koidu andmeil on piirkonnanimi Engelsche (1619) nime andnud hilisemale mõisale. Mõis on asutatud pärast 1638. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis sulas kokku külaga; 1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 küla. Võib-olla on nimi tekkinud isikunimest, vrd Ennik, sks Enge, Engelbrecht. L. Kettunen tunneb Enget talunimena, vrd ka Pärnumaal 1618 Engh Madiß ja Läänemaal 1535 Melit van Engema. TMr Engevere (Ängavere, Engavere, ↑Haava¹) puhul toob Kettunen võrdluseks äng : ängi ’kitsikus, häda, viletsus’, ängama ’peale sundima, kaela määrima’ ja oletab isikunimesid *Änga, *Ängo(i), *Änge(i). Vrd Änkküla. – MK
Beiträge 1874: 394; BHO: 65; EO: 303; Heintze 1908: 178; Roslavlev 1977: 24; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:55; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, E:2; Stackelberg 1926: 208, 215; Stackelberg 1928: 190

Enivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Änivere Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, poolmõis, sks Sternberg, 1855–1859 Анниверре (mõis), 1893 Ennikwerre (mõis), 1922 Enivere, Änivere.  A1
● Mõis eraldati Väike-Lähtrust 1789 või 1790, al 1868 poolmõis. Mellini kaardil 1798 esineb üksnes saksakeelne nimi Sternberg. 1977–1997 oli Martna küla osa, pärast taastamist jäi Enivere küla ajalooline tuumik Martna piiresse. L. Kettunen tunneb nime kujul Enikvere ~ Ennikvere ja tuletab selle algusosa oletatavast tüvest *ene (eesti enam, soome enemmän) või kahtlemisi isikunimedest *Ennikko(i), *(H)ennikka, *(H)ennike. Kaartide põhjal tundub Enivere küla varasem nimi olevat olnud *Järgvere (1798 Jerkfer, 1844 Jergwer, 1855–1859 Іергферъ). – MK
BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 2; EAN; EM: 85; EO: 317; KNAB; Kröger 1893: 150; Mellin; Schmidt 1844; ÜAN

Enno ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ennu ~ Hennu Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Vana-Nõo mõis), 1923 Ennu, 1970 Hennu; sks Ennofer (karjamõis).  B3
● Küla on tekkinud Eesti Vabariigi alguses moodustatud Enno asundusest, mille nimi pärineb karjamõisalt (u 1866 Унноферъ). Selle nimi on omakorda lähtunud kunagise talu peremehelt, vrd 1582 Heno (kolm talu lähedal asuvas Tamsa külas). Nime lähteks on isikunimi Enn, Henn või Enno, Henno, mis on saksapärase Heinrichi lühendeid. Saksakeelne nimekuju Ennofer näib osutavat kunagisele vere-lõpulisele kohanimele. Asulat kutsutud rahva seas ka Kaabu külaks. – EE
BHO: 67; EM: 94, 135; KN; KNAB; PA I: 47; Rajandi 2011: 53, 72; Vene TK 126; ÜAN

Erastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere ‹-`viirde› ~ Erästvere `mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
● Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetati 1977–2021 Soodoma külaks (praegu taas Erastvere osa), ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere, 2021 liideti Soodoma. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Ereda ‹-le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, mõis, sks Errides, 1420 Edries (küla), 1796 Errides (küla, mõis, veski).  A3
● Mõis rajati 1420. ja 1461. a vahel. Mõisat on kutsutud sellele kuulunud küla järgi ka Võrnu ehk *Võõrnu mõisaks (1782 Wöörno). Ereda on kuulunud ka Püssi mõisa alluvusse. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Ereda asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nime päritolu ei ole selge. Ereda lõunapiiril on endine Uuenurme küla (1913 Uenurme), mis liideti pärast 1945. a. – MK
BHO: 69; EVK; Hupel 1774–1782: 464; KNAB

Ereste ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eriste Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaubi mõis), 1546 Heres (küla), 1551 Herris (mõis), 1638 Herriss (Pornuse mõisa karjamõis), 1797 Errist (küla).  B3
● Nime lähtealuseks võib olla heris : herise ’kelm’ või eris : erisse ’lõõm, hõõgus’, mida L. Kettunen on esitanud ka Eristvere vasteks. Ereste piiresse jääb kagus endine Ägla karjamõis (sks Charlottenholm). – MK
EO: 297; Mellin; Rev 1638 II: 59; Stackelberg 1926: 159, 231

Erja ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), 1586 Harrie, 1686 Herria By (küla), 1922 Erjamõisa (küla).  A4
● XVIII–XIX saj oli Erja Võnnu mõisa karjamõis (sks Klein-Wenden). 1977–1997 oli ametlikult Kabrametsa küla osa. Erja nimele võiks võrdluseks tuua sõna härg : härja. – MK
BHO: 663; EAN; KNAB; Rev 1586: 64

Erra ‹-sse ~ -le› Lüg – alevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas, mõis, sks Erras, 1241 Heræs (küla), 1447 Erresz, 1732 Erra.  C4
● Mõis asutati XV saj. Vana küla kadus XIX saj II poolel, kui viimased talud mõisastati. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem asund ja kaks Erra küla (1970), mis liideti 1977 Erra alevikuks. Nime tähendussisu ei ole selge. L. Kettunen on seda nime võrrelnud Erastvere ja Eristverega ning arvanud, et tänapäevane nimekuju on mõjutatud saksa kirjaviisist. Lähteks oletab ta isikunime, mille täpsem kuju jääb selgitamata. Kettunen on toonud Erastvere puhul ka M. Veskelt pärineva vaste erane (mitmuse omastavas), kuid peab seda väheusutavaks, ja Eristvere puhul heris : herise ’kelm, lurjus’. Erra on olnud algselt h-line. Erastveret, Eristveret ja Äksi Eralat on võrreldud ka soome sugunimega Eronen. Kõigi nende kolme kohanime struktuur on selline, et algusosa lähtekohaks võiks olla isikunimi. Erraga on liidetud osa Kaunurme külast (1922). Vrd Erastvere, Ereste, Eristvere. – MK
EAN; EO: 173 297; Joh LCD: 355, 356; KNAB

Esna2 [`esna] ‹`Esna ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas, mõis, sks Orrisaar, XIV saj Hörisell, 1615 Orgesell, 1732 ee Esna.  A4
● 1623 rajas Alexander von Essen küla asemele mõisa, mida eesti keeles hakati kutsuma tema nime järgi Esnaks. 1920. a-tel loodi mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks ja 1987 liideti Kodasema külaga, kuid 1997 taastati. Saksa keeles säilis mõisa jaoks eestikeelne algne külanimi, mis oli kas *Orisalu või XVIII saj I poolest ka *Orissaare. 1930. a-te topokaardil esines ka Orisalu. Vanemate nimekujude järgi võiks nime lähteks olla ori ’suur; suur puu’ + salu ’metsatukk avamaastikus’ (ka saar tähendab metsatukka) või ori + selg ’seljandik’. Grünewaldtide perekonnakalmistu asub pikal seljandikul. ¤ Vanarahva jutu järgi tulnud Orissaare nimi sellest, et Esna mõisa juures allika ääres olnud vanasti üks laudkuur, kus orjad magasid (2012). – FP
Blumfeldt 1949: 1969; EAA.1.2.938:31, L 29p; EES; KNAB; Schilling 1970: 113–114; Kareda 2012: 13; Thor-Helle 1732: 317; VMS

Essu ‹`Essu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Jeß, 1241 Gesse, 1406 Jess, 1496 Jesse, 1732 Esso.  B3
● Küla asemele tekkinud mõisast on teateid a-st 1496. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Essu asundus, al 1977 küla. Essu nimi tuleb L. Kettuneni arvates isikunimest *Jessoi. Essu mõisast põhjas olevat väikest asulat tuntakse Liivaru nime all. 1977 liideti Essuga Muda ja Tammispea. Viimane oli Essu mõisast 1848–1898 eraldatud karjamõis (sks Tammispäh, esmamaining 1406 tühja külana Tammispae), millest 1920. a-tel tekkis küla. – MA
Bfl: I, 100, 534; BHO: 147; EO: 166; Joh LCD: 338; KNAB

Haabersti ‹Haabersti ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Habersti Kei – Tallinna linnaosa ja asum, mõis, ? 1557 Tonnyes Habres, 1688 Godzet Habers (mõis).  A2
● 1993 ametlikult moodustatud linnaosa sai nime Haabersti mõisa järgi, millele kuulus suurem osa praeguse linnaosa maid. Tallinnale kuuluv mõis (sks Habers Hof ‹ murdeline Haber ’kaer’, vrd Hafer) asutati tõenäoliselt XVI saj lõpus. Mõis oli renditud raehärradele, kes tasusid renti peamiselt kaeras. Haabersti nimi võib olla mõisast vanem, vrd 1557 on *Lahepea külas (↑Mustjõe²) mainitud Tonnyes Habres; sel juhul on nime seos kaeraga hilisem rahvaetümoloogia. Haabersti kitsamas mõttes, st asum, hõlmab endise mõisa südant, 1920. a-tel tekkis sinna samanimeline asundus, hiljem küla, mis liideti 1946 Tallinnaga. Tänapäeval tuntakse seda kaubanduskeskuse järgi sageli ka Rocca al Marena. Haabersti asumid on ↑Astangu, ↑Haabersti, ↑Kakumäe, ↑Mustjõe, ↑Mäeküla, ↑Pikaliiva, ↑Rocca al Mare, ↑Tiskre, ↑Veskimetsa, ↑Vismeistri, ↑Väike-Õismäe ja ↑Õismäe. – PP
EAA.1.2.940:1191, L 1175p; Johansen 1951: 190; Tallinn 2004: I, 98–101

Haabsaare [`haab‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Haab‿saarõ ‹-`saardõ› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1811 Habsare Carl, 1911 Forstei Habsal.  C2
● Haabsaare kujunes oluliseks keskuseks XIX saj lõpus, kui siia tekkis Vana-Antsla mõisa metskond ja metsatööstus (Haabsaarõ vabrik, sks Anzen Fabrik). Kuni XX saj lõpuni paiknes siin Antsla metskond. 1811. a hingeloendis mainitud Habsare Carl on olnud metsavaht. Külanimi põhineb Võrumaal väga harilikul loodusnimel haab + saar ’metsasaar’. Saksakeelses kasutuses muudeti nimi üldeestiliseks, saare asemele pandi salu. – ES
EAA.1865.2.131/2:3, L 3;  EAA.3724.4.1842, L 1

Haage ‹-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
● Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus. – EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haakla [`haakla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Aakla Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1408 Hackell, 1412 Hakul, 1725 Hakela.  B1
● Nime lähteks võib oletada pigem isikunime kui nt sõna haak (vrd ka sks Haken ’adramaa’), millele on lisatud la-liide või järelosa -küla (*Haakküla). 1977 liideti Haaklaga Selja II küla. Vrd Aa. – PP
Bfl: I, 102, 111; Rev 1725/26 Ha: 270

Haamse [`haamse] ‹`Haamse ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aamse ~ `Aamsi Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis (Elme mõis), sks Hanpus, Hanbeck, 1645 Hambek, 1782 Hanbekse mois.  A4
● Haamse mõis eraldati Elmest ajavahemikus 1731–1738; maa jagati talupoegadele veel enne tsaaririigi lõppu. Liitnimeline külanimi koosneb sõnadest haga : haa ’hagu, oks’ ja pääks : pääkse ’soosaar, tihe mets, padrik’. Vrd Aamse. – MK
BHO: 101; EM: 120; SK I: 10

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
● Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Haaslava [`haaslava] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Aaslavva Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Haselau, 1417 Hazelouwe (lään, veski), 1582 Hazliow, 1638 Haszelow (mõis), Haszelaw (küla), 1782 Haaslawa mois.  A2
● 1920. a-te alguses rajati mõisa maadele asundus, al 1977 küla. Näivalt liittüveline kohanimi tuleneb tegelikult XIV–XV saj mõisaomanike Hasselow’de nimest (1417 Friedrich Hazelouwe). M. J. Eisen peab võimalikuks, et isikunimi pärineb kohanimest. – EE
Bfl: I, 89, 90; BHO: 106; Eisen 1918b: 3; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 140; Hupel 1774–1782: III, 259; KN; KNAB; PA I: 98; Rev 1638 I: 226; Simm 1975a: 180; Uustalu 1968: 734–735; ÜAN

Haava1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Aava TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Hawa, 1782, 1839 Hawa, 1925 Haavamõisa.  C1
● Balti kohaleksikon (BHO) esitab XVI–XVII saj nimekujudena ekslikult Hawer ja Hahafehr (↑Aovere). Haava mõis eraldati 1760 Vesnerist. A. W. Hupeli teatel rajati see ühe talu põhjal. Haavat peeti enamasti Vesneri kõrvalmõisaks. 1920. a-tel tehti asundus, pärast 1939. a oli kirjas külana. Kohanimi tuleneb puunimetusest haab : haava. M. J. Eiseni väitel pärineb kohanimi hoopis sõnast aava ’lagendik’. Viimase sõna kohta lähemad teated puuduvad. Haava piiridesse jäävad loodes Kopli talud (1839 Kopli talu). 1977 liideti Haavaga Engevere küla (1582 Engiewer). Vrd Enge. – EE
BHO: 108; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 140; ERA.14.2.717 (Tartu vallavalitsuse 13. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); Hupel 1774–1782: III, 250, 253; KN; KNAB; PA I: 102; Rücker; Uuet 2002: 221; ÜAN

Habaja ‹-le ~ -sse› Kos – alevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Habbat, 1417 Appa (küla), 1462 Hapaie, 1501 Appay (küla), 1633 Abbiat (küla), 1695 Habbat (mõis), 1732 Habbaja.  C2
● Habaja mõis eraldati Ojasoo mõisast 1646. 1920. a-test asundus, al 1977 küla, 2011 alevik. Habaja nime algusosa võib pärineda puunimetusest haab. Nimelõpu -ja lähtekoht võiks olla -oja või -jõe, kuid leitud nimekujud ei ulatu ajas piisavalt kaugele, et selles täit selgust saada. 1977 liideti Habajaga kunagisest poolmõisast alguse saanud Saumetsa küla. – TL
Bfl: I, 119, 243, 617; EAA kinnistud; ENE-EE: III, 271; KNAB

Haeska1 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Mar – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Hasik, keskajal Hauest, 1560 Haseke, 1586 Hasick.  A1
● Kuulus Saaremaa toomkapiitlile. Küla on varem kuulunud ka Kiideva mõisa alla. Haeska mõisa kohta on teateid a-st 1560. Nimi võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’, samuti aas : aasa ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja soome haasia (sama). Nime saab veel võrrelda sõnaga aesk : aesa ’ais’. Omandisuhtest lähtudes võiks nimi olla ka siirik Saaremaalt. Haeska jaguneb kolmeks osaks: lõunas endine Haeska asundus (Haeska I), keskel Ees-Haeska (Haeska II, 1871 Eesaska) ja põhjas Taga-Haeska (Haeska III, 1871 Taggaaska). 1970. a-tel olid need nummerdatud Haeska külad, mis 1977 ühendati. Vrd Haeska2. – MK
BHO: 106; EM: 85; EO: 338; Läänemaa 1938: 272; Rev 1586: 64; Schmidt 1871; SK I: 14

Haeska2 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Hasick, 1560 Hauist ~ Habisch (vakus), 1782 Hasikna mois, 1798 Hasik (mõis).  B3
● Haeska mõis tekkis XVI saj III veerandil. Haeska küla asus mõisast loodes. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. Haeska nimi on problemaatiline, võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’. Lisaks võib esitada aas : aasa (sm haasia) ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja aesk : aesa ’ais’. Haeska vana küla nimi oli mõisaajal *Tagaküla või *Takkaküla (allikais 1780, 1803 Tack, 1798 Tak, u 1900 Такъ). Haeskaga on 1977 liidetud Kuremaa (1945; 1930. a-tel nimetati Soo asunduseks). Vrd Haeska1. – MK
Buxhövden 1851: 104;  EAA.2072.3.240, L 2;  EAA.3724.5.1998, L 1; EM: 125; EO: 338; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 385; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 782; SK I: 14

Hageri1 ‹Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hag – alevik Rapla maakonnas Kohila vallas (Hageri kirikumõis, Sutlema-Lümandu mõis), sks Haggers.  C2
● Hageri alevik tekkis XX saj alguseks Hageri kiriku ümber ning oli enamasti ida pool paiknevast Hageri külast eraldi asustusüksus. Vaid 1977–1997 olid need kaks ühendatud ühe Hageri küla nime alla. Aleviku piiresse jääb endine Mäeküla mõis (1725 Maeheküll, 1732 Mähkülla m.), mis eraldati Sutlemast 1691, muutus aga 1885 Sutlema mõisa kõrvalmõisaks. Mäeküla kui küla (1500 Meenkul,1586 Meheküll) paiknes arvatavasti enne mõisa rajamist praeguse aleviku kohal. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 342; KNAB; LUB: (2) I, 903; Rev 1586: 110

Hageri2 ‹Hageri ~ -sse› Hag – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Haggers, 1241 Haccriz.
● Vanimaid kiriklikke kihelkondi Harjumaal, kirik rajati P. Johanseni oletusel 1221. a paiku. Juuru ja Rapla kihelkond eraldati Hagerist hiljem. Kiriku nimipühak Lambertus pärineb Johanseni andmetel Maastrichtist, pühakut austati ka Saksamaal Nordrhein-Westfalenis Soesti linnas. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 194, 197, 211

Hagudi2 ‹Hagudi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Agudi Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Haggud, 1447 Hakude, 1725 Haggutt.  A3
● Küla on mainitud 1447, sellest põhja pool paiknevat mõisat XVII saj II poolel. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 külaga. Nimi võib tuleneda sõnast hagu : hao, mitmuses hagude. Teiseks seletuseks pakub L. Kettunen muistset isikunime Agu. Küla lääneosas metsa ääres paiknevaid talusid nimetatakse Hagudi-Metskülaks, mis 1920. a-test 1977. a-ni on olnud omaette küla. – PP
Bfl: I, 185; EM: 139; EO: 18; Rev 1725/26 Ha: 269; Schmidt 1871

Haiba [`haiba] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Aiba Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas, mõis, sks Haiba, 1241 Howympæ (küla), 1325 Haukimpe, 1341 Havempe.  B2
● Haiba mõisat on mainitud 1672, oli alguses Ruila mõisa kõrvalmõis. Küla hävis. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1937. a paiku nimetati Nurme külaks, Haiba nimi taastati 1977. Haiba nime lähtevorm on olnud *Havenpää, sõnadest haug (havi) ja pää; tõenäoliselt on tegu olnud isikunimega. – PP
EO: 3; ERA.14.2.713 (Kernu vallavalitsuse kiri 17. II 1939 nr 28/611); Joh LCD: 374; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 242

Haimre [`haimre] ‹`Haimre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aimre Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Heimar, 1426 Heymer (mõis).  B1
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen oletab nime lähtekohana isikunime, vrd Heimas, Heimo, Aima, Aimattu, Aimoja. – MK
EO: 178; Forsman 1894: 191, 246, 167; KNAB; LUB: VII, 452

Halinga ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Alinga, kirjakeeles varem Hallinga PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Hallick, 1543 Hallikava maior, Hallikava minor, 1558 Groth Alliqua, Klein Alliqwa, 1797 Hallik (mõis ja küla).  C4
● Enne 1638 rajati Suure-Halinga küla kohale Halinga mõis (Hallich). Tänapäeval jääb mõis Tõrdu külla, praegune Halinga küla aga vastab ajaloolisele Väike-Halinga külale, kuigi 1970. a-te nimekirjas oli ta Halinga asundus (kuni 1977). Halinga nime puhul vrd Aljava esimest kirjapanekut. On oletatud, et nimi sisaldab sõna (h)allik või isikunime Hallik. Esimestest kirjapanekutest jääb mulje, et nimi on olnud kaheosaline, teist osa võiks võrrelda sõnadega kaev : kaevu, kaevama või ava. Vrd Loomse. – MK
Eisen 1924a: 80; EO: 36; Stackelberg 1928: 148–149

Haljala2 [`haljala] ‹-sse› Hlj – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
● Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJn – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
● 1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977. – MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Halliku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Al´ku Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, mõis, sks Hallick, 1582 Alika, 1585 Halikos, 1592 Halikusth, 1627 Hallickus.  A2
● XVI saj küla, XVIII saj Saare mõisa karjamõis, seejärel al 1757 eraldi mõis. 1921. a-st uuesti küla, ametlik nimi kuni 1977 Alliku. V. Pall märgib, et nimi võib lähtuda kas sõnast allik(as) või muistsest isikunimest Hallik : Halliku. Ürikutes kajastub viimane nt nimedes Ian Hallickßon, Marcus Alikapoick. Halliku mõisa puhul on teine seletus tõenäolisem. 1977 liideti Hallikuga Lea küla (1805 Meo oder Lea Mert). – PP
BHO: 97–98; KNAB; PA I: 108, 197; PTK I: 18–19, 115; Tartumaa 1925: 201

Halliste2 ‹-sse ~ -le› Hls – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
● Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901) – MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Hanila1 ‹-sse› Han – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Hanehl.
● Üks muistse Läänemaa kihelkondadest (1217–1218 Haniale). Kirikukihelkond XIII saj algusest, kirik pärineb XIII saj II poolest. Varem allus Hanilale ka nüüdne Varbla khk, mis eraldati alles XVII saj. Vrd Hanila2. – MK
BHO: 100; ENE: II, 512

Hara1 ‹`Harga›, kohalikus pruugis Ara Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Harra (pere), 1637 Harra (küla), 1699 Haraholme, 1798 Hara (saar ja küla).  A2
● Hara on kõrge saar Hara lahes Hara küla kohal asuva kitsa, aga sügava väina, Hara salme taga. Rannaküla on saanud oma nime saarelt. Külas on hiljem olnud sadam. P. Johansen viitab rootsi murdesõnale har ehk hara ’rannaäärne kalju või madal’. Hara küla osad on Haagi (1687 Haaki Heik) ja Lohja, mida on varem omaette küladeks peetud. Hara lahe nimi on harva olnud ka Papilaht (sks Papenwiek), ilmselt viitena Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri aegadele. Vrd Hara2. – MJ
BHO: 102, 429; Johansen 1930b: 6; Johansen 1951: 160; Stuart 1699; Tarvel 1983: 63–64; Vilbaste 1956: 240

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
● Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Harju-Jaani ‹-`Jaani› HJn – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks St. Johannis, 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken.
● Taani hindamisraamatus pole *Saiataga veel kihelkond, vaid küla (P. Johanseni arvates suursaraskond), mis kuulus *Rebala ehk *Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Külaga sama nime kandis algul ka XIV saj loodud kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati samas kirik. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani (koh Joani) kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest. Teatud aja esinesid nimed paralleelselt ja vana nimi isegi XVIII saj-ni. Kirik on pühendatud Ristija Johannesele. Saia-tüvelisi kohanimesid, sageli vetenimesid, esineb Eestis teisigi. Selle tüvega nime on võinud kanda Jõelähtme jõgi, mille paremkaldal asunud ala või küla kandis *Saiataga nime. Nime tähendus jääb ebaselgeks. Vrd Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I, 9, 81, 704; BHO: 152; ENE: II, 519–520; Joh LCD: 211, 584–586; LCD: 45v; LUB: III, 270; Vilbaste 1949: 49

Harjumaa [harju‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Arju‿`maa = Harju maakond – maakond Põhja-Eestis, 1212 Harien, 1241 Harriæn, Hæriæ, u 1720 Harjo Ma; sks Kreis Harrien, vn Ревельскій уѣздъ.
● Harjumaa ajalooline tuumik paiknes XIII saj praeguse Raplamaa keskosas ja Kagu-Harjumaal, koosnedes arvatavasti hilisematest Hageri, Juuru ja Kose khk-st. Tallinna ümber paiknenud ↑Revala maakond liideti Harjumaaga hiljemalt XIII saj keskpaiku, sestpeale jäid piirid sajanditeks muutumatuks. 1950. a haldusreformiga maakonnad kaotati ja Harjumaa jagati mitmeks rajooniks. Tallinna ümbrusse jäi alles Harju rajoon, algul üksnes Tallinnast idas. Hiljem liideti põhiosa Loksa (1957), Kose (1959) ja Keila (1962) rajoonist. 1990 maakonnad taastati. Harjumaa nimi on seotud tõenäoliselt sõnaga (mäe)hari : harja, vrd ka harjakas ’Harjumaa elanik’, soome harju ’seljandik, (mäe)hari’. J. Simm oletab lähteks isikunime Harju. – PP
EEW 2000: I, 290; ENE-EE: XII, 144–145; EO: 171; HLK: XV, 8; Joh LCD: 188–189; KNAB; LCD: 40v, 41r; Simm 1976b: 15; Vestring 1998: 15; Wd

Harju-Madise ‹-le› HMd – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, erts Mats-kirka, sks St. Matthias.
● XIII saj oli osa Vomentakæ aladest, sajandi lõpupoole osa Keila khk-st. 1296 on mainitud seal Lodenrodhe linna, mille asutas vasall H. Lode. Tegelikult linna ei tekkinud, kuid al 1343 mainitakse ürikuis Lodenrode kihelkonda, mis vastab Harju-Madisele. XVII saj algusest 1638. a-ni ja 1710–1870 oli Harju-Madisega ühendatud ka Risti khk maa-ala. Eestikeelne nimi tuleneb pühakunime mugandusest, mille ette on lisatud täiend Harju- vastandina Järva-Madisele. – MK
BHO: 343; ENE: II, 520; Johansen 1951: 208–209

Harju-Risti ‹-le› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, 1923 Risti (kirikuasundus ja kirikuküla).  C1
● Risti mõis (sks Kreuzhof, asus praeguses Altkülas) rajati Rootsi võimu ajal, sai nime Risti kiriku järgi. 1582 läänistati varem Padise kloostrile kuulunud küla Risti kiriku juures vene vürstile Georgile. Küla oli algse nimega *Külasalu, mainitud 1283 (Cullensele). Hiljem on küla nimi olnud Kirikküla Risti kiriku järgi (u 1900 Кирику-кюля). 1977 nimetati Kirikküla Harju-Ristiks ja liideti sellega osa Risti asundusest (↑Altküla). Täiend Harju- viitab Harjumaale. Harju-Ristist läände, õieti Vilivalla piiresse, paigutab P. Johansen 1241 mainitud küla Callumanæ, mis 1744 (Kallamatz) oli tühjaks jäänud. 1888. a kaardil oleva Kallomatso heinamaa põhjal tuletas ta eestikeelse Kalumatsu nime. Vrd Risti2. – MK
BHO: 261; ENE: III, 560, VI, 504; Joh LCD: 399–400; KNAB; LUB: III, 486a; ÜAN

Harku1 [`harku] ‹`Harku ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hark, 1371 Harke (mõis).  A4
● Lisanimest Harku on P. Johanseni järgi teateid 1317 (Ficko de Harke), kuid mõisast u 3 kilomeetrit põhjas paekaldal oleva Harku külaga (↑Harku²) on seostatud ka Taani hindamisraamatu (LCD) kirjapanekut 1241 Harkua. Viimast peab Johansen Nissi Harku (Arku) kirjapanekuks. Hiljemalt 1970. a rahvaloenduse materjalides oli Harku alevik, mis hõlmas Harku mõisat ja selle lähemat ümbrust haaravat Harkumõisa asulat ning Ämari küla (viimane kuulub praegu Alliku piiresse). P. Johansen on nimevasteks esitanud oletatava sõna *harku ’kiviplokk, pank’, soome harkko, mis algse küla asendiga hästi sobiks. L. Kettunen, kes peab LCD üleskirjutust samuti Nissi nimega ühendatuks, toob võrdluseks harkuma ’lahku minema, hargnema’ ja moodustab küsimärgiliselt algvormi *Harkuva. Sõna on tänapäeval lõunaeestiline, kuid Keila khk-s on ka Liikva, mille algvormiks on oletatud *Liikuva. Paljaks oletuseks jääb, et nime lähtekohaks oli isikunimi, vrd alamsaksa Harke, friisi Harck. Nime aluseks on kas tänapäeval soome keeles olev harkko või on see ikkagi lühenenud mingist pikemast nimekujust. Tundub tõenäoline, et algne oli küla nimi. – MK
Bahlow: 205, 206; ENE: II, 524; ENE-EE: III, 323; EO: 263; Joh LCD: 21, 283, 349, 854; LUB: III, 1080

Harmi ‹`Harmi ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neu-Harm, 1241 Hermæ, 1417 Hof zu Harme (mõis), 1782 Harmi.  C2
● Harmi ja Ojasoo praeguste külade alal XIII saj alguses asunud Hermæ (suuruseks lausa 25 adramaad) hõlmas arvatavasti nelja küla: Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke. Viimasesse rajati juba enne 1325. a mõis. On oletatud, et 1343 Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus see hävitati, sest 1467 oli järel vaid tühi külaase. Lope hävis XVI saj. Harmi (Ojasoo) mõisast on esimesed kirjalikud andmed a-st 1417. 1646 jagunes mõis kaheks: Ojasoo mõisaks (sks Alt-Harm, varasemalt Harm), mille juurde kuulus ka *Ojala küla (sks Oiel), ja Harmi mõisaks (sks Neu-Harm; rts XVII saj lõpus Lilla Harm), mille juurde kuulus Harmi küla (sks Harme), viimane oli XVIII saj lõpuks kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. P. Johansen võrdleb nime soome kohanimedega Härmä ja Hermala ning isikunimedega Herman ja Herm. L. Kettunen pakub võimaliku lähtekohana välja kirjeldavat isikunime, mida võiks võrrelda sõnaga harm : harmi ’hall, hallikirju (loom)’, ka harmaa ’hall’. Samuti on ta võrdluseks toonud sõnad arm (murdekeeles ka harm) ja (meele)härm, lisaks harm : harma (sm härmä) ’härmatis’ või ’ämblik’. Harmi nimi võib tuleneda ka germaani isikunime Herman(n) teisenditest Härm(ä) ja Herm. a ja ä vaheldumist on esinenud paljudes teisteski nimedes ja sõnades. Vrd Ojasoo. – TL
Bfl: I, 119, 266; BHO: 104–105;  EAA.1.2.C-IV-69; EMS: I (3), 432; EO: 128; Joh LCD: 358–359; Mägiste 1929: 25; Stoebke 1964: 161
Märkus. Etümoloogiat täiendatud. 2019-08-25T17:13:37.

Hatu ‹`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atu‿küla, kirjakeeles varem Hattu Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
● Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa. – MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1715 Kurwitz (karjamõis), 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
● Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; RGADA.274.1.170/1:192, lk 186; Sivers 1909; Uustalu 1972: 241, 242
Märkus. Lisatud 1715 nimekuju. 2024-12-16T11:45:39.

Heimtali2 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Kan, Urv – paik (küla) Põlva ja Võru maakonnas Kanepi ja Võru (kuni 2017 Sõmerpalu) vallas (Sõmerpalu mõis), sks Heimtal.  C3
● Al 1912 müüs Sõmerpalu mõisa omanik Peetrimõisa, Annõmõisa, Mustja ja Lilli karjamõisa maadest moodustatud 26 talu saksa asunikele Ukraina Volõõniast. 1927. a-st nimetasid sakslased oma asundust Heimtal ’koduorg’. On väidetud, et sama nime kandis nende päritolukoht Volõõnias. Heimtali asunduse tuumikuks oli saksa kool. Heimtali saksa koguduse kirik ei valminudki lõplikult, enne kui sakslased 1939 Saksamaale ümber asusid. Kirik on praegu Urvaste koguduse abikirikuks. – ES
BHO: 110

Heinaste ‹-sse› – linn Lätis Vidzemes Salatsi piirkonnas, mõis, läti Ainaži, liivi Ainaſch (1839; *Ainaž), sks Haynasch, 1837 ee Ainaste.  A4
● Heinaste oli varem Uue-Salatsi (Jaunsalaca) mõisa kaluriküla, mis mõisa pantimisega 1800 eraldati ja vahepeal kuulus Mazstraupe mõisa juurde. 1867 eraldi Heinaste mõis, mille maale tekkis alevik, hiljem linn. Nimi on ilmselt liivi päritolu ja seostub sõnaga hein, liivi āina ’hein, rohi’. Teise võimalusena on K. Pajusalu ja E. Winkleri andmeil oletatud liivi sõna āina(gi) ’ainus’. – PP
BHO II: 212–213; KNAB; Lvv: I, 6; Pajusalu, Winkler 2011: 179; SLWb: 43

Heisri [`heisri] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigandi ~ Uue-Piigandi Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Neu-Pigant, 1685 Heisere Jack, Heisere Jahn, 1723 Heissere Pedo, 1909 Heisri m.  C2
● Piigandi mõisa talurühma asemele tehti karjamõis XVIII saj II poolel. 1794 eraldati see omaette mõisaks saksa nimega Neu-Pigant (Vastse-Piigandi). Eesti keeles kasutati mõisa nimena endist talunime. 1920. a-tel jagati mõis asundustaludeks. Heisri küla alla kuulusid sellest ajast peale ka sama mõisa põlistalud. Heisri kui talupoja lisanime päritolu jääb hämaraks. Esmapilgul näib nimi olevat kokku tõmbunud liitsõnalisest nimest *hei + seere (sääre). Teisalt võib see sisaldada Heinrichi saksapärast mugandust Heise, millele liitunud -ri on eesti kohanimedes erinevat päritolu. Heisri algtalu ei asunud ehk praeguses kohas, vaid järve ääres ja lühenemine -ere › -ri sai alguse sõnast järv. Heisere Mick elas 1685 Vähkjärve kaldal. On ka mõeldav, et Heisri nimes ei peitu mitte Vähkjärve, vaid hoopis Piigandi järve vana nimi. Enne Heisri mõisa asutamist on XVIII saj Heisri–Järveotsa–Praksi kolmnurgas paiknevate hajatalude nimi allikais Konnokülla ja Kannküll (1758), st küla, mis on tekkinud konnu ehk kannu peale, ülesharimata maale, ääremaale, vastandina põlispõllust ümbritsetud Kanepi külale. 1977 liideti Heisriga ↑Mõndsi küla, mille alla omakorda oli juba liidetud Kellä küla. Heisri põhjapiiril on ↑Tillundi veski. Vrd Heiste, Piigandi1, Vähkjärv. – ES
BAL: 663;  EAA.308.2.173, L 1; HK: 41; KNAB; RGADA.274.1.174:464, L 457p; RGADA.274.1.240/7:52, 58, L 795p, 801p; Stryk 1877: 228

Hellamaa2 [hella‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ella‿`maa Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Hellama, 1570 Helame Matz, Heleme Peet, 1798 Hellama (mõis).  C1
● Hellamaa mõis rajati tühjadele talumaadele 1733 ning eraldati Muhu-Suuremõisast ja Tamsest. Mõisa juures kagus oli samanimeline väike küla, mis kujunes ilmselt 1872, kui maad jagati talupoegade ja õigeusu kiriku vahel. 1920. a-tel kujunes kirikumaadele asundus, mis 1977 liideti Hellamaa külaga. Hellamaaga on 1977 liidetud ↑Võlla asundus. Vrd Hellamaa1. – MK
BHO: 111; EM: 123; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 37–38; SMF: 46

Hellenurme [helle‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Hellenorm, 1382 Helvenurme, 1582 Helmenorm, 1627 Helenormb, 1782 Ellenorme mois.  C1
● Põline küla kuulus XV saj Konguta mõisa alla. Hellenurme mõisa kohta on teateid al 1641. Selle maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohalik rahvas olevat seda kunagi kutsunud ka Helmnurmeks. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes lähtus sõnast helve ’viljapeade nutid; kulurohi’, mistõttu *Helvenurme tähendaks kulurohuga kaetud nurme. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast helve : helbe ’helves’ või küsimärgiga samalähtesest isikunimest. Hellenurme nimi lähtub tõenäoliselt küla piirides voolava Elva jõe nimest. 1977 liideti Hellenurmega Palu küla (1945). Vrd Elva. – EE
Bfl: I, 65; BHO: 111; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 140; EO: 177, 343; EVK; Hupel 1774–1782: III, 271; KN; LGU: I, 110; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Uuet 2002: 107; ÜAN

Helme1 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sse› Hel – alevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Helmet-Schloß, 1366 Helmeden (kihelkond), 1533 Helmde, 1782 Elme.  C2
● On arvatud, et Helme mõis rajati XIV saj samal ajal ordulinnusega. Viimane ehitati arvatavalt varasemale linnamäele. Linnuse juurde tekkis keskajal alev, kus elasid käsitöölised. Poola revisjon 1599 mainib veel alevit. 1658 lasksid rootslased linnuse õhku, sellest ajast on see varemeis. XVIII saj rajatud varaklassitsistlik mõisaansambel on tähelepanuväärsemaid Lõuna-Eestis. XX saj pärast mõisa jagamist oli Helme asundus ja 1970. a-tel asund. Al 1977 Helme alevik. Helmega on liidetud osa Kangru külast (1945). Vrd Helme2. – MK
Bfl: I, 1041; BHO: 112; ENE-EE: III, 358; Hupel 1774–1782: III, 328; KNAB; LUB: II, 1036; Valgamaa 1932: 321

Helme2 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sse› Hel – kihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Helmet, 1366 Helmeden (kihelkond).
● Arvatavasti kuulus Helme ala muinasajal omaette kihelkonnana Sakalasse. Al 1224. a maade jagamisest arvati algul Karksi foogtkonda, hiljem pärast ordulinnuse ehitust oli otse ordumeistrile alluv piirkond. Kirikukihelkonda on C. E. Napiersky järgi mainitud arvatavasti 1329. 1560–1621 oli Helme staarostkonnana Poola valduses, siis kuni XIX saj keskpaigani Pärnu maakonna koosseisus, seejärel Viljandi ja 1920. a-test Valga maakonnas. 1613 on mainitud Helmes kahte kirikut, üks sakslastele, teine eestlastele. Helme nimi tuleneb kahtlemata isikunimest, kuid kas see on saksapärane Helmet, nagu on Põhja-Tartumaa *Helmete vasteks pakkunud V. Pall ja tema järgi Saaremaa Elme mõisa puhul ühe võimalusena M. Kallasmaa või on tegu muinaseesti nimega, pole selge. Vrd liivi isikunime Elmede (1303). M. J. Eisen ja tema järel L. Kettunen on Helme puhul toonud vasteks helmes : helme ja helm : helme, mis oletatavasti võisid isikunime lähtekohaks olla. Nii vanade isikunimede puhul tuleks arvestada ka Skandinaavia eesnimelaene. Vrd Helda, Helmküla. – MK
Beiträge 1843: 100; Eisen 1929a: 158; ENE: II, 547; EO: 127; PTK I: 32; SK I: 38; Valgamaa 1932: 130, 133

Hermani [`hermani] ‹`Hermani ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hermanni ~ Härmani Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Hermannshof, 1797 Hermanshof (karjamõis), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M.  A1
● Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti. 1920. a-tel tekkis sinna Hermani (Vana-Käsukonna) asundus, mis 1977 liideti Käsukonnaga. Al 2015 Hermani küla. Nimi pärineb mõisanime kaudu isikunimest (Hermann Carl von Vietinghoff). Vrd Käsukonna. – MK
BHO: 115, 340; EM: 115; Mellin; Stryk 1877: 401; ÜAN

Hilleste ‹Hilleste ~ -sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Pühalepa kirikumõis), ? 1539 Hilliast, 1564 Helikeste, 1583 Hilckste, 1599 Hillikaste, Hilliste, Hillikas, Hilligeste, 1817 Hillikeste.  C3
● Nimega võib võrrelda XV saj esinenud mehenime Hille. L. Tiik on pidanud võimalikuks, et nimi tuleneb mingilt katoliiklikult Pühavaimu kabelilt, millest küll teated puuduvad, kuid küla ise on kuulunud Pühalepa kirikumõisale. Nime varieerumine kirjapanekuis näitavat Tiigi arvates selle võõrapärasust (sks heilig ’püha’). P. Ariste on esitanud eesti etümoloogia Hilleste ‹ (h)ille ’talleke’. Saaremaalt on 1617 kirja pandud nimi Heylike Hanns, mida on kõrvutatud friisi mehenimega Heil, Heilke. V. Nissilä lähtub Karjala Hill-, Hillin-nimede puhul osalt sugunimest Hiltunen, osalt aga Skandinaavia eesnimest Hildur. Vrd Saaremaa XVI–XVII saj lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. Ka Läänemaalt on 1591 kirja pandud Hillist by ja XVII saj algul Hilliste. Hilleste nimi on lähtunud kas mehenimest (kirja pandud XVI saj kujul Hille) või L. Tiigi oletuse kohaselt sks sõnast heilig ’püha’. Vrd Illuste. – MK
Ariste 1938b: 11; EAA.1.2.932:76, 72, L 253, 232; HK: 47; Nissilä 1975: 253; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, H:9; Tiik 1966: 550; Tiik 1976a: 416; Tiik 1976b: 486

Hindsa [hin´d´s´a] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hin´s´a ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Линосова, 1882 Линусы, 1886 Hińdza, 1903 Hindsä, 1904 Hin´dsa, Ли́нусы, u 1920 Hintsa, 1922 Hindsa.  B3
● Küla oli olemas XVIII saj, XIX saj kuulus Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Määsi küla osa. Hindsa nime tõenäoline lähe on eesnimi Hint või Hindo (‹ Hindrik, sks Heinrich). Võimalikud nimevasted on ka Lõuna-Eesti hin´do ’kekats’ või hin´d´s´o ’varsa meelitusnimi ja kutsumishüüd’. Hindsa nimel on mitmeid paralleele Võrumaal. Huvi äratab aga vene nimi Линусы, mis tuleneb arvatavasti eesti sõnast linnus (linnamägi), kohalikus häälduses liin (liinamägi), nagu arvas ka J. Truusmann. Samas ümbruskonnas niisugune muistis puudub. Vrd Hindo, Hinsa, Hintsiko. – AK
 EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1903: 290; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 143; Päll 2003: 133; RL 1922; SeK: 29; Truusmann 1897b: 36; Vasilev 1882: 163; VES; VMS

Hirmuse ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Hirmus, 1241 Hermæs (küla), 1404 Hermes (veski), 1637 Hirmus (küla?).  C4
● Mõisat on mainitud 1492 (Hermoszo, Hermatszo), 1695 oli karjamõis ja 1699 iseseisev mõis. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hirmuse asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1970. a-tel nimetati seevastu Hirmuse asunduseks lõuna pool endise Hirmuse raudteepeatuse ümber kujunenud asulat. Viimane liideti 1977 Soonurmega. L. Kettunen on oletanud kohanime lähtumist isikunimest, mille aluseks oli hirmus : hirmsa (sm hirmuisa). Vrd Hirmuste. – MK
EO: 194; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 359

Holdi1 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Holti› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Tsorona mõis), 1626 Holty Jann, 1638 Holty Jaen, 1684 Halti, 1731 Holde Tseffan.  A2
● XVII saj Haanja mõisa talurühmast sai XVIII saj Vastseliina, hiljem Tsorona mõisa lahustükk. 1684. a oli siin kolm sama lisanimega taluperet. Lisanimi on tõenäoliselt saksa päritolu ja tulnud isikunime kaudu, võimalikest algtähendustest vrd alamsaksa holt ’mets, salu’ (sks Holz). – ES
EAA.567.3.180;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; Lexikon der Familiennamen 2008: 302; Rev 1638 I: 172

Holdre [`holdre] ‹`Holdre ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Hollershof, 1782 Holder mois, 1900 Oldre mõis.  C3
● Holdre mõis on rajatud mitmest varasemast külast XVI saj ja on kandnud saksa keeles nime Morsel-Ilmus, Ilempus, Illmus. 1598 sai mõisa Palm Riegemann abikaasaga, kes loovutasid mõisa oma võõraspojale Caspar Hollerile. See perekonnanimi oli aluseks mõisa hilisemale saksakeelsele ja eestikeelsele nimele. Veel Mellini kaardil 1798 oli märgitud mõisa saksakeelseks nimeks Morsel Ilmus ja eestikeelseks Holder M. Vana nimi on pärit eesti keelest, L. Kettunen on selle kujuks oletanud *Ilmuse ja arvanud, et aluseks oli isikunimi, seega liituks nimi teiste Ilm-alguliste kohanimedega. M. J. Eiseni oletatud lühenemine kujust *Ilm-Annuse on vähem usutav. Holdre läänepiiril, osalt Pilpa küla piires on Kure talud. Holdrega on 1977 liidetud ↑Eera ja Peetri ehk Piitre (1922) küla. Halduspiiriga eraldatud Holdre idaosa (Pihle) liideti 1977 Koorkülaga. – MK
EAN; Eisen 1929a: 161; EO: 178; KNAB; Mellin; Uustalu 1968: 735; Valgamaa 1932: 328–329

Holstre [`holstre] ‹`Holstre ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Holstfershof, 1424 Olstever (mõis), 1782 Olstwerre mois.  C3
● XX saj asundus ja al 1977 küla. Nimest on ka h-algulisi kirjapanekuid. L. Kettunen on oletanud -vere ees kuju *Holleste, mille aluseks arvab isikunime *Holloi (sm Hollo). Teistel andmetel anti 1494 Nickolaus Holsteverile Wittensee mõis, kolm küla (Peterzierble, Letsche ja Lytell) ning heinamaid lääniks. XVI saj lõpul ja XVII saj oli mõis Karksi lossi maade hulgas, hiljem taas iseseisev. K. Uustalu, kes on pidanud mõisa esmamaininguks a-t 1494, on pooldanud mõisanime tekkimist perekonnanimest, sest sellenimelist suguvõsa olevat mainitud u 60 aastat varem. Mõisat on mainitud siiski juba 1424, nii et mõisanimi võis siiski olla pärit varasemast külanimest. Holstrega on 1977 liidetud Liivausse ehk Kooli (külana 1970, 1840 mainitud Holstre lähedal Supsi Schulland) ning osa Lepiku (u 1900 Леппику) külast, mida tuntakse Allikate nime all samanimelise talu järgi. Vrd Lolu, Olustvere. – MK
 EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; EAN; EO: 175, 312; Hupel 1774–1782: III, 326; KNAB; LUB: VII, 94; Uustalu 1968: 735–736

Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof.  C3
● Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46

Hopa ‹`Hoppa ~ -sse› – linn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, mõis, läti Ape, 1782 Hoppenhof, Oppes muischa (mõis).  B4
● 1421–1528 on mõisa omanikuks olnud perekond Hoppe. Võib-olla oli mõis selle perekonna valduses juba varemgi. Linna nimi pärineb arvatavasti perekonnanimest. Hoppe on alamsaksa variant sõnast Hopfen ’humal’ ja viitab humalakasvatusele või -kaubandusele. Läti nimi võiks olla mugandatud samast perekonnanimest, eeskujuks humalat tähendav sõna apinis. Vrd ka isikunimi Ape, mida on tuntud XVI saj Kuramaal. Mõisa lähedale hakkas XIX saj II poolel kasvama asula. Varasemast külanimest teateid ei ole. 1903 hakkas asulast läbi minema kitsarööpmeline Valga–Gulbene raudtee, mis hoogustas arengut. 1928 sai Hopa linnaks. Linnast 18 km idas asuvad Opukalna (läti Apekalns, kohalik hääldus Opekols, vrd läti kalns ’mägi’, sks Oppekaln) kirik ja kirikumõis, mille järgi on nimetatud kihelkond. – MF
BHO II: 224–225, 440; Hupel 1774–1782: III, 214; Lexikon der Familiennamen 2008: 305; Siliņš 1990: 64; Stoebke 1964: 16

Hulja ‹-le› Kad – alevik Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Huljel, 1241 Hullia (küla), 1455 Hulliel, 1518 Hulligel (mõis).  A4
● Mõis võis P. Johanseni arvates olla rajatud XIII või XIV saj, hilisemate arvamuste kohaselt XVI saj algul (1518), külagi jäi püsima. 1920. a-test asundus, hiljem asund, a-st 1977 alevik. Tiheda tuumikuga ajalooline küla, mis liitus asundusega 1930. a-te lõpuks, moodustab praeguse aleviku kaguosa. P. Johansen on kohanime võrrelnud vanade eesti isikunimedega Hull : Hulli, Uly, Ullo ja soome *Uljua. L. Kettunen on nime lähtekohaks esitanud oletatava isikunime *Hulja. Saksakeelset nimekuju Huljel on peetud lähtunuks la-liitelisest nimekujust või alalütleva vormist. R. Tammik pooldab nime lähtekohana juba M. J. Eisenil (ja ainult Eisenil) esinenud arvamust, et hullia tähendanud kunagi pajuvitsa või üldse vitsa. – MK
Eisen 1920: 76; ENE-EE: III, 490; EO: 46; Joh LCD: 375; Tammik 2003: 10

Humala ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Umala ~ Umalu Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hummala, 1241 Humebo (Johanseni arvates lugeda *Humelo), 1544 Humalakulla, 1716 Hummala moisa.  C4
● Mõis oli olemas juba XVII saj, algselt olevat see asetsenud külast väljas, hiljem toodud külla. 1690. a kaardil on igatahes küla märgitud. Nime lähtekohaks on P. Johansen pidanud taimenimetust humal. Humala külaga on 1977 liidetud Arupealse (1945). – MK
BHO: 123; Joh LCD: 283, 375–376; KN; KNAB

Hummuli ‹Hummuli ~ -sse› Hel – alevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
● Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli⁴) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la. – MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Hundinurga [hundi‿nurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Undi‿`nurga Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Vaivara mõis), 1894 Undinurk, 1922 Undinurga.  B3
● Algselt Vaivara mõisasulaste maatükk. Küla on nime saanud tõenäoliselt loodusnime järgi. 1894 oli kohal juba eluhoone. Nimi pärineb loomanimetusest hunt : hundi + nurk : nurga. Hundinurgaga liideti 1977 osa Kirikukülast (1913 sks Kirchdorf, ajalooliselt Vana-Vaivara, ↑Vaivara²), mis sai nime Vaivara kiriku järgi. Küla lõunaosas asus enne Sooküla (1922 Soo), mis hävis Teises maailmasõjas. – MK
 EAA.3724.4.1800, L 1; KNAB

Hundissaare [hundis‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undis‿saare Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
● Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’. – MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Huuksi [`huuksi] ‹`Huuksi ~ -sse›, kohalikus pruugis `Uuksi Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Hukas, 1585 Ukas (küla), 1586 Vkas.  A1
● Küla oli varasemal ajal Päinurme mõisa järgi. 1680. a-tel eraldati Päinurmest ja rajati mõis. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. L. Kettunen on nime võrrelnud MMg Uugi talunimega, viimasele on V. Pall võrdluseks toonud sõna uuk : uugi ’öökull’. Kui si-lise külanime alusena näha s(t)e-list sugunime, siis on võimalik, et linnunimetus on esinenud isikunimes. L. Kettunen esitas saksakeelse nimekujuna Hukkas, seega võis esisilbi täishäälik olla ka lühike, vrd ukane ’määrdunud, räpane’. – MK
BHO: 123; EO: 199, 337; EVK; PTK I: 259; Ungern-Sternberg 1912b: 39; VMS

Hõbeda1 ‹-sse ~ -le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Hoebbet, 1241 Høppæthæ (küla), 1459 Hoeppede (mõis), 1732 Öbbeda (mõis).  A3
● Mõisast on teateid 1459. 1920. a-test asundus, u 1950. a-test küla. Hõbeda nimega on P. Johansen võrrelnud varasemaid soome isikunimesid Hopea, Hopia, Höpötti. L. Kettunen on näinud nime alusena sõna hõbe : hõbeda, mis võis esineda ka isikunimedes. Hõbedaga on 1977 liidetud ↑Ahila ja Ojaveski küla, viimane on alguse saanud Kõnnaste küla juurde kuulunud veskikohast, külana juba XVIII saj (1726 Ojaweske, u 1900 Оявески). – MK
EAN; EO: 10; Joh LCD: 371–372; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 72

Hõreda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
● Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia. – PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

Hänike ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-le ~ -ste, -n ~ -sen› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Kärgula mõis), sks Henningshof, 1638 Hennige Metz Pustus, 1752 Hennige Petre, Hennige Külla, 1798 Henninge.  B1
● Hänike küla maa-ala karjamõisa asukohast Paadi taluni on varem kandnud teist nime (1582 Ligora, 1638 Liggoar, 1782 Liggoharra). Rootsi aja alguses juba tühi Hänike hajatalu koht (puustus) on jäänud asustamata terve XVII sajandi, alles XVIII saj keskel on sealt jälle talupere kirja pandud ja nimetatud ka kogu kanti Paadi ehk Hänike külaks. Kärgula mõisa karjamõis on talu asemele tehtud vahemikus 1762–1782. Hänike nimi on saadud alamsaksapärasest eesnimest Hennick, Henneck, Henneke, vrd nt 1588 Jan Henik Uhtjärve külas. Algnimi on Heinrich, karjamõisa saksa nime Henning- on selle teisendeid. Hänikest loodes olevat osa tuntakse Pudru külana. Hänikega on 1977 liidetud Kaagu küla (1937). – ES
EAA.1270.2.2:126, L 125p; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; Eesti TK 50; Mellin; PA I: 88, 257; PTK I: 33; Rajandi 1966: 74; Rev 1638 I: 151

Härgla [`härgla] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ärgla, kirjakeeles varem ka Härküla Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Herküll, 1241 Herkial, 1325 Herkyla, 1524 Herckell.  B3
● Küla on mainitud 1241, mõisakohast on juttu XV saj allikais (↑Mõisaküla¹²); praegusesse kohta rajatud mõisast on teateid 1516. 1920. a-tel tekkis Härgla (Härküla) asundus, mis 1977 muutus külaks. Nimi tuleneb sõnadest härg ja küla, kuid varasemast nimekujust võib tuletada ka lähtenime *Härkäjalγan, st *Härgjala. L. Kettunen kõrvutab soome nimedega Härkönen, Häkkinen (karjala häkki ’härg’), pidades lähteks isikunime. 1977 liideti Härglaga ↑Mõisaküla. – PP
Ahven 1966: 3–4; EO: 52; Joh LCD: 357; LCD: 42r

Härgmäe [`härg‿`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
● Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa Edermis › Ermis ja *Edergemes › Ergemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Härjanurme1 [härja‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ärja‿nurme Ksi – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Puurmani vallas, mõis, sks Herjanorm, 1582 Aranorm, 1638 Hargenorm.  A2
● Algselt küla, mis XVIII saj keskel tehti karjamõisaks ning ajavahemikus 1795–1805 eraldati Puurmanist omaette mõisaks. 1921 tehti sinna asundus, mis sai nimeks Mõisaküla; 1977. a-st on nimeks Härjanurme. Nimi on päritolult läbipaistev: härg : härja + nurm : nurme. 1977 liideti Härjanurmega ↑Kaatvere, Kurukse (ehk Kurukase, 1582 Kurukos) ning Saare (1582 Sarra) küla. Kurukse lähedal on ilmselt olnud ka XVI saj külad *Kuruveski (1582 Kuroweski) ja *Kurusaare (1584 Kurosor). Härjanurme lääneotsas paiknevad Rehemaa talud, ajuti omaette küla (1762 Rehhemalt), millega võib ehk samastada varasemat *Urustvere ehk *Orestvere küla (1582 Uruswier, nimetatud Alaveski ja Kurukse vahel; 1627 Urustfehr, 1744 Orrostfer, allika kohaselt juba Rootsi ajast mõisapõldudeks tehtud; 1758 Orrestfer, selle all Rehema Laur). Vrd ka Kursi piirikirjelduses 1411 mainitud Rigemekke. – PP
BHO: 113; KNAB; PA I: 117–118, 157; PTK I: 95, 166, 203, 212, 258, 287; Tartumaa 1925: 221

Härmamäe [härma‿`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Hermamäe Vai – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Hermannsberg, 1583 Hermameckiby (küla), 1688 Hermannsberg (mõis), 1782 Hermannsberg, Hermamäggi, Hermäggi.  C2
● Härmamäe mõis ja selle juures olnud küla (1920.–1930. a-tel asundus) on 1977 liidetud Soldinaga. Nimi pärineb isikunimest Härm ‹ Hermann + -mäe, tõenäoliselt loodusnime vahendusel. – MK
Bfl: II, 935; EVK; Hupel 1774–1782: III, 471; KNAB; Paucker 1847–1849: II, 39; ÜAN

Häädemeeste1 [hääde‿meeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Ääde‿meeste Hää – alevik Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, mõis, sks Gudmannsbach, XVII saj lõpul Edemest Byy, Edemest Kylla (küla), 1797 Ædemeste M (mõis).  A2
● Häädemeeste on teada sadamakohana 1560 (Guedenn mans becke). XVI saj II poolel rajati mõis. 1920. a-test Häädemeeste asundus ja kirikuasundus, millest kujunes 1930. a-teks Häädemeeste alevik. 1945 ja hiljem oli see kirjas Aleviku külana, uuesti muudeti alevikuks 1977. Saksakeelse nime aluseks on peetud alamsaksa sõna gudeman ’laitmatu kodanik, aadlik, vasall’. Sadam oli XVI saj maabumiskohaks Saaremaa piiskoppide saadikuile, kes merd mööda Saare-Lääne piiskopkonnast sõitsid Volmaris ja Võnnus toimuvatele Vana-Liivimaa maapäevadele. Küla kohta on tarvitatud ka *Häädemõisa nime (1840 Hedemoisa Kuella, kus asus kõrts Aedemoise). Kui nimes on tõepoolest olnud järelosises vaheldus -mõiste (sõnast mõis) ~ -me(e)ste, siis tuleks saksakeelset ja tänapäeva eestikeelset nimekuju võib-olla pidada rahvaetümoloogiaks. Veel enam, kõik need nimekujud, nii eesti- kui ka saksakeelne tõlgendus on rahvaetümoloogiad, kui arvestada, et saksa keeles on ajaloolisel kirjakujul Gudeman, Güdeman ka tähendus ’juut’. XVI saj võidi sõnaalguline j märkida g-ga. Sõna juut esineb nimeosisena eesti kohanimedes mitmel pool ja on tähenduse poolest usutavam nime alusena kui hää mees ’aadlik’. 1560 võidi anda eesti nimi *Juudioja edasi tõlkena. Kui oli rajatud mõis, siis saksakeelset mõisanime õilistati aga saksa keeles kui ’aadlikuoja’ ja eesti keeles kui ’heade meeste’. K. Uustalu on dokumenteeritud muistse isikunime *Meelemees alusel oletanud ka isikunime *Häämees, kuid pidanud kaheldavaks selle esinemist Lõuna-Eestis. Muidugi on areng *Juudioja → Guedenn mans becke → Gudmannsbach → Häädemeeste ainult oletus, aga siiski teoreetiliselt võimalik, nt 1684 on Häädemeeste khk-s mainitud vabadikku Juda Mattz. Häädemeeste alevikuga liideti 1977 Suurküla (1970 I ja II küla, u 1900 Суре) ja osi Padina, Viira jt küladest. – MK
Duden 2000: 292; EAA.308.2.218:5, L 22p;  EAA.2072.3.15, L 2, foolio II; EAN; ENE-EE: III, 512; Heintze-Cascorbi 1933: 227; Johansen 2005: 40; KNAB; Leesment 1976: 241; Roslavlev 1977: 32; Uustalu 1972: 216–218

Häädemeeste2 [hääde‿meeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Ääde‿meeste Hää – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Gudmannsbach.
● Kihelkond moodustati 1862 piirkonnast, mis kuulus XVII saj lõpus Tori, XVIII saj I poolel Pärnu, 1752–1862 uuesti Tori kihelkonda. Orduajal kuulus ala halduslikult Pärnu, osaliselt võib-olla ka Viljandi komtuurkonda. Kirik on olemas olnud al XVII saj keskpaigast, praegune kirik on ehitatud 1874. Vrd Häädemeeste1. – MK
ENE-EE: III, 512

Hüti1 ‹`Hütti ~ -sse ~ -le› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis, Lauka mõis), 1726 Hütte Peter, pärast 1742 Glashytta (kaart), 1798 Hütti.  C2
● 1628–1664 töötas siin esimene Eesti klaasikoda. Nimi tuleneb saksa või rootsi keelest: sks Glashütte ’klaasikoda’, rts hytta ’sulatuskoda’. P. Ariste on nime seletamisel lähtunud eesti sõnast hütt : hüti. – MK
BHO: 125; HK: 294; Livonia 2001; RehepappHi; Rev 1725/26 Lä: 202