[MUL] Mulgi sõnaraamat

aru|sageste Trv Hel väga sagedasti ▪ kuigi sedä üteldes arusageste, mia sedä ei usu, sii om tühi lori kuigi seda öeldakse väga sagedasti, mina seda ei usu, see on tühi lori. Vrd aru|.tihti

aru|.tihti Trv väga tihti ▪ mia kah arutihti taha sedä suurme putru mina ka tahan väga tihti seda tanguputru. Vrd aru|sageste

arutu <arutu, arutut> Hls Krk
1. arutu, mõistmatu, taipamatu ▪ ei tää, kas ta arutus lääp ei tea, kas ta läheb rumalaks. Vrd aru|saamata
2. väga palju ▪ Peipsin olevet arutu kalu Peipsis olevat väga palju kalu. Vrd perätu

esi|eränis, esi|äränis
1. eraldi, lahus, omaette ▪ mia tahas iki esiäränis eläde Krk ma tahaksin ikka omaette elada. Vrd eräldi, esiksi, esi|paigan, lahun, ärälti
2. eriti, väga; eeskätt ▪ sii aaste om esieränis vara keväd Trv sel aastal on eriti varajane kevad. Vrd esines, esi|äränes

igitigine <igitigitse, igitigist> Krk põline, iidne, väga vana ▪ sii om küll joba igitigine komme see on küll juba väga vana komme; siin pargin kasvave igitigitse puu siin pargis kasvavad põlised puud. Vrd igine2, .iidne, põline

igäven ~ igävene <igävese, igävest>
1. igavene, ajaliselt lõputu, püsiv ▪ sii om üit´s igävene sõna see on üks igavene (väga vana) sõna
2. piltl ilmatu suur, tohutu ▪ igävesi päkku mõts täüs ilmatu suuri puravikke mets täis. Vrd ilma2, ilmama, ilmatu
3. piltl väga ▪ tal om igäven must suitsunu ümärikse pal´kest tare tal on väga must suitsunud ümarpalkidest maja. Vrd igävest, .tuitu

igävest, igäveste
1. igavesti, igaveseks ▪ sii om tõise igävest magame panden see on teise igaveseks magama pannud (st ära tapnud). Vrd aletig
2. pidevalt, jäädavalt ▪ põline talu, igäveste nende kähen ollu iidne talu, pidevalt nende käes olnud. Vrd järe|panu
3. piltl väga, tohutult, täiesti ▪ üit´s luvva kunts ärä kulunu igävest üks luuakonts, täiesti ära kulunud. Vrd jumalest, kogunist, .puhtest, tävvest

illi|tasa ~ .illi|tasa tasahilju, väga vaikselt ▪ lait´s tulli illitasa tagakambrest laps tuli vaikselt tagatoast. Vrd tasa|.il´lu

ilma2 ilmatu, väga, palju ▪ tegis ilma kommetit tegi ilmatu kometit; egas tuud raha nii ilma tal oleki ega seda raha nii palju tal olegi. Vrd ilmama, ilmatu, .ilmlik2, .tuitu

ilmama Hel väga, ilmatu ▪ miis nigu ilmama müräk mees nagu ilmatu mürakas; ilmama ulka aiga läit´s enne ku ta tarest väl´lä sai ilmatu palju aega läks, enne kui ta majast välja sai. Vrd ilma2, ilmatu, .ilmlik2, .tuitu

ilma|tark <ilma|targa, ilma|.tarka> väga tark inimene, maailmatark ▪ no sina olet sii ilmatark, sina täät puha no sina oled see maailmatark, sina tead kõike

ilmatu tohutu, ilmatu, väga suur ▪ ilmatu aja kaoti tohutu aja kaotasin. Vrd ilma2, ilmama, .ilmlik2, ma|ilmama, otsate

imusteme <imuste, imuste>
1. himustama, (väga) tahtma või soovima ▪ sis võide peräst juvva nõndapal´lu ku süä imustep siis võite pärast juua nii palju, kui süda himustab. Vrd .ihkame, .iil´me1, rõõgatseme
2. ihaldama; iharust tundma ▪ temä imustep sedä tüdrikut tema ihaldab seda tüdrukut. Vrd ihalteme, imaleme, imutseme

.irmsast ~ .irmsaste
1. hirmsalt, koledasti ▪ ta sõimas´ miut irmsaste ta sõimas mind hirmsalt. Vrd kolest, kurjast
2. hirmsasti, kõvasti, väga (palju) ▪ sääse salvave irmsast täembä õhtu sääsed hammustavad täna õhtul väga palju; ta taht´ irmsaste üten tulla ta tahtis väga kaasa tulla. Vrd igävest, .kangest, rumalest

.irmus <.irmse ~ .irmsa, .irmust> , irmus <.irmse ~ .irmsa, irmust>
1. hirmuäratav, õudne ▪ mea pel´gä irmust asja ma kardan õudset asja; kui päevä ümmer valge rõngas om, sis om sel päeväl irmust maru uuta kui päikese ümber valge rõngas on, siis on sel päeval hirmsat maru oodata. Vrd jube, kole1, koletu
2. ebameeldiv, vastik ▪ kole irmus ilm väga vastik ilm. Vrd jõle, jäl´k
3. väga, tohutult ▪ mõni suvi valab vihma maha kui irmus mõnel suvel sajab väga palju vihma; piab irmpsit kül´me ilmu peab väga külmi ilmu (st ilmad on pikemat aega väga külmad). Vrd kolesti, kurjaste

jäine <jäise, jäiset ~ jäinet ~ jäitse, jäist Trv>
1. jääga kaetud, jäätunud; külmunud ▪ tii om libeve, jäine, ei kurda jala all tee on libe, jäine, ei püsi jala all
2. jääkülm; väga kõle ▪ igäves jäitse viige juut eläjit väga jäise veega joodab loomi; täämbä om jäine ilm täna on väga kõle ilm. Vrd .jääne

.kangest ~ .kangeste kangesti; väga ▪ tah´t kangeste tohtres saia tahtis kangesti arstiks saada. Vrd .irmsast, kolest

kivine <kivitse, kivist ~ kivise, kivist>
1. kivine ▪ nur´m om kivine põld on kivine; sii ruus om õige kivine see kruus on õige kivine. Vrd kiveline, kivene
2. kivist tehtud ▪ linnan om kivitse maja linnas on kivimajad
3. piltl kivikõva, väga tugev ▪ sii om kivine obene see on väga tugev hobune. Vrd .kange, tugev
4. piltl tundetu, kalk ▪ ta om kivitse süämege inime ta on kõva südamega inimene (tundetu). Vrd kal´k1

kohald ~ kohalt
1. otsekohe, kohe ▪ miis olli jäänu kohalt magame mees oli jäänud kohe magama; ma tuusi kohald koodi riha ärä Trv ma tundsin kohe Koodi ja Reha [tähtkuju] ära. Vrd joonelt, .juunig, kohe2, kõrrage
2. otsejoones, otsesuunas ▪ tõispuul jõge olli kohalt nii mäe teispool jõge olid otsejoones need mäed. Vrd noolilt, sil´m|näolt, silmält
3. päris; väga ▪ sii om kohalt ää inimene see on väga hea inimene. Vt kuhald

kole1 <kole, kolet>
1. kole, inetu ▪ kennigi ei taha seast kolet rõivast keegi ei taha sellist koledat rõivast. Vrd inetu, koletu
2. õudne ▪ sügüsene üü om pime ja kole sügisene öö on pime ja õudne. Vrd .irmus, jube, kais, koletu
3. piltl tohutu, väga palju ▪ lõune puult mustap ku kole lõuna poolt mustab [taevas] väga. Vrd ilmatu, mahutu, põhjatu, .tuitu

kolest, koleste hirmsasti, koledasti; kangesti; väga ▪ küll kär´k pikken kolest küll pikne müristas kangesti. Vrd .irmsaste, .kangest

koletu
1. kole; hirmus, õudne ▪ ta om irmus vaate, koletu eläjes ta on hirmus vaadata, kole loom. Vrd .irmus, jube, kole1, .õudne
2. ilmatu, tohutu; väga, tohutult ▪ sii asi om koletu kole (knk) see asi on väga kole. Vrd mahutu, põhjatu, .tuitu

koolu <koolu, koolut> Hls Krk
1. surnu ▪ mia pelgä koolut ma kardan surnut; sii makap koolut magamist (knk) see magab kui surnu. Vrd kadunuk, .kuulje, mullaline, .surnu
2. piltl väga kõhn olend ▪ parep om söönü süütä ku koolu kosute (vns) parem on söönut sööta kui kõhna kosutada. Vrd .luu|kerip, luu|vari

kuhald ~ kuhalt
1. otsekohe ▪ kastja tund kuhalt är, ku leib sikke om taigna sõtkuja tunneb otsekohe ära, kui leib sitke on. Vrd jalamaid, joonelt, .juuni, .juunig, kohe2
2. otsejoones, otsesuunas ▪ siit lääp tii kuhalt meieris siit läheb tee otse meiereisse. Vrd noolilt, sil´m|näolt, silmält
3. päris, väga ▪ sa sait kuhalt parrel aal sinna sa said päris parajal ajal sinna. Vrd kohald, kottelt

kurjast, kurjaste
1. kurjalt, tigedalt ▪ Piiter ütelnu õige kurjast Peeter öelnud õige kurjalt. Vrd .irmsast, kaheste, kolest
2. kangesti, kõvasti, väga ▪ lait´s akas´ kurjaste köhime laps hakkas kõvasti köhima. Vrd .kangest, valuste, väga

.kõrgest ~ .kõrgeste
1. kõrgesti, väga ▪ ta olli kõrgeste austet inime ta oli kõrgesti austatud inimene
2. kõrgelt, ülevalt ▪ ma ei saa nõnda kõrgest laulda ma ei saa nii kõrgelt laulda. Vrd ülest, ülevelt, ülevest

kõrveteje <kõrveteje, kõrvetejet> Hls Krk, kõrvetei <kõrveteje, kõrvetejet> Trv Hel
1. kõrvetis; kuum ilm ▪ siandse kõrvetejege kuivap ein kohe ärä ku maha lüüt sellise kuuma ilmaga kuivab hein kohe ära, kui maha niidad. Vrd kõrvet´s, paluteje, põletis
2. kõrvetav, väga palav ▪ täembe om irmus kõrvetei ilm, ei saa summa väl´län olla täna on hirmus palav ilm, ei saa üldse väljas olla. Vrd kär´k3, palav
3. kipitav, kõrvetav ▪ kõrveteje rühätse tuleve apust suhu kõrvetavad röhatused tulevad hapust suhu (hapu söömisest)

lara <lara, lara> Hls Krk
1. lora, loba ▪ sii aap lara juttu see ajab lora juttu. Vrd lari, lir´t, lora, lär´t, para1
2. tühja jutu ajaja, lobiseja ▪ ah sii om üit´s lara inimen ah, see on üks tühja jutu ajaja. Vrd ladra, laran´t, laras´k, larka, larta
3. larin, pladin (millegi väga rohke kohta) ▪ sii olli alle uug, rästse olli joosnu nõndagu lara Krk see oli alles [vihma]hoog, räästad olid jooksnud nagu pladin. Vrd ladin, ladsin, larin

mahutu
1. tohutu; väga suur ▪ temä tahtmin olli mahutu suur tema tahtmine oli väga suur; sii kap´p om õige mahutu, ei sünnü siiä kamre see kapp on väga suur, ei passi siia kambrisse. Vrd ilmatu, koletu, põhjatu, .tuitu
2. sobimatu ▪ sii jutt olli sün´dmädä ja mahutu see jutt oli sündmatu ja sobimatu. Vrd kõlvetu

ma|ilma väga, ilmatu ▪ mailma jäme kõver puu maha murdunu ilmatu jäme kõver puu [on] maha murdunud; Olstre, Paistu ja Tarvastu rõõvastel mailma vahet es ole mitti Holstre, Paistu ja Tarvastu (rahva)riietel väga suurt vahet ei olnud; sääl olli mailma rahvas kokku tullu seal oli ilmatu hulk rahvast kokku tulnud. Vrd ilmatu, ma|ilma, maa|ilmatu, ma|ilmlik, ma|ilmalik

muld <mulla, .mulda>
1. muld ▪ kait´s kooliti ärä ja kasvati ja kait´s panni mulda kaks koolitasin ära ja kasvatasin [suureks] ja kaks panin mulda (st kaks surid lapsena); mulda pannas pääle läbi rõõve, mullage vajodets Krk mulda pannakse peale läbi riide, mullaga vajutatakse (roosi ravimisest)
2. piltl rauk, väga vana inimene ▪ tuu ät´t om jo igävene vana muld piltl see ätt on ju igavene vana muld

must|tuhant, must|tuhand musttuhat, väga palju ▪ tal om musttuhand mõtet pähän tal on musttuhat mõtet peas; neid täiu olli peris musttuhant amme sehen neid täisid oli päris musttuhat särgi sees

otsate <otsate, otsatet Krk> , otsatu <otsatu, otsatut>
1. otsatu, lõpmatu ▪ sii tii olli küll otsate see tee oli küll otsatu (väga pikk)
2. ilmatu, väga suur ▪ sii aaste kasusive otsatu suure kapsta sel aastal kasvasid otsatu suured kapsad. Vrd ilma2, ilmatu, ma|ilma, põhjatu, .tuitu

perätu
1. päratu, otsatu, väga suur ▪ sii olli perätu tüü see oli päratu töö; sii olli perätu suur maja see oli väga suur maja. Vrd ilmatu, mahutu, otsate
2. väga palju ▪ täo om perätu marja mõtsan sel aastal on väga palju marju metsas. Vrd arutu, .irmsast, perätust
3. korratu, unaruses ▪ sii om perätus jäänu, sedä ei võta kennigi naises see on unarusse jäetud, seda ei võta keegi naiseks; sii talu jäi perätus, sel peritejet ei ole see talu jäi lohakile, sellel ei ole pärijat. Vrd kõrratu

perätust Krk väga palju, lõpmata palju ▪ sel talul om perätust mõtsa, ei sii vaeses jää sellel talul on väga palju metsa, ei see vaeseks jää. Vt perätu, Vrd rumalest

pil´t|ilus <pil´t|iluse, pil´t|ilust> piltilus, väga ilus ▪ miu emä olli pil´tilus inime minu ema oli piltilus inimene

pimme <pimme, pimmet>
1. pime, valgusetu ▪ sügüse tuleve pikä pimme üüse sügisel tulevad pikad pimedad ööd; õige pimme ämärik olli joba ku ma kodu sai õige pime hämarik oli juba, kui ma koju sain. Vt pime
2. pimedus; valguseta aeg ▪ ta pimmest pimmeni rühmäs mõtsan ta rügab pimedast pimedani metsas. Vt pimedus, Vrd kahmak1
3. nägemisvõimetu ▪ sul om nagu pimmel kanal õn´n sul on nagu pimedal kanal õnn. Vrd sõra
4. tohutu, väga ▪ pini olli pimme laisk, las´k varessil pudrumolli kah tühjäs süvvä koer oli tohutu laisk, lasi varestel pudrukausi ka tühjaks süüa. Vrd ilma2, ilmatu, kole1, koletu, .tuitu
5. sõge, arutu (kirumissõna) ▪ ma lassi pudelest kait´s pun´nsuutäüt, pimme läit´s pähä ma lasin pudelist kaks punnsuutäit, see sõge läks pähe. Vrd sõge
6. ime (hüüatusena) ▪ ohoo pimme, küll tal om iluse rõõva sälän! ohoo ime, küll tal on ilusad riided seljas!. Vrd ime

puru2 täiesti, väga ▪ sii lait´s olli puru tõbine see laps oli väga haige. Vrd .puhta, täielt, tävvest

puru|kuju <puru|kuiva, puru|.kuiva> väga kuiv ▪ täo aaste om kuurin purukuju puu sellele aastal on kuuris väga kuivad puud; kaju olli suve lõpus purukuju kaev oli suve lõpuks täitsa kuiv. Vt kuju1

puu|pal´las <puu|.pal´la, puu|pal´last ~ puu|.pal´le, puu|pal´last Krk> puupaljas, väga vaene ▪ puupal´las inimen, mis sellege küll tetä puupaljas inimene, mis sellega küll teha

puu|rumal <puu|rumale, puu|rumalt ~ puu|rumald> pururumal, väga rumal ▪ sa oles nigu puurumal, ei mõista kedäki sa oleksid nagu pururumal, ei saa milleski aru; puurumal inimen, ku üit´s puunui kunagi pururumal inimene, nagu üks puunui kunagi. Vt rumal

.põhjamede põhjatu; ilmatu, väga ▪ Antsu poig olli põhjamede rikas Antsu poeg oli ilmatu rikas. Vrd ilmatu, põhjatu

põrak <põragu ~ põraku, põrakut>
1. väga suur, pirakas ▪ küll ollive täo aaste põragu kõrnitse küll olid sel aastal põrakad kõrvitsad; kui pikält sa seast poisi põrakut kanda jõvvat kui kaua sa sellist poisipõrakat kanda jõuad. Vrd põrtsik
2. tugev löök ▪ ma sai üte ää põragu, lei kukru ärä ma sain ühe korraliku obaduse, lõin kukla ära. Vrd obadus

rauk <rauga, .rauka> rauk, väga vana inimene ▪ miu käe värisive nigu raugal mu käed värisesid nagu raugal. Vrd kõbi1, kõps1, köbi

ribu-räbäline <ribu-räbälise, ribu-räbälist> Trv kribuline, väga väike ▪ rõõva pääl olliv ribu-räbälise kirja riidel olid kribulised mustrid. Vrd räbuline

ropult ropult; piltl väga palju ▪ ta tiin´s sääl ropult raha ta teenis seal väga palju raha. Vrd ropalt

rot´t <roti, rotti>
1. rott ▪ pupe olli päädpidi rotiaugu sehen nukk oli peadpidi rotiaugus; roti om pikä ännäge rotid on pika sabaga. Vrd pen´t, põlk, võhl, võhr
2. hiir ▪ väiksit rot´te om egäl puul´ hiiri on igal pool. Vt iir1 || kirigu|rot´t kirikurott, väga vaene inimene ▪ ta om vaene ku kirigurot´t ta on vaene kui kirikurott

rumal <rumale, rumalt ~ rumald>
1. rumal, loll ▪ vanaesä ütelnu, et oh sa rumal lait´s! vanaisa öelnud, et oh sa rumal laps!; ta om rumal ku lume lammas Krk (knk) ta on rumal kui lumelammas; nüid ei ole sii aigilm enäp nõnda rumal nüüd ei ole see ajajärk enam nii rumal. Vrd tohmak, tuhm, tuhmak, tuhmane || puru|rumal pururumal, äärmiselt rumal; puu|rumal väga rumal
2. piltl kole (ka omaduse maksimaalsust osutades) ▪ kos ma ulga rahva sekkä lää rumale rõõvastege? kuhu ma rahvahulga sekka lähen koledate riietega?; temä esä olli rumal rikas tema isa oli kole rikas. Vrd kole1

rumalest, rumaleste
1. rumalasti ▪ ta kõnel´ väege rumaleste ta rääkis väga rumalasti. Vrd lolliste
2. piltl väga palju, hullu moodi ▪ temä om rumal rikas peris, tal om raha rumalest Krk tema on kole rikas päris, tal on hullu moodi raha. Vrd .irmsast, perätust

silmä|terä <silmä|terä, silmä|terä>
1. silmatera, pupill ▪ miul olliv esiki silmäterä valuse mul olid isegi pupillid valusad
2. piltl väga hoitud olend, silmatera ▪ sii lait´s olli pere silmäterä see laps oli pere silmatera (väga hoitud); lehmä oiti nigu silmäterä (knk) lehma hoiti nagu silmatera

surma|vari <surma|varju, surma|.varju> piltl surmavari, väga kõhn, surmahaigena näiv inimene ▪ ta olli nõnda ärä lõpenu ja kõllane näost ku surmavari ta oli nii vilets ja kollane näost nagu surmavari. Vrd koigu|pil´l

suuruke <suurukse, suurukest> Hls suuruke, mitte väga suur ▪ suuruke ta sis om suuruke ta siis on (st pole väga suur)

sügeleme <sügelte, sügele> Trv
1. sügelema ▪ küll miu jalg sügelep, süüdä ku pal´lu tahat küll mu jalg sügeleb, süga, kui palju tahad. Vrd kiheleme, .süitme, .süüt´me2
2. piltl midagi väga teha tahtma ▪ sedä miu ihu igatsep, sedä miu süä sügelep (rahvalaulust) seda minu ihu igatseb, seda minu süda sügeleb

tasa|.il´lu tasahilju, väga vaikselt ▪ mine tasail´lu, jää võip katik minnä! mine tasahilju, jää võib katki minna!. Vrd illi|tasa, .il´lu

.tuitu Trv van tohutu, ilmatu; väga ▪ tõistre emä om tuitu vana inimese tük´k joba naabri ema on ilmatu vana inimesetükk juba. Vrd igäven, ilma2, ilmama, ilmatu, ma|ilma

tuline <tulitse, tulist>
1. palav, tuline ▪ sii rõõvas tule tulitse viige mõsta, sis lää puhtes seda riiet tuleb kuuma veega pesta, siis läheb puhtaks. Vrd ele3, kuum, kuumaline, pala2
2. piltl elav, ergas; äge, kirglik ▪ ta olli siante tulitse vaimuge ta oli selline elava iseloomuga; sa olet ninda tuline ku kirp koera persen (knk) sa oled nii äge nagu kirp koera perses. Vrd kär´k3, kärmäs, rõbe, äge, äkildane
3. väga, suur ▪ ta läit´s väl´lä tulitse vihage ta läks väga vihaselt välja; nüid om tal tuline pak´k minnä nüüd on tal suur kiire minna. Vrd väga, õige1

vesi|make <vesi|make, vesi|maket> vesimage, väga mage ▪ nüid sa olet küll pudru peris vesimake kiiten nüüd sa oled küll pudru päris vesimageda keetnud. Vt make

vägä, .väegä, .väege, .väigä väga ▪ no egä ta nüid väigä paks, aga ta siande tugev (knk) no, ega ta nüüd väga paks [ole], aga ta on selline tugev; seantsit sõnu olli väegä pal´lu selliseid sõnu oli väga palju; miul om väege pal´lu tüüd, ma ei saa aiga ända augu pääl panna (knk) minul on väga palju tööd, ma ei saa aega hända augu peale panna. Vrd õige3, .äste

õige3 üsna, õige, väga ▪ õige pia om sügüs tulemen ja ilma lääve külmäs üsna pea on sügis tulemas ja ilmad lähevad külmaks; siul om õige ää ahi sul on väga hea ahi; egä sii tii õige õige küll ei joole Krk ega see tee väga sirge küll ei ole. Vt õge, õigene, Vrd .äste, ühnä

.äste, .ästi
1. hästi; põhjalikult ▪ emändege ma es saa äste läbi, ma olli lol´l tüdrik perenaisega ma ei saanud hästi läbi, ma olin loll tüdruk; ma tuusi tat õige ästi ma tundsin teda päris põhjalikult. Vrd kenäst, kõrraligult, mõnuste, põhjaligult, üväst
2. kuigivõrd, päriselt, eriti (eitavas lauses) ▪ ta es taha sedä äste usku ta ei tahtnud seda päriselt uskuda
3. palju, tublisti ▪ piimä saap täo aaste äste piima saab tänavu palju. Vrd .rohkest, tublist
4. väga, õige ▪ temä om äste akar kikke tüüd tegeme tema on väga tragi kõiki töid tegema; ku pilve äste ahariku om, sis külvets kaara kui pilved õige kaharad on, siis külvatakse kaera. Vrd vägä, õige3