[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1103 artiklit, väljastan 100.

1. aasta või teat arv aastaid vana `seitsma `aastasi `lapsi `voeta `kuoli Jõe; üks `mustlane `ütles `mulle - - kaheksa`kümme `aastasenna sured VNg; oomikust `ilma ning `aastast naist ep tεε mitte `kiita Jäm; viie-kuie`kümne `aastastel on veel se jutumurre Mus; `oastane, see kutsutakse säluks Pöi; ma `olli kuue `aastane - - kudusin kevadeks vörgu `valmis Phl; jo tä `aastaseks saab Mar; `Seitsme`aastane siapoiśs, kahessa`aastane karjapoiśs, `kümne`aastane künnipoiśs Han; ühüssa `aastane (aastaseks) saab Tõs; Neid `seitsme`aastasi põleks küll vi̬i̬l `maksnu `ku̬u̬li nõuda Hää; laps on juba `oastane, käib teist Juu; enne meil oli kaheteistkümne `oastane koer Amb; kõbe ääl viel üheksa`kümme `aastasel JJn; olid sa `kümne `aastane, siis pidid sa `tüele akkama VMr; `mitme `vuastane ta juba on VJg; `uassasse `varsegä ei sua tü̬ü̬d tehä Kod; mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; venides läheb, nõndagu mõni sada `aastane Lai; mis enne kahe `aastast - - tuleb lehmas, `üeldas et õhviti tuleb `lüpsma SJn; üle `aasten siga; `ulka `aastesit vasikit Krk; tu poig `oĺli täl periss lollike, `katsa `aastatsen sitte vi̬i̬l `pöksi Ran; kuvve `aastene oĺli mina, kui `naksi esä `lehmi man `käimä San; nakass `aaśtatsõss `saama Plv; tõukasimise `aigo sai tu̬u̬ lat́s nelä `aaśtanõ Vas

2. teat aastasse kuuluv iga `aastane tüö, `viljä maha tegemine ja `kündämine Lüg; kas teise `aastast `vilja on veel Ans; Öhe `aastane suur lumi `murdis noorde õumbute oksad kõik ää Pöi; täo`aastane küĺm võt́tis vist küll muśtika õied ära Hää; nemä üte `aastese latse, üte `aastel oleme `süńdunu Krk

3. aastapikkune; aastaks piisav sai `aastase `tienistuse Lüg; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; sii oli `aasta sepp - - tegi sul kõik `aastase töö `valmis Tõs; üks poar `puuda oli neid teri, mis ma sirbiga `korjasin - - sie oli siis mu `oastane toit Kei; üks kakskümmend `pulka [küünlaid] oli `oastane jägu Juu; si̬i̬ suvine päev one `uassane päev Kod

Vrd aastaline, aestane, ajastanõ

haaval aaval hajusalt Sa, Muh Rei Lä/-b- Vig/ Mih Tõs PJg Tor Ris JõeK Amb JJn Ann VMr VJg Iis Pal Äks Lai KJn Trv Hls Krk Puh Nõo Ote, `aaval hajusalt R, haaval Phl Har Vas, oaval Pöi Juu Kos Jür Koe, uaval JMd JJn Kad Kod Plt, vuaval Juu VMr

1. osadena kaupa vähel `aaval on keik [endised tööriistad] ära kadund Hlj; `mötlemissi räägib, söna aaval Jäm; ahe aaval lastasse rehi maha Muh; [rukkivihud] said kaks part haaval maha `lastud Phl; natuke aaval on saand seda maja kohendud Rid; obo keib `sammo aaval; `vihma tuleb oog aaval Mar; pisut aaval saab `tehtud Mär; puĺl ammob - - suutäis aabal Vig; pikkä köib, astub na samm aaval Tõs; vähä oaval soab maha `tehtud seemet Juu; natuke uaval tieb nüid, kuab JJn; `erne kahlud `löödi üks aaval - - pingi pial läbi Ann; rukiski oli `vaene - - kõŕss vuaval `korja VMr; ammussa tipikene uaval Kod; pihutäis aaval pane `peale Pal; `kanga kudumine on ka igav töö, milla sa saad ta lõngaaval `kootud Lai; ärä mitut näpu vahel võta, võta üit́s aaval Krk; ega ta `kõ̭ike kõrraga es anna, tüki aaval ańd iks Nõo; kana aja ka pudsaje maha, mõ̭ni kana ei aja, tulõva `veitü haaval maha Har Vrd aavaldi, aavali, haavalt, haavas, aavin

2. ajal vanast es ole nüd tu ku̬u̬ĺ nii `täpseld nigu nüid, et ta piat tol ja tol aaval [kooli minema]; tol aaval olliva lina `kalli; no `erne suṕp om arilik asi, toda võit `nüidsel aaval ka süvvä Ote

abiline abili|ne R Jäm Khk Pöi Muh Rei Mär Khn Juu JMd Koe VJg I Trv Krk Nõo Ote San Urv Har Rõu Vas, -le|ne Emm Rei hajusalt L, Ris Juu Tür Äks KJn San, g -se; abili|nõ Räp Se, -lõ|nõ San Krl, g -sõ aitaja, abimees; palgaline ei sinust ole ka abi ega abilist Kuu; `suomlane tuli `siie `suure `paadiga ja siit viis omale abilisi [kalu] `püüdama Hlj; abiliste päävad jähid `maksmata Jäm; perenaisel `olli kaks abilist koa Muh; abilene oli küll kodu Rei; nad tegid abilestega töö ää Mär; nüüd `jälle üksi, põlõ abilist `kuskil Khn; `eńni `moises käisid abilesed Ris; jättas‿tene se `oasta abiliste palgad `maksmata Juu; sellele (heinamaale) `võeti niipailu abilesi `juure, nii et `õhta läksime ja teeseks `õhtaks - - oli se eenam maas Tür; kuer oli [karjasel] kõige suurem abiline Koe; paĺlu neid abileìsa on Äks; `võeti abilisi pääviti Lai; sisaśk piap uisa `tohter või abiline oleme Krk; temä om ütte `viisi mul võtta, ku mul abilist vaja om Nõo; sa‿lt mullõ iks abiline olluʔ, ma‿i olõʔ säänest abileist nännüki San; tu nakass kõ̭kkõ tüüd tegemä, tu saa jo abilisess imäle Har; kos talon ta kaŕan oĺl, tu ańd abilisõ kah Räp; palga peräst tuĺl abilisõst Se Vrd abinik

habõndumma habõn|dumma Har Se, -tuma Vas habetuma taa om jo vällä˽habõndunu nigu vana miis Har; tu mi̬i̬s um nii arʔ habõntunnuʔ kui Vas Vrd habõndedu

aed aed g aia Tor Äks Ksi uus Lai, aja, aea, aa Jõe Hlj VNg Lä PäPõ K IPõ; aid g aia Tõs Pär Tor Hää Saa ILõ(g aeda van Kod) VlPõ eL, `aia R(g aja Jõe VNg Lüg), aja, aea S Var Tõs Khn, aa Vll Jaa Pöi Muh Han Var Khn; `aida g `aia Vai

1. piirav või eraldatav tõke, tara `tehti ajad, `roikad said `viistakil `pandud ja `teibad on `püsti Jõe; Aid on vajund `kallalla, `täüdüb tüdi `vasta `panna Kuu; [hunt] oli mend aja ald läbi VNg; agune aid õli leppä aod ja kase aod ja `kuuse näred ja midä `vaide kätte `saivad; lõhutud raud kividest aid on kerik`aia `ümber `tehtud Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale (sitale) Jõh; `riugune `aida Vai; siin pole `aida ees, ajad on maas Jäm; risttugidega `aida tehakse siis, kui teine on maha kukkund, kui ruttu piab aja tegema Kär; Ajad said öhiselt `tehtud, kevde, siis mehed keisid keik aide pεεl Kaa; aide `kargajad obused, nee lippavad `köigest üle Vll; See oli aja pea, kust `aida tegema akati Pöi; see kivi oo aaks ää lõhutud Muh; Kui loom on öppind `aidu `aema, äi sis pea neid änam `ükskid koht Emm; `veltu roigastega aed Rid; ajast on `ennigi üle üpatud Kul; pahur loom, kis `aidu aeas, siis `pandi pia jala `külgi Tõs; Selle `aassõ lähäb puär kerä `ruati Khn; lat́test aed Aud; vanast oĺlid aeal mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga; aiade vahel suured lume anged `tuiskanu Hää; uued `roikad said `aeda; kadaka teibas seesab aeas kaua Nis; punutud aed Kei; ta `vihkab ja susib mind nagu `uśsi aja all Juu; tegi `väĺladele ja karjamaale aad `ümmer Kos; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud; siin meiegi rohuaa `ümber on `varbudest aed Amb; naese võt́tis üle aa (naabertalust) JJn; parandas lagund `aedasi Tür; `vaotasin aa maha Koe; pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; kuuse `õkste aed Trm; püssruadike aed one `vilta; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei `puutu Kod; aed olgu nii `veike kui tahes, aga mulk `jäetasse nii suur, et obuse ja `vankriga suab `siśse `minna Ksi; kui karjamaa `aeda tehasse, pannasse kolm lat́ti kahe `teiva vahele Plt; reisik elajas, kõõlub ala aja `seĺgas Pil; loomadel `pantas pia jala `küĺgi, kui `aidu `kargab SJn; sinna tetti egä keväde katess poole jõkke aid, si̬i̬ olli roovikist tett (kalatõkkest) Pst; kiḱk aia mateljan olli kuusest; obeste `kopli ümmer tetti neĺlä roovikust aid Krk; selle jaosse tetti kuhjale aid ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel; õre aid, kudass sa tedä (siga) oiat; agudest `aidu tetti tanumi `vi̬i̬rde - - et loomad `viĺlä ei saa mińnä Ran; arak kädsätäp aia pääl, ei tiiä, mes `käsku jälle tu̬u̬b Puh; täl om aid `tihti tettu, sääld ei saa kana poig ka läbi; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll Nõo; meeli`kaudu ma lääʔ, tokiga koputa, seeniss ku aid tulõ `vasta; `aone aid tetäss ädä peräst Ote; Mõnel `oĺli `piśti kuuse `ossest aia, nu̬u̬ `oĺliva ilusa aia ja kõge kavvemp `saiseva Rõn; Siin olõki es innembi `tõisi `aidu, kõ̭ik säärtse˽vildak aiaʔ Urv; `aidu teḱk egä peremi̬i̬ss esiʔ; ruhulitse aia˽hobõstõ ja˽`lihmi jaoss omma˽tettüʔ Har; tüha kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu; ku - - külmäss, siss om kars maa pääl ni `aidu pääl Vas; pu̬u̬ĺpistüline aid oĺl `liuhka, tol es olõʔ `päälmidse otsaʔ ütepiku Räp; võrguʔ pandasõ aia‿päle kuioma; `taĺli om aid tett vaihhõlõ [latreiks]; jutt ku `haunõ aid (ei kõlba kuhugi); tu̬u̬ jutt läts hüäste kui `aida piteh (ladusalt) Se; `varbun aid ka `oĺle paĺmit, tuu `oĺle bes nagluda (naelteta) Lei || (mõrratiivast) `aeda `mööda lähäb [kala] mõrra kotti Mar; mõrrade ees mõrra aid, kalad `lähtvad - - aiast mõrrade `sisse Ris

2. hrl taraga piiratud ala mingiks otstarbeks a. viljelusala; ka õu mene aja kanad `aiast `vällä Lüg; `aias `kasvad `karva `marjad; kabusta `juurigad `jäävad `aida, ku `leikad maha Vai; meite `aidas pole `öumbid midad Khk; pole maad, pisike aid on sauna `ümber Pha; selle aa ma istutasi Vll; Maja `juures oli siis veel ega perel pisike aid, kus natuke tuhlid moas oli; `aidade sihes oli üksi `tuhlid, aga nüid on [kartulid] änam põllal kut `aidade sihes Pöi; meil on `aedas mõned `soostra `põesad Kul; kanad `lõhkvad kõik `peendräd `aedas ää Tõs; putkõd `õitsõvad `aidõs Khn; [läks] `aeda `õunu `tooma Juu; `naabri aeas on kollane pluom VMr; järve `kõlda vedäväd `aide `sisse Kod; kui oli aed `kaugemal, siis `vankriga `toodi [kapsad] ajast kodu Äks; naadid on `jälle aeas Pil; olen vanass jäänd, nüid nukitsen naasama aias Vil; aia`kesvä olli mitu `aida, säält sai vara kätte Krk; mine pähle `aida, tu̬u̬ sibulat; ega mul midägi `puuduss ei ole, kesi om rõogun, kapusta om aian Puh; ma kasvati ka üitsvahe umalit siin `endi aian; mina lää nüid tõese `aida müüsterdämä Nõo; vanaesä tei karjale viki keväjä `aida maha Ote; tu aid `olli - - `kaeda nigu üits liĺl, `uibu ja visnapuu ja kõik äedsessiva Rõn; kikass lät́s mu `aida maŕjapohma manuʔ Har; võinińni˽`häitsäseʔ, kõ̭iḱ aid um või`ninne täüś Rõu; aiah mõ̭nõ krobikunna ika olõ nännüʔ, a `veitüss um nuid jäänüʔ Vas; tsirulit paĺlo om aioh Se; `uiṕšidõ aid Lei || võrkude kuivatamise koht juhete aid, koes vörgud `kuivamas käivad Khk b. karjaaed; koppel; sulg, aedik sead `panna `aeda, siis `panna `nuumama Jõe; `muudel `luomidel ~ `luomiel on aid, kanudel `kardin; justkui siga `viŋŋud `aias, ei elä, ei sure Lüg; ma ole omal vassiga `varsti [pärast sündimist] `aida pannund Kär; Siga `nühkis ennast oma `aidas Rei; siga pannakse `aeda, see tahetakse jõuluks ää nuumata Mär; suur pulli aid oln, suurte `postega ees Tõs; `tallede aed tehakse `lauta, pannakse `laudu, mõni vana uks ja Juu; anel oli aed siin, poead olid ka `aedas. üks anepoeg oli `väĺla tulnd aeast Tür; kus not́si sai, on aas või VMr; paneme orika `aida, ei tapa vi̬i̬l orikad KJn; sigade aid või kopel, muist olli üle jõe, muist olli kodu pu̬u̬l Pst; eläjä tuleva `aida `laske; ma piass kanade aia ärä kasima Nõo; Ku lehmäʔ süünüss `saiõʔ, `aeti aia pääle - - suvõl `oĺligi lehmäʔ `lõuna`aigu ja `ü̬ü̬se aia pääl Har || hundipüünis raisk `pandi `aia `sisse ja `aisu `pääle siis unt tuli Lüg | Ädas kut unt uue aja nukkas Emm Vrd aidu c. heinamaa Aid‿o `heinäkökkisi täüs, `milla ne kaik `kuivaks saab Kuu; [ta] niidab sii aide sihes Vll; kodune aid `olle juba labus Muh d. kalmistu see oo luteruse aid; siia vanase `aida `tuuasse koa [surnuid] Muh; tädi oo sii Karuse `aedas Kse; ükskord pidi veel aja peal `jutlus olema Juu; Palamusel on kaks `aida, vana aid ja uus aid Pal; kes olli poonu ja ilma `ristmede, ni̬i̬ olli taga aia matet. viimäeti `anti neil `aida esi nurgak; nemä tulev obesege aia päält (surnuaiast) Krk

3. (väljendites, ütlustes) üks `rääkib `aida, `toine `aiatagust (räägitakse eri asju) Kuu; Aja `äärest `korjatud laps (vallaslaps) IisR; `Mõisnik `ütles sind `välja [majast], kas mine aja `ääre Pöi; paastu `maarjabe emis `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele (saab juba õuest toitu) Muh; noorik oo üle aja `astund - - mõned kuud alles `paaris, juba laps PJg; anna maad kääst ää, mene ise aja ja ange vahele Mar; mul mõni elo, elän nagu aia jäären (hoolitsuseta) Kod; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil; vanast kel `tüt́rikul lat́s oĺl olluʔ - - tu̬u̬ `tüt́rik oĺl üle aia karanuʔ Har; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv; aia taha minema otsa saama; äparduma se luom läks `aia taha, sest ei saand kedagi Vai; Esimene vassikas lihab ikka aja taha Pöi; Keik mo töö ja vaev läks aja taa Emm; Su mõõtmine läks oopis aia taha Tür; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Üt́s kurn `põrssiid lät́s õ̭ks keväjält aia `taadõ Rõu; aeda, aias viltu, kiiva(s); untsu piird o `aida kistud, si̬i̬ o kuduja süi, piira pinnud o `viltu kistud Kod; uśs [uks] `aida vaeunu, lavva `viltu ku tarassaid; meil köögi uśs om aian Krk; Kõ̭gõ inne `pańte kõrvaga lavvaʔ ärʔ - - mu̬u̬d́o lät́s annom `aida; Tu̬u̬d pidi anomategijä kõ̭gõ `rohkõmp siĺmäh pidämä, et annom virril es saaʔ - - `aida ei lääʔ Räp

ahastus ahastu|s Kuu/g -kse/ IisR Jäm Khk Pöi Muh Emm/-o|s/ Tõs Aud Ris Kos JMd VJg I(-ss- Kod), ahastu|ss Trv Krk, g -se; g ahastusõ Har meeleheide, lootusetustunne Ahastus tuleb `piale, kui seda `nende elamist `vaata IisR; nuttu ning ahastust oli pailu Khk; mu elu oo - - täis äda, nuttu, ahastust Muh; ta jäi minust maha `suurde ahastusse JMd; siäl ei õle kedägi elo, üks irm ja ahassus alate; tämä õli siin `niskesen sõda ahassusen Kod; `u̬u̬ĺmade, si̬i̬ ei tunne tõse ahastust ega `vaeva Trv; tu‿m nigu ahastusõ asi, tu̬u̬ om `väega rassõ Har

ahel1 ahel uus VNg, hajusalt S, Mär Tõs Khn Hää HaLo Juu Trm Plt KJn Krk/g -e/ Har, ahel|as Mär Kse Tõs Tor Kos Koe, ahil R LNg Rid Kul Kir VJg Iis Kod Nõo Võn Kam Krl/g -õ/, ahil|as Mar Plv/-a|ss/, g -a; hahhil g hahila Se Lut; pl ahelad Vig Mih PJg Amb JMd Tür Sim Lai, ahilaʔ Kan Plv Vas Räp hrl pl kett kinnitamiseks, köitmiseks; ka raudvarras nüüd on vana pagan ahilust `lahti (kuri lahti) Kuu; `päitse ahil, sie käib obosel pääs Lüg; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; peab koera ahelasse panema Jäm; vaŋŋid on ahelus `kinni Vll; `lühter - - ripub ahelate `otsas Pöi; kahed ahelad `ollid õrre `külges `kinni, kahe `katla ase `olli Muh; katel olli aheldega kerepuu `külges Phl; kui tiiväd `pandi ahiladega `kinni, siis tuulig jähi `seisma. `õhtu `pandi `seisma, omigu võttis tiiväd `jälle ahilast `lahti Mar; Adra ahela külje ravad `siotassõ adra vardõ `külge Khn; `saŕve taha olid [härjarakendil] ahelad `pandud PJg; ahel `aeti soojaks ja `pańdi õlle `lähkresse (külmal ajal reisil olles) HMd; koer on ahelas Juu; jalad ahelas `kinni JMd; paneme lehmad ahilasse VJg; `tiisli õtsa küljen õlid ahilad vai köied [ikkel]; pada õli ahilite õtsan Kod; nüüd om ket́tlõa, ahele, vanast es jole ahelit; maad mõõdeti aheltege Krk; obene `panti ahildega `mõtsa `sü̬ü̬mä; peni `olli ahilist `valla `pääsenu Nõo; tu vana`saadan olevat jo `põrgun `kinni `säitsme ahilaga Kam; eläje ommaʔ ahiliin Krl; ahela omma süvä kao manh, minga vett kistass; saina kellä ahela omma lühükeseʔ Har; piibo `vandu̬u̬ś, sääl ahilaʔ küleh; treńgiʔ oma äglil vai vedrol, ahilaʔ, mis `äkle küleh omaʔ Räp; pini `pańti hahilihe; pada oĺl üless pant hahilidõgaʔ Se || piltl (abiellumisest) siud `enda ahila `õtsa - - sa ei õle enamb `ninda vaba nagu õlid Lüg; ar õks paniʔ sa˽ka `hińdä hahildõ `otsa; tuu miiśs ka jo hahildõ otsah Se Vrd ahilik

ahju|kapp õõnsus ahju küljes (eriti pottahjul) pane `kindad `ahjo kappi Vai; aho müüri sees oo ahokapid Mar; õlid ahjukapid testod, et `sisse visata kedägi, `kindad paad `kuivma Kod; ahjukapis on sokid `kuimas Ksi; olli kaits ahju kappi ja raud tala säält läbi, tõine ots tõisen ahju kapin Pst; ahju kaṕp `oĺli `kambreahjul; siss ku mõni võõrass `tuĺli, siss nu latse lätsivä kõ̭ik ahju kaṕpi Nõo; kohe sammavàara vai t́säimaśsinat panda, tu om ahokaṕp Se

aimama `aimama, da-inf aimata, ae- hajusalt eP, Trv T, `aimada hajusalt R; `aimamma, da-inf aimadaʔ Har Vas; `aimame, da-inf aimate, ae- M(-de Krk)

1. ebamääraselt ette tundma või arvama; vaistlikult tundma, tajuma; aru saama, taipama nüüd ma vast akkan `aimama, `kuida sie asi oli Hlj; kie sedä `aimas, et sie `ninda `muodi pidi - - menemä Lüg; Kõhe nagu `aimasin, et tuleta Jõh; ma‿p mitte `aima, koes see jähi Jäm; laps akab `mönda `asja juba `aimama Khk; ma ikke vähä `aimasi, et ma ole tettä ikke ´enni näind Mar; `kindlaste ei tea, aga aimata võib Mär; ei tian aematagi, et see `tõese võib `minna Aud; mul olli `aimamene, et vend kodu tuleb; `aima ära, mis ütelda tahan Hää; `voatasin teese seĺla takka, teene ei `teandki aemata Juu; `Aimasin ta silmist, mis ta `tahtis Kos; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä aemasin ammu jo, et si̬i̬ asi nõnna lähäb Kod; teinekord süda `vaevas, siis nigu `aimab ette, et midagi tulemas on Lai; kes sedä küll oles aemand KJn; si̬i̬ tulli ninda, et ma es `aimagi sugu Trv; ei ole `mõisten midägi esi`otsa aimade Krk; ma ettegi aemassi, et sedäsi lää; ma es mõesta unengi aemate Hel; [langetõbi] tõmmass su maha, et sa es tiiä aematagi Ran; oless ma ihust-eńgest `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; kis tu̬u̬d os võinu aimadaʔ, et‿tu asi nii lät́s; ma `naksi tu̬u̬d nigu `aimamma ja mul tuĺl `mi̬i̬lde Har

2. a. ähmaselt nägema teene siĺm ei nää kedagi, aga selle teese siĺmaga ikke `aiman natukse `rohkem Juu; minev`aasta ma nägin ikke, `aimasin [veel] SJn; ma jala ette iki `aima vi̬i̬l Hls; ta ike `aimass, a `varsti ei näe suguki Hel b. ähmaselt paistma, valgust heitma `päike `aimab vähe läbi udu Khk; `aimas nagu natuke `valged Äks; ommuku tule üless ku vähä `aimam akkass; [vanaaegne latern] vähä aimaśs `valgust Krk

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei

2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

haiska haiska Rõu Plv Räp lobamokk, kergats tu vana haiska aja umma `lorri Rõu; haiska om - - loba ineme, ommi `päivi ei saa tolle mooduga ärʔ elläʔ Plv Vrd haska

ajaline ajali|ne g -se Nõo Rõn õigeaegne `säitsmä `kuuline, siss `võetu laits ärä, siss tu laits olna kasvatedu ajalisess; kui ajaline sünnip vaśk, siss om ta eluss ja terve Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ärä minemä, lastass vi̬i̬l vaevan `olla Rõn

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

akna- akna- `tehka sie `akna`auku `lahti, `tomma sie ole tuppu iest `vällä VNg; tihane nokkis `akna`raami `küljes Vai; `viskas kiviga kaks `akne`ruuti `katki Vll; `Aknaauk oli nii pisike kut ruusik; Roosid mäandasid `aknalauad ää, vesi `joosis `peale Pöi; no meil oli rihaalune nii pime, et meil ei oln `ühte `akna`aukugi ees Tõs; kui `seina tehakse, `jäätakse kohe `aknaaugud `sisse Nis; `aknaigiga kolm kord kastetakse soola`tüikuid Juu; `aknaluugid käeväd `kińni väĺjäss pu̬u̬lt Kod; kuused `oĺli ehitedu ja `küindlid `aknapäälitse täis Ran; `Aknamulgu `oĺli vanast pua ilma `klaaśeda Rõn; `aknõlaud pandass peräst, kui `aknõid `naatass `sisse `panma Har; ku määne sammasspu̬u̬ĺ om - - tu om ka hüä rohi, tu `aknahigi Se

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

ala-alatu väga alatu maʔ tu ala aladugaʔ kõ̭nõlaki‿iʔ Vas

alale1 alale Kos Plt Pil T, alalõ Võn San V alles, järel, olemas Raha jäi kõik alale Kos; temast oli järele jäänd üks koore kern - - see oli alale `oitud Plt; me `laśsime [singil] kuus kuud `soolduda, siis ta seesab alale Pil; `mulle `tu̬u̬di keväjä pudeli täis `viina, tu̬u̬ putel om prõ̭lla vi̬i̬l alali Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; lü̬ü̬ `siibri `kinni, siis jäävä üdse iluste alale Kam; oĺl kõ̭ik raha alalõ `oitõnu, es olõ `kossõgi kulutõnu San; sõ̭ss jäivä˽rehepaṕiʔ alalõ, es `kaova ärʔ Urv; tu ei upu˽vette, ei pala˽tullõ, käü alasi alalõʔ Har; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; timä `ü̬ü̬se ka lät́s kaṕi mano, kumbahhut́, kas `saapa alalõ Vas; imä om alalõ, esä om ar˽koolnuʔ; [saiajahu] hoiõtass alalõ, tu̬u̬ss aoss arʔ, pühi aoss Se Vrd alali1

alam1 alam hajusalt eP, alamb, alemb Kuu VNg Lüg Vai, g alama; alamb g alamb|a T V, -e Trv Pst Hel, -õ San Krl; alamp Trv, g -e Hls Krk; alap g alaba Se, alape Hls Krk; g alama Trv

1. madal(am) kiviaid oli siis ikka niipalju alam Jäm; vee luäs - - kus alam mua ond, et vesi piäl Khn; teĺg - - tä ikke jäeb linast natukse alamasse PJg

2. halb, nõuetele mittevastav, ala- või väheväärtuslik; tähtsusetu; madalamal positsioonil olev; väiksem, nõrgem, viletsam, vaesem jne `mõisas `karja `aia `tütrik, sie õli sie `kõige alamb `tienija; sina õled ikke minust alemb, `tõsta `ninda et silm `pungis Lüg; Teised pidasid teda alamaks, ta oli `vaene Pöi; ma oli alam naine, teina oli ika perenaine Emm; kõhualused ja teie`pealsed olid siis alamad `seĺti [villad]; poolvillast `tehti nisust alamad riiet, igabäst riiet Rid; [tuul] akkab alamaks `jääma, `vaikema Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja Mär; midä kõbem ligu, sedä parem lina. kui ligu jääb `pehmes, lina jääb alamas; pordo sõĺm, see ei seesä naa, see oo alam sõĺm; pops, üks alam nimi üteldä Vig; takudest `tehti alamad `lõnga ja linadest paremad `lõnga Tõs; `köster ja `neuksed alamad ametnikud, need olid emandad ja isandad, see oli alam järk ärradest ja prouadest; kirikus ristiti. see oli nagu alam siis, kis kodu ristiti Aud; alam ais Saa; alam vili läheb ikke `alla tuule, se on `ooste jäoks Juu; teenijalaps sie oli nagu orjalaps või alam Pee; süda põld on ikke parem maa, suo servad on alamad kohad Sim; [õpilane] jäet́i viel alamasse `klaśsi Iis; jõhvakas ein on alam su̬u̬ ein Trm; [tervis] ennemalt iki alamaks lähäb kui paremaks lähäb; põńt on `kõrgem, kus `rohtu ei kasva, alam maa koht Plt; säng on see, mis alamam on, `voodi on toredam Pil; vaiśt ike olli `löndun piim, alamp maik man; liha - - suidsutets, sis ei lää liha alapes; õige alap om olla ku käe om kuuma; sitiku om kalli [marja], aga na om rasse ja alampe korjate Hls; süä lää alapess, suust `eitmine tule `pääle; mul om õige alamp kühä, enge matap `kinni; miu seĺlän sõidade, mea ole nüid si kige alambep Krk; nii ollev küll vaest `mu̬u̬du elänu, käenu alambin `rõ̭õ̭vin Hel; `ru̬u̬gest katussõ pannime `pääle - - alamb om katta kui `õlgiga; pere`rahval `oĺli liha, sulastel `oĺli alamb sü̬ü̬k Ran; ega `miagi alambat `konna‿i ole Puh; maa tü̬ü̬d `peet́i iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; Obesenahk om jo kõge alamb nahk, ta om õhuke ja õre Rõn; no jagõlasõ˽katõgõiśtõ - - `kumbõgi ei jätäʔ umma sõnna alambass Kan; pudrupää - - alambat sõnna inämb ei või ollaki Krl; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas; ta om üt́s alamb rahvass, `oṕmada rahvass jälleki Räp

3. odav(am) jättis `reńti alamaks Hää; mõni oli `kaĺlim rätsep, mõni alam Juu; ma ei taha nii kaĺlist `osta, ma tahan alamad Ann; siśsinaviin one si̬i̬ `prostoi viin, piiritusess alam, piiritus ja kristalid oo `kaĺlimad Kod; teeme `palve kirja ja palume `reńti alamaks Pil; sa `püvvä iks alamba innaga saada Nõo

4. a. alluv, madalamal positsioonil olev isik enne olime mõisa alamad Juu; õigõ mul päälik, ei tunnõʔ uma alambit ärʔ Plv; naa alamba omma hullõmba˽ku tu pääots `omgiʔ Vas b. kodanik Elas sii, aga oli väljariigi alam Pöi; riigi alamaid kutsuti ülesse sõtta minema Kos; sõ̭ss `eestläseʔ Vennemaal asotivva `hindäle elotusõ ja - - saivaki Vennemaa alambist üless kiŕoteduss Räp Vrd alanik2

alandama alan|dama R(ale-; -mma) Khk Pöi Muh Hi Mar Han Tõs PJg Tor Hää Ris Juu Kos JMd Koe VJg I KJn Trv Ran Nõo hajusalt V(-mma), -damõ Krl, -dõmõ San, -teme Krk

1. a. vähendama, madaldama, allapoole viima; vähemaks tõmbama kui - - `ostjad `kalliks pi˛id [kala hinda], siis se `müöjä aland - - `kruoni `viisi, aga aland Kuu; sadude iel `kaivudes ja jõgedes, igäl puol alendab vett Lüg; alandad `inda maha, siis `saama kahe vahel `kaupa Lüg; `kruonu alandab `maksu Vai; nüid peab `purju alandama, tuul läheb ikka valjemaks Muh; alandab `inda, jätäb odavamaks Mar; ma sain seda odavalt, sain sedasi alandud innaga; suvi alandab suure vee Juu; `reńti alandama Koe; Kui [tuulik] jäi tasemaks `käima, siis tuli kivi kergitada - - kui jälle [tuul] akkas `oogu `võtma, siis tuli kivi alandada Trm; `lu̬u̬mi oo paĺju, ei jõõda üle oeda, vaja alandata ja vähendätä; `aarmańni eli on üheksä ädä `vassa - - tädä `võetasse `sisse, ku pusk siden, siis tä alandab ärä kaala Kod; mea sai alantet innage periss Krk; ülendedü olgu˽timä hingegekne, alandõdu pääpatukõsõʔ, jummaĺ `antku telle rahulikku `puhkamist mulla põrmun Har || (häälest) ilos kõla õli jäälel, ta alandas ehk ülendäs nagu pill puhk Kod

2. madalamale ametikohale paigutama alendas `tõise `ammeti, `suuremast `ammetist pisema `ammeti Lüg; alandati ametis Tor; alandati soldatist (saav) teine Iis

3. kedagi halvustama, halvustavalt, üleolevalt kohtlema ärä alanda toist `ilma `asjata Kuu; tõist alandad ja `ennast `kõrgendad, ühe sugused õleta mõlemad Lüg; `Vaesid ei sallitud silma `otsaski - - `võeti viimane võhm `väĺla ja alandati Han; ta alants tõise ärä ninda‿t tõine midägi ei massa - - `tõisi om ta `kange alanteme Krk; alandab `endä `väega alatuss. alandab `endä nigu sandikene jälle Nõo; alandas hinnäst tu tüügaʔ Vas; muni ülendäss, muni alandas śinno, muni kitt, muni põlg Se

4. alluma, alandlik, järeleandlik olema no mina sene ede alendama küll ei akka VNg; sel ei õle kedägi varandust, piäb sene rikka inimisele `alle alandamma Lüg; teine riiu mees piab alandama Khk; inimene peab ennast alandama, alandlek olema Emm; kis iseennast alandab, seda ülendakse JMd; ei sie ennast alandand ärra ies, kas või tükid taga VJg; eks vahest pia ennast alandama kua, ega muidu saa Iis; sa piat ennäst iki alanteme ka, ega sa ütte˽`puhku `vastu lõvvate ei või Krk; alandab ennäst, tunneb `endä alamba oleva, ei piä ennäst `uhkess, ei ole `u̬u̬pleja Ran; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv; esä tuĺl `tarrõ, võt́t kübärä pääst, nii alańd hinnäst Vas

5. ”võrku merest välja tooma ja lahti päästma” alanda `võrku, `tõmma viest `vällä ja `tõmma `lahti Jõh

alas2 alas(-) Jäm Phl Vig Kir Ote, -ss(-) Nõo Kam allapoole, alla Alasmäge on siit εε minna Jäm; alasmäge `minnes ikka hobused `kargasid Phl; lina [peo] õlmad `löödi alt laiale ja istutedi maha, `tüikad alas Vig; alasmäge obu jooseb paremini Kir; `ku̬u̬rmaga ei saa alassmäge `minna, ei jõvva obest `kinni oeda Nõo; ti̬i̬ nakass alass mäe minemä Kam; lätt mäest alas; siin om su̬u̬ - - kos sa laset tu vi̬i̬, ta ei ole koheki poole alas (kaldu) Ote

alatu ala|tu g -tu(ma) Lüg Vai hajusalt eP; n, g alatu Krk Nõo Võn San hajusalt V(aladu)

1. nurjatu, ebaaus ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; alatul inimesel pole `miskit `säädu Vll; ta oo läin alatumase Tor; alatu temp Trm; timä om sääne sitt, aladu inemine Se

2. vilets, armetu; tähtsusetu, halvakspeetu; madalamast seisusest et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost, alatu inime on Juu; ta on üks armetu ja alatu, kedagi põle tal olemas JMd; kõik suguseĺts `vaesed ja alatumad, kas näd ei mõessa ilman elädä või; alatud eläjäd ehk inimesed, ni̬i̬d ei aka kellelegi `vasta; viidikad one kõege alatumad [kalad] Kod; üks `vaene ja alatu inimene - - et ta `vaene oli, siis `ööldi alatust; see oli nii alatu ja põlatud, et see ei kõlvand `pulma `kutsuda Lai; `vaene alatu sańdike; kis `nende alatute lapsekeste i̬i̬st oolitseb KJn; mia ole põlla nii alatu, et ma‿i massa mitte midägina, ma‿i massa tobsitäit vettegina; ma‿le nii alatu - - mul ei ole `kostegi abi `lu̬u̬ta Nõo; sulanõ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ alatump, sait tu̬u̬ `ruubli käeraha, tollõga oĺlit endä ärä möönüʔ Võn; Alatu tü̬ü̬inemine, mis tu̬u̬ kah vi̬i̬l umma nõ̭nna kohegi `tsuskass Urv; taa‿m esi henne alatuss tennüʔ uma `suuga, kinga kokku putuss, lätt alasi nuidõga `tüllü; ta‿m `lõpmalda aladu inemine, ei‿ele˽tel `rõivõid sällän eiʔ Har; mina piä hinnäst kõ̭õ̭ alatopast; alatut ~ vaest jako; timä om aladuʔ, timmä kõiḱ `pilkasõʔ, õ̭ks `vaesõ poolõ Se

3. ebakohane, mittesobiv, kehv, kõlbmatu need on kõik alatud [vikatid], õhuksed PJg; se on üks alatu moatükk, tema ei kasvata kedagi ega Juu; muad on alatumad, lahjad ja alvad VJg; ei taha `minnä alatu `kõsta Kod; künä one kõege alatum [veesõiduk], siis tuleb puat́ MMg; si urtsik on väga alatu, aga ku‿ta siia ehitadi, siis oli ta esimeste reas Lai; tu‿m `väega aladu sõna: kalsaʔ, püksi õks omma `uhkõʔ Har; ta asi om alatu, ta om nii alatu, et ei massaʔ kõnõldagiʔ Räp

4. madal – S alatum vesi Ans; alatu muld - - vähä `mulda sauel pεεl; alatumad maad (õhukese mullakihiga) Khk; see task nii alatu pöhjaga Mus; alatu maa, `ööda, va madal Emm; king on alatu (jala pealt madal) Rei

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

ale|alonõ puudealune sääl um üts hõrrõ mõts vai kõivistik, tu `umgi alealonõ Plv

halgatama halgatam(m)a Urv Har Rõu Vas, algatama Trm Kod Nõo Rõn Kan Krl

1. meenuma, meelde tulema või turgatama võeh, nüid mul algatas `mi̬i̬lde, mes mul `käśti tehä Kod; kül‿ma siss `ütle sulle, ku mul `mi̬i̬lde algatab Nõo; Tu̬u̬d õ̭ks kõ̭nõlat, miä `mi̬i̬lde halgatass Rõu

2. meenutama, meelde tuletama Halgata mullõ `mi̬i̬lde, kuis‿tu edeots oĺl, kül‿ma sõ̭ss kõ̭nõla Urv; ku˽kiä `mi̬i̬lde halgatanuʔ, sõ̭ss olõss `tiidnü˽külʔ Vas

Vrd halgahhamma, halgahtama, halgatuma

halgatuma halgatum(m)a Kan Urv Har Plv Lut, pr (ta) augatuss, algatuss Lei (äkki) meenuma, meelde tulema Ku mul `mi̬i̬lde halgatuss, sõ̭s ma võta tu koŕvi säält ärʔ Urv; mul halgatu `mi̬i̬lde, et tsiga jäi söömäldäʔ Har Vrd halgahhuma, halgahtuma, halgatama

hallama1 `hallam(m)a, tud-kesks halladu Har Vas Se Lut külmaga kahjustama, külmast võetud saama ubina varrõʔ omma ärä˽halladu, ega siss upin ei˽kasu enämb, ku ärä om hallat Har; ḱulm tulõ sügüselt, tu ar `hallass viĺä Se

halli|tõbi halltõbi aĺltõbi - - värisema paneb ja küĺmetama Ksi; seda õegati raputaja `aigus, aĺlitõbi Kõp; põdeś ulk `aiga, ku tal allitõbi akaś Hls; vanast `olli tu allitõbi - - siss ku ma laits olli, sis‿ma `kuuli allitõbe Nõo; tiä `ku̬u̬li aĺli tõppõ Krl; timä sõit́ ka hallitõpõ (oli külmtõves) Rõu; haĺli tõbi tulõ inemisele näläst - - tu̬u̬ kätte koolõt Vas

all|kiri `tiemä ühe kõva `kindla `kauba, panema - - allkiri ka Lüg; tee allkiri koa Juu; vanasti tegid allkirja asemel ristid `alla, kui `kirja ei osand Kos; anna allkiri Iis; `ansin oma allkirja, et ma olen ärä müinud Vil; võt́t ega üte käest allkirjä Ran; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri Se

*alostuma nud-kesks alostunuʔ, pr (ta) alostuss algama, algust saama `argnõg ei näist `kohtos,: üt́s kohuśs alostuss, tõõnõ lõpõss; kas sa olõ õi lugõnuʔ, kui tu Petseŕ om alostunuʔ Se

alp aĺp g aĺbi (-l-) Jäm Khk Krj Vll Muh L K Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä Krl eL(h- V); alp g albi Emm Rei, `albi Jõe Kuu/h-/ Lüg; n, g `alpi VNg Vai; haĺp g haĺbi hajusalt V edev, kerglane, narrivõitu; puiklev, kartlik; erk epitseb alati oma riietega, on alp oma `asjadega Jõe; `Kuused `paukujess polevad, `halbid `kiitäjess `kondivad Kuu; `alpi inimene aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; kui obu kardab midagid, siis ̀eetasse, üks va aĺp obu on Khk; nee tüdrukud läin puhas albiks Krj; alp lõõbitseb ja reagib muedu `tühja Muh; Rõdali kihelkond pidid albid olema [et ei käinud pasteldega] Rid; erk obune, aĺp obune lähäb nii `kange rutuga riginal ja raginal ja parinal Mär; see põle ea laps `ühti, see ette va aĺp Mih; `Tolkab või `tonkab, si̬i̬ on `pilkab, `aĺpi sõnu `ütleb Hää; na aĺp või `kerglane, topib igale `puole oma nina vahele Hag; kes‿se aĺbi juttu usub JMd; aĺp one edev, jõĺgib ja ud́ritab, `kerkleb, ku tõiss näeb, nagu tüd́rik poiśsi Kod; aĺbi juttusid aeas, ehk käö jaani juttusid Plt; ah, seast `aĺpi ei massa `kutsugi, `seatse, kes ette tükive Trv; tu - - `oĺli joodik, serände pu̬u̬l `alpi, vai `keŕge `oĺli Ran; ala aiuʔ alasi naid `halpõ juttõ Har; mõ̭ńi um haĺp kõ̭gõ aśagaʔ, jutuga˽ja; tu̬u̬d üldäss haĺbiss, kiä `poissõga `ümbre˽ju̬u̬sk, kiä `poissõ vahiss Rõu; haĺp mi̬i̬s, haĺp jutt Se || (tühisest jutust) inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg

alus|kinnas mul `olli kaits `paari `kindit, nüid om aluss`kinda ärä kadunuva Nõo; alośskinnaśs, tu om viĺtkinnaśs, nah`kindalõ pandass ala alośs`kinda kaʔ Se

halvasti alvasti Noa Hää Saa HMd Kos JMd Tür Ksi Plt, alvaste Lih Var Tõs Aud Tor VMr Kad Pal Kõp Vil Hel T, halvastõ hajusalt V; alvast Kär Vll Trm Äks Lai Krk; `alvast Kuu/`h-/ Lüg Vai adv < halb neid oli ka, kes `halvast eläsid Kuu; laps `ütleb oma vanemattele `alvast, on kuer ja `muistamatta Lüg; ma pole alvast tahtnd teha Vll; mis sa lõksutad, räägid teese `kohta alvaste Var; tal läks alvasti Kos; obune - - juba kauemad `aega alvast üleval `peetud Trm; alvast kedratud, väga loid Äks; ta käsi käib üsna alvasti Plt; nigu ossendanu seda tü̬ü̬d, alvaste - - tennu tedä; nemä om ennembide alvaste elänuva, ei ole üits ütega läbi saanuva Ran; aga maja olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi; na seevä (sõid) jo nii alvaste Nõo; ku `arvat, et kuhuss om halvastõ `mõistnu, siss `kaibat edesi Har; tu sa teiʔ külh halvastõ Vas

ambar amba|ŕ g -ri kuur, küün; ait ambaŕ, kohe haina sisse pandasõ; vili om aidah, salvõ śeeh aidal, a kual olõ õi `saĺvi, tu jo kutsutass ambariss Se

hame n, g ame RId Jaa Muh Mär Tõs Koe MMg; ame g `amme Saa Äks Ksi Vil M T; amõ g `ammõ Võn Ote San Kan Urv Krl Lei; hamõ g `hammõ V(n hamõh VId)

1. särk takkune ame `selläs; amedel (hamede poolest) on rigas Vai; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; maagelõng - - sellege kirjutive `ammit, kaalatagust ja rinnaedist Trv; ku [kanga kudumisel] `alla karubää ümmer tiir ärä lääb, siss `ütlet antsul om ame sellän Pst; ku rehet akati `pesme ja mehe linu aive, siis olli `paklise `amme, rüä`lõikuse aig ja einä aig, siis olli peenikse `amme seĺlän; juśt ku kotil auk sehen olli naiste ame. meeśtel `panti `kaalduk `siśsi; viis küünärt olli meeśte ame. meeśtel olli põlvist `saantigi, naistel olli poolest säärini; `amme perse katik kulunu; [tüdruk] `tu̬u̬di ärä kas `ammel (särgi väel) Krk; suure `poiskese olliva niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl Nõo; ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla `ammõga Võn; `ammele aeti olalati ja käisse `värdli pääle maagelang, nisukese tipi ja looga tetti Ote; hamõtõ kinni `pańdaʔ oĺ sõlõʔ ja preesiʔ; latsõʔ käveväʔ koolin `ammõga - - imä pihtsäŕk minnäʔ pääl; `ammõ rinna i̬i̬n oĺ meestel viiś, naistel neli `nüpsi, niididseʔ nüpsiʔ; `haigil inemisil iks tetti `valgõst `seĺgest villatsõst `ammit, kel rematism oĺl Kan; `hammõ oĺli˽kõ̭iḱ nipitädä˽ja mulgutadaʔ Urv; Ku kohegi `küllä vai kerikudõ `lät́si, siss `aet́i kirutõduʔ ammõ `säĺgä; `meeste`rahva `hammõ `oĺli `valgõ niidige kirutõdu, naistõ`rahval verevä ja sinitse ja vahatsõ langaga Har; vanast oĺl [lapse rõivastuseks] pikk hamõ, alapoolõ `põĺvi, kablakõnõ `ümbre kõtu; `Rühmä no˽tü̬ü̬d ü̬ü̬˽vai päävä˽kokko, a˽kattõ hamõt panõ õiʔ kiä kooldõn `sälgä õiʔ; Massa õi˽`kiŕgi midägiʔ, olõ õi˽sa˽taa `hammõ sisse vi̬i̬l är˽kooluʔ õiʔ Rõu; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽käüsse peräʔ ja maagõliseʔ olalapiʔ Plv; vanast ku piḱäʔ `hammõʔ oliʔ, sis pidi olõma rajuss (lõhik); hamõhke (samegi) säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga; üte `hammõga (särgi väel) külm saa Se; śjondzal um pikk hamõʔ (vaimuliku rüü); miśsil um iigä pikk hamõʔ, üless kist, laǵa ni pikk, `valge um Lut || (menstruatsiooni ajal kantavast särgist) ku sa näet tõise inimese `alga amet, siis siĺmä jääve aigess; roosul om kige suurepass rohuss must ame, si̬i̬ `võtvet vere `käime; musta `amme vesi om eläjädel ka rohiss; ku uisk är `pisten, siis pane `musta `ammet pääl Krk; verevid `ammid ei tohi `kaeda, nõrgaverelistel jäävä silma `aiges Ote || piltl Hame es näe perset (kiirest jooksust) Vil; timä om nii jumalõ paĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har | Ütel nõul kuu amet persed Trv; na om suure sõbra, nigu ame ja perse Ran; Ütte alasi koon nigu hamõ˽`persegaʔ Urv | tükive või üte `amme `sissi (sõbrustavad) Trv; nemä eläss ku üte `amme sihen Krk; na˽`võidava üte `hammõ sisen ka ollaʔ, na‿mma˽nigu püḱs `persegaʔ Har | (ropendajast, lobisejast) suu laiep ku ame alt pu̬u̬lt Krk; Täl om suu päält suurõmb ku alt ammõrüpp Urv

2. a. jakuge ame, pääl om linane, all om jämme jakk; ei oole änäp jakuge `ammit meil Krk; noh mia esi ka pidäsi - - iluste jakuga kahar ame [oli] Puh; `amme pihuss, tu `oĺli jakuga `ammil - - pääl pihuss, all jakk Kam; kõ̭igil naistõ`rahval oĺli˽jakuga˽`hammõʔ Har; jakuga `hammõ oĺli iks pitäʔ Vas | Jakat ame `olli ülevestpuult linane, altpuult paglane Hel; vanast oĺliʔ jakuga vai vundamäńdiga `hammõʔ Kan; vanol inemisil uks ummaʔ vi̬i̬l kõ̭igil hundamändigaʔ `hammõʔ Plv; pudumeńdiga amõ Lei b. `kaukage ame. kaugass oo kural pu̬u̬l `paklise `ammel; miu esäl olli pihage ame, `panti raha `amme piha vahel Krk; tü̬ü̬ man olliva liht`käistega `amme, pühäpävän külän kävvä olliva köŕt`käistega `amme Nõo; `nü̬ü̬rega hamõ - - toolõ `hammõlõ lõigati `väega `lühkene pu̬u̬ mulk - - nü̬ü̬r lät́s laḱka, sõ̭ss `mahtu pää `sisse Kan; põrõhõllaʔ omma˽`lintsega˽`hammõ, lińdsikene ola pääl Urv; `ilda `aigu `oĺli vil poisõl `värligõ `ammõʔ Krl; kimarduìsi `käüstega˽`hammõl oĺl `väŕli pääl, puu`käüstega˽`hammõl is olõʔ. kimarduìsi `käüstega˽`hammõilõ ummõĺdi olgrehmaʔ. olgrehma˽ja`väŕli `oĺli kirutõduʔ; puu`käüstega˽hamõʔ - - nu̬u̬ `oĺli tü̬ü̬`hammõ; mańüskitse˽`hammõ `oĺli˽meestel - - mańüskinõ oĺl kirutõt. `aedu˽plaḱikõsõ˽ja mulgukõsõʔ Har; Kubõrd `käüśsidega hamõʔ Rõu; maakõline (punaste maagekirjadega) hamõh Plv; `korjustõga `hamme (id) Vas

3. seelik – RId Ame õli `sielik, amel õli `ümmärgune ja toros saba; ame saba `juoksi `pitki maad. mies ois `naise seda ameda üleväll Lüg; ame, sie on `naisterava `sielik või kuub Jõh; ei ole ameda `seljas Vai || aluskuub ame - - alus `jupka, vai alus `kuube; ame jääb `sieligo `alle Vai

4. rätik; riidetükk ümbervõtmiseks; mõrsja uju se oli igavene ame, mis sellel `ümber oli. `söuke rätik, riie Jaa; mis suur ame sool peas o (kui midagi erisugust peas on); võta ame `ümber abude; suur ame o noorikul `ümber pea, silmad `kinni, pea `kinni, `seuke suur `valge lina Muh; amed olid enne `valged linad ümmer kui `viltsid `suuri rätikuid veel ei olnd Mär; soe ilm sul aga ame ümber Koe || suur pealmine riie, vihmakuub nuo mida sa `uitad ame `ümber VNg

5. lootekest lat́s sünnüss hammõn, tu̬u̬ hamõʔ mõstass ärʔ ni kuivatass är, ku su `antass `kohtulõ, panõ puhuʔ ni saat `õigusõ; hobu ku tu̬u̬ varsa - - timä `hammõn um; tõbrass `sündü `hammõn Lut

6. kangamõõt – M kaits kääŕpuu vahet oli ame. mede kääŕpuie ame olli kuus küünärt piḱk; `söege tetti `amme mäŕk `pääle, ku edimine tiir är aet olli Hls; kait́s `tõisku amet kangass pikk - - kate`kümne `amme jagu Krk

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra

2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai

3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas

Vrd ammul, ammut

ammusine ammusine, -nõ Har; ammu|tsin Lei, g -dsise Lut ammune tu‿m jo ammusine jutt Har; ammutsin asi Lei

ammutama2 ammut|ama Kos Pil Hel T V(-amma), -õm(m)õ San Krl; `amtama Plv Räp Se

1. vedelikku (ka vilja, heinu vms) tõstma; laduma kos tu `penne kiṕp om, vaja tuvva lehmäde vi̬i̬ ammutada Kam; lina ammutadas argiga avvast `vällä; lätsi tõi kuhjast `õlgi, väegä paĺlu ammuti `säĺgä; kütüse `kütmise aig ammutedi vitsa unikude ja `panti palama Ote; vana memm `naksi `leibä `ahju ammutama Rõn; Tulõ˽sa˽ka aṕpi, ammutami˽naa˽`kartoli unikullõ; Lastu˽tulõsi `riita annutaʔ, mis ńä˽nii vedeläseʔ Urv; suppi ammutõv kopp Krl; eläjile ammutõdass `ju̬u̬ki ette; tu̬u̬ haokubu `pańti `maaha ja ammutõdi `turbaga kińniʔ (kütise tegemisel); käsik um vi̬i̬ ammutaʔ Vas; kopp om, `tu̬u̬ga heidetäss `ru̬u̬ga, ammutass `liuda; lüüt kärbigu maa sisse, ammutat [herned] sinnä `sarda; noodast ammutõmõ [kalad] `koŕvi Se; ammuda vett `tõrdulõ Lut || ahnelt sööma mis sa ammutad nii kaua kui sa vahest söönd ei soa Pil; siĺmä `kinni, suu ammuli, mugu `ni̬i̬ldu ammutab Nõo; ammut́ `hindäll iho täüś, no lät́s magama Kan; küll taa ammutass vi̬i̬l `sisse `hindälle Urv

2. peksma, lööma võti nuia kätte, siss ma telle ammutasi vi̬i̬ĺ San; ammuta˽juudalõ, nii et saa Kan; ma‿i˽tiiä˽kah, mista `poiskõnõ oĺl `kuŕja tennüʔ, mugu ammut́ õ̭nnõ tõist rusigugaʔ; sõ̭ss `naksi jälʔ ammutamma `ku̬u̬tõgaʔ Rõu

hampsima2 `ampsima Lai Plt, (ta) ampsib Rei Phl/h-/, amsib Trm, `aḿpsma, (ta) am(b)sib Ran Kam lõõpima mis sa amsid minuga Trm; `ampsivad, aavad lori juttu Plt; temäl alati tu `aḿpsmine, vai ta `õiget juttu aab Ran; nakass vi̬i̬l `vasta `aḿpsma mulle Kam

hand hand V, and Hel T Urv Krl Lei, g (h)anna

1. saba ku arak kadsatess - - kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; `kange kuumaga lehmä võtiva anna `säĺgä ja joosiva tanumide; egä peni kergitäb oma `anda - - kes ennäst väega kitt Ran; kuri puĺl tulli ussest `sisse, nu̬u̬ lehmä sarve olli ummeldu pääkoti `külge, vana viht olli annass `pantu (pulmanali) Puh; ja kui kana `anda soputana, siis tulna `võ̭õ̭rit; tuule`veskil om nii et, kui ää tuul om, siss tuleb jahu ku obese annast; last vihuti siss laaleti et, at́a at́a anna pääle, tsopu tsopu tsooru pääle; töbi annaga peni; nüid om [koeral] äbi, tuleb and sorun ja pää norun; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = nõel ja niit Nõo; lõõgaśsi kodu poole minekit nigu and `õigõ takan Võn; kas vai neli viiś obest `pańti `anda üitsütele [rehe tallamise ajal] Ote; Kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; Tuli om nigu pini anna otsah [tulenäitaja ei pea pirdu paigal]; Üt́s iiŕ, kat́s `anda = pastel Urv; no˽timäl om suuŕ juuss nigu hobõsõ hand; timä `tallass õks alasi tõsõ hanna pääle, timä taht alasi `tõisi tüssädaʔ; kasi˽kaśsi hanna alaʔ sõim Har; kas susi soe hanna pääle kunagi˽situss (kelm ei reeda kelmi); T́sia hand hoiõti kesvätegijäle; Hopõń näüdäśs `handa ja˽kattõ (jooksis ära) Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh (kerglane inimene); `lamba hand saa kaŕussõlõ [süüa]; vana `loikam [koer] tulõ kodo hand `jalgo `vaihel Plv; jobi hannaga pini; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas; mis teil om müvväʔ, hobõsõ `handu vai haŕaśsit vai `ńartsõ; pini höörätass `handa, hannagaʔ; ku hädä om olõ õi `härgägi hallõ, a kui hädäkõrd `mü̬ü̬dä lätt, siss om `handagi hallõ Se; kaśs situ‿iʔ är umma `handa; hüäl tsial kõõ kõvvõr hand; mõnõl [lehmal] um padi hand ka kui luud - - mõni um harva hannaga Lut || piltl kibu anna all (rutt, ajapuudus) Urv; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um (rase) Rõu; ei olõ nail nooril häpü ei˽`handa; hanna ku̬u̬h (vabaabielus); Lahke hannaga inemine (kergete elukommetega); om ta mineke kiim, hand `kukro pääl, annaʔ joostaʔ õnnõ kohe taht Räp; kiä `uhkõ om, `viskass hannaga Se; ligõhha hannaga, hüä olõ‿i·ʔ Lut; hannan, hannah jõrel, kannul sa olõt nigu `väikene lat́s imäl alasi hannan Har; Taa pinitüḱk `tirkass ka‿ks alati sul hannan Rõu; oĺli ma˽ka iks suuril hannah `valvma minneh Vas

2. riietuseseme (alumine osa) kördi and Hel; võta and üless, ma anna sulle `vitsu; praḱk (kuub) `olli poolõni `perseni, praki and `olli `lahki; ta‿m talulaits - - om `uhke - - lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdriguannaga maha Nõo; laits om nigu tila emä anna küĺlen Ote; pane oma poig vai anna `sisse, mia ei pane tost tähelegi Ran; imä nõśt säŕgihanna (kuuesaba) üless; kat́s `tuisku väläh, üt́s tõst `handa, tõõnõ aja lummõ `persehe Vas; Kattõ `mu̬u̬do siidi omma, pääsiidi ja hannaʔ - - Nuu˽hanna˽köüdetäse˽`taadõ, naasõ˽`köütva˽linige `küĺge, `tüt́riku˽vanigõ `küĺge; liniḱ, mäh́k `ümbre pää, hanna takah Se

3. tarberiista osa, käepide, vars üits aenumane annaga pańn `oĺli, ku vahel liha küd́sätedi, siss `pańti `ahju Ran; `lapju and läits `katski; pöörä annast kääneti pü̬ü̬r ette, siss `olli uiss `kinni; kos vanast olli olusa kopa, `handul kõ̭iḱ naśade taka ja Nõo; `luitsa `pańti `andu piti `varna `pistü, egä üt́s tuuś oma ärä; pää ari `oĺle `öörgune, and `oĺle iks takan Võn; villkopa kõru `olli madalamb ku kipi kõru, säält kõrvast läits and läbi Ote; Üle lapjuhanna ja roobihanna ei tohtev minnä, siis minnev au ahju San; ss‿võedass kas vasara hand vai, mia taht, `minkä˽nii t́ä [kips] peenikesess hõõrutass Urv; vigla and oĺl ka parass piḱk ja jämme, iks hää `peiu võttaʔ Krl; tooli hand om tooli sällä takahn Har; timä näḱk mi̬ ilma hannaldaʔ rihhu, tah́t hinele kah Rõu; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; Hummogo niidete hain `maaha, sü̬ü̬m `aigo `leivä˽naaśõʔ riha hannaga˽haańa ülest vai kaari˽laḱka; prenneĺ, tol hand peräh, puust hand Räp; a tu puu, mis `perrä läbi tsusatass, pulk otsah, tu kutsudass meil ratta hand vai lankhargi hand Se; hand kua um tsiŕbil, lüvväss `vardõ Lut

4. vilja idu; ohakas; lehe, marja, õuna varreke kääneti lade `ümbre, et põhjan mõni konds om `tervess jäänu, kesväl mõni and `persen, uhak küĺlen Ran; `müimise kesvä iväti, et siss lähvä anna takast ärä Puh; kesvil jäi `andu, `keśviga olli tu sõda, kaaral ja rüäl ess jää `andu; anna olliva uhaku kandsu, terä `küĺge jäänü Kam; kesvä anna om vällän, kägu ei kuku siss Ote; lihel om hand, taast timä kasuss Har; ma idudi kardokit, kardokil umma˽jo hanna˽takahn Rõu; keśvil hõõruti hobõsõga hanna˽takast `maaha Räp

5. järve sopp, maatüki ülemõõduline osa Üle jäŕve anna `tuĺlimõ San; hannaga vakamaa, suurõmb kui vakamaa Har; `Uutsõh om üts järvehand Se

6. ühisest töörindest mahajäänüd tükk, tööjärg ku mõni `põimja jäi `taade, siss üteldi et, kae tu̬u̬ jäi `anda, t‿om vana laisk `põimja, lähme kuseme ta anna pääle; tõese `põimja avitiva siss tu̬u̬l `anda `jääjäl ärä `põima, tu̬u̬ `olligi tu̬u̬ anna pääle kusemine; mõni kes äste kärmäss `olli `põimma, laśk `endä `i̬i̬ga minemä, ja tõese jät́t `anda Nõo; kuiss sa nii uma hannaga `perrä jäät Har; tuu jäi `handa uma `i̬i̬gaʔ, niku˽hand jääss `perrä, niku˽siba; timä om kõõ hannah Vas; tää tügüss kõ̭gõ hanna pääle `jäämä Se

7. rida, rivi kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn; Kurõʔ `lindasõ katõhn hannan Rõu; kala˽puhaśti ärʔ, ja `su̬u̬lśsi, siss salid́si `handa Vas; hahe hand ĺätt; sibulahand, `handa saĺlidsa (nööri otsa lükin), ar saĺlidsa sibula `handa (kuivatamiseks) Se

8. kraasimisel saadav villarull(ike) oi õigõʔ mitu `handa `villo sai taast pügüst; Es kraasita˽küll˽sääntsiid nigu noʔ kraasitas `kerrä, siss kraasiti iks hannaʔ Kan

Vrd händ

ande- annete, veime- `ande vakkad olite `valmis `enne kui mihele `saite Jõe; `ande `kindad Kuu; siis akati `anded `andma, `andekott `toodi tuppa; `ande sukad, pruut `ańdis saea `rahvale; `ande sukad `tehti pöigiti triibulesed Ris; `ande vakk oli ikke pruudil, sialt siis võttis ja `andis, kellele `anda oli; siss oĺl pruudil tu `andmine. pidi õkka `andõ vakk olõmõ San; `mõŕsa imäl `oĺgi kõ̭gõ `andõkot́t käeh Se

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

hanklikanõ `hanklikanõ konksuline nu omma `jaagriʔ, kohegi kinni `hiitä - - tu‿säne `hanklikanõ Se

hanna|naine van pruutneitsi, pulmades mõrsjat saatev naine hannanaanõ tu `mõŕsaga käve ja kammańd, tu `istõ `mõŕsa kõrval laua takan; peigmiis `istõ uma raut`käega üte hobõsa pääle ja pruut́ uma hannanaasõga tõsõ pääle; Hannanaanõ sepit́s `mõrsja `ümbre Har

haone `ao|ne Nõo(-nõ) Ote, `hau|nõ Plv Se Lut, g `aotse Nõo, -õ Se(pl haudsõʔ) hagudest tehtud; haguderohke, hagu täis ku mõni mi̬i̬s `olli serände pehme, siss üteldi et, es ta `aotse aia i̬i̬st ole Nõo; `aone aid tetäss ädä peräst Ote; jutt ku `haunõ aid, kohegi ei oole˽peri; tu [jutt] lätt läbi `haotsõ aia (kõrvast sisse, teisest välja); `haunõ mõts; `haunõ ti̬i̬; puuʔ omma `haudsõʔ Se Vrd hagune

aonõ `aonõ g `aodsõ Har Rõu Se, -ts- Plv Räp; aonõ Vas, pl aodsõʔ Krl, -ts- Räp; pl `aotsi- Võn Urv Rõu, aotsi- Kan; ajonõ g -tsõ Vas Räp(aeo-) aegne `tüt́reku `aonõ tuli punanõ `uńdrek Plv; timä kõnõĺ külʔ toda pagana ajost `aigo; `niisugudane oĺl siss mi ajonõ ku̬u̬ĺ; tu oĺl mino esä aeonõ Räp; timä mälehtäss vilʔ latsõ aotsit `aśju Se Vrd ajane

ao|valgus = ao|valge – Lai eL vi̬i̬l pimedämbäss lääb, jääb õdagune agu, ao `valguss. siss tuleb ü̬ü̬. ja ommuku vara jälle nakab ao `valguss Ran; kui nakap veidike `valgess minemä, [öeld] et: ao `valguss nakap `paistma; ehk, kui ao `valguss lõpess – tu om õdagu Kam; õdagune ao`valguss nakass jo `kistumma Har

apand apand g -i van subst < hapandama hapendis, ”hapnemisest kihisev seasööm” rihetaren `olli tu apand tünnin, siss ta `olli ärä apanu, paks, sekässit segi ja viisit tsigadele ette Rõn Vrd hapatus

hapatus apatu|s Khn Juu Trm Trv, -ss Hel T Krl Lei, -se; hapatu|ss g -sõ V(-śs); (h)abadu|s, -se Kuu(-kse) VNg; appatus Lüg(apa-) Jõh, -dus Vai, g -se; apa|tis hrv Mär, g -tise Vig(g -tsi) Kos, -d- Khk; apates Vig Kos, g -e Juu JMd Pee Koe; apats g -e Tõs PJg Tor Hls Krk, -i Pil; apat́s Hää KJn, h- Kan Räp, g -i; n, g apatse Pst Krk; n apats Vig SJn Hel, h- Plv Vas; g apatse Trv

1. hapendav või hapnev segu a. (eriti naha parkimiseks) odin nahad habaduksest `väljä Kuu; apatuse tõrs, sääl `sõisas neli viis kuud, `suure `luoma nahk kuus kuud; kus `lamba nahad sies õlid, sie õli appatus, tõist `üeldi `rohkemb park; `taula tuli appatuses pidädä, salpiet̀ri `viega `liudetti ja tuha lehelise sies `pieti `pargis Lüg; `kange apadise ais keis kihast `väĺja Khk; ma ei kannata seda apatise `õhka Vig; naha apatses paŕgitase `lamma `nahku Tor; Värmiapatus - - vanaaegne apatus, ku ilma `ki̬i̬tmata värmiti. Kruusi si̬i̬s apendadi kusega Hää; naha apatese tõŕss Juu; naha apatse tetäss ivast, rüä jahu pannass, kaarajahu jah, `su̬u̬la jah; miu esäl olli kait́s apatse `tonni Krk; `panti naha `apnema ja sõ̭ss `võeti apatusest `väĺlä, ku karu `olli `valla; tu apatuss tu̬u̬ kiśk tolle naha kestä `valla Nõo; nahule ka˽tetäss niisa·ma `tahta hapatuss Har b. (leiva)juuretis `leiva, `kiisli abadus VNg; Leib tuless kohe ärä `kasta, apatse peris kõhisep joba Krk; leevä apatus om mõhõl Krl || toit leivajuuretisest (ja ubadest või hernestest – Lut; toit hapendatud rukki- või kaerajahust – SJn Vas Vrd apand, apandis, apandus, apants, hapendis, hapendus, apetes, hapnik, hapu

2. mudane, porine koht; mülgas – M V igävene apatse auk Trv; Ärä sa nüid `ü̬ü̬si küll läbi su̬u̬ mine, si̬i̬ om jo igävene apatse, `sinna sa jäät Krk; `tahraid om nigu apatus Krl; kae˽ku˽vehmalõ lätt, siss om [tee] nigu hapatuss Har Vrd apandik, apants, hapnik

3. sõim a. Üks igävene apatõs, ḱõppu ei viisi Khn; Lehmä apates on ennast vaia otsast `lahti `tõmmanu, võtaks neid apatsi küll Hää; poisikeseapatsid KJn; oh sa vana apatse; ei tää, kus ta apats om lännu; om si̬i̬ kuse apatse küll (voodit märgav laps) Krk b. lobiseja; lõuapoolik Oh saʔ igävene hapatus, mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas Vrd apat, happ2

hargnema `argne|ma Jõh Hää KJn, da-inf -da Nõo; `argnõ|ma Nõo Kan Lei, -mõ San; -m(m)a V(-m[m]õ Krl), da-inf -da Nõo, -daʔ Urv Se, arõ|da Nõo(-e-), -da(ʔ) Urv Plv Vas, nud-kesks arõ|nu Nõo(-e-), -nuʔ Krl Plv, imperf (ta) `arg|nõś Krl, -nõsi Lei, -ni Se, arõ|si Nõo(are-) Urv, -ś Vas; `argne- Trm Plt Ran Ote, ei `argnõʔ Räp

1. hargnema, (silmadest, koest, õmblusest jne) lahti tulema; lagunema, lahti keerduma `õmblused `argnend Trm; aa `varda `sisse, siss ei `argne sukk üless Nõo; `kanga ots om üless arõnu Krl; Lang um är˽`vassunuʔ, eiʔ `irgnõ eiʔ `argnõ; `Hargnõja rõõvass Rõu; säŕk arõś ummõlusõst vallalõ; jalg ~ tsuug arõs arʔ (pastlanöörid tulid lahti) Vas; kuand vi̬i̬ŕ tu̬u̬ ei `argnõ sukugi Räp; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se || (saamatust) uemerdap pähle, tü̬ü̬ ei `irgne ei `argne käen; temä ei `pääse pääst, ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo; ta om nigu kaḿmitsan uma `tü̬ü̬ga, ei `argnõ˽ `kostki otsast Kan; ku kana pakaldõ siseh, ei päseʔ, ei `argnõ, ei `jõudu kohegi Se Vrd harunema

2. van selguma, lahenema no kasa kuuliʔ, kuis tu asi neil arõsi? Urv

Vrd arenema3, argnuma, arguma2, hargõma

harima1 ari|ma, da-inf -da R(h- Kuu, -maie Lüg da-inf ari VNg) eP M(-me, da-inf -de) T; (h)ari|ma, da-inf (h)arriʔ V(-me Krl, da-inf haŕriʔ Plv ariʔ Se -de Krl)

1. maad harima, kultiveerima; hooldama, puhastama (umbrohust jne) ohakad ja `takjad akkavad `kasvama kabustus, no kes neid arib Lüg; kui maa ei saa aritust, ei `kasvada ka Vai; einama on ukkas, tahab arimist `saaja Jäm; ari `pöldu siis saad `leiba; soo sahati üles, ariti üles Khk; üks va arimata põld Mar; arimata piinrad Tor; vilja arimise kuud (september, oktoober, ka november) JõeK; jäät maa üks pae`pialne maa, keda ei sua arida JMd; üks aritud ilus koht, salu VMr; põllu arimise riistad Sim; `põõsa alused arimata KJn; nüid om maa `äśte arit, nüid võip rügä tegeme akade Krk; mes `sü̬ü̬ti jäänu, mõni maatüḱk, tu̬u̬ sai jälle üless arida; tu põld om periss perätu, arimada Ran; üle`aidne nätä arip `kartul, künnäp aŕk adraga läbi Nõo; sääl aritass joba kessä rüḱä tetä Ote; kõblaśs - - kirvõśs ja kańg, nu̬u̬ʔ oĺlivaʔ arimise riistaʔ Räp; ari `põldu, narritagu‿i; kartohka ommaʔ hainatõduʔ, vajaʔ minnäʔ näid arima Se || piltl Kie lese `põllu arib sie `taiva `riigi perib (ütleb eneseõigustuseks mees, kes käib leske magatamas) Lüg

2. puhastama, korrastama, kasima sul on nenä nattas, ari tämä `puhtast ja pühi `vällä; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; `Tõstage vili kärbikude, ma arin pärast `riismed Jõh; elud-majad `tahtvad arimist `saaja Jäm; `lambad läksid `karpa, jöua arida mette Khk; on ta (lehm) ennast juba ää arind (kas päramised on juba ära tulnud) Pöi; tema kasis ja aris vana inimesi küll oolega Mär; lohakas inimene, ei viitsi ennast arida VMr; `juuuksed olid kägaras, arimata Sim; mina ei sua lapsiss kohegi ärä `minnä, taĺta ja ari näid Kod; kaśs arib ennäst ju `kangesti `puhtas KJn; lastega olli jo vana u̬u̬l pää arimisega, et `täie `kaitsa Ran; emä es ole `süvvä `tennu, ta es ole mehe `rõivit arinu ei midägi Puh; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda länikid ariss, siis na olõss küll - - `puhtad KodT; timä esi hinnäst arõ Se

3. parandama, remontima `veski käib loginal - - `mölder ei `viitsi üless arida Lüg; `riided nii katti, `tahtvad arimist `saaja. ma ari nee `terveks Jäm; Vana lagund `lahtine maja, aritud pole, mis `sooja see peab Pöi; kes `meite vanu `atru viel arib Muh; üks kingissepp, obuse riistade ja paruni saabaste arija oli Tõs; `püised `tahtvad arida Tõs; arisid `soapu Khn

4. töötlema, kasutamiseks ette valmistama a. linu (villu, kanepit vms) töötlema `pestässe `villäd sittast `puhtast, siis `kuivadetta ärä ja `viasse `veskile. `mölder paneb `undi `alle ja siis vatti `alle, vatti alt lähäb `viltie. siis `pannasse levendased `ketru`massina - - sie on sie `villa arimine Lüg; `ropsimine ning sugemine on linade arimine Khk; sügise akkame linu arima, masindakse ehk lõugutakse, ropsitakse ja Juu; `eśte ariti [lina] koĺbiskitega, õige vanass Kod; lina ei massa oma arimise kullu ära Ote; Linnu paĺlo `peeti ja noid sai kõ̭ik talvõkõnõ harriʔ Rõu b. kala rappima, rookima kui `räimid saab aridud, `öötse kiduma Mus; aridot kala on ära pohastat Emm; kala arimese päevad olid mõisas Rid; `räimi aritasse - - `võetasse kõri alt ää ja pead koa otst ää Mar || päädiku är ariti, siis `panti `ki̬i̬me Hls; mia mõista soolikit aride küll Krk c. kartuleid koorima – Hi Mar Ris `vöörad inimest ka `laudas on, siiss peab ikka `enne `tuhli arima, muidu na sant külainimese ees Käi || akkas `pähklid lülima. arib ää. võtab lülid külles ää Nis

5. ohutama, arstima, ravitsema – Sa Plv `maaĺjad piiradatse kuld rahaga ning öbe sörmisega, sedasi on neid aritud ning ohatud Jäm; `koolja viga ariti `kooljanärtsu suitsuga ning `kooljaseebi killuga; ta aris, tegi vee ning `andis `juua [sellele] kes tuli `rääkima; ussi sönadega aris [ussi hammustuse vastu] Khk; see oli `aige arijaks. ta kεis mind `vaatamas ja mind arimas; Oli eese tervisega tükkis otsas juba - - tohtrid arisid ta üsna ää Kaa; nõiakõllaʔ - -`tuuga iks ariti `haigit Plv || piltl tugev `lõhmakas `naine, en `jaksa arida tõist (seksuaalsest rahuldamisest) Lüg

6. teadmisi, oskusi, kooliharidust andma või saama (sag tud- ja mata-vormis) aritud inimisel on kõik `kieled `selged Lüg; mis arimata inimene sest ka tεεb Khk; aritud inime, kes on koolitud ja `oskab paramini ennast üleväl pidada Juu; kuoli aritud VMr; arimata inimene, prostoi inimene Kod; ega temä üit́s arit inimene ei ole, temä om ilma arimede, temä ei oole koolin käünu Krk; ta om aritu rahvass Hel; kas `tuĺli aritu inimene vai `tuĺli alatu inimene, tu̬u̬ jutt ju̬u̬śk täl nigu vorin Nõo || kodustatud metsaline on metsaline, tema teise aritud elajaga ei lepi HJn

7. karistama, peksma, lööma poiss tahab arimist `saaja, ni ülantuks läind Khk; Mis sa suurt meest änam vitsaga arid Kaa; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab Mih; ma pia sutt arime, mud́u sust ääd `nahka `vällä ei tule Krk

harja|mees1 = harjusk arjameestel oli `seepi, `nöölu, riivistikki Khk; arjamehed jähid vahel öö`maale Muh; suur kast `selgas, vana all kuub `selgas, vöö vööl. sihane oli arjamees, aes vanasid `arjasid, mikega peed `soedi Emm; haŕämeheʔ käveʔ, `kraami möivä ja haŕuśsit ośtivaʔ, vanno `haŕju haŕäśsit, `suuri nõklu, sõrmussit, kaŕbih oĺl tu kraaḿ; (öeld lastele hirmutamiseks) haŕamiis pand kaŕpe Se

hark1 aŕk g argi (aŕgi) Sa L K I M T Krl Har Lei; haŕk g haŕgi (hargi) V; ark g argi Hi(h- Phl) hajusalt L Ha, `argi R(h- Kuu g `argu, n `arki VNg Vai, `arki, `arku IisR)

1. hark, kahe- (hv enama-)haruline ese või eseme haruline osa a. `kanga ark ~ piirits, argi `ümbär `kierasid jämeda kue Lüg; riha aŕk (rehavarre hargnev ots); niie aŕk on ju ka kui [aas] `niisi tehasse. argid teine `teisses `otsas Khk; juustel argit `otsas (lõhenenud) Pha; Pisike aŕk, pireke kummi `otsa `siutud (kada) Pöi; kolmearuline kopsu ark `tehti, siis kops kees argi all; kand `aetse argi (saapasulase) vahele, tõmmatse soabas jalast Muh; [kahvelpurjel] päälmine [puu] kutsudi `kahvel, ark on `otsas, mast käib vahele, et `pöörda annab Emm; aŋŋo aro taga on `pöigla ang ehk ark Käi; `purju puõmi aŕk Khn; unna nöör on `ümmer argi Vän; Ark all, paun pääl, pauna pääl riśt, riśti pääl nupp, nupu pääl mets, `metsas `põrsad = inimene Hää; paĺgi kokku`jätkamene: öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel, keel pannakse argi `sisse Nis; aŕksahk - - temal on nagu aŕk, kahe aaraline Amb; poiss seesab nago aŕk juures ja vahib aga peal Trm; aŕgid on, kos piäl kivi (käsikivi) Kod; kombad olid puust, puul aŕk küljes Lai; si̬i̬ kurt `juśku aŕk jala laiali all Krk; [kolgitsa] kaase ots ta om sääl alumitse küĺlen `kinni, argi vahel ja pulk läbi Ote; nigu haŕk jäi saisma Se || subst hargitaoline vammusel olid kurrud ja aŕk (vastandvolt) oli taga Mus; Trumptuus pöilaharkis (hea seis kaardimängus) Kaa; Koonu ark, terav argiline koonu ots Pha; Rind puha paljas, nisa aŕk köik `väljas Pöi; ja sis `piske nipp sis `jääti ikka otsa ette `juustest, nehuke `piske aŕk Muh; [soki laba kudumisel] tehti `aŕki ka viel - - `võeti kokku - - läks sedavisi aŕgi muodi siit kokku KuuK; Hargi täüs, peo täüs Vas b. harkader `kapstit mullassiva kätega ja argiga kah, kel paĺlu `olli Ran; Iḱäv oĺl külh taa aŕgiga˽`kündmine Urv; Haŕgiga˽künnete maa ja aet́e ka vilä seeme `sisse Räp || `itskma vedamise aŕk Ote c. puuvankri vahepuu osa || esimest teljepakku ja vahepuud ühendav seadeldis vankri keeramise hõlbustamiseks lantpu on `vankri all, `argist lähäb läbi Jõh; laiste köib rataste argi `sisse Muh; esimese assi sies puust aŕk, ots `löhki; keeletes lääb tagumise aśsi siest läbi argi `sisse, pulk argi ja keeletese õtsast läbi Ris || tagumisest teljepakust läbi käiv kaheharuline puu, mis koos esimese teljepaku külge kinnituva pulgaga moodustab nn seasuu argi otsad keivad tagumisest rõukpakust läbi; argist on ea rattud `tõsta Pöi; aŕk käib sia `suue, käib tagumese teĺlest läbi Saa; tagumisel teĺlel om aŕk ja argi puu [ots] lääb sia suu vahele Hls; kandaŕk olli üte otsaga edimeste rataste laka küĺlen, aŕk olli tagumiste rataste küĺlen, aŕk olli tagumiste rataste küĺlen Ote || pl vankri vahepuu toed, ristpuud – Lüg Ha Jä Trm Vrd hargiline, hark|puu d. voki osa || lüht oki aŕk Khk; Argi ammaste tagant joosis löng pooli pääle Pha; kedero argid Käi; langaratta haŕgil omma˽`hamba vällä˽kulõhunu; voḱi haŕk ja haŕgi raud, kohe pu̬u̬ĺ `sisse pandass Har || koonlahoidja ark - - `sinne sai `kuonal tehä linudest VNg; taku toŕt o argi `otses, aŕk o käsivarre sehes Muh e. veski osa || = hargiraud `värkli aŕk keib kuli `kaelas Ans; piĺlpakk, kus `keske aŕk sehes jooseb Var || püili aŕk, tene reis tese argi ots KJn g. harimalk katusse argid. kolmõ jala `pääle `panti üits aŕk - - pulgaga kokku `pantu, siss tuul es lahu katust Ran

2. kahe- või mitmeharuline tööriist millegi tõstmiseks või liigutamiseks a. hang, vigel (peam vanaaegne kaheharuline puuhang või sõnnikuhang) sitta `argid. `enne õlid `puused `argid, nüüd on `raudased Lüg; `argiga `aeta `vilja kokku, `arki on kahe `aaraga Vai; aŕk oo sõnniku `tõstmese jaus, ang o eena `tõstmese jaus Var; kellel pöial pial, sie oli ang, `pöidlata aŕk JJn; sari `pańdo ülesse ja siis oli üks neĺlaaraline aŕk, sellega sai [vili] `sisse loobitud; [sõnnikut] `laśti kätega `laatada - - päräst oli argi `laotus Pee; eena `angumise jauks olid viel puu argid VMr; rehe `aśtmise ~ `topmise aŕk; `topmise aŕk õli `ruaske pitkem ku kaevepuu Kod; laisa inimese `kohta `ööldi, et seda argiga lükka, konksuga `tõmba Lai; sita `laotuse aŕk Trv; kate aralise olli kiḱk argi, kolmearaline olli vigel Krk; puu aŕk olli, üless `anja susass tõese argi aru otsa tõese vihu `sisse ja ańd üless [parsile] Puh; obese rokka `seeti argiga, kel `arki es ole, tu̬u̬ segäss `käega Nõo; Vanast vilä ja haańa `nõstmises oĺlivaʔ tettövä˽kolmõ harolise˽puu haŕgiʔ Räp b. kahvel `kahvli `arki ei õlegi `lauval Lüg; väist egä `arki‿ss panda vanast lavva‿bäl Hls || vahend lutsude püüdmiseks argiga `võtsid lutsu kinni, nagu aŋŋu arud ollid Muh c. kaheharuline konks; kõblas nüid enämb kumarusi ei kidsuta, nüid om aŕk, kellega kõblatadass Nõo; Sitakiskmise haŕk oĺl jäl˽säänä kõvõras kasunu˽katõharuga˽puu oss Rõu d. pootshaak tulõpatu haŕk. haŕgiga tougatass tuld kavvõmbahe Se e. harulise otsaga ritv (või selle raudots), millega tavlisel kalapüügil püünist jää all juhiti `argiks nimetatti, `miska `sestat lükkati Hlj; udja argia `aetse udja jää alt edasi Mus; irre `aamise ang. angul on ark õtsas, raudark akhearuline, selle argiga `aetasse irt edasi Trm; ravvast hargiʔ, vaŕs õks om puust Se f. ahjuhark || tule kohendamiseks argiga segatse `ahju Han; aod ei köö ära, sis vanaema segas aŕgiga. kahearalene ja mõni oli kolmearalene puu aŕk Plt; vanast `olli katearuline puust aŕk, üteldi tuliaŕk - - tollega `seeti tuld Nõo || toitude ahjupanemiseks ja väljavõtmiseks `pahnade pεεl olid ühekorda makid `ahjus keind, sisi argiga oli `pandud `sisse Khk; rõõsa aŕk olli, `võeti argige ahjust `vällä, korbi `võeti ka argige `vällä Hls; aŕk, `seante piḱk ku levä lapi Krk || rauast potihark pot́i aŕk - - Miili pani argiga ahaju ti̬i̬vett ja `kapsid Kod; hargiga pandass pata `ahju, ravvanõ õ̭ks katõharogaʔ Se

3. (haralise otsaga) tugipuu, tugijalg `kärbissed on `püsti ja `argid `pannasse `vasta et `ümber ei kukku; `Kangakeha `sõisas `arkidel (lõngakera toed, mille vahel keha ümber käib); `argid on kehä `pengi sies `püsti; `pinnimise ark, vikkasti lüsi on `arki pääl Lüg; panid `oumbu oksale argi ala Khk; Vajub vana puuaid `kiiva, siis pannakse aŕk ala Kaa; argid oo, kelle najal mesipuud `püsti seesavad Mär; pada `pańti koogu `otsa sedäsi, kaks `arki `lü̬ü̬di `püśti, puu `sinnä vahele ja [pada] `sinnä `pääle Kõp; aki aŕk (kolm püsti asetatud vihku, mis moodustavad rukkihaki südamiku) Krk; hargiʔ (kargud) Se Vrd hark|jalg a. hrl pl kuhjavarda toed `varras `püsti ja `argid `onvad all `külles, neli `arki Lüg; eenakuhja `vardale pannakse argid ette - - kuhi ei lähä siis tuliseks kui argid sees on Nis; kuhja lava sehen kuhja argi Krk || kuhja alla ristamisi pandavad puud mäda mua pial tehasse [kuhi] `arkidega, riśtargid. kahessa või mis neid pannass Ksi b. tuuliku sabapuu tugi tuuligu änd o argi pεεl, see ojab änna ülal Ans; Aŕk on `vehmri all, siis seisab [tuulik] `tuules ja äi raputa Pöi; `veske aŕk. üks puust aŕk `pandi ännä `alla Mar c. kaevupost `kaevo ark, `aaraline, vinn käib `aarade vahel Jõh; Roo ja aŕk olid kajul sii ikka tammest Pöi; aŕk mis moa sees on, jung mis argi `otses on Juu; mõtsast tuvvass araline pedäjäss, tu̬u̬ om tu kajo aŕk Nõo || änna aŕk (haraline puu kaevuvinna otsa all) Khk d. võrguhark || jalale toetuv haraline puu, millele kinnitati kootav või parandatav võrk kui `võrko akketa kuduma, siis kuduja `istu `argi savale VNg; `vergo kudumise `arki Vai; vörk on `arkis (kudumisel või parandamisel) Jäm; `viska vörk argi `kaela Mus; muti aŕk Tõs || võrgu haŕk [võrgusilmade] `koŕjamise haŕk (vahend võrgu alustamiseks ja sirgena hoidmiseks, kinnitatakse seina külge); hargi lipp ~ pulk (lapergune puupulk, millele korjatakse võrgu silmad) Se || haralised puud võrkude, köite, pesu jne kuivatamiseks pane keeved (köied) `arki Khk; `noota kuivatakse `arkide vöi puude peal Pha; nuoda argid, kõrendad, kos nuot peal `kuivab Trm e. abivahend nööri või paela tegemiseks, vöö kudumiseks `arku pial ka tegivad nied `nüörid IisR; keeve kogu`laskemise aŕk Khk; Kahearuline puu aŕk oli pingi sihes `püsti. Inimene `istus pingi pääl ja nööritses Pöi; Vööpaelu koeti. Argile pandi löimed ja hakati neid noppima noalaiusele esemele Rei; Väike ku kabla ark Trv; esä tegi argi pääl tsuvva `kaplu. argil oĺli otsan kaits arru - - pengil oĺl mulk sehen, `pańti sinnä `mulku Kam; paĺmikot `koeti haŕgi pääl; vü̬ü̬ - - `koeti haŕgi pääl Plv f. peeruhoidja, pilak piiru aŕk; piirg `pandi argi vahele Kär; Piirg põles müüri nukkis argi `otsas Pöi; oĺle katearuline ark, `sinna `pańti tu̬u̬ pird palama Võn g. paadipärasse kinnitatud haraline raud, millel tulusel käies põles tuli aŕk on peerupaku küljes; tuli põleb argide vahel, sis käiasse `toosel; argi peal on pada ja pada sees tuli Trm

4. haraline, okslik ese `juudil on suured ullud kirjad (kirjatähed) kut argid Jäm; `lammal aŕk (lambarangid) `kaelas Mar a. viljakärbis `õtrad on `arkide pääl, egä igäs kõhas ei õlegi redemi. kuus `arki `pannasse `püsti ja siis sasi `selgä Lüg; `aŕke pääl omma `erneʔ Krl; vanast is olõ˽käŕbikleid, siss `olli˽haŕgiʔ, haŕk om õks mõtsahn kasunuʔ, käŕbik om esi˽tett; Rõuks tet́ti õks mitu haŕgivahet Har Vrd argis, arkel2 b. pudrumänd – Muh Phl Kse Tõs Khn hark on männiladvast tehet Phl Vrd argip c. teat luu ussil või konnal, millele omistatakse maagilist jõudu Ussiark oleva arstimiseks. Maa-arstid ikki pannu ussi kusirautsika pesas. Kusirautsikad söönu liha ümmert ära, siis saanu argi kätte, see seuke arkluu Hää; emätse konna aŕk Krk

5. piltl jalg, reis; jalgevahe Ärä lähe `arki`päidi `jälle `vuodesse Kuu; `argist `saadik `märgä VNg; `Istub `argid pikkal Lüg; `arkide vahe Jõh; Saand säel küll `arkideni vies `sumpada IisR; pitka argiga mees; küll see oma argiga lumest läbi saab; Nee sukad ulatavad `umbast argi `risti Khk; Peab ikka tükkis vara arkide peele ajama - - pitk tee ees Kaa; Vesi ulatas `arki Pöi; [seisab] argid laiali Lai; Kõ̭ik kraavi - - umma vesist lummõ täüs - - sattat kattõhargini sisse Rõu; võt́te hanna `harke vahele Plv; harki pidama tiritamme kasvatama – Hi poisid pidavad sedase `harke Phl Vrd haru1

6. ristitaoline kiri, muster punasekiri müt́s, punane `valged argid sihes Jäm; Kõige `lihtsam [kinda] kiri oli aŕk ja ane silm Pöi; särgi poogal `tehti teine aŕk, teine silm, nopiti seda viisi Muh || käejoon Ark tuleb pika peetri kohalt elu laua kõrvast Rak

7. (tähtkuju) Küünlabe hark Käi

8. adj haraline haŕgi sarvõʔ; `haŕgi `sarvige lihm Lut

armapa adv < armas Ańni – tu nigu üldäss peenebähe, `armappa, `pehmeppa Se

armastama armastama eP/-ss- Kod/ M(armaste-) T(-m(m)a) V(armaste- Krl), `armastam(m)a R

1. armastama, kiindunud olema, kalliks pidama; erootilist armastust tundma `Iuksed tulevad ärä pääst, sis `keski salaja `armastab Lüg; ema ikka keige suurem armastaja Käi; kolm `aastad armastasime jumaliku `kange armastusega Ris; panete omale `puhtad särgid `seĺga - - `vuata mies kohe armastab. jah, mies armastand kohe `üöse Koe; obene oiab `irmsass taga inimess. obene one `kange armastaja Kod; mõned `piavad - - `anma poestele karva `kooki, et poiss akkab siis armastama teda Äks; [emal] `oĺli lollike tu poig, aga ta iki armast Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; Jumalõt ja ligimest pedi külh armastama Har; timä `väega `lat́si armaśt Vas || temä võt́s miut ümmer kaala `kinni ja armaśt miut Krk

2. meeldivaks, meelepäraseks pidama; himustama Siga `armasta sitta, `lammas `suoja vett, vasik jahurokka Kuu; pudeli armastje mees Jäm; tema armastas seda nεh söna nönda; ma‿p armasta üht suuremad sääl `käia Khk; `naisterad armastavad muidu lora `aeda Käi; sedä `asja ikke armastasin `eesele Mar; mina olen kala armastaja inimene HMd; `külvamise `juures `lõuna tuult ikka armastakse Kei; ta armastab seda tööd küll, ega ta `vastumeelt ei tee Juu; ma ole küll vana ja `muldaminei, aga `laulu ma armasta Trv; ega siss kõ̭iḱ lina`talgusi es ti̬i̬, `talgut teivä nu̬u̬, kes lõbu armastiva Ote; timä armaśt raamatut lukkõʔ Se | piltl mitte armastama, vihkama (võrdlustes) Armastab kui koer keppi ~ kui koer luuavart Hää; armastass nigu pini `paalkat ~ nigu pini `kassi ~ nigu tsiga `musta `pańgi Se

3. haletsema, kaasa tundma armasta‿i naist sukugiʔ, halõsta‿iʔ Se

4. (emf hüüatustes) oh armastaia jummal! Vas

Vrd armama, armastelema, armatsama, armatsema, armustama

armeti, armetu armetu (-o) g -ma RId/`ar-/ Ans Pha Emm Rei L KPõ Plt KJn; `arme|du g -tum(m)a, p -tund, -dundu Kuu; n, g armetu hrv Mär, Vig Kse Mih Ris Pai VMr I Plt KJn M T, armõ|tu (-to) -du Nõo San V(n -duʔ Rõu Vas Se, -tuʔ Rõu; `armõdu Se saav -tummass Har); armeti Äks

1. a. armetu, vilets, vaevaline, halb; väeti, haletsusväärne; nõrk, kidur, jõuetu Vanamies on peris `armetum̀mas `korras; laps oli old täiss ja `kärnäss ja `armedu kaik siel Kuu; `armetumal `viisil Jõh; linad oo, nagu ühüd tut́akad, armetumad, lühiksed Mär; meie sii oleme nii vanass ja armetusse jäänd Mih; vili [põllul] on kõludeks läind, `peeneks ja armetumaks PJg; ta vaene on üsna armetu oma `tervise poolest Ris; lühike armetu rukis; mu jalad armetumad, ma ei saa `käidud nii `kaugelle ja Amb; jäi se [mesi] puu armetuks, ei ole peret and Pai; oh seda armetumad `aśsa, põle tal `kervelgi `õiged vart taga VMr; armetud lapsed; nõdusa kaelaga on armetu obune Lai; Seante armetu et tuul puhkab ümmer Hls; mõnel noorel vi̬i̬l armetube `rõõva ku miul, rapents ja tolgents; küll olli ta jõvvetu, küll olli ta armetu - - juśku kövve sõlmek olli; armetu vili `kaugelt nätä, ku konn sehen karaśs; ti̬i̬ om armetu nüit kävvä Krk; tu elu om täl kah väegä armetu Ran; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran, temä ka älväti ärä Puh; armetu `kortin näil `olli küll; sa‿llit illuss poiss nigu üits osi, aga nüit sa‿let nigu köśs, armetu nigu sandikõnõ Nõo; ma `kasvi `väega armetut `mu̬u̬du Kam; om jalust armõtus jäänüʔ Krl; ḱulʔ timä oĺl armõdu ku sõast tuĺl Se || olõ õi vanõbit kedägi ei umatsit, tu‿om armõduʔ Se b. vaene, varatu, kehv Ta on nii armetu et pole riietki seljas Vig; Si̬i̬ on õte armeti inime kel ei ole kedagi suhu `piśta Äks; ta on varanduse poolest armetu, põle jõund `endale koguda Plt; ta‿m nii armetuss `jäänu, et täl ei ole midägi enämb Nõo; `Kaśvi sääl - - sannan. Tuu `oĺli enne `väegä armetu sann Rõn c. saamatu, oskamatu Armetu, `seuke käpärdes Hää; ma‿i ole nii armetu old `miski töö `piale Hag

2. (intensiteedisõna) a. adj tohutu, (väga) suur nüüd `saavad raha küll, nüüd `saavad `püörast raha, nüüd `saavad `armetu raha Jõh; armõdu virdsaga oĺl enne ka˽lihm ku̬u̬hn Har b. adv väga, (erakordselt) palju, ülimalt, tohutult – Jõh eP T V Armetu kõrge korjuga regi seisab teisepere värava taga Pöi; armetu suur jõgi Ann; vahelik si‿o armetu vana sõna Kod; nii armetu suur vihma u̬u̬d `tulli Rõn; mul om äripäiselt armõdu paĺlu tü̬ü̬d; armõdu tullitsõlõ ju̬u̬sk Har; mul taa kanakõnõ nii armõdu hää oĺl munõma Plv; armõdu illoś `autu küll om Vas || lapsed läksid Palale, ise armetud `aiged Kod; nisu `kasvi kui uidakukõ, maad `olli jo armõtud lahjad ja Ran; suvel `oĺli sääl (Varssavis) armetu soldati `laagrin, sääl `oĺli `mitmit tuhandit näid Ote

harokanõ, harokõnõ1 haŕoka|nõ, -kõ|nõ g -sõ = harok haŕokanõ tu sääne ellai ku kaśs, sü̬ü̬ kannu ja munnõ, iu `vi̬i̬ri pite eläseʔ Se

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

arutus2 arutu|s(s) g -se Vai Tor Kos Trv Puh San; arotuśs Se

1. harutamine soolikade arutus Tor; arotass ummõluist vallalõ, tu om arotuśs Se

2. harutatud lõngaotsad, nopped arutus pannas `ville `seltsi Trv

harv arv g arva eP Kam Ote San V(h-); arb g arva Ans Khk hajusalt L(g arba), HaLä(aŕb Rap); aru g arva Kaa Pöi Muh Hi(n -o) hajusalt L(g aruda Var), HaLä Ann Lai VlPõ M T Lei(n arru); arv R(`arva; h- Kuu), g `arva

1. harv, hõre, mittetihe; õhuke, läbipaistev; kore; suurte vahedega; lõhenenud, pragunenud, kulunud Arv `nindagu `seula pohi Kuu; arv maa, `kardab `külma, kevädesed üö `külmad, `kergitab üles Lüg; `Arvad `juuksed; Pala kukkub suust maha, suu on `arvast `kuivand ägädaga piltl Jõh; pudeli `prunti on `liiga `arva: `lasko `enge läbi Vai; arvad kirjad (suured tähed, suur kiri) ollid aavetsis ülal Muh; arva `süiga puu Käi; arb küńd Mar; uks arvaks kuind, ei pea tuult Mär; arv kamm, arva `piide vahega Tõs; arv kangas Aud; `lestasi `püitaks arva vörgudega, arvad silmad Ris; ahi on `urpseks põlend, augud sees ja nihuke arv on juba Juu; määr on arvama karvaga JõeK; arv mets, puu siin, teine sial Amb; `enne tuulati arva sarjaga, siis tihi sarjaga Sim; arvad `ammad KJn; kaldsa põlve om arva joba, akkave katik mineme; `engverel om - - arvebe laia jämme lehe kundsu Krk; aru rõõvass, õreda sua sehen `koetu Nõo; kesev ja rügä, külvets arvemb, nee aava `poiga Ote; üt́s om kammil harv ots ja˽tõnõ paks ots Har; arvaʔ un laia ḱüĺgluiõga ĺemmaʔ `omma ääʔ Lei || halb, nõrk (mälust) Pää arv `nindagu kabusta pää; Pää arv, jalg `kerge (rumal pea, jookseb palju) Kuu; `arva pää ei pia `mieles VNg; mälo on käänd `arvast, inimest tian, nime ei tule `miele Vai; vanadoses akkab pea arvaks menema, keik kaduvad ära Rei; pia on arv nagu sõela põhi, ei pia `kińni Ann

2. harva esinev, haruldane; üksik; mõni, vähene – VNg Lüg IisR eP M T `arva `kõrda käis meil Lüg; Sui on varesed arvad, üks kaks `lenvad koos Pöi; ne on aro pεεvad, mis mena sεεl käi Emm; Nee na arvad sönad, aga sedasi räägidi Rei; metsä einäma, mõnel kohes oo arb kask ja paio põesas Mar; aru inimest kes tegid [kuhja], iga üks ei teind PJg; tänabu ei tule `õuni, arv üksikud on pial Ris; meil mõni aru kord `tehti `kaĺja Lai; mõni arv piisk `tuĺli KJn; aru `võõra Krk; tu kalal `käimine `olli väega arv Ran; to‿m üits aru aig, ku temä‿i ole `joonu; prilla `suurest ei sata, mõni aru udsukõnõ tulep Nõo Vrd arvetu

3. adv harva vana udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris

Vrd arukene2, haruline2, arune3, harva, harvak, harvavõitu, arvik1, arvlane

harva `arva üld(h- V, `arba hajusalt Sa L arva SaLä)

1. harva, hõredalt, hajali vili oo arvaks jäänd, oled sa tεttä `arba külind või Mar; `Kaapsad tullad na `arva istutada, et lammas kahe tallega mahub vahele magama Han; aed on `puhta `arva `tehtud Juu; i̬i̬st `otsa olet `arva `lasken levä [ahju], viimätse otsan olet kokku `kiilun Krk; `vihma tulõ `harva, suurõ pisarõ Har; Sitt - - laotõdi - - nii `karva ja hoiõldõh Räp Vrd aruselt, arvali, harvamiste

2. mitte alati, mõnikord, (väga) vähe väga `arva peremel oli `leiba, `suuremb jagu oli `aina `puuduses Jõe; mida arvem tuled, seda `armpsam oled Vll; se tuhandest `arva neid mehi, kes `kündväd, mehed käüväd mere püü piäl; `Arva nähä nagu õbõraha Khn; ilusad `ilma oli `arva sel suvel Lai; naene tu võt́t ku üits padin ja podin, mi̬i̬s tu ütel `arva `vasta Nõo; `harva läht, `ausalõ `võetass Krl; `köündlä `oĺli `arva püist Lei Vrd haru2, haru|kord, arulda1, haru|pärast, arute, arvaldasa, arvamisi, harvanesä, harvastõlõ, harvatsikku, arvlasi, harv|sagõhõ

Vrd aruldaselt, harv, harvakult, harvalt, harvasti, harvavõitu, arvikult, arviti

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

asjake dem < asi kus nied aśsaksed on? Kos; tiĺluke, õhuke asjake om lipen Pst; ei tiiä kos tu latse asjakõnõ om `jäänu Nõo; lat́s om ommi aśjakste man Krl; võta uma aśjakõsõʔ ja˽mine `ussõ, sääl om hää sul˽`istuʔ Har || lill – Lut

asjanda asja|nda Trv TLä, -ndaʔ Urv; aśa|nda(ʔ) V, -nta Hls; aśja|nde Hel, -ndõ Urv Krl Räp; asjante, -i Khk, aśande Hel Krl

1. asjatu, tulutu asjanda mõte, kes‿tu vi̬i̬l peräst ku̬u̬lmist kodu tulep `käimä Ran; to‿m sul asjadna tü̬ü̬, paremb mine maka tu̬u̬ aig; asjanda kulu ja vaiv Nõo; tu̬u̬ kõ̭nõlamine om asjandaʔ - - nigu hani `seĺgä vesi Urv

2. asjatult, ilmaaegu mis tä lei ilm jumalõ asjandõ Urv; mi‿sa aśanda murõtat Har; olõ õi˽na˽salvõʔ aśanda˽tettüʔ Rõu; aśanda tõõsõ `pääle petit; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saa tasota Räp

Vrd asjata

asune asu|ne g -tse Nõo; asu|nõ g -tsõ Nõo Rõu Vas prügine, prahine, räpane Põrmand om `väega asunõ Rõu; Kül om asunõ moro, `karga vai nuiaga üle Vas; tu sääne asune inemine Se

atma `at|ma, (ma) ata(n) Saa eL(-me Hls Krk, -mõ San)

1. ahtma, vilja parsile kuivama panema öhe lau `atsime ülesse Saa; rihi om atet; vedäge eleje kodu, siss atame üles Trv; `atmise argi olliva `puutse Pst; Ahjuküĺle `atmine oleved kuri tü̬ü̬; mia `atsi `eile `rihte Hls; si̬i̬ olli sääl rihet `atmen; üits kańd `siśsi, tõine at́s, kolmass olli parsil; ni̬i̬ atets kiḱk mis kujume pannass Krk; viimäne `lauguss jäi iki üless, `vastne ateti jälle üless Ran; rihi tuleb atta; ku `rii all lade sai sõkuteduss, tu̬u̬d `aiga olli rihi atetu kah; tõu`viĺlä ateti nõnda nigu rükkigina, iki neli part kõrraga Puh; pää `viidi `karni `valmiss, sääld olli ää ommuku atta Nõo; kui vali `atja, siss olli kat́s `sisse `kanjat Kam; ku rehi üless atetuss sai, siss `panti ruttu tuli `ahju Ote; nemä tõeva nurmest kodu neli `ku̬u̬rmat ja ativa parsile Rõn; siss `lasti tu rihe atuss mahaʔ, mis üless oĺl atõtu San; parrõʔ atetass täüs Kan; ahu kuru `atmõni ja latsõ pudru `ki̬i̬tmeni nee omma kat́s rassõt `asja Krl; meil sai ka atuss üless atetuss Har; Hummugult peśsi riiht ja `päivält at́i üles; t́ää võt́t vihu `vasta ja `atsõ üless Rõu; `oĺgi atõtass üless (kuhja) Plv; Rehe `atmisõ vigõ̭l Vas; nimä at́ivaʔ mito riih́t üless; linno ka atõtass; läḱe `atkõ ar vili üless Se; kesvaʔ un `kaaraʔ dakš́iga atõtiʔ Lei || tugevasti sadama Kage att lummõ ku kasugõ käüssest Rõu

2. võrku, noota vette laskma lääme atame võrgu `sisse Trv; kiisa aevõrguga atetass jää alt kiissu, jääaugust atetass `sisse Ran; Armand võisõ atta sääl kerigu puul, ta sai kallo külläld Võn; tu̬u̬ nu̬u̬t atõti `sisse Urv; võrguʔ atat õdagu `sisse; atõtass soonõlt `sisse, üt́s võrk tõõsõ `pääle Räp; at́i võrgu `sisse; lääme loomust ~ `nu̬u̬ta ~ `võrka ~ meresit `atma ~ `viskama; ma ati sinnä ette ~ `sisse Se

3. sööma, õgima ata oma kõtt täüs Hls; ma lää rihet `atme (sööma) Krk; Kõ̭ik `atva lavva man nigu tü̬ü̬meheʔ kunagi; Neelä no neeläʔ, kunas sa taa suurõ kõtutüḱü jovvat täüś atta Rõu; maʔ at́i uma kõtu täüs Plv; ataʔ kõtt täüś, kavvas sa atat taah Vas; nigu att kõttu, t́äut kättu nigu riiht Se

ats|aig ats|aig g -aja, p -`aiga Kam Ote = hatt|saaja lita joosep i̬i̬n, peni takan, tu om tu `aelamine ehk atsaig Kam; litapeni pida ats`aiga Ote || piltl (inimesest) kui `tüt́rik poesiga trehvässivä, siss üteldi, et nemä `piävä ats`aiga Kam

hatt2 att g ata Kuu(h- van) I hajusalt KLõ eL(h- V); at́t g at́i San, ati Krk; n ata Pst, at́a Aud San

1. emane (koer) at́a oo ikke emase koera nimi Aud; ka si̬i̬ om esane või ata Pst; ega pini `pistä ei saaʔ ku hatt `handa ei nõstaʔ Urv; essäne pini oĺl pini ja immäne pini oĺl hatt Har; pini hatt Rõu; hatt aelõss pinel; kui piniʔ `ümbre hata kääväʔ (viinamaiastest meestest); hatt pini; üt́s hattkut́sik, kolm pinikut́sikõt Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilgusõʔ = kolgitsagaʔ linnu kolgõtass Lut

2. liiderlik naine, hoor; armuke; lapsega tüdruk o ni̬i̬d (tüdrukud) ühed atad küll Kod; tu̬u̬ vana att, elu aig `litsi löönu Ran; vanast iks üteldi latsega `tüt́rige atass. tu `tüt́rik om jälle atass lännu Kam; Vana iǵävene `tütrugu hatt, eǵä `ü̬ü̬se `tõmbas `poissõga Urv; um säänä nastõraass ka kiä hata ammatit pidä Rõu; vana hata sai `hindälle, taa mõ̭ni nainõ Plv; hatt um aunimi, lit́s um liignimi, a huur um uma nimi Vas; Hata häbü, pini igä (lapsega tüdrukust) Räp; hata suku naane (kergelt ja valudeta sünnitav naine) Se || sõim – Kuu I eL vana hutt, vana hatt, mine koo, keri sesist `langa, ärä tule `riidlema van Kuu; oh sa vana att küll Ksi; kuradi att Pst; att pia lõvvaʔ, üteldess, nii ku pahanu oldass. `tütrekku üteldess iks atass San

Vrd hata|rõibe, hata|tükk, hatik, hutt

3. pealtükkiv inimene; keelekandja tõõsõl olõ õiʔ häṕü, kõõ tsuśk umma ninna õgalõ poolõ, tuu om `nilbõ hatt; ka koh om `valgõ hatt, katõ `vaihhõl käüse, ütele keelega ja tõõsõlõ Se || lobisev, kiitlev, lubadusi andev mees taa ei olõ miiś, ta om mihe hatt. lupa külh, aga ta ei täüdäʔ Har; a mi̬i̬śs om hatt – mis timä `krõ̭lle aase, kõ̭õ tõist tsusk. tä väega sääne `petjä ja `kitjä sääne om Se

atuss atu|ss g -sse Hel T, -sõ V(-se Lei Lut, -ssõ Urv; aduss, atuśs Se)

1. = ahus kui atuss kuiv, `võeti maha, `panti jälle uus atuss üless atussele Ran; tõene atuss oli parsil ülevän, toda nakati `pesmä Puh; viglaga ateti atuss üless; Kui atuss om atetu, siss pańti tuli kõrraga ahju, et atuss kuevas rutembide Nõo; pidit ärä `oitma, et tule kibena es lää atussede Kam; Olliva kait́s pusipuud - - nigu aidsaiba, noidega pusiti atus läbi mulke täüs, et vili parembide kuivas Ote; Malõ `sääńtsit atussit kah `atnuʔ et perän `paŕsi pite `pandsõ vett mahaʔ ńigu laṕin inne Urv; viglaga tougati parrõ edesi, siss ju̬u̬śk tu̬̬ atuss mahaʔ; `laugu `kaupa lastass atuss maha Har; Ku riih kuivas sai, sõ̭ss `aet́e atus `vällä Räp; `mih́kli pääväst lastass aduss maalõ Se; ku kuiv atuss, kuivass `tõõsõ uomigu. ku ämm, zõss üĺe katõ uomugu; pallav täre ziss `saie kuiu atuss, muiduž́i is tapa teŕri Lei; atuss um reheh, kõik arvatass `laugusõʔ, tuu um atuss Lut Vrd ahe1, ate1

2. partepealne ruum Atussen om peris hää magada Ran; siss `tu̬u̬di `ku̬u̬rma ja siss `pańti sinna ülesse atussele vi̬i̬l Puh; tu̬u̬ om korõmb atuss, lätt enämb `viĺlä üless Har

3. ahne inimene tam nii ahnõ `süümäde niu vana atuss; att `sisse niu vana atuss; tamm ahnõ niu atuss, püünd pääle kokku Har

hauduma `audu|ma R(-maie Lüg) eP(h- Phl; `oudu-, `oudo- Jäm Ans Emm Rei Han), `aud(u)|ma Muh hajusalt L, Kod Kõp Vil eL(-m[e] M, `haudma ~ `haudum[m]a V, `haud́ma Lut), `auma Vän; pr `audu- (`audo-) R(h- Kuu; impers `auv[v]u- Kuu Lüg) eP M Ran hajusalt Puh, (ta) audub Koe Kad Trm Lai, aadub Kod; au- (ao-) Kuu Hlj hajusalt eP, Trv Lei; (h)avvu- T V

1. hautama, kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) mõju all olema, selle toimel (teiseks) muutuma a. [mune, poegi] hautama, poegi munast välja tooma Lösüksis `justku va `haudund kana Kuu; litigad oo tuppes, siis tä akab litiguks sugema, tä aa˛ub ennast sεεl sehes Khk; `Öötakse ka, mis sa luksud, ega sa‿b akka `auduma minema Pöi; Ani aub ühü jala pial = kasvav kapsapea Han; [mesilase] kärg lähäb mustas ja `sitkes kui pojad `auduvad Var; kanad `luksuvad – kippuvad `auduma Juu; ia `auduja kana VMr; ikke seest pigistavad [kalal] marjad `välja ja `auduvad siis pojad `välja Trm; `audev kana Kod; Mul ei olõḱi essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä (vallaslapsest) Urv; logõvalla nigu `haudva kana Har; Sõ̭ss tulõvagi nu̬u̬ vaglaʔ sälä sisest `väĺlä, miä sinnä pagsu naha alaʔ umma `haudunuʔ Rõu; Kakõno nigu haudja kana Räp; paisõ haud mää `sisse Se || uus (haiglas) last ajaliseks kasvatama nu̬u̬ latse, mes `enne `aigu sünnivä, noid avvutass `tru̬u̬bi mulgun `kaskanaha tüki sehen Puh; `säitsmä `kuune laits, oless ta latse `kliinikude `annu, oless `väĺlä avvutu. laits avvuti `seeni, ku ajalisess `saanu Nõo || (rasedast) tea mes tä õlma all seal `audumas on Mar; nüid `auduss, siss lää `lõhki; kaśs `auduss `poigi nüid, kurt kõtuli mahan Krk || saamisel, loota maʔ otsõ ḱuudu hobõst. – no kas `saieʔ – `haudmisel om Har || piltl `Kaua `audund `asjad `lähteväd `aisema (kuulujutt levib) Kuu; Oh sie va igavene `tossakas saa kedagi `tehtud, üks `enne `aegane ja vähe `audund ikke on IisR; magu hauduma paisuma, valmima (viljast) – Kam V kesv vai kaar `audse maku; kui maku auvvup, siss tu kotuss lätt jämedämbäss, kost pää `väĺlä tulep Kam; kuu aud maku (kuu kasvab) Krl; mao `haudmese `aigo siginess vilä `sisse tungõĺpäid; kesev haud mako, käol joba uhhak kurguh Räp; rügä nakkass jo mako `haudma, keśväl om ar mago haut Se b. kuumuses (ja niiskuses) valmima, küpseda laskma; väikesel tulel kaane all kee(t)ma, aeglaselt küpse(ta)ma `autu liha VNg; kali `audub `ahjus, `paistub `küpsest Lüg; leib oo `audumest `vaego, pool küps Mar; `audub einu lehmale JõeK; `kui `erne supp keeb ja jääb `auduma, siss lähäb `pehmemast Äks; tangu om alle kõva, puder taht `aude vi̬i̬l Krk; kiisa `panti potiga `ahju, `audusiva `pehmess, luu kah ärä `audenuva Ran; lehmile avvuti sü̬ü̬m aganist Kam || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) `auvatasse `suure padade sies, `aetasse `kiemä, `tõstetasse `laudude `pääle – `auvutud kabustad Lüg; egä aadutud `kapsale `su̬u̬la pantud Kod; `väikse pää avvuti, avvutu `kapsta. pää lõegati `riśti `kat́ski `pańti `auduma Kam; ma `täämbä hausõ `kapstit Plv Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v ligunema [karu] pahemal käppäl õli `põlvest `saate karv `vällä `audund suus [imemisest] Lüg; rehetoa vommil oli silma kivi, selle sies `audus kaŋŋas [värvimisel] VMr || [pesu, kangast] hautama; (leelises v kuumas seebivees) ligunema v keema `Põuku, `kaŋŋast `auduma. Panin `tõrde, tuline leheline `selga, alt lased ära ja `jälle ajasid `kuumast, kõhe et kiev ja `uuvesta `pääle Lüg; ega sie aĺlitand plekk `välla lähe, au ehk pese VMr; siss ma olli tüdrukene, ku `püiki avvuti Nõo; ku mina `naksi mõssu `mõskma, sõ̭ss joba `paaga havve Plv || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama enne `auti ega `laupa `öhta ikka `taari Vll; `taari `autasse, kui tä sandiks on läind Mar; kahe nädälä päräss aaduti [kalja]. `panti uut raba ehk uuded kaĺja leeväd `juure, siis `ju̬u̬di vi̬i̬l Kod; taaritõrikse `põhja `panti kõrd `õĺgi, siss taarileib ja kuum vesi kallati `pääle. siss `lasti tõse päeväni `audude Hel d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama v pehmenema; painduvamaks muutma või muutuma `niine `auvutasse sedäsi et lähäb kuor `lahti ägedäs; `virsu `auvatasse ka, et akkab iast `jalga, on `pehme Lüg; pannakse veel tulise `leibadel̀le riie üle, et siis `auduvad Ann; linad on viel valjud põle easte `audund Koe; vanast tenäti sannan, üteldi at́tuma viha`audjale. viha`audja kaśt viha likess pańd keressele `auduma Nõo; ja siss kud́a [vehmripuu] `pehmess `oĺli `audenu [kuuma tuha sees], s paenutedi ta telele `ümbre Ote; taa tõrikõsõ vits om vaia vällä `hauduʔ, siss saat tõrikõsõle pääle aiaʔ Har; loogapuu pandass kuuma vii `sisse `hauduma Plv e. puunõusid hautama, turrutama `audub `tuorvi, akkab `audumaie. tulised kived ja kadaka `õksad, siis ei lähä appust Lüg; lüpsiku torirohud `pandi `kuima, kui taros `olli püt́ta `audu, siis nendega `auti Muh; puu riist kui tema ei saa `autud, siis piim akkab venima sial sies VMr; ṕutt jo `hõnkass, timmä vaia `hauduʔ kivvegaʔ Se f. soojendama, kuumutama, (ennast) hautama; sulatama Nüüd `haudusin laval `tarbeni, ott hie`augud `lahti Kuu; Juhan on `ahjul, sääl tämä `audub oma `külgi, ei tule maha, ei tulegi Lüg; All kõhu otsa sihes `olla `kange valu, `audus soja kiviga Pöi; aade ahamned; kui soe ilm, siis mua `aurab, `keltsä aadub Kod || arstima, mäda välja kiskuma; lahti lööma, puhkema (paisest) mu põĺv oli kohe nagu suur pada, siis sai vana sea rasvaga ja tangu pudruga `lahti `autatud teist Juu; midägi havvutuist pääle pandaʔ, nigui ruttu ar havvusiʔ, päsesiʔ `ju̬u̬skma Se || piltl (soojas kohas) istuma, magama, lesima; vedelema, laisklema Miäds sa siel tuas nüd `hau˛ud - - tule `väljä `vastla`liule ka Kuu; Kes pani omale `suaja `ilmaga pali `vantaruid `ümbär, [sellele] `üäldi, et mis sa `audud `ennast Jõh; Saab jo küll `ahju pial `audumast, tule `alle IisR; `riide all oo ea `aududa jah, ea soe Mar; mis sa `audut siin kodun, ku sa `vällä tühü ei viisi minnä Krk; haud pääle magamist (alati magab) Plv || anna `seie, mis sa oma püus seda `audud Khk g. (niiskuse ja soojuse toimel) põletikuliseks muutuma laps one `audumas, pan linase `riide `öüdeid `kaindla `alle VNg; `varbad `lähtad `auduma, pane `jälle villatukk vahele Mih; lapsil `auduvad `kaindla-aagud ja põtkavahed Kod; `loomadel olid sõrad, kui `kasvasivad suurest, kogusid pori tükkisid, akkasid `auduma Lai; `perse sori ärä `audenu latsel Ran; mu emä ütel et, ku keväje edimält `konna vii sisen näet, siss tüḱkev jala `audumõ San; havvunu `varba `vaihhõlõ panõʔ kuusõ `tõrva Lut h. pehkima, mädanema, kõdunema; määndama; rabedaks muutma v muutuma nüüd `künnetasse rukki kõrs üles, eks siis akkab kõrs `mulla sies mädänemä ja `auduma Lüg; riie, on tä märjalt jäänd kohegi paksuli, siis tä `audub ära; sönnik `audub `lautas Khk; lahju [võrgu] lina nii mädaks `audund Mus; linad `viidi likku. kui linad kuivale jäid, `audusid ära Pal; siss `pańti naa [keedetud taelad] mullage `kinni, `lasti `audude Hls; vana egä om keväjelt ärä `haudunuʔ, egä `hu̬u̬lduss alt ärä Har; maa joʔ ar um uttunuʔ, turbass joʔ är `haudu; rüä orass `peĺgäss `hämmä, gu `hämme maa pääle satas lumi `tuori (siis) ga keväjält või ar havvudaʔ Lut || muhenema, käärima (maast) umalad `kasvavad `niskeses `audunes maas, kus vesi `tassind `prahti ja Lüg; sõnniku maa künneti äräde ja `lasti siss `audude sääl Krk; Kesväl pidi maa olõma ilusahe är `haudunuʔ Rõu; sińnä kehvebä maa pääle haaru ui sitta, tuu lasõ `haududa õ̭nnõ. śoo maa om no `haudunuʔ, `piasi õks `viĺjä `saama Se i. umbselt soojana tunduma, vihmaootel olema (ilmast), ilmamuutuseks valmistuma, ilmamuutust ennustama `audub elm, ise soe ja ise `pilves Mar; aob suurt sadu Khn; pääv `õige kõrvetab, si aadub `vihma Kod; ilm akkas `audum(e) vihmal. kisk `umbe, nüid auts `vihma joba Krk; päiv om niu vii sisen paistuss - - nüüd aud õkka satu; ku kana `liiga paĺlu vihussõ ja näḱitsese, siss om ka et, `vihma `audva San; ta undsõʔ aud `põuda Urv; ku põvvaʔ ommaʔ, `nu̬u̬rdõ `piĺve lask, ilm nätäʔ haud sadama Vas; `piĺvi haud, saa `vihma; `haud́ja ilm Se

2. piltl (põhjalikult) mõtlema, kaaluma; endas kandma, hoidma, vimma pidama mis sa `audud omas mõttes kui et `räägi `kellegagi Lüg; mis sa selle asja kallal nii kaua `audud Khk; Piab viha, `audub `kurja Hää; tea mes mõtteid see audub Trm; `audub neid `plaanisi, kes tiab mis ta nüid `väĺla `audub Lai; kis siantst pikkä viha piab, `audub, `õhkub, juśt ku üits aa kubu kunagi Krk

3. piltl peksma `audusin `õige `kõrra ovost Lüg; Pani pia `jalgude vahele ja `audus naha tümäst Jõh; Viĺlu suab `audu Kod; Sain lõpuks selle rattavarga kätte, aga ma teda audusin KJn

haukuma `auku|ma (`auko-) R/h- Kuu; (ma) `augun/ eP(`ou- Jäm Ans Emm Rei Han; (ma) aagun Kod, augo[n] KJn), `aukma hajusalt L((ma) augo[n] Mar), Vil eL(h- V; (ma) aagu[n] T), (ma) augu(n)

1. teat häält tegema a. haukuma, klähvima (peam koerast) kuer ei `augu, kui et äristä Lüg; Punane koer augub läbi `luise aja = keel ja hambad Jäm; vana `koera‿b maksa `enne ee `puua kut noor `aukuma akab Khk; kui rebane `talve augub `irmsa ealega, siis tuleb `kurja `ilma Muh; Koer ougub naa koua kui külalene tuleb Han; Lihast koer augub luise aia taga = keel ja hambad Hää; rebased jo auguvad JJn; põllu `tuhkur aagub nagu veike kut́sik Kod; kits auk sedäviidi arvalt Krk; tiĺluke koerake, aga ta `oĺli kräd́se `aukma Ran; mes nu̬u̬ peni `onte aoguva Puh; peni läits obest `aukma Nõo; peni auk, ei tiiä kes tulep Ote; pini `kaugõn `auksõ Urv; pini hauk via`unda kui hauk kavvõhe, kui `lähketseh om inemine, sõ̭ss hauk kärrehe Räp || Kui rehepeksumasinale lastakse vilja alla ebaühtlaselt, siis öeldakse, masin augub Vig b. krooksuma (kudemise ajal), kuristama (konnast) `konnad `auguva kevade kui sue akkab tulema VNg; va kärn konn augob naa et, teised konnad `laulvad Mar; kui konnad noore kuu sees auguvad, siis on noore kuu‿ses silgu `soaki Juu; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv; edimält [konnad] `krooksuvaʔ, siss nakasõʔ `haukma, ku naaʔ kudõnõsõʔ joba Plv; `Konna `haukva, kalaaig om `mü̬ü̬dä Räp c. vaakuma (peam varesest) Mere `kuerad (hõbekajakad) kui `aukusid, siis `tiasime, et raba on jo `lahti (jäävaba) IisR; `vaakmine um täl periss hääl, `haukmine um ku tähendäss midä: klankst-klankst. ku üt́s varõss hauk, siss saaʔ `kuuljat ja `hüömist, ku kat́s varõst hauk, siss saavat saaju Plv d. (vanatüdrukust) kate`kümne kolme `aastaselt akass [tüdruk] üriseme, kate`kümne viie `aastaselt akass `aukme joh Krk e. ?hingeldama rauha haugiʔ hobõsõl, `rauhakõs `haigõʔ Se

2. piltl halvasti v järsult ütlema v kõnelema, tõrelema, sõimama; mõnitama, pilkama; osatama, (sõnu) kordama; nöökama, naljatama, lõõpima `Viinistü külä `toisel `otsal on `haukumisenimi: Tontkülä Kuu; tohi `võeraga `auku mitte Muh; ma ikka `aukusin, et sureks ää, soan matused Kei; vassuline laps aagub `vasta, sina `ütled ühe sõna. tämä üheksä Kod; missa õpidet ~ augut `järgi [teise sõnu] Krk; täl kah suu `risti nõna all, aogub `vasta nigu peni Ran; tu̬u̬ hauk inne, `õigõt juttu ei kõ̭nõlõgi; misa `oplõt vai augut takan Urv; vana valladu `poiskõsõ`rõipõʔ, muudgu `hauḱi pääle vanna˛inemist ja `tsuśkeʔ Har; tu inemine om `hauḱja `väegaʔ, kõ̭õ̭ joud ar `haukuʔ Se; ette haukuma etteheiteid tegema akkat mul ette `aukme sedä – ku vana `asju akkav `ütlem Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har Vrd haugutama

Vrd haugatama

3. rahvapäraseid ütlusi ja väljendeid ega vana kuer `ilmas̀ki valet `haugu; `aukuja suhu `ambad `jääväd; egä `haukumine `haava tie, kui kuer `purra ei saa; Augu aga ära hammusta (öeld, kui mõni äkki teisega riidlema hakkab) Kuu; Ärä `augu `ambaid `lahti (öeld narrijale, pilkajale) Jõh; Kaua sa urised, millal sa `aukuma akkad (öeld alati torisevale inimesele) Pöi; Haugu haugu mõisa põllal perse tühjaks, sisi tuled kottu süüa saama (öeld neile, kes tühja lori ajavad) Mär; Kui sul raha taskus ei ole, siis haugub iga koer sinu peale Vän; Nagu saksa koer augub peast Tor; Koer ei äbene kuskel aukuda Hää; `aukuja koer ei ammusta Lai; Hauk nigu pümme pini helü pääle (kuulujuttude rääkijast) Har; Hauk ku pini mõtsa habina pääle (tühjajutu rääkijast) Rõu; Pini hauk sinnapoolõ kost lakõt saa Räp; täiʔ haukvaʔ habõnin, hiire `piid́sva `hiuśsin (vaesest inimesest) Lut || koergi ~ penigi ei haugu järele ~ taga ~ perra juhtunule ei pöörata tähelepanu mitte koer ep ougugid taga Jäm; äi koer äi ougo ka järele, kados nago tina `tuhka Emm; mette `koergi augo takka Mar; mitte `koergi ei aagu taga ku sa ärä kadud Kod; tuli tegi `puhta töö ja `koergi ei `aukund järele Plt; taad ei auguʔ pini ka `perrä Krl; kraaḿ varastõdi välläʔ et pinigi is haugu `perrä Har; kuud haukuma nalj oksendama koud `aukma Lei; oravaid haukuma tarbetut tööd tegema; üksildast elu elama (vanatüdrukust) nakat oravit `aukma kui jäät vanass `tüt́rikuss Urv; ega tedä (vanatüdrukut) inäp nüüd `kiäki ei võtaʔ, tä jäss nüüd kodo oravit `haukma Plv; ta mi̬i̬ss kääse su̬u̬ pääl oravit `haukma; saadaʔ su̬u̬ pääle oravit `haukma (laisast inimesest) Räp

aur2 aur g aur|u (-o) uus S(our g our|u Jäm Ans Rei, -o Emm), eP(g aoru Kos, aaru Trm Kod) uus eL(g aoru Ran Puh Kam), `auru uus R; auŕ g auri M(aur uus Trv) Se

1. veeaur a. aur, toss; leitse, leitsak; aurusegune õhk Nönda `auru ja `tossu täis ku püt́t Pöi; `mõisade sees tehässe `sõnna pliida `peale nihuke suur plekist [pliidikumm], kus aur ja suits `sõnna `alla lähäb Mar; Kõrva kibi tihatse sojas, lastatse tilk `piima piale, see aur teeb kõrva `terves Han; kiedan lehmale saunas, muidu ajab `ullu kartuli`aisu, `lämmi `sisse, `auru ja sodi JJn; kui pada `soemass lähäb, akab `auru `väĺjä ajama Kod; rehes mäŕg vili aas `auru; [kaljaleivad] `pańti `aśtnasse, keend vesi `piale. `valge lina `pańdi üle, et aur `väĺla ei tuld Lai; obesele `käśti eeńä pibre `auru lasta KJn; masin ajab `auri `väĺlä Trv; läät mineme ku auŕ taga; auridets pannass auri `sissi Krk; nigu rehi üless `panti, siss küteti, aur tulli `alla pande; keväde `laśti [laudaaken] `valla, et tu aur tuleb `väĺlä Ran; arvati hallitusõ `haiguss ku õhu `ruuḿ [tarus] oĺl `väikene, `auru oĺl täüs, auru tõmmaśs `härmä ja oĺl [mesilaspere] valmiss Har b. (maast, veekogudest tõusev) udu, uhk suo pääl `tõmmab vilu aur `alle Lüg; mere toho – külm ja kuiv aur, tuleb `järsku Rid; suitsu`karva ilm, `aurus ilm. ei saea aga paks aur. merel paks aur Var; ilm on lämm – nihuke soetsune ja `auru täis, mis `raske on ingata; aĺlikast keeb vett ja `auru ülesse Juu; vihma järel aur tõuseb üless VJg; aur langeb `kassess eenämua `piäle; jõe aur tõeseb kui `õhta tuleb Kod; soo einamatel on `auru, `õhta eel Lai; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; egi aja `auru üless, ilm `muutuss tõsõss Har; õdagu nakass `tossama, niidüʔ `onva `auru `vällä Vas || Ajavad `aknad `õhta `auru siis läheb ilm veel külmemaks kui ta on Pöi; Ake oo aurust `ähmne Han c. hingeõhk kui on palav ja lähät tulist edesi, siis akkab `eŋŋest aur `vällä `käimä Lüg Vrd haul, õur, äur, öur

2. gaasiline olek a. tehniline aur (näit masinate jõuallikana) `veski ka `panna `käimä, käin tämä vie vai `tuulega vai `auruga Lüg; Kui laevaga merele minta, siis akeda enne vεhemald tund aega ouru üles aema Emm; auru `veśki, kus aur `jõutab - - sial põle vett ega tuult Nis; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; kahetoĺlised lavvad on laevadel, aaruga tehässe - - kõik aarutasse ni̬i̬d plangid ärä Kod; massin tule mugu kõllin taga õnneʔ. no jah, tal ää aur pääl San; massiniśt lät́s `katlalõ `auru sisse `pandma Krl; vanast viinavabrikun `keet́i kõ̭iḱ ubina auruga `pihmess, mi̬i̬st `viina tet́ti; `küt́keʔ aur üless, maśsiniist näüss ja tullõv Har; auriga `lauda lõigatass Se || lennuk läit́s suur auri jut́t taga Krk Vrd öür b. ving kütä nii paĺlo `lõunu kerissele, et si̬i̬ auŕ ärä kaoss, ta muedu aa pähä kah Trv; ku tulep `auri ja kooletep ärä Krk c. (seede)gaas [puhituses] loomal `panti õleside lõvvade vahel, et suu `ästi laiali, säält ju̬u̬śk aur `väĺlä. sorgati väitsege tühjä makku, säält ju̬u̬śk ka aur `väĺlä Krk

3. uus aurukatel; auru jõul liikuv v töötav masin (rehepeksumasin, vedur) sii oo `raktoritega ja obustega `peksmist väga vähe, ikke `mootoritega ja aurudega Aud; Peśsümasinal om aur ja preśs. Aur vedä `preśsi `ümbreʔ, preśs pess `viĺlä; Vanast is üĺdäki vetur, `üĺti alasi aur. Aur `aiõ `tossu `vällä Har; kas tii peśsät auruga `riih́hi?; mii `küĺlä tuĺl aur. tiiä äi, kost mii timahavva auru saa Se Vrd auru|katel, auru|masin

4. piltl a. hoog, kiirus noh miehed `pange `paaru `juure, siis `jouame `ennemalt, `antke `auru `juure Jõe; panivad obosele `täie `auru `pääle Lüg; Eina tööga oo niid - - seike aur pεεl et ää mette räägi Kaa; Siis ta läheb nii et tuli taga - - igavese kiiruga, suure auruga Hää; akkasivad `viĺtsima, ma akkasin `neile `it́si tegema, panin `neile auru `piale JõeK b. (joobnud inimesest) Sass on tänä `jällä kõvast `aurus Lüg; Mehel juba paras aur pεεs Kaa; Vana `oĺli auru all, lõi südametäiega peegle kat́ti Tor; kui tal `kerge aur juba pääs on, sis ta‿i `märka änam kedagi Saa; teine juba `aurus JJn; ja sõss olli tugeve auru all kõvast `sõiten Krk

5. muid tähendusi aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti Lüg; võtvad naa, et mulla aur (tolm) köib üle pea PJg; ärä mine suhu, su̬u̬kalla aur (lõhn) akkap pähä Kam

aurune auru|ne uus Muh, Var Khn/-nõ/ JMd Trm SJn Krk, g -se uus Khk Kse Tor Hää Koe Lai Plt KJn; aoru|ne uus Ran Nõo, g -se Kos, -tse uus Kam; ouru|ne g -se uus Emm Rei; `aurune uus Lüg a. (vee)auru täis; leitsakuline kui rehi `niiske oo siis ta oo aurune Kse; saun oli aorune, `auru täis; suits oli aorune Kos b. udune, rõske, hämune ta (ilm) `sohke aurune. tume pilve taga. `nohkest `päikest ei tule, mis `paista võib Var; kui ommiku sadas `vihma ja akkas pääv `paistma soo˛ealt, siis oli ilm aurune Lai; `aknad on aurused Plt; aurune ilm, ilm `auduss `vihma Krk; nigu suvel `sondu lüüp, nii `talve aorutsess, tu aorune küĺm om kah iks väegä küĺm Kam Vrd aarukas, aulune, aurine, äürüline, äürüne, öürüne

aus aus g `ausa R eP(ou- Jäm Emm Rei) M hajusalt T, `ause Krk Krl; auss g aussa San; n, g `ausa Nõo Võn V

1. a. õiglane, korralik, usaldatav Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Paremb üks aus `sepra kui sada `autumat Kuu; ta üks va aus inimene Khk; aus inimene äi tee `albu tegusi, äi valeta, varasta, köik `kiitvad tada; `ausad meest äi ammusta kedad; aus mees nähjes, keĺm kuuldes Vll; seal külas põle `ausud mehi mitte; võeras ikka öö `peale aus (öömajalisest) Muh; Siga ausa mehe leiva kõrvane Vig; ega ametid või põlata, ükskõik mis ta oo, kui aga `ausal viisli oo teenitud Aud; Nii tuiskab, et aus mees ei ajagi koera hullu alt välja HMd; koer keda kutsutakse, aus mees, kes ise tuleb Juu; tämä taht `irmus aus ja kõrralik `õlla Kod; `antke aga au, `antke au, seda ma tahan. aga kes tiab, kui aus ta ise oligi Lai; si̬i̬ om aus mi̬i̬s, `uńtlik inimene Krk; temä sai tost nigu `aavatuss, et temä nii `ausa poiss ja nisuke `ti̬i̬njä`tüt́rik `tälle nii alvaste ütel; aga inimese `olli tol kõrral nii `ausa, et rüä `pääle `kiägi es aa; Nigu aus silmä iin, aga keĺm säĺlä taka Nõo; ti oledi aussa olekiga, teil om üt́s auss oleḱ San; malõ `ausõide vanõmbõidõ lat́s, mai tii sääräst rumalat teku; om nuid ka, kiä `ausa inimise ommaʔ, kiä ei olõ koiraʔ Har; `ausa nimi um paŕõmb ku kuld Rõu; abielo aśjon üt́s liiderlik inemine. ta ei‿oolõʔ mitte `ausa ja puhass Räp; nimäʔ ommaʔ `ausaʔ meheʔ, `auside `miihigaʔ saat `höstehe läbi Se b. lugupeetud, au sees; kuulus igä üks tahaks `ausad ja `kuulsad `olla aga saa mette Mar; Mida pikem särk mehel, seda ausam naine Trm; medä räbälämäd `riided, alate tilbendavad, sedä `ausam õli (pilkavalt) Kod; kodu `kuulsam ja ahju pial `ausam Lai; mis `siande `ausamp meśterahvas olli siis õigati isäńt ja naśterahvas emäńt Krk; kes sõõrin `rohkemb vigurit mõist tetä, tu̬u̬ `olli `ausamb; vanast üteldi et kusi om kuninga rohi ja `ausa `vaesemee õlu Nõo; tu̬u̬ oĺl kõ̭gõ `ausap, kel piḱk `valgõ kask `oĺle Võn; tu̬u̬ [naisterahvas] `oĺli iks kõgõ `ausamp kel [sõbal] tutu küĺlen Rõn; `kuulsap om lat́s kotun, `ausap ahuvirussõl Urv; vanal Masal ku naanõ `eĺli, siss˽oĺ abinaanõ ka manh, ja pedi tu̬u̬d `ausapass ku umma naist Har; vallavanõmba sulanõ oĺl ka iks `ausamb ku tõõsõ mehe sulanõ Plv; meil om tu saia leib `ausa; rikass poiss om `ausa, toolõ `tahtva `tüt́rigu kõiḱ; `ausap olt uma aho pääl ja kuulusap˽umah kotoh Se || austatud (kõnetussõna) `ausa opetaja härräkene, ma jäi külh `täämbä `kaugõss kerikudõ tulõgiga, ala sa no õks pahass panduʔ Har; `ausa herräʔ, olkõ nii hääʔ, `ankõ mullõ puid vai `paĺkõ vai Räp || sõnakuulelik; aupaklik; meelepärane sie õli aus mies `saksa `vasta, `õtsis suurt au, klanis `saksa `põlvi Lüg; si aus vööl`mölder olnd temal (õpetajal). nii aus olnd selle õpetajale, et and tooli temale `alla ja aand juttu `piale `jutluse temaga Ksi; mõni tei `rohkem [üle normi], tah́t aus olla perenaisel ja peremel Pst; kiä iks inäp `joudsõ kaibadaʔ ja `tõisi takast `suńdiʔ, tu̬u̬ oĺl herrä siĺmih jäll `ausap Vas

2. hea, tubli, korralik ja siis oli `tehtud `selle `Prangli mihele siel `ausad `süögid ja aus üömaja ia oppetuse iest Jõe; `saadu tegemine oli kuńts, `saadud olid `ausad küll, ilusad nigu nunud Hlj; Sup on küll , aga Tiit too suurem lusikas Tor; olid alles `ausad süegid ja juogid JMd; viin on aus VJg; õige hüä `ausa hind sai; tsääŕ`piimä süvväss jah, tu‿om vi̬i̬l `ausa piim Se

austama `austa|ma hajusalt R, eP(`ousta- Jäm Emm Rei; aussa- Kod) M(`austem Krk) Nõo, `aus|tamma (au˛us-) Har; avvus|tama (avvos-) hrv Nõo V(-tamma Plv Vas Räp; -tõmõ Krl; avst- Se) lugu pidama, austust avaldama; kiitma `Austa `leibä (öeld sellele, kes sööb toas, müts peas) Kuu; ruudi vend pani [pulmas] ruudi kiŋŋa möega `otsa ja aas raha: `austa sösse `kinga Jaa; kes vana `alli `austab egä sedä nälg ei näpista Mar; `Alli piad `austa, kulupiad kummarda Han; mõesa ärrat `austadi enne - - mütsiga ei tohtnd üle mõesa õue `minna Tor; kel õli pali kedrätud, sedä kiideti ja ausseti et one kärme Kod; mõni taht, et tõise temät `austev Krk; ega ta suur asi ei olekina, avvustap esi `endä!; mis sa sitta kitat ja `näĺgä avvustat, tu̬u̬ mõne mi̬i̬s Nõo; kiä õks rikkamb oĺl tu̬u̬d `austõdi papass. tu oĺl papa egälõ ütele Har; sõ̭ss avvustit ja heidit́ hää sõna pere`mamselile, sõ̭ss tä pańd kõrvalõ leivä raaso Räp; tu om `austõt mi̬i̬śs, kiä viina juu uiʔ; rahha avvustõdass; midäss sa `tühjä kität `näĺgä `austat (öeld kiitlejale) Se

au|söök pidu-, parem söök suvõl keedete muna`putro vedelät, tu̬u̬ oĺl ausü̬ü̬ḱ (anti külalisele) Räp; är praadidu `põŕssaʔ - - `praaśniki `aigo sis tu oĺl `väega au sü̬ü̬ḱ Se

1. hautamine, haudumapanek tal kana autus käsil Koe

2. hautis, hautamise saadus; see, mis hautab a. hautatud loomatoit eläjile avvutedi, `anti lehmile avvutust, agana avvutust Nõo; ma tei lehmile iks nõgõsõ havvutust. niä `krüüpśvä tu leeme ka ärʔ, nii niä `tahtva tu̬u̬d havvutust Urv b. hautav aine [nõle puhul] tetäss `autust obesele nõna `otsa Hel; su̬u̬kaela ja pedäjäossa avvutuss olna ää, kui jala `aige om Puh; temä otsip marjatsit kadajit, ti̬i̬b `jalgule avvutust Nõo; sa piat taale `paisõllõ `hautust päälõ `pandma. võta villa ja˽`hapnõ piimä päält pääliss ja pänõʔ `hautusõss pääle siss `kaksass mulgu `sisse Har; pedäjä ja kuusõ kasvast tetäss havvotust Plv

Vrd hautis

avaldama aval|dama uus, hrv R(-damma Vai) eP(abal- Vig, aaval- Sa Muh L Ha JMd) M(-teme Krk) Nõo TMr Ote Rõn San/-dõme/ V(-damma Rõu Plv, -dõmõ, -dõmme Krl, avval-, aual|damma Har) (välja) rääkima; üles tunnistama avaldin `väljä oma saladukse Kuu; ta oleks pidan aavaldama seda et ma vii ää Muh; ärgu `keegi `eese südäme pealt `kõiki ää aavaldago Mar; avaldagu ennäss `ilmu et ma õlen siin Kod; si̬i̬ ei taha üless avalte ega tääduste sedä `asja Krk; poiss avaldanu säl ärä et, ma võti tu raha Nõo; siss varass avald ärä, es saa enäp `salgusega kohekine Ote; sa tiiät külh, a saʔ ei taha tu̬u̬d muilõ avvalda ennedä Har; las tä arʔ avaldass, kos tä tu̬u̬d juttu kuuĺd Rõu

avituss avitu|s(s) g -se Ran hrv San Krl Har Se; avvitu|s g -sõ Vas subst < avitama mõni tei `päivi vai maśs rahalist `üiri - - iki avituse ja tü̬ü̬ i̬i̬st Ran; mis avituss ta om, ku sa käśsigi manu ei panõ Har; tuust mullõ avvitust ei olõʔ Vas; mi̬i̬ ilm jumalalda saa ai üle olõkõrrõ, tu‿m kõ̭iḱ jumala avituss ~ avitaminõ Se

ede|ots esiosa; algus laiva pea – ede ots Pha; mine poadi ede `otsa Khn; mitte `mi̬i̬lde ei tule tida laalu ede`otsa Nõo; Halgata mullõ `mi̬i̬lde, kuis tu edeots oĺl, kül ma sõ̭ss kõ̭nõla Urv; [rongi] edeots oĺl jo jaamast `mü̬ü̬dä Har; Edimält `koeti [sukakanna lõpetamisel] kuuś vai katõssa `silmä edimädse `varda perä otsast ja˽katõssa `silmä tõõsõ `varda edeotsast hüvvilde Rõu; lugõmine oĺl `seĺge ja võõśe lukõʔ `niikani ku edeotsast perä otsane Räp Vrd edi|ots

ede|pool2 ees(pool) kolm tükki on ede puol Vai; edepu̬u̬l om piht, tagapu̬u̬l labaluuʔ Krl; ma näi ku puuḱ tuĺl põhja pu̬u̬lt - - nigu `pirdõga tuli oĺl takan ja sau oĺl edepu̬u̬l; ku kiä edepu̬u̬l `piipu `tõmbass, nii lüü sau˛u taga`tarrõ; kuan oĺl sääräne tulõasõ. `katla oĺl tagapu̬u̬l, edepu̬u̬l oĺl pada konh `sü̬ü̬ki `keeti (keedeti) inemisele Har; miss om ede pu̬u̬l, tu om edimäne; edepu̬u̬l päiv tulõ Se

edesi|poole 1. (näoga) liikumissuunas, ettepoole ahju kaar `olli veedike ahju suust edesipoole Nõo; üt́s pero hobõnõ - - tu aasõ tagasiperi `rohkõmp ku edesipoole Räp; mineʔ edesipoolõ, sõ̭ss om järvekene Se

2. tuleviku(k)s, edasipidi(seks) jätä edesipuale. tulen ommen, kui `aega suan Kod; ku edesipoolõ `eĺli vi̬i̬l sõ̭ss sai õ̭ks `tohtrit paĺlo Vas Vrd edas|poole, edess|poolõ

ede|tare (kohakäändeis võivad muutuda mõlemad osised) eeskamber [tema] `olli takataren, mia olli i̬i̬ntaren Nõo; [mehed] edetaren pusõlnuva ja purõlnuva ja `irmsast `rü̬ü̬ḱnävä Võn; meil om edetarõ tühi; tu̬u̬ säält edetarõst mu˽keńgitsimmi siiäʔ Har; tagatarõh oĺl sõ̭ss `pernasõl [laps], edetarõh oĺl noil peremehe velel Plv; `lasku‿i˽vaheust vallalõ - - uḿminõ õhk tulõ kõ̭iḱ ede`tarrõ mud́o Räp; tu om edetarõ, śjo om tagatarõ Se

edi|kui edi|k̀ui Rõu Vas Se(-kui); idik̀ui Har ei tea kuidas, kuidagiviisi idik̀ui sai tel vallaga˽tu˽juńn `sisse vai Har; edik̀ui tu̬u̬ verd sõ̭ss `üĺti Rõu; edik̀ui taha ei˽minnäki˽tedä `kaema Vas; edikui no sinnu kutsuti; no `ütlese edikui tõisildõ; `präetidi edikui edimääńtsidi kistavartõgaʔ Se Vrd et|kui

edimane edimane Jõh Trv; edimä|ne g -tse Hel T V(-dse); ed́äman Lei

1. (järjestuses) esimene sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Edimäne laits om enämbiste iks säändse virrin Hel; edimäne kui `niitmä nakati, `olli iki pü̬ü̬rkaar; jaanipäevän visatass edimäne kivi vette, küĺm kivi ja jakap̀äevän tõene kivi; edimätsel aeal (algul) ku‿t́a `võeti [kroonusse], `oĺli kolm `aastat Poolamaal Ran; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om `i̬i̬steli; tu̬u̬ edimätse naese laits t‿`oĺli konagi nigu põletu; edimätse `amba om piimä `amba; ega mina edimäne es ole, tõese `olli enne minu joba sääl Nõo; poiss jäi `istma edimäiste `klassi; edimätse `saapa sai mina leeripäeväss; edimäne nimi ja väärnimi Kam; maʔ oĺli káts`kümness edimäne; edimätsele tandsutajalõ ańd pruut́ `andõʔ Rõu; üteĺ kui edimäne kaupmiis `vasta tulõ jaʔ, [siis] toolõ är müvväʔ, selleperäst, et edimäist kaupmiist ei kästäʔ `palvõʔ Vas; edimädse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; maad́saʔ mi˽makõt. `täämbä `saimõ edimäst `kõrda uudset; Rüä küĺv alośt sõ̭ss ku süǵüse lät́sivä edimätseʔ küĺvi kurõʔ Räp; perämäne sai edimätsest; kuu om edimätse veerändiku pääl; edimäist `vu̬u̬ri tuĺli `küllä Se

2. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene lehm lännu [müümisel] edimät̀si `sorti Nõo; tano om edimäne ihokatsõʔ Kan; ma‿ĺli ega päivi edimäne kardoka `võtja Vas; imä piät õ̭ks edimäne ollõm, edimäne nuumeŕ [esikohal]; edimäne mi̬i̬ss om küläh vana Vaśso; tu om edimäne ru̬u̬h́, et karaśsinna juvvass Se; mu linaʔ är lät́siʔ edimäist kätt Lut

3. eesmine, eespoolne edimätse `amba om naaru`amba; kuĺu edimäne ots om muiduki suline Nõo; s‿`pańti meid edimätse `penki [istuma] TMr; edimädseʔ `hamba ali ede`hambaʔ Lut

4. esimene kord edimäne om mul paĺlaste `jalguga olla Nõo

Vrd edimene, edumaine

ee|raud noataoline künniraud; sellega varustatud uudismaaader vanast konh `juurlikanõ maa oĺl, vastast maad tet́ti, sääl `laśti i̬i̬ rauaga üte hobõsõga iihn, tõne jälle haŕkadraga takan. nii künneti kütüse maad; tu oĺl haŕkadra `mu̬u̬du atr, `muutku raudpuu asõmal oĺl i̬i̬raud. i̬i̬raud lõigaśs `turba iihn `kat́ski Har

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

*eesmäne `i̬i̬smä|ne, `ii-, `iiśs- g -tse, -dse Har; `iisma|n, `iismä|n, `iiś-, `iiž́- g -dse Lei; `iismäne Lut, `iiś- Kra esimene `iismäne kell, tõnõ kell - - tuńni ao peräst lüvväss viimäne kell; `i̬i̬ssmäne tü̬ü̬ oĺl mul siihn ilman tsiku manh `käümine; `i̬i̬ssmäne [viina] suutäüś om õnnõss, tõnõ rõõmuss, kolmass om jo `kurbusõss; `Iiśsmäst lst `üĺti kid́sipit́sitäjäss. Tu̬u̬ pedi pit́sitämä, siss lõpõss kid́si äräʔ Har; `iisman pü’ü (püha), kesman pü’ü; kat́škümed `iisman; sõ̭ss tu `laš́ti `kõ̭iki `i̬i̬sman vällalõ; `küĺvi `iižmatšit (varaseid) `kakru Lei; `iismäne päiv (esmaspäev) Lut

eess|käsilde vastu-, nuripidi iiśskäsilde keerotõt lang – tu om taasperi keerotõt Se

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

eest|palve kellegi eest või nimel tehtav palve kerikus `tehti küll iest`palvet, kes `lauakeriku `läksid. kes `pihtile `võeti, sie õli ka iest`palve Lüg; `aige inimese eest paludaste ~ palutakse - - `aige inimese eestpalve Jäm; eestpalve oo papti·sti usu sees Mar; pärast `jutlust kui õpetaja tieb, siis üeldakse et tieb kiriku iestpalvet Har; t̬u̬ i̬i̬st `laśti opõtajal jumalat pallõlda. i̬i̬st`palvõ Har Vrd een|palve

eest|vedaja 1. a. algataja, juht `toine ikke oli `lauluski iestvedaja, ken ikke on ̀julgemb VNg; iestvedäjä, kie [mõisa] tüö `juures `tõiste ies käis; üks luom käis alali `karja ies, `karja iestvedäkä Lüg; Nee (vallakirjutaja ja kooliõpetaja) sii `rahvale ikka nöu `antsid ja suured eest vädajad ning `seisjad olid Pöi; see (pahur loom) oo suur eest vidäjä igäs kohes. viib teised ajast `vällä ja Mar; Sa‿lt iks eǵän paigan tu nõ̭nami̬i̬ss ja i̬i̬stvedäjä Urv b. talutaja lähäb nagu sańdi edessvedäjä, lähäb ulgamatass rahavass läbi Kod; `olli `pimme, käis `sańtman, tütär `olli i̬i̬stvedäjä Nõo; täl (pimedal) oĺli i̬i̬stvidäjä kah, kes i̬i̬st vidäs ti̬i̬d piti Kam; [sant] oĺl ka otsani˽pümme, tu̬u̬l oĺl vi̬i̬l i̬i̬stvitäi Vas c. Tu̬u̬ i̬i̬stvidajaʔ (lusikad) ka lavva pääle nalj Räp

2. (kosja- või pulmaametimees) a. isamees eestvεdaja teeb `kaupa kui kosjad oo Muh b. kaasanaine pruudil oli ikke eestvidaja, kui laalatselle läksid, eestvidaja eit käis ees, pani põlle ette ja müt́si pähä, tegi `õhta aset ja viis pruudid-`peimed magama Juu

3. lumesahk `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks - - suur lume sahk oli. see oli eestvidäjä; see lume sahk või eestvidäjä oli `neoke suur, puust `tehti. ja sahale `löödi lauad `ümber; mõisa õuet ja `seldu `aetu selle eestvidäjäga tühäks Mar

ega1 ega üld(egaʔ San Krl Har Rõu Vas; jega Aud); egä Kuu Lüg Mar Vig Khn Juu Kod KJn Vil hrv M Ran Puh; äga hajusalt Sa, Hi Rid Han Aud, εga Khk Emm; õga, õka Se

I. konj 1. (eitavas lauses) ei ka, samuti mitte; ja ei tämäl ei ole old midägi `luome ei siga ega veist ega `lehma `lammast ega naist Kuu; tämä (kägu) pesä ei tie ega `poigi ei `toida Lüg; ää tehk `liiga jooma ega söömaga Muh; ei ea mena egä tea sena egä tea `keegi Mar; Mia üsä üksi, põlõ `vendi egä õdõsi `ühti Khn; pisi`tassa elab, põle `puudu ega põle `külla ka mette Aud; `Aśja i̬i̬s ega teist taga, muudkui räägib Hää; ma põle seda näind ega kuuld Hag; tal (lapsel) ei old mokka ega tal ei old iget, `kumbagi JJn; `uota justkui `surma, ei tule ega tule VMr; kardivad ka et ei sure ega sure Iis; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; inime ei mõistnd elädä egä `olla egä arvata kedägi KJn; püdel puder om siante `taoline, ei ole paks ega ei ole vedel Pst; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; ega magamist ega `puhkamist es ole olema·nnegi Ran || (eelmist väidet kinnitav) mitte `ühte `kirja ega `miski ei saand Jõh; sel `kervel polnd nägu ega kedad Khk; nüid pole änam karja `törvesed ära medaged Phl; kanad puha sulil, mune ega kedagi Vän; nüid nuored inimised tea tüöst ega kedagi HJn; põld pad́ja ega kedagi Amb; ei sü̬ü̬ egä kedägi, mugu närvitäb aga Kod; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn

2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) ei ole [hunt] siis `naise `kallale tuld ega last ka terind ega Jõe; külm ep lase matakumi `õunbude `peale ega Muh; ühnä jala järele põle se (saabas) suur egä Mar; lapi kiŋŋad - - ega sel old `talda all ega old apsatit ega `kontsa ega KuuK; tuha`karva põle ta `valge ega aĺl ega VJg; kas te‿i ole kudund kinnast egä KJn; eläten inimene, ei mõista eläde ega Krk

II. adv 1. (eitust tugevdav) ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule Jõe; täna on tuuline ka, äga täna väga soe ilm (e)p ole Khn; änamasti need (pluusid) olid linasest `riidest, ega poeriiet polnd paĺlu Rid; kadrid olid vanasti `uhked, ega nemad ei `aandki `piale kedagi Ann; ta `tietas `mulle seda `ammugi juba ette, aga ega mina `uskund Kad; sa ise suad `arvo, egä sa loĺl et õle Kod; ega nevä es käi `kolme `talve koolin Pst; ah, ega tast tühjäst elu `lu̬u̬ma ei saa Krk; ega mul es ole leevä`puuduss, ei raha`puuduss, `kõ̭iki `olli Nõo; ega orrav midägi `kurja ei ti̬i̬ Ote; ega˽tu̬u̬ no enämb vällä ei koolõʔ, tu̬u̬ joba nakass paranõmma Har; ma lät́si `leh́miga˽kotost arʔ, et ega˽mi inäp palamada ei jääʔ Rõu

2. (küsilause algul) kas, kas ei; kas siis, kas tõesti äga nad täna tule?; Rihalas ämber kolises, mine vaata, äga talikas pole lahti pääsnd Pöi; egä sa põle mõnel aal `nεindki tetta Mar; ega te põle suitsu `oones old? Ann; egä sa Uhekille et lähä Kod

3. (järgneb jaatav lause) ja, jah, no, küllap tema, ega tema on ikke ia vanames küll IisR; olin karjas - - ega, tüö oli viel mul juures Amb; kas sis neist `e·ktaàridest saab juba või tahad viel lisa et ega meil on `anda küll Pee; egä siis minu‿al on alati olnd [pulmas taldrikud] KJn; ega süüvvä võisit `ausast Pst; `vastse laalatuss-siidi panni pähä, ega ma‿lli `väĺlä ehitu kah Nõo; ega me oĺlime ni ärä irmutedu jo latset `tońtega TMr; ega tu `põimmine ka `olli ikäv tü̬ü̬ Ote; ega mul oĺl veli kuri ka‿ks (ka ikka) Urv; ega˽siss `poiskõsõlõ piat `hirmu (peksa) `andma Rõu || mis siis ikka, olgu peale ega muud `ühti kui akame minema Ris; ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; ega muud midagi ku akkame `piale Plt || kui lehm kevade `lüpsma tuleb, siis jätan vasika alles. ega (juhul) kui tuleb JJn

Vrd ea, eiga, iga3

ega2 n, g ega Sa(εga, äga) Hi hrv Rid Mih, Saa Trv Pst hrv Puh Nõo Kam, Har VId(õga), egä Khn Kod MMg Äks eL(j- Lei; eǵä Urv Krl Rõu Vas); seesü egäs hrv Vai

1. a. üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline kuuli su kisa äga jumala pää `aasta `otsa Ans; kes ägaba `äästi, see aru sandist (inimesest, kes kannab argi- ja pidupäeval samu riideid) Khk; ägase `kohta teeb tuulesega aŋŋed Mus; Täna keivad tee ääled ette egast kandist käde Kaa; pagidega tuleb `vihma ega `öösse Krj; egas `kordas (iga kord) Pha; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; mine egäle neĺjäle tuulele aga minu majass `väĺjä; paŕgid on egän linnaden Kod; vana peremehe poeg `ju̬u̬nud õma kõha ära. nüid käi kos soad egä `päivi `leibä MMg; Egä tõine-kolmass oless sedasi tennu; `keträt ega `õhtu iki kellä öhessamani; egät `kanti neli `jalga Trv; ütte`puhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; ta va inimen egäss päeväss `u̬u̬ta (sünnitab varsti) Krk; egäl `oinal om oma `mihklipäiv Ran; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; vene `saapa ja naeste rahvass `paśnava egäle mehele; vanast pidi nu pruut mehekotun panema egäde `paika vü̬ü̬; vana irmuss inime, vannub egäld sõnald; t‿`olli mul ega`aastane tü̬ü̬; teomehe olliva egäpäevi väĺlän Nõo; Egä veidikese aopärast lätt jäl˽ja kumbatass, kaess kas esä iks maka Urv; o˽hata`rõipõʔ, mia na ommaʔ, `poissõga˽`mülläse ega öie; siin om eka `kańti abarust küländ Har; tu käve sagõhõ pia õga päiv õga õdagide tu̬u̬ luu`paińja; Naa˽`vańkri likõrdasõʔ egast `kot́silt Rõu; ekka `mõisahe tet́ivä˽kõŕtsiʔ Plv; ega päiv pääväst `päivä mõtsah Räp; niidi kapudaʔ oĺli `valgõʔ, noid õgapäivi `saaki is `jalga aiaʔ Se; mõnõl süä egävuori `närbe Lut; egal(e) pool(e) , egasse poole , egas pool(e) , egas pooles ~ poolis , egast pool kõikjal(e) käib egäspuol Vai; keige vanam moed oli sai `nuiadega peksetud ~ nuiatud [rukkireht] egas `pooldes Ans; ma ole esimine ägasse `poole minema Khk; egas `pooles `olle `vihma olnd Kär; löötsa piĺl seda `mänktakse moal egal pool Vll; ägas `poolis Pöi; egä emädä egäle puale ei sua Kod; lü̬ü̬ egäss poole `vakju `seinä Krk; Timä ańd egalõ poolõ tiidäʔ, et timä om üt́s tark `tohtre Räp; egalt ~ egast poolt , egast poolest ~ poolist kõikjalt meele `εεga saab ägast poolest `öigu Khk; Egast poolist polnd `söuksi kivisi leida mette mis oleks tuulingukiviks `aitand Pöi; `pood́a oli `tihti tee `ääres. egast poolt saab, mis `tarbis oo Mih; kui mia joba `iälisess sai, siss `tulli abilisi egäld pu̬u̬ld Nõo

2. adj üks mitme erineva hulgast, mitmesugune, eri nisudest ja egast teradest tetas `pü̬ü̬gelt Pst; ma osti egät `sorti raamatit Krk; pennärde pääl kasvap ekkä `liĺli, kullerkuppu, küpar`liĺli Kam; ekka `mu̬u̬du om ilman olõman, ilusat ja inetut; ta kaes ekä`viisi, ku parembadõ saa ärä elläʔ Har; vanast olõvat `olnu eka kalla sääl järveh Vas; mesi om hüä rohi, egalõ `haigusõlõ Räp

3. subst igaüks; kõik nüüd egal oma rihalne Rid; tõesed tämävanadused kääväd egän (kõikjal), aga tämä nõnnagu nohik Kod; egäl om kiire aig nüid Pst; urva om egädel, kase, lepä, aava urva Hls; obestel ja egädel `anti `leiba jõulu ommugu; sinu `amba salvave egät, sa olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni; temäl olli egädek tegemist, egädek `kaklemist Krk; egäl `õnnõ ei olõ Ran; ega egäga kõnelda ei saa, tõene `latrap tagasi Nõo; kae `pi̬i̬te tulep arvendada, nii et vahet jääp egäle Rõn; timä näge meid õka Se; jegäl om kaŕuss Lei

Vrd iga2

heide (h)eideʔ g `(h)eite Urv Krl Har; eide San härmatis, jäide, uduvihm, lumelörts jne küĺmäss tu eide (esimene lumi) ärʔ San; ei sataʔ `õigõlõ, eidet aja; vihma eidet ai mahaʔ; lumõ eideʔ Urv; keväjä tule eidet vai lume `lörtsi Krl; ku talvõl puu är külmänü - - eideʔ puie päl; vällän satass heidet, om nigu mõ̭ni ijäkibõnakõnõ ja mõ̭ni rässäkibõnakõnõ Har

eidsin eidsin Hel T(ee-) Har/-d́-/, eit- Rõn Kan õitsil na olluve obestege eidsin `ü̬ü̬se, kos aenamaa ja mõtsa ollive Hel; eedsin `käidi niikavva kui vili maha sai Ran; Eidsin `käiti seeni kui aena manu minekuni Rõn; vanast oĺl tu `kangõ eid́sin käüḱ; ku hain tettüss sai `käüti jäl eidsin sügüselt Har Vt eits

einsats `einsat́s, -sats g -sat́si, -satsi Rid Han PäLo Saa Hag(`ee-) Jür Amb Rak Kod Lai Plt Vil Trv Hls Ran Rõu; `einsats g -i hajusalt R(h- Kuu) vahepits `patja `heinsats Kuu; Pad́japüiril oo `einsatsid ots. Ma ole küll `einsat̀́sa eegeldan Han; `einsat́sid tehakse vabriku niidist Hag; `einsatsid on `põlledel vahel, pad́ja `pööridel kua Lai; magamese linadel on einsat́sid vahepial - - pit́s on sakilene, `einsat́sil on mõlemad ääred siledad Plt; ku `einsat́s tetä, sis `impe ümmer tetti Trv; padja ots lõegati `valla, ummõldi sinna iluste `kinni, tu `einsat́s Ran Vrd einsits

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

eksima `eksima, (ma) eksi(n) eP, `eksi(n) RId Hää; `eksimä Kod, (ma) eksi Vig, `eksin Lüg Vai KJn; `essimä, essi(n) Hel hajusalt T(-śs-); `eksümä, (ta) `eksüb Khn; `essümä, -śs- Kam Ote V(-mmä; `ešš, `eš́š́-, `ješ́š́ümä, `ješ́mä Lei), -me Krk San Krl, (ma) essü, eśsü

1. teed või suunda kaotama, hälbima, valesti minema `ütlesivad et `eksisivad vel `vällä, ei `õskaned `tulla Jõh; loomad `eksind teistest εε Khk; on `kangesti sadand ja `tuiskand, obu on teeld ära läind ~ `eksind Rei; Ma `kartsi ää `eksimest, läksi ikka metsa `äärtsi mööda Han; Mia `eksüsi `üese `põldõssõ ää Khn; kui `aĺgja `jäĺgede `peale `metsas astud, siis eksid ära JMd; ei ole `eksi sial kuhugi VMr; ennää meie õmad `eksinud ärä. õman kodon eksi ärä; `eksimine on üks imelik asi, kes suda vedab Kod; uduga eksib `kergest ära Lai; ärä sa ärä `essüde. sääl mitu ti̬i̬aru, võip `keŕgest äe `essüde; karjatse `õikav [kureparvele]: `essü ärä kureke! ku ärä `essünü om, sõss `õikav jälle: ti̬i̬ teele kureke Krk; lätsi ti̬i̬ld kõrvale, `essü ärä Kam; kuiss sa sinnä ni˽harva mõtsa ala vällä saat `essüdä Har; miis oĺl `mõtsa ar `essünüʔ Vas; tah saat kuŕa `jäĺgi pääle, ni `arki eśsüdeʔ Se Vrd öksümä

2. valesti toimima a. viga tegema, vääralt talitama; segi minema; väärarvamusel olema obone `eksi `neljald jalald, `saadig siis inimene üheld sanald VNg; [mõisas] Kui `juhtusid vähe `eksima, `anti oort oma paar kümmend [vitsahoopi] `vastu perset Kaa; inime eksib õige sagedaste oma jutuga Mär; tema nõnna ette vist kui ma‿i eksi, ei näind Kad; minu kiel nüüd küll `eksis VJg; kui midägi lähäb alvass, `ütled et, si̬i̬ oo `eksimise läbi `süńdinud; jokotaja nagu eksib õma jutu juuren; obene `eksib jala piält, nõnna inimesed sõna piält Kod; tu˽raha ańd tagasi, üteĺ et, ma‿lõ `eśsenu San; mul `essü ärʔ silmäkodamine (kindakudumine) Urv; muʔ arvada mina ei essü ütegi jutuga; lat́s om unõ päält vällä `vaeldunu, `essünü Har; raha lugõmine lät́s sombussõhe, ärʔ `essü Plv; mi `eśsü är śjo tü̬ü̬ päält; inemine essü üi nu sõ̭nast – hobõnõ `essüss neläst jalast; inemine om umast meelest `essünü; ka ku är `eśsü täl (lesel) tä elo Se b. üldkehtivaid tavasid või moraalinõudeid rikkuma `eksind `tütrik. kie läks `litsest Lüg; me oleme oma elu sees kõik `eksijad Muh; kui sa oled `eksind (saanud vallaslapsed), võta aga ilusti äbi põlve peale, naera sind `keegi `ühti Mär; `eksind ~ lapsega tüdrek PJg; neid `eksinuisi (vallasemasid) tämä (pastor) lugi - - `tehti palvet ja `tioteti neid `piälegi; `eksinud tüdrik ei `tõhtnud `valged riiet egä leierid pähä `panna [laulatusel] Kod; lase mul sulle vi̬i̬l lugede, kelle `vastu ma ole `essin kurjaste Hel; [vanasti] `eśsünülat́s, noʔ üldäss vällänpu̬u̬ĺ abielu Har; `tüt́rigu ka `esś `kuigina siss, `peśti kerigu tulbah Vas

Vrd eksuma

3. nisurdõst `aŕstva vanemba naiste`rahva, ku mõni su̬u̬ń oĺl ärä `essünü (veninud) Ote; taa naanõ om küll mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü (sattunud) Har

lõhmus2 lõhmu|s g -se Pöi Kse Pär Vän Tor Saa MMg Plt Pil SJn Hls Krk, -sse Muh Trm Kod, -s(s)a Kõp Vil; lõhmu|ss g -se Krk, -sse Mär Hää TaPõ KJn Trv T, -ssa Trv, -s(s)õ San V(n -śs Kan Urv Se); löhmus g -e Sa(-se Khk) Hi; lõmuss g -e Kra; pl lemuseʔ Lei pärn löhmus `öitseb Jäm; löhmussed `andvad εεd mett Khk; `möisa `juures löhmusi möned on Vll; seal kasus ilma talune lõhmus, ehk‿o see võsu jälle aan Muh; need suured lõhmussed tulevad põllu äärest maha võtta Mär; siin nad kasvatasid lõhmusid omal ajal viisudeks; kui pisike on, sis on lõhmus, kui suureks kasub, on pärn Vän; lõhmusest tehase laiad loogad; lõhmuse koorest saab `viisu Tor; `kistass ku̬u̬r ümmerd ära, jääb paĺlas ilma kooreta `valge lõhmuss Hää; lõhmusse õie tee Trm; lõhmusse süi `aeti `lõhki ja `teśti nagu laud, selless `teśti villavaka küĺjed ja kuaś Kod; [sauna] nuuśt `oĺli `tehtud lõhmussa niidest; lõhmussa ku̬u̬r on paks, `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb sedäsi niinesse Vil; mede mõtsan om vähä lõhmusid Hls; mis vana, si̬i̬ om pärn, mis nu̬u̬r, si̬i̬ om lõhmuss Krk; nu̬u̬ kolm `keisret om lepituse tähess üte lõhmusse istutanu; niids `olli lõhmusse puust `väĺlä `kistu Ran; mia `korja ikki lõhmusse `äitsmit, et `aastass ajass ti̬i̬ss saab Puh; lõhmusse koore ja `äelma ti̬i̬ om kühä ja nohu `vastu Ote; ku lõhmuss `äitsep, siss ta om mehitsit täis nigu mehipuu Rõn; meil om kait́s `väegõ illust lõhmust San; poiss ragi lõhmussiid Urv; vanast `oĺli suurõ lõhmusõ, arjukõsõ teḱki nuist koorist `kastõ, minga `kaupa sälläga `kańdi Har; kat́sipädi ti̬i̬d kasusõʔ lõhmusõʔ Plv; läki lõhmussihe (niint tooma) Räp; kistass `niidsi noorõl lõhmusõl ja koetass `viisa Se || side, köidis lõhmuss tetti pedäjä koorest - - lõhmuss oĺl paari sõrmõ laḱunõ, mõnikõrd laemb, nii piḱk kui tu mühk sai Rõu Vrd lõhm, lõmmus

lõhmussõnõ lõhmussõnõ Har; lõhmussõ|ni g -dsõ Krl lõhmusest tehtud `pernasel oĺli lõhmussõdsõ ĺuvvaʔ Krl; mul om kotun lõhmussõnõ vigla hand, tu‿m `keŕge ja pehmekene Har