[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aastene <.aastese, .aastest> aastane ▪ sii memm olli joba ütsmekümne aastene see memm oli juba üheksakümneaastane; miu emä om katsmekümne aastene minu ema on kaheksakümneaastane

abe <abe, abet> , aben <abene, abent> habe ▪ miu esäl olli ümärik abe, seante ratasabe minu isal oli ümarik abe, selline ratashabe; aben olli allis lännu habe oli halliks läinud

ahendeme ~ ahenteme <ahente, ahende> ahendama, kitsamaks tegema ▪ ahende pennärd! Hel tee peenar kitsamaks!; miu kört om vaja ärä ahente minu seelik on vaja kitsamaks teha

ahvelteme ~ ahveldeme <ahvelte, ahvelde> Hls Krk ahvatlema, võrgutama ▪ ärä ahvel´t kuriluum miu poja ta kuriloom võrgutas mu poja ära. Vrd aavelteme

.aigine <.aigise, .aigist> , .aigne <.aigse, .aigset> aegne ▪ mede talul olli vana alli aigine nimi meie talul oli vana hallide aegade nimi (iidne nimi); ta om miu aigne inimen ta on minuaegne inimene

ainuk ~ ainuke <ainukse, ainukest> ainuke, ainus ▪ ta olli miu ainuk pojak ta oli mu ainuke pojake

aja|viidus <aja|viiduse, aja|viidust> ajaviide, ajaviitmine ▪ muud ametit miul ei jole, laulmine om miu ajaviidus muud ametit mul ei ole, laulmine on mu ajaviide. Vrd aa|viide

alast Hls Krk Hel alt, altpoolt ▪ eilä tuudi alast einu, miu talu mant eile toodi altpoolt heinu, minu talu juurest; neil olli vesi alast kavest kanda neil tuli vesi alt kaugelt kanda. Vrd alt

alventeme ~ alvendeme <alvente, alvende> laimama, laitma, halvustama ▪ ärä alvente miu latsi! ära halvusta minu lapsi!. Vrd .laimame, .laitme, .tõrvame, viliteme

.amba|rüüstüs <.amba|rüüstüse, .amba|rüüstüst> Krk hambaork ▪ mea'p ole siu ambarüüstüs, rüüstät pääle miu sel´län ma ei ole sinu habaork, mässad muudkui mu seljas (öeldi riidlejale). Vrd .amba|rüüste, ur´k

ame1 <.amme, amet> särk ▪ naistel olli pahkluust saantigi ame naistel oli särk pahkluuni; ei oole änäp jakuge ammit meil ei ole enam jätkuga särke meil; miu esäl olli pihage ame, panti raha amme piha vahel minu isal oli pihaga särk, pandi raha särgi piha vahele (st põuetaskusse); miis alasti, ame puhun (mõistatus) alasti mees, särk põues (küünal)

.andes andeks ▪ tulli miu käest andes pallem, ärä lepme tuli minu käest andeks paluma, ära leppima. Vrd .andis

apats1 ~ apatse <apatse, apatset>
1. hapendav või hapnev segu (naha parkimiseks jm) ▪ miu esäl olli kaits apatse tonni minu isal oli kaks hapendava segu tünni. Vrd apatus
2. leivajuuretis ▪ leib tules kohe ära kasta, apatse peris kõhisep joba leib tuleks kohe ära sõtkuda, juuretis päris kõhiseb juba. Vrd apan´ts

.argu Krk taoline, sarnane; (sama)ealine ▪ ta iki seante miu argu miis olli ta ikka selline minuealine mees oli; temäl olli seante me obese argu oben tal oli selline meie hobuse sarnane hobune. Vrd aruline, arune

arune <arutse, arust> Krk taoline, sarnane, sugune ▪ miu arutses ta küll ei saa minusuguseks ta küll ei saa. Vrd .argu, aruline

arve <.arve, arvet> Hel arvamus ▪ miu arvet ei kulle kennigi minu arvamust ei kuula keegi. Vrd arvatus, .arvus, sõna1

asemal, asemale Trv asemel; asemele ▪ ta läit´s miu asemal tühü ta läks minu asemel tööle. Vrd asemel

asemik <asemigu ~ asemiku, asemikku> asetäitja, asendaja, asemik ▪ sii naine es ole miu asemik see naine ei olnud minu asendaja. Vrd asemnik

au <au, au>
1. au, austus, austamine ▪ sii elli au sehen see elas au sees (teda austati)
2. maine, kuulsus ▪ ta aa au taga ta ajab kuulsust taga
3. seisus, positsioon ▪ sis os miu pois´s ka varga au saanu siis oleks minu poiss ka varga au saanud (vargaks peetud)
4. piltl neitsilikkus, puutumatus ▪ pois´s riis´ tütrigu au ärä poiss riisus tüdruku au ära

.aukme ~ .aukma <.auku, augu>
1. haukuma ▪ peni nakas´ üüsi aukme, es lase magade koer hakkas öösel haukuma, ei lasknud magada
2. piltl etteheiteid tegema, tõrelema, õiendama ▪ auk´ miu kallal haukus minu kallal (õiendas minuga). Vrd auguteme2

.aulik <.auligu ~ .auliku, .aulikku> auväärt, lugupeetud; haritud ▪ miu esä olli aulik miis minu isa oli austamisväärt mees. Vrd aus, au|väärt

aviteme <avite, avide> , aaviteme <aavite, aavide> Krk aitama ▪ miu esä avit´s tal tüüd tetä mu isa aitas tal tööd teha; koolin avidets õppi koolis aidatakse õppida; ma lää aavide sikute ma lähen aitan sikutada (köit)

ebä|nimi <ebä|nime, ebä|nime> Hel hüüdnimi, pilkenimi ▪ egäl latsel olli ebänimi igal lapsel oli hüüdnimi; miu kutsuti iki ebänimege mind kutsuti ikka hüüdnimega

eit <eide, .eite> eit; (vana)ema ▪ olli ikki kange eit oli ikka kange eit; miu ella eidekene, sii lää karja saatemaie Hel (rahvalaulust) minu hell eidekene, see läheb karja saatma; eit aga pillutas pereda, lahuteles latsekesi Krk (rahvalaulust) eit aga pillutas peret, lahutas lapsukesi. Vrd näin

elu|olu <elu|olu, elu|olu> elamine, olemine, eluolu ▪ miu eluolu om peris kenä minu elamine on päris kena. Vrd aig|ilm, elu

eläme <eläde, elä, imperf .elli ~ .el´le>
1. elama, elus olema ▪ miu lastest eläve kaits tükkü viil minu lastest on kaks veel elus; mis ärä elet, sii om ärä nätt, mis elämede, sii om nägemede ja täädmede mis läbi elatud, see on ära nähtud, mis elamata, see on nägemata ja teadmata
2. elunema, asuma ▪ ta latse elliv esä kodun tema lapsed elasid isakodus. Vrd elutseme

elämin ~ elämine <elämise, elämist>
1. elukoht ▪ miu elämin olli kinu pääl minu elukoht oli künka peal. Vrd elu
2. eluviis, elulaad ▪ sihandest elämist ei saa kennigi ääss kittä sellist eluviisi ei saa keegi heaks kiita. Vrd elu|viis

emä|emä <emä|emä, emä|emät> emaema ▪ miu emäemä olli mõisan einäl ollu minu emaema oli mõisas heinal olnud

emäk1 <emäkse, emäkest> emake ▪ miu emäk om väegä nobe kätege minu emake on väga nobedate kätega

igume <igude, io ~ eo ~ igu> Hel ihuma ▪ ta om ammuki joba igunu miu pääle ammast ta on juba ammu minu peale hammast ihunud. Vt ihume

iir2 <iire, iirt> hiirekarva hall, hiirjas ▪ miu obene om iir mu hobune on hiirekarva. Vrd iirak, iire|.karva, iiruk

imeme <imede, ime> imema ▪ kel jala vigatse, pandav kaani imeme pääle kellel jalad vigased, [neile] pannakse kaanid imema peale; tallek imes esi ilusti talleke imeb ise ilusasti; miu latse im´meve kolm aastet minu lapsed imesid [rinda] kolm aastat. Vrd ludsime, lututeme1, ridsime

imu <imu, imu> , immu <immu, immut> Hls
1. isu, himu ▪ miu imu om joba täus minu isu on juba täis; poiss tei peris imuge sedä tüüd poiss tegi päris hea meelega seda tööd. Vrd isaltus, isu
2. himurus ▪ temä imu käi selle tüdruku järgi ta on himur selle tüdruku järele. Vrd jõõr1, niil´2

imu|ruug <imu|rua, imu|.ruuga> lemmiksöök, maius ▪ miu imuruug om kupaerne minu lemmiksöök on kupatatud herned; tegis´ imuruas kupakapustit tegi maiuseks kupatatud kapsaid. Vrd mag´avus, .makjus

.indame <innate, .inda>
1. hinda või hinnangut andma ▪ kikk maa om ärä innat kogu maa on ära hinnatud
2. hindama, väärtustama ▪ miu poig olli linnan innat miis minu poeg oli linnas hinnatud mees

.issand ~ .issant <.issande ~ .issante, .issandet ~ .issantet> , .issänd ~ .issän´t <.issände ~ .issänte, .issändet ~ .issäntet> issand ▪ sii lait´s om nõnda aige, et nüid võip pal´t issandet palude see laps on nii haige, et nüüd võib ainult issandat paluda; miu vanaemä ütel´ iki: issän´t Jeesus Kõrstus minu vanaema ütles ikka: issand Jeesus Kristus. Vrd issa

isu <isu, isu>
1. (söögi)isu, himu ▪ mul om obese isu mul on väga suur isu. Vrd imu, isaltus
2. tahtmine, soov ▪ miu isu saa täüs kah joba, mea ei taha olla minu tahtmine saab ka juba täis, ma ei taha olla (siin enam). Vrd suuv´, tahtus

jagu <jao, jagu>
1. tükk, hulk; kindel või vajalik osa tervikust ▪ viien jaon om värmit tõisi viies osas on värvitud teisi (lõngu); kohvi tetäs, pannas siguri, rügi ja nisusit, egät üit´s jagu (kui) kohvi tehakse, pannakse sigurit, rukist ja nisu, igaüht võrdne osa; villast kangast katekümne amme jagu kahekümne särgi jagu villast kangast (st piisavalt, et teha kakskümmend särki). Vrd osa1, tükk
2. teatud aeg, periood ▪ ken oma jao är põdes sai allist valla kes oma aja ära põdes, sai halltõvest (st malaariast) lahti; änäpest jaost om iki seante asi, et parep süü enne ja palu peräst Krk enamasti on ikka niimoodi, et parem söö enne ja palu pärast. Vrd aig
3. tõug, sugu ▪ mia ole suurest suust ja talu jaost mina olen kõrgest soost ja talu[rahva] tõust. Vrd jakk2, sugu, tõug2
4. (kellegi) oma ▪ miu jagu minu oma; sii tallek om undi jagu, undi mär´k kül´len see talleke on hundi oma, hundi märk [on] küljes. Vrd oma

.jaksame <jaksate, .jaksa> Hls Krk jaksama, suutma, jõudma ▪ miu jõud ei jaksa sedä mina ei jõua seda. Vrd .jõudme, .kõhtame, .sutme

joba juba, ju ▪ joba om urva otsan pihlapidel juba on pihlakatel urvad otsas; joba miu lait´s kõn´d joh minu laps ju kõnnib juba. Vrd jo, juh

jumal <jumale, jumalet ~ jumale, jumalt> , jummal <jummale, jummalet ~ jummale, jummalt>
1. jumal, taevaisa ▪ jumal om tervist andan ja jõudu jumal on tervist ja jõudu andnud; palusi küll jumale nimel, aga ta mitti es anna palusin küll jumala nimel, aga ta ei andnud mitte; ku tüüst müüdä minti, sis iki „jumal appi“, vasta „avide jumal“ kui tööst mööda mindi, siis [öeldi] ikka „jumal appi“, vastu [öeldi] „aita, jumal“ (st kui töötavatest inimestest mööda mindi). Vrd .luuje, .taeva|esä
2. jumaluke (emotsionaalsetes ütlustes) ▪ os_sa suur jumal, tule esi mul appi! oh sa suur jumal, tule ise mulle appi!; jumal paraku seast elu, ei kõlba sii koekile jumal hoidku sellist elu, ei kõlba see kuhugi; jumal tenät, miu emä kasvat´ miu iluste üles jumal tänatud, minu ema kasvatas mu ilusasti üles

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm

jõrame <jõrade, jõra>
1. jorisema, nurisema ▪ mes sa ikki miu sel´län jõrat mis sa ikka mu kallal jorised. Vrd jorame, jorime, joriseme, joristeme
2. mürama, käratsema ▪ mis te latse jõrade Hel mis te, lapsed, mürate. Vrd jurame, mölläme, müräme

.jõukast ~ .jõukaste jõukalt ▪ miu naabri eläve jõukast minu naabrid elavad jõukalt. Vrd suurest, tublist

.jämmus <.jämmuse, .jämmust> , jämmüs <jämmüse, jämmüst> jämedus, paksus ▪ vanast vaadeti tüdriku sääre jämmust, et ikki tüüd jõvvas tetä vanasti vaadati tüdruku sääre jämedust, et ikka tööd jõuaks teha; miu jämmusege ta iki om minu paksune ta ikka on. Vrd jämedus

.järgi
1. järele, järgi; taha ▪ lõune tuvvas nurme järgi lõuna tuuakse põllule järele; me lastel vaadets kõvaste järgi, ei lasta ul´akut minnä tegeme meie laste järele vaadatakse hoolega, ei lasta ulakust minna tegema; ei oole üttegi ken miu järgi ikk ei ole kedagi, kes mind taga nutaks. Vrd taga
2. taga, maas, mahajäänud ▪ kell om järgi jäänu kell on maha jäänud. Vrd jären

kaalus <kaalusse, kaalust>
1. kaelus. Vrd kaala|tagune, .kaaldak, kaalduk
2. kaelarihm ▪ peremiis pan´ds kaalusse obesel kaala peremees pani rihma hobusele kaela
3. (hõbedast) kaelaehe ▪ miu emäl olli täis õbe kaalus, viis raha ja neli lehte, ku kõndin sis kõrisnu minu emal oli puhtast hõbedast kaelaehe, viis raha ja neli lehte, kui kõndinud, siis kõrisenud

kagiseme <kagiste, kagise> Hel
1. kägisema (lapse kohta) ▪ lait´s kagisi äl´lü sehen laps kägises hällis. Vrd kõgiseme, kädsiseme, kägiseme, ägiseme
2. rögisema, rinnust kähisema ▪ miu kopsu kagisive rinnun minu kopsud rögisesid rinnus. Vrd kögiseme, rögiseme

kahelteme <kahelte, kahelde> Hls kaetama ▪ nevä eilä kaheltive miu latse ärä nad kaetasid eile minu lapse ära. Vrd .kaeteme, kaheteme, kahiteme

kaheste Hls kurjalt, tigedalt ▪ temä vaat´s kaheste miu pääle ta vaatas kurjalt minu peale. Vrd kurjast

kaim <kaimu, .kaimu> Hls Krk sugulane, hea sõber, kaim ▪ tule, kallis kaimuke, miu ää velleke (rahvalaulust) tule, kallis kaimuke, minu hea vennake. Vrd omane, suguline, .õimlane

kaine1 <.kaine, kainet> kaine, karske ▪ miu miis om kaine miis minu mees on karske mees. Vrd kar´ss, tark

.kaissu Hls Krk embusse, kaissu ▪ tule miu manu magame, ma võta siut kaissu tule minu juurde magama, ma võtan sind kaissu

kait´s|.tõisku <kate|.tõisku, katte|.tõiskut> kaksteist ▪ miu katsiku tütre sündüsive katetõisku aaste iist minu kaksikud tütred sündisid kaheteist aasta eest

kajo <kajo, kajo> , kaju <kaju, kajut ~ .kaivu> kaev ▪ läit´s kajo manu vett tuuma läks kaevu juurde vett tooma; ärä enne vana kajju sittu, ku sa uvvest kajost juvva ei oole saanu (vns) ära enne vanasse kaevu situ, kui sa uuest kaevust juua ei ole saanud. Vt kaiv || sal´v|kajo puuraketega kaev ▪ miu ussaian olli sal´vkajo minu õues oli puuraketega kaev

kalaline <kalalise, kalalist> Hls kalamees ▪ miu kalaline ei tule viil kodu minu kalamees ei tule veel koju. Vt kala|miis

.kangur <.kangru, .kangrut> kangur, kangakuduja ▪ miu vanaesä olli mõise kangur minu vanaisa oli mõisa kangur

.kaoteme <.kaote, .kaode> kaotama; ära lõpetama, tapma ▪ miul es ole midagi kaote mul ei olnud midagi kaotada; miu üleaidne kaot´ kanase ärä minu naaber lõpetas kanapidamise ära; esi ma ei taha pattu tetä, esiennäst ärä kaote ise ma ei taha pattu teha, iseennast ära tappa. Vrd .eitme, .tapme1

kasu|paik <kasu|paiga, kasu|.paika> kasvupaik, lapsepõlvekodu ▪ miu kasupaik olli Pajol minu kasvupaik oli Pajo talus

katus1 <katusse, katust ~ katuse, katust> katus ▪ miu esä esi lei katust minu isa ise lõi katust (pani (laastu)katust); loid katus mädänes ruttu ärä lame katus mädaneb ruttu ära

.kerge <.kerge, .kerget> , .ker´ge <.ker´ge, .ker´get>
1. kerge, väikesekaaluline ▪ kuurm jäie õige kerges koorem jäi väga kergeks
2. vähe vaeva ja pingutust nõudev ▪ villa keträmine om kergemp ku lina keträmine villa ketramine on lihtsam kui lina ketramine. Vt .lihtne, lihtine
3. ladusalt toimiv, ergas, tundlik ▪ mea ole õige ker´ge alba luhti ja vingu tunme, miu nõna om ker´ge tunme mina olen õige hea halba lõhna ja vingu tundma, minu nina on ergas tundma. Vrd kir´k, ladus
4. kergemeelne, kerglane ▪ kep´s inimene om siante vähä ker´ge Pst edev inimene on selline natuke kerglane. Vrd eblak, kedru, kep´s, .kergek, .kerge|.miilne

keri <kere, keret>
1. keha, kere; kõht ▪ rasvast ei taha miu keri mitti minu kõht ei taha rasvast üldse (ei kannata rasvast). Vrd kiha
2. keskne osa ▪ kuvve keri om valmi kuue kehaosa on valmis. Vrd kere

.kihlame <kihlate, .kihla> kihlama, abielu sõlmimist kokku leppima ▪ ta pias iki kihlat oleme miu täädä ta peaks ikka kihlatud olema minu teada

kihtiteme <kihtite, kihtide> mürgitama ▪ kas sa tahat miu ärä kihtite? kas sa tahad mu ära mürgitada?. Vrd ihtiteme, ihvtiteme

kihäkas <kihäkase, kihäkast> kehakas, kerekas ▪ nõnda kihäkast miist tõist ei ole ku miu poig nii kehakat meest teist ei ole kui minu poeg. Vrd kehakas, kerekas

.kiiljä1 ~ .kiilje <.kiiljä, .kiiljät> keelaja ▪ sia ei joole miu kiiljä sa ei ole minu keelaja

kikk1 ~ kik´k <kige ~ kike, kikke ~ kike, kiket> kõik, kogu ▪ kikk sii nädäl olli mia tõbine kogu selle nädala olin ma haige; miu nännil olli kige kultsemb süä Trv minu vanaemal oli kõige kuldsem süda; na ollive kigen üten nad olid kõiges ühel nõul; ta mõist kiket tetä Krk ta oskab kõike teha. Vrd kogu

kipest kiiresti, ruttu ▪ tule täempe kipest miu manu tule täna kiiresti minu juurde. Vrd kabeste, kebeste, .kähku1, .kärku, pakilt, .virka

kiri|lind <kiri|linnu, kiri|.lindu> Hls lepatriinu ▪ kirilind, kirilind, näüdä kus puul miu nuurmiis – kirilind lastas näpu pääl tulla ja lauletse ninda seni ku kirilind lendu lääp lepatriinu, lepatriinu, näita, kuspool minu noormees – lepatriinu lastakse näpu peale tulla ja lauldakse niimoodi seni, kui lepatriinu lendu läheb. Vrd kiri|kirjat´, kirjan´d|lehm, kirju|lehmäk, kirjät´|lehm, käo|kirjät´

kissel´ <kisseli, kissel´t ~ kisselt> kissell ▪ miu emä tei kissel´t ubinidest minu ema tegi õuntest kisselli; leväst ja taarist keedetev kisselt Trv leivast ja taarist keedetavat kisselli. Vrd kisla2

.kiuslik <.kiusligu ~ .kiusliku, .kiuslikku> Hls Krk kiuslik, jonnakas ▪ miu üleaidne om üit´s kiuslik inime minu naaber on üks kiuslik inimene. Vrd jon´nak, jonnikas, kiusak, vinnakas

kivi|.laudi <kivi|.laudi, kivi|.laudit>
1. veskikivide alus ▪ kül´m ku kivilaudil külm kui veskikivide alusel
2. käsikivi alus ▪ ku mõni rassepest kõn´d või tüü edesi es lää, miu esä ütel´, ta vedä ku kivilaudit jalun kui mõni raskemalt kõndis või töö edasi ei läinud, [siis] minu isa ütles, [et] ta veab kui kivilaudit jalus

kodeme pl <kodemide, kodemit> Krk jalanõud, jalatsid ▪ kun sis miu kodeme om? kus siis minu jalanõud on?. Vrd jalat´s, kop´s3, .käitsme, .kän´tsme

kodu2 Hel kodus ▪ miu kodu es ütelde kennigil kurjaste minu kodus ei öeldud kellelegi halvasti || kodu .käimä endises elupaigas kummitamas käima, kodus käima ▪ üit´s mõisaärrä olli ärä surenu, sis nakanu temä kodu käimä üks mõisahärra oli ära surnud, siis hakanud tema kodus [kummitamas] käima. Vrd kodu|mail

kodune <kodutse, kodust Trv ~ koduse, kodust Hls Krk> kodune; peamiselt kodus viibiv ▪ emä tei kikk kodutse tüü Trv ema tegi kõik kodused tööd; miu poja om koduse mehe, nevä kurdave kodun Hls mu pojad on kodused mehed, nad püsivad kodus. Vrd kodu1, paigine

kohalik <kohaliku, kohalikku Hls ~ kohaligu ~ kohaliku, kohalikut Krk>
1. sobiv, paras; kohane ▪ es saa kohalikut saabast, mis passis jalga ei saanud parajat saabast, mis jalga sobiks; sii om miu kohalik tüü see on mulle kohane töö. Vrd kohaline, kohane, .kõlblik, .paslik2, .sündlik
2. võrdne, vääriline ▪ temä sai kohaliku naese ta sai [endale] väärilise naise. Vrd vastane2, vääriline

kohman kohmas, külmast kange ▪ ma ei saa sedä tetä, miu käe om viil väl´läst tullen kohman ma ei saa seda teha, minu käed on veel väljast tulles kohmas

.kohm´me <.kohmi, kohmi>
1. kohmitsema, aeglaselt või saamatult tegema ▪ küll temä kohmis täembe Hel küll tema kohmitseb täna. Vt kohmitseme
2. endale kahmama; sorima ▪ vanatoi kohmip raami kokku vanamees kahmab kraami kokku; üit´s om miu kirstu kohmin üks on minu kirstus sorinud. Vrd .köhm´me

komme <.kombe, kommet>
1. tava, komme, traditsiooniline toimimisviis ▪ pulman võtsi ma oma kombe perrä sõna pulmas võtsin ma oma tava järgi sõna. Vrd kur´ss1, muud, rada, .säädus, usk
2. harjumus, kalduvus; eluviis ▪ miu tüdär om ää kombege minu tütar on heade harjumustega. Vrd elu|viis, panetus
3. millegi taoline ▪ rii kombege, rii ehitusege om riike reetaoline, ree ehitusega on reeke (kelk)

kommessaar <kommessaari, kommes.saari> komissar ▪ miu poig olli tähtis kommessaar minu poeg oli tähtis komissar

konguteme <kongute, kongude> noogutama; koogutama, kõngutama; kummardama ▪ obene konguts pääge hobune kõngutab pead; eile käüs üit´s miu man kongutemen eile käis minu juures üks koogutamas; teret´s nõnda ilust ja kongut´s, las´k niksu põlvest tervitas nii ilusasti ja kummardas, tegi põlvest niksu. Vrd .konkame, kooguteme, .kuukame1, .nuukame

koni3 <koni, koni> Hel kont; pahkluu ▪ ma lei jala koni kõvaste ärä ma lõin pahkluu kõvasti ära; miu koni olli üles aanu minu pahkluu [kohast] oli üles paistetanud. Vrd kiider|kon´t, kon´t, muna|luu, pahk|luu

.konksame <konksate, .konksa> Krk Hel tõukama, maha lükkama ▪ ta konksas´ miu rii päält maha, esi is´ts asemele ta lükkas minu ree pealt maha, ise istus asemele. Vrd .tõukame

.konname2 <konnate, .konna> lunima, manguma; küsima ▪ eilä käüs üit´s miu man konnamen eile käis üks [inimene] minu juures [raha] lunimas. Vrd .kirname, lanime, .mangme, .san´tme

kooli|õpeteje ~ kooli|õpetei <kooli|õpeteje, kooli|õpetejet> õpetaja ▪ miu kooliõpetejest poig tulli käümä miul minu kooliõpetajast poeg tuli mulle külla; kolm luuma om, kes keelege tiin´ve omale leibä: kukk, koer ja kooliõpetei kolm looma on, kes endale keelega leiba teenivad: kukk, koer ja kooliõpetaja. Vrd kuul´|.meister, õpeteje, õppaje

kosime <koside, kosi> kosima, naiseks paluma; naiseks võtma ▪ pal´lu olli neid, ken tahive miu tüdärt koside palju oli neid [kosilasi], kes tahtsid minu tütart kosida

.kot´lane <.kot´lase, .kot´last>
1. hlv rändtööline, päeviline ▪ saarlise olliv iki edimese kot´lase saarlased olid ikka esimesed rändtöölised. Vrd .kot´line, manulin, päeviline
2. pops ▪ miu esäl olli kot´lase kotus minu isal oli popsikoht. Vrd .kutnik, kõrulin, pobul´, pobulik, .putnik

kottal, kottel
1. kohas ▪ miu tüdär eläs ütsiku kottel mu tütar elab üksikus kohas; kun kottal ta sul vastu tulli? kuskohas ta sulle vastu tuli?
2. kohal ▪ sirk lennäs´ pää kottal lind lendas pea kohal
3. juures, lähedal ▪ Kärstne kottal kat´te piits ärä Kärstna lähedal kadus piits ära. Vrd ligi, lähiksen, man
4. kohta ▪ mine ketide looma ärä, pane na tõises kottel mine ketita loomad ära, pane nad teise kohta
5. juurde, lähedale ▪ miis´ jäie mede kottel kurtme mees jäi meie juurde seisma. Vrd ligi, lähikses, manu

kotus <kotusse, kotust>
1. koht, paik ▪ naine pidä ütsinti kotust naine peab üksinda (talu)kohta; otsi mõni sügävep ojutse kotus, sis lääme sõnna obesit ojoteme Krk otsi mõni sügavam ujutamise koht, siis läheme sinna hobuseid ujutama. Vrd koht, paik1
2. asukoht, elukoht ▪ sii om miu elu kotus see on minu elukoht || tüü|kotus töökoht ▪ ma sai linnan ää tüükotusse ma sain linnas hea töökoha. Vrd asu|paik, elämin

kukil
1. kukil ▪ lait´s istup katsiratsi esä kukil laps istub kaksiratsi isa kukil; emä läit´s ütes kottal sanna ja olli mea kukil Hls ema läks ühte kohta sauna [külas] ja mina olin [tal] kukil
2. kukile ▪ ärä tulla miu kukil ära tule mu kukile; tule ma võta su kukil tule, ma võtan su kukile

kullane <kullatse, kullast> Trv
1. kuldne, kullakarva ▪ tarvis mul ka är kullatse osta, setu kõllatse vaja minul ka kullakarva ära osta, setu kollased (st pruunikaskollased vene saapad). Vrd kuld, .kuldin
2. piltl kuldaväärt, suurepärane ▪ siast kullast inimest ku miu emä tõist ei ole sellist kuldaväärt inimest nagu minu ema teist ei ole

.kulleme <kullete ~ kullede, .kulle ~ .kullede, kulle>
1. kuulama; ära kuulama; kuulatama ▪ kulle mis mea ütle ende rumalest pääst! kuula, mis ma ütlen oma rumalast peast!; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält kui teised rääkisid, ma kuulasin ise pealt; mih sa_i kulle! miks sa ei kuula!; kullege ma kõnele teil üte ennemus´tetse jutu! kuulake, ma räägin teile ühe ennemuistse jutu! || kavalust .kulleme salaja pealt kuulama ▪ ta kulles kavalust, tege ennäst maganus ta kuulab salaja pealt, teeb ennast magajaks; üle .kulleme üle kuulama, küsitlema ▪ miist kullets kohtun üle, kudas om kurja tennu, pal´lu süüd tennu meest kuulatakse kohtus üle, kuidas on [ta] kurja teinud, palju on süüd
2. järele küsima, pärima; teateid nõutama ▪ ta tei asja, tulli miu poole uudist kulleme ta tegi asja, tuli minu poole uudist pärima
3. küsides otsima; valmis vaatama ▪ mia pia põrssit kulleme mineme ma pean põrsaid kuulama (ostma) minema. Vrd .ot´sme
4. eelkosjas käima ▪ emä võtten poja üten ja lännü naist kulleme ema võtnud poja kaasa ja läinud naist kuulama (st eelkosja)
5. arvesse võtma; arvestama ▪ ta ei kulle midagi miu vaevast ta ei arvesta midagi minu vaeva. Vrd rehkendeme
6. sõna kuulama; kuuletuma ▪ vanast panti latsi vitsage kulleme vanasti pandi lapsi vitsaga kuuletuma

kun|kottel Krk
1. kuskohas ▪ kunkottel sa elät? kuskohas sa elad?. Vrd kun, kunnes
2. kuhukohta ▪ kunkottel sa olet miu kördi panden? kuhukohta sa oled minu seeliku pannud?. Vrd kos, kohes, kus

kupatus <kupatuse, kupatust>
1. asjade kogum, kupatus; segased asjaolud ▪ sis ta sat´te kige kupatusege miu kaala siis ta sadas kogu kupatusega mulle kaela (st minu juurde)
2. kupatamine. Vrd kupat´s

kuperdeje ~ kuperdei <kuperdeje, kuperdejet> kupupanija ▪ miu veli olli kuperdei, käis külä müüdä ja kuper´d Trv minu vend oli kupupanija, käis mööda küla ja pani kuppe

kuperteme1 ~ kuperdeme <kuperte, kuperde> kuppu panema ▪ miu emä olli kuperdeje, õpas´ miut kah kuperdeme minu ema oli kupupanija, õpetas mind ka kuppu panema

.kuuldume <.kuuldude, .kuuldu> , .kuultume <.kuultude, .kuultu> Krk
1. kostma, kuulduma ▪ elle ilm, kuultup kaugele ku kõnelts selge ilm, kostab kaugele, kui kõneldakse. Vt .kostme
2. kuulda saama, kuulda olema ▪ sii jutt küll miu kõrvu ei ole kuuldunu see jutt küll minu kõrvu ei ole kuuldunud. Vrd kõlame

kuul´|.meister <kuul´|.meistre, kuul´.meistret ~ kuul´|.meistre, kuul´|.meistert ~ kuul´|.meisterd> kooliõpetaja (mees) ▪ miu poig läit´s Vil´ländis kuul´meistres minu poeg läks Viljandisse õpetajaks. Vt õppaje, õpeteje

kõhuteme2 <kõhute, kõhude> Krk tuulega sadama (nt kuiva lund) ▪ ta suurt ei tuiska, pal´t kõhutes raasik palju ei tuiska, ainult tuleb natuke (tuulega) || läbi kõhuteme läbi puhuma ▪ tuul kõhut´s miu läbi, et esiki kambren es saa lämi tuul puhus minust läbi, nii et isegi toas ei saanud sooja

.kõrge <.kõrge, .kõrget>
1. kõrge, rõhttasapinnast märgatavalt ülespoole ulatuv ▪ sääl mõtsa tolgan om kõrge puu seal metsatukas on kõrged puud
2. kõrk, upsakas, üleolev ▪ temä om kõrge vaemuge tema on kõrgi olekuga. Vt kõr´k, Vrd undsak, upakas, upsak
3. kõrgetasemeline ▪ miu onude käisiv kõrgemen koolin minu onud käisid kõrgkoolis