[MUL] Mulgi sõnaraamat

al´l5 <alli, .alli> hallitus ▪ leväl lääp al´l sissi leivale läheb hallitus sisse. Vrd allitus, rahatse

alla|pidi alaspidi, allapidi ▪ allapidi minek lääp kähku allapidi minek läheb kähku; siga tõmmati allapidi rippu siga tõmmati allapidi rippu (pärast tapmist). Vrd alas|pidi

.alla|poole allapoole ▪ tii lääp allapoole tee läheb allapoole

allik1 <alliku ~ alligu, allikut> allikas ▪ tii lääp allikus tee läheb allika juurde; sii om kiidäv allikit pääline maa see on allikaline maa. Vrd läte

andres <andrese, andrest> andresepäev, 30. november ▪ mär´t määndep, kadri kangutep, andres arutep, nigulas needip mardipäev mädandab, kadripäev kangutab, andresepäev harutab, nigulapäev needib (ilmast nendel päevadel); andres lää, alg sel´län, ütelts ku kas´s lää änd sel´län piltl andres läheb, halg seljas, öeldakse, kui kass läheb, saba seljas

andsak <andsagu ~ andsaku, andsakut> , antsak <antsagu ~ antsaku, antsakut> Hls Krk saksik, upsakas (linnakodanik); untsantsakas ▪ näe, saksa antsak miis kõn´d näe, saksik upsakas mees kõnnib; lääp linna undsakul vai andsakul, aka talu_päl tulep tahtme iki läheb mõnele linna untsakale või antsakale (mehele), aga tallu tuleb tahtma ikka (kodutalust toetust). Vrd andsik, indsak, ints|antsak, undsak, unts|andsak

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia sedä täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; tenu .anme tänuks midagi andma ▪ ka_sa tal kedägi tenu ka annit? kas sa talle midagi tänuks ka andsid?; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

arg <ara, .arga>
1. arg, kartlik ▪ kes om seande pelglik, sii om arg kes on selline pelglik, see on arg. Vrd arg|pük´s
2. nõder, nõrgaaruline ▪ arg ütelts ken rumale aruge arg üteldakse (selle kohta), kes on rumala aruga (st nõrgaaruline); inimen lääp vahel meelest aras, ei mälete enämb Hel inimene läheb vahel meelest nõdraks, ei mäleta enam. Vrd nõder, tal´lu

ari1 <arja, .arja>
1. hari; ülemine osa ▪ ega siul tuld tare arja otsan ei ole ega sul tuld maja [katuse] harjas ei ole; mäe ari pas´tap mäehari paistab
2. linnuhari ▪ kul´u ari lää punatses kalkuni hari läheb punaseks; kanal om säuk ari kanal on paks kobarhari
3. piltl pea, juuksed ▪ karas´ miul arja kargas mulle harja (kallale)

.arku
1. harkis, harali ▪ vah´k pääle, jala arku all vahib pealegi, jalad harkis all. Vrd .arki
2. sassi; sassis, halbade suhetega ▪ vanase ei oole ütel nõul, sõs tulep kõnet ja ütelust, sõs lääp asi arku vanad ei ole ühel meelel, siis tuleb rääkimist ja ütlemist, siis läheb asi sassi. Vrd .saski, .sassi, sassin

arutu <arutu, arutut> Hls Krk
1. arutu, mõistmatu, taipamatu ▪ ei tää, kas ta arutus lääp ei tea, kas ta läheb rumalaks. Vrd aru|saamata
2. väga palju ▪ Peipsin olevet arutu kalu Peipsis olevat väga palju kalu. Vrd perätu

auk <augu, .auku> auk ▪ mia akka ohertige auku laskme ma hakkan puuriga auku tegema; tossu auk jätets vallale, sis lää toss väl´lä leitseauk jäetakse lahti, siis läheb suits välja; puik olli kindre augun puuk oli põlveõndlas. Vrd mulk1, urg || ritsigu auk naiste särgi rinnaesise alumine tipp, niidist nupuke ▪ pää augu manu tetti ritsigu auk [särgi] peaaugu juurde tehti niidist nupuke

auts ~ aut´s <.autse, .autset> Hls Krk
1. hautis; kaljahaue ▪ taari autse jahu om jämmep, peenike jahu lääp autsest läbi taarihautise jahu on jämedam, peenike jahu läheb hautisest läbi || .autse pät´s kaljaleib. Vrd aue, .autus
2. kompress ▪ pommi pääl panti autset paise peale pandi kompressi

eit <eide, .eite> eit; (vana)ema ▪ olli ikki kange eit oli ikka kange eit; miu ella eidekene, sii lää karja saatemaie Hel (rahvalaulust) minu hell eidekene, see läheb karja saatma; eit aga pillutas pereda, lahuteles latsekesi Krk (rahvalaulust) eit aga pillutas peret, lahutas lapsukesi. Vrd näin

esä <esä, esät>
1. isa ▪ varssi ta lääp esäl varsti ta läheb isa juurde; esä käs´k poiga obest ette panna isa käskis pojal hobuse ette rakendada; esät emät sõidive kirikuse Hel isa ja ema sõitsid kirikusse; ta om esäte lait´s ta on isata laps (vallaslaps); tal om kikk latse .essä tal on kõik lapsed isasse (isa moodi). Vrd papa, ät´t
2. isane ▪ esä kuus´k om aru, ilma käbudede isane kuusk on harv, ilma käbideta. Vrd esäne

igäv ~ igäve <igäve, igävet>
1. igav, üksluine, tüütu ▪ üit´s süük´ om egä päe igäv süvvä sama sööki on iga päev üksluine süüa; üit´s tüü lää ka igäves ükssama töö läheb ka igavaks. Vrd üit´s|luine
2. aeganõudev, pikaldane ▪ inemeseluum om igäv kasume inimene on pikaldane kasvama. Vrd .oige, pikäldene, pikälin

.iilame <iilate, .iila> , .iiläme <iiläte, .iilä>
1. hõõguma ▪ vähä iki iilap, ka ta lää palam või ei lää natuke ikka hõõgub, kas ta läheb põlema või ei lähe. Vrd .erkame, .iilma, .vingame, .õhkame, .õõgume
2. hiilgama ▪ taeva viir iilas´ taevaäär hiilgas. Vrd .iilgäme, .ilkame, .kiilame

ilusemb <ilusembe, ilusembet> , ilusemp <ilusempe, ilusempet> , ilusep <ilusebe ~ ilusepe, ilusepet> ilusam ▪ ta lääp iki ilusebes ta läheb üha ilusamaks; mede poiss käip ilusepidege meie poiss käib ilusamatega; marju olli küll mõtsan, mõnen kottel olli ilusepit marju oli küll metsas, mõnes kohas oli ilusamaid

imelik <imeligu ~ imeliku, imelikku>
1. iseäralik, kummaline, imelik ▪ kaubal olli liiga imelik ind kaubal oli liiga imelik hind. Vrd esi|eräline, kensak, kun´tslik, pentsik
2. erakordne, ainulaadne, imeline ▪ ma olli imelik laulumiis ma olin imeline laulumees; imelikus suures läep sii tuli erakordselt suureks läheb see tuli. Vrd imeline

.irmume <.irmude, .irmu> hirmuma, ehmuma; hirmu tundma ▪ nagu midägi irmunu, ihukarva püsti nagu oleks millegi peale ehmatanud, ihukarvad püsti; irm lää tagasi, ku uvvest irmude saat hirm läheb ära, kui uuesti ehmud (siis ei jää ehmatusest haigeks); mea olevet temät eiduten ja temä olevet irmunu Krk mina olevat teda ehmatanud ja ta olevat hirmunud. Vrd .eitime, .eitume, jähmäteme, .kohkume

iuk3 <iugu, .iuku>
1. peenike, lauge, vähekeerdunud (lõngast) ▪ ku äk´selt peenikses lää, iuku lää kui [lõng] äkitselt peenikeseks läheb, laugeks läheb
2. peenike koht lõngas ▪ lõng läit´s katik iugu kottelt lõng läks peenikeselt kohalt katki

jaaka|päe <jaaka|päevä, jaaka|.päevä> jaagupipäev (25. juuli) ▪ jaakapäeväl saavat suuein ravvas ümmer muudet, nõnda et temät ei saa enämp niita Krk jaagupipäeval saavat soohein rauaks ümber muudetud, nii et teda ei saa enam niita; jahul lää jaakapäeväl koi sissi jahule läheb jaagupipäeval koi sisse. Vrd jaagupi|päe, jaak

jaani|päe <jaani|päevä, jaani|.päevä> jaanipäev ▪ jaanipäevä ommuku aet õige vara kari väl´lä jaanipäeva hommikul aetud kari õige varakult välja; jaanipäevä üüse om kikk einä ja lillikse rohi, pal´lald kasteein ei jole Krk jaanipäeva öösel on kõik rohud ja lilled (arsti)rohuks, ainult kastehein ei ole; jaanipäevä üüse ei või magade, sis lää lina maha Krk (vns) jaanipäeva öösel ei või magada, siis läheb lina maha (st linataimed vajuvad maha). Vrd jaan´, jaanibe

jada <jada, jada> Trv Hel
1. rida; vagu ▪ üits jada kardulit lää siit üks rida kartuleid läheb siit; vihun olli numbre jada kirjan, mia es mõista sedä lugede vihikus oli numbrite rida kirjas, ma ei osanud seda lugeda. Vrd jodi, joru, rida, rodi
2. püüniserida (veekogus), jada ▪ mehe ollive võrgu jada panemen mehed olid võrgujada panemas

jalg <jala, .jalga>
1. jalg, elusolendi jäse ▪ jalg lää kivis kinni, sõs olet mahan ku rändsäts jalg läheb kivisse kinni, siis oled maas ka räntsakil (st jalg jääb kivi taha kinni); suur kere ressip jalgel pääle suur kere pressib jalgadele peale; miul tahav pastle leote, pitsitev jalan mul tuleb pastlaid leotada, pigistavad jalas; mis suguline ta viil om, undi tagumine jalg piltl mis sugulane tema veel on, hundi tagumine jalg (st väga kauge sugulane). Vrd koev, lal´l2 || .jalge pääl jalgel, üleval, ärkvel ▪ täempe ole ma joba vara jalge pääl täna olen ma juba vara jalgel; käsist jalust .kinni käsist-jalust seotud ▪ mia ole tüü man käsist jalust kinni olen töö juures käsist-jalust seotud
2. eseme tugiosa ▪ tagakamren olli tal ilma jalgede säng tagatoas oli tal jalgadeta voodi; pirru alu olli ike kolme jala puu pirrualune oli ikka kolme jalaga (tugi)puu
3. jalg (pikkusmõõt) ▪ rõõvast mõõdeti vanaste iki jalage riiet mõõdeti vanasti ikka jalakaupa

jalg|tii <jalg|tii, jalg|tiid> teerada, jalgrada ▪ jalgtii om puhma kasunu teerada on võssa kasvanud; jalgtii läit´s mõtsast läbi jalgrada läks metsast läbi; üit´s jalgtii rada lää säält, jalksi saat küll läbi üks jalgrada läheb sealt, jalgsi pääsed küll läbi. Vrd tii|rada

joru <joru, joru>
1. madal hääl, ühetooniline pidev heli ▪ ku üüse autu joruge müüdä lääve, sis seinä värisev puha kui öösel autod mürinaga mööda lähevad, siis seinad värisevad kõik
2. tüütu jutt, loba ▪ sihande joru aap egäüte vihatses selline tüütu loba ajab igaühe vihaseks. Vrd jori
3. vihatuju ▪ inimene saa ende üle valitse, ta lask joru müüdä inimene saab enda üle valitseda, ta laseb vihatuju mööda
4. rida, rivi ▪ müüdä tiid lää vankri joru, mõtsast veets pal´ke kiriku manu mööda teed läheb vankririvi, metsast veetakse kiriku juurde palke. Vrd jada, jodi, rida, rodi

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm

jut´t1 <juti, jutti>
1. joon, jutt, triip; kriips; vööt ▪ tütrigul om pikka jutti kör´t tüdrukul on pikitriibuline seelik; puha üit´s suu jut´t, siit akkas Karksist pääle ja lää iki Tõrva poole puha üks soojutt, siit Karksist hakkab peale ja läheb ikka Tõrva poole. Vrd joni, juun´, kiut, küüt´1
2. piltl hoop, löök; hoog, sööst ▪ andsi obesele paar ääd jutti kül´gi müüdä andsin hobusele paar tugevat lööki mööda külgi; kül´m jut´t käü ammastest läbi külm jutt käib hammastest läbi. Vt uug, uup´

jõmp3 interj Krk jõnks ▪ juurikide sehen pand iki jõmp jõmp, ei saa siin sõita puujuurte sees läheb ikka [vanker] jõnks-jõnks, ei saa siin sõita

.jõukalt Krk jõudsalt, ruttu ▪ tõine om känni jäänu, tõine lää kasuge jõukalt edesi üks on kängu jäänud, teine läheb kasvuga jõudsalt edasi. Vrd .jõudsest, jõudu

jõõrak <jõõragu ~ jõõraku, jõõrakut> kallak; viltune või kaldu olev koht ▪ vesi juusk jõõrakust alla vesi jookseb kallakust alla; jõõrakun tii om, saan´ lääp ümmer kaldu tee on, saan läheb ümber. Vrd jõõr2, kallak, külik, nõlvak, rünnäk

jää|põruteje ~ jää|põrutei <jää|põruteje, jää|põrutejet> Trv Pst linavästrik (Motacilla alba) ▪ ku jääpõrutei väl´län om, sis jää lätt kui linavästrik väljas on, siis jää läheb (st hakkab ära sulama). Vrd jää|.purdlane, lina|lind, lina|äniläne, äni|lind, äniline

ka2 kas ▪ ka ilm sadame lää? kas ilm läheb sajule?; ka mea tas putti? kas ma teda puudutasin?; ka sa elät iki vanat muudu? kas sa elad ikka vanamoodi?; ka te inimese kodun om? kas teie inimesed on kodus?; mõnel rõõval om üit´s kikk, ka tetäs üäpidi või kurapidi mõne kanga tegemisel on ükskõik, kas tehakse parempidi või pahempidi. Vrd kas

kadri <kadri, kadrit>
1. kadripäev ▪ ku märt külmetep, sis kadri sulatep (vns) kui mardipäeval külmetab, siis kadripäeval läheb sulale
2. kadrisant ▪ kadri ollive valgin rõõvin kadrisandid olid valgetes rõivastes. Vt kadri|san´t

kahame <kahade, kaha> Hls Krk kahisema ▪ ku mõts kahap, siss lääp sulal kui mets kahiseb, siis läheb sulale; viimäde pan´d vihma kahame viimaks hakkas vihma kahisedes sadama. Vrd kabiseme, kahiseme, kõhame, kõhiseme

kah´r <kahri, .kahri> Hel koi ▪ kah´r lää sisse ja süü rõõva ärä koi läheb sisse ja sööb rõiva ära; kahri aave kasuku naha pal´las koid ajavad kasukanaha paljaks. Vt koi1

kainu ~ kain´u ~ .kainu Hls Krk üsna, üpris ▪ mul lääp kainu vara uni ärä mul läheb üsna vara uni ära; ta tei kainu ää meelege ta tegi üpris hea meelega. Vrd .kain´tse, kainus, kaunis2

kama2 <kama, kama> Krk
1. praht; risu ▪ sii ein lää purus, juusk müüdä vigla vart ku kama see hein läheb puruks, jookseb hanguvart mööda maha kui praht. Vrd rah´t, risu, rägä, rüsi
2. piltl ükskõik, ükspuha ▪ ole kuri võ ärä ole, sii om kama puha ole kuri või ära ole, see on ükskõik. Vt üit´s|kik´k, üit´s|puha

kamberdeme ~ kamberteme <kamberte, kamberde> Krk Hel komberdama ▪ tal vigatse jala, lää kamberten iki tal on vigased jalad, läheb ikka komberdades. Vrd komberdeme, kõmberteme, köperdeme, lamberteme, lämberdeme

kana <kana, kana> kana ▪ kana lää poigege kana läheb poegadega; kanase akkav munel kanad hakkavad munele

kard1 <karra, .karda> Hls Krk härmatis; jääkirme ▪ külm võt´t kikk karda külm kattis kõik härmatisega; like rõõvas tõmmap karda märg rõivas läheb härma; ku akne lillilises tõmmanu, sis ütelts akne om karda tõmmanu kui aknad [on] lilleliseks [jääst] tõmmanud, siis üteldakse, [et] aknad on karda tõmmanud. Vrd all3, kahu1, kahutus, ärm, ärmäts

.kastme2 ~ .kastma <.kasta, kasta> sõtkuma (leivataigna kohta) ▪ ku leib ei ole äste kastet, sis om pudeve kui leib ei ole hästi sõtkutud, siis on pude; leibä piap nii kastme, et ots likes lääp leiba peab nii sõtkuma, et otsmik märjaks läheb. Vrd .sõkme

.katsmes <.katsmende ~ .katsmede, .katsmendet ~ .katsmedet> Krk kaheksas ▪ katsmendel paastukuu päeväl om naistepäe kaheksandal märtsil on naistepäev; ta lää katsmedet kõrda nüid ta läheb nüüd kaheksandat korda. Vt kateses

kebeste Krk kiiresti, kähku, käbedasti ▪ ta juus´k nii kebeste ta jooksis nii kiiresti; ulgakeste lää sii kardulevõtmine iki kebeste hulgakesti läheb see kartulivõtt ikka kähku. Vrd kabeste, kipest, .kähku1

keerents <keerendse ~ keerentse, keerentset> Krk tuulekeeris ▪ lää ku keerents äräde läheb kui tuulekeeris ära. Vrd tuule|keeris, tuule|keerut´s

keid´s <kevve, keist> , keids <keidse ~ keedse, keist> Hel köis ▪ ma tuu keidse sissi kostume, sis ta lää nõrgembas ma toon köie sisse sulama, siis ta läheb pehmemaks. Vrd köüd´s, lon´t

kess|paik <kess|paiga, kess|.paika> keskpaik, ruumiliselt keskmine osa, keskkoht ▪ peris kesspaigast lää tiirada läbi päris keskelt läheb teerada läbi; vili olli kokku pant, rõuk tett kesspaika nurme vili oli kokku pandud, rõuk tehti põllu keskpaika; vellede kesspaigan ei tohi pahantust olla vendade vahel ei tohi pahandust olla (ei tohi tülitseda). Vrd kesk|paik, süä

kesä|tilk <kesä|tilga, kesä|.tilka> Hls Krk põldosja kevadine, eospäid kandev võrse ▪ enne om ta kesätilk, sis lää ta konnakuuses Krk enne on ta põldosja võrse, siis läheb ta konnakuuseks. Vrd konna|kuusk, konna|kuusik

kihulene <kihuletse, kihulest> Hel, kihuline <kihulise, kihulist> Hls Krk kihulane, sääsk ▪ ku ilm lääp kurjas, sõs om aken kihulisi täüs kui ilm läheb halvaks, siis on aken kihulasi täis; kihuletse tükiv luumel sel´gä kihulased kipuvad loomadele selga. Vt kihulane, Vrd .marglane, sääs´k1

.kiiame <kiiate, .kiia>
1. vallatlema, mürama ▪ latse kiiave ussaian lapsed müravad õue peal; ärä kiiate, sa mõistat ku ma sut keelä ära müra, sa saad aru, kui ma sind keelan. Vrd aamerteme, .irskleme, kiiateme, .kiimame, kiiserdeme
2. perutama, lõhkuma ▪ oben lää kiiame hobune läheb lõhkuma. Vrd .iukame, .iukleme

.kiidume <.kiidude, .kiidu> liiga hapuks muutuma, kihisema ▪ seisnu piim lääp kiidume, seantses apneme ja visiseme seisnud piim läheb kihisema, selliseks (et hakkab) hapnema ja visisema. Vrd kibiseme, kihame, kihiseme, kisiseme, viriseme2

kiil3 <kiilu, .kiilu>
1. kiil, kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots ▪ oslist puud ilma kiilute lõhku ei saa okslikku puud ilma kiiluta lõhkuda ei saa; aa ku kiilu kivi sissi (knk) aja kui kiilu kivi sisse (teenijast, keda peab tagant sundima); tel´le ei seisä muidu kogusin ku piap kiilege kokku lüümä teljed ei seisa muidu koos, kui peab kiiludega kokku lööma. Vrd vagi
2. kolmnurkne vahetükk, siil ▪ talu maa lääp kiilu viisi mõisa mõtsa sissi nigu sia säl´g talu maa läheb siilu kaupa mõisa metsa sisse nagu sea selg. Vrd siil2

.kiirdu ~ .kiirtu
1. keerdu; keeruga ▪ kiirt rep´p lääp kiirtu üles keerdtrepp läheb keerdu üles. Vt .kiiru, .kuurdu
2. ringi ▪ sääl ei jole silda, piap kiirdu mineme seal ei ole silda, tuleb ringi minna. Vt .ringi1, Vrd .tiiru1

kikil Hls kikkis ▪ penil om kõrva kikil koeral on kõrvad kikkis; õige kikil varbel lää, varvaste või nuk´ke pääl õige kikivarvul läheb, varvaste või (varba)nukkide peal

kila <kila, kila> Trv kibehapu ▪ taar´ apnep ku kila taar läheb kibehapuks. Vrd kisla1

kimu2 <kimu, kimu> Trv Hel abar; abara (suuresilmaline) võrgulina ▪ kui kimu ei ole, lääp suur kala tagasi kui abarat pole, läheb suur kala tagasi. Vrd kima, kimm3, kimm|võrk

kiri|lind <kiri|linnu, kiri|.lindu> Hls lepatriinu ▪ kirilind, kirilind, näüdä kus puul miu nuurmiis – kirilind lastas näpu pääl tulla ja lauletse ninda seni ku kirilind lendu lääp lepatriinu, lepatriinu, näita, kuspool minu noormees – lepatriinu lastakse näpu peale tulla ja lauldakse niimoodi seni, kui lepatriinu lendu läheb. Vrd kiri|kirjat´, kirjan´d|lehm, kirju|lehmäk, kirjät´|lehm, käo|kirjät´

kir´k <kirgi, .kirki> Hel ergas, elav ▪ kir´k oben lää kergest lõhkma ergas hobune läheb kergesti lõhkuma. Vrd .kerge, käbe

kiut <kiudu, .kiutu> Krk jutt, triip ▪ mustal lehmäl lääp ele kiut üle sel´lä mustal lehmal läheb hele jutt üle selja. Vrd jut´t1, küüt´1

kivelin ~ kiveline <kivelise, kivelist> , kiviline <kivilise, kivilist> kivine ▪ taga lauda olli väige kiveline maa lauda taga oli väga kivine maa; mõne põllu pääl, ku kiviline om, lääp aasten terä mõne põllu peal, kui kivine on, läheb aastas tera (st kulub aastaga üks adratera). Vrd kivene, kivine

kohmerdeme ~ kohmerteme <kohmerte, kohmerde>
1. kohmerdama, kohmitsema; askeldama ▪ temä ei näe, kohmertep pimmessel iki tema ei näe, kohmitseb pimedas ikka. Vrd kohmitseme, .kohm´me, kokerdeme, koperdeme, köhmitseme
2. koperdama, tuhnima, nuuskima ▪ mõni kohmerdes kuskile uunede sissi, lää kaes mis sääl om Hel mõni koperdab kuskile hoonetesse, läheb vaatab, mis seal on. Vrd komerdeme, möösterteme, nooseldeme, nööserdeme

kokku
1. kokku, eri osadest tervikuks ühendatud ▪ kikk külälatse ollive kokku kogut kõik külalapsed oli kokku kogutud; temä kiil om mitmest keelest kokku pant tema keel on mitmest keelest kokku pandud
2. kellegagi või millegagi ühtekuuluvaks ▪ ma ole küll õnnege kokku johtunu ma olen küll õnnega kokku saanud; na eläve kateksi kokku küll nad elavad kahekesi ühte küll
3. millegagi määrituks, määrdunuks ▪ tetti seebi vatt, lõug aeti vatuge kokku tehti seebivaht, lõug määriti vahuga kokku. Vrd ütte2
4. koomale, kägarasse, nutsakusse ▪ juuse vanus ärä, ku na punni kokku lääve juuksed vanuvad ära, kui nad nutsakusse lähevad. Vrd kogus|pidi
5. tükki, tükiliseks ▪ säärpiimä ei panna tõise manu, sii lää kokku ternespiima ei panda teise juurde, see läheb tükki. Vrd käkku
6. kokkupoole, kinni ▪ lükkä sii aken kokku, miul pää valutep lükka see aken kinni, mul pea valutab. Vrd kokku|poole

kooguteme <koogute, koogude>
1. koogu või sarnase vahendiga töötlema ▪ lamba nahka koogutets, et pehmes lääp lambanahka töödeldakse [nii kaua], et pehmeks läheb
2. üles-alla liigutama, koogutama, noogutama ▪ küll koogut´s ja palle küll koogutas ja palus. Vrd nooguteme1, .nuukame, nõiguteme, .üssäme2
3. õõtsutama, kõigutama ▪ lüüt ällü liikme, üü aiga koogudet last sääl lööd hälli liikuma, kogu öö õõtsutad last seal. Vrd kalluteme, kõiguteme, õõtsuteme
4. edasi-tagasi liikuma, kõikuma ▪ koogutep, ei saa tulla, ei saa minnä kõigub, ei saa tulla, ei saa minna (purjus inimesest). Vrd .kolkame1, .kõikme, .võnkame, .väärume

koristeme1 <koriste, koriste>
1. korrastama, korda tegema, koristama ▪ juuse tolgents müüdä kaala maha, pääd ärä ei koriste Krk juuksed ripnevad mööda kaela alla, pead korda ei tee (etteheitvalt naise juuste kohta); puulbe kiriku teener lää kirikut koristeme laupäeval kirikuteener läheb kirikut koristama. Vrd .ank´me2, arenteme, arime1, ehiteme, kasime
2. saaki koristama ▪ ikki joba ärä sai aiavili koristet ja kardul võet ikka sai juba aiavili ära koristatud ja kartul võetud. Vrd kogume, .kor´game, .korjame

.kostume <.kostude, .kostu> üles sulama; pehmenema ▪ maa om päält ärä kostunu maa on pealt ära sulanud; külmänu kardule pannas kül´mä vette, et na kostus raasike, sis ei tule magus maik manu külmunud kartulid pannakse külma vette, et nad sulaks veidi, siis ei tule magus maitse juurde; ma tuu keidse sissi kostume, siss ta lääp nõrgembese Hel ma toon köie sisse sulama, siis ta läheb pehmemaks. Vrd .koskume, .kostma, .loiskume, sulame

kuhald ~ kuhalt
1. otsekohe ▪ kastja tund kuhalt är, ku leib sikke om taigna sõtkuja tunneb otsekohe ära, kui leib sitke on. Vrd jalamaid, joonelt, .juuni, .juunig, kohe2
2. otsejoones, otsesuunas ▪ siit lääp tii kuhalt meieris siit läheb tee otse meiereisse. Vrd noolilt, sil´m|näolt, silmält
3. päris, väga ▪ sa sait kuhalt parrel aal sinna sa said päris parajal ajal sinna. Vrd kohald, kottelt

kulu2 <kulu, kulu> kulutus, väljaminek ▪ ku ma ärä kärbä, sis lää sul mud´uki kulu kui ma ära kärvan, siis läheb sul muidugi kulu (tuleb kulutusi teha); ärä akka ilma aigu kulu tegeme ära hakka ilmaaegu kulutust tegema

kulu|ein <kulu|einä, kulu|.einä> kuluhein, mullune niitmata hein, kulu ▪ kuluein lääp kergeste palame kuluhein läheb kergelt põlema. Vt kulu

kum´m3 <kummi, .kummi>
1. võlv, kumer pind ▪ keldrel om kummi lagi pääl keldril on võlvlagi peal. Vrd kan´g2
2. vankri vm sõiduki kong ▪ ku laadal käiti, tetti rattile kotirõõvast kum´m pääle kui laadal käidi, tehti vankrile kotiriidest kumm peale. Vrd kon´g
3. kaitselagi pliidi, ahju või ääsi kohal ▪ ku taren rabati reht, sis kummi all palli pirruge tuli kui tares reht rabati, siis [ahju]kummi all põles peerutuli; liidi kummi alt lääp toss korsne manu pliidikummi alt läheb suits korstnasse

.kurtav ~ .kurtave <.kurtave, .kurtavet> seisev ▪ kurtav vesi om sääl sehen, lää aisme seisev vesi on seal sees, läheb haisema. Vrd kurdu, .kurtje

kus
1. kus ▪ kus tegije, sääl nägije (vns) kus tegija, seal nägija. Vrd kon, kun, kunnes
2. kuhu ▪ kus ta lääp? kuhu ta läheb?. Vrd kohe1, kohes, kos
3. vaat kus (rõhumäärsõna) ▪ tõiste latse makav ilusti üte rõõva all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katus Krk teiste lapsed magavad ilusasti ühe teki all, aga vaat kus meie lapsed, neil olgu igal oma kate

kuu <kuu, kuud>
1. kuu (taevakeha) ▪ ta kuuge eitüsi ta kuu tõttu ehmus; kuust om tulp läbi, ilm lää külmäl kuust on tulp läbi, ilm läheb külmale; kui kuu seliti om, sis tähendep sula ja surnut kui kuu selili on, see tähendab sula ja surnut (kuu asenditest)
2. kalendrikuu ▪ küindle kuu om kige lühemb kuu küünlakuu (veebruar) on kõige lühem kuu; aprilli kuu om kige alap kuu aprill on kõige kehvem kuu (toiuduvarud on otsakorral ja uut saaki veel ei tule)

.kuukame3 <koogate, .kuuka> Hel nahka taguma (parkimisel), pehmitama ▪ nahka piap kuukame, enne ku pehmes lääp nahka peab taguma, enne kui pehmeks läheb. Vt .par´kme

kuum <kuuma, .kuuma>
1. kuum, tuline ▪ lõõr läit´s kuumas, sii pidi kambre lämmes aame lõõr läks kuumaks, see pidi toa soojaks ajama. Vrd kuumaline, kär´k3, pala2, tuline
2. kuumus, palavus ▪ pane uss kinni, mud´u lääp kuum sannast väl´lä pane uks kinni, muidu läheb kuumus saunast välja. Vrd kõrvet´s, lõhn1, läpäts, palavus

kuup <kooba, .kuupa>
1. (maa)kelder ▪ mine pane kooba suu kinni! mine pane keldri uks kinni!; ärä sa kooba ust valla jättä, kül´m lääp sissi ära sa keldri ust lahti jäta, külm läheb sisse. Vrd keller
2. koobas, urg ▪ rebäse ollive liivätse rõuna sissi oma kooba kajunu rebased olid liivase künka sisse oma urud kaevanud. Vrd urg

kõhin <kõhine, kõhint>
1. kõhin, kahin ▪ puulehe tullive nigu kõhin maha puulehed langesid kahinal; kirp lää kõrva, tege kõhinet kirp läheb kõrva, teeb kõhinat. Vrd kahin, kõsin, lahin
2. naerukihin ▪ naaru kõhint om kuulda naerukihinat on kuulda. Vt kõgin
3. judin, värin ▪ irmu kõhin käis üle ihu hirmujudin käis üle keha. Vrd jahm, judin, jumi, jähm, kahm

kõlts1 <kõldsa ~ kõltsa, .kõltsa> Krk Hel õhuke kord, kelme, kirme ▪ sarve aave kõltsa sarved ajavad õhukest kirmet; kõlts lääp ärä, amba lan´ts, amba akkav rageneme hambaemail läheb ära, hamba läige, hambad hakkavad pragunema. Vrd kel´m1, kelme, kilme, kõlu

kõneleme <kõnelte, kõnele>
1. rääkima, kõnelema ▪ ma kõneli siul sedä mitu kõrda ma rääkisin sulle seda mitu korda; ta es mõista õigest kõnelde, rabel´ üit´s sõna siit, tõine sääld Trv ta ei osanud hästi rääkida, rabeles [ütelda] ühe sõna siit, teise sealt; kõnelts ku ommen kisk sadame räägitakse, et homme läheb sajule; äit kõneles tõelikut juttu vanamees räägib tõsist juttu; ma kõnele sul üte kohtutüki väl´lä ma räägin sulle ühe loo kohtust. Vrd .ütleme
2. vestlema, juttu ajama ▪ mia tahas siuge nel´lä silmä all kõnelte ma tahaksin sinuga nelja silma all vestelda. Vrd jutusteme

kõrd-kõrralt kord-korralt, järjest ▪ lait´s luges´ kõrd-kõrralt parepest laps luges kord-korralt üha paremini; ilm lääp kõrd-kõrralt külmepes ilm läheb järjest külmemaks. Vrd järe|panu, järest, ütsi|.otsa

kõtu|nühäkul Krk kõhuli liikudes, kõhtupidi ▪ laits lää kõtunühäkul edesi laps läheb kõhuli end libistades edasi

kõvale Trv
1. pingule; trammi ▪ nüür tulep kõvale tõmmate nöör tuleb pingule tõmmata. Vrd .pinni, sigeves, sikku
2. tugevaks ▪ ku ommuku lõune tuul kõvale lääp, sõs om kolmandel päeväl sadu kui hommikul lõunatuul tugevaks läheb, siis on kolmandal päeval sadu

kõverdi ~ kõverti
1. mittesirgelt, kõveralt, kõverdi ▪ tii lääp kõverdi ümmer järve tee läheb kõverdi ümber järve
2. valesti ▪ sii ei mõista õigest kirjute ken kõverti kirjuts see ei oska õigesti kirjutada, kes valesti kirjutab. Vrd .kõrva, .viltu, võõriti, võleste

.käime ~ .käimä <käiä, käi> , .käüme ~ .käümä <kävvä, käü>
1. kõndima, käima, liikuma ▪ ta tah´t jala käiä ta tahtis jala käia; laseme nüid obesel sammu kävvä, egä ta kikk sii tii joosta ei jõvva laseme nüüd hobusel sammu käia, ega ta kogu selle tee ei jõua joosta. Vrd .astme, .kõn´dme
2. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema) ▪ eilä me käüsime surnuaian eile me käisime surnuaial; käü ommen veskel ärä käi homme veskil ära. Vrd mineme
3. kusagil regulaarselt käima (õppimas, tööl vm) ▪ ta om juba mitu aastet koolin käünü tüdruk ta on juba mitu aastat koolis käinud tüdruk
4. külastama, külas käima ▪ ma käüsi minijel käümen ma käisin minial külas; väümiis ja tüdär´ tulev pühäbe käümä miul väimees ja tütar tulevad pühapäeval minu juurde külla. Vrd .vaateme
5. läbi käima, sõbrustama ▪ mea käüsi tast läbi, miu vastu olli ta kangest lahke ma käisin temaga läbi, minu vastu oli ta väga lahke. Vrd sobisteme2, sobitseme2, sõbrusteme, sõbruteme
6. kurameerima; liiderdama; paarituma ▪ ta om poistege käünü ümmer, sis om laskunu näoge Krk ta on poistega ringi lasknud, siis on näost ära; meil om kikk lamba sõnnel ärä käinu meil on kõik lambad jäärade juures ära paaritatud. Vrd jooseteme, joosuteme, liperdeme, literdeme, paariteme
7. riides käima, riietuma ▪ ta käi mustan rõõvan, leinäs ta käib mustade rõivastega, leinab; na tahav õige torest eläde ja rõõvin käiä nad tahavad õige uhkelt elada ja riides käia
8. suunduma, kulgema ▪ tii käip kiverdi kõverdi tee läheb loogeldes; massal käive soone läbi sooned lähevad läbi maksa
9. kostma, kõlama ▪ laksu käüsiv usse taga Hls plaksud käisid ukse taga. Vrd .kostme, .kuultume, kõlame
10. käärima (õllest) ▪ peris tävveste ei lasta ärä kävvä täiesti lõpuni ei lasta käärida. Vt .käär´me2

.käkru Krk kortsu ▪ ärä sedäsi istu, undruk lää käkru ära niimoodi istu, seelik läheb kortsu. Vrd .kimma, .kipra, .käprä, .kärsä, .körtsi

käo|rügä <käo|rüä, käo|rügä> karusammal (Polytrichum) ▪ ku lumi lää, sis om käorügä joba äitsnemen kui lumi läheb, siis on karusammal juba õitsemas. Vrd karu|sammel

käperdeme ~ käperteme <käperte, käperde>
1. kobama, kompama, käperdama ▪ poiss käper´t tüdrikut poiss käperdas tüdrukut; ta käperts pimmessel iki, kaes käege ta kobab pimedas ikka, katsub käega. Vrd kabame, kabisteme2, käbälteme, käpiteme, .käp´me
2. käpukil käima, roomama ▪ joba käperts, lää kui üit´s ribin nel´lä käpä pääl juba roomab, läheb nagu ribinal nelja käpa peal (väiksest lapsest). Vt käppäme2, käputeme2
3. aeglaselt ja saamatult tegema, vusserdama ▪ sii om ärä käperdet, sii ei pia vihma see on saamatult tehtud, see ei pea vihma (heinakuhja kohta). Vrd mokerdeme, pusserteme, soperdeme, sosime

.kär´pme <.kärpi, kärbi> Krk
1. lühemaks lõikama, kärpima ▪ uibu ossa tahave keväde kärpi õunapuu oksad tuleb kevadel lühemaks lõigata; puul kärbiti ladva är päält ütelises puul kärbiti ladvad ära pealt ühtlaseks
2. teritama, õhemaks tegema ▪ ku veskekivi nüris lää, muud ku raiuts sügävepes ja kärbits päält teräves kui veskikivi nüriks läheb, muudkui raiutakse sügavamaks ja teritatakse pealt teravaks. Vrd igume, ihume, kõhuteme1, tahuteme, teriteme1
3. kahjustama (külmast) ▪ ärä alladet vili, all om är kärpin ära hallatanud vili, hall on kahjustanud [vilja]. Vrd .näh´vmä

kügeleme <kügelte, kügele> Hel külma käes lõdisema, kössitama, kügelema ▪ mes sa kügelet sääl rästä all, tule sissi mis sa kössitad seal räästa all, tule sisse; obene kügelep aia kül´len, mine nüid otegi mineme, sis tal lääp sõitan ihu lämmese hobune külmetab aia küljes, mine nüüd ometigi minema, siis tal läheb sõites ihu soojaks. Vt kükeldeme

kül´läk <kül´lägu ~ kül´läku, kül´läkut> Krk, külläk <küllägu ~ külläku, külläkut> Hel viltune, kaldu ▪ sii olli üit´s va kül´läk pen´k see oli üks vana viltune pink; kuurm om külläk, lääp ümmer viimätig koorem on viltune, läheb ümber viimaks. Vt külik, külikine, Vrd liusak, lüngäk, nõlvik

kül´m <kül´mä, .kül´mä>
1. külm, madala temperatuuriga ▪ sel´ge maarjapäevä üü tähendep kül´mä kevädet selge maarjapäeva öö tähendab külma kevadet; ta om kül´m ku koera nõna (knk) ta on külm nagu koera nina (osavõtmatust inimesest). Vrd vilu
2. külmus, jahedus; pakane ▪ kül´m kördi karda tõmmanu, lääp ku kõginen külm [on] seeliku kõvaks tõmmanud, [naine] läheb klõbisedes; anna siale neid kül´mä rabat kardulit anna seale neid külmavõetud kartuleid. Vrd pakane || sala|kül´m salakülm ▪ salakül´m tah´ts nina pääst ärä võtta salakülm tahtis nina peast ära võtta

külüm <külüme, külümet> Hls Krk külimit ▪ külümel säeti lai pael manu, õlage kanneti külimitule pandi lai pael peale, õla peal kanti; kolm külüme täüt lääp vaka pääle kolm külimitutäit läheb vakka. Vt küli|mat´t, külimet´, külü|vakk

küsime <küstä ~ küside, küsi> , küsüme <küstä ~ küsüde, küsü>
1. küsima ▪ pal´lu tahas viil esä käest küsüde palju tahaks veel isa käest küsida; ma tahtsi tede käest tiid küstä ma tahtsin teie käest teed küsida. Vrd .küs´kme, perime
2. paluma ▪ lait´s saadeti suula küsüme laps saadeti soola paluma. Vrd .palleme, palume
3. hoolima ▪ vihma juusk taevast maha, aga temä ei küsi, temä mutku lääp vihma sajab taevast alla, aga tema ei hooli, tema muudkui läheb. Vt .uul´me1

küüd´s <küüdse, küüst>
1. küüs ▪ märdi küüdse külmeteve (rahvalaulust) mardi küüned külmetavad; kivisammelt es kästä kista, küüdse ranna lääv üles kivisammalt ei lubatud kiskuda, küünevallid lähevad üles; ta ei anna küüdse suurust asja kah, seante kidsi (knk) ta ei anna küünesuurust asja ka, selline kitsi. Vrd küüs´
2. küünis ▪ kas´s kisk küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää kass teritab küüsi, ei tea, kas ilm läheb sajule
3. sälk, soon, sisselõige ▪ vitsa küüdse om sissi lõigat vitsa sooned on sisse lõigatud. Vt suun´, sälk1, Vrd säp´p, särge, tärge
4. taime osa ▪ ua küüdse om musta, sis om uba valmi [kui] oa idukohad on mustad, siis on uba valmis

.küünle|kuu <.küünle|kuu, .küünle|kuud> , .küindle|kuu <.küindle|kuu, .küindle|kuud> veebruar, küünlakuu ▪ ku näärikuul sula tiip, om küünlekuu kül´m kui jaanuaris on sula, tuleb veebruar külm; küindlekuul lääp katik kül´mä selg ja temä üit´s silm akkas vett juuskme (knk) veebruaris läheb katki külma selgroog ja tema üks silm hakkab vett jooksma. Vrd veebruar´

küüp|jalg <küüp|jala, küüp|.jalga> Krk piltl jänes, kööpjalg ▪ jänes lää küüp, küüp, tal om edimetse jala lühempe, selle mineku järgi ütelts küüpjalg jänes läheb kööp, kööp, tal on esimesed jalad lühemad, selle minemisviisi järgi nimetatakse teda kööpjalaks. Vrd lüüp´|jalg

laadak <laadagu ~ laadaku, laadakut> hunnik, latakas, lahmakas ▪ siin om lehmäsita laadak mahan siin on lehmasita latakas maas; sõnnik om laadakus jäänü sõnnik on panka jäänud; kiri lääp laadakuse, ei näe enämb lugede, miul om rel´le vaja Trv kiri läheb kokku, [ma] ei näe enam lugeda, mul on prille vaja. Vrd laadsak, laamak, landsak

.laapsade Hel jõudsalt ▪ tüü lää laapsade töö läheb jõudsalt. Vt .laapsalt, Vrd .jõudsest

.laar´me ~ .laar´ma <.laari, laari>
1. klaarima; selginema; selgima ▪ ilm akkap laar´me, lääp lahes ilm hakkab selginema, läheb lahedaks. Vrd .sel´güme
2. settima; klaaruma; selitama ▪ õlut ei lasta är kävvä, ku ta akkap laar´me, pannas kinni ku ta ike käimise uun om õlut ei lasta ära käia, ku ta hakkab klaaruma, pannakse kinni, kui ta ikka on käimise hoos
3. puhastama; puhastuma ▪ puskar olli laar´mede viin puskar oli puhastamata viin. Vrd puhasteme
4. asjaolusid või vahekordi selgitama; lahendama ▪ latse pääve oma kakeluse esi ärä laar´me lapsed peavad oma kaklused ise ära klaarima. Vrd lahendeme, sel´läteme

lahe1 <lahe, lahet>
1. lahtine; lahe ▪ rehitse õige piindre lahes! rehitse õige peenrad lahti!; sii om õige lahe kiuge lina see on õige lahtise kiuga lina; sii obene om lahe sammuge see hobune on laheda sammuga (st kiire). Vrd vallaline
2. avar, ruumikas ▪ sääl talun om ää lahe lauda seal talus on head ruumikad laudad; mia las´se tal lahe jaki tetä ma lasin tal avara jaki teha. Vrd avar, lobev, mahe, ruumikas
3. sõbralik, meeldiv, lahke ▪ temä om rõõmus ja lustilin, üit´s lahe inimen ta on rõõmus ja lustiline, üks sõbralik inimene. Vrd kenä, .lahke, sõbralik, ää
4. puhas, klaar; selge ▪ näo pääl mitte ütte märki ei ole, nägu tävveste lahe näo peal mitte ühtegi märki ei ole, nägu [on] täiesti puhas; ta köhip rinna lahes ta köhib rinna puhtaks; ilm akkap laar´me, lääp lahes ilm hakkab selginema, läheb selgeks. Vt laar´2, lage, puhas, .sel´ge