[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1549 artiklit, väljastan 100.

haamer `aam|er Kul Kir Rap KuuK Tür SJn Rõn, g -ri Jõe Kuu(h-) Lüg Vai hajusalt S Lä, VMr Sim Iis Trm Äks Ksi Plt Puh TMr Võn, -bri RId Äks, -re Emm Rei Mar Mär Vig Var Pä Ris KJn Kõp Vil M Ran Ote, -eri Lei; `aam|õr Vas/h-/, g -ri Khn, -rõ San; `aamb|er JõeK, g -ri Hlj Rei Han VMr Rak VJg Sim Trm, -re HJn Amb Ann; n, g `aam|ri Kam Ote Se, -bri KodT; `oam|er Nis Kei Trm MMg, g -re Hag Juu Kos Jür; `voam|er g -ri Kad Lai/-mb|er/, -re Nis Kei Juu; `uam|er Koe, g -ri Juu/`vua-/ Kod, -re Tür; `uamber VJg/`vua-/, g -ri Kad, -re JMd

1. a. varrega löögiriist, vasar obuse `rautamise `aamer one `kärniline `otsast VNg; ühekää `aamer on tulise `rauva tagumise jaust; `aambri silm, kust vars läbi käib Lüg; `aamri vars oo katti Khk; ega sa mu `aamrid põle näin Muh; lai ots on `aamre pöhi Emm; pane `aamriga naalale `pihta Käi; ma olin suure `aamri‿päl [sepa juures] Rid; tahavad raud `vitsa, et tapeaks venima, siis `peńnivad `aamrega Mär; `aamer ja tangid `peavad ikka olema Kse; tahumese `aamer Var; `Aamõr sadi varvastõ `piäle Khn; koputan `aamrega naela seena `sisse Vän; sepp pisikese `voamrega `näitab, kus `kohta piab suure `voamrega `lööma Nis; `peale lööma `oamer ~ kahekää `oamer (suur sepahaamer); `rautamese `oamrel on ots `lõhki, sellega tõmmatakse [kõveraks läinud] `naela `väĺla Juu; `oamrel on pińn, varreauk ja perse Kos; alasi pial `aambrega pinnib ta (vikati) teravaks HJn; suur `aamer, `miska kivi klombid KuuK; anna mulle `uambred, ma lüen naela seena `sisse JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; osutan ikke `enne `uambriga naela `pihta, siis alles lüen Kad; suured `aambrid õlid - - lõid `lõhkise kivile `külge, siis lagunes ära Trm; `uamrite varred sepädel on pihlikess; üks kammer, kolmkümmet kaks `uamrid, `ühte `puhku `taovad = hambad Kod; kui ikke abilene on, [siis sepp] lü̬ü̬b suure `aambriga Äks; inimesed aamerdega tagusid [kivi] Plt; kengissepä `aamer; temä panep terävest `vastu (ütleb vastu), `justku `aamrege `lü̬ü̬ss augu `sissi Krk; suur sepikua `aamer, kellega kate `käegä lüvväss Ran; `aamriga koputadass suurembid `asju Ote; `aamri om sääne suuŕ Se; haamri alla minema (vara oksjonil müümisest) Ei `mõistand elada, `lasti talu `aambri `alle `menna IisR; na paelu ikke puperdast, et `aamre `alla ei läin see koht Aud

2. püssikukk `triklist alt tuleb `tõmmata, siis `aamer kukkub maha; `aamer [on] sie kõver konks - - sie käis `sinne `vasta `tongi Lüg; `tõmmab `aambre `venna Mar; püssi `aamred Tor

3. (kellal) ku särsak käib, siis tõssab üless `uamri, siis akab `kõmma `vassa vedroda Kod

aasta `aasta R eP(`[v]oa-, `[v]ua-, `vaa-) M(-e) T(-e San) V(-ś-); `uassa Kod; aast g `aasta Rei Phl Rid Ris Trv

1. kalendriaasta tänavune `aasta Jõe; tuhat `üheksasada `viiendal `aastal õli mäss siin Lüg; `mullu `aasta oli `vihmane Vai; selle `aasta sees liiad päävad Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; seda `aasta oli `eina nii lahve Mus; `maksas viissada rubla `uastas `renti Vll; Seda `aastad annab ösna mäleta Pöi; iga `oasta ei ole `pähkid oln Muh; see `aasta [on] tuhlid `pitkade vartega Käi; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle `algama Mar; Aastad põle vennaksed Han; tänava `aasta oo `vaene `aasta, viĺlad ei kasva Tõs; selle `aasta poesid `võtvad igänes `naisi Khn; mul on pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; si̬i̬ `aasta on kuju sui Hää; `möödaläind `oastad sa tead, aga ega eestulevad `oastad tea Juu; sis sain `oasta tuhat üheksasada üks `Kreile tiumeheks Kos; uue `aasta laupäe `käidi kirikus ja `süödi `vorsti JõeK; minevane `uasta oli kuiv JMd; `müedaläind `aastal nää - - `värvis tua ja HljK; ei õle `uassa `uassa vend; uude `uassa `lauba `ü̬ü̬si `läśti `kuulama neljä ti̬i̬ aru `piäle Kod; kägu tuli küll `ilda `väĺlä si̬i̬ `aasta Äks; meneval `aastal kukkus käe luu kat́ti KJn; minevane `aasta oli seande alb Trv; kiḱk `aaste ei ole mitti velitse Krk; kuju paastukuu tu̬u̬b ää `aasta Hel; si̬i̬ `aasta om `pindlise kaali küll Ran; ää küll, siss piäme `u̬u̬tma seenigu tuleva `aastani Puh; kõneldass et `vastsen `aastan lännä raha sitass Nõo; sii `aasta `viĺlä ka iks sai - - ärä elädä iks saab Ote; katõl`kümnel edimätsel `aastal oĺl sääne kevväj, et `apriĺli kuul oĺl põld haĺass Rõu; si̬i̬ `aaśta om jo läbi Räp

2. a. aastapikkune ajavahemik neli `aastad oli sojas Jõe; saab elätud `aastast `aasta vaist `viisi; sie luom tuleb üle `aastajättä ~ jättädä; `enne õlivad pääld `aastatsõdurist Lüg; `aasta `kolme iest Vai; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; Tedri `lasti `aasta `ömber Krj; `aastal paaril pole `lambud pidand Pha; Kahe `aasta `pääle sai [teenija] musta kuue; See kivi on sii `oastaid seisnd Pöi; öhö `aasta mihel oln Phl; `mõtle, mu lehm läks ju ühe aast tigedaks Rid; vaat sedä ei tea, paĺlo `aasta eest [palka] saab Mar; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; sest oo `aastud juba Kir; tä oo `mõnda `aastad juba `aige Var; mees köis `aasta läbi `mõesa - - oli siis teomees Mih; Nämäd `ollõ ega `aasta kaks siga tappa suan Khn; Mia kaksteist `aastat `ti̬i̬nisi Lättis Hää; üks aast sai palitu, teine aast sai kasukas [palgaks] Ris; Sepu talus oli vel mõni `vuasta tagasi püśtköök Nis; ta tegi `oasta `peale kauba, lähäb selleks `oastaks `sõnna `teenima Juu; käisin `aasta `ümber `palja jalu JõeK; kägu põle kuuld kolmel `aastal juba Amb; küll tema on selle kahe `uastaga ennast muutnd JMd; ega ma enam saa sind `aastal otsal kiusata JJn; kaśs toob kahed pojad `aastas Ann; mu vend oli `Ta·ĺlinnas sepast kakskümme `vuastad VMr; redutas puaŕ `uastad ära, viimaks tuli ikke `välja Kad; ma põle teda `vuasta `otsa näind VJg; pitkä vihaga, mõni one `uassite `viisi vihane Kod; `uastat kaks `põĺli kakstõist eläjät `sisse MMg; ühe `aasta `katsusivad noodaga `püida, aga `lõhkusivad oma suure nooda ära Äks; selle ehitamisega venitati `aastast `aastasse Lai; sedä `aega on ikki enäm `aastad KJn; kohuss `mõistis neväd viies `aastas vangi `ru̬u̬du Vil; sellest saa sadasit `aastit, kui si̬i̬ maja ehitide Krk; peremi̬i̬ss ei võta ka enämb `aasta `pääle `ti̬i̬ńme Hel; küll sa mõni `aasta tulet mu `kaema Puh; täl `olli neil `aastil iks `jõudu küll; sinna om `rohkõmb `aastat, ku ma õge iluste `näie Nõo; naa joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulma Ote; `lambit pöetäss `aastal mõ̭ni kolm neli `vu̬u̬ri Kan; `uibu ei kannaʔ egä `aasta ubinõid Har; egä `aaśta takast ta iks kõrra maal käve Plv; `aaśta peräst saamõʔ jäl tõõnetõist nätäʔ Räp b. (vanusest, east, eluaastatest) mina `käisin `seitset `aastat, kui akkasin `veljega kahekeste `karjas `käima VNg; en tiä, pali `aastaid senel on `turjal Lüg; mul ikke neid `aastaid jo on Vai; `aastud `selga saand, jo siis seisab kodu Ans; kaheksakümmend kolm `oastad mul on juba õlanukkade‿päl Pöi; eks neid ole küll, mes sada `aastad vana ja üle selle Mar; esimese `aasta peal oo varss, teese `aasta peal sälg, kolmanda `aasta peal obone jo Mär; Täma `aastad suavad enne `jõulu täüs (sünnipäevast) Khn; kuue `aasta vanadune see võis `olla Tor; neĺlateist `aastalt läksin pagari poisiks Hää; aast jääb vanemaks, tõbi lähäb suuremaks Ris; [laps] imes kolme `oastani Jür; sel ju `aastad `õhtupuolsed (vanatüdrukust) JõeK; teene [laps] läheb `enne `aastad jo [kõndima] ja teene läheb teise `aasta `sisse VMr; paĺju `aastaid turja pial Lai; eks mul ole neid `uastaid kua Plt; ta om kuvvede `aaste sehen - - mõni päe vi̬i̬l kuvve `aastess `puuduss Krk; `tarkuse `amba tuleva paari`kümne `aastani Ran; `aastit om paĺlu, `aasta litsuva `pääle; kui vana tu̬u̬ sõ̭sar `aastile om Nõo; katess paĺlu, `aastass veidi (alla kahe aasta) Kam; Sul om ka ta ńagu nii köbrän, `aastillõ sa jo ni vana ei olõkiʔ Urv; peigmi̬i̬s oĺl `katsatõiss`kümne `aasta vannu Räp; aastates eakas, elatanud sie on juo `aastates vana mies Lüg; ta on jo ikke `aastates mies VMr

3. millekski soodus või ebasoodus aasta (liitsõna järelosana) `mullu õli `pähkli `aasta; tänavu - - on ia `õuna `aasta Lüg; kui εε eina `aasta, siis sene platsi `pεεld saab ikka viis kokka εε vidada Käi; Kui `paĺlu kuuse kasusi on, siis tuleb ia kardule `oasta Kei; kui lepp kasvatab pikad urvad kevadel, siis `üöldakse, tuleb ia rukki `aasta, aga kui ta kasvatab ümmargused, siis tuleb ia odra `aasta Amb; Meelasta (mineval aastal) olli ää viĺlä `aasta Hls; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; ku lepä piimäl om, tulna ää leevä `aasta Nõo

Vrd aastak, aesta, ajasta

haavel `aav|el HJn VJg, g -li hajusalt R/h- Kuu/, Jäm Khk Krj Vll Pöi Muh Rei JõeK Iis Trm Ran Puh, -le Emm Käi Noa Mar Mär PJg Tor Hää Ris KJn M; `aab|el g -li Rid Mar Kul, -le Vig; `oav|el g -le Juu(`voa-) Kos; `uav|el g -li Juu/`vua-/ Kod Plt, -le JMd; n, g `aavli Nõo Kam Ote Rõn Krl, `haavli Har VId metallkuulike laskelaengus `piened on esimise `numbri `aavlid; püü`linnu `aavlid on `kiemne (köömne) jämedused Lüg; oma `tehtud `aavlid olid paramad, poest ostet `aavlid olid sihest ööned paljud Jäm; Undi `aavlid [olid] suured naagu `erned, jänese ja rebase `aavlid, siis linnu `aavlid kangest pisiksed `peened Krj; `Aavlid sai ise seatinast `tehtud Pöi; jämedad `aavled pidid püśsi raua ää rikkuma Noa; kõvad `erned on nagu `aablid Kul; aaveldega `laśsin käu maha Tor; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; lähäb tal (pardil) mõni `aavel küll labi, aga `lendab viel edassi HJn; rahe terad vahest - - nagu `aavlid `kargavad JõeK; jänekse, linnu ja põdra `uavled JMd; püśsi`aavel niisugused ümmargused kui `erned VJg; õlesi püśsil `uavlid siden, lasesin tälle vassa `põtka Kod; [ma] `lit́se selle ropuse aaveltel `pääle Hls; jänest lastass aaveltege Krk; käe olliva [kitkumisel] kublel ja paistedu, lina kugara om jo nigu `aavli Ran; üte [herned] lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; räise teräse tulliva `vasta näku nigu `aavli Ote; loodiga `lasti `suuri eläjit, haavõldõga `tsirka Plv

able n, g able Lä(g `aple) Mih Tõs PJg Ris Kei Juu ablas sööb ea esoga, see oo able loom Kul; able inimene või loom, `toitu ei `põlga `ühti Mär; able `sööma, kõik solgid võtab ärä Tõs; põle näind nii ablesid `loomi Juu Vrd ables

ader ader Khk Juu Äks VlPõ M T, atr Lä hajusalt Ha, Trm Krl Har Rõu Lei Lut, adr Muh Kse Plv Kra, ater Var Pä/-õr Khn/ I, adõr, -ŕ hajusalt T, V, g adra, p `atra; ader g, p adra Sa/n adr Jaa Pöi/ Hi Mär Vig Kse; n, g, p adra Jäm Noa Var PJg Vän hajusalt Ha, ViK TaPõ Plt Pil, `atra R(n atr Kuu VNg Lüg)

1. künnivahend Ega sinu peräst atr `aiale jää (midagi tegemata) Kuu; Anna `aega `atra sääda (ettevalmistusi teha) Han; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim; kaheteist`kümne `aastane olin kui käisin adra taga Trm; Talvel säe atra, suvel tii rege Pst; maa olli kikk adra all (üles haritud); nemä om esi selle adra mehe (ühel nõul, ühel meelel) Krk; anna `aiga `atra `säädä, küll siss `kündi külläld saab Ran; vanast `ülti ku kaśsiʔ ravvõndõsõ, tõsõ kuu nakatõss `atru `sääd́mä Urv; pujaʔ jo adra peräh (juba töötegijad); olõ õiʔ ma˽vi̬i̬l nii jõvvõdu, maʔ olõ hobõstõga˽kõ̭igih paigoh, äglih ja adrah Plv; üt́s adraga, sääd́se luidsaga (põllumehest) Lut Vrd adur

2. (eri adratüübid) a. vannasader adraga `küntasse - - mis [maad] pöörab on sahk, sellega sahatasse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse Khk; küli `künti adraga `sisse; Oli `söuke puu, mis `ärgade `sarvede taga keis, see `seoti siis adra jöngi `otsa Jaa; Kevade `tuhlid tehakse veel maha, sui mullatakse ka adraga, muud `tehta nendega änam `miski; Ärjad olid adra ees iges, obu on aiste vahel; On adr põllal, siis on talised tööd jumalaga; saand suuremaks saand, siis akkasi adra taha (kündma); Odr ikka adra `alla maha (sisse künda), siis kasub ka Pöi; meitel on `vandaga adrad Emm; kot́t`perssiga atr (tehti kuusejuurikast, kasutati liivamaal kartulite muldamiseks) LNg; adraga sai seeme maha `tehtud, sahaga said kõrremaad `küntud Rid; ühe obuse atr oli, sellega sai `otra maha `küntud Kul; adraga `küńti ja `aeti vaud `sisse; siis paneb adra `umpses - - kui rohi akkab adra `kurku `kińni Lih; `mõisas olid ikka sahad, talu `poegadel olid adrad Kse; Adraga oli parem künda - - nagu kirikuline köis isi kõrbas, ühö `käega `oidis `kurge Mih; `Enne vanasti old atr, üks aru oli - - `persse `tehti auk `sisse, sialt käis rauabu läbi Kei b. harkader `kurgidega `atra VNg; `Atral õli ies kaks `putkega `sahka ja taga pikkad kured - - `Selle `atraga ajeti vau `laiussed `kriipsud `juuritud `maale; `Kartuli`muldamise `atra, sel õli kõver `sahkapuu ja kaks kõver`putke `õtsas Lüg; Karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater, arkater ikki, aga `kergem, löhemate `aeratega Hää; adradega `aeti vaod `lahti VMr; adra kaśt, rauast `tehtud sõrmejämedused vitsad, mis adra rauabud `kinni oiab VJg; `kerge kui adra perse Sim; `sahkegä adrad õlid nagu nüid kartuli ater. edemält künneti kõik `sahkegä adraga Kod; köüdä ader `kinni ~ kokku, ku vaist är lakki Krk; ader om ärä ummistanu, ei saa edasi Ote; Tan mi˽pu̬u̬l oĺli˽naaʔ adra˽katõsugutsõʔ. Üte oĺli˽`kuŕgiga, tõsõʔ oĺli˽puiõ vai `vehmridegaʔ. Taa `kuŕgigaʔ adõr, taa `tükse niguʔ rasõmb olõma; Taa raudnabagaʔ adõr, taa es tulõ˽no˽väega ammuʔ. Innembä oĺl kabõĺ ja˽pulk, sõ̭ss tu̬u̬ pulgaga˽teĺliti ja˽`lü̬ü̬di nipaĺlu `ki̬i̬rdõ `sisse ku˽vaja oĺl Urv; sul omma na huulõ iŕvile nigu adra lohets Har; üte adra `köütjäʔ (ühel nõul, ühel meelel) Vas; Ku kurõmaŕaʔ `samblõ pääl `kaśvevaʔ, sõ̭ss `tahtsõ rügä õhukõist `küĺve - - ku `samblõ seeh, sõ̭ss sügävämpä, adra ala teǵemist; aadami adraʔ (harkadrad) Räp; `kardohkit istutõdõss maa `sisse, adragaʔ aiass takah kińniʔ; adõr vaä `köütäʔ `korgõpass vai madalapass Se; läti ader harkader lät́i adraga `aeti `kartuli vagusid, seemendati `viĺja `sisse kah; lät́i adral olid kured, kus obune vahel käis, rauapuu, kus sahad `otsa käisid Lai; vene ader harkader – Trm Lai võta va vene adra kiks, mine sellega lepa juurikid `kongima Trm c. (algul omatehtud) hõlmader `atra õli ikke `niisukene nagu `nüüdki aga nii, puu telg, `tiisel ja, raud tiib ja kõik Jõh; tiivaga adrad, εnam oli puud, muudkui see tiiv oli rauast. pärast `tehti üsna rauast neid Han; Adra õlm püeräb kamara `põhja Khn; adra osad - - tera ja õlm - - terasest või rauvast JõeK; Vanaste õlivad sepa juures rautatud puuõlmaga adrad Trm; adra tellraud one `tiisli all Kod; `õlmadega `atra ei old, seemendamene ja kõik `oĺli aŕkadra tü̬ü̬ SJn; adra kaal [vahe] adra terä mant seniss ku `tiisleni Krk; riia ader `oĺli raud ader piḱä siivaga - - kate obese jaoss - - ta Riiast `tu̬u̬di. noid - - riia `atru tet́ti perän muial kah; taani ader `oĺli `raske, täl `oĺli ratass i̬i̬n ja siib `riśti - - terä i̬i̬n kes lõegass kamara i̬i̬n `valla Ran; ja ku sitt ader om, ader ei lu̬u̬, jätäp mättä üless Nõo; meil oĺl sepäl tettü siivaga adõr Ote; vanast `oĺli˽kõ̭iḱ naa˽haŕkadraʔ, põrhõ·lla om katõhobõsõ atr Har; ravvanõ atr, timäl um innõ kat́s `puukõist Lut; saksamaa ader hõlmader puu `tiisliga õlivad nie `suured `atrad, `saksama `atrad, üks rattas õli ies Lüg; Ennemä `üeldi saksama atõr, nüüd `üeldässe sahk Khn; Siis akati ühe obuse saksamua adradega kündma. Mõne uasta pärast, siis läks juba üle kaheobuse adrade piale; saksama adrad olid `siivadega Trm; saksamaa adral ei ole `aerid, aga temäl käib terä. sääl om õlm tal ehen, talla ja õlma, mõni käib rattage Hls; sagsamaa `atra sääs iks sepp Nõo; edimält kui raudadra tulliva, üteldi saksamaa adõr, perän üteldi (pü̬ü̬r)siivaga adõr Kam; Saksamaa adra leht om arʔ kulunu Vas; suur ader hõlmader suurel adral on sahk ja siiv Kod; suur adõr `olli joba ravvast, kaits obõst i̬i̬n; kui edimäld ni raud adrad tulliva, ni suurõd adrad, siss mõned es tahagi neid Ran; Ammuss no˽tu̬u̬ oĺl, ku `kündmisess suurõʔ adra˽`tuĺli Rõu d. muud tüüpi ader nüid oo kahe ja kolme sahaga adrad koa, neid `üitasse `krimlid Mär; kolme`raudne ater oli, sellega sai seemet teha, seemendamese ater Aud; minu isa `ośtis kolme sahaga adra. kolm `sahka oli all raami sehes, peris maad ei `jõudnud `künda, ainult seemendata õhukeselt Äks; pialt`sahkadega adra on kole `raske Plt; `ku̬u̬ŕmise ader koorib maa ära Pst; vanast olliv lõikaertege adra, ni̬i̬ lõigasiv [rohu] juure katik Hls; servaer ader (harkader, mille sahkade välisservad on teritatud rohujuurte paremaks lõikamiseks); servaeradrage künneti `sü̬ü̬ti ja saadu maad; kütüse künnü adral om ahere esi `mu̬u̬du, `lõikamise kõrvu küllen Krk; väidse `mu̬u̬du atr (lõikader) Har; `lõikaja atr, üt́s innõ küńniraud um - - `lõikass turbast `kat́ski ni `juuri Lut

3. adramaa `atra järele `makseti maa `maksu Vai; poole adra `puuma (talu) Khk; viiskümmend sajandikku on pool adra Kos; mea ei tää mitu `atra vald olli Krk; ega adra pääle `loeti hopõń [tööle] Har

4. terava otsaga palk palgiparve pidurdamiseks ja tüürimiseks parvõ atr om `ankru asõmal. tõnõ piat liigatr olõma. ku˽tõnõ `kat́ski lätt, om vaĺmiss tõnõ võttaʔ Har

5. pl adraʔ (jooned peopesas) Se

ae2 ae Khk Käi Rei Rid Mar Kul Mär PJg Ris tikand, tikandikiri ae `aeti särgi ääre `peale ja `murti kahekorra, siis jähid nagid `sõnna `värbli `ääre Mar; meeste`rahva `särkidele viis aed sai `peale `aetud Kul; ajasin ae `viisi Ris

aed aed g aia Tor Äks Ksi uus Lai, aja, aea, aa Jõe Hlj VNg Lä PäPõ K IPõ; aid g aia Tõs Pär Tor Hää Saa ILõ(g aeda van Kod) VlPõ eL, `aia R(g aja Jõe VNg Lüg), aja, aea S Var Tõs Khn, aa Vll Jaa Pöi Muh Han Var Khn; `aida g `aia Vai

1. piirav või eraldatav tõke, tara `tehti ajad, `roikad said `viistakil `pandud ja `teibad on `püsti Jõe; Aid on vajund `kallalla, `täüdüb tüdi `vasta `panna Kuu; [hunt] oli mend aja ald läbi VNg; agune aid õli leppä aod ja kase aod ja `kuuse näred ja midä `vaide kätte `saivad; lõhutud raud kividest aid on kerik`aia `ümber `tehtud Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale (sitale) Jõh; `riugune `aida Vai; siin pole `aida ees, ajad on maas Jäm; risttugidega `aida tehakse siis, kui teine on maha kukkund, kui ruttu piab aja tegema Kär; Ajad said öhiselt `tehtud, kevde, siis mehed keisid keik aide pεεl Kaa; aide `kargajad obused, nee lippavad `köigest üle Vll; See oli aja pea, kust `aida tegema akati Pöi; see kivi oo aaks ää lõhutud Muh; Kui loom on öppind `aidu `aema, äi sis pea neid änam `ükskid koht Emm; `veltu roigastega aed Rid; ajast on `ennigi üle üpatud Kul; pahur loom, kis `aidu aeas, siis `pandi pia jala `külgi Tõs; Selle `aassõ lähäb puär kerä `ruati Khn; lat́test aed Aud; vanast oĺlid aeal mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga; aiade vahel suured lume anged `tuiskanu Hää; uued `roikad said `aeda; kadaka teibas seesab aeas kaua Nis; punutud aed Kei; ta `vihkab ja susib mind nagu `uśsi aja all Juu; tegi `väĺladele ja karjamaale aad `ümmer Kos; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud; siin meiegi rohuaa `ümber on `varbudest aed Amb; naese võt́tis üle aa (naabertalust) JJn; parandas lagund `aedasi Tür; `vaotasin aa maha Koe; pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; kuuse `õkste aed Trm; püssruadike aed one `vilta; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei `puutu Kod; aed olgu nii `veike kui tahes, aga mulk `jäetasse nii suur, et obuse ja `vankriga suab `siśse `minna Ksi; kui karjamaa `aeda tehasse, pannasse kolm lat́ti kahe `teiva vahele Plt; reisik elajas, kõõlub ala aja `seĺgas Pil; loomadel `pantas pia jala `küĺgi, kui `aidu `kargab SJn; sinna tetti egä keväde katess poole jõkke aid, si̬i̬ olli roovikist tett (kalatõkkest) Pst; kiḱk aia mateljan olli kuusest; obeste `kopli ümmer tetti neĺlä roovikust aid Krk; selle jaosse tetti kuhjale aid ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel; õre aid, kudass sa tedä (siga) oiat; agudest `aidu tetti tanumi `vi̬i̬rde - - et loomad `viĺlä ei saa mińnä Ran; arak kädsätäp aia pääl, ei tiiä, mes `käsku jälle tu̬u̬b Puh; täl om aid `tihti tettu, sääld ei saa kana poig ka läbi; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll Nõo; meeli`kaudu ma lääʔ, tokiga koputa, seeniss ku aid tulõ `vasta; `aone aid tetäss ädä peräst Ote; Mõnel `oĺli `piśti kuuse `ossest aia, nu̬u̬ `oĺliva ilusa aia ja kõge kavvemp `saiseva Rõn; Siin olõki es innembi `tõisi `aidu, kõ̭ik säärtse˽vildak aiaʔ Urv; `aidu teḱk egä peremi̬i̬ss esiʔ; ruhulitse aia˽hobõstõ ja˽`lihmi jaoss omma˽tettüʔ Har; tüha kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu; ku - - külmäss, siss om kars maa pääl ni `aidu pääl Vas; pu̬u̬ĺpistüline aid oĺl `liuhka, tol es olõʔ `päälmidse otsaʔ ütepiku Räp; võrguʔ pandasõ aia‿päle kuioma; `taĺli om aid tett vaihhõlõ [latreiks]; jutt ku `haunõ aid (ei kõlba kuhugi); tu̬u̬ jutt läts hüäste kui `aida piteh (ladusalt) Se; `varbun aid ka `oĺle paĺmit, tuu `oĺle bes nagluda (naelteta) Lei || (mõrratiivast) `aeda `mööda lähäb [kala] mõrra kotti Mar; mõrrade ees mõrra aid, kalad `lähtvad - - aiast mõrrade `sisse Ris

2. hrl taraga piiratud ala mingiks otstarbeks a. viljelusala; ka õu mene aja kanad `aiast `vällä Lüg; `aias `kasvad `karva `marjad; kabusta `juurigad `jäävad `aida, ku `leikad maha Vai; meite `aidas pole `öumbid midad Khk; pole maad, pisike aid on sauna `ümber Pha; selle aa ma istutasi Vll; Maja `juures oli siis veel ega perel pisike aid, kus natuke tuhlid moas oli; `aidade sihes oli üksi `tuhlid, aga nüid on [kartulid] änam põllal kut `aidade sihes Pöi; meil on `aedas mõned `soostra `põesad Kul; kanad `lõhkvad kõik `peendräd `aedas ää Tõs; putkõd `õitsõvad `aidõs Khn; [läks] `aeda `õunu `tooma Juu; `naabri aeas on kollane pluom VMr; järve `kõlda vedäväd `aide `sisse Kod; kui oli aed `kaugemal, siis `vankriga `toodi [kapsad] ajast kodu Äks; naadid on `jälle aeas Pil; olen vanass jäänd, nüid nukitsen naasama aias Vil; aia`kesvä olli mitu `aida, säält sai vara kätte Krk; mine pähle `aida, tu̬u̬ sibulat; ega mul midägi `puuduss ei ole, kesi om rõogun, kapusta om aian Puh; ma kasvati ka üitsvahe umalit siin `endi aian; mina lää nüid tõese `aida müüsterdämä Nõo; vanaesä tei karjale viki keväjä `aida maha Ote; tu aid `olli - - `kaeda nigu üits liĺl, `uibu ja visnapuu ja kõik äedsessiva Rõn; kikass lät́s mu `aida maŕjapohma manuʔ Har; võinińni˽`häitsäseʔ, kõ̭iḱ aid um või`ninne täüś Rõu; aiah mõ̭nõ krobikunna ika olõ nännüʔ, a `veitüss um nuid jäänüʔ Vas; tsirulit paĺlo om aioh Se; `uiṕšidõ aid Lei || võrkude kuivatamise koht juhete aid, koes vörgud `kuivamas käivad Khk b. karjaaed; koppel; sulg, aedik sead `panna `aeda, siis `panna `nuumama Jõe; `muudel `luomidel ~ `luomiel on aid, kanudel `kardin; justkui siga `viŋŋud `aias, ei elä, ei sure Lüg; ma ole omal vassiga `varsti [pärast sündimist] `aida pannund Kär; Siga `nühkis ennast oma `aidas Rei; siga pannakse `aeda, see tahetakse jõuluks ää nuumata Mär; suur pulli aid oln, suurte `postega ees Tõs; `tallede aed tehakse `lauta, pannakse `laudu, mõni vana uks ja Juu; anel oli aed siin, poead olid ka `aedas. üks anepoeg oli `väĺla tulnd aeast Tür; kus not́si sai, on aas või VMr; paneme orika `aida, ei tapa vi̬i̬l orikad KJn; sigade aid või kopel, muist olli üle jõe, muist olli kodu pu̬u̬l Pst; eläjä tuleva `aida `laske; ma piass kanade aia ärä kasima Nõo; Ku lehmäʔ süünüss `saiõʔ, `aeti aia pääle - - suvõl `oĺligi lehmäʔ `lõuna`aigu ja `ü̬ü̬se aia pääl Har || hundipüünis raisk `pandi `aia `sisse ja `aisu `pääle siis unt tuli Lüg | Ädas kut unt uue aja nukkas Emm Vrd aidu c. heinamaa Aid‿o `heinäkökkisi täüs, `milla ne kaik `kuivaks saab Kuu; [ta] niidab sii aide sihes Vll; kodune aid `olle juba labus Muh d. kalmistu see oo luteruse aid; siia vanase `aida `tuuasse koa [surnuid] Muh; tädi oo sii Karuse `aedas Kse; ükskord pidi veel aja peal `jutlus olema Juu; Palamusel on kaks `aida, vana aid ja uus aid Pal; kes olli poonu ja ilma `ristmede, ni̬i̬ olli taga aia matet. viimäeti `anti neil `aida esi nurgak; nemä tulev obesege aia päält (surnuaiast) Krk

3. (väljendites, ütlustes) üks `rääkib `aida, `toine `aiatagust (räägitakse eri asju) Kuu; Aja `äärest `korjatud laps (vallaslaps) IisR; `Mõisnik `ütles sind `välja [majast], kas mine aja `ääre Pöi; paastu `maarjabe emis `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele (saab juba õuest toitu) Muh; noorik oo üle aja `astund - - mõned kuud alles `paaris, juba laps PJg; anna maad kääst ää, mene ise aja ja ange vahele Mar; mul mõni elo, elän nagu aia jäären (hoolitsuseta) Kod; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil; vanast kel `tüt́rikul lat́s oĺl olluʔ - - tu̬u̬ `tüt́rik oĺl üle aia karanuʔ Har; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv; aia taha minema otsa saama; äparduma se luom läks `aia taha, sest ei saand kedagi Vai; Esimene vassikas lihab ikka aja taha Pöi; Keik mo töö ja vaev läks aja taa Emm; Su mõõtmine läks oopis aia taha Tür; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Üt́s kurn `põrssiid lät́s õ̭ks keväjält aia `taadõ Rõu; aeda, aias viltu, kiiva(s); untsu piird o `aida kistud, si̬i̬ o kuduja süi, piira pinnud o `viltu kistud Kod; uśs [uks] `aida vaeunu, lavva `viltu ku tarassaid; meil köögi uśs om aian Krk; Kõ̭gõ inne `pańte kõrvaga lavvaʔ ärʔ - - mu̬u̬d́o lät́s annom `aida; Tu̬u̬d pidi anomategijä kõ̭gõ `rohkõmp siĺmäh pidämä, et annom virril es saaʔ - - `aida ei lääʔ Räp

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aegsasti `aegsa|sti Pöi Hää Kos Trm Plt, -ste Muh Rei Mar Han Tõs Tor Iis, -st Muh Rei; `aigsa|sti Kuu Trv, -ste IisR Trv, -st Kuu Jõh; `aeksa|sti Jäm Khk Käi Vän Kei Hag Kos Tür Koe VMr Ksi KJn, -ste Pöi Emm LNg Rid Kul Mär Kse Juu KuuK Amb JMd Kad VJg Vil, -st Ans Var Khn Ris Juu Amb VMr Iis Kod/-ss/ Pal Äks Lai; `aiks|aste Vai Nõo TMr Krl Rõu/-stõ/, -ast Lüg Jõh San Har Plv Se, -est Krk, -õst Krl Har vara, varakult Eks täü merele `mennä juo `aigsast Kuu; Akka aga `aiksast menema Jõh; selle töö saab `aeksast `valmis Ans; tuleb `aeksasti kirgule `minna Khk; Sa `jõutsid täna ösna `aegsasti Pöi; juba `aeksasti akadaks `tööga `pihta Käi; ma tulin küll `aegsast ülese Rei; tule `aeksasti kohe, ära jää iljaks Mär; akkasime `aegsaste `niitma Tor; oled sa tütarlaps, mudgu akka `aeksast `vüösid kojoma Ris; igaüks `kauplesid `aeksasti [karjase] Kei; `vieti jo `aeksaste kevade sõńnik `väĺla Juu; kägu jäi tänavu `aeksaste ära (lõpetas varakult kukkumise) KuuK; ein sai `aeksasti `vaĺmis Koe; `aeksast tuli `piima (hakkas varakult lüpsma) VMr; `aeksass `lasti lapsed [koolist] tulemä Kod; lõpetas `aeksast `enne `õhtad Lai; einä saeva meil `aigsasti ärä tett Trv; sa olet õige `aiksest `jõuden Krk; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä Nõo; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; sa˽saat vi̬i̬l `aiksõst sinnäʔ enne päävä minekit Har; kos savi um põh́ah, sääl saa `tü̬ü̬hü `aiksast `naataʔ Plv Vrd aegsalt, aignõst, aigsade, aiksahe

aga1 aga üld

I. vastandav sidesõna; kuid, ent 1. a. (lausete või lauseliikmete vahel) neid `siivusi inimesi one ikke vähä `ilmas, aga `siivutumi, neid one pali VNg; ta õleks `vielgi `jäätud `nuori õppetamma, aga jalad jäid `aigest Lüg; `ihmine oli, aga mia en `tundend Vai; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi Ans; vahus - - sedasama nägu kut luts, aga roheline roog Khk; puhumine oli suu sehes, sörmed olid aga `kinni Mus; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; ei tä sure ega elä, aga ing oo ikke sees Mar; ma pidasin sind ikke eaks lapseks, aga nüid sa oled nii vallatu et Mär; Oli kua `inge `vaakmas, aga sai omiti `jälle `terveks Han; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld inimesele, kes ei tule toime jõukohase tööga) Hää; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; isa üteld: sina ei `soagi naist, aga poiss üteld: ma võtan kümme tükki Hag; meie `lammal oli koa tall, aga põld utt `ühti Juu; vallatust tegi ta küll, aga ia õppija oli Amb; oleks ta nüid lage maa olema - - aga vat sinna `metsa meie ei tule Tür; jõgi oli `lahti jah, aga luht oli kõik jääs Koe; ta lugend küll raha ilusti üle, aga‿i tia, kust sie viga tuli VMr; tue`seĺga aed on nagu püst aed, aga ta on madalamb; pidin iljast `jääma, sain aga kiisakibadi minema Kad; teda `üiti `okmańn, tema nimi aga oli `Elba Sim; `tütred õlid täl ilma ilosad - - aga üks jäe vanass tüd́rikuss Kod; olema olnud siin, aga ega ma sedä ei tia Pal; `pilpad on `jälle `sindli `moodi, aga ei ole `sooni sehes Äks; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; poiss võis ka külida, aga eks iki külimene ole änamaste pereme asi SJn; `tu̬u̬relt `sü̬ü̬di [naereid], aga õige maguse ollive Pst; ilus nägu, aga sita tegu Krk; mul kana muneve küll nüid `talve, aga sööve esi mune Hel; ilm olna oṕpi, aga mitte elädä Ran; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; mina kudasin küll, aga jalad es küini lavvakide `pääle TMr; tuule käen `äĺlüsi ää vili, aga kõhn olli nigu soldat püssi all Kam; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; `varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoise Plv b. (alustab iseseisvat lauset) paarsada kilo mehele sai [lõhet]. aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja Lüg; `peale [mehe] matuste - - ei jäänd mool muud järel ku `ainult üks sinine eesti kroon. aga siis me akkasime ise [kala] püidma ja Rid; sis naene küsind: aga kust sina minu `võt́sid Juu; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures ja. aga `siiski oli ennemal aeal sie mood́, et ei old `aega `lõunelle ega keskommikulle eenamaalt `tulla Amb; nelikümmend miest tegivad talve läbi metsatüed. aga ega `sinna sis `kõiki ei `võetud VJg; egäl käis ta (pruut) kosi `viinä viimän. aga igaüits ańd, mis kellekil siss anda olli Pst; `pruuni `väŕvi iks sait `väŕviʔ. aga ega na‿s kulõhtu kah, mis iks `sääntsega oĺl väŕmit Plv c. (muud juhud) peris tasane [ilm] oli ja, ühe `kerra aga jää hakkas - - `liikuma Kuu; siis olid aga `kueranahast torupiĺlid ja sie kua `mäńgis VMr; rehepapp aga pannud minekid siält rehe juuress Kod; eks aga ollud suur u̬u̬l ka selle rehegi küt́iga Äks

2. ega Kiviparand oli ikka parand, äi seda‿s vöta vamm aga pole `kartand `märga Kaa; Ega koti pealt `võtke kaks `toopi, mitte `rohkem aga vähem; Äi ta ooli oma riietest aga midagi Pöi

3. vaid egass `persel midägi ei ole viga, aga `jalgul; `päivä ei `uika mõts `vasta, aga õdagu Nõo

II. adv 1. muudkui, vaid uss oli kihutand aga järel, nii`palju kui `joudand Kuu; lähevad aga `jälle `pienarte `pääle siblima Hlj; laisk, `põõnatab aga magada Jõh; ma‿p tule, üüa aga teda Jäm; pistab aga lapsele nisa suhe Vll; Pöksub aga `pääle ühest päävast `teise, pole `surma, pole elu Pöi; ole aga ea laps Muh; anna aga kätte, olgo siis külm toit või Mar; Kül‿se laps oo igavene joośt, `mutku jooseb aga Han; laseme aga käed `köia Aud; Muud sa ei tee, ku sirgeldad aga Tor; nii märg maa oln, kardoled ojon aga vie peal Ris; [rukist lõigati] sirbiga ikka, muudku aga sirbiga Hag; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; arakas sagatab, raga-raga-raga aga tieb KuuK; akka aga karjas `käima Amb; `rüepasin aga `küĺma vett Ann; mine aga `pialegi Koe; kõik ahnitseb aga omale VMr; piim on apu, aina kihiseb aga; `kondab aga `piale ühest tuast `teisi Sim; suńd aga minuda Kod; tükib aga `vankri MMg; lase aga `tulla Lai; ot́sime aga `istmid, `toolisi on meil küll Pil; pane aga mulla `sisse, küll ta `tärkäp Krk; anna aga `siiä, küll ma ärä sü̬ü̬ Nõo; et las(e) aga käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) Sie on üks sala koi, et lase aga `käia Jõh; tantsib nenda `poĺkad, et las aga `kεia Khk; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Vana Tiiu `siokõ kõrõ, et lasõ aga `olla Khn; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad

2. a. ainult, üksnes `hieringe `laevass - - `oldi noh siis aga suvel ja‿s `talvel `oldi kodu Kuu; inimene nääb `silmaga ja `tahtoses omale `saada, aga et task ei `kuule sõna Lüg; Süö `teine `suurema kedagi, vähe mekkitab aga IisR; ta suu oli muiul, `muigas aga paljast Muh; kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; nahk oli olnd aga `kontide peal Mar; Kjõrs oli, et aga (vaevalt) `kańdis lod́ja piäl Khn; mutku oleks aga viel oleks kududa, viel koeoks Kei; ropsitakud olid juo jämedad, neistsai aga kardulikot́i kuet KuuK; Eĺvil aga üks poisikene JJn; mina olen nagu üks inimese vari aga Ann; kui aga raha, lähen poest saan `siidi ja `sit́si kõik omal Pee; teśtel `viĺjadel ei old libli, kaeral üksi aga VMr; nüüd kannavad jua säŕgist soadik kõik `siidi, enne õli aga `sakstel Kad; anna aga `aega, eks siis nää, mis saab Iis; `kiissel one `kerge toit, et üle aia karata aga Kod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; looderdab aga `ringi `ümber Ksi; [särgil] põle käist `otses, kaela auk aga Pil b. iganes karuohakas - - kasvab lina `seltsis, ku tä aga vähä saab PJg; kis aga eenamuas oli, kõik `niit́sid Pai; nii `kaugelt kui silm aga ulatab, kõik üks vie luam Kad; [kiikusid] kõik, kes aga `suovis ja kelle pia kannatas Rak; jooma ulguss ulgub ühest kohast `teise, `vaatab kust aga [viina] saab Plt; võhnitseb - - kost aga kätte saab Ran

3. a. alles, ikka õleta te aga `siivusad Lüg; on aga vana kell küll Phl; küll see on aga elm rekas inimene Mar; küll sel‿o aga nośu Aud; on aga töbras küll Ris; ned on aga ühed `luodred Jür; vaest oli kuus seetse kangast, no sie `ańdis aga `nühkida koa, `enne kui sa said lõpule VMr; küll aga satass Rõu; tu̬u̬ oĺl aga üt́s `kimmäss mi̬i̬ss Se b. just, nüüdsama `köster sai aga `issa`meie `luetud, kui orilad akkasivad `üidma Kad; ma tulin aga aast (aiast) Pal

4. (ebamäärase tähendusega) a. (sissejuhatava sõnana) aga küll se ilm läks siis kolejaks Kuu; aga sain täna `ommiku pali kalu Lüg; aga nüüd `lämmetab lund maha Jõh; aga sie tuba `kaia (kajab), kui müö `räägimö Vai; aga `kiuhkab täna (paisest) Muh; aga laps magab täna eloste Kul; aga se `vanker on ea `kerge Juu; aga sie läks ia `vaardiga JõeK; aga ta võis jutustada JJn; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia Kad; aga tuhveldasin tedä KJn; aga `oĺli küll muru pääl sükäv lumi Ote b. (koos verbi kordamisega) `kõrda aga `kõrda mittu `kõrda, ikka ei `kuule Lüg c. (muud juhud) kui sul aga iad `asja tiada või midagid on Hag; üks `surnud valvand sis - - pärast aga akkab liigutamma viel KuuK; põldpüid lähvad kohe vudinal üle lume - - tedrest aga pisem Amb

Vrd a2, äga

haga1 aga Rap Lai, g aa Kuu/h-/ Sa Hi(h- Phl) L Juu SJn Kõp Vil M Ran Rõn; n, g aga hajusalt S, Kse Han Var Tõs Ris Kei

1. hagu; oks, vits, kepp labu - - kasest aad ala, agadega sai vädada Jäm; `seaste läks vara kevadeks, `rookisid juba jüribe oomiku agu (puhastasid okstest heinamaad) Khk; aad raiuti ala, `tehti kuhja suga Mus; sügise `tahtvad lammaste agasi (lehiseid) teha Pha; `türnis `juused, mis nii `püsti on justku agad Pöi; mul suur aga, sellega `pühkisi kõik õue ää Muh; Kulmuaad oidvad et einad [küüni] kulmupuu ja lauseina vaheld alla äi vau Emm; `erne aad; Pane möni aga veel tule Rei; `saele (saole) `pańdi neli aga `alla ja obusel oli köis järel, siis `pańdi [vedamisel] agade `otste `küĺge `kińni Rid; puu aad pannasse [linade leotamisel] kõige `vasto lenasid ja siis pannasse kibid; lõin `aaga last Mar; agadega sai [reheahju] `köötud Kul; `põõsad raiutasse ää, tehasse aku Vig; [sõstrad] agadega (rootsudega) koos Kse; agadest aed; tee aad `vihku Aud; mõrra `peale pannakse `oksi, kas kuuse aga Vän; Aad on pikad peeniksed oksad, `aadest `teh́ti enne `aida ja mõned keedavad `aadega, võsast saab agu Hää; agad said `kinni `siutud, `talve sai ää `küötud Ris; vanemal ajal mättad `piale `pańti, aad `alla, sai ia suur küt́is SJn; [me] ei saa `kuśkilt aa vidajad Vil; tulep kuhja lava ase valmiss tetä, kuhjatiku ümmer`ki̬i̬ru lüüvvä ja `aada (haod) keset panna Trv; kuiva ja iluse aa ku kõdra; väits olli ärä kadunu agade `sissi Krk; sääl muud aga es olegi ku lepä Ran; Pikä aa `raoti - - [mättad] `pańti sinna agadele `pääle `ümbre `tsõõri, et akku `väĺlä es näe, siss `pańti katsipäedi tuli sinna agadele `sisse Rõn || piltl (kergest einest) sool oli ikka agu all, et sa‿s söö `ühtid Jäm; eks me võta agu `alla, enne kut suur sööm akkab Muh; mia anna agu ala, [siis] pere ei sü̬ü̬ paĺlu Pst

2. kaera pööris, ripse kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes; kaira agad - - `pandi `patjade `sisse Jaa; kaera haga juba `väljas Phl; rukil oo pea, kaeral oo aga Mar; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaer - - kasvab, lööb `mitmesse agasse `väĺja Kse; tänabi naa elus kaer, suured aad `otsas Mih; muist [kaeru] on laia `aaga, test on ühe küĺlega SJn

3. kiudpilv aad o peenised `püsti pilvekiud Mus; siis kui `söuksed pilve`rünkad ning aad on, siis pidi `vihma tulema Pha; tormi agad on ikka `valkjad Pöi; `valged agad `taeva peal Muh; teeb tuult, agad ülevel; ää ilma aga Var; kus aa tüi on, säält akkab tuul puhuma; ku kaks aa tüid `vastamisi, siis kolmanda pääva tuleb suur torm ja vihmasadu Hää; `kõrgen kuiva aa pilve Krk Vrd aha1, häga

4. kriips, jutt ühekorra `tehti kihadele raavaga `sitmesugused aad `sönna `sisse Khk; tähel oli aga järel Kul; `aage täh́t (komeedist) Krk

agan1 agan R(h- Kuu) eP(g -e Saa) M(g -e), akan T(g -e San) V(-ń; h- Se; g aganõ Urv Krl Har Rõu), aganas Hlj Vll Mar Kul Mär Kse Mih Tõs PJg Vän Tor Jür Plt SJn, g agana

1. hrl pl teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ja tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud muu peenem, kerge osake, kõlutera jm `peksämä `reie, siis vili kukkub `siiä ja aganad `lähväd `alla `tuule; sie leib on aganuiega `puolest, jääb kõri `kinni Lüg; esimäine kerd `lasti [vili] `arva `sarja läbi, `suuremist aganost `vällä Vai; sured pikad aad olid ning sellega sai aketud neid aganid säält viĺja pεεlt ära ajama Ans; kui `einu vähe, siis söödetasse `loomadele aganud Khk; tambit aganud `pandi levale sega Pöi; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti; Sene pεε aa aganid (lollusi) täis Emm; münu isa ema `kasvasid aganast leivaga Phl; odradel oo `kõlkad, rukil oo aganad; aganad oo peenemad kui `kõlkad Mar; leevaviĺlale `pańdi aganast `ulka Kul; mis kõege `enne tuleb `väĺla tuulates, need‿o suured aganad; kõege `viimbsed‿o peeniksed aganad, need tulevad kõege lõppus Lih; `alla tuule läks kõlu ja aganas. aganas läks `jälle `kaugemale Mih; Aganatõ `piäle taris pala vesi `panna, siis lehm süeb paelu paramini Khn; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl (söök oli vilets), aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; `eńni söödeti sead aganadega Ris; Kui aganast natuke sees oli, siis leib `krõmpsus `amma all Jür; suĺp on sie, kui `praaka `lasta aganate ja `põhkude `piale KuuK; aganad on leeva `jätku, vesi pika piima `jätku JMd; ega siis ole tuulatud aganaid õiete `väĺla sialt rukkist VMr; telvel `tehti `lehmadele `sulpi pientest aganatest VJg; [masindamisel] vili juokseb kot́tide `sisse ja aganad tulevad põrandalle Iis; teräd aganitegä segi Kod; `talvel `tehti (loomadele) `suĺpi agandest Pal; siga söödeti lina`seemne agandega, keev vesi agandele `piale Lai; kui rehi ära `pekstasse, siis jäävad aganad ja terad segamini, need on `üssed Plt; rapantse leib õegati, aganega Kõp; aganit saa tuuludamise, `kõlkit sõkudamise man Krk; suure püti ollive vanast laudan agande `autemise jaosse Hel; talvel sai aganist obesile `sü̬ü̬mä tettuss; rüä agana om alamba agana, nu̬u̬ `oĺli `lehmi `toita Ran; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; siss tuulutedi terä ärä, akan `väĺlä, siss `panti kotti; agana terriga ku̬u̬n om üsätse Ote; Sõ̭ss ku˽sarran [linaseemned] är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä, akań jääss maha Urv; vanast oĺl visat `vasta `saina `viĺjä, ku kõrahti, siss oĺl pant vi̬i̬l aganit seḱkä Rõu; Päie agana˽`hautevaʔ eläjille, lina ja kanepe aganaʔ t́seolõ Räp; ku maśsinaga pessät, jääss hulga teŕri aganidõ `sisse Se; määne leib, `säändseʔ aganaʔ; tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõ̭kõĺ `suurma jakk Lut

2. põhk, pahn `erne aganad Jäm; obustega tambitasse vili `välja ning siis jäävad aganad; rugil on `saskid ning odral aganad; aganad `aeti elubele ning pühud `pandi pühu `kuuri Khk; mes päält ära `vööti [pahmal], nee olid aganad Pha; Pooled aganad alles `kuhjade `juures laiali Pöi

ahe1 ahe Vig Aud Vän Hää, g `ahte hajusalt R, Jaa hajusalt Lä, Mih KPõ TaPõ Plt KJn, `ahtme S Kul Mär Kse PJg Rap Lai, `ahkme Kär, `aste Kod; n, g ahe Lüg Jõh Vai Jaa Emm Juu parsile kuivama ahetud vili; osa sellisest viljakihist, viljalaug; viljalade ahe on `orrel `kuivamas Kuu; panema `reie `ahte; Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha - - `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; kui juo `valge tuli, siis õli rei ahes Jõh; kui oli `ahkme `pandud, siis `kööti ahi Kär; Kaks part `pandi `ahtme ala - - sedasi `pandi tuba ahe aavalt täis Kaa; `rehjes köib neli ahet; ahe jähi poolele, vili `puudus ää (sai otsa) Muh; `möisas ahe oli kolm part, aga meitel ika kaks Emm; `ahtmed olid parsil Kul; omiku paneme rehe ülesse, `ahted oo sees juba Mär; See (rehe ülespanemine) läks koa `kähko, `ahted olid enne toodod Mih; Sööma ajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil Hää; Kus ia rehe tuba oli, sial sai `ahte ühe küt́iga kuivaks; Kell kolm sai ülesse `tõustud, kella kuue `seitsmeks oli ahe moas Kei; ahe `pańdi põrandale ja pahmati `oostega vili siest `väĺla Kos; sügise `reiede aal tulesäde läks `ahtesse; kui rukis [põllul] kuivaks sai - - siis sai `oostega `vietud ahe `sisse JJn; rei on `ahtes ja nüüd ahi küdema VMr; üks rehi õli peksetud, tõene `aste pandud Kod; peris ahjuni seda ahet ei `pandud Äks; `ahtmes oli mitu `laugu Lai; [öösel] pekseti, et `valges uus rei `ahte saaks Plt Vrd ahendos, ahes, ahm1, ate

ahel1 ahel uus VNg, hajusalt S, Mär Tõs Khn Hää HaLo Juu Trm Plt KJn Krk/g -e/ Har, ahel|as Mär Kse Tõs Tor Kos Koe, ahil R LNg Rid Kul Kir VJg Iis Kod Nõo Võn Kam Krl/g -õ/, ahil|as Mar Plv/-a|ss/, g -a; hahhil g hahila Se Lut; pl ahelad Vig Mih PJg Amb JMd Tür Sim Lai, ahilaʔ Kan Plv Vas Räp hrl pl kett kinnitamiseks, köitmiseks; ka raudvarras nüüd on vana pagan ahilust `lahti (kuri lahti) Kuu; `päitse ahil, sie käib obosel pääs Lüg; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; peab koera ahelasse panema Jäm; vaŋŋid on ahelus `kinni Vll; `lühter - - ripub ahelate `otsas Pöi; kahed ahelad `ollid õrre `külges `kinni, kahe `katla ase `olli Muh; katel olli aheldega kerepuu `külges Phl; kui tiiväd `pandi ahiladega `kinni, siis tuulig jähi `seisma. `õhtu `pandi `seisma, omigu võttis tiiväd `jälle ahilast `lahti Mar; Adra ahela külje ravad `siotassõ adra vardõ `külge Khn; `saŕve taha olid [härjarakendil] ahelad `pandud PJg; ahel `aeti soojaks ja `pańdi õlle `lähkresse (külmal ajal reisil olles) HMd; koer on ahelas Juu; jalad ahelas `kinni JMd; paneme lehmad ahilasse VJg; `tiisli õtsa küljen õlid ahilad vai köied [ikkel]; pada õli ahilite õtsan Kod; nüüd om ket́tlõa, ahele, vanast es jole ahelit; maad mõõdeti aheltege Krk; obene `panti ahildega `mõtsa `sü̬ü̬mä; peni `olli ahilist `valla `pääsenu Nõo; tu vana`saadan olevat jo `põrgun `kinni `säitsme ahilaga Kam; eläje ommaʔ ahiliin Krl; ahela omma süvä kao manh, minga vett kistass; saina kellä ahela omma lühükeseʔ Har; piibo `vandu̬u̬ś, sääl ahilaʔ küleh; treńgiʔ oma äglil vai vedrol, ahilaʔ, mis `äkle küleh omaʔ Räp; pini `pańti hahilihe; pada oĺl üless pant hahilidõgaʔ Se || piltl (abiellumisest) siud `enda ahila `õtsa - - sa ei õle enamb `ninda vaba nagu õlid Lüg; ar õks paniʔ sa˽ka `hińdä hahildõ `otsa; tuu miiśs ka jo hahildõ otsah Se Vrd ahilik

ahendis ahendis Kul; ahendes g -e KJn; ahendis- Khk ahendus ahendissilm (kudumisel ahendatav silm) Khk; ahendest oli juba kaks `korda KJn

ahju- ühe`kerra `söima `terve `ahju `täie üheld `eidelt `kuoki VNg; ahju`küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed Mus; Ahju potid - - on `jälle sauest, tules põletud Pöi; `sirgemad puud `tehti ahukütuseks Kul; tarvitavad `turbid ah́u kütteks Mär; Mõni `mõisa või `ahjutäüs `voŕsta (tühiasi) Khn; ma elasin mõisa maa pial - - sain mõisa maa pialt siis ahjuküt́ise ka; seĺg sügeleb, nühin `vasta ahju`müiri Juu; ahjukütteks puid ja `metsa küll JMd; mina tegin agu iga suve, tegin seda ahjukütust JJn; pane ahi kütte, tieme ahju `kartulid VMr; ahjualune, kohe pane puid `kuivama; tämä ahjotegijä es õle küll kellegi ahjo`meister Kod; küll om kõreda ahju `kartuli, mitte kudagi ammass ei võta Nõo; ahu`meistri ja katusõ`meistri oĺl ma esi Har; ku ta vana lorbaśk om, saasõ täst laadsaredi ah́o`küt́jä Räp

ahu|vare ahervare vana ahuvare ase Muh; vana ahuvaregi kadund; põle muud järele jäänd ku ahovare Mar; me oleme ahovare `otsas näind `vaimo Kul; sii Kiisamaal oo - - enne Tatika küla olnd, ah́uvaresid oo `väĺla tulnd Mih; maja põlend, ahuvare veel ülevel Tor; sii me toa taga oli vanu varesid, ahuvaresid Rap Vrd ahju|vare, ahu|vars

ahu|vars ahervars maea on ära põlend, aho vaŕs on järel Kul; `mitmes `kohtas `näikse ne ahovarred alles olema Ris; `riihhetarõ `paĺli minevä `aesta nii mahaʔ, et is jää muud `perrä ku ahuvaŕs; no‿mma sinna ahuvarrõ asõmallõ kahru `uhtaʔ kasunu Har Vrd ahju|vars, ahu|vare

ai1 ai üld hüüds väljendab või rõhutab a. valu ai ai ai, mul on kibe Lüg; Ai, ai, ai, `kange valu läks `jälle `sisse Pöi; Ai, nöölas torkis mu sörme Rei; ai, ai kui `kange valo Mar; ai, ai, valus koht Kos; ai, ai, ära tie `mulle `aiget VJg; ai, ai, küll valutab Iis; ai, ärä pitsita Trv; nüid om ai ai, mul jala valutava Nõo; ai, küll om vallus aav Krl; ai, halluś um Vas b. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms Ai ai, kui kenädäst `laulvad; ai ai, kudas mia ää `kohkosi Khn; temä joonu `viina õlle klaasiga nigu vett, esi `kitnu, et ai küll om ää; ai sina `jummal, mes küll saab, ku ma kavva vi̬i̬l elä Nõo; ai sa pimme, kui ilusa ilma Ote; ai no˽tulõ illust `vihma nigu lakin Har; ai tä oĺl küll nii näläne, ku kodo tuĺl Plv; ai kui illoś Vas c. etteheidet ai, ai, tei paneta seda `naerust - - [mis] mina `räägin VNg; Ai, ai, mis tegäd Khn; ai, ai äbemätä, mes ta `sulle `ütleb Kod d. pahameelt, kirumist ai sa kura Jõe; ai kurat, jalg jähi ukse vahele Khk; ai, täna on tilgastand piim Kul

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

ainumas `ainum|as Hlj, g -a Lüg KJn, -ase Kuu; ainumas Var Vän(ae-) Ris Kõp, g -e Koe; aenomas Kul Mär ainus, ainuke `Ainumastigi `kärbäst ei ole tuas; [ei] Üöld mitte üht `ainumast sana Kuu; Küll õli tämäl `kahju sedä `ainumast last `mulda `panna Lüg; kaks ainumast [hakki] ja ikka nad `karjusid siäl - - aava `otses Var; viis mu aenumase leiva ää Koe

aitjumal `aitjumal Kir Ris, -jummaĺ, -l Lei, `ait́umal Lei Lut; `aiti·mal hajusalt S, LäLo Kse Khn, `aitü·mal Pöi Emm Rei LNg Kul Lih HMd; at́timal Jäm Khk Mus Vll, at́tümal Jäm Nis aituma at́tümala eest εε küll Jäm; laps pole mette nii pailu öppind, et `oskaks `aiti·mal ütelda Kaa; at́timal, at́timal, jumal önnistagu sind Vll; `Aitü·mal, nüid mool tükiks ajaks kala Pöi; `aiti·mal `äia, `aiti·mal `ämma, `söötemasta, jootemasta rhvl Muh; `aitü·mal, akkame aga nüid minema; `aiti·mal piima eest Emm; `aitü·mal `anmast Lih; `aiti·mal `toomast Kse; `aitjummal perenaasõlõ Lei

aitäh `aitäh, `aitä·h, aitä·h, at́täh R eP Trv Võn Rõn; `aiteh, `aite·h, aite·h, at́teh Kuu Vai Muh Emm Phl Khn Ris Äks KJn eL; `aiti·h Lüg Jõh; `aite, at́te Kod tänamissõna, aituma `aitäh, `aitäh, iad `lapsed Hlj; üks mies ei `tahtand tüö iest `maksa, `tõine siis `ütles: `aitä·h lubamast, `oidagu `silmad nägemast Lüg; `aiteh, tänan väga Vai; jähi at́täh `ütlemata Khk; Arstile ei tohi aitä·h `öelda, siis ei `aita Mus; Ma pole selle eest midagid `tahtand, ma tegi seda at́täh eest Kaa; kui teine `ütles `jöudu, [vastati] tere ning at́täh Vll; `aitä·h abiks tulemast Muh; Tegi nii äkisti - - et saand aitähkid ütelda Emm; Anna aitäh kassi käde, katsu kui koua kass elab Rei; `aitä·h tervisid toomast Kul; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; `aitä·h oletubaka tänu Kse; õõna eest ei ole `tohtin aitä·h anda, siis õõnad `minne ussitama Tõs; `Ütle onilõ aite·h Khn; aitä·h leva eest Hää; ega‿se na at́täh eestpõle `ühti, selle eest tahetakse muud koa `soada; mis sa `mulle at́täh `ütled, `ütle jumalale Juu; sooja leiva at́täh peab kohe `taeva minema Jür; suur `aitä·h JMd; sie on kohe nagu loĺlakas, kes ei `oska at́täh kua `üelda Kad; `aite vihale, `aite vedele, `aite saanale, `aite löönile (vihtlemissõnad); at́te ets (eest) `anda ei taha, ike raha ets Kod; `aitäh `öeldi tänus Kõp; `väike lait́s `ütless `aite·h, kui ta - - kõnelte mõist Krk; ladsile opetass - - at́teh Ran; at́teh, ole terve, et sa miu ka meelen piat; ma tei tälle tü̬ü̬d - - oless ta mulle `aite·hki ütelnu Nõo; `aite·h `taiva esäle, kõtt om jälle täis Kam; hää külh, `aite·h Har; `aite·h, hüä lat́s Rõu; ku `häste om saanuʔ, sõ̭ss `ütless suur `aite·h Räp

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

ajane aja|ne Aud, aea|ne Kul Vig Tor, g -se; `aa|ne, -tse Ote San aegne mu aeane noor Vig; see oli selle ajane palk (riidetasust) Aud; kevädetse `põrsa, `aprillikuu `aatse Ote; kolmkümmend mi̬i̬st saeva paĺt kodu, kiḱk selle`aatse mihe, kos mena oĺli San Vrd aonõ

hakk5 akk g aku Khk Kaa Kul HJn Trm algus, alustus, hakatus Keiki töösi peab oort akust peele eesti (hästi) tegema Kaa; märtsi kuu akuni Kul; sempte·mbri akust nigu kesk paigani võib viel ilus ja pala `olla HJn; Ükski asi põle jäedav - - ikke akk ja lõpp Trm

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

hakk|kirves mättakirves hakk `kirves - - lai `raudane; Vanal ajal hagiti igä kaik `pellu `raasukased hakk`kirvegä üles Kuu; akk-kerves, kabja `moodi, sedasi pekseti `turvlud ja maad Rid; akk`kirvega akkis maad Kul; akk-kirves - - said mulla sehes juured `katki `lüia Tõs Vrd haki|kirves

alassi alassi Kul Mär Kir Mih Aud, alasi Vig Kir allapoole sahk kisub väga maa `sisse, nina oo `konksus alassi; sääsed segiväd - - käeväd seasi üless alassi ühetesest läbi Mär; `viskas rähä alasi maha Vig; kui kraatsid kõrred alasi [kuhjal], sadu ei lähä `sesse Kir; seal `kõlpund sedasi, pea alassi ja jalad ülessi Mih; ülalt akkas [võrku] `alla vädama, tuli alassi (kalda poole) Aud Vrd alatsi

halastama alast|ama Hlj VNg Lüg eP/-ss- Kod/ Trv TLä, -amma Vai Plv, -eme Hls Krk, -emme Krl

1. armu heitma, säästma, häda leevendama üks alastaja inimine oli `nuorennasa jo Hlj; ma nüüd alastan sinu `pääle - - ei `anna sene `kerra `sulle `vitsa VNg; Miina, alastaja inimene, töi sis tüki `saia `moole `siia Khk; kohus käib ilma alastamata Emm; ek‿sa (eks sa) alasta, ära karista ikka veel Mär; selle `vaese inimese üle peab üsna alastama Ris; laps akas tuas `nutma, eks ma juost `jällelast `aitama - - et ma `jälle lapse `piale ka nii alastasin Amb; üks tuares inime on alastamatta VJg; alassaga `vaesse `piäle Kod; kõva, alastamata inime KJn; kui tõene inimene ei alasta, siss jummal ammugi ei alasta Ran; niä alastive `vaese `pääle Krl || (hüüdsõnana) alasta `peale, mis sinu `sisse on nüid siginend Kul; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod Vrd alatsema, halestama

2. kaebama, kurtma alaśt, et hulga `lat́si Plv

halastus alastu|s R(h- Kuu) Khk Pöi Muh Emm Rei LäPõ Kse Tor Hää hajusalt Ha, JMd Koe VJg Iis Trm Pal Trv Krk, alastu|ss Ran, g -se a. halastamine, arm ei sie `tunne alastust `toise `pääle Hlj; pole sellel `armu εga alastust, pöletas teise maja εε Khk; alastuse pärast võt́tis lapse oma `juure Iis; kõva `süümege, ei tunne alastust tõise `vastu Krk; vanast palleldi jumala käest `armu ja alastust Ran b. (imestus-, üllatus-, kohkumishüüatuses) oh alastus sinuda küll, küll ma õppetan, aga sa mitte et akka tegemäie Lüg; Oh taeva alastus keela sina, kui inimese `möistus ää kaub Pöi; küll see oo üks `irmus surm, oh oh alastus Muh; oh alastus arm `oetku, aas ermu `peale Rid; oh sina alastus, kas siit‿o `aige Kul; nüid õpetakse `koolis `tańtsima lapsed, sa alastuse aeg; ega siis sedaviisi siis `mindud nüid põllule nagu nüid minnakse, kaĺlis alastus, kis sedasi Hag; os‿sa alastuse vaim, mis sa tahad tegema akata Juu; oh `elde alastus, sial oli kohe kuĺdi liha Jür; oh sa alastus küll, nad on `kehvuses, ei `leiba ega kardulid kedagi põle VJg

Vrd halestus

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

haldjas `aĺdjas (-l-) Jõe Hlj Vai Khk Krj Rei Rid Kul Kos JõeK Koe VMr Kad KJn, `aldij|as R Ans Vll Hi(h- Phl), alij|as Mär HaLä Kos Ann Tür Pai Plt(aĺli-), `aĺgj|as HJn Jür JõeK Amb JMd Kod VMr Rak VJg Sim, g -a; `aĺjas (-l-) g `aĺja (-l-) Mar Ris Juu Amb Koe Kad Lai; aĺjas (-l-) Jäm Pöi Vig HaLo Hag Iis Trm Plt, aĺjass Pal Äks, g `alja; aĺlas Pha Kei, g `aĺla Lai; aĺgas g `aĺka HJn; pl -`aljad (-ĺ-) Jäm Pha Vll Jaa Pöi Muh kujuteldav üleloomulik olend, (kaitse)vaim kolm `aldijast tuld [laeva] `pääle ja - - `aldijad akkand `riidlema, akkand ühttoist `välja ajama `laevast Jõe; kive `juures oli `aldijas, sie vei `lapsi vahest - - ku niisugune lai kivi oli‿s `kardeti VNg; `aldijas on `jusku kodokävijäs - - `surne `näidäb kodo, ̀jusku `aldijas käib tagurperi (tuleb koju tagasi) Lüg; `aldijas on `metsa vaim Vai; näh `metsas ja meres `öötasse ikka `aldjad ja näkid olad Khk; suurde `metsade sees olnd suurt `aljad uiland eloste ja laulnd Mar; `aĺdjaid oli `paĺlu, `metsas oli, vees oli koa; `aĺdjas udu seest tuli, metsa vahel ennast vahest ilmutas Kul; aljas o `öössine `nõiduslik asi, `niuksed `köimesed ja `köijad pidid olema Vig; ta oli aljastega kokku `trähvan Ris; `metsas olijas uilata `vastu Rap; kui `aĺgja `jäĺgede `peale `metsas astud, siis eksid ära JMd; Ebavere mää pial elada ka `aĺdjas; kui `aĺdjaga `võitled, piab seĺla kuu `puole `oidma, ei siis saa `aĺdjas kedagi tiha VMr; aĺjas lupistas poisi ää Trm Vrd aldijaine

hale ale g -da R(n aleda VNg) L K I Ran Nõo Kam; alle g aleda Puh van Nõo; hale g -ja Kuu; n, g ale S Trv Krk; n al(l)e Hel; n, g alle Hls, allõ San Krl(n alleʔ), hallõ V(g halõhõ Har Vas)

1. adj a. (pisarateni) härras, liigutatud, halemeelne, kergesti kurvastuv; kaastundlik aleda südämegä, akkab kõhe `itkemäie; sie on ale inimine - - akkab kõhe `itku Lüg; `moolgid akkas taast ale meel Khk; Ale mees koa, akkab `nutma Pöi; süda läheb aleks Muh; kui on `raske asi, siis tuleb ale meel `peale Kul; tema on aleda südamega, akkab `nutma kui vähä `miski on VJg; teeb meele aledast Pal; ale meelege tule ikk ka `pääle Krk; südä lääb aledass, siĺmävesi om leevä `kastess; ike nigu aledamba meelega annat tälle, tiiät et ta‿m `vaene ja sańt Nõo; ku ma näi, et tä nii kurvakõnõ oĺl, siss lät́s `hindäl ka halõhõss Vas; `suuga murõhtass, `süämega iks olõ‿i hallõ Räp b. millestki, millegi tõttu kahju, kurb mul one periss ale temäst, üks vana üvä mies VNg; ale ja `kahju on kohe täda Vai; siis o nii ale, kui sul põle midagid Muh; tääl väga nagu ale `olla üksi Aud; ei olnd jo ale näha see kui mat́si `nahka nüliti Rap; ale taga tõiss, et ärä suri Kod; no võta kui tahad, ega mul täst ale ei ole Ran; `väikest last oĺl hallõ kaiaʔ, is saa `õigõst süüä andaʔ, ei˽`mähki˽kah Har; vaest eläjä `lu̬u̬ma um `õkva hallõ Plv; mul om teid hallõ, ti̬˽piät no `näĺgümmä Vas; ku hädä om, siss olõ õi `härgägi hallõ, kui hädäkõrd `mü̬ü̬da lätt, siss om `handagi hallõ; nõrgahtu põlvilt `maaha, nii lät́s umma naist halõhõst Se c. kurbust, kahju- või kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust või kannatust väljendav Midäs sul viga on tänä et `ninda haleja nägü oled, kas peigmees jätt maha vai midäʔ Kuu; kpll sie pidass aleda `jutluse VNg; See nii pisike ale (”arg”) laps Pöi; see `olli pisike ale `näoga poiss Muh; siis `meitel oli `neuke ale asi, põln änam mette `pruuti, põln `peimest Lih; sel on nihuksed ilusad aledad (mõjuvad) sõnad Juu; poja laps jäi pia põletikku, kole, ale `aigus JJn; ise itk ja lugi, aleda tuaniga Kod; küll om ale asi, et ma nii perätuss ole jäänu; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõ̭ik `rahva `ikma Nõo; halõha helüga laulõtass, helü um hallõ Lut

2. adj armetu, mannetu, vilets, halb Ei sie saa midägi `tehnest - - `niisike ale õli tõne; sie õppetaja lueb aleda `äälega, ei `kuulu kuhugi, kie `valju `äälegä lueb, `kuulub üle keriku Lüg; Riie mis sa `ostid on väga ale asi, öhugene ja pole tal nägu midagid Emm; mõni [inimene] oo ikke aledama (nutusema, kaeblikuma) äälega, mõni oo käredama äälega Mar; ei˽taha üteldä et uĺl, siis `ültät, et tä om `puuduline, uĺl on halõhõp sõna Har

3. adj (värvuselt) hele, valkjas, kahvatu, pleekinud, tuhm halepunane – `oige `valkjaspunane, `ruosa Kuu; tal on `valged `juuksed, aleda `karvaga Lüg; Anepojad - - `alguses on nisukesed alerohelised, `ennegu `lähvad `kollasest IisR; ta nii ale (kahvatu) `näuga; pisine ale (hall) lind on, lina`västrik Jäm; kui väŕv vähe `pεεle akab, siis jääb [riie] aleks Khk; Ta akkab `tuiskama, `päike on nii ale ja `valge Pöi; mis nisuke ale kollane on, see oo `aabjas kollane Mär; Karikakraga sai tulikollast. Kaselehtega alekollast Kei; kui see aĺl on `liiga ale, ehk saab `musta `ulka `panna [värvimisel]; oli nisuke alesinine riie JJn; lepikseened, nisuksed aledad roosad seened Ann; `omme vist sadab, pääv on aleda `näoga Lai; sii̬i̬ om `siande ale väŕm Hel

4. subst haledus, härdus, kahju-, kaastunne üsna ale tuleb `pεεle, kui sa seda köik pead `mötlema Khk; tuleb üsna ale `peale, kui ma teda nään Juu; emäl tullu ale pääle, võtten oma latse tagasi Krk; kui kaet toda viĺetsät elu, siss nigu ale tuleb `pääle Ran; tulõ hallõ pääle, nakass `ikma ärʔ Se

halg alg g alu (alo) üld(n `algu VNg; h- Kuu Phl V); `algo g alo, `algo Vai paraja pikkusega kütte- või peerupuu ottaga selt alult `tohtu VNg; rihebu alud, nee on sured jämed. levabu alud, nee on `peenimad pitkad; puud luhutasse `algudeks - - ja viiasse `linna Khk; puud pannakse pinuse, alud `süldas Krj; piiru alud `pandi `algude õrde `peale [kuivama] Muh; kaks sületäit `algu pöledadi ära Käi; vana pada `aeti `algusi täis (jaanitule tegemisel) Mar; aho täis `toorid `alga Kul; Üks alg akatab teise (ühest mõttest tekib teine) Han; `algõ õrrõd (ahjuesised parred peerulõmmude jaoks) Khn; alu `koorem oli `vankre pial Kos; kualituas panevad kohe suured kase alud `ahju VJg; mõõdu panevad [puule] `piäle ja `lõikavad ühepidused alud Kod; puupakk lõhutasse `algudest Äks; [pikne] lööb kuuse puru, `algudest (kildudeks) kohe, nii puru üksi tüka Lai; alu süä, puu süä pudeve si̬i̬ jäeb tule ürjätses Hls; si̬i̬ om lahe iluss alg, sellest ju̬u̬sk `pirdu ku `siidi kunagi; vanast ollu alukihi ahju otsa pääl; Andress lää, alg seĺlän ütelts ku kaśs lää änd seĺlän Krk; mul om kaits vai kolm `algu `kuiva puud, toda oia ahju `läitusess Nõo; Ütsi allõʔ (ühe halu kaupa) varastasõva puid Võn; mi̬ʔ pu̬u̬l `kiśti `pirdõ pedäjä alõst Krk; lah́k `halga Vas; maʔ lei halo `sisse, sai kat́s plaahhat Se || osmuse `algudest (malmlattidest) tehasse `rauda, sauna ahjude all Khk

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi

2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se

3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran

II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut

3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut

4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu

5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se

6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu

III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote

2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo

Vrd alh

hall2 aĺl g aĺli L K I Puh Kam San V(h-), alli L S/n (h)all Hi/ M T; all, `alli g `alli R(h- Kuu); komp aĺle- Kod Vil M

1. adj a. hall, värvitoon musta ja valge vahepeal ema kosel on `mustakas all Jõe; `lammass on `ninda `tuhkrust mend, vill keik all; `iire`karva `alli obune VNg; sie obone on `ruoste `karva `alli Lüg; vie `karva - -`alli; roda `muodi `alli Vai; lammaskarune aĺl; sedine aĺl udu vöttas viĺla ära Jäm; aĺl kut üljes Khk; `söuke aĺl vöi alli rebu obu Mus; aĺl kae on sool silma pεεl Kaa; undid ollid allid Muh; suitso `karva all Käi; aĺl paio ja punane paio ja remmelpaio `kasvavad `metsas Mar; määr on aĺl Kul; augu lina - - saab [ligunemisel] õbeda `karba aĺl; kurekarva aĺl vars nigu kuŕg Vig; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t (silmast); `kosla munad oo nagu ane munad sinised allid Tõs; `pisksed aĺlid parmud Aud; `valge aĺl teene (seaharjas) PJg; uńdi `karva aĺl Tor; Aĺl obune roheliste aiste vahel = jõgi Hää; `lätlasi (sõgelasi) oĺli obese pää kallal kui üks aĺl (väga palju, tihedalt koos) Saa; meri täna üsna aĺl Ris; selg on tal (lestakalal) pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; mõned oo mustad varessed, mõned aĺlid; vana aĺl jänes Hag; piimale tuleb kanastand kord `peale, nisuke aĺl libe kord Jür; ahad on allid linnud JõeK; aĺl lips `niuke ein, `niuke `aĺlikas rohelene, käib vikati alt läbi Tür; veked allid jäneksed Kad; aĺl kui kulu VJg; iire `karva aĺl luom Sim; kivide pial on aĺl sammel; aĺl rähn on vähä suuremb ku roheline rähn IisK; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid Trm; rublatükiline aĺl [hobune]; aĺlid [kanad] nagu pilve sagarad Kod; vesi ka aĺl nigu taevaski; sinine riie on ära `pleekind, aĺlist läind Lai; Tuleb sissi ku aĺl unt (külmast) Trv; tuhaperä `karva aĺl; aĺl savi om `rohkep su̬u̬ savi; alli liiva maa; `lamba keele - - laia lehe, alt om vähä allip ja päält om rohelisep; alli pajodest kah saap `lu̬u̬ka; suurebe alli `rästse om obu `rästse. vähebe alli `rästse õigats laulu `rästse Krk; alli piĺve toove `vihma Hel; kõrvenu aĺl (pruunikashall) Nõo; `vaśklaistõ pesä om sääne haĺl nigu `paakõnõ inne Kan; alliʔ silmäʔ Krl; `taiva `karva haĺl Se || (inimese juustest, habemest jne) mul `läksivad juo usina `juuksed `alli VNg; üks `allis juuks pääs; mina ja vanamor õlema ka `allis juo, vanuss tieb kõik, paneb `alli ja ramu võttab `vällä; Mure tieb `mustast, ädä ajab `alli Lüg; pia `allis `õtsas; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `jiuksed `löiväd `allist Vai; abe lihab alliks Ans; Inimene jääb vanaks, abe öleni aĺl Pöi; all pεε `otsas Emm; see oo nii aĺliks läind jüstku va meegas Mär; aĺl piä, allid `juused Tõs; aĺl ja vana naa et mulla kord peal; abe lähäb allis PJg; `juuksed läksid aĺliks Tür; aĺli abemega vanames Iis; Ta on visa `maksmisega - - võid oodata ennest allist Trm; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu Kod; [juuksed] aĺlid nigu õbe; vanast piast lähvad `juuksed aĺlist; igavene vana ja aĺl Lai; pia aĺl ots - - kui `juussed `allid Plt; ta om nõnda aĺl kui üit́s kulu Hls; `auste `alli pääd ja kumarte kulupääd; miu juuss om aĺl, alli `juuse pähän Krk; `juusse läävä murega alliss Ran; miu nättäväst `olli temä esä aĺl Nõo; vana haĺl miherõibõʔ - - pää jo˽haĺl otsan Har; haĺliʔ habõnaʔ Se || piltl aĺl uńt tuleb `sisse [öeld kui] `külma `auru tuli `tarre Kod; see oli `enne muiste, vanal aĺlil aeal (väga ammu) Lai; Võbiseb alli mehe küüdsin (lõdiseb külmast) Trv; aĺl mi̬i̬s `akne taga joba (koidkust) Krk; siast `asja ei ole küll enne alli `taeva all nännu Hel; haĺl mi̬i̬śs küĺmä tu̬u̬, üldäss sügüselt Lut b. luitunud, värvitu; tuhm `Särgid `poistel `mustusest aĺlist läind IisR; Riie oo tükkis alliks ää leekind Kaa; näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; kui maea on seist mõne `aasta, siis katuss ja seinad, kõik on aĺlid Lai; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; vili lää periss `näotuss nurme pääl, ärä kolaten, ärä `luitun, alliss lü̬ü̬ Krk c. tuhm, ähmane, ilmetu (pilk, vaade) käi magama, `silmad veda `allist juo VNg; sul on `silmad `allis pääs, sa õled pali `viina juond Lüg; `Aigel on ikke `allid `silmad Jõh; Omal silm aĺl peas, aga ikka ajaks veel [viina] `sisse Pöi; siĺmad on nii aĺlid peas, se akkab ikke surema Juu d. valge ja pimeda vaheapealne; hämar, sombune, pilves ilm on `alli juo, enämb ei nää Lüg; oomigu vaada `akna `pεεle, akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ilm läheb nenda allisk ja ähmuseks Khk; ilm akkas allisk ajama (pilve kirskuma) Mus; elm oo tänä naa aĺl, et üsnä varese `karba - - aga ei saja mette Mar; korra läks naa allisse, aga üüd `tõmmass jälle eledamass Mih; ilm oo aĺl ja ujus Aud; ilm on aĺl, `pilves, vihm tulekus Sim; taevas lähäb aĺlisse kik, päe nigu vivi̬ sihis `taevas ülebäl Vil

2. adj haljas, roheline; toores, valmimata – Khk Muh L pöld akkab `vörtsuma, akkab alliks minema, oras töuseb Khk; ruki ühna aĺl alles, `õitses tänini alles Muh; aĺl vili oo mes põle veel vanadlend mette Mih; kahe`kortsed odrad - - muist `valmis, muist allid; õõna pungad, aga tää ikke aĺl, kõva ja rohelene Tõs; ära lase last neid aĺlisi `marju `kiskuda Aud

3. subst hall loom a. hall hobune, veis pane sie vana all [vankri] ette Lüg; mine too aĺl `metsast ee Khk; aĺl on `aĺli `karva ärg Hag; `rautas aĺli ära Lai; pane allile ravva suhu Hel; olõ õi üt́s haĺl sõah õiʔ, sääl om mito (halle hobuseid sõjas ja lolle inimesi on palju) Se b. euf liik hülgeid – R Jäm Khk Mus Emm Khn Hää `alli `nahkadest tegime omale `pastlad Jõe; `hülged on kaht `seltsi, `viigarid ja `hallid Kuu; `allid `onvatta `nuorenna `üsna `valged VNg; vanad allid Khk; ned vähemäd [hülged] `üütässe mustud, teesed suurõd aĺlid Khn; aĺli liha aiseb Hää c. euf hunt vahi et sedä vana `alli `jälle ei tule pahandust tegemäie (öeld karjapoisile) Lüg; va aĺl käis `karjas, viis talle ää Hag d. täi siis oli meil neid `allisi, tead, mis `vaeva nee veel tegad Ans

4. subst halle riideid kandev isik `Kaimri allid (Kaimri küla meeste hüüdnimi) Jäm

5. euf kurat vana aĺl KJn

6. subst a. kartulisort vεhegeised allid Käi; `väikse alli olli nagu kivi killu, es ki̬i̬ `pehmes ka mitte Hls b. liik seeni `aĺle om jäĺle Kiĺgimäel paĺlu Ran

7. subst = hallitus – R Krk Har `enne `lähte `alli `ennegi kodond `ulkele tule; mesilaise puu oli siest `alli `läinu VNg; leib - - jääb vanast, viäb `alli juo - - `kuoriku vahed on `allis; all tieb `kaljale paha mekki; sa lähäd `viimast `alli juo siin oma `istumisest Lüg; `riided ovad `alli `aisu täis, `allitanned; terad `läksivad ome, `läksivad `alli Vai; piim `tõmbab koa `alli IisK; leväl lääp aĺl `sissi Krk; riibuʔ haĺl päält ärä [moosil], nigu haĺlitunu om Har

8. subst = hall1 Kui aned meilt ää `lendvad, siis tuleb aĺl moha Pöi; aĺl on maas; kui esimine aĺl tuleb maha, siis võtab [kartuli] `pialsed ära; juba akkavadki aĺlid `käima Lai

9. subst kae, silmahaigus – S Hls alli `rohtu ma‿p tεε Jäm; aĺl on silma `pεεle lasund Ans; seda silma `alli leigatasse ka; silmal aĺl pεεl, äi nεε änam mette; `rihli `tuhka vanad inimised kaabitsesid kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; allid silma munade pial Pöi; kõlu silmä `pääle kasunu, kel aĺl pääle kasvap Hls Vrd halle2

10. subst suits, mahv suitsu Noris teisteld alli Emm; `Lõuna`tuńdis saab `jälle `aĺli `lasta Jür

11. piltl mis sa aad `alli (uskumatust jutust) Ote

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

1. a. (kõige) all, allpool, madalamal olev alumane `sielik Kuu; `vergo alumine paul; alumiste `parside `pääle `panna rugid `püśti VNg; nied on alumised `ambad, midä all `lõuvva luu `küljes `onvad; alumine [veski] kolo on kivi `laudil ja ülimine `veski lael Lüg; `riide pakk ehk alumine pakk [kangastelgedel], sie kuhu `pääle `riide `juokseb; alumine `riide (vooder) õli - - `kuuvvel `sinne piha `külge `kinni `aetud Jõh; Täma `latvab aga pial `eina ära, alumine puol jäeb keik `kasvama IisR; alumised püksid ~ aluspüksid Jäm; köle tuulega alumine uul pakatand `katki Ans; alumine rätik paistab teise alt `välja Khk; ukse alumeine puu (lävepakk) Phl; tõi seda koore alumest `piima Kul; alumesed eenad oo aĺlitama läind Tor; kaebu aŕk on pialt kahe aralene, alumene ots käib moa sisse kibidega `kinni Nis; alumene keha oli paĺlas Kei; mitu `auku oli sel koogu puul, panid alumes̀se `auku, kui `tahtsid pada madalamale `panna Pal; lõhmussa - - `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb, sedäsi niinesse Vil; naistel om iki ilus, ku tal om sedä alumist pu̬u̬lt; [leiva] alumise kooremant lõigats alumine kikk Hls; lätsid [heina] `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless Ran; susi `võtnu Maril `amme jaku alumatsest veerest `kinni Nõo; Sõ̭ss ku joba [kapsa] lehe õigõ˽suurõʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti alumit̀si `lehti koŕati `pańgi Urv; `tsilkõ vett, alumitse läve hirre `pääle `külmssi, mis `mäelmätse läve päält `tsilkõ; Alumanõ vi̬i̬ŕ põĺlil `koeti joonikõnõ Har; [linaseemnesarra] kõ̭gõ alomi̬ì̬dsi `ruud́jidõ pääle `pańti kuusõ ossaʔ Rõu; [naistesärgi] `mäemäne om peenebäst, a alomane om jämehep vööniʔ; vaja `osta alomaist rõivast (voodiriiet) Se; alumadsõʔ `hambaʔ Lut b. kaugemal, (maapinnavormilt) madalamal, pärisuunas olev `istusivatta [paadi] alumeses (tuulealuses) `pardas VNg; alumised `veskid `onvad, midä all puol vett `onvad, nagu `Purtses ja `Püssis Lüg; [Põllu] alumene ots pae Pöi; alumene nõdu o `paĺjass süädud Kod; `mäelmine Lasa tu̬u̬ lõhuti ärä `täitsä, alumine Lasa om `u̬u̬ne `alla vi̬i̬l Hel; piltl temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; küll õpats koolin alt alumise ja päält `päälmise (õpetatakse kõike) Hls; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱ sa tahat puha `täädä Krk

2. (millestki väheväärtuslikumast) a. alusvili viljaalumised `korjame kokku `luomadelle Hlj; `pahma sava `õtsast alumist `vilja `kõrjati magasi `aita, kie `sinne pää `vilja vei; kui `massinaga `tuulatasse sis `õige `piened `juoksevad `tõise toro `müödä, nie on nied alumised `viljad Lüg; änna ja päris purude vahel olid veel alumesed, need oli päris oboste toit, seal olid aganad ja terad segamini Mih; kõege `enne on ibad, siis tulevad alumesed, siis põkked, siis aganad Nis; vanal aeal `olla - - `pandud seasi alumisi - - mis juba natuke aganitega segamine old - - leebale sekka Rap; `tuulamise `juures - - sai `ohradest alumisi ja `pialmisi koa Kos; mis tuule `alla lähvad, `üitakse va kõluivad ja alumesed JJn; aganaised või nisukesed alumised rukkid nied ikke jahvatati kas sigadelle ehk luomadelle Rak; rukkialumised on nied, mis `peksmise juures tulevad, mis tuas rabatud, nied on rapped VJg; `enne sai sarjaga tuulata - - alla tuult jäi prahine vili, tuulealused ehk viljaalumised; `kõlkad ehk alumise vili IisK b. seebisoop, -pära `siebi alumane Kuu; sihandussi `santisid `riidid `pestasse seebi alumisega Khk; kui seep ära lõegatud, siis alomene jäb paja `sisse Ris c. rasvavind, kõrne rasva alumesed, rasv oo `väĺla sulan kõik Aud

3. alus, alune, alaosa a. vundament, alusmüür, seina aluspalk – Sa elu alumissi panema Jäm; maja alumine `tehti pärast. suured kivid `pandi neĺja nurga ala, pärast siis `tehti alumised Ans; akatse `seina tegema, alumised pannasse maha; seina alumised tehasse `enne `valmis Khk; maja alumised juba mädad Krj || (millegi) alune (ruum) maja alomene oli kõik tühi Mar b. (eseme) alus, jalad meitel on törre alumised ühest suurest männist `tehtud; roosi potil keib ka alumine - - mis poti all keib Khk

Vrd alamin

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

ammuline ammuli|ne PJg Tor Kei, -le|ne Kul Vig/`ammu-/ Mih Tõs Aud Vän Hää Ris/`ammo-/ HMd Tür Kõp, g -se hambuline `ammulene võĺl Vig; ammulesed vaali `kaikad Aud; Kõik saed oo ammulised Tor; Kaĺla `aśte `põhja `pańdi ammulised puud, nende `piale `pańdi `õĺga koa, siis ei ummistand ää Kei; lehed on ammuleseks `süödud Tür; siukst pulgad oĺd `ristamesi igät `mu̬u̬du, ammulesi ja pikke ja Kõp Vrd ammiline

ammuma1 `ammuma R, (ta) ammub Rei Mär Vig/-o-/ Tor Hää K Iis; `ambuma Mar/-bo-/ Han, (ta) ammub Sa Muh Rei Kse Var Tõs Mih, ambub Emm/-o-/ Käi; `ambma Tõs Khn; tn `ammomene Kul (veise häälitsemisest) Kui ligidäl, siis `möürädä, kui `kaugal, siis `ammuda (ligidal olijaga tülitsetakse, kaugel olijat igatsetakse) Kuu; kui laps `itkeb, siis `üölla: no mida sa `ammud ja `karjud VNg; `luomad `parguvad `ammuda; `lehmad inisevad ja `ammuvad vasika taga Lüg; kui `veised pidavad pailu `ambuma, siis piab `tormi tulema; vassik on nii sandi äälega, `ambund ääle εε Khk; puĺl `luikab `ambuda Jaa; Lehm akkas piimavalu pärast ambuma Emm; veis ammob tab süiä Vig; `Vaśkas `ambus ööd ja päävad läbi Han; lehm akkab `amma ja `kurtma Tõs; kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (vähese jutuga inimesest) Hää; `veised ammuvad väĺlal, tahavad `õhtale `tulla Juu; vasikas tuli `ammudes kuju Ann; vasikad rohkem möögivad, aga lehmad ammuvad Lai; lehm ammub ja ärg `müirgäb KJn

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

hankima `hankima, (ma) `hangin Kuu; `ankima, (ma) angi(n) Mus Jaa hajusalt Lä, Mih PJg Hää K Iis MMg Lai, `angin Jõe Hlj Lüg Vai; `hańkma, (ma) hangi Rõu Vas Räp; `anḱma Kod Vil Nõo Ote, `ańkme Pst Hel, (ma) angi(n)

1. ahnitsema, endale haarama; korjama, koguma; muretsema, soetama olen `ankind omale varandust küll Vai; Neid katuse `roogusi oo vähe koa - - sa pead ekka `roogusi `kuskilt veel `juure `ankima Jaa; angib `liiga `paĺlo oma `kaela, ei joua ää teha Ris; ma `ankisin omale maja pea `peale Jür; angi `mulle ka üks kot́t sukurt Sim; tämä angib egäld puuld, kost aga suab, ei sua `kostki täis Kod; linu `ańksime peremeeste käest tü̬ü̬ i̬i̬st Vil; `ańkseva noid `paĺke ja teiva noid maiu Ote; tu̬u̬‿m `hańkmine, kui ei `keŕja, a nii pallet, kõ̭gõ kääse `hańkmah küllä pite Räp || ahnelt sööma Mes sa sidä`viisi `hangid, eks sa süö igä `säälist `viisi Kuu

2. tööd rassima; tõstma, vinnama suurtükka soost `väĺla `ankima Kul; angib seda tüöd, et ta peab `vaĺmis `saama, aga ega ta ei jõua Ris; mis sa angid, kui sa ei suuda `tõsta Nis; siis `ankisid teise (surnukirstu) `peale (vankrile), `ańtsid takka ja kiriku `juure Jür; ma pian `tõstma ja `ankima `paĺlu JõeK; raiutud aud `siutakse kubusse, siis on parem neid `ankida Amb; angib tööd teha Koe; ega tema seda tüöd üksi jõua ära `ankida Kad; `ankis omale ulga `tü̬ü̬d kätte, nüüd ei jõua kudagi ää `anki KJn; sa‿i `jõvva jo tedä `anki, ta‿m suur inimene Nõo

3. parandama, korda seadma, korraldama; toimetama, hoolisema ma hangin sidä paremaks; Ku tä (vanainimene) jääb viletsäks, eks ma `hangin siis tädä Kuu; `ankisin `verku `rannal; angin oma `aśjad kõik `korda Hlj; suure karja lastega on küll tegu, `enne kui teised angitud suab Kad; ma pian `uaneid `ankima; tuad on `irmus mustad, tahaks `ankida teised VJg; mea angi `aida Hel

4. peksma küll ma sind angin, nii et õige mäletad Sim; õleks `ankind `ankimise `viisi Iis || hakkima angid piänikesess Kod

5. kurameerima, armuvahekorras olema poiss ja tüdruk oo `ankimas; ne akavad ka juba `ankima Mus

Vrd hankama

hansa ansa hrv Kul Kei Pee Lai Plt Pil Trv Hel, (h)ansa, (h)ań(d)sa T V; hanss g hansu Urv; hańss g hańsi Har, hansa Rõu; p hansit Rõu; hants g hantsa Vas; ants g antsu Ote van puskar `viina `üiti vanaste ansaks Kei; ansad ajama Pil; tu̬u̬ ańdsa, mes kõ̭ge edimält tulep, to‿m äste kõva Nõo; Mul oĺl ka vi̬i̬l üt́s vana`aonõ suuŕ hansa praaga `tõrdu Urv; vanast sõ̭a `aigu tet́ti `hańssi kah Har; hańsa pŕaag um ka hüä rohi, ku jalaʔ `haigõ ummaʔ Vas; hansa, `puskar, samagońn, täl oĺl sada nimme Räp; `praasniki aost keedime hańdsat Se

hao|kubu haokubu – R Lä K I T V ao kubod oo penos Kul; mõne inimese `kohta `üeldakse ka et üsku au kubu Amb; aukubu `panda sugaraga `kińni VJg; see oli se [kütise] `loomine, et sa mättad ao `koodele `piale panid Trm; mäda takune lõim, karvane ku aokubu Kod; must piḱk `oĺli nigu ao kubu - - imelik piḱk kogu `oĺli Ran; Rebäsel om kohev and nigu aokubu taka Nõo; haoku̬u̬˽`pańti `rinda ja `turba˽pääle ja, nu̬u̬˽`pańti sõ̭ss `savvumma [kütise tegemisel] Vas

hapnama, hapnema `apne|ma, da-inf -da eP(-mä, da-inf -dä Kod) M(-m[e]; da-inf -de, apate Hls), apenda Jäm Pha Muh Trv Hls(-e), apente, apante Krk, nud-kesks apend Kul Han Aud Tür, apanu M(ape-); `apnõ|mõ, da-inf -dõ Krl; hapnõ|m(m)a, da-inf -daʔ Se; appane|m(m)a R(h- Kuu; `apne- Vai), da-inf -da Jõh; `apne|ma, `apnõ-, `apna-, da-inf apata T(-mõ, da-inf -dõ, -dõʔ San); `(h)apnõm(m)a, `(h)apna-, da-inf (h)apadaʔ, imperf (h)apass V(da-inf -dõ Krl, -taʔ Räp), nud-kesks apanu T V(h-)

1. a. (käärimisel) hapuks minema, hapuks muutuma; riknema putr, sie on mend appanemma Lüg; piim on jo üle`arvu appanend, jo on mend `kimburast; `taigin jo appano (hapneb) Vai; sii värviti poti sinist, `kusti pot́t täis, `pandi `apnema Khk; Napi `apnemisega - - `närdind leib Jaa; [taar] ära apen, `kangest juba apu Muh; Apend piim, kupat tuhlid ja keedet silgud oo sui kõikse parem söömaaeg Han; suretadud `kapsad, vähä keedetud enne `apnema panemist Nis; `siatsin leivad `sisse, teene pää on `apnend Amb; koore kern - - pulk oli ees, sialt `laśti siis se apend vesi `väĺla Tür; autsed es lasta apate, taari pääl läit́s esi apus Hls; leib om maha apanu joba jo Krk; ära sa kavva lase apata, muidu piim `apnep `vi̬i̬le; suvel om alb seppä oeda, lääb `apnema Nõo; `sit́ke `lehtiga pandass `kuŕke `apnema Ote; leib om ärʔ vala˛unuʔ, leib jäi `hapnamisest magõ˛õss Kan; `lämmä ilmaga `hapnõss putr ka˽välläʔ, ega ei˽saisa õiʔ Har; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; tegi `hapnõmada `leibä - - küd́si ilma `hapnõmada Räp b. (töötlusena) käärima; laagerduma; pehmenema (lina, nahk jne); määrduma, roiskuma, kõdunema paar nädala olivad [linad] vie sies, siis `läksivad appanema VNg; kui [uppunu] lähäb appust, akkab appanema, siis torm `peksäb `ühte `kõhta `kalda tämä Lüg; suured [lina] liud ei ole ead, kui `apnema akkavad, ei saa `põhja; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; apend maa – seoke kobe maa, `pehmeks läin, rammus maa Vän; Peog visati egä sae vahel soola et einä apnem ega tolmam ei lää Hls; ega lina es julleta süǵäväld seemendädä - - kui tuleb vihm, lü̬ü̬b kooriku `alla, sääl ta `apneb Ran; `panti naha `apnema [parkimisel] Nõo; maa lätt `apnema, siss om ää `viĺla tetä. keväjä, perän arimist lätt `apnema Ote; villaʔ - - `laśti hapadaʔ kolm `päivä, ka `lämmän kotussõn (potisinisega värvimisel) Urv; pirru pakuʔ `hapnõsõʔ Rõu c. pikaajaliselt seisma, vedelema `Vergud visatud `märginesä `kuuri`nurka happanema, `täüest mädüksisse Kuu; see [mõrd] oo mõned nädalid sii [ulu all] apen `peale Muh; ain saesap kaarin - - `apnep joba mitu `päivä maan Nõo || piltl si̬i̬ tüdruk om juba ammu apanu. sedä ei nuusude mite `kennigi Krk

2. laisklema, tegevuseta olema – Se Lut kavvas sa `hapnõt, tulõ õi üless ärʔ; läpe‿i· hapada umah kotohki; kae kohe latsõ jäänü `hapnõmma, näe ei kodo minnäʔ Se

3. lobisema, lori ajama taa `hapnõss kõ̭gõga suust `vällä Plv; Mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas

1. apeek, rohukauplus tämäl on ka `tarvis `tuvva `apteegist midägi `kapli Vai; `aptegi rohud oo ikka paramad kut maa rohud Khk; sabadil̀li saab `apkide pealt Mar; läks `apteek̀i `rohtu `saama Tor; pailu podelisi ja `kluasisi, kohe nagu mõni `aptiek Koe; `tohter tieb sädeli ja mene `aapteegust osta kohe VJg; kübara `musta ja siĺma sinikivi neid sai `aptigist `tuua Lai; piirätust pandass `aptikin ruhe manu; vanast is olõ `aptikki, siss `tu̬u̬di poodist rabanduskivvi, `juudasitta ja pisuhanna verd Har || piltl `Täpne `nindagu `aptiigi kaal Kuu; (napp, kasin andmine) `rohkemb oma `puole `kiskuja - - kalu ans ka `ninda `jüskü `aptiigi `mieduga Kuu; Mõni `irmsasti napitab, jusku `apteegi kaaluga annab Hää; ta ańd ta puuda jauhvõ `väega ńapustõ, nigu `aptiki kaaluga Har Vrd apteeker

2. apteeker ütteld `aptiegile et - - `aita takka (ussi hammustust ravida) Jõe; `aapteek `ütles: ära sa `prilla ette pane PJg; `aptik toonu `rohtu, määritu tõist (peksasaanut) Ran

hapu n, g apu eP(-o) M TLä, appu R, abu Jõe Kuu(h-) Khk; apu g `apna, p aput T(g -õ San) Lei; (h)apu, `(h)apna, `(h)apnõ, p `(h)apund, `(h)aput V; komp apem Kod Kõp, apep Krk

1. hapu; hapuks läinud, hapendatud habu piim; Abu `nindagu `äädigäs; `keideti abu `kapsta suppi. sie oli siis `pulma loppu toit Kuu; kisla apu [õun] väab suu `kiiva Jäm; [kase] mahl läheb abuks Khk; Nina peas kut apukuŕk (külmaga või joodikul) Pöi; nii `kange apu, et ühna peast köis läbi, kihvakas apu Muh; apo mańt Mar; ja õlle pudi keedeti õllest - - nisuleba tükid `sisse ja apuleba tükid ja Lih; tilgastand [piim], apu magu sees Vig; kibe apu nagu aanikas Kse; apumad marjad oo jõhvikad Tor; apu `kaĺla `joodi ja soolast `lesta `söödi Ris; Piim on natike apu`võitu, aga päris paksapu vi̬i̬l ei ole Hää; kui tainas on natuke apukaks läind, tehakse apukäkki Kei; leevad on vähe apud Juu; apu piim, sie apendeti ära puupüt́i sies - - mida apumb oli, seda paremb oli `süüa VMr; tuleb nagu apu ais ninasse Kad; leib one nagu apem Kod; `suisleppa ma tian, need on apid ja magusad õunad Lai; piim apu ku tuli ~ kisla Hls; midä apep, sedä parep Krk; mõtsiku `uibu küĺlen om abuda ubina Puh; `apna kurgi; si̬i̬ taar om nii apu et panep vai `kiŕgmä Nõo; nii apu nigu pihkar Kam; suu jäi nigu `apnass `maŕju süvven San; putr om `raassõ `hapnõ `mauline; mõruva˽`hapnõʔ Har; `kiisla oĺl ilosahe hapu Vas; kui kohetuś om hapu, sõ̭ss vaja [leib] ärʔ `kastaʔ Räp || käärinud, riknenud supp oo apuks läind Khk; Tuba oli nii suurt santi apu kala `aisu täis Pöi; kalad lähevad vahel koa apuks, kui napp sool o Muh; liha lähäb apuse ja `vängese Tõs; [toit] om apus lännü, ei sünni süvvä Hls; apu lõhn (paha hais) Krl || piltl vana, kulunud, tüütav ära seda juttu `räägi, sie on jo apust mend VNg; läks juba apuks see asi (pulmapidu tüütas ära) Vll; nali juba apus läind KJn

2. halb, kibe, vastumeelne tegi `miele apust; kohe miel `lähte apust, mina‿i `tahtu nähagi toist VNg; kõik appud sõnad `luobid `mulle suust `vällä Lüg; Appu nägu ies, mis nüüd viga on? Jõh; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks; meel on nii apu ja sańt, ei taha kedagi Juu; ta on alati apu `näuga VJg; kõik õlid ühel nõul [tema valimisel], küll ta näele nüid apuss lähäb Kod; kui elu apu, siis nü̬ü̬r `kaela KJn; temäl apu sõna ütte `puhku suhun Krk; mi̬i̬l um hapu Plv; hapu maa 1. halb maa, ”külma põhjaga (allikane) põllumaa” apu maa pääl kuiva suvege olli vili küĺle pääl mahan puha, apu maa om keedikine Krk; tah `hapna liiva pääl no midä kasuss Plv 2. (mõneks ajaks) sööti jäetud maa `jäeti apu maass `engäme [põld]. apu maa es ole kava `aiga `seisen, ta üte `aaste olli mahan ollu, visati vaist `kaara `pääle, vaist jälle lina [ilma väetamata]; ku lahep maa om, siis jätä maha, lase apumaa all olla, siis pane sõnnik pääle, küll siis rügä tule Krk || sõim kuradi apu `rätsep Kse

3. hapusus, hapu ollus, hape eks need toedod, kellel ei ole sees `soola ega apot, need ole magedad Kul; apu aab leevä `kerkima ja `käärima just ku pärmgi Var; mõnekord `pandi [värvides] aput (äädikat) ka Tõs; apust on mage viel, ei kõlba viel apu`kapsa suppi `kieta VMr; magusad ei taha, apuda ei taha Kod; ta tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge Krk; apnale om mage (leib) Nõo; vana leib tule ärä võtta ja uus [taarile] `pääle `panda, si̬i̬ ei anna enämb apud Kam; [leib] ärä vala˛onu, tu̬u̬ om apund `puuduss Kan || = hapatus `leiva appu. mõned `keitäsid appu `putru, `leivä appu `putru; naha appu Lüg; leiva `aśten, sel oli appu sies, `üeldi juurutus VJg; apund ajamõ pimesikku mängima tu̬u̬ oĺl `apnõ ajamine; latsõ ajage no apund. `pańti ütel silmä kińniʔ, `saisi `ümbre `tsõ̭õ̭ri; läkiʔ apund ajamõ; `apnõ ajamist tet́ti tarõn Har

hapu|rokk kaerakile, ka rukki- või muust jahust (ja kartulitest) või leivataignast keedetud hapupuder – Jõh Pöi Muh L Kei Lai Hls pooled odra jahud, pooled ruki jahud ja `tuhlid koa, siis pannasse `õhta - - `apnema ja `aetse omingu läbi sõela, see oo apu rokk Muh; apurokk apuleivä `tainast tehasse Mar; apurokkasi oli, kardule apurokk ja kara apurokk Kul; aga ega ta (hapurokk) `kõhtus seesa - - see apu roka kõhutäis oo üle aja `astuda mud́u Mär; mõni teeb või piimast apurokka Kse; `tuhli apurokk. `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes ja `pandi leiva künase `apnema. rukki jahu `pandi `ulka koa, siis `aeti läbi sõela, `pandi natuke vett ja keedeti ära Han; leva apurokk Var; Apurokk kõõgõ param magusa külmä `viegä `seüäʔ Khn; apu rokk `tehti leeva `tainast - - nüid `ööldasse leeva kiisel Lai

haraline arali|ne Sa Rei L K M(-lin Krk) T(g -tse), arale|ne Sa L K, g -se; haralinõ g -dsõ, -tsõ Se, pl -tseʔ Kan a. = haruline1 me kutsume [orasheina] sii sörgrohuks, suur aralene pea on `otses Vll; uśsil on kahearaline keel suus Kul; aralene ja saŕviline känd Mär; mõni oo aralese koonega (lõua otsas on lohuke) Mih; kevadine lammas on araline (lahja, kondine) PJg; jõgi läks kahe araleseks Vän; Lõõg `oĺli kahearaline Hää; ma tegin neid (kootud tekke) igate `moodi, aralesi `roosisi ja Juu; `juukse otsad on aralised VJg; kahearalene ang oli, kolmas aru oli päkk Äks; araliste `kirjege `üüke Trv; kate araline puu ja `kangest `oksline Krk; [piibu] `vanduss `olli serände araline, piip `olli tõõse aru otsan ja vaŕs `olli tõõse aru otsan Nõo; ku lina om õrre, siss om ta aaraline, sis om tal paĺlu kugarid otsan Ote; põdrasarvõ haralitsõʔ Se || piltl tige, õel enne `vihma siis oo [kirbud] kõik naa aralised - - amustabad Mih b. subst üks araline (konn) oli `mõrdas, ei muud põlnd `ühti euf Kul; kas sul täna `ü̬ü̬ssi aralest (meesterahvast) käis ka KJn Vrd aarakline, haaraline, haragliganõ, arakline, haralik, haralikanõ, harglik, arglikanõ, hargline, hargõline, arkiline, arklik, arkline, harklikanõ, harõlikanõ, harõline

arenema1 are|nema Jõe Lüg Krj Pöi Emm Kul Mär Saa Kos VJg Nõo Kam, -nama Vil Trv, arõnõmma Har Rõu, nud-kesks are|nu Kam, arõ- Har (järk-järgult) kujunema, tekkima; edenema, edasi minema meri on niipalju vähenen, et se Saaremaa on merest `välja arenen Krj; ja siis ta (tuulik) arenend aga nad‿s ole‿s esimese korra sedamoodi koa mette. kõik on asi nii `kaugele arenend Pöi; neitsi on pärast arenend sõna Kul; tüdrugud `pioga `laotasid [sõnniku] laiale. aga siis, viimäti se arenes `väĺlä ja siis, `aŕkidega `laotadi Mär; siis akas ilm arenema miu `põĺves Saa; kui paĺlu sa selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid, poha viimäne Vil; ma‿lõ nii `kuuldanu, et `lämmägä tegüness looga`lü̬ü̬ja `lontõ `sisse vii `sisse, peräst säält arõnõss kihulanõ `vällä; tu̬u̬ asi võid `kaugõ arõnõda, kooni `paari saavaʔ Har || `iuhka on juo arenend, lähäb `sinne `riista `põhja, saab `käinest Lüg

arg1 arg g ara R(n `arga VNg Vai) eP M uus T Krl, arra Vig Mih Khn Aud PJg Tor uus Har; komp ara- Jõe Kuu VNg Käi, are- LNg Kul Amb Ran

1. arg(lik), kartlik, julgusetu `kaige aramb mies sie jäänd - - `kaige taha `päidi; arg kuer naha `oidab Kuu; `enne oli `ninda arg et `üksi ei mend `väljagi; obuse irmutaja [luristaja]; arad kui kanad Hlj; miks sa nii arg oled, põle taris `karta `ühti Muh; kui nõrgad närvid, sis veri oo arg Tõs; `arga`moodi (aralt) PJg; lammas jääb arrase Tor; arg koer oiab oma püksid Ris; arg nõnna kui jänes Juu; `arga`võitu inimene KuuK; arg kui lind Amb; aga tema oli arg vaim JJn; minä ei õlegi arg ehmätämä; `julge piä toedab, arg au kannab Kod; aral on jänesse nahk põues, süda `saapa siares; läheb areldi, kui arast piast läheb Lai; si̬i̬ om `seande `peĺglik, si̬i̬ om arg Trv; lü̬ü̬b arass, ei `julge; saab irmutada, lääb vi̬i̬l arembass Ran; vahasõ `juusega inemise omma kõ̭iḱ arraʔ Har; ara verega ~ meelega ~ ihuga arg, kartlik `toine on ikke arama verega ku `toine VNg; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Nii ara ihuga inimene, et kardab `surma Pöi; see nõnna ara meelega, `kartlik Muh; si̬i̬ one `irmus ara veregä, `pelgäb `kõiki Kod | nämäd `olled `oite `arga `nahka, `kartaned näid `hirmuduksi Kuu Vrd aralik, ara|vereline, arga|nahkne, arglane1, arglik, argne

2. (millegi suhtes) tundlik a. (valu, külma, valguse, hapu jne suhtes) hell, õrn, kartlik; valulik silm on `arga ei tohi `päiväle `näitä VNg; `ambad `jääväd arast ja `elläst kui `süöma `pohli ehk appu `asja `liiast Lüg; `Päälä `aigust on keha `ninda arg - - `kardab `külmä Jõh; ta jalad arad, ta vöi paljast `jalga maha `panna Krj; kui `ambad vanad aa, siis nad jεεvad araks, kardab `kölma ja soja ja Emm; `enne olid inimestel `terved `ammad, aga nüid soja kardulatega teevad `ammad araks; lapsel on arad siĺmad, ei tohi `valged näidata, `süńdind lapsele ei näedatud `ilmas `valged; me rukis jäi nii imelikuks araks nende küĺma `öödega Juu; `piäle saana one iho arg, ku jahe maja (tuba), akab külm kõhe Kod; ihu on nõnda arg ~ õrn et ei või mitte näpu otsaga `katsu, siss on valus Vil b. külma, põuda jm kartev (maa) `nõuke suur keeb maa ara põhjaga (liiga märg või põuaga liiga kuiv) Mar; arg moa, kardab `küĺmä, ei kanna kevade oost peal, `pehme, keev moa Juu; va liiva sosś, tema jo kole arg, ei kannatand seda kevadest `kuiva sugugi `välja; meil siin va arg mua - - on ikke külm taĺv, leivast `lahti kohe Kad || kehv, kõlbmatu, viljakandmatu (maa) meil sii nii arg maa, paĺlas rihk Khk; arg maa - - tuul viib `liiva ja ei `kasva seal kohe kedagi VJg

Vrd arge

3. (mõistusest) nõder, rumal; halva mäluga arg ütelts ken rumale aruge. ni̬i̬ om puha arass lännu Krk; miu pääajo om vanass ja arass jäänu; `seandse inimese kottale üteldess ara `pääge inimene, kes ruttu ärä unetess Hel

argi|päev argi-, aŕgi- eP(h- Rei), `argi- Kuu Lüg Vai, aŕk- LNg Kul Vig Han Mih Tõs, ark- Aud, aŕg- Kei (sõna lõpuosa sag lühenenud) tööpäev, mitte pühapäev Üks pühä pühä alade, ei `argi `päivä `ollagi Kuu; tüöd tehä `argi`päiväl Vai; Argibe aige - - pühabeti oo üsna naksis naine (laisk inimene) Kaa; argibe `riided (igapäevased) `selgas Krj; `Aŕkpä õhta tihatse sukavarrast Han; `aŕkpa olid - - ikke `pastlad `jalgas Tõs; kuus argi`pääva on nädalis Rap; padja `pit́sisija kõik tegin pühabä, kes mul argibä `aega `ańdis Juu; argibä `aigeid küll, pühabä põle matta kedagi Ann; äripääv ~ argipääv van Pil; tööpää ~ aŕgipää hrv Kõp Vrd arg2, argen, ari1, ari|päev, art|päev

hari1 ari g arja, p `arja eP M T(n arri Ote); (h)ari g (h)arja, haŕa V(g haŕä Se; aŕd g aŕda Lei); ari, `arja g `arja R(g h- Kuu)

1. hari, millegi tipmine, kõrgem osa, (piklik) ülaosa, ülaserv, murdekoht a. (katusel) Õlgkattussel õlid akkid `arja pääl Lüg; Vana ise ölal `arjas, poiss annab alt [roogu] käde; Kui näed kevade esimese linalinnu - - katuse `arjas siis tähendab see sui `pitka lina kasu Pöi; enni pandi lina luud katusse arja `peäle Vig; meres on `laini ku tua arjad Hää; Kui maikuu vilu ja vihmane, täidab küinid ja aidad arjani Trm; arjast mädänep katuss kige vähep Krk; tõnnisspäeväl pidi olema keśk taĺv, siss üteldi, et tõnniss om tare arja pääl Ran; õlekatusse `arja tetti, õleotsa käänetivä katõkõrra ja siss `peenikest õleprahti `pääle ja `panti lapikit `kivve vi̬i̬l kõ̭ge `pääle Nõo; tuuĺ om katusõ harja vällä `lahkunuʔ Har; varõssjalaʔ lasõ õi haŕast `oĺgi vallalõ Se b. (viljarõugul) `auna `arja `pääle `pannasse vihk Lüg; anguga tõsteti [rõugule] pää või ari `otsa Hää; rõõgu arjad läksivad `kasma Pal; pane arja pääl üles `riise Krk; Rõõgu hari `pańte viglagaʔ, tu̬u̬d es küünütäʔ üsäga˽`panma Räp c. (mäel, künkal jne) Nasvad on meres kivi `künkad, kuiv ari pääl; `püitaks angerji siit samast jooma arja tagant Hää; mis säl mää arja‿bel ka kasub Khk; mättä arja päält sai ni̬i̬ marja Krk; mäe arja pääl om kehvemp vili Kam; päiv `nõśsi mäe arja takast üless Har d. (künnivaol, lainel, hangel jne) obone ei `sõisa iast vaol - -tämäl on `räŋŋes vao `arja `kõndida Lüg; `pohja `tuulega on [laine] `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; meri lainetab `valgess `arjas Khk; Laine arjad olid `valges `vahtus; `Nii sügavad `talved olid, et aŋŋe arjad olid katuse `räästas `kinni Pöi; künnivao ari peab olema `kõrge Kul; `Ku̬u̬rija laine, temal ari ruĺlib i̬i̬s Hää; ärä sõkku vao arja pääl Krk; lume angel `olli nigu ari pääl, `päälmäne ots `oĺlo nigu `väĺlä poole tuisanu Ran; kui `kartulit mullati, siss `lasti muld katõlt pu̬u̬lt `õõla arja `pääle kokku Kam || vagu kas haŕjaʔ omma lastuʔ, et ma saa kartoli pannaʔ; `Kapstaʔ ja ronguliʔ istutõdi ka˽`harja Har e. mitmesuguste esemete jne ülaosa, üleval asuv osa ülä `arja ajama [kiike] Lüg; sua ari (soaraam) on piide `ümber Khk; Ülemese palgile soon sisse - - alumesele aga ari mis soone sisse käis Emm; sealt rangi arja pealt võtnd kaela katti Mar; teĺle arjad (kangastelgede külgpuid ülalt ühendavad ristpuud). `arjade pial käisid need puud, kus suga oli Tõs; [linad pundis] on `aŕjapidi koos Saa; lavva pääl tett `niit́sme, neil om sõlme arja päl (ülemine niievarb) Krk; [kuhjamalgad] `panti `arja pidi kokku, kas viis `malka vai Ran; Säält kost paari˽kokku oĺliva˽`pantu, tu̬u̬d `otsa kutsuti paari haŕjaotsass Urv f. kõrgem piire, vahekoht maade, niidukaarte jne vahel vahe arja `pεεle pannasse kivid vahel, kui `aida‿p `tehta; `arju [heinamaasihte] ajama Khk; Siie kupitsa peele joosvad kolme küla maade arjad kogu Kaa; Mõni jätab `jälle suure koare arja, koare alune jääb `kõrgeks, `arja Pöi; kes iast `niitis, ei jätnd `arja, tönk õli lühike Trm; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; kes om `niitjäd, niidävä iluste, ei tunnõgi kaari `arja, om ilus puhass tasane kõik Ran g. äär, serv Ultuss`ääred `õmmeldi üle`arja - - kas `riide äärt `vastakutte, sis `niulaga ülä`äärä Lüg; vindi ari ei jäe terav moeto, lastasse kõlm `kõrda Kod || nööpaugupistes õmmeldud tagid meestesärgi käisevärvli servas meeste`rahvale `lu̬u̬di haŕja `käüse `värvli `otsa `valgõ niidiga Har h. piltl Arjani aritud (kõrgesti koolitatud) Kuu; Mõni luam `jällä ise õli `arjani täis (viimse võimaluseni), aga - - `mutku `aagas siit toppi ja säält toppi Jõh; harja kõrgeks pealt teravaks; harjal, harjas kõrge, pealt terav maa on `kärjel ja `arjal, konerik Lüg; Kui talve tuisune aeg oli, siis ajas lage peel teed keik iganes arja Kaa; Kui kenast `künti - - siis vaud on `arjas; Tee on nii `arjas ku kerstu koan Pöi; ku ti̬i̬d arjan talvel, siis kasvab suvel üvä vili Kod; om paastukuul ańge ja ti̬i̬ arjan, siss saab ää suvi Hel; ti̬i̬ `korgõh, haŕäh üleväh Se; arjan ”segamini, korratult” mea ei putu neis, las na olla kuhjan või arjan siin mahan Krk | ku näil (ahnitsejatel) `endil kuhjan ja arjan om, aga iks tahva `tõese käest Nõo; minu harja, ütte harja (minu-, ühe-)taoline, -vanune minu `arja mees SJn; temä võis siis minu `arja `olla Vil; su̬u̬ kuuśk ja laane männ nu rehendeti ütte `arja (on ühtmoodi kõvad) Pst; seant miu `arja `miuga olli koolin üten Hls; taa om mukka ütte `harja Urv

2. (linnu)hari kana akkab munele, siis ari lähäb punasest Lüg; metskukk, ilus punane ari nagu isa tedrel Mär; usside kuningal oleva punane ari nagu kukel Hää; kukk akkab `arja kasvatama Kos; `veiksed kuke seened - - nagu kuke arjad karva päält Äks; arjaga uisk, kis arja ärä söövet, mõistvet kai`tõisku linnu ki̬i̬lt Hls; kikka ari om lötakeli tõese poole pääl Nõo; kanal umma˽peenikese jalaʔ ja `harja olõ õiʔ olõmahngi (tibudest) Rõu; hari punane, hari läheb punaseks (vihastamsiest) tegi `toisel `arja punaseks Hlj; ari on punane, poiss on vihane Jõh; mool üsna ari punane Jäm; ari punetab Pal; ari lää punatsess Trv; Ku‿tal - - hari vereväs lätt, sõ̭ss ta nu˽t́saagatas õ̭nnõʔ Rõu Vrd harjas2, harjus

3. pea, juuksed – Lüg Saa eL `juoksu päält lasin kõhe maha jänesse. nii kui mats käis, `viskas kõhe üle `arja jänesse Lüg; ta aris kaśsi `aŕjapidi (turjast) `kińni ja `viskas `sahvrest `väĺlä Saa; poisi kakelnu, `arja pidi kogusin Trv; emä võt́t arjast `kinni, siss tutut Ran; temä tulep `mulle kate käpäga `arja nigu lõvi peni jälle Nõo; nigu tapukikkakeseʔ alati `harju pite riiun kuuhn Rõu; meheʔ heitvaʔ `harja (taplevad) Lut; harja ajama, kargama, minema kellelegi kallale minema; tüli alustama mu aig om nõnda igäve, et `kargass või `arja `kinni Krk; `pehme loemuge ei lää tõesele `arja, ei lää tõesele `kurja tegeme Hel; ja mina takast säĺlä Tanelile `arja Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; Juta Õiõga aiʔ iilä˽ni˽`haŕja kuiʔ Rõu

4. haripunkt kui `talve `arjal ei õle `külmä, `millä sedä siis tuleb Lüg; tõnikse pääval taĺv arja peal, leib pooleks, põhk pooleks JMd; päiv um haŕa pääl; päiv nakkass üle haŕa `maaha minema Plv

arinal adv < arin2 tormates, lõrinal – LNg Kul Vig Kse koer tuleb arinal kallale Kul

arutumasti aru|tumast Kul(aro-) Khn, `arvu- Kuu = arutult siis akkasid naa arutumast `käümä, siäl piält`randas olid kõik valla luõmad kuõs Khn

arvestama arvestama Pha Kul Kos Tür Pal, `ar- Kuu VNg Lüg, arvastamma Plv; tud-kesks arvestud Kse JJn, arvõstõdu Räp arvestama, arvesse võtma Naise varandust ja kana sönnikut et maksa arvestada Pha; sai `pastlepaar `väĺla arvestud, kui lai tuli sie, kus `pastli nina JJn

arvitama arvitama Kul Vig Kse toimetama, korraldama; parandama Vrd arbitama

ase ase g -me üld, -ma hajusalt S Pä eL(n asõ V), p aset üld Emanner(v.a V), asend, asent VNg S Ote V

1. a. magamiskoht, -ase (väliskohakäänetes üld, v.a L, sisekohakäänetes hajusalt S L, Ris Vil); aluskott, põhud, magamistarbed Kas sa oled juo uniasemell (magamas); eks mul ole siin `aiga medellä `seljällä asemell Kuu; magasima ühes asemel VNg; ärä `õhtast aset `kiida Lüg; memm oli asemel `aige Jäm; Ase kut seapesa; tie sa ase üles, magamise aeg oo kεεs Khk; mene kergita ase ära, pane palakas `pεεle; Aseme ölgi sai iga jöulute ees vahetatud Kaa; Vanad inimesed olid oma asendega kurus; magab ikke kesk asend Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Möni inimene jεεb enne surma kouaks ajaks aseme jäuks Emm; aset pidama (voodihaige olema) Rei; `viskasin asemesse pikali Mär; teinekord ta (kana) üppab asemesse Kse; Omigu kiida aset, `õhta `ilma Han; Panõmõ `puhtad `riided kua asõmõssõ Khn; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe, asemel KuuK; tüdruk oli `teisis asemel, mia `teisis asmel; tõuse ülesse, ei saa asemest `lahti! JJn; ei jõua asemelt üles `tõusta Ann; Piab asemed põandal̀le tegema Trm; kos ü̬ü̬, sial ase, kos pääv, siäl paik Kod; oĺlin pikali asemas; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; nüit ta ot́s viimäst aset (surijast, kes voodist tõuseb) Krk; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada Ran; mia tei sulle ää `pehme aseme Puh; valgen piab ase ärä tegemä Nõo; Ase tetti `aendest `sisse, kos `ü̬ü̬se karjusse ja aenalise magasiva Rõn; tetti asi ja `eitsi magale San; mul oĺl `täämbä ü̬ü̬d `väega halv asõ Har; ma lä `säńgü asõmõ pääle; `mińke no ti̬i̬˽`tu̬u̬htõ `tarrõ, `seohu asõmahe maha ai arʔ Vas b. seina külge kinnitatud, ühe või kahe tugisambaga magamislavats kravatid vai asemed õlivad `tehtod `seina `külge Lüg; ase oli seina `külges, nee mes `lahtist olid, nee `üiti `voodiks Käi; ase on vana `seĺtsi, kaks sammast seinas, põhud sees Mar; mõnes kohas oli seina küĺles ühe jalaga ase, kaks `nurka oli seina küĺles Pee; seenä `sisse `oĺli - - pulgad `lastud ja siss seäl - - mõne `puuke säl piäl - - ase - - kus magati KJn c. (nelja jalaga) voodi, säng ase on samma mis `oeti; vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega - - `valgest puust olid, `valgest `laudest Pha; Lammas oli `talve toas, asema jala `küĺges oli `kinni Pöi; vanasti olid kahepoolega puust asemed. ööseks tõmmati asemed `lahti Kos; `vuodi on nuorema `rahva sõna, vaenad `ütlevad ikke ase ja säńg Koe d. (kodu)looma(le) valmistatud magamiskoht Aja - - lehma ase tasaseks Pöi; neli tegad asend, kaks `näitvad tuld, üks eidab `peele = koer Emm; aja lehmad asemele; Koer otsib aset Rei; asemele! (käsklus loomale) Mar; looma ase [on] vertsane Kul; siga ei pia aset, ommiku oli siga uppumisel JJn; tasutasse eläjite asemid Kod; saepuru võtab virdsa `sisse, ti̬i̬b asema kuevass Nõo; peni tegi asend Ote; katõl kahrul ütehn pesähn asõnd olõ‿iʔ Lut

2. koht, paik, (paiknemis)ruum sügise suvi tieb `talvele aset Lüg; kui pihulased aset `tahkivad (üles-alla lendlevad), sisi teab `tormi Muh; kuhja ase vaadati `väĺla. `kõrgem koht Kei; tule `seie, ma teen `sulle aseme, lahen `issu Kod; maea ase `oĺli meil kuiv, muial `oĺli `ümber`ringi vesi Kõp; judin läit́s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt Krk; nüdi `pääga lehm - - mitte sarve aset ka‿s ole Nõo; olõ õi asend, olõ õi kohe mahututaʔ Se; aset täitma asendama `paadi `pohja `lauad - - poranda aset `täidavad Jõe; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; säŕk täit́ `nüidise `mantli aset Pst; tuul otsib aset (muudab pidevalt suunda) tuul `otsis aset, `pööris siia, `pööris `sõnna Rid; küll sii tuuĺ nüid pööräb egä raasikse aa peräst, ta otsib nüid aset Hel

3. auk, õnarus, sälk, süvend sarika `perse ase Lüg; `öövli roua ase [höövlipakus] Ans; `muistised särgid [olid] `lahti kaila asemega Khk; Küna otsa sihes oli `sõuke ase kus seep sihes käis Pöi; `lihtne pajupiĺl kuue sõrmeauguga - - kuus aset KuuK; pulga otsa `sisse lõegati veedike nööri aset ehk säppu, kos nü̬ü̬r pidämä jäi Ran; [peaõrrele] `kirvega olli nööri asent `sisse `lüüdü, tsäpp Kam; asemelt ~ asemest ära ~ lahti ~ välja välja väänatud, nikastatud, paigast ära `polve luu läks asemelt `vällä VNg; taal oli puusakońt `katki, asemest `lahti Vll; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemast ää olavad (hulkuvast inimesest) Pöi; Ma rükkisi oma naba asemest ää Rei; jälg asemest ära Käi; kukkus õla asemelt ära Pee

4. asu-, elukoht eläb `linnu `viisil, ei õle aset egä `paika Lüg; ei aset ei `paika tämäl, käi ja ulgu Kod; kus sa engel läät - - miul ei oole `mintävet aset; aset (kortereid) olevet Nuian saia küll Krk; läits `endäle parembat aset `kaema, siin ei saa enämb `olla Nõo; mihiläne (mesilaspere) esiʔ ot́s asõnd Har; `Vahtsõliinah jo mu jaoss omgi asõ vaĺmiss, muidugi kaiba˽haud ja mataʔ arʔ Vas; aset pidama asuma, elutsema – Lüg Rei || talukoht siis koŕjasima raha ja õśsima aseme. ase oo sii talu kruńt Kod

5. töö-, teenistuskoht – Lüg Kod Nõo Ote Krl Se läks aset `kuulamaie, kuhu `tienistuse saab Lüg; enne `jõule om asemide `saamine Ote; sulanõ ot́s asõnd Se; aset (kinni) pidama töö-, teenistuskohal püsima – Kod Krl

6. millegi tekitatud või millestki säilinud jälg, millegi varasem asupaik (millest säilinud rusud, pudemed, jäänused jne) `naula ase Lüg; tema on jo `nenda `uonokaine muudku luu asemed järel Vai; `amba asemäd jäänd ouna `sisse Khk; es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurdus seelikul] Muh; kui sa nii kurjaste tettä lööd, et ase juba järele jääb Mar; [pruudi] kirst saadeti enne tulema, siis tantsiti seal kirstu asemel veel Kir; [Lumi nii sügav, et] sammul ase taga Saa; `nopsin neid kardule uniku asemeid Juu; mõisa `küinide kohad, `küinide asemed JJn; vana kaevu ase Kod; tu̬u̬kõrd sai paĺlu kalu, `oĺli kala asemit võrgut täis, noid `plońtse; `tu̬u̬bri oĺli ärä `viidu, `pallalt põhja ase `olli maha `jäänu Nõo; `herne asõma pääl kasus muu jumala annõʔ paŕembalõ Lut || arm, haavajälg kos sa pobaski `katki tegid, `sinna lei aseme Kod; `nõstse, `paise ase Krk; nägu `nõstme asemit täis nigu räbäl jälle Nõo; kui [haav] `tervess saa, jääss palmõ `jäŕgi vai ase Kam; Varas jätt varna, tuli ei jätä˽varna asõndkiʔ Urv; `herne asõ (rõugearm) Plv; munõ külä puhaśt katsk nii arʔ, jää‿s külä asõnd Se || piltl üĺnü nii kui sõnal olnuʔ sõĺm, asõ (mõjukalt, kõvasti); timä sõnal asõ um (mõistab rääkida) Lut

7. raas, kübe õmete piäkualin ärä käenud, aga aru aset ei õle Kod; mitte üits ase või küben ei näe (silmad täiesti pimedad) Hls

astja n, g `aśtja (`astja) Hlj VNg Lüg Käi Mar Kul Lih PäLo Kos KuuK/astja/ HJn Amb JMd Koe Kad hajusalt KLõ, Ran; `aśtjas (`astjas) Var, g `aśtja (`astja) Kos Kse KJn, `aste Vai; pl `aśtjad Vig Khn HljK; aśtjas Ksi, g `astja Vig/n ast-/; g aśtja Pai; aśtas g `aśta Lä(aśta Mär) Vän Tür Pil SJn, `aśtja Tor; n aśta Ksi, `aśja Kad, asjas Kul; aśti (as-) Kul Amb VJg, g `aśtja (`aśta) hajusalt KPõ, Iis Trm, aśti Ris HMd, `asti Rei; `aśti VJg Sim; `asti g `astja R, `asti Hlj Jõh IisR; aśte g aśte Hää, `aśta HMd, seesü aśtjes KuuK; aste g `aste Var, `astje Rei, `astija Phl; n, g `aste Vai Emm Rei JMd/-ś-/; aestas g aesta Vig, `asta SJn; alalü aestal Mär; aistas, seesü `aistas SJn astja, ümmarguse või ovaalse põhjaga puunõu `Astjas `kasvand, `prundi`august `hingend (teistega sobimatu inimene) Kuu; kolm orikat `pańdi `ühte `aśtjasse Hlj; `astja `sisse `tehti `õlgine põhi, puud alle, `ambad sies `vasta `astja põranda Lüg; kui `leivad ei akkaned appanemma, siis õli `pergel sittund `astja Jõh; sooled `aedi täis ja siis `aste Emm; aśtas sai turrotud, nüid on päris viss LNg; küll oli paĺlu `suuri `aśtud laadal Mär; taari `auded `panni `aśtjasse Tor; ma taan villa `astjas `panna; uuemal ajal akati `aśtaid tegema laudest, `enni oli `umpse puust küna Ris; `aśtja sees tehäkse `leiba; meil ei ole aśtid, meil on künä Juu; üks `ämbrine veke aśti oli Amb; `leibi `aśtjast `väĺja võtma Iis; leevä juur o `aśtjan Kod; koabid `astja ära, paned jahu `põhja ja tiid riśti `piale Pal Vrd asten, astik

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

asunik asuni|k g -ku R(aso- Vai) eP(asonek Emm Mar, asonik Kul) Hls Krk Nõo Kam Har Se, -gu T V, -ka, -ga Har; n asuni|kku g -gu VNg

1. uus uusasukas; endiste mõisamaade jagamisel krundi saanu asunikku `juuri `metsa ja tege enesele maad VNg; `Reidepold oli `este üks suur mets ja asunikkude koht Vai; asunikkude majad `tehti laani `järge Vll; asuniku elu oo `eśtiks `raske Mär; saeme `siia asuniku koha `peale Vän; asunikud põld oma eenaga veel `vaĺmis Juu; `seia tuli paelu väelast asunikka JMd; `raske akada, nagu asunik lü̬ü̬ teeväs `püśsi Kod; asunigul ka mõne vili Trv; asunigu˽teivä kõvaste tü̬ü̬d Ran; Asunigel om `u̬u̬ne kõik üten unikun Rõn; ennembi oĺl tel asuniku krońt, muud `põldu is olõki tett Har; tah `mõisah om paĺlo asonikka Se Vrd asuja

2. nalj 0,25-liitrine viinapudel Küll sel õli juba asunik `inge all, ega sie nägu `muidu nii ei kõkketand Jõh; Võta siis üks asunik ää ja lähme minema Pöi; ma jõin asuniku viina ära Amb; tõi `mulle kaheksandiku, nisuke pool soru, soruko·vkad, veked kuĺkud. asunik oli ka veel tema nimi JJn; ühe asuniku täie `ańdis vedelad `rohto VMr; `Kortin õli pu̬u̬l asunikku Kod; ma˽teene `täämbä henele asuniku viina Har; tu̬u̬ ośt asuniḱi Se

att1 att g atu Sa LNg/ato/ Kul Mär Kse(pl atad) Var Khn/ata Juu/; atu Mar/ato/ Juu Jür

1. sag pl üleshõõrdunud puu v riide osa; lömaks v katki taotud ots; kaba [langetatud puul] atul riie, suured atud ning villad ülal Jäm; ööra liiva `papriga kepi atud peelt ää Krj; suurd atod jääbäd `külgi [langetatud puule] Mar; pulgal att `otsas, ega ta nüid otst ää ei tule; `kirve varrel atud ees; atud ette tagun Var; atu on [mutrile] `otsa läind, ots on `nässu `taotud Juu || kiilu sisselõige Kui kiilulõ aa sisse `lõikad, siis mitte mõtõt ei põlõ, et `välla tulõb Khn Vrd atta, attu(s), hatul(e)

2. murdlaine, terava harjaga laine atud `peksavad `vastu kivisid Mus Vrd att|laine

3. pilverünk suurt attu akkab aeama. köva paks, üksigud pilve tükid Khk; Aas loode poolt atu üles Pöi

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut

2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi

3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se

4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl

5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se

6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp

7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut

8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

haua|labidas Sul ead kosilased: kirikukirves ja aualabidas piltl Kul Vrd haua|lapju

haug aug g augi SaLä Krj Käi Phl/h-/ Lä(pl õugid Rid) PJg Vän KPõ(aogi Kos) hajusalt I, uus Trv, Ote San, `augi hajusalt R, Kul Vig HaLo Hag Tür Pee Trm, avi hajusalt Hi/h- Phl/, Tõs Aud VJg I Kam, aavi Sa(oavi Pöi) Muh Phl/h-/ Var Tõs Khn Aud, aui Jäm Jür HJn JõeK Kad VJg, `au(v)i hajusalt R/h-/, avvi Ran TMr, `avvi Lüg Vai/n `augi/, aue hrv Mar Tor Kam, avve Hel T(`avve; avvõ Nõo Võn San); (h)auǵ g (h)avvõ V, (h)au(v)õ San VLä Rõu; n, g `augi Vai Kul Ris HMd Kul(n `augis) Ris(n `augis) HMd Pee, avi hajusalt Hi/h- Phl/ Rid(abi) Pä(abi) I Äks Plt M KodT, aavi Khk Var Tõs Aud Lai; oug g ougi Jäm Ans Emm Kse Var(oovi), ou(v)i Jäm Ans Rei, ovi Emm(n ovi) Rei; öug, pl öuvid Rid haug, purikas (Esox lucius) `Augi pää ja ane pää, sia pää ja `siia pää on ühe `väärilised; venub `jüskü `hau˛i suolvesi (pikaldasest inimesest) Kuu; nönda kut ouvid pitkad Jäm; mis uńt `metsas, see aug meres Mus; suurel augil on tuim liha, nii kui lepapuud näsi Krj; Sügise noore jää eal `tehti nuia `püüdu, pekseti `augi Pöi; aug oo ju mere uńt Muh; avi palak ~ söba (haugi põis) Käi; Antsu ei arvata meheks ega augi arvata kalaks, luts leivakõrvane Mär; aavi `ambad, nendega `vuatatse `ambavalu `vasta ja rõima `vasta` Var; abi ~ aug (suur haug) ~ purikas Vän; `augid tulevad kebadi maa vie `sisse `mängima Ris; aug se on se kala uńt Kad; neid avisid keedeti ja küpsetati, kuivatati pääva kääs, `tehti silgust, `pańdi `soola Lai; Nüüd om tühi kui kudenu haug Trv; avi pää sehen om ninda paĺlu `raami ku lesenaise aidan: `kühvle, ja `laṕme ja mõla ja Krk; purik ~ aug Ran; `väikse aue poja Kam; Aug ei arvata kalasse, mind ei arvata mehesse Ote; Paremb haug hannan kui haugas pään Rõu; `haugi `raoti `väśträga Räp; haug käüse jurlakidõgaʔ; havvõ pirlak (isahaug); havvõ imä om maŕaga hauǵ; iäalodsõ hauǵ tu̬u̬ kudõnõss `varra; kunnu hauǵ, kes maŕa ar `lasknuʔ; nii kõhõn kui kunnu hauǵ (tüdrukust); havvõmaŕa pudõr (havimarjast piimaga keedetud paks puder) Se; havvõ ki̬i̬ĺ, kõldu mi̬i̬ĺ (võlusõnad muinasjutus); nii paĺlo ku käldul ki̬i̬lt, nii paĺlo kavvõl mi̬i̬lt Lut; kuiv haug soolatud ja kuivatatud haug `auge sai na paelu, `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `pańdi `värskelt kõhe lakka rippuma. `maarjabäval `süedi `kuiva `augi Iis; kuiva havvõʔ Se Vrd haugi|kala, havi|kala, havi|purikas, Vt haavine, havi-

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

au|nimi 1. aukraad; ametinimetus sõaväes on aunimesi `kõige `rohkemb Lüg; `ennem oli ikke `tohter, se ju suur aunimi Juu

2. piltl hüüdnimi; sõimunimi minu nimi on magus mokk, sie magus mokk on aunimi Lüg; tü̬ü̬kapetad ehk sokid, kapetas oli aunimi tal Kul; eks enamast ikke tüdrukute `kohta `ööldud [kihvakata], neil oli ju paĺlu neid au nimesid Plt; kriimsilm olli ta aunimi Har; tõsõ pet́ti ka nõu kokku ja `riśte telle ja hää aunime: näpit́s ja lutuss Har

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

easti `easti, `ia- Kaa Pha Vll Pöi hajusalt L Ha Jä, VMr Ksi Plt Pil, -e Pha Pöi Muh Lä PäPõ Ha JJn Koe ViK Trm Pal Äks Lai, east, iast Jõe Vll Pöi Muh Kir Jür Amb Pai hajusalt ViK, IPõ Pal; `eästi, `iä- Mär Var Tõs Juu KJn, -e Vig Var Tõs Juu; `iast(i), -e R; iaste Iis; `jästi Khn

1. nõuetele vastavalt, korralikult, soodsalt, täpselt; hea isuga; meeleldi; palju, tublisti, ohtrasti; korras, joones `valge `üöga ei läjä [kala võrku] `iaste, ta nääb Jõe; ja [mustlased] `ästi `iasti `iesti kielt `oskasid VNg; öunabu `öitses `easti Kaa; `veski east jooseb; nüid o asi `easte; see riie oo nõnna east `uhtun Muh; toit mekib `easte LNg; `paindob `easte Kul; `ańdsin `talle `easte sõnu Mär; `easte õpetud ärjad olid Kse; kasukannikas, see `ańti lastele, et siis kasvate `iäste Var; `ühte `nurka `mahtosid kahe rehe põpped üsna `easte ää; mede põrasas sööb loomapeedi `lehta naa `easte Mih; `Tõstama rannast ei soa `iäste kala Tõs; Se ahõ ei küpsetä `jästi `leibä Khn; laev juoseb `easte üles (sõidab paraja tuulega); ta (kaan) lähäb ju nii `easti kui iho `sisse Ris; ta oli ise nii `iasti (arukalt) üteln HMd; Ei tia kenel seda raha na `iasti oli Kei; ta oli tubli sepp `äśti iast Jür; lapulisi ei saĺlita `easte HJn; ei ma `sinna `jaksa `kõndida `sinna on `easti maad KuuK; nüid ei kuule `iasti, ei nää ka `iasti Ann; eenamad olid kõik sedasi ligistikku, siis noored inimest said iast koku Pai; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; tule iast appi; nemad sõevad `ästi `iaste pereme juures Kad; ia algas puu, läks iast `lõhki Sim; `tuhkru nahk maksab `iaste Äks; vead lõngaga kokku, nii iast kurjast kui sai Lai; vänderdab - - kiś `easti ei käi Plt; meie saime `juutidega kanis iiästi `väĺlä (hästi läbi) KJn

2. (intensiteedisõnana) üsna, päris, täiesti, väga esimese [niitmis] `päivä `õhta pidi `sauna `saama, tieb `kondid iast `pehmest Lüg; kui `easte viha asi on, siis `öötakse mõro Kul; ahe `tõmbab täna nii `iaste. kui `siiver `iaste `lahti oo Var; aga ma tegin `talle ead kiiret takka, et peab `easte `kiireste tegema Juu; alasi piab `iaste kitsas olema HJn; poiss on `iaste suuremb temast VJg; sinikäd põle viil `iästi `vaĺmis KJn

3. See riist (suguelund) on oma loomult üks imelik asi küll inimesel, nii east naisel kut mehel Pöi; nii `easte noor kui vana tunneb `rõemo kevadest LNg

Vrd hästi

eba2, eba- eba Kei Kad Pst; eba-, ebä- hajusalt, üld, äba- Pöi Hi LNg Mar Kul Hää Ris Nis Kei Juu, äbä- Mar Hls, eeba- San hajusalt V/h- Se/

1. ebausk mis jumalast on, ei ole äba Ris; seal on `jälle ea jagu vana eba sees Kei

2. vale, väär, mitteloomulik eba aśsad põle loomulikud Kos; ei sie küll `õige ole, sie on küll üks eba nägemine Kad; nu̬u̬ʔ oĺlivaʔ eeba jutuʔ; eeba ajoʔ (vana aeg) Räp

ebru p ebrut IisR; ebro Kul = eblakas; peru [Ei, ära seda] `ebrut [setukat suure koorma ette rakendagi] IisR Vrd edro

edasi eda|si hajusalt R, S(-e Phl) hajusalt L, KPõ Iis hajusalt TaPõ, VlPõ, -ssi LNg Kul Mär Vig Kir Kse PJg hajusalt Ha, VMr Iis; edäsi uus Hlj, LNg Mar Vig(-ssi) Juu KJn uus Vil, edasi- Var

1. (liikumisel) kaugemale ettepoole, pärisuunas oleksite lähand nattukene edasi Hlj; lehm lεheb lüpsi ajal edasi Khk; `rääkisime mõned sõnad, ta ratsutas `jälle edassi Mär; kännud kooritakse selleperast ära, et putukad ei lähä edasi Vän; lükata uks `joosis lohinal mäda pakku edasi Nis; kell on nii taha jäänd, põle sugugi edasi läind Juu; luomad said `köide `pandud arjap‿piale ja see karjane - - pani edasi neid Amb; mõla `puatis kellega lükkab edasi JJn; obune mõni on tömbi sammuga, ei jõua edasi; edasi ega tagasi, kuhugille enamb ei piast Kad; tuliavad tied `müöda edassi Iis; igaüks läks oma `eega edasi Pal

2. ajaliselt kaugemale, edasipidi(seks) a vot `läksima `aasta edasi - - siis oli sääl (Helsingis) `leiba ja `saia küll VNg; `pastu `mairipäävast edasi; ajab nenda samma `aega edasi Jäm; `praegu viel neli `päeva edasi JõeK; mis `uasta edasi, seda ullemast asi läks VMr; lükkavad `kohtu `aega ikka edasi VJg; mu päävad on edasi läind, ega ma nooremaks jää Plt

3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel pole sii söa löppu kuulda midad, kestab ikka edasi Khk; `mötlen edasi ja tagasi Rei; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu edassi ~ ülesse Mär; pidasid seal edassi `pulma Vig; no mo ema jäi siis `siia - - ikke edasi elama Aud; vihm `kestab edasi Juu; `joosja vesi, vesi jooseb jões edasi üht lugu Ann; vireleb ilmas edasi ei saa ivagi Plt; mõni angib `kangeste seda tööd edasi SJn

4. saavutuselt kaugemale, paremuse poole, paremale järjele; kõrgemale poole `Plaanisi piab, aga ise edasi ei `jõuva piast ei `persest; Ei `jõuva ei edasi ei tagasi (ei edene) IisR; kui äb saa [kohtus] `öigut, siis `kaibav edasi Khk; ei saa peast ega jalust edassi (töö ei edene), rukis nii `kangeste maas Mär; loomad ei lähe edasi, ei kasva Mih; ega ta nüid änam elus edasi saa Ris; `väiksed püt́id läkst ike ostuga änam edasi, igaüks võt́tis ühe naela ehk kaks `jälle [võid] Rap; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud (olnud edukas) Vil

Vrd eetsi

5. (suhtlemisel) ühelt teisele mõni kinnitab, et sa sedä edäsi ei räägi mette Mar; aga saladust ei annud edasi Kul; `tietas et teine peaks edasi `ütlema mis ta teab Jür; `kõiki juttusi ei `kõlbagi edasi `riakida Lai

Vrd edaja, edatsi, edesi, edeside, edisi, etasi

edasi-tagasi lausefoneetiliselt edas- Rap

1. vahelduvalt kahes vastandsuunas: siia- ja sinnapoole, lähemale ja kaugemale edasitagasi ning edasitagasi [korvipunumisel] ikke nii koua kut tuleb `viimaks löpuni `väĺja Ans; edassi-tagassi voorid olid Kul; saab edassi tagasii kehaga `vaasuda Mär; prii puri mis tuule käe annab edasi tagasi `kõikuda Var; audud sõedavad edasi-tagassi siit läbi Rap; `purjus vanaeit `tuuras edasi-tagasi JJn; mitu `korda ikke kraasid edasi tagasi Pal; kannab neid juttusid edasi tagasi Lai; lõng lähäb edasi tagasi nõela sees Plt Vrd edatsi-tagatsi, edetsi-tagatsi

2. kaksikpidi, nii ja teisiti edasi tagasi `mötlema Jäm; poja poeg `aitab mind edasi tagasi (igapidi) Rei; räägib `peale edassi-tagassi, teenekord teist`moodi, teenekord teis`moodi Mär; ku ta (aprilliilm) korrast sadab, korrast on ilus, nõnna `eitleb edasi tagasi Lai

Vrd edesi-tagasi

edas|pidi edas- Khk Vll Kul Mär Tor Ris Juu Tür Koe VJg Trm Lai, -ss- Mär PJg JMd Plt; edäs- Vig, -ss- Juu

1. (näoga) liikumissuunas, ettepoole edaspidi mene `sisse, tagaspidi tule `väĺla [nii tihe suits] Kul; laseb edasspidi `küiru Mär; nii kitsas oli `vanker - - teene `istus edässpidi, teene tagasspidi Juu; siis `võt́sid puu kätte, teine edaspidi, teine tagaspidi kaksiti puu pial Tür; Edaspidi künnab, tagurpidi äästab = kana Trm; kui sul omal on üks ońnike, mine sa edasspidi `sisse ja tagasspidi tule `väĺla [kellelgi pole ütlemist] Plt

2. tulevikus, mõne aja pärast jo nääb kuuleb mis edaspidi saab Khk; `paergust ei tea ütelda, eks edasspidi nää Mär; eks edaspidi saa näha, mis tast tuleb kah Ris; edaspidi suab veel edasi teha Lai

Vrd edatsi|pidi, ede|pidi, edes|pidi

edes|pidi edes- Lüg Jõh Kaa Pöi Emm Rei LNg Rid Kul Vän Hää Saa Ris JJn hajusalt ViK TaPõ VlPõ M, -ss- Tõs JJn Trv Krk Puh Nõo Kam Har Räp; edespedi, -e Rid

1. (näoga) liikumissuunas, ettepoole `ennemb kisub tagurpidi ku edespidi lähäb Lüg; kui one paĺju inimeisi, üks sõedab edespidi, tõene tagaspidi Kod; tõisel olliv `pastle edesspidi (õigetpidi), tõisel tagasspidi jalan; akkass edesspidi (küüru) `jäämä Krk

2. tuleviku(k)s, edasipidi(seks) jättama nüid `selle tüö edespidi Lüg; Edespidi, kui kuuled oost `ernumas, tösta `taale siis kajust vett künase Rei; olgu siis edesspidi Tõs; elatud oleme `seie `maale saand ei tea kuda edespidi saab Rak; edespidi `viskan saadu laiali Pal; ma jätä selle tagapoole, edespidi om ka vaja Krk; peäme nõu mes me edesspidi `pääle nakame Puh; ah, noʔ ei olõ meil taad `aigu tetäʔ, külh mi˽`tiimi edesspidi Har; `aigo saa sõ̭ss edesspidi küll lää Räp

Vrd edas|pidi, edesi|pidi, edes|pitte, etes|pidi

3. paremuse poole temä ei lää edesspidi, temä lää tagasspidi [majanduslikult] Krk

eeli `eeli hajusalt Lä HaLä, Ann Sim Lai; `ieli Hlj Lüg IisR Ris KuuK hajusalt Jä, ViK; eeli Rid Koe Lai; ieli Koe Kad

I. adv 1. (ruumiliselt) ees(pool) obo tõttab koa `kangeste teisele järele, kui teine lähäb `eeli; üks vanatüdruk läks meile `eeli Mar; ta võt́tis juba poole parandalt `enni `oogu pia `eeli ikka kudas ta sialt uksest läbi sai ja Ris; eks see ole ikke `peimes, kis `eeli tuleb Rap; kui oli neli inimest [reht peksmas], siis lõid neĺlägisti `peäle, esimeen poar `eeli, teene poar järel Juu; ärra läind üpates järele nagu kukk, ajand `teisi `ieli nagu `karja Amb; obused olid `ieli `köides, lehmad järel (sõid hobuste söödud rohumaa üle) JJn; lina kasvab `ieli, `kääga saab sedasi korjatud [peotäiteks] Koe; eina kuart `ieli ei `jaksand `niita Kad

2. enne, varem vana `kosklane `veskas eese eeli maha [pesast] Rid; nönna kudas känd `ieli nönna vösa järel koa Ris; mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; ma `suatsin ta `ieli ää JMd

II. postp 1. (ruumiliselt) ees(pool) üks läks mu `ieli JMd

2. enne, varem `viisivad `louna `ieli `väĺjale kanad Hlj; saeu `eeli Kul; Eńtsel aal `mindi einamaal pääva tõusu `eeli Han; `kange külma `eeli taevas on pöhja alt kõik `valge Ris; kolm ööd olid üleni kõik `piĺved veripunased - - suure sõdade `eeli pidi ikke olema Juu; sie pääv oli väga pala, `äikse `ieli vihmase `ilmade `ieli Amb; õks `õhta `ieli - - oli [tal] nagu puolalvatus JJn; pääva luoja `ieli; pääva `ieli (enne päikesetõusu) on ikke küĺm VMr; `mardus käib surma `ieli ja koputab Kad; seda `eeli Sim; `õhta `eeli jäb [tuul] `ooglisest Lai

Vrd eel

Eesti, eesti2 eesti LäPõ(ii- Kul) Vig Tõs Tor hajusalt Ha(ie-), Kad hajusalt TaPõ, Krk Hel Ran Har Rõu Se, -ś- Mär Aud Rap Kod; `eesti hajusalt S, Mar Kse Kod Pal Krk Har Se/-ś-/, `ie- R Ris JMd; esti Mar Vll JõeK Plt Puh Nõo, -ś- Räp Lut; sisseü `eesti Tor Ris, `eśti Plv

1. (tsaariaegne kubermang) Eestimaa; (maailmasõdade vaheline) Eesti Vabariik `Iesti maa õli `Tallina maa. `Tallinama jago käis `Iestiga ühes Lüg; Seda (magushaput leiba) akketi tegema `iesti ajal ja rukki `püüdlist Jõh; Oli kaua ää küll, aga surma ees tuli tagasi `Eesti Pöi; eesti riik Tõs; ega `enne põln eeśtid ega `eestlasi, siis oli kõik ikke maarahvas Aud; eesti krooń, seńt; eesti mark, peńn Rap; sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles; sie vana iesti`aegne (väga vana) HJn; `eesti aeg ta (Mustvee) linna nime `alla `pańti Kod; ku tule mõni ilma pööre, sõss ni̬i̬ eesti rahase ei massa ääp midägi Krk; tuĺliva siiäʔ `Eśti Plv; eśti `aigu kävevä kalameheʔ järvele kümme vai kat́skümmend kilo`meetrit `kaugõlõ Räp || tõese om nüid sääl Võru pu̬u̬l, sina siin Estin (Tartumaal) `eestläste siän Puh

2. Eestile või eestlastele kuuluv või omane a. eestipärane, -keelne; eesti soost minu ajal `panti `lapsele ikke `iesti nimi Lüg; `eesti ema ning isa venelane Jäm; Ta saab `eesti keelest aru küll aga nää `vastu äi räägi Pöi; te olete kustkui `eesti mees Muh; minu `aeges ta on old köik aeg eesti küla Noa; `eesti `töölesed `tahtsid `palka `juure saha Mar; mõesa ollendrel käis eesti leht Kos; eeste õli [kirikus] eesti `jutlus ärä; vene küläd one lähikesed, `eesti küläd one `kaugel tõene tõesess Kod; vana eesti keel (öeld oma murdest) Ksi; `eesti (sileda ninaotsaga) pastal Krk; eesti `kirvet olliva siĺmä mant teräni õigõ küllegä Ran; maarahvass no üldäss eesti rahvass Rõu || mitte setu `ketraminõ om eesti sõ̭na, a meil om prääditäminõ; Vai paĺlo no inäp seto `rõivetke `peetäss, nooril jo kõ̭igil `eeśti `rõiva˽säläh Se b. kohalik tõug või sort, maatõug oboste `kohta `öötasse, et `eesti `tõugu ja `araa·bia `tõugu Mar; üks oo `ildani kuusk, sehuke aĺlaste okastega ja teene kuusk see oo eesti kuusk Vig; vana esti `tõugu `lehmi oli vanast ka JõeK; eesti rukki õli peenikene, ei `kasvand pikk Trm; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; ni̬i̬d õleva eesti `tõugu, ni̬i̬d `vaĺkjad punased [hobused] Kod; vana `eesti `lamba, ni̬i̬ olli `kange `terve ja tugeve; robentski rüäl ei ole iki siandsd `jõudu, ku `eesti rüäl - - `eesti rüäl om peenikse, pikä terä Krk

3. luteri- ka [mees] `ütles, et `iesti kirik ei ole muud, kui üks tukkumise koht Jõe; `Iesti ~ lutteruse usk IisR; iesti kirikus korjati raha Ris

eherdama eherdama Kir PJg, i- Pöi Kul halisema; rääkima, teatama Saab `mindud muidugi, mis sa iherdad Pöi; saladust `väĺla eherdama Kir Vrd eerdama2

ehmatama ehmatama uus S(-d- Hi), L(-mä- Mar) K I(ä- Trm) TMr KodT, -em uus Krk, äätämä LNg Mär Vig Tõs Juu Kod KJn Vil Trv; `ehmatam(m)a, -ätämä R

1. hirmutama, ehmuma panema `ehmatab `teised ära `ninda et `kas tove vai Jõe; Esimeseks ehmatas ää, kõik õue oli `valge [pikselöögist] Pöi; tä ehmatas `lambu Tõs; ehmatab une pialt teist Kos; ta ehmatas mu kohe nõnna ära et `seisma jäin Kad; mes sinä ehmätäd, pagan Kod; kui `lendev oli läbi löönd, siis pidi [arstimiseks] `lehma ehmatama Lai || (hernestele või ubadele keemise ajal külma vee lisamisest) Kui `erni vai ubasi `ehmatata, siis `kievad nad paremine `pehmest IisR; Kui `erned tükk `aega keend olid, siis ehmatati külma `veega - - siis pidand rutem `pehmeks minema, külm vesi ehmatas neid Pöi; `erned ei kiend `pehmest, ehmatasin `teisa küll mitu `korda VMr | [keedetud] Munad äi koori. Sa pole neid vist külma veega ehmadand Rei

2. = ehmuma `Ehmata `viimast omale ruas kuhugi Jõh; ma `kohkusi εnam kui ma ehmatasi Muh; [ema] `andis ehmatand `piima tüdrukule Rid; kui oli ehmätänd või, siis `anti `enni raua roostet - - või `jälle `anti `tahma Mar; ehmatand uśsist Kul; naesterahvastele oo `kange rinna `peale ehmatama [roos] Mär; ma pidi enese `surnuks `kohkuma, ehmatasi `kangest Tõs; ja mina lõi nagu ehmatama ja `kartsi Aud; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; et siis pidi tulema [aadrilaskmisel välja] sie, niskuene veri mis on ehmatand KuuK; mõni ehmatab oma kohe `aigeks Ann; eliding - - tuleb kas ehmatamisest ehk vihastamisest VMr; inimene ehmatab. luom `kohkub Trm; lehem one ehmätänud. piim one nagu soĺgitud Kod; mõned obused on `kanged ehmatama - - ehmatab ja `kargab `kraavi Lai; jumi ju̬u̬śk üle ihu, ma ehmadi vähä Krk || paneme äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad [keemisel] tümast kohe VJg; `erned ehmatavad kui `keemise aal `külma vett `peale valatakse Plt

3. (nõrgast kahvatust värvusest) kui värvist oli [riie] plaśs või kahvatu - - siis oli ehmatand; [riie] jäi nisuke ale või läks `värvimine `vuśsi, et nisuke ehmatand `näoga sai teine Lai

ehtima1 `ehtima RId(-mäie Lüg) Jäm Khk Kaa Muh Mär Lih hajusalt KPõ, IPõ Plt, `ehtmä Khn Trv hajusalt T V/(ma) ei/, `eh́tmä KJn M(-e) San hajusalt V, `estmä Kod, (ma) ehi(n); `ih́tmä, (ma) ihi Har; `jeh́tma, (ma) jei Lei; (ta) `ehtib Kuu, ehib Saa (impersonaali vormid ühtivad osalt verbiga ehitama)

1. (end) ilustama, kaunistama; (korralikult) riietuma Pidule `mendi, siis ikke ehiti ka Jõh; se ei `ehti, kenel ei ole Vai; kääpided käsivarde `ümber ja kudas vähegid viel `ehti annab Muh; noorikud `peimed läksid lammaste `lauta läksid `ehtima koa, `riidid panema Lih; Ehtimise põll (pulmas pruudile ettepandav põll) Tõs; Kui naõsõd ühes`kohta `lähtväd, siis `ehtväd, et ää `tüütäb `uõtõs Khn; tüdruk akkas ennast `ehtima kui pruudiks sai Kos; paneb uude pinsaku `selgä, mes sa ehid ennäss Kod; ta om ennäst ärä `ehtin ku `mustline; ku uisal matert otsits, ütelts: ehi ehi nooriguk senigu nu̬u̬ŕmi̬i̬s tule Krk; `vastse laalatuss-siidi panni pähä, ega ma‿lli `väĺlä ehitu kah Nõo; Taĺsspühi `tu̬u̬di kuuś `sisse ja ihiti ilustõ äräʔ Har; ar om `hindä `eh́tnüʔ, hüä `rõiva säläh ja `ehte kaalah; ja eläjä˽kõ̭iḱ ̀eh́tidiväʔ arʔ `lillega ja vańnikidigaʔ Se; `musta `eh́tinü (riietunud) Lei Vrd ehendäma, ehitsämä

2. seadma, korraldama; (millekski) valmistama ehi `käimest VNg; ehid `riide `ennast Lüg; Akkage juba sööma [tulekut] ehtima Kaa; isa ehib, ema ehib, poeg saab `poolde `ilma = kanamuna Kul; mia `ehtsi `kaibama minemä Khn; näväd kõik ommogo ehiväd eenäle; ma õlen mitu pühä `estnud tulemä; kaŕjatüd́rik eśt `kaŕja Kod; ommuku eh́ts sadame Krk; me `ehtsime `keŕkude minemä; ilm ehip `saole Nõo; kat́s kanna ehisse, piät `vaht́ma, kas `aida lääväʔ Krl; ma‿lõ `ihtünü minemäde, ei olõ saanu˽konagina; ihiss pääle `ih́tmist, ei˽saa˽kunagi minemä õiʔ. sõ̭ss üldäss ta nigu tuŕk sõtta ihiss; mi `ihte `pallusõlõ minemä Har; nätäʔ ilm ehiss sadama Vas; kohes sa ehide minekit Se; aig eh́t jo vihma pääle Lei

3. roheliseks muutuma, lehte minema mets akkab `ehtimäie Lüg; kevade oras `ehtib, pöd lööb aĺjendama Khk; kui mets ruttu ehib ja `aĺlas lähab, siss peab põlluga kiirustama Saa; üteldi et mets akab `ehtima, veikesed lehepungad õlid üleval Trm; undi karu on sihane, kudas mõts ehip (hundi karv muutub metsa värvuse järgi); muru ehib, mõts lehib rhvl Hls; kiḱk mai·lm ehiss, kolm poisikest ei ehi = mõtsa puu Krk; põllumiis piäb nii `pääle nakama, nigu mõts ehib Ran

4. (ähvardusena) lööma Ma sulle näitan, vuat ku ehin sulle ühe üle kõrvade Trm

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

hein ein g eina, -ä eP(h- Phl; eena, -ä, eeńa) M(eenä hajusalt Trv), eeńa KodT, eenä TMr; `ein(a), -ä R(h- Kuu)

1. (igasugune kasvav) rohi (hrl taimenimetustes) muru`einä on maa rajal madal `einä Vai; pöllud on `einas (rohtunud) Khk; `einasid oo sii paelu, aga väga vähe oo neid, mis inimest `tundad Mih; raav on ära ummistanu einäst Hää; [peenral] einad oĺlid suuremad kui sibulad Saa; väriseja ein (värihein) Amb; `lõikav ein, nisuke kare, pikk Äks; karjamaa einäst `palless närit ku pääluu; ka sigade einä ärä ragusit; `turba `narma ja einä juure jääss äglä ette Krk; kui koer `einu sü̬ü̬b, om kah `alba `ilma `u̬u̬ta; aga kui enne jüri`päevä om einäladvun kastet, siss saab rügä enne jakupi `päevä valmiss Hel

2. niitmiseks määratud rohi; talvine loomasööt `riided `einis kaik, rabuda `puhtast; ein on `ninda arv kui isuri rugis VNg; `ommiku vara `kastega on ein rabe; võtta vikkast ja akkama `einä `lüömä; rehä ei tõhi taga vedä. kui `pulgad `eini `kõrjavad, siis `lambad `talvel kisendavad Lüg; `Ennemast - - `pieti kolm üäd ja `päivä luag maas, `nindat kolm `kastet pidi `einidele `päälä tulema, `muidu `einad õlivad `kihvtised Jõh; einad `lähtevad palavaks, tuliseks, kui nee märjald labuse `pandud Khk; kεisid talve `einas (kaugelt heinamaalt heinu toomas) Mus; [kevadel] Kured tulavad toovad kuhja `einu, kooviskas tuleb toob korvi `einu Pöi; pihelga marjad pannasse eende `sisse, siis o kεnad apud talve närida; ein o kuluse jään Muh; karuse `päevas pidi pool `eina jo alati `vaĺmis olema; kore ein. jäme `jäotu ein, ei löö ette `ühti Nis; loogaga `eina tegema (heina varastama) Juu; vanal aal `toodi einad tuppa jõulu aal HJn; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; mul on `einas kõik (kogu maa heina all) JJn; naised `ütlesid, et vanames teeb nii kaua `eina, kui jänese perse lööb valgeks Ann; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse. ein on siis kõva [niita] VJg; no küll on aibak, ein konna `rindu; końdi `ümber liha ia, põesaste `ümber ein on ia. lagedal ei kasva nisukest `eina; eentest murenevad pebred Sim; õśjane ein võtab `lambal villa `laśti; ein lähäb `maŕja (heinataimede seemned valmivad); `einä ei niidetud vanass, `einä `aeti; ku vualun, one lu̬u̬g, ku uńnikun, sis one ein Kod; paks ein oli, sai üles kaarutata. kui vaevane ein, ei ole vaja teda kaarutata ega kedagi Pal; omal teime ädalist `einä. ädalin ein, mis tõist `tiiru tetäss, või kolmadet `tiiru; vanamaa ein (teise aasta ristik); einä tahave üless palade Krk; `lamba ja obese saive `einu, lehmile `anti enämbist` õĺgi Hel

3. heinategu, -töö emä kävi `päivite tüöl `jälle ja, `heinäll ja Kuu; kõbitseb `einä `juures, päist `jalgu ei `pääsi (töö ei edene) Lüg; `enne `einale minemist on `ommikune `tallitus Vai; paers akadus `alles einaga Khk; siis `mindi `eina nagu `pulma Mus; `Kurdla mees `käias jõulu õllega eina`aegu veel vikatid Pöi; `päilised `võeti eina kallale Muh; `taari `joodi eina `aegas Mar; pererahvas oo `einas Kul; `vardakot́t oli käe `otsas - - kui eena juures köisime Mih; oleks olema vähegi ilusad ilmad, suaks eina `kuomale JMd; `mińdi kohe kõige perega eina`muale einale VMr; me käisime jõe jääres einal Sim; inimised vi̬i̬l `ürgäväd `einä; `enne `einä kiśkid ubad `puhtass, `piäle `einä `aetse kari `metsä; eenä lõpp oli Kod; kui vihm `aega `viitis - - siis lõpetati augustis, kui jäi ein nõnna pikale Lai; meil minnäss kohe `pääle uut `jaani einäle, siss saab ein varemb ärä Hls; me tuĺlime eenält kodo Trm

Vrd hain

heina|maa (põhisõna hrl lühenenud; tekkinud uus sõnavorm) einam, einäm, een-, eeń- g -a, -ä hajusalt eP(-u Kod); `einam g -a Hlj RId; eenämä Tõs, alaleü -le KodT; `einämma Lüg looduslik heinamaa obustelle oli oma `einam, niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj; mehed `läksiväd `einamalle `einä `lüömä; `üösse inimised `käisiväd `einamatte pääl `õitsis Lüg; lihame einamasse Jäm; `veised `lastasse sügise einamale ädalt `sööma Khk; piiberlehed kasuvad `metsas, einama sehes Muh; vana jaanibäst `mendi einämale (heinale) LNg; naesed läksid eenamasse `niitme Kul; naesed läksid eenamasse `niitma Kul; terve eenama `loogus maas Mär; Kiviste einamate pääl kudas sa masinaga niidad Hää; kas akate juba einamas minema; einam on `metsa `kasvan Ris; lähme `soosse einämale Juu; me eenamates käisime sügise [karjaga]; tuline eenamalt Tür; lähme eenamad `laastama ehk eenamad `riisuma; eenama `ruokimine VMr; laśk mehe eenämite piäle maha; eenämu mua ja kaŕjamua; mõnel one eenämäd põlla, meil one ühen laasan; [sõimatakse] sina jäänud (tegemata) eenäm Kod; `varbavahed `auduvad ära kui maageses eenamas käid kińni jalu, kui maaget paĺlu oli eenamal Pal; eeńämä on paksus läind, niigu padrik KJn; jääb paelu tegemata eenämid Kõp; oja `ju̬u̬skis säält eenämitest läbi Vil; perätu eenä`maada olive `niitä Trv; emä läits esi `mõtsa einämal Hls; tõine kõneless põllupeenart, tõine kõneless einäma vahet (kõneldakse eri asjust); mis meil neist einämaiest kasu om; kimaline einämaa `sisse teeva pesä Krk Vrd haina|maa

heina|händ (viirgu) kokkuriisutud hein, vaal; üleskaarutatud heinakeeritis – L Ris HMd kemmod `laotasse laiali, kaaretasse `ümber neid, need oo eina ännad; kõik mets einä `ändi täis Mar; eena änna saba saab riisotud Kul; einaännad – ein oo kokku lükatud, aga `saadu tegemata Kse; eena änd riisotakse kokko ja `jäätakse `ühte `ääre `kuivama Ris

lõke lõke Hel TMr, g lõkke Pöi Muh Rid Mär Vig Tõs Tor Saa hajusalt K, Iis Trm Kod Trv Hls San; n, g lõke Mar Kul LäEd Hää Krk Puh, -õ Khn, lõkke Hlj Lüg IisR; löke g lökke Jäm Khk Kär Kaa Vll; n, g löke Emm Ris lahtine tuli; leek puhub süöd lõkkele, tuluke akkab `uuest põlemaie; `õitsis õlime lõkke `ääres külite maas Lüg; Old sääl suurt `jaani`päeva tuld kedagi, `veike lõkke oli IisR; ää tehk `söukest irmsuurt löket Khk; Karjapoisi `põlves sai lõket küll `tehtud Pöi; ta läks lõkke `eare sojotama Muh; panemi igavese löke ja akkami ise minema Emm; tehässe lõket ikke, kui talvel `metsas oled Rid; lõke visiseb ja immitseb Mar; karduled said lõkesse [küpsema] `pandud Kul; Lõke `ääres `lintsid sädemed rätiku `sisse Han; puhu süed lõkkele, puhu põlema Tõs; mine tie löke paja `alla Ris; ei tee täna suurt tuld, teen `veikese lõkke Juu; eenamual tehakse koa lõket JMd; kaŕjalaste tule lõke Sim; lõket ti̬i̬d kivi `õtsa ehk kos edesi ei lähä Kod; tuli lööb lõkkelle KJn; lõket tetti [ahju] suu pääle, siss taga `tõmbab tuli Hls; näe, `miante tuli ku kassi lõke (väike) Hel || piltl Temäl lõke ännä all (häda käes) Trv

lõks|külm käre külm, pakane Täna oli nii lõksküĺm, et aiateibad paukusid Kul

lõmm1 lõmm g lõmm|u Pöi Muh L K I eL(lõḿm Rõu Plv Se), -o Mar Mär Ris, -i Hää Plt Puh, `lõmmu Hlj Lüg Jõh IisR; lömm Kuu Ris, g lömmu (-i) S; lomm g `lommu Kuu; pl lommu Lei puulõhandik või -pakk (hrl peergude kiskumiseks) Siis hagati neist `lömmiest `nuaga neh `pirgusi `korvie jauks `kiskuma Kuu; ku lüöb pakku kahest, siis saab kaks `lõmmu Lüg; metsast `toodi peerupuud, `tehti `lömmudeks, peeru piduseks, siis aketi `peergu `kiskuma Kaa; lömmid tehakse `valmis ning pannakse parsile `kuima Vll; anna see piiru alu lömm moo käde Emm; niikaua isa `kiskus `peergu, kui lõmm sai üsna `otsa juba Kul; õrred koa, üks ots ah́o `kohtes, teene ots lõsna peäl, enni olid lõmmud seäl peäl Vig; Ku enne `lõmmu `tehti, ot́siti ikki, mis `seuke lahe puu on Hää; enne olid lõmmud, siss `tehti kiiniga `särmed ja noaga `kisti piiruks Rap; olid ilusad `sirged kasepuud, sai `lõmmusi lõhutud Juu; ää sa mu pieru `lõmmu ära põleta JMd; lõmm kooriti ää, `löödi puu neĺlaks `lõhki Pai; lõmm one kuaritud kasepuu, siis juakseb `pi̬i̬rgu, `lahke mäńnipuu võib kua `õlla; kellel õlid rehemajad, tareden ike kuevatite `lõmma Kod; Vanast kuŕt lõmmu unik pardsil Hls; nende `lõmmega sai taĺv läbi Puh; minge tõmmake `lõmmest `pirde, saab noedega tuld läedätä Nõo; nüüd ei ole ämp `pirdu tettu, ei `lõmmu ei San; Lõmmu˽`pańti paŕsilõ vai reheahu pääle˽kuiuma, noist sai pilakullõ `pirdõ; Suuŕ ja tukõv mi̬i̬ss `õkva nigu lõmm Urv; pedäjepuu omma selle paremba lõmmõss `lahkuʔ ja pirrõss `kiskuʔ, et nu̬u̬ ei tiksiʔ nigu kuusõpuuʔ; Lõmmu˽lahuti looma poolõst, välimine pu̬u̬ĺ `jäeti lõmmõss, süä jäi palutusspuuss Har; Ku˽`korvõ `naati kudama, sõ̭ss `tu̬u̬di lõmmu˽luḿbist ärʔ ja˽`naati `pirdõ `kiskma Rõu; aja parreʔ ja panõ lõmmuʔ pääle Vas; `mõisa metsass `lõmma varastõdass, `korvõ kudavaʔ, `kiskva `pirda Se Vrd lõip

lõng lõng g lõnga L K I M TMr Võn, lõŋŋa Pöi Muh, `lõŋŋa Lüg Jõh IisR; löng Jõe Kuu, g löŋŋa Sa Hi, lönga Ris; long g `loŋŋa Hlj VNg

1. a. (villast) kudumismaterjal kui on kahe `lõŋŋaga `kindad, siis on `tõine lõng tõist `karva Lüg; `ärga `tehka `õige `kierdu `lõnga Jõh; üheksa sölmega punane löng [pannakse] `ümber narra Jäm; sellest villast saab kinad `pehmed `lönga Khk; `viltse löŋŋa kera ning linuse löŋŋa kera Pha; kolla`kolne, `ätse`kolne, madarapunane, nende `lõngest kojoti siilikud Muh; `vetsid sene möödu löŋŋaga ära Phl; said sa siis linad lõngaks kedrand, siis sa pidid akkama `kangast kuduma Noa; ta nii laisk, ta vea mette vellast `lõngagi kat́ti Mar; lõngad oo `lõõgas, põle trammil mette Kul; liiga keerud lõngad, lähvad kõik `kruksu Mär; Venib nagu villane lõng (on aeglane ja laisk) Han; `veimi `tehti pruudi kodus, pruut́ pidi isi lõngad tegema, `ketrama, `värvima Mih; `varda lõng oo kahe`korne lõng, `kanga lõng oo öhe`korne, korutamata lõng Aud; Kolmed takud sugiti: ot́siksed, kesstakud ja peeniksed takud, igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; kui tahad `laumad `lönga, siis talla tasem, et ta ei `juose nii tulist Ris; Mida rohkem lõngu võeti, seda laiema paela sai Kei; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; pulma aal `antakse villasest lõngast kujutud vüö piĺli puhujale Kad; lõnga `laskmine, see on kedramine Sim; keri`laudade pialt keriti lõng kerasse ja `aeti kehade `piale kua Trm; ku `piäle kudumise pesed kinnass, suab `pehmem, ku `lõnga pesed, suab kõvem; lõng nõnna inetu nagu kukepäid täis, nut́iline Kod; üks `paasem on kümme lugu, üks lugu kolm `lõnga Lai; tüdruk pidi `mõistma villast `lõnga kedrätä KJn; lõng om ärä `loidunu, keerust `valla `minnu Trv; `kalda si̬i̬ `lõnge `mõstav soĺk säält maha Krk || piltl nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas Khk; põle töö `lõngagi (raasugi) tein Vän; töö lõngastki ei tia mitte, `ühtegi tööd ei tee Plt; tast ei oole jo kedägi, ku üits koeo kunagi, eng villatse lõngage kaalan Krk b. linane, takune või puuvillane niit, korrutatud lõng iga `oŋŋal on lips, `lipsu löng taga, enamaste on puom`villa `niidist Jõe; linasest `loŋŋast kodu `kuotud `vorgud Hlj; `elmed `pandi löŋŋa `sisse, kut löŋŋa `sisse `pandud, oli `elmerong Jäm; joosulöŋŋaga kogu `aetud, siis aketasse `ömblema Khk; Panõmõ muttõlõ lõngad `piäle, `varssi ju mere minek käe Khn; linasest lõngast saab särgiriiet Tor; puomvilla lõngast siis `tehti nied tahid HJn; traadi lõng oli ühe`korne ilus lõng, linane Plt; linast `lõnga ei tohi keride `sü̬ü̬rüssess, piat ütsi lõnga kerime Krk || ühekordne niit lõng on ühe`kordne, niit on kaks `korda kokku keeratud Pal; nooda jaoss - - olli üte`kõrdne [niit], lõng kutsuti Trv

2. lõngaviht ei tea, mitu `lõnga tarvis lähäb Mär; küll kerind suured lõngad Juu; mina olin kärmas `kehrama, `kehrasin lõnga `päävas Jür; `martidele oli jo lõng `kaela visata, mardipävast akkas kedrus `piale JJn; nüid om terve lõng ärä kedrät, kolm või neli `pu̬u̬li Krk

Vrd lang2

lõntsima2 `lõńtsima, (ta) lõńtsib Kul Mär, lõńsib Vig JMd VJg; `lõńtsma Vig lonkima, hulkuma mis sa lõńtsid, et `tööhe ei akka Kul; omigu koedu ajal tuli `lõńtsides kojo Vig; lõńsib nasama `ringi, põle akkamest kedagi JMd; mis sa lõńtsid müeda küla VJg Vrd lontsima2, lõntima

lõpe- lõpe- Pöi Muh Mar Vig Kei Jür KuuK VMr Iis Trm Kod MMg Ksi KJn Nõo Võn Rõn, löpe- Kaa, lõppe- Jõh IisR Kul Kei, loppe- Kuu Hlj VNg lõpu- tüö loppe`korral VNg; `kanga lõpeots ja akatamise ots Muh; üsna lõpuni ei saand [kangast] `jälle kujutud, siis sai `pandud lõpepaelad taha KuuK; lõpelaul, sie oli ikke sirbi`leikajate laul VMr; leib one õtsan, saen vi̬i̬l ühe lõpekanniku uasa piält; `ańti vi̬i̬l lõpe`sü̬ü̬ki; nüid one lõpetańts, pulm akab ärä `lahknemä Kod; Lõpepoole me õlime kõik temaga ühes nõus MMg; `kanga lõpe`narma jakati kokku ja `panti tõist `langa manu, isiti ärä ja `koeti sukass Nõo; sul sängiteḱk ka joba lõpekorral (katki) Rõn

elakas elaka|s Kul, pl -d Mih elukas need va juudi elakad `saatsid metu inimest ukka; `lautas oo ko elakad Mih

elanik elani|k spor R eP(-ne|k Emm), elä- Kuu Lüg Mar Khn Kod KJn Vil spor eL, g -ku, g -kku Jõe Lüg Vai, -ko Kul, -gu Kuu Khk Rei Phl hv eL; eläni|kko g -go Vai teat kohas eluneja (hrl isik) kust küla elanikkud olete Vai; see oli siit `aida katta elanik, siit `meite teisest perest; elanik (uss, putukas) seina sihes Khk; mia olen sii põline elanik, `süńdind sii ja eland Vän; `endisi elanikusi on vähä HMd; [kalakajakad] `põldude pääl käivad - - muedu nad on järve elanikud Äks; muist [küla] elänikka üle jõe ja muist siinpu̬u̬l jõge Vil; si̬i̬ om vana elänik ollu sääl talul joba Krk; ni̬i̬ (kaks meest) olliva siss kõrdsin elänigu periss Ran; taa ei olõ siihn elänik, taa om muiast tulluʔ Har; maʔ olõ kerigu kiräh `Saalusõ valla eläniku `perrä Rõu Vrd elaja, elataja, elunik, eländik || üürnik tämäl on sääl üks elänik. üks lesk `naine. on elänikkust Lüg; elänik one nagu tõene tõese juuren eläb. kel õmal maja ei õle; Jürina (Jüri naine) pidäb elanikka Kod

helgas elgas Kul Aud HMd Kei Pee Sim SJn, g `elka Mär spor Ha, JJn Ann VMr, `elksa Tor; `elgas g `elka VNg Lüg Vai, `elga Kuu VNg; heĺgäśs g `heĺkä Se; komp elksam Trm
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane üks `tähti on `elgas, `toine `tähti on tume; tänä on `oige `elgas `päivä Vai; väga elgas `valgos Kul; `elksa ilmaga läksid `linna Tor; pää (päike) on elgas tuline Kei; lambi tuli, `kiera veikesemaks, `liiga elgas Jür; siih om heĺgäśs iä. maʔ oĺli `heĺkä iä pääl Se Vrd helkjas
2. heledavärviline; valkjas kui one `elga teraga nuga, sie `leika üväst VNg; [riie] `liiga `elgas on, minä tahan tumedamma `saada Lüg; täis elgas sinine; tihane on elgas, aĺli `kirju; elgas rohelene riie Ris; [riie] `pleekind nõnna `elkaks; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; pruut oli elgas (särav) näust Kos; Kui lilled [lillepaberist, kuuseokstest pärja] küĺles õlid, siis õli nagu elksam, silmadel ilusam näha Trm Vrd eljass, helkjas, helkse
3. käre; kiiresti süttiv; tuline, väga kuum paraja `veega tuleb [sea] karv ära, aga kui ta `liige elgas on, siis rikub ära HMd; suur tuli all. tegi na `elka tule kohe Nis; elgas tuli lööb kohe ahju `lõhki HJn; `elkad puud, `äśti kuivad ja `piened JJn; kadakas on väga elgas, tema leegib `irmsaste Ann
4. kõrge ja kõlav elgas ääl oo ele Tor; `Kangesti elgas pauk käis Kei
5. elav(aloomuline); edev; peru teene [inimene] on ele ja elgas, ei seesa mitte pudeliski `ühti; põlegi nii ele ega `elka `jäoga obone, aga Ants on nii `kimpus Juu; elgas igaühe `vastu, naerab, edvistab Pee; ta on‿s ju nii elgas, kui jänes, kui säde kohe Sim
Vrd hele
6. hell, õrn punane [lehm] oli naa elgas, et ei võin `sõrmegi `alla `panna kui sai `lüpsma akata Aud

helin elin spor R(h- Kuu; n -a VNg) eP M, Nõo Krl, g -a, g -ä Kuu Vai Juu Kod KJn Nõo, -e Krk Krl; ellin g elina Puh San; heĺlin g helinä Har Rõu
1. hele kõla, kõlin, sumin, hääl Viel `pandi `kellud ka `aisa `külgi, et oli hüäst helinä Kuu; akkas elin `õuves - - `läksin `vaatama. puu `linnud `eitasivad peret Lüg; `kuski `lauleda, `oige suur elin `kuulus Vai; Löid `metsas `kervega puu `pihta mis elin tuli oort tagasi `jälle Kaa; tegi väga ilusad ja ea elinaga kellad Kul; juba [kella] elin kostab `kaugel, kui `kirku lähme Ris; mine tie elinad ja kutsu teesed `sööma Kos; [lutsu] männa külles on kell, elin. luts kuuleb seda elinad ja tuleb elina peale `välja Trm; egäl ühel õma ki̬i̬l ja kiäle elin, kaja Kod; vähä kuuli elint, `seante tilin olli Krk
2. kuuldus, kõmu õt́siti `suari. metsävahile läks elin `kõrvu Kod; kõik ilm juba elinäd (tühja juttu) täis KJn

elmes elmes g `elme Jäm Mus LNg PJg; pl `elmed Hlj(ls) Ans Vll Pöi Emm Mar Kul Vig Kod; elme g `elme Hls; ppl `eĺmid Vil hrl pl helves, ebe; lible, leheke; (rukki) tolmukas orase, rugi `elmed kut nad pisised on; kaera `elmed, aralikud pisised öhused kestad koes üiges sehes on Jäm; `narmed, `elmed `külges rugil kui ta `öitseb Vll; kui okstel ja `raatidel o `valged `elmed `külgis, siiss oo uutsikas Pöi; ruki `elmed oo jo `valgeks läind Mar; `kanga `elmid parand täis Vig; `elmed olid udusuled PJg; süde `elmed, tuha `elmed `kargavad `väĺjä [triikrauast] Kod; `ośtsid neid kaara `eĺmid Vil

helmes elmes g `elme Sa Hi Lä PäPõ Ha Jä Iis Trm, elme hv Muh; `elm|es g -e hv R(h- Kuu); pl `elmed hv Khn, Äks
1. ehteasi a. helmes `pärlid ehk `elmed, mis `kaelas `pieti ja `õmmeldi `taljade ette Jõh; klaasised `elmed; krudilikud `elmed, viirad korra `ümber; `kruilised `elmed, nastad küĺles; `nuplikud `elmed, nupud küĺles; `pitklikud `elmed - - nöndat oleks kaks tükki koos olnd Jäm; paki koti pεεl olid kirjad elmestest ning `piibrellidest; kuld `elmed olid `koltsed Khk; kannaga rahad rippusid elmeste vahel Muh; `elmid `korda `poetama Pöi; `elmed olid kivist, värvilesed Kul; oli `valgid, `koltsid, kirjusid piimapudi `elmid ja lapilist kivi`elmed Mih; ilustas `riided elmetega ää Tor; `elmed olid ümargused ja tipulesed; `elmed olid kivist, `pärlid olid kloasist Juu; kui oli nagu `elmeid täis piud [põletusville] JJn; tema (puuk) kasvab nagu elmes suureks Ann; `elmed mõned õlid ike ümmargused ja kruuvid sies ja mõned õlid pikergused kua Trm; aab `elmed `lükmesse Äks b. pl helmekee `elmed keivad `ümber kaila Khk; üks kord `elmid ja, kaks `korda `elmid ja, kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; kui ma noor olin, siis naiste`rahval oli äbi asi, kui `elmid `kaelas põlnd Mär; [tütar] lastel `pandud kohe kui `köima akkas `elmed `kaela Kse; `Elmed `kaelas, `kõlkad `kõhtus Han; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi; kodu `oĺlid [naised] alamade `elmedega Tor; kui lapsel esimene ammas tuli, `pańdi `elmed `kaela Juu; `enne `lieri küll `kańti `eĺmid Trm Vrd helm, ermed
2. põrutusjälg jääl (nuiaga kalapüügil) lüiasse sedike elmes nuiaga jää `sisse; vahel jää elmestega üsna kiri Mus

elukas1 elu|kas (-o-) R eP M, -kass Hel San V(-śs Se), -gas Kuu Vai Khk, -k Rei Kod MMg, ellu|kas Khk Mus, g -ka (-ga Khk Rei); elu|ka, -o- g -ga Vai
1. (veider, vähetuntud või suur) olend a. (kari)loom; putukas jm Näin `metsäst üht elugast tais `olla hunt Kuu; kas `sarvipää eluku ka one teil; `lastel oli siis neid eluku pääs VNg; Aja elokad (veised) kodo Jõh; mis elugas see on? ah, see oo ju siil Khk; `painaja `olla ond niisugune, et `muutand end köigiks ellukateks Mus; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud Pöi; mes ta enesest sükab, kas oo mõned elokad kallal või Mih; siatigu suur libe elukas Ris; `taimedel elukad sies VMr; kui eläjälu̬u̬m kasvab, `ütled one üvä suur elokas juba Kod; `vaate miands elukass `lauda `mü̬ü̬da jooseb Hel; ma näi mõtsan ütte esi˽sugust elokat Kan; ka määne siin elukaśs om! vagõl vai huśs vai Se b. pej (pahandades) kui [loom] tegi paha siis `üeldi: küll sie on elukas vast VNg; [loomale] sa igavene elukas, saad sa `välja ajast Krj; oh sa sääse elukas küll Hää; oh sa elukas, kus sa lähäd KJn
2. (inimesest) a. elanik; (suurekasvuline, tähtis) inimene; (ameti)isik ta (mõisnik) `kutsus `Viimssi elukad kuni `neljateist`kümne `aastast [hundijahti] Jõe; noh, `pruudimajas veräv `kinni - - [küsiti pulmalistelt] mes elukad tei olete ja kus te tahute `tulla Kuu; Täma `naine õli `nuoreld `suure `jõuga - - `üöldi et küll on vägev elokas Lüg; vana mere elukas (meremees) Hää; suurem elokas – siis peab `jälle küitobone olema; krahvid, need olid `kõrgemad elukad Juu; üks elukas läks siit jalgrattaga läbi Kad; suured elukad, kas need `tahtsid [last] imetada Lai b. pej (pahandades) mis elukas see on (inimesest) Jäm; Mis eluk sa oled, et sa kiriku äi taha `tulla Rei; või mes elokas sest (lapsest) ühökorra kasvab Mar; si̬i̬ (tüdruk) one jo vana elok, kana`varvad silmä jäären Kod; suur elukas, kas see (laps) vel tahab `oida Plt; kagoss õge elukass veli, midägi ei taha tetä, laesapoolik Hel
3. (asjast, nähtusest) Kui `kiegi õles tädä (tuulamismasinat) `kuskilt `nähtki küll see õles imeständ, et midä elokas sie on; Minu isäl õli `rindu all elokas (kasvaja) Lüg; `enne `muiste keind kodu`keijad ning `söuksed elugad Khk; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; `räimevõrgud olid penedega `enni vanasti - - nüid nisukesi elukaid enam ei ole Rid; tä (kasvanud teradest leivataigen) `apnes nii`moodi ära - - üks vedel elukas Kul; kui ta (orasheina juur) mulla piale jääb, kohe akkab uueste `kasvama. see oo sehuke elukas Tõs; nägin, pikk elukas `oĺli, lennätes läks, tuli `oĺli taga `mitme jorgulene (pisuhännast) KJn
Vrd elajas, elakas

ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, -ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR