[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aame <aia ~ .aade, aa, impers aias ~ aets> , .aama <aia ~ .aada, aa>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri ~ .naidu ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vrd lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vrd tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vrd .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vrd piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vrd .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vrd kõrraldeme, tegeme

ahk <aha, .ahka> Trv Hel
1. valkjashall ▪ palaje om aha karva voodilinad on valkjashallid; kate aha härjäge Trv (rahvalaulust) kahe halli härjaga. Vrd al´l4
2. koidukuma, hämu ▪ alle om ahk alles hahetab (ei ole veel valge väljas). Vrd agu, somp2
3. piltl tühine kiidujutt ▪ ärä aa ahka! (knk) ära kiida tühja!

aig <aa ~ aja, .aiga ~ .aige> aeg ▪ aig arvamede, tun´n täädmede (knk) aeg arvamata, tund teadmata (sünnitamisest); ma ei ole joba ammul aal sinna saanu ma ei ole juba ammu sinna saanud; ma sai parajel aal sinna ma jõudsin parajal ajal sinna; neil aigel ei tule ääd nendel aegadel ei tule head; mea ei mälede vana aigest ma ei mäleta vanadest aegadest; nüid om vanamiis ilusen ajan, küsi nüid Hel piltl nüüd on vanamees heas tujus, küsi nüüd

.aiga|.müüdä aegamööda ▪ aru tule aigamüüdä (knk) aru tuleb aegamööda. Vrd aa|pikku, .aiga|pidi, ajage

ais2 <aisu, .aisu> lõhn; hais ▪ sii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais – ku mõni om aisu tennu (knk) oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast). Vrd luh´t2, lõhn1, nuhk, ving1

ai`teh ~ at´`tehh aitäh ▪ pall´a aiteh iist ei saa kedägi (knk) palja aitäh eest ei saa midagi. Vrd ai`tuma

akatus <akatuse, akatust> algus, alustus ▪ tere om jutu akatus (knk) tere on jutu algus. Vrd .algus, .ür´güs, ürjät´s, ürjätus

amet´ <ameti, ametit> Hls Hel
1. amet, eriala ▪ amet ei teote miist, ku miis ametit ei teote (vns) amet ei teota meest, kui mees ametit ei teota. Vrd amat´, tüü
2. piltl tegevus, askeldus ▪ ihu om väsünü, mia olli kõvaste ametin (knk) ihu on väsinud, mul oli palju tegemist

ammuteme1 <ammute, ammude> Krk Hel
1. ammuli olema ▪ mis sa suud ammudet, ega pääsuke sul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat (knk) mis sa hoiad suud ammuli lahti, ega pääsuke sul suhu ei tule, kui lõuad laiali ajad
2. ammuli tegema ▪ ei lase suud ammute, pand vastu ku üits ragin ei lase suud lahti teha, paneb vastu kui üks ragin (vaidlejast)

an´g2 <ange, .ange> (lume)hang ▪ päe om angen päev on hanges (küünlapäeval); kudas ma angest läbi saa kuidas ma hangest läbi saan; mea võti naise ku ange vahelt (knk) mina võtsin naise kui hange vahelt. Vrd kuur4, .oalmu

aug´ <augi, .augi Trv ~ avve, .auge, pl p .augi Hel> uus haug ▪ ta om tühü ku kudenu aug (knk) ta on tühi kui kudenud haug. Vt avi

ei ei (eitussõna olevikus) ▪ ei oole ~ ei joole ~ ei jole ei ole; ei joole kedäki kõnelte ei ole midagi rääkida; ta ei lausu musta ega valget (knk) ta ei lausu musta ega valget (st mitte midagi)

ele2 <ele, elet> , elle <elle, ellet> Hls, el´le <el´le, el´let> Krk
1. hele ▪ rüälilli sinine olli kige elep vär´m rukkilillesinine oli kõige heledam värv; miul om kere ele (knk) mul on kere hele (kõht tühi). Vrd el´le
2. selge (ilmast) ▪ täempe om elle ilm, om äste nätä täna on selge ilm, on kaugele näha. Vrd .sel´ge

ihume <.ihva, ihva ~ ihude, ihu> ihuma ▪ kirvit ihvets käiä pääl kirveid ihutakse käiaga; sa ihvat küll ambit mu pääl (knk) sa ihud küll mu peal hambaid. Vrd igume, tahuteme, .tõmbame

ilp <ilbu, .ilpu>
1. hilp, vilets rõivas ▪ esi ilbun, naine närtsen (knk) ise hilpudes, naine nartsudes. Vrd ilben´t, supsuk
2. väike liistakas, viil ▪ pal´t liim, mõni kardule ilp olli põhjan ainult leem, mõni kartuliliistakas oli põhjas. Vrd lest1, lestuk, liistak, viil2

irvitse <irvitse, irvitset> Krk irvitus ▪ ma pühü sul selle irvitse näost (knk) ma pühin sul selle irvituse näost

.istme ~ .istma <.istu, istu>
1. istuma ▪ istu vankres! istu vankrisse!; taat´ istun läve pääl taat [olevat] istunud läve peal; istup nagu va kütüs Trv (knk) istub nagu kütis (laiutades). Vrd itsime
2. ühes kohas või olukorras kaua olema; van tallu majutatud olema ▪ ku es ole sõda, ku na soldati isteve taluden kui ei olnud sõda, kui need sõdurid olid taludesse majutatud; ta olli istje velle talun ta teenis kaua venna talus || .kinni .istme vangis olema ▪ mia pidi kait´s aastet kinni istme ma pidin kaks aastat vangis olema

jori <jori, jori> Hls Krk tüütu loba, jora; pahur torin ▪ koer jätt luu maha, aga sina ei jätä mitti oma jori (knk) koer jätab kondi maha, aga sina ei jäta mitte oma pahurat torinat; mea ei taha kulletegi seast jori änäp ma ei taha kuulatagi sellist tüütut loba enam. Vrd joru

.jorjen <.jorjeni, .jorjenit> , jorjen´ <jorjeni, jorjenit>
1. daalia, jorjen (Dahlia) ▪ emä tah´t jorjenit kasvate emale meeldis jorjeneid kasvatada; miul kasuve aian egätsugu värmi jorjenit mul kasvab aias igasugust värvi jorjeneid
2. piltl suguhaigus, tripper ▪ tal om jorjen persen Krk (knk) tal on tripper

judin <judine, judinet ~ judine, judint> võbin, värin, judin ▪ judin läit´s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt´ (knk) värin läks üle keha, ei tea, kas surm mõõtis haua aset. Vrd jumi, jõbin, kahm, võbin1, värin

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; egä miu jumi ei joose egä veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm

.juusse pl <.juuste ~ juuste, .juussit> , .juuse pl <.juuste, .juusit> juuksed ▪ juussit mõsti kanamunage juukseid pesti kanamunaga; juusse om vatsunu Trv juuksed on pulstunud; juuse musta ku ronga sule, valge ku lina, punatse ku rebäsel (knk) juuksed mustad kui ronga suled, valged kui lina, punased kui rebasel. Vrd ius

jäkk <jäku, jäkku>
1. jätk, pikendus; naiste särgi takune alaosa ▪ ammel olli jäkk manu pant särgil oli jätk juurde pandud. Vrd pikendus
2. piltl jutujätk ▪ ei ole su jutul jäkku egä sõnal sõlme (knk) ei ole su jutul sisukust ega sõnal kinnitust. Vt jakk1

jänes <jänesse, jänest ~ jänese, jänest>
1. jänes ▪ jänes makkap valla sil´mege jänes magab lahtiste silmadega; jänes tullu karja sekkä joostan jänes tulnud joostes karja sekka; oh sa va jänesse süä! (knk) oh sind, va jänesesüda! (ara inimese kohta). Vrd jän´n2, .kargaje, küüp|jalg, leeduk, litu
2. piltl arg inimene, argpüks ▪ olet sa üit´s jänes küll oled sa üks argpüks küll. Vrd arg|pük´s, jänes|pük´s
3. piltl (leeme) aur v vaht ▪ las jänes väl´lä joosta supi siist Krk las vaht välja tulla supi seest. Vt vatt3

jänesek ~ jäneseke <jänesekse, jänesekest> , jänesseke <jänessekse, jänessekest> jänesekene, jänku ▪ ka siul jänesek püksin? Hls (knk) kas sul on jänesekene püksis? (st kas kardad). Vrd jänes, jän´n2

järe2 <järve, .järve> , järi <järve, .järve> Hls järv ▪ ah, temä juttu ei massa kullelde, ta pane järve palame (knk) ah, tema juttu ei maksa kuulata, ta paneb järve põlema (kiitlejast). Vt jär´v

jär´v <järve, .järve> järv ▪ jär´v akkas lainenteme ja kohiseme järv hakkab lainetama ja kohisema; jär´v kiip ku pada Trv (knk) järv keeb kui pada (tugevast lainetusest); külä taga olli jahvatse jär´v Krk küla taga oli veskijärv. Vrd järe2

kaaguteme <kaagute, kaagude ~ kaagute>
1. kaagutama ▪ enne mune sis kaagude (knk) enne mune, siis kaaguta; kana kaaguteve kõvaste kanad kaagutavad valjult. Vrd .kaakme, kääguteme
2. piltl valjusti laulma v rääkima; torisema ▪ ma ei jõvva siu kaagutemist enämp kannate ma ei jõua sinu kõvasti laulmist enam kannatada; poig ike kaagutes, et temäl vähä varantust poeg ikka toriseb, et temal vähe varandust

.kaakme <.kaaku, kaagu> kaagutama ▪ enne mune, sis kaagu! (knk) enne mune, siis kaaguta!. Vrd kaaguteme, kääguteme

.kaalme <.kaalu, kaalu>
1. kaaluma, teatud raskuses olema ▪ vakk kaalus kolm puuda vakk kaalub kolm puuda; sii vammus pidänü sis ka kümme, mõni ütlep seidse nakla kaalma, mud´u ei ole tüdruk rahul ollu see ülerõivas pidanud siis ka kümme, mõni ütleb [et] seitse naela kaaluma, muidu ei ole [teenija]tüdruk rahul olnud
2. raskust mõõtma ▪ Kaalu ku kulda (knk) kaalu kui kulda (mingit asja vähe andma)
3. hoobama, üles tõstma ▪ sii oone kaaluts üless puum´ege ja raiuts pal´ke ala, tetäs kõrgepes see hoone tõstetakse üles poomidega ja raiutakse palke alla, tehakse kõrgemaks. Vrd kaaluteme
4. kaalutlema, järele mõtlema ▪ ma kaalse, kas lää või ei lää ma kaalutlesin, kas lähen või ei lähe

kade <kade, kadet> kade ▪ nemä om ninda kadede Trv nad on nii kadedad; tii nüid tigel ääd või kaidse kadel karja (knk) tee nüüd tigedale head või kaitse kadeda karja. Vrd kahe

kadume <kadude, kao>
1. kaduma, kaotsi minema ▪ väits kat´te ärä nuga kadus ära; poig om sest päeväst kadumen poeg on sellest päevast teadmata kadunud; kadunu nõnda et luud ega pääd ei ole nännu kennigi (knk) kadunud nii, et luud ega pead ei ole näinud keegi. Vrd .suus´tma
2. piltl peitust mängima ▪ sii om kadumine sii mäng, akkam kadume see on peitus see mäng, hakkame peitust mängima
3. kahanema, kuivetuma ▪ ta om nõnda ärä kadunu, et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls ta on nii ära kuivetunud, et liha ka ei ole enam luude peal. Vrd kahaneme, kujume
4. surema ▪ temä akkas ärä kadume, õige ärä lõppenu tõine tema hakkab ära surema, üsna otsa lõppenud teine. Vt .kuulme2, .lõpme, sureme, .ängüme

.kaibame <kaevate ~ kaevade, .kaiba>
1. kaebama, kellegi kohta süüdistades midagi teatama ▪ sii mõni asi nüid är kaevate, ka sa kaibamede ei või jättä? see nüüd mõni asi ära kaevata, kas sa kaebamata ei või jätta?; poiss, mis sa sait selle kaibamise iist, tatti, leibä või tallekse paska (knk) poiss, mis sa said selle kaebamise eest, tatti, leiba või tallekese paska; sii om selle kohtus kaevanu ja miu tunnistuses kaevanu see on selle kohtusse kaevanud ja minu tunnistajaks nimetanud. Vrd eeraldeme, kogiseme
2. kurtma, hädaldama ▪ ta kaibas üttepuhku ende valusit ta kurdab pidevalt oma valusid. Vrd ädäldeme, ädästeme
3. jutustama, ära rääkima ▪ na kaibave, et sibule tahav siin äste kasva nad räägivad, et sibulad tahavad siin hästi kasvada; mea kaiba sedä unenägu egäl mina jutustan seda unenägu igaühele

.kaitsme <.kaitsa ~ .kaitse, kaidsa ~ kaitsa>
1. kaitsma, ohu eest hoidma ▪ Muri ollu neil sõs, sii kaitsi nende mõtsa luume iist neil oli siis olnud Muri, see kaitses nende metsloomade eest; kaitse ku kiiba katelt (knk) kaitse kui keevat katelt (ole valvel); mea kaitsi oma raami pal´t, ega ma tõiste raami es kaidse ma kaitsesin oma kraami ainult, ega ma teiste kraami ei kaitsnud.
2. eemale peletama, vältida püüdma ▪ mee kaidsa vana siga ärä põrste mant! mine peleta vana siga põrsaste juurest ära!. Vrd peleteme, ujuteme

kakkame2 <kakate, kakka>
1. välja kiskuma ▪ ambatohter kakas´ amba väl´lä hambaarst kiskus hamba välja. Vt .kiskme
2. kitkuma, katkuma; tõmbama ▪ kakka peedi väl´lä kitku peedid välja; ärä kakka kapustit ära kapsaid katku; sulle keida jala kül´ge villane lang, sa katski ei kakka Hel (knk) sulle köida jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast inimesest). Vt .kakme, .kitskme, .kitsme
3. piltl andma ▪ ega ta seante kinni käege_i oole, ta kakkas iki vahel ärä kah ega ta selline kinnise käega ei ole, ta annab ikka vahel ära ka. Vt .anme

.kallam <.kallame, .kallamet> Trv vihmavaling ▪ kallam tulep sel´gä ku pangige (knk) vihmavaling tuleb selga nagu ämbrist. Vrd .laentik, lahentik, .sahkam, säräk2, valandik

kamp2 <kamba, .kampa> suur tükk, kamakas ▪ küll om miul igäven kamp obest, kange veo oben küll on minul igavene hobusetükk, kange veohobune; an´d mul ää kamba liha andis mulle hea suure tüki liha; emä ku kamp, tüdär kokku kiskun ku kön´g Hel (knk) ema nagu kamakas, tütar kokku kiskunud kui könn (suurest priskest emast ja väikesest kõhnast tütrest). Vrd kamak, kambak

kand <kannu, .kandu> känd ▪ ega ta kive kande müüdä ei käi, ta käip inimesi müüdä (vns) ega ta kive-kände mööda ei käi, ta käib inimesi mööda (haigusest); kudas kand ehen, nõnda võsa perän (knk) kuidas känd ees, nii võsa järel (laste sarnasusest vanematega)

kandsel <.kantsle, kandseld> kantsel ▪ õpeteje kurdi peräst katte kõrda kantslese ei lää Trv (knk) kirikuõpetaja kurdi pärast kahte korda kantslisse ei lähe (tähelepanematule kordama ei hakata). Vrd rääs|tuul´

kan´nal <.kan´dla, kan´nald> Trv, kan´nel <.kan´dle, .kan´nelt> Hls Krk kaenal ▪ võta jala kan´dles ja pää rätige näpu otsa (knk) võta jalad kaenlasse ja pea rätiga näpu otsa. Vrd kainal

kannusteme <kannuste, kannuste>
1. kannustama, ergutama ▪ ärä kannuste obest ninda pal´lu! ära kannusta hobust nii palju!
2. paarituma, sugu tegema ▪ jus´t ku va esäpar´ts taht kannuste iki (knk) justkui isapart tahab sugu teha ikka

kas´s <kassi, .kassi>
1. kass ▪ ku kas´s oma saba lakup, sis pistäp vihm sadame varsti kui kass oma saba lakub, siis hakkab vihma varsti sadama; joba must kas´s vahele sittun (knk) juba on must kass vahele sittunud (sõpruse lõppemisest). Vrd kiili|sil´m, kissa
2. piltl harkadra kammitsaid ühendav raud ▪ kas´s olli ravvast tett, tuu külgi köüdetäs kabla Hel harkadra kammitsaid ühes hoidev raud oli rauast tehtud, selle külge seoti nöörid
3. piltl tütarlapse häbe ▪ kudas sa istut, siu kassike om puha nätä Krk kuidas sa istud, sinu häbe on kõik näha. Vrd kits

.kastme1 ~ .kastma <.kasta, kasta, nud-part .kasten> kastma ▪ oh jumal paraku paksu putru, kui võid kasta ei oole (knk) oh jumal tehku paremaks paksu putru, kui võid ei ole kastmiseks. Vrd .ämmäme1

ken´g <ken´gä, .ken´gä> Trv, keng <kengä, .kengä> king, kuni pahkluuni ulatuv jalats ▪ esä akas´ kodun kah peräst vastsit saapit ja kengu tegeme Trv isa hakkas kodus ka pärast uusi saapaid ja kingi tegema; mea tahas kengi osta Krk ma tahaks kingi osta; sel joba kül´mä kengä jalan (knk) sel juba külmad kingad jalas (on surnud); neli neitsit kuseva üte ken´gä kontsa sissi (mõistatus) neli neitsit kusevad ühe kinga kontsa sisse (lehma lüpsmine). Vrd käng

keres <keresse, kerest ~ kerese, kerest> keris ▪ keressege ahi om ilma lõõr´ede kerisega ahi on ilma lõõrideta; juba keres maha lagunu (knk) juba keris maha lagunenud (naine sünnitas lapse)

kerä <kerä, kerät ~ kerä, kerä, illat .kerrä> kera ▪ kos nüit o punatse lõngä kerä? kus nüüd punase lõnga kera on?; kass om kerrä kiskun ja uisk oo ka kerän kass on [end] kerra tõmmanud ja uss on ka keras; tal kerä persen, ei kurda üleven (knk) tal on kera tagumikus, ei püsi üleval (imikust, kes ei istu). Vrd kadsa, kedsä, keräk, kun´a2, kädsä

ketsu <ketsu, ketsut> , kedsu <kedsu, kedsut>
1. püsimatu, erk ▪ kedsu lammas, ei lase kinni võtta Hel erk lammas, ei lase kinni võtta; sa olet ku ketsu kunagi, ei kurda puil egä mail (knk) sa oled väga püsimatu, ei seisa üldse paigal. Vrd kedru, kedrus, kedrus´k, kekstu, rõba
2. edev ▪ om üit´s igävene ketsu, ei tää kudas ta neid mokke sääd on üks igavene edev, ei tea, kuidas ta neid huuli sätib. Vrd edvi, edvik, edvis´k, etsik

kiib <keevä, .kiibä> keev; kuum, tuline ▪ lõng pannas keevä vii sissi lõng pannakse keeva vee sisse; kiibu süüke piap leedi päält ärä võtme keevaid sööke tuleb pliidi pealt ära võtta; karjate ku kiibä katelt (knk) karjata kui keevat katelt (püsimatust lapsest); kamren olli müürikan´ts, sii läits keeväs kambris oli truup, see läks kuumaks

kiil´1 <keele, kiilt ~ kiild>
1. keel (elund) ▪ kiil´ peris palas suhun kange januge (knk) keel päris põleb suus suure januga
2. keel, suhtlusvahend ▪ na kõneleve englise kiilt nad räägivad inglise keelt; mike keeli sa kõnelet? mis keeles sa räägid?. Vrd kõne || rääk´mise kiil´ põhjaeesti keel ▪ temäl om sii rääk´mise kiil´ kõrva kasunu temale on see põhjaeesti keel kõrva kasvanud (st külge jäänud, ei oska enam hästi mulgi keelt)
3. keelt meenutav ese või selle osa ▪ raad´pilli kiil´ läit´s katik moldpilli keel läks katki

kiil3 <kiilu, .kiilu>
1. kiil, kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots ▪ oslist puud ilma kiilute lõhku ei saa okslikku puud ilma kiiluta lõhkuda ei saa; aa ku kiilu kivi sissi (knk) aja kui kiilu kivi sisse (teenijast, keda peab tagant sundima); tel´le ei seisä muidu kogusin ku piap kiilege kokku lüümä teljed ei seisa muidu koos, kui peab kiiludega kokku lööma; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl kiilu piltl kahe kartuli vaheaeg, muudkui anna leivale kiilu (kui vana kartulit enam ei ole ja uut veel ei ole, siis kulub leiba palju). Vrd vagi
2. kolmnurkne vahetükk, siil ▪ talu maa lääp kiilu viisi mõisa mõtsa sissi nigu sia säl´g talu maa läheb siilu kaupa mõisa metsa sisse nagu sea selg. Vrd siil2

.kiilame <kiilate, .kiila> , .kiiläme <kiiläte, .kiilä> läikima, sätendama, hiilgama ▪ taeva viir´ kiilanu ku kuld taevaäär [olevat] läikinud kui kuld; vesi kiiläs´ vastu päevä vesi läikis vastu päikest; kiilave ku juudi muna (knk) hiilgavad kui juudi munad. Vrd .iilame, .iilgäme, .ilkame, .kiiskame

.kiitleme <kiidelte, .kiitle> kiitlema, hooplema; (kedagi) kiitma ▪ mõni kiitles pal´lu, sis ütelts tal iluste: mis sa keksit mõni kiitleb palju, siis öeldakse talle ilusti: mis sa keksid; käsi puusan, täi pungan, pal´t kiitles ennast (knk) käsi puusas, täi rahakotis, ainult kiidab ennast. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .uupleme

kimbun hädas, kimpus ▪ ma olli temäge kimbun nõnda ku siga aia nukan, valla ei saa ma olin temaga kimpus nagu siga aia nurgas, lahti ei saa; ole nüid koradige kimbun, võti koradi oma oita (knk) olen nüüd kuradiga hädas, võtsin kuradi enda hoida (öeldi halva looma kohta). Vrd jännin, killan, pigin

kinnas <.kinda, kinnast> kinnas ▪ ma tei kinda ülejäänuste lõngast ma tegin ülejäänud lõngast kindad; sukke tetti küll niidist, aga kindit es koa kennigi mundest ku villatse lõngast sukki tehti küll niidist, aga kindaid ei kudunud keegi muust kui villasest lõngast; nii om tõine kinnas tõisest paarist piltl (knk) need on (nagu) teine kinnas teisest paarist (ebakõlalisest abielust); Kinnastege keedäb leemi, argige teeb aseme kinnastega keedab leent, hargiga teeb aseme (lohakalt tehtud tööst)

kinu1 <kinu, kinut ~ kinu, kinu> Hls Krk (väike) küngas, kink; soosaar ▪ mädä maa sehen kinu om ka saar vesisel maal on ka väike küngas saar; ku kuju suvi om, sis om nii kinuse punatse ku ahvi perse tusare (knk) kui kuiv suvi on, siis on need künkad punased kui ahvi kannikad. Vrd kink1, runnel, rõun

kirg <kire, .kirge> Krk säde ▪ tule kirg läit´s einte sissi tulesäde läks heinte sisse; ärä akka kirge katusel kandme! (knk) ära hakka sädet katusele kandma! (st pahandust tekitama). Vrd pisu1, säde

kirikline <kiriklise, kiriklist> Trv kirikuline ▪ jõulu aigu om pal´lu kiriklisi jõuluajal on palju kirikulisi; pelgäp tüüd kui kirikline (knk) kardab tööd kui kirikuline (laisa kohta). Vrd kirik

kirju <kirju, kirjut>
1. uus kirju, laiguline, mitmevärviline ▪ mõisan ollive vanast puha kirju lehmä, kirju kari olli mõisas olid vanasti kõik kirjud lehmad, kirju kari oli; silmä lätsi kirjus, silmi ehen nakas´ virvendeme Hel (knk) silmad läksid kirjuks, silme ees hakkas virvendama. Vrd kirevene, kiriv, kirrev
2. uus kirju lehm ▪ vii kirjul kah süvvä vii kirjule lehmale ka süüa. Vt kirjak
3. piltl mitmesugune, muutlik, vahelduv ▪ sii om kirju eluviisige inimen see on muutliku eluviisiga inimene. Vrd .eitlik

kisa1 <kisa, kisa> karjumine, kisa, kära; nutt ▪ sii tüü om nindagu vanatondi sia pügämine, pal´lu kisa, vähä villu (knk) see töö on nagu vanakuradi sea pügamine, palju kära, vähe villu. Vrd kärä, lar´m, lär´m, lär´t

kisendeme ~ kisenteme <kisente, kisende> kisendama, karjuma ▪ ta akkas jälle kisendeme ta hakkab jälle karjuma; sii kisents oma süäd ja aa oma süäme võimu Krk (knk) see kisendab oma südant ja ajab oma südame võimu (jonnivast lapsest). Vrd kiratseme2, kisame, .räut´sme, .rüük´me, .ürgäme2

.kistme <.kistu, kistu>
1. kustuma; surema ▪ tuli kis´t ärä tuli kustus ära; surmake om täämbä ärä kisten (knk) väga vana inimene on täna ära surnud. Vrd .kurtume, .sumpume
2. hääbuma, tuhmuma, käibelt kaduma ▪ sii kiri akkas kistme see kiri hakkab tuhmuma; Toomas ei ole viil kistun Toomase nimi ei ole veel käibelt kadunud. Vrd .kistume, .raugeme

kit´s <kitsi, .kitsi>
1. kits ▪ kitsi om kapusta aian kitsed on kapsaaias; ilves murd kit´se, jänessit ilves murrab kitsi, jäneseid; ta om magjas viina pääl, ku kit´s kuse pääl (knk) ta on maias viina peale nagu kits kuse peale
2. pulgamäng ▪ tule me manu kitsi lüümä tule meie juurde pulgamängu mängima
3. piltl naise, eriti neiu häbe ▪ kitsi lääve orassel häbemele kasvavad karvad. Vrd kas´s
4. nlj vokk ▪ kitsige kedräts vokiga kedratakse. Vt ok´k

kitu|perse <kitu|.perse, kitu|perset> kiitleja ▪ sii üit´s kituperse, esiennest ta kitt, moka joosev pähän (knk) see üks kiitleja [on], iseennast ta kiidab, suu jahvatab. Vrd .kiitlik, kitu|lind, kitu|riist

kivi <kivi, kivi>
1. kivi, kivim ▪ sääl nurme pääl om kivi kivin kinni seal põllul on kivi kivis kinni; kivel ja kirvel pand vastu (knk) kivi ja kirvega paneb vastu (st kogu jõuga); anna miul kivi kangutev puum anna minule kivi kangutamise poom || sala|kivi maapinnale mitteulatuv kivi, salakivi ▪ salakive om maa täüs, adra lääve purus salakive on maa täis, adrad lähevad puruks
2. käsikivi ▪ ku ei ole äste maha rihit, siss kivil tõine viir lõikap tuld ja tõiselt puult tuleve terve terä Krk kui ei ole hästi seatud, siis käsikivil teine äär lõikab tuld ja teiselt poolt tulevad terved terad (st käsikivi ei jahvata korralikult). Vt käsi|kivi
3. seebikivi, naatriumhüdroksüüd ▪ kivi lõikas ärä ruttu, kait´s tunni aiga ja om siip´ valmis seebikivi toimib ruttu, kaks tundi ja on seep valmis. Vt seebi|kivi

kohus <.kohtu, .kohust>
1. kohus ▪ mea kaiba ta kohtus ma kaeban ta kohtusse; kohtu poolest om temät mitu kõrda rahvit kohtu poolt on teda mitu korda trahvitud
2. kohtumõistmine, kohtuprotsess ▪ sii olli suur kohus, läit´s mitu päevä see oli suur kohtuprotsess, kestis mitu päeva; kohust ei ole täämbe pääväni tullu kohtumõistmist ei ole tänase päevani toimunud
3. kohtumaja ▪ Vil´ländin om uhke kohus Viljandis on uhke kohtumaja
4. kohustus, ülesanne ▪ siul kohus kullede, miul õigus ütelte (knk) sinul on kohustus kuulata, minul õigus ütelda
5. õigus ▪ antke sandil mis sandi kohus andke sandile, mis [on] sandi õigus (saada). Vrd .õigus

kokut´s <kokutse, kokutset> Krk pudenemine ▪ üit´s lait´s käe kõrvan, tõine sülen ja kolmas kokutse pääl (knk) üks laps on käekõrval, teine süles ja kolmas pudenemas (sündimas)

koletu
1. kole; hirmus, õudne ▪ ta om irmus vaate, koletu eläjes ta on hirmus vaadata, kole loom. Vrd .irmus, jube, kole1, .õudne
2. ilmatu, tohutu; väga, tohutult ▪ sii asi om koletu kole (knk) see asi on väga kole. Vrd mahutu, põhjatu, .tuitu

kolm1 <kolme, .kolme> kolm ▪ üit´s, kait´s, kolm, nagu tuhk ja tolm (knk) üks, kaks, kolm, nagu tuhk ja tolm; kell käip kolme kell on kaks läbi; läit´s kolmes pääväs karja läks kolmeks päevaks karja

kolm|kümment <kolme|.kümne, .kolme|kümment ~ .kolme|kümmet> , kolm|kümmend <kolme|.kümne, .kolme|kümmend>
1. kolmkümmend ▪ kolmkümment neli aastet om peris rahulikult müüdä lännu kolmkümmend neli aastat on päris rahulikult mööda läinud
2. piltl suure hooga; teadmata suunas ▪ põrss päs´s väl´lä ja läit´s kos kolmkümmend (knk) põrsas pääses välja ja kadus teadmata suunas

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

konts1 <kondsa ~ konsa, .kontsa> konts; kand ▪ tal olli kör´t kondsani (knk) tal oli seelik kannani (st maani). Vrd apsat´, konds; sopi|konts etn ahendamata sokikand ▪ sopikonts om kige vanemp konts, sis viilukontsa viil es tunta, sopikontsa es kahandede sopikonts on kõige vanem [soki]kand, lakaga kanda siis veel ei tuntud, sopikontsa ei ahendatud (soki kudumisel)

koolu <koolu, koolut> Hls Krk
1. surnu ▪ mia pelgä koolut ma kardan surnut; vajote koolul silmä kinni! vajuta surnul silmad kinni!; sii makap koolut magamist (knk) see magab kui surnu. Vrd kadunuk, .kuulje, .kuulnu, mullaline, .surnu
2. piltl väga kõhn olend ▪ parep om söönü süütä ku koolu kosute (vns) parem on söönut sööta kui kõhna kosutada. Vrd .luu|kerip, luu|vari

kopik <kopigu ~ kopiku, kopikut> kopikas; peenraha ▪ ega mia kehv miis ei ole, et mia raha kopikide viisi loe ega ma vaene mees ei ole, et ma raha kopikate kaupa loen; egä viimast kopikut ei või ärä anda, sis ei lää siga kah tii päält kõrva (knk) ega viimast kopikat ei või ära anda, siis ei lähe siga ka tee pealt kõrvale; kes kopikut ei kogu, sii rublat ei saa (vns) kes kopikat ei korja, see rublat ei saa; kopik ei ole raha ja lutik ei ole liha (vns) kopikas ei ole raha ja lutikas ei ole liha. Vrd ten´g

kudrus <kudrusse, kudrust> Trv väike klaas- või kivihelmes ▪ amba iluse kui kudrusse (knk) hambad ilusad kui kudrused

kukur1 <.kukru, kukurt ~ kukurd> kukal ▪ joosep nõnda kippelt, et jala käive kukrus (knk) jookseb nii kiiresti, et jalad käivad kuklasse; kukrun om tal viil juussit kuklas on tal veel juukseid; peremiis aeti mõisa, võeti nahk kukrust senigu kondseni maha peremees aeti mõisa, võeti nahk kuklast kuni kandadeni maha (st anti peksa)

kulm <kulmu, .kulmu> kulm; kulmukarvad ▪ kulme päält valuts kulmude kohalt valutab; akkas kulm kortsu tük´me (knk) hakkab kulm kortsu tükkima (st uni hakkab peale tulema). Vrd kolm2

kumarik <kumarigu ~ kumariku, kumarikku> Krk kumer ▪ sul suu pähän kumarik ku kuu (knk) sul [on] suu peas kumer kui kuu. Vt kumer, kumerik

kummuteme <kummute, kummude>
1. kummuli keerama; kummutama; piltl ümber lükkama, kehtetuks tegema ▪ ärä kummute ruusi (knk) ära kummuta kruusi (st ära joo liiga palju); sedä kaarti ei saa kummute kuvve ja seitsmege seda [mängu]kaarti ei saa katta kuue ja seitsmega
2. piltl ahnelt jooma, pudelit, klaasi kummutama ▪ mihe kummutive pudel´t kõrtsi man mehed kummutasid kõrtsis pudelit. Vrd purjuteme
3. piltl topeltõmblust tegema; palistama ▪ paik raageldets ja päält kummudets paik traageldatakse ja pealt palistatakse. Vt palisteme

kun
1. kus ▪ kun kait´s ütenimelist talu üit´s tõiste lähüksen olliv kus kaks ühenimelist talu teineteise lähedal olid; sääl olli jalake, kun küünäl sehen olli seal oli [küünla]jalake, kus küünal sees oli; küll temä tiid, kun kivi all vähi om Hel (knk) küll tema teab, kus kivi all vähid on. Vrd kon, kunnes
2. kuhu ▪ kun nii latse lätsive puha? kuhu need lapsed läksid kõik?. Vrd kos, kohes, kus

kurat´ <kuradi, kuratit ~ kuradit>
1. kurat, saatan (olend) ▪ sii om küll kuradi ori, kurat´ kurt tal ilmast ilma suhun (knk) see on küll kuradi ori, kurat on tal ilmast ilma suus (sagedasest vandumisest). Vt aasas, juudas, sarvik1, tosnak, vana|kuri
2. kurat (vande- ja rõhusõna) ▪ muidu sõna järgi ei kõnele, kui kurat´ ehen ei käü muidu sõna järele ei ütle, kui vandesõna ees ei käi; oh sa kuradi tõbras, näe kos läit´s oh sa kuradi tõbras, näe, kuhu läks. Vrd koram, koramus, kuramus, kuras´k

kurre <kurre, kurret> Hls Krk nõrga kuulmisega, kurt ▪ sii karre miis om kurres jäänu see kange mees on kurdiks jäänud; egä kurre peräst kuut kõrda kellä ei lüvvä (knk) ega kurdi pärast kuus korda kella ei lööda. Vt kur´ss2, kur´t1

.kurtme1 ~ .kurtma1 <.kurta, kurda>
1. seisma, paigal püsima ▪ ta es kurda pud´elen ka paigal (knk) ta ei seisnud pudelis ka paigal; kurda vait! ole vait!; ma püstü kurdi raasik aiga sääl ma seisin püsti natuke aega seal; vammusse olevet ninda paksu ollu, et olevet püstü kurten peris vammused olevat nii paksud olnud, et olevat püsti seisnud päris. Vrd pisume, püsüme, .saisme, .seisme
2. kestma, vastu pidama ▪ pilliruugene katus kurdap kige rohkemp aiga ku muu kennigi Hls pilliroost katus peab kõige kauem vastu, [rohkem] kui miski muu; küll ta kurt olla küll see kestab kaua. Vrd .kestme

.kutsme <.kutsu, kutsu>
1. kutsuma, paluma ▪ kutsu temä sissi kah kutsu ta sisse ka; kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah (knk) kutsumata oled tulnud ja ajamata võid minna ka; Kadri kut´s lehmä mõtsast kodu Kadri kutsus lehmad metsast [karjamaalt] koju. Vrd .palleme
2. nimetama, hüüdma ▪ Ikemäe suus sedä kutsuts seda kutsutakse Ikemäe sooks; Taageperä rahvas kutsuv tedä Ikemäe järves Taagepera rahvas kutsub seda Ikemäe järveks. Vrd nimeteme, .nimmeme, .õikame, .õikme, .üidme

.kuulje <.kuulje, .kuuljet> Hel kooljas, surnu; koolja, surija ▪ ta olli näost ärä ku kuulje ta oli näost valge kui kooljas; ennemb saat kuulje persest peeru, ku temä käest asja (knk) enne saad surnu persest peeru, kui tema käest asja (ihnsast inimesest). Vrd kadunuk, koolu, mullaline, .surnu

.kuuti Krk uperpalli, kukerpalli ▪ tare põrsa eidäve kuuti (knk) toapõrsad viskavad uperpalli (laste hullamisest). Vrd kuker|.kuuti, uper|.kuuti, uper|.palli, vinder|.kuuti

kõhn <kõhna, .kõhna>
1. kõhn, kõhetu ▪ ta om kõhn ku surmavari (knk) ta on kõhn kui surmavari. Vrd kuju1, .kõetu, kõhvetu
2. vaene, varatu, kehv ▪ tii vaesel ääd või kaitse kõhna karja, sii om üit´spuha, temä iki sellege rahul ei ole tee vaesele head või hoia kehva karja, see on ükskõik, tema ikka sellega rahul ei ole. Vrd kehv, kidsev, .vaene

kõsu2 <kõsu, kõsu> Pst Krk elu, hing ▪ sa tahat miu kõsu väl´lä võtta (knk) sa tahad mu hinge välja võtta (st tappa). Vrd toss1

kõtt <kõtu, kõttu>
1. kõht ▪ apupiim aap kõtu mürräme hapupiim ajab kõhu [seest] keerama; aage käe kõtust väl´lä! (knk) ajage käed kõhu alt välja! (hakake tööle); varessel valu, arakul aigus, me latse kõtt saa terves (rahvalaulust) varesele valu, harakale haigus, meie lapse kõht saab terveks. Vrd vats
2. toitumisest ▪ miul om kõtt nõnda tühü, et süü võ un´t jala päält ärä (knk) mul on kõht nii tühi, et söö või hunt jala pealt ära
3. kõhulahtisusest ▪ ku verivatt lihal sissi kiip, sii võtap kõtu valla kui verevaht lihale sisse keeb, see teeb kõhust lahti
4. piltl asja kumer pool ▪ leiväl olli kõtt ärä kõrbunu leival oli kumer pool ära kõrbenud

kõver <kõvere, kõveret ~ kõvere, kõvert> kõver ▪ või te tulede kõvere käege siiä? (knk) või te tulete kõvera käega siia? (külakosti andes või tuues); sii om mitmit pidi kõver puu see on mitut pidi kõver puu. Vrd jõmerik, kaarik1, konderik, vänderik, .väntrik

kädsäteme <kädsäte, kädsäde>
1. kädistama ▪ araku kädsäteve, ei tää mes na näive harakad kädistavad, ei tea mis nad nägid. Vrd kadsateme, kädisteme, kädsisteme
2. piltl kiiresti rääkima, vadistama ▪ kädsätes ku arak aia teibän (knk) kädistab kui harakas aiateiba otsas; mis sa ike kädsätet, kurda vahel vait mis sa ikka vadistad, püsi vahel vait. Vrd võristeme

kägiseme <kägiste, kägise> kägisema, ägisema ▪ äkki akas´ kaju kuuk kägiseme järsku hakkas kaevukook kägisema; me us´s kägisi üttepuhku, nüid om kägisemine rahu jäänu meie uks kägises ühtepuhku, nüüd on kägisemine järele jäänud; mis sa kägiset ku vana ratas kunagi piltl (knk) mis sa kägised nagu vana ratas kunagi (hädaldamisest, virisemisest). Vrd kagiseme, kõgiseme, kädsiseme, kögiseme, ägiseme

.kähkus <.kähkuse, .kähkust> Krk erksus, energilisus ▪ nemä om puha siantse pikä sita, neil ei ole kellekil kähkust (knk) nad on kõik sellised pikad sitad, neil ei ole kellelgi erksust (pikaldastest inimestest)

käki|kot´t <käki|koti, käki|kotti> Hls Krk hobuse peakott, torp ▪ käkikot´t om tilluke torgake käkikott on tilluke torbake; sii om küll käkikot´t Krk hlv (knk) see on küll käkikott (viletsast tööst). Vrd apat´s3, tork1

käpp1 <käpä, käppä>
1. käpp ▪ kas´s om nel´lä käpäge kass on nelja käpaga
2. tapetud looma või linnu jalg ▪ ani siibu ja käppu keedeti Krk hane tiibu ja jalgu keedeti
3. piltl käsi ▪ rüäkõrt võtit käpäge kokku Krk rukkikõrt võtsid käega kokku; ime või näl´läge käppä (knk) ime või näljaga käppa. Vrd käbär1, käsi

.kärbläne <.kärbläse, .kärbläst> Trv Hel kärbes ▪ ta eläp nagu kärbläne seinä lõhe vahel (knk) ta elab nagu kärbes seinaprao vahel (omaette). Vt .kärblin

kärsitu <kärsitu, kärsitut> kannatamatu, kärsitu, rahutu ▪ kärsitu lait´s, ei temäl ole magamist rahutu laps, ei tema maga; ta om kärsitu nagu murelese pesä (knk) ta on rahutu nagu sipelgapesa. Vrd kannatemede, kärsitune

käsi1 <käe, kätt, iness kähen>
1. käsi ▪ ega mul katte paari käse ei oole (knk) ega mul kahte paari käsi ei ole (ega ma nii palju ka teha ei jõua); käest andas ommuku varakult ärä käest antakse hommikul vara ära (loomade lisasöötmisest); käsi olgu puhas võõra varast ja suu võlsist tühi käsi olgu puhas võõra varast ja suu valest tühi; naisel käe kinni keidetu piltl naisel [on] käed kinni köidetud (laps sündinud). Vrd käbär1
2. pikkusmõõt ▪ vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt vikatid olid kuus kätt ja üheksa kätt [pikad]
3. suund, pool, külg ▪ mine üä käe poole mine parema käe poole (paremale)

käsi|põsikil Hls Krk, käsi|põsikile Trv käsipõsakil ▪ näin ist käsipõsikil lavva veeren vanaema istub käsipõsakil laua ääres; kurt käsipõsikile ku nui mud´u (knk) passib käsipõsakil nagu nui kunagi. Vrd käsi|põsil, käsi|põsili

käsi|raha <käsi|raha, käsi|raha> tagatisraha, ettemaks ▪ käsiraha tule ommen ärä massa tagatisraha tuleb homme ära maksta; musu om niku käsiraha (knk) suudlus on seksi käsiraha

käsk <käsu, .käsku>
1. käsk, range korraldus ▪ käsu om ant käsud on antud; käsk iki käsu pääl (knk) käsk ikka [on] käsu peal (palju kohustusi)
2. sõnum, teade, kutse ▪ perenaene võt´t käsu vastu perenaine võttis teate vastu. Vrd kutse, sõnum, tääde, .täädus