[MUL] Mulgi sõnaraamat

aavelteme ~ aaveldeme <aavelte, aavelde> Krk Hel ahvatlema, meelitama ▪ sa olet aavelten tat võlet tunnisteme sa oled meelitanud teda valet tunnistama; ärä aavelte miut kuuki süüme ära ahvatle mind kooki sööma. Vrd ahvelteme, meeliteme, meelüteme

arevil, arevili, areveli Hel
1. harali; laiali ▪ uibu ossa kasvave arevil õunapuu oksad kasvavad harali. Vrd .arki, .arku, lak´ka
2. hõredalt, laialt ▪ mis sa nõnda areveli olet puu panden, tuli ei putu manu miks sa nõnda hõredalt oled puud pannud, tuli ei tule ligi. Vrd erelt, .erre

arsk <arsa, .arska> Hel van kuri, õel ▪ misperäst sa nõnda arsk olet? miks sa nii õel oled?. Vrd arb, ask

.arva harva, hõredalt ▪ iist otsa olet arva lasken levä, viimätse otsan olet kokku kiilun eestpoolt oled hõredalt lasknud leivad [ahju], viimases otsas oled kokku kiilunud (st liiga tihedalt pannud). Vrd arvalt

at´u <at´u, at´ut> Krk saamatu; tohman ▪ olet üit´s at´u, ei mälete kedägi oled üks tohman, ei mäleta midagi. Vrd ad´su|pää, at´uk

.ealen Trv iganes, eales ▪ kos sa ealen läät või olet kus sa eales lähed või oled; mes ta sellege ealen mõtel´ mis ta sellega iganes mõtles. Vrd eal, .ealegi, iialgi

eiläne ~ eilän <eilätse, eiläst>
1. eilne, eelmise päeva ▪ karjatsel ollive söögis eilätse kardule manu pant karjasel olid söögiks eilsed kartulid kaasa pandud; eilätse üü sehen olli kuritüü tett eile öösel oli kuritöö tehtud
2. piltl lihtsameelne, nagu eile sündinud ▪ ka sa eiläne olet, et sa ei tää seast asja kas sa eile sündinud oled, et sa ei tea sellist asja

eläje <eläje, eläjet> , eläjes <eläje, eläjet>
1. loom (eriti veis) ▪ luur´lupja andas eläjidel loomadele antakse kloorlupja; lait´s läit´s sia karjast eläjide karja laps läks seakarjast [suurte] loomade karja (karjaseks); aa eläje väl´lä! aja loomad välja!. Vt luum2, Vrd lojus, tõbras
2. piltl elajas, lurjus ▪ sa olet peris eläjes oma tembuge sa oled päris elajas oma tembutamisega. Vrd eluk

enge|laat´ <enge|laadi, enge|.laati> Krk piltl hell, nõrk inimene, hellik ▪ kedägi sa_i taha tetä, olet üit´s engelaat´ midagi sa ei taha teha, oled üks hellik. Vrd enge|laadik

ergul Krk ärevil, pinevil; poolärkvel ▪ mõni üüse virbumisi makat, sõs olet ergul mõnel ööl magad virgudes (aeg-ajalt ärgates), siis oled ärevil. Vrd virevil, ärevil1

igine1 <igitse, igist>
1. higine ▪ sel´g igine, sis olet iki levä otsan (vns) [kui] selg higine, siis oled ikka söönud
2. udune, aurune ▪ akne olliv igitse aknad olid higised. Vrd aurine

ilma|tark <ilma|targa, ilma|.tarka> väga tark inimene, maailmatark ▪ no sina olet sii ilmatark, sina täät puha no sina oled see maailmatark, sina tead kõike

jahi|miis <jahi|mihe ~ jahi|mehe, jahi|miist> kütt, jahimees ▪ sia olet seante jahimiis ja tahad jahi pääl kävvä? sa oled selline jahimees ja tahad jahil käia?. Vrd küt´t

jalg <jala, .jalga>
1. jalg, elusolendi jäse ▪ jalg lää kivis kinni, sõs olet mahan ku rändsäts jalg läheb kivisse kinni, siis oled maas ka räntsakil (st jalg jääb kivi taha kinni); suur kere ressip jalgel pääle suur kere pressib jalgadele peale; miul tahav pastle leote, pitsitev jalan mul tuleb pastlaid leotada, pigistavad jalas; mis suguline ta viil om, undi tagumine jalg piltl mis sugulane tema veel on, hundi tagumine jalg (st väga kauge sugulane). Vrd koev, lal´l2 || .jalge pääl jalgel, üleval, ärkvel ▪ täempe ole ma joba vara jalge pääl täna olen ma juba vara jalgel; käsist jalust .kinni käsist-jalust seotud ▪ mia ole tüü man käsist jalust kinni olen töö juures käsist-jalust seotud
2. eseme tugiosa ▪ tagakamren olli tal ilma jalgede säng tagatoas oli tal jalgadeta voodi; pirru alu olli ike kolme jala puu pirrualune oli ikka kolme jalaga (tugi)puu
3. jalg (pikkusmõõt) ▪ rõõvast mõõdeti vanaste iki jalage riiet mõõdeti vanasti ikka jalakaupa

jumikas <jumika, jumikat> , jumekas <jumeka, jumekat> nägus, terve jumega, jumekas ▪ sääl talun ollive jumeka tüdrigu seal talus olid terve jumega tüdrukud; sina ollit iki jumikas, nüid olet ku kojo jäänu sina olid ikka jumekas, nüüd oled kõhetuks jäänud. Vrd laar´2

jänes <jänesse, jänest ~ jänese, jänest>
1. jänes ▪ jänes makkap valla sil´mege jänes magab lahtiste silmadega; jänes tullu karja sekkä joostan jänes tulnud joostes karja sekka; oh sa va jänesse südä! (knk) oh sind, va jänesesüda! (ara inimese kohta). Vrd jän´n2, .kargaje, küüp|jalg, leeduk, litu
2. piltl arg inimene, argpüks ▪ olet sa üit´s jänes küll oled sa üks argpüks küll. Vrd arg|pük´s, jänes|pük´s
3. piltl (leeme) aur v vaht ▪ las jänes väl´lä joosta supi seest Krk las vaht välja tulla supi seest. Vt vatt3

kahmeteme <kahmete, kahmede>
1. kahutama ▪ ommukus olli ein kahmaten hommikuks oli rohi kahutanud. Vt allateme, kahuteme
2. kahvatuma ▪ mesperäst sa olet nõnda kahmeten näoge mispärast sa oled nõnda kahvatu näoga. Vrd kahmateme1

kammits <kammitse, kammitset>
1. kammits ▪ obese ollive kammitsen siandse kotuse pääl, kos suur ein olli hobused olid sellise koha peal kammitsas, kus suur hein oli
2. takistus ▪ järve pääl om kergemp sõita, olet nagu kammitsest valla järve peal on kergem sõita, oled nagu takistusest lahti. Vrd takistus

.kandje <.kandje, .kandjet> rase; tiine ▪ ku sa latse kandje olet, sis jalage ei tohi eläjet lüvvä kui sa last kannad (rase oled), siis ei tohi jalaga looma lüüa. Vrd ennast|.vastu, .rasse|.jalgine, .tuuja

kannatus <kannatuse, kannatust>
1. häda, vaev ▪ ku sa ilman elät, sis olet joba kannatuse ahjust läbi käenu kui sa ilmas elad, siis oled juba kannatuseahjust läbi käinud. Vrd vaev, ädä
2. kannatlikkus, püsivus ▪ ää kannatus om temäge läbi saia on vaja suurt kannatlikkust, et temaga läbi saada

kas kas; kasvõi; nii et ▪ kas sa olet ka niitän Trv kas sa oled ka niitnud; ma aevasti ommuku kas küll sai ma aevastasin hommikul nii, et küllalt sai (st aevastasin palju). Vt ka2

kas´k1 <kase, .kas´ke> kask ▪ rii jalase om kas´kest ree jalased on kaskedest (kasepuust); ka sea olet kase juure all kasunu? kas sa oled kase juure all kasvanud? (öeldakse sellele, kes midagi ei tea). Vrd kõev, kõju

kasu|põli <kasu|põlve, kasu|.põlve> kasvuaeg, lapsepõlv ▪ ku katekümne viie aasten, sis om kasupõli müüdä kui [oled] kahekümne viie aastane, siis on kasvuaeg möödas; ka me kasupõlven olli seast asja, mis nüidise põlve lastel kas meie lapsepõlves oli midagi sellist, mis [on] nüüdse põlve lastel. Vrd latse|põli

kepsik <kepsigu ~ kepsiku, kepsikut> Hel napakas ▪ sa ot kah oma jutuge kepsikus lännu sa oled ka oma jutuga napakaks läinud. Vrd kenä, kenäk, .kergek, napakas

kesä <kesä, kesät ~ kesä, kesä>
1. kesa, sööti jäetud põld ▪ aa eläje õhtsapoolen kesä pääle! aja loomad õhtu poole kesapõllule!; sa olet oma tüüge kesä pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina tiit alle viil [öeldakse et] sa oled oma tööga kesa peale jäänud, kui teised on ära teinud ja sina teed alles veel. Vrd sita|maa
2. varane kartul ▪ kesä olli päält valge, kõllatse ihudege, õige pal´lu silmä auke varane kartul oli pealt valge, seest kollane, õige palju [idu]auke. Vt kesäk, kesä|kardul

ketsu <ketsu, ketsut> , kedsu <kedsu, kedsut>
1. püsimatu, erk ▪ kedsu lammas, ei lase kinni võtta Hel erk lammas, ei lase kinni võtta; sa olet ku ketsu kunagi, ei kurda puil egä mail (knk) sa oled väga püsimatu, ei seisa üldse paigal. Vrd kedru, kedrus, kedrus´k, kekstu, rõba
2. edev ▪ om üit´s igävene ketsu, ei tää kudas ta neid mokke sääd on üks igavene edev, ei tea, kuidas ta neid huuli sätib. Vrd edvi, edvik, edvis´k, etsik

kiigat´s <kiigatsi, kiigatsit> Hls igerik, kõhn vilets olend ▪ sa olet nii kiigatsis jäänu sa oled nii igerikuks jäänud. Vrd kiiger´t, kõksik

.kipra kortsu ▪ rõõvas om kuuma kähen kipra kiskun riie on kuumas kortsu tõmbunud; küll olet sa kipra jäänu, varessejala näo pääl küll oled sa kortsu jäänud, varesejalad näo peal. Vrd .kimma, .käprä, .körtsi, .körtsu, röntsäkul, .sipra

kobul´ <kobuli, kobulit> Krk
1. vana jõuetu olevus ▪ olet üit´s vana kobul´ oled üks vana jõuetu olevus. Vrd kobusk, kös´s
2. vana kõvaks tõmbunud asi ▪ om üit´s kobul´ kasuk on üks vana kõvaks tõmbunud kasukas. Vt kuuts

koer <koera, .koera>
1. koer ▪ sii kas´s pane või koerage pureleme see kass pane või koeraga purelema. Vrd kut´s, kut´sa, kut´su, peni || ull koer marutõbine koer ▪ ullu koeral om võõras vaatemine Krk marutõbisel koeral on võõras pilk. Vt püür´|koer
2. hlv riivatu; ulakas ▪ sa olet püsti koer Trv sa oled päris riivatu; esä om koer, poig om viil koerep isa on ulakas, poeg on veel ulakam. Vrd aamer´t, aaran´t, lajak, ul´ak, .uuslär´
3. piltl nurjatus; ulakus ▪ Leida utsit´s vahel poissi, ku ta koera tei Leida karistas vahel poissi, kui ta ulakust tegi. Vt .koerus, koerus|tük´k

kogin <kogine, koginet> Krk
1. haiglane, põdur ▪ ei saa sust koginest kedäki ei saa sinust, põdurast, midagi asja. Vrd kögin
2. viriseja, toriseja ▪ mea mõtli, et sa tervep olet, iki ütesugune kogin ma mõtlesin, et sa tervem oled, ikka ühesugune viriseja. Vrd irin, ir´r, irrik, .vingur´, vir´r1

kogume <kogude, kogu>
1. koguma, ühte kohta kokku koondama; saaki koristama ▪ mis sa viil sest patust kogut endel, sia olet jo egä päe mineje mis sa kogud endale veel sellest patust, sa oled ju iga päev mineja (surijast); kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä kaerad tahtsime varem ära koristada, kaera[tera]d pudenevad [muidu] maha. Vrd koristeme1, .korjame
2. säästma, tallele panema ▪ mõni kogunu terve kuu, tõise olli nädäli kogunu mõni kogunud [raha] terve kuu, teised olid nädal aega kogunud || suud kogume suud pidama ▪ sa piat oma suud kogume, mis sa larat sa pead oma suud pidama, mis sa latrad
3. kogunema, korjuma ▪ taevan akkas vihma kogume taevas hakkab vihma[pilvi] kogunema
4. kokku tulema, kogunema ▪ laada pääle koguni pal´lu rahvast laadale kogunes palju rahvast
5. (ennast) korda seadma ▪ kogu ennäst, et sa iluste väl´lä näet sea ennast korda, et sa ilus välja näed. Vrd .eht´me, .säädme

kohmateme <kohmate, kohmade> Hls Krk
1. külmast kangeks muutuma, tuimaks minema, kohmetama ▪ käe om ärä kohmaten käed on [külmast kangeks] kohmetanud; tal ollive käe könksin, kangeste ärä kohmadet, es saa õiges aia tal olid käed konksus, kangesti külmast kanged, ei saanud sirgeks ajada. Vrd kohmiteme
2. kohkuma, ehmuma ▪ sia olet kohmaten näoge sa oled kohkunud näoga. Vrd .kohkume, kohmeteme

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

kop´s3 <kopsi, .kopsi> Krk jalats ▪ olet sa tõise kopsi ärä kaoten? oled sa teise jalatsi ära kaotanud?. Vrd jalat´s, kodeme, .käitsme, .kän´tsme

.korten1 <.korteni, .kortent ~ .kortend Trv Hel ~ .kortne, .kortent ~ .kortend> korter ▪ kelle puul sa kortenin olet? Trv kelle juures sa korteris oled? (st kelle juures sa elad); ma eläsi ka tuu aig kortne pääl ma elasin ka sel ajal korteris. Vrd .kortel

kuke|.räätsu Krk kukerpalli, upakil ▪ mih sa olet sääl kukeräätsu miks sa oled seal upakil. Vt kuke|raatsu, kuker|.kuuti, kuker|.käädsu, kuke|.räntsu

kuku|lind <kuku|linnu, kuku|.lindu> Hls Krk
1. kägu ▪ kas sa kukulindu olet joba kuulu? kas sa käo kukkumist oled juba kuulnud?. Vrd kägu, mõtsa|kukk
2. kukupai, lapse hellitusnimi ▪ olet sia iki üit´s kukulind oled sa ikka üks kukupai. Vt kuku

kun|kottel Krk
1. kuskohas ▪ kunkottel sa elät? kuskohas sa elad?. Vrd kun, kunnes
2. kuhukohta ▪ kunkottel sa olet miu kördi panden? kuhukohta sa oled minu seeliku pannud?. Vrd kos, kohes, kus

kur´ss2 <kursi, .kurssi> Hel kurt, nõrga kuulmisega ▪ tal om kikk latse kursi tal on kõik lapsed kurdid; kas sa kur´ss olet, ku sa ei kuule kas sa kurt oled, et sa ei kuule. Vrd kurre, kur´t1

kutse <.kutse, kutset> kutsumine, (kirjalik) kutse ▪ kas sa olet joba kutse kätte saanu? kas sa oled juba kutse kätte saanud?. Vrd käsk

.kutsme <.kutsu, kutsu>
1. kutsuma, paluma ▪ kutsu temä sissi kah kutsu ta sisse ka; kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah (knk) kutsumata oled tulnud ja ajamata võid minna ka; Kadri kut´s lehmä mõtsast kodu Kadri kutsus lehmad metsast [karjamaalt] koju. Vrd .palleme
2. nimetama, hüüdma ▪ Ikemäe suus sedä kutsuts seda kutsutakse Ikemäe sooks; Taagerperä rahvas kutsuv tedä Ikemäe järves Taagepera rahvas kutsub seda Ikemäe järveks. Vrd nimeteme, .nimmeme, .õikame, .õikme, .üidme

kõbisteme3 <kõbiste, kõbiste> kabistama; ehal käima ▪ siul om nõnda unitse silmä, sa olet üüsi tüdrikit kõbistemen käinu sul on nii unised silmad, sa oled öösel tüdrukuid kabistamas käinud. Vt kabisteme2

.kõrva
1. kõrvale ▪ mea tii egät tüüd, mea ei oia kellekide tüü iist kõrva ma teen iga tööd, ma ei hoia ühegi töö eest kõrvale; ku sa olet ta endel kõrva võtten, sis elä surmani kui sa oled ta enda kõrvale võtnud, siis ela surmani (abielust)
2. kellegi või millegi kõrvale, äärde; ligidale, juurde ▪ miis jäi läve kõrva saisma üten püssige Hel mees jäi ukse juurde püssiga seisma. Vt .viiri, .viirde
3. lisaks; juurde ▪ mia võti kardule kõrva eerigut ma võtsin kartuli kõrvale heeringat; sii olli kõruline tüü, mida peris tüü kõrva jõvvat tetä see oli lisatöö, mida lisaks põhitööle jõuad teha. Vt manu
4. külje suunas, sihist mööda, kõrvale ▪ pimmen võip tii pääld kõrva käändä pimedas võib teelt kõrvale keerata. Vt .müüdä1
5. süüdi, alla (jääma) ▪ sii miis jäi oma kõnege kõrva see mees jäi oma jutuga alla. Vt ala2, .süüdi
6. valesti; ekslikult ▪ sii tüdrik aap lauluviisi kõrva see tüdruk laulab valesti (ei pea viisi). Vrd kõverdi, .viltu, võleste
7. eemale; eest või käest ära ▪ ma visasi selle tüü kõrva, es tule väl´lä ma viskasin selle töö eemale, ei tulnud välja. Vt ärä, äräde
8. peitu; varjule ▪ üükulli om päevä lännü ärä kõrva öökullid on päeval läinud peitu. Vt pakku, .pelgü, .varju

kõvune <kõvutse, kõvust> Krk kõvadune ▪ ollim iki mõlebe üte kõvutse mehe olime ikka mõlemad ühekõvadused mehed; no tule maadleme, ma kae ka sa olet miu kõvune miis no tule maadlema, ma proovin, kas sa oled sama tugev mees kui mina. Vrd kõva

käsitu <käsitu, käsitut>
1. käteta ▪ üit´s ollu käsitu, tõine jalutu üks olevat olnud käteta, teine jalgadeta
2. saamatu, oskamatu ▪ mis sa olet seante käsitu miks sa oled selline saamatu. Vrd kohmane, kohmedu, saamata, .tiidmede

kögiseme <kögiste, kögise>
1. kägisema ▪ vana uss kögisi vana uks kägises. Vrd kagiseme, kõgiseme, kägiseme, .käätsme, ägiseme
2. rögisema ▪ sis kögisi ja kurk läit´s paisteteme siis [ta] rögises ja kurk tursus üles. Vrd köriseme, .körräme, rögiseme
3. piltl kiduma, põdema ▪ kun sa nüid nõnda olet külmeten ennest, et sa kögiset kus sa nüüd nii oled külmetanud ennast, et sa põed. Vrd kiratseme1, kõdeme, kõdureme, põdeme

kön´t2 <köndi, .könti> mätas; mullakamakas ▪ siit olet alle köndi üles jätten, tasu siit ärä, lükkä lapmege ärä siit oled alles mätta üles jätnud, silu siit ära, lükka labidaga ära [siledaks]. Vrd köndäk, könär, mätäs, süngäs, turvas1

körrat´s <körratsi, körratsit> Pst vana, hädine inimene, kõbi ▪ olet üit´s igavene körrat´s oled üks igavene hädine inimene. Vrd köbi, köm´ps, körläs, kör´r1, kös´s

köödsän küürus, kõveras ▪ nän´n kõn´ds köödsän vanaema käis küürus; ku kühmä sel´gä tõmbat, sis olet köödsän kui küüru selga tõmbad, siis oled kõveras. Vrd köögun, köötsäkil, küürän, vimman

küürüteme <küürüte, küürüde>
1. maha küürutama ▪ lina kakmise man om vaja küürüte linakitkumise juures on vaja küürutada. Vt .küüräme, küüräteme
2. küürus olema ▪ sel´g jääs aiges ku küürütet selg jääb aigeks, kui oled küürus. Vt küüriteme
3. kössitama; kössi tõmbama ▪ lamba õige kül´mäge küürüteve lambad on külmaga end päris kössi tõmmanud. Vrd köötsuteme, kügeleme, kükeldeme, .küüt´smä

.laapame <laabate, .laapa> Hel kergelt pühkima, üle tõmbama ▪ sa olet pal´lald laabanu, ei ole pühkin iluste sa oled ainult üle tõmmanud, ei ole hästi pühkinud. Vrd .pühkme1

.lahkme ~ .lahkma <.lahku, lahu>
1. lõhkuma; puruks rebima ▪ sia olet rohkemp lahkun ku sa olet ääd tennü sa oled rohkem lõhkunud, kui sa oled head teinud; karu lahksive pal´lu lehmi ja obesit karud rebisid palju lehmi ja hobuseid puruks. Vrd .laoteme, .lõhkame, purusteme
2. midagi intensiivselt tegema ▪ ma lahu ütte puhku kipet suitsu ma tõmban vahetpidamata kibedat suitsu. Vt .lõhkme

laialt
1. palju, suurel hulgal ▪ ta võt´t kikke laialt ette ta võttis kõike laialt ette; tal olli laialt raami kähen tal oli suurel hulgal kraami käes (varandust). Vrd pal´lu, ulga, ulgani, .rohkest
2. ulatuslikult, laialdaselt ▪ ta om terve elu laialt laan´e tennu ta on terve elu laialdaselt plaane teinud
3. labaselt ▪ sa olet naesterahva inimene, ärä ütle ninda laialt sa oled naisterahvas inimene, ära ütle nii labaselt. Vt labatselt

laik1 <laigu, .laiku ~ laigi, .laiki>
1. laik; lapike ▪ nurmi pääl olli viil lume laigu põldudel olid veel lumelapikesed; musta koeral olli valge laik nõna pääl mustal koeral oli valge laik nina peal. Vrd lamps1, lap´p3
2. lauk; lauguga loom ▪ ka laigul olet anden süvvä kas laugule oled süüa andnud (st lauguga loomale). Vt lauk1
3. kriips oateral ▪ ku laigi musta, sis om uba valmis kui kriipsud oateral [on] mustad, siis on uba valmis
4. juukselahk, -lauk ▪ juusse om laiku suiut juuksed on lahku kammitud. Vrd lahe4, lahk

lang2 <langa, .langa> Hel lõng ▪ langa ollive korvi sihen lõngad olid korvis; sa olet sihande tüütegij, sulle keida jala kül´ge villane lang, sa katski ei kakka (knk) sa oled niisugune töötegija, sulle seo villane lõng jala külge, sa katki ei tõmba. Vrd lõng

.laokil ~ .laokile
1. laokil, lohakil, korratuses ▪ sa olet õige laokil oma asjuge sa oled õige lohakil oma asjadega. Vt .laokuli
2. laokile, lohakile ▪ kikk om laokil jäänu, et ei lövväg ääp kätte Krk kõik on laokile jäänud, et ei leiagi enam kätte. Vrd .laama, .laokili

larta|ok´k <larta|oki, larta|okki> piltl lobiseja, lobamokk ▪ sa olet ku lartaok´k, ei pia kedäki kinni sa oled igavene lobamokk, ei hoia midagi endale. Vt larta, .lartam

.lartskam <lartskame, lartskamet> Krk priiskaja ▪ küll võit sia lartsate, olet üit´s egävene lartskam küll võid sa priisata, oled üks igavene priiskaja. Vt lartska

latseligult Hel lapselikult ▪ sa olet joba tävveiäline inime, tiit oma tüüd nigu latseligult sa oled juba täisealine inimene, [aga] teed oma tööd nagu laps

liba|susi <liba|soe, liba|sutt> Hel libahunt ▪ ku inimese üit´stõisege näksu lätsive, sis ütlive: sia olet libasusi, kes kikk oma ännä otsa kokku võtt kui inimesed üksteisega tülli läksid, siis ütlesid: sina oled libahunt, kes kõik oma saba otsa kokku võtab. Vrd liba|un´t

liibak <liibagu ~ liibaku, liibakut> Krk lombakas ▪ sa olet peris liibak, liipat pääle, viat kintsu perän sa oled päris lombakas, lonkad pealegi ja vead jalga järel. Vrd limbak, lombak, lumbak, lämbäk, lümbäk

liiv2 <liivi, .liivi> Trv Hls võrkpüünis (kolmnurksel puuraamistikul), liiv ▪ liivige püünts kala kateksi liiviga püütakse kala kahekesi; jalksi olet esi viin rinnuni, kate mehege püvvät liivige jalgupidi oled ise rinnuni vees, kahe mehega püüad liiviga (kalu). Vrd kima|liiv

lind <linnu, .lindu>
1. lind ▪ lindel om puhma sehen pesä lindudel on põõsas pesa; sa olet nenda rõõmus ku lind sulle piiu sittun Trv (knk) sa oled nii rõõmus, nagu lind [oleks] sulle pihku sittunud; mõni inimen om ker´ge uneg ku linnu suigaguge mõni inimene on kerge unega, nagu linnu suiguga (suigatab kergelt nagu lind). Vrd sirk, su´lg|luum
2. lendav putukas (mesilane vms) ▪ ereline om kige kurjep pistje lind herilane on kõige kurjem nõelaja putukas; lind eiten ja temä lännü puu sissi aama Krk mesilased [olevat] peret heitnud ja tema läinud [neid] mesipuu sisse ajama. Vt mesi|lind

lod´amus <lod´amuse, lod´amust> Hls logard ▪ olet sia alle üit´s lod´amus oled sina alles üks logard. Vrd .loidam, lokard, loker´t, lokerus, looger´d

lokateme <lokate, lokade>
1. maha või longu vajuma; lösakile vajuma; lamanduma ▪ püksi lokateve mahan püksid vajuvad maha. Vrd lokasteme
2. lagunema, laiali minema ▪ sa olet õige lopsak inimest, ei viisi vihke ilust kinni köütä, vihu om puha lokatet sa oled päris lohakas inimene, ei viitsi [vilja]vihke ilusasti kinni köita, vihud on puha laiali läinud. Vrd lagume, laguneme, .lahkume, lameme2, lameneme

loks|mun´n <loks|munni, loks|.munni> Krk sõimus kohtlane, kobakäpp ▪ sa olet üit´s loksmun´n, ei mõista endel rõõvit selgä panna sa oled üks kohtlane, ei oska endale riideid selga panna. Vrd .pinkus

loper´t <loperdi, lopertit> Krk lohakas inimene ▪ sa olet üit´s loper´t, lopertet ärä sa oled muidu üks lohakas inimene, rikud [töö] ära. Vrd longer´ts, löper´ts

lopp2 <lopa, loppa> Hel mõlk ▪ olet karral lopa sissi löönu oled plekknõule mõlgi sisse löönud. Vrd lom´m1, los´s2, lös´s1

lopsak2 <lopsagu ~ lopsaku, lopsakut>
1. lohakas ▪ sa olet õige lopsak, ei viisi vihke ilust kinni köütä sa oled õige lohakas, ei viitsi vihke ilusasti kinni siduda. Vt lohak, lopak1
2. lobamokk ▪ mia ei taha siandest lopsakut endel naeses ma ei taha sellist lobamokka endale naiseks. Vrd ladrak, larta|ok´k, .tatre|.veske, vila

lugu1 <luu, lugu>
1. lugu; juhtum; sündmus ▪ om üit´s kärssnõna, kes esiendest suurt lugu es piä on üks kärssnina, kes iseendast väga lugu ei pidanud; mis lugu sii õite om? mis sündmus see õigupoolest on?; sii om peris sündünü lugu, sii ei ole luule see on tõestisündinud juhtum, see ei ole luule. Vrd .johtumine, .juhtumine, .juhtus, jun´t
2. jutt, jutustus; kirjasõna ▪ ka sa sedä lugu olet kuulu kas sa seda juttu oled kuulnud; sii lugu olli iluste kirja pant see jutustus oli ilusasti kirja pandud. Vt jutt2
3. pillilugu, muusikapala ▪ nii om kikk tuttave luu need on kõik tuttavad pillilood
4. tükk, ühik; lõngade arvestusühik ▪ kolm lugu einu om viil väl´län kolm rõuku heinu on veel väljas; aets lõng käärbule, kolm lõnga om lugun aetakse lõng käärpuudele, kolm lõnga on ühikus. Vrd jagu, osa1, pala, tük´k

lupsik <lupsigu ~ lupsiku, lupsikut> Krk
1. kopsik ▪ kaju man olli pengi pääl üit´s lupsik kaevu juures pingi peal on üks kopsik
2. sõimus kobakäpp ▪ sa olet üit´s lupsik, ei ole siust kunnigil asja sa oled üks kobakäpp, ei ole sinust kuskil asja. Vrd kohmits2, kohmus, tussak

lur´ka <lur´ka, lur´kat> Krk laterdis, lobamokk ▪ sa olet ku vana lur´ka, aat tühjä juttu sa oled üks vana laterdis, ajad tühja juttu. Vrd labrat´s, ladra, ladrak, larka, larta

luu|paine <luu|paine, luu|painet> , luu|.paineje <luu|.paineje, luu|.painejet> luupainaja, painaja ▪ sa olt ku luupaineje mul sel´län (knk) sa oled mul nagu luupainaja seljas (st tüütad ja ei jäta rahule); sii käi tõsel luupainen see käib teisele luupainajaks

.luutsu Krk lohku; längu ▪ lauda katus om keskelt luutsu vajunu, võip sissi sadade lauda katus on keskelt längu vajunud, võib sisse kukkuda; siu põse om luutsu vajunu, olet tõbine võ? sinu põsed on lohku vajunud, oled haige või?. Vrd .lohku, .luipu, .längu, .lüngi, .lüngä

lämmäteme <lämmäte, lämmäde>
1. lämmatama, lämbuma panema ▪ ku ämp engate ei saa, sis lämmätep ärä kui enam hingata ei saa, siis lämmatab ära. Vrd läpäteme2, ummuteme
2. piltl kaotama; hävitama ▪ kus sa olet ta lämmäten? kuhu sa oled ta kaotanud?. Vrd .kaoteme, äviteme

.lärtsme <.lärtsu, lärtsu ~ lärdsu> , lär´tsme <.lärtsi, lärdsi> Krk
1. klähvima; haukuma ▪ nii koera lärdsive ninda sama muudu need koerad hauguvad samamoodi; ärä pel´gä, temä peni pal´t lärtsup, ega ta külgi ei aa ära karda, tema koer ainult klähvib, ega ta külge ei tule (st hammusta). Vrd .aukme, .kelkme1, .kilkame, .käuksma, .räk´sme
2. piltl vastu rääkima, plärtsuma; välja rääkima ▪ mis sa nüid sedäsi lärtsut jälle Pst mis sa nüüd niiviisi vastu räägid jälle; peat sa sis kikke lärtsme mis kuulu olet Krk pead sa siis kõike välja rääkima, mis kuulnud oled

löhmäk <löhmägu ~ löhmäku, löhmäkut> Pst
1. kogukas asi, lohmakas ▪ sa olet endel peris löhmägu palitu selgä saanu sa oled endale päris lohmaka palitu selga saanud. Vrd lahmak1, löräk
2. korratu, lohakas inimene ▪ küll sii sulane olli iki üit´s löhmäk küll see sulane oli üks lohakas inimene. Vrd löhkä, lötä1

lüngäk <lüngägu ~ lüngäku, lüngäkut> Krk vildak, kallak ▪ sa olet tennü lüngäkit penke, ka rügi tahat rabame akate võ sa oled teinud vildakaid pinke, kas rukist tahad hakata rabama või; jäi sinna is´tme, lüngäk maa olli, perse olli üleven ja jala all puul jäin sinna istuma, vildak maa oli, tagumik oli üleval ja jalad allpool. Vt lün´g, Vrd vildak

.man´tsme <.mantsi, mandsi> , .man´sme <.manssi, mansi> Krk ehtima, ilustama ▪ mis sia endest nõnda pal´lu mandsit, olet ilus esiki mis sa ennast nii palju ehid, oled ilus niigi; küll om ta nüid ennäst väl´lä mantsin, jüskü engel kohe küll on ta nüüd ennast välja ehtinud, justkui ingel kohe. Vrd .eht´me, epiteme, keniteme, .liirme2, .min´tsme

mil Krk uus millal ▪ mil aastel sa sündün olet? mis aastal sa sündinud oled?. Vt kona, kuna1, kunas

mineme <minnä ~ minna, lää>
1. minema ▪ minden mõne pussige vai lavva vedäjege oleksid võinud minna mõne bussiga või lauavedajaga; miis lää pikä sammege mees läheb pikkade sammudega; nän´n läit´s kamres vanaema läks tuppa; mine aigapiditsebest! mine aeglasemalt!; mine tii, ku sul jõudu ei ole mine tee, kui sul jõudu ei ole (tegevuse võimatusest) || pikäle mineme (liiga) kaua kestma ▪ ma tüdisi ärä, sii kõne läit´s väegä pikäle ma tüdinesin ära, see jutt läks väga pikale; .luuja mineme looja minema ▪ päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma; päe lääp varsti luuja, ma tahas iki valge valuge kodu saia päike läheb varsti looja, ma tahan ikka valgel ajal koju jõuda; .randa mineme ehale minema ▪ võtten ratta ja lännu sinna tüdrukul randa Krk võtnud ratta ja läinud sinna tüdrukule ehale; sopal mineme lastek pesema mineme ▪ lait´s lää sopal Krk laps läheb pesema (vanni); tagasi mineme tagasi minema ▪ ärge tulge üten, minge tagasi! ärge tulge kaasa, minge tagasi!; .tuhku mineme katsikule minema ▪ me lääme pühabe tuhku me läheme pühapäeval katsikule; .tulgu mineme tulusele minema; .tähte mineme täide minema ▪ nüid sii asi läit´s tähte nüüd see asi läheb täide; .tälkä mineme pulstuma ▪ villa om tälkä lännü Krk villad on pulstunud. Vt .pulstume; .õiges mineme tõeks minema, täide minema ▪ sõs olli sii unenägu jälle õiges lännu Krk siis oli see unenägu jälle täide läinud
2. ära minema, lahkuma, loovutama ▪ ma müüsi obese ja vankre üten tükin mineme ma müüsin hobuse ja vankri ühes tükis maha. Vt .lahkume, .lahkuneme
3. piltl surema ▪ mes sa viil sest patust kogut endel, sia olet jo egä päe minemen mis sa veel kogud seda pattu endale, sa oled ju iga päev suremas. Vt .kuulme2, .lõpme, sureme
4. uude olukorda siirduma ▪ ta tahap kangeste mehele minna ta tahab väga mehele minna || .naksu mineme tülli minema ▪ Tiinage lääme ütte puhku naksu, temä tahap asja viimätse riipsuni täädä saia Tiinaga lähme tihti tülli, tema tahab viimase kriipsuni asja teada saada
5. mööduma, kuluma (ajast) ▪ lääp viil raasike aiga läheb veel natuke aega. Vrd kulume || .nihva mineme nurja minema ▪ õllege võip nihva minna, linnasse om kopiteme minnu õllega võib nurja minna, linnased on kopitama läinud; .nurja mineme nurja minema, nurjuma, luhtuma ▪ kikk miu tüü läit´s nurja kogu mu töö läks nurja. Vrd .unssume

molu2 <molu, molu> Krk rikutud toit, löga, laga ▪ tõise suhun är käinu, tõise moluge üten teise suus ära käinud [toit], teise lögaga koos; sa olet kassi molu söönu sa oled kassi poolt näritud toitu söönud. Vrd lämu, lödi, lögä, löke, sodi

mor´ss <morsi, .morssi> mossis inimene ▪ mes sa nõnda mor´ss olet miks sa nii mossis oled. Vt mur´ss, mür´ss2

muhka <muhka, muhkat> Krk mühkam, mühakas; sõnakehv inimene ▪ sedä muhkat mia küll ei taha seda mühkamit mina küll ei taha; kelle peräst sa seante muhka olet, oma suure süäme peräst mille pärast sa selline mühkam oled, oma suure südame pärast. Vt muhk2

murime <muride, muri> Krk mustaks tegema, määrima ▪ kun sa oma näo olet nõege ärä murinu, jüsku korsne ruukje kus sa oma näo oled nõega ära määrinud, justkui korstnapühkija. Vrd mustuteme, .määr´me, roisuteme

.mõistmede, .mõistmed
1. mõistetamatu ▪ nii mõtte ollive kigile mõistmede need mõtted olid kõigile mõistetamatud
2. taipamatu, rumal ▪ olet sia küll mõistmed luum Hls oled sina küll rumal loom. Vrd aru|saamata, arutu, kohmane, kohmatu, rumal

mõrru <mõrru, mõrrut> Hls Krk Hel, mõru <mõru, mõrut> Trv Pst
1. mõru ▪ sii õlu olli mõrru ja viha see õlu oli mõru ja kibe; taar om mõrus lännü taar on mõruks läinud. Vrd kipe1, kipeline
2. pahur, viril ▪ ta kai miut oma mõrru näoge ta vaatas mind oma pahura näoga; mesperäst sa seantse mõru näoge olet millepärast sa sellise pahura näoga oled. Vrd nurelik, pahur, pahurik, torss1, turss

mõte <mõtte, mõtet> mõte ▪ tal om äid mõttit tal on häid mõtteid; sia olet oma mõtedege peris seiu lännü Krk sa oled oma mõtetega päris segi läinud; sedä es ole mõtet tetä seda ei olnud mõtet teha; mõtte ilman, ei pane tähelegi, mis ta tege mõtted hajali, ei pane tähelegi, mis ta teeb

mäkerdeme ~ mäkerteme <mäkerte, mäkerde>
1. mäkerdama, ära määrima ▪ olet oma musta kätega selle papre ju ärä mäkerten oled oma mustade kätega selle paberi ju ära mäkerdanud. Vrd mätserdeme, pökerteme
2. saamatult või lohakalt midagi tegema ▪ sii ei jõvva kedägi tetä, käperts ja mäkerts sääl man see ei jõua midagi teha, käperdab ja mäkerdab seal juures. Vrd käkerdeme, loperdeme, pokerdeme
3. roomama, aeglaselt liikuma ▪ ei saa kõndi, pal´t mäkerts ei saa kõndida, ainult roomab. Vrd käputeme2, roomelteme, .ruumame

mütäs <müttä, mütäst> mutt (loom) (Talpa europaea) ▪ ka sa olet mütäst nännu? kas sa oled mutti näinud?; müttä teeve urge ja auke mutid teevad urge ja auke; mis einämaa ta om, mütästel puha üles lõhut mis heinamaa see on, muttidel puha üles lõhutud (st muld üles aetud). Vt müger, mütt1

.müüräme <mööräde ~ mööräte, .müürä>
1. marutsema, tormama ▪ küll ilm müüräp väl´län, tuisas´ ütte ilmast ilma küll ilm tormab väljas, tuiskas ühtejärge ilmast ilma. Vrd .mülläme, .tormame
2. jändama; rassima ▪ küll olli selle palgige müürämist, enne ku mõtsast kätte sai küll oli selle palgiga rassimist, enne kui metsast kätte sain; ta müüräs selle kohtuge mitu aastet ta jändab selle kohtuga mitu aastat. Vrd .jandame, .jauname, .mõõlame, .mütmä1, .ras´me
3. mürgeldama, möllama ▪ sa olet kikk segämini mööränü sa oled kõik segi mürgeldanud; küll tah´t sii miis mööräte! küll tahtis see mees möllata!. Vrd .mässäme, .mölläme, mürgeldeme

naarus <naarusse, naarust> Trv sõimus naerualune; veidrik ▪ sa olet ku üit´s naarus sa oled nagu üks naerualune; naarus olli ta eläden ja naarus om sureden (knk) veidrik oli ta elades ja veidrik on [ta] surres

naha|täis <naha|tävve, naha|täit> , naha|täüs <naha|tävve, naha|täit> nahatäis, keretäis ▪ sa olet nahatävve ärä tiinin sa oled nahatäie ära teeninud. Vrd kere|täis, .perse|täis, vat´t1

narrikas <narrika, narrikad ~ narrikat> Trv narr, narrivõitu ▪ kuule, kas sa olet vähä narrikas võeh? kuule, kas sa oled natuke narr või?. Vt nar´r, narrilane

nelliteme <nellite, nellide> nelja kaupa midagi tegema või panema ▪ sa olet väege pal´lu nelliten, ta tule puu paks sa oled väga palju [lõnga] pannud neljakordselt, see [sokk] tuleb paks nagu puu. Vt nel´läteme

nel´läteme <nel´läte, nel´läde>
1. neljaks jagama ▪ ta nel´lät´ ubine lastel ärä ta jagas õuna laste vahel neljaks
2. neljakaupa panema ▪ sa olet lõnga nel´läten, kangas tule paks sa oled lõnga pannud neljakaupa, kangas tuleb paks. Vt nelliteme

nigu2 Trv Hel nii kui, nagu ▪ sa olet nigu väike nir´k sa oled nagu väike nirk (elava lapse kohta). Vrd .jus´ku, nagu, nägu2

.nilgine <.nilgise, .nilgist> Krk kelmene ▪ sa olet nilgist külgi jätten, sa piat sedä lahe liha poole ärä kiskme sa oled kelmeid külge jätnud, sa pead seda tailiha poole ära sikutama; sia sel´lä peki ja lahi liha vahel jääp nilgine vahe seaselja peki ja tailiha vahele jääb kelmene vahe

.nop´me <noppi, nopi> noppima; sulgi kitkuma ▪ naise nopsive kanasulgi naised kitkusid kanasulgi; kas sa olet lille är noppin? Trv kas sa oled lilled ära noppinud?. Vrd .nip´me, .nok´me2, .näp´me