[MUL] Mulgi sõnaraamat

ad´su|pää <ad´su|pää, ad´su|pääd> Hls Krk sasipea; piltl saamatu inimene ▪ siast ad´supääd ei taha kennigi sellist saamatut ei taha keegi. Vt ad´su, Vrd at´u, at´uk, sagri, sarjus|pää

agas´k <agaski, agaskit> Hel okslik; piltl õel ▪ sedä agaskit ei taha kennigi kullede seda õelat [inimest] ei taha keegi kuulata. Vrd agane2, agas|küüt´

alesteme <aleste, aleste> haletsema, kaasa tundma; kurvastama ▪ kennigi ei salli alestemist keegi ei salli haletsemist. Vrd aletseme, kahitseme

alli|tõbi <alli|tõve, alli|tõbe> halltõbi, malaaria ▪ vanempel aal olli allitõbe, sedä es tää kennigi, kust ta tulli, inemise kurnas´ är, värisi ja külmet´ vanemal ajal oli malaariat, seda ei teadnud keegi, kust ta tuli, inimese vaevas ära, värises ja külmetas. Vt al´l7, Vrd kül´m|tõbi

arjusteme <arjuste, arjuste> Krk tutistama ▪ lase juusse ärä lõigate, sis ei saa siut kennigi arjuste lase juuksed ära lõigata, siis ei saa sind keegi tutistada

arve <.arve, arvet> Hel arvamus ▪ miu arvet ei kulle kennigi minu arvamust ei kuula keegi. Vrd arvatus, .arvus, sõna1

elisteme <eliste, eliste>
1. helistama, helisema panema, helinat tekitama ▪ es eliste kellä kennigi, nüid kõlistets kellä ei helistanud kella keegi, nüüd kõlistatakse kella. Vrd kõlisteme
2. uus helistama telefoniga ▪ mikeperäst sia miule elistit? miks sa minule helistasid?

elämin ~ elämine <elämise, elämist>
1. elukoht ▪ miu elämin olli kinu pääl minu elukoht oli künka peal. Vrd elu
2. eluviis, elulaad ▪ sihandest elämist ei saa kennigi ääs kittä sellist eluviisi ei saa keegi heaks kiita. Vrd elu|viis

eräv ~ eräve <eräve, erävet> Krk virge; ärkvel ▪ ao aig ei oole kennigi eräv ollu koiduajal ei ole keegi ärkvel olnud. Vrd erevil

es ei (eitussõna minevikus) ▪ es ole ~ es jole ~ es joole ei olnud; es joole kurjust änäp kunnigi ollu ei ole kurjust enam kuskil olnud; ta es lääki kodu ärä ta ei läinudki ära koju

esi|paigane <esi|paigatse, esi|paigast> Hls Krk eraldiseisev, eraldatud ▪ siin om esipaigane kotus, egä siin kennigi ei käi siin on eraldatud koht, ega siin keegi ei käi

etsik <etsigu ~ etsiku, etsikut> Krk edev ▪ esi olli ta seante etsik ise oli ta selline edev; etsikide tüdrikidege ei taha kennigi kävvä edevate tüdrukutega ei taha keegi käia. Vrd artsik3, edvi, edvik, etsitei, ätsäk

ikaldus <ikalduse, ikaldust> , ikeldus <ikelduse, ikeldust> ikaldus ▪ kennigi es või ikaldust ette nätä keegi ei võinud ikaldust ette näha

ilma|asjande ~ ilma|asjante
1. ilmaasjata, ilmaaegu, niisama ▪ ilmaasjande ädäldät ilmaasjata hädaldad; ega ma ilmaasjande es tule, ma tulli asja ot´sme ega ma niisama ei tulnud, ma tulin asja otsima (st asja pärast). Vrd asjande, ilma|.aigu, ilm|as´ante
2. tasuta ▪ nüidise ilmage ei anna siul kennigi ilmaasjande kedägi nüüdsel ajal ei anna sinule keegi midagi tasuta

ilma|.laiusen ~ ilma|laiussen laias (maa)ilmas, mööda ilma ▪ mul päävarju ei ole kunnigil, kõnni nõndasama ilmalaiussen mul ei ole kusagil peavarju, kõnnin niisama mööda ilma; küll ta võis pal´lu kahjut tetä ilmalaiusen küll ta võis palju kahju teha laias ilmas

ilmangi ilmaski, iialgi ▪ sedä ei saa ilmangi kennigi nägeme, et mea tat võta seda ei saa ilmaski keegi nägema, et ma teda võtan (naiseks); kikke tüüd ei jõvva kennigi ilmangi ärä tetä kogu tööd ei jõua keegi kunagi ära teha; mia ei saa ilmangi rikkapes ma ei saa iialgi rikkamaks. Vrd .ealegi, iialgi, kunagi

ilm|as´ante, ilm|as´anti
1. ilmaasjata, ilmaaegu, asjatult ▪ sii om ilmaaigu, ilmas´anti puha see on ilmaaegu, asjatult kõik. Vrd asjande, ilma|.aigu, ilma|asjande
2. tasuta ▪ ilmas´ante ei teeni ka kennigi tasuta ei teeni ka keegi (ei tee tööd)

iludus <iluduse, iludust> ilu, ilus olemine ▪ temä iludust ei jõvva kennigi ärä kitta tema ilu ei jõua keegi ära kiita. Vrd ilu

irrik <irrika ~ irriga, irrikat> Krk viriseja ▪ irrikat inimest ei salli kennigi virisejat inimest ei salli keegi. Vrd ir´r, .vingur´, vir´r1

.jaamame <jaamate, .jaama> Krk Hel
1. hulkuma, kolama; edasi-tagasi jooksma, mitte paigal püsima ▪ noore mehe jaamave suve ringi, ei kurda kodun olla noored mehed hulguvad suvel ringi, ei püsi kodus; muutku tõmbas, jaamas sissi ja väl´lä muudkui tõmbab [ringi], jookseb sisse ja välja. Vrd .aeleme, .jõhrame, .jõlkme, rähvelteme, .ul´kme
2. lobisema, latrama ▪ jaamap, ei ole otsa kunnigi lobiseb, ei ole [jutu] otsa kuskil. Vrd .jahvame, .latrame, .patrame, .vartame1, .vatrame

jahvat´s <jahvatse, jahvatset ~ jahvatsi, jahvatsit> Hls Krk jahvatamine, jahvatus; jahvatis, jahvatamise saadus ▪ selle ves´ke jahvat´s olli väegä ää selle veski jahvatis oli väga hea; sihandse jahvatsege es saa kennigi rahul jäiä sellise jahvatamisega ei saanud keegi rahule jääda; jahvatse jär´v veski järv

jak´k2 <jaki, jakki> jakk, lühike mantel, pihtkuub ▪ vanast olliv kigil naestel kör´te pääl jaki vanasti olid kõigil naistel seelikute peal jakid. Vrd üli|jak´k || .vuudrege jak´k ~ talve|jak´k voodriga jakk, lühike talvemantel ▪ raha olli nõnda vähä, et kennigi es saa endel talvejakki lubade raha oli nii vähe, et keegi ei saanud endale talvemantlit lubada

jalat´s <jalatsime, jalatsimet ~ jalatsit ~ jalat´sme, jalat´smet>
1. jalanõu, jalats ▪ jalatsime ärä lagunu jalanõud [on] ära lagunenud; nüid ei pane kennigi seantsit jalatsmit jalga nüüd ei pane keegi selliseid jalanõusid jalga. Vrd kodeme, .käitsme, .kän´tsme
2. sukk, sokk ▪ jalatsimide jaos panti kõtualutsit villu sukkade jaoks pandi kõhualuseid villu. Vrd sok´k1, sukk

joodusse pl <joodusse, joodussit> joot, joodud ▪ ku kunnigi joodusse om, ma lää kah kon´tvõõras kui kusagil joodud on, lähen mina ka kontvõõraks. Vt juut1

jorime <joride, jori> Krk jorisema, jora ajama, tüütult rääkima ▪ sii miis võip ommugust õhtani joride, kennigi ei saa aru kas kõnelep tõtt võ võletep see mees võib hommikust õhtuni jora ajada, keegi ei saa aru, kas räägib tõtt või valetab. Vrd jorame, joriseme, joristeme, joruteme, jõrame

juurik2 <juurigu ~ juuriku, juurikut> , jurik <jurigu ~ juriku, jurikut ~ jurikud>
1. kangekaelne, isekas ▪ sii poiss olli egävene juurik see poiss oli väga kangekaelne; no sellest pulli jurikust ei saa küll kennigi jagu no sellest jonnakast pullist ei saa küll keegi jagu. Vrd karu|kom´m, pun´n2, tür´k
2. suur, jäme ▪ vaade määte jurik sii piit om vaata, missugune jäme see peet on. Vrd jom´ps, jämme, järe1, tümik, udrik

jõhvikine <jõhvikise, jõhvikist> Krk, jõhvikune <jõhvikuse, jõhvikust> jõhvheinane, kõva, puitunud ▪ sii maa om jõhvikine, sedä ei jõvva kennigi är niitä see maa on jõhvheinane, seda ei jaksa keegi ära niita (st puitunud aruheina täis); vana ein olli sihande jõhvikune, et vikat tirisep vana hein oli selline puitunud, [nii] et vikat tiriseb (niitmisel)

.jõudme ~ .jõudma <jõuda, jõvva>
1. jaksama, suutma ▪ ei jõvva tüüle vastu ei jaksa tööd ära teha; kudas ma jõvva nii ulka luume üle talve pidäde kuidas ma jaksan nii hulga loomi ületalve pidada; selle pilli perrä ei jõvva kennigi tanssi, ken kikk sii aig män´g Krk (vns) selle pilli järgi ei jõua keegi tantsida, kes kogu aeg mängib. Vrd .jaksame, .kõhtame, .sutma
2. jõudma, saabuma ▪ ma jõusi õiges aas ma jõudsin õigeks ajaks; ta o nüid selle aa pääl iki peräl jõuden ta on nüüd selle ajaga ikka pärale jõudnud. Vrd .ilmume || edesi .jõudme edenema ▪ kos ta käe külgi panep, sii tüü jõvvap edesi kus ta käe külge paneb, see töö edeneb; ette .jõudme ette jõudma ▪ sii jõud´ ette oma käimisege tema jõudis oma käimisega ette (jõudis enne ära käia)

jähm <jähmä, .jähmä> Hel hirmuvärin, judin ▪ ku kennigi pelgäp midäki, sis tule jähm üle ihu kui keegi kardab midagi, siis tuleb hirmuvärin üle ihu. Vt jahm, judin, jõbin, kahm

jän´n1 <jänni, .jänni> Krk kidur, kasvus kängu jäänud (taim, olend) ▪ suu pääl kasvave kõivu jänni soo peal kasvavad kidurad kased; täo aaste om pal´lu kaali jän´ne tänavu on palju kiduraid kaalikaid; seast mehe jänni es taha kennigi sellist kängus meest ei tahtnud keegi. Vrd jun´n, jär´ss, jäs´s

jätüs <jätüsse, jätüst>
1. jäänus; ülejääk ▪ vii söögi jätüsse sigadel vii söögijäänused sigadele. Vrd .rääpme2
2. piltl jätis ▪ oh sa jätüs, kunnigi siut enämp vaja ei lää oh sa jätis, kuskil sind enam vaja ei lähe. Vrd almus2

.jäädäv <.jäädäve, .jäädävet> Krk
1. püsiv, alaline ▪ tal es ole jäädävet kotust tal ei olnud püsivat kohta. Vrd alatine
2. igavene ▪ kennigi ei ole jäädäv siin ilma pääl keegi ei ole siin ilmas igavene. Vrd igäven

kaasiteme <kaasite, kaaside> kaasitama, pulmalaule laulma ▪ nüitsel aal ei kaasite ääp kennigi Krk nüüdsel ajal ei kaasita enam keegi

.kaibdus <.kaibduse, .kaibdust> Trv süüdistus, kaebus; hädaldamine ▪ ka temä kaibdust kennigi ärä jõvvap kullelde kas tema hädaldamist keegi jõuab ära kuulata. Vrd .kaibus, .kaiptus, .kaivus

.kaibus <.kaibuse, .kaibust> Trv, .kaebus <.kaebuse, .kaebust> Pst
1. kaebus, süüdistus ▪ kus ei ole kaebust, sääl ei ole kohut (vns) kus ei ole süüdistust, seal ei ole kohut. Vrd .kaiptus, .kaivus
2. hädaldamine ▪ temä kaibust kennigi es taha kullelda tema hädaldamist keegi ei taha kuulata. Vrd .kaibdus

kaunis1 <.kauni ~ kauni, kaunist> Trv ilus, kaunis ▪ sii es oole jo kaunis egä kennigi! see ei olnud ju ilus ega midagi!; tal olli kauni kenä näoge tüdär tal oli ilusa kena näoga tütar. Vrd ilus, kenä, nägus

kekstu <kekstu, kekstut> Krk
1. kergats, hoopleja, uhkustaja ▪ kae kus kekstu, keksip pääle oma varage näe, kus kergats, hoopleb ikka oma varandusega. Vrd kek´s2, kekät´s, kergät´s
2. rüblik ▪ ta om ku kekstu kunagi, kunnigi ei kurda paigal ta on nagu rüblik ikka, kusagil ei püsi paigal. Vrd ketsu, kihelg, .kiiam

.kennigi ~ .kennegi <kelleki ~ kellegi, kedägi>
1. keegi ▪ linna es pane sel aal kennigi last kuuli linna ei pannud sel ajal keegi last kooli; mis meist kellekist saa? mis meist kellestki [igaühest] saab?. Vrd .kuagi2, üit´s
2. ükski, mingi(sugune) ▪ ah sii om kar´sk, sel ei sünni kennigi süük´ ah see on nii valiv, sellele ei sobi ükski söök. Vrd .üitsigi, .üit´ski
3. sugugi, üldse ▪ vana tõi komme, või kom´m kedägi ää om latsele vana[isa] tõi komme, kas komm üldse hea on lapsele. Vrd sugugi, sukki, .üldsi

keväje <keväje, keväjet> Krk, keväjä <keväjä, keväjät> Hel
1. kevad ▪ kennigi ei tää, kuna keväje tule keegi ei tea, millal kevad tuleb. Vrd keväde
2. kevadel ▪ keväje tõutegemise aal sii ollu kevadel suvivilja külvamise ajal see [olevat] olnud. Vrd keväde, kevädelt, keväjelt

kin´d <kinni, .kin´de> Hls, .kin´de <.kin´de, .kin´det> Krk
1. kindel; tihe ▪ tuule vuhin, mõtsa kahin, kin´dep ku kivine puukirst (mõistatus) tuule vuhin, metsa kohin, kindlam kui kivine puukirst (pähkel). Vrd .kindel, tiht
2. kinnine, endassesulgunud ▪ temä om nõnda kin´de, et kennigi tal manu ei saa tema on nii kinnine, et keegi talle ligi ei pääse. Vrd .kindine, kinneline
3. tahe, parajalt soolane ▪ sei kaits kolm räime äräde, nüid o süä kin´de sõin kaks-kolm räime ära, nüüd on süda kindel. Vrd tahe, tahekas

.kirgamin ~ .kirgamine <.kirgamise, .kirgamist> Krk kiratsemine, virelemine ▪ sihandest kirgamist ei kannate kennigi sellist virelemist ei kannata keegi; küll temä saap ooletult läbi, miul iki üit´s ädä ja kirgamine küll tema saab muretult läbi, minul ikka üks häda ja virelemine

kirume1 <kirude, kiru> Hls kiruma, sõimama; pahandama, vanduma ▪ rahvas kirup valitsust egä kõrra aal rahvas kirub valitsust iga korra ajal; kirup pääle, ei ole kunnig ää pahandab ühti, ei ole kusagil hea. Vrd .kär´kme1, .lõugame, ragame, .vandme, .vanme

kivi|ruus´ <kivi|roosu, kivi|.ruusu> roos (haigus) ▪ kiviruus tulep sis, ku kivi man om kennigi eitünü kiviroos tuleb siis, kui kivi juures on keegi ehmunud; kiviruus olevet kige valusemp ruus, luutüki tulliv selle roosuge väl´lä kiviroos olevat kõige valusam roos, luutükid tulid selle roosiga välja. Vrd ruus´3, tuli|ruu´s

kodu2 Hel kodus ▪ miu kodu es ütelde kennigil kurjaste minu kodus ei öeldud kellelegi halvasti || kodu .käimä endises elupaigas kummitamas käima, kodus käima ▪ üit´s mõisaärrä olli ärä surenu, sis nakanu temä kodu käimä üks mõisahärra oli ära surnud, siis hakanud tema kodus [kummitamas] käima. Vrd kodu|mail

kole1 <kole, kolet>
1. kole, inetu ▪ kennigi ei taha seast kolet rõivast keegi ei taha sellist koledat rõivast. Vrd inetu, koletu
2. õudne ▪ sügüsene üü om pime ja kole sügisene öö on pime ja õudne. Vrd .irmus, jube, kais, koletu
3. piltl tohutu, väga palju ▪ lõune puult mustap ku kole lõuna poolt mustab [taevas] väga. Vrd ilmatu, mahutu, põhjatu, .tuitu

kukur2 <.kukru, kukurt> Krk kukkur, rahakott ▪ kennigi ei taha oma kukurt kergente keegi ei taha oma kukrut kergendada. Vrd pung2, raha|kot´t, tengel|pung

kul´l <kulli, .kulli> kull, kulliline, röövlind ▪ pääle kulli ei kisu kennigi kanu peale kulli ei püüa keegi kanu; vahip jus´t ku kul´l tõise pääl kunagi vaatab justkui kull teise peale [vihaselt]

.kunnigi, kunnig, .kunnegi, kunnegi kuskil, kusagil ▪ käüse suu olli lihtlabane, es ole üttegi kipra kunnegi varrukasuu oli lihtne, ei olnud ühtegi krooget kuskil; mia ei ole kunnigi mujal käenu ma ei ole kusagil mujal käinud. Vt .konnegi, .kunnigil1, kunnilgi

kurdu Hls Krk
1. tegevuseta, jõude ▪ kurdu miis, kellel tüüd ei ole, saap rikkusest är eläde, ken enne rikas olli jõude mees, kellel tööd ei ole, saab rikkusest ära elada, kes varem [juba] rikas oli. Vrd ul´ald || kurdu pääl jõude ▪ sääl om pal´lu kive kokku viit, kun maa kurdu pääl seal on palju kive kokku veetud, kus maa jõude seisab
2. tarvituseta, seisev ▪ kurdu raha, sedä ei tarvite kennigi seisev raha, seda ei kasuta keegi (st hoiuraha); suhvlen om kurdu võti sahtlis on tarvituseta võti (varuvõti); suu veeren olli kurdu auk soo ääres oli seisva veega auk. Vt .kurtav, .kurtje

.kurtje <.kurtje, .kurtjet> seisev, tarvituseta ▪ nii ollive kurtje kördi, seisive kirstun, kennigi es kasute need olid tarvituseta seelikud, seisid kirstus, keegi ei kasutanud. Vrd kurdu, .kurtav

.kurtme1 ~ .kurtma1 <.kurta, kurda>
1. seisma, paigal püsima ▪ ta es kurda pud´elen ka paigal (knk) ta ei seisnud pudelis ka paigal; kurda vait! ole vait!; ma püstü kurdi raasik aiga sääl ma seisin püsti natuke aega seal; vammusse olevet ninda paksu ollu, et olevet püstü kurten peris vammused olevat nii paksud olnud, et olevat püsti seisnud päris. Vrd pisume, püsüme, .saisme, .seisme
2. kestma, vastu pidama ▪ pilliruugene katus kurdap kige rohkemp aiga ku muu kennigi Hls pilliroost katus peab kõige kauem vastu, [rohkem] kui miski muu; küll ta kurt olla küll see kestab kaua. Vrd .kestme

kõlvetu <kõlvetu, kõlvetut> nurjatu, häbematu; sündsusetu, kõlvatu ▪ mia ei salli kõlvetit jutte ma ei salli häbematuid jutte; sii üit´s va kõlvetu inimene, sedä ei taha kennigi see [on] üks va nurjatu inimene, seda ei taha keegi. Vrd koer, .kõlbmede, mahutu, nurjatu, äbemede

kõndsel <.kõntsle, kõntselt ~ kõndseld>
1. kõlgas ▪ vil´lä sehen om kõntsle vilja sees on kõlkad. Vrd kõndsak
2. kalts, näru ▪ nende kõntselte siist ei võta kennigi neid täiu väl´lä nende närude seest ei saa keegi neid täisid kätte. Vrd lapak, lupak, lupar´t, lupat´, mühüs
3. piltl kaltsakas, närudes inimene ▪ kõntsle sel´gä topit, kõn´d ku üit´s egäven kõndsel kaltsud selga topitud, kõnnib nagu üks igavene kaltsakas. Vrd kaker´t, kalbak, kalberd, kaltsak, müsim

kõõbak <kõõbagu ~ kõõbaku, kõõbakut> Hel kõhn, kehv, vilets olend ▪ sedä obese kõõbakut ei osta kennigi seda kehva hobust ei osta keegi. Vrd kõõbits, kõõbus, kõõdsel, kõõgerts, kõõnus

kööger´t <köögerti, köögertit> Krk vilets olend või asi, köögard ▪ seantset köögertit es taha kennigi sellist köögardit ei tahtnud keegi (sulaseks võtta). Vrd köögärd, köögät´s

kööt´s <köötsi, .köötsi> vilets olend ▪ sihandse köötsige ei taha kennigi paari minna sellise viletsaga ei taha keegi paari minna (st abielluda). Vrd koiger´ts, koim, komps, kuuts, köötsäke

.laan´me3 ~ .laan´ma3 <.laani, laani> Trv vehkima; lööma ▪ ta laan´ kätege, kennigi es saa temät kurtme ta vehkis kätega, keegi ei saanud teda seisma. Vrd .lahmame, .lah´mme, .läh´mme, .reh´kme, .veh´kme

ladsiseme <ladsiste, ladsise> Krk ladisema; ladistama ▪ vihma akas´ ladsiseme, kennigi es saa kuju jalage kodu vihma hakkas ladistama, keegi ei saanud kuiva jalaga koju. Vrd ladime2, ladiseme, ladisteme1, lahisteme, lädisteme

lahendik <lahendigu ~ lahendiku, lahendikut> Pst Hel, lahentik <lahentigu ~ lahentiku, lahentikut> Hls Krk
1. lahing ▪ es usu kennigi, et nii suure lahendiku tuleve ei uskunud keegi, et need suured lahingud tulevad. Vrd lahing
2. sajuhoog, sahmakas ▪ nüid sadas üte ää rahe lahendiku nüüd sadas ühe hea sahmaka rahet. Vt .laentik, lahink, Vrd .kallam, .sahkam, säräk2

.lahkus <.lahkuse, .lahkust> sõbralikkus, heldus, lahkus ▪ viimäti es ole lahkust kunnigi enämp lõpuks ei olnud sõbralikkust enam kuskil. Vrd .eldus, lahedus1

larts <lartsu, .lartsu> Trv Hls
1. hoop, mats ▪ anna üit´s larts tal! anna üks mats talle!. Vrd kõlts3, kärts, lär´ts1, parts3, vänts2
2. plartsatus, larakas ▪ las´k iki larts ja larts, sül´läs´ suure lartsu maha lasi ikka lärts ja lärts, sülgas suure laraka maha. Vrd larak, lardsak, läräk
3. lake, vedel toit või jook ▪ selle lartsuge ei elä kennig ärä selle lakkega ei ela keegi ära. Vrd lake1, larbe, löm´ps

laudsi ~ lautsi <laudsi, .lautsi> Krk surnulava, lauts ▪ ku talun kennigi sures´, sis panti ta laudsi pääle ku keegi talus suri pandi ta surnulava peale. Vrd laud, .laudi3, laut´s2

lause <lause, lauset ~ lause, lauset ~ .lause, lauset> uus lause; ütlus, lausumine ▪ lausesit om mitmit, kudas kennigi ütel´ võ mõtel´ lausumisi on mitmeid, kuidas keegi ütles või mõtles; tõise lausege ei saa sedä ütelte teise lausega ei saa seda ütelda. Vrd ütelus

libu <libu, libu>
1. hlv liiderlik naine, libu ▪ seandest libu ei võta kennigi sellist liiderlikku naist ei võta keegi. Vrd libus´k, lihva, lihverts, literts, lit´s
2. emane koer, hatt, lita ▪ libul jooseve esätse koera perän lital jooksevad isased koerad järel. Vrd ata, at´t, lita

liht|aid <liht|aia, liht|.aida> Trv Hel varbaed ▪ lihtaid sai vitsaid, sedä pal´lu es tetä, kana egä kennigi läbi es lää varbaed sai vitstest, seda palju ei tehtud, ei kana ega keegi läinud läbi. Vrd iir|aid, irs|aid, irv|aid, vabe|aid, varb|aid

liiale liiale, liiga paljuks ▪ sii tüü läep liiale, sedä ei jõvva kennigi tetä see töö läheb liiale, seda ei jõua keegi teha

lir´t <lirdi, .lirti> Krk loba, lora ▪ ta tulli lirti lüümä, aga temä lirdist ei vaate kennigi ta tuli loba ajama, aga tema lobast ei pea keegi lugu. Vrd lari, lirin, lori, lorrat´, lär´t

lodev <lodeve, lodevet> Trv, lodeve <lodeve, lodevet> Hls lõtv; lotendav ▪ sii lon´t om peris lodev see köis on päris lõtv; neid lodevid rõõvid ei osta kennigi neid lotendavaid rõivaid ei osta keegi. Vrd lobev, lortsak, lotak, lõdev, lõdu

loputs <loputse, loputset> Hls loputus; piltl lurr ▪ sihast loputset, kos kardule sehen om, kennigi ei taha sellist lurri, kus kartulid sees on, keegi ei taha. Vt loputus, Vrd larbe, larts, ludri2, löm´ps

lõk´s2 <lõksi, .lõksi>
1. laterdis, lõksutaja ▪ siandest lõksi ei taha kennigi tallu tühü sellist laterdist ei taha keegi tallu tööle. Vt lõkat´s1, lõuka
2. piltl lõug ▪ lõksi lõgiseve lõuad lõgisevad (st lõug väriseb). Vrd lõug

lõm´ps1 <lõmpsi ~ lõmsi, .lõmpsi>
1. lora, lõmpsimine ▪ sedä lõmpsi ei jõvva kennigi ärä kullelde seda lora ei jõua keegi ära kuulata. Vrd loba, lora, lori, loru
2. loraja, lõõpija ▪ temä om üit´s lõm´ps, mudku lõmpsip pal´t, õiget juttu ei aa tema on üks lõõpija, ainult lõõbib, õiget juttu ei aja. Vrd lõbi, lõhver´ts, lõmpsik, lõmpstu, lõõp´

lõs´s <lõssi, .lõssi> Trv Hel kooritud piim, lõss ▪ lõssi es taha kennigi juvva, iki piimä lõssi ei tahtnud keegi juua, ikka piima. Vrd lös´s2, vur´ts1

lõugat´s <lõugatsi, lõugatsit> Krk lobamokk, laterdis ▪ seast lõugatsit es taha kennigi kullelte sellist lobamokka ei tahtnud keegi kuulata. Vrd lõuger´t, Vt lõuger´ts, Vrd lõuka

.lõuskame <lõusate, .lõuska> käratsema, lõugama; luiskama ▪ mes sa lõuskat siin! mis sa lärmad siin!; lõusate mõistave kikk, aga tüüd tetä ei taha kennigi lärmata oskavad kõik, aga tööd teha ei taha keegi. Vrd .kirskleme, .lõugame, lõugerteme, .lõukame, vilisteme

.lärmäme <lärmäte, .lärmä> lärmama, käratsema ▪ mehe lärmäve kõrtsin, naese laada pääl mehed teevad kõrtsis lärmi, naised laadal; koera lärmäve, kennigi om ussaian koerad lärmavad, keegi on õues. Vt .larmame, Vrd lärmitseme

lärtu <lärtu, lärtut> lobiseja ▪ sihandest lärtut ei taha kennigi endel tüü manu sellist lobisejat ei taha keegi endale töö juurde. Vt lartu

maa|ilm <maa|ilma, maa|.ilma>
1. maailm ▪ kennigi ei ole maailma läbi käünü keegi ei ole [kogu] maailma läbi käinud. Vrd aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas; võõrad inimesed ▪ mia ole kige maailma naarus ma olen kogu maailma naeruks (kõigi inimeste ees)
3. ilmatu suur; ilmatu palju ▪ neil om karja jaos maad maailm kähen neil on karja jaoks maad ilmatu palju. Vrd ma|ilm

magus <maguse, magust>
1. magus ▪ latse tahave magust lapsed tahavad magusat. Vrd imar, make
2. maitsev ▪ mõtskitsil om magus liha metskitsel on maitsev liha. Vt suu|peräline
3. piltl mesi ▪ vanast es ütle mett kennigi, iki magus vanasti ei öelnud mett keegi, ikka magus (st öeldi mee asemel magus). Vrd mesi
4. piltl mõnus, meeldiv ▪ nüid om siul küll magus naar nüüd on sinul küll meeldiv naer. Vt ladus, lahe1, mõnus

maha|jäänüne <maha|jäänütse, maha|jäänüst> Hls Krk
1. mahajäetud; söötis ▪ sii om mahajäänüne maa, mis kurtme jäet´s see on söötis maa, mis seisma jäetakse
2. mahajääja ▪ mahajäänüst es ooda kennigi mahajäänut ei ootanud keegi

mea ~ mia <miu, miut> , ma <mu, mut> mina, ma ▪ mea ei oles lännü mina ei oleks läinud; mia sai vihma kähen peris likes ma sain vihma käes päris märjaks; nüid ei avide mut kennigi nüüd ei aita mind keegi

meelen Krk meelega; meeles ▪ il´läs ei taha meelen kennigi jäiä keegi ei taha meelega hiljaks jääda; sii olli meelen tegu, ega sa kogemed es tii see oli meelega tehtud tegu, ega sa kogemata ei teinud. Vrd nimelt

.mõikame <mõigate, .mõika> , .mõekame <mõegade, .mõeka> Hls
1. aru saama, taipama, mõikama ▪ ta es mõika kennigi ta ei saanud midagi aru. Vrd .kohmame, .mõistme, .pulmame, .taipame
2. mõjuma, piisama ▪ sii rohi mõigas´ äste see rohi mõjus hästi. Vrd mõjome, .mõõdume, nakkame

mõratus <mõratuse, mõratust> Hel müre piim ▪ mõratust ei taha kennigi juvva müredat piima ei taha keegi juua. Vt mõlk, .mõlkjas

müsim <müsime, müsimet> Hls Krk kulunud või lapitud rõivas, näru; kaltsakas ▪ temä käip, vana müsime sel´län tema käib, vanad närud seljas; sedä müsimet ei kulle kennigi seda kaltsakat ei kuula keegi. Vrd kaltsak, kõndsel, lapak, lupat´, lupar´t

nal´lalt naljalt; hõlpsalt ▪ sii om sihande tüü, et kennigi ei taha sedä nal´lalt tetä see on selline töö, et keegi ei taha seda naljalt teha; nal´lalt ei saa jagu kennigi tast, sääl piap jõudu oleme hõlpsalt ei saa temast keegi jagu, seal peab jõudu olema (kurjast pullist). Vrd .kergest, .õlpsalt

.nilgel ~ .nilgele marraskil; marraskile ▪ poisi põlve ollive kikk sii aigi nilgel poisi põlved olid kogu aeg marraskil; ta om kunnigi ossa kül´len nilgele aanu naha ta on kusagil oksa küljes marraskile ajanud naha. Vrd .nilgen, .nilgin, .nilvi, .nõlvi2, .nülgi

.nil´gme ~ .nil´gma <.nilgu, nilu> Hel nülgima ▪ koolu obest kennigi äste nilgu ei taha surnud hobust keegi hea meelega nülgida ei taha. Vrd konditeme, .nül´gme, .nülgäme

nirume <nirude, niru>
1. nuruma ▪ seni ta nirus´, senigu saigi niikaua ta nurus kui saigi. Vrd kirume2, linume, linuteme, norume, nurume
2. norima ▪ mehe kõrdsin akassiv nirume mehed kõrtsis hakkasid norima. Vrd nogime, norime, nurime
3. nurisema ▪ temäl ei sünnü kennigi tüü, ta nirup iki temale ei kõlba ükski töö, tema nuriseb ikka. Vrd nirame, nurame, nuriseme1

nosime <noside, nosi>
1. nosima, omaette sööma ▪ pähkle om ää noside pähklid on head nosida. Vrd mosime, nasime, näsime, nösime2
2. kohmitsema, pusima ▪ mih sa sääl nosit! mis sa seal kohmitsed!. Vrd kohime2, .kohm´me, pusime
3. piltl näppama, varastama ▪ ma lätsi oja viirde looga puid ot´sma, aga kennigi olli joba ärä nosinu ma läksin oja äärde loogapuid otsima, aga keegi oli juba ära näpanud. Vt käppäme1, näppäme

nurga|tagune <nurga|tagutse, nurga|tagust> piltl alatu inimene ▪ seandsest nurgatagutsest ei pia kennigi kedäki selliset alatust inimesest ei pea keegi midagi (st ei peeta lugu). Vt alatu, nurjatu

nurin <nurine, nurinet ~ nurine, nurint> nurisemine, nurin; torin ▪ siu nurint ei jõvva kennigi är kullete Krk sinu nurinat ei jõua keegi ära kuulata. Vrd in´n, irin, torin, tör´r, ür´r

nuusuteme <nuusute, nuusude> Hls Krk nuusutama ▪ ütelti et sii tüdruk om juba ammu apanu, sedä ei nuusude mitte kennigi üteldi et see tüdruk on juba ammu hapuks läinud, seda ei nuusuta mitte keegi (vanatüdrukust). Vrd aisuteme, nuutsuteme

.nälpäme <nälbäte, .nälpä> Krk
1. limpsama, nilpama ▪ kelle jalg ilpas, selle kiil nälpäs (knk) kell jalg tatsub, selle suu matsub. Vrd .limpsame, .nilpsame, nilpsateme
2. näppama ▪ tõine nälbäs´ naha ärä puha teine näppas nahad kõik ära; sedä ei tää kennigi, kes ta siit är nälbän om seda ei tea keegi, kes ta siit ära näpanud on. Vrd käppäme1, .nihvame, .nähväme, näppäme, .näpsäme

näsuline <näsulise, näsulist> Trv keerdukasvanud ▪ kennigi ei tää mikeperäst puu sedäsi näsulise kasvave keegi ei tea, miks puud niiviisi keerdu kasvavad

oma|lugu Krk salaja ▪ ma näi kõrvast esi omalugu ma nägin kõrvalt ise salaja; mine sa omalugu, et kennigi ei kuule mine sa salaja, et keegi ei kuule. Vrd sala, salaksi, salavusi

pahurus <pahuruse, pahurust> Trv uus pahurus ▪ temä pahuruse vastu es saa kennigi tema pahuruse vastu ei saanud keegi

paigal paigal, mitte liikuv; tühi (tee kohta) ▪ tii om ninda paigal, mitti kennigi ei käü tee on nii tühi, mitte keegi ei käi; kell om paigal jäänu kell on seisma jäänud

pardsateme <pardsate, pardsade> partsatama, partsti kukkuma ▪ pen´k partsat´ põrmandu pääle pink partsatas põrandale; usse lüü kinni ku pardsats, ku kennigi vihan om ukse lööb kinni partsatades, kui keegi on vihane. Vt partsateme

paristeme <pariste, pariste>
1. parinal rääkima ▪ ta paris´t ärä ruttu, kennigi es saa arugi, mis ta kõnel´ ta rääkis ruttu ära, keegi ei saanud arugi, mis ta rääkis
2. lohakalt töötama ▪ ärä pariste, tii tüüd kõrraliguld ära parista, tee tööd korralikult

peiu|poiss <peiu|poisi, peiu|.poissi> Trv Hls peiupoiss, peigmehe saatjaks, abiliseks olev noormees ▪ peiupoisi olliv uhkelt rõõvin peiupoisid olid uhkelt riides; peiupois´s olli kess_ialine, vanad es võta kennigi Hls peiupoiss oli keskealine, vana ei võtnud keegi