[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

absoluut|arv
ant. suhtarv

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

abstraktne ‹-se 2› ‹adj›

1. abstraheerides loodud, mõtteline; abstraktsioonidel põhinev, neid kasutav; ant. konkreetne. Abstraktsed mõisted. Abstraktne mõtlemine. Abstraktne teooria, arutlus, esitus, ainekäsitlus. Selline abstraktne targutus ei vii kuhugi. Vaidlused läksid üha abstraktsemaks. Abstraktne luule. Abstraktne kunst 'abstraktsionism'.
2. keel abstraktsust, mittekonkreetsust väljendav. us-lõpulised abstraktsed substantiivid, nagu „headus”, „kurjus”.

aeglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aegamööda, pikkamööda toimuv, kulgev v. arenev; ant. kiire (1. täh.) Aeglase vooluga jõgi. Aeglased liigutused. Hobune laskis aeglast sörki. Astub aeglasel sammul. Aeglane liikuma. Pulss jäi aeglasemaks. Aeglane tõus, langus. Aeglane jahtumine, kuumenemine. Mõne ravimi mõju on aeglane. Muutus, areng on olnud liiga aeglane.
2. (hrl. inimese kohta:) loomu poolest aegamööda, pikkamööda toimiv, liikuv, tegutsev jne.; ant. kiire (2. täh.) Ta teeb küll korralikku tööd, kuid on hirmus aeglane. Aeglasemad õpilased ei saanud ülesandeid valmis. Aeglase mõtlemise, toimega mees. Leevikesi peetakse aeglasteks ning rahulikeks lindudeks.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|aeglane, üliaeglane

aeglus|sõit
sport võimalikult aeglane sõit mootorsõidukiga v. jalgrattaga; ant. kiirussõit. Spordipäeva kavas oli ka jalgratturite vigur- ning aeglussõit.

aeg|võte
fot suhteliselt pikema säritusajaga võte; ant. momentvõte

aeroobne ‹-se 2› ‹adj›
vaba hapnikku kasutav v. selle osavõtul toimuv; ant. anaeroobne. Aeroobsed bakterid, mikroobid. Aeroobsed protsessid. Aeroobne treening sport treening, mille käigus kulutatav ja saadav hapnik on tasakaalus.

afeel ‹-i 21› ‹s›
astr planeedi vm. ümber Päikese liikuva keha tee kõige kaugem punkt Päikesest; ant. periheel. Maa on afeelis juuli algul.

ainsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. keel grammatiline arv, mis väljendab seda, et kõnealuseid objekte on üks, singular; ant. mitmus. Ainsuse osastav, sisseütlev. Ainsuse esimene isik. See sõna esineb ainult ainsuses.
2. hrv ainsana, ainulisena eksisteerimine. *Iga hindu usub Jumalasse ja tema ainsusesse, usub taassünnisse ja lunastusse ... L. Mäll (tlk).
▷ Liitsõnad: kolmainsus.

ainu|projekt
ehit üksikjuhuks tehtud projekt, eriprojekt; ant. tüüpprojekt

aja|tööline
maj ajapalgaga tööline; ant. tükitööline

aju|vesi
tuule toimel ümberpaigutunud vesi; ant. paguvesi. Läänetuultest aetud ajuvesi tõstab Haapsalu lahe pinda.

aktiiv2 ‹-i 21› ‹s›
keel tegumood, mille puhul alus väljendab tegijat v. olijat, tegevik; ant. passiiv

aktiivne1 ‹-se 2› ‹adj›

1. energiliselt tegutsev v. toimiv, tegev, toimekas; energiline; ant. passiivne. Aktiivne inimene, võitleja. Seltsi aktiivne liige. Kooli kõige aktiivsemad sportlased. Õpilane on klassivälises töös, koosolekuil aktiivne. Poiss muutub üha aktiivsemaks. Aktiivne võitlus, vastupanu, tegutsemine. Aktiivne hoiak, ellusuhtumine, tähelepanu. Koosolekutest osavõtt võiks olla aktiivsem. Aiatöö on aktiivseks puhkuseks. Aktiivne sõnavara 'sõnavara, mida inimene tunneb ja ise kasutab'. Aktiivne haigusprotsess. Seismiliselt aktiivne piirkond. Valge kahis etturi ning sai aktiivse seisu. Majanduslikult aktiivne rahvastik (statistikas:) 'tööjõud'. Aktiivne valimisõigus 'õigus valida'. *Kirg aga on alati midagi aktiivset, see on rohkem tegu kui tundmus. F. Tuglas.
2. hrl keem suure reageerimisvõimega; juba väga väikeses kontsentratsioonis mõjuv. Keemiliselt aktiivsed ained. Naatrium on väga aktiivne lihtaine. Kasvuained on füsioloogiliselt väga aktiivsed.

aktiva ‹1› ‹s›
maj
1. raamatupidamisbilansi osa (hrl. vasak pool), mis peegeldab ettevõtte käsutuses olevate vahendite jaotumist nende kasutamisotstarbe järgi; ant. passiva || piltl saavutused. Noore laulja aktivasse kuulub esikoht mainekal festivalil.
2. aktivakirje
3. ettevõttele v. isikule kuuluvad varad (hooned, kaubad, materjalid jne.)

akuutne ‹-se 2› ‹adj›

1. terav, teravalt päevakorral olev. Akuutne probleem. Looduskaitse on muutunud akuutseks kogu maailmas. Üks akuutsemaid ülesandeid.
2. med äge, lühikest aega vältav ning sageli tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Akuutne haigus, põletik.

ala|huul
alumine huul; ant. ülahuul. Ettepoole ulatuv, rippuv alahuul. Alahuult närima, hambaid alahuulde suruma. Käopäka õie valkjas alahuul.

ala|kurss
maj väärtpaberite nimiväärtusest madalam kurss; ant. ülekurss

alam|aadel
madalam aadel, väikeaadel; ant. kõrgaadel

album ‹-i, -it 2› ‹s›

1. raamat v. kaustik, kuhu kogutakse fotosid, marke, mälestussalme vms.; pildikogu arvutis. Pilte, fotosid, marke albumisse panema, kleepima. Õpilased kirjutavad salme üksteise albumitesse. Tahtis luua uue albumi reisipiltide jaoks, aga programm ei võimaldanud. Digifotosid albumisse lisama.
▷ Liitsõnad: foto|album, joonestus|album, joonistus|album, margi|album, mustri|album, perekonna|album, pildi|album, postkaardi|album, postmargi|album, salmialbum.
2. erilistel puhkudel väljaantav koguteos v. kunstiteoste, fotode reproduktsioone sisaldav trükis. „Noor-Eesti” kirjanduslik album. Viiralti töödest on välja antud mitu suurt albumit.
▷ Liitsõnad: foto|album, kirjandus|album, kunsti|album, käsitöö|album, moealbum.
3. paljude muusikapaladega heliplaat; ant. singel. Albumit salvestama, välja andma, esitlema. Tüdrukutebändil ilmus uus album.
▷ Liitsõnad: debüüt|album, sooloalbum.

algama ‹alata 48›

1. algust saama; (peale, pihta) hakkama; saabuma, kätte jõudma.; ant. lõppema. a. (ajaliselt). Algab uus päev. Algas järgmine nädal, 1976. aasta. Kontsert algab kl. 19. Kool on juba alanud. Pidu, etendus, spordivõistlus peaks varsti algama. Algasid läbirääkimised. Algas töö, uus elu. Sirelite õitseaeg oli just algamas. Varsti algab puhkus, suvevaheaeg. Millest tüli algas? Pealetung algas 14. septembri hommikul. Maal algasid suured ümberkorraldused. Päev algas päikesepaistelisena, sajuga. b. (kohaliselt jm.). Luuletus algab järgmiste sõnadega. Teisel pool teed algab mets. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdesopist. Ei ole selge, kus lõpeb tõelisus ja algab fantaasia. *Siin valitsev satiir algab salvavast pilkest ja ulatub raevuka sajatuseni. Ü. Tedre.
2. (midagi) alustama, millegagi algust tegema; ant. lõpetama. Uut elu algama. Jõudsin ühe kaare ära niita ning teist alata. Üks lõpetab, teine alles algab. Uut õppeaastat alati aktusega. Tuleb uuesti, otsast alata. Lihtsalt ei tea, millest alata. Varsti on aeg heinatööga alata. „Kallid kolleegid!” algas Jaan. *Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. A. H. Tammsaare. || alates millestki peale, alustades. Ta töötab meil sügisest alates. Alates esimesest jaanuarist 1975. Kõik olid loogu võtmas, lastest alates ja vanakestega lõpetades. *Kogu maa tundus kuidagi vaenulik, alates koerte vihase haukumisega ja lõpetades ähvardava vihmapilvega silmapiiril. K. Ristikivi.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

allamäge ‹adv›

1. mäest alla, pärimäge; ant. ülesmäge. Tee läheb kord allamäge, kord ülesmäge.
2. piltl halvema suunas. Õppimine kippus poistel allamäge minema. Ta hakkas oma eluga allamäge minema, veerema. Äriasjad läksid allamäge.

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

alla|tuult ‹adv›
selles suunas, kuhu tuul puhub, pärituult; ant. vastutuult. Allatuult on hoopis kergem käia, joosta, sõita kui vastutuult. Paat keeras nina allatuult. Pööra nägu allatuult ning tõmba krae üles.

alla|voolu ‹adv›
pärivoolu, pärivett, allavett; ant. vastuvoolu. Jääpangad ujusid allavoolu mere poole. Külast veidi maad allavoolu oli veski.

allmaa|kaevandamine ‹-se 5› ‹s›
mäend maa-alune kaevandamine; ant. pealmaakaevandamine

allpool
I. ‹adv›
1. millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamal; ant. ülalpool. Tema korter on minu omast kaks korrust allpool. Allpool asetsevad huumusevaesemad mullakihid. Mõni kilomeeter allpool 'suudme pool' jõgi laieneb. Sellest tuleb veel allpool 'järgnevas tekstis' lähemalt juttu. *Allpool kasvas madalaid põõsaid, mis siit, kõrgemalt vaadatuna, näisid suurte, kohevate samblapuhmastena. P. Kuusberg.
2. hrv määralt v. tasemelt madalamal. Ta oli koolis paar klassi minust allpool. Tehase toodang on praegu üldisest tasemest tunduvalt allpool.
II. ‹prep› [part]
1. millestki ruumiliselt madalamal. Laeval on vigastus allpool veeliini. Tal oli kuulihaav allpool vasakut abaluud. Allpool 'suudme pool' paisu on kärestik.
2. määralt, tasemelt madalamal. Temperatuur püsis mõni kraad allpool nulli. Tase on allpool igasugust arvustust.

all|tuule ‹adv›
tuulealuses (tuulepealsele vastupidises) küljes; ant. pealtuule. Saun süttis, sealt levis tuli alltuule olevale elumajale. Lõkke ääres ärge istuge alltuule, suits läheb silma.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

altpoolt

1. ‹adv› millegi v. kellegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamalt; alumiselt küljelt; ant. ülaltpoolt, pealtpoolt. Kusagilt altpoolt tõusis suitsu. Altpoolt ulatati talle vajalikke riistu kätte. *Mirdipärg andis [kogule] ülalt veelgi pikkust juurde, kingad tõstsid altpoolt. H. Sergo. | piltl. Altpoolt tulev kriitika. *Ja see [= maade jagamine] peab sündima ranges korras, nii kehvikute kontrolli all altpoolt kui ametiasutuste kontrolli all ülaltpoolt. R. Sirge. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Nägu on altpoolt kitsam. Pilv oli altpoolt hästi tume. Saanitekk on altpoolt karvane.
2. ‹prep› [part] (millestki) madalamalt. Jalg amputeeriti altpoolt põlve. Haav algas altpoolt meelekohta ja ulatus juuksepiirini.

altruism ‹-i 21› ‹s›
valmisolek isiklike huvide ohverdamiseks teiste heaolu nimel (ka eetika printsiibina); isekusetus, omakasupüüdmatus; ant. egoism

altruist ‹-i 21› ‹s›
oma tegevuses altruismist lähtuv isik; ant. egoist

altruistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
isiklikke huvisid ohverdav, omakasupüüdmatu, altruismist lähtuv, sellel põhinev; ant. egoistlik. Altruistlik eneseohverdus, teguviis. Altruistlik inimene.

alttuule ‹adv›
tuulealusest (tuulepoolsele vastupidisest) küljest v. suunast; ant. pealttuule. Hiilisime loomadele alttuule lähemale. *.. ta [= Riia] tuli alttuule, kus hõljus suits ja lendasid sädemed. A. H. Tammsaare.

alumine ‹-se 5› ‹adj›
all (v. kõige all), allpool, madalamal (v. kõige madalamal) olev, asetsev jne. (võrdlevalt vähemalt kahe objekti kohta); ant. ülemine. Alumine osa, külg, pool, serv, äär. Alumine huul. Alumised hambad. Alumised lehed, oksad. Meres on alumised veekihid soolasemad kui ülemised. Kirjutuslaua (kõige) alumine laegas. Redeli kaks alumist pulka. Uue elumaja alumisele korrusele tulevad kauplused. || alamjooksu pool asuv. Alumine lüüs. || astmelt, arvult, määralt (kõige) madalam, alam. Elutegevuseks vajaliku temperatuuri alumine piir. || helikõrguselt (kõige) madalam. Alumine do. Alumised registrid.

alus|hein
põll madalakasvuline heintaim; ant. pealishein. Aasnurmikas, punane aruhein jt. alusheinad on kõrtevaesed, kuid juurmiste lehtede rikkad.

alus|karv
zool pealiskarvade all olev peenikestest, õrnadest karvadest karvkate v. selle üksik karv; ant. pealiskarv

alus|kord [-korra]
geol aluspõhja tugevasti kurrutunud, pealiskorra all lamav osa; ant. pealiskord

ambulatoorne ‹-se 2› ‹adj›
med ambulatooriumis, polikliinikus vms. raviasutuses toimuv, seal ravitav jne., nii et haige käib raviasutuses v. arst tema juures kodus; ant. statsionaarne. Ambulatoorne ravi. Ambulatoorsed haiged.

ameti|kõne
ametiasjus telefonikõne; ant. erakõne

anaerobioos ‹-i 21› ‹s›
biol kestev elu ilma vaba hapnikuta; ant. aerobioos

anaeroob ‹-i 21› ‹s›
biol elamiseks vaba hapnikku mittevajav organism; ant. aeroob

anaeroobne ‹-se 2› ‹adj›

1. biol elamiseks vaba hapnikku mittevajav; vaba hapnikuta toimuv, hapnikuvaba; ant. aeroobne. Anaeroobsed bakterid. Anaeroobne keskkond. Anaeroobsed tingimused, protsessid. Anaeroobne treening 'treening, mille käigus vajamineva hapniku hulk ületab saadaoleva hapniku hulga'.
2. med anaeroobidest põhjustatud. Anaeroobne haavanakkus, infektsioon.

andetu ‹1› ‹adj›
anneteta, andevaene, ka seda väljendav; ant. andekas. Andetu kirjanik, kunstnik, muusik. Film oli andetu.

anorgaaniline ‹-se 5› ‹adj›
elutu loodusega seotud, elutusse loodusse kuuluv, elutu; keem süsinikuühendeid mittesisaldav (välja arvatud mõned lihtsaimad ühendid); ant. orgaaniline. Anorgaaniline aine, ühend. Setted võivad olla nii orgaanilised kui ka anorgaanilised. Anorgaaniline keemia 'anorgaanilisi aineid käsitlev keemia haru'.

anormaalne ‹-se 2› ‹adj›
ebaloomulik, ebanormaalne; ant. normaalne. Veekogu anormaalne soolsus.

antipaatia ‹1› ‹s›
vastumeelsus(tunne); ant. sümpaatia. Kellegi vastu antipaatiat tundma. Minia ja ämma vastastikune antipaatia. Mul pole tema vastu mingit erilist antipaatiat. Kuidas keegi oma antipaatiat avaldab! Igaühel on oma sümpaatiad ja antipaatiad. *Vahel valdab mind teatris keset etendust imelik antipaatia näitekunsti vastu. F. Tuglas.

antipaatne ‹-se 2› ‹adj›
vastumeelne; ant. sümpaatne. Äärmiselt, läbini antipaatne isik. Ta on mulle antipaatsemgi kui Jüri.

apogee ‹15› ‹s›

1. astr Kuu (v. Maa tehiskaaslase) orbiidi Maast kaugeim punkt; ant. perigee
2. piltl kõrgpunkt, hariaste. *.. siin on üle elatud suurima rõõmu apogee ning suurima kurbuse perigee. Ü. Tuulik.

aposterioorne ‹-se 2› ‹adj›
filos kogemusel põhinev; ant. aprioorne. Aposterioorne tunnetus.

a posteriori [aposterioori]
filos kogemusest lähtudes, kogemusel põhinedes; ant. a priori

aprioorne ‹-se 2› ‹adj›

1. filos kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev; ant. aposterioorne
2. põhimõtteline, enne olukorraga tutvumist, ette omaks võetud. Aprioorne eeldus. Kõige moodsa aprioorne eitamine.

a priori [aprioori]

1. filos kogemusest sõltumatult, kogemusele eelnevalt; ant. a posteriori
2. enne olukorraga tutvumist, ette; põhimõtteliselt. *Sümbolism ei tähenda enam a priori kõrgeimat kunstisuunda. F. Tuglas.

arg ‹ara 23› ‹adj›

1. kergesti hirmu tundev, hirmutunnet mitte alla suruda suutev ning hädaohtu vältiv, kartlik; ant. julge. Arg mehike. Ta on võrdlemisi ara verega. Ei tohi ülemuste ees araks lüüa. Ei tohi lapsi hirmutada ega araks teha. Ma pole kõige aremate killast. Argadest ei saa alpiniste. Arg nagu jänes. *Minu moodi arga nahka prouasid kogunes tosinkond voori. J. Kross.
2. arglik, häbelikult tagasihoidlik, uje. Arg ja häbelik noormees, tütarlaps. Naiste seltskonnas muutub ta araks. Ta on nii arg, et punastub, kui peab midagi ütlema. Tüdrukud heitsid argu pilke poiste poole. Hakkasin aral häälel rääkima. *Ma tahaksin nüüd teha sulle pai – / ja teengi seda mõnes aras salmis. L. Hainsalu.
3. piltl vaevu märgatav, tagasihoidlik, õrn, tärkav. Kevade esimesed arad rohulibled. Mõned arad lootusekiired. *Süttis värisev tuluke, väike arg leek .. L. Promet.
4. hrv tundlik, hell. Hambad jäid hapudest marjadest araks. *„Äkiline valgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema. Juh. Liiv. *Ja lastes sammalt paita jalgu [türnpuu ogadest] argu, / ma kivilt kivi pääle astun targu. V. Ridala.

arsis ‹-e 4› ‹s›
ant. teesis
1. kirj värsijala rõhuline (antiikajal rõhutu) osa, tõus
2. muus takti rõhutu osa

asja|kohatu
ant. asjakohane. Asjakohatu küsimus, märkus. Asjakohatu uhkustamine.

asjatundja ‹1›

1. ‹s› asjatundlik inimene, spetsialist; ant. võhik. Põllumajanduse, loomakasvatuse, tehnika, suusaspordi asjatundja. Suur, tõeline asjatundja. Ma ei ole sel alal asjatundja. Tuleks mõnelt asjatundjalt nõu küsida. Keegi ei suuda olla asjatundja kõigis ilmaelu küsimustes. Ainult asjatundja oskab ehtsat imitatsioonist eraldada.
2. ‹adj› asjatundlik. Mõni asjatundja mees teeks aparaadi vahest korda. Asjatundjamad kirjamehed. *See [kauplus] on küll pühapäeval kinni, aga asjatundja inimene saab joogipoolist ikka. J. Rannap.

asja|tundlik
asja, küsimust, teat. ala jne. hästi tundev, selles kodus olev; asjatundmist osutav v. väljendav; ant. võhiklik. Asjatundlik inimene, aednik, kollektsionäär. Näiteringile on vaja asjatundlikumat juhendajat. Loomakasvatuses on ta eriti asjatundlik. Asjatundlik kriitika, hinnang. Kuulame ära professori asjatundliku arvamuse. Ostjad valivad asjatundlikul ilmel arbuuse.

assimilatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. samataoliseks muutmine, sarnastamine; samataoliseks muutumine, sarnastumine; endasse liitmine v. sulatamine; millessegi liitumine v. sulamine. Rahvusliku eripära, kultuuri erijoonte assimilatsioon. Vähemusrahvaste järkjärguline assimilatsioon. || keel hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
2. biol organismis toimuv biokeemiliste protsesside kompleks, milles lihtsamaist aineist tekivad keerukamad (organismi koostisosad v. varuained), anabolism; ant. dissimilatsioon

au|pakkumatu ‹1› ‹adj›
ant. aupaklik. Aupakkumatu inimene, käitumine.

autohtoonne ‹-toonse 2› ‹adj›

1. pärismaine, kohapealne. Autohtoonsed rahvad.
2. biol geol kohapeal tekkinud; kohapealsest lähtematerjalist tekkinud; ant. allohtoonne. Autohtoonne liik, kivim.

autsaider ‹-i, -it 2 või -dri, -drit 2› ‹s›

1. kõrvalseisja, kõrvaltvaataja; ant. insaider. Seda probleemi olen uurinud autsaiderina. Olen sel alal autsaider.
2. võistleja (sportlane, võistkond, võidusõiduhobune vms.), keda ei peeta paremikku kuuluvaks. Favoriidid ja autsaiderid. Üllatuslikult võitis jooksu autsaider.

avas|pesa
zool maapinnal, taimedel, ehitistel vms. asetsev linnupesa; ant. suluspesa

avers ‹-i 2› ‹s›
mündi, medali (pildiga) esikülg; ant. revers

deduktsioon ‹-i 21› ‹s›
loog üksiku v. erilise tuletamine üldisest, järeldamine konkreetse üksikjuhu kohta üldise põhjal; ant. induktsioon

deebet ‹-i 2› ‹s›
maj konto vasak pool raamatupidamises; ant. kreedit

defensiiv ‹-i 21› ‹s›
kaitse; kaitsetaktika sõjapidamisel; ant. ofensiiv

definiitne ‹-se 2› ‹adj›
keel määratud; ant. indefiniitne. Definiitsed vormid.

deflatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. geol tuulekanne
2. maj ringluses oleva paberraha hulga vähendamine, mille tulemuseks on raha ostujõu suurenemine ja hindade alanemine; ant. inflatsioon

dissimilatsioon ‹-i 21› ‹s›
ant. assimilatsioon
1. biol organismis toimuv biokeemiliste protsesside kompleks, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ning vabaneb energiat, katabolism
2. keel kõrvuti v. lähestikku olevate samasuguste häälikute erisuguseks muutumine. Dissimilatsiooni teel sai rekrutist nekrut.

distaalne ‹-se 2› ‹adj›
kaugmine; anat keha keskteljest kaugeimal asetsev; ant. proksimaalne. Jäsemete distaalsemad osad.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

edaspidi ‹adv›

1. tulevikus, hiljem (tulevikus). Nüüd ja edaspidi. Ei sel päeval ega ka edaspidi. Ole edaspidi hoolsam! Mis saab neist edaspidi? Seda asja peame edaspidi ühiselt arutama. On seni läbi saadud, saadakse ka edaspidi. *Ja vaata mind nüüd hästi teraselt, et sa mu edaspidi ära tunned. A. Jakobson.
2. ees olevas suunas, pärisuunas; ant. tagurpidi, tagaspidi. Kas lugeda edaspidi või tagurpidi? Kuival maal liigub vähk edaspidi. *.. aiva imesta, kuidas aeg võib ühe inimese suhtes edaspidi, teise suhtes tagurpidi joosta. A. Sinkel.

edu|meelne ‹-se 2› ‹adj›
uut, edasiviivat toetav, progressiivse mõttelaadiga; ant. vanameelne. Edumeelsed vaated, arvamused. Teda tunti edumeelse mehena. Noored on harilikult edumeelsemad kui vanad.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees|jalg
zool eesmine jalg (hrl. neljajalgsel loomal); ant. tagajalg. Hobuse eesjalad.

ees|jäse
zool eesmine jäse; ant. tagajäse. Lindude eesjäsemed on arenenud tiibadeks.

ees|pool

1. (kaugemal) ees, teatavas kauguses vaate v. liikumise suunas.; ant. tagapool. a. ‹adv› Käis meist paar sammu eespool. Me ei pääse edasi, eespool on tee suletud. *Nägin vaid teiste selgi ja kuskil eespool vilksatavat valget mütsi .. A. Kaal. b. ‹prep› [part] hrv. Eespool esimest masti asetsev puri on eespuri.
2. eelnevalt, varem. a. ‹adv› Sellest oli eespool juttu. Eespool mainitud küsimus. b. ‹prep› [part] hrv. *Tema mõte käis alati suure kaarega eespool tegu. H. Sergo.

eespoolne ‹-se 2› ‹adj›
eespool asetsev; ant. tagapoolne. Eespoolsemad istekohad olid juba välja müüdud.

ees|sõna

1. sissejuhatav kirjutis raamatu alguses, mis sisaldab autori, toimetaja vm. selgitusi ja märkusi teose, selle saamisloo jne. kohta. Lühike, pikem eessõna. „Kalevipoja” uue trüki eessõna. Kogumik ilmus tuntud akadeemiku eessõnaga.
2. keel põhisõna ees asetsev kaassõna, prepositsioon; ant. tagasõna

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eestkätt ‹adv›

1. peopesaga eespool (käe liikumise, löögi kohta); ant. tagantkätt
2. van eeskätt. *Tema läks ju eestkätt kooli .. A. Kitzberg.

eestlaetav ‹-a 2› partits
raua otsast laetav (tulirelva kohta); ant. tagantlaetav. Eestlaetav püss.

eestpoolt ‹adv›
ees olevast suunast; ant. tagantpoolt. Eestpoolt kostis lähenevaid samme. Olen seda maja ainult eestpoolt näinud. Juukseid kammitakse eestpoolt tahapoole.

ees|vokaal
keel suuõõne eespoolses osas moodustatud vokaal (eesti e, i, ä, ö, ü); ant. tagavokaal

ees|õu
maja ees olev õu; ant. tagaõu

eetsi ‹adv›
ettepoole; ant. taatsi. *Laev endist viisi pikka eetsi nihkub. J. Smuul. *Ta kukkus eetsi, sirutades vaistu ajel läbi une käed välja .. N. Baturin.

egalitarism ‹-i 21› ‹s›
pol õpetus, mille järgi olulisim hüve on kõikide ühiskonnaliikmete võrdsus; ant. elitarism

egoism ‹-i 21› ‹s›
isekus, enesearmastus; ant. altruism. Kitsarinnaline, hoolimatu egoism. Liigne hellitamine kasvatab lastes egoismi. Mind süüdistati egoismis.

eitama ‹37›
ant. jaatama
1. „ei” ütlema; salgama, mitte omaks võtma, alusetuks väitma. Kohtualune eitas oma süüd. Eitab kangekaelselt, kategooriliselt, ägedalt. Agnostitsism eitab maailma tunnetamise võimalikkust. *Ta ei võinud seda eitada, et naised, eriti noored ning ilusad, olid talle võrdlemisi huvitavad .. B. Linask.
2. millegi vastu olema, midagi ebaõigeks, mittevajalikuks v. mitteotstarbekaks pidama. Eitab igasuguseid uuendusi. *Kunstnik võib loodust armastada ja vihata, teda kunstnikuna jaatada või eitada .. H. Raudsepp.

eksmatrikulatsioon ‹-i 21› ‹s›
eksmatrikuleerimine; ant. immatrikulatsioon

eksmatrikuleerima ‹42›
üliõpilast nimekirjast kustutama enne kõrgema õppeasutuse lõpetamist; ant. immatrikuleerima. Ta eksmatrikuleeriti nõrga õpiedukuse tõttu.

eksogaamia ‹1› ‹s›
etn tava, mis keelab abielu ühe ja sama sugukonna vm. sugulusrühma liikmete vahel; ant. endogaamia

eksoteeriline ‹-se 5› ‹adj›
kõikidele määratud, üldarusaadav; ant. esoteeriline

eksterjöör ‹-i 21› ‹s›

1. ehit hoone välimus, väliskujundus; ant. interjöör
2. põll välimik. Seatõud on eksterjöörilt erinevad. Hurda eksterjööriga koer.

ekstrapolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale
2. mat funktsiooni antud väärtusterea abil tema teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine; ant. interpolatsioon

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elitarism ‹-i 21› ‹s›
pol õpetus, mille järgi ühiskond jaguneb eliidiks ja massiks; ant. egalitarism

elus ‹-a 2› ‹adj›

1. eluprotsessist osavõttev, elav (1. täh.); ant. elutu, surnud. Elus ja eluta loodus. Elus inventar. Enam surnud kui elus. Elusast peast 'elusana'. Kes teda viimati elusana nägi? Maskeraadil oli peaauhinnaks elus hani. Havi tuleb elusa sööda peale. Rabaäärsed kased olid hukkunud, kuid männid püsisid elusad. *Koiserval istudes pikendas kapten hetke, mil ta tundis end olevat elusama kui kunagi. N. Baturin.
2. tõeline, ehtne, päris. Elus kurat, põrgu. Juuksed nagu elus siid. Lume all on juba elus vesi. Elus tuli 'leegiga põlev tuli'. *„Ta on ka väle ja kärmas nagu elus nõel,” rääkis ema Mossa kohta. A. H. Tammsaare. *Siis ajas elukas suu ammuli, näitas mulle oma kihvu, mis läikisid nagu elusad mõõgad .. O. Tooming.

elusalt ‹adv›
(< elus); ant. surnult. Elusalt maha matma, ära neelama, nahka panema. Põgenik tuleb elusalt kinni püüda. Ketsereid põletati elusalt. Seekord sündisid kõik põrsad elusalt. Vähid pannakse keema elusalt.

elus|kaal [-u]
looma kaal elusalt; ant. tapakaal. 8-nädalase põrsa keskmine eluskaal on 30 kg.

emane ‹-se 4›
ant. isane
1. ‹adj› munarakke tootvasse sugupoolesse kuuluv; ant. isane. Emane loom. Emane kass, jänes. || murd (naise kohta). *Mis see meite emaste inimeste tänu nüüd! A. Hint.
2. ‹s› emasloom. Põdrakarjas oli pull ja kümmekond emast. *Hundid – ta kuulis neid niigi Torglas ulguvat. Nad jagasid oma saaki – isane ja emane. F. Tuglas. || vulg naine. *Näe, siin on mees, kellel pole ühegi emase truuduse pärast vaja südant nõristada. A. Valton.

ema|sibul
aiand ant. tütarsibul

emigrant ‹-randi 21› ‹s›
poliitilistel, majanduslikel vm. põhjustel kodumaalt lahkunu, väljarännanu; pagulane; ant. immigrant. Revolutsiooniaegsed emigrandid. Suri kodumaatu emigrandina.

enamus|rahvus
rahvaenamikku moodustav rahvus riigis; ant. vähemusrahvus

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.

endogaamia ‹1› ‹s›
etn tava sõlmida abielu ainult ühe ja sama ühiskondliku rühmitise liikmete vahel; ant. eksogaamia

epiloog ‹-i 21› ‹s›
kirj kirjandusteose (eriti romaani, draama) lõpplahendusele järgnev osa, mis annab kokkuvõtte ja tutvustab tegelaste edasist saatust; järellugu; ant. proloog. Teose epiloog. Romaani, draama epiloog. || muus lõpposa, järellugu. Ooperi epiloog.

era|isik

1. mittesõjaväelane, tsiviilisik. *Kõnniteed olid tulvil rahvast, eraisikud pooleks sõjaväelastega. E. Krusten.
2. ant. ametiisik. Tervitustelegrammid organisatsioonidelt ja eraisikutelt. *Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud .. A. H. Tammsaare.

era|kapital
maj eraisikuile ja nende mis tahes liiki ühendustele kuuluv kapital; ant. riigikapital

era|klient
eraisikust klient; ant. äriklient. Materjalide hinnakiri eraklientidele . Eraklientidele pakutavad kindlustusteenused.

era|kõne
mitteametialane, eraasjus telefonikõne; ant. ametikõne. Selle ametitelefoni kasutamine erakõnedeks on keelatud.

eraldi ‹adv›
teistest, muudest lahus, omaette; eri kohas, mujal kui muud; üks siin, teine seal; ant. koos. Eraldi tulema, käima, istuma, magama, töötama, õppima. Ta tahtis olla üksinda, teistest eraldi. Mikroväetisi antakse koos teiste väetistega või eraldi. Maja asub muudest majadest eraldi. Nad ei räägi eraldi, vaid kõik korraga. Täna kõik koos, homme igaüks eraldi. Iga töömehe juures peatus meister eraldi. Oleme igaüks eraldi leivas. Lastele kaeti eraldi laud. Ülikoolipõlves oli tal ühiselamus eraldi tuba. Vahetada suurem korter kahe eraldi korteri vastu. Korterisse on eraldi sissekäik. *Peale selle töö, mis Liisu ja Juhan üheskoos ja kõrvuti ära tegid, olid kummalgi veel oma eraldi mured. H. Sergo.

eraldi|start
sport start, kus võistlejad lähetatakse mitte koos, vaid kindlate ajavahemike järel; ant. ühisstart. Eraldistardiga sõit. Avapäeval sõideti 30 km eraldistardist.

era|mets
eravalduses olev mets; ant. riigimets. *Vanasti oli see metsasalu .. eramets, kuulus suurele peremehele Kupja Antsule. E. Maasik.

era|poolik
üht poolt eelistav, mitteerapooletu; ant. erapooletu (1. täh.) Erapoolik ajaleht, teos, sõnum, arvustus. *Sellepärast on võimalik üksnes isikuline, subjektiivne, erapoolik suhtumine. F. Tuglas.

era|riie
ant. vormiriie. *Ja ikka ma veel käin erariides – keegi ei paku, ja mina muidugi ei küsi kroonurõivastust .. O. Luts.

era|sektor
maj eraomandusel põhinev majandussektor; ant. avalik sektor

ergas ‹erksa, erksat 16 või ergast 17› ‹adj›
erk
1. ant. tuim, loid. a. elav, liikuv, vilgas; reibas. Varblased on erksad linnud. Oma nime kuuldes läks koer erksaks. Pikast jõudeajast erksad hobused. Lapsed olid kuumal keskpäevalgi õige erksad. Hommikuvõimlemine teeb erksaks. Igaüks on pärast puhkust erksam. Astub rõõmsalt erksal sammul, erksa sammuga. Ergas nägu, pilk, vaade. Ergas sädelus silmis. Tüdrukute ergas jutuvada. Kontserdi avapalaks oli ergas marss. b. kiiresti v. tundlikult reageeriv, vastuvõtlik, terane. Nugisel on erksad meeled. Kuulatas erksa kõrvaga. Vanaema on erksa unega, ärkab vähimastki kõbinast. Vaimult erksad õpilased on õpetaja rõõm. Ergas mõistus, siseelu, mõttelend, huvi. Kirjaniku ergas loodusetaju, ajastutunnetus. Ergas õiglustunne. Erksad tähelepanekud, reageeringud. On ergas teise meeleolusid tajuma. Erksa kunstnikusilmaga nähtud tüübid.
▷ Liitsõnad: mõtte|ergas, rütmi|ergas, tunde|ergas, vaimuergas.
2. ere. a. kirgas, hele, särav. Erksates toonides rõivastus. Kaskede noor ergas rohelus. Vaibad köitsid tähelepanu oma erksate värvidega. Ergas kevadpäike. Ergas värske hommik. b. hrv väljendusrikas, ilmekas. Erksad vormid, kujundid. Visandas silueti paari erksa joonega.

eri|aegne
erinevatel aegadel toimuv, ajaliselt erinev; ant. samaaegne, üheaegne. Eriaegsed sündmused, nähtused.

eri|aine
erialane õppeaine kõrgemas v. kesk-eriõppeasutuses; ant. üldaine

eri|liigiline
ant. samaliigiline. Paljudest eriliigilistest taimedest kujundatud peenar. Eriliigiliste teede ristmik.

eri|nimeline
erineva nime v. nimetusega; ant. samanimeline. Samanimelised elektrilaengud tõukuvad, erinimelised aga tõmbuvad.

eri|vanune
erineva vanusega; ant. ühe-, samavanune. Erivanused lapsed. Erivanused puud, muistised.

eri|värviline
erinevat värvi, erineva värvusega; ant. samavärviline. Erivärvilised lilled. Laual on erivärvilisi pabereid. Paarikümne erivärvilise pliiatsiga tehtud joonistus.

erk ‹ergu 21 või erga 22 komp ergem e. ergum superl kõige ergem e. kõige ergum e. ergim› ‹adj›
ergas
1. ant. tuim, loid. a. elav, liikuv, vilgas; reibas. Erk tantsisklev täkk. Orav on erk loomake. Olin ärgates erk ja puhanud. Suplus tegi matkajad ergemaks. Ergu rõõmsa meelega poiss. Erk nägu, pilk, ilme. b. kiiresti v. tundlikult reageeriv, vastuvõtlik, terane. Erk tähelepanu. Paindlik erk klaverisaade. Ta on ergu unega, tal on erk uni. Kuulatas ergul kõrval, ergu kõrvaga. Koera erk nina püüdis kinni iga lõhna. Ta silm on erk kõike tähele panema. Erk südametunnistus, luulemeel, loodusetaju. Erk huvi kõige uue vastu. Ühiskondlikult erk kirjanik. Oli kadunud esialgne erk õhin. *.. et iga laud oleks / elavhõbedaselt erga / leiduri / töölaud .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: mõtte|erk, tunde|erk, vaimuerk.
2. ere, kirgas, hele, särav. Kunagised ergud värvid olid nüüd luitunud. Värske erk jume. Erk puna põskedel. Erk sädelus. Vee erk virvendus hakkab silmadele. Erk päikesepaiste pani silmi kissitama. Papagoi sulestiku erk punane ja roheline.

erutus|seisund
erutuses olek; ant. pidurdusseisund. Haiguslik erutusseisund. Erutusseisundis loom liikus rahutult ringi. Uue aine õppimiseks on vajalik närvisüsteemi optimaalne erutusseisund.

esi|jalg
eesmine jalg, eesjalg; ant. tagajalg. Hobune lonkas paremat esijalga. Tooli esi- ja tagajalad.

esi|kaas
eesmine kaas; ant. tagakaas. Raamatu, albumi esikaas.

esi|käpp
eesmine käpp loomal; ant. tagakäpp. Koera, kassi, jänese esikäpad. Orav hoiab käbi esikäppade vahel.

esi|külg
eesmine külg; ant. tagakülg. Pildi, foto, mündi esikülg. Kõik ajalehed avaldasid uudise esiküljel. Maja esikülg on kaetud terrasiitkrohviga. Mälestussamba esikülge kaunistab bareljeef.

esi|plaan
‹hrl. väliskohakäänetes› ant. tagaplaan
1. eesmine ala. Foto, maali, pildi esiplaan. Lava esiplaanil on laud ja tugitoolid.
2. kõige silmapaistvam, valitsev, juhtiv koht v. positsioon. Esiplaanile tõusma, ilmuma, tõstma, nihutama. Tegevuses, töös kerkisid esiplaanile uued ülesanded. Luuletaja loomingus on esiplaanil töötav inimene.

esoteeriline ‹-se 5› ‹adj›
ainult asjasse pühendatuile, valituile määratud, varjatud, salajane; ant. eksoteeriline. Esoteeriline õpetus, kirjandus.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette|nägematu

1. selline, mida pole võimalik ette arvata. Ettenägematu pööre sündmuste käigus. Ettenägematud kulud, väljaminekud. Ettenägematu asjaolu, sündmus, juhtum, äpardus. Siis sündis midagi ettenägematut.
2. selline, kes võimalikke tagajärgi, tulevasi asjaolusid ette ei näe; ant. ettenägelik. Ettenägematu inimene.

ettepoole ‹adv›

1. (kaugemale) ette, teatavasse kaugusse näo-, esiküljepoolsesse külge; ant. tahapoole. Ettepoole kummarduma, vaatama. Käsi ettepoole sirutama. Ettepoole vimmas, kumaras, köökus. Samm ettepoole. Trügis teiste vahelt ettepoole. Lapsed armastavad kinos ettepoole 'eesmistesse ridadesse' istuda. Ettepoole kammitud soeng. Sirvis raamatut tagant ettepoole. Temast ettepoole platseerus ainult kaks võistlejat. *Raudvoodil, üsna välisseina ääres, istus hall, ettepoole kõveraks langenud mehekogu .. A. Jakobson.
2. hrv ajaliselt lähemale; ajaliselt kaugemale, tulevikku. Koosoleku algus on tunni võrra ettepoole nihutatud. *Ühtlasi suunas Kreutzwald oma pilgud kolmkümmend aastat ettepoole, uskudes, et siis hoopis teisiti õpetuse väärtust hinnatakse .. A. Vinkel.

ette|vaatlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
ettevaatusega tegutsev; ettevaatusega tehtud, lausutud jne.; ant. ettevaatamatu. Ettevaatlik inimene. Rebane on ettevaatlik loom. Sõnades, sõnadega ettevaatlik. Ettevaatlikumaks muutuma. Elu oli ta ettevaatlikuks õpetanud. Ole ettevaatlik, et sa auto alla ei jää. Ettevaatlik otsus, vastus, jutt. Ettevaatlikud sammud. *„Ole siin suitsetamisega ettevaatlik,” ütles Tiit, „kuiv, heinaribune pööning ...” M. Raud.

eustress ‹-i 21› ‹s›
psühh tegevust aktiveeriv organismi pingeseisund; ant. düstress

fakultatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. valikuvaba, mittekohustuslik; ant. obligatoorne. Fakultatiivne aine, kursus, loeng. Klassikalised keeled olid keskkoolis fakultatiivsed.
2. biol mitte alati esinev v. toimiv; ant. obligaatne. Fakultatiivsed ärritid, tegurid. Fakultatiivsed parasiidid.

fortis ‹-e 4› ‹s›
keel tugev, pingsalt hääldatud konsonant; ant. leenis

fossiilne ‹-se 2› ‹adj›
kivistunud, kivistisena säilinud; väljasurnud, varemalt elanud; ant. retsentne. Fossiilne taim, loom. Fossiilsed jäänused.

haak ‹haagi 21› ‹s›

1. väike konks, hrl. suluse, kinnise vms. osana; selline konks koos aasaga. a. (uksel, aknal vms.). Haak klõpsatas aasa. „Klõpsti!” langes haak ette. Haagiga suletud kast, luuk. | ‹sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti. b. (riietusesemeil). Pluusi, kleidi haagid. Mundrikuue kaeluse haagid. Õmble haagid ette, külge. Tegi vammuse haagid lahti. Kõik haagid, pandlad ja nööbid on kinni.
▷ Liitsõnad: akna|haak, ukse|haak, väravahaak; kasuka|haak, kleidi|haak, külje|haak, püksihaak; traat|haak, vaskhaak.
2. libisemist vältiv hobuseraua osa (ka allakeeratav). Haakidega, haakideta raud.
▷ Liitsõnad: jäähaak.
3. a. kõverdatud käega alt v. küljelt antud poksilöök; ant. sirge. Andis vastasele haagi lõua alla. Ta ei suutnud haaki pareerida. b. haakvise. Lipso proovis paar korda haaki.
▷ Liitsõnad: alt|haak, lõua|haak, parem|haak, vasakhaak.
4. piltl kõrvalepõige otsesuunas liikumisest (näit. kellegi eest põgenemisel). Et oma jälgi kaotada, tegi ta linnas mitu haaki. Jänes viskas jooksul paar haaki ja kadus lepikusse.
▷ Liitsõnad: jänesehaak.
5. piltl (kaval) tagamõte, konks. *Palju isalikku sõprust oli vanahärra jutus, kuid .. kuski pidi olema mingi haak. O. Luts.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

halgas ‹halka 19› ‹adj›
kergesti lõhutav, otse lõhki minev; ant. kisklik. Lepp, kuusk on halgas puu.

halvasti ‹adv›
(< halb); ant. hästi. Näeb, kuuleb halvasti. Laulab, tantsib, joonistab halvasti. Õpib koolis halvasti. Ütleb teistele halvasti. Oskan inglise keelt halvasti. Suitsetamine mõjub tervisele halvasti. Laps on haiglane ja sööb halvasti. Tunneb ennast halvasti. Minuga on asjad, lood halvasti. Magasin öösel halvasti. Tal on elus halvasti läinud. Käitub halvasti. Ärge mõelge minust halvasti. Noormehe näost võis märgata halvasti varjatud süütunnet. Ta on halvasti riides. Halvasti põlev aine. Halvasti lõhnav vedelik. Halvasti laotud sein. Halvasti valgustatud tuba.

halvemus ‹-e 5› ‹s›
halvem seisund v. olukord; ant. paremus. Haige seisund kaldus halvemuse poole. Partii katkestati halvemusega noorele maletajale.

hange ‹hanke 18› ‹s›
maj tehing, millega majandusüksus soetab endale varasid; hanke-tarnelepingu objekt; ant. tarne
▷ Liitsõnad: riigihange.

hankija ‹1› ‹s›
(< tgn hankima); maj isik v. asutus, kes hangib tarnijailt kaupa; ant. tarnija

harima1 ‹37›

1. maad viljelema, külviks ette valmistama. Maad, aeda harima. Haris mulla kobedaks. Porgandi reavahesid tuleb harida kohe, kui on märgata umbrohu tärkamist. Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub. *Äesta, hari vahelt, harvenda, võitle umbrohuga. H. Kiik.
2. puhtaks tegema, puhastama, kasima (porist, tolmust, mustusest). Harisin toa, põranda puhtaks. Igaüks harigu ise oma ukseesist. Lapse ninaalune tahab harida. Mehed harisid endid lumest ja astusid esikusse. Püüdsin oma poriseid kummikuid veeloigus puhtamaks harida. Lähen sauna, ihu tahab harida. Ta oli mitu nädalat harimata ja pesemata olnud. Linu harima 'lina kodusel viisil töötlema'. *Ometi tõusis ta, et ninaräti ja vee abil pükse vähegi harida. R. Vellend.
3. arendama, silmaringi laiendama, teadmisi, haridust andma. Oma vaimu, kirjanduslikku maitset harima. Püüan ennast kirjanduse lugemisega harida. Ta on end iseõppimise teel harinud. Õpilasi harivad lugemispalad. *Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud.. A. Beekman. || haritud küllaldase hariduse saanud, (suhteliselt) kõrgel haridustasemel olev, laialdaste teadmistega; sellisele isikule v. isikurühmale omane v. kuuluv; ant. harimata, harimatu. Haritud inimene, rahvas. Tema poeg on kõrgesti, väga haritud. Bornhöhe oli oma aja haritumaid eesti kirjamehi. *Autori laiemat silmaringi näitab kaasaja haritud sõnavara. V. Alttoa. *Niisuguse ninatarkuse eest visatakse teid haritud majast välja. E. Särgava. || harimata harimatu. Harimata inimene, rahvas. *See on meie väikekodanlane. Tönts, nüri, harimata vaimu poolest, ilma ideaalideta.. E. Vilde.
4. murd karistama, peksma, lööma. *Tema kahmas kraest kinni / sõimajal kohe sedamaid, / hakkas haukujat harima, / tuttipidi tuuseldama. Jak. Tamm.

harimatu ‹1› ‹adj›
ilma hariduseta, väheste teadmistega; ant. haritud. Harimatu inimene, tõusik, mats. Harimatu maa, rahvas, kodu. Harimatusse keelepruuki kuuluv väljend. Ta on peaaegu, üsna, päris, täiesti harimatu.

harmoonia ‹1› ‹s›

1. kooskõla, sobimine.; ant. disharmoonia. a. esemete, olukordade, nähtuste vms. kokkusobimine. Näojoonte, liigutuste harmoonia. Huvide, iseloomude harmoonia. Abielupoolte hingeline, vaimne harmoonia. Harmoonia eri põllumajandusharude, tootmise ja tarbimise vahel. Idamaise linna harmooniat rikkus euroopalik kõrghoone. b. kunst terviku üksikosade vahel valitsev õige suhe, värvide, proportsioonide jms. kooskõla. Kunstiteose sisemine harmoonia. Sisu ja vormi harmoonia. Värvitoonide harmoonia maalil. *Arhitektuur nõuab harmooniat. Küllap vist harmoonia tõttu maailma suurim kirik ei paistagi väga suurena. V. Panso.
▷ Liitsõnad: vormi|harmoonia, värviharmoonia.
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine helitöös; harmooniaõpetus. Helitöö hea, halb, rikas, vaene harmoonia. Harmooniat õppima, õpetama.

harva ‹adv›
pikema vaheaja järel; ant. tihti, sageli. Mõnikord harva sõitsime mereranda. Vahel harva juhtus võõras siia metsakolkasse. Sel suvel sadas vihma üsna, võrdlemisi, hoopis harva. Seda juhtub harva, et äiksevihm nii kaua kestab. Väga harva nägin teda naermas. *Juhan polnud viinavõtja, harva, kui sõõmu õlut hinge alla pani. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: haru|harva, imeharva.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hea|loomuline
hea loomuga; hrl med mitteohtlik, soodsalt kulgev, hästi ravitav; ant. pahaloomuline. Healoomuline kasvaja. Healoomulise kuluga haigus. *Mati oli end ikka pidanud õrnaks ja healoomuliseks kokutajaks.. E. Vetemaa.

hea|tahtlik
sõbralik, heasoovlik; ant. pahatahtlik. Heatahtlik inimene. Heatahtlik kriitika, suhtumine. Heatahtlik pilk, naeratus, ilme. Heatahtlik, naer, nali, pilge. Olge neiu vastu pisut heatahtlikum.

helde ‹1› ‹adj›

1. oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega; ant. kitsi. Helde andja, inimene, perenaine. Helde jagama, andma, kinkima. Onu oli laste vastu helde. Ta on helde loomuga. Isa süda, meel läks heldeks. Mees muutus ootamatult heldeks ja kinkis poisile viis rubla. Jagas heldel käel, helde käega ande, kingitusi. Arvustaja oli kiitusega helde. Mida vaesem, seda heldem. Kitsi annab kirstust, helde omast suust. || annikas, viljakas; soosiv, lahke (maa, looduse, saatuse jms. kohta). Helde lõikuskuu, vilja-aasta, meri, päike. Maa on hoolsale helde. Põhjamaine loodus pole kunagi liiga helde. Saatus oli noormehe vastu helde.
2. hrl van lahke, sõbralik. *Seal astus Anna haige voodi äärde .. ja katsus heldete sõnadega teda vaigistada. L. Koidula.
3. heldene. Oh sina helde aeg!

heldus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. helde olemine; armulikkus; ant. kitsidus. Peremehe ootamatu heldus üllatas teenijaid. Meie esivanemad sõltusid looduse heldusest. *Iga luht ja aed ja väli / kevade heldust kuulutab. Jak. Tamm.
▷ Liitsõnad: südameheldus.
2. van viisakussõna auväärse v. kõrgemast seisusest isiku kõnetamiseks. *..aga kui Tema Heldus arvaks heaks heita pilku säämat [= paremat] kätt, siis näeks ta seal igirohelisi romantilisi puukesi.. J. Peegel.
3. esineb ehmatust, imestust, hädaldust väljendavates hüüatustes. Oh sa heldus! Heldus küll, kui kergelt sa elu võtad! *Taevane heldus! Kas niisugust lugu enne oli nähtud? L. Koidula. *Kurat käib maailma mööda. Oh sina issanda heldus! F. Tuglas.

heli|film
koos tegelaste kõne, saatemuusika ja müradega esitatav film; ant. tummfilm

heterogeenne ‹-geense 2› ‹adj›
(koostiselt v. tekkelt) ebaühtlane, mitteühtlik; erisugune; ant. homogeenne. Heterogeenne süsteem, nähtus. Heterogeenne rühm, mass, ainestik. Kuulajaskond oli üsna heterogeenne.

heterogeensus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as heterogeenne); ant. homogeensus. Rahvastiku heterogeensus.

hetero|seksuaalne
sugutungiga vastassoo suhtes, teisesooihar; ant. homoseksuaalne

hetero|sügoot
biol erinevate pärilike omadustega sugurakkude ühinemisel tekkinud organism; ant. homosügoot

hiline ‹-se 4› ‹adj›
ant. varane
1. ajaliselt lõpule lähenev, möödumas olev. Hiline hommikutund, pärastlõuna, õhtu, kellaaeg. Hilise novembri pimedad õhtud. Istusime väljas hilise õhtutunnini, ööni. On hiline kevad – õieti võiks seda ka varasuveks pidada. Aeg on üsna, väga hiline, lähme magama. Hiline tund 'hrl. hilisõhtu v. -öö'. || hilja, hilisel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; hilisõhtune, -öine. Hiline ülalolek, õhtusöök. Uksele koputas hiline teekäija. Kohtasin hiliseid jalutajaid. Hilised tänavad olid tühjad ja vaiksed. Käib kinos ainult hilisematel seanssidel.
2. pärast tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (ilmumisega) viibinud; hiljaks jäänud, hilinenud. Hiline õitseaeg, kevadkülv. Hilised hallad, öökülmad. Hiline armastus. Oleme täna väga hilised, kõik on juba kohal. Hilistele külalistele ei jätkunud enam toole. Vallo oli vanemate hiline laps. Toas pirisesid üksikud hilised sügiskärbsed. Kevad oli hilisem kui mullu. Informatsioon oli lünklik ja hiline. Varane vares pühib nokka, hiline lehvitab tiibu. || pärast teisi omasuguseid valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Hiline ristik, kerahein, kartul. Hilised lilled, seened. Haiguse hilised tüsistused. *Aednik korjas hoolega ja ettevaatlikult puudelt kõige hilisemaid sügiseõunu. J. Mändmets.
3. hiljuti tekkinud, toimunud, esinenud vms. Hilised kivikalmed. Hiline laensõna. Suhteliselt hiline grammatiline kategooria. Selgus, et ehitis on üsna hiline. Veel hilises minevikus ei teatud, kui rikas on Sahara.
4. ‹komparatiivselt› hiljem ilmnev, saadud v. tekkinud; pärastine, edaspidine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. Käsikirja hilisem saatus on teadmata. Hilisemad kogemused õpetasid teda elu ja inimesi teisiti hindama. *Ringi tegevus kestis neli aastat ja sellest võttis osa ka hilisem folklorist A. H. Neus. A. Vinkel.

hilja ‹adv›
ant. vara
1. hilisel (kella)ajal. Hilja öösel. Õhtuti hilja. Rong väljub õhtul üsna, väga hilja. Saabusime hilja, kui kõik juba magasid. Kust te nii hilja veel öömaja leiate? On juba päris hilja 'on juba päris hiline aeg'. Jäin kojutulekuga hilja 'hilise aja' peale. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› hiline. Istus seal hilja õhtuni. Hilja aja eest 'hiljaaegu, hiljuti' seisis siin vana kõrtsihoone. *Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. J. Parijõgi.
2. pärast tavalist, määratud v. vajalikku aega, hilinenult. Parem hilja kui mitte iialgi. Abi saabus liiga hilja. Kevad tuli tänavu võrdlemisi hilja, sest talv venis. Sel aastal tulid nad maale hilja, alles südasuvel. See mõte tuli talle hilja, alles enne ärasõitu. Mine enne, kui on hilja. Sa pead temaga rääkima, kuni pole veel hilja. *..aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja.. A. H. Tammsaare.

hiljuti ‹adv›
lähemas minevikus, hiljaaegu; ant. ammu. Hiljuti ilmunud luuletuskogu. Majad olid üsna hiljuti värvitud. Veel hiljuti, alles möödunud aastal töötas ta traktoristina. Ta oli alles hiljuti kukkunud ja käe vigastanud.

sisse hingama

1. õhku kopsudesse tõmbama; ant. välja hingama. Hingasin mõnuga sisse puhast maaõhku. Haigel lasti sisse hingata soodaauru.
2. släng näppama, sisse vehkima. *Sa arvad, et ma need [= ohjad ja sabajõhvid] kuskilt sisse hingasin.. P. Vallak. *Ja vaata, kui hingavad su rahad ka öösi sisse. A. Mälk.

välja hingama

1. õhku kopsudest välja suruma; ant. sisse hingama. Püüdke iga nelja jooksusammu kohta üks kord välja hingata.
2. välja, vastu õhkuma. Kivisillutis hingas välja kuuma leitsakut. Neiu juuksed hingasid välja uimastavat lõhna.

hommiku|maa
van idamaa; ant. õhtumaa. Hommikumaa targad, kuningad. Hommikumaa vürtsid.

hommiku|maalane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van idamaalane; ant. õhtumaalane

hommiku|maine [-maise]
van idamaine; ant. õhtumaine

homogeenne ‹-geense 2› ‹adj›
(koostiselt, tekkelt, omadustelt) ühtlane, ühtlik, ühesugune; ant. heterogeenne. Homogeenne nähtus, süsteem. Homogeenne aine, keha, valgus. Segu oli üsna homogeenne.

homogeensus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as homogeenne); ant. heterogeensus. Uuritava nähtuse või objekti homogeensus.

horisontaalne ‹-se 2› ‹adj›
horisondi suunaga paralleelne, rõhtne; ant. vertikaalne. Horisontaalne asend, liikumine. Taime horisontaalsed ja vertikaalsed juured. Maakoore horisontaalsed kihid. | kõnek. Horisontaalset asendit võtma, horisontaalsesse asendisse heitma 'pikali heitma'. Horisontaalses asendis olema 'lamama'.

horisontaalselt ‹adv›
(< horisontaalne); ant. vertikaalselt. Puu horisontaalselt asetsevad oksad.

hulgi ‹adv›

1. hulgaliselt, hulgakaupa. Kukeseeni, sinililli kasvas siin hulgi. Uut maja käidi vaatamas üksi ja hulgi. Hunte olevat seal hulgi.
2. maj suurtes kogustes, angroo; ant. jae. Ostis vilja hulgi kokku. Metsa müüdi hulgi.

hõre ‹-da 2› ‹adj›

1. üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev, harv; üksteisest suhteliselt kaugel asetsev; ant. tihe, paks. Hõre mets, männik, põõsastik, vili, hein. Ta juuksed, habe ja ripsmed olid päris hõredad. Hõre kude, riie, sall, võrk. Hõredaks kulunud püksipõlved. Hari, kamm on hõre. Suur ja hõre käekiri. Hõre nagu sõelapõhi. Hõre haiglate, koolide, teede võrk. Hõre rahvastik, asustus, taimkate. Kõrgmäestiku hõre õhk. Väga hõre külv. Üpris hõreda võraga puu. Udu, suits muutus hõredamaks. Komeedi saba koosneb hõredast ainest. Sadas hõredat vihma, lund. Pilved olid nii hõredad, et kuuvalgus pääses mõjule. Hambad hõredad nagu rehapulgad. *Baraki hõredate, halvasti täidetud laudseinte taga nuttis tuul. P. Kuusberg. || selline, kus midagi esineb harvalt, kus osalevad vähesed vms. Viljapuude hõre istutus. Hoonete hõre paigutus. Hõre tulevahetus vaibus peagi. Lumesadu oli üsna hõredaks jäänud. Õhtul on tänavatel liiklus hõredam. Saalist kostis üksnes hõredat plaksutamist. Ooteruum oli rahvast, inimestest hõre. | piltl. Asusime teele, kui pimedus, hämarus juba pisut hõredamaks muutus. Mu pea on juba hõre, ei pea enam midagi kinni. *Mu enesetunne oli liiga hõre ja lünklik selleks, et tabada mingeid muutusi. V. Beekman.
2. piltl vähepakkuv, pinnapealne, lünklik. Laialivalguv ja hõre referaat. Näidend on ideelt huvitav, ent sisult hõre. Sõnaraamatu lõpuosa on hõre, nii et mõned harilikumadki sõnad puuduvad. *Meie kunstielu oli seni ikkagi hõre olnud. F. Tuglas.

ideaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. ideaalile vastav; absoluutselt täiuslik, parim võimalikest. Ideaalne tulevikuühiskond, abielu. Ideaalne naine, õpetaja. Ideaalne pesitsuspaik lindudele. Ideaalne suvituskoht. Ideaalse kehaehitusega noormees. Ideaalne lennuilm. Ideaalne arv osavõtjaid. Ideaalsete omadustega tooraine. Ruumid olid ideaalses korras. Saalil on ideaalne akustika. Uus projekt pole kaugeltki ideaalne. Peaaegu ideaalsed võistlustingimused. See on ju lausa ideaalne võimalus!
2. ka füüs idealiseeritud, täiuslikuks abstraheeritud; ant. reaalne. Ideaalne gaas, vedelik, atmosfäär, kristall.
3. filos ainult ideedes, inimeste teadvuses eksisteeriv. Inimeste vaimne elu on nende materiaalse elu ideaalne väljendus.

idealism ‹-i 21› ‹s›

1. filos ideed, teadvust, vaimu primaarseks pidav suund filosoofias; ant. materialism. Subjektiivne, objektiivne idealism. Hegeli absoluutne idealism.
2. ideaalidel põhinev ellusuhtumine, idealiseeriv elumõistmine; ant. realism. Nooruse idealism. Tudengipõlves oli meis veel palju idealismi.

ilma|laps [-e]
(hrl. lahkusuliste kasutuses:) usuasjade suhtes ükskõikne inimene v. uskmatu; ant. jumalalaps. Peab usklikuna end ilmalastest paremaks. *Kuidas sa mu usku närid.. nagu uss õuna! Sa tahad mind uuesti ilmalapseks muuta.. J. Smuul.

ilmaline ‹-se 5› ‹s›
hrv maapealne, elus olev inimene; ant. kalmuline. *Jällenägemine jällenägemiseks, rõõm rõõmuks, surm surmaks. Kalmulised kalmulistega, ilmalised ilmalistega. H. Sergo.

immigrant ‹-randi 21› ‹s›
mingile maale alatiseks v. pikemaks ajaks elama asunu, sisserännanu; ant. emigrant. Ameerika, Euroopa immigrandid.

imperfektiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel lõpetamata v. kestvat tegevust tähistav; ant. perfektiivne. Imperfektiivse aspektiga verb.

inetu ‹1› ‹adj›

1. ilma (välise) iluta, esteetiliselt ebameeldiv, näotu (silmale v. kõrvale); ant. ilus, kaunis. Inetu nägu, nina, välimus. Inetu rõugearmiline näonahk. Inetu mees, naine. Põsel on inetu haavaarm. Inetu kui ahv, peletis. Vananedes muutus ta eriti inetuks. Inetu vana kapilogu. Inetu ja räpane linn. Inetu käekiri. Inetu kare, kraaksuv hääl. Kostis inetu naer.
2. laiduväärt, taunitav, häbiväärne; ebaviisakas, heade kommete vastane. Inetu tegu, lugu, asi. Inetu tüli, nääklemine, sõnelus. On inetu valetada, keelt näidata. Inetu käitumine, komme, harjumus. Oma lubadusi täitmata jätta on inetu. See on sinust inetu. Nad olid tema vastu väga inetud.

inflatsioon ‹-i 21› ‹s›
maj katteta paberraha väljalaskmine, mille tagajärjel käibesolevate rahamärkide arv suureneb, raha ostujõud langeb ja hinnad tõusevad; ant. deflatsioon. Tekib, suureneb, süveneb, valitseb inflatsioon. | piltl. Moraalsete väärtuste, sõnade inflatsioon.

inhibiitor ‹-i, -it 2› ‹s›
biol keem bioloogilist protsessi v. keemilist reaktsiooni pidurdav v. takistav aine; ant. stimulaator

inimese|tohter
ant. loomatohter

insaider ‹-i, -it 2 või -dri, -drit 2› ‹s›
siseinfot valdav isik; asjasse pühendatu, omainimene; ant. autsaider. Filmistuudio, ärimaailma insaiderid. Kuulus insaiderite ringi, hulka. Insaiderite hinnangul, arvates.

interjöör ‹-i 21› ‹s›
ant. eksterjöör
1. ehit seintega piiratud ruum, siseruum; siseruumi kujundus. Restorani, teatrisaali, korteri interjöör. Klubi moodne, maitsekas interjöör. Hoone interjööri kujundama. *Ja lõpuks kaitses Louvre'i kunstiloolise raamatukogu soe interjöör kõige niiskemagi talveudu eest! F. Tuglas.
2. looma sisemine ehitus

ird|muistis
arheol muistisena leitud lahtine ese, töö- v. tarberiist, ehe, münt vms.; ant. kinnismuistis

isane ‹-se 4›
ant. emane
1. ‹adj› seemnerakke tootvasse sugupoolesse kuuluv. Isane loom. Isane kass, koer, jänes. || murd (mehe kohta). *".. Ole meitele seltsiks, majas nönda igav, kui isast inimest pole.” J. Peegel.
2. ‹s› isasloom. Linnuriigis on isased üldiselt värvirikkamad kui emased. *Ta oli nagu noor emaloom jooksuajal, kes paljastab isase lähenemisel ähvardavalt hambad.. A. Jakobson. || vulg mees. *Preili oli meeste kokkuminekul otsekohe põgenenud ja jätnud mõlemad isased võitlema. V. Uibopuu.

isa|õigus

1. tavaõiguse süsteem, kus sugulust, pärimisõigust jne. arvestatakse ainult isa järgi; ant. emaõigus
2. ‹pl.› isa vanemlikud õigused. Isaõigustest ilma jätma.

jaatama ‹37›
ant. eitama
1. „jaa”, „jah” ütlema (v. vastavat žesti tegema); mingit väidet heaks kiitma v. sellega nõustuma. Noogutas jaatades pead. *".. selles neetud kolkas oli vähene väljavalik, tead?” – „Tean,” jaatas Lea. O. Luts. *Ann jaatas rõõmsa peanoogutusega. A. Hanko (tlk).
2. midagi õigeks pidama, heaks kiitma, millelegi positiivset hinnangut andma. Jaatab neid põhimõtteid. *Kunstnik võib loodust armastada ja vihata, teda kunstnikuna jaatada või eitada.. H. Raudsepp.

jae ‹adv›
maj jaoti, väiksemas koguses, tükiviisi; ant. hulgi. Kaupa müüdi jae ning hulgi.

jae|kaup
maj jaoti, väikses koguses müüdav kaup; ant. hulgikaup

jae|müüja
maj jaekaubandusega tegelev ettevõtja; ant. hulgimüüja. Ehituskaupade jaemüüja.

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

jaluts ‹-i 2› ‹s›
jalgadepoolne ots (voodil, puusärgil, haual jne.); ant. päits, peats. Seadis lõhnavad kased voodi peatsisse ja jalutsisse. Laps kükitas nari jalutsis. Sängi jalutsi kohal rippus pilt. *Villemi ema, kes .. kirstu jalutsis seisis, pühkis silmi.. M. Metsanurk.

julge ‹1› ‹adj›

1. kartmatu, vapper, vahva; ant. arg, kartlik. Üsna, väga, liiga, haruldaselt julge. Julge mees, võitleja. Läks, muutus järjest julgemaks. Kutsu mõni julgem poiss kaasa. Julge kaaslasega ei karda ma midagi. Mine üksi, kui sa nii julge oled! Oravad on nii julged, et sõid mul peo pealt. Julge pilk. Julged näojooned. Julge sõnavõtt, kriitika, küsimus. Julge otsus, tegu. Julge pealehakkamine on pool võitu.
▷ Liitsõnad: elu|julge, hull|julge, liigjulge.
2. tavapärast trotsiv, uudsele pürgiv, harjumatult omapärane. Julge võrdlus, riim. Julged kujundid, värvikombinatsioonid, toonid. Üpris julged oletused, järeldused, kavatsused. Väga julge mõte, idee, plaan. Tegelikkus ületas ta kõige julgemadki unistused. || hoogne. Julged pintslitõmbed. Julge joon, maneer. || vastuvõetavuse v. sündsuse piiril olev, väljakutsuv. Julge lõige, dekoltee, jumestus. Rabas sõbrannasid ülimalt julge kübaraga. Te lubate endale üpris julgeid nalju.
3. kindel; ohutu, riskita. Võid olla julge ta heades kavatsustes. Poiss polnud oma teadmistele eriti julge. Olen julge tema abile, abi peale. Seal võid oma elu pärast, elu eest julge olla. Kas võin ennast siin julgena tunda? Ega see vist kõige julgem peidukoht olegi. Kummikutega on hea julge astuda, jalad ei saa märjaks. Äikese ajal on majas julgem olla kui lagedal.

julgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as julge (1. täh.)); ant. argus, kartlikkus. Kellelegi julgust andma, sisendama, kelleski julgust kasvatama. Sain nõuandest uut julgust. Kust võtsid julguse talle vastu hakata? Tal on, jätkub, leidub julgust tõtt rääkida. Julgust proovima, proovile panema. Ära kaota julgust! Mul puudub selleks julgus, aga temal ei tule kunagi julgusest puudu. Las ma kogun julgust, võtan julguse kokku. Palja julgusega ei tee siin midagi ära, oidu peab ka olema. Julgus on suurem kui vägi.
▷ Liitsõnad: hull|julgus, liigjulgus; esinemis|julgus, kodaniku|julgus, mõtte|julgus, võitlusjulgus.

jumala|laps [-e]
(hrl. lahkusuliste kasutuses:) usklik jumalakartlik inimene; ant. ilmalaps. *Vahel ta naerab nagu ilmalaps. Miks ta naerab, mis naeruaeg nüüd on? Meie, jumalalapsed, ei naera ju! J. Smuul.

juurde|arvatis ‹-e 5› ‹s›
maj kindlate määrade alusel mingile kulusummale v. hinnale liidetav summa; ant. mahaarvatis

juurde|hindlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
maj protsentides juurdearvutatud hinnaosa, hinnatäiend; ant. mahahindlus. 10%-line juurdehindlus. Jaemüüjate juurdehindlus. Juurdehindluse piirmäärad. Raamat maksab poes olenevalt edasimüüja juurdehindlusest 100 kuni 150 krooni.

jäme ‹-da 2› ‹adj›

1. suhteliselt suure ümber- v. läbimõõduga.; ant. peenike. a. (pikkade silinderjate esemete v. moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Jämedad puud, palgid, postid, sambad. Jämedad oksad, juured, varred, kõrred, leherootsud. Ilusad jämedad porgandid. Jäme küünal, pliiats, kriit. Jäme vorst. Jämeda otsaga sulg teeb jämeda joone, kriipsu, juti. Jämedad purikad räästas. Jäme niit, lõng, nöör, köis, voolik. Jäme 'jämedast lõngast' kudum, riie, särk, kuub. Jäme karv, jõhv, kiud. Jämeda 'jämedatest kiududest koosneva' villaga lammas. Jäme nõel, varras, toru. Jäme tünn, vaat. Kepp on ühest otsast jämedam. Ümbermõõt kõige jämedamast kohast. Kannab juukseid kahes jämedas patsis. Nafta purskas, voolas jämeda joana. Jämedad jalad, sääred, käsivarred, sõrmed. Jäme kael, keha, nina. Jämeda nokaga lind. Jämedaks paisunud sooned. Tugev jämeda kondiga mees. Lõvipoegadel on jämedad käpad. Jäme madu, angerjas. Üks tulijaist oli jäme, teine kõhetu. Kutsikas oli jäme nagu pakuots. On ennast hea toidu peal jämedaks söönud. | piltl. Parem pikk ja peenike nälg kui jäme ja lühike. *Mul on jäme õigus: sinu kelder ja kaev on minu maa peal! A. Schmuul. b. (ühesuguste suurte (hrl. ümmarguste) osiste v. nendest koosnevate ainete v. esemete kohta). Jäme liiv, kruus, killustik. Soolatakse jämeda soolaga. Jämeda struktuuriga kivim. Jämedad haavlid. Jämedad vihmapiisad, raheterad. Jäme vihm, rahe, sadu. Jämedad rukkiterad, tangud. Jäme jahu. Jäme 'jämedast jahust' leib. Jämedad sõstrad, maasikad, pohlad. Jämedad pisarad, higipiisad. Jäme uurikett, helmekee. Jäme 'suureauguline, hõre' sõel. Jämeda 'suureaugulise' riiviga peenestatud kapsas. Jäme 'suuremõõtmelistest v. jämedajoonelistest tähtedest' trükk, kiri. c. piltl lubamatult suur v. ränk; ant. väike. Teeb jämedaid õigekirjavigu. Kirjutises on jämedaid faktilisi eksimusi. Jämedad kasvatusvead, kuritarvitused. Eeskirjade, võistlusmääruste jäme rikkumine. Õnnetuse põhjustas kannatanu enese jäme ettevaatamatus.
2. lihtlabane, rohmakas; peenuseta, kultiveerimata; ant. peen. Ta mööblitükid olid külapuusepa jäme töö. Jämedad töörõivad, -jalatsid. Neoliitikumi keraamika oli alles väga jäme. Jämeda välise kesta all peitus tundlik hing. Mees oli jämedate näojoontega. Ta riietus ilmutas jämedat maitset. Minu jäme aru nii peent asja ei jaga. Kasutab võideldes jämedaid võtteid. Jäme läbinähtav vale, võltsing. || üldjooneline, detailidesse mittetungiv. Jäme hindamine, mõõtmine, jaotus, liigendus. Jäme reegel.
3. ebaviisakas, sobimatu, solvav, lugupidamatu; vastavalt käituv. Jäme ütlus, sõna, vastus, sõim, toon. Jäme käitumine, olek, kohtlemine. On sõnades, alluvatega käitumises jäme. Oli jäme vanemate inimeste vastu. Joobnuna muutub ta alati jämedaks. Tegi jämedaid vihjeid. See on jäme ebaviisakus. Nii jämedaid nalju on piinlik kuulata. Jäme ropendav joomaseltskond.
4. madal, sügav (hääle kohta). Rääkis jämeda bassihäälega. Vanamees müristas jämedat naeru. Leskmesilane tekitab lennul jämedat heli. Põdrapulli jäme kutsehüüd. Karu ajas omaette jämedat joru. Pojal oli hääl jämedam kui isal. *..siis kostis siia [vabrikuvile] jäme ja mahe üürgamine: päevane vahetus lõpetas töö. O. Tooming.

järele|kaalutult
läbimõeldult; ant. uisapäisa, kaalumatult. *..tuli pakkima hakata. Mitte uisapäisa, vaid järelekaalutult ja kindlalt. K. Ristikivi.

järel|salk [-salga]
ant. eelsalk

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

kaduv ‹-a 2›
(< partits kaduma); hukkumisele, hääbumisele määratud, ajalik, surelik; ant. igavene, jääv. Sügise kaduv ilu. Kõige kaduva teed minema. *Roos pudeneb kui sajaks lund / mu rüppe, kes ma sama kaduv. M. Nurme.

kaitse|lahing
sõj positsioonide säilitamiseks peetav lahing; ant. pealetungilahing. Väeosa pidas raskeid kaitselahinguid.

kaitse|mäng
sport vastaspoole rünnakut takistav, seda pareeriv mäng; ant. ründemäng. Meeskond oli silmapaistev ka kaitsemängus. Saavutas partii jätkamisel hea kaitsemänguga viigi.

kale ‹-da 2› ‹adj›

1. kõle. Puhus külm ja kale põhjatuul. Sügishommik oli niiske ja kale. *Kaledas taevas sirasid tähed, külm õhk näpistas ninasõõrmeid .. E. Soosaar (tlk).
2. kare; kõva; ant. pehme. Kaledad juuksed. *Traktorist raius jälle traati. Meisel oli pehmest terasest ja nürines kiiresti, traat aga kale. M. Traat.
3. (tundetult) karm, kalk, vali, külm. Kaleda südamega inimene. Õnnetus tegi Tõnu kinnisemaks ja kaledamaks, kui ta tegelikult oli. Jäiselt kale nägu, pilk, hääl, naeratus.

kalk1 ‹kalgi 21› ‹adj›

1. (inimese olemuse kohta:) vali, karm, hoolimatu, südametu. Südametu ja kalk inimene. Külm ja kalk egoist. Peretütar oli kalk ja upsakas. Raske elu on ta kõige vastu kalgiks teinud. Kalgi südamega inimene. Südant kalgiks tegema 'end hoolimatuks, karmiks tegema'. Kalk nägu, ilme, hääl. Ta pilk muutus järjest kalgimaks. Kalgid silmad. Kalgid sõnad. Võõra toon oli nii järsk ja kalk, et lapsed ehmusid. Lausus seda kalgi ükskõiksusega.
▷ Liitsõnad: kivikalk.
2. (looduse, ilmastiku vms. kohta:) kõle, kale, külm. Kalk ja kõle talv. Sügisene kalk taevas. Talvine meri on külm ja kalk. Päevavalguslampide kalk valgus. Hommikuhämaruses paistis kogu ümbrus kalgi ja troostituna.
3. (rabedalt) kõva. Kalk kivi, nahk, jää.
4. kare (hrl. vee kohta); ant. pehme. Vesi oli pesemiseks liiga kalk.
5. füüs tugev, suure läbitungivusega (röntgenikiirguse kohta)

kallis ‹kalli, kallist; kallite 17 või kalliste 19›
I. ‹adj›
1. hinnaline, palju maksev; kulukas; ant. odav. Kallis aparatuur. Kallid kingitused, ehted. Kallis ülikond, kasukas, kübar, vaip. Kallist puust mööbel. See raamat on küllalt kallis. Mõned kaubad läksid kallimaks. Kalkuniliha on sealihast kallim. Korter oli liiga kallis. Värske aedvili on kevadel kallis. Kui kallis see hobune on? Tootmine on väga kallis. Restoranis lõunatamine läheb kalliks. Ostjal kallis, müüjal odav. Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda. || suur, kõrge (hinna, rahalise tasusumma kohta). Müüs vilja kalli raha eest. Kallis rätsep, kingsepp 'kes võtab töö eest kõrget tasu'. See on väga kallis kauplus.
2. piltl oluline, tähtis, väärtuslik. Praegu on iga minut kallis. Ma ei või sellele oma kallist aega raisata. Tervis on kõige kallim vara. Päästku end, kel elu kallis! Ma pean tema sõprust kalliks. Hea nõu on kallis 'on hädasti tarvilik, kulub hädasti ära, on kiiresti vajalik'. *.. ja üks kallis asi on see, et siingi on vaba iga kolmas päev. O. Luts.
3. armas (1. täh.), südamelähedane. Kallis isa, õde, naine. Kallis kodumaa, emakeel, lapsepõlvekodu. Kallid külalised. Kasupoeg on talle sama kallis kui oma laps. Peab seda mälestuseset väga kalliks. Kui sa teaksid, kui kallis sa mulle oled! Tema mälestus on meile kallis. *On veetlust veel nendes tõdedes, / mis nooruses saanud kalliks .. J. Kärner. | iroon. Mu kallid naabrid mürgeldasid eile poole ööni. || (pöördumisfraasides, ka hüvastijätul). Kallis ema! Kallis sõber! Kallid lapsed! Maali, kallis! Aga kallid inimesed, mis saan mina sinna parata! Aga nüüd kallist nägemist, rahu!
▷ Liitsõnad: kullakallis.
4. (tagasihoidliku soovi, palve puhul:) hea, lahke, vastutulelik. Olge nii kallis ja öelge, kui palju on kell. *Kas sa ei oleks nii kallis ja ei laenaks mulle selle summa? M. Metsanurk.
5. õnnis, püha, pühalik. Kallil pühade ajal. Kallis jõulu-, jõululaupäeva õhtu. *Kallis laupäeva õhtu, nüüd's mõni inimene enam toimetab kesal .. A. Jakobson.
6. esineb vananevais imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Tule kallis aeg appi, või tema ei lähe! Kallis taevas küll, mis nüüd saab!
II. ‹s› armastatud, lähedane inimene; kallim. Oota mind, kallis! „Valli, kuule!” – „Mis on, mu kallis?”. *.. kes hämaral pargiteel kalliga kohtus .. F. Kotta.

kannatamatu ‹1› ‹adj›
kärsitu, läbematu; ant. kannatlik. Kannatamatu jutulesoovija. Ootajad muutusid üha kannatamatumaks. Küll on ikka kannatamatu, viit minutit ei läbe oodata! Tegi kannatamatu käeliigutuse. Kostis kannatamatu koputus. *Noored rõngaskaela veohobused on hommikuti kannatamatud, löövad kabjarauaga kividest tuld. L. Promet.
▷ Liitsõnad: väljakannatamatu.

kannatlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kõike rahulikult taluv, närviliseks v. kärsituks muutumatu, pikameelne; rahulikult, ilma rabistamata tehtav; ant. kannatamatu. Kannatlik, kannatliku meelega, kannatliku loomuga inimene. Kannatlik ootaja, kuulaja, õpetaja. Tal jätkus kannatlikku meelt kõik ära kuulata. Katsu temaga kannatlikum olla! Minu kannatlik selgitustöö kandis vilja. Kannatlik harjutamine. | piltl. *Kannatlik paber võtab vastu kõik, mis kunstnik suudab fantaseerida. V. Peil.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kaotus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kaotamine, minetamine, ilmajäämine; konkreetne minetus. Ajutine töövõime, teadvuse kaotus. Haav on väga paha: ähvardab parema jala kaotus. Teda ähvardab koha kaotus. Kodu kaotust ei korva miski. Vanematele oli ainukese tütre kaotus rängaks hoobiks. Eesti kunstnikkonda on tabanud valus kaotus. Materiaalsed kaotused. Tema kui võimeka spetsialisti mujale asumine oli tehasele suur kaotus. *Kodupaigast loobumine on üsna tihti tõsine psühholoogiline kaotus. J. Kangilaski. || ‹hrl. pl.› lahingus, sõjas rivist väljalöödud elavjõud ja sõjatehnika. Vaenlane kandis suuri kaotusi elavjõus ja tehnikas. Väeosa kaotused esimeses lahingus olid tühised. Vastane jätkas kaotustest hoolimata visa vastupanu. Kõrgustik vallutati väheste kaotustega. Rühmas on kaotusi: üks mees sai surma, kaks haavata.
▷ Liitsõnad: aja|kaotus, etturi|kaotus, materjali|kaotus, palli|kaotus, tempo|kaotus, vabaduse|kaotus, vigurikaotus; aru|kaotus, enese|kaotus, isu|kaotus, jõu|kaotus, kaalu|kaotus, mälu|kaotus, pea|kaotus, teadvuse|kaotus, töövõime|kaotus, verekaotus.
2. lüüasaamine, vastas(t)ele allajäämine (võitluses, võistluses); ant. võit. Eesti maleva kaotus Madisepäeva lahingus. Armee sai ühe kaotuse teise järel. Kaotus korvpallis, tennises, males. Mäng lõppes kaotusega. See variant viib kaotusele. „Kalev” sai vastaselt 0:2 kaotuse. Meie naiskonnal tuli vastu võtta esimene kaotus. Tal on turniiritabelis 1 võit, 3 viiki ja 7 kaotust. Kaardimängus tabasid teda aina kaotused. Oldi kaotuse äärel 'kaotamas', suudeti aga mäng siiski viigistada.
▷ Liitsõnad: loobumis|kaotus, punkti|kaotus, seljakaotus.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

kasur ‹-i, -it 2› ‹s›
kasu toov loom (näit. putukas vm.); ant. kahjur

kasvatatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
heade ning viisakate kommete olemasolu, korraliku ja kombeka käitumise esinemus kellelgi; ant. kasvatamatus. Noorukit iseloomustab kasvatatus ja tasakaalukus.

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

kaud|tõlge
kolmanda keele vahendusel tehtud tõlge; ant. otsetõlge. Kaudtõlge saksa, vene keele vahendusel.

kauge ‹1›
I. ‹adj› ant. lähedane
1. pika vahemaa taga asuv. Kauged troopilised maad. Ta on kaptenina kaugetel meredel sõitnud. Sõja ajal viibisid nad kauges tagalas. Nii kaugetes kohtades pole poisid käinud. Esindajaid oli saabunud riigi kõige kaugematest nurkadest. Elab kuskil linna kaugemas servas. Kaugel silmapiiril ajab üles pilverünkaid. Kaugete tähtede helk. Kõik kaugem oli tiheda udu peidus. || kaugele ulatuv, pikk. Kauge tee, reis. Meile pole ükski teekond liiga kauge. Möödub temast kauges kaares. Neile jäeti sõita kaugemad otsad. || kaugusest, eemalt kostev. Kauge kellahelin, kahurimüra, müristamine. || kaugelt saabunud v. pärit. Kauge külaline, võõras.
▷ Liitsõnad: inim|kauge, ülikauge.
2. pika ajavahemikuga eraldatud. a. ammuses minevikus olev, sinna kuuluv, sealt pärinev. Kauge muinasaeg. Kauged esivanemad, sugupõlved. See juhtus kauges minevikus. Mälestus kaugetest aegadest. Arheoloogide arvates kuulub leid veelgi kaugemasse aega. Vanaisa meenutab kaugeid noorusaegu. Kauged noorusmälestused. b. käesolevast momendist eespool, tulevikus olev. Kauged eesmärgid. Kaugem perspektiiv. See kõik on alles kauge tulevik. Noorukid peavad juba kaugemaid plaane.
3. kellegagi v. millegagi vähe ühist omav; raskesti mõistetav, võõras. Aafrika kombed ja traditsioonid on meile kauged. Need probleemid jäävad talle liiga kaugeks. Vaatamata kooselule jäid nad teineteisele kaugeks. Abstraktne kunst kipub paljudele kaugeks jääma. Peategelane jääb vaatajaile ikkagi kaugeks. *Mees laskis tal nutta, lausumata sõnagi, endal näoilme kinnine ja kauge. M. Traat. || (suguluse kohta). Kauge sugulane, sugulus. Need keeled on geneetiliselt kauged. Lapi keel on meie kaugemaid sugulaskeeli.
▷ Liitsõnad: aja|kauge, elu|kauge, kunsti|kauge, loodus|kauge, rahvakauge.
II. ‹s› hrv suur, ulatuslik vahemaa. Mehed teretavad teineteist suurelt kaugelt. *Arno tahtis veel midagi öelda, aga juba oli teine suurel kaugel. O. Luts.

kauge|kõne
kõne kaugejaama kaudu; ant. kohalik kõne. Kaugekõne Tallinnast Pärnusse, Viljandisse. Tal oli kaugekõne Moskvaga. Tellis, võttis naisele pealinna kaugekõne.

kaugel ‹adv›
ant. lähedal, ligidal
1. pika vahemaa taga; eemal. See maa on meist võrdlemisi, õige, väga, tohutu, hirmus kaugel. Kaugel mägede ja merede taga, sisemaal, laanekurus, metsakolkas. Nad elavad linnast kaugel. Heinamaa oli kodust 10–15 km kaugel. Sõja ajal olid mu lapsed kaugel tagalas. Kaugel silmapiiril sinab mägi. Nii kaugel me polnud varem käinud. See paik on siit kaugel-kaugel. Meest tuntakse kaugel väljaspool kodumaa piire. Kusagil kauge(ma)l hakkab kukkuma kägu. Kui kaugel on jaam? Mitte kaugemal kui mõni samm.
2. pika ajavahemiku taga (minevikus v. tulevikus). Kevad, heinaaeg on veel kaugel. Aastalõpp ei ole enam kaugel. Ta oli oma ajast kaugel ees. Kaugel see surmgi enam on! Nüüd polnud võit kuigi kaugel. Aeg, kell on nii kaugel 'nii palju', et peab hakkama koju minema.
3. (ülekantult muude suhete kohta). Nad olid õpingutega, põllutöödega kaugemal kui meie. Laps polnud nutust, lapsel ei olnud nutt enam kaugel. Mees oli naljast, kahtlustest kaugel. Ma olen kaugel sellest, et kõike heaks kiita. Tõelisest kunstist on see veel üpris kaugel. Lõpuks olid asjad nii kaugel, et võidi uude majja sisse kolida. *Vaata, poiss, olin ise kord just niisama kaugel – viin paistis võimust võtvat. R. Vellend.

kaugele ‹adv›
ant. lähedale, ligidale
1. pika vahemaa taha; eemale. Nad sõitsid ära kaugele. Eestlaste asumisala ulatus vanasti kaugemale lõunasse. Tallinna tornid paistavad kaugele. Tema kuulsus levis kaugele. Traktori, mootorite mürin kostis kaugele. Tuul kandis suitsu kaugele. Jaan jäi teistest jooksjatest kaugele maha. Ta hoidus minust võimalikult kaugele. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius ääretu veteväli. Kui kaugele meil on veel minna? Käbi ei kuku kännust kaugele.
2. pika ajavahemiku taha (minevikku v. tulevikku). Pidu jätkus kaugele üle kesköö. Traditsioon ulatub sajandi lõppu või kaugemalegi tagasi. Lapsepõlv on jäänud kaugele seljataha. Nii kaugele kui ta mäletas, oli kõik alati nõnda olnud. Ta ei tahtnud kaugele ette mõelda.
3. (ülekantult muude suhete kohta). Mart on elus, töödega, õppimises kaugele jõudnud. Algkoolist poiss kaugemale ei jõudnudki. Haigus oli juba kaugele arenenud. Asi, kiusuajamine läks juba liiga kaugele. Paistab, et jutuga mindi kaugemale kui soovitav. Kuidas sa ta ometi nii kaugele said, et vabatahtlikult kaasa tuli? Heast tahtest polnud seal keegi kaugemale jõudnud. Tööstuse tase jäi sõjaeelsest kaugele maha.

kaugelt ‹adv›

1. pika vahemaa tagant; eemalt; ant. lähedalt, ligidalt. Rahvast tuli kokku lähedalt ja kaugelt. Tema jõudis siia väga kaugelt. Vett tuli kaugelt vedada. Mehed tervitavad üksteist juba kaugelt. Sellest kohast mindi kaugelt ringi. Välimuse järgi võid teda kaugelt ära tunda. Kaugemalt kuuldus laulu, pillimängu. Kui kaugelt võõras on?
2. hrv pika ajavahemiku tagant; ant. lähedalt, ligidalt. *Nagu eemalt, kaugelt minevikust kostis neiu unistav hääl. A. H. Tammsaare.
3. (ülekantult suguluse vm. suhete ja seisundite kohta); ant. ligidalt, lähedalt. Ta on mulle, minu kaugelt sugulane. Poiss alustas juttu ääri-veeri õige kaugelt.
4. tublisti, kõvasti, palju. Kaugelt suurem, parem osa. Kampsun oli kaugelt odavam, kui algul arvasime. Ta teab kaugelt rohkem kui mõni teine. See film on kaugelt üle keskpärase. Kohal oli kaugelt üle saja inimese. Pidu kestis kaugelt üle kesköö. Vaenlase jõud käis kaitsjatest kaugelt üle.
5. hrv kaugeltki. Asjad ei ole kaugelt korras. *Polnud mõnusad need mõtted, kaugelt lõbusad need lood .. F. Tuglas.

kaugendama ‹37›
kauge(ma)ks muutuma; kauge(ma)le, eemale viima; ant. lähendama. Vastuolud, vahepealsed aastad on sõpru teineteisest kaugendanud. Iga sunniviisiline lähendamine vaid kaugendab.

kaug|tuli
‹hrl. pl.› auto esilaterna tugev, kaugele ette valgustav tuli; ant. lähituli. Autojuht lülitas sisse, kustutas kaugtuled.

keerukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. keeruline (2. täh.); ant. lihtne. Keerukas aparaat, masin. Keeruka ehitusega mehhanism. Aines toimuvad keerukad protsessid. Keerukas tehnoloogia, menetlus. Väga, võrdlemisi keerukas töö. Keerukas probleem. Ülesanne oli keerukam kui arvati. Keerukas nähtus, toiming. Keerukas poliitiline olukord. Ajad olid keerukad. Tema arengutee oli vastuoluline ja keerukas. Asi on liiga keerukaks aetud. Inimene on keeruka hingeeluga olend. Keerukad suhted, vahekorrad. Keerukas sõnastus, väljendus, ütlus. Seda on keerukas teha. Näost on näha, et ta mõtleb midagi keerukat.
▷ Liitsõnad: ime|keerukas, ülikeerukas.
2. hrv keerdudega. Kaskede keerukad tüved. *Nende [= dokumentide] all ilutseb alati dipl. inseneri H. Bachmanni keerukate viguritega allkiri. V. Gross.

keeruline ‹-se 5› ‹adj›

1. keerde omav, keerdudega; keerdus. Keeruline palmik, küünal. Kringlid on keerulised. Veini joodi suurest keerulisest sarvest. *.. juhtis ta läbi kõverate ning keeruliste koridoride ümmargusse kõrge kupliga tuppa. L. Metsar (tlk).
2. rohkete erisuguste osiste v. seostega, raskesti mõistetav v. teostatav, vähe ülevaatlik vms., keerukas, komplitseeritud; ant. lihtne. Keeruline riist, aparaat. Molekuli keeruline ehitus. Keeruline protsess, nähtus, ülesanne, küsimus, probleem. Ta püüdis asja keeruliseks ajada. Poliitiline olukord oli keeruline. Lugu on keerulisem, kui algul arvati. Ajad olid äärmiselt keerulised. Elu, olukord oli väga keeruline. Kerge on lubada, keeruline täita. Tee sinna on võrdlemisi keeruline. Keerulist polnud selles töös midagi. Minu jaoks on see jutt, mõttekäik liiga keeruline. Keeruline reegel, sõnastus. Keerulised vahekorrad.
▷ Liitsõnad: ime|keeruline, ülikeeruline.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kiire ‹18 või 1›

1. ‹adj› ruttu, suure hooga, hoogsalt toimuv v. kulgev; ant. aeglane. Kiire edasiliikumine, jooks, käimine, sõit, hoog, tempo. Vägede kiire taganemine. Kiire kõnniga mees. Hobune laskis kiiret traavi. Kiired liigutused. Käib kiirel sammul, kiire sammuga. Kiire töötamine väsitas. Jõgi on üsna kiire vooluga. Haigel on pulss kiire. Heitsin võõrale kiire pilgu. Toodangu kiire kasv. Tööstuse areng oli võrdlemisi kiire. Õhtu edenes kiirel sammul. || ruttu, lühikese ajaga toimuv. Ilmade kiire vaheldumine. Nakkuse kiire levik. Ravimi kiire mõju. Olukorra kiire muutus. Teose kiire läbimüük. Mürgistus põhjustas kiire surma. *Mu karjäär on tõepoolest olnud ebatavaliselt kiire. R. Kaugver. || tegevusrohke. Praegu on maal kiire aeg: heinategu lõpeb, rukkilõikus algab. Mul oli täna väga kiire päev. Elu tundub kogu aeg kiiremaks minevat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, välk|kiire, ülikiire.
2. ‹adj› midagi ruttu, kärmesti tegev v. suuteline seda ruttu tegema, kärmas, nobe; ant. aeglane. Tsehhi kõige kiirem tööline. Hästi kiire masinakirjutaja. Sprindis olid külalisvõistlejad meist kiiremad. Ole nüüd kiire, muidu jääd kohast ilma! Ta on kiire käske täitma. Ta oli liiga kiire järele andma. Kiire hobune. Jänes on kiire jooksma. Noorel lapsel on kiired jalad. Poiss on kiire taibuga, kiire reageerimisega.
▷ Liitsõnad: nool|kiire, tuisk|kiire, tuul|kiire, välk|kiire, ülikiire.
3. ‹adj› pakiline, rutulist sooritamist nõudev. See on kiire töö: õhtuks tuleb lõpetada. Insenerile anti kiire ülesanne. Tehas sai kiire tellimuse. Enne ärasõitu pean veel paar kiiret asja korraldama. Ega see asi nii hirmus kiire olegi. Haiget võib päästa üksnes kiire operatsioon. Tõlkega on meil küll väga kiire.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, ülikiire.
4. ‹adj› (märgib olukorda, kus keegi peab millegagi, millegi sooritamisega ruttama). Mul läks väga kiireks. Täna mul ei ole eriti kiire. Miks sul äkki nii kiire hakkas? Mehel oli nii kiire, et ei jõudnud süüagi. Mul on küll minekuga kole kiire, aga temal on veel kiirem.
5. ‹s› rutt, kiir [-u]. Selle tööga on mul tuline kiire. Ah, sellega ei ole mingit kiiret. Mul pole kuskile suurt kiiret. Tal paistab kiire taga olevat. *Inimestel niisugune kiire, et pole aega ninagi nuusata. A. Gailit.

kiirus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kiire (1. täh.)); ant. aeglus. Hämmastas tema liigutuste erakordne kiirus. *Aus võitlus, kus kiirus, osavus ja tugevus leiavad ülemaailmset tunnustamist. Ü. Tuulik.
2. tempo, hoog, millega mingi liikumine v. protsess toimub. a. ka füüs suurus, mis iseloomustab keha asukoha muutumist ajaühikus. Rongi, raketi kiirus. Hääle, tuule, valguse kiirus. Esimene, teine, kolmas kosmiline kiirus. Sõidu kiirus oli suur, tohutu, pöörane, keskmine, väike, paras. Laeva kiirus oli 16 sõlme. Auto liikus kiirusega 90 km/h, lubatud kiirusega. Autojuht võttis enne kurvi kiirust maha. Lennuk võttis kiirust. Kiirust lisama, suurendama, vähendama, piirama, reguleerima. Kiirus kasvab, suureneb, väheneb, langeb. b. (muude protsesside, nähtuste kohta). Töötamise, reaktsiooni kiirus. Aine omandamise kiirus pole kõigil õpilastel ühesugune. Tööstustoodangu kasvu kiirus. Tööpuudus kasvas kohutava kiirusega.
▷ Liitsõnad: alg|kiirus, faasi|kiirus, joon|kiirus, lõpp|kiirus, maksimaal|kiirus, maksimum|kiirus, miinimum|kiirus, minimaal|kiirus, nurk|kiirus, piir|kiirus, püsi|kiirus, rekord|kiirus, täiskiirus; heli|kiirus, kasvu|kiirus, lennu|kiirus, levi(mis)|kiirus, liikumis|kiirus, lõike|kiirus, paisumis|kiirus, plahvatus|kiirus, põlemis|kiirus, pöörlemis|kiirus, reageerimis|kiirus, sõidu|kiirus, tardumis|kiirus, tegutsemis|kiirus, tunni|kiirus, töö|kiirus, töötamis|kiirus, valgus|kiirus, voolamis|kiirus, ülehelikiirus; ahvi|kiirus, tuule|kiirus, välgukiirus.
3. kiirustamine. Hakkas tulise kiirusega asju pakkima. *Toas töötatakse palavikulise kiirusega, otsekui hirmul, et jäädakse hiljaks. O. Luts. *Küll võib mõnelgi punnsilmsel hüppajal [= konnal] praegu kiirus taga ja hirm naha vahel olla... E. Rannet.

kiitma ‹kiidan 46›

1. tunnustust, rahulolu kellegi v. millegi suhtes avaldama, tunnustavat, esiletõstvat hinnangut andma; ant. laitma. Teda kiideti kui head töömeest. Täna sain direktorilt hea töö eest kiita. Peremees kiitis oma hobuseid. Õpetaja kiitis isale poisi hoolikust ja täpsust. Iga kaupmees kiidab oma kaupa. Seda filmi, tema tööd kiidetakse kõvasti. Joojad kiitsid õlut. Kõik kiitsid naise mõistlikku meelt. Kiidab oma head elu. Kiitis, et tal on väga hea peremees. Kiitis alailma, kui tublid lapsed tal on. „Vaat see on õige mõte!” kiitis isa. „Küll on ilus riie!” kiitsid tüdrukud. Kiitev artikkel, arvustus, hinnang. Kes sind kiita jõuab! Mis sa teda, temast kiidad! Mis sa tühjast kiidad! (kellegi v. millegi kohta, kus pole alust tunnustust jagada). Töö kiidab tegijat. Ära kiida päeva enne õhtut. || tunnustavalt mingisuguseks mainima. Kedagi tubliks, targaks kiitma. Kõik kiitsid teda teraseks poisiks. Kiitis minu teguviisi õigeks. *Evald kiitis sooja ja tuultpidava vatikuue maailma sobivamaks talveriietuseks .. O. Tooming. || ‹da-infinitiivis› märgib, et keegi v. miski on väärt, kiitust vääriv. See tüdruk sai endale kiita mehe. Nende olukord, lood pole kiita. Tänane ilm pole eriti kiita. See küll kiita tegu polnud. Või see temagi elu kiita on!
2. ütlema, lausuma, rääkima. *„Ja siga jäi kartulisse?” küsis tütar ehmunult. – „Ei jäänud!” kiitis ema. E. Särgava. *„Teeme lõhnad juurde kah!” kiitis teine .. V. Pant. || kiitlema, hooplema. *Ega vana Janter tühja kiitnud, kui ütles, et temal raha jalaga segada .. A. Liives.

kiitus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kiitmine; kiitev, tunnustav hinnang v. esiletõstmine; ant. laitus. Lapsed tundsid kiitusest rõõmu. Õpetaja polnud kiitusega kitsi. Ta oli teiste kiitusest meelitatud. Sa oled kiituse kuhjaga ära teeninud. Tema kiituseks peab ütlema, et ta on väga püüdlik. Käskkirjas avaldati tublimatele töötajatele kiitust. Au ja kiitus meie tublidele abimeestele! *Vahetub ainult üksikuid sõnu, kiitusi ilusale ilmale ja heale teele .. M. Raud. || kirjalik tunnustav ja esiletõstev sissekanne milleski. Poisi päevikus on rohkesti kiitusi. Ostja kirjutas kaupluse avalduste raamatusse kiituse. || kiituskiri v. eriline tunnustus, esiletõstmine diplomil. Lõpetas keskkooli, tehnikumi, ülikooli kiitusega. Diplom kiitusega.
▷ Liitsõnad: enesekiitus.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kinni|jalu ‹adv›
ant. paljajalu. *„Aga miks sa paljajalu pidid tulema?” noris ka Tarum. – „Aga miks ma kinnijalu pidin? Ütlesin, et tald oli lahti.” L. Vaher.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kinnis|muistis
arheol oma ümbrusest lahutamatu muistis (näit. linnamägi, kalme, ohvrikivi jne.); ant. irdmuistis

kinnis|vara
kindla kohaga lahutamatult seotud vara (näit. maatükk, maja); ant. vallasvara. Soetas endale kinnisvara. Müüs, pantis oma kinnisvara. Paigutas oma raha kinnisvarasse.

kiri ‹kirja 31› ‹s›

1. hrl. graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks. Egiptuse, kreeka, ladina, slaavi, heebrea, araabia, hiina, armeenia, gruusia, gooti kiri. Pimedate kiri. || šrift, trükikiri, selle liik v. kraad. Raamat trükiti Laakmanni kulu ja kirjadega 'väljaandel, kirjastusel'. Antiikvas, groteskis, fraktuuris vm. kirjas trükitud raamatud. Paks, jäme, rasvane, poolpaks, harilik kiri. Suure kirjaga raamat, kuulutus. || kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna. Kolkakülades ei osatud lugeda ega tuntud kirja. *Kui tema amet oleks kirja uurida, võiks ta rääkida niisama targalt kui Küti Elmar. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hieroglüüf|kiri, häälik|kiri, kiil|kiri, kiir|kiri, masina|kiri, mõiste|kiri, nöör|kiri, pilt|kiri, raid|kiri, ruuni|kiri, sala|kiri, silp|kiri, sõlm|kiri, tähtkiri; fraktuur|kiri, grotesk|kiri, kapitaal|kiri, kapiteel|kiri, korpus|kiri, kursiiv|kiri, ptii|kiri, püst|kiri, trüki|kiri, versaalkiri.
2. kirjamärkide käsitsi kirjutamise viis; käekiri. Tal on ilus, selge kiri. Kiri on hästi loetav, lohakas, kribuline. Kogu päevik on täis tihedat peent kirja.
▷ Liitsõnad: ilu|kiri, kald|kiri, plakat|kiri, püst|kiri, standard|kiri, ümarkiri; pliiatsi|kiri, tindi|kiri, tušikiri; kirbukiri.
3. kirjamärkidest koosnev tekst. Kiri päevikus on tuhmiks muutunud. Kõnnitee serval olid sildid kirjaga „Murul käimine keelatud!” Hauakivide kiri oli peaaegu kustunud. Ega kiri valeta. || mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga; ant. kull. Väljakupoolte loosimisel tuli kohtunikul kulli ja kirja visata. Kull või kiri? (küsimus loosimisel, liisuheitmisel). Kulli ja kirja mängima 'õnnemängu mängima, kus võidab see, kes õigesti ennustab, kas pöörlema pandud v. õhku visatud mündil jääb kukkumisel peale vapi- või kirjapool'.
▷ Liitsõnad: all|kiri, haua|kiri, juht|kiri, käsi|kiri, lipu|kiri, peal|kiri, raidkiri; neoon|kiri, tulekiri; õigekiri.
4. (posti teel lähetatav) ümbrikku pandud v. suletud paber kirjutatud tekstiga tea(de)te edastamiseks vm. Ametlik kiri. Tähitud kiri. Õhuke, paks, pikk, lühike, napisõnaline, lakooniline kiri. Avatud, avamata kiri. Kirjade sorteerimine, tembeldamine postiasutuses. Ema, sõbra kiri. Kiri kallimalt. Laual on vanemate kiri. Kiri kodumaalt, välismaalt, Lätist. Tema kirjad kodustele. Kirja kirjutama, saatma, ootama. Luges kirja läbi. Panin kirja posti. Kleepis kirja kinni. Tegin kirja lahti. Sain temalt mitu kirja. Ajalehele, toimetusele saabus lugejatelt palju kirju. Mul on sulle kiri üle anda. Viimase postiga tuli mitu kirja. Rebis kirja tükkideks, puruks. Kirjas polnud sõnagi viimastest sündmustest. Püüdis asja ajada kirja teel. Vangid vahetasid kirju salaja. Teda polnud kodus, jätsin talle väikese kirja. *.. Roht ilmutab hiljem „Tallinna Teatajas” koguni avaliku kirja, milles peale muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb. J. Kärner. || selles vormis kirjutatud ilukirjanduslik vm. teos. O. Lutsu teos „Kirjad Maariale”. Pauluse kirjad. || kirjaümbrikut meenutav nõelte pakend. Kiri nõelu.
▷ Liitsõnad: anonüüm|kiri, armastus|kiri, era|kiri, kaas|kiri, kaebe|kiri, lepitus|kiri, meeldetuletus|kiri, protesti|kiri, soovitus|kiri, tänu|kiri, vabandus|kiri, vastus|kiri, viisakus|kiri, õnnitlus|kiri, ässituskiri; e-|kiri, elektronkiri; liht|kiri, tähtkiri.
5. ‹hrl. pl.› kõnek dokument, ametlik paber; ürik. Laos oli vähem kaupa, kui kirjad näitasid. Arveametnik ja kassapidaja hoiavad kirjad ilusasti korras. *Vahepeal on Emmi – kirjade järgi Anette-Emmeline – vankripäras end sõidusuunda pööranud .. M. Traat. *Tead, Logina on kolmsada aastat vana koht ... Juba poola-aegsetes kirjades mainitakse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: au|kiri, ees|kiri, hinna|kiri, kaitse|kiri, kiitus(e)|kiri, kinke|kiri, käsk|kiri, luba|kiri, märgu|kiri, nõude|kiri, palve|kiri, pant|kiri, põhi|kiri, raha|kiri, ratifitseerimis|kiri, ring|kiri, saate|kiri, suunamis|kiri, teenistus|kiri, turbe|kiri, voli|kiri, võla|kiri, ärakiri; hinge|kiri, kiriku|kiri, nime|kiri, revisjonikiri.
6. kõnek nimekiri; ‹sisekohakäänetes› osutab kategooriale, liigile, rühmale, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat v. kust keegi välja arvatakse. Poisid võib juba meeste kirja arvata. Oled sa ikka veel poissmeeste kirjas? Koolis oli ta kogu aeg kolmemeeste kirjas. Õppeedukuselt on kool paremate kirjas. Teda ei saa veel kahtlusaluste kirjast kustutada. *.. väga ja väga võimalik, et ta enam polegi Häänküla kooli õpilaste kirjas. O. Luts.
7. van raamat. *Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. A. H. Tammsaare. || piibel, püha raamat. Kirigi ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kätte.
▷ Liitsõnad: aja|kiri, kuu|kiri, püha|kiri, reisi|kiri, väitekiri.
8. (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel jm.). Lilleliste kirjadega põll. Särgikäiste kiri. Ilusa kirjaga kangas. Põletatud kirjadega puunõud. Hiiu kirjadega õllekapp. Lõikas kepile kirjad peale. Uhkete kirjadega tort. Musta-valget kirja 'musta-valgekirju' lehm. | piltl. *.. tüdruku küüned olid sinna [põsele] jätnud kirja, mida ei saanud valesti mõista. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: kampsuni|kiri, kinda|kiri, käise|kiri, pitsi|kiri, puidu|kiri, suka|kiri, tanu|kiri, tikandi|kiri, vaiba|kiri, varruka|kiri, vöökiri; pilu|kiri, põletuskiri; kalasaba|kiri, kirbu|kiri, kärbse|kiri, liblika|kiri, lill|kiri, vikkel|kiri, vöötkiri.

kirjalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kirjutatud (v. trükitud) kujul esinev, kirja pandud; kirja panemisega, kirjutamisega seostuv; ant. suuline. Kirjalikud allikad, teated. Kirjalik tõend, nõusolek, palve, protest, korraldus, luba. Volikiri on kirjalik volitus. Õpilaste kirjalikud koduülesanded. Eksam oli kirjalik.

kokku kirjutama

1. ühes sõnas, liitsõnana kirjutama; ant. lahku kirjutama. Ühendverbid kirjutatakse osas vormides kokku, osas lahku. Täiendsõna kirjutatakse neil juhtudel põhisõnaga kokku.
2. mitmesuguse materjali, eri allikate alusel midagi kirjutama. Materjali on piisavalt, on vaja hakata artiklit kokku kirjutama.
3. kõnek midagi kergekaalulist v. alusetut kirjutama; valmis vorpima, kokku soperdama. Näita, mis sa siin tema kohta oled kokku kirjutanud! *Üks mõttetu sõnademulin see on küll, mis Allemann seal oma lehes kokku kirjutab. J. Kärner.

lahku kirjutama
eraldi sõnadena kirjutama; ant. kokku kirjutama (1. täh.) Parem on see ühend lahku kirjutada.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kodu|eestlane
Eestis elav eestlane; ant. väliseestlane

koht|valgustus
el ruumi piiratud osa valgustus; ant. üldvalgustus

koht|ventilatsioon
tehn piiratum, ruumis teat. kohta haarav ventilatsioon; ant. üldventilatsioon