[MUL] Mulgi sõnaraamat

Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 174 artiklit, väljastan 100

.aame <aia ~ .aade, aa, impers aias ~ aets> , .aama <aia ~ .aada, aa>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri ~ .naidu ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vrd lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vrd tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vrd .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vrd piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vrd .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vrd kõrraldeme, tegeme

ainus <ainuse, ainust> ainus; vähene hulk ▪ ku südä täis, sis nutt om ainus sii rüüs´t ja abimiis Krk kui süda on [muret] täis, siis nutt on ainus trööst ja abimees; kes ei anna ainusest, egä sii aidast kah ei anna (vns) kes ei anna vähesest, ega see aidast ka ei anna

ala1 <ala, ala> maatükk, ala ▪ mia anna tal ligi sii ala jõe veeren mina annan talle kaasa (päranduseks) selle maatüki jõe ääres

.amba|rüüste <.amba|.rüüste, .amba|rüüstet> Krk hambaork ▪ anna sii pinnuk maast, miul om ambarüüstet vaja anna see pinnuke maast, mul on hambaorki vaja. Vrd .amba|rüüstüs, ur´k

and1 <anna, .anda> Hel
1. händ, saba ▪ ku arak kadsates, kos puul and om, säält tuvvas käsku kui harakas kädistab, [siis] kuspool saba on, sealt tuuakse käsku. Vt änd
2. seeliku- või särgisaba; särgi alumine osa ▪ tõsta oma and üles, mia anna siul vitsu! tõsta oma särgisaba üles, ma annan sulle vitsu!

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia sedä täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; tenu .anme tänuks midagi andma ▪ ka_sa tal kedägi tenu ka annit? kas sa talle midagi tänuks ka andsid?; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

apa <apa, apat> Hel, app <apa, appa> lastek jook; söök ▪ anna latsel appa anna lapsele süüa. Vrd mamma2

egä|üit´s <egä|üte, egä|ütte ~ egät|ütte> igaüks ▪ sii om ammune jutt, sedä egäüit´s joba tääve see on ammune jutt, seda igaüks juba teab; mia oma audut egäleütele kah ei anna mina oma autot igaühele ka ei anna (laenuks)

.ende, .endä enda, enese, oma ▪ tal endel es ole üttegi last tal endal ei olnud ühtegi last; un´t võtten ende sel´gä temä hunt võtnud ta endale selga; ende oma ma_i anna ja tõise oma ma_i taha enda oma ma ei anna ja teise oma ma ei taha

en´g1 <enge ~ en´ge, .enge ~ .en´ge>
1. hing ▪ ei võta ma ende enge sissi seast ei võta ma oma hingele sellist [tegu]. Vrd õng
2. õhk ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna en´ge läbi piip on kõvasti täis topitud, ei lase õhku läbi. Vrd luh´t2, õhk1
3. elusolend, hingeline ▪ ma ole õnnetu en´g, ei ole omakest ma olen õnnetu olend, ei ole (ühtki) omast. Vrd engeline
4. surnu hing, vaim ▪ kelle en´ge näl´län, selle põld põdur Trv (vns) kelle hinged näljas, selle põld vilets. Vrd vaim

eruteme <erute, erude> Hel häirima, ärritama; erutama ▪ peni erut´ lehmä ärä, et midägi ei anna koer ärritas lehma, [nii] et üldse ei anna [ta piima]. Vrd ärriteme

ila|pirak <ila|piragu ~ ilu|piraku, ila|pirakut> Krk nlj musi, suudlus ▪ anna üit´s ilapirak kah! anna üks musi ka!. Vrd mudsu, musu, nok´s5, sut´t2

ilma|asjande ~ ilma|asjante
1. ilmaasjata, ilmaaegu, niisama ▪ ilmaasjande ädäldät ilmaasjata hädaldad; ega ma ilmaasjande es tule, ma tulli asja ot´sme ega ma niisama ei tulnud, ma tulin asja otsima (st asja pärast). Vrd asjande, ilma|.aigu, ilm|as´ante
2. tasuta ▪ nüidise ilmage ei anna siul kennigi ilmaasjande kedägi nüüdsel ajal ei anna sinule keegi midagi tasuta

ivak <ivakse, ivakest>
1. raasuke, ivake, tükike ▪ üit´s ivak om püstüst lina, tõine ivak om maalist üks (maa)tükike on püstist lina, teine tükike on lamandunut; ta ei anna ütte ivakest ka mul ta ei anna üht raasukest ka mulle. Vrd ivik, kübik, näädike, raas1, raasike, teräke
2. natuke, pisut ▪ vesi aet kiimä, pant ivak rasva ja suula ka vesi aetud keema, pandud natuke rasva ja soola ka. Vrd jao|peräst, natik, pihu, pisut, sugu|peräst, sutike

ivik ~ ivike <ivikse, ivikest> Krk
1. väike tera ▪ täo aaste ollive kaaral egävese ivikse tänavu olid kaeral väga väiksed terad
2. tükike, raas ▪ ta es anna mul ivikest suhu panna ta ei andnud mulle raasugi suhu panna. Vrd ivak, kübik, näädike, paluke, raasike

jon´nak <jon´nagu ~ jon´naku, jon´nakut> jonni täis, jonnakas; kiuslik ▪ tillikse latse om jon´nagu väiksed lapsed on jonni täis; sii olli seante kange jon´nak miis, kelleg ta vähä vihatses sai, sis sellel ta äb armu es anna see oli selline kange kiuslik mees, kellega ta natuke vihaseks sai, siis sellele ta enam armu ei andnud. Vrd jonnikas, kiusak, vinnakas

jonnikas <jonnika, jonnikat> jonni täis, jonnakas; kiuslik ▪ jonnikas vasik juus´k mõtsa müüdä, es anna kätte jonnakas vasikas jooksis metsa mööda, ei andnud kätte. Vrd jon´nak, kiusak, vinnakas

jumal <jumale, jumalet ~ jumale, jumalt> , jummal <jummale, jummalet ~ jummale, jummalt>
1. jumal, taevaisa ▪ jumal om tervist andan ja jõudu jumal on tervist ja jõudu andnud; palusi küll jumale nimel, aga ta mitti es anna palusin küll jumala nimel, aga ta ei andnud mitte; ku tüüst müüdä minti, sis iki „jumal appi“, vasta „avide jumal“ kui tööst mööda mindi, siis [öeldi] ikka „jumal appi“, vastu [öeldi] „aita, jumal“ (st kui töötavatest inimestest mööda mindi). Vrd .luuje, .taeva|esä
2. jumaluke (emotsionaalsetes ütlustes) ▪ os_sa suur jumal, tule esi mul appi! oh sa suur jumal, tule ise mulle appi!; jumal paraku seast elu, ei kõlba sii koekile jumal hoidku sellist elu, ei kõlba see kuhugi; jumal tenät, miu emä kasvat´ miu iluste üles jumal tänatud, minu ema kasvatas mu ilusasti üles

jõm´m2 <jõmmi, .jõmmi> hoop, müks ▪ anna üit´s jõm´m, mis ta lõugas anna [talle] üks müks, mis ta karjub. Vrd jõmak1, kõmm1, põmm, vom´m2, võmm2

jõmu <jõmu, jõmu> hoog ▪ ärä jätä, anna jõmu manu ära jäta, anna hoogu juurde. Vrd jõnk2, uug

jõvvetu <jõvvetu, jõvvetut> jõuetu, nõrk ▪ tal olli jõvvetu oben tal oli nõrk hobune; küindle jõvvetu liik es anna kambre nukka valgust küünla nõrk leek ei andnud toanurka valgust. Vrd armetu

kandsik1 <kandsigu ~ kandsiku, kandsikut> , kantsik1 <kantsigu ~ kantsiku, kantsikut> nuut, piits ▪ ma ole kandsikut küll saanu ma olen piitsa küll saanud; anna kantsikut ku ta ei kulle anna nuuti, kui ta [sõna] ei kuula. Vrd nuut´1, nuuter

.kanme ~ .kandme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ▪ ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua); õlbastege om ää vett kanda kaelkookudega on hea vett kanda. Vrd .tas´me, .tin´ma, turime, .tõstme, .viime
2. taluma, välja kannatama ▪ kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju, kui su heldus kannab (st lubab). Vrd kannateme
3. riideid jms kandma ▪ lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)

kidsev ~ kidseve <kidseve, kidsevet>
1. kitsas ▪ saabas pitsitep, om kidseves jäänü saabas pigistab, on kitsaks jäänud; jak´k om sel´läst kidseve, ei anna iist kinni jakk on seljast kitsas, ei anna eest kinni [tõmmata]. Vrd ahes, .ahtak, .ahtik
2. napp, vaene ▪ tal om ninda kidsev sii elu, ei oole kuskilt midägi saia tal on nii vaene see elu, ei ole kusagilt midagi saada. Vrd kehv, .vaene

kiidsu <kiidsu, kiidsut> Hls kiisu ▪ anna kiidsule süvvä! anna kiisule süüa!. Vrd tiid´su, tiis´u

kiil3 <kiilu, .kiilu>
1. kiil, kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots ▪ oslist puud ilma kiilute lõhku ei saa okslikku puud ilma kiiluta lõhkuda ei saa; aa ku kiilu kivi sissi (knk) aja kui kiilu kivi sisse (teenijast, keda peab tagant sundima); tel´le ei seisä muidu kogusin ku piap kiilege kokku lüümä teljed ei seisa muidu koos, kui peab kiiludega kokku lööma; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl kiilu piltl kahe kartuli vaheaeg, muudkui anna leivale kiilu (kui vana kartulit enam ei ole ja uut veel ei ole, siis kulub leiba palju). Vrd vagi
2. kolmnurkne vahetükk, siil ▪ talu maa lääp kiilu viisi mõisa mõtsa sissi nigu sia säl´g talu maa läheb siilu kaupa mõisa metsa sisse nagu sea selg. Vrd siil2

.kirname <kirnate, .kirna> Hls Krk nuruma, manguma ▪ küll nii latse võive kirnate küll need lapsed võivad nuruda; mustlise kirnave kangeste, anna ike raha ja anna kana muna mustlased nuruvad kangesti, anna ikka raha ja anna kanamuna. Vrd kirume2, .kiuname, .kiusame, lanime, lunime

.kiusame <kiusate, .kiusa>
1. kimbutama, kiusama, norima ▪ temä eluaig tõisi kiusanu tema [on] eluaeg teisi kimbutanud. Vrd auguteme2, kimbuteme, nirume, nogime, nurime
2. vaevama, mitte rahu andma ▪ ta kiusas mut, ei anna enge rahu ta vaevab mind, ei anna hingerahu. Vrd .kiskme, .vaevame, vaeveldeme, .võr´kme1
3. manguma, nuruma ▪ küll ta kiusas´ mu käest, et anna sedä ja sedä küll ta nurus mu käest, et anna seda ja seda. Vrd .kirname, kirume2, .kiunme, lanime, linume
4. ahvatlema, meelitama ▪ kiusap kurjale ahvatleb kurjale. Vrd auguldeme, auguteme1, liimitseme, meelitseme, võrgiteme

kivi <kivi, kivi>
1. kivi, kivim ▪ sääl nurme pääl om kivi kivin kinni seal põllul on kivi kivis kinni; kivel ja kirvel pand vastu (knk) kivi ja kirvega paneb vastu (st kogu jõuga); anna miul kivi kangutev puum anna minule kivi kangutamise poom || sala|kivi maapinnale mitteulatuv kivi, salakivi ▪ salakive om maa täüs, adra lääve purus salakive on maa täis, adrad lähevad puruks
2. käsikivi ▪ ku ei ole äste maha rihit, siss kivil tõine viir lõikap tuld ja tõiselt puult tuleve terve terä Krk kui ei ole hästi seatud, siis käsikivil teine äär lõikab tuld ja teiselt poolt tulevad terved terad (st käsikivi ei jahvata korralikult). Vt käsi|kivi
3. seebikivi, naatriumhüdroksüüd ▪ kivi lõikas ärä ruttu, kait´s tunni aiga ja om siip´ valmis seebikivi toimib ruttu, kaks tundi ja on seep valmis. Vt seebi|kivi

kobak <kobagu ~ kobaku, kobakut>
1. kobakas, suur, kasutamiseks ebamugav ese, rohmakas ▪ sii kirves om sihände kobak see kirves on selline rohmakas. Vrd ramp4
2. kohmakas, saamatu ▪ siandsel kobakul ärä egät tüüd anna sellisele kohmakale ära igat tööd anna. Vrd kohmane, ramp5

kogunist, koguniste
1. koguni, lausa, päris ▪ sa piat tõttam, sa mud´u jäät il´däs kogunist sa pead kiirustama, sa muidu jääd päris hiljaks. Vrd kogundi, kogundist, koguni
2. täiesti, sootuks, päriselt ▪ me jääme nüid koguniste üü pääle me jääme nüüd sootuks öö peale; mea ole koguniste otsan ma olen täiesti otsas; ma änäp tagasi ei taha, sii om kogunist sinu, selle ma anna kogunist ärä ma enam tagasi ei taha, see on täiesti sinu, selle ma annan päriselt ära. Vrd .suutus, täielt, tävvest

kolak1 <kolagu ~ kolaku, kolakut>
1. hoop, löök ▪ ma sai sääntse kolaku, et engest lei kinni ma sain sellise hoobi, et hinge lõi kinni. Vrd .kõhkam1, kõlak, kõlts3, kõm´m1
2. pauk, kõmakas ▪ anna oma kolak ja võta teder maast jälle lase oma pauk ja võta teder maast jälle (jahilkäigust). Vrd kõmak1, käräk1, kärts, säräk2

koodsel <.kuutsle, koodselt ~ koodseld ~ .kuudsli ~ .kuudsle, koodselt ~ koodseld> , kootsel <.kuutsle, kootselt ~ kootseld>
1. koonal ▪ anna miul sii lina koodsel anna mulle see linakoonal; ma kaku kootseld Trv ma katkun koonalt (st teen koonalt)
2. piltl lohakas, räpakas inimene ▪ ma vaate siut koodselt! ma vaatan sind lohakat inimest! (öeldakse korrale kutsudes). Vrd koober´t, loper´t, lähvä, löhmäk, löper´ts, löter´ts

kooleteme <koolete, koolede> suretama, surra laskma; tapma ▪ sii kooletep looma ärä, ei anna süvvä see suretab looma ära, ei anna süüa; mis sa naarudet last, kooledet latse ärä mis sa naerutad last, tapad lapse ära. Vrd sureteme, .tapme1

.kooser´ <.kooseri, .kooserd> Trv kooner, ihnuskoi ▪ sii kooser´ ei anna midägi see kooner ei anna midagi. Vrd ihnits, ihnus1, kitsi|pung, nahik, nüh´k

kuivat´s <kuivatsi, kuivatsit> , kuivatse <kuivatse, kuivatset>
1. kuivati ▪ kuivatse om enäpest kividest kuivatid on enamasti kividest. Vrd kuivatus
2. kuiv puu ▪ kuivatsi om arduksen kuivad puud on varjualuses. Vrd kuivas, kuivik
3. kuivatus-, kuivatamise- ▪ anna miul kuivatse papert anna mulle kuivatuspaberit

kulli|sitt <kulli|sita, kulli|sitta> vihma eest kaitsev tuust heinakuhja tipus ▪ viimän viglatäüs pannas malke ala kuhja varda ümmer, õigati kullisitt viimane hangutäis [heina] pannakse roigaste alla kuhjavarda ümber, kutsuti kullisitaks; anna nüid kullisitt kah ärä, sis om kuhi valmis anna nüüd kullisitt ka ära, siis on kuhi valmis

kuramus <kuramuse, kuramust> pagan, kuramus, kurivaim (vandesõna) ▪ miul kuramus püss mäel talutare man minul, kurivaim, püss mäel talutare juures; tõmba kuramusele tappa, kas ta jätäp siast muudu maha või ei anna kuramusele tappa, kas ta jätab sellise kombe maha või ei (pahandust teinud koera kohta). Vrd koram, koramus, kuras´k

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest, vägevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

känts <käntsu, .käntsu> , kän´ts <kändsi, .käntsi>
1. käntsakas, suur tükk ▪ anna miul sii känts liha! anna mulle see lihakäntsakas!. Vrd .kantskam, .kändäm, kändsäk, .käuram, vänts1
2. (vana) vormitu, kasutu ese või olend, kökats ▪ sii om peris kuurme kän´ts see on päris koormakökats. Vrd kõkat´s, kändsik, kööt´s

kätte
1. kätte ▪ noorik tõmmas uvve sõrmilise kinda kätte noorik tõmbas uued sõrmkindad kätte
2. ette, teoksile ▪ mea tii kikk ärä, mis kätte putus ma teen kõik ära, mis kätte satub; nevä võtten kätte ja pidänu nõu et paem ärä nemad [olevat] võtnud kätte ja pidanud nõu, et põgeneme ära. Vrd ette1, käsile
3. omandusse, valdusse ▪ ta es anna mulle maad kätte ta ei andnud mulle maad kätte (minu omandusse)
4. meelevalda, võimusse ▪ tidruk an´ds ennäst siu kätte tüdruk andis ennast sinu meelevalda
5. päriselt, lõplikult ▪ läät püve püüntme, kaotet kana kogunti kätte ärä Krk (vns) lähed püüd püüdma, kaotad kana hoopiski käest ära. Vrd peris

kübenek ~ kübeneke <kübenekse, kübenekest> Hls Krk, kübenake <kübenakse, kübenakest> Trv kübeke, raasuke ▪ anna mulle üit´s kübenake liha Trv anna mulle üks raasuke liha; käblik om til´luk ku kübenek Krk käblik on väike kui kübeke. Vt kübik, Vrd ivak, ivik, .raas´ke

kübik <kübikse, kübikest> Krk, küpike <küpikse, küpikest> Hls
1. kübeke, raasuke ▪ anna mul üit´s kübik niiti anna mulle raasuke niiti. Vt kübenek, Vrd ivak, ivik, .raas´ke
2. natuke, väheke, pisut ▪ küpike maad säält edesi minnä natuke maad [on] sealt edasi minna. Vt küben, Vrd natik, pihu, pisut, vähäke

kül´m <kül´mä, .kül´mä>
1. külm, madala temperatuuriga ▪ sel´ge maarjapäevä üü tähendep kül´mä kevädet selge maarjapäeva öö tähendab külma kevadet; ta om kül´m ku koera nõna (knk) ta on külm nagu koera nina (osavõtmatust inimesest). Vrd vilu
2. külmus, jahedus; pakane ▪ kül´m kördi karda tõmmanu, lääp ku kõginen külm [on] seeliku kõvaks tõmmanud, [naine] läheb klõbisedes; anna siale neid kül´mä rabat kardulit anna seale neid külmavõetud kartuleid. Vrd pakane || sala|kül´m salakülm ▪ salakül´m tah´ts nina pääst ärä võtta salakülm tahtis nina peast ära võtta

küüd´s <küüdse, küüst>
1. küüs ▪ märdi küüdse külmeteve (rahvalaulust) mardi küüned külmetavad; kivisammelt es kästä kista, küüdse ranna lääv üles kivisammalt ei lubatud kiskuda, küünevallid lähevad üles; ta ei anna küüdse suurust asja kah, seante kidsi (knk) ta ei anna küünesuurust asja ka, selline kitsi. Vrd küüs´
2. küünis ▪ kas´s kisk küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää kass teritab küüsi, ei tea, kas ilm läheb sajule
3. sälk, soon, sisselõige ▪ vitsa küüdse om sissi lõigat vitsa sooned on sisse lõigatud. Vt suun´, sälk1, Vrd säp´p, särge, tärge
4. taime osa ▪ ua küüdse om musta, sis om uba valmi [kui] oa idukohad on mustad, siis on uba valmis

lahe2 <lahe, lahet> Hls Krk lahja ▪ sii maa om sääl igävest lahes jäänü, anna aga sõnnikut see maa on seal väga lahjaks jäänud, anna aga sõnnikut; lahe luum, sääl ei oole varessel nõna täüt võtta lahja loom, sealt ei ole varesel nokatäitki võtta; õige lahe piim, sel ei ole kuurt kedägi õige lahja piim, sellel ei ole mingit koort; perel anti lahet pudrukest perele anti lahjat pudrukest. Vt lahi

laristeme <lariste, lariste>
1. kolistama, pläristama ▪ mis sa laristet selle okige! mis sa kolistad selle vokiga!. Vrd kolisteme, .kollame, lädisteme, läristeme
2. ladistama, pladistama; vett maha ajama ▪ küll om siin lastel ää lariste küll on siin lastel hea pladistada. Vt ladisteme1
3. raiskama, pillama; pummeldama ▪ küll laristes, sii kopikul üümaja ei anna (knk) küll pillab, see kopikale öömaja ei anna. Vrd .laarame, larasteme, .lartskame

larts <lartsu, .lartsu> Trv Hls
1. hoop, mats ▪ anna üit´s larts tal! anna üks mats talle!. Vrd kõlts3, kärts, lär´ts1, parts3, vänts2
2. plartsatus, larakas ▪ las´k iki larts ja larts, sül´läs´ suure lartsu maha lasi ikka lärts ja lärts, sülgas suure laraka maha. Vrd larak, lardsak, läräk
3. lake, vedel toit või jook ▪ selle lartsuge ei elä kennig ärä selle lakkega ei ela keegi ära. Vrd lake1, larbe, löm´ps

levä|kõrvuline <levä|kõrvulise, levä|kõrvulist>
1. soolane puder, nisujahust puder lihatükkidega ▪ eina aal tetti sageste leväkõrvulist putru heina ajal tehti tihti nisujahust putru
2. leivakõrvane, leiva juurde söödav toiduaine ▪ anna mul midäki leväkõrvulist kah anna mulle midagi leivakõrvast ka. Vt kõruline1

.liiga liialt, (liiga) palju, ülearu ▪ ärä nõnda pal´lu anna, sedä om liiga ära nii palju anna, seda on liiga palju. Vrd liialt, üle|aru

liik2 <liigu, .liiku> joot, (alkoholiga) kostitamine, liigud ▪ ku mia tii liigu, sõs anna liiguraha kah kui mina teen joodud, siis annan jooduraha ka. Vt juut1, joodusse

linume <linude, linu> Hls Krk
1. viina eest midagi vajalikku palumas käima, linuma ▪ san´t om, ku viinapudelt ei ole, san´t kerjap, linuline linup kerjus on, kui viinapudelit ei ole, kerjus kerjab, linuline palub
2. lunima, nuruma, peale käima ▪ küll ta linus´, a mia mitte es anna küll ta nurus, aga mina mitte ei andnud. Vt linuteme

lopak2 <lopagu ~ lopaku, lopakut> Hls Krk lapp, paik; lapakas ▪ anna miul üit´s rõõva lopak või naha lopak anna mulle üks riide- või nahalapp. Vt lapak

.lupsame <lupsate, .lupsa> Hls lupsama; sulpsama ▪ anna mütäge mõni mats siiä kolta alla, ek lupsap mõni avi liivi anna nuiaga mõni mats siia kaldaalusesse õõnsusse, ehk sulpsab mõni havi liivi. Vrd .sulpame, .sulpsame

lut´t4 <luti, lutti> hoop, laks ▪ anna tal üit´s ää lut´t vitsage anna talle vitsaga üks hea hoop. Vrd jut´t1, jõm´m2, laks1, luhv, vom´m2

.lõhkam <.lõhkame, .lõhkamet> Trv hoop ▪ anna kurjale vaimule ää lõhkam, ää kõlak anna kurjalevaimule paras hoop, hea kolakas. Vrd .juhkam, .jõhkam, .lahkam, .luhkam1, .lähkäm

läräk <lärägu ~ läräku, läräkut>
1. plärakas, lärakas ▪ põrmat olli tati läräkit täis põrand oli tatiplärakaid täis. Vrd larak, lardsak, läru, lor´ts1, lör´ts1
2. hoop, löök ▪ tõmba tal üit´s läräk anna talle üks hoop. Vrd käräk1, larak, lähväk, lär´ts1, säräk2

.löügeline <.löügelise, .löügelist> Krk leigevõitu ▪ ahi om seante löügeline, ei sii lämmet anna ahi on selline leigevõitu, ei see sooja anna; vesi olli järven löügeline vesi oli järves leigevõitu

madjak <madjagu ~ madjaku, madjakut> madjakas, malakas ▪ ku pureje peni tulep, anna kohe madjakuge üle sel´lä kui pureja koer tuleb, anna kohe madjakaga üle selja. Vrd audik, madjak, malk, matak, mater, nüblik, .nüüster1

malk <malga, .malka>
1. malk, malakas, kepp ▪ ma anna siul kutsiräädsigul malka! ma annan sulle, vigurivändale, malakat!; vikat om ninda nüri, justku malgage lüü vikat on nii nüri, justkui malgaga löö. Vrd audik, madjak, matak, mater, tümik, .nüüster1
2. puuvarb, latt ▪ rõugu ja kuhja malga tetäs leppest ja kaskest rõugu- ja kuhjamalgad tehakse leppadest ja kaskedest; pihlapuutsid päämalku es panna kah, sis lüüp välk kuhja palame pihlakast peamalku ei pandud ka, siis lööb välk kuhja põlema. Vrd ir´s, lat´t3, roel, roovik

.mangme <.mangu, mangu> Krk
1. manguma, nuruma ▪ mangu nõnda pal´lu ku tahat, egä ma ei anna mangu niipalju kui tahad, ega ma ei anna. Vrd .kirname, kirume2, lanime, lunime, .nuiame2
2. santima ▪ tõmba malgage, kui ta kurat viil midägi mangme tulep tõmba malgaga, kui ta kurat veel midagi santima tuleb. Vrd .kerjäme, .maur´me, .san´tme

.marglane <.marglase, .marglast> Trv sääsk ▪ marglase ei anna üül egä päeväl rahu sääsed ei anna öösel ega päeval rahu; usse ehen olli pal´lu marglasi ulgandi ukse ees oli palju sääski hulgakesi koos. Vt sääs´k1

mat´t2 <mati, matti>
1. vilja mahumõõt ▪ anna mulle mati jagu kaara anna mullle mati jagu kaera(teri)
2. madal ümmarguse põhjaga puunõu ▪ pernaine tõi matige vil´lä perenaine tõi matiga vilja; matige ei mõõdet kedägi, matige tuvvas keedust patta, suurmit ja jahu matiga ei mõõdeta midagi, matiga tuuakse keedust patta, tange ja jahu. Vrd kerä|mat´t

.miiter <.miitre, .miitert ~ .miiterd> meeter ▪ vanast olli küünär, nüid om miiter vanasti oli küünar, nüüd on meeter (mõõtühikutest); anna mulle kuus miiterd kotirõõvast! anna mulle kuus meetrit kotiriiet!

mugime <mugide, mugi> Pst pugima; kuiva toitu sööma (pikkamööda) ▪ küll sii miis alle mugip, anna aga ette, kikk pand kinni küll see mees alles pugib, anna aga ette [toitu], kõik paneb nahka. Vrd pogime, pugime, Vt .tautsme

muist, mus´t2 Hls Krk muist, osa ▪ muist lõngu olli korvin osa lõngu oli korvis; ma mus´t anna, ma puha ei anna ma osa annan, ma kõike ei anna. Vrd osa1

mun´t <mun´du, .mun´tu> Hel lastek musi ▪ anna mun´tu kah anna musi ka. Vrd mud´su, musi, musu, nok´s5, sut´t2

.mustlin ~ .mustline <.mustlise, .mustlist> Hls Krk, .mustlane <.mustlase, .mustlast> Hel Trv
1. mustlane, mustlasrahvusest inimene ▪ tal om mustlise ammat, valmi mustline tal on mustlase amet, valmis mustlane (st nagu päris mustlane); mustline nuias´: anna mulle sedä ja anna mulle sedä mustlane nuias: anna mulle seda ja anna mulle seda
2. lastehirmutis ▪ mustline võtt ärä, mustline om väl´län musta abene suhun, pand kotti mustlane võtab kaasa, mustlane on väljas, must habe suu ees, paneb kotti. Vrd kol´l, kol´u|mat´s, mumm2, ton´t

.märkus <märkuse, .märkust> Krk märguanne ▪ ma anna tal sõrmege märkust ma annan tal sõrmega märku. Vrd mär´k

na ~ naa <nende, neid> nad ▪ na lätsiv peris süli kokku kateksi nad läksid kahekesi päris sülitsi kokku; anna luumel ernit ette, vaate kudas na näsiv neid anna loomadele herneid süüa, vaata, kuidas nad nosivad neid. Vt nemä

naha|vill <naha|villa, naha|.villa> nahatükkidelt lõigatud vill ▪ vaade ette, et pernan´ nahavillu sul ei anna vaata ette, et perenaine sulle nahalt lõigatud villu ei anna

nari2 <nari, nari> Krk (udara)paistetus ▪ nari om lehmäl udare sehen, udar om paistedet, ei anna piimä väl´lä paistetus on lehmal udaras, udar on paistetanud, ei anna piima välja. Vrd narits2

nel´ländik2 <nel´ländigu ~ nel´ländiku, nel´läntikku> teatud mahumõõt, setvert (1/4 pange); pikkusühikuna 4 verssokit e 18 cm ▪ anna üit´s nel´ländigu täis ubinit mulle anna mulle veerand pange õunu

nibi <nibi, nibi> Trv Hel nibu; väike nupp ▪ anna sii tillikse nibige potike Trv anna see väikese nupuga potike; kõrva nibi om väga õrna kõrvanibud on väga õrnad; nibi kõrvege lammas kasvi sest tallest Hel väikeste kõrvadega lammas kasvas sellest tallest. Vrd nip´p1

nina|täis <nina|tävve, nina|täit> Krk ninatäis, natuke midagi ▪ sii olli üit´s ninatäis siini, mes ma säält mõtsast sai see oli üks ninatäis seeni, mis ma sealt metsast sain (st vähe seeni); anna üit´s väitse ninatäis võid anna üks noaotsatäis võid. Vt nõna|täis

nin´n <ninni, .ninni> Trv lastek lill; hernes ▪ tule ma anna sul ninni! tule ma annan sulle hernest!. Vt lil´l, erne

nok´s5 <noksi, .noksi> Krk nlj lastek musi ▪ annakest noksi miul! anna palun mulle musi!. Vrd mud´su, mun´t, musi, musu, sut´t2

norime <noride, nori>
1. norima ▪ kas mia ole tüli norinu? kas mina olen tüli norinud?. Vrd nogime, nurime
2. nuruma, manguma ▪ ärä nori, ega ma iki ei anna ära nuru, ega ma ikka ei anna. Vrd lanime, linume, .mangme, nirume, norume

norume <norude, noru> Pst nuruma ▪ mis sa iki norud, egä mea sulle sedä ei anna mis sa ikka nurud, ega ma sulle seda ei anna. Vrd nirume, norime

.nuigleme <nuielde, .nuigle> Hel nääklema ▪ ärä nakka jälle nuigleme, sii ei anna midägi ära hakka jälle nääklema, see ei anna midagi. Vrd .naakleme, nageleme, nagime, nägeleme, .nääkleme

nuk´k2 <nuki, nukki>
1. nukk, ots, väike esilduv osa; lstk suu, musi ▪ valip söögi man, ei läe nukki valib söögi juures, ei lähe nukkigi (st ei söö isuga); anna mulle nukki, anna tsuukest! Krk anna mulle musi, anna suukest!. Vrd nok´s5
2. nokk (linnul) ▪ nuk´k om linnul, kand nuki vahel toitu nokk on linnul, kannab noka vahel toitu. Vt nokk
3. loomanina, koon ▪ kus sa oma nuki topit! kuhu sa oma nina topid! (koerale). Vrd nõna

nõglandus <nõglanduse, nõglandust> Trv nõelatäis ▪ anna miul üit´s nõglandus niiti anna mulle üks nõelatäis niiti; miul om pa´lt mõni nõglandus lõnga mul on ainult mõni nõelatäis lõnga. Vrd nõglus, sil´mä|täüs, sirmus

nägeme <nätä, näe>
1. nägema ▪ küll nii asja ollive rasse nätä! küll need asjad olid rasked näha!; ta näge üte silmäge nõndasamati ku tõine kate silmäge ta näeb ühe silmaga niisamuti kui teine kahe silmaga. Vrd .silmäme
2. kogema, tunda saama ▪ sia ei ole viil kedäki muret nännü sa ei ole veel mingit muret tunda saanud; ma sul tübinege anna, sis sa näet ma sulle malakaga annan, siis sa näed. Vrd .tundme
3. ette nägema, aimama ▪ süä valut´sehen, näi ku ette ärä, et üit´s õnnetus tulep süda valutas sees, nägin nagu ette ära, et üks õnnetus tuleb. Vt .aimame

.nähkäm <.nähkäme, .nähkämet> nähvak, vitsahoop ▪ anna obesel üit´s nähkäm, mis ta venip sääl anna hobusele üks nähvak, mis ta venib seal; vanast tõmmati nähkäm egäl, olgu talu lait´s või popsi lait´s vanasti anti vitsanähvak kõigile, olgu ta talulaps või popsilaps. Vrd nähväk, silak, sirak

nämm <nämmu, .nämmu> lastek suur lapse jaoks puretud toit, leiva-, kartuli- vms pudi ▪ anna latsel nämmu! anna lapsele leivapudi!; kardule nämmu tetti suhun kartulipudi tehti suus (väiksele lapsele). Vrd ämmä

näpu|.valge <näpu|.valge, näpu|.valget> piltl raha, tasu ▪ esä es anna suurt kedägi, kübene näpuvalget an´ds piltl isa ei andnud suurt midagi, natuke tasu andis

.oidje <.oidje, .oidjet>
1. kokkuhoidlik ▪ oidje inimesel om egät ütte kokkuhoidlikul inimesel on kõike; sii olli seante oidje, et ta es anna ende penki istu ka tõisel see oli nii kokkuhoidlik, et ta ei andnud oma pinki ka teisele istumiseks; oidjel om omast käest võtta (vns) kokkuhoidlikul on omast käest võtta (kõike). Vt .oidlik, Vrd tehekas
2. hoidja ▪ nän´n olli kodun latse oidje vanaema oli kodus lapsehoidja

.oidlik <.oidligu ~ .oidliku, .oidlikut> kokkuhoidlik ▪ sii om kainu oidlik inimene, sii tõisel ei anna see on küllaltki kokkuhoidlik inimene, see teisele ei anna; oidlik ei tähi mitti tingu kah tõisel kõrva veerest ärä anda kokkuhoidlik ei raatsi mitte tingu ka teisele kõrva äärest ära anda. Vrd .oidje, tehekas

ooletust ~ ooletuste
1. hooletult ▪ ta om ninda ooletust äglä tii viiri jättän ta on nii hooletult äkke tee äärde jätnud. Vt ooletult
2. küllaldaselt ▪ emä kähen om voli, emä ei anna raha ooletuste kätte tal ema käes on võim, ema ei anna raha küllaldaselt talle kätte

oosik <oosigu ~ oosiku, oosikut> Krk Hel
1. vemmal, malakas ▪ oh sa mait, anna tal oosikuge üle sel´lä oh sa mait, anna talle malakaga üle selja. Vrd näüt, nüblik, nüpel, paa´ts
2. vibalik ▪ miä olli nooren peris oosik tüdruk, aga nüüd vanan ole tütsakus lännu ma olin noorena päris vibalik tüdruk, aga nüüd vanana olen ümaraks läinud. Vrd vibalik, vibus´k

.painume <.painude, .painu> Krk
1. painduma ▪ sii and egäl poole painude see paindub igale poole; ma ei painu maha küürüteme ma ei paindu maha küürutama; eesti kiil, sii painus egät pidi eesti keel, see paindub igapidi (Karksi murrakust). Vt .paindume
2. järele andma, nõustuma ▪ sii om sihande kange miis, ei sii painu se on selline kange mees, ei see järele anna. Vrd .lep´me

peräst
1. pärast, hiljem ▪ anna nüid süvvä jälle, küll me sul peräst tagasi massame! anna nüüd jälle süüa, küll me sulle pärast tagasi maksame!; raasikse aa peräst tulli ta mul järgi Krk natukese aja pärast tuli ta mulle järele. Vrd il´lepest, jären, peräst|poole, tagalt
2. mingis seisundis v. olukorras olevana, peast ▪ noorest peräst sai kedrät ja kangit koet ja kikke noorena sai kedratud ja kangaid kootud ja kõike; likkest peräst ei tohi tuule kätte minnä märjana ei tohi tuule kätte minna; küll olli ta ilus loomast peräst küll oli ta ilus taimena (linataimest)
3. tõttu ▪ üä kõrva peräst ma ei kuule midägi parema kõrva tõttu ma ei kuule midagi. Vt tõttu
4. kellegi või millegi seisukohalt, poolest ▪ miu peräst las ta ütelte mis tahten minu poolest las ta öelda, mida tahes. Vt poolest1

pipp <pipi, pippi> lstk piim ▪ anna latsel pippi kah anna lapsele piima ka. Vt piim, Vrd .valgus

.pistme ~ .pistmä <.pistä, pistä>
1. pistma, torkama ▪ õmmelte ma tahtse õige pikält pistä ja arvalt astu õmmelda ma tahtsin nii, et õige pikalt pista ja harvalt astuda (pikkade pistetega). Vrd .sorkame, .suskame, .süskäme, .tsuskame
2. valu tegema ▪ küll ta pist kül´le sehen, ku väidsege sorkas küll pistab küljes, nagu noaga torkab. Vrd valuteme
3. nõelama, hammustama ▪ ku om uisal ärä pistet, sii aa irmus paisteteme kui on ussil ära nõelatud, see ajab hirmsasti paistetama (rästiku hammustusest). Vrd nõglateme, nõglume, .nõklame, salume, .salvme1
4. toppima, panema ▪ pistä käe teki ala! pista käed teki alla!; anna mulle midägi ka suhu pistä! anna mulle midagi ka suhu pista!. Vrd .top´me1
5. kiiresti tegema; kiiresti liikuma ▪ temä pis´t miul manu ja akas´ kõnelem tema tormas minu juurde ja hakkas rääkima. Vrd .villame, .väl´kme
6. ahnelt sööma, õgima; kaanima ▪ lamba pistäv ristikeinä pääl lambad söövad isukalt ristikheina ädalat; pistä üit´s pit´s är kah! võta üks pits ära kah!. Vrd .laan´me2, .lam´pme2, .lõm´psme, pitsiteme, õgime
7. pistist andma ▪ ka sa saat sedäsi alt käe pistä kas sa saad sedasi altkäe pistist anda

poiss ~ pois´s <poisi, .poissi> poiss; poisslaps; noormees ▪ kik´k poisi ei kasu suures kõik poisid ei kasva suureks (st ei muutu arukaks); poiss läit´s obesteg õidsele poiss läks hobustega õitsile; poiss ku ponks, silmä ku rosina, süü esi või anna sigade kätte (knk) poiss kui ponks, silmad kui rosinad, söö ise või anna sigade kätte. Vrd poisik|lait´s || joosu|poiss jooksupoiss; karja|poiss karjapoiss; koka|poiss kokapoiss; kooli|poiss koolipoiss; külä|poiss külapoiss; künni|poiss künnipoiss; suli|poiss sulipoiss; talu|poiss talupoiss

pot´t1 <poti, potti>
1. pott ▪ anna miul üit´s pot´t tinti anna mulle üks pott tinti; pot´tel om kõrva pottidel on kõrvad
2. pottkivi, ahjupott ▪ pot´te tetäs savist, pot´t tahap vähep põlete ku tel´leskivi Krk pottkive tehakse savist, pottkivi tuleb vähem põletada kui telliskivi

puhmik <puhmigu ~ puhmiku, puhmikut> Hls tuim inimene ▪ selle puhmikuge es anna kõnelte, ta es kulle kedäki piltl selle tuima inimesega ei saanud rääkida, ta ei kuulanud kedagi. Vrd puhmas

.pulver <.pulvre, .pulverd> Trv pulber, pulbriline ravim ▪ anna miul päävalu pulverd! anna mulle peavalupulbrit!. Vrd .pulber

punane <punatse, punast>
1. punane, punast värvi ▪ õige vanast ollu noorikul laulatse aig punane kör´t sel´län päris vanasti olnud pruudil laulatuse ajal punane seelik seljas; ma tii perse punatses tal ma annan talle peksa. Vrd verev || eht|punane helepunane; pordu|punane koltunud punane; puu|punane punapuuga keetmisel saadud pruunikaspunane värvus; tumepunane ▪ puupunatsege värmiti villast ja linast ka vahel puupunasega värviti villast ja linast ka vahel
2. piltl veri ▪ ma anna sul nõnda, et sul punane väl´lä tule! ma annan sulle nii, et sul veri välja tuleb!. Vt veri

purres <.purde, purrest>
1. redel ▪ anna miul purrest, ma tahas korsne otsa minna anna mulle redelit, ma tahaks korstna otsa minna; purdel om peele ja pulga redelil on peeled ja pulgad. Vrd kartsas1, redel1
2. piltl kudumisviga ▪ rõõvan ollive purrese kangas olid kudumisvead. Vrd .purdin


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur