[MUL] Mulgi sõnaraamat

Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 210 artiklit, väljastan 100

aga2 aga ▪ ma nooren näi neid viil, aga nüid mea ei tää neist ma noorena nägin neid veel, aga nüüd ma ei tea neist [midagi]. Vrd a

arendeme ~ arenteme <arente, arende>
1. korrastama, kasima; koristama, puhastama ▪ ma arende kammerd ma koristan kambrit; kes tedä om arenden kes teda on kasinud; ta arentep oma asju ja säep neid ilusti ta korrastab oma asju ja seab neid ilusasti. Vrd arime1
2. uus arendama ▪ sii rojekt tulep edesi arente seda projekti tuleb edasi arendada

arvalt Hls Krk
1. hõredalt, harva ▪ ma tahtse õige pikalt pista ja arvalt astu, aga emänd taht´s iki, et ta pidi õige peenikselt ja äste tett olem ma tahtsin õige pikalt pista ja harva astuda, aga emand tahtis ikka, et tema [õmblustöö] pidi õige peenikeselt ja hästi tehtud olema. Vrd .arva
2. mitte sageli, harva ▪ kes arvalt tuleve, nii ütelts aru võõra kes harva tulevad, neid kutsutakse haruldasteks võõrasteks. Vrd aru|kõrd

eliteme <elite, elide> õlitama ▪ vankre ratta tuleve keväde ärä elite vankri rattad tuleb kevadel ära õlitada; usse röögiv, elite neid! Krk uksed kriuksuvad, õlita neid!

eläteme <eläte, eläde> elatama, toitma ▪ kelleg ta üle eläts neid millega ta toidab neid (loomi üle talve); na elätiv penise kambren nad pidasid koeri toas. Vrd .toitme

ihtine <ihtitse, ihtist>
1. mürgine ▪ karupütsikit luumele es anda, nii om ihtitse ja neid luum ei süü karuputki koduloomadele ei antud, need on mürgised ja loom ei söö neid. Vrd ihvtine, kihtine
2. piltl õel, sapine ▪ ihtitse naesege om rasse eläde õela naisega on raske elada. Vrd õel

ilbuteme <ilbute, ilbude> Hls Krk ehtima, eputama (rõivastega) ▪ latse tal nõnda iluste ärä ilbutet, miul om ulka latsi, kellest mea neid ilbute lapsed on tal nii ilusasti riides, minul on hulk lapsi, kuidas mina neid riietega ehtida jõuan. Vrd epiteme, kekiteme, keniteme

iva <iva, iva> , ivä <ivä, ivä>
1. viljatera tuum, iva ▪ terä akkas kasume, iva om sehen joba tera hakkab kasvama, tuum on sees juba. Vrd iuk1
2. toidupala, eine ▪ meestel om vaja iva viiä, iva om kellä kuvve aal meestele on vaja toidupala viia, eine on kella kuue ajal; neid olli küll, ken jõululaube üüsi veskel tuut magasi vil´lä kakus küpsetive, et edimesel pühäl maja iväst ilma es ole neid oli küll, kes jõululaupäeva öösel veskilt toodud magasivilja kakuks küpsetasid, et esimesel pühal majas ikka toitu oleks; tulge süümä, kaege kah iva ärä! tulge sööma, proovige ka toidupala!. Vrd toidus

jageleme <jagelte ~ jagelde, jagele> jagelema, sõnelema, tülitsema ▪ sääl na kuuldus jagelevet ja nägelevet seal võib neid kuulda jagelevat ja nägelevat. Vrd jagame, jameleme, nägeleme, näreleme, .nääkleme, sõneleme

joosuteme <joosute, joosude> Krk
1. jooksutama, joosta laskma ▪ esä läit´s varssa joosuteme isa läks varssa jooksutama
2. paaritama ▪ lehmä tullive suve ürgüsen ärä joosute lehmad tuli suve alguses ära paaritada; sii pul´l om väege väike, sii ei ole neid ütteg är joosuten see pull on väga väike, see ei ole neid ühtegi [lehma] paaritanud. Vrd jooseteme, karguteme

jutt2 <jutu, juttu>
1. jutt, jutustus, pajatus ▪ neit seantsit tondijutte om pal´lu neid selliseid tondijutte on palju; aga sii om vanarahva jutt seante aga see on selline vanarahva jutt. Vrd jun´t, lugu1
2. jutukus ▪ ta om sihande tuim jutute inimene, temäl ei ole juttu ta on selline tuim ilma jututa inimene, tal ei ole jutukust
3. kuuldus, laimujutt ▪ sii jutt olli ammu käimän see kuuldus oli ammu liikvel. Vrd kuulus, kõla1, kõmu1

jõud <jõu, jõudu>
1. jõud, jaks ▪ kel jõudu om ja ken tüüd teeve oidas egä talu man kellel jõudu on ja kes tööd teevad, [neid] hoitakse igas talus. Vrd kohm1, võhm1, võim, võn´t
2. rikkus, jõukus ▪ tal om kõva jõud, tubli jär´g ihen tal on suur jõukus, hea [elu]järg ees. Vrd .jõukus, jär´g, .küllus

.jõukas <.jõuka, .jõukat>
1. rikas, jõukas, varakas ▪ nüid om ta vähe jõukapes saanu nüüd on ta natuke varakamaks saanud. Vrd järekas, .nõukas, varaline1, varandusline
2. jõudus, hästi edenev ▪ tõisel latsel om täie jõuka kasume, mõnel neid ei oole teisel lapsel on täid jõudsad kasvama, mõnel neid ei ole. Vrd udus

jüräme <jüräde, jürä>
1. närima, järama ▪ siul om ää amba, jürät pääl neid ernit sul on head hambad, närid pealegi neid herneid; koer jüräs´ konti koer järas konti. Vrd järäme, nägime, närime, üräme
2. piltl taga rääkima ▪ mis sa tast jürät, mes ta sul alba tennü om mis sa temast taga räägid, mida ta sulle halba teinud on. Vrd laksuteme, .siuname

kaal´3 <kaali, .kaali> kaalikas ▪ kaal´e keedets kardule man, lõigats pooles kaalikaid keedetakse kartuli juures (st koos kartuliga), lõigatakse pooleks; mihklepäävä üüse kasuvet kaal´ viil nõnda pal´lu et aavet villatse lõnga katik mihklipäeva öösel kasvavat kaalikas veel nii palju, et ajavat villase lõnga katki (kaalikad kasvavad kuni mihklipäevani, varem ei tasu neid üles võtta). Vrd kaalik2

kadsa <kadsa, .katsa ~ .kadsa>
1. kera, pundar, kimp (nööri, võrku vms) ▪ kaas´tege raasike sukavillu kaastiti, ega neid katsa es tetä kraasidega natuke sukavillu kraasiti, ega neid puntrasse ei tehtud. Vrd kerä, keräk, punder, punim, puntrik
2. ketas, sõõr; vurrkann ▪ must rät´t, punase kad´sa ollive sehen must rätt, punased sõõrid olid sees; mõnel kadsal om var´s perän, sis õigats kunis mõnel vurrkannil on vars järel, siis hüütakse kuniks. Vrd kedsä, kädsä

karjateme <karjate, karjade>
1. karjatama, karja hoidma, valvama ▪ me pidim ikki karjatem neid, et lehmä sinna augu viiri ei lääs me pidime ikka valvama neid, et lehmad sinna augu äärde ei läheks. Vrd paimendeme
2. karjana ajama ▪ latse karjatide vanal aol nukka ku võõras tulli lapsed aeti vanasti nurka, kui võõras tuli

karu|ägel <karu|ägle, karu|.äkle> van oksäke, karuäke ▪ nii ollive kuuse ossest, karuägel olli nimi, neid oiti kavva aiga, nii ollive ää kardult äeste ja vil´lä seemelt äeste kah need olid kuuse okstest, karuäke oli nimi, neid hoiti kaua aega, need olid head kartulit äestada ja vilja seemet äestada ka

.kaskin ~ .kaskine <.kaskise, .kaskist>
1. kasepuust ▪ sanna kapp om kaskine saunakapp on kasepuust. Vrd kasine
2. kasekarva (hobuse värv), valkjaskollane ▪ neid kaskisi obesit ei ole pal´lu ilman neid kasekarva hobuseid ei ole maailmas palju

katus2 <katusse, katust> kate ▪ esi ma ei saa osta ihu katust ise ma ei saa osta kehakatet (riideid); kata neid mike tahtenege, või nemä katust pääl piave kata neid millega tahes, või nemad katet peal peavad; tõiste latse makav ilusti üte rõõva all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katus naabrite lapsed magavad ilusti ühe riide all, aga kus meie lapsed, neil olgu igal oma kate (tekk). Vt kate

.kergest, .ker´gest, .kergeste
1. lihtsalt, hõlpsalt, kergesti ▪ neid süse es saa nõnda kergest, sõs tulimaade päält sai neid süsi ei saanud nii lihtsalt, siis alemaade pealt sai; teräve kuulmine, temä kuul kergeste kõne ärä terav kuulmine, tema kuuleb lihtsalt jutu ära. Vrd .lihtselt, lobevest, .õlpsalt, .õlpsaste
2. nõrgalt, vaikselt ▪ ütelnu kirikumiis õige kahreste ja kergeste öelnud kirikumees õige jämedalt ja vaikselt. Vrd il´lakeste, il´laksi, il´lukesi, tasakeste

ketsu <ketsu, ketsut> , kedsu <kedsu, kedsut>
1. püsimatu, erk ▪ kedsu lammas, ei lase kinni võtta Hel erk lammas, ei lase kinni võtta; sa olet ku ketsu kunagi, ei kurda puil egä mail (knk) sa oled väga püsimatu, ei seisa üldse paigal. Vrd kedru, kedrus, kedrus´k, kekstu, rõba
2. edev ▪ om üit´s igävene ketsu, ei tää kudas ta neid mokke sääd on üks igavene edev, ei tea, kuidas ta neid huuli sätib. Vrd edvi, edvik, edvis´k, etsik

kihuteme <kihute, kihude>
1. kiiresti sõitma või jooksma, kihutama, tormama, ruttama ▪ kihude no nigu jõvvat no kihuta nagu jõuad. Vrd leeguteme, robuteme, ruttame, .tormame, .villame
2. ajama, tagant sundima ▪ kihute ta mineme, ku ta nõnda kuri om aja ta minema, kui ta nii kuri on. Vrd rututeme, sudime2
3. lööma, virutama, viskama ▪ aknest kihutide kolm kivi väl´lä aknast visati kolm kivi välja. Vrd kupateme2, lähäteme, läigiteme, viruteme
4. midagi kiiresti või intensiivselt tegema, kiirustama ▪ väike Made ollu sõnassepp, iistlaulje, tõise kihuten taga järgi väike Made olnud sõnasepp, eestlaulja, teised kihutanud taga järele. Vrd kippame
5. õhutama, ässitama ▪ mea kihudi neid tüllü mina õhutasin neid tülli (minema). Vrd ässiteme

kiisermus <kiisermuse, kiisermust> Hel pundar ▪ ku uisa kiisermus, sis ei saa neid maha lüvvä kui [on ussi]pundar, siis ei saa neid maha lüüa. Vt kiidsermus

kimalene <kimalese, kimalest> , kimaline <kimalise, kimalist> kimalane, maamesilane, metsmesilane (Bombus) ▪ kige suurembe kutsuts kimalise, mis vähembe, nii kutsuts maa mesilinnu kõige suuremaid kutsutakse kimalasteks, mis väiksemad, neid kutsutakse maamesilasteks; mõtsan om kimalese, na om mii tuuja metsas on metsmesilased, nad on meetoojad. Vt maa|mesi|lind, mõts|mesiline

kirjutus <kirjutuse, kirjutust> kirjutatu, kirjutis ▪ mea ei taha neid kirjutusi lugede mina ei taha neid kirjutisi lugeda. Vrd kirjut´s

kol´k2 <kolgi, .kolki> (vana)kraam, vana asi ▪ taht iki neid vana kol´ke kogude omal tahab ikka neid vanu asju koguda endale. Vrd kola2, koli, raam´1, tavaar´

koore|ein <koore|einä, koore|.einä> Krk salu-tähthein (Stellaria nemorum) ▪ maise niidu pääl kasvas kooreein, libeve lehe nagu ilage, ku neid lehmäl andas, sis saa kuurt kuival niidul kasvab salu-tähthein, libedad lehed nagu ilaga, kui neid lehmale antakse, siis saab koort

kori1 <korju ~ kor´u, korit ~ korjut> Hls Krk vana vilets loom või asi; korjus ▪ pööniku pääl olli neid kujunit korisit küll pööningul oli neid kuivanud puunõusid küll; lauda man olli obese kori mahan lauda juures oli hobuse korjus maas. Vrd korju, korjus

kosime <koside, kosi> kosima, naiseks paluma; naiseks võtma ▪ pal´lu olli neid, ken tahive miu tüdärt koside palju oli neid [kosilasi], kes tahtsid minu tütart kosida

kuhati Krk kohati, paiguti, tükati ▪ siin ei ooleki muud ku kivi unnik, neid om pal´lu sedäsi kuhati siin ei olegi muud kui kivihunnik, neid on palju niimoodi paiguti (st ühe koha peal koos). Vrd paigu, paiguti, .paiku, tolgati, tükäti

kurn1 <kurna, .kurna> Trv Hel
1. pesakond ▪ terve kurn poige sai ukka terve pesakond [linnu]poegi hukkus; emmis om kurna poige toonu emis on pesakonna poegi [ilmale] toonud. Vrd pesä|kund
2. piltl trobikond, suur hulk ▪ om sul ka ää kurn tett neid käk´ke on sul ka hea hulk tehtud neid käkke. Vrd kump, losikond

kur´ss1 <kursi, .kurssi> komme, tava ▪ sa täät neid uvve aa kur´sse, täädusi Krk sa tead neid uue aja kombeid, tavasid. Vrd komme, muud

kõder2 <kõdra, .kõtra> Hls Krk salk, kahl ▪ tal juuse tolgi ja kõdra, ilma suimede pää tal [on] juuksed salkus ja kahludena, kammimata pea; juuse kõtra är lännu, ta ei viisi neid suiu ka mitte juuksed [on] pulstunud, ta ei viitsi neid kammida ka mitte. Vt tutt

kõndsel <.kõntsle, kõntselt ~ kõndseld>
1. kõlgas ▪ vil´lä sehen om kõntsle vilja sees on kõlkad. Vrd kõndsak
2. kalts, näru ▪ nende kõntselte siist ei võta kennigi neid täiu väl´lä nende närude seest ei saa keegi neid täisid kätte. Vrd lapak, lupak, lupar´t, lupat´, mühüs
3. piltl kaltsakas, närudes inimene ▪ kõntsle sel´gä topit, kõn´d ku üit´s egäven kõndsel kaltsud selga topitud, kõnnib nagu üks igavene kaltsakas. Vrd kaker´t, kalbak, kalberd, kaltsak, müsim

kõrraline2 <kõrralise, kõrralist> van korrateoline, korrateol käija ▪ tüdruku käesive karja tallitemen, nii kutsuti kõrralise tüdrukud käisid karja talitamas, neid kutsuti korrateolisteks. Vrd .teoline

kõus´t <kõusti, .kõusti> Krk piltl vanake, rauk ▪ neid kõuste om nüid parven kogussen neid vanakesi on nüüd hulganisti. Vrd kõbi1, kõp´s1, köbi, köpsik

kägär <kägäre, kägäret>
1. tomp, nutsak ▪ külmäge kokku kiskun ku kägär külmaga kokku tõmmanud nagu [üks] nutsak. Vrd mügär, nutsak, tom´p
2. pabul ▪ lamba kägäre ku aavle, neid ei saa kudaki laote lambapabulad on nagu haavlid, neid ei saa kuidagi laotada (sõnniku laotamisest põllul). Vrd jun´n, käk´k1, pibu, piran, tiran

käo|keng <käo|kengä, käo|.kengä> käoking (taim) (Aconitum) ▪ käokeng om kengä muudu, paela ka pääl, kõllakas ja must, loime mõtsan olli neid kon poritsep ja vesine käoking on kinga moodi, paelad ka peal, kollakas ja must, lodumetsas oli neid, kus porisem ja vesine

kärnä|ein <kärnä|einä, kärnä|.einä> Hls Krk kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ kärnäeinäge saap kärntõbe arsti kärnoblikaga saab sügelisi ravida; emäne sammaspoolik om kuri arsti – kidsipaatsibu kõllast mähke, kärnäeinä juuri, tuleve peenikses pessä ja sedä pääle panna märga sammaspoolt on keeruline ravida – paakspuu kollast mähki, kärnoblika juuri, [neid] tuleb peeneks taguda ja seda peale panna. Vrd kärn|ein

käsik <käsigu ~ käsiku, käsikut>
1. käealune, käsualune ▪ käsik või käsiline, ken iki saata om käsualune või käsilane, kes ikka saata on (midagi tegema). Vt käsiline
2. elukaaslane ▪ ennemalt õigati käsikus neid kes ilma paari panemede üit´stõise man eläsive varem hüüti käsikuteks neid, kes ilma paari panemata üksteise juures elasid. Vrd kaasa, manulik, manulin
3. armuke, liignaine ▪ piap omale käsiku man peab endal armukest. Vrd abi|naine, kesä|naene, kesä|noorik, sohi|naene

käsile teoksile, tegemisele ▪ nüid ma võta siu peokinda käsile nüüd ma võtan sinu labakud käsile (hakkan neid kuduma). Vt käsil, kätte

kül´len
1. küljes, kinnitunud ▪ om enne maarjapäevä jääpurika rästä kül´len, saa suvel äid linu Hel [kui] on enne maarjapäeva jääpurikad räästa küljes, saab suvel häid linu; sii nimi om tal ku alb ais kül´len see nimi on tal nagu halb hais küljes; ta miil ja mõte om kik´k selle üte kül´len kinni (knk) ta meel ja mõte on kõik selle ühe [asja] küljes kinni (st sellega haaratud)
2. pool, kandis; ääres, servas ▪ Karksi kül´len ei tetä neid Karksi kandis ei tehta neid (Läti moodi viljakuhjasid). Vrd veeren, äären
3. olemas (millegi esinemisest) ▪ juba oop om kül´len Krk piltl juba hoop on küljes (st on rase)

kül´m <kül´mä, .kül´mä>
1. külm, madala temperatuuriga ▪ sel´ge maarjapäevä üü tähendep kül´mä kevädet selge maarjapäeva öö tähendab külma kevadet; ta om kül´m ku koera nõna (knk) ta on külm nagu koera nina (osavõtmatust inimesest). Vrd vilu
2. külmus, jahedus; pakane ▪ kül´m kördi karda tõmmanu, lääp ku kõginen külm [on] seeliku kõvaks tõmmanud, [naine] läheb klõbisedes; anna siale neid kül´mä rabat kardulit anna seale neid külmavõetud kartuleid. Vrd pakane || sala|kül´m salakülm ▪ salakül´m tah´ts nina pääst ärä võtta salakülm tahtis nina peast ära võtta

.kündme ~ .künme <kündä, künnä> kündma ▪ põld künnets sügüse põldu küntakse sügisel; kolm kõrda künnetse kardulid enne ku neid rahu jäetse, ku neid võtta saa Hls kolm korda küntakse kartuleid, enne kui nad rahule jäetakse (st muldamata), kui neid võtta saab. Vrd .sahkame1

küüdsiteme <küüdsite, küüdside>
1. küünistama, kriipima ▪ latse käe om kassil puha ärä küüdsitet kass on lapse käed kõik ära küünistanud
2. välja kraapima; kitkuma ▪ mia ei jõvva neid nõgessit ärä küüdsite mina ei jõua neid nõgeseid ära kitkuda. Vrd .kitskme, .raap´me
3. villa lahutama ▪ villa küüdsidets lahes villa lahutatakse lahedaks. Vrd keriteme, lahuteme

lammusteme <lammuste, lammuste> purustama, lömastama ▪ üit´s om lammusten neid kõrnitsit üks on neid kõrvitsaid purustanud. Vrd lämusteme, lämuteme, lömästeme, purusteme, puruteme

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

lepiteme <lepite, lepide>
1. leppima panema, lepitama ▪ mia lepiti neid küll aga na es lepi mina lepitasin neid küll, aga nad ei leppinud
2. rahustama, vaigistama; meelitama ▪ temä läit´s Tiiut lepiteme tema läks Tiiut meelitama. Vrd auguldeme, libasteme, meelitseme, meelüteme, rahusteme

liiguteme <liigute, liigude>
1. liikuma panema, liigutama ▪ liigute ennast raasik! liiguta end veidi!; nüid om kala korki liiguten nüüd on kala korki liigutanud. Vrd kehiteme1, riiväteme
2. puutuma ▪ ei liigute neid vanu, uvvembit laalami Hel ei puutu neid vanu [laule], uuemaid laulame. Vt .putme
3. segama, ümber keerama ▪ sedä kaari sa ei oole liigutennigi seda kaart ei ole sa liigutanudki (heinakaare kohta). Vrd pöörüsteme, segäme
4. tegutsema ▪ ole vähä kähkump, kärmsämp, liigute ennäst ole natuke kiirem, kärmem, liiguta ennast. Vrd .teotseme
5. heldimust tekitama ▪ üit´s ilus jutt olli, sii liigut´s inimese läbi üks ilus jutt oli, see liigutas inimesi

lind <linnu, .lindu>
1. lind ▪ lindel om puhma sehen pesä lindudel on põõsas pesa; sa olet nenda rõõmus ku lind sulle piiu sittun Trv (knk) sa oled nii rõõmus, nagu lind [oleks] sulle pihku sittunud; mõni inimen om ker´ge uneg ku linnu suigaguge mõni inimene on kerge unega, nagu linnu suiguga (suigatab kergelt nagu lind). Vrd sirk, su´lg|luum
2. lendav putukas (mesilane vms) ▪ ereline om kige kurjep pistje lind herilane on kõige kurjem nõelaja putukas; lind eiten ja temä lännü puu sissi aama Krk mesilased [olevat] peret heitnud ja tema läinud [neid] mesipuu sisse ajama. Vt mesi|lind

linnuk ~ linnuke <linnukse, linnukest> Krk Hel
1. linnuke ▪ neid linnuksit om jo küll taeva all neid linnukesi on ju küll taeva all (erinevaid); naarakest, linnuk! Krk naera nüüd, linnuke! (öeldi lapsele hellitavalt). Vt lind, Vrd siibak
2. mesilane, mesilind ▪ meil peeti küll linnuksit meil peeti küll mesilasi. Vt mesi|lind
3. etn uss ▪ ku uiska näet, ei tohi ütelte uisk, piat ütleme: näe, linnuke siin, ku ütlet uisk, pan´d kohalt ümmer, ku ütlet linnuke, jääss nagu ta om Krk kui ussi näed, ei tohi ütelda: „uss“, pead ütlema: „näe, linnuke siin“, kui ütled „uss“, pöörab kohe ümber, kui ütled: „linnuke“, jääb nagu see on (kasutati tabusõnana). Vt uisk1

lodev <lodeve, lodevet> Trv, lodeve <lodeve, lodevet> Hls lõtv; lotendav ▪ sii lon´t om peris lodev see köis on päris lõtv; neid lodevid rõõvid ei osta kennigi neid lotendavaid rõivaid ei osta keegi. Vrd lobev, lortsak, lotak, lõdev, lõdu

loe|peräst, luu|peräst Krk loetult, arvult; arvu järgi ▪ ka siul nii korvi loeperäst om või om ilma lugemed? kas sul on need korvid loetud [tüki järgi] või on lugemata?; luuperäst om neid ninda pal´lu üten tallekstege arvu järgi on neid [lambaid] nõnda palju koos tallekestega. Vt lugu1

loigun Krk longus ▪ sibule laukel om otsa loigun, neid ei süvvä sibulalaukudel on otsad longus, neid ei sööda. Vrd londin, longun, norun

lugeme <lugede, loe ~ lue>
1. (kirjateksti) lugema ▪ miut õpet´s esä lugeme mind õpetas isa lugema || ette lugeme ette lugema, oma lugemisoskust näitama ▪ latse käisiv õpetejel ette lugemen van lapsed käisid (kiriku)õpetajale ette lugemas
2. loendama ▪ temä luges´ eläje kokku, mitu neid olli ta loendas loomad kokku, mitu neid oli. Vrd .arvame
3. jutlustama, palvet ütlema ▪ ku surnu rõõvis panti, sis loeti kui surnu riidesse pandi, siis loeti palvet
4. sõnu peale lugema; manitsema, hurjutama ▪ ka lue puule või sulle, sii üit´s puha (knk) kas manitse sind või puud, see ükskõik. Vrd saaguteme, tohuteme, ujuteme, urjuteme, õleteme
5. sõnuma, loitsima ▪ sii naene mõis´t äste lugede see naine oskas hästi loitsida. Vt ajome, sõname, sõnume, sõnuteme
6. millekski pidama, arvama ▪ loep tõisel süüde, oma süüdi ei tunne arvab teist süüdi, enda süüd ei tunne. Vrd pidäme

.lumbume <.lumbude, .lumbu> Trv
1. kopitama ▪ vili olli kikk ärä lumbunu vili oli kõik ära kopitanud. Vrd koppume, .lämbume
2. liialt või lõhki kuivama (puunõust) ▪ ärä jätä nõusit kujume siiä, sis lumbuve tõese ärä ja ei saa neid enämb turbese ära jäta nõusid kuivama siia, siis kuivavad nad lõhki ja ei saa neid enam turrutatud. Vrd kujume

.lup´sme <.lupsi, lupsi> Krk midagi hoogsalt tegema, vorpima ▪ kessi käs´k siut ninda pal´lu latsi lupsi, et sa nüid neid ämp süütä ei jõvva piltl kes sul käskis nii palju lapsi valmis vorpida, et sa neid nüüd enam sööta ei jõua; pekker piap küll pal´lu pätse päevän valmis lup´sme pagar peab küll päevas palju pätse valmis vorpima

luvvas|sepp <luvvas|sepä, luvvas|seppä> luuategija ▪ ken mõise jäive luvvassepäs, neid es võet nekrutis kes mõisasse luuategijaks jäid, neid ei võetud nekrutiks

lõik3 <lõigu, .lõiku> Krk lõikhein (Cyperus) ▪ lamba neelätev küll neid lõiku lambad söövad küll neid lõikheinu. Vt lõik|ein

läbistigu Trv, läbistiku Hls, läbistikku läbisegi; keskeltläbi ▪ neid vähke müüti läbistigu kait´skümmend viis kopkut sada neid vähke müüdi keskeltläbi kakskümmend viis kopikat sada (tükki). Vrd läbi|segämin, segi|läbi

lälluteme <lällute, lällude> , läl´luteme <läl´lute, läl´lude>
1. lällama ▪ muud sa ei tii ku lällutet laatu müüdä muud sa ei tee, kui lällad laatasid mööda
2. piltl osatama ▪ temä kõrdas miu sõnu järgi ja läl´luts neid tema kordab minu sõnu järele ja osatab neid. Vrd õpiteme

lämusteme <lämuste, lämuste> Krk
1. lömastama, purustama. Vt lämuteme
2. nätsutama ▪ egä Punik neid einu ei süü, lämustep pal´lalt ärä ega Punik neid heinu ei söö, nätsutab ainult ära. Vrd lädsime, lätsuteme, mätsuteme, nätsuteme

läpäne <läpätse, läpäst> Krk
1. räpane; porine ▪ läve edine om kah ninda läpäne ja irmus, pias rüüsä pääle tuume ukseesine on ka nii porine ja hirmus, peaks kruusa peale tooma. Vrd lögäne, lörine, porine, räbäne, äkäne
2. läppunud ▪ temä ei kannate ju neid läpätsit luhte ja aise tema ei kannata ju neid läppunud lõhnu ja haise. Vrd .lämbüne, .lämpänü

lüdime2 <lüdide, lüdi> Hel poetama, lüdima, kõdritsema ▪ lüdi pähkle karjan ärä, ärä neid lülidege kodu tuu! poeta pähklid karjas ära, ära neid tuppedega koju too!. Vrd kõdruteme, lülime, lülliteme, lülüteme, teriteme2

maa|.aigus <maa|.aiguse, maa|.aigust> Hls rhvk nahahaigus, maalised ▪ arsti ravitseve neid maalisi, üteldse maa-aigust arstid ravivad maalisi, [mida] nimetatakse maahaiguseks. Vrd .maaline1, süüdik, .süüte

magame <magade, maga ~ maka>
1. magama ▪ ka te magame jäide? kas te magama jäite?; maga lahes ennest! maga ennast välja!; mia üüsi es maka, sat´te kangest ma öösel ei maganud, [sest] sadas hirmsasti; ma magasi käe ärä, käsi olli kül´le all ärä koolu ma magasin käe ära, käsi oli külje all ära surnud; magaje silmi ja peni ambid ei või usku Hel (vns) magaja silmi ja koera hambaid ei või uskuda. Vrd .kõõmame1, .põõname, tud´ume
2. surnuna lebama ▪ jumal tääd, kui pal´lu neid mättit om, kun nii tapet latse all makave jumal teab, kui palju neid mättaid on, kus need tapetud lapsed all magavad
3. magatama, seksima ▪ enne är maet, enne ku võets, siis sünnüp lait´s varep Krk enne ära magatud, enne kui võetakse [naiseks], siis sünnib laps varem. Vrd .maateme
4. lamandama, lasudes rikkuma ▪ madale lohk, säält om lumi rüä är maganu, rüä juure är võtten madal lohk, sealt on lumi rukki ära maganud, rukki juured ära võtnud

maiguteme <maigute, maigude> maigutama, suud, huuli korduvalt liigutama ▪ küll ta nüid sääd´ ja maigut´s neid mokke küll ta nüüd seab ja maigutab neid mokki. Vrd muiguteme

ma|ilm <ma|ilma, ma|.ilma>
1. maailm, maakera ▪ ta om nii tulivihane, et tiis või mailma purus ta on nii tulivihane, et teeks või maailma puruks. Vt aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas, üldsus ▪ kikk mailm pandse tähele, mis enne es tunta, es teedä Hel kogu maailm pani tähele, mida enne ei tuntud, ei teatud. Vt rahvas
3. ilmatu palju, maa ja ilm ▪ neid kommedit olli mailm, mis pühäde aal tetti neid vigureid oli ilmatu palju, mis pühade ajal tehti; neil om mailm kähen neil on maailm käes (suurest maast). Vrd maa|ilm

mass1 <massu, .massu> maks, tasu ▪ ta selle iist massu es saa, ää mehe poolest ta tei sedä ta selle eest tasu ei saanud, ta tegi seda hea mehe poolest; suure massu taludel pääl, kes neid masse ärä jõvvap massa suured maksud taludel peal, kes neid makse ära jõuab maksta. Vrd tasu, tol´l2

matik2 ~ matike <matikse, matikest> Hls Krk vihmauss ▪ säre ja ahvene tuleve äste matikse manu särjed ja ahvenad tulevad hästi vihmaussi juurde (kalapüügist); kui künnetse, linnukse võtave taga neid matiksid kui küntakse, linnukesed võtavad [adra] taga neid ussikesi. Vrd liimak1, liimik1, tõuk, vihma|us´s

mikebest mispärast, miks Krk ▪ ulk maid olli mahan, ei tää, mikebest na neid mahan oiav palju maid oli mahajäetud, ei tea, millepärast nad neid söödis hoiavad (söötis maa kohta). Vrd mike|peräst, mikes

mokkame <mokate, mokka> Krk naljatama, naljatades rääkima; sõnuma ▪ ma tahas viil siuge mokate ma tahaks veel sinuga naljatada; neid mokamihi om pallu, kes mokate mõistav neid naljamehi on palju, kes naljatada oskavad. Vrd nal´lateme

mujalt Trv, muialt Hls Krk mujalt, teisest kohast ▪ pidive oma söe oleme ja mujalt neid süse es saa pidid oma söed olema ja mujalt neid süsi ei saanud; võt´t muialt inimese naises võttis mujalt inimese naiseks

.murdu suure hulgana, murdu ▪ kive nõnda ku murdu kogussen kive nii kui murdu hulgana koos; poisse oli ümmer murdu, ku neid ülepää murdu pal´lu om, egä sis kige parempet valide ei saagi poisse oli ümber murdu, kui neid ülearu palju on, ega siis kõige paremat valida ei saagi. Vrd murrun

mure2 <mure, muret> Trv mure, murenev, rabe ▪ nii om ää mure kartule, mis jahule lääve, ku na keedetes need on head muredad kartulid, mis jahuseks lähevad, kui neid keedetakse. Vrd jahune, pude2, pudev, rabe2, tahe

must|tuhant, must|tuhand musttuhat, väga palju ▪ tal om musttuhand mõtet pähän tal on musttuhat mõtet peas; neid täiu olli peris musttuhant amme sehen neid täisid oli päris musttuhat särgi sees

.mõrkjas2 <.mõrkja, .mõrkjat ~ .mõrkjase, .mõrkjast> Trv kalapoeg (hrl särg) ▪ mõrkjase sap´p om suuremb ku ta esi särjepoja sapp on suurem kui ta ise; kutsutse mõrkja üte sõnage ku na kikk segi om, särjepoja ja ahunapoja mõrkjaks kutsutakse ühe sõnaga neid kõik koos, särjepoegi ja ahvenapoegi. Vrd mok´s2

mühüs <mühüsse, mühüst Krk ~ mühüse, mühüst Hls>
1. vana suur rõivaräbal; kalts ▪ suure külmäge ei saa mud´u ku ma pia neid mühüssit sel´gä aame suure külmaga ei saa muidu, kui ma pean neid kaltse selga toppima. Vrd almus2, kõndsel
2. mühakas, mühkam ▪ sii om küll üit´s mühüs, aru ei saa kellekist see on küll üks mühakas, aru ei saa millestki. Vrd muhk2, .muhkin, mühk2, .mühkäm, mühäk, pässäk

mür´k2 <mürgi, .mürki> Trv Hls jõeputk ▪ siga süü mürki, mes kasvave jõe veeren siga sööb jõeputke, [neid] mis kasvavad jõe ääres

na ~ naa <nende, neid> nad ▪ na lätsiv peris süli kokku kateksi nad läksid kahekesi päris sülitsi kokku; anna luumel ernit ette, vaate kudas na näsiv neid anna loomadele herneid süüa, vaata, kuidas nad nosivad neid. Vt nemä

nahk|iir <nahk|iire, nahk|iirt>
1. nahkhiir ▪ nahkiirel ei ole karvu egä sulgi pääl, siivä om ku anijala pal´la, nemä om nahkise nahkhiirtel ei ole karvu ega sulgi peal, tiivad on nagu hanejalad paljad, nad on nahksed
2. piltl ehalkäija ▪ küläkoera ja nahkiire kutsuti, kes üüse ulksiv Trv külakoerad ja nahkhiired kutsuti [neid], kes öösel hulkusid [mööda küla]. Vrd üü|koer

nemä <nende, neid ~ neit> , nevä <nende, neid ~ neit> Krk Hls nemad ▪ nemä lännü ütest mõisast tõise nemad läinud ühest mõisast teise; nevä om sedä lubanu tetä nad on seda lubanud teha; ma_i taha nendeg minnä ma ei taha nendega minna. Vt na

nii2 ~ ne <nende, neid ~ neit> need ▪ nii orje kopigu pidiv kõrtsege kinni püünet saama need sandikopikad pidid kõrtsides kinni püütud saama; neist luise pakaltest tett lõngust tulep keriden kah luid väl´lä neist luistest [luusid täis] takkudest tehtud lõngadest tuleb ka kerides luid välja; ne om kikk täädä inemise need on kõik teada inimesed (st tuttavad)

noa|ajane <noa|ajatse, noa|ajast> Trv noaaegne, ürgvana ▪ nii sõna om korjatu enne viiuputust, mia ei ole kuulu neid, noaajatse sõna need sõnad on korjatud enne veeuputust, mina ei ole neid kuulnud, noaaegsed sõnad (arvab keelejuht talle tundmatuist sõnadest)

noositeme <noosite, nooside> Hls Krk (noosi) kokku kandma ▪ küll nii naise noositev neid marju ja siini hrv küll need naised kannavad neid marju ja seeni kokku

nubul <nubuli, nubulit, pl p nubulisi> Pst nupuke, kerake ▪ neid nubulisi om õige pal´lu, tules ütte keride, saap peris ää kerä neid kerakesi on päris palju, tuleks ühte kerida, saab päris hea kera. Vrd nupp1

nutt3 <nutu, nuttu> Krk nutt ▪ sääl olli üit´s nutt ja kisa seal oli suur nutt ja hala; mis sa vanan süüt, neid süüt juba nutuge (vns) mida sa vanana sööd, sööd juba nutuga. Vrd ikk, kisa1, pil´l3, töin, tön´n1

.nuutame <noodate, .nuuta> Trv viivitama, venitama ▪ olli ka neid, ken kevädeni noodassive, oma rehepessuge il´lätse ollive oli ka neid, kes kevadeni viivitasid, olid oma rehepeksuga hilised. Vrd .aigleme, pikendeme, veniteme, viiviteme

nõid <nõia, .nõida> nõid, üleloomulikku maailma vahendav isik; ravitseja ▪ sääl ollu vanast seantse nõia ka, kes mõisten neid kinni panna ja valla lasta seal olid vanasti sellised nõiad ka, kes mõistnud neid kinni panna ja lahti lasta (vaimudest vms-st). Vrd ask, .kaeje, kahe, poostel, sor´ts2, .vilpus

näl´läline <nällälise, näl´lälist> Trv näljane ▪ kes neid näl´lälisi ärä jõvvap süütä kes neid näljaseid ära jõuab sööta. Vt näl´läne

näreme pl <näremide, näremit> Hel kõrned ▪ rasva näremit panti levä taigne sissi rasvakõrneid pandi leivataina sisse; näreme lasti länikuge kaiu, et suve oles võtta kõrned lasti piimanõuga kaevu, et suvel oleks võtta (kaevuvesi oli külm ja hoidis neid riknemast). Vrd .närde, .närmä, rebene, rõbene

nären <närene, närent ~ närend> näru ▪ miul om kodu täüs neit suka ja kinda närenit, nii om lagunu mul on kodu täis neid suka ja kinda närusid, nad on katkised; sedä ma äp sel´gä ei pane, sii om peris nären seda ma enam selga ei pane, see on päris näru. Vrd kõndsel, niru, .närmä, radi, riben

.närmä pl <.närmä, .närmit>
1. räbalad, närud ▪ parante pääle neid närmit viil paranda pealegi neid närusid. Vt nären
2. narmad ▪ rätil om närmä rätikul on narmad. Vt narmas, närmäs
3. rohujuured ▪ oraseinä juure om pikä närmä orasheina juured on pikad narmad. Vrd .vindse2, .vintre
4. kõrned ▪ närmä jääve järgi, ku sa rasva suladet kõrned jäävad järele, kui sa rasva sulatad. Vrd .närde, näreme, rebene, rõbene

ori2 <orja, .orja> vana jäme puu ▪ vaate, sii om üit´s suur jämme ori, karjalauda tala vaata, see on üks suur jäme puu, karjalauda tala; sääl om üits igävene puu ori, neid tarvidide veske võl´les, nii tetti orjest seal on üks igavene suur puu, neid tarvitati veski võllideks, need tehti sellisest puust

veebiliides @ veebihaldur